2-18-2984/73 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

28. mai 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-2984

Tsiviilasi

Fusion Varahalduse AS-i hagi AS AUDENTES vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas

nr 022/2018/938,

kasutuseeliste

ja

viivise

väljamõistmiseks ning esemete valduse üleandmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 23. oktoobri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Fusion Varahalduse AS-i apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

31 597,59 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Fusion Varahalduse AS (registrikood

12623870), esindajad vandeadvokaadid Marika Kütt ja

Martin Käerdi

Kostja (vastustaja) AS AUDENTES (registrikood

10306970), esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais

Iseseisva nõudeta kolmas isik OÜ Citadele Leasing &

Factoring

(registrikood

10925733),

esindajad

vandeadvokaadid Paul Varul ja Kedli Anvelt

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 23. oktoobri 2019. a otsus osas, milles maakohus lõpetas

menetluse hageja nõudes kohustada kostjat andma hagejale üle esemete valdus.

2. Saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Jätta maakohtu otsuse resolutsioon ülejäänud osas muutmata, kuid muuta osaliselt

maakohtu põhjendusi.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti

2 (10)

esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Fusion Varahalduse AS (endise ärinimega United Finance AS, hageja) esitas

23. veebruaril 2018 Harju Maakohtule AS-i AUDENTES (kostja) vastu hagi, milles palus

tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 022/2018/938, mõista kostjalt hageja kasuks

välja põhivõlg 14 557,15 eurot, viivis 57,43 eurot ja alates 22. veebruarist 2018 viivis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõla tasumiseni ning kohustada

kostjat andma hagejale üle esemete valdus, mis on nimetatud Audentes Halduse OÜ ja Fusion

Varahalduse AS-i vahel 18. septembril 2015 sõlmitud rendilepingule lisatud G Kolizejs SIA ja

TH Investeeringute AS-i pakkumistes (95T Discover Treadmill Base –– Arctic Silver (3 tükki);

Discover SE Treadmill Console WIFI & RFID (3 tükki); TOMAHAWK IC3 Indoorcycling

Bike 2013 ANT Computer + Onboard Computer (15 tükki); MyRide Multimedia Console;

Myride + Live Programs; HD Projektor NECP451W Valgusvõimsus 4500 Ansi Lumens;

Projektori kinnitus –– 2,2M) (jõusaali seadmed).

1.1. Hageja väitel sõlmisid OÜ Citadele Leasing & Factoring (Citadele, liisinguandja, kolmas

isik) ja Fusion Varahalduse AS (Fusion, müüja) 18. septembril 2015 Audentes Halduse

Osaühinguga (Audentes, liisinguvõtja) kasutusrendilepingu (rendileping). Rendilepingu

esemeks olid jõusaali seadmed. Citadele kohustus seadmed Fusionilt välja ostma, kes omakorda

kohustus seadmed ostma G Kolizejs SIA-lt ja TH Investeeringud AS-ilt. Citadele kohustus

seejärel andma seadmed Audentesele rendile.

1.2. Hageja on 4. juuli 2017 ühinemise tulemusena saanud Fusioni õigusjärglaseks. Kostja on

4. jaanuari 2018 ühinemise tulemusena saanud Audentese õigusjärglaseks.

1.3. Citadele sõlmis Fusioniga 31. oktoobril 2016 suulise müügilepingu, mille tulemusena

läks seadmete omandiõigus üle Fusionile. Omandiõiguse üleandmine kinnitati üle hageja ja

Citadele 2. veebruari 2018 kokkuleppes.

1.4. Kostja ei saanud jõusaali seadmete omanikuks, sest tegemist oli kasutusrendilepinguga.

Audentesel oli õigus seadmeid vallata 18. septembrist 2015 kuni 31. oktoobrini 2016. Audentes

kohustus rendiperioodi lõppemisel rendilepingu p 8.2 kohaselt rendile antud vara tagastama

rendileandjale. Audentes ega kostja ei ole hagejale seadmete valdust üle andnud. Alates

1. novembrist 2016 on Audentese ja kostja valdus ebaseaduslik.

1.5. Kuivõrd kostja on vallanud seadmeid õigusliku aluseta, on hagejal asjaõigusseaduse

(AÕS) § 85 lg 1 ja VÕS § 1037 lg 1 kohaselt õigus nõuda kostjalt kasutuseeliste hüvitamist.

Kasutuseeliste nõue on läinud üle hagejale. Hagejal on 2. veebruari 2018 kokkuleppe p 3 alusel

õigus nõuda kostjalt kasutuseeliste hüvitamist kogu perioodi eest, mil kostja valdas seadmeid

õigusliku aluseta.

1.6. Kuivõrd kostja kasutas seadmeid oma igapäevases majandustegevuses, saab seadmete

kasutuseaks pidada kolme aastat. Seadmete maksumus oli rendilepingu sõlmimisel vastavalt G

Kolizejs SIA ja TH Investeeringute AS-i pakkumistele 49 273,61 eurot. Arvestades seadmete

kasutuseaks kolm aastat, on igakuise kasutuseelise suuruseks 1368,71 eurot. Kuivõrd seadmed

olid kostja käsutuses 15 kuud, on kasutuseeliste suuruseks 20 530,65 eurot.

1.7. Hageja nõudis kostjalt tsiviilasjas nr 2-17-3549 rendilepingu sõlmimise tasu ning osaliselt

tasumata rendimakseid. Harju Maakohus jättis selles tsiviilasjas 22. detsembri 2017 otsusega

hagi rahuldamata ja kostja menetluskulud hageja kanda. Hagejalt mõisteti Audentese kasuks

3 (10)

välja menetluskulude hüvitis 5973,50 eurot ning sellelt seadusjärgne viivis. Otsus tsiviilasjas

nr 2-17-3549 jõustus 26. jaanuaril 2018. Kostja esitas kohtutäitur Elin Vilippusele

täitmisavalduse

otsuse

täitmiseks.

Täitur

algatas

täitmisavalduse

alusel

täiteasja

nr 022/2018/938. Täitemenetluse algatamise teade edastati hagejale 9. veebruaril 2018.

1.8. Hageja tasaarvestab kostja 22. detsembri 2017 otsusest tsiviilasjas nr 2-17-3549 tuleneva

menetluskulude nõude enda kasutuseeliste hüvitamise nõudega. Tsiviilasja nr 2-17-3549 otsuse

jõustumise hetkeks oli hagejal muutunud kostja vastu kasutuseeliste nõue sissenõutavaks

vähemalt 14 kuu osas ehk summas 19 161,94 eurot.

1.9. Hageja avaldas 5. veebruari 2018 nõudeavalduses, et ta tasaarvestab kostja

menetluskulude nõude oma kasutuseeliste hüvitamise nõudega. Kui 5. veebruari 2018

nõudeavalduses ei ole käsitatav tasaarvestusavaldusena, avaldas hageja hagis, et ta tasaarvestab

enda kasutuseeliste nõude kostja menetluskulude nõudega. Tasaarvestus annab aluse

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks.

Kuivõrd

kostja

esitas

täitmisavalduse

põhjendamatult, tuleb täiteasja kulud jätta kostja kanda.

1.10. Hagejal on õigus nõuda kostjalt tasaarvestust ületavas osas kasutuseeliste väljamõistmist

summas 14 557,15 eurot (20 530,65 - 5973,50). Hagejal nõuab kostjalt kasutuseeliste

hüvitamise nõudelt viivist alates 5. veebruarist 2018, mil hageja teatas kostjale kasutuseeliste

nõudest. Hagi esitamise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivis 57,43 eurot.

1.11. Hageja on alates 31. oktoobrist 2016 seadmete omanik. Seega nõuab hageja kostjalt

seadmete valduse üleandmist.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata ja lõpetada menetlus

esemete valduse üleandmise nõude osas ning ülejäänud nõuete osas jätta hagi rahuldamata.

Alternatiivselt palus kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus kostja

jätta hageja kanda.

2.1. Kostja väitel tegutses Fusion Citadele agendina ja ta ei olnud seadmete müüja. Seega ei

olnud Fusion enne rendilepingu sõlmimist seadmete omanik. Seda, et Fusion tegutses

liisinguandja agendina, on hageja ise väitnud tsiviilasja nr 2-17-3549 menetluses.

2.2. Hagejal puudub õigus nõuda kostjalt välja seadmete valdust. Esiteks loobus hageja

seadmete valduse üleandmise nõudest tsiviilasja nr 2-17-3549 menetluses. Teiseks on hageja

väited seadmete omandiõiguse ülemineku kohta 31. oktoobril 2016 Citadelelt hagejale

paljasõnalised ja tõendamata. Kostja vaidleb vastu hageja väitele, et Citadele on hagejale

väljastanud vaidlusaluste seadmete eest arve, soovides need müüa hagejale. Hageja väite eluline

ebausutavus tuleneb ka asjaolust, et suuline müügileping olevat sõlmitud liisinguperioodi ajal

ning kostjat ei ole seadmete omandiõiguse üleandmisest teavitatud. Lisaks ei ole tõendatud, kas

Citadele nimel 2. veebruaril 2018 lepingu sõlminud isikul (JK-l) oli õigus Citadelet lepingu

sõlmimisel esindada.

2.3. Kostja ei nõustu, et rendiperiood lõppes 31. oktoobril 2016. Ebaõige on hageja väide, et

seadmete valdus oli Audentesele liisingulepingu sõlmimisel, so 18. septembril 2015 juba üle

antud. Seadmete valduse üleminek toimus 5. novembril 2015, mis oli omakorda

liisinguperioodi alguseks. Kuna rendileping oli sõlmitud 12-kuuliseks perioodiks, siis lõppes

rendiperiood 4. novembril 2016.

2.4. Audentesel ei olnud liisinguperioodi lõppedes kohustust anda seadmete valdus üle

Fusionile. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste p-le 8.2 tuli vara rendilepingu lõppemise

päeval tagastada rendileandjale. Rendileandjaks oli Citadele. Samas sõlmis Audentes

liisingulepingu teadmisega, et liisinguperioodi lõppedes ja seadmete müügihinna tasumisel

läheb seadmete omand automaatselt üle kostjale. Kostja pöördus enne rendilepingu lõppemist

4 (10)

2016. a oktoobris korduvalt Citadele poole vara omandiõiguse ülemineku küsimuses, kuid ei

saanud Citadelelt vastust. Kostja eeldas Citadele käitumisest ja asjaolust, et kostja tasus

Citadelele kogu seadmete müügihinna koos intressiga, et tal puudub kohustus seadmeid

Citadelele üle anda.

2.5. Hagejal ei ole kostja vastu kasutuseeliste hüvitamise nõuet. Kuivõrd kasutuseeliste nõue

on alusetu, siis tuleb jätta rahuldamata ka kasutuseeliselt nõutav viivisenõue. Hageja ei ole

tõendanud, et temal on seadmete omandiõigus. Hagis on ebaõigesti märgitud ka rendiperioodi

aeg, millal hageja hinnangul oli kostjal õigus seadmeid vallata. Ebaõige on hageja väide, et

alates 1. novembrist 2016 oli kostja valdus õigusvastane. Lisaks on kasutuseeliste nõudmine

kostjalt vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostjat ei ole teavitatud seadmete omandiõiguse

üleminekust hagejale ega sellest, et kostja valdab seadmeid ilma omaniku nõusolekuta.

Olukorras, kus kostja on liisinguandjale tasunud seadmete maksumuse ning liisingulepingu

sõlmimise eesmärgiks oli seadmete omandi üleminek kostjale, ei nõustu kostja, et ta oleks

liisingulepingu lõppedes seadmeid edasi vallates hageja või Citadele arvelt rikastunud.

2.6. Kostja ei nõustu hageja nõutava kasutuseelise suurusega. Esiteks ei ole hageja oma

arvutuskäigu puhul arvestanud seadmete reaalse kasutamise sagedusega. Teiseks tuleb

kasutuseeliste väärtusest maha arvestada kõik kulutused, mida kostja on seadmete töös

hoidmiseks teinud. Kui leiab tuvastamist, et seadmete omand on hagejale suulise müügilepingu

alusel 31. oktoobril 2016 üle läinud, siis ei saa kasutuseeliste suuruse määramisel lähtuda

seadmete algsest müügihinnast, vaid lähtuda tuleb hinnast, millega hageja seadmed Citadelelt

soetas, so 492,74 eurot (pluss käibemaks).

2.7. Kasutuseeliste nõue ei ole liisinguandjalt hagejale üle läinud. Hageja ja Citadele

2. veebruari 2018 kokkuleppe p 3 sõnastuse kohaselt on Citadele loovutanud seadmete

omandiõiguse ülemineku ajaks juba olemas olnud nõuded ning nõuete loovutamine ei hõlma

tulevikus tekkivaid nõudeid.

2.8. Kuna hagejal ei ole kostja vastu kasutuseeliste hüvitamise nõuet, siis puudub hagejal

kostja vastu ka tasaarvestatav nõue. Seega puudub kohtul alus tunnistada sundtäitmine

lubamatuks ja alus jätta täitemenetluse kulud kostja kanda.

2.9. Kostja palus kohtul kaasata menetlusse kostja poolel iseseisva nõudeta kolmanda isikuna

Citadele. Kui Citadele müüs seadmed liisingulepingu kehtivuse ajal hagejale, sellest kostjat

teavitamata, siis võib kostjal tekkida Citadele vastu hilisem kahju hüvitamise nõue.

Menetluse edasine käik

3. Maakohus rahuldas 28. augusti 2018 määrusega kostja taotluse ning kaasas menetlusse

Citadele iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel.

Kolmanda isiku seisukoht

4. Kolmas isik vaidles hagile vastu, palus jätta hagi läbi vaatamata või selle läbivaatamise

korral rahuldamata. Kolmas isik palub jätta tema menetluskulud hageja kanda.

4.1. Citadele väitel on hageja nõue hea usu põhimõttega vastuolus. Olukorras, kus Audentes

oli tasunud kõik liisingulepingust tulenevad maksed, ei saanud Audentese tahe olla muu, kui

saada seadmete omanikuks. Hageja käitub hea usu põhimõtte vastaselt, kui nõuab kostjalt pärast

kõigi liisingulepingu järgsete maksete tasumist seadmeid tagasi ning veel täiendavalt

kasutuseeliste hüvitamist.

4.2. Hageja on loobunud vaidlusaluste seadmete valduse üleandmise nõudest, mis põhines

väitel, et hageja on seadmete omanik. Nõudest loobumine on vastu võetud jõustunud Harju

Maakohtu 22. detsembri 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-3549. Praegune seadmete valduse

üleandmise nõue on esitatud samal alusel. Ainsa uue alusena on hageja välja toonud hageja ja

Citadele 2. veebruari 2018 kokkuleppe. Samas on 2. veebruari 2018 kokkuleppel vaid

5 (10)

kinnituskirja tähendus. Sellega kinnitati üle, et seadmete omandiõigus läks hagejale

31. oktoobril 2016 üle ning samal päeval loovutati hagejale varaga seonduvad nõuded. Sellise

kinnituskirja kui tõendi koostamine, mis sõltus üksnes hagejast ja Citadelest, ei ole selliseks

uueks asjaoluks, mis õigustaks jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidluse uuesti avamist

ning lahendamist. Lisaks ei ole hageja ja Citadele ka 2. veebruari 2018 kokkuleppes kokku

leppinud, et hageja sai seadmete omanikuks 2. veebruaril 2018.

4.3. Koos valduse üleandmise nõudest loobumisega tsiviilasjas nr 2-17-3549 loobus hageja

ka seadmete omandiõiguse tuvastamise nõudest. Koos seadmete omandiõiguse tuvastamise ja

valduse üleandmise nõudest loobumisega loobus hageja ka kasutuseeliste hüvitamise nõudest.

4.4. Hageja on kaotanud seadmete valduse üleandmise nõude ja kasutuseeliste hüvitamise

nõude kostja vastu ka tulenevalt hea usu põhimõttest. Olukorras, kus hageja loobus tsiviilasja

nr 2-17-3549 menetluses seadmete valduse üleandmise nõudest ning ei esitanud tsiviilasja nr 2-

17-3549 menetluses kostja vastu kasutuseeliste hüvitamise nõuet, tekitas hageja kostjale

veendumuse, et ta ei soovi vaidlusaluseid seadmeid tagasi ega nõua kostjalt kasutuseeliseid.

Maakohtu otsus

5. Maakohus lõpetas menetluse jõusaali seadmete valduse üleandmise nõudes. Maakohus

jättis hagi ülejäänud nõuete osas rahuldamata.

5.1. Maakohus leidis, et vaidluse all ei ole järgmised asjaolud:

-

Citadele ja Fusion sõlmisid 18. septembril 2015 Audentesega lepingu, mille esemeks

olid jõusaali seadmete Audentesele kasutusele andmine;

-

hageja on 4. juuli 2017 ühinemise tulemusena saanud Fusioni õigusjärglaseks;

-

kostja on 4. jaanuari 2018 ühinemise tulemusena saanud Audentese õigusjärglaseks;

-

kostja valduses on vaidlusalused seadmeid;

-

Harju Maakohus mõistis tsiviilasjas nr 2-17-3549 22. detsembri 2017 otsusega hagejalt

Audentese kasuks välja menetluskulude hüvitise 5973,50 eurot ja sellelt seadusjärgse

viivise. Otsus jõustus 26. jaanuaril 2018;

-

hageja esitas tsiviilasjas nr 2-17-3549 nõude praeguses hagiavalduses märgitud

seadmete valduse üleandmiseks ja loobus sellest nõudest. Nõudest loobumine on vastu

võetud jõustunud Harju Maakohtu 22. detsembri 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-

3549;

-

kohtutäitur Elin Vilippus algatas Harju Maakohtu 22. detsembri 2017 otsuse alusel

täiteasja nr 022/2018/938 menetluskulude hüvitise hagejalt väljanõudmiseks.

5.2. Hageja loobus tsiviilasjas nr 2-17-3549 seadmete valduse üleandmise nõudest. Nõudest

loobumine on Harju Maakohtu 22. detsembri 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-3549

jõustunud. Seadmete valduse üleandmise nõude menetlus tuleb TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel

lõpetada, sest faktikogum, mille alusel hageja tsiviilasjas nr 2-17-3549 asjade väljanõudmisest

loobus, on sama, mis praeguses menetluses. Uueks asjaoluks ei saa olla hageja ja Citadele

2. veebruari 2018 kokkulepe, mille p B kohaselt andis Citadele hagejale kinnituse seadmete

omandiõiguse ülemineku kohta 31. oktoobril 2016. Hageja väide oli tsiviilasjas nr 2-17-3549

ja on ka praeguses asjas, et hageja on saanud seadmete omanikuks. Tegemist oleks olnud uue

elulise juhtumiga, kui 2. veebruari 2018 kokkuleppes oleks omandiõigus üle antud. Seda aga

antud lepingust ei nähtu, vaid lepinguga üksnes kinnitati omandiõiguse üleminekut

31. oktoobril 2016. Nimetatud lepingu punktist ei saa teha järeldust selle kohta, et pooled

oleksid kokku leppinud omandiõiguse üleminekus 2. veebruari 2018 kuupäeva seisuga ega ka

selle kohta, et poolte tahe oli luua iseseisev alus, mille alusel hagejal oleks õigus kostjalt

seadmeid välja nõuda. Lisaks ei saa olla tõendite vähesus asjaoluks, mis võimaldab juba

6 (10)

loobutud nõude osas sama nõude uuesti menetlemist. Lisaks on kostjal menetluse lõpetamisel

nõudest loobumisega õigus eeldada, et menetlust sellise nõudega ja sellisel alusel tema vastu

enam ei esitata.

5.3. Hageja ei esitanud tsiviilasjas nr 2-17-3549 kasutuseeliste hüvitamise nõuet. Seega ei

saanud hageja sellest nõudest ka loobuda ning selle nõude osas ei ole alust menetluse

lõpetamiseks.

5.4. Maakohus jättis sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamata, sest hagejal

ei ole tasaarvestatavat nõuet kostja vastu. 2. veebruari 2018 kokkuleppe p-i 3 ei ole võimalik

tõlgendada eraldivõetuna ega koos ülejäänud lepingupunktidega selliselt, et Citadele oleks

hagejale kasutuseeliste hüvitamise nõude loovutanud. Kasutuseeliste hüvitamise nõue saaks

hagejal tekkida omandiõiguse tekkimisest. Lepingu p 3 viidatakse aga sellele, et hagejale on

loovutatud nõudeid enne vara osas omandiõiguse tekkimist. Seega said pooled

2. veebruari 2018 kokkuleppes silmas pidada üksnes neid nõudeid, mis võisid Citadelel tekkida

enne omandiõiguse üleandmist hagejale.

5.5. Maakohus leidis, et rendileping oli kasutusrendileping. Kostja ei ole tõendanud, et poolte

ühine tahe oli kapitalirendilepingu sõlmimine.

5.6. Maakohus luges tuvastatuks, et seadmete omandiõigus läks 31. oktoobril 2016 üle

Fusionile. Rendilepingu p 8.8 kohaselt oli müüjal lepingu lõppemisel õigus saada tagasi vara

osas omandiõigus kohustusega rendileandjale tasuda 1% vara algsest müügihinnast. Citadele

esitas Fusionile 25. oktoobril 2016 seadmete väljaostu arve. Fusion tasus 31. oktoobril 2016

rendileandjale 1% vara algsest müügihinnast, so 492,74 eurot, millele lisandus käibemaks.

Seega oli Fusion täitnud rendilepingu p 8.8 tingimuse, Citadele nõustus Fusionile omandiõiguse

üleandmisega ja Fusionil tekkis õigus nõuda Citadelelt seadmete omandiõiguse üleandmist.

Vastavat Citadele tahet seadmete omandiõiguse ülemineku kohta Fusionile kinnitab ka

2. veebruari 2018 kokkulepe, milles on kinnitatud, et seadmete omandiõigus läks Fusionile üle

31. oktoobril 2016. Audentes on Citadelele 26. oktoobri 2016 e-kirjas märkinud, et

rendiperiood on lõppenud. Seega pidas kostja õiguseellane rendiperioodi lõpuks

26. oktoobrit 2016. Citadele esitas kostjale 25. oktoobril 2016 seadmete väljaostu arve, millega

Citadele pidas rendiperioodi lõpukuupäevaks 26. oktoobrit 2016. Hiljemalt 30. oktoobril 2016

oli rendiperiood kõigi osapoolte arusaamisel lõppenud. Vaidlust ei ole selles, et seadmed on

kostja valduses. Seega on seadmed Audentese ja hiljem kostja valduses olnud õigusliku aluseta

alates 1. novembrist 2016.

5.7. Hageja ei saa kostjalt nõuda kasutuseeliste hüvitamist. Seega ei kuulu rahuldamisele ka

hageja viivise nõue. Kasutuseeliste hüvitamise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, sest

kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et Fusion ega hageja oleks teavitanud kostjat, et hageja oli

saanud 31. oktoobril 2016 seadmete omanikuks. Asja omanik saab nõuda asja valdajalt

kasutuseeliseid selle aja eest, mil asja valdaja teab või peab teadma, et ta valdab asja õigusliku

aluseta. Hageja esitas kostjale alles 5. veebruaril 2018 nõudekirja, milles teavitas kostjat

omandiõiguse üleminekust. Lisaks käitus hageja vastuoluliselt tsiviilasjas nr 2-17-3549. Nimelt

võis hageja valduse nõudest loobumine tekitada kostjas segadust.

Poolte seisukohad

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda.

6.1. Maakohus jättis arvestamata kostja kestva ebaseadusliku seadmete valduse. Maakohus

leidis, et hageja on seadmete omanik ja Audentes valdab alates 1. novembrist 2016 seadmeid

ebaseaduslikult. Asjaõigusseadus ei võimalda ebaseadusliku valduse jätkumist. Omanikul on

ebaseadusliku valdaja vastu igal hetkel nõudeõigus. Seega saab hageja kui seadmete omanik

7 (10)

nõuda seadmete valdust kostjalt ka siis, kui hageja oleks praeguses tsiviilasjas esitatud

faktiväited ja tõendid esitanud tsiviilasjas nr 2-17-3549.

6.2. Lisaks leidis maakohus ebaõigesti, et väide seadmete omandi kohta on faktiline asjaolu,

mistõttu ei saanud hageja praeguses menetluses nõuda kostjalt seadmete valduse üleandmist

uuesti. Omand on õiguslik mõiste, mitte eluline asjaolu. Seega lõpetas maakohus alusetult

menetluse seadmete valduse üleandmise nõudes. Peale selle ei esitanud hageja tsiviilasjas nr 2-

17-3549 mitte ühtegi asjaolu ega tõendit, millele hageja tugineb praeguses asjas seadmete

valduse nõudmisel. Mh esitas hageja varasemas tsiviilasjas nõude ilma faktilist ja õiguslikku

alust üldse esile toomata.

6.3. Maakohus leidis alusetult, et hoolimata kostja ebaseaduslikust valdusest ei saa hageja

kostjalt nõuda kasutuseeliste hüvitamist. Kostja sai omandiõiguse hagejale üleminekust teada

hiljemalt 2016. aasta novembris. Hageja pakkus 25. oktoobril 2016 e-kirjaga edastatud arvega

nr 160827 kostjale võimalust seadmed välja osta. Maakohus leidis ekslikult, et nimetatud e-kiri

ei tõenda kostjale vara väljaostu arve saatmist. Maakohus oleks pidanud hindama

25. oktoobri 2016 e-kirja koos hageja raamatupidamisprogrammi väljavõttega, mis tõendab, et

saadetud e-kirja adressaadiks oli kostja. Kuivõrd kostja ei reageerinud 25. oktoobril 2016

edastatud arvele, esitas hageja 8. novembril 2016 kostjale teate võla kohta, milles hageja

rõhutas, et kui kostja ei soovi vara välja osta, tuleb vara rendiperioodi lõppemisel tagastada.

Kui kostja ka siis ei reageerinud, asus hageja seadmete valdust välja nõudma ValueExpert OÜ

abil, kes käis hageja esindajana kolmel korral Audentese spordihallis kohal. Kostjale ei saanud

jääda kahtlust, et hageja oli saanud seadmete omanikuks.

6.4. Ka valduse nõudest loobumine ei saanud kostjas tekitada ebaselgust seadmete omaniku

osas. 7. novembri 2017 kohtuistungi protokollist tsiviilasjas nr 2-17-3549 nähtub, et hageja

loobus seadmete valduse üleandmise nõudest ajutiselt seoses tehniliste probleemidega

tõenditele ligipääsemisel. Kostjal ei saanud tekkida eeldust, et hageja ei kavatse tulevikus

seadmete omandiõigusele tugineda või nõuda kasutuseeliste hüvitamist.

6.5. Kuivõrd kostja oli teadlik hagejale seadmete omandiõiguse üleminekust hiljemalt

2016. aasta novembris, ei saa hageja kasutuseeliste nõuet pidada hea usu põhimõtte vastaseks.

Kostja on jätkanud seadmete kasutamist teadlikuna, et tal ei ole õiguslikku alust neid kasutada.

Hagejal on õigus nõuda selle eest hüvitist.

6.6. Hageja jääb 12. juunil 2018 kostjale tehtud kompromissettepaneku juurde, mille kohaselt

annab kostja hagejale üle jõusaali seadmete valduse, hageja loobub kasutuseeliste nõudest,

kostja loobub varasema tsiviilasja menetluskulude nõudest ning menetluskulud jäävad poolte

endi kanda. Hageja eesmärgiks on kätte saada jõusaali seadmete valdus olukorras, kus kostja ei

ole seadmete omanik, kostja ei soovinud kasutada seadmete väljaostu õigust ning kostja jätkas

õigusliku aluseta seadmete ebaseaduslikku kasutamist. Kui kostja ei nõustu kompromissiga

ning kohus rahuldab hagi analoogses ulatuses nagu hageja pakutud kompromiss, palub hageja

jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda.

7. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

8. Citadele vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebuse rahuldamata ja Citadele

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada osas,

milles maakohus lõpetas menetluse hageja nõudes jõusaali seadmete valduse saamiseks ning

saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jääb maakohtu

8 (10)

otsuse resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu

põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus lõpetas põhjendamatult TsMS § 428 lg 1

p 2 alusel menetluse hageja nõudes jõusaali seadmete valduse saamiseks. Nimetatud sätte

kohaselt tuleb asja menetlus lõpetada juhul, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama

hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend, mis välistab samas asjas

uue kohtusse pöördumise. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et nii praeguses asjas kui ka

tsiviilasjas nr 2-17-3549 on pooled samad, samuti on sama hageja nõue saada kostjalt jõusaali

seadmete valdus. Maakohus on aga ekslikult leidnud, et esitatud hagidel on ka sama alus.

Nimelt tugineb hageja praeguses asjas hagi alusena sellele, et tema on jõusaali seadmete omanik

ning kostja valdab seadmeid õigusliku aluseta. Tsiviilasjas nr 2-17-3549 ei tuginenud hageja

sellele, et ta on seadmete omanik. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, mille põhjal asus

maakohus vastupidisele seisukohale. Seda ei nähtu ei selles asjas esitatud hagist ega teistest

hageja esitatud menetlusdokumentidest. Eelmises tsiviilasjas tugines hageja nõude alusena

sellele, et kostjal on rendilepingu p-st 8.2 tulenev kohustus talle jõusaali seadmed tagastada.

Seega on hagi alused praeguses asjas ja tsiviilasjas nr 2-17-3549 erinevad, mistõttu lõpetas

maakohus selle nõude menetluse ekslikult.

11. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus maakohus ei ole hageja nõuet jõusaali seadmete

valduse saamiseks sisuliselt lahendanud, vaid on selle osas menetluse lõpetanud, ei saa

ringkonnakohus

selle

nõude

osas

sisulist

otsust

teha.

See

ei

läheks

kokku

apellatsioonimenetluse olemusega. Seega tuleb asi saata selle nõude lahendamiseks maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis lõpptulemusena põhjendatult rahuldamata nii

hageja rahalise nõude kui ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude. Mõlema nõude

lahendamisel tuleb vastata küsimusele, kas ja millises ulatuses on hagejal kostja vastu nõue

jõusaali seadmete kasutuseeliste hüvitamiseks, mille hageja on osaliselt tasaarvestanud kostja

sundtäidetava nõudega enda vastu ning mille ülejäänud osas tasumist hageja kostjalt nõuab.

13. Hageja kasutuseeliste hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks võiks olla AÕS § 85 lg 1 ning

VÕS § 1037 lg 1. Nõude eeldusteks on, et jõusaali seadmete omandiõigus on hagejal ja kostja

kasutab neid õigusliku aluseta (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

65-14, p 16).

14. Pooled ei vaidle selle üle, et jõusaali seadmed jäid ka pärast rendilepingu tähtaja möödumist

kostja valdusesse ja kostja kasutas neid edasi. Ringkonnakohus märgib, et praeguse asja

lahendamisel ei oma määravat tähtsust see, kas rendilepingu järgne seadmete kasutamise

periood lõppes 31. oktoobril 2016 või 4. novembril 2016.

15. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millal sai hageja jõusaali seadmete omanikuks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (TsMS § 654 lg 6), et hageja omandas

jõusaali seadmed kolmandalt isikult 31. oktoobril 2016. Vastuseks kostja väidetele märgib

ringkonnakohus, et seadmete kui vallasasjade omandi ülemineku eeldused on sätestatud AÕS

§-des 92-95. AÕS § 92 lg 1 kohaselt on vallasja omandi ülemineku eelduseks kehtiv

käsutustehing, omandi üleandjal käsutusõiguse olemasolu ning asja valduse üleandmine.

Rendilepingu kehtivuse ajal kuulus seadmete omand kolmandale isikule. Seega oli kolmandal

isikul õigus seda käsutada (AÕS § 68 lg 1). Kohtule esitatud kolmanda isiku ja hageja 2.

veebruari 2018. a lepinguga on tõendatud kokkuleppe sõlmimine seadmete omandi

üleandmiseks ning valduse üleandmise asendamine AÕS § 93 kohaselt väljanõudeõiguse

loovutamisega. Omandi ülemineku tuvastamisel ei ole oluline, kas hageja oli enne rendilepingu

sõlmimist seadmete omanik, kas käsutustehing sõlmiti rendilepingu kehtivuse ajal, või kas

rendilepingust tulenes hagejale õigus nõuda seadmete omandi endale üleandmist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka selles osas, et rendileping ei sisalda

9 (10)

kokkulepet, mille kohaselt pidanuks jõusaali seadmete omand viimase lepingujärgse makse

tasumisel kostjale üle minema. Seega ei saanud kostja viimase lepingujärgse makse tasumisega

seadmete omanikuks ning seadmete omand kuulus kuni 31. oktoobrini 2016 kolmandale

isikule, mil ta andis selle üle hagejale.

16. Ringkonnakohus leiab aga, et kostjal oli suhtes hagejaga õigus jõusaali seadmeid vallata ja

kasutada, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kasutuseeliste hüvitamist. Poolte õigussuhe ei

piirdunud üksnes vaidlusaluse rendilepinguga. Nimelt on kostja vastuses hagile tuginenud

sellele, et tal oli enne rendilepingu sõlmimist hageja esitatud kasutusrendi täisteenuse

pakkumise kohaselt õigus omandada jõusaali seadmed pärast rendilepingu lõppu hinnaga 1%

seadmete müügihinnast. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmselge, et pooled selle pakkumuse

alusel ka lepingu sõlmisid, kuivõrd pooled asusid seda täitma. Lisaks rendilepingu sõlmimisele

on kostja välja toonud ja tõendanud, et pooled ja G Kolizejs SIA sõlmisid müügilepingu,

millega osteti G Kolizejs SIA-lt kostjale liisimiseks osad jõusaali seadmed, ning kostja ostis

TH Investeeringud AS-ilt ülejäänud seadmed, võõrandas need edasi liisimiseks Citadelele ja

esitas hagejale seadmete eest arve. Arvestades poolte erimeelsusi ning tõendite puudumist,

mille alusel tuvastada poolte ühine tegelik tahe lepingu sõlmimisel, tuleb poolte lepingut

tõlgendada VÕS § 29 lg 4 kohaselt lepingupooltega sarnase mõistliku isiku positsioonilt.

Ringkonnakohtu hinnangul leppisid pooled kokku selles, et kostjal on õigus saada hagejalt

jõusaali seadmete omand pärast rendilepingu lõppu ja kohustus maksta hagejale 1% seadmete

soetamismaksumusest. Ringkonnakohus arvestab seejuures seda, et pakkumuse tekstis on

selgelt kirjas võimalus lepingu lõpus vara välja osta ning väljaostu väärtus on 1%

soetusmaksumusest. Samuti seda, et rendileping oli oma olemuselt liisinguleping, mille täitmise

raames tasus kostja Citadelele sisuliselt kogu seadmete soetamise kulu. Poolte lepingut selliselt

tõlgendades omandab mõistliku sisu ka rendilepingu p 8.8, mille kohaselt oli hagejal õigus

omandada Citadelelt lepingu lõpus seadmed hinnaga 1% nende algsest müügihinnast. See

lepingupunkt võimaldas hagejal seadmed omandada selleks, et hageja saaks omakorda täita

enda kohustuse kostjale seadmete üleandmiseks. Olukorras, kus hagejal ei oleks kohustust

seadmete omandit kostjale üle anda, oleks rendilepingu p 8.8 eesmärk täiesti arusaamatu,

kuivõrd seadmete soetamise kulu hüvitas Citadelele kostja, mitte hageja.

17. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal pärast rendilepingu lõppemist kohustus anda kostjale üle

jõusaali seadmete omand. Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras oli kostjal õigus

seadmeid, mis juba olid tema valduses, edasi vallata ja kasutada. Ebamõistlik oleks nõuda, et

kostja peaks rendilepingu alusel andma seadmete valduse Citadelele, kes peaks andma selle

hagejale ja kes omakorda peaks andma selle omandiõiguse üleandmise raames tagasi kostjale.

Seetõttu ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt kasutuseeliste hüvitamist. Seda järeldust ei muuda

ka asjaolu, et pooled ei ole omavaheliste arusaamatuste tõttu siiani sõlminud käsutustehingut

seadmete omandi kostjale üleandmiseks.

18. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja on minetanud õiguse nõuda hagejalt

seadmete omandi üleandmist. Võlasuhte lõppemise alused on sätestatud VÕS §-s 186.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas välja toodud ja tõendatud asjaolusid, millest nähtuks

mõni võlasuhte lõppemise alus. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et kostja õigus nõuda pärast

rendilepingu lõppu seadmete omandi üleandmist sisaldus juba hageja algses pakkumuses, mille

alusel pooled lepingu sõlmisid. Seetõttu ei oluline, et kostja ei allkirjastanud hageja poolt talle

hiljem 21. detsembril 2015 saadetud väljaostu kokkulepet. Võlasuhte lõppemise aluseks ei ole

ka asjaolu, et kostja ei täitnud hageja suhtes enda kohustust tasuda hagejale seadmete eest 1%

algsest müügihinnast.

19. Iseenesest võiks VÕS § 186 p 5 kohaselt võlasuhte lõppemise aluseks olla lepingust

taganemine. Hageja on kostjale 8. novembril 2016 saatnud kirja, milles nõudis kostjalt 9 034,25

euro tasumist ning märkis, et nõuab tasumata jätmise korral seadmete tagastamist. Kirja võiks

lugeda tingimuslikuks taganemisavalduseks. Samas lepingust kehtivaks taganemiseks peavad

10 (10)

olema täidetud ka taganemise materiaalõiguslikud eeldused. VÕS § 116 lg 1 kohaselt eeldab

taganemine teise poole olulist lepingurikkumist. Praegusel juhul seisnes kostjapoolne

lepingurikkumine selles, et ta ei tasunud hagejale summat, mis vastab 1%-le seadmete hinnast.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline rikkumine oluline lepingurikkumine, mis õigustaks

lepingust taganemist. Kuigi VÕS § 116 lg 2 p 5 kohaselt saab oluliseks lepingurikkumiseks

pidada ükskõik millist lepingurikkumist, kui kohustatud pool ei täida enda kohustust talle

selleks antud täiendava tähtaja jooksul, ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas lepingust

taganemine juhul, kui rikutud kohustus on lepingu kui terviku suhtes vähetähtis (vt Riigikohtu

19. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-17, p 31). Praegusel juhul on tegemist just sellise

olukorraga, kus kostja rikutud kohustuse väärtus moodustab üksnes 1% lepinguesemete

koguväärtusest. Samuti käitus hageja kostjat eksitavalt nõudes 8. novembri 2016. a kirjas

kostjalt tunduvalt suuremat summat, kui tal lepingu järgi oli õigus saada. Seega ei olnud hagejal

hea usu põhimõttest tulenevalt õigust lepingust taganeda.

20. Eeltoodust tulenevalt tuleb otsusest välja jätta maakohtu põhjendused selle kohta, et hageja

ei saa nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, kuna hageja tasaarvestuseks kasutatud nõue

tekkis enne täitedokumendiks oleva kohtuotsuse jõustumist. Samuti tuleb otsusest välja jätta

maakohtu põhjendused selle kohta, et kasutuseeliste hüvitamise nõude esitamine on vastuolus

hea usu põhimõttega, kuna hageja ei teavitanud kostjat seadmete omandiõiguse üleminekust.

21. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 kohaselt maakohus asja uuel

läbivaatamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav