3-19-2457/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.05.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2457

Haldusasi

XX kaebus Maksu-ja Tolliameti 11.11.2019 vastutusotsuse nr

13-7/00984-7 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja — XX

Vastustaja — Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Aiki

Meister

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebaja vastuväide kohtu tegevusele.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17.06.2020.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi XXile 11.11.2019 vastutusotsuse nr 13-7/00984-7

(vastutusotsus), millega kohustas teda tasuma solidaarselt OÜ Viatern maksuvõla summas 38

218,67 eurot.

2. Tallinna Halduskohtusse laekus 31.12.2019. XXi kaebus vastutusotsuse tühistamiseks koos

esialgse õiguskaitse taotlusega.

3-19-2457

2(14)

3. Tallinna Halduskohus palus 02.01.2020 kohtunõudega anda MTA-l seisukoht seoses kaebaja

esialgse õiguskaitse taotlusega ning ühtlasi selgitada kaebajale haldusakti kättetoimetamist, et

kohus saaks anda hinnangu kaebuse tähtaegsuse osas.

4. Kohus otsustas 07.01.2020 määrusega jätta kaebus käiguta ja anda kaebajale puuduste

kõrvaldamiseks 15 päeva määruse kättesaamisest.

5. Kaebaja esitas 10.01.2020 kohtule taotluse võtta tagasi esialgse õiguskaitse taotlus ning tasus

nõuetekohase riigilõivu summas 700 eurot.

6. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse 13.01.2020 määrusega menetlusse.

7. Tallinna Halduskohus määras 14.02.2020 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus

menetluses ning esitas pooltele küsimused, millele pooled vastasid 28.02.2020.

8. Tallinna Halduskohus määras 16.03.2020 määrusega täiendavate menetlusdokumentide

esitamise tähtajaks 16.04.2020 ja otsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 18.05.2020 kell 16.00.

9. Pooled esitasid täiendavad seisukohad 16.04.2020, sh esitas kaebaja ka täiendavad tõendid.

Kaebaja esitas 24.04.2020 vastuseks kohtunõudele selgitused seoses 16.04.2020 tõendite

esitamise ajaga. MTA vastas kaebaja seisukohtadele 29.04.2020.

10. Kaebaja esitas 07.05.2020 kohtule täiendavad tõendid, mille kohus tagastas 11.05.2020

määrusega. Seejärel esitas kaebaja 12.05.2020 vastuväite kohtu tegevusele, mille osas võtab

kohus seisukoha käesolevas otsuses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

11. Kaebaja leiab, et vastutusotsus on nii faktiliselt kui ka õiguslikult põhjendamata ja nõude

esitamise eeldused ei ole täidetud.

11.1. Kaebaja ei ole vastutusmenetluses kaasaaitamiskohustust rikkunud. Talle on tehtud

09.07.2019 korraldus nr 13-7/00984-36, mille õiguspärasus on vaidluse all haldusasjas nr 3-19-

1528. Kaebaja on OÜ Viatern juhatuse liikmeks oleku ajal aktiivselt aidanud kaasa maksuvõlaga

seotud küsimuse lahendamisele. Kaebaja on taotlenud maksuvõlgnevuse ajatamist ja on

korraldanud ajatamisgraafiku järgimist OÜ Viatern poolt vastavalt firma finantsvõimetele.

11.2. Kaebaja hoidis vastustajat kursis OÜ-s Viatern toimuvast ja koheselt andis teada võimalikest

riskidest esitades vastavat tõendusmaterjali. Nii on 24.09.2018 kaebaja esitanud vastustajale

avalduse, milles selgitas, et OÜ Viatern peatellija võlgneb temale 51 025,92 eurot, millest jätkuks

kogu maksuvõla koos intressidega katmiseks.

11.3. Asjaolu, et perioodil juuni 2017 kuni juuli 2018 on OÜ Viatern arvelduskontolt tehtud

sularaha väljamakseid (sh pangakaartide kaebaja nimele vormistamise fakt) ei anna alust arvata või

eeldada, et tegemist oleks MKS §-s 8 sätestatud kohustuste rikkumisega. Seadus ei kehtesta keeldu

teha tehinguid ja täita kohustusi sularahas. OÜ Viatern tegevusalas tegutsevate äriühingute jaoks

on omane (nagu igas ehituslikus ettevõttes) sularaha kasutamine.

11.4. Kaebaja selgitab kokkuvõtvalt seda, et maksuvõla tekke põhjused olid 2017 aastal seotud

erinevate objektide osas planeeritud tulu mittesaamisega ja see avaldas teatud mõju OÜ Viatern

maksevõimelisusele. Kaebaja selgitab, et seejärel algas koostöö Magma AS-iga, kuid tööde

tellijana Magma AS jättis tasumata OÜ Viatern arved ja sattus võlgnevusse OÜ Viatern ees -

summa 56 576,44 eurot. Seega kaebaja ei seadnud endale eesmärgiks enne majandustegevuse

lõppemist rahalised vahendid äriühingust välja viia ning jätta seeläbi maksukohustused täitmata,

vaid majandustegevus lõppes ja maksuvõlg jäi kustutamata põhjusel, et peamine tellija Magma AS

jättis tasumata ning vastustaja ei võimaldanud äriühingul oma tegevust jätkata ega soovinud

osutada kaasabi võlgnevuse sissenõudmisel.

3-19-2457

3(14)

11.5. Kaebajale

ei

ole

selge,

mida

tähendab

vastustaja

poolt

väljatoodud

mõiste

„korraldamiskohustuse täitmine“ .

11.6. Vastutusotsus on asjakohaselt motiveerimata nii juhatuse liikmete MKS § 8 lg-s 1 nimetatud

kohustuste väidetava rikkumise osas kui ka juhatuse liikmete süü osas. Kaebaja süüline tegevus

puudub. Ainuüksi suutmatus äriühingut kasumlikult juhtida ja äriplaani ebaõnnestumine

objektiivsetel asjaoludel ei kujuta endast üldise hoolsuskohustuse süülist rikkumist. OÜ Viaterni

tegevusala hooajalisust ja sellega seotud juhatuse liikme tegevust ei või käsitada raskelt hooletu

käitumisena. Rasket hooletust ei saa tuletada ka faktist, et AS Magma jättis OÜ Viatern arved

tasumata. Vastustaja jättis OÜ Viatern taotluse maksuvõla tasumise ajatamiseks rahuldamata ning

arestis ettevõte pangakonto. See raskendas äriühingu olukorda.

11.7. Kaebaja esitas 28.02.2020 vastused kohtu küsimustele. Kokkuvõtvalt on kaebaja seisukohal,

et tegemist ei olnud OÜ-st Viatern rahaliste vahendite väljaviimisega, vaid tegu on OÜ Viatern

panga arvelduskontolt sularahas rahaliste vahendite väljavõtmisega kassasse. Kaebaja leiab, et

temale ei tohiks omistada OÜ-st Viatern rahaliste vahendite väljaviimist. Kaebaja rõhutab, et talle

vastutusotsuse projekti kätte ei toimetatud. Kaebaja on seisukohal, et on OÜ Viatern juhatuse

liikmena esitanud vastustajale kõik Magma AS võlgnevusega seotud dokumendid enne

vastutusmenetluse algust. Seega kõik dokumendid olid vastustaja käsutuses juba alates

25.09.2018.a. Seoses nõude loovutamisega selgitab kaebaja, et AS Magma võlgnevus summas 51

025,92 eurot OÜ Viatern ees ei ole loovutatud mitte Finora Capital OÜ-le ega Finora Factoring

OÜ-le. Poolte vahel (Finora, Magma ja Viatern) sõlmitud kokkulepete sisu seisnes selles, et OÜ-l

Viatern oli võimalus ja õigus vajadusel kasutada Finora finantsteenuseid, kuid see ei olnud pooltele

kohustuslik.

11.8. Oma 16.04.2020 täiendavate seisukohtadega esitas kaebaja tõendid sularaha sihtotstarbelise

kasutamise kohta – orderite kohta käivad arved, milliseid OÜ Viatern maksis kinni kassast ja

millistest nähtub, et tasutud teenused ja kaubad on olnud seotud OÜ Viatern äritegevusega. Kaebaja

leiab, et nii varasemalt kui ka praegu esitatud tõenditest nähtub, et sularaha on kasutatud

äritegevusega seotud otstarbel. Vastuseks kohtu küsimustele seoses tõendite esitamise ajaga

selgitab kaebaja 24.04.2020 seisukohas, et tõendite esitamata jätmine haldusmenetluses ei olnud

tingitud kaebaja tahtlusest või hooletusest, vaid vastutaja enda käitumisest, kaebaja teadmatuses

hoidmisest ja asjade ajamise korraldamisest.

Vastustaja seisukohad

12. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et kõik vastutusotsuse tegemise aluseks olevad tingimused on

täidetud. Vastuseks kaebusele ja kohtu küsimustele selgitab MTA järgmist:

12.1. OÜ Viatern poolt maksuhaldurile edastatud lünklik teave AS-i Magma võlgnevuse kohta ja

valikuline dokumentide esitamine ei ole põhjuseks, mis välistaks kaebaja vastutuse OÜ Viatern

maksuvõla eest. Maksuhaldur ei saa sekkuda kaebaja võlgnikelt väidetava ja tõendamata võla

sissenõudmise menetlusse tsiviilkohtuvaidluses. MTA üritas OÜ-lt Viatern saadud teabe põhjal

arestida OÜ Viatern nõuet AS-i Magma vastu, kuid selgus, et OÜ Viatern oli kaebaja kaudu jätnud

MTA-le esitamata teabe nõude loovutamisest.

12.2. Kaebaja väide OÜ Viatern aktiivsest kaasa aitamisest maksuvõla sissenõudmise menetluses

ei ole õige. Vastutusmenetlusele eelnevates menetlustes ei ole kaebaja tõendanud, et ta OÜ Viatern

pangakontolt väljavõetud sularaha on kasutatud OÜ Viatern OÜ ettevõtluse tarbeks. Kaebuse lisas

6 esitatud äriühingu kassa koond kajastab vaid osa pangakontolt välja võetud sularaha summasid,

millele on tähelepanu juhitud ka vastutusotsuse p-s 2.2.2 (lk-del 5-6). Samas ei ole kaebaja kui OÜ

Viatern dokumentide hoidja esitanud ka kohtumenetluses äriühingu raamatupidamise

algdokumente, millest nähtuks üheselt mõistetavalt pangakontolt väljavõetud sularaha OÜ Viatern

majandustegevuses kasutamist. Kui ka uurida kaebuse lisas 6 toodud raamatupidamise koondit, siis

ei kajastata selles kõiki OÜ Viatern pangakontolt välja võetud summasid. Samuti on oluline, et

3-19-2457

4(14)

raamatupidamise kassa koondist nähtuvad sularaha saanud isikud üksnes osaliselt. Seejuures ei ole

võimalik ka koondis näidatud kõiki isikuid (näiteks Skiful OÜ, Aerotix OÜ) nime järgi Äriregistrist

tuvastada.

12.3. Samuti ei saa vastustajale ette heita OÜ Viatern maksuvõla ajatamisest keeldumist 2019. a

olukorras, kus kaebaja on juba eelnevad maksuvõla tasumise ajakavad täitmata jätnud ning alates

2018. a augustist äriühingul käive puudub.

12.4. OÜ Viatern ajutise pankrotihalduri aruandest ei nähtu, et OÜ-l Viatern oleks nõue OÜ

Winester vastu. Seega ei saanud OÜ Winester põhjustada OÜ Viatern maksuvõla suurenemist.

Lisast 36 aga nähtub, et OÜ Viatern koostöö AS-iga Magma algas juba vähemalt 09.08.2017, mil

sõlmiti kolmepoolne kokkulepe AS-i Magma, OÜ Vinester ja OÜ Finora Capital vahel. OÜ

Viatern uuendas nõuete loovutamise lepingut OÜ-le Finora Factoring 29.03.2018. OÜ Finora

Capital ja OÜ Finora Factoring OÜ regulaarsed maksed on kajastatud OÜ Viatern pangakontol.

Seega ei jätnud AS Magma tasumata mitut OÜ Viatern arvet, vaid üksnes viimase, s.o OÜ Viatern

03.07.2018 lõpparve summas 51 025,92 eurot. Just lõpparve tasumata jätmist väidab kaebaja ka

kaebuse lk-l 4. Järelikult ei ole kaebuse lk-l 4 toodud maksuvõla tekkimise põhjused õiged.

12.5. MKS § 8 lg-s 1 sisalduv „korraldamiskohustus“ ei tähenda aga kohustust tegeleda tulutoova

tegevusega, vaid äriühingu seadusliku esindaja kohustust korraldada esindatava äriühingu MKSist,

maksuseadusest ja MKS § 3 lõikes 4 nimetatud seadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste

kohustuste tähtaegne ning täielik täitmine. Seega on kaebaja OÜ Viatern pangakontolt välja võetud

sularaha OÜ Viatern huvides kasutamata jätmise teel jätnud tahtlikult korraldamata OÜ Viatern

maksukohustuste täitmise. Kui kaebaja oleks OÜ Viatern pangakontolt välja võetud sularaha

kasutanud äriühingu maksukohustuste täitmiseks, ei oleks OÜ-l Viatern maksuvõlga tekkinud.

12.6. Seoses tuvastatud süü vormiga selgitab MTA, et vaidlus ei seisne üksnes selles, et äriühingu

pangakontolt on maksuvõla tekkimise perioodil võetud välja sularaha summas 28 435 eurot.

Vaidlus seisneb selles, et nimetatud sularaha kasutamise kohta OÜ Viatern majandustegevuses

puuduvad igasugused raamatupidamise algdokumendid.

12.7. Oluline on rõhutada, et OÜ Viatern maksuvõlad kujunesid enam kui aastase perioodi jooksul

ning kaebaja kasutas äriühingu seadusliku esindajana kogu selle aja jooksul äriühingu rahalisi

vahendeid teadmata asjaoludel. Rahaliste vahendite väljaviimise tõttu ajal, mil kaebajale oli teada,

et äriühingul on tasumisele kuuluvad maksukohustused, on keskmisele mõistlikule juhatuse

liikmele arusaadav, et nii jäetakse täitmata seadusest tulenevad kohustused.

12.8. Seoses viidetega ajutise pankrotihalduri aruandele selgitab MTA, et vastustaja tugineb OÜ

Viatern ajutise pankrotihalduri aruande punktile 7 (lk 3), milles ajutine haldur on märkinud, et

„võlgniku maksejõuetus kujunes välja hiljemalt mais 2018. a. Nimetatud asjaolust lähtuvalt oli

juhatuse liige kohustatud esitama pankrotiavalduse hiljemalt sama aasta juunis, kuid seda ei teinud.

Pankrotiavalduse viivitamatu esitamise kohustuse rikkumine on raske juhtimisviga PankrS § 28 lg

2 mõttes.“ Samuti tugineb MTA aruande punktile 12 (lk 6), milles ajutine haldur toob välja, et kogu

majandustegevuse jooksul on OÜ Viatern pangakontolt võetud välja sularaha, mida saab

kuludokumentide puudumisel käsitleda võimaliku rahalise nõudena juhatuse liikme vastu.

Vastutusmenetluses on viidatud üksnes ajutise pankrotihalduri poolt tuvastatud faktilistele

asjaoludele. Samas on aga küsitav ajutise pankrotihalduri aruandes märgitud alalise maksejõuetuse

põhjus ja aeg (mai 2018) olukorras, kus OÜ-l Viatern on tasumata maksukohustused juba juulist

2017 ning MTA 21.09.2017 otsusega nr 13-1.1/9042 kinnitatud maksukohustuste tasumise ajakava

täitmisega oli OÜ-l Viatern raskusi juba alates 2018.a jaanuarist. Samuti ei ole selge, kui suur on

AS Magma võlgnevus Viatern OÜ ees. Ajutine pankrotihaldur kajastab võlgnevuse suurusena

summat 56 576,44 eurot, millist summat kajastab kaebaja ka kaebuse lisas 8 toodud OÜ Viatern

raamatupidamise koondis. Millistest asjaoludest tulenevalt on kaebaja nõue Magma AS-i vastu

suurenenud 25.09.2018 seisuga fikseeritud 51 025,92 eurolt (03.07.2018 arve nr 80 summa) 56

576,44 eurole, ei ole arusaadav.

3-19-2457

5(14)

12.9. Kokkuvõtvalt asus MTA oma 28.02.2020 vastuses kohtunõudele seisukohale, et hindas

vastutusmenetluses asjaolu, kas kaebaja oma tahtliku tegevusega põhjustas OÜ Viatern maksuvõla

tekkimise. Kuna OÜ Viatern maksuvõlg tekkis varem kui AS Magma võlgnevus OÜ Viatern ees,

siis ei saanud AS Magma võlgnevus välistada kaebaja vastutust OÜ Viatern maksuvõla eest. Ei saa

pidada OÜ Viatern nõuet AS-i Magma vastu tõendatuks. Samas ei oma AS-i Magma nõude

tõendatus vaidlustatud vastutusotsuse seisukohalt tähendust, kuna OÜ Viatern maksuvõla

tekkimise põhjustas kaebaja oma tegevusega juba enne AS-i Magma väidetavat võlgnevust.

12.10. Oma 16.04.2020 täiendavates seisukohtades leiab MTA, et kaebaja poolt 28.02.2020

menetlusdokumendis toodud seisukohad ja menetlusdokumendi lisad ei anna alust kaebuse

rahuldamiseks. Seetõttu jääb vastustaja varem esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. Vastustaja

juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et jõustunud on kohtulahendid seoses kaebajaga haldusasjades nr

3-19-1178 ja nr 3-19-1528.

12.11. Oma 29.04.2020 seisukohas jääb MTA oma varasemate seisukohtade juurde ning on

seisukohal, et 16.04.2020 kaebaja poolt esitatud arved ei tõenda seda, et kaebaja on pangakontolt

väljavõetud sularaha kasutanud OÜ Viatern ettevõtluse tarbeks. Vastustaja esitas ka täpsema

ülevaate kaebaja esitatud arvete ja kassa väljamineku orderite lõikes. MTA leiab, et tõendatud on

kaebaja tahtlus dokumentide vastutusmenetluses esitamata jätmisel.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohtu tegevusele esitatud vastuväite lahendamine

13. Kaebaja esitas 12.05.2020 vastuväite kohtu tegevusele, mis on seni lahendamata. HKMS § 162

lg 1 näeb ette, et otsuses lahendab kohus ka menetlusosaliste seni lahendamata taotlused. Kaebaja

leiab kaebaja, et kohus on rikkunud selgitamiskohustust ning ei ole kaebajale selgitanud, milliseid

tõendeid kaebaja esitama peab. Kaebaja leiab, et kohus on kohelnud menetlusosalisi ebavõrdselt ja

omab eelarvamust kaebaja suhtes, kuna jättis kaebaja ilma õiguseta esitada vastuse ja tõendid

vastustaja 29.04.2020 mahukale seisukohale.

14. Kaebaja poolt esitatud vastuväide tuleb jätta rahuldamata. Põhjendan oma seisukohta

järgnevalt:

14.1. Esiteks jään 11.05.2020 määruses toodud seisukoha juurde, et vaidluse üheks

põhiküsimuseks on väljamaksete ettevõtlusega seotus – selle kohta tõendite ja seisukohtade

tähtaegse esitamise vajadus pidi juba kaebuses esitatu pinnalt kaebajale olema ilmselge. Teiseks

esitasin kaebajale 14.02.2020 määruses küsimused, millest esimene oli otseselt suunatud rahaliste

vahendite väljaviimise tõendatusele. Kolmandaks nähtub kaebaja 16.04.2020 seisukohtadest

selgelt, et kaebaja sai väga hästi aru, milliste asjaolude kohta tal vaidlusaluses asjas tõendeid esitada

tuleb. Nimelt esitas kaebaja 16.04.2020 täiendavad tõendid koos selgitusega, et soovib esitada

täiendavaid tõendeid sularaha sihtotstarbelise kasutamise kohta. Nimetatud tõendite ajakohasuse

osas andsin kaebajale täiendava võimaluse selgituste esitamiseks 17.04.2020 määrusega koos

põhjendustega nende selgituste tähtsusest.

14.2. Eeltoodust nähtub üheselt, et kaebajale ei ole asjas olnud ebaselge see, milline on vaidluse

peamine küsimus ning millised asjaolud kuuluvad tõendamisele. HKMS § 59 lg 3 mõtteks saab

pidada seda, et menetlusosalistele oleks teada, milliste asjaolude kohta peavad nad kohtule tõendeid

esitama. HKMS § 59 lg 3 paneb kohtule eelkõige kohustuse suunata menetlusosalisi

tõendamisvajaduse osas, s.t kohus peab näitama, milline asjaolu vajab tõendamist ja kellel on

asjaolu tõendamiskoormis.

14.3. Kohtu selgitamiskohustus ei hõlma konkreetsete dokumentaalsete tõendite väljanõudmist

kaebajalt. Kohtule ei saagi olla teada, millised konkreetsed raamatupidamisdokumendid kaebajal

alles on. Sealjuures on selgitamiskohustuse ulatus väiksem olukorras, kus kaebajale on

tõendamisele kuuluvad asjaolud selged ja kaebaja seisukoht juba esialgses kaebuses on läbivalt

3-19-2457

6(14)

olnud, et väljamaksed on ettevõtlusega seotud ning nende tõenduseks on tõendid

vastutusmenetluses esitatud. Kaebaja möönab vastuväites ka ise, et kaasaaitamiskohustuse

rikkumisega seonduv on olnud talle läbivalt mõistetav. Vaidlusaluses asjas on väljamakseid

tõendavate dokumentide esitamine ja kaasaaitamiskohustuse täitmine maksumenetluses

olemuslikult seotud vaidluse põhiküsimused, mis olid ka kaebajale arusaadavad.

14.4. Leian, et ei ole kaebajat ebavõrdselt kohelnud ning antud juhul oli menetluse viibimise

vältimiseks põhjendatud jätta kaebaja tõendid asja juurde võtmata. MTA 29.04.2020 seisukohad

on esitatud vastuseks kaebaja esitatud seisukohtadele ja tõenditele. Arvestades, et kaebajal oli

võimalus enda poolt esitada seisukohti nii enda intitsiatiivil kui ka vastuseks kohtu küsimustele

korduvalt, ei ole põhjendatud 11.05.2020 määruses toodud põhjendustel anda kaebajale veel

võimalusi seisukohtade esitamiseks. Kaebaja seisukohti järgides tekiks olukord, kus igakordselt

kaebaja poolt tõendi esitamisel, tuleks anda seisukoha esitamise võimalus nii vastustajale kui ka

siis omakorda kaebajale. On ilmne, et selline teguviis tingiks menetluse veinimise ja kohtuotsuse

aja edasilükkamise.

14.5. Märgin, et ka vastuväites kohtu tegevusele ei ole kaebaja selgitanud, miks ei saanud kaebaja

07.05.2020 tõendeid ja seisukohti esitada varem arvestades, et vaidluse üks põhiküsimusi –

väljamaksete ettevõtlusega seotus – oli kaebajale selge. Selliste tõendite esitamine ei saa olla

sõltuvuses vastustaja seisukohast, vaid kaebajal tulnuks oma seisukoha kinnituseks tõendid esitada

juba kaebuses (HKMS § 38 lg 1 p-d 7 ja 8) ning 16.03.2020 määruse kohaselt hiljemalt 16.04.2020.

Liiatigi andsin kaebajale täiendava võimaluse selgitamaks, miks ei saanud 16.04.2020 kaebaja

esitatud tõendeid esitada juba maksumenetluses.

Kaebuse sisuline lahendamine

15. Vaadanud läbi poolte seisukohad leian, et vastutusotsus on õiguspärane ning selle

tühistamiseks puudub alus – nõustun vastutusotsuses toodud seisukohtadega ega pea vajalikuks

neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebaja seisukohtadele esitan põhjendused

alljärgnevalt.

Vastutusotsuse õiguspärasus

16. Poolte vahel on vaidlus selles, kas MTA on vastutusotsusega õiguspäraselt tuvastanud, et

kaebaja vastutab OÜ Viatern maksuvõla eest kokku summas 38 218,67 eurot kuna on rikkunud

tagamis- ja tasumiskohustust.

17. MKS § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks

kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste

täitmise eest. MKS § 40 lg 1 näeb muu hulgas ette, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või

raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla

eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lg 1 järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja

kohustatud korraldama esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja

mitterahaliste kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise.

18. Riigikohus on 27.11.2012 määruse nr 3-3-1-15-12 p-s 50 märkinud, et kohus peab

kontrollima mh ka seda, kas isik, kellele vastutusotsus tehakse, vastutab seaduse alusel

maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. Riigikohus pidas põhjendatuks, et

äriühingu endiselt juhatuse liikmelt nõutakse vastutusmenetluse käigus sisse vaid see osa

äriühingu maksuvõlast, mis on tekkinud tema juhatuse liikmeks olemise ajal (TlnRnKm

13.04.2015 määrus nr 3-15-273, p 7). Juhatuse liikme vastutuse üheks eelduseks on küll

äriühingu maksuvõlg, kuid selle suurus tuvastatakse vastutusotsuses, kusjuures äriühingule

eelnevalt tehtud maksuotsust võib kasutada tõendina vastutusotsuse motiveerimisel (RKHKo nr

3-3-1-23-13, p 25).

3-19-2457

7(14)

19. MKS § 96 lg-st 6 tulenevalt peab maksuvõlg esinema ka vastutusotsuse tegemise aja seisuga

ning maksuvõla sissenõudmine ei tohi olla aegunud. Ka ei tohi maksusumma määramise

aegumistähtaeg (MKS § 98) olla möödunud. MKS § 96 lg 5 kohaselt võib MKS §-des 38-40

nimetatud isikutele teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja

suhtes on alustatud sissenõudmist ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga

sisse nõuda (vt RKHKo 3-17-991, p 11) või on maksumaksjale või maksu kinnipidajale välja

kuulutatud pankrot. Ühtlasi peab vastutusotsus olema tehtud enne selle juriidilise isiku

õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha (RKHKm nr 3-3-

1-16-12, p 10).

20. Eeltoodu alusel analüüsin esmalt, kas täidetud on vastutusotsuse tegemise formaalsed

eeldused ehk kas esineb vastutusotsuse tegemist välistavaid asjaolusid MKS § 96 lg 6 mõttes

(käesoleva otsuse p 21). Teiseks selgitan, millised on maksuvõla tekkimise alused (käesoleva

otsuse p 22) ja kas vaidlusaluses asjas on kohaselt täidetud vastutusotsuse tegemise eeldused

kaebajale (käesoleva otsuse p-d 23-43) ning jagan menetluskulud (käesoleva otsuse p 42).

Vastutusotsuse formaalsed eeldused

21. MKS § 96 lg 5 kohaselt, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti, võib teha maksusumma

tasumiseks kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise aegumistähtaja (§ 98)

jooksul. MKS §-des 38–40 nimetatud isikutele võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui

maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist MKS§ 130 lõike 1

punktis 3 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse

nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot. (6)

Vastutusotsust ei tehta, kui: 1) maksuvõlga ei ole tekkinud; 2) maksuvõla sissenõudmine on

aegunud; 3) maksuvõlg on kustutatud (MKS § 96 lg 6).

21.1. Praeguses asjas ei esine MKS § 96 lg-s 6 nimetatud aluseid, mis oleksid välistanud

vastutusotsuse tegemise, ning OÜ Viatern maksuvõlg oli vastutusotsuse tegemise aja seisuga

kehtiv. OÜ Viatern õigusvõime ei olnud vastutusotsuse koostamise ajaks lõppenud (kustutatud

äriregistrist 06.02.2020). Maksuvõla aegumise aluseid ei esine (maksuvõlg põhivõla osas

koosneb maksustamisperioodidel juuni 2017 kuni juuli 2018 deklareeritud maksusummadest).

21.2. Vaidlusaluses asjas on vastutusotsuses sissenõudmistoimingutesse puutuvalt märgitud, et

Harju Maakohtu 18.06.2019 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-19-6321 lõpetati OÜ Viatern

pankrotiavalduse menetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ning äriühing kuulub

äriregistrist kustutamisele kuue kuu jooksul alates pankrotimenetluse lõpetamise määruse

jõustumisest (MTA 12.02.2020 lisa nr 3). Eeltoodust tulenevalt puudub võimalus maksuvõla

sissenõudmiseks äriühingu enda vara arvelt, mistõttu on MKS § 96 lg-le 5 tuginedes olemas alus

vastutusotsuse koostamiseks (vastutusotsus p 1, lk 2). Vastutusotsuses seda kajastatud ei ole,

kuid asjas esitatud tõenditest nähtub, et MTA on siiski püüdnud OÜ Viatern maksuvõlga ka sisse

nõuda enne vastutusotsuse tegemist, kuid nõude arestimisest Magma OÜ suhtes loobuti, kuna

võlgnik nõuet ei tunnistanud (MTA 12.02.2020 lisad nr 35-37).

21.3. Kohtupraktikas on vastutusotsuse tegemist peetud õiguspäraseks ka olukorras, kus

pankrotimenetluse raugemise tõttu ei õnnestunud maksukohustuslaselt endalt maksuvõlga sisse

nõuda. MKS § 96 lg 5 mõttes on otsus lõpetada pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata

raugemise tõttu sama tähendusega kui otsus, millega kuulutatakse pankrott välja. Mõlema

otsusega kinnitatakse, et isik on maksejõuetu. Kui panktorimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu,

ei ole isikul ka nii palju vara, et katta menetlusega kaasnevad kulud. (TlnRnKo 3-17-1898, p 28

ja seal viidatud lahendid). Seega võib asuda seisukohale, et maksuvõla sissenõudmine OÜ-lt

Viatern ei ole olnud võimalik ja vastutusotsuse tegemiseks on MKS § 96-lgs 5 sätestatud

tingimused täidetud.

3-19-2457

8(14)

21.4. Seega ei ole käesolevas asjas määrava tähendusega kaebaja poolt väljatoodud asjaolud

seoses Magma OÜ suhtes nõude arestimisega (kaebaja 31.12.2019 kaebus lk 4; kaebaja

28.02.2020 seisukohad lk 3). Kuna MKS § 96-lgs 5 sätestatus eeldus on täidetud, on

vastutusotsuse tegemine kaebajale formaalselt lubatav. Märgin, et OÜ Viatern nõuet Magma OÜ

vastu käsitlen täiendavalt otsuse punktides 36-39 seoses põhjusliku seoses tuvastamisega.

Maksuvõla tekkimise alused

22. Poolte vahel puudub vaidlus, et OÜ Viatern maksuvõlg oli 11.11.2019 seisuga kokku 39

611,12 eurot, millest põhivõlg moodustab 29 113,95 eurot ja intress 10 497,17 eurot. OÜ Viatern

maksuvõlg põhivõla osas koosneb maksustamisperioodidel juuni 2017 kuni juuli 2018 äriühingu

enda poolt deklareeritud, kuid tasumata jäetud maksukohustustest. Poolte vahel on vaidlus aga

selles, kas kaebaja on rikkunud vastava maksuvõla osas tasumis- ja tagamiskohustust.

Vastutusotsuse materiaalsed eeldused

23. Juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt äriühingu maksuvõla sissenõudmisel on järgmised:

1) rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste

kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine (s.o rikutud peab olema MKS § 8 lg-s 1 sätestatud

kohustusi); 2) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; 3)

kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg st põhjuslik seos maksuvõla tekkimise ja

juhatuse liikme õigusvastase käitumise vahel (RKHKo nr 3-3-1-43-14, p 10; nr 3-3-1-37-13, p 12;

nr 3-3-1-17-13, p 10; nr 3-3-1-23-12, p 11; nr 3-3-1-41-05, p-d 12-13).

24. MKS § 8 lõikest 1 ja § 105 lõikest 1 tuleneb äriühingu juhatuse liikmele kohustus korraldada

äriühingu maksukohustuste õigeaegne täitmine äriühingu vara arvelt. MKS § 8 lg 1 näeb ette, et

maksud tuleb tasuda õigeaegselt ning äriühingu seaduslik esindaja peab tagama, et äriühingul

oleks piisavalt rahalisi vahendeid maksukohustuse täitmiseks.

25. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata

jätmine. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte

tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et vastutuse

kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama juhatuse liikme kohustuste rikkumise süülisuse ja süü

vormi ning sellekohase sisulise motivatsiooni puudumise korral ei pea vastutusotsuse adressaat

tõendama, et ta ei ole kohustuste rikkumises süüdi. MKS § 40 lg 1 kohaselt saab seaduslikule

esindajale vastutusotsuse teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise

tõttu. Seega tuleb vastutusotsuses tuvastada ka selline põhjuslik seos. Süü vormide sisustamisel

lähtutakse VÕS § 104 regulatsioonist (MKS § 40 lg 4), mille kohaselt on tahtlus seotud eeskätt

subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine),

hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega (kohaste nõuete mittejärgimine). MKS § 40 lg-s

1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub MKS §-s 8 nimetatud

kohustusi. Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel tuleb sageli lähtuda tõendite (mõnikord

isegi üksnes kaudsete tõendite) kogumist ja „elulise usutavuse“ kriteeriumist (TlnRnKo nr 3-17-

1948, p 15; RKHKo 3-3-1-17-13, p 14 ja RKHKo nr 3-3-1-43-14, p 16).

Tasumis- ja tagamiskohustuse rikkumine

26. MKS § 8 lg-st 1 tulenev kohustus tagada juriidilise isiku maksukohustuse täitmine, hõlmab ka

kohustust korraldada juriidilise isiku tegevus selliselt, et tegevusega kaasnevad maksukohustused

oleksid täidetud (TlnRnKo 3-16-544, p 22). Äriühingu juhatus peab selgitama välja, millised

kohustused maksude arvestamisel ja tasumisel konkreetses valdkonnas tegutsedes äriühingul

tekivad ning korraldama raamatupidamis- ja maksuarvestuse selliselt, et kohustuste täitmine on

tagatud (TrtRnKo 3-17-1482, p 20). Eelneva pinnalt saab vastuseks kaebajale märkida, et

tagamiskohustus hõlmab endas sisuliselt kohustust tagada äriühingu seadusjärgsete kohustuste

3-19-2457

9(14)

täitmist. Olukorras, kus äriühingul on üks juhatuse liige, saabki kohustuse täitmise korraldamine

olla selle juhatuse liikme kohustuseks.

27. Kaebaja oli OÜ Viatern juhatuse liige perioodil 20.05.2016 kuni 05.07.2019. MTA on

seisukohal, et kaebaja on rikkunud maksustamisperioodide juuli 2017 kuni juuni 2018 tasumis- ja

tagamiskohustust. Kaebaja kohustuseks oli tagada, et OÜ-l Viatern oleks perioodi juuni 2017 kuni

juuli 2018 maksukohustuste täitmiseks piisavalt rahalisi vahendeid. Juhatuse liikmena oli kaebaja

kohustatud korraldama äriühingu rahaliste vahendite eesmärgipärase kasutamise ning

maksukohustuste õigeaegse täitmise. MTA viitab tasumis- ja tagamiskohustuse rikkumise

õiguslike alustena MKS § 8 lg-le 1 koostoimes MKS § 105 lg-ga 1ning tulumaksuseaduse § 40

lg-le 4 ja § 54 lg-le 4, töötuskindlustusseaduse (TKindlS) § 42 lg 1 p-dele 2 ja 3,

sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 9 lg 1 p-le 4, kogumispensionide seaduse (KoPS) § 11 lg 1 p-le 4

ning käibemaksuseaduse § 38 lg-le 1 (vastutusotsus p 2.1.2, lk 3).

28. XXile etteheidetav rikkumine MKS § 8 lg 1 mõistes on tasumis- ja tagamiskohustuse

rikkumine maksustamisperioodide juuli 2017 kuni juuni 2018 deklareeritud maksukohustuste

tasumata jätmise näol. Leian, et rikkumine on tuvastatud, kuna vastav tasumiskohustus lasus XXil

kui juhatuse liikmel (MKS § 8 ja § 105, KMS § 24 lg 1, § 27 lg 1, § 38 lg- 1 ning TuMS § 54 lg-

d 2 ja 4, TKindlS § 42 lg 1 p-d 2 ja 3, SMS § 9 lg 1 p 4, KoPS § 11 lg 1 p 4) ja asjaoludest nähtuvalt

oli OÜ-l Viatern deklareeritud maksukohutustest maksuvõlg, mis on tasumata, kuna äriühingul

puudusid selleks rahalised vahendid.

Süü tuvastamine

30. Leian, et MTA on põhjendatult järeldanud, et kaebaja poolt tasumiskohustuse rikkumine oli

süüline ning süü vormiks on vaidlusaluses asjas tahtlus (VÕS § 104 lg 5) (vastutusotsus p 2.2 lk

4). Asjaoludest tulenevalt pidi XX mõistma, et ta rikub oma juhitava äriühingu maksude tasumise

kohustust, ning sellist kohustuste rikkumist äriühingule maksueelise saamise eesmärgil ka

soovima.

30.1. MTA on vastutusotsuses põhjendanud, et olukorras, kus kaebaja oli juhatuse liige, on

äriühingust aluselt viidud välja rahalisi vahendeid kokku summas 28 435 eurot (vastutusotsus p

2.2.2, lk 5; MTA 12.02.2020 lisad nr 14 ja 15). Kokkuvõtvalt leiab MTA, et puuduvad

raamatupidamise algdokumendid, mis tõendaksid, et OÜ Viatern pangakontolt perioodil juuni

2017 kuni juuli 2018 välja võetud sularaha on kasutatud ettevõtluse eesmärkidel (vastutusotsus p

2.2.2 lk 5-6). Kaebaja seevastu leiab, et sularaha tehingud on OÜ Viatern valdkonnas tavapärased

ja ekslik on seisukoht, et äriühingu pangakontolt välja võetud rahalisi vahendeid ei kasutatud

ettevõtluse tarbeks (kaebaja 31.12.2019 kaebus lk 3). Väljamaksete seotud ettevõtlusega tõendab

kaebaja arvates raamatupidamislik koondtabel, mille kaebaja esitas ka haldusasjas 3-19-1178

(kaebaja 31.12.2019 lisa nr 6). Ühtlasi on kaebaja esitanud asjas arved väljamaksete sisu

tõendamiseks (kaebaja 16.04.2020 lisad nr 1-24).

30.2. Äriühingu seadusliku esindaja ülesandeks on muuhulgas tagada äriühingu raamatupidamise

vastavus vorminõuetele ja tehingute kontrollitavus (MKS § 57 lg 3, raamatupidamise seaduse

(RPS) § 6 lg 2). Raamatupidamise algdokument on tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse

korral võimaldama kompetentsele ja sõltumatule osapoolele tõendada majandustehingu toimumise

asjaolusid ja tõepärasust. Kui seaduses või selle alusel antud määruses ei ole sätestatud teisiti, peab

algdokument

sisaldama

majandustehingu

kohta

vähemalt

järgmisi

andmeid: 1) toimumisaeg; 2) majandusliku sisu kirjeldus; 3) arvnäitajad, näiteks kogus, hind ja

summa (RPS § lg-d 1 ja 2). Seega on § 7 lg 1 järgi on raamatupidamise algdokument tõend, mille

sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid

ja tõepärasust (RKTKo 3-2-1-45-17, p 11.2). Viidatud koontabel kajastab aga üksnes raha

väljavõtmise kuupäeva ja summat. Ühtegi muud selgitavad või RPS nõuetele vastavat kirjeldust

ega täpsustust sellest koondtabelist ei nähtu. Eeltoodut arvesse võttes tuleb nõustuda

3-19-2457

10(14)

maksuhalduriga, et ainuüksi kaebaja poolt haldusasjas nr 3-19-1178 raamatupidamislik

koondtabel ei tõenda sularaha kasutamist OÜ Viatern ettevõtluses. Ka Riigikohus on kinnitanud,

et kaebaja poolt Ringkonnakohtule esitatud kassa koondaruanne ei ole raamatupidamise

algdokument, samuti ei selgita ega põhjenda see kuidagi pangakontolt välja võetud sularaha

kasutamist ettevõtluses (RKHKm 3-19-1178, p 13).

31. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis tema hinnangul kinnitavad väljamaksete

ettevõtlusega seotust. Seega tuleb hinnata, kas kaebaja saab nendele tõenditele vastutusotsuse

sisulisel vaidlustamisel tugineda.

31.1. Kaebaja esitas 28.02.2020 kohtule tõendid, mis tõendavad kaebaja väitel seda, et Viatern OÜ

arvelduskontolt sularahas väljavõetud rahalised vahendid on kastutatud Viatern OÜ majandusliku

tegevuse raames. Kaebaja taotleb tõendite asja juurde võtmist. Asjas ei nähtu, et need oleks

varasemalt vastutusmenetluse käigus esitatud. Lisaks esitas kaebaja 16.04.2020 kohtule arved, mis

kaebaja hinnangul tõendavad väljamaksete ettevõtlusega seotust. Kaebaja leiab, et nii varasemalt

kui ka praegu esitatud tõenditest nähtub, et sularaha on kasutatud äritegevusega seotud otstarbel:

Heakorra ja haljastuse tööd, kaugküttetrassi ehitus, kaeviku veetõrje ja liivaluse ehitus, küttetrassi

ehitus, killustikualuse ettevalmine; töötajate tervise kaitseks ja parandamiseks tehtud kulud;

domeenide pikendamine ja registreerimine; kindlustusmaksed; turundus; telefon ja internetside;

kantselei ja muud kontoritarbed; tehnikavahendite/auto rent ja veoteenuste ning traktori rent

(kaebaja 16.04.2020 seisukoht). Kaebaja selgitas, et esitatud tõendeid ei ole kaebaja varem MTA-

le esitanud, kuid tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud kaebaja tahtlusest või hooletusest,

vaid vastutaja enda käitumisest, kaebaja teadmatuses hoidmisest ja asjade ajamise korraldamisest

(kaebaja 24.04.2020 seisukoht).

31.2. Kohtumenetluses esitatud täiendavate tõendite esitamisega seoses selgitan, et kui seadus ei

sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja

toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga

(HKMS § 158 lg 2.) MKS § 92 lg-le 4 ja § 102 lg 1 p-le 2 tuleneb, et hilinenult esitatud

maksukohustust vähendavat asjaolu või tõendit saab arvestada vaid juhul, kui asjaolu või tõendi

hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest

(TlnRnKo 3-17-1884 p 18). Neist sätetest tulenevalt ei saa maksukohustuslane kohtumenetluses

edukalt tugineda maksukohustust vähendavatele uutele tõenditele, kui need jäid maksuhaldurile

esitamata kaasaaitamiskohustuse tahtlikult või raske hooletuse vormis rikkumise tõttu (nt

Riigikohtu 14.11.2007 otsus nr 3-3-1-47-07, p-d 12-13). Nimetatud piirang laieneb siiski vaid

sellistele tõenditele või tõendiallikatele, mis ei saanud olla maksuhaldurile muul viisil teada või

kättesaadavad (nt Riigikohus 15.12.2016 otsus nr 3-3-1-56-16, p-d 21-22). Kaasaaitamiskohustus

nõuab samas ka maksukohustuslaselt endalt teatud aktiivsust ja n-ö kaasamõtlemist (arvestades

seejuures konkreetse isiku teadmisi ja kogemusi) ning seega piirab MKS § 102 lg 1 p-s 2 sätestatu

uutele tõenditele tuginemise võimalust muu hulgas juhul, kui maksukohustuslane on olnud

kaasaaitamiskohustuse täitmisel raskelt hooletu. Maksuhaldur peab küll selgitama, millise asjaolu

või perioodi kohta tuleb maksukohustuslasel tõendeid esitada ning nõue peaks iseenesest olema

võimalikult täpne, kuid see ei tohiks siiski välistada nõude piiritlemist ka üldiste tunnustega, sest

maksuhalduril ei saa olla täielikku ülevaadet maksukohustuslase majandustegevuse kohta

käivatest dokumentidest (TlnRnKo 3-16-1230 p 26).

31.3. Kaebaja üheks väiteks on see, et tal ei olnud võimalik kaasaaitamiskohustust täiel määral

täita ja vastutusmenetluses tõendeid esitada, kuna talle vastutusotsuse projekti kätte ei toimetatud

(kaebaja 28.02.2020 seisukoht lk 2). Vastutusotsuse kohaselt toimetati vastutusotsuse projekt

kaebajale kätte MKS § 53 lg 4 alusel 29.10.2019 (vastutusotsus p 4, lk 8). MKS § 53 lg 4 sätestab,

et kui menetlusosaline või MKS § 53 lõikes 3 nimetatud isik keeldub dokumenti vastu võtmast,

teeb dokumendi kättetoimetaja dokumendile märke, mille kinnitab oma allkirjaga. Märkega

dokument tagastatakse maksuhaldurile ning loetakse menetlusosalisele kätte toimetatuks. MTA

3-19-2457

11(14)

esitatud lisast nr 25 nähtuvalt tuleb kättetoimetamine lugeda tõendatuks. Arvestades, et MTA

püüdis vastutusotsuse projekti kaebajale kätte toimetada ka posti teel ja e-maksuameti kaudu

(MTA 12.02.2020 lisad nr 23 ja 24) ning kaebajal olid ühtlasi pooleli kaks kohtuasja, mis olid

samuti vastutusmenetlusega seotud, on ilmne ja eluliselt usutav, et kaebaja on ise tekitanud

olukorra, kus ta vastutusotsuse projekt tuli talle kätte toimetada nö fiktsiooni teel. Kaebaja poolt

eriarvamuse esitamata jätmine oli seega tema enda mõjusfääris oleva tegevuse tagajärg. Seega ei

saa vastutusotsuse projekti kättetoimetamine fiktsiooni teel olla kaebaja poolt tõendite

vastutusmenetluses mitte esitamist vabandavaks asjaoluks.

31.4. Oluline on seegi, et MTA kohustas kaebajat 09.07.2019 korraldusega nr 13-7/00984-36

(MTA 12.02.2020 lisa nr 8) dokumente (kassadokumendid ja kassatehingute väljatrükid,

pearaamatu või käibeandmiku väljatrükid, laenulepingud) esitama, kuid kaebaja seda ei teinud.

Viidatud korraldusest on üheselt arusaadav, et esitada tuleb kõik kaebaja käsutuses olevad

raamatupidamisdokumendid. Siinjuures leian, et õige on maksuhalduri järeldus XXi poolt

kaasaaitamiskohustuse rikkumisest. See ei saa küll mõjutada hinnangut kaebaja süü osas puutuvalt

maksuvõla tekkimisse, mistõttu tuleb seda kaasaaitamiskohustust kajastavat lõiku vastutusotsuses

(vastutusotsus p 2.2.1, lk 4) pidada struktuuri mõttes ebaõnnestunuks. See on siiski oluline

hindamaks tõendamiskoormise jaotust. MKS § 56 lg 1 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud

maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada

maksustamise seisukohast tähendust. Sealjuures on omavahelises seoses MKS § 56 lg-s 1

sätestatud kaasaaitamiskohustus ja MKS § 150 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormis. Leian, et ka

vaidlusaluses asjas kohaldub kohtupraktikas väljendatud seisukoht, et kui maksuhaldur on

maksuotsuses asjaolude ja tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja eluliselt usutavalt

põhjendanud kahtlust maksukohustuslase osalemisest maksupettuses, viidates seejuures

maksukohustuse tekkimise õiguslikele alustele, läheb tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 järgi üle

maksukohustuslasele (RKHKo nr 3-3-1-65-14, p 9; RKHKo nr 3-3-1-33-14, p 11).

Kaasaaitamiskohustuse eesmärgiks on võimaldada maksuhalduril maksukohutuslase abiga

selgitada välja asjas kõik olulised tähendusega faktid ja tõendid. Kaasaaitamiskohustus nõuab

samas ka maksukohustuslaselt endalt teatud aktiivsust ja n-ö kaasamõtlemist (arvestades seejuures

konkreetse isiku teadmisi ja kogemusi) (TlnRnKo nr 3-16-1230, p 26). See oleks iseäranis oluline

just vaidlusaluses asjas, sest vastutusotsuse aluseks on äriühingu enda poolt deklareeritud, kuid

tasumata maksusumma, mille aluseks kaebaja poolt rahaliste vahendite väljaviimine.

31.5. Asjaolu, et XX vastutusmenetluse vältel ei astu samme, et neid väljamakseid tõendipõhiselt

selgitada või selgitada oma rolli juhatuse liikmena, tähendab, et asjaolude tõendamise riski kannab

just XX ise. Kaebaja poolt menetluses korralduste vaidlustamine ja selgitustaotluste esitamine on

küll oma menetluslike õiguste rakendamine, kuid olukorras, kus tõendite esitamata jätmine toob

kaasa asjaolude tõlgendamise kaebaja kahjuks, ei saa kaebaja tugineda MTA poolt

uurimiskohustuse rikkumisele. Võrreldes kaebuse esitamisega on muutnud ka kaebaja poolt

viidatud MTA 09.07.2019 korralduse nr 13-7/00984-36 õiguspärasust puudutava vaidluse

menetlusstaadium haldusasjas 3-19-1528. Jõustunud (14.04.2020) on Tallinna Ringkonnakohtu

lahend, milles kohus otsustas jätta XXi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

otsuse muutmata. Õiguspärase korralduse nõuetekohane täitamata jätmine annab veelgi kaalu

kaebaja poolt kaasaaitamiskohustuse rikkumisele.

31.6. Kaebaja poolt 24.04.2020 esitatud väited sellest, et ta asus korraldust täitma kohe, kui vaidlus

korralduse õiguspärasuse üle lõppes, on asjakohatud, kuna õiguspärase korralduse täitmatajätmine

kujutab

endast

kaasaaitamiskohustuse

rikkumist.

Muul

juhul

tekiks

olukord,

kus

maksukohustuslasel oleks võimalik haldusmenetluses õiguspäraste korralduste vaidlustamise läbi

maksumenetlust põhjendamatult viivitada. Alusetu on kaebaja 24.04.2020 seisukoht, nagu

välistaks MKS § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud vaikimisõiguse kasutamine maksukohustuslase

kaasaaitamiskohustuse. MKS § 64 lg 1 p 6 ei võta maksukohustuslaselt tõendamiskoormust

maksuõigussuhte aluseks olevate asjaolude suhtes (vt TlnRnKo nr 3-11-495, p 19; TlnRnKo nr 3-

3-19-2457

12(14)

14-50138, p 14; nr 3-11-2695, p 25). Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene

maksumenetluses tavapärasele teabe ja dokumentide esitamise nõudmisele (TlnRnKo nr 3-11-495,

p 19).

31.7. Märgin täiendavalt, et isegi kui kaebaja tõendeid aktsepteerida, ei ole siiski tegemist

raamatupidamise algdokumentidega, mis tõendaksid ettevõtluses kasutamist. Esiteks kajastab lisa

nr 8 üksnes raha väljaminekut. Teiseks ei ole lisas nr 9 raha väljaminek seotud konkreetsete arvete

või muuga, mille kaebaja oleks asja juurde esitanud.

32. Eeltoodud põhjustel ja MKS § 102 lg 1 p-le 2 tuginedes, ei saa kaebaja poolt 16.04.2020

esitatud arved mõjutada vastutusotsuse õiguspärasust. Kaebaja ei ole ära näidanud, et need ei

jäänud vastutusmenetluses esitamata vähemalt hooletusest. Nõustun ka MTA poolt 29.04 2020

täiendavates seisukohtades tooduga, et selgusetu on, miks oli kaebajal vaja 2017.a OÜ Viatern

pangakontolt sularaha suhteliselt väikeste summadena välja võtta selleks, et seda 2018.a lõpus ja

2019.a kasutada OÜ Viatern arvete sularahas tasumiseks. Samuti ei ole arvete puhul tuvastatav, et

kaebaja üldse kohtule 16.04.2020 esitatud arvete eest sularahas maksis ning kes oli kaebajalt

sularaha vastu võtnud isik. Ühtlasi on MTA toonud välja olulised puudused arvetel, vastuolud

arvete ja kassaaruande kuupäevades ja summades, mis annavad aluse kahelda esitatud

dokumentide tegelikus majanduslikus sisus.

33. Kaebaja ei ole vastutusmenetluses esitanud veenvat ja RPS nõuetele vastavat tõendit raha

ettevõtluse kasutamise kohta. Kaebaja üldsõnalised väited sellest, et raha liikus kassasse ei ole

tõendiks, mis raha ettevõtluses kasutamist kinnitada saaks. Rõhutan, et ettevõtluses kasutamisele

tuginemine eeldab MKS § 56 lg 2 alusel selle tagantjärgi kontrollitavust (TlnRnKo 3-15-3023, p

19; RKHKo nr 3-3-1-57-13, p 16; RKHKO nr 3-3-1-57-13, p 16; RKHKo nr 3-3-1-43-09, p 14).

Vaidlus puudub selles, et äriühing oli kõnealuste väljamaksete ajal kaebaja kontrolli all. Seega

lasus tehingute korrektse kajastamise kohustus justnimelt kaebajal enda. Kaebaja väited sellest, et

kaebaja tegevusvaldkonnas on sularahas tehingute tegemine tavapärane (kaebaja 31.12.2019

kaebus lk 3), ei väära tehingute, sh sularahas tehtavate tehingute, nõuetekohast dokumenteerimise

kohustust.

34. Kaebaja käitumismustri osas pean märkimisväärseks ühtlasi seda, et kaebaja viis rahalisi

vahendeid äriühingust välja (28 435 eurot), deklareerides samal ajal võrreldavas suurusjärgus

maksukohustusi (29 113,95 eurot), mille ta jättis tasumata. Minu hinnangul viitab ka see kaebaja

teadlikule tegevusele maksukohustuse tasumise vältimiseks ning seda ei saa pidada pelgalt

kokkusattumuseks olukorras, kus tõendid raha ettevõtluses kasutamise kohta täielikult puuduvad.

35. MKS § 40 lg-st 1 tulenevalt peab maksuhaldur vastutusotsuses näitama ära juhatuse liikme

süü vormi – kas tahtluse või raske hooletuse. Kaebaja täitis ainuisikuliselt juhatuse liikme

kohustusi. Olukorras, kus äriühingul on vaid üks vastutav seaduslik esindaja, on äriühingu tahtluse

ja seadusliku esindaja tahtluse väljaselgitamiseks olulised asjaolud valdavalt kokkulangevad.

Sellisel juhul seaduslik esindaja mitte üksnes ei taga esindatava kohustuste nõuetekohast täitmist,

vaid täidab neid kohustusi ise (RKHKo nr 3-3-1-23-12, p 15). Jättes tasumata deklareeritud

maksud, rikkus kaebaja MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustust tagada esindatava tasumiskohustus.

Kaebajale kui äriühingu ainsale juhatuse liikmele ei saanud olla teadmata kohustus tasuda

deklareeritud makse. Samuti pidi kaebaja teadma, et nende tasumata jätmine on õigusvastane (vt

ka TlnRnKo 3-18-1022, p 16). Tahtlust kinnitab vaidlusaluses asjas täiendavalt süstemaatiline raha

väljaviimine äriühingust, mis oma olemuselt saabki olla üksnes teadlik ja tahtlik tegevus maksude

tasumise vältimiseks.

Põhjusliku seoses tuvastamine

36. Põhjusliku seoses tuvastamisel on vaidlusaluses asjas peamiseks küsimuseks see, kas

maksuvõla tekkimine on põhuslikult seotud kaebaja poolt rahaliste vahendite väljaviimisega

3-19-2457

13(14)

(MTA seisukoht) või on maksuvõla tekkimise põhjuseks asjaolu, et OÜ Magma ei tasunud OÜ-le

Viatern õigeaegselt võlgnetavat summat (kaebaja seisukoht).

37. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet. Selle

põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma

esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada

elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse,

kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud,

pole isiku käitumine kahju põhjuseks (RKTKo nr 3-2-1-173-12, p 18 ja nr 3-2-1-42-16, p 19)

Põhjuslik seos ei pea avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid

võib seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas), mille isik oma kohustuste rikkumisega loob

(RKTKo nr 3-2-1-125-03, p 27; RKHKo nr 3-3-1-11-15, p 12). Põhjuslik seos ei pea VÕS § 127

lg 4 järgi olema alati vahetu, st tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu

tagajärg. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma kostjale etteheidetava teota ei oleks kahju

tekkinud (RKTKo 3-2-1-149-05, p 13).

38. Kaebaja poolt rahaliste vahendite väljaviimine toimus perioodil juuni 2017 kuni juuli 2018

summas 28 435 eurot. Deklareeritud maksukohustusi oli OÜ-l Viatern sama perioodi eest 29

113,95 eurot. Kasutades elimineerimismeetodit ja mõeldes ära rahaliste vahendite alusetu

väljaviimise nähtub, et äriühingul oleks olnud võimalik tasuda maksuvõlga vähemalt summas 28

435 eurot. MTA ongi kaebajale omistanud vastava summa osas vastutuse (vastutusotsus p 2.3, lk

7). Eelneva alusel saab jaatada, et kaebaja tegevuse tulemusel on tekkinud äriühingul maksuvõlg

summas 28 435 eurot.

39. Vastuseks kaebaja väitele, et maksuvõla tekkimise põhjuseks oli Magma OÜ poolt tasumata

summad, selgitan järgmist.

39.1. Eelnevalt tuvastasin, et juhul, kui kaebaja ei oleks äriühingust alusetult rahalisi vahendeid

välja viinud, oleks olnud äriühingul vahendeid maksuvõla tasumiseks. Seega tuleb lahendada

küsimus, kas OÜ Viatern võimalik nõue Magma OÜ vastu saab mõjutada eelnevalt tuvastatud

põhjuslikku seost.

39.2. MTA on asunud kohtumenetluses seisukohale, et OÜ Viatern OÜ nõue Magma OÜ vastu ei

ole tõendatud (MTA 28.02.2020 seisukoht p 2.1 lk 2). Möönan, et MTA väited on vastuolulised

ja uurimiskohustuse täitmata jätmisest tulenevalt ka tõendamata. Esiteks ei kajastu vastav

seisukoht vastutusotsuses ning puudub võimalus hinnata, kas ja millist sisulist analüüsi MTA

vastava nõudeõiguse osas vastutusmenetluses läbi viis. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et MTA

on siiski püüdnud OÜ Viatern maksuvõlga ka sisse nõuda enne vastutusotsuse tegemist, kuid

nõude arestimisest Magma OÜ suhtes loobuti, kuna võlgnik nõuet ei tunnistanud (MTA

12.02.2020 lisad nr 35-37). Seega vähemalt menetluse mingis faasis pidas MTA nõuet tõendatuks.

39.3. Ajutise halduri aruandes (MTA lisa nr 21) on nõuet Magma OÜ vastu peetud tõendatuks.

Määruses, millega tuvastatud pankrotimenetluse lõpetamine pankrotti välja kuulutamata

raugemise tõttu, on märgitud nimetatud nõudega seoses, et nõude sissenõudmine on seotud hagi

esitamisega, mida peaksid finantseerima võlausaldajad. Ehitusest tulenevate nõuetega seotud

kohtuvaidlused on keerulised ning hagi rahuldamise perspektiivi on seetõttu raske hinnata.

Eeltoodud asjaolul tuleb nõue konservatiivsuse põhimõttest lähtudes hinnata nulli (Harju

Maakohtu 18.06.2019 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-19-6321 – MTA 12.02.2020 lisa nr 3).

MTA-l on küll õigus pankrotihalduri aruandes ja kohtumääruses toodu tõendite alusel ümber

hinnata, kuid sellises olukorras tuleb esitada veenvad põhjendused, mis on ka tõenditega

kinnitatud. Hetkel ei ole vastutusotsuse pinnalt üheselt väljaloetav MTA seisukoht vastavasse

nõudeõigusesse puutuvalt. Seisukoha, et nõue pole tõendatud, on MTA esitanud alles

kohtumenetluses. Seda arvestades saab lugeda asjaolu tõendatuks kaebaja kasuks, kuna äratuntav

ei ole, et MTA oleks nendest põhjendustest vastutusmenetluses lähtunud. Arvestades, et tegemist

võib olla põhjusliku seoses ahelat mõjutava küsimusega saab seda pidada motiveerimis- ja

3-19-2457

14(14)

uurimiskohustuse rikkumiseks. See ei mõjuta aga lõppastmes vastutusotsuse õiguspärasust, sest

vastutusotsuses toodud ja selle aluseks olevate tõendite pinnalt on tuvastatav, et OÜ Viatern OÜ

võimalik nõue Magma OÜ vastu ei saa mõjutada kaebaja vastutust. Seda enam, et põhjusliku

seoses tuvastamisel on antud asjas oluline ka võimaliku nõudeõiguse tekkimise ajahetk, mis on

asjas määrava tähendusega.

39.4. OÜ Viatern nõudeõigus Magma OÜ vastu sai tekkida alles peale deklareeritud, kuid

tasumata maksukohustusi (maksustamisperioodi juuni 2017 kuni juuli 2018) ja rahaliste vahendite

väljaviimist (juuni 2017 kuni juuli 2018). Nimelt on vaidlusaluse nõudeõiguse tasumise tähtaeg

03.08.2018 (kaebaja 31.12.2019 esitatud lisa nr 2, arve nr 80). Selgitan, et kuna ka Magma OÜ

poolt võimaliku võlgnevuse tasumisel oleks äriühingul võimalik maksuvõlga tasuda, on tegemist

sisuliselt kahe üksteisele järgneva põhjusliku seose ahelaga. Samas tuleb arvestada siiski sellega,

et kui kaebaja ei ole äriühingust rahalisi vahendeid välja viinud, puuduks vajadus nõudeõiguse

mõju maksuvõla olemasolule hinnata. Seega järeldan, et maksuvõla olemasolu on siiski

põhjuslikult seotud kaebaja tegevusega äriühingust raha väljaviimise näol. Teisiti öeldes,

maksuvõlga ei ole ilma kaebajale etteheidetava teota – rahaliste vahendite väljaviimine – tekkinud.

Kõik järgnevad äriühingu tegevused oleksid küll võinud teoreetiliselt ka maksuvõlga vähendada,

kuid kaebaja tegevuse põhjuslikku seost maksuvõlaga see seeläbi ei elimineeri.

39.5. Kokkuvõtvalt tuleb jaatada kaebaja poolt rahaliste vahendite väljaviimise ja äriühingul

maksuvõla tekkimise ja selle tasumata jätmise vahel põhjuslikku seost.

Vastutus intressivõla eest

40. MKS § 32 järgi on maksuvõlg maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud

maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast

tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. Nõustun maksuhalduri

vastutusotsuses toodud seisukohaga et maksuvõlalt arvestatud tasumisele kuuluv intress on

olemuslikult lahutamatult seotud põhivõlaga, mis tähendab, et maksuvõla mittetasumine toob kaasa

intressivõla tekke. Kaebaja poolt maksuseaduste rikkumine on kaasa toonud ka intressivõla tekke

summas 9783,67 eurot, milles aluseks on põhivõlg summas 28 435 eurot (vastutusotsus p 2.3, lk

7; MTA 12.02.2020 lisad 4-7). Kaebajale kui äriühingu ainsale juhatuse liikmele ei saanud olla

teadmata kohustus tasuda ka tasumata maksukohustuselt intress. Samuti pidi kaebaja teadma, et

selle tasumata jätmine on õigusvastane, mistõttu on ka intressi tasumata jätmise osas tuvastatav

tahtlus. Järjepidev kohtupraktika kinnitab, et intressikohustus seondub konkreetse põhivõlaga,

seega laienevad vastavale intressikohustusele põhimaksu osas tuvastatud kaebaja vastutuse alused

(vt TlnRnKo nr 3-13-1600; p 18; 3-17-1898, p 25).

41. Kokkuvõtvalt on tõendatud, et XX vastustab tahtliku tasumiskohustuse rikkumise eest kokku

summas 38 218,67 eurot. Vastutusotsus on õiguspärane ja alused selle tühistamiseks puuduvad.

Menetluskulud

42. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). MTA ei ole

menetluskulude nõuet esitanud. Kaebus jäi kaebus täies osas rahuldamata, seega jäävad poolte

menetluskulud nende endi kanda

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma