2-18-10639/126 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

21.05.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-10639

Kohtuasi

VV

avaldus

avalikult

kasutatavale

teele

juurdepääsu

määramiseks

ja

nõusoleku

saamiseks

kinnistusregistrisse

märkuse

kandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 10.09.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

VR ja RR määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja VV (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja Kärt Madiberk

Puudutatud

isik

I

VR

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud

isik

II

RR

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isikute I-II esindaja advokaat Siret Saks

Puudutatud

isik

III

MM

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik IV Rapla Vallavalitsus

Puudutatud isik V Kose Vallavalitsus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 10.09.2019 määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebusega seonduvad VR ja RR menetluskulud jätta nende endi kanda ning

teiste menetlusosaliste menetluskulud jätta solidaarselt VR ja RR kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

Asjaolud ja avaldaja nõue

1. VV (avaldaja) esitas 12.07.2018 Pärnu Maakohtule avalduse määrata talle kuuluvale

kinnistule avalikult kasutatavalt teelt juurdepääs ja teha selle kohta kinnistusraamatusse märge.

Avaldusega omavad puutumust järgmised isikud ja kinnistud:

 avaldaja on Laane kinnistu (asukoht Laane, Vaopere küla, Rapla vald, registriosa nr

1229937) omanik;

 VR ja RR (puudutatud isikud I ja II) on Reinsalu kinnistu (asukoht Reinsalu, Vaopere

küla, Rapla vald, registriosa nr 2520837) ühisomanikud;

 MM (puudutatud isik III) on Veere kinnistu (asukoht Veere, Habaja alevik, Kose vald,

registriosa nr 7650902) omanik.

 Kuivõrd Laane ja Reinsalu kinnistud asuvad Rapla vallas ja Veere kinnistu Kose vallas,

siis on menetlusse kaasatud puudutatud isikutena mõlemad kohalikud omavalitsused.

Avaldaja tõi esile järgmised asjaolud ja väited:

 Avaldajale kuuluval Laane kinnistul puudus juurdepääs avalikult kasutatavale teele

(riigimaantee nr 14 - Kose-Purila tee). Avaldajal oli ainuvõimalik ligipääs oma

kinnistule vaid läbi puudutatud isikutele I ja II kuuluva Reinsalu kinnistul asuva tee,

mille kasutamine oli väljakujunenud tava. Juurdepääsutee kasutamine toimus suulise

kokkuleppe alusel.

 Avaldaja sõlmis 22.07.2016 võlaõigusliku lepingu Laane kinnistu müügiks MM-ga ja

tema abikaasaga (edaspidi „ostjad“), kes elavad oma lastega juba Laane kinnistul.

Pangalaenu saamise eelduseks oli kirjalik kokkulepe või kinnistusraamatu märge

kinnistule juurdepääsu olemasolu kohta. Pärast avaldaja pöördumist Reinsalu kinnistu

omanike poole suvel 2018 ei ole kokkulepet saavutatud ja Reinsalu kinnistu omanike

poolt on tehtud takistusi tee kasutamiseks.

 Pärast käesoleva tsiviilasja algatamist likvideerisid puudutatud isikud I ja II

olemasoleva tee. Puudutatud isikute I ja II poolt Reinsalu ja Sauma kinnistu piirile

rajatud uut juurdepääsu ei ole võimalik kasutada: tee ei ole aastaringselt läbitav ja

nõuetekohase tee rajamiseks liiga kitsas ja kulukas. Uue juurdepääsu rajamine Sauma

kinnistule ei ole võimalik ega mõistlik.

 Juurdepääs oli vajalik igapäevaseks elamiseks ja talus tavapäraste tööde jaoks (aegajalt

läbipääs veokiga mh ka prügivoeks).

Puudutatud isikute I-II seisukoht

2. Puudutatud isikud vaidlevad avaldusele vastu ja tõid esile järgmised vastuväited:

 Puudutatud isikud on alates 2004. aastast Reinsalu kinnistu omanikud ning kinnistu

ostmisel ei teadnud juurdepääsuteest, mis oli tegelikult sisse sõidetud rada metsaveo

tulemusel. Juurdepääs Laane kinnistule toimus läbi riigile kuuluva Sauma kinnistu.

Alates 2007. aastast oli Sauma kinnistu rentnik kasutanud kinnistut põllumaana ja

kündnud tee üles. Sellest ajast hakkas Laane kinnistu kasutama Reinsalu kinnistul

asuvat teed juurdepääsuna.

 Laane kinnistu endise omanikuga (avaldaja isaga) oli suuline kokkulepe tee kasutamise

osas, mille kohaselt pärast 2012. aasta jaanipäeva Reinsalu kinnistul oleva tee

kasutamist enam ei toimu (uus tee ehitatakse Reinsalu ja Sauma kinnistute piirile). 2016.

aastal said puudutatud isikud Laane kinnistu ostjatega kokkuleppele, et ostjad ehitavad

uue tee Reinsalu ja Sauma kinnistute piirile kahe aasta jooksul.

 Uus juurdepääs Reinsalu ja Sauma kinnistu piiril valmis 2018. aasta juunis ja mida oli

võimalik sihipäraselt kasutada. Samuti oli võimalik maanteelt mahasõidu rajamine.

Vana tee Reinsalu kinnistul oli likvideeritud enne esialgse õiguskaitse määruse saamist,

mille kohaselt tuli Reinsalu kinnistul tagada avaldajale juurdepääs oma kinnistule. Kuna

esialgse õiguskaitse määrus oli ebaselge tee pikkuse ja asukoha osas, siis peatas

kohtutäitur täitemenetluse selles asjas. Puudutatud isikutel I ja II puudus kohustus

täiendavate kulutuste tegemiseks uue tee osas ja vana tee taastamiseks.

 Puudutatud isikud soovisid saada tasu 45 eurot kuus kinnistu kohta (400 eurot kuus, kui

majandustegevuses kasutatakse suurveokeid). Reinsalu kinnistul asuv vana tee eraldas

kolmnurkse tüki põllumaast, mida ei ole võimalik kasutada, kuna sellise väikse maa-ala

peal ei ole võimalik maad traktoriga harida. Puudutatud isik II ei käi tööl ja seetõttu

soovib pere kasutada maad põllumaana ja kasvatada endale söögisaadusi. Igaaastane

saamata jäänud kasu on 3 600 eurot. Vana tee kasutamise korral tuli puudutatud isikutel

rajada aed ja istutada kuusehekk, mille maksumus on ca 28 000 eurot. Nimetatud

kulusid peab hüvitama avaldaja.

Puudutatud isiku III seisukoht

3. Puudutatud isik III (Veere kinnistu omanik) toetas avaldust ja soovis sellest tulenevalt samuti

juurdepääsu Veere kinnistule, kuna Veere kinnistult puudub juurdepääs avalikult kasutatavale

teele. Puudutatud isik III palus sissesõidutee probleem lahendada nagu avaldaja taotles oma

avalduses. Probleemid juurdepääsuga algasid, kui Laane kinnistule tekkisid uued omanikud.

Seni pääses puudutatud isik III oma kinnistule takistusteta mööda Laane talu sissesõiduteed.

Veere kinnistule ei ole kunagi olnud autoga läbitavat sissesõiduteed. Veere kinnistule

juurdepääsuks sõideti alati läbi Laane talu hoovist. 2018 suvel pääses puudutatud isik III

kinnistule vaid üks kord, kuna Laane talu uus omanik pani oma sissesõiduteele värava ette ja

Reinsalu kinnistu omanikud panid sissesõiduteele ette keti.

Rapla valla seisukoht

4. Rapla vald toetas juurdepääsu määramist mööda Reinsalu kinnistul juba olmeasolevat teed.

Reinsalu kinnistul paiknev olemasolev tee oli suvel 2018 üleskaevatud ning tee äärde istutatud

kuused ja paigaldatud võrkaed. Juurdepääsu taastamiseks Laane kinnistule oli kõige lihtsam ja

kiirem lahendus taastada olemasolev juurdepääsutee. Kruusatee rajamisel tuli lähtuda sellest,

et tee oleks kasutamisel ohutu. Puudutatud isikute I ja II poolt rajatud uut teed ei saanud lugeda

teeks (puuduvad vajalikud elemendid rajatise nimetamiseks teeks), sellel puudus projekt, tee on

kitsas ja halvemate ilmade korral läbimatu ning see oli läbimatu ka vältimatut abi osutavate

ametkondade sõidukitele. Tehniliselt oleks ilmselt võimalik rajada ka uus tee Reinsalu ja Sauma

kinnistute piirile, kuid see kujuneks tunduvalt kallimaks ja aeganõudvamaks. Pinnas tee

ehitamiseks selles kohas ei ole sobilik ja taotleda tuleb ka ehitusluba. Ehitusloa taotlemise

käigus alles selgub, kas Reinsalu ja Sauma kinnistute piirile oleks tehniliselt võimalik teed

ehitada. Ka eeldaks see sissesõidu (kurvi) muutmist riigimaanteelt.

Kose valla seisukoht

5. Kose valla hinnangul oli otstarbekas Laane ja Veere kinnistute omanikel kokku leppida

juurdepääsuservituudi seadmine Sauma katastriüksuse omanikuga. Reinsalu kinnistu omanik

lubas Laane ja Veere kinnistute elanikel ja omanikel liikuda mööda oma kinnistu piiri. Reinsalu

kinnistu piirile rajati uus tee. Riigimaanteelt mahasõiduks kasutatakse olemasolevat mahasõitu.

Ohutuks liiklemiseks ja teehoolduseks (nt lume lükkamiseks teelt) on vajalik teemaa laius

minimaalselt 7-8 m. Otstarbekas oleks rajada tee ühele kinnistule, mitte selliselt, et kinnistu piir

(sh ka valla piir maakonna piir) kulgeks piki teed (sh piki tee telge). Teadmaks, kas ja kuidas

oleks võimalik rajada uus mahasõit riigimaanteelt Reinsalu kinnistu piiril olevale teele, tuleb

huvitatud isikul taotleda Maanteeametilt mahasõidu rajamiseks tehnilised tingimused. Erateele,

mis tee omaniku poolt ei ole määratud avalikkusele suunatud funktsiooniga, ehitusseadustikus

ettenähtud nõuded avalikule teele ei kehti.

Maakohtu lahend

6. Maakohus rahuldas 10.09.2019 määrusega avalduse ja otsustas järgmist:

Määrata VV-le kuuluvale Laane kinnistule (kinnistusregistriosa nr 1229937) ning MM-le

kuuluvale Veere kinnistule (kinnistusregistriosa nr 765902) avalikult kasutatavalt teelt üle

Reinsalu kinnistu (kinnistusregistriosa nr 2520837) mööda kohtumäärusele lisatud Maa-ameti

katastrikaardi ortofotol punasega tähistatud juurdepääsuteed (eratee, Maa-ameti kaardil

mõõdetuna on tee Reinsalu kinnistu piires kulgeva osa pikkus ~85 m ning laius 4 m).

Kohus määras järgmised juurdepääsu tingimused:

 juurdepääs erateel on tähtajatult tagatud liikumiseks jalgsi ja igat liiki mootorsõidukiga.

 juurdepääs on määratud tähtajatult kinnisasja igakordse omaniku, tema pereliikmete,

tema külaliste ning teiste igakordse omaniku nõusolekul kinnisasja kasutavate isikute

kasuks.

 Määrata kindlaks Laane kinnistu (registriosa nr 1229937) igakordse omaniku poolt

makstava tasu suurus Reinsalu kinnistu (registriosa nr 2520837) igakordsele omanikule

juurdepääsutee kasutamise eest 50 (viiskümmend) eurot aastas. Laane kinnistu omanik

kannab kõik juurdepääsutee aastaringse hoolduse ja korrashoiu kulud.

 Määrata kindlaks Veere kinnistu igakordse omaniku poolt makstava tasu suurus

(registriosa nr 765902) Reinsalu kinnistu (registriosa nr 2520837) igakordsele

omanikule juurdepääsutee kasutamise eest 20 (kakskümmend) eurot aastas.

Ühtlasi tuvastas maakohus puudutatud isikute I ja II kohustuse anda nõusolek kanda

kinnistusraamatusse Reinsalu kinnistut koormav märkus Laane ja Veeru kinnistute igakordsete

omanike kasuks juurdepääsu saamiseks avalikult kasutatavalt teelt.

Maakohus täpsustas ühtlasi esialgset õiguskaitset (16.07.2018 määrust) järgmiselt:

 Esialgse õiguskaitse määrust tuleb täita ja juurdepääsutee Laane ja Veere kinnistutele

tagada kuni käesolevas kohtuasjas lõpplahendi jõustumiseni käesoleva kohtumääruse

lahutamatuks lisaks oleva juurdepääsutee asukoha skeemile vastavalt.

 Määrata esialgse õiguskaitse täitmiseks kohustatud puudutatud isikutele VR-le ja RR-

le tähtaeg hiljemalt 18.10.2019 käesoleva kohtumääruse kättesaamisest alates

juurdepääsuteelt eemaldatud kõvakatte taastamiseks ja teele paigutatud tõkete (aiad,

hekid jm rajatised) eemaldamiseks ning tee viimiseks endisesse kasutamiskõlblikku

olukorda.

Laane ja Veere kinnistutel puudub juurdepääs avalikult teelt oma kinnistutele. Tavana kasutasid

avaldaja ja puudutatud isik III Reinsalu kinnistut. Selle kohta puudub kirjalik kokkulepe ja

kanne kinnistusraamatus. Reinsalu kinnistul tavana kasutatav juurdepääs katkes (teekate

eemaldatud, istutatud kuused ja paigaldatud aed) Reinsalu kinnistu omanike tegevuse tõttu

2018. aasta juulis. Juurdepääsu katkemine ei toimunud avaldaja ja puudutatud isiku III tegevuse

tulemusena. Tavana kasutatav tee paiknes Reinsalu kinnistu põhjaservas, asus elumajast

võimalikult kaugel ning oli rajatud vastavuses kõigi tee-ehituse nõuetega, aastaringselt

kasutamiskõlblik, ohutu ja erateele oli rajatud ohutustingimustele ja tee-ehituse nõuetele vastav

mahasõit Kose-Purila maanteelt. Tee sobis liiklemiseks ka päästeteenistusele, prügiveoautole

ning oli läbitav sõiduautodega ja jalgsi.

Puudutatud isikute I ja II poolt rajatud uus teelõik Reinsalu ja Sauma kinnistu piirile (tee asub

Kose ja Rapla valla piiril) ei ole sama heas seisukorras, kui seda oli tavana kasutatav tee. Kohus

tuvastas, et uuel teel ei ole liiklemine sõiduautoga ja prügiautoga võimalik ning halbade

ilmastikutingimuste korral raskestiläbitav ka jalgsi.

Tavana kasutuses olnud juurdepääsutee oli parim võimaliku lahendusega toimiv ja ohutu tee,

mis oli olemas juba 1980nendatel ja oli kasutuses ka enne Reinsalu kinnistu erastamist 2004.

aastal. Uue tee kordategemine ehk uue juurdepääsu rajamine on ajaliselt ja rahaliselt kulukas

projekt. Samuti ei ole teada, kas tehniliselt on nõuetekohase tee ehitus Reinsalu ja Sauma

kinnistu piirile võimalik.

Reinsalu kinnistul tavana kasutatav tee oli ainus juurdepääsu tee Laane ja Veere kinnistule ning

seetõttu puudus puudutatud isikutel I ja II alus selle tee sulgemiseks ja vajadus uue tee

rajamiseks. Sellise tegevuse tõttu sisuliselt katkes puudutatud isikute I ja II tegevuse tulemusena

juurdepääs, mida Laane kinnistu elanikud (alaealiste lastega) kasutavad oma elukohana.

Kohus kaalus kinnistu omanike huve (avaldaja ja puudutatud isiku III huvi kasutada tavana

paiknenud juurdepääsu teed ning puudutatud isikute I ja II huvi kasutada oma maad

põllumaana) ja leidis, et arvestades Reinsalu kinnistul hoonete ja teede paiknemist sh Reinsalu

kinnistu suurust ja iseloomu, et talumiskohustus on mõistlik ja Reinsalu kinnistu omanike huve

arvessevõttev.

Kuna Laane kinnistule puudub faktiline juurdepääs, siis raskete tagajärgede ärahoidmiseks

muutis kohus varasemat 16.07.2018 esialgse õiguskaitse määrust ja täpsustas juurdepääsutee

asukohta. Puudutatud isikutel I ja II tuli sisuliselt taastada rikkumise eelne olukord.

Lähim punkt Laane kinnistule pääsemiseks avalikult kasutatavalt teelt saab alguse Reinsalu

kinnistul. Seega puudus vajadus kõigi ümberkaudsete kinnistute omanike kaasamiseks

võimalike tee-ehituskohtade väljaselgitamiseks.

Menetluskulud jättis kohus puudutatud isikute I ja II kanda ning otsustas määrata

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks eraldi määrusega pärast menetlust lõpetava lahendi

jõustumist.

Määruskaebus

7. Puudutatud isikud I ja II esitasid määruskaebuse, milles palusid maakohtu määruse tühistada

ja teha uus määrus ning määrata Laane ja Veere kinnistutele juurdepääs puudutatud isikuid I ja

II vähemkoormavamal viisil. Lisaks taotlesid puudutatud isikud paikvaatluse läbiviimist,

maakohtu määruse punktide 9. , 9.1. ja 9.2. täitmise peatamist ja määruskaebuse läbivaatamist

kohtuistungil. Puudutatud isikud I ja II esitasid maakohtu määrusele järgmised vastuväited:

 Puudutatud isik III ei esitanud avaldust kohtule juurdepääsu määramiseks ja kohus ei

ole sellist avaldust ka menetlusse võtnud, kuid kohus tegi puudutatud isiku III suhtes

siduva lahendi – kohus ületas nõude piire. Samuti ei saanud maakohus määrata

puudutatud isikule III kohustuse maksta juurdepääsu eest tasu.

 Käesoleva asja lahendamine puudutas Eesti Vabariigile kuuluvat Sauma kinnistut ning

kohus jättis ebaõigesti kaasamata puudutatud isikuna Sauma kinnistu omaniku.

 Kohus oli erapoolik, kuna märkis 10.01.2019, st enne selgitamiskohustuse täitmist ja

vaatluse läbiviimist, et juurdepääs määratakse vanasse asukohta. Menetlus oli

ühepoolne ja puudutatud isikuid I ja II sanktsioneeriv.

 Kohtulahendi kirjeldav osa ei vasta tegelikkusele. 26.03.2019 ei toimunud istungit ja

seega ei saanud kohus istungil anda tähtaega kokkuleppe arutamiseks. Ka pärast

09.04.2019 paikvaatlust ei palunud menetlusosalised kohtult aega kompromissi

arutamiseks. Kohus märkis, et avaldaja täpsustas avaldust 27.07.2018 ja 08.09.2018 –

selliseid täpsustusi e-toimikust ei nähtu või neid ei ole puudutatud isikutele I ja II

nähtavaks tehtud.

 Kohtumäärus oli vastuoluline ning kohus ei hinnanud kõiki puudutatud isikute I ja II

poolt esitatud argumente. Kohus ei arvestanud puudutatud isikute I ja II soovi kasutada

oma maad põllumaana ja puudutatud isiku II tervislikku seisundit.

 Laane ja Veere kinnistu omanikel oli juurdepääs oma kinnistutele. Seisukoht, et

üleüldse juurdepääs puudub, ei ole õige. See, millises olukorras nimetatud juurdepääs

oli, on teine küsimus. Samuti sai juurdepääsu kasutada ka prügiauto.

 Kohus leidis ebaõigesti, et vana juurdepääs viis otse Reinsalu kinnistult Laane

kinnistule. Vana tee läbis ka Sauma kinnistut. Seega leidis kohus ebaõigesti, milliseid

kinnistuid tuleb juurdepääsuks avaldajal ja puudutatud isikul III läbida ja seega oli

valesti määratud ka menetlusosaliste ring. Kohus hindas ebaõigesti võimalikke

juurdepääsutee variante.

 Kohus ei hinnanud kõiki tõendeid. Juhul kui kohus jättis mõne tõendi arvestamata, siis

tuli kohtul seda põhjendada. Kohus jättis asjas esitatud tõendid hindamata või tegi

tõenditest järelduse viisil, mida tõendite pinnalt teha ei saanud. Kohus tõlgendas ka

Kose valla 03.08.2019 seisukohta ebaõigesti – Kose vald oli seisukohal, et kõige

otstarbekam oli määrata juurdepääs mööda Sauma katastriüksuse kaudu. Kohus tegi aga

vastupidise järelduse.

 Kohus hindas ebaõigesti puudutatud isikute võimalikku õiguste riivet. Kohus arvestas

valesti ka juurdepääsu alla jääva maa osakaalu, haritava maa proportsiooni ja maa

viljakust. Neid küsimusi ei ole kohus menetlusosalistega arutanud. Toimikus olevad

tõendid ei tõenda, et mullastik oleks väheväärtuslik.

 Kohus rajas järelduste tõenditele, mida toimikus ei olnud – nimelt järeldas kohus, et

vana tee taastamise kulud olid väiksemad kui uue tee rajamise kulud. Sellega rikkus

kohus põhjendamiskohustust. Kohus rikkus ka selgitamiskohustust (toimikus

ebapiisavalt tõendeid). Arusaamatu, mille alusel leidis kohus, et vana tee kordategemine

erineb uue tee ehitamisest formaalsest aspektist (nõusolekud, kooskõlastused,

ehitusload). Tõendamata oli ka asjaolu, et vana juurdepääs vastas nõuetele.

 Kohus kogus tõendeid, mille osas kohus kohtulahendi tegemisel tugines, kuid mille osas

ei saanud puudutatud isikud I ja II menetluses omapoolseid argumente esitada.

 Kohus arvutas ebaõigesti puudutatud isikutele I ja II juurdepääsu eest makstavaid

kulutusi ja hüvitisi. Kohus määras Veere kinnistu omanikule kohustuse maksta tasu 20

eurot kuus, samas kui lahendi põhjendavas osas on tasu suuruseks 15 eurot. Kuna uue

tee osas oli saavutatud Laane kinnistu uute omanikega kokkulepe, siis pole puudutatud

isiku I ja II olnud pahatahtlikud ega riivanud kellegi õigusi ehk kohus jättis

põhjendamatult tee aluse maa eest nõutava hüvitise väljamaksmata. Tasu kuulus

maksmisele juba alates esialgse õiguskaitse määramisest. Kohus jättis arvestamata

puudutatud isikute I ja II seisukohtadega tasu suuruse osas (kasutuseelis, maamaks ja

täiendavad kulud võrkaiale). Samuti ei määranud kohus kindlaks tasustamise korda ja

tee korrashoiu tingimusi.

 Kohus jättis põhjendamatult arvestamata paikvaatlusel nähtu.

 Kohus jättis võtmata seisukoha puudutatud isiku I poolt 30.08.2019 esitatud taotluse

osas seonduvalt esialgse õiguskaitse taotluse asendamisega ja sellega rikkus kohus

oluliselt menetlusõiguse norme.

 Puudub õigusnorm, mille alusel rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus maakohtu poolt

rahuldatud viisil. Kohus ei tohtinud esialgset õiguskaitset täpsustada omal algatusel,

vaid selleks pidi avaldaja esitama vastava avalduse. Avaldajal puudus õiguskaitse

vajadus, kuna avaldajal oli juurdepääs olemas ja abinõu oli puudutatud isikute I ja II

osas ebaproportsionaalne, puudutatud isikutel I ja II puudus kohustus viia läbi

taastuslike ehitustöid, puudutatud isikutel I ja II puudusid selleks ka rahalised vahendid

ja kohtu poolt määratud tähtaeg tee taastamiseks oli liiga lühike. Täpsustatud esialgse

õiguskaitse abinõud ei säilita olemasolevat olukorda, vaid kohus lõi täiesti uue olukorra.

 Kohus jättis menetluskulud põhjendamatult puudutatud isikute I ja II kanda, kuna

kohtumäärusest ei ole selge, millisest kompromissist on keeldutud (avaldaja ettepanek

kokkuleppeks oli sedavõrd jäik, et puudutatud isikutel I ja II polnud võimalik sellega

nõustuda).

Puudutatud isikud I ja II taotlevad menetluskulude jätmist avaldaja kanda.

Menetluse edasine käik ja vastused määruskaebusele

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale ning puudutatud

isikutele III-V tähtaja sellele vastamiseks.

Avaldaja palus jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Avaldaja jäi

oma varasemate seisukohtade juurde ning leidis, et määruskaebemenetluse kulud tuleb jätta

solidaarselt puudutatud isikute I ja II kanda.

Rapla vald määruskaebust ei toetanud. Rapla vald leidis, et puudutatud isikud I ja II olid

tahtlikult tekitanud sellise olukorra, et Laane ja Veere kinnistutele puudus juurdepääs. Nad ei

täitnud esialgse õiguskaitse määrust ning olid olemasoleva juurdepääsu lihtsalt üles kaevanud.

Ebaseaduslik rajatis, mida puudutatud isikud I ja II nimetavad teeks, ehitati ebaseaduslikult

ning ei vasta ühelegi nõutud kriteeriumile ehituslikus osas. Ühtlasi ei kulge see rajatis Reinsalu

kinnistu piiri mööda, vaid erinevates kohtades ületab Rapla valla piirid ning kulgeb mööda Kose

valla territooriumit. Määruskaebemenetluse kulud tuleb jätta puudutatud isikute I ja II kanda.

Kose vald avaldas, et vallal puudub möödapääsmatu vajadus osaleda edasises menetluses

avaliku huvi kaitsjana. Samas ei pidanud vald Reinsalu kinnistule uut rajatud juurdepääsuteed

võimalikuks alternatiiviks.

Puudutatud isik III kaebusele ei vastanud.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonna-

kohtule.

9. Ringkonnakohus jättis puudutatud isikute I ja II taotluse määruskaebuse tagamiseks

rahuldamata, st jättis maakohtu määruse punktide 9. , 9.1. ja 9.2. täitmise peatamata.

Ringkonnakohtu põhjendused

10. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse

tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1

ja § 659 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Menetlusosaliste

menetluskulud jäävad puudutatud isikute I ja II kanda. Vastuseks määruskaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

Avaldaja soovib Laane kinnistule juurdepääsu avalikult kasutatavalt teed mööda Reinsalu

kinnistul tavana kasutatavat teed. Maakohus lähtus põhjendatult asjaõigusseaduse (AÕS) § 156

lg-st 1. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156

lg 1 järgi juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava

juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava

huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste

juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu 16. 06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

180-15, p 49). Juurdepääsu määramata jätmise aluseks ei saa olla koormatava kinnisasja

omaniku ootus, et üle tema kinnistu ühtegi juurdepääsu naaberkinnisasjale kunagi ei määrata.

Maakohus kaalus vaidluse sisulisel lahendamisel kinnisasjade omanike huve, analüüsis

menetlusosaliste väiteid ja hindas tõendeid. Valitseva ja teeniva kinnisasja omanike vastandlike

huvide kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda

vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt Riigikohtu 26. oktoobri 2006 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06, p 28; 27. septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 22).

Maakohus kaalumispiire ei ületanud. Määratud juurdepääs ei ole ebaõiglane ega riku hea usu

põhimõtet. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses esitatud põhjendustega juurdepääsu

asukoha ja tingimuste osas ega kord neid (TsMS § 654 lg 6).

Maakohus kaalus juurdepääsu alternatiivseid variante, kuid ei pidanud võimalikuks määrata

juurdepääsu puudutatud isikute I ja II pakutud asukohas, sest puudutatud isikute I ja II poolt

rajatud tee ei võimalda aastaringselt igat liiki sõiduvahendiga kasutada ja selle tee kasutamiseks

tuleks teha täiendavaid kulutusi, samas kui taotletud asukohas oli tee olemas ja seda on seni

juurdepääsuna ka kasutatud kuni menetluse ajal puudutatud isikute I ja II poolt selle tee

likvideerimiseni. Seega oli maakohus hinnanud juurdepääsu määrates puudutatud isikute I ja II

pakutud alternatiivset lahendust ja ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et kirjeldatud

alternatiivsel viisil ei ole põhjendatud juurdepääsu määrata. Maakohus kaalus ühelt poolt

puudutatud isikute I ja II huvi kasutada oma maad põllumaana ning avaldaja (ka puudutatud

isiku III) huvi kasutada tavana väljakujunenud juurdepääsu teed oma kinnistule pääsemiseks

ning leidis, et avaldaja (ja puudutatud isiku III) huvid kaaluvad üles puudutatud isikute I ja II

huvi ning puudutatud isikute I ja II talumiskohustus on mõistlik.

Maakohus ei rikkunud sealjuures asja lahendamisel menetlusnorme ja ringkonnakohtu

hinnangul ei anna puudutatud isikute I ja II esile toodud asjaolud alust teha maakohtust erinevat

kaalutlusotsust. Samuti puudub alus tõendite teistsuguseks hindamiseks ja maakohtust erineva

otsustuse tegemiseks. Maakohus tuvastas juurdepääsuteede tegeliku olukorra kogutud tõendite

sh vaatluse teel ning lähtus vaatlusel tajutust ja tuvastatust lahendi tegemisel ja lõpplahendis

seda ka nõuetekohaselt kajastanud, mistõttu ei saanud maakohus vaidluse lahendamisel lähtuda

puudutatud isikute I ja II soovitust. Puudutatud isikutel I ja II oli tulenevalt TsMS § 662 lg-st 3

võimalik esitada määruskaebemenetluses oma seisukohti ja vastuväiteid maakohtu poolt

kogutud tõenditele ja seisukohtadele, mille osas puudus kaebuse esitajatel väidetavalt võimalus

teha seda varasemalt. Ringkonnakohus saab ülalnimetatud menetlusnormile tuginedes

määruskaebemenetluses hinnata uusi asjaolusid ja tõendeid ja põhjendada, kui ta mõnda tõendit

ei arveta. Asjaolu, et kohtulahendi kirjeldav osa on väidetavalt ebaõigesti kajastatud, ei ole

aluseks kohtulahendi muutmisele.

Asjaolu, et juurdepääsu kasutamisel läbib avaldaja lisaks Reinsalu kinnistule ka Sauma kinnistu

nurka, ei tähenda, et avaldaja oleks pidanud avalduse esitama ka Sauma kinnistu omaniku vastu

ja kohus oleks pidanud määrama juurdepääsu ka mööda Sauma kinnistut. Avaldajal on õigus

ise valida, kelle vastu ta kohtusse pöördub. Avaldaja ja Sauma kinnistu omaniku omavahelised

suhted ei puuduta puudutatud isikute I ja II õigusi. Menetlusosaline saab kohtusse pöörduda

vaid juhul kui esineb selleks õiguskaitsevajadus. Juhul kui kokkuleppe saavutamine on

kohtuväliselt võimalik, siis puudub avaldajal vajadus kohtusse pöördumiseks Sauma kinnistu

osas. Vaidluse lahendamisel oli maakohtule ja ka menetlusosalistele teada Harju Maavalitsuse

kui Sauma kinnistu valitseja seisukoht uue juurdepääsu tee rajamise osas Sauma kinnistule

(Harju Maavalitsuse 19.09.2017 kiri nr 8-3/2328, mis oli esitatud avalduse lisana). Maakohus

arvestas lahendi tegemisel nimetatud seisukohaga. Kuna maaomanikul tuleb avaldada seisukoht

eelkõige enda maa kasutamise osas ning puudub kohustus seda teha teiste isikute maa osas, siis

polnud kohtul vajadust Sauma kinnistu omaniku kaasamiseks. Ka TsMS § 198 lg 3 kohaselt ei

ole isik menetlusosaline ainuüksi seetõttu, et ta tuleb seaduse kohaselt ära kuulata või et kohus

peab seda vajalikuks. Muude ümberkaudsete kinnistute omanike kaasamine ei olnud käesoleva

vaidluse lahendamisel vajalik, kuna menetlusosalised ei toonud esile ja kohus ka omal algatusel

ei tuvastanud muid variante juurdepääsu kaasamiseks. Maakohus arvestas, et Laane ja Veere

kinnistud on ümbritsetud põllumaa- ja metsamassiividega ning lähim avalik tee on Kose-Purila

maantee ja lähim juurdepääs kulgeb üle Reinsalu kinnistu.

Veere kinnistu omanik (puudutatud isik III) teatas maakohtule oma soovis saada avalduses

toodud tingimustel juurdepääs oma kinnistule avalikult kasutatavalt teelt mööda Reinsalu

kinnistut. Puudutatud isiku III nõuet maakohus eraldi menetlusse ei võtnud, kuid lõpplahendis

rahuldas avalduse ka puudutatud isiku III kasuks. Iseenesest on õige määruskaebuse väide, et

maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis puudutatud isiku III esitatud avalduse

menetlusse võtmise vormistamata. Ringkonnakohtu arvates tuli maakohtul puudutatud isikut

III käsitada kohtumenetluses samuti avaldajana TsMS § 198 lg 1 p 2 tähenduses ja võtta avaldus

menetlusse. Ringkonnakohtu arvates ei ole aga tegemist käesoleval juhul menetlusõiguse normi

olulise rikkumisega, mis toob kaasa ebaõige kohtulahendi ja annaks alust maakohtu määrust

tühistada. Ka Riigikohus on erinevates hagita menetlustes leidnud, et avalduse menetlusse

võtmise vormistamata jätmine ei ole sedavõrd oluline rikkumine, mis tingiks kohtulahendi

tühistamist (Riigikohtu 05.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-14, p 19; 08.05.2013 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-45-13 p, 12 ja 12.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 29).

Määruskaebuses ei ole selgelt esile toodud, millised asjaolud jäid puudutatud isikutel I ja II

esitamata ning kuidas oleks puudutatud isiku III avalduse eraldi menetlusse võtmine mõjutanud

lõpplahendis juurdepääsu asukoha määramist. Maakohus tuvastas kõik vajalikud asjaolud

juurdepääsu määramiseks sh kaalus puudutatud isikute I-III huve ning mõistis puudutatud

isikult III välja tasu juurdepääsu kasutamise eest. Ringkonnakohus ei tuvastanud puudutatud

isiku I ja II õiguste sellist rikkumist puudutatud isiku III avalduse rahuldamise tulemusena, mis

tingiks maakohtu lahendi tühistamise.

11. Maakohus määras Laane kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsutasuna 50 eurot aastas.

Lisaks jättis kohus kõik tee hooldusega seotud kulud Laane kinnistu igakordse omaniku kanda.

Veere kinnistu igakordsele omanikule määras kohus juurdepääsu tasuks määruse

resolutsiooniga 20 eurot, kuid põhjendavas osas märkis tasu suuruseks 15 eurot.

Juurdepääsu eest tasu määramine on kohtu kaalutlusotsus. Kui menetlusosalised tasu osas

kokkuleppele ei jõua, siis määrab kohus poolte huvide kaalumise teel tasu ise (AÕS § 156 lg

1). Maakohus ei ületanud tasu määramisel diskretsiooni piire. Maakohus ei hinnanud eraldi

maamaksu, kuid arvestas tasu maa maksustamishinnalt. Kuivõrd maamaksu arvestatakse

protsendina maksustamishinnalt, siis võiski maakohus tasu selliselt välja arvutada arvestades

tee pindalat. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus maakohtu arvutuskäigu muutmiseks.

Muid tasu komponente hindas maakohus sisuliselt kokkuvõtlikult. Seega hindas maakohus

kõiki tasu komponente. Maakohus leidis, et kuna tee kasutamine väljakujunenud kohas oli

tavaks, ja puudus vajadus uue tee rajamiseks, siis oli põhjendatud hüvitise vähendamine.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul oli põhjendatud hüvitise

vähendamine ja tasu välja mõistmata jätmine õiguste riive, kasutuseelise ja kulutuste (võrk ja

kuusehekk) eest.

Maakohus ei ole esialgse õiguskaitse kehtivuse aja eest tasu puudutatud isikutele I ja II välja

mõistnud. Kehtiv kohtupraktika näeb ette, et kui kohus määrab esialgse õiguskaitse korras

kinnisasjale juurdepääsu, peab ta määrama ka selle juurdepääsu kehtivuse ajaks

juurdepääsutasu (Riigikohtu 09.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17, p 18).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul maakohtule etteheidetav tasu väljamõistmata

jätmine, kuna puudutatud isikud likvideerisid juurdepääsu tee sisuliselt samal ajal kui

maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset ehk sisuliselt ei olnudki avaldajal võimalik menetluse

ajal juurdepääsu esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal kasutada. Lisaks peatas kohtutäitur esialgse

õiguskaitse määruse täitmise. Seega puudus puudutatud isikutel I ja II õigus saada juurdepääsu

tasu esialgse õiguskaitse määruse kehtivuse ajal.

Kohus võib lahendi täitmise korra määrata kindlaks vastava taotluse alusel (TsMS § 445 lg 1).

Selle kindlaksmääramata jätmine ei ole maakohtu lahendi tühistamise alus. Samuti ei nähtu

puudutatud isikute I ja II poolt esitatust, milline peaks täpselt olema tasustamise kord.

Maakohus määras juurdepääsu tasu aastase summana. Ringkonnakohtu hinnangul on see

piisavalt täpne. Puudutatud isikud I ja II heidavad ette, et tee korrashoiutingimusi pole kindlaks

määratud. Maakohus määras, et juurdepääs erateel on tähtajatult tagatud liikumiseks jalgsi ja

igat liiki mootorsõidukiga. Seega peab korrashoid vastama sellisele tasemele, et liikumine oleks

võimalik maakohtu poolt määratud viisil. Kuna menetlusosalistel puudus tingimuste üle vaidlus

ja kohtu ette pole toodud tingimusi, millele tee korrashoid peab vastama, siis saab lugeda

käesolevat olukorda piisavalt selgeks ning puudus vajadus täpsemate tingimuste

kindlaksmääramiseks. Lisaks nähtub, et puudutatud isikud I ja II ei kasuta oma elamutele

pääsemiseks igapäevaselt sama teed. Seega puudub ringkonnakohtul vajadus tingimuste

täpsemaks reguleerimiseks.

Puudutatud isiku III osas leidis maakohus, et kuna juurdepääs on temale vajalik vaid

suveperioodil, siis tuleb tasu määramisel sellega arvestada ja vastavalt sellele tasu vähendada.

Maakohus võis Veere kinnistu tasu määramisel arvestada juba Laane kinnistule väljamõistetud

tasu, sest sellisel juhul on kohus arvestanud tasu samadel alustel ja mõista Veere kinnistule tasu

vastavas proportsioonis ehk 20 eurot aastas (50 eurot :12 kuuga * 5 kuuga (eeldatav aeg

suvekuudel toimetamiseks mai-september) = ca 20 eurot). Kohtulahendi täitmise seisukohalt

on määrava tähendusega lahendi resolutsioon, seega tuleb lähtuda maakohtu määruse

resolutsioonis märgitud tasust 20 eurot ja põhjendustes märgitud tasu 15 eurot tuleb jätta

tähelepanuta, kuivõrd täidetav on lahendi resolutsioon.

12. Maakohus täpsustas omal algatusel esialgse õiguskaitse määrust. Maakohtul oli tulenevalt

TsMS §-st 6183 õigus omal algatusel juurdepääsu asjades kohaldada esialgset õiguskaitset. See

tõttu saab TsMS § 4771 lg 3 ja TsMS § 6185 kohus ka omal algatusel esialgse õiguskaitse

määrust muuta. Maakohus kohaldas TsMS § 6185, mis võimaldab kohtul asjaolude olulisel

muutumisel asjaosalise avalduse alusel tehtud määrust või kompromissi määrusega muuta, kui

see on vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega esialgse õiguskaitse täpsustamise

vajalikkuse ja põhjendatuse osas ning leiab, et puudutatud isikute I ja II väited ei anna alust

maakohtu määruse muutmiseks esialgse õiguskaitse osas. Puudutatud isikud I ja II olid

teadlikud enne menetluse algust asjaolust, et avaldaja soovib vormistada ja jõuda puudutatud

isikutega I ja II kokkuleppele juurdepääsu kasutamise osas seoses asjaoluga, et avaldaja soovib

kinnistut müüa. Puudutatud isikud I ja II likvideerisid tavana kasutatava juurdepääsu ja rajasid

uue juurdepääsu aga sellise, mis ei võimalda seda kasutada samaväärselt seni kasutatud

olemasolnud teega. Ka Laane kinnistu uued elanikud avaldasid, et uus tee ei ole kasutuskõlblik.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu

põhimõttega. Puudutatud isikud I ja II poleks tohtinud ka ilma esialgse õiguskaitse määruseta

olemasolevat teed likvideerida senimaani, kuni on kõigi puudutatud osapooltega leitud

konsensus. Kinnisasja omaniku õigusi võib seaduses ettenähtud juhul kitsendada ja üheks

kitsenduse liigiks on juurdepääsu lubamine (AÕS § 156). Juhul kui puudutatud isikutel I ja II

oli suulisi kokkuleppeid tee kasutamise ja tasu osas, siis ei nähtu, mis takistas nende

kokkulepete vormistamiseks. Ka AÕS § 156 lg 1 lähtub eeldusest, et osapooltel tuleb enne

kohtusse pöördumist omavahel ise jõuda kokkuleppele. Seetõttu ei ole määravat tähtsust, millal

esialgse õiguskaitse määrus puudutatud isikutele I ja II kätte toimetati. Kohus möönab, et

kohalik omavalitsus ei olnud varasemalt reformide elluviimise ja maa erastamistoimingute

tegemise ajal piisavalt aktiivne juurdepääsu probleemide lahendamisel. See ei anna aga alust

olemasolevat juurdepääsu likvideerida.

Maakohus jättis lahendamata puudutatud isiku I taotluse esialgse õiguskaitse tühistamiseks või

alternatiivselt abinõu asendamiseks. Ringkonnakohus nõustub, et maakohus rikkus

menetlusõigust ning oleks pidanud selle taotluse lahendama. Samas ei ole selle taotluse

lahendamata jätmisega tegemist menetlusnormide olulise rikkumisega, mis toob kaasa

maakohtu lõpplahendi tühistamist. Esialgne õiguskaitsega saab reguleerida õigussuhteid

menetluse ajal ja kohus ei ole lahendi tegemisel kohustatud jõudma samale lahendusele nagu

menetluse ajaks paika pandud. Käesolevas asjas oli esialgse õiguskaitse eesmärk juurdepääsu

tagamise otsustamine avaldaja kinnistule avalikult kasutatavale teele menetluse ajaks.

Arvestades menetluse käiku, maakohtu selgitusi menetluse ajal ja maakohtu lõpplahendit,

nähtub, et maakohus ei pidanud põhjendatuks kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamist või

muutmist selliselt nagu 30.08.2019 taotluses oli märgitud. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui

maakohus oleks taotluse lahendamise nõuetekohaselt vormistanud, siis poleks see mõjutanud

lõpplahendi sisu ega ka esialgse õiguskaitse täpsustamist lõpplahendis.

13. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt puudutatud isikute I ja II kanda põhjusel, et

juurdepääs määrati väljakujunenud tava kohaselt. TsMS § 172 lg 1 näeb ette, et hagita

menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses

osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni

menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see

menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Ringkonnakohtu hinnangul

jaotas maakohus menetluskulud õigesti ja õiglaselt arvestades kohtule toodud asjaolusid ja

menetluse käiku ning puudub alus menetluskulude jaotuse muutmiseks.

14. Lõpuks lahendab ringkonnakohus määruskaebuses esitatud taotlused. Puudutatud isikud I

ja II taotlesid kaebuses kohtuistungi korraldamist. Ringkonnakohus lahendab määruskaebuse

vastavalt TsMS § 667 lg-le 3 kirjalikus menetluses. Kuna maakohus on menetlusosalised

suuliselt ärakuulanud ja menetlusosaliste seisukohad on ringkonnakohtule arusaadavad, siis ei

pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuistungi korraldamist määruskaebemenetluses.

Puudutatud isikud I ja II taotlesid määruskaebemenetluses korduva vaatluse läbiviimist.

Ringkonnakohus jätab eelnimetatud taotluse rahuldamata. Maakohus viis asjas paikvaatluse

läbi 09.04.2019 (paikvaatluse protokoll ühes fotodega II kd, lk 153-157) ja tuvastas avalduse

lahendamiseks vajalikud asjaolud piisavalt. Paikvaatlusel veendus maakohus, et Reinsalude

kinnistut läbinud nn vana teed enam ei eksisteerinud ja et näha oli endiselt teelt pinnase

teisaldamist ja kaugemal Reinsalu kinnistul oli näha kuhjatud kivi- ja kruusahunnikuid.

Maakohus tuvastas, et varasem juurdepääsutee Reinsalu kinnistult oli tahtlikult kõrvaldatud

ning selle asemel rajatud uut juurdepääsu ei olnud võimalik kasutada sõidukiga ning et jalgse

läbipääs oli problemaatiline. Esitades ringkonnakohtule korduva paikvaatluse taotluse

teostamise taotluse, tuli kaebuse esitajal taotluse esitamisel märkida, millist asjas tähtsust

omavat asjaolu soovitakse tõendiga tõendada. Puudutatud isikud I ja II ei ole seda teinud. Seega

ei selgu, milles seisneb korduva vaatluse läbiviimise vajadus ja tõendi kogumise eesmärk.

Määruskaebuses toodud asjaolud ei ole korduva vaatluse läbiviimise aluseks. Vaatlusprotokoll

on üks tõenditest, mida kohus hindab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega.

Vaatlust korraldaval kohtunikul on suur diskretsioonivoli, otsustamaks, mida konkreetselt

protokolli kanda. Vaatlusprotokolli mõte on kajastada kirjelduse kaudu esmajoones kohtu poolt

vahetult tajutud asjaolusid (Riigikohtu 21.05.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08 p-d 16 ja

17). Ringkonnakohus ei vii uuesti läbi vaatlust põhjusel, et puudutatud isikud I ja II ei ole rahul

maakohtu poolt 09.04.2019 teostatud vaatluse protokolliga ja kohtulahendiga.

15. Puudutatud isikute I ja II menetluskulud ringkonnakohtus jäävad kaebuse rahuldamata

jäämisel nende endi kanda. Teiste menetlusosaliste kulud jäävad solidaarselt puudutatud isikute

I ja II kanda (TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1). Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks

maakohus eraldi määrusega (TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing