2-18-8491/78 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Vallo Kariler, liikmed Kaija Kaijanen ja Ande

Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. mai 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-8491

Tsiviilasi

XX hagi BB ja DD vastu kaasomandi lõpetamise

lepingu ja omandiõiguse üleandmise asjaõiguslepingu

kehtetuks tunnistamiseks ning kinnistusraamatu

kande muutmise tahteavalduse asendamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 21.11.2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

BB ja DD apellatsioonkaebus

XX vastuapellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Apellatsioonkaebuse hind 7000 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastuapellant,

apellatsioonkaebuse

suhtes

vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk

Kostja I (apellant I, vastuapellatsioonkaebuse suhtes

vastustaja I): BB (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja II (apellant II, vastuapellatsioonkaebuse suhtes

vastustaja II): DD (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis

Masso

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 21.11.2019 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt

otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Tsiviilasi nr 2-18-8491

2 (12)

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta solidaarselt BB ja DD kanda. Edasikaebamise

kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetluskulude kindlaksmääramise

peale võib edasi kaevata vaid juhul, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX esitas 01.06.2018 Harju Maakohtule hagi BB ja DD vastu. Hageja palub tunnistada

kehtetuks kostjate vahel sõlmitud kaasomandi lõpetamise leping ja kostjale II

omandiõiguse üleandmise asjaõigusleping (edaspidi vaidlusalune tehing), mille alusel

omandas kostja II kostjale I kuulunud XXX, registriosa XXXXXXX, kinnisasi (edaspidi

vaidlusalune

kinnisasi)

kaasomandi

½

osa;

asendada

kostjate

tahteavaldused

kinnistusraamatu kande muutmiseks ja kanda kostja I kinnistusraamatu registriossa

XXXXXXX kaasomandi ½ osa omanikuks; kohustada kostjaid andma nõusolek

kinnistusraamatusse vastavate kandemuudatuste tegemiseks. Menetluskulud palus hageja

jätta solidaarselt kostjate kanda.

2. 30.04.2015 esitas hageja kostja I vastu hagi põhivõlgnevuse 27 000 euro ja viivise nõudes.

12.06.2015 kohtumäärusega võeti hagi (tsiviilasja numbriga 2-15-6661) menetlusse.

01.09.2015 esitas kostja I hagile vastuse. Harju Maakohtu 21.09.2017 otsusega mõisteti kostjalt

I hageja kasuks välja põhivõlgnevus 27 000 eurot, perioodi 03.05.2012 – 18.05.2017 eest viivis

9932,50 eurot, alates 19.05.2017 viivis protsendina tasumata kohustuselt (27 000 eurot)

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni ning

menetluskulud 4275 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2018 otsusega jäeti maakohtu otsus

muutmata ja apellatsioonimenetluse kuludena mõisteti kostjalt I välja 450 eurot. Riigikohus

jättis kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Seisuga 01.06.2018 võlgneb kostja I hagejale

seega 43 870,76 eurot.

3. 24.05.2018 pöördus kostja I hageja poole palvega mitte anda lahendit kohtutäiturile

täitmisele ning anda kostjale I 30 päevane vabatahtlik kohtuotsuse täitmise tähtaeg. Hageja

nõustus tingimusel, et kostja I annab täitmise tagatise, nt käenduse näol või seab hüpoteegi

kinnisvarale. Tagatist kostja I ei andnud. 28.05.2018 esitas hageja täitmisavalduse

kohtutäiturile, kes algatas täitemenetluse nr 022/2018/3533. Täitemenetluse raames ei ole

õnnestunud kohtuotsust täita.

4. Tsiviilasjas 2-15-6661 kostja I vastu hagi esitades kuulus kostjale I ½ mõttelist osa

vaidlusalusest kinnisasjast. 08.03.2016 sõlmisid kostjad notariaalse mõttelise osa

Tsiviilasi nr 2-18-8491

3 (12)

müügilepingu ja asjaõiguslepingu. Vaidlusaluse tehinguga omandas kostja II tasuta kostjale

I kuulunud ½ mõttelise osa vaidlusalusest kinnisasjast ja sai selle kinnisasja

ainuomanikuks. Kostja II kanti omanikuna kinnistusraamatusse 16.03.2016. Vaidlusalune

tehing sõlmiti pärast tsiviilasjas 215-6661 hageja poolt esitatud nõudest teada saamist,

kostja I muutus selle tagajärjel varatuks ja see oli sõlmitud kohtuotsuse täitmisest kõrvale

hoidmiseks. Kostja II on kostja I lähikondne. 5. Vaidlusalusel kinnisasjal asuv hoone

renoveeriti ja ehitati ümber kostjate abielu ajal ja ühiste vahendite arvelt. Põhistamata on

kostjate väited seoses kostja I Vene Föderatsiooni elama asumisega. Kostja I ei ole

käesoleva ajani välisriiki elama asunud, kostja I elab endiselt vaidlusalusel kinnisasjal ning

tal puudub välisriigis kinnisvara.

6. Väär on kostjate väide, et kostja II tasus suurema osa vaidlusaluse kinnisasja

ostuhinnast. Enne vaidlusaluse kinnistu omandamist võõrandas kostja I temale kuulunud

korteriomandi asukohaga JJJ, Tallinn, millest saadud raha eest osteti vaidlusalune kinnisasi.

7.

03.02.2004 ostis kostja I kinnisasja asukohaga HHH, Tallinn, millele seati hüpoteek 940

000 krooni panga kasuks. Kostja I võõrandas selle kinnisasja 17.12.2014. Seega olid kostjal I

piisavad võimalused vaidlusalusel kinnisasjal asuva hoone laiendamiseks ja suurendamiseks.

Kostjad ei ole tõendanud, et kostja II poolt võetud laenudega renoveeriti ning laiendati

vaidlusalusel kinnisasjal asuvat elamut.

Kostjate vastuväited

8. Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

9. Kostjad abiellusid 29.04.2014 ja on abielus käesoleva ajani. Vaidlusaluse kinnisasja

omandasid kostjad 04.10.2004 enne abielu sõlmimist kaasomandisse oma lahusvara arvel

hinnaga 24 286,43 eurot. Kostja I tasus oma osa eest 6140,57 eurot ning kostja II tasus

18 145,86 eurot ja kandis tehingu sõlmimisega seotud notari kulud 96,03 eurot. Kostja II tasus

seega kostja I eest 6002,64 eurot ja tehingu kuludest 48,01 eurot.

10.

08.03.2016 asjaõiguslepinguga võõrandas kostja I oma ½ suuruse mõttelise osa

vaidlusalusest kinnisasjast 8000 euro eest kostjale II ning sama lepinguga kehtestasid abikaasad

varasuhteks lahusvara režiimi. Müügihinna tasus kostja II kostjale I sularahas. Lepingus

kinnitasid lepingupooled, et lepingu sõlmimisega ei kahjustata müüja võlausaldajate huvisid.

11.

01.04.2016 sõlmis kostja II kokkuleppe naaberkinnisasjade piiride ja pindalade

muutmiseks, sellega seonduva müügilepingu ja asjaõiguslepingu ning vaidlusaluse kinnisasja

pindala suurenes 899 ruutmeetrilt 1283 ruutmeetrile. Kostja II tasus selle eest 8000 eurot. Seega

tagasivõitmise korras kuuluks kostjale I tagastamisele mitte ½ mõttelist osa vaidlusalusest

kinnisasjast, vaid ca 1/3 suurune mõtteline osa.

12. Kostja I ei ole kahjustanud teadlikult sissenõudja huve. Kostja I on olnud algusest peale

seisukohal, et tsiviilasjas nr 2-15-6661 hageja nõude aluseks oleva sõiduki omandas 2012 mais

ja selle eest tasus kostjate poeg AA. AA võltsis müügilepingul hageja allkirja ja sai sõiduki

otsese valduse. Oluline on, et hageja elukaaslane, OO ja kostjate poeg AA tegelesid üheskoos

narkoäriga. Riskide maandamiseks ning sõiduki võimaliku konfiskeerimise vältimiseks

vormistati sõiduk näiliselt kostja I nimele. Kostja I ei osanud arvata, et tsiviilasjas nr 2-15-6661

tuvastatakse, et kostja I oli auto ostjaks. Kostja I oli kuni Harju Maakohtu 21.09.2017 otsuseni

kindel, et hagi jäetakse tema osas rahuldamata. Lisaks jäeti algselt tsiviilasjas nr 2-15-6661 hagi

läbi vaatamata Harju Maakohtu 24.09.2015 kohtumäärusega ja hagi jäeti rahuldamata aegumise

tõttu 22.08.2016 Harju Maakohtu otsusega. Seega 08.03.2016 oli kostja I seisukohal, et hageja

Tsiviilasi nr 2-18-8491

4 (12)

nõudel ei ole perspektiivi, mistõttu ei saa kostjale I ette heita vaidlusaluse kinnisasja

võõrandamist.

13. Kostja I võõrandas ½ mõttelist osa vaidlusalusest kinnisasjast kostjale II, kuna soovis

pensionikka jõudes Eesti Vabariigist lahkuda Vene Föderatsiooni. Kostja I oli saanud

pensioniikka jõudes ammu taotletud Vene Föderatsiooni kodakondsuse ja soovis oma vara

müüa ja Eestist lahkuda. Taotluse kodakondsuse saamiseks esitas kostja I 2014. aastal ja sai

kodakondsuse 25.02.2016. 17.12.2014 notariaalse lepinguga võõrandas kostja I enda lahusvara

hulka kuulunud kinnisasja Tallinnas HHH, millest saadud rahast likvideeris kostjate võla AS

SEB Pank ees. Kostja II ei soovinud Eestist lahkuda ja soovis vaidlusalust kinnisasja säilitada

ning selle ära osta. Lisaks soovis kostja II omandada naaberkinnisasja, kuid laenu sai üksnes

kostja II. Seetõttu müüski kostja I kinnisasja mõttelise osa kostjale II. Kostja II suurendas

kinnisasja pindala ja renoveeris elamu oma vahendite arvelt. Kostja II oli ka varasemalt võtnud

kinnisasja jaoks laenu ja ehitanud suvilast maja. Kokku on kostja II võtnud vaidlusalusel

kinnisasjal asuva hoone ümberehituseks ja renoveerimiseks laene ca 67 000 eurot.

Seega tasuski kostja II kostjale I vaidlusaluse tehinguga üksnes 8000 eurot ½ kinnistu eest, mis

on põhjendatud ning millega ei kahjustatud võlausaldajate huve.

14. Vaidlusaluse tehingu tegemisel arvestasid kostjad ka sellega, et kinnistul puudusid

vajalikud kommunikatsioonid. Vee- ja kanalisatsioonileping sõlmiti 25.05.2016 ja selle eest

tasus kostja II kui ainuomanik. Pooleli olid ka ehitustööd, tegemata oli saun, kamin, terrass ning

teise korruse WC ja vannituba. Elamul puudub kasutusluba, kuna kõiki nõutavaid töid ei ole

teostatud.

15. HHH, Tallinn kinnisasi oli kostja I lahusvara ning kostja I tasus ainuisikuliselt

laenumakseid. Väär on hageja väide, et nimetatud kinnisasja müügist saadud 64 550 eurot

kasutati vaidlusaluse kinnisasja laiendamiseks ja suurendamiseks. Nimetatud vahendid kulusid

kostja I isiklike laenude tagasimaksmiseks ja muudeks kuludeks.

Maakohtu otsus

16. Harju Maakohus rahuldas 21.11.2019 otsusega hagi ja jättis menetluskulud solidaarselt

kostjate kanda.

17. Maakohus tunnistas kehtetuks kostjate vahel 08.03.2016 notariaalselt sõlmitud

kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX kantud kinnisasja 1/2 kaasomandi mõttelise

osa müügilepingu ja asjaõiguslepingu. Samuti kohustas maakohus kostjat II andma

nõusoleku kinnistusraamatu registriosasse nr XXXXXXX 1/3 mõttelise osa omanikuna

kostja I sissekandmiseks ning 2/3 mõttelise osa omanikuna kostja II sissekandmiseks ja

asendas kostja II vastavasisulise nõusoleku jõustunud kohtulahendiga. Samuti kohustas

maakohus kostjat I andma nõusoleku kinnistusraamatu registriosasse nr XXXXXXX 1/3

mõttelise osa omanikuna kostja I sissekandmiseks ja asendas kostja I vastavasisulise

nõusoleku jõustunud kohtulahendiga.

18. Maakohus tuvastas, et hagejal on kehtiv täitedokument (Harju Maakohtu 21.09.2017

kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-15-6661), hageja nõue on muutunud kostja I vastu

sissenõutavaks ning sissenõude pööramine kostja I varale ei ole võimaldanud nõude

täielikku rahuldamist täitemenetluses ja seda ei ole võimalik ka enam teha, sest kostjal I ei

ole vara, mille arvelt nõuet rahuldada.

19. Kostjad abiellusid 24.09.2014. Seega oli kostja II lähikondsena teadlik, et vaidlusaluse

tehinguga kahjustatakse sissenõudja huve. Samuti leidis maakohus, et kostja I, müües tema

suhtes käiva kohtumenetluse ajal talle kuuluva ainsa vara (½ kinnisasja kaasomandi osast),

Tsiviilasi nr 2-18-8491

5 (12)

pidi olema teadlik, et ta võib sellise tehinguga kahjustada sissenõudja huve. Seda ilmestab

maakohtu hinnangul ka asjaolu, et kostjad on 08.03.2016 sõlmitud notariaalse lepingu

punktis 2.2.8 pidanud vajalikuks sedastada, et lepingu sõlmimisega ei kahjustata

võlausaldajate huvisid.

20. Vaatamata sellele, et algselt jäeti tsiviilasjas nr 2-15-6661 esitatud hagi kostja I vastu läbi

vaatamata Harju Maakohtu 24.09.2015 kohtumäärusega ja hiljem 22.08.2016 Harju

Maakohtu otsusega rahuldamata, pidi kostja I arvestama asjaoluga, et hagi võidakse

rahuldada ning et esimese astme kohtulahendid võidakse tühistada, mida käesoleval juhul

on ka tehtud. Kostja I pidi aru saama ja arvestama, et enne, kui puudub jõustunud

kohtulahend osas, millega hageja nõue on jäetud kostja I osas rahuldamata, võidakse hageja

nõue rahuldada ning kostjal I tuleb kohtulahendit täita. Seega kostja I, müües tema suhtes

käiva kohtumenetluse kestel kostjale I kuuluva ainsa vara, on teadlikult kahjustanud

sissenõudja huve. Maakohus on seisukohal, et kostja I, nähes, et hagimenetlus tema suhtes

jätkub pärast 24.09.2015 hagi läbi vaatamata jätmist, pidaski vajalikuks kaitsta talle ainsana

kuuluvat vara ja kostja II huve ning võõrandas sellest ilma jäämise vältimiseks enda

kaasomandi osa kostjale II.

21. Maakohus ei hinnanud asjaolusid, mis on teises tsiviilasjas kohtulahendi aluseks (sõiduki

müügi asjaolud), kuna selles asjas tuvastatud asjaolud on praeguse tsiviilasja lahendamisel

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg 1 järgi pooltele siduvad.

22. Maakohus leidis, et kostjate väited kostja I Venemaale elama asumisest ei ole usutavad.

Kostja I sai Vene Föderatsiooni kodakondsuse 25.02.2016, mida ta taotles juba 2014. a. Kostja

I ei ole käesoleva ajani Eesti Vabariigist lahkunud ja elab senini kostjaga II vaidlusalusel

kinnisasjal. Lisaks nähtub tunnistajate LL ja NN ütlustest, et tegemist oli üksnes kostja I

unistusega lahkuda pensionikka jõudes Eesti Vabariigist. Tunnistaja LL ütluste kohaselt pidi

kostja I lahkuma alles 2020, kas Ukrainasse või Krimmi.

23. Maakohtu hinnangul on tõendatud, et vaidlusaluse kinnisasja turuväärtus müügitehingu

hetkel oli 41 000 eurot.

24. Tõendamata on, et kostja II on kostjale I tasunud lepingu kohase müügihinna 8000 eurot.

Kostjate kirjalikke kinnitusi sularaha tasumise kohta ei toeta ükski teine tõend. Müüja on

kohustatud ostjale andma tasumise kohta kviitungi. Kohtule vastavat kviitungit esitatud ei

ole.

Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid, et kostjal II üldse vastav summa olemas oli. Usutav ei ole

kostjate väide, et 8000 euro tasumiseks kostja II poolt kostjale I võtsid kostjad koos AS-ist

Swedbank laenu 15 000 eurot. Tõendamata on, et nimetatud summast oleks kostja II kostjale I

tasunud 8000 eurot ja tõendamata on, kes on selle laenu tagastanud.

25. Lisaks märgib maakohus, et tõendatud ei ole see, et kostja II on panustanud kinnisasja

rohkem kui kostja I. Kostjate väited, et vaidlusaluse kinnisasja omandamisel tasus kostja II

rohkem, ei oma asja lahendamisel tähtsust.

26. Maakohus leidis, et eeltoodu alusel tuleb tunnistada kostjate vahel 08.03.2016 sõlmitud

kinnistu nr XXXXXXX mõttelise osa müügileping ja asjaõigusleping kehtetuks

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg 1, 2 ja 188 lg 1, 2 alusel.

27. Maakohtu hinnangul puudub vaidlus selles, et 01.04.2016 notariaalse lepinguga omandas

kostja II vaidlusaluse kinnisasja juurde 380 ruutmeetrise kinnistu. Seega sai vaidlusaluse

kinnisasja suuruseks 1238 m2. Kohus nõustub kostjatega, et hageja ei saa nõuda käesoleval

ajal kostja I sissekandmist ½ mõttelise osa omanikuna, vaid 1/3 mõttelise osa omanikuna.

Tsiviilasi nr 2-18-8491

6 (12)

Apellatsioonkaebus

28. Maakohtu otsuse peale esitasid kostjad 23.12.2019 apellatsioonkaebuse, milles paluvad

maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud

paluvad kostjad jätta hageja kanda.

29. Maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 631 lg

1 ja 657 p 2 või p 3 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu järgmistel põhjendustel.

30. Maakohus võttis vastu hageja hilinenult esitatud tõendi ja see mõjutas asja lahendamist.

Maakohus on pärast 23.04.2019 kohtuistungit vastu võtnud hageja poolt 08.05.2019 esitatud

dokumentaalse tõendi - kinnistusraamatu väljavõtte JJ kohta. Nimetatud tõendit proovis hageja

esitada ka 01.03.2019 kohtuistungi alguses, kuid kohus jättis tõendi vastu võtmata, kuna see oli

esitatud tähtaega rikkudes. Kostjad vaidlesid uue tõendi vastuvõtmisele vastu ka 23.05.2019

menetlusdokumendis (koondseisukohad) ja alles kohtuotsusest selgus, et kohus on hilinenult

esitatud tõendi siiski ilma igasuguse põhjenduseta vastu võtnud ja seda tõendit kohtuotsuses

kostjate kahjuks ka hinnanud. Lisaks nähtub 01.03.2019 kohtuistungi protokollist, et hageja on

kord juba ise loobunud hilinenult esitatud ja kohtu poolt koheselt tagastatud tõenditest, sh ka

kinnistusraamatu väljavõttest JJ kohta.

31. Olukorras, kus kostja I võõrandas 8 000 euro eest kostjale II ½ mõttelise osa

vaidlusalusest kinnisasjast, mille vääruseks on ekspert määranud 01.03.2016 kuupäevast

lähtudes 41 000 eurot (mille ½ mõttelise osa väärtus on seega 20 500 eurot) ning olukorras, kus

pooled tasaarvestasid kokkuleppeliselt kostja II nõuded kostja I vastu (leppides samaaegselt

kokku ka uues vararežiimis) ilmselgelt suuremas suurusjärgus, kui oli kinnistu ½ osa

turuväärtus miinus 8 000 eurot, ei saanud see tehing kahjustada võlausaldajate huve.

32. Isegi juhul, kui kostjad oleksid märkinud vaidlusaluse kinnisasja müügihinnaks eksperdi

poolt tuvastatud väärtusest pool (20 500 eurot) ning teinud tasaarvestuse pärast tehingut (nt

sularahas), siis oleks ikkagi olnud tulemuseks see, et hageja võimaliku nõude rahuldamiseks

poleks kostjal I vahendeid jätkunud.

33. Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja I pidi arvestama sellega, et tema vastu

esitatud nõue võidakse rahuldada. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et 08.03.2016 tehingu

tegemise ajal puudusid hagejal mistahes nõuded kostja I vastu. Kostja I ei pidanud eeldama, et

hageja nõue rahuldatakse ja seda olukorras, kus oli teada isik, kes sõiduauto hagejalt tegelikult

ostis (AA). Olukorras, kus kostjale I teadaolevalt polnud hagejal tema vastu mingeid

sissenõutavaks muutunud nõudeid, ei saa kostjalt I nõuda, et ta igaks juhuks jätaks oma Eestist

lahkumise plaanid pooleli ja säilitaks oma vara, mille kostja I oli kavatsenud võõrandada alates

aastast 2014. Kui kostjad oleksid tahtnud tegutseda tahtlikult, oleksid nad võõrandanud

vaidlusaluse kinnisasja hoopis kolmandatele heausksetele isikutele.

34. Kostjad nõustuvad maakohtu seisukohaga TsMS § 457 lg 1 kohta. Küll aga ei nõustu

kostjad maakohtu järeldusega, et kohus ei pea vajalikuks hinnata poolte väiteid sõiduauto

omandamise kohta ja väidete osas esitatud tõendeid. Kostja II ei olnud eelmises tsiviilasjas

pooleks ning vastavad väited ja tõendid on esitatud kostjate poolt eelkõige seetõttu, et ümber

lükata hageja väidet kostja I teadlikkusest sissenõudja huvide kahjustamise kohta. Seega jättis

maakohus alusetult viidatud tõendid hindamata.

35. Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole usutavad kostja I väited

selle kohta, et ta võõrandas oma varad sooviga pensionikka jõudes Eestist lahkuda. Kostja I

selgitab, et alates 2014. aastast on ta tegelenud Eestist lahkumisega, kuid objektiivsetel

Tsiviilasi nr 2-18-8491

7 (12)

põhjustel pole see senini õnnestunud. Esiteks tõsteti Eesti Vabariigis vanaduspensioni iga

meestel 60-ndast eluaastast 64-ni ja kuna kostja I on sündinud septembris 1957, siis saabub

tema vanaduspensioni iga 2021. aastal. Teiseks on kostja I vahepeal haigestunud ja ta on

tunnistatud töövõimetuks.

36. Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole kostjate tunnistajate

ütlused usaldusväärsed. Maakohtu järeldused tunnistajate ütlustest on valikulised ja seetõttu

ebaõiged. Mõlema tunnistaja ütlustest on võimalik üheselt aru saada, et suuremahulised tööd

vaidlusalusel kinnisasjal teostati pärast seda, kui vaidlusalune kinnisasi läks täies mahus kostja

II omandisse. Enne seda kuupäeva polnud maja võimalik kasutada aastaringseks elamiseks. Ka

olid mõlemad tunnistajad teadlikud kostja I plaanidest Eestist lahkuda ja tunnistajatele ei saa

ette heita, et nad ei väljendanud end selles osas nii konkreetselt kui oleks eeldatud. Kostjad ei

nõustu maakohtu järeldustega selle kohta, et kostjad ei ole tõendanud, milline oli vaidlusaluse

kinnisasja seisukord 04.10.2004 ning millal konkreetselt on kostjad vaidlusalusel kinnisasjal

asuvat hoonet renoveerinud ja ümber ehitanud.

37.

03.08.2016 müügilepingus leppisid pooled kokku müügihinnas 8 000 eurot. Tegemist

oli kokkuleppelise hinnaga, mille puhul arvestati kostja II panust vaidlusaluse kinnisasja

soetamisel,

selle

renoveerimisel

ja

võetud

laenude

tagasimaksmisel.

Kinnisasja

soetamistehingust oli kostjal II nõue kostja I vastu 6 050,65 eurot. Kui sellele lisada müügihind

8 000 eurot, siis tuleb kokku 14 050,65 eurot. Eksperdiarvamuse kohaselt oli seisuga

01.03.2016 poole vaidlusaluse kinnisasja väärtus 20 500 eurot. Seega vähemasti summas 6

449,35 eurot (20 500-14 050,65) peaksid kostjad täiendavalt tõendama, et kostja II panustas

kostjast I vaidlusaluse kinnisasja renoveerimisse rohkem. Kostjad on seisukohal, et vähemasti

selles summas panustamine on tõendatud kostjate poolt esitatud kõikide laenulepingutega.

Kostjad on ka tõendanud, et laene on tagasi maksnud vaid kostja II ja vähemasti Juris

Stepanovsilt võetud laenude ja nende tagasimaksete osas maakohtul kahtlusi ei tekkinud.

38. Ka ei nõustu kostjad maakohtuga selles, et kostjad ei ole tõendanud, milleks võetud

laene kasutati. Maakohtu seisukoht selle kohta, et kostjal I oli piisavalt vahendeid, et

vaidlusalust kinnisasja osta ja elamut renoveerida, on oletuslik ja põhistamata. Juhul, kui

kostjatel oleks olnud piisavalt rahalisi vahendeid kinnisasjal asuva elamu renoveerimiseks,

poleks vajalik olnud võtta laene eraisikutelt ja pankadelt. Maakohtu seisukoht, et kostjad on

ühiselt ja ühiste vahendite arvelt omandanud vaidlusaluse kinnisasja ning on seal asuvat hoonet

renoveerinud ja laiendanud, viitab sellele, et hagejal tulnuks kohtule esitada ka

abieluvaralepingu tagasivõitmise nõue ja taotleda kohtult kostjate ühisvara jagamist, mida

hageja aga ei teinud.

39. Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole kostja esitanud 8 000

euro tasumise kohta täitmise kviitungit ega nõustu ka maakohtu järeldusega, et poolte kirjalik

kinnitus 8 000 euro tasumise kohta ei ole täitmise kviitung.

Vastuapellatsioonkaebus

40. Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada resolutsiooni punktide 3 ja 4 osas ja teha selles osas uue otsuse, millega

kohustada

kostjaid

andma

nõusolek

kostjate

sissekandmiseks

kinnistusraamatusse

vaidlusealuse kinnisasja ½ mõttelise osa omanikena ning asendada nõusolekud kohtulahendiga.

41. Maakohtu määratud kostja I kaasomandi proportsioon 1/3 on vale (juurde ostetud 384 m2

on vähem kui 1/3 kinnistu väärtusest). Hoonestamata kinnistu väärtus on odavam. Kostja II

ostis maad juurde 8000 euro eest, mis on 19,51% kinnistu väärtusest (41 000 eurost). Samuti ei

ole vaidlusaluse kinnisasja turuväärtus õige, tegelik peaks olema 79 000 eurot. Väärtuse

Tsiviilasi nr 2-18-8491

8 (12)

kindlaks tegemisel lähtus ekspert kostja tõendamata väidetest maja seisundi ja selle

ümberehitamise aja osas. Seega on maakohtu määratud proportsioon ka sellest tulenevalt

ebaõige. Kostjale I kuulus algselt ½ kinnisasjast, mistõttu tuleb talle tagastada ka ½ suurune

osa.

Menetlusosaliste seisukohad

42. Hageja leiab, et kostjate apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja selles esitatud väited

ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt

kostjate kanda.

43. Kostjad leiavad, et hageja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on

õigesti lähtunud kostja I proportsioonist 1/3, sest kostja I saab selliselt tagasi sama suure

osa kinnisasjast kui algselt kostja I omandis oli. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja

kanda. Ringkonnakohtu seisukoht

44. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes

kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus

ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

45. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme

õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442

lg-s 8 sätestatule. Maakohus on nõuetekohaselt kõiki poolte väiteid ja esitatud tõendeid

hinnanud. Maakohus otsustas oma siseveendumuse kohaselt õigesti, et hageja nõue kostjate

vastu on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 652 lg p 1 alusel võtab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme

kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste

asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja

ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

46. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus tuvastas, et

kostjad on vaidlusaluse tehinguga teadlikult kahjustanud sissenõudja huvisid. Maakohus

leidis põhjendatult, et vaidlusalune kinnisasi võõrandati 2,6 korda alla selle turuväärtuse.

Samuti kohaldas maakohus lähtudes muutunud olukorrast õigesti kaasomanike vahelist

mõtteliste osade proportsiooni, leides, et kostja I kuulub kinnistusraamatusse kandmisele

mitte ½, vaid 1/3 suuruse mõttelise osa omanikuna. Ringkonnakohus neid põhjendusi

TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda.

47. Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlusaluse kinnisasja eest tasumist ei toimunud, kuid

maakohus jättis märkimata, et kinnisasja müügihinna tasumata jätmine iseenesest ei

kahjusta sissenõudja huvisid, kuna juhul kui müügihinda tegelikult ei tasutud, on kostjal I

kostja II vastu müügilepingust tulenev täitmise nõue, millele saab muu hulgas pöörata

sissenõude täitemenetluses (vt Riigikohtu 18.11.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-113-09, p

9). Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi.

48. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et asjaolu, kas vaidlusaluse kinnisasja omandamisel

tasus kostja II kostjast I rohkem, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Lisaks sellele märgib

ringkonnakohus, et tähtsust ei oma ka asjaolu, kas kostja II on suuremas ulatuses kinnisasja

parendamisse ja renoveerimisse panustanud kui kostja I. Sellekohased põhjendused (otsuse

punktis 43) tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Kolleegiumi hinnangul ei oma käesolevas

asjas kinnisasja renoveerimiseks laenude võtmine ja kinnisasja parendamine tähtsust, sest

vaidlusaluse kinnisasja müügilepingus olid pooled leppinud kokku 8000 eurot kinnisasja

müügihinnaks, tegemata seejuures tasaarvestust varasemate võimalike vastastikuste nõuete

Tsiviilasi nr 2-18-8491

9 (12)

osas. Seega ei saa järeldada, et tegelik kinnisasja mõttelise osa müügihind oleks olnud

kõrgem ja vastavuses eksperdi poolt tuvastatud turuhinnaga.

49. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

49.1. Kostjate väitel võttis maakohus vastu hageja hilinenult esitatud tõendi ja see

mõjutas asja lahendamist.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus andis

23.04.2019 toimunud kohtuistungil hagejale võimaluse uusi tõendeid esitada (hiljemalt

08.05.2019) ning hageja esitas täiendava tõendi tähtaegselt. Asjaolu, et kohus varasemalt sama

tõendit vastu ei võtnud, ei võta menetlusosaliselt võimalust esitada see tõend uuesti, tulenevalt

muutunud menetluslikust olukorrast. Antud juhul oli maakohtu poolne täiendava tõendi

esitamise võimaluse andmine tingitud tõendite uurimisel (tunnistajate ülekuulamisel) uue

asjaolu ilmnemisest. Seega ei ole maakohus hageja esitatud kinnistusraamatu väljavõtet JJ kohta

võtnud vastu hageja poolt tähtaega rikkudes.

Samas märgib kolleegium, et antud tõendi vastuvõtmine ei mõjutanud asja lahendamist. Hageja

esitas kinnistusraamatu väljavõtte JJ kohta tõendamaks seda, et vaidlusalune kinnisasi osteti

kostjale I kuulunud korteriomandi müügist saadud raha eest. Nagu kolleegium eelnevalt märkis,

ei oma käesolevas asjas tähtsust asjaolu, kuidas oli vaidlusaluse kinnisasja müügihind

kujunenud, mistõttu ei oma hageja esitatud tõend asjas tähtsust.

49.2. Kostjad on apellatsioonkaebuses esitanud väited selle kohta, et nad on oma

varasemad nõuded üksteise vastu tasaarvestanud ja sellest tulenevalt on vaidlusaluse

kinnisasja müügihind 8000 eurot.

Kolleegiumi hinnangul ei ole kostjad oma nõuete tasaarvestamise kohta käesolevas menetluses

tõendeid esitanud, kuid kostjate väide ei oma ka tähtsust, kuna kostjad olid müügilepingus

märkinud kinnisasja müügihinnaks 8000 eurot.

49.3. Põhjusel, et kinnisasja müügihinna kujunemine ei oma antud juhul tähtsust, ei

pea kolleegium vajalikuks käsitleda kostjate apellatsioonkaebuses esitatud väiteid selle

kohta, kui palju on kostja II kinnisasja panustanud ning milliseid töid ja millal on

kinnisasjal tehtud.

49.4. Kostjad märgivad apellatsioonkaebuses, et isegi juhul, kui kostjad oleksid

märkinud vaidlusaluse kinnisasja müügihinnaks eksperdi poolt tuvastatud väärtusest

pool (20 500 eurot) ning teinud tasaarvestuse pärast tehingut (nt sularahas), siis oleks

ikkagi olnud tulemuseks see, et hageja võimaliku nõude rahuldamiseks poleks kostjal I

vahendeid jätkunud.

Kolleegiumi hinnangul on kostjate arusaam ekslik. Tagasivõitmise nõude esitamise eeldusena

ei ole vajalik tuvastada, et tagasivõitmise tulemusena oleks võimalik kõik sissenõudja nõuded

rahuldada. Piisab kui kohus tuvastab, et täitemenetluses ei ole õnnestunud nõuet täies ulatuses

rahuldada või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.

49.5. Kostjate väitel jättis maakohus tähelepanuta, et tehingu tegemise ajal puudusid

hagejal nõuded kostja I vastu.

Kolleegiumi hinnangul on kostjate väide asjakohatu, kuna kahjustava tehingu tegemise ajal ei

pea sissenõudja nõue olema sissenõutavaks muutunud. Sissenõutavaks muutumise tingimus on

vajalik tehingu poolte vastu tagasivõitmise nõude esitamise eeldusena, st nõue peab olema

sissenõutavaks muutunud tagasivõitmise nõude esitamise ajaks ja tagasivõidetav tehing peab

olema tehtud nõude esitamisele eelneva kolme aasta jooksul (TMS § 187 lg 2 ja § 188 lg 1).

Tsiviilasi nr 2-18-8491

10 (12)

49.6. Kostjate hinnangul ei pidanud kostja I eeldama, et hageja nõue rahuldatakse ja

seda olukorras, kus oli teada isik, kes sõiduauto hagejalt tegelikult ostis (AA).

Maakohus on kolleegiumi hinnangul põhjendatult ja menetlusnorme rikkumata leidnud, et

teises asjas toimuva menetluse ajal kinnisasja võõrandamine viitab sellele, et kostjad pidasid

vajalikuks asuda vara säilimist tagama ja sellega seoses pidid nad aru saama, et tehing võib

kahjustada sissenõudja huvisid. Maakohus pidas seejuures kostjate väiteid seoses kostja I elama

asumisega Venemaale, ebausutavateks. Kolleegiumi hinnangul seega ühtegi muud mõistlikku

põhjendust selleks, miks oli vaja kohtumenetluse ajal vara võõrandada, ei esinenud.

49.7. Kolleegium ei nõustu kostjate väitega, et maakohus oleks pidanud tsiviilasjas nr

2-156661 tuvastatud asjaolud käesolevas asjas uuesti tuvastamata, põhjusel, et kostja II

ei olnud viidatud tsiviilasjas menetluse pooleks. Maakohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-15-

6661, et kostja I omandas hagejalt sõiduauto ja hagejal tekkis kostja I vastu sõiduauto

müügihinna ulatuses nõue. Nimetatud asjaolud on, nagu maakohus õigesti märkis,

käesolevas asjas TsMS § 457 lg 1 järgi pooltele siduvad. Ehkki maakohus jättis

täpsustamata, et teises tsiviilasjas tuvastatud asjaolud on siduvad üksnes hagejale ja

kostjale I, ei too see kaasa vajadust tuvastada käesolevas asjas samasid asjaolusid uuesti.

Tsiviilasja nr 2-15-6661 menetluse ja selle tulemusena tuvastatud asjaolud on olnud

olulised hindamaks, kas kostja I on teadlikult kahjustanud hageja kui sissenõudja

huvisid. Kostja II osas puudub vajadus hinnata sõiduki võõrandamise asjaolusid, kuna

tema teadmist hageja huvide kahjustamisest TMS § 188 lg 2 kohaselt eeldatakse. 49.8.

Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole usutavad kostja I väited

selle kohta, et ta võõrandas alates 2014. a oma varad sooviga pensionikka jõudes Eestist

lahkuda.

Kolleegiumi hinnangul ei saa kostjate väidetest vanaduspensioni ea tõstmise ja kostja I

haigestumise kohta järeldada maakohtu tuvastatust vastupidist. Kostjad ei ole põhjendanud,

miks peaksid pensioniea tõstmine ja töövõimetuks tunnistamine olema sellisteks asjaoludeks,

millest saaks järeldada kostja I objektiivset takistatust Eestist lahkumiseks. Kostjate väidete

tõelevastavuse korral oleks kostja I saanud vaatamata sellele Eestist lahkuda, kuna vara tal siin

enam ei olnud ja ka perekondlikud sidemed kostja I lahkumist ei takistanud, kuna kostjate väitel

ei soovinud kostja II koos kostjaga I Eestist lahkuda. Kostja I seevastu ei lahkunud ja elab

käesoleva ajani vaidlusalusel kinnistul, kusjuures võõrandas selle koheselt pärast tsiviilasjas nr

2-15-6661 hageja poolt 03.02.2016 nõude täpsustuse esitamist (I kd tl 95-96). Maakohus on

sellises olukorras põhjendatult järeldanud, et nähes hagimenetluse jätkumist, asus kostja I oma

vara võõrandama.

49.9. Kolleegium ei nõustu kostjate väitega, et maakohtu järeldused tunnistajate

ütlustest on valikulised. Maakohus leidis, et tunnistajate LL ja NN ütlustele vaatamata

ei saa kostjate väiteid kostja I lahkumise soovi kohta usutavaks pidada. Kolleegium

nõustub maakohtuga. Tunnistaja NN ütluste kohaselt soovis isa pärast pensionile

jäämist kolida soojale maale, Ukrainasse, näiteks Krimmi, kus elab isa vennapoeg (II

kd tl 5357). Tunnistaja LL ütluste kohaselt soovis kostja I pensionile minnes elama

asuda soojale maale, kuid konkreetset plaani ei olnud, kas Ukrainasse või Krimmi (II

kd tl 5053). Kostjate väitel soovis kostja I asuda elama Eestist väljaspool, taotledes

selleks Vene Föderatsiooni kodakondsust. Kolleegiumi hinnangul ei saa kostjate

väidetest ja tunnistajate ütlustest teha järeldust, et kostjal I oleks olnud konkreetne

realiseeritav plaan Eestist lahkumiseks. Sellega ei haaku kuidagi kostjate konkreetne

tegevus Eestis – vara võõrandamine. Kolleegiumi hinnangul ei ole usutav, et omamata

Tsiviilasi nr 2-18-8491

11 (12)

täpset ettekujutust elukohast väljaspool Eestit, asuks isik välisriiki elama asumise

eesmärgil võõrandama Eestis asuvat vara.

49.10. Kolleegium nõustub maakohtuga, et poolte kirjalik kinnitus 8 000 euro tasumise

kohta ei ole täitmise kviitungiks VÕS § 95 lg 1 mõttes. Antud sätte kohaselt peab

võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel

kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Selle

eesmärk on sätestada võlgniku võimalus tõendada võlausaldaja ees enda kohustuse

täitmist ja pöörata ümber tõendamiskoormus (vt Võlaõigusseaduse I kommenteeritud

väljaanne, 2016, § 95, lk 442-443). Täitmise kviitungina antud sätte tähenduses ei saa

käsitleda tehingu poolte kinnitust tõendamaks kolmanda isiku ees (käesolevas asjas

hageja) omavaheliste kohustuste täitmist. Selline kinnitus allub tavapärasele

tõendamiskoormusele ja kohus peab eelkõige hindama sellise kinnituse usaldusväärsust,

sealhulgas koosmõjus teiste tõenditega. Antud juhul maakohus seda ka tegi ja leidis, et

muud tõendid kinnituse tegelikkusele vastavust ei toeta.

Kuna tegemist ei ole täitmise kviitungiga VÕS § 95 lg 1 mõttes, siis on ebaõige kostjate väide,

et tõendamiskoormus pöördus ümber hagejale. Kostjad pidi endiselt tõendama, et kinnisasja

müügihind oli tegelikult tasutud.

49.11. Kostjate väitel tulnuks olukorras, kus maakohus tuvastas, et kostjad on ühiste

vahenditega omandanud kinnistu ja seda ühiselt renoveerinud, hagejal kohtule esitada

ka abieluvaralepingu tagasivõitmise nõue ja taotleda kostjate ühisvara jagamist.

Kolleegiumi hinnangul on kostjate sellekohane väide asjakohatu, kuna vaidlusalune kinnisasi

ei olnud kostjate ühisomandis, vaid kaasomandis.

50. Vastuseks vastuapellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Kehtiv õigus ei näe ette võimalust lähtuda kaasomandi osade suuruse määratlemisel selle

väärtusest ega sellest kui palju on kinnisasja mingit osa parendatud. Asjaolu, et kostja II ostis

maad juurde 8000 euro eest, mis on 19,51% kinnistu väärtusest, ei oma seega tähtsust. TMS §

195 lg 1 kohaselt juhul, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine

pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse

tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. See tähendab, et üleandmisele kuulub saadu

sellises ulatuses nagu see oli enne tehingu tegemist. Antud juhul võõrandas kostja I kostjale II

½ mõttelist osa kinnisasjast (üldpinnaga 899 m2). Kostja I osa sellest vastab pindalasse

ümberarvutatuna 449,5 m2-le. Koos omandatud kinnisasja pindalaga moodustab käesoleval ajal

vaidlusaluse kinnisasja pindala 1283 m2. Hageja käsitluse kohaselt (säilitada kostjal I ½ suurune

mõtteline osa) muutuks kostja I mõttelise osa suurus pindalasse ümberarvutatuna 641,5 m2

suuruseks, mis ei vastaks TMS § 195 lg 1 eesmärgile. Juurde omandatud kinnisasja suurust

arvestades oleks kostja I kaasomandi osa õigeks suuruseks 1/3, nagu leidis õigesti maakohus.

Eeltoodust tulenevalt ei oma tähtsust ka hageja esitatud väide, et vaidlusaluse kinnisasja väärtus

peaks olema eksperdi poolt tuvastatust kõrgem.

51. Kuna kostjate apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.

52. Maakohus ei ole otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, mistõttu

määrab need kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS §

177 lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Tsiviilasi nr 2-18-8491

12 (12)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Ande Tänav