4-19-1809/48 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 4-19-1809 Otsuse kuupäev 25. mai 2020 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Velmar Brett ja Juhan Sarv Kohtuasi Väärteoasi O. J. G. karistamises KarS § 1531 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 16. detsembri 2019. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik O. J. G. kaitsja vandeadvokaat Jana Reitsakas, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Kohtuväline menetleja, Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuur Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 29. aprill 2020, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta Harju Maakohtu 16. detsembri 2019. a otsus muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata. 2. Menetlusaluse isiku kassatsioonimenetluse kulu jätta tema enda kanda. 3. O. J. G. kaitsja 22. juuli 2019. a kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri 10. juuli 2019. a määruse peale edastada lahendamiseks Riigiprokuratuurile. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Eelnev kriminaalmenetlus 1. O. J. G. suhtes alustati 8. mail 2018 kriminaalmenetlust karistusseadustiku (KarS) § 179 tunnustel. Teda kahtlustati selles, et ta ahvatles kahel korral seksuaalselt 8-aastast last. 15. mail 2018 peeti O. J. G. kahtlustatavana kinni ja 17. mail 2018 vahistati ta kahtlustatuna KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi muu sugulise iseloomuga vägivallata teo korduvas toimepanemises ea tõttu arusaamisvõimetu inimese suhtes. 2. 24. septembril 2018 taotles O. J. G. kaitsja vandeadvokaat Ene Mõtte kriminaalmenetluse lõpetamist. 3. 30. novembril 2018 kuulati O. J. G. üle kahtlustatuna KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning esimest korda ka KarS § 183 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavates tegudes. 4. Politseija Piirivalveameti 11. detsembri 2018. a määrusega lõpetati O. J. G. suhtes kriminaalmenetlus KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 tunnustel, kuna uurimisasutuse hinnangul olid

4-19-1809

2(7) selles väärteo tunnused. Kriminaalmenetlust jätkati KarS § 183 lg 2 p 2 järgi esitatud kahtluse osas. Selle kohta on tänaseks jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Väärteomenetlus 5. Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri (kohtuväline menetleja) 11. märtsi 2019. a otsusega karistati O. J. G-d kahe varem lõpetatud kriminaalmenetluse esemeks olnud teo eest KarS § 1531 lg 1 järgi rahatrahviga 140 trahviühikut ehk 560 eurot. 6. Kaitsja esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale maakohtule kaebuse, milles taotles vaidlustatud otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel ning menetlusaluse isiku õigusabikulude hüvitamist. Maakohtus esitas kaitsja taotluse hüvitada O. J. G-le 10 440 eurot kriminaalmenetluses ja 11 835 eurot väärteomenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Maakohtu otsus 7. Harju Maakohtu 16. detsembri 2019. a otsusega kaebus rahuldati, kohtuvälise menetleja otsus tühistati ning O. J. G. suhtes lõpetati väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 183 lg 2 ja VTMS § 23 alusel mõistis kohus riigilt O. J. G. kasuks välja 4800 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Infotehnoloogiaekspertiisi kulu jäeti riigi kanda. 8. Maakohus leidis, et teod, mida kohtuväline menetleja O. J. G-le ette heidab, ei ole tõendatud. 9. Taotluse hüvitada O. J. G-le kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud 10 440 eurot otsustas kohus jätta läbi vaatamata järgmistel põhjustel. KrMS § 183 lg 2 eeldab kulude ulatuse kindlaksmääramist kriminaalmenetluse lõpetamisel. Väärteomenetluses otsustatakse üksnes nende kulude kandja. Praegusel juhul on kriminaalmenetluse lõpetamise määruses märgitud, et vaid infotehnoloogilise ekspertiisi kulu summas 451 eurot tuleb mõista välja väärteomenetluse raames. Selles määruses ei ole lahendatud küsimust kriminaalmenetluse käigus O. J. G-l tekkinud kaitsjakulu suurusest ja selle mõistlikkusest. Toimikust ei nähtu, et kriminaalmenetluses oleks kaitsjatasu hüvitamist taotletud. Kriminaalmenetluse osaline lõpetamine ei saanud olla kaitsja jaoks üllatuslik, sest ta ise taotles seda. Ka olukorras, kus kriminaalmenetlus lõpetatakse ja asja materjal saadetakse väärteomenetlusse, tuleb järgida Riigikohtu praktikas omaks võetud põhimõtet, et menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Kriminaalmenetluses makstud kaitsjatasu hüvitamise taotlus oleks tulnud esitada kriminaalasja menetlejale, sest just tema on pädev hindama nende kulude mõistlikkust ja põhjendatust ning ühtlasi ka seda, kas tegemist on kuludega, mis tekkinuks ka väärteomenetluses. 10. Väärteomenetluses valitud kaitsjale makstud tasu otsustas maakohus menetlusalusele isikule hüvitada osaliselt ehk summas 4800 eurot. Väärteomenetluses vaieldi tegude tõendatuse üle, kusjuures vaidluse all olnud asjaolud olid suuresti samad, mis kriminaalmenetluses. Asja arutamisel ei tõstatatud keerulisi õiguslikke küsimusi. Seetõttu ei ole põhjendatud taotluses märgitud õigusteenuse tunnihind 150 eurot (käibemaksuta), vaid mõistlik tunnitasu on 125 eurot (käibemaksuta). Kuivõrd kaitsja esitas kohtuistungil tõendina ingliskeelseid dokumente, kulus osa istungiajast dokumentide suulisele tõlkele, mistõttu tuleb vähendada kohtuistungil osalemise põhjendatud ajakulu poole tunni võrra. Kaitsjatasu on põhjendatud ja mõistlik kokku 32 tunni ehk 4800 euro (sh käibemaks) ulatuses. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4-19-1809

3(7) Kassatsioon 11. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni O. J. G. kaitsja vandeadvokaat Jana Reitsakas, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist menetluskulu hüvitamist puudutavas osas ja selles osas asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Ühtlasi palub kaitsja mõista kassatsioonimenetluse kuluna riigilt O. J. G. kasuks välja 900 eurot. 12. Kaitsja leiab, et taotlus kriminaalmenetluses kantud kulu hüvitamiseks oli esitatud õigeks ajaks. See esitati maakohtule enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Väär on seisukoht, et taotlus oleks tulnud esitada juba kriminaalasja menetlejale. Kaitsjatasu hüvitamine on jäetud KrMS § 183 lg 2 alusel otsustada väärteomenetluses. Samal seisukohal on ka prokuratuur. Nimelt taotles kaitsja kriminaalmenetluse kulude hüvitamist prokuratuurilt, kuid viimane leidis 10. juuli 2019. a määruses, et kriminaalmenetluse kulude osas on KrMS § 183 lg 2 alusel pädev otsuse tegema väärteoasja lahendav maakohus. Selle määruse peale esitas kaitsja kaebuse, mille Riigiprokuratuur edastas lahendamiseks maakohtule käesolevas väärteoasjas. Kaitsja kinnitab, et kriminaalmenetluse kulud, mille hüvitamist ta taotleb, on tehtud enne 30. novembrit 2018, mil O. J. G-le esitati esimest korda kahtlustus KarS § 183 lg 2 p 2 järgi. Need kulud on seotud üksnes KarS § 179 ja § 141 lg 2 p-de 1 ning 6 järgi esitatud kahtlustuse menetlemisega. Seega pidanuks maakohus kriminaalasjas kantud menetluskulu hüvitamise taotluse rahuldama. 13. Samuti on kaitsja erinevalt maakohtust seisukohal, et õigusteenuse tunnitasu määr 150 eurot (käibemaksuta) oli selles asjas põhjendatud. Samasugune tasumäär on loetud mõistlikuks ka teises, samuti seksuaalsüüteoga seotud kriminaalasjas, milles peamine rõhk lasus faktiliste asjaolude tõendatusel. Riigikohtu tsiviilkolleegium on mõistlikuks õigusabi tunnihinnaks lugenud isegi 200 eurot (käibemaksuta). Kaitsjatasu vähendamine üksnes seetõttu, et teisel kaitsjal on teises menetluses olnud väiksem tunnitasu, ei ole põhjendatud. Asja keerukuse hindamisel tuleb arvestada ka esialgse süüdistuse raskust. Nimelt süüdistati O. J. G-d algul KarS § 141 lg 2 järgi, mille eest võib karistada 6–15 aasta pikkuse vangistusega. 14. Maakohus on põhjendamatult vähendanud kaitsja poolt kohtuistungil osalemisele kulunud aega poole tunni võrra võõrkeelse dokumendi esitamise tõttu. Selle dokumendi esitamise vajadus tekkis ootamatult alles istungil tunnistaja ebaõige väite ümberlükkamiseks. Samuti ei kulunud mõnerealise kirjavahetuse tõlkimiseks poolt tundi. Kassatsioonivastus 15. Kohtuväline menetleja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks alust ei ole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 16. Riigikohus käsitleb esmalt küsimust, kuidas toimub kriminaalmenetluse kulude hüvitamine siis, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse teos väärteo tunnuste ilmnemise tõttu ja kriminaalasja materjalid saadetakse väärteomenetluse alustamise otsustamiseks (I). Seejärel selgitab kolleegium obiter dictum’i korras kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlemise tähtaega kriminaalasja kohtueelses menetluses, kui uurimisasutus või prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse (II). Otsuse III osas annab kolleegium hinnangu kassaatori väidetele selle kohta, et maakohus eksis väärteomenetluse kulu suuruse kindlaksmääramisel. Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja selgitab Riigiprokuratuuri poolt käesoleva väärteoasja juurde saadetud kaitsja kaebuse edasist saatust.

4-19-1809

4(7) I 17. Kolleegium leiab maakohtuga nõustuvalt, et KrMS § 183 lg 2 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse kulude suurus kindlaks määrata kriminaalmenetluses ja väärteomenetluses otsustatakse üksnes nende kulude kandja. 18. Menetluskulude hüvitamist kriminaalmenetluse lõpetamisel reguleerib KrMS § 183. Selle paragrahvi esimene lõige sätestab, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud riik, kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Seejuures tuleneb KrMS § 189 lg-test 1 ja 2, et kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse langetab kriminaalasja menetleja, kelleks kohtueelses menetluses on uurimisasutus või prokuratuur. 19. KrMS § 183 lg 2 näeb erandina ette, et kui kriminaalmenetlus lõpetatakse ja kriminaalasja materjalid saadetakse väärteomenetluse alustamise otsustamiseks seoses väärteo tunnuste ilmnemisega, võib nende menetluskulude kandmise, mis oleksid tekkinud ka väärteomenetluses, jätta otsustamiseks väärteomenetluse lahendis. Kui väärteomenetlus jäetakse alustamata, jäävad menetluskulud riigi kanda. 20. KrMS § 183 lg 2 kehtestanud seaduse eelnõu (80 SE – Riigikogu XIII koosseis) seletuskirjast nähtuvalt on sätte eesmärk see, et kriminaalasja materjalide väärteomenetlusse saatmisel ei jääks automaatselt riigi kanda menetluskulu, mis tekkinuks ka juhul, kui sama tegu oleks algusest peale uuritud väärteomenetluses. KrMS § 183 lg 2 annab võimaluse määrata sellise menetluskulu kandmiseks kohustatud isik kindlaks väärteomenetluse tulemuse põhjal väärteomenetluses ette nähtud korras. Väärteoasja menetleja otsustab vaid menetluskulu kandma kohustatud isiku, mitte aga selle kulu olemasolu ja suuruse üle. 21. KrMS § 183 lg 2 esimese lause kohaselt võib väärteomenetluse lahendis otsustamiseks jätta üksnes menetluskulude „kandmise“. Niisugune sõnastus teeb selgeks, et väärteomenetluses saab otsustada üksnes selle üle, kes on kohustatud varem lõpetatud kriminaalmenetluse kulu kandma (või hüvitama). Väärteoasja menetleja pädevuses ei ole aga tuvastada, kas kriminaalmenetluses mingi kulu üldse tekkis ja kui suur see kulu oli. Kriminaalmenetluse kulu ulatuse peab kindlaks määrama kriminaalasja menetleja ka siis, kui ta jätab selle kulu hüvitamiseks kohustatud isiku väärteoasja menetleja määrata. Seda seepärast, et just kriminaalasja menetleja saab anda kõige adekvaatsema hinnangu tema toimetatud menetluses tekkinud menetluskulu põhjendatusele (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 37). Näiteks oleks väärteoasja menetlejal keeruline hinnata seda, millises ulatuses on valitud kaitsjale kriminaalasjas osutatud õigusteenuse eest makstud tasu KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu aga menetluskulu hulka ei arvata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29). 22. Seega peab kriminaalasja menetleja menetlust lõpetades ja kriminaalasja materjale väärteomenetluse alustamise otsustamiseks saates tuvastama kriminaalmenetluse kulu olemasolu ja suuruse ning andma hinnangu, kas see kulu oleks tervikuna või mingis osas eelduslikult tekkinud ka väärteomenetluses. Jaatava vastuse korral on kriminaalasja menetleja pädev jätma selle kulu hüvitamise KrMS § 183 lg 2 esimese lause alusel väärteoasja menetleja otsustada. Samas kogu see kulu, mida kriminaalasja menetleja hinnangul sama teo kohta toimetatavas väärteomenetluses eelduslikult tekkinud ei oleks ega tekiks ka edaspidi, tuleb juba kriminaalmenetlust lõpetades jätta KrMS § 183 lg 1 alusel riigi kanda, kui just mõnest erinormist ei järeldu teisiti.

4-19-1809

5(7) 23. Kriminaalasja menetleja hinnang, et lõpetatava kriminaalmenetluse kulu tekkinuks ka väärteomenetluses, pole siiski väärteoasja menetlejale täiel määral siduv. Nii võib ka alles väärteomenetluses selguda, et mingi kriminaalmenetluses tekkinud kulu (nt riigi ekspertiisikulu või kahtlustatava valitud kaitsjale makstud tasu), mille kandmiseks kohustatud isik jäeti kriminaalmenetluse lõpetamisel otsustada väärteomenetluse lahendis, ei oleks väärteomenetluses siiski tekkinud. Sellisel juhul on väärteoasja menetleja õigustatud ja kohustatud jätma kõneks oleva kulu riigi kanda, isegi juhul, kui menetlusalune isik jääb väärteos süüdi. 24. Eelnevat aluseks võttes nõustub kolleegium maakohtuga, et O. J. G-l tulnuks taotleda kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist juba kriminaalmenetluse käigus. Kriminaalasja menetleja saanuks sellisel juhul otsustada, kas ja kui, siis millises ulatuses on see tasu käsitatav KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskuluna ja kas see kulu tuleb O. J. G-le KrMS § 183 lg 1 alusel hüvitada või jätta selle hüvitamine KrMS § 183 lg 2 esimese lause alusel otsustamiseks väärteomenetluses. 25. Praegu ei ole kriminaalasja menetleja otsustanud, kas ja kui, siis millises summas on O. J. G. valitud kaitsjale makstud tasu kriminaalmenetluse kulu. Samuti ei ole kriminaalasja menetleja teinud otsustust jätta selle kulu hüvitamiseks kohustatud isik KrMS § 183 lg 2 alusel väärteoasja menetleja määrata. Järelikult leidis maakohus põhjendatult, et ta ei ole väärteoasja lahendades pädev O. J. G. kriminaalmenetluse kulu hüvitamise taotlust lahendama. Seetõttu jättis kohus õigustatult selle taotluse läbi vaatamata. 26. Neil põhjustel jääb tagajärjetuks kaitsja taotlus hüvitada O. J. G-le väärteomenetluses 10 440 eurot, mille menetlusalune isik maksis valitud kaitsjale kriminaalmenetluse käigus. II 27. Seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks peab kolleegium vajalikuks selgitada väljaspool väärteoasja lahendamise piire sedagi, millises korras tuleb menetlusosalisel (KrMS § 16 lg 2) taotleda kriminaalmenetluse kulu hüvitamist siis, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse kohtueelses menetluses. 28. Nagu märgitud, teeb kohtueelses menetluses kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse uurimisasutus või prokuratuur (KrMS § 189 lg 1). Uurimisasutuse või prokuratuuri kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus on vaidlustatav KrMS §-s 228 jj ette nähtud korras (KrMS § 191 lg 1). 29. Menetlusosalisel kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulu hüvitamine on võimalik üksnes sellekohase taotluse alusel. Kohtumenetluses tuleb selline taotlus esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud, ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-4-16, p 49.) 30. Kolleegiumi hinnangul kehtivad eelmises punktis osutatud põhimõtted ka kohtueelses menetluses. Sellele viitab esmalt KrMS § 206 lg 1 p 5, mille kohaselt märgitakse kriminaalmenetluse lõpetamise määruses ka kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. märtsi 2020. a määrus nr 4-18-4523/37, p 12). Järelikult on seadusandja lähtunud arusaamast, et kohtueelses menetluses kriminaalmenetluse lõpetamise korral otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine hiljemalt koos menetluse lõpetamisega. Ka õiguskindluse ja -rahu ning menetlusökonoomia argument kõnelevad selle kasuks, et kriminaalmenetluse kulude hüvitamise küsimus saaks otsustatud kriminaalmenetluse lõpetamisel.

4-19-1809

6(7) Eelmärgitu tähendab paratamatult ka seda, et menetlusosalistel tuleb esitada kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlus uurimisasutusele või prokuratuurile enne kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemist. Hilinenult esitatud taotlus jääb läbi vaatamata. 31. Menetlusosalisel peab aga olema võimalus esitada kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlus ja seda kinnitavad tõendid (kuludokumendid) õigeks ajaks. See omakorda eeldab, et kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse tegemine ei oleks menetlusosalise jaoks üllatuslik. Kohtumenetluses tehakse menetlust lõpetav lahend ja kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus üldjuhul pärast kohtuistungit või pooltele taotluste ning kirjalike seisukohtade esitamiseks määratud tähtpäeva. Seetõttu on kohtumenetluse pooltele tavaliselt ette teada, millal menetluskulude hüvitamise taotlus esitada. Kohtueelses menetluses ei pruugi see aga alati nii olla. Juhul, kui uurimisasutus või prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse menetlusosalise enda taotlusel, on menetluse lõpetamine menetlusosalisele enamasti – ehkki mitte tingimata alati – mõistlikult ettenähtav ja ta saab koos kriminaalmenetluse lõpetamisega taotleda ka menetluskulu hüvitamist. Peaks aga uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetluse lõpetama omal algatusel või mingitel muudel asjaoludel nii, et see osutub mõne menetlusosalise jaoks ootamatuks, on kohtueelse menetleja ülesanne tagada, et menetlusosalistel oleks reaalne võimalus taotleda kriminaalmenetluse kulu hüvitamist. Üldjuhul piisab sellest, kui uurimisasutus või prokuratuur annab enne kriminaalmenetluse lõpetamist menetlusosalistele mõistliku tähtaja kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse ja seda kinnitavate tõendite esitamiseks. 32. Kooskõlas eelmärgituga leiab Riigikohus, et kui uurimisasutus või prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse selliselt, et menetlusosalisel ei olnud enne seda mõistlikku võimalust menetluskulude hüvitamist taotleda, võib menetluskulude hüvitamise taotluse esitada kohtueelsele menetlejale ka pärast kriminaalmenetluse lõpetamist. Siis tuleb menetlusosalisel analoogia korras juhinduda KrMS §-st 172 ja taotleda menetluskulu hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamist. See, kui menetlusosaline ei teadnud ega pidanudki teadma kriminaalmenetluse lõpetamise ja seega ka kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse esitamise ajast, on üldjuhul käsitatav KrMS § 172 lg 2 p-s 2 nimetatud mõjuva põhjusena tähtaja ennistamiseks. KrMS § 172 lg 3 kohaselt võib isik ennistamist taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal menetluskulude hüvitamise taotlemist takistav asjaolu ära langes. Tavaliselt tähendab see seda, et menetluskulude hüvitamise taotlus koos tähtaja ennistamise taotlusega tuleb menetlejale esitada 14 päeva jooksul päevast, mil menetlusosaline sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama. III 33. Menetletavas asjas on kassaator vaidlustanud ka maakohtu otsustuse hüvitada O. J. G-le väärteomenetluses valitud kaitsjale makstud tasu taotletust väiksemas ulatuses. 34. Esmalt ei nõustu kassaator sellega, et maakohus luges kaitsja pakutud õigusteenuse tunnihinna mõistlikuks suuruseks 150 euro asemel 125 eurot (mõlemad summad ilma käibemaksuta). Kolleegium nõustub maakohtuga, et menetletava asja keerukuse aste pole selline, et see õigustaks kaitsjale rohkem kui 125 euro suuruse tunnitasu maksmist. Riigikohus ei pea vajalikuks maakohtu asjakohaseid põhjendusi korrata. Kassatsioonis märgitu kolleegiumit maakohtu seisukoha õigsuses kahtlema ei pane. 35. Kassaator leiab veel, et maakohus vähendas hüvitise määramisel alusetult poole tunni võrra seda aega, mis kaitsja pidi menetlusaluse isiku kaitsmiseks kohtuistungil viibima. Kohus tugines kassaatori arvates vääralt asjaolule, et osa istungiaega kulus kaitsja esitatud võõrkeelsete dokumentide suulisele tõlkimisele. Kolleegium soostub selleski küsimuses maakohtu

4-19-1809

7(7) seisukohaga. VTMS § 2 ja KrMS § 10 lg 3 esimese lause kohaselt on dokumentide tõlkimise kohustus isikul, kes nende asja materjalide juurde lisamist taotleb ehk praegusel juhul menetlusalusel isikul. Eksitav on kassaatori väide, et maakohtule esitati vaid üks võõrkeelne kirjavahetus ja sedagi tunnistaja küsitlemisel ootamatult tekkinud vajaduse tõttu, lükkamaks ümber tunnistaja esitatud ebaõiget väidet. Kolleegium märgib, et 4. ja 5. juuni 2019. a istungiprotokolli kohaselt ei tekkinud vajadus kaitsja esitatud võõrkeelsete dokumentide (kirjavahetuse) tõlkimiseks mitte ühel, vaid koguni viiel korral. Ainult kahel korral toimus tõlkimine tunnistaja ülekuulamise ajal. 4. juuni 2019. a istungiprotokollist nähtub, et kaitsja soovis esitada menetlusaluse isiku ja tunnistaja võõrkeelse tõlketa kirjavahetuse kohtule juba enne tunnistaja ülekuulamise juurde asumist. IV 36. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 16. detsembri 2019. a otsuse muutmata ning kaitsja kassatsiooni rahuldamata. VTMS § 38 lg 1 ning KrMS § 186 lg 2 alusel jääb rahuldamata ka kaitsja taotlus hüvitada menetlusalusele isikule kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu. See kulu jääb O. J. G. kanda. 37. 22. augustil 2019, mil käesolev väärteoasi oli maakohtu menetluses, edastas Riigiprokuratuur maakohtule lahendamiseks O. J. G. kaitsja 22. juuli 2019. a kaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri 10. juuli 2019. a määruse peale. Vaidlustatud määrusega oli ringkonnaprokuratuur jätnud rahuldamata O. J. G. kaitsja poolt pärast kriminaalmenetluse lõpetamist esitatud taotluse kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks, leides, et KrMS § 183 lg 2 kohaselt pole prokuratuur pädev kaitsja taotlust lahendama. Kolleegium märgib, et kuna käesolevas otsuses eespool toodud põhjendustest lähtudes pole O. J. G. kriminaalmenetluse kulude hüvitamise küsimuse lahendamine mitte väärteoasja menetleja, vaid kriminaalasja menetleja pädevuses, tuleb ka kaitsja 22. juuli 2019. a kaebus edastada KrMS § 228 lg-s 2 ette nähtud korras lahendamiseks Riigiprokuratuurile.

(allkirjastatud digitaalselt)