2-19-111323/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(13)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-111323

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. mai 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi A.O. (O.) vastu 436

euro 5 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. veebruari 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

A.O. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

477 eurot 71 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastustaja):

Osaühing

Aktiva

Finants

(registrikood 10746479), lepinguline esindaja Marilin

Parts

Kostja (apellant): A.O. (isikukood XXXXXXXXXXX),

seadusjärgne esindaja (eestkostja) K.O.

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(13)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 3. veebruari 2020. a otsus osas, millega kohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 399 eurot, intressi 28 eurot

32 senti ja põhivõlalt (399 eurolt) alates 30. oktoobrist 2019 arvestatud

viivise, sh edasiulatuva viivise, samuti osas, millega kohus jaotas ja määras

kindlaks hüvitatavad menetluskulud. Saata tsiviilasi tühistatud osas

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas on Tartu Maakohtu

3. veebruari 2020. a otsus jõustunud.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 17. aprillil 2019 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse A.O. (kostja) vastu 492 euro 90 sendi saamiseks. Kostja

esitas makseettepanekule vastuväite, mistõttu anti nõue üle Tartu Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 27. mail 2019 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus

mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 436 eurot 5 senti, viivise hagi esitamise

seisuga 6 eurot 72 senti ja edasiulatuva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmis kostja Tele2 Eesti Aktsiaseltsiga (Tele2)

29. oktoobril 2018 liitumis- ja järelmaksulepingu nr XXXXXXXXX (liitumisleping),

mille alusel kohustus Tele2 osutama kostjale telekommunikatsiooniteenust ning kostja

kohustus saadud teenuste eest tasuma vastavalt esitatud arvetele. Maksetähtaeg,

arvelduskonto number ja muu vajalik informatsioon maksete sooritamiseks oli kirjas Tele2

poolt regulaarselt esitatud arvetel. Kostja rikkus lepingust tulenevat maksekohustust ega

tasunud arveid. Kostja rikkumise tõttu ütles Tele2 27. veebruaril 2019 lepingu

ennetähtaegselt üles ja loovutas 11. aprillil 2019 oma nõude kostja vastu koos

kõrvalnõuetega hagejale. Kostjal on lepingu järgi tasumata põhivõlg 436 eurot 5 senti.

Hageja on arvestanud põhivõla tasumisega viivitamise eest viivist VÕS § 113 lg 1 teises

3(13)

lauses sätestatud määras alates viimase arve maksetähtajale järgnevast kuupäevast, s.o

alates 19. märtsist 2019.

Hageja ei nõustunud kostja vastuväitega, et kostja ja Tele2 Eesti Aktsiaseltsi vahel

sõlmitud liitumisleping on tühine, kuna kostjal oli lepingu sõlmimise ajal piiratud

teovõime. Hageja leiab, et kostja ei ole oma teovõime piiratust tehingu tegemise ajal

tõendanud. Hageja ei nõustunud ka kostja vastuväitega selle kohta, et kostja ei saanud kätte

Tele2 poolt saadetud arveid. Liitumislepingu sõlmimisel avaldas kostja oma e-maili

aadressi XXXXXXXXX ning märkis, et soovib saada arveid oma e-mailile. Aadressile

XXXXXXXXX on arved kohale toimetatud. Kostja ei informeerinud Tele2-te, et ta ei

saanud arveid kätte.

Tele2 nõue on hagejale loovutatud. Seadusandja ei ole ette näinud vorminõuet nõude

loovutamisele ning teatis nõude loovutamise kohta tõendab vastavalt VÕS §-le 170, et

loovutamine on kostja suhtes toimunud.

3. Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Kostja ei vaidlusta asjaolu, et ta allkirjastas 29. oktoobril 2018 liitumislepingu. Kostja

märgib samas, et nimetatud leping ei ole teenuse osutamise leping. Tegelikult ostis kostja

lepinguga järelmaksuga mobiiltelefoni. Samuti ei vaidlusta kostja, et ta on jätnud sõlmitud

lepingust tuleneva raha maksmise kohustuse täitmata.

Kostjal oli lepingu sõlmimise ajal piiratud teovõime, mistõttu on tehing tühine. Kostja

suhtes on käimas eeskostemenetlus. Kostjale on tehtud kohtupsühhiaatriline ekspertiis

ning suure tõenäosusega ei suutnud ta juba nõude aluseks oleva tehingu tegemise ajal aru

saada oma tegude tähendusest ega neid juhtida. Kostja põeb psühhiaatrilist haigust,

psühhiaatrite poolt on diagnoos pandud kostja 10. eluaastal. Psühhiaatrilised probleemid

süvenesid novembrist 2017 ja kostja on korduvalt vajanud psühhiaatrilist ravi, sealhulgas

on rakendatud kahel korral ka psühhiaatrilist sundravi (veebruaris 2018 ja märtsis 2019).

2015. a-l on taotletud kostjale ka eestkoste seadmist, kuid avaldus on tagasi võetud.

Kriminaalasjas nr 1-19-6046 teostati 4. juunil 2019 kostjale ambulatoorne

kohtupsühhiaatriaekspertiis, mille järel on ekspert ekspertiisiaktis avaldanud arvamust, et

kostjal on diagnoositud psüühikahäire Aspergeri sündroomi kujul ja ta ei saanud

adekvaatselt aru oma tegudest ja ei suutnud oma tegusid juhtida.

Lepingu sõlmimise ajal Tele2-ga ajal oli kostjal mitmeid nõudeid, mille aluseks olevaid

kohustusi ta ise ei olnud võtnud, need on võetud tema nimele. Ka Tele2-ga sõlmiti leping

kasutades ära kostja usalduslikkust. Tele2 ei kontrollinud enne lepingu sõlmimist kostja

maksekäitumist, andes kostja käsutusse ilma sissemakseta telefoni. Krediidiandja peab

hindama krediidisaaja krediidikõlblikkust enne krediidi andmist. Krediidiregistris olid

olemas juba siis maksehäired, mistõttu oleks pidanud Tele2 hindama krediidikõlblikkust

korrektsemalt. Lepingu sõlmimisel ei süvenetud ega kontrollitud üle järelmaksutaotluses

märgitud andmeid.

Kostja ei saanud kätte Tele2 poolt saadetud arveid. Lepingus on kokku lepitud, et arved

saadetakse meili teel. Hagile lisatud arved, lepingu ülesütlemise avaldus ja nõude

loovutamise teade on saadetud aadressile XXXXXXXXX, samas oli lepingus märgitud

4(13)

kostja kontaktaadressiks XXXXXXXXX kostja ei elanud ja vastavaid dokumente kätte ei

saanud. Hetkel, kui hageja esitas maksekästu kiirmenetluse avalduse, polnud kostja nõude

loovutamisest teadlik ning seega ei ole nõude loovutamist kostja suhtes toimunud. Kuna

nõue ei ole hagejale üle läinud, siis ei ole võimalik hagi rahuldada.

Hageja ei ole põhjendanud põhinõude suurust. Tele2-ga sõlmitud lepingu alusel sai kostja

järelmaksuga mobiiltelefoni hinnaga 399 eurot, tagasimakse summa kokku oli 427 eurot

32 senti Tühise tehingu korral tuleb tagastada üksnes põhinõue.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas 3. veebruari 2020. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 399 eurot, intressi 28 eurot 32 senti ja põhivõlalt

arvestatud 3. veebruari 2020. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 8 eurot 51 senti.

Samuti kohustas kohus kostjalt tasuma hagejale viivist alates 4. veebruarist 2020 tasumata

põhivõlalt (399 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla

tasumiseni. Muus osas jättis kohus hageja nõuded rahuldamata.

Menetluskulud jättis kohus 50% ulatuses hageja kanda ja 50% ulatuses kostja kanda.

Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 288 eurot 89 senti ning viivise

väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust, et kostja sõlmis 29. oktoobril

2018 Tele2-ga järelmaksuga mobiiltelefoni müügilepingu.

4.1.

Lähtudes VÕS § 164 lg-test 1 ja 2, §-st 170 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 69 lg-st 1, leidis kohus, et kuivõrd kohtumenetluses on Tele2 12. aprilli 2019. a

nõude loovutamise teade (koos muude hagimaterjalidega) kätte toimetatud, muutus nõude

loovutamise teade kehtivaks ning saab lugeda, et Tele2 on nõude hagejale loovutanud.

Sellega on hageja astunud võlasuhtes senise võlausaldaja asemele.

Tulenevalt VÕS § 171 lg-st 1 võib kostja võlgnikuna hageja kui uue võlausaldaja nõude

vastu esitada mh kõiki vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude

loovutamise ajal.

4.2.

Kostja väitel oli ta liitumislepingu sõlmimise ajal piiratud teovõimega ning seetõttu

on kostja hinnangul sõlmitud leping tühine. Kohus leidis, et asjas puuduvad tõendid selle

kohta, et tehingu tegemise ajal oli kostja teovõime TsÜS § 8 lg 2 mõttes piiratud sellises

ulatuses, mis mõjutas tema poolt tehtud tehingu kehtivust.

Tartu Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-19-18319, milles on K.O. avalduse alusel

alustatud menetlust kostjale eestkostja määramiseks. Nimetatud tsiviilasjas veel

lõpplahendit tehtud ei ole ja kostjale ei ole määratud eestkostjat. Ka varem, juba 15. mai

2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-6998 on alustatud K.O. avalduse alusel menetlust

kostjale eestkostja määramiseks, kuid seoses avaldusest loobumisega menetlus lõpetati.

Kuivõrd kostjat esindab käesolevas asjas lepinguline esindaja, ei pidanud maakohus

vajalikuks asja menetlust seoses kostja suhtes menetletava eestkosteasjaga peatada.

Kohus tuvastas Kohtute infosüsteemi (KIS) andmete põhjal, et Tartu Maakohus jättis

22. veebruari 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-2784 Tartu Ülikooli Kliinikumi

psühhiaatriakliiniku (TÜ kliinik) valvearsti taotluse esialgse õiguskaitse korras kostja

5(13)

tahtest olenematule ravile paigutamiseks rahuldamata. 23. märtsi 2019. a määrusega

tsiviilasjas nr 2-19-4321 otsustas Tartu Maakohtus TÜ kliiniku samasisulise taotluse

rahuldada ja esialgse õiguskaitse korras paigutada kostja tahtest olenematule ravile neljaks

päevaks.

Kohus jättis rahuldamata kostja (otsuses ekslikult märgitud hageja) taotluse võtta tõendite

kogumise korras asja materjalide juurde 4. juunil 2019 kriminaalasjas nr 1-19-6046 kostja

suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti eksperdi arvamusliku osa.

Kohus leidis, et kostja kinnisesse asutusse paigutamine ega ka kriminaalasjas tema suhtes

teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi tulemusena antud eksperdi arvamus ei saa tõendada

seda, et kostja teovõime oli käesolevas asjas vaidlusaluse tehingu tegemise ajal piiratud

ulatuses, mis mõjutas tema poolt tehtud tehingu kehtivust. Isegi kui eestkosteasjas leiab

tuvastamist, et kostja teovõime on piiratud ja talle määratakse eestkostja, siis ei anna ka

see alust järeldada, et juba 29. oktoobril 2018 oli kostja teovõime piiratud ja seda ulatuses,

mis ei võimaldanud tal aru saada tehingust ega selle tagajärgedest.

Eelmärgitut arvestades leidis maakohus, et kostja tehtud tehing on kehtiv.

4.3.

Kostja ja Tele2-e vahel sõlmitud liitumislepingu kohaselt on kostja ostnud seadme

Apple iPhone 6s 32GB, hinnaga 399 eurot. Kostja kohustus tasuma Tele2-le seadme

müügihinna 399 eurot koos intressiga 12,9% aastas osade kaupa kaheteistkümne võrdse

osamaksena, tasudes igakuiselt 35 eurot 61 senti. Tagasimaksete summaks kokku koos

intressiga on 427 eurot 32 senti ja summa tasumise lõpptähtaeg 29. oktoober 2019. Kohus

leidis, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Lepingu esemeks oli krediidi andmine

mobiiltelefoni

ostmise

finantseerimiseks

ning

Tele2

on

tegutsenud

oma

majandustegevuses.

4.4.

Kohtu hinnangul ei rikkunud Tele2 VÕS § 4034 sätetest tulenevat vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Kuivõrd kostja ise esitas krediidiandjale oma maksevõime kohta

valeandmeid, siis on tema poolt krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõttele

tuginemine kohatu. Kostja ei ole toonud ka esile asjaolusid, millest võiks järeldada, et

Tele2 ei toiminud kostja krediidivõimelisuse hindamisel piisava hoolsusega.

4.5.

VÕS § 108 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 sätestatut arvestades on hageja nõuete rahuldamise

eelduseks, et kostja on lepingust tulenevat raha maksmise kohustust rikkunud ja kohustus

on muutunud sissenõutavaks. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks,

kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse

täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.

Tele2-l oli õigus nõuda kostjalt igakuiselt osamakse 35 euro 61 sendi tasumist. Kogu

põhivõla summa koos kokkulepitud intressiga pidi sissenõutavaks muutuma pärast

lepingus kokku lepitud lõpptähtpäeva, s.o 29. oktoobri 2019 möödumist.

Hageja väitel ütles Tele2 kostja rikkumise tõttu lepingu 27. veebruaril 2019

ennetähtaegselt üles. Maakohtu hinnangul ei olnud tõendatud, et kostja oleks

ülesütlemisavalduse kätte saanud. Seetõttu asus kohus seisukohale, et leping lõppes

lepingus kokkulepitud krediidi tagastamise lõpptähtajal, s.o 29. oktoobril 2019. Pärast

nimetatud tähtaja lõppemist muutusid kõik lepingus kokkulepitud summad sissenõutavaks.

6(13)

VÕS § 403 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui

seadusest ei tulene teisiti. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled

leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui

laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja

rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates lepingu lõppemisest ja

laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotas intressi arvestamine seega

õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise arvestamine.

Eeltoodut arvestades saab järeldada, et põhjendatud on hageja põhinõue kostja vastu

427 euro 32 sendi ulatuses, sh põhivõlg 399 eurot ja intress 28 eurot 32 senti. Hageja nõuab

kostjalt küll põhivõlga summas 436 eurot 5 senti, kuid ei ole põhivõla suurust ega selle

arvestust põhjendanud.

4.6.

Viivist on hagejal VÕS § 113 lg 1 alusel iseenesest õigus nõuda, kuid kohtu

hinnangul ei olnud põhjendatud viivise arvestus, sh viivise arvestuse algus ega summa,

millelt viivist on arvestatud. Kostja rikkus lepingust tulenevat maksekohustust ning

29. oktoobri 2019 seisuga muutus sissenõutavaks krediidisumma 399 euro tasumise

kohustus ja intressi 28 euro 32 sendi tasumise kohustus. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 6 ei

ole hagejal õigus intressilt viivist nõuda. Hagejal on õigus nõuda viivist ainult tasumata

põhivõlalt, s.o 399 eurolt. Hagejal on õigus nõuda viivist alates 30. oktoobrist 2019.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel arvestas kohus viivise välja

kohtuotsuse tegemise aja seisuga.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja palub 29. veebruaril 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

5.1.

Kostja hinnangul ei hinnanud maakohus kostja piiratud teovõimet. Kohtule olid

esitatud kõik piiratud teovõimet tõendavad tõendid, kuid kohus otsustas kohtuotsuses

tõendeid mitte välja nõuda ning kasutas andmeid, mille kogumist kostja ei olnud soovinud–

KIS-i andmed tsiviilasjades nr 2-19-4321 ja 2-18-2784.

Kostja esitas 21. detsembril 2019 taotluse lisada tõendina asja juurde kriminaalasjas

teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi osa. Kohus jättis taotluse rahuldamata pea kuu

aega hiljem, 15. jaanuaril 2020. Kuivõrd tähtaeg tõendite ja seisukohtade esitamiseks

lõppes 2. jaanuaril 2020. a, ei olnud kostjal võimalik siis enam muid tõendeid lisada. Küll

aga on kohus arvestanud tõendina hageja 3. jaanuaril 2020 esitatud tõendit. Selliselt on

kohus käitunud erapoolikult, jättes kostja ilma oma väidete tõendamise võimalusest.

Kostja süüdivust on ainuüksi 2019. a jooksul hinnatud kolmes kohtuasjas ja kohtule

esitatud kostja esindaja kirjas kohtule olid välja toodud ka konkreetsed asja numbrid ja

viited. Kohtul oli võimalik nimetatud kohtuasjadega tutvuda, kuid on otsustanud seda mitte

teha. Selle asemel on kohus kasutanud andmeid tsiviilasjadest, mille põhjal on järeldanud,

et avaldaja on süüdiv.

Kohus on valesti hinnanud kriminaalasjas nr 1-19-6046 tehtud otsust. Kohtu väide, et

kohtupsühhiaatriline ekspertiis kriminaalasjas ei tõenda teovõime puudumist, on väär

Kohus ei ole põhjendanud, milliste asjaolude pinnalt teovõime puudumist saaks siis

hinnata. Kohus ei võtnud nimetatud kriminaalasja eksperdi seisukohta tõendina

7(13)

käesolevasse menetlusse. Kohus on põhjendanud tõendite kogumise taotlust rahuldamata

jättes, et ekspertiisi asjaolusid nähtavaks mitte tehes ei saa teine pool anda neile hinnangut.

Avaldaja leiab, et kohtul endal ei olnud siiski keelatud ekspertiisi asjaoludega tutvuda ning

hinnata, kas nimetatud tõend kinnitab piiratud süüdivust või mitte.

Kohus oleks saanud menetluse peatada kuni eestkostemenetluse lõpuni, kuid kohus seda

ei teinud. Kostja oli kohtule andnud teada, et kostja eestkoste seadmise osas toimub istung

12. veebruaril 2020.

5.2.

Kostja esindaja on jätkuvalt seisukohal, et liitumisleping on tühine TsÜS § 84 lg 1

alusel, kuna kostja ei olnud võimeline adekvaatselt aru saama oma tegudest ja ei olnud

võimeline oma tegusid juhtima – kostjal esines lepingu sõlmimise ajal piiratud süüdivus,

kuivõrd seoses psüühikahäirega ei olnud ta võimeline oma tegudest aru saama.

Kostjale on tehtud erinevates kohtumenetlustes kokku kolm kohtupsühhiaatrilist

ekspertiisi, viimane eestkostemenetluse asjas 13. jaanuaril 2020. 14. juunil 2019 asjas nr

1-18-7417 tehtud määruses on kohus leidnud, et veebruaris ja märtsis 2019 oli kostja

süüdimatus seisundis. Kostja hinnangul saab eeldada, et neli kuud enne (oktoobris 2018)

ei olnud kostja vaimne seisund nimetatud perioodist erinev. 18. veebruaril 2020 tsiviilasjas

2-19-18319 tehtud kohtumäärusega on kostja eestkostjaks määratud K.O.. Asjaolust, et

eestkoste seadmise põhjuseks on kostja psüühikahäire ning piiratud süüdivus, saab

järeldada, psüühikahäire ei tekkinud alles eestkoste seadmise menetluse raames, vaid

tegemist on pikaajalise terviseprobleemiga, mille puhul eestkoste seadmine on viimaseks

abinõuks. Kuna kohtupsühhiaatriline ekspertiis tehakse pärast probleemide tekkimist, siis

pool aastat ja isegi veelgi varem tehtud tehingut saab pidada viidatud ekspertiisiga kaetuks.

Psühhiaatrilist abi ja sh ka sundravi on kostja vajanud juba enne vaidlusaluse lepingu

sõlmimist.

5.3.

Maakohus

on

leidnud,

et

nõude

loovutamine

on

toimunud

seoses

kohtumenetlusega. Kuivõrd kostja ei olnud oma psüühilise seisundi tõttu võimeline aru

saama kohtumenetlusega seonduvatest asjaoludest, siis nõude loovutamisest saab rääkida

alles hetkest, kui kaasati kostja esindaja K.O..

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Hageja leiab, et kohus lahendas õigesti kostja taotluse tõendi kogumiseks. Kohus on

15. jaanuari 2020. a määruses piisavalt põhjendanud, miks kohus jätab kostja taotluse

rahuldamata. Taotlust rahuldamata jättes ei käitunud kohus erapoolikult ega jätnud kostjat

ilma piiratud teovõime tõendamise võimalusest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele

vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et maakohus oleks saanud menetluse peatada, kuid

samas ei ole kostja ise taotlenud maakohtus menetluse peatamist.

Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tehingu tegemise ajal 29. oktoobril 2018

oli kostja teovõime TsÜS § 8 lg 2 mõttes piiratud sellises ulatuses, mis mõjutas tema poolt

tehtud

tehingu

kehtivust.

Selliseid

tõendeid

ei

ole

kostja

esitanud

ka

8(13)

apellatsioonimenetluses. Tehingu tegemise ajal ei olnud kostja teovõimet kohtulikult

piiratud. Järelikult oli kostja teovõimeline.

Hageja ei nõustu kostja nõude loovutamist puudutavate vastuväidetega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1

p 3 alusel vaidlustatud osas tühistada ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

8. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Apellatsioonimenetluse esemeks on hageja nõuded osaliselt. Maakohus on

rahuldanud hagi osaliselt ja mõistnud kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 399 eurot,

intressi 28 eurot 32 senti ja põhivõlalt (399 eurolt) alates 30. oktoobrist 2019 arvestatud

viivise, sh edasiulatuva viivise. Muus osas jättis kohus hageja nõuded rahuldamata.

Kostja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas.

Eelnevat arvestades on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas,

milles maakohus jättis hageja põhinõude ning intressi- ja viivisenõuded rahuldamata.

9. Maakohus on 19. detsembri 2019. a määruses (määruses on ekslikult märgitud

kuupäevaks 18. detsember 2019; dtl-d 95–98) pooltele iseenesest õigesti selgitanud, et

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab pool hagimenetluses tõendama oma väiteid ja vastuväiteid,

millele ta tugineb. Sellest tulenevalt peab kostja tehingu tühisusele tuginedes tõendama, et

tal oli tehingu tegemise ajal piiratud teovõime ehk et vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse

või muu psüühikahäire tõttu ei olnud ta suuteline kestvalt oma tegudest aru saama või neid

juhtima.

TsÜS § 8 lg 1 kohaselt on füüsilise isiku teovõime võime iseseisvalt teha kehtivaid

tehinguid. Täielik teovõime on TsÜS § 8 lg 2 teise lause järgi alla 18-aastasel isikul

(alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu

kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Sama lõike kolmanda lause

kohaselt mõjutab täisealise isiku piiratud teovõime isiku tehingute kehtivust üksnes

ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Üksnes juhul, kui

isikule on määratud kohtu poolt eestkostja, eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega

ulatuses, milles talle eestkostja on määratud (TsÜS § 8 lg 3). Kostja ei ole väitnud ning

maakohus ei ole tuvastanud, et liitumislepingu sõlmimise ajal olnuks talle määratud

eestkostja. Alles 18. veebruari 2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-19-18319 on kostja

eestkostjaks määratud K.O. (määrus on KIS-i andmete põhjal jõustunud).

10. Samas on maakohus jätnud nõuetekohaselt põhjendamata (TsMS § 238 lg 4, § 463

lg 1) 15. jaanuari 2020. a määruse (dtl-d 126–128), millega kohus jättis rahuldamata kostja

poolt 21. detsembril 2019 esitatud tõendi kogumise taotluse ning ei võtnud tõendina

tsiviilasja materjalide juurde kriminaalasjas nr 1-19-6046 kostjale teostatud ambulatoorse

kohtupsühhiaatriaekspertiisi

akti.

Ringkonnakohus

leiab,

et

määruses

esitatud

põhjendustel ei olnud alust jätta kostja tõendi kogumise taotlust rahuldamata.

Ringkonnakohtu hinnangul saab kostja sellele maakohtu minetusele apellatsioonkaebuses

9(13)

tugineda, kuna kaebus on rikkumisele järgnev esimene kostja esitatud menetlusdokument

(TsMS § 333 lg-d 2 ja 3; § 652 lg 6). Pärast kostja taotluse lahendamist 15. jaanuari 2020.a

määrusega ei andnud maakohus pooltele lisatähtaegu seisukohtade, tõendite vms

esitamiseks ning tegi 3. veebruaril 2020 asjas otsuse.

10.1. TsMS § 229 lg 1 esimesest lausest tulenevalt võivad hagimenetluses tõenditeks olla

tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend,

vaatlus ning eksperdiarvamus. TsMS § 238 lg 1 järgi peab kohus võtma vastu sellise tõendi

ja korraldama selliste tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust. Tõendeid hindab kohus

otsuse tegemisel (TsMS § 438 lg 1).

Maakohus on 15. jaanuari 2020. a määruses tõendi kogumise taotluse rahuldamata jätmist

põhjendanud sellega, et kriminaalasjas 4. juunil 2019 tehtud ekspertiisi aktis antud

eksperdi arvamusega ei saa tõendada kostja teovõime piiratust liitumislepingu sõlmimise

ajal 29. oktoobril 2018. Maakohtu hinnangul ei ole esiteks teada, millise tõendamist vajava

asjaolu kindlakstegemiseks on kriminaalasjas ekspert arvamuse andnud. Kui eksperdi

arvamus on antud isiku süüvõime ja karistuse kandmise võime kindlakstegemiseks, siis ei

tõenda see tehingute tegemise võime puudumist ja seda veel tagasiulatuvalt. Kohus leidis

samuti, et kuna kostja ei soovi taotletava ekspertiisiakti nähtavaks tegemist tervikuna, ei

ole see tsiviilasjas tõendina kasutatav. Poolel peab olema võimalik vastaspoole esitatud

tõendi kohta esitada oma seisukoht. Kui tõendit vastaspoolele täies osas nähtavaks ei tehta,

siis kaotab pool võimaluse esitada sellele oma seisukoha ja vastuväited. Samuti ei ole

võimalik selliselt hinnata tõendi tõendamisväärtust.

Ringkonnakohtu hinnangul võib viidatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi akt sisaldada infot

asja õigeks lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ning aidata kindlaks teha kostja

teovõime ulatust liitumislepingu sõlmimise ajal. Vähemalt ei ole käesoleva asja

materjalide põhjal seni alust arvata vastupidist. Isegi kui ekspertiisiaktaktist eraldi võetuna

ei oleks kohtul võimalik asjakohaseid järeldusi teha, võiks see põhimõtteliselt tõendada

kostja väiteid koos muude kohtu ette toodud asjaoludega, nt psühhiaatriliste probleemide

ilmnemise aeg, kostjal diagnoositud haigus, selle avaldumise vormid, varasem ravi jms.

Senises menetluses esitatu põhjal on kostja teovõimet piirav haigus olnud pikaajaline ning

kostja tervislik seisund juunis 2019 ja oktoobris 2018 ei pruukinud olla oluliselt erinev.

10.2. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kohus küsinud hagejalt kostja 21. detsembri

2020. a taotluse osas ka seisukohta, millega on rikkunud TsMS § 328 lg-s 2 sätestatut. See

minetus eraldi võetuna ei ole praegusel juhul siiski menetlusnormi oluline rikkumine.

10.3. Juhul kui maakohus leidis, et kostja 21. detsembri 2019. a taotlus tõendi

kogumiseks oli ebaselge või puudulikult põhjendatud (TsMS § 236 lg-d 2 ja 3), tulnuks

jätta see TsMS § 3401 lg 1 alusel esmalt käiguta ning anda kostjale tähtaeg puuduste

kõrvaldamiseks. Kohus pidanuks arvestama, et kostjal oli küll maakohtu menetluses

esindaja (K.O.), kuid asja materjalidest ei nähtu, et esindajal oleks õigusalased teadmised

(mh teadmised menetlusõigusest).

10.4. Maakohus on 15. jaanuari 2020. a määruses iseenesest õigesti märkinud, et poolel

peab olema võimalik esitada vastaspoole esitatud tõendi kohta oma seisukoht. Ekslik on

kostja arusaam, nagu ei tohtinuks maakohus ekspertiisi asjaolusid hagejale nähtavaks teha,

aga võinuks ise ekspertiisi asjaoludega tutvuda ning selle põhjal hinnata, kas nimetatud

10(13)

tõend kinnitab kostja piiratud teovõimet või mitte. TsMS § 436 lg 3 järgi võib kohus

tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele,

mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.

Samas ei andnud see kostja soov siiski alust jätta tõendi kogumise taotlust rahuldamata.

Kohus võib TsMS § 38 lg 1 p-de 3 ja 5 alusel menetluse või selle osa kinnikseks kuulutada

mh menetlusosalise eraelu kaitseks ning alaealise või vaimse puudega isiku huvides.

Lisaks võib kohus TsMS § 41 lg 3 järgi kohustada menetlusosalisi asja menetlemisel

teatavaks saanud asjaolu saladuses hoidma ka juhul, kui menetlus ei ole kinniseks

kuulutatud. Nimetatut tulnuks kohtul pooltele selgitada.

11. Kostja 21. detsembril 2019 esitatud tõendi kogumise taotluse rahuldamata jätmine

võis ringkonnakohtu hinnangul mõjutada asja lahendust ning tuua vähemalt osaliselt kaasa

hagi põhjendamatu rahuldamise. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada.

12. Lisaks eelnevale on oluline, et maakohus on käesoleva asja lahendanud kirjalikus

menetluses. Kirjaliku menetluse on maakohus määranud ülalviidatud 19. detsembri 2019.

a määrusega. Maakohus ei ole toonud kõnealuses määruses ega muus dokumendis selgelt

esile, millal lõpeb asjas eelmenetlus ning kas ja milliseid asjaolusid ja tõendeid saavad

pooled veel esitada tähtaja jooksul, mille kohus viidatud määruses andis. Maakohus ei ole

andnud pooltele tõendite esitamiseks lõplikku tähtaega (TsMS § 237 lg 1).

12.1. 19. detsembri 2019. a määruses on maakohus eelduslikult andnud pooltele TsMS §

403 lg-s 1 nimetatud tähtaja avalduste ja dokumentide esitamiseks, kuid selle tähtaja

jooksul pooled üldjuhul kohtule enam tõendeid esitada ei saa. Välistatud ei ole küll poole

tõenduslike taotluste menetlemine TsMS §-s 331 sätestatud korras. Eelmärgitust

järelduvalt ei ole maakohtus täitnud selgitamiskohustust õigeaegselt, s.o eelmenetluses.

Ringkonnakohus rõhutab, et kirjalikus menetluses peab kohus hoolikalt selgeks tegema,

mis tähendusega tähtaegu ta pooltele annab ning millal saab eelmenetluse lugeda

lõppenuks (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1601, p 14 koos

selles viidatud praktikaga).

12.2. Käesolevas asjas võis kohus iseenesest kaaluda menetluslike lihtsustuste tegemist

(TsMS § 405 lg 1), kuid sellisel juhul tulnuks valitud lihtsustusi pooltele aegsasti selgitada

(vt nt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 11). Maakohus ei

ole seda teinud. Hagi menetlusse võtmise määruses on üksnes refereeritud TsMS § 405

sisu.

12.3. Eelmärgitut arvestades võis kostjale jääda arusaamatuks, et pärast 19. detsembri

2019. a kohtumäärusega antud tähtaja (14 päeva määruse kättesaamisest) lõppu ei ole tal

võimalik enam tõendeid esitada ega tõendite kogumist taotleda.

13. Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt

lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste

asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel

rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale

faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu põhjal

tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks.

11(13)

14. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus läbi viima nõuetekohase eelmenetluse

ning lahendama nii hageja 21. detsembri 2019 taotluse kui ka tsiviilasja tervikuna, lähtudes

käesolevas otsuses esitatud seisukohtadest. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 405 lg 1

p 8 järgi on kohtul käesolevas asjas õigus koguda tõendeid ka omal algatusel (kui kohus

seda põhjendatuks peab).

15. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele lisab ringkonnakohus

järgmist.

15.1. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel.

Juba viidatud TsMS § 436 lg 3 järgi võib kohus tugineda otsust tehes üksnes sellistele

asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi

lõike 4 esimese lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole

menetluses arutatud.

Praegusel juhul ei nähtu asja materjalidest, et pooled oleksid menetluses tuginenud

tsiviilasjades nr 2-18-2784 ja nr 2-19-4321 toimunud menetlustele ning nendes asjades

tehtud lahenditele. Samuti ei ole maakohus viidatud kohtuasjade menetlustega seonduvaid

asjaolusid pooltega käesolevas asjas arutanud. Seetõttu on maakohus vaidlustatud otsuses

lubamatult tuginenud tsiviilasjades nr 2-18-2784 ja nr 2-19-4321 toimunud menetlustega

seotud asjaoludele ning teinud selles osas üllatava lahendi.

15.2. Samuti on vaidlustatud otsuses nõuetekohaselt põhjendamata (TsMS § 436; § 442

lg 8) järeldus, mille kohaselt ei saa kriminaalasjas nr 1-19-6046 kostja suhtes teostatud

kohtupsühhiaatriaekspertiisi tulemusena antud eksperdi arvamus tõendada seda, et kostja

teovõime oli käesolevas asjas vaidluse all oleva tehingu tegemise ajal piiratud ulatuses,

mis mõjutas tema poolt tehtud tehingu kehtivust. Kuivõrd maakohus jättis nimetatud

kriminaalasjas tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti käesoleva asja materjalide juurde

võtmata, ei saanud maakohus seda (kui tõendit) otsuse tegemisel hinnata.

15.3. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus hinnanud

valesti kriminaalasjas nr 1-19-6046 tehtud otsust. Seda otsust käesoleva asja materjalide

hulgas ei ole ning maakohus pole seda lahendit vaidlustatud otsuses hinnanud.

15.4. TsMS § 436 lg 2 esimese lause kohaselt (koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1) saab ka

ringkonnakohus rajada otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Seega saab

kohus tõendeid hinnata vaid siis, kui need on menetluses esitatud ning asja materjalide

juurde võetud. Käesolevas asjas on maakohus keeldunud kriminaalasjas nr 1-19-6046

tehtud

kohtupsühhiaatriline

ekspertiis

akti

kui

tõendi

kogumisest

ning

apellatsioonimenetluses ei ole selle akti vastuvõtmist ega kogumist kohtult taotletud.

Seetõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik väidetavat ekspertiisi akti kui tõendit hinnata ega

sellega asja lahendamisel arvestada.

15.5. Maakohus ei ole iseenesest ületanud oma pädevuse piire. Täisealise isiku teovõime

(TsÜS § 8) hindamine on kohtu ülesanne. Seda saab kohus teha asjas esitatud ja kogutud

tõendite põhjal, millest nähtub info võimaliku psüühikahäire kohta, samuti isiku võime

kohta oma tegudest aru saada ja neid juhtida.

15.6. Kostja heidab maakohtule ette hageja poolt 3. jaanuaril 2020 (s.o hilinenult)

esitatud tõendite vastuvõtmist ja arvestamist. Ringkonnakohus ei tähelda, et hageja oleks

12(13)

koos 3. jaanuari 2020. a menetlusdokumendiga esitanud uusi tõendeid. Sellel kuupäeval

esitatud menetlusdokumendis on hageja selgitanud eelkõige Tele2-e poolt kostjale

saadetud arvete elektroonilise edastamisega seonduvat. Need tõenduslikud aspektid ei

puuduta apellatsioonimenetluses vaidluse all olevat nõude osa. Liiatigi ei ole kostja

vähemalt apellatsioonimenetluses vaidlustanud asjaolu, et tema liitumislepingust

tulenevad kohustused (põhikohustuse osas) on jäänud täitmata.

15.7. Samuti ei ole põhjendatud nõude loovutamist puudutavad apellatsioonkaebuse

väited. Nõude loovutamine loetakse VÕS § 170 järgi võlgniku suhtes toimunuks, kui

võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, või kui uus

võlausaldaja esitab endise võlausaldaja poolt nõude loovutamise kohta välja andnud

dokumendi. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust arvata, et maakohus oleks eksinud

selle sätte kohaldamisel. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks liitumislepingust tulenevaid

rahalisi kohustusi Tele2-le (osaliselt) täitnud. Seetõttu ei ole asja lahendamise seisukohalt

määrav, kas lugeda loovutamine toimunuks alates hetkest, kui sellest teatati kostjale endale

või kostja esindajale. Samuti ei ole määravat tähtsust nõude loovutuse tegelikul toimumisel

ja kehtivusel (hageja ja Tele2-e vahelistes suhetes).

15.8. Menetluse peatamist ei ole käesolevas tsiviilasjas kumbki poolt maakohtu

menetluses taotlenud. Kohus oleks saanud menetluse TsMS § 355 või § 356 lg 1 alusel ka

omal algatusel peatada, kuid see on siiski kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus

üldjuhul sekkuda. Kuivõrd kostjat esindas ka maakohtu menetluses volikirja alusel K.O.,

kes on hiljem määratud kostja eestkostjaks, ei ole alust arvata, et menetluse peatamata

jätmine võinuks iseenesest tuua kaasa ebaõige lahendi.

15.9. Ringkonnakohtule 8. mail 2020 esitatud seisukohas (dtl-d 178–181) on kostja mh

palunud kontrollida hageja esindaja esindusõigust.

TsMS § 221 lg 2 esimese lause järgi tõendab lepingulise esindaja volitust volikiri, mis

esitatakse kohtule. TsMS § 226 lg 1 kohaselt kontrollib kohus esindaja esindusõiguse

olemasolu ning ei luba selle puudumisel isikul esindajana menetluses osaleda.

Menetlusosaline võib nõuda teiste menetlusosaliste esindajate esindusõiguse kontrollimist

igas menetlusstaadiumis igas kohtuastmes. Sama paragrahvi lõikest 3 tuleneb, et kui

esindusõiguse puudumine selgub menetluse kestel, kuid hagi on esitatud õigesti, loetakse,

et esindatud menetlusosaline ei ole esindusõiguseta esindatud ulatuses menetluses

osalenud, kui menetlusosaline ei kiida esindajana esinenud isiku menetlustoiminguid

hiljem heaks. TsMS § 227 lg 7 teise lause järgi eeldatakse, et menetlusosaline on teda

menetluses esindanud isiku volituse heaks kiitnud, kui ta andis talle hiljem volituse.

Hageja esindaja on ringkonnakohtu palvel edastanud 18. mail 2020 kohtule kehiva

volikirja (dtl-d 184–186).

15.10. Kostja poolt samas 8. mai 2020 menetlusdokumendis esitatud uued (varem

esitamata) väited jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel tähelepanuta,

kuna TsMS § 634 lg-st 1 tulenevalt ei saa pärast apellatsioonitähtaja lõppu

apellatsioonkaebust täiendada.

15.11. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata

apellatsioonkaebuse muudele väidetele.

13(13)

16. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus

sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest