2-19-374/64 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. mai 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-374

Tsiviilasi

Victor Kuprini (pankrotis) pankrotihaldur Hillar

Villersi hagi Yuliana Kuprina, Alexander Denisenko

ja Ekaterina Denisenko vastu tehingute kehtetuks

tunnistamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

27 500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 19. detsembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Yuliana Kuprina, Alexander Denisenko ja Ekaterina

Denisenko apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellandid (kostjad): Yuliana Kuprina (isikukood

XXX), Alexander Denisenko (isikukood XXX) ja

Ekaterina Denisenko (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Mihhail Tuštšenko

Vastustaja

(hageja):

Victor

Kuprini

(pankrotis)

pankrotihaldur Hillar Villers

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid muuta Viru Maakohtu 19. detsembri 2019

otsuse resolutsiooni p-i 6 ning lugeda see sõnastatuks järgnevalt:

„6. Tuvastada Victor Kuprini (pankrotis) omandiõigust Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriossa nr XXXX kantud korteriomandile, asukohaga XXX , ning mõista nimetatud

korteriomand kostjate valdusest välja koos kohustusega vabastada korteriomand ja anda

selle valdus üle hagejale.“

2. Muus osas jätta Viru Maakohtu 19. detsembri 2019 otsus muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus võrdsetes osades Yuliana Kuprina, Alexander

Denisenko ja Ekaterina Denisenko kanda.

4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse

jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

5. Vabastada Yuliana Kuprina, Alexander Denisenko ja Ekaterina Denisenko

apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise

kohustusest.

6. Jätta Viru Maakohus on 21. jaanuari 2019 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu

jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Victor Kuprini (pankrotis; võlgnik) pankrotihaldur Hillar Villers (hageja) esitas 9. jaanuaril

2019 Viru Maakohtule hagi Yuliana Kuprina (kostja I), Alexander Denisenko (kostja II) ja

Ekaterina Denisenko (kostja III) vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks.

Hagiavalduse kohaselt olid võlgnik ja kostja I abielus kuni 18. juulini 2016. Võlgnik ja kostja I

sõlmisid 27. juulil 2016 XXX asuva korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu (edaspidi leping I),

millega kostja I omandas korteriomandi hinnaga 26 500 eurot. Lepingu I kohaselt tasuti

korteriomandi eest sularahas.

Võlgnikult on 28. aprilli 2016 kohtulahendiga kriminaalasjas nr 1-16-3008 välja mõistetud

AS-i Molycorp Silmet (praeguse ärinimega NPM Silmet OÜ) kasuks tsiviilhagi katteks

315 369 eurot (solidaarselt koos nelja isikuga).

Viru Maakohtu 23. mai 2018 määrusega on välja kuulutatud võlgniku pankrot. Võlgniku

pankrotihaldur esitas 2. augustil 2018 kostjale I nõude tagastada võlgnikule lepingu I alusel

omandatud vara või selle võimatuse korral tasuda vara müügihind. Kostja I ei ole halduri nõudele

vastanud.

14. augustil 2018 sõlmisid kostjad korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu (leping II), millega

kostjad II ja III omandasid kostjalt I korteriomandi hinnaga 27 500 eurot. Lepingu II kohaselt

tasaarveldati müügihind kostja II nõudega kostja I vastu.

Hageja hinnangul oli tehingute eesmärgiks vältida korteriomandi võõrandamist saadava raha arvelt

kohustuste täitmist NPM Silmet OÜ ees. Lepingute alusel ei ole müügihinda tasutud. Ei ole

eluliselt usutav, et kostjal I oli olemas sellises koguses sularaha, et tasuda korteriomandi eest.

Lepingu II eesmärgiks oli ka vältida korteriomandi tagasivõitmine pankrotimenetluses. Ei ole

usutav, et kostja II on andnud kostjale I laenu. Kostja I võõrandas korteriomandi pärast halduri

nõude saamist. Korteriomandi võõrandamisele vaatamata on kostja I teatanud nii haldurile esitatud

nõudeavalduses kui ka teistes tsiviilasjades oma elukohaks korteriomandi aadressi.

Lepingute sõlmimisega kahjustati võlgniku võlausaldajate huve. Kostjad olid võlausaldajate

huvide kahjustamisest teadlikud. Kostja I on võlgniku lähikondne (pankrotiseaduse (PankrS)

§ 117 lg 2 p 1) ning kostjad II – III on eriõigusjärglased (PankrS § 116 lg 2).

Hageja nõuded on järgmised: 1) tunnistada tagasivõitmise korraks kehtetuks leping I; 2) tuvastada

kostja I kohustus anda nõusolek korteriomandi omanikukande kustutamiseks ja kande tegemiseks,

mille kohaselt saab korteriomanikuks võlgnik; asendada kostja I tahteavaldus asjas tehtava

kohtuotsusega; 3) tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks leping II; 4) tuvastada kostjate II –

III kohustus anda nõusolek korteriomandi omanikukande kustutamiseks ja kande tegemiseks,

mille kohaselt saab korteriomandi omanikuks võlgnik; asendada kostjate II – III tahteavaldused

asjas tehtava kohtuotsusega; 5) tuvastada võlgniku omandiõigus korteriomandile ning mõista

nimetatud korteriomand kostjate (koos kõigi nendega koos elavate perekonnaliikmete) valdusest

välja koos kohustusega vabastada korteriomand ja anda selle valdus üle hagejale; 6) korteriomandi

üleandmise võimatuse korras mõista võlgniku pankrotivarasse välja kostjalt I kahjuhüvitis

27 500 eurot, kohustades kostjat I tasuma see summa võlgniku arveldusarvele; 7) kahjuhüvitise

väljamõistmisel mõista kostja-lt I hageja kasuks välja viivis seadusjärgses määras alates hagi

esitamisest kuni kohtuotsuse täitmiseni.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostja I ei ole halduri nõuet saanud. Lepingu II kohaselt

kinnitasid pooled, et kostjal I oli tähtaegselt tasumata kohustus kostjate II ja III ees, millega

tasaarveldati korteriomandi müügihind. Võlakirja kohaselt laenas kostja I kostjatelt II ja III

27 500 eurot ja kohustas tagastama laenu hiljemalt 22. juuliks 2018. Juhul, kui kostja I kohustust

ei täida, kohustus ta korteriomandi kostjate II ja III nimelt ümber registreerima. Seega ei ole

tegemist näiliku tehinguga, vaid võlakirjast tuleneva kohustuse täitmisega. Kostja I võttis kostjatelt

II ja III laenu korteriomandi ostmiseks. Hageja ei ole tõendanud, et võlgnik teadlikult kahjustas

võlausaldajate huve. Võlgnik võõrandas korteriomandi rohkem kui kaks kuud pärast kohtuotsuse

jõustumist. Võlausaldaja ise ei teinud kõik endast oleneva oma huvide kaitseks ning vastutab ise

endale tekitatud võimaliku kahju eest. Korteriomandi võõrandamise hetkel oli võlgnikul muud

väärtuslikku vara ning arvestades seda, et tegemist oli solidaarkohustusega, puudus nii võlgnikul

kui ka kostjal I alus arvata, et korteriomandi võõrandamisega kahjustatakse võlausaldajate huve.

Lisaks ei ole hageja tõendanud, et kostjad II ja III teadsid korteriomandi omandamise ajal võlgniku

tehingu tagasivõitmise aluseks olevaid asjaolusid. Tõenditest ei tulene, et kostjad II ja III oleksid

korteriomandi tasuta omandanud. Seega ei ole kostjad II ja III eriõigusjärglased PankrS § 116

mõttes ning nende vastu ei saa tehingu tagasivõitmise nõuet esitada.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 19. detsembri 2019 otsusega hagi, tunnistas tagasivõitmise korras

kehtetuks lepingu I, tuvastas kostja I kohustuse anda nõusolek korteriomandi omanikukande

kustutamiseks ja kande tegemiseks, mille kohaselt saab korteriomandi omanikuks võlgnik ning

asendas kostja I tahteavalduse kohtuotsusega. Maakohus tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks

ka lepingu II, tuvastas kostjate II ja III kohustuse anda nõusolek korteriomandi omanikukande

kustutamiseks ja kande tegemiseks, mille kohaselt saab korteriomandi omanikuks võlgnik ning

asendas kostjate II ja III tahteavalduse kohtuotsusega. Samuti tuvastas maakohus võlgniku

omandiõiguse korteriomandile ning mõistis korteriomandi kostjate (koos kõigi nendega koos

elavate pereliikmete) valdusest välja koos kohustusega vabastada korteriomand ja anda selle

valdus üle hagejale. Maakohus tagastas ekspertiisikulude ettemaksu 77 eurot võlgnikule ja jättis

menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et kostja I on võlgniku lähikondne PankrS

§ 117 lg 1 p 1 tähenduses. Lepingu I p-s 3.2 sisaldub tehingu osapoolte kinnitus, et kostja I on

korteriomandi müügihinna tasunud võlgnikule sularahas. Selline kinnitus on käsitatav täitmise

kviitungina VÕS § 95 järgi. Kui kviitung täitmise kohta on välja antud, siis üldjuhul eeldatakse,

et võlgnik on kohustuse täitnud ja tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise kohta läheb üle

võlausaldajale (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 15). Seega peaks

hageja tõendama, et kohustust ei ole täidetud. Kostjad on tuginenud sellele, et kostja I sai

korteriomandi eest tasumiseks kostjalt II laenu.

Maakohus leidis, et kostjate esitatud tõendid on muude asjaolude ja tõenditega kogumis hinnates

ebausaldusväärsed. Kostja III ütluste hindamisel arvestas maakohus ka seda, et kostjal III oli

võimalik viibida kostja II vande all ärakuulamise juures ning tutvuda ka kostja II ütlustega. Ei ole

eluliselt usutav, et kostjad II ja III on oma elusäästud laenanud ilma igasuguse tagatiseta

kolmandale isikule, kellega nad väga lähedased ei ole. Maakohus hindas kostja II konto väljavõtet

ja nõustus hagejaga, et sularaha väljavõtted on tehtud mõni kord kuus väga erinevates summades,

mis on pigem tunnuseks igapäevaste kulutuste tegemisest kui säästmisest. Kostja III emalt saadud

10 000 euro olemasolu ja päritolu on tõendamata. Kostjad ei ole esitanud pärimistunnistust ega

tõendeid selle kohta, et kostja III emal oleks üldse võimalus olnud sellist summat kostjale anda.

Hageja on välja toonud, et kostjal I oli 15 000 euro suurune nõue võlgniku vastu. Olukorras, kus

isikul puuduvad vabad vahendid väidetavate kohustuste täitmiseks, ei ole eluliselt usutav, et isik

pigem võtab laenu, kui tasaarvestab oma kohustused oma olemasoleva nõudega.

Eelneva tõttu asus maakohus seisukohale, et lepingu I müügihinna tasumine on tõendamata, mille

tõttu on lepingul I kinkelepingu tunnused. Leping I on sõlmitud 27. juulil 2016, seega viie aasta

jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Lepingu I sõlmimisega kahjustati võlausaldajate huve,

kuna vähenes võlgniku vara – kostjad ei ole tõendanud, et müügihinnana tasutud sularaha, mille

tasumise fakti on hageja ümber lükanud, oleks läinud võlgniku võlgade tasumiseks. Lepingu I

sõlmimise ajaks oli võlgniku koos nelja isikuga solidaarselt välja mõistetud 315 369 eurot. Seega

pidi võlgnik lepingu I sõlmimisel aru saama, et oma vara kinkimisel kahjustab ta võlausaldajate

huve. Samuti pidi sellest aru saama kostja I, kelle puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik

kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve (PankrS § 110 lg 3). Kostja I ei ole nimetatud

eeldust soovinud ümber lükata.

Kostjad ei ole tõendanud, et lisaks korteriomandile kuulus võlgnikule vara 120 000 – 200 000 euro

väärtuses. Hageja on esitanud hinnangu, et võlgniku vara suuruseks oli 19. juuni 2018 seisuga ca

97 000 eurot. Isegi juhul, kui võlgniku vara väärtus oleks nii suur, nagu kostjad on väitnud, siis oli

NPM Silmet OÜ nõue oluliselt suurem. Võlgnik vastutas nõude eest solidaarselt teiste isikutega,

seega ei saanud võlgnik kuidagi eeldada, et oma vara kinkimisega ei kahjusta ta võlausaldajat,

kuna kogu tema vara väärtus oli väiksem kui võlausaldaja nõue.

Maakohus leidis, et hageja nõue tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks leping I tuleb PankrS

§ 111 alusel rahuldada.

Lepingu II kohta märkis maakohus järgmist. Kohus on kostjale I laenu andmist juba eelnevalt

analüüsinud. Lepingu II sõlmimise aeg on oluline asjaolu, mis kaudselt tõendab, et kostjad II ja III

sisuliselt korteriomandi omanikeks ei saanud. Leping sõlmiti vahetult pärast seda, kui hageja oli

kostjale I saatnud kohtuvälise nõude. Arvestades seda, et hageja saatis nõude samale aadressile,

mida kostja I on suhtluses hagejaga varem kasutanud, ei ole eluliselt usutav, et hageja kiri sellele

e-posti aadressile ei jõudnud. Korteriomand on tänaseni kostja I elukoht. Asjaolu, et leping II

sõlmiti kostja I initsiatiivil, on samuti ebatavaline. Enamasti püüavad võlgnikud kohustuse

tagastamise tähtaeg pikendada, mitte ei ole nõus loovutama oma elukoha võlausaldajale.

Maakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kostjad II ja III on andnud kostjale I laenu. Seega asus

maakohus seisukohale, et ei ole toimunud ka lepingus II viidatud tasaarvestust ning kostjad II ja

III omandasid korteriomandi tasuta. Seega on täidetud PankrS § 116 lg 2 p 2 sätestatud eeldus ja

maakohus tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks ka lepingu II.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad paluvad apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule või alternatiivselt teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on hageja taotlenud korteriomandi omandi

üleandmise võimatuse korral välja mõista võlgniku pankrotivarasse kostjalt I kahjuhüvitis

27 500 eurot ja viivis. Neid taotlusi ei ole maakohus lahendanud, rikkudes sellega

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-t 5.

Otsuses on maakohus viidanud ja andnud hinnangu ainult hageja esitatud võlakirjale. Maakohus

ei ole teisi hageja esitatud tõendeid käsitlenud.

Kuna maakohus ei leidnud asja materjalidest tõendeid, millega oleks võimalik lugeda hageja

väited tõendatuks, on maakohus vaid üldiselt märkinud, et on võimalik tugineda tõenditele, mis

olukorda kirjeldavad ning viidata kostjate tõendite usaldusväärsusele. Sellega on maakohus

rikkunud TsMS § 232 lg 1 ja 2.

Samuti on maakohus rikkunud TsMS § 7. Kostja vastuväidetele vaatamata on maakohus

rahuldanud hageja taotluse kostjate II ja III ülekuulamiseks vande all ning kutsunud mõlemad

kostjad istungile ütluste andmiseks. Seega pidi maakohus arvestama, et kostja III viibib saalis

kostja II vande all ütluste andmisel, kuna mõlemad kostjad on menetlusosalised.

Pärast kostja II vande all ülekuulamist loobus hageja kostja III ülekuulamisest. Kostjate taotluse

vande all ülekuulamiseks jättis maakohus rahuldamata. Sellega pani kohus kostjad ebakindlasse

menetluslikku positsiooni. Maakohus märkis, et tal on kahtlusi teise menetlusosalise ütluste

objektiivsuses, kuna menetlusosaline sai kuulata kõike, mida on arutatud. Sellega on maakohus

andnud hinnangu tõendile, mida ei olnud veel kohtule esitatud. Sellega on maakohus rikkunud

TsMS § 232 lg-t 2.

Maakohus ei ole analüüsinud kõiki tõendeid. Otsuse põhjendustest ei tulene, miks maakohus on

jõudnud järeldusele, et kostjate esitatud tõendid ja väited ei ole usaldusväärsed.

Maakohus on menetlusõiguse norme rikkudes asunud ebaõigele seisukohale, et tõendamata on see,

et kostja I sai kostjatelt II ja III laenu. Samuti on maakohus ebaõigesti leidnud, et ei ole toimunud

lepingus II viidatud tasaarvestust ning kostjad II ja III omandasid korteriomandi tasuta. Seetõttu

on maakohus ebaõigesti kohaldanud ka PankrS § 116 lg-t 2.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostjate kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid muuta tuleb Viru

Maakohtu 19. detsembri 2019 otsuse resolutsiooni p-i 6 ning lugeda see sõnastatuks järgnevalt:

„6. Tuvastada Victor Kuprini (pankrotis) omandiõigust Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriossa nr XXXX kantud korteriomandile, asukohaga XXX , ning mõista nimetatud

korteriomand kostjate valdusest välja koos kohustusega vabastada korteriomand ja anda selle

valdus üle hagejale.“

Muus osas jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 19. detsembri 2019 otsus muutmata.

7. TsMS § 442 lg 5 kohaselt peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav.

Maakohtu vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 6 ei ole täidetav osas, milles korteriomand on välja

mõistetud kostjatega koos elavate pereliikmete valdusest. Kuna pereliikmeid ei ole nimeliselt

märgitud, siis on võimatu tuvastada, kes on need pereliikmed, kes elavad kostjatega koos. Seetõttu

ei ole maakohtu otsus nimetatud osas täidetav ja p-s 6 sulgudes olev lõik „koos kõigi nendega koos

elavate pereliikmete valdusest“ tuleb jätta resolutsiooni punktist välja.

Muus osas on Viru Maakohtu 19. detsembri 2019 otsus seaduslik ja põhjendatud, ringkonnakohus

nõustub esimese astme kohtu sisuliste põhjendustega ning ei pea kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6

vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme ning ükski

apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.

Eelkõige märgib ringkonnakohus, et kostjate apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused on kohati

arusaamatud ning seda tulenevalt eesti keele puudulikust oskusest. Seoses apellatsioonkaebuses

esitatud väidete kohatise ebaselgusega võtab ringkonnakohus põhjendatud seisukoha nende

esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, millest on võimalik aru saada.

8. Kostjate väite kohaselt on hageja taotlenud korteriomandi omandi üleandmise võimatuse korral

välja mõista võlgniku pankrotivarasse kostjalt I kahjuhüvitis 27 500 eurot ja viivis ning seda

taotlust ei ole maakohus lahendanud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-t 5.

Hagiavalduse kohaselt palus hageja juhul, kui kohus ei rahulda hagi kostjate II ja III vastu ning ei

tuvasta võlgniku omandiõigust korteriomandile, kohustada kostjat I hüvitama korteriomandi

väärtuse summas 27 500 eurot.

Tegemist on alternatiivsete nõuete ning TsMS § 442 lg 8 viimase lause kohaselt alternatiivse nõude

rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama.

Seega kuna maakohus rahuldas hageja esimesena märgitud nõude, siis ei pidanud kohus

põhjendama alternatiivselt esitatud kostjalt I hüvitise summas 27 500 eurot väljamõistmata jätmist

ning otsuse resolutsioonis alternatiivnõude kohta seisukoha märkimata jätmine ei ole maakohtu

poolt TsMS 442 lg 5 rikkumine.

9. Ebaõige on kostjate väide, et maakohus on rikkunud otsuse tegemisel TsMS § 230 lg-t 1, § 232

lg-t 1 ja §-i 229, kuna on hinnanud vaid hageja esitatud võlakirja, muid tõendeid ei ole hinnanud

ning viidanud üksnes kostjate tõendite ebausaldusväärsusele.

Maakohus on vaidlustatud otsuses igakülgselt hinnanud nii hageja kui kostjate poolt menetluse

kestel esitatud asjakohaseid tõendeid, ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud

hinnanguga ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust hinnata tõendeid

maakohtust erinevalt. Maakohus on hinnanud 22.07.2016 võlakirja (I kd tl 123, tõlge tl 65) koos

teiste asjas esitatud tõenditega (sh kostja II ja kostja III vande all antud seletused – I kd tl 141-

143, II kd tl 3-4; kostja II konto väljavõte 01.01.2011-23.07.2016 – I kd tl 176-181; korteriomandi

müügileping ja asjaõigusleping 14.08.2018 – I kd tl 18-21) ning ringkonnakohtu arvates õigesti

asunud seisukohale, et 22.07.2016 võlakiri oli rahatu (vt maakohtu otsuse p-d 35.1., 35.3., 35.4.,

38., 39). Kuna võlakiri oli rahatu, siis ei olnud kostjal I 14.08.2018 korteriomandi müügilepingu

p-s 2.1.3. nimetatud kohustust ning kostja II ja kostja III omandasid kostjalt I vaidlusaluse

korteriomandi tasuta.

10. Alusetu on kostjate väide maakohtu poolt TsMS § 7 rikkumise kohta.

TsMS § 7 kohaselt õigusemõistmisel tsiviilasjades on pooled ja muud isikud seaduse ja kohtu ees

võrdsed.

Antud juhul ei ole maakohus rikkunud TsMS §-i 7. Hagejal oli tulenevalt TsMS §-st 199 õigus

esitada taotlus kostja II ja kostja III vande all ülekuulamiseks ning tal oli ka õigus loobuda kostja

III vande all ülekuulamise taotlusest. Ringkonnakohus märgib, et maakohus kuulas kostja III üle

kostjate taotlusel. See, kuidas maakohus hindas kostja II ja kostja III vande all antud seletusi, ei

ole käsitletav TsMS § 7 rikkumisena.

11. PankrS § 116 lg 2 p 2 kohaselt võib võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu

esitada tagasivõitmise nõude, kui eriõigusjärglane omandas saadu tasuta.

Ringkonnakohtu arvates on õige maakohtu seisukoht, et kuna tõendamata on kostja II ja kostja III

poolt laenu andmine kostjale I, ei ole toimunud lepingus II viidatud tasaarvestust ning kostja II ja

III omandasid korteriomandi, asukohaga XXX , tasuta. Seega on täidetud PankrS § 116 lg 2 p-s 2

sätestatud eeldus ning maakohus tunnistas õigustatult tagasivõitmise korras kehtetuks kostja I ning

kostja II ja kostja III vahel 14.08.2018 sõlmitud XXX asuva korteriomandi müügi-ja

asjaõiguslepingu.

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti rahuldanud PankrS § 111 alusel hageja nõude

tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja I vahel 27.07.2016 sõlmitud

korteriomandi müügi-ja asjaõigusleping. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud

vaidlustatud otsuse p-des 35.1.,35.2. ja 35.3., ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega

ning ei kord neid. Õige on maakohtu seisukoht, et kuna on tõendamata kostja I poolt lepingu I

järgse müügihinna tasumine võlgnikule, siis on lepingul I kinkelepingu tunnused.

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel võrdsetes osades kostjate kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist

TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Viru Maakohus on 21. jaanuari 2019 määrusega hagi taganud ning hagi tagamise abinõuna

kandnud kinnistusraamatusse Tartu Maakohtu kinnistusosakonna korteriomandi kinnistusregistri

registriossa nr XXXX , asukohaga XXX käsutamise keelumärge Victor Kuprini (pankrotis)

pankrotihaldur Hillar Villersi kasuks. Hagi rahuldamise tõttu jääb hagi tagamise abinõu TsMS §

445 lg 2 alusel jõusse otsuse täimist tagava abinõuna.

Tartu Ringkonnakohtu 9. märtsi 2020 määrusega rahuldati kostja II ja kostja III menetlusabi

taotlused ja vabastati nad riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel Viru Maakohtu

19. detsembri 2019 otsuse peale. Kostja I menetlusabi taotlus rahuldati osaliselt ja vabastati

riigilõivu tasumisest summas 850 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et kuna kostjate majanduslik olukord ei ole oluliselt paranenud, siis võib

TsMS § 190 lg 7 alusel kostjad vabastada menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson