3-19-1730/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

15.05.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1730

Haldusasi

Aktsiaselts Harku Karjäär kaebus tühistada Keskkonnaameti

03.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1761 ja Keskkonnaameti

13.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1898

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebuse esitaja: Aktsiaselts Harku Karjäär

Kaebaja esindajad: vandeadvokaat Martin Triipan, advokaat

Kristel Urke

Vastustaja: Keskkonnaamet

Kolmas isik: Balti Kivi OÜ, esindajad v.adv Aivar Pilv ja

v.adv Raini Nõu

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Keskkonnaameti 03.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1761

ja Keskkonnaameti 13.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1898.

2. Mõista Keskkonnaametilt Aktsiaselts Harku Karjäär kasuks menetluskulud kokku

summas 5240,37 eurot. Muus osas jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

15.06.2020.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg

1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna

Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 13.09.2019 saabus Tallinna Halduskohtule Aktsiaselts Harku Karjäär kaebus tühistada

Keskkonnaameti 03.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1761.

2. Ühes kaebusega esitas kaebaja kohtule taotluse peatada esialgse õiguskaitse korras

Keskkonnaameti 03.09.2019 korralduse nr 1-3/19/1761 kehtivus ning keelata Keskkonnaametil

kinnisasjal asukohaga Harjumaa, Saue vald, Hüüru küla, Lee (registriosa nr 13550602,

katastritunnus 72701:001:0177) kaevandamisloa taotlemise õiguse müügiks enampakkumist

läbi viia.

3. Tallinna Halduskohtu 13.09.2019 määrusega otsustas kohus võtta kaebuse menetlusse, viia

läbi eelmenetluse toimingud ning kohaldada HKMS § 252 lg 4 alusel esialgset õiguskaitset ja

peatada esialgse õiguskaitse korras Keskkonnaameti 03.09.2019 korralduse nr 1-3/19/1761

kehtivus ning keelata Keskkonnaametil kinnisasjal asukohaga Harjumaa, Saue vald, Hüüru

küla, Lee (registriosa nr 13550602, katastritunnus 72701:001:0177) kaevandamisloa taotlemise

õiguse müügiks enampakkumist läbi viia 30 päevaks ehk kuni 13.10.2019 (k.a.).

4. 16.09.2019 teatas kaebaja kohtule, et Keskkonnaamet on oma 13.09.2019 korraldusega nr 1-

3/19/1898 otsustanud muuta Keskkonnaameti 03.09.2019 korraldust nr 1-3/19/1761.

5. Seoses Keskkonnaameti 03.09.2019 korralduse muutmisega andis kohus oma 16.09.2019

kohtunõudega kaebajale võimaluse kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse täiendamiseks ning

määras ka vastustajale tähtaja esitada sisuline seisukoht kaebaja esialgse õiguskaitse taotlusele

ja selle täiendusele.

6. 18.09.2019 saabus kohtule kaebaja täiendatud kaebus, milles kaebaja palub: 1) tühistada

Keskkonnaameti 03.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1761 ja 13.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1898;

2) tühistada Keskkonnaameti 06.08.2019 korraldus nr 1-3/19/1570 ja 16.09.2019 käskkiri nr 1-

1/19/170 (vaideotsus).

Ühtlasi taotleb kaebaja täiendavalt Tallinna Halduskohtu poolt 13.09.2019 haldusasjas nr 3-19-

1730 kohaldatud esialgse õiguskaitse meetmele peatada Keskkonnaameti 13.09.2019

korralduse nr 1-3/19/1898 kehtivus.

7. 24.09.2019 määrusega otsustas Tallinna Halduskohus: 1) Rahuldada kaebaja taotlus kaebuse

muutmiseks osaliselt ja võtta menetlusse kaebuse täiendav nõue tühistada Keskkonnaameti

13.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1898. 2) Keelduda kaebuse nõude muutmisest järgmiste nõuete

osas: a) tühistada Keskkonnaameti 06.08.2019 korraldus nr 1-3/19/1570 ja b) tühistada

16.09.2019 käskkiri nr 1-1/19/170 (vaideotsus). 3) Vastustajal vastata täiendatud kaebusele

hiljemalt 14.10.2019. 4) Rahuldada kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus ja peatada

Keskkonnaameti 03.09.2019 korralduse nr 1-3/19/1761 ja Keskkonnaameti 13.09.2019

korralduse nr 1-3/19/1898 kehtivus kuni käesolevas haldusasjas tehtava lõpplahendi

jõustumiseni. 5) Jätta rahuldamata vastustaja taotlus kaasata menetlusse kolmanda isikuna Balti

Kivi OÜ (registrikood: 11368714).

8. Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2019 määrusega otsustas kohus: 1) Jätta Aktsiaseltsi Harku

Karjäär määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24. septembri 2019. a määruse

haldusasjas nr 3-19-1730 resolutsiooni punkt 2 muutmata. 2) Rahuldada Keskkonnaameti

määruskaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 24. septembri 2019. a määruse haldusasjas nr

3-19-1730 resolutsiooni punkt 5. 3) Kaasata haldusasja nr 3-19-1730 arutamisele kolmanda

isikuna Balti Kivi OÜ.

9. 19.02.2020 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

10. Kaebaja palub tühistada Keskkonnaameti 03.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1761 ja

Keskkonnaameti 13.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1898 alljärgnevatel põhjustel.

10.1. Kaebajal on kaevandamisloa saamiseks MaaPS § 53 lg 3 järgne eesõigus, millest

tulenevalt ei ole enampakkumise korraldamine lubatud

Maapõueseadusest tulenevalt on enampakkumist võimalik korraldada vaid MaaPS § 53 lg 5

sätestatud kindlatel alustel, mis üldistatult kujutavad endist olukordi, kus kellelgi ei ole maavara

kaevandamise eesõigust või on eesõiguste kollisioon. Käesoleval juhul on kaebajal eesõigus,

mis välistab enampakkumise korraldamise.

MaaPS § 53 lg 3 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata juhul on riigile kuuluva

maavara kaevandamise loa saamise eesõigus MaaPS §-s 68 nimetatud mäeeraldise laiendamise

nõuete kohaselt mäeeraldise laiendamise taotluse esitanud isikul. MaaPS § 68 lg 1 sätestab, et

kaevandamisloa omajal on õigus laiendada mäeeraldist piirnevale või lahusolevale

mäeeraldisele, kui olemasoleva loaga antud kaevandatavat maavara jätkub kuni viieks aastaks.

Kaebajale on väljastatud maavara kaevandamise luba nr KMIN-086 (lisa 7, I, tl 21-22p), mille

mäeeraldis kattub aktiivse varu plokkidega 9 ja 26. Seisuga 31.03.2019 oli Harku II karjääri

kaevandatava varu jääk plokis 26 aT 102,897 tuh m3 ja plokis 9 aP 82,46 tuh m3 (kokku 185,357

tuh m3). Kuna viimasel viiel aastal on kaevandatud mäeeraldisel keskmiselt 68 tuh m3,

ammendub varu vähem kui kolme aasta jooksul. Seega jätkub antud juhul kaebajal olemasoleva

loaga, s.o loaga nr KMIN-086, antud kaevandatavat maavara vähem kui viieks aastaks.

Võttes arvesse, et kaebaja loaga nr KMIN-086 antud kaevandatavat maavara jätkub vähem kui

viieks aastaks ja et 31.05.2019 kirjas (I, tl 13) on Keskkonnaamet möönnud, et „Harku II

lubjakivikarjääri taotlus vastab mäeeraldise laiendamise nõuetele“, on antud juhul täidetud

MaaPS § 53 lg 3 eeldused. Kaebajal on Lee kinnistule kaevandamisloa saamiseks eesõigus.

Kaebajale jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel on Keskkonnaamet jätnud kaebaja

eesõiguse tähelepanuta ning otsustanud korraldada Lee kinnistu võõrandamiseks

enampakkumise. MaaPS § 53 lg 5 näeb ette kolm erinevat olukorda, mil isik, kelle

kaevandamisloa taotlust edasi menetletakse, selgitatakse välja enampakkumise korras.

Käesolevas olukorras ei ole tegemist mitte ühegi MaaPS § 53 lõikes 5 nimetatud

enampakkumise korraldamise alusega. Seejuures puudub vaidlus, et Balti Kivi OÜ ei ole

esitanud MaaPS § 68 lg 1 mõttes taotlust mäeeraldise laiendamiseks (MaaPS § 53 lg 5 p 1).

Järelikult kohaldub kaebaja MaaPS § 53 lg 3 järgne eesõigus ning enampakkumist ei ole

Keskkonnaametil õigust korraldada ning vaidlustatud korraldus on õigusvastane.

10.2. MaaPS § 53 lg 3 järgne eesõigus on konkreetse kaevandamisloaga seotud õigus

Vaidlustatud korraldusest ei selgu, millistel kaalutlustel leiab vastustaja, et kaebajal puudub

eesõigus, kuigi varem oli vastustaja eesõigust tunnistanud (I, tl 13). Keskkonnaameti 6. augusti

2019 kirja (I, tl 14-15) punktist 2.1.2 võib tuletada, et Keskkonnaamet on ilmselt antud juhul

kohaldanud tõlgendust, mille järgi puudub kaebajal MaaPS § 53 lg 3 järgne eesõigus, sest

kaebajale väljastatud kaevandamislubadega antud kaevandatud maavara jätkub enamaks kui

viieks aastaks. Selline MaaPS § 68 lg 1 koostoimes § 53 lõikega 3 tõlgendus on ebaõige.

Esiteks tuleneb MaaPS § 53 lg 3 ja MaaPS § 68 lg 1 koostoimes grammatilisest tõlgendamisest,

et eesõigus on isikul juhul, kui talle väljastatud konkreetse loaga antud kaevandatavat maavara

jätkub kuni viieks aastaks. Nimetatud sätted ei anna võimalust hinnata, kas kõikide

kaevandamisloa omajale väljastatud lubade alusel on tal võimalik kaevandada maavara kauem

kui viis aastat või kas konkreetse maardla piires väljastatud kõikide lubade alusel jätkub

kaevandatavat maavara kauemaks kui viieks aastaks. Seejuures sätestab MaaPS § 68 lg 2, et

mäeeraldist võibki laiendada ainult maardla piires, kus asub loale kantud mäeeraldis. Ka

siinkohal ei ole sätestatud lisatingimust, et juhul, kui laiendamine toimub ühe maardla piires,

peaks MaaPS § 68 lg 1 sisustamisel arvesse võtma kõiki isikule sellele maardlale antud

kaevandamislube. Niisiis, kehtiva regulatsiooni järgi, kui kaevandamisloa omajale on

väljastatud kaevandamisluba, mille alusel kaevandatavat maavara jätkub vähemaks kui viieks

aastaks, ja ta esitab nõuetekohase taotluse, on isikul MaaPS § 53 lg 3 järgne eesõigus. Eesõigus

ei sõltu sellest, kui kaua on kaevandamisloa omajal võimalik kaevandada talle väljastatud teiste

kaevandamislubade alusel.

Tõlgendus, mille järgi tuleb arvesse võtta kõiki isikule väljastatud kaevandamilubasid, ei ole ka

kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-26-16 tehtud otsuse punktis 35

märkinud: „Kolleegium ei nõustu ka halduskohtu tõlgendusega, mille kohaselt MaaPS § 301 lg

1 käsitleb üksnes olukorda, kus kaevandajale kokku kaevandada antud põlevkivivaru

ammendub viie aasta jooksul. Sättes on selgelt käsitletud konkreetse kehtiva loaga antud

kaevandatavat maavaravaru, mitte kaevandajale kõigi lubadega kokku antud maavaravaru.“

Kuigi nimetatud Riigikohtu otsus puudutab varem kehtinud maapõueseaduse põlevkiviga

seonduvat regulatsiooni, on praegu kehtiva maapõueseaduse seletuskirjas viidatud, et MaaPS §

68 lg 1 katab nii varem kehtinud maapõueseaduse §-i 30 (mis reguleeris mäeeraldise

laiendamist olukorras, kus maavaravaru jätkus kuni viieks aastaks) kui ka §-i 301 (mis reguleeris

olukorda, kus olemasoleva loa alusel kaevandatavat põlevkivi jätkus kuni viieks aastaks)

Maapõueseadus 213 SE. Seletuskiri maapõuseaduse eelnõu juurde, lk 48). Seejuures on kehtiva

maapõueseaduse seletuskirjas ka viidatud, et maapõueseaduse varem kehtinud redaktsiooni §

301 lõike 1 järgne eelisõigus on nüüd reguleeritud MaaPS § 53 lõikes 3. (vt Maapõueseadus

213 SE. Seletuskiri maapõuseaduse eelnõu juurde, lk 48) See tähendab, et kehtiv regulatsioon

ei erista eesõigust põlevkivi ja teiste maavaravarude osas, mistõttu tuleb MaaPS § 53 lg 3 järgset

eesõigust kohaldada kõikide maavaravarude suhtes ühtmoodi.

Seletuskirjas on ka märgitud, et uuest maapõueseadusest MaaPS § 301 ärajätmine sisulist

muutust kaasa ei too, kuivõrd see on eelnõukohase seaduse § 68 (eelnõus § 67) lõikega 1

hõlmatud. Kuivõrd eelnõuga sisulist muutust ei kavandatud ja Riigikohus oli MaaPS § 301

kohta oma tõlgenduse andnud, siis on antud juhul õige lähtuda Riigikohtu seisukohast, et

olukorras, kus on küsimuse all kaevandajale kaevandada lubatud maavaravaru ammendumine

kuni viie aasta jooksul, tuleb hinnata konkreetse kehtiva loaga antud kaevandatavat

maavaravaru, mitte kaevandajale kõigi lubadega kokku antud maavaravaru.

Lisaks on MaaPS § 68 lg 1 tõlgendamine viisil, mille järgi tuleb hinnata ühe konkreetse kehtiva

loa järgset maavaravaru, loogiline ka seetõttu, et kaevandamisloa omajale väljastatud erinevad

kaevandamisload sisaldavad tavaliselt erinevaid tingimusi ja ka erinevaid, iseseisvaid

kohustusi. Nii on näiteks kaevandamisala korrastamine selgelt seotud konkreetse loaga ega ole

üks ühtne kohustus kõikide kaevandamislubade peale, mis tõusetuks alles viimase loa kehtivuse

lõppemisel. Samamoodi on teataval määral erinevad kaebajale Harku lubjakivimaardlas

väljastatud lubade tingimused. Siit tulenevalt ei oleks põhjendatud olukord, kus ühest küljest

nõutakse kaevandajalt ühes maardlas erinevate lubade alusel erinevate kohustuste ja tingimuste

täitmist, kuid teisest küljest tõlgendatakse kaevandajale ebasoodsalt sätteid, mis kaevandajale

teatud olukordades kaevandamiseks eesõiguse annavad.

Arvestada tuleb sellegagi, et kaevandamisloa saamise eesõigus (MaaPS § 53 lg 3, § 68 lg 1) on

teatud kaevandamisloaga kaasnev õigus. Kaevandamisluba on omakorda iseseisvalt

võõrandatav õigus ning loa saab ümber registreerida teise isiku nimele (MaaPS § 73). Seega,

kaevandamisluba oma olemuselt ei ole isikuga lahutamatult seotud õigus (TsÜS § 6 lg 1).

Kaebaja leiab, et kui kaevandamisluba ei ole isikuga seotud õigus, siis ei ole loogiline, et

kaevandamisloaga kaasneva õiguse (antud juhul uue kaevandamisloa saamise eesõiguse)

realiseeritavus sõltuks sellest, milliseid kaevandamislube oma parasjagu kaevandamisloa

omajal veel konkreetsel ajahetkel olemas. Kokkuvõttes on kaebaja seisukohal, et eesõiguse

olemasolu hindamisel ei oma teiste kaevandamislubade olemasolu õiguslikku tähtsust ning

nende järgseid varusid ei ole alust arvesse võtta.

Eelevat arvesse võttes on kaebajal Lee kinnistu suhtes kaevandamisloa saamise eesõigus.

Keskkonnaameti 03.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1761, millega Keskkonnaamet otsustas Lee

kinnistu enampakkumisel võõrandada, on õigusvastane ning tuleb tühistada. Jätkata tuleb

üksnes kaebaja taotluse menetlust.

Kaebaja märgib, et vastustaja ja kolmas isik leiavad, et MaaPS § 53 lg 3 ja § 68 lg 1 koostoimes

ei võimalda taotleda kaevandamisloa laiendamist olukorras, kus konkreetse taotletava

kaevandamisloa alusel jätkub kaevandatavat maavaravaru kuni viieks aastaks, vaid üksnes

olukorras, kus vähem kui viieks aastaks jätkub kaevandatavat maavaravaru kõikide isikule

mäetehniliselt ühes karjääris antud kaevandamislubade alusel. Selline vastustaja ja kolmanda

isiku seisukoht ei ole õige ja põhjendatud, sest seda ei tulene seaduse sõnastusest, seaduseelnõu

seletuskirjast ega kohtupraktikast. See ei vasta ka varasemale haldusorganite praktikale.

On tähelepanuväärne, et kuigi nii kolmas isik kui ka vastustaja kasutavad oma

menetlusdokumentides läbivalt väljendeid „mäetehniliselt ühtne karjäär“, „kaevandamine

mäetehniliselt ühine“ ja „ühe maardla piires jätkuv kaevandatav varu“, ei ole selliseid

väljendeid kasutatud mäeeraldise laiendamist puudutavas MaaPS §-s 68 ega eesõigust

puudutavas MaaPS § 53 lg-s 3. Kehtiv regulatsioon ei näe ette, et arvesse peaks võtma, kas ja

kus on laiendamist taotlevale isikule veel kaevandamislubasid väljastatud või kas ta kaevandab

mäeeraldistel „mäetehniliselt ühtselt“ või mitte. Selliseid viiteid ei leia ka MaaPS eelnõu

seletuskirjast. Nii kehtiv regulatsioon kui MaaPS seletuskiri viitavad üksnes konkreetsele

kaevandamisloale, mille alusel jätkub kaevandatavat maavaravaru vähem kui viieks aastaks.

Seega on vastustaja ja kolmas isik omistanud MaaPS § 53 lg 3 koostoimes MaaPS § 68 lg-ga 1

meelevaldselt sellise sisu, mis toetab küll nende seisukohta, et vaidlusaluses olukorras tuleks

korraldada enampakkumine, kuid millist sisu nendele sätetele tegelikult kehtivast õigusest anda

ei saa. Vaatamata kaevandamislubade arvule, mis isikule on antud, ei toimu kaevandamine

ühiselt, vaid iga kaevandamisloa alusel eraldi vastavalt konkreetse loa tingimustele.

Kaebaja arvates ei ole õige kolmanda isiku väide, nagu juhul, kui MaaPS § 68 lg 1 alusel

taotletakse mäeeraldise laiendamist ja kui isikule on antud mitu kaevandamisluba samas

maardlas, tuleb arvesse võtta, millise loa alusel on kaevandatavat maavaravaru kõige rohkem.

Samamoodi ei ole õige kolmanda isiku tõlgendus, nagu MaaPS § 68 lg 1 kohalduks üksnes

juhul, kui isikule ongi antud ainult üks kaevandamisluba. Selline seaduse tõlgendus läheb

vastuollu kaevandamissektori tavapraktikaga ja on täielikus vastuolus Riigikohtu seisukohaga

(3-3-1-26-16, p 35). On tavapärane, et kaevandajale kuulub rohkem kui üks kaevandamisluba

korraga. Seega ei ole kolmanda isiku tõlgendus ilmselgelt õige juba sellel põhjusel. Lisaks,

kuna MaaPS § 69 näeb ette võimaluse liita sama maardla piires antud kaevandamislubasid, on

seadusandja möönnud, et ka kaevandamisloa laiendamisel võib isikule kuuluda mitu

kaevandamisluba, kuid ei ole piiranud MaaPS § 68 lg-s 1 kaevandamisloa laiendamist sellisele

olukorrale.

Kaebaja ei nõustu sellise kolmanda isiku käsitlusega, et eesõiguse andmisel on seadusandja

eesmärk olnud soodustada üksnes isikut, kelle õigusi on mingil viisil ja mahus piiratud.

Kaebaja ei nõustu ka vastustaja seisukohaga, et õiguslikult korrektne oleks, kui kaevandaja,

omades ühes maardlas mitut kaevandamisluba, taotleks MaaPS § 69 alusel nende liitmist.

Kaevandamislubade liitmine on vabatahtlik.

Kaebaja on seisukohal, et korrastamisprojektiga seonduvad asjaolud ei seondu MaaPS § 68 lg

järgse

kaevandamisloa

laiendamise

küsimusega.

Samas

selgitab

kaebaja,

et

korrastamisprojekti kõik osad koostati eraldi ning kaevandamislubade järgseid alasid on ka

korrastamisprojektis käsitletud eraldi aladena. Algselt koostati korrastamise n-ö põhiprojekt

ning järgmiste mäeeraldiste avamisega koostati korrastamisprojektid lisadena algsele

põhiprojektile. Seega ei ole kaevandamislubade järgseid alasid põhimõtteliselt ühe alana

käsitletud. Samas, nagu öeldud, korrastamise lahendamine ühtselt või eraldi, on seotud hoopis

karjääri korrastamisega seotud asjaoludega ning ei oma mingit seost karjääri tööaegse

käitamisega ega karjääri laiendamisega.

Kaebaja märgib vastuseks vastustaja seisukohtadele, et laiendamiseks taotletav mäeeraldis võib

olla laiendatavast mäeeraldisest ka lahusolev. Seadus ei sätesta laiendatavale mäeeraldisele

asukohanõudeid ega näe ette, et kui mõne kaevandamisloa järgne mäeeraldis asub laiendusele

füüsiliselt lähemal, ei võiks kaugemal asuvat kaevandamisluba laiendada.

Kaebaja viitab veel, et samasse maardlasse mitme kaevandamisloa andmine on olnud loa andja

tavapraktika ning ei ole õigusvastane. Samuti ei ole kaebajal samas maardlas mitu

kaevandamisluba mitte ühe kaevandamisloa jagamise tulemusena, vaid talle on selliselt

erinevad load erinevate menetluste käigus antud. Seega on vastustaja poolt pahatahtlik viidata

kaebaja tegevusele kui skeemitamisele. Vastustaja on ise kaevandamisload selliselt väljastanud.

Teiseks ei ole ühe kaevandamisloa osadeks jagamine kehtiva õiguse järgi võimalik, mistõttu on

vastustaja väide ka sisuliselt põhjendamatu.

Kaebaja toob välja, et õigusnormid on eri maavarade kohta (sh põlevkivi ja lubjakivi kohta)

täpselt samad ning seaduses puudub alus tõlgendada norme erinevalt sõltuvalt maavara liigist.

Kokkuvõtlikult ei lükka ükski vastustaja ega kolmanda isiku väide ümber tõsiasja, et MaaPS §

68 lg 1 koostoimes § 53 lg-ga 3 tuleb tõlgendada selliselt, et kui isikule antud kaevandamisloa

alusel jätkub kaevandatavat maavaravaru alla viieks aastaks, on isikul õigus taotleda

mäeeraldise laiendamist ning sellise nõuetekohase taotluse korral on tal eesõigus laienduse

saamiseks.

Kaebaja soovib lisada, et kui seadusandja oleks soovinud kehtestada sellist regulatsiooni, nagu

vastustaja ja kolmas isik püüavad väita, oleks vastavad normid seda pidanud kajastama,

sealhulgas peaks lahendama erinevaid üksikküsimusi, mida praegu ei ole lahendatud.

10.3. Kaebaja leiab, et Keskkonnaamet on enampakkumise korraldamise otsustamisel

rikkunud menetlusreegleid

08.05.2019 esitas kaebaja Keskkonnaametile taotluse Harku II lubjakivikarjääri mäeeraldise

maavara kaevandamise loa muutmise taotluse sooviga saada maavara kaevandamise luba Lee

kinnistule. Taotluse seletuskirjas (I, tl 7-12p) on kaebaja selgitanud, et taotleb kaevandamisluba

Lee kinnistule MaaPS § 68 lg 1 alusel. Arvestades et MaaPS § 53 lg 3 teeb otseviite MaaPS §-

le 68, on kaebaja sisuliselt esitanud taotluse MaaPS § 53 lg 3 järgse eesõiguse kasutamiseks.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 kohustab enne haldusakti andmist haldusorganit

andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja

kohta oma arvamus ja vastuväited. HMS § 40 lg 2 sätestab täiendavalt, et enne menetlusosalise

suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma

talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.

Keskkonnaameti ja kaebaja esindajate 02.09.2019 kohtumise tulemusena jäi kaebajale arusaam,

et tema poolt kohtumisel esitatud väiteid eesõiguse kohta võetakse edaspidisel tegutsemisel

kaalumisele. Omakorda teavitas kaebaja vastustajat, et kavatseb lähipäevil esitada vaide

06.08.2019 kirjale, esitades seal oma kirjalikud väited muu hulgas eesõiguse kohta. Samuti

kujunes kaebajal arusaam, et enne enampakkumise korraldamise otsustamist toimub kaebaja ja

Keskkonnaameti vahel veel kirjalik kommunikatsioon. Sellist võimalust kaebajale enne

03.09.2019 enampakkumise korraldamist puudutava korralduse tegemist ei antud. Kaebaja

leiab, et tehes otsuse enampakkumise väljakuulutamiseks, mis sisuliselt välistab eesõiguse

realiseerimise, pidanuks vastustaja ära ootama kaebaja kirjalikud seisukohad, mida kaebaja

plaanis lähipäevil kõneks olnud teemas esitada.

Samuti on Keskkonnaamet rikkunud HMS § 56 lg 1 järgset põhjendamiskohustust. HMS § 56

lg 1 järgi peavad kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema

kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele

kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Puudub vaidlus, et kaebaja on

taotlenud MaaPS § 68 lõikele 1 tuginedes mäeeraldise laienemist, lähtudes oma MaaPS § 53 lg

3 järgsest eesõigusest. Ka Keskkonnaamet oli oma 31.05.2019 kirjas (I, tl 13), millega lõpetas

Balti Kivi OÜ kaevandamisloa taotluse menetluse, seisukohal, et Balti Kivi OÜ taotlust ei ole

võimalik menetleda, sest antud olukorras kuulub kaebajale MaaPS § 53 lg 3 järgne eesõigus.

06.08.2019 korralduses (I, tl 14-15), millega Keskkonnaamet oma 31.05.2019 kirja tühistas,

ega ka 03.09.2019 (I, tl 19-20p) enampakkumise korraldamist puudutavas korralduses ei ole

Keskkonnaamet põhjendanud ega selgitanud, millisel õiguslikul ja faktilisel alusel

Keskkonnaamet leiab, et kaebajal ei ole MaaPS § 53 lg 3 järgset eesõigust. Samuti ei ole

Keskkonnaamet oma 03.09.2019 korralduses käsitlenud mitte ühtegi kaebaja poolt 02.09.2019

kohtumisel suuliselt esitatud väidet ega selgitust eesõiguse olemasolu kohta. Muu hulgas

selgitas kaebaja esindaja M. Triipan ka 02.09.2019 kohtumisel Keskkonnaametile eespool

viidatud Riigikohtu lahendit asjas nr 3-3-1-26-16 ja asjaolu, et eesõigust tuleb hinnata ühe loa

põhiselt, kuid nimetatud kaebaja argument on Keskkonnaameti 03.09.2019 korralduses

täielikult käsitlemata.

Eelnevast tulenevalt on kaebaja seisukohal, et Keskkonnaameti 03.09.2019 korraldus

enampakkumise korraldamise kohta on õigusvastane ka haldusmenetluse reeglite rikkumise

tõttu.

10.4. Tagatisrahaga seotud rikkumised

MaaPS § 34 lg 7 (§ 54 lg 8) võib tagatisraha olla kuni 1600 eurot ja määratud tagatisraha on

iseenesest selles vahemikus. Vaidlustatud korralduses aga ei ole mingilgi määral põhjendatud,

miks on määratud maksimaalne tagatisraha, millega on rikutud põhjendamiskohustust.

Kaebaja arvates aga rikub selgelt ja drastiliselt kaebaja õigusi määratud ebamõistlikult lühike

tähtaeg. Pakkumised tuleb esitada 23.09.2019, kuid mingil arusaamatul põhjusel on vastustaja

pidanud vajalikuks nõuda tagatisraha maksmist juba 13.09.2019. Kaebaja ei oska näha mingit

ratsionaalset põhjust, miks oli vaja nõuda tagatisraha maksmist 10 päeva enne pakkumiste

esitamise tähtpäeva. Kuna 10 päeva varasemaks tagatisraha maksmise nõudmiseks põhjendust

ei ole, on kaalutlusreegleid rikutud.

Lisaks tuleb arvestada sellegagi, et tagatisraha ei ole mingi suvaline rahasumma, vaid kui isik

peab maksma tagatisraha enampakkumisel, siis selle kaotuse riski tõttu peab ta sisuliselt

tagatisraha maksmise hetkeks olema olukorda hinnanud ja otsustanud, et ta teeb pakkumise ja

võtab sellega seotud kohustused pakutud summa riigile maksta. Seega, enne tagatisraha

maksmist peab pakkuja otsustama, kas enampakkumisel osaleda või mitte ehk kas teha

pakkumine. Seega, sisuliselt on tagatisraha maksmise aeg ka ajaks, mil peab langetama otsuse

enampakkumisel osaleda.

Vastustajal tuli arvestada ka sellega, et kulub mingi aeg, mil huvitatud isikud Ametlikest

Teadaannetest enampakkumise teate leiavad ja sellega tutvuvad.

10.5. Kaebaja leiab, et Keskkonnaameti 13.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1898 on

õigusvastane ja tuleb tühistada

Tallinna Halduskohus kohaldas 13.09.2019 käesolevas haldusasjas esialgset õiguskaitset,

peatades vaidlustatud korralduse nr 1-3/19/1761 kehtivuse ja keelates Keskkonnaametil viia

enampakkumist läbi kuni 13.10.2019.

13.09.2019 korraldusega muutis Keskkonnaamet oma 03.09.2019 korralduses nr 1-3/19/1761

sätestatud enampakkumisest osavõtmiseks pakkumiste esitamise tähtaega 03.10.2019,

tagatisraha maksmise tähtaega 03.10.2019 ja pakkumiste avamise tähtaega 10.10.2019. Võttes

arvesse, et halduskohus oli esialgse õiguskaitse määrusega keelanud Keskkonnaametil

enampakkumist läbi viia kuni 13.10.2019, rikub selline enampakkumise läbiviimise tähtaegade

muutmine selgelt halduskohtu 13.09.2019 esialgse õiguskaitse määrust.

Keskkonnaameti 13.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1898 õigusvastane juba ainuüksi seetõttu, et

Keskkonnaamet ei järginud esialgse õiguskaitse määrust.

Kaebaja on aga lisaks seisukohal, et isegi, kui kohus peaks leidma, et vastustaja 13.09.2019

korraldus ei ole iseenesest õigusvastane esialgse õiguskaitse määruse rikkumise tõttu või

vastustaja võis seda anda ka esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal, on see korraldus ometi vahetult

seotud Keskkonnaameti 03.09.2019 korraldusega nr 1-3/19/1761, mis on kaebaja hinnangul

õigusvastane varasemas kaebuses esitatud motiividel. Kuna 13.09.2019 korraldus on sisuliselt

03.09.2019 korraldusega põhiregulatsiooniga seotud haldusakt, mis on samamoodi suunatud

alusetult enampakkumise läbiviimisele, on see korraldus samuti õigusvastane ja tuleb tühistada,

seejuures vastavalt samadel motiividel, mis puudutavad 03.09.2019 korraldust.

10.6. Kaebaja selgitab, et tal jätkub kaevandamisloa KMIN-086 alusel kaevandatavat

maavaravaru lühemaks perioodiks kui viis aastat

Esiteks on kaebaja toonud oma kaevandamisloa KMIN-086 laiendamise taotluses esile

maavaravaru seisuga 31.03.2019. Kaebuse punktis 15 on seda ka selgitatud järgmiselt:

„Kaebajale on väljastatud maavara kaevandamise luba nr KMIN-086, mille mäeeraldis kattub

aktiivse varu plokkidega 9 ja 26. Seisuga 31.03.2019 oli Harku II karjääri kaevandatava varu

jääk plokis 26 aT 102,897 tuh m3 ja plokis 9 aP 82,46 tuh m3 (kokku 185,357 tuh m3). Kuna

viimasel viiel aastal on kaevandatud mäeeraldisel keskmiselt 68 tuh m3, ammendub varu vähem

kui kolme aasta jooksul.“ Niisiis on selgelt esile toodud jääkvaru ja selle ammendumise aeg.

Teiseks on oluline, et vastustaja ei ole kordagi nimetatud andmeid kahtluse alla seadnud ega

väitnud, et maavaravaru jätkub laiendataval mäeeraldisel kauemaks kui viieks aastaks.

Vastupidi, 31.05.2019 kirjas on vastustaja selgelt leidnud, et kaebaja kaevandamisloa KMIN-

086 laiendamise taotlus on nõuetekohane ning kaebajal on MaaPS § 53 lg 3 koostoimes § 68

lg-ga 1 alusel eesõigus Lee kinnistule mäeeraldise saamiseks. Seega on vastustaja varasemalt

selgelt aktsepteerinud, et kaevandamisloa KMIN-086 alusel jätkub kaevandatavat maavaravaru

MaaPS § 68 lg 1 mõttes lühemaks perioodiks kui viieks aastaks (ja ühtlasi on vastustaja veel

2019. aasta maikuus aktsepteerinud ka kaebaja eesõigust). Seega puudub kaebaja ja vastustaja

vahel vaidlus, et (jättes kõrvale küsimuse kaebaja eesõigusest) kaevandamisloa KMIN-086

alusel iseenesest ei jätku kaevandatavat maavaravaru kauemaks kui viieks aastaks. Nagu

kolmas isik on oma kaebuse vastuses õigesti märkinud, on ka Maa-amet nõustunud, et

kaevandamisloa KMIN-086 alusel ammendub maavaravaru kiiremini kui viie aastaga.

Käesoleva haldusasja raames vaidlustatud korraldustes ega kaebuse vastuses vastustaja ka ei

tugine sellele, justkui kaevandamisloa KMIN-086 alusel jätkuks varusid rohkemaks kui viieks

aastaks.

Kaebaja toob välja, et tegelikult puudub kolmanda isiku poolt kaebuses viidatud vastuolu

kaebaja esitatud andmete ja vastustaja poolt 31.05.2019 kirjas nimetatud asjaolude vahel. Kui

kaebaja tõi oma kaevandamisloa muutmise taotluses esile konkreetsed arvandmed ja varu

ammendumise tähtaja vastavalt keskmistele aastastele kaevandamismahtudele, on vastustaja

oma 31.05.2019 kirjas üksnes tsiteerinud MaaPS § 68 lg-t 1, mitte väitnud, et kaevandamisloa

KMIN-086 alusel jätkub kaevandatavat maavaravaru viieks aastaks.

Kaebaja viitab andmete usaldusväärsuse selgituseks, et kaebajal on kohustus esitada igas

kvartalis kaevandatud mahtude kohta aruanded ja deklaratsioonid. Seejuures on kaevandatavad

aastamahud kontrolli all iga mäeeraldise ja kaevandamisloa kohta. Kaebajal on kohustus esitada

aruanded ja deklaratsioonid Keskkonnaameti e-keskkondade kaudu ning need andmed on teada

ka Maa-ametile. Samuti on muu hulgas maavaravarude koondbilansid kõigile kättesaadavad

Maa-ameti Geoportaali kaudu.

Seda, kui kauaks jätkub teatud ajahetkel maavaravaru, hinnatakse vastavalt parasjagu

olemasolevale jääkvarule ja varasemate aastate keskmistele kaevandatud mahtudele.

Kaevandamisloal märgitud loa kehtivusaeg on kuupäev, mis on hinnatud loa andmise ajal

viimaseks tähtajaks, millal varu peaks ammenduma ja mille jooksul peab mäeeraldis olema

korrastatud (MaaPS § 84 lg 2). See aga ei tähenda, et varu ei võiks ega saaks ammenduda

kiiremini.

Ebaõige on ka kolmanda isiku väide, nagu kaebaja oleks rikkunud iga-aastaseid

kaevandamismahtusid, juhul kui maavaravaru ammendub kiiremini kui viie aastaga. Kaebaja

juhib tähelepanu, et esiteks ei ole märgitud kaevandamisloal KMIN-086 aastas kaevandada

lubatavat maksimummahtu. Kaevandamisloal on märgitud maavara kaevandamise keskmine

aastamäär, milleks on 100 000 m3. Kuigi nimetatud kaevandamisluba on praegusel kujul

tähtajaga kümme aastat (antud 21.08.2015 kehtivusega kuni 21.08.2025), oleks juhul, kui

kaebaja oleks igal aastal kaevandanud 100 000 m3 maavara, varu ammendunud juba umbes viie

aastaga ehk aastaks 2020. Niisiis on ebaõiged kõik kolmanda isiku spekulatsioonid

kaevandamismahtude rikkumise kohta ning asjaolu kohta, nagu maavaravaru ei saaks

ammenduda enne kaevandamisloa lõppemist.

Kaebaja selgitab täiendavalt, kuidas on antud juhul võimalik leida, et kaevandamisloa KMIN-

086 alusel jätkub kaevandatavat maavaravaru vähem kui viieks aastaks. Kaevandamisloa

KMIN-086 järgselt oli algne kaevandatav varu 542 373 m3. 2018 maavarade koondbilansi järgi

(II, tl 24) oli 2018. aasta lõpu seisuga jääkvaru umbes 213 600 m3. 2019. aasta I kvartalil

kaevandati veel 28 235 m3 (II, tl 25-26) ja seega 2019. aasta märtsi lõpuks oli jääkvaru umbes

185 400 m3. Praeguseks, st 2020. aasta I kvartalis on jääkvaru umbes 176 000 m3.

Kui lähtuda üksnes kaevandamisloal KMIN-086 märgitud andmetest, mille järgi on loa alusel

kaevandamise keskmine määr 100 000 m3, jätkuks varu umbes 1,8 aastaks. Kui lähtuda

varasemate aastate, s.o perioodi 2015–2018 tegelikust keskmisest kaevandatud mahust (II, tl

27), mis on umbes 82 600 m3 ((10750+6157+177168+136151)/4), siis jätkus varu umbes 2,2

aastaks ehk ilmselgelt vähem kui viieks aastaks. Laiendamise taotluse seletuskirjas oli lähtutud

keskmisest kaevandamismäärast 68 000 m3 ning selle järgi jätkub varu 185/68=2,7 aastaks.

Kõigi nende arvutuste järgi jätkub varusid igatahes vähem kui kolmeks aastaks ja kindlasti

vähem kui MaaPS § 68 lg 1 järgi ette nähtud viieks aastaks.

Seoses kolmanda isiku spekulatsiooniga, et Harku II karjääris võiks olla täiendavaid aktiivse

varu plokke peale plokkide 9 ja 26, selgitab kaebaja, et Harku II karjäär kattub üksnes aktiivse

varu plokkidega 9 ja 26. Jääkvaru arvestamisel on võetud arvesse mõlemas plokis sisalduvat

maavaravaru. Ühtlasi nähtub Maa-ameti Geoportaalist kättesaadavast infost, et mäeeraldis

koosneb plokkidest 9 ja 26 (II, tl 28).

10.7. Kaebaja märgib veel, et vaidlustatud korraldused on haldusaktid (tegemist ei ole

toiminguga). Seega tuli nende andmisel järgida HMS-i järgseid haldusakti õiguspärasuse

nõudeid. Muu hulgas pidi vastustaja teostama kaalutlusõigust ja tagama ärakuulamisõiguse.

10.8. Kaebaja palub vastustajatel mõista välja menetluskulu summas 11 113,89 eurot sh

(riigilõiv kokku sumas 30 eurot) vastavalt menetluskulude nimekirjale (II, tl 8-15p).

VASTUSTAJA SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED

11. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta kaebuse

rahuldamata. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

11.1. Keskkonnaamet toob selguse huvides välja Harku lubjakivimaardlas

antud kehtivad kaevandamisload:

Aktsiaselts Harku Karjäär

HARM-145

Harku VI lubjakivikarjäär

- (Kaevandamist ei

ole alustatud. Kaevandamisloale on märgitud aastane planeeritud kaevandamismaht 100 tuh m3

selle alusel saab öelda, et kui kaevandataks mäeeraldisel loale märgitud keskmise

kaevandamimahu alusel, siis jätkub varu 4,9 aastaks.)

Aktsiaselts Harku Karjäär

KMIN-038

Harku Karjäär 20,4

Aktsiaselts Harku Karjäär

KMIN-086

Harku II karjäär 2,7

Aktsiaselts Harku Karjäär

KMIN-096

Harku IV lubjakivikarjäär 4,7

Balti Kivi OÜ KMIN-123

Harku V lubjakivikarjäär 8,1 (02.10.2019 seisuga on 8,9 aastat

tulenevalt 03.09.2019 korraldusest 1-3/19/1757, millega muudeti kaevandamisluba KMIN-123

ja sai õiguse täiendava bloki kaevandamiseks.)

Varu arvutamise metoodika: kogu kaevandatav varu mäeeraldisel päringu hetkel jagatud

mäeeraldise viimase viia aasta keskmise kaevandatud aastamahuga. Varu on arvutatud

29.07.2019 seisuga ning on kontrollitud 02.10.2019 seisuga.

Aktsiaseltsil Harku Karjäär on võimalik Harku lubjakivimaardlas talle kuuluvate kehtivate

kaevandamislubade alusel kaevandada lubjakivi 1769,7 tuhat m3. Arvestades päringu hetkel so

29.07.2019, keskmisi aastaseid kaevandamismahte (mis on arvestatud 5 aasta keskmisena)

jätkub kaebajal varusid kokku 6,8 aastaks.

11.2. Keskkonnaamet on seisukohal, et Maapõueseaduse (MaaPS) § 53 lg 3 tõlgendamisel

koostoimes MaaPS § 68 lg-ga 1 tuleb lähtuda normi eesmärgist ja seadusandja tahtest.

Vastustaja toob välja, et Riigikohus on otsuses 3-3-1-26-16 p 35 andes hinnangu kuni

31.12.2016 kehtinud MaaPS § 301 lg 1 märkinud „Sättest, nagu ka selle eelnõu

ettevalmistamise materjalidest (14. novembri 2007. a nõupidamise protokoll, I kd, tl 224 jj)

nähtub, et silmas on peetud pidevat tooraine tagamist senises mahus, mitte üksnes enne viimase

loa lõppemist“.

Seega on sätte eesmärk tagada kaevandajale pidev kaevandatav tooraine maht kuni viieks

aastaks. Võttes arvesse, et kaebajale Harku lubjakivimaardlas antud 4 kehtiva

kaevandamisloaga, millest ühes ei ole karjäär isegi veel avatud, jätkub kaevandatavat maavara

kaebajale kokku 6,8 aastaks, on kaebajale tagatud pidev kaevandatav tooraine enam kui viieks

aastaks.

Kaebaja on viidanud Riigikohtu otsuses 3-3-1-26-16 p 35 toodud seisukohale, mille kohaselt

„Kolleegium ei nõustu ka halduskohtu tõlgendusega, mille kohaselt MaaPS § 301 lg 1 käsitleb

üksnes olukorda, kus kaevandajale kokku kaevandada antud (Keskkonnaministeeriumi kantsleri

10.08.2009 käskkiri nr 1319 „Põlevkivi kaevandamise lubade muutmine ja keskkonnamõju

hindamise mittevajalikkus) põlevkivivaru ammendub viie aasta jooksul. Sättes on selgelt

käsitletud konkreetse kehtiva loaga antud kaevandatavat maavaravaru, mitte kaevandajale

kõigi lubadega kokku antud maavaravaru“. Seega ei ole tegemist käesolevas kohtuasjas

vaidluse all oleva olukorraga. Nimetatud kohtuasjas ei ole küsimuse all kaevandamisloa

laiendamise küsimus, vaid kohtuasi käsitleb olukorda, kus põlevkivi kaevandamisluba hakkab

lõppema ning kõigi kaevandamislubadega maksimaalselt kaevandada lubatud maavaravaru

kogus aastas jääb alla kuni 31.12.2016 kehtinud MaaPS § 251 lg 1 sätestatud, põlevkivi aastase

kaevandamismäära. Seega on Riigikohus andnud hinnangu hoopis teistsugusele õiguslikule

olukorrale. Lisaks eeltoodule, tuleb silmas pidada, et kuni 31.12.2016 kehtinud MaaPSi säte,

mida kohus analüüsis, kohaldus vaid põlevkivile ja põlevkivi puhul on olukord võrreldes teiste

maavaradega, sh lubjakiviga erinev, kuna lisaks ülaltoodule (lubjakivi puhul ei ole lubade ülest

kaevandamismäära nii nagu on põlevkivi puhul) põlevkivi puhul on maardlaks kogu Eesti

Vabariigi territoorium ning põlevkivi kaevandamise olemusest tulenevalt ei võeta

kaevandamislube sellistele väikestele kõrvuti asuvatele tükkidele ehk mäeeraldistele nii nagu

näiteks käesolevast kohtuasjast nähtuvalt on kaebaja teinud.

Seega ei ole vastustaja arvates Riigikohus andnud hinnangut olukorrale, kuidas tuleb varu

hinnata olukorras, kus mäeeraldised asuvad mäetehniliselt ühes karjääris ning kus olenemata

kehtivate kaevandamislubade arvust, toimub kaevandamine mäetehniliselt ühiselt, ühe maardla

piires jätkub kaevandajal kaevandatavat varu rohkem kui 5 aastaks ning ka kaevandatud maa

korrastamisprojektis on ala käsitletud kui ühte tervikut (va kaevandamisluba HARM-145) ning

korrastamine on ettenähtud ühiselt (Aktsiaselts Harku Karjäär esitas Keskkonnaametile

nõusoleku saamiseks Harku karjääri, Harku II karjääri, Harku IV lubjakivikarjääri

korrastamisprojekti Lisa 2 (töö nr 55-13), mis on registreeritud Keskkonnaameti

dokumendihaldussüsteemis 22.09.2015 kirjana nr HJR 10-1/15/21322-1. Töö on koostatud OÜ

Mäemees poolt). Keskkonnaamet lisab käesolevale menetlusdokumendile foto (I, tl 93), kust

on näha, et kaebaja majandab erinevaid mäeeraldisi ühe suure karjäärina. Vahemärkusena

märgib Keskkonnaamet, et õiguslikult korrektne oleks, kui kaevandaja selliselt tegutsedes oleks

MaaPS § 69 kohaselt taotlenud olemasolevate kaevandamislubade liitmist.

Keskkonnaamet on seisukohal, et varu hinnates tuleb arvesse võtta kõik ühele kaevandajale

samas maardlas mäetehniliselt ühes karjääris kuuluvad kaevandamisload. Selline tõlgendus on

kooskõlas Riigikohtu otsuse 3-3-1-26-16 p 35 sõnastatud sätte eesmärgiga ning tagab

kaevandajale pidevalt kaevandatava maavara varu vähemalt viieaastaseks perioodiks nii nagu

seadusandja on soovinud.

Eeltoodust tulenevalt on kaebaja seisukoht, mille kohaselt on MaaPS § 53 lg 3 eesõigus seotud

alati ja ainult konkreetse kaevandamisloaga, liialt kitsendav ega ole kooskõlas seaduse mõttega.

Käesoleval juhul tähendaks selline sätet kitsendav tõlgendus ka seda, et olukorras, kus

kaevandajal on juba ühes maardlas 4 kaevandamisluba ja ta on laiendamiseks valinud neist ühe

(mis iseenesest ei ole isegi see, mis asub laiendusele füüsiliselt kõige lähemal), saaks

kaevandaja valida vastavas maardlas asuva kõige väiksema varuga kaevandamisloa ja taotleda

sellele laiendamist ning saabki laienduse sõltumata kui kaua jätkuks külgnevate lubade alusel

maavara. Seadusandja jaoks on aga oluline olnud, et varu jätkuvus tagataks kaevandaja jaoks

konkreetse maardla piires, seega on ülaltoodud tõlgendus vastuolus lisaks MaaPS § 53 lg 3 ka

MaaPS § 68 lg 1 ja lg 2 mõttega.

Keskkonnaameti seisukohta toetab ka võrreldes kuni 01.01.2017 kehtinud MaaPS

redaktsiooniga MaaPS § 69 lisamine. MaaPS seletuskirjas on märgitud „See on uus säte, mille

lisamine on tingitud vajadusest liita omavahel mäeeraldisi, mis asetsevad kõrvuti ning mille

kaevandamislube omab üks ja sama isik. Lubade liitmine hõlbustab nii loa andja kui ka loa

omaja tööd, kuna siis tuleb täita vaid ühele loale märgitud kohustusi ja kontrollida vaid ühe loa

nõuete täitmist. Selle järgi on praktikas ilmnenud vajadus ja mõningatel juhtudel on seda uue

loa andmise kaudu ka tehtud, kuid õigusselguse huvides vajaks see seaduses üheselt

reguleerimist“. Seega on seadusandja üheselt soovinud suunata kehtivat õigust selliselt, et

samale keskkonnaregistri maardlate nimistu registrikaardile kantud maardlas kuulub ühele

isikule üks kaevandamisluba.

Keskkonnaamet ei saa nõustuda MaaPS § 53 lg 3 koostoimes MaaPS § 68 lg 1 tõlgendamisega

selliselt, mis annab võimaluse erinevate seadusandja tegelikku tahtega vastuolus olevate nö

JOKK skeemide väljatöötamiseks. Kui lähtuda vaid grammatilisest tõlgendusmeetodist ning

jätta kõrvale sätte tegelik eesmärk (mida Keskkonnaamet selgelt õigeks ei pea) olnuks ka

kolmandal isikul võimalik läbi „skeemitamise“ jagada kaevandamisluba KMIN-123 osadeks

ning seejärel esitada laiendamise taotlus Lee kinnistul kaevandamisloa saamiseks.

Kokkuvõtvalt märgib Keskkonnaamet, et MaaPS § 53 lg 3 koosmõjus MaaPS § 68 lg 1 ja 2

nähtub üheselt, et seadusandja on pidanud oluliseks, et kaevandajale oleks kaevandatav

maavara varu tagatud vähemalt viieks aastaks ühe maardla piires ning kuna kaebajale jätkub

Harku lubjakivimaardlas kaevandatavat varu veel kokku 6,8 aastaks puudub tal MaaPS-s

sätestatud eelisõigus ning Keskkonnaameti otsus korraldada enampakkumine on igati

õiguspärane.

11.3. Keskkonnaamet ei ole enampakkumise korraldamisel menetlusreegleid rikkunud

MaaPS § 53 lg 5 p 3 alusel, kui 30 päeva jooksul esimesena esitatud riigile kuuluva maavara

kaevandamisloa taotlusest avalikkuse teavitamisest arvates esitatakse sama või osaliselt kattuva

maardla osa kohta teine sama maavara kaevandamisloa taotlus ning esitatud taotlusi ei saa

samal ajal rahuldada, selgitatakse kaevandamisloa saamise õigus välja enampakkumise teel.

Vastavalt MaaPS § 54 lg 2 korraldab enampakkumise kaevandamisloa andja. MaaPS § 48

kohaselt on kaevandamisloa andja Keskkonnaamet. Seega on Keskkonnaameti pädevuses

enampakkumise korraldamine.

Keskkonnaametile oli esitatud kaks taotlust Lee kinnistul kaevandamise õiguse saamiseks ning

neid taotlusi ei ole võimalik samaaegselt rahuldada. Seega tuleb taotleja, kelle kaevandamisloa

taotlust edasi menetletakse, välja selgitada enampakkumise teel.

MaaPS § 53 lg 5 p 3 ei jäta loa andjale kaalutlusruumi. Juhul, kui esitatakse kaks taotlust, mida

ei ole võimalik samaaegselt rahuldada peab loa andja korraldama enampakkumise.

HMS § 40 lg 3 p 3 sätestab, et haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja

vastuväiteid ära kuulamata, kui asja ei otsustata selle menetlusosalise kahjuks. Enampakkumise

korraldamine ei ole kaebaja õigusi kahjustav, kuna kõigil on võrdne võimalus enampakkumisel

osaleda. Seega võis Keskkonnaamet anda korralduse enampakkumise korraldamise kohta ilma

menetlusosaliste arvamusi ära kuulamata.

11.4. Vastustaja leiab, et tagatisraha summas 1600 eurot on Keskkonnaameti poolt määratud

kooskõlas MaaPS § 34 lg 7 ning keskkonnaministri 19.07.2017 määrusele nr 23

„Üldgeoloogilise uurimistöö loa, geoloogilise uuringu loa ja maavara kaevandamise loa

saamise õiguse enampakkumise ning põlevkivi kaevandamise aastamäära osa ja tagantjärele

kaevandatava põlevkivi koguse kaevandamise õiguse enampakkumisel müümise täpsustatud

nõuded ning kord ja enampakkumise alghind“ (edaspidi määrus nr 23) § 1 lg 4 p 6.

Arvestades, et tagatisraha tasaarveldatakse enampakkumise ostuhinnaga ning tagatisraha ei

tagastata vaid enampakkumise nurjanud isikule ning tagatisraha kuulub tagastamisele kõigile

võitjaks mitteosutumise korral, jääb Keskkonnaametile arusaamatuks, kuidas tagatisraha

suurus, mis vastab seaduses toodud suurusele, rikub kaebaja õigusi.

Lisaks on tegemist menetlustoiminguga. Menetlustoimingu tegemiseks määratud tähtaeg peab

olema mõistlik. 03.09.2019 korraldusega nr 1-3/19/1761 antud tähtaeg tagatisraha tasumiseks

oli mõistlik ning kui arvestada veel ka täiendavat tähtaega, mille Keskkonnaamet tagatisraha

tasumiseks andis, siis oli kaebajal võimalik otsustada tervelt kuu aega, kas ta soovib

enampakkumisel osaleda või mitte.

11.5. Kaebaja menetluskulude osas märgib vastustaja, et vastustaja hinnangul on mõningate

menetlusdokumentide koostamine olnud ülemäära ajamahukas. Vastustaja toob välja lisana 1

esitatud arvel märgitud täiendatud kaebuse koostamiseks (periood 16.09-18.09.2019), lisana 2

esitatud arvel märgitud määruskaebuse koostamiseks (01.10.-08.10.2019) ja vastustaja vastuse

koostamiseks (21.10-22.10.2019) kulunud aja. Puudus vajadus esitada mahukat vastuväidet

Balti Kivi OÜ menetlusse kaasamata jätmiseks. Keskkonnaamet märgib ka, et Tallinna

Ringkonnakohtu 04.11.2019 määrusega jäeti kaebaja määruskaebus rahuldamata.

Vastustaja hinnangul on olnud ülemäära ajamahukas ka kaebaja esindajate suhtlus kliendiga

(lisana 3 esitatud arve). Suhtlus kliendiga (sh lisana 3 esitatud arvel ja ka teistel arvetel märgitud

kommunikatsioon kliendiga, ülevaate andmine menetluse seisust, e-mailide ettevalmistus jm)

ei peaks olema samaväärse tunnihinnaga õigusteenus kui näiteks kaebuse koostamine.

TsMS § 175 lg 3 sätestab, et mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse, kui

need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Arvestades, et tegemist

ei ole keskmisest keerukama õigusliku vaidlusega, ei ole vastustaja hinnangul põhjendatud

mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste hüvitamine täies mahus.

Kui tekib õiguslik alus vastustajalt menetluskulude väljamõistmiseks, palub vastustaja kohtul

hinnata kaebaja menetluskulude põhjendatust vastavalt õigusaktidele ja väljakujunenud

kohtupraktikale ja kaebuse rahuldamisel mõista välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

Riigilõivu väljamõistmisele kaebuse rahuldamisel vastustaja vastu ei vaidle.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED

12. Kolmas isik ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele vastu. Kolmas isik leiab, et kaebuse

alus on osaliselt nõuetekohaselt konkretiseerimata ning seetõttu selgusetu (HKMS § 41 lg 2).

Samuti pole kaebaja piisavalt tõendanud enda väidetud asjaolude õigsust (HKMS § 59 lg 1) ega

põhjendanud kaebust (HKMS § 38 lg 1 p 7).

Kolmas isik leiab, et kaebus on põhjendamatu ja see tuleb jätta täielikult rahuldamata järgnevalt

toodud põhjustel.

12.1 Kaebaja ei ole MaaPS § 68 lg 1 järgne õigustatud subjekt

MaaPS § 68 lg 1 sätestab, et kaevandamisloa omajal on õigus laiendada mäeeraldist piirnevale

või lahusolevale mäeeraldisele, siis kui olemasoleva loaga antud kaevandatavat maavara jätkub

kuni viieks aastaks.

Seega kuulub mäeeraldise laiendamise õigus isikule, kel on olemas vaid üks kaevandamisluba.

Ka MaaPS eelnõu seletuskiri ei anna võimalust laiemaks tõlgenduseks – s.t et selliseks isikuks

võiks siiski olla ka isik, kellel on mitu kaevandamisluba, kuid kelle ühe mäeeraldise osas, mille

kohta on kaevandamisluba olemas, jätkuks kaevandatavat maavara kuni viieks aastaks (vt

MaaPS seletuskirja seletus seoses §-ga 67, mis vastab kehtiva seaduse §-le 68, alates lk 47).

Samas nähtub MaaPS seletuskirjast põhimõte, mille järgi saab mäeeraldise laiendamise õigus

olla isikul, kelle õiguste teostamist on piiratud. Seletuskirja lk 49 ülemises lõigus on seoses §-

ga 67 märgitud järgmist: „Lõikes 6 on selgitatud, kellel on mäeeraldise laiendamiseks eesõigus.

Lõike 3 punktis 3 sätestatud alusel mäeeraldise laiendamise taotlejal on riigile kuuluva maavara

mäeeraldise laiendamiseks eesõigus teiste mäeeraldise laiendamise taotlejate ees. Nii on

tagatud, et ettevõte, kelle õiguste teostamist on piiratud, saab mäeeraldise laiendamiseks

eelise.“

Kolmas isik möönab, et siinkohal viidatu puudutab mõnevõrra erinevat olukorda, kui on

vaidlusalune, kuid see näitab siiski seadusandja tahet soodustada läbi eesõiguse andmise isikut,

kelle vastavat õigust on mingil viisil ja mahus piiratud.

Seega, nii õigusnormi grammatilise kui ka eesmärgipärase tõlgendamise meetodi kaudu tuleb

järeldada, et MaaPS § 68 lg-s 1 peetakse silmas isikut, kellel on vaid üks kehtiv

kaevandamisluba.

Kui teha otsing vastustaja veebilehel seoses kaebaja ning Harku maardla kaevandamislubadega,

siis nähtub, et kaebajal oli seisuga 08.05.2019 (nagu ka seisuga 13.09.2019) selle maardla osas

kokku neli kehtivat kaevandamisluba (I, tl 193, vt ka I, tl 21-22p ja 194-199).

Kuni 31.12.2016 kehtinud MaaPS § 26 lg 1 nägi ette, et maavara kaevandamise aastamäär on

aastas keskmiselt kaevandatav maavaravaru kogus, mille kaevandamisega tagatakse loa

kehtivusaja jooksul mäeeraldise maavaravaru ammendamine. Sama MaaPS redaktsiooni § 26

lg 3 sätestas, et maavara kaevandamise lubatud maksimaalne aastamäär on maksimaalselt

kaevandada lubatud maavaravaru kogus aastas. Vt ka alates 01.01.2017 kehtiva MaaPS § 57 lg

1 ja § 58 lg 1.

Kaebaja ei ole kõnesolevatele kaevandamislubadele (neist nähtuvatele andmetele) õiguslikku

tähendust omistanud ning neid oma põhjendustes MaaPS § 68 lg 1 mõttes käsitlenud. Seetõttu

jääb kaebuse põhjal ebaselgeks ka see, kuidas saab kaebaja olla käesoleval juhul eesõigustatud

isikuks, kuna tal on olnud rohkem kui üks kehtiv kaevandamisluba.

Viidatud kaebaja kaevandamislubadest selgub, et tal on väga laialdane ja pikaajaline

kaevandamisõigus Harku maardlas, mis kehtib oluliselt kauem, kui on märgitud tähtaeg

08.05.2024. Seetõttu tekib küsimus, millest lähtuvalt peab kaebaja end seaduse mõttes eesõigust

omavaks isikuks ka seeläbi, et tema kaevandamisõigust on piiratud.

Kolmanda isiku arvates ei saa eeltoodu alusel kaebaja suhtes MaaPS § 68 lg 1 järgset

mäeeraldise laiendamise õigust kohaldada, mistõttu pole tal ka MaaPS § 53 lg 3 järgset

eesõigust.

12.2. Kolmas isik leiab, et kaebaja ei ole MaaPS § 68 lg 1 järgseks õigustatud subjektiks

ka MaaPS § 68 lg 1 alternatiivsete tõlgenduste korral

Kui kohus ei nõustu eespool esitatud kolmanda isiku seisukohtadega, siis on kõnealust normi

võimalik mõista ka kahes teises tähenduses. Mõlemad alternatiivsed tõlgendused annavad

samuti alust järeldada, et kaebaja ei ole käesoleval juhul eesõigustatud isikuks.

Esiteks, kui MaaPS § 68 lg-t 1 saab siiski kohaldada ka isiku suhtes, kellel on mitu kehtivat

kaevandamisluba, siis tuleb arvesse võtta, millise kaevandamisloa järgi on kaevandatavat

maavaru kõige rohkem. Seega, kui kasvõi ühe loa kohaselt jätkub maavaru enamaks kui viieks

aastaks, pole kaevandamislubade omaja MaaPS § 68 lg 1 ja § 53 lg 3 tähenduses kaevandamise

laiendamiseks eesõigustatud.

Kaebuse põhjal ei ole mõistetav, miks ja millisel alusel on kaebaja kõnealust laiendamissoovi

sidunud kaevandamisloaga nr KMIN-086 (08.05.2019 kaevandamisloa muutmise taotluses

sooviti Harku II karjääri laiendamist, mille kaevandamiseks on väljastatud maavara

kaevandmaise luba nr KMIN-086).

Kaebaja pole põhjendanud, miks ning millisel alusel ei omaks kaevandatava maavaru

hindamisel tähtsust kaevandamisluba nr KMIN-038, mille kehtivus on kuni 03.05.2049, ja/või

kaevandamisluba nr HARM-145, mille kehtivus on kuni 03.09.2032.

Kaebusest ei nähtu seegi, millistest asjaoludest ning tõenditest tuleneb, et iseäranis

kaevandamislubade nr KMIN-038 ja nr HARM-145 järgset kaevandatavat maavaru

(eraldiseisvalt arvestatuna) jätkub seisuga 08.05.2019 (mil kaebaja kaevandamisloa muutmise

taotluse esitas) kuni 5 aastaks.

Teiseks, kui MaaPS § 68 lg 1 mõttes pole oluline see, kas isikul on vaid üks kehtiv

kaevandamisluba või millise kaevandamisloa järgi ammendub kaevandatav maavaru kõige

hiljem, siis tuleb isikul olemasolevaid kaevandamislubasid arvestada kogumis ning tuvastada,

millal ammendub kõigi kehtivate kaevandamislubade järgne kaevandatav maavaru.

Järelikult, kui nende lubade järgi jätkub kaevandatavat maavaru kauemaks kui 5 aastaks, pole

isik MaaPS § 68 lg 1 ja § 53 lg 3 kohaselt kaevandamisloa saamiseks eesõigustatud.

Selles osas nõustub kolmas isik vastustajaga, et varu hinnates tuleb arvesse võtta kõik ühele

kaevandajale samas maardlas mäetehniliselt ühes karjääris kuuluvad kaevandamisload

(käesoleval juhul on neid 4). Selline tõlgendus tagab kaevandajale pidevalt kaevandatava

maavara varu vähemalt viieaastaseks perioodiks. Kaebajale oli ka seisuga 03.09.2019 tagatud

kaevandatava maavara varu vähemalt viieks aastaks ühe maardla, s.o Harku lubjakivimaardla,

piires.

Samuti tuleb asjakohaseks pidada vastustaja välja toodut, et kaevandatud maa

korrastamisprojektis on kõnealust ala käsitletud kui ühte tervikut (v.a seoses kaevandamisloaga

nr HARM-145) ning selle korrastamine on ettenähtud ühiselt.

Kaebaja ei ole kaebuses esile toonud asjaolusid, esitanud tõendeid ega põhjendusi selle asjaolu

kohta, et kui võtta arvesse kõik kaebajale kuulunud kaevandamisload seisuga 08.05.2019, siis

ammendub nende lubade järgne kaevandatav maavaru lähima 5 aasta jooksul (s.t hiljemalt

08.05.2024).

Kaebaja tuginemine Riigikohtu haldusasjale nr 3-3-1-26-16 (otsuse p-s 35 toodud seisukohale)

ei ole käesoleval juhul asjakohane vähemalt järgmistel põhjendustel: - Riigikohus tõlgendas

kuni 31.12.2016 kehtinud MaaPS, s.h § 301; - vaidlus puudutas põlevkivi kaevandamist; - selles

kohtuasjas ei olnud vaidluse all kaevandamisloa laiendamine; - asjassepuutuv oli kuni

31.12.2016 kehtinud MaaPS § 251 lg 1 järgne põlevkivi aastane kaevandamismäär; - Riigikohus

ei andnud hinnangut sellele, kuidas tuleb lubjakivi varu hinnata olukorras, kus mäeeraldised

asuvad mäetehniliselt ühes karjääris ning kus olenemata kehtivate kaevandamislubade arvust

toimub kaevandamine mäetehniliselt ühiselt.

Kolmas isik nõustub vastustajaga, et kuni 31.12.2016 kehtinud MaaPS § 301, mida Riigikohus

eelviidatud kohtuasjas analüüsis, kohaldus vaid põlevkivile ja viimase puhul on olukord

võrreldes teiste maavaradega, s.h lubjakiviga, erinev. See tähendab, et lisaks sellele, et lubjakivi

puhul ei ole lubade ülest kaevandamismäära nagu põlevkivi puhul, on põlevkivi puhul

maardlaks kogu Eesti Vabariigi territoorium ning selle kaevandamise olemusest tulenevalt ei

võeta kaevandamislubasid väikestele kõrvuti asuvatele tükkidele ehk mäeeraldistele.

12.3. Kaebuse põhjal ei ole tuvastatav ega seetõttu mõistetav, millel tugineb järeldus, et

kaevandamisloaga nr MMIN-086 antud kaevandatavat maavara jätkub Harku II karjääris kuni

viieks aastaks.

Kaebaja ei ole veenvalt selgitanud kolmanda isiku poolt välja toodud andmete alusel esinevat

järgmist sisulist vastuolu:

- 2006 märtsis, kõnesoleva kaevandamisloa andmisel järeldati, et kaevandada on võimalik kuni

2025 augustini;

- mais 2019 aga ollakse seisukohal, et 2025 augustini pole kindlasti võimalik enam kaevandada;

- tegemist on olulise ja põhimõttelise erinevusega kaevandamismahtude hindamisel ning see

peaks olema arusaadav ja kontrolliv ka kolmandale isikule.

Kaebaja pole vastanud kolmandale isikule seisukohale, mille kohaselt on Maa-amet 13.05.2019

arvamuses kaebaja taotlust toetanud, kuid sellest ei selgu, miks ei võiks Harku II mäeeraldisel

kaevandada kuni kaevandamisloa kehtivusaja lõppemiseni.

20.04.2020 menetlusdokumendis pole kaebaja vastanud kolmanda isiku seisukohtadele ka

selles osas, et kaebuses pole käsitletud, põhjendusi esitamata, järgmisi kaevandamisloast nr

KMIN-086 nähtuvaid asjaolusid:

- ehituslubjakivi aktiivne tarbevaru on 113.374 tuh m3;

Ka 20.04.2020 vastuse põhjal pole ühest selgust, kuidas mõjutavad need asjaolud järeldust,

mille kohaselt on Harku II mäeeraldisel võimalik kaevandada veel kuni 3 või hoopis kuni 5

aastat.

12.4. Kolmas isik on seisukohal, et vastustaja ei ole rikkunud enampakkumise korraldamisel

menetlusreegleid.

12.5. Kaebaja pidi enampakkumise korraldamise õiguslikust alusest ning vastustaja

sellekohastest põhjendusest olema teadlik enne Tallinna Halduskohtule 13.09.2019 kaebuse

esitamist.

12.6. Kaebaja 20.04.2020 vastusest jääb selgusetuks, miks pole põhjendatud kolmanda isiku

käsitlus, et kui MaaPS § 68 lg-t 1 saab siiski kohaldada ka isiku suhtes, kellel on mitu kehtivat

kaevandamisluba, siis tuleb arvesse võtta, millise kaevandamisloa järgi on kaevandatavat

maavara kõige rohkem.

Kolmas isik on jätkuvalt arvamusel, et kui kasvõi ühe loa kohaselt jätkub maavara enamaks kui

viieks aastaks, pole kaevandamislubade omaja eesõigustatud MaaPS § 68 lg 1 ja § 53 lg 3

tähenduses kaevandamise laiendamiseks.

Kaebaja pole seejuures vastanud kolmanda isiku kriitikale, mille kohaselt pole kaebuse põhjal

mõistetav, miks ja millisel alusel on kaebaja kõnealust laiendamissoovi sidunud

kaevandamisloaga nr KMIN-086. Seega on see kaebaja valik jätkuvalt õiguslikult arusaamatu.

12.7. Oma 20.04.2020 vastuses on kaebaja jätnud selgitamata, miks ta pole nõustunud järgmise

kolmanda isiku vastuväitega – kaebaja pole põhjendanud, miks ning millisel alusel ei omaks

kaevandatava maavara hindamisel tähtsust kaevandamisluba nr KMIN-038, mille kehtivus on

kuni 03.05.2049, ja/või kaevandamisluba nr HARM-145, mille kehtivus on kuni 03.09.2032.

Samuti pole kaebaja ümber lükanud kolmanda isiku vastuväidet selle kohta, et kaebusest ei

nähtu, millistest asjaoludest ning tõenditest järeldub, et kaevandamislubade nr KMIN-038 ja nr

HARM-145 järgset kaevandatavat maavara (eraldiseisvalt arvestatuna) jätkub seisuga

08.05.2019 (mil kaebaja kaevandamisloa muutmise taotluse esitas) kuni 5 aastaks.

12.8. Kaebaja pole selgelt koos omapoolsete põhjendustega kummutanud ka kolmanda isiku

teise alternatiivse tõlgenduse põhjendatust. Järelikult on õige arusaam, et kui MaaPS § 68 lg 1

mõttes pole oluline see, kas isikul on vaid üks kehtiv kaevandamisluba või millise

kaevandamisloa järgi ammendub kaevandatav maavaru kõige hiljem, siis tuleb isikul

olemasolevaid kaevandamislubasid arvestada kogumis ning tuvastada, millal ammendub kõigi

kehtivate kaevandamislubade järgne kaevandatav maavara.

Arvestades, et kaebaja pole kolmanda isiku käsitlust ümber lükanud, siis on jätkuvalt alust väita,

et kui nende lubade järgi jätkub kaevandatavat maavaru kauemaks kui 5 aastaks, pole isik

(antud juhul kaebaja) MaaPS § 68 lg 1 ja § 53 lg 3 kohaselt kaevandamisloa saamiseks

eesõigustatud.

12.9. Kaebaja pole andnud vastust ka järgmise kolmanda isiku vastuväite kohta. Kui hinnata

Ametlikes Teadaannetes 29.05.2019 avaldatud kaevandamisloa menetluse algatamise teadet

seoses kaebaja 08.05.2019 taotlusega, siis ei ole mõistetav, millist mäeeraldist, mille

ehituslubjakivi aktiivne tarbevaru kogus on 510,897 tuh m3 (seisuga 31.03.2019), teates silmas

peetakse – st kas senist Harku II mäeeraldist (millel jätkuvat maavara kaevandamiseks

väidetavalt kuni viieks aastaks) või Lee kinnistut, kuhu kaevandamist laiendada soovitakse.

Kolmas isik kordab, et kui lähtuda vastustaja 17.05.2019 teatest, millega kolmandat isikut

teavitati tema kaevandamisloa taotluse menetlusse võtmisest, siis selles teavituses oli märgitud

Harku VIII mäeeraldis, mille aktiivne tarbevaru oli seisuga 31.12.2019 408 tuh m3. Harku VIII

mäeeraldis seondub vaid Lee kinnistuga.

Need asjaolud on endiselt ebaselged ja arusaamatud ka kaebaja täiendava vastuse põhjal.

12.10. Kolmas isik märgib, et kaebaja peab vastustaja vastuses esitatud varu arvutamise

metoodikat kohaseks, kuid pole ka ise välja toonud, milline on sellise metoodika kasutamise

õiguslik alus.

Kolmas isik jääb enda seisukohtade juurde: - ei ole mõistetav, millel tugineb kogu kaevandatava

varu kogus (sh kas tegemist on rangelt vastava kaevandamisloa järgse näitajaga või faktilise

varuga, mis ei pruugi olla täpselt kooskõlas kaevandamisloas kindlaks määratud

kaevandamismahtudega);

- viimase viia aasta keskmine kaevandatud aastamaht on väga ebamäärane näitaja, sest

konkreetsete kaevandamislubade alusel saavad kaevandatavad mahud (kas maksimaalsena või

keskmisena kaevandamisloas kindlaks määratuna) olla väga erinevad.

12.11. Kolmas isik palub kaebuse esitajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 3591

eurot (sh käibemaks) vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (II, tl 1-7).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. Kohus, tutvunud menetlusosaliste seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki

tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on üldises plaanis kindlaks teinud järgmised

käesoleva asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud:

14. Keskkonnaameti 03.09.2019 korraldusega nr 1-3/19/1761 otsustati: müüa enampakkumisel

kaevandamisloa taotlemise õigus kinnistul, asukohaga Harjumaa, Saue vald, Hüüru küla, Lee

(registriosa nr 13550602, katastritunnus 72701:001:0177). Enampakkumise objekt: - Nimetus

– Katastriüksus Lee. Asukoht - Harju maakond Saue vald Hüüru küla katastriüksus Lee

(registriosa nr 13550602, katastritunnus 72701:001:0177). Pindala – 4,12 ha. Korraldusega

määrati pakkumiste esitamise ajaks 23.09.2019 kell 12:00 ja tagatisraha tasumise suuruseks

1600 eurot ning tasumise tähtajaks 13.09.2019. Pakkumise avamise ajaks määrati 30.09.2019.

(tl 19-20p)

Keskkonnaameti 13.09.2019 korraldusega nr 1-3/19/1898 muudeti nimetatud pakkumiste

esitamise ja tagatisraha tasumise tähtaega määrates uueks tähtajaks 03.10.2019. Pakkumise

avamise tähtajaks määrati 10.10.2019 kell 10:00. (tl 28 ja selle pöördel)

15. Kaebaja leiab, et eelpool nimetatud korraldused on õigusvastased ja tuleb tühistada. Kaebaja

sisulise argumentatsiooni tuum korralduste väidetavast õigusvastasusest seisneb selles, et

kaebajal on kaevandamisloa saamiseks MaaPS § 53 lg 3 järgne eesõigus, millest tulenevalt

enampakkumise korraldamine ei ole lubatud. Ühtlasi leiab kaebaja, et MaaPS § 53 lg 3 järgne

eesõigus on konkreetse kaevandamisloaga seotud õigus. Lisaks on vastustaja rikkunud kaebaja

arvates enampakkumise korraldamisel menetlusreegleid. 13.09.2019 korraldus on õigusvastane

kaebaja arvates juba üksnes seetõttu, et see on antud ajal, mil kohus oli esialgse õiguskaitse

raames peatanud 03.09.2019 korralduse, mida muudeti kehtivuse.

Vastustaja kaebuse esitaja seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et käesoleval juhul tuleb hinnata

varustuskindlust Harku lubjakivimaardlal ühtse karjäärina ning ettevõtte põhiselt. Vastustaja

märgib, et tuleb vahet teha selles, kas arvesse tuleb võtta ettevõtte kõikide

kaevandamislubadega antud maavaravaru või ettevõttele mäetehniliselt ühes karjääris antud

kaevandamislubadega kaevandada lubatud maavaravaru. Vastustaja ei nõustu sellega, et oleks

rikkunud menetlusreegleid.

Kolmas isik on seisukohal, et kaebajal puudub MaaPS § 53 lg 3 järgne eesõigus kuivõrd: a)

eesõigus saab olla üksnes juhul kui isikul on üks kaevandamisluba, kaebajal on neid kokku neli,

samuti ei ole kaebaja õigusi kuidagi piiratud; b) kui eesõigust saab rakendada ka isikute suhtes,

kellel on mitu kaevandamisluba, siis tuleb lähtuda loast, kus on kaevandamise varu suurim; c)

nõustub kolmas isik vastustajaga, et hinnata tuleb sama maardla piires kõiki ühele ettevõttele

väljastatud kaevandamislube kogumis.

16. Kohus märgib, et eeltoodust tulenevalt taandub kogu vaidlus sisuliselt MaaPS § 53 lg

3 tõlgendamisele koosmõjus MaaPS § 68 lg 1 arvestades käesolevas asjas tuvastatavate

faktiliste asjaoludega.

16.1. MaaPS § 53 lg 3 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata juhul on riigile

kuuluva maavara kaevandamise loa saamise eesõigus käesoleva seaduse §-s 68 nimetatud

mäeeraldise laiendamise nõuete kohaselt mäeeraldise laiendamise taotluse esitanud isikul.

Maapõueseaduse seletuskirja kohaselt: „sätestab paragrahv 53 kaevandamisloa saamiseks

õiguse tekkimise alused ja/või eesõiguse. Analoogset sätet seni kehtivas seaduses ei olnud,

kaevandamisloa saamine sõltus üldjuhul taotluse esitamisest, v.a turba ja põlevkivi

kaevandamisel. Eesõigused on paragrahvis reguleeritud prioriteetsuse järjekorras. Esimesena

on esitatud uuringu tegija eesõigus. Teiseks on mäeeraldise laiendamise õigus (lõige 3).“

16.2. MaaPS § 68 lg 1 kohaselt on kaevandamisloa omajal õigus laiendada mäeeraldist

piirnevale või lahusolevale mäeeraldisele, kui olemasoleva loaga antud kaevandatavat maavara

jätkub kuni viieks aastaks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib mäeeraldist laiendada ainult

maardla piires, kus asub loale kantud mäeeraldis.

Seletuskirja kohaselt: „reguleeritakse mäeeraldise laiendamist üldjoontes sarnaselt kehtiva

seaduse § ga 30. Lõikes 1 on asendatud sõna külgnev sõnaga piirnev, et käsitleda mäeeraldise

laiendamist ka lamamisse ja lasumisse. Lõikes 2 on täpsustatud kehtiva MaaPS § 30 lõike 1

sõnastust selliselt, et mäeeraldist tohib laiendada ainult maardla piires, kus asub loale kantud

mäeeraldis. Maardlas olev maavara on üldjuhul sarnaste lasumistingimustega ning selle

kaevandamine sama loa alusel on seega otstarbekas.

Selgitame, et laiendamise paragrahvi muutmise tõttu on eelnõust välja jäetud kehtiva seaduse

§ 301, mis reguleerib põlevkivi kaevandamise loa andmist uue mäeeraldise saamiseks. Kehtiv

MaaPS § 301 sätestas põlevkivi uue mäeeraldise andmiseks teatud eelisõigused, mis on aga

nüüd laiendamise paragrahviga kaetud. Paragrahvis 301 nimetatud eelisjärjekord on nüüd

sätestatud eelnõukohase seaduse § 53 lõikega 3, mille kohaselt on mäeeralise laiendamise

taotlejal eelisõigus teiste taotlejate, v.a geoloogilise uuringu luba omanud isiku ees.

Laiendamist saavad taotleda isikud, kellel on kehtiv luba.

Seetõttu ei ole kehtiva MaaPS § 301 enam vajalik. Sisulist muutust MaaPS § 301 ärajätmine

kehtivas seaduse esitatud kujul arvestades kaasa ei too, kuivõrd see on eelnõukohase seaduse

§ 67 lõikega 1 hõlmatud.“ (Vastu võetud seaduses § 68 lg 1.)

17. Asjas on tõendamist leidnud, et kaebajale on väljastatud Harku lubjakivimaardlas

järgmised maavara kaevandamisload:

a) Aktsiaselts Harku Karjäär HARM-145

Harku VI lubjakivikarjäär

- (Kaevandamist ei

ole alustatud. Kaevandamisloale on märgitud aastane planeeritud kaevandamismaht 100 tuh m3

selle alusel saab öelda, et kui kaevandataks mäeeraldisel loale märgitud keskmise

kaevandamimahu alusel, siis jätkub varu 4,9 aastaks.)

b) Aktsiaselts Harku Karjäär KMIN-038

Harku Karjäär

c) Aktsiaselts Harku Karjäär KMIN-086

Harku II karjäär

d) Aktsiaselts Harku Karjäär KMIN-096

Harku IV lubjakivikarjäär

(vt ka https://eteenus.keskkonnaamet.ee/ )

Kohus leiab, arvestades vastustaja poolt kohtule esitatud andmeid, et nimetatud lubade alusel

jätkub kaebajal Harku lubjakivimaardlas kaebajal varusid kokku vähemalt 6,8 aastaks.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on esitanud 08.05.2019 Keskkonnaametile taotluse Harku II

lubjakivikarjääri mäeeralduse maavara kaevandamise loa muutmise taotluse sooviga saada

maavara kaevandamisluba Lee kinnistule (I, tl 7-12p). Nimetatud taotluse seletuskirjast nähtub,

et taotlus on esitatud MaaPS § 68 lg 1 alusel kaevandamise loa nr KMIN-086 muutmiseks.

Seejuures vastustaja ja kaebaja vahel puudub vaidlus selles, et kaevandamise loa nr KMIN-086

alusel ammendub kaevandatav varu vähem kui kolme aastaga. Kolmas isik on selle küll

kahtluse alla seadnud, kuid kohus nõustudes kaebaja ja vastustajaga leiab, et vastav asjaolu on

piisavalt tõendatud. Kolmas isik ei ole vastavaid seisukohti ümber lükanud.

18. Arvestades eelpool tuvastamist leidnud asjaoluga ning võttes arvesse, et kaebaja loaga nr

KMIN-086 antud kaevandatavat maavara jätkub vähem kui viieks aastaks, on kaebaja kohtu

arvates asunud õigesti seisukohale, et antud juhul on täidetud MaaPS § 53 lg 3 eeldused ning

kaebajal on Lee kinnistule kaevandamisloa saamiseks eesõigus.

18.1. Vastustaja ja kolmanda isiku tõlgendus, et käesoleval juhul tuleb hinnata varustuskindlust

Harku lubjakivimaardlal ühtse karjäärina, kuid ettevõtte põhiselt, ei ole õige väite esimeses

osas. Kohus jagab kaebaja seisukohta selles, et selline tõlgendusviis ei ole kooskõlas Riigikohtu

praktikaga. Nimelt on Riigikohus oma lahendis nr 3-3-1-26-16 märkinud, et: „Kolleegium ei

nõustu ka halduskohtu tõlgendusega, mille kohaselt MaaPS § 301 lg 1 käsitleb üksnes olukorda,

kus kaevandajale kokku kaevandada antud põlevkivivaru ammendub viie aasta jooksul. Sättes

on selgelt käsitletud konkreetse kehtiva loaga antud kaevandatavat maavaravaru, mitte

kaevandajale kõigi lubadega kokku antud maavaravaru.“

Praegu kehtiva MaaPS-i seletuskirjas viidatud, et MaaPS § 68 lõige 1 katab nii varem kehtinud

MaaPS §-i 30 kui ka §-i 30¹. Maapõueseaduse seletuskirjas on lisaks viidatud, et

maapõueseaduse varem kehtinud redaktsiooni § 30¹ lõike 1 järgne eelisõigus on nüüd

reguleeritud MaaPS § 53 lõikes 3. Kohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et kehtiv regulatsioon

ei erista eesõigust põlevkivi ja teiste maavaravarude osas, mistõttu tuleb MaaPS § 53 lõiget 3

kõikide maavaravarude suhtes kohaldada ühte moodi. Järelikult tuleb mäeeraldise laiendamise

korral hinnata konkreetse kehtiva loaga antud kaevandatavat maavaravaru, mitte kaevandajale

kõigi lubadega samas karjääris kokku antud maavaravaru nagu leiavad vastustaja ja kolmas

isik.

Kohus nõustub kaebajaga ka selles, et asjaolu, et kaevandamisloa laiendamise õigus on seotud

konkreetse loaga, tuleneb juba ainuüksi MaaPS § 68 lg 1 sõnastusest, mis jätkab sisuliselt sama

põhimõtet, mis on väljendatud eespool viidatud Riigikohtu otsuses, millega Riigikohus selgitas,

et halduskohtu teistsugune tõlgendus (sisuliselt käesolevas kohtuasjas antud tõlgendus) ei ole

õige. Kohus märgib, et nii varasema MaaPS MaaPS § 301 lg 1 kui ka tänase MaaPS § 68 lõige

1 käsitlevad mõlemad selgelt piiritletud kaevandusalasid (Eesti Vabariigi territoorium ja sama

maardla), mis oma olemuselt määravad ära ka eelisõiguse teostamise piirid. Käesoleval juhul

on siinjuures oluline märkida, et kui varasem seaduse sõnastuse laiendav ja Riigikohtu poolt

valeks tunnistatud halduskohtu tõlgendus toetus muuhulgas mõttele, et sõna-sõnaline tõlgendus

välistab sisuliselt uute kaevandajate turuletuleku ja juba antud kaevandusõiguste muutumise

ning konkurentsi põlevkivi kaevandamisel tulenevalt olemasoleva kaevandusõiguse

ammendavast jagamisest, siis käesoleval juhul ei sellise olukorraga tegemist.

Seda, et arvesse ei võeta sama maardla piires väljastatud muid kehtivaid kaevandamislubasid

ja nende alusel jätkuvaid maavaravarusid, näitavad täiendavalt nii MaaPS § 68 lg 2, mille järgi

on võimalik laiendada mäeeraldist ainult maardla piires, kui ka MaaPS § 68 lg 7. Viimati

nimetatud

sätte

järgi

muudetakse

mäeeraldise

laiendamise

korral

olemasolevat

kaevandamisluba, muutes vastavalt vajadusele kaevandamisloa kehtivust ja muid loale

märgitud nõudeid. Muudetava loa kehtivusaja määramisel lähtutakse MaaPS § 60 lg-s 1 või 2

sätestatud tähtajast ja luba võib vajaduse korral edaspidi pikendada, lähtudes MaaPS § 67 lg-st

1. Kaebaja on põhjendatult välja toonud, et juhul, kui MaaPS § 68 lg 1 järgi mäeeraldise

laiendamise taotlemise korral tuleks arvesse võtta kõikide sama maardla piires väljastatud

kaevandamislubade alusel kaevandada lubatud maavaravaru mahtusid, tekiks küsimus, millise

kaevandamisloa järgset mäeeraldist ja millal on isikul õigus MaaPS § 68 regulatsiooni

arvestades laiendada.

Kaebaja on ka asjakohaselt viidanud, et nii kolmas isik kui ka vastustaja kasutavad oma

seisukohtades läbivalt väljendeid „mäetehniliselt ühtne karjäär“, „kaevandamine mäetehniliselt

ühine“ ja „ühe maardla piires jätkuv kaevandatav varu“, kuid selliseid väljendeid ja mõisteid ei

ole kasutatud mäeeraldise laiendamist puudutavas MaaPS §-s 68 ega eesõigust puudutavas

MaaPS § 53 lg-s 3. Kehtiv regulatsioon ei näe ette, et eelisõiguse üle otsustamisel peaks arvesse

võtma, kas ja kus on laiendamist taotlevale isikule veel kaevandamislubasid väljastatud või kas

ta kaevandab mäeeraldistel „mäetehniliselt ühtselt“ või mitte. Selliseid viiteid ei leia ka MaaPS

eelnõu seletuskirjast. Nii kehtiv regulatsioon kui MaaPS seletuskiri viitavad üksnes

konkreetsele kaevandamisloale, mille alusel jätkub kaevandatavat maavaravaru vähem kui

viieks aastaks. Seega on vastustaja ja kolmas isik omistanud MaaPS § 53 lg 3 koostoimes

MaaPS § 68 lg-ga 1 meelevaldselt sellise sisu, et vaidlusaluses olukorras tuleks korraldada

enampakkumine. Õige on ka kaebaja seisukoht, et vaatamata kaevandamislubade arvule, mis

isikule on antud, ei toimu kaevandamine ühiselt, vaid iga kaevandamisloa alusel eraldi vastavalt

konkreetse loa tingimustele.

18.2. Kohus leiab nõustudes kaebajaga, et õige ei ole kolmanda isiku väide, nagu juhul, kui

MaaPS § 68 lg 1 alusel taotletakse mäeeraldise laiendamist ja kui isikule on antud mitu

kaevandamisluba samas maardlas, tuleb arvesse võtta, millise loa alusel on kaevandatavat

maavaravaru kõige rohkem. Ka sellist tõlgendust ei ole võimalik tuletada MaaPS § 68 lg-st 1,

mis sätestab üksnes, et kaevandamisloa omajal on õigus laiendada mäeeraldist piirnevale või

lahusolevale mäeeraldisele, kui olemasoleva loaga antud kaevandatavat maavara jätkub kuni

viieks aastaks. Sättest ei ole võimalik järeldada, et kui isikule on samas maardlas antud mitu

kaevandamisluba, ei ole võimalik laiendamist taotleda, kui mõne loa alusel jätkub

kaevandatavat varu kauemaks kui viieks aastaks.

18.3. Vale on ka kolmanda isiku tõlgendus, nagu MaaPS § 68 lg 1 kohalduks üksnes juhul, kui

isikule ongi antud ainult üks kaevandamisluba. Selline seaduse tõlgendus läheb vastuollu

maapõueseaduse, kaevandamissektori tavapraktikaga ja on täielikus vastuolus Riigikohtu

seisukohaga (3-3-1-26-16, p 35). On tavapärane, et kaevandajale kuulub rohkem kui üks

kaevandamisluba korraga. Sellist seisukohta ei ole toetanud ka vastustaja.

18.4. Täiendavalt on kolmas isik leidnud, et MaaPS § 68 lg 1 järgseks õigustatud isikuks

olemiseks ja MaaPS § 53 lg 3 järgse eesõiguse kasutamiseks tuleb kaebajal näidata, et tema

õigusi on piiratud. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Kaebaja on põhjendatult välja toonud,

et kolmanda isiku viidatud tsitaat MaaPS seletuskirjast puudutab MaaPS § 68 lg 3 punkti 3 ja

sellega seonduv eesõigus on sätestatud MaaPS 68 lg-s 6 (olukord, kus mäeeraldisele

moodustatakse kaitseala või hoiuala või võetakse kaitse alla püsielupaik). Niisiis on

seadusandja eesmärk olnud anda MaaPS § 68 lg-ga 6 eesõigus isikule, kelle õigusi on

looduskaitselistel eesmärkidel teatud viisil ja mahus piiratud. Selline eesmärk aga ei seondu

MaaPS § 53 lg 3 ja § 68 lg 1 järgse eesõigusega, sest üldine kaevandamisloa laiendamise õigus

ei eelda, et isiku õigusi oleks mingil viisil või mahus piiratud. Ühtlasi ei ole käesoleval juhul

tegemist MaaPS § 68 lg 3 punkti 3 ega § 68 lg 6 olukorraga.

18.5. Vastustaja viitas oma seisukohtade esitamisel veel lubade liitmise regulatsioonile, millest

tulenevalt leidis, et õiguslikult korrektne oleks, kui kaevandaja, omades ühes maardlas mitut

kaevandamisluba esitaks lubade liitmise taotluse. Kohus märgib, et MaaPS § 69 lg 1 sätestab,

et loa omaja soovil võib kaevandamisloa andja liita sama loa omaja kõrvuti asetsevatele

mäeeraldistele antud kaevandamisload, andes uue kaevandamisloa, millele on asjakohases

ulatuses märgitud liidetud kaevandamislubadele kantud andmed. MaaPS § 69 lg 2 täpsustab, et

liita võib ainult sama maardla piiresse antud lube. Eeltoodust nähtub, et MaaPS § 69 järgne

kaevandamislubade liitmine on võimalus ja õigus, mitte kohustus. Eeltoodust tulenevalt ei toeta

ka vastav vastustaja väide vastustaja ja kolmanda isiku tõlgendust MaaPS § 53 lg 3 koosmõjus

MaaPS § 68 lg 1.

18.6. Kokkuvõtvalt leiab kohus lähtudes eeltoodust, et enampakkumise korraldamine ei ole

kaevandamisloa taotlemise õiguse müümiseks Lee kinnistul õiguspärane ning vaidlustatud

korraldused tuleb tühistada juba üksnes sel põhjusel.

19. Järgmisena on vaidluse all küsimus sellest, kas vastustaja on rikkunud

enampakkumise korraldamisel menetlusreegleid.

19.1. Kohus märgib, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kolmas isik esitas

Keskkonnaametile Harku VIII lubjakivikarjääri mäeeraldise maavara kaevandamise loa

taotluse esmalt 07.03.2019 ning täiendatud taotluse 02.05.2019. (vt I, tl 13, 110-119)

Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja esitas Keskkonnaametile Harku II lubjakivikarjääri

mäeeraldise maavara kaevandamise loa muutmise taotluse 08.05.2019. Kaevandamisloa

muutmise taotluses taotles kaebaja MaaPS § 68 lg 1 alusel mäeeraldise laiendamist ehk kaebaja

soovis kasutada MaaPS § 53 lg 3 sätestatud eesõigust. (I, tl 7-12)

Tekkinud olukorras, tuli vastustajal tuvastada, kas kaebajal on MaaPS § 53 lg 3 ja § 68 lg 1

alusel eesõigus, ja kui on, siis jätkata üksnes kaebaja taotluse menetlust ning lõpetada kolmanda

isiku taotluse menetlus või juhul kui kaebajal seadusest tulenev eesõigus puudub, siis jätkata

menetlust seaduses sätestatud korras ehk korraldada kaevandamisloa saamise õiguse

enampakkumine.

Vastustaja ongi tegelikkuses eelpool toodud viisil toiminud leides küll ekslikult, et käesoleval

juhul tuleb korraldada enampakkumine, kuigi õige oleks olnud jätkata kaebaja taotluse

menetlusega ning lõpetada kolmanda isiku taotluse menetlus nii nagu vastustaja algselt toimis,

kuid hiljem oma otsust muutis andes õigusvastase korralduse tõlgendades MaaPS § 53 lg 3 ja

§ 68 lg 1 valesti.

Kohus nõustub kaebajaga ka selles, et vaidlustatud korralduses ei sisaldu põhjendusi selle

kohta, miks korraldati enampakkumine olukorras, kus kaebaja taotles eesõiguse rakendamist

kaevandamisloa saamiseks. Vaidlustatud korralduses on üksnes märgitud, et kuivõrd esitatud

on kaks taotlust Lee katastriüksuse osas, mida ei ole samaaegselt võimalik rahuldada, siis tuleb

korraldada enampakkumine. Samuti on määratud kindlaks enampakkumise tingimused ja kord.

Selline tõlgendus ilmselgelt vastuolus seaduses toodud normide mõttega. Kohus selgitab, et

seadusandja on selgelt märkinud, et ainult eelisõiguste realiseerimise taotluste puudumise

korral on MaaPS §-s 53 lg 5 p 3 märgitud enampakkumise korraldamine kohustuslik ja ka

võimalik. Lisaks on vastustaja rikkunud sellega oluliselt ka põhjendamiskohust (eelisõiguse

puudumise osas), millest tulenevalt on vaidlustatud korraldused ka sel põhjusel õigusvastased

ja tuleb tühistada.

19.2 Teiseks heitis kaebaja vastustajale ette ärakuulamisõiguse rikkumist lähtuvalt HMS § 40

lg 1 ja lg 2.

Kaebaja on avaldanud, et 02.09.2019 toimus kaebaja ja vastustaja kohtumine ning kaebaja

avaldas suuliselt oma vastavad seisukohad. Sellest tulenevalt ei ole õige kaebaja väide, et ta ei

saanud oma seisukohti üldse avaldada ja selgitada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et

vastustaja ei ole vähemalt kohtule nähtuvalt rikkunud ärakuulamispõhimõtet sellises ulatuses,

mis võiks iseseisvalt tuua kaasa korralduste õigusvastasuse ning tühistamise. Kohus nõustub

samas kaebajaga, et tekkinud olukorras oleks olnud põhjendatud kaebaja täiendav ära

kuulamine.

19.3. Tagatisrahaga seotud küsimused

MaaPS § 34 lg 7 sätestab, et enampakkumisel osalemise eest võib loa andja kehtestada

tagatisraha. Tagatisraha peab olema kõigile enampakkumisest osavõtjatele võrdne ning ei tohi

olla suurem kui 1600 eurot. Pärast enampakkumise võitja selgumist tagastatakse teistele

enampakkumises osalejatele tagatisraha. Tagatisraha tasaarveldatakse enampakkumise

ostuhinnaga. Enampakkumise nurjanud isikule tagatisraha ei tagastata. (Vt ka MaapS § 54 lg

8). Seega võib seaduse kohaselt tagatisraha olla kuni 1600 eurot ja määratud tagatisraha on

iseenesest selles vahemikus.

Kohus märgib, et tagatisraha suuruse määramine on sisuliselt menetlustoiming, mille

tegemiseks määratud tähtaeg peab olema mõistlik. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud kaebaja

väited selle kohta, et tagatisraha suuruse valikut oleks tulnud korralduses põhjendada, samuti

esitada põhjendused selle kohta, miks määrati tagatisraha tasumiseks 10 päeva enne pakkumiste

esitamise päeva, millist tähtaega vastustaja aga hiljem pikendas.

Kohus ei saa nõustuda kaebajaga ka selles, et vastav lühike tähtaeg rikub selgelt ja drastiliselt

kaebaja õigusi. Kaebaja viited tagatisraha võimalikule kaotusele ei ole samuti asjakohased,

kuna see võimalus on üksnes sellisel juhul, kui kaebaja peaks pahatahtlikult nurjama

enampakkumise. Kui isik käitub õiguspäraselt, kuid ei osutu pakkumise võitjaks, siis

tagatisraha tagastatakse. Enampakkumise võitmise korral aga tagatisraha tasaarveldatakse

enampakkumise ostuhinnaga. Eeltoodust tulenevalt ei saa tagatisraha suurus, mis vastab

seaduses toodud suurusele ega selle tasumise tähtaeg eraldiseisvalt kaebaja õigusi rikkuda ega

tuua kaasa korralduste õigusvastasust ning tühistamist.

Veel tõi kaebaja välja, et vastustaja ei teavitanud kaebajat enampakkumise korraldamisest,

millest tulenevalt jäi kaebajale liialt lühike aeg enampakkumisel osalemise otsustamiseks sh

tagatisraha tasumiseks.

Kohus märgib, et lähtudes MaaPS 54 lg 3 ei tulnud kaebajat eraldi enampakkumise

korraldamisest teavitada. Vastustaja on õiguspäraselt avaldanud vastava teate Ametlikes

Teadaannetes.

20. Keskkonnaameti 13.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1898 „Keskkonnaameti 03.09.2019

korralduse nr 1-3/19/1761 muutmine“

21.1. Tallinna Halduskohus kohaldas 13.09.2019 käesolevas haldusasjas esialgset õiguskaitset,

peatades vaidlustatud korralduse nr 1-3/19/1761 kehtivuse ja keelates Keskkonnaametil viia

enampakkumist läbi kuni 13.10.2019.

Vaidlust ei ole selles, et 13.09.2029 korraldusega nr 1-3/19/1898 muudeti 03.09.2019

korraldust, kuid seda üksnes enampakkumisest osavõtmiseks pakkumiste esitamise tähtaja,

tagatisraha tasumise aja ning pakkumiste avamise tähtaja osas. Esimeseks määrati 03.10.2019

kell 12:00, teiseks 03.10.2019 ja kolmandaks 10.10.2019. Muid sisulisi muudatusi ei tehtud.

Muutmise korralduse põhjenduseks on märgitud asjaolu, et tehnilistel põhjustel ei jõudnud

korraldus adressaatideni kuigi avaldati ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. (vt tl 27-

29)

20.2. Kaebuse esitaja leiab, et nimetatud 13.09.2019 korraldus on õigusvastane, kuna korraldus

on vahetult seotud Keskkonnaameti 03.09.2019 korraldusega nr 1-3/19/1761, mis on kaebaja

hinnangul õigusvastane. Kuivõrd kohus nõustus kaebuse esitajaga selles, et esialgne so

03.09.2019 korraldus on õigusvastane ning esitas vastavad põhjendused juba eelpool, siis ei pea

kohus vajalikuks neid korrata ning märgib, et 13.09.2019 korraldus kuulub tühistamisele juba

üksnes eeltoodud põhjustel.

20.3. Kohus nõustub kaebajaga ka selles, et 03.09.2019 korralduse muutmist olukorras, kus

kohus on korralduse kehtivuse oma 13.09.2019 esialgse õiguskaitse määrusega peatanud, ei saa

pidada õiguspäraseks. Antud juhul ei oma tähtsust asjaolu, kuidas on korraldatud teabe

edasiandmine vastustaja juures. Esialgse õiguskaitse määrus jõustub vastavalt HKMS § 252 lg

3 selle teatavakstegemisel. Kohus on nähtuvalt ka vastustaja enda esitatud andmetest teinud

esialgse õiguskaitse määruse vastustajale teatavaks e-maili teel ja see on jõudnud vastustajani

hiljemalt kell 14:49 13.09.2019. Alates sellest hetkest oli 03.09.2019 korralduse kehtivus

peatatud ja selle muutmine on õigustühine. Vastustaja on 13.09.2019 korralduse allkirjastanud

samal päeval kell 21:33, seega peale korralduse vastustajale edastamist ja peale vastustaja poolt

automaatteate saamist, et vastustaja on määruse kätte saanud.

Muud väited

21. Kolmas isik on kahtluse alla seadnud kaebajale väljastatud maavara kaevandamise loa nr

KMIN-086 (tl 21-22p) alusel jätkuva varu suuruse ning leidnud, et käesoleval juhul ei ole

tuvastatav ega mõistega, millel vastav järeldus, et nimetatud loa alusel jätkub kaebajal

kaevandatavat maavara vähem kui viieks aastaks.

Kohus märgib, et kolmas isik ei ole esitanud omapoolseid tõendeid, mis tõendaks vastupidist

(HKMS § 59 lg 1).

Kohtule on kaebaja ja vastustaja poolt esitatud selgitustest aru saadav ja jälgitav, kuidas on

jõutud järeldusele, et varu on loa nr KMIN-086 (tl 21-22p) alusel vähem kui viieks aastaks.

Kohus märgib siinkohal ka seda, et vastustaja seda temaga samal poolel menetluses osaleva

kolmanda isiku väidet ei toeta.

Kohtu kokkuvõttev seisukoht

22. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et Keskkonnaameti 03.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1761 ja

Keskkonnaameti 13.09.2019 korraldus nr 1-3/19/1898 tuleb eelpooltoodust tulenevalt tühistada

ning kaebus tervikuna rahuldada.

Kohus märgib täiendavalt selgituseks, et esialgset õiguskaitset on tulenevalt kohtu 24.09.2019

määrusest rakendatud kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas asjas ja seetõttu ei ole esialgse

õiguskaitse kehtivuse lõpetamine eraldi määrusega või kohtuotsuse vajalik.

Menetluskulud

23. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 108 lg 8 sätestab, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade

reeglite järgi nagu poolele.

Käesolevas asjas tehti otsus vastustaja kahjuks. Seega jäävad kolmanda isiku menetluskulud

tema enda kanda ning kaebaja menetluskulud vastustaja kanda.

24. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja

üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. HKMS § 108 lg 12 järgi kohaldatakse

menetluskulude jaotusele tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) §-des 173 ja 175

sätestatut. Menetluskulude väljamõistmisel tuleb eelkõige hinnata, kas väljamõistetavad

esindajatasud on põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamisel tuleb eelkõige lähtuda asja keerukusest, arvestades nii keerulisi

õiguslikke põhjendusi, aga ka elulisi asjaolusid, mis muudavad vaidluse keeruliseks.

Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata TsMS

§ 175 lg 1 alusel esindamisele kulunud aega, aga ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu

põhjendatust ja vajalikkust.

Kohus leiab, et kaebaja menetluskulud on põhjendamatult suured ning neid tuleb vähendada.

Vastustaja on õigesti viidanud, et TsMS § 175 lg 3 sätestab, et mitmele lepingulisele esindajale

tehtud kulutused hüvitatakse, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise

vajadusest. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et tegemist ei ole keskmisest keerukama

õigusliku vaidlusega (eriti arvestades et selle sisulise sõlmküsimuse osas on olemas selge

Riigikohtu seisukoht, millele kaebaja ka on üheselt toetunud), millest tulenevalt ei ole

põhjendatud mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste hüvitamine põhjendatud. Kohus

peab ka tavapärasest kõrgemat tunnihinda 220 eurot ja alates 2020 aastast 250 eurot tunnis

põhjendamatult kõrgeks. Kohtud on seni pidanud põhjendatud tunnihinna ülemmääraks 160

eurot. Kohus toob alljärgnevalt arvete kaupa välja, millises ulatuses ta peab menetluskulusid

arvestades eeltoodut põhjendatuks:

1) 30.09.2019 arve nr 194846 osas peab kohus põhjendatud menetluskuludeks 1853,37

eurot, millele lisandub käibemaks 370,67 eurot ja tasutud riigilõivud 30 eurot so kokku

2254,04 eurot;

2) 31.10.2019 arve nr 195228 osas peab kohus põhjendatud menetluskuludeks 649,14

eurot, millele lisandub käibemaks129,83 so kokku 778,97 eurot (kohus ei pea viidatud

arve juures lisaks juba ülal välja toodud kahe esindaja kulule põhjendatuks selgitusi

seoses teise kohtuasjaga nr 3-19-1216 ning määruskaebuse koostamise kulusid seoses

halduskohtu

24.09.2019

määrusega,

millise

määruskaebuse

jättis

Tallinna

Ringkonnakohus rahuldamata);

3) 30.11.2019 arve nr 195856 osas peab kohus põhjendatud menetluskuludeks 237,47

eurot, millele lisandub käibemaks 47,49 so kokku 284,96 eurot;

4) 31.12.2019 arve nr 196271 osas peab kohus põhjendatud menetluskuludeks 22 eurot,

millele lisandub käibemaks 4,40 eurot so kokku 26,40 eurot (põhjendatud ei ole

kommunikatsioon tunni hinnaga 220 eurot, millest tulenevalt kohus vähendas seda

poole võrra);

5) 31.03.2020 arve nr 201342 osas peab kohus põhjendatud menetluskuludeks 50 eurot,

millele lisandub käibemaks 10 eurot so kokku 60 eurot (põhjendatud ei ole

kommunikatsioon tunni hinnaga 250 eurot, millest tulenevalt kohus vähendas seda

poole võrra);

6) 20.04.2020 arve nr 201633 osas peab kohus põhjendatud menetluskuludeks 1530 eurot,

millele lisandub käibemaks 306 eurot so kokku 1836 eurot.

Kokku 5240,37 eurot.

Lähtudes eeltoodust mõistab kohus Keskkonnaametilt Aktsiaselts Harku Karjäär kasuks välja

menetluskulud kokku summas 5240,37 eurot. Muus osas jätab kohus poolte menetluskulud

nende enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik