3-19-1962/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. mai 2020, Tartu

Haldusasja number

3-19-1962

Haldusasi

Madis Naudi kaebus Tartu Vangla 12. novembri 2018. a

käskkirja nr 6-3/299 ja 12. septembri 2019. a käskkirja

nr 6-3/285 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. jaanuari 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Madis Naudi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Madis Naudi

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Madis Naudi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

30. jaanuari 2020. a otsus muutmata.

2. Jätta Madis Naudi apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. juuni 2020.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla määras 12. novembri 2018. a käskkirjaga nr 6-3/299 kinnipeetav Madis Naudi

tähtajaliselt tööle osalise koormusega vangla majandustööle abitöölise ametikohale. Käskkirja

kohaselt korraldati töötamine 15. novembrist 2018 kuni 12. veebruarini 2019 vastavalt

vanglateenistuse äranägemisele ja vangla vajadusele töötasuga 0,64 eurot tunnis.

2. Tartu Vangla määras 12. septembri 2019. a käskkirjaga nr 6-3/285 kaebaja samale ametikohale

tööle 16. septembrist 2019 kuni 16. detsembrini 2019 vastavalt vanglateenistuse äranägemisele ja

vangla vajadusele töötasuga 0,64 eurot tunnis.

3. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 12.

novembri 2018. a käskkirja nr 6-3/299 ja 12. septembri 2019. a käskkirja nr 6-3/285 tühistamiseks.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on kaevatavad käskkirjad õigusvastased, kuna vangla võib kaebajat

distsiplinaarkaristuse hirmus sundida tööle 16 tundi ööpäevas ehk välja arvatud öörahu. Vangla on

kohustatud kinnipeetavate tööle määramise käskkirjadesse märkima töö- ja puhkeaja, et isik teaks,

mis ajast mis ajani ta töötab ning millise sissetulekuga võib arvestada. Ette teatamata

paarikümneks minutiks tööle määramine on alandav ning ei võimalda planeerida oma aega.

Vangistusseaduse (VangS) §-st 39 tuleneb, et kuna kinnipeetavate töö- ja puhkeaega see seadus

eraldi ei reguleeri, siis tuleb selles osas juhinduda töölepingu seadusest (TLS). TLS § 5 lg 1 p 7

kohaselt lepitakse töölepingus kokku tööajas ehk töökoormuses. Osalise tööaja puhul tuleb samuti

konkreetne töötundide arv välja tuua. Ületunnitööle ja tööle puhkepäevadel rakendada vaid poolte

kokkuleppel. Kaebaja ei ole andnud nõusolekut töötada puhkepäevadel.

Töötasuks määratud 0,64 eurot tunnis on ebaseaduslik ja inimväärikust alandav. Koristajana

töötades on ühes kuus teenitav summa nii väike, et selle eest pole võimalik endale isegi

pesemisvahendeid soetada. Vangla ei ole suutnud leida kaebajale tema oskustele või erialale

vastavat tööd, kuigi VangS § 38 neid selleks kohustab. Kaebajal on oskused, et töötada

AS-s Vanglatööstus (kaebaja on lõpetanud plaatija eriala), kus ta on varem ka töötanud.

4. Vastuses kaebusele vaidles Tartu Vangla kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda

võimaluse korral vangla majandustöödel. Erialakirjanduses on rõhutatud, et kinnipeetava

töötamine ei kuulu üldpõhimõttena tööõiguse regulatsiooni esemesse, kuna kinnipeetav ei vasta

eraõiguse ühele peamisele nõudele – kinnipeetaval puudub lepingu sõlmimise vabadus.

Kinnipeetavat kohustatakse töötama avalik-õigusliku võimusuhte kaudu.

VangS § 39 lg 3 sätestab, et vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat rakendatakse tööle

vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel. Kaebaja väide tema võimalikule tööle

rakendamisele 16 tunni vältel ühe päeva jooksul on hüpoteetiline. Tööaja arvestuse tabelite

kohaselt ei ole teda viidatud koormusega majandustöödele rakendatud ning seega on kaebaja

sellekohased väited paljasõnalised ja tõendamata.

Vanglal puudub seadusest tulenev kohustus ja ka võimalus tagada kõigile kinnipeetavatele

töötamine täistööajaga. Silmas tuleb pidada, et kinnipeetavate majandusabitöödel osalemise

peamiseks eesmärgiks ei ole mitte raha teenimine, vaid kinnipeetavate õiguskuulekale käitumisele

suunamine ning tööharjumuse kujundamine. Viidatud eesmärgil ning seaduses sätestatud

tingimustel kaebaja majandusabitööl rakendamist ei saa pidada mõnitavaks või alandavaks.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 30. jaanuari 2020. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. Otsust põhjendas

halduskohus järgnevalt.

6. Käskkirjade jätkuv mõju kaebaja õigustele ei ole välistatud, arvestades muu hulgas seda, et

vaidlus puudutab ka käskkirjadega määratud töötasu suurust. Seetõttu on vaidlusaluste käskkirjade

tühistamise nõuded lubatavad.

7. Kaebaja arusaam vanglas kinni peetava isiku töötamise regulatsioonist on ekslik. Kinnipeetava

töötamist reguleerib eelkõige vangistusseadus. VangS § 37 lg-st 1 tuleneb kinnipeetava kohustus

töötada, kui seadus ei sätesta teisiti. Kinnipeetava tööle määramisel ei teki kinnipeetava ja vangla

vahel lepingulist suhet. Töölepingu seaduse sätted kuuluvad kohaldamisele vaid konkreetsetel

juhtudel, kui seadus seda ette näeb (nt VangS § 41 lg 2). Vangistusseadusest ei tulene kohustust

märkida kinnipeetava majandustööle määramise käskkirjades töö- ja puhkeaega.

Vangla majandustöö iseloom on selline, et tööd tehakse erinevates üksustes vastavalt vajadusele

ning tööaja pikkus võib tööülesandest sõltuvalt erineda. Kaebaja vaidlusaluste käskkirjade alusel

töötamist on kajastatud tööaja tabelites (tl 68), millest nähtub, et kaebaja majandustööle

rakendamise aeg ühes kuus kokku jääb vahemikku 1 tund ja 20 minutit kuni 8 tundi ja 50 minutit.

Seega on kaebaja tööga hõivatuse tase madal. Kuigi VangS § 39 lg 2 sätestab, et ületunnitööle,

tööle puhkepäevadel ja riiklikel pühadel, võib kinnipeetavat rakendada üksnes tema nõusolekul,

siis on siin silmas peetud olukordi, kus kinnipeetav on tööpäevadel tööga hõivatud (nt töötamine

vangla käitises). Sama paragrahvi lõige 3 teeb sellest erandi majandustööle rakendamisel.

8. Tööle rakendamine ette teatamata ei ole alandav, ei lähe vastuollu VangS §-ga 41 ega takista

ülemääraselt aja planeerimist ülejäänud päeva osas niivõrd kui see on vanglas kehtivat päevakava

arvestades võimalik. Kaebajale on teada periood, millal teda võidakse majandustööle rakendada,

ning asjaolu, et selleks ei ole määratud kindlaid kuupäevi ja kellaaegu.

9. VangS § 43 lõige 1 sätestab: „Kinnipeetava töötamisel makstakse talle töötasu. Töötasu

makstakse ka kinnipeetavatele, keda rakendatakse vangla majandustöödel.“ Tulenevalt VangS

§ 43 lg-st 2 peab kinnipeetava töötasu olema vähemalt 10 protsenti TLS § 29 lg 5 alusel kehtestatud

töötasu alammäärast. Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunnitasu alammäär oli 2018. aastal 2,97

eurot ja 2019. aastal 3,21 eurot. VangS § 43 lg-st 2 tulenev 10 protsenti nendest alammääradest

oleks seega vastavalt 0,297 eurot ja 0,321 eurot. Kaebaja tunnitasuks oli 0,64 eurot tunnis, mis on

kaks korda kõrgem õigusaktides sätestatud kinnipeetavate tunnitasu alammäärast. Kinnipeetavate

töötasu suurust on analüüsitud ka põhiseaduspärasuse aspektist (nt Tartu Halduskohtu 8. novembri

2019.

a

otsus

asjas

nr

3-19-1720,

õiguskantsleri

6. märtsi

2015.

a

seisukoht

nr 6-1/150287/1501020) ning seda ei ole peetud põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega ei saa

töötasu suurust pidada inimväärikust alandavaks.

10. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda vanglalt tööd kindlal tegevusalal,

majanduslikult tulutoovat tööd ja tööd kinnipeetava õpitud kutsealal. Seega ei saa kaebaja nõuda

endale majandustöö asemel rohkem tulutoovamat tööd.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. Madis Naudi esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

12. Kaebaja on seisukohal, et kohus on otsuse põhjendustes jätnud vastamata kaebaja põhilisele

väitele. Nimelt vastavalt vangistusseaduse kommentaaridele (2014. a, lk 121), kuna VangS

kinnipeetavate töö- ja puhkeaega eraldi ei reguleeri, siis tuleb selles osas juhinduda TLS-st.

TLS § 1 lg 1 sätestab töölepingu tunnused. Sama sätte teise lõike kohaselt eeldatakse, et tegemist

on töölepinguga, kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata

üksnes tasu eest. Kui töösuhe vastab nendele tingimustele, tuleb töö tegemiseks sõlmida kirjalik

tööleping.

Silmakirjalik on väita, et majandustööle määratakse kinnipeetavad, et õpetada õiguskuulekat

käitumist ja tööharjumust, kui kinnipeetavaid sunnitakse alla kirjutama käskkirjadele, mis on

seadusega vastuolus. Ka vangla on kohustatud seadust järgima. Kuidagi ei ole põhjendatav, et ühe

elusektori koridori koristamiseks on majandustööle määratud kokku 27 kinnipeetavat.

13. Tartu Vangla vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud kaebuse rahuldamata.

Halduskohus on ammendavalt ja selgesti jälgitavalt selgitanud kinnipeetavate töökohustuse

olemust ja sellele kohalduvat õiguslikku regulatsiooni. Ringkonnkohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega, järgib neid ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

15. Apellatsioonimenetluses on kaebaja põhiväiteks jätkuvalt, et vaidlustatud käskkirjadega

kaebaja tööle määramisel tekkis kaebaja ja vastustaja vahel töölepinguline või töölepingulaadne

suhe.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

16. Vaidlustatud käskkirjadega määrati kaebajale töökohustus täitmiseks vangla majandustöödele.

Selline töötamine erineb olemuslikult töötamisest töölepingu alusel, sest kinnipeetaval on

seadusest tulenevalt kohustus töötada (VangS § 37 lg 1) ning tegemist ei ole seaduses sätestatud

erandiga, mil tööle määramiseks on vajalik kinnipeetava nõusolek (VangS § 37 lg 5), s.t olukorras,

kus ei esine ka töökohustust välistavaid asjaolusid (VangS § 37 lg 2) ei olnud kaebajal õigust

keelduda vastustaja määratud tööst. Seejuures eristatakse VangS § 38 lg 1 järgi vanglas nn

tavapärast töötamist ja vangla majandustöödel osalemist. Vangla majandustöödel rakendatakse

kinnipeetavat juhul, kui vangla ei suuda pakkuda tema füüsilistele ja vaimsetele võimetel ning

oskustele vastavat tööd. Kaebaja vangla majandustööle rakendamine teenib eelkõige vangistuse

täideviimise eesmärke, mitte ei ole vahend ja võimalus kaebajale toimetulekuks rahaliste vahendite

teenimiseks. Seetõttu ei saa eeldada, et vangla majandustöö on töö, mille tegemist võib vastavalt

asjaoludele oodata üksnes tasu eest. Selliselt on kaebaja tööle määramise eesmärk käskkirjades ka

välja toodud. Vangla on märkinud, et kaebaja tööle määramisega taotletakse tööharjumuse

kasvatamist ja säilitamist ning tööoskuste ja majandusliku toimetuleku õppimist. Halduskohus

selgitas põhjendatult, et neid eesmärke ning kinnipeetavale vanglas tagatud ülalpidamist silmas

pidades ei saa töötamise eest määratud tasu pidada sedavõrd madalaks, et see rikuks kaebaja

põhiõigusi. Töötasu määr iseenesest on kooskõlas VangS § 43 lg-ga 2.

17. Seega kaebaja rakendamisel vangla majandustöödele puuduvad kaks eraõiguslikule

töölepingulisele suhtele iseloomulikku tunnust – kokkuleppelisus ja eeldus tehtud töö eest

turutingimustele vastava tasu saamiseks. Vastavalt tuleb kaevatud käskkirjadest tekkinud suhet

pidada vangistuse täideviimisel tekkinud avalik-õiguslikuks suhteks, mille kaudu vanglateenistus

täidab talle seadusega pandud kohustust vangistuse täideviimiseks. Kaebajal on seega kohustus

täita talle haldusaktiga pandud töötamise kohustust, kusjuures tal endal puudub võimalus valida

meelepärast tööd või tööülesannete täitmise aega. Töölepingulise suhte tekkimine on

selgesõnaliselt ette nähtud üksnes juhul, kui kinnipeetav töötab järelevalveta väljaspool vanglat.

Töötamist väljaspool vanglat kaebaja aga ei väida. Vangla majandustöödel osalemise kohta on

seadusandja selgesõnaliselt sätestanud, et kinnipeetavat rakendatakse tööle vastavalt töö eripärale

vanglateenistuse äranägemisel (VangS § 39 lg 3), rõhutades sellega, et tegemist ei ole töötamisega

töölepingulise suhte alusel või töölepingulisele suhtele sarnastel tingimustel.

18. Vangistusseadusest ega muust õigusaktist ei tulene kaebajale õigust nõuda, et eluosakonna

koristamise ülesande täitmiseks ei määrataks majandustööle samaaegselt mingist kindlast arvust

rohkem kinnipeetavaid. See, kui palju kinnipeetavaid samaks perioodiks tööle määratakse on

eelkõige otstarbekuse küsimus. Vastustaja saab siinkohal arvestada muu hulgas sellega, kui palju

on neid kinnipeetavaid, kelle tööle rakendamist on nende individuaalses täitmiskavas peetud

vajalikuks vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks, samuti asjaoluga, et mõni tööle

määratud kinnipeetav võib tema tööle määramisele vaatama keelduda tööle asumast. Kuna

kaebajale on tagatud toimetulek vanglas, siis ei olnud töötamise võimaldamise ülesandeks tagada

kaebajale vahendid toimetulekuks ega seega ka kaebaja rakendamine tööle ülalpidamise

teenimiseks vajaliku (täis-)tööajaga. Seega ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et ta saaks

valida, millist tööd, millise koormusega ta teeb ega valida majanduslikult tasuvamat töökohta.

19. Sarnaselt on kinnipeetava vangla majandustöödel töötamist mõistetud kohtupraktikas ka

varem. Nii on Riigikohus leidnud, et kuigi vangla majandustöödel töötamisele kohalduvad näiteks

töötervishoiu- ja ohutuse nõuded1, siis tööaja märkimine kinnipeetava tööle määramise käskkirjas

ei ole nõutav ning vanglal ei ole keelatud rakendada kinnipeetavat tööle ka puhkepäevadel või

öörahu ajal2.

Seetõttu tuleb VangS § 39 lg-t 2, mis lubab rakendada kinnipeetavat ületunnitööle, tööle

puhkepäevadel ja riiklikel pühadel üksnes kinnipeetava nõusolekul, mõista selliselt, et säte

1 RKHK 30. mai 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-14-12 (p 10).

2 RKHK 14. november 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12 (p 19).

kohaldub eelkõige täistööajaga töötamisel vangla või kolmanda isiku käitises. Vastustaja selgitusel

ja kaebaja enda kinnitusel on kaebajat rakendatud vangla majandustöödel lühiajaliselt ja mitte

igapäevaselt. Seega ei ole kaebaja tegelik tööaeg olnud ligilähedanegi täistööajale (8 tundi päevas,

40 tundi nädalas), mille puhul võiks tõusta küsimus ületunnitööst ja/või piisava puhkeaja

tagamisest. Vangla majandustöödel tehtavate tööülesannete ning töötamise korralduse tõttu

puudus vajadus rakendada töölepingulisele suhtele sarnast režiimi kaebaja tööajale. Kaebaja tööle

määramisel kolmekuuliseks perioodiks olnuks ilmselt ka ebamõistlikult koormav kui mitte

võimatu määrata, millistel päevadel, kellaajal ja mahus kaebajal tuleb tööülesandeid täita

olukorras, kus töötamine ei toimu igapäevaselt ega täistööajaga. Töötamise lühiajalisuse tõttu ei

saa eriliselt koormavaks pidada sedagi, et tööülesandeid tuli täita ette teatamata vanglateenistuse

ametnike korralduste alusel ja vajadusel ka nädalavahetusel. Vastustaja valikuõigus kaebaja

rakendamiseks vangla majandustöödel m.h tööle rakendamise aja osas tuleneb VangS § 39 lg-st 3.

Nendel põhjustel ei olnud vastustaja kohustatud vaidlustatud käskkirjade andmisel täpsustama

kaebaja tööaega. Tööaja märkimata jätmine ei muutnud käskkirju õigusvastaseks. Majandustööde

tegemise tavapärane aeg ja kestus on kaebajale teada tema varasema kogemuse põhjal või ka selle

tõttu, et teised kinnipeetavad eluosakonnas sama ülesannet täidavad. Seetõttu ei saanud kaebajal

olla ka kartust, et kaevatavad käskkirjad tema õigusi ebaproportsionaalselt riivaks juhul, kui neis

ei ole tööaeg fikseeritud.

20. Kuid isegi juhul, kui nõustuda kaebajaga, et tööaeg tulnuks käskkirjades siiski märkida, ei

järeldu sellest, et esineks alus käskkirjade tühistamiseks. Tööaeg määrab üksnes osa töötamise

režiimist. Selle märkimata jätmise korral aga ei ole alust eeldada, et vastustaja kavatses rakendada

kaebaja tööle ülemäärase tööajaga. Lisaks nähtub käskkirjadest üheselt, et kaebaja määrati tööle

osalise koormusega, s.o mitte täistööajaga. Kaebaja õigused on aga kaitstud võimalusega

vaidlustada käskkirja täitmist, s.h vaidlustada tööle rakendamist ülemäärase tööajaga. Seetõttu ei

saa tööaega vangla majandustööle määramisel pidada sedavõrd oluliseks tingimuseks, et tööaja

määratlemata jätmisel muutunuks töötamise kohustus ebamääraseks ega olegi täidetav. Käskkirja

alusel töötamine on võimalik ainult vastustaja ametnike korralduse alusel, kaebajal ei ole õigust

ega kohustust asuda täitma tööülesandeid omal algatusel või talle sobival ajal. Seetõttu ei ole

tööaja määratlemata jätmine seostatav näiteks võimalusega, et kaebajal jäävad tööülesanded

tähtaegselt

või

piisava

sagedusega

täitmata

ning

tema

suhtes

rakendatakse

distsiplinaarsanktsiooni.

21. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus

muutmata.

22. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, siis tulenevalt 109 lg 1 ls 3 järgi

kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja menetluskulud jäävad tema

enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/