2-19-5226/64 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. mai 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-5226

Tsiviilasi

Margit Parve hagi Ain Alatsei ja Merike Antonovi vastu

solidaarselt

leiutasu

19 500

euro

ja

viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

11 346 eurot 33 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. detsembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ain Alatsei ja Merike Antonovi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid:

Ain

Alatsei

(kostja

I)

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

Merike Antonov (kostja II) (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja Raivo Kiisk

Vastustaja:

Margit

Parve

(hageja)

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

esindaja

riigi

õigusabi

korras

vandeadvokaadi abi Marina Kelpman

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 9. detsembri 2019 otsuse

resolutsioon

muutmata.

Muuta

maakohtu

otsuse

põhjendusi.

2. Jätta Ain Alatsei ja Merike Antonovi apellatsioonkaebus

rahuldamata.

3. Jätta

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud

solidaarselt Ain Alatsei ja Merike Antonovi kanda.

Mõista Ain Alatseilt ja Merike Antonovilt solidaarselt

Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulu 393 eurot

60 senti. Ain Alatseil ja Merike Antonovil tuleb

menetluskulu 393 eurot 60 senti tasuda alates otsuse

jõustumisest 15 päeva jooksul Rahandusministeeriumi

kontole nr EE571010220229377229 (SEB Pank) või

EE062200221059223099

(Swedbank)

või

EE221700017003510302

(Luminor

Bank)

või

EE567700771003819792 (LHV Pank). Maksmisel tuleb

märkida viitenumber 99919700063300.

Menetluskulu 393 eurot 60 senti tasumisega viivitamise

korral tuleb Ain Alatseil ja Merike Antonovil tasuda

menetluskulude

tasumiseks

kohustava

lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse

§ 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Margit Parve (hageja) esitas 3. aprillil 2019. a Tartu Maakohtule hagi Ain Alatsei (kostja I)

ja Merike Antonovi (kostja II) vastu leiutasu 19 500 euro ja viivise solidaarselt

väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt tuli kostja I aprillis 2016 hageja juurde ja küsis hageja talumaadelt

peidetud aarete otsimiseks luba. Hageja andis loa tingimustel, et kostja I teatab tulekust ette;

hageja on kodus, kui kostja I otsib; kostja I näitab kõike, mida leiab, ning hinnalise leiu puhul

jagatakse leiutasu maaomaniku ja leidja vahel pooleks. Kostja I oli nõus.

Hageja abistas kostjat I otsingutel, so lülitas välja elektrikarjuse, mis segas aparaadi signaali,

paigutas karjamaal loomi ümber ega pannud pahaks rikutud murukamarat. Hageja abistas

kostjat I otsingutel, kuna oli selleks kokkuleppest tulenevalt motiveeritud.

Kostja I tuli paar päeva hiljem hagejaga konsulteerimata koos kostjaga II ja tõi kommikarbi.

Hageja kinnisasjalt leiti 13. aprillil 2016 suurem mündileid ja kutsuti Muinsuskaitseameti

ametnikud ja teadurid väljakaevamistele. Kostja I ütles sel päeval, et leidis varanduse. Hiljem

vormistati leidjaks kostja II. Kostjal II ei olnud aga luba hageja kinnistu kasutamiseks ja

kinnistult kultuuriväärtusega leidude otsimiseks. Leiuautasu 39 000 eurot määrati ja maksti

2017. aasta alguses välja kostjale II.

Hiljem selgus, et kostja I teadis enne hagejaga kokkuleppe sõlmimist, et hageja maa sees on

suure tõenäosusega aare. Kostja I ei jaganud seda teadmist hagejaga. Kostja I käitumine viitab

eesmärgile rikkuda hagejaga sõlmitud kokkulepet ja rikastuda hageja arvel.

Aarde leidmise ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 33 lg 1 on põhiseaduse §-iga 32

vastuolus, sest see riivab maaomanike õigusi. Muinsuskaitseseaduse järgi on kultuuriväärtusega

leiu eest õigus leiuautasu saada leidjal, aga põhiseaduse kohaselt peaks see olema maa

omanikul. MuKS § 33 lg 1 tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta

kohaldamata, kuna see ei näe maaomanikele ette õiglast hüvitist nende omandiõiguse riive eest.

Hagejaga sõlmitud kokkuleppest ei peetud kinni. Hageja soovib sellest tulenevalt saada pool

leiutasust ning viivise ajavahemiku 9. detsember 2016 kuni 3. aprill 2019 eest VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kokku summas 3615 eurot 51 senti. Viivise arvutamise algus on

kuupäev, millal hageja saatis kostjatele sõnumi hageja pangakonto numbriga.

2. Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjad küsisid hagejalt luba otsida hageja kinnistul kultuuriväärtusega leide. Hageja andis loa.

Hageja aitas kostjaid mitmete toimingutega seoses kinnistul viibimisega, so lülitas välja

elektrikarjuse ja tõstis karjamaal loomi ümber. Kostjad viisid hagejale umbes viiendal päeval

tänutäheks kommikarbi selle eest, et hageja lubas kostjatel enda kinnistul otsinguid teostada.

Kostjad viibisid hageja kinnistul seega hageja eelneval nõusolekul. Hagejal oli igal ajal

võimalik kostjatele teatada, et ei soovi kinnistul võimaliku kultuuriväärtusega leiu otsinguid.

Pooled ei sõlminud kokkulepet, et kultuuriväärtusega leiu leidmise korral jagatakse leiutasu

pooleks. Hageja ei ole kokkuleppe olemasolu tõendanud. Kuna lepingut leiutasu jagamiseks ei

sõlmitud, ei tekkinud poolte vahel võlasuhet. Kostjad ei rikkunud seega lepingut.

Hageja kinnisasjalt leiti kultuuriväärtusega leid. Kostjal II kui leidjal oli leidmise ajal kehtinud

MuKS § 33 lõige 1 järgi õigus leiuautasule. MuKS § 33 lg 1 on põhiseadusega kooskõlas. Kuna

leid ei kuulunud hagejale, vaid riigile, ei tekkinud hagejal õigust leiule ning leiu leidmisega ei

riivatud hageja omandit.

Hagi esitamine kostja I vastu on põhjendamatu. Kostja I ei ole leiuautasu saanud. Kostjad ei ole

solidaarvõlgnikud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 9. detsembri 2019. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja põhinõude 9750 eurot ja viivise 1596 eurot 33 senti. Maakohus

jättis kostjate esindamisega seotud menetluskulud nende endi kanda ja hageja esindamisega

seotud menetluskulud riigi kanda. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt riigituludesse

riigilõivu 450 eurot ja hagejalt riigi tuludesse riigilõivu 450 eurot.

Hageja ja kostja I sõlmisid kinnistu kasutamise lepingu. Hageja ja kostja I ei vaidle selle üle, et

neil oli kokkulepe järgmises: hageja lubab kostjal I teostada oma kinnistul metalliotsijaga

otsinguid, enne kinnistule tulekut helistab kostja I hagejale ja hageja peab otsingu tegemise ajal

olema kodus. Hagejal ja kostjal I oli kokkulepe, et kostja I näitab hagejale leide.

Poolte vahel kokku lepitu vastab VÕS § 339 lõikes 1 sätestatud rendilepingu tunnustele. Hageja

andis kostjale I nõusoleku oma kinnistu kasutamiseks, so sellel peitvara otsingute teostamiseks.

Pooled möönsid, et kinnistult võib saada vilja, milleks on peitvara (aare). Kuna kostja I kasutas

kinnistut peitvara leidmise eesmärgil, saab seda lugeda kinnistu korrapäraseks majandamiseks.

Kostja I avaldas, et ta teadis, mis on aarde leidmise tagajärjed: see antakse üle

muinsuskaitseametile ja on võimalik saada leiutasu. Hageja selgitas vande all, et ta lootis, et

tema kinnistult saab aarde leida, sest naabrimehe kinnistult leiti aare. Hageja kuulis

naabrimehelt, et aarde leidmisel on võimalik saada leiutasu. Hageja ja kostja I möönsid seega,

et kinnistu kasutamise tulemuseks on vilja saamine.

Rendileping on tasulise kasutamise leping, mistõttu oli kostjal I kohustus maksta hagejale maa

kasutamise ees tasu. Hageja vande all antud ütluste kohaselt oli renditasu suurus pool leiutasust.

Kostja eitas tasu maksmise kokkulepet. Hageja väidet kinnitas kaudselt tunnistaja A.A., kes

kuulis tasu puudutavast kokkuleppest hagejalt, kes talle pärast kokkuleppe sõlmimist helistas

ja sellest rääkis. Kuigi tunnistaja ise kokkuleppe sõlmimise juures ei viibinud, saab tema poolt

avaldatut siiski võtta kaudse tõendina arvesse. Tunnistaja B.B. ei kinnitanud tasu kokkulepet.

Tema ütluste kohaselt sõlmis hageja lepingu ühe mehega, kes tuleb otsima. Kirjalikku lepingut

ei koostatud.

Kuna poolte vahel on vaidlus, milline oli kinnistu kasutamise eest tasu, ja tõsikindlad tõendid

ei ole, määras kohus tasu VÕS § 28 lg 2 järgi. Pooled ei esitanud andmeid, milline on Jõgeva

vallas peitvara otsingute tegemiseks antud kinnistu kasutusõiguse eest tavaliselt makstav tasu.

Kohus määras tasuks seega mõistliku hinna, so 1/4 leiuautasust. Otsingute tegelik teostaja peaks

saama leiutasust suurema osa, kui kinnistu omanik, kes ise aktiivselt vilja saamisesse ei panusta.

Samas on omanikul omandist tulenevalt õigustatud ootus osale viljast, mis tema kinnistult

saadakse. Seda ka olukorras, kus riik on kehtestatud erisätted ja leidnud, et peitvara omanikuks

on riik olenemata sellest, kust peitvara leitakse. Tavapäraselt ei ole leidjatele määratavad

leiutasud nii suured, et renditasu ülemäära suureks kujuneks. Leiutasust 1/4 suuruse osa

määramine kinnistu omanikule tagab, et omanik lubaks kinnistul otsinguid teostada ja võiks

peitvara leidmisel arvestada sellelt saadava kasuga. Kuna peitavara otsingute puhul ei ole

tegemist tavapära kasutusviisiga, ei saa lähtuda põllumajanduslikul eesmärgil maa kasutamise

eest makstavast tasust. Õiglane ei ole ka, et kogu peitavara eest määratav kasu jääks otsijatele.

Kostja I pidi seega tasuma hagejale renditasu. Kostja I ei ole kohustust täitnud. Tegemist oli

tingimusliku lepinguga ja renditasu maksmise kohustust tuleb käsitleda edasilükkava

tingimusena. Kuna leiutasu maksti, tekkis hagejal nõudeõigus kostja I vastu renditasu

saamiseks. Oluline on seega leiutasu määramine, mitte see, kellele leiutasu määrati.

Kostjal II oli hageja kinnistu kasutamiseks ja sellel otsingute tegemiseks õiguslik alus, milleks

oli eelduslikult samasugune leping nagu hageja oli sõlminud kostjaga I. Kuna hageja ei

tõendanud, et ta keelas kostjal II otsingute toestamiseks oma kinnistul viibida, luges kohus, et

kostja II viibimine kinnistul ja otsingute teotamine toimus õiguslikul alusel. Nimetatud eeldust

toetab hageja käitumine: hageja teadis, et kostja I teostab otsinguid ja võis eeldada, et mingil

ajal teeb seda ka kostja II. Hageja ei tundnud enda sõnul huvi, mida kostjad tema maa peal

tegelikult teevad. Hageja vande all antud ütlustest saab järeldada, et hageja möönis, et tema ja

kostja I vahel sõlmitud leping võib laieneda ka kostjale II.

Kuna leiutasu määrati ja maksti, oli ka kostja II suhtes renditasu maksmise eelduslik tingimus

täidetud ja maakohus mõistis kostjalt II välja renditasu 9750 eurot. Kuna kostjad tegutsesid

ühiselt, peitavara leidmine oli ühekordne sündmus ja leiutasu maksti ühel korral, mõistis kohus

renditasu välja ühise summana, VÕS § 65 järgi solidaarselt.

Hageja ei saanud oma nõuet kostjate vastu maksma panna enne, kui leiutasu oli määratud.

Leiutasu määrati 15. veebruaril 2017 Muinsuskaitseameti peadirektori käskkirjaga. Kostjatel

tekkis renditasu maksmise kohustus mõistliku aja jooksul pärast käskkirja väljaandmist, so ühe

kuu jooksul käskkirja tegemisest. Kostjad pidid kohustuse täitma hiljemalt 17. märtsiks 2017.

Kostjad ei täitnud kohustust. Hageja viivise nõue on seega põhjendatud alates 18. märtsist 2017

kuni 3. aprillini 2019 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kokku 1596 eurot 33 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse. Kostjad paluvad tühistada maakohtu otsuse hagi

osalise rahuldamise, menetluskulude jaotuse ja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

osas ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostjad paluvad jätta

kõik menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu poolt otsuses rendilepingule tuginemine oli kostjatele üllatuslik. Kohus ei viidanud

ega selgitanud, et pooltevaheline õigussuhe võiks olla kvalifitseeritav rendilepinguna. Kohus ei

küsinud poolte seisukohta rendilepingu sätete kohaldamise kohta. Kohus ei analüüsinud, miks

ei olnud tegemist tasuta kasutamise lepinguga. Otsusest ei ole võimalik aru saada, miks on

tegemist rendi-, mitte tasuta kasutamise lepinguga.

Vastuses ringkonnakohtu määrusele leidsid kostjad, et kostjate ja hageja vahelist suhet ei saa

kvalifitseerida seltsinguna. Kostjatel ja hagejal ei olnud ühist eesmärki. Hageja ei panustanud

selleks, et leida peitvara või muu vara, mille alusel oleks võimalik leiutasu saada. Kostjatel oli

ühine eesmärk ja nad tegid selle saavutamiseks koostööd. Kostjad omasid lubasid, et teostada

otsinguid, ja olid seda aastaid teinud. Hageja ja kostjate omavahelises suhtes ei olnud ka

seltsingule iseloomulikku majanduslikku riski. Kostjad tegid kõik kulutused. Kostjatel

omavahel võis tekkida kahjum soetatud varustuse ja tehnika osas. Hagejal ei teinud kulusid ja

ei saanud kahjumit tekkida. Seltsingulepingu saaks seega tuvastada üksnes kostjate vahelises

suhtes, kuid mitte kostjate ja hageja vahel.

Poolte vahel oli sõlmitud tasuta kasutamise leping. Kohus ei põhjendanud, miks AÕS § 103 jj

ei kohaldu. Kuna asjaõigusseaduses sätestatud peitvara regulatsioon ei näe ette leiutasu

maksmist kinnistu omanikule, tuleb AÕS § 103 jj kohaselt leiutasu maksta leidjale ning hagejal

kui kinnistu omanikul puudub õigus leidjalt leiutasu nõuda. Selline õigus saaks tulla üksnes

leidja ja kinnistu omaniku omavahelisest eraldiseisvast lepingust. Seda ei ole aga sõlmitud.

Kohus hindas asjaolusid ja tõendeid valesti. Kohus ei saa jätta põhjendamatult kõrvale teisi

tõendeid (menetlusosaluste vande all antud ütlusi), mis on vastuolus vastuolulisi ütlusi andnud

tunnistaja ütlustega. Kohus peab põhjendama, miks ta tõendit arvestab või jätab selle kõrvale.

Kohus leidis valesti, et mõistlik tasu on ¼ leiutasust. Kostjad ei nõustu sellega. Kohus ei

põhjendanud oma järeldust. Sellises ulatuses hagi rahuldamine oli üllatuslik.

Kohus ei põhjendanud, miks kostjad on solidaarvõlgnikud. Kostjad ei ole solidaarvõlgnikud.

Maakohus oleks pidanud analüüsima kumb kostjatest vastutab hageja ees ning tuvastama,

millisel õiguslikul alusel vastutus sai tekkida.

Kohus hindas asjaolusid valesti. Kohus tuvastas, et mündiaare leiti 13. aprillil 2016 hagejale

kuuluvalt kinnisasjalt asukohaga X. Kostja I teostas 2016. aasta aprillikuus hagejale kuulunud

kinnistul X aarde otsimist.

Kohus jaotas menetluskulud valesti. Juhul, kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse

muutmata, tuleks jätta menetluskuludest 49% kostjate ja 51% hageja kanda. Leid kuulub riigile.

Vastuses ringkonnakohtu määrusele leidsid kostjad, et leid ei kuulunud seltsinguvarasse.

Tegemist ei saa olla seltsinguvaraga VÕS § 589 lg 1 mõistes ning vara ära võtmise ja selle

seejärel seltsingule hüvitamisega. Leiuautasu ei saa VÕS § 589 lg 2 kohaselt seltsinguvarasse

kuuluda. Leiuautasu saab leidja.

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud kostjate kanda.

Maakohus palus 25. juuli 2019. a kirjas esitada kostjatel seisukohad kasutuslepingu sätete

kohaldamise kohta. Kohus selgitas, et kostjatel tuleb täpsustada, milline on nende õiguslik suhe

hagejaga tema kinnistu valdamiseks ja kasutamiseks. Maakohus juhtis kostjate tähelepanu

õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile, kuid kostjad ei tunnistanud, et tegemist oli

rendilepinguga. Kostjad olid seega teadlikud, et kohus võib kohaldada kasutuslepingu norme.

Kohus hindas tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt ja põhjendas otsust. Tasuta kasutamise

lepingu eesmärk on esemete kasutamine, mitte viljade saamine. Rendilepinguga saab rentnik

lepingu eset tasu eest kasutada ja omandada lepingu eseme kasutamisest tulenevaid vilju.

Hageja ei andnud oma kinnistut kostjatele tasuta kasutada, sest kokkuleppega tekkisid hagejale

kohustused ning tal ei olnud põhjust sõlmida tasuta kasutamise kokkulepet. Maakohus tuvastas

õigesti, et tegemist on rendilepinguga, mis näeb ette tasu maksmise kohustuse.

Hageja leiab, vastuseks ringkonnakohtu määrusele, et pooltevahelist õigussuhet on võimalik

kvalifitseerida ka seltsinguna. Hageja ja kostja I eesmärk oli leida hageja kinnistult

kultuuriväärtusega leid. Pooled tegutsesid selle eesmärgi saavutamiseks ühiselt. Seltsinglaste

eesmärgiks oli saada leiu eest tasu ja see pooleks jagada. Hageja ei olnud teadlik, et kostja II

osaleb samuti aarde otsimisel, kuid arvestades asjaolusid tuleb tõdeda, et ka kostjal II oli

eesmärk leida kinnistult kultuuriväärtusega leid. Hageja andis oma kinnistu seltsingu kasutusse.

Kostja I panus seisnes tehniliste vahenditega kultuuriväärtusega leiu otsimises. Kostjale I abiks

tulnud kostja II panus oli samuti mündiaarde otsimine. Hageja panus mündiaarde leidmisesse

on vähemalt 50%. Leiuautasu, mis maksti välja kostjale II, tuleb VÕS § 589 lg 2 alusel lugeda

seltsinguvaraks. Seltsing on eesmärgi saavutanud. Seltsing tuleb seega likvideerida ja

seltsinguvara jagada. Hageja osa seltsinguvaras on 19 500 eurot. Kui pooltevaheline õigussuhe

kvalifitseerida seltsinguna, tuleb uuesti hinnata ka viivis. Viivis on sel juhul VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras 4755 eurot 83 senti (18. märts 2017 - 3. aprill 2020). Kostjad on

õigussuhte seltsinguna kvalifitseerimise korral solidaarvõlgnikud.

Peitvara kuulub AÕS § 103 lg 2 kohaselt isikule, kelle kinnisasjast see leiti. Kultuuriväärtusega

aare leiti hageja kinnistult. Peitvara kohta sätestatu kohaldamisel kuuluks aare hagejale. Kuna

peitvara kuulub isikule, kelle kinnisasjast see leiti, jääb AÕS § 104 lg 1 alusel peitvara leidjale

õigus leiutasule pooles peitvara väärtuses. Kultuurväärtusega leiu leiuautasu määramist

reguleerib MuKS § 28 lg 1, kuid see ei mõjuta leidja ja kinnisasja omaniku kokkuleppeid.

Kohus ei määranud tasu valesti. Tasu suuruses ¼ leiuautasust, so 9750 eurot, on põhjendatud.

Maakohus põhjendas, miks kostjad on solidaarvõlgnikud.

Kohus ei hinnanud asjaolusid valesti. See, et kohtuotsuses sai hageja põhjendustes hageja

elukoha muutmise tõttu märgitud, et kostja I teostas 2016. aasta aprillis otsinguid hagejale

kuulunud kinnistul (X), ei tähenda, et pooltel puudus vaidlus, et aare leiti hagejale 2016. a

aprillis kuulunud kinnistult X, X heinamaalt.

Kohus ei jaotanud menetluskulusid valesti. Kohus rahuldas nõude pooles ulatuses, mistõttu

jäävad menetluskulud võrdselt poolte kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata

ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses

esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks ega muutmiseks.

7. Hageja nõuab kostjatelt osa leiuautasust, mida Muinsuskaitseamet maksis kostjale II välja X

aarde avastamise eest (I kd, tl 24). Maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt. Hageja maakohtu

otsuse peale apellatsioonkaebust ei esitanud, seega on maakohtu otsus jõustunud osas, milles

maakohus jättis hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus vääralt andnud hinnangu kinnisasjale, millelt

peitvara leiti. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu ilmne eksitus kohtuotsuse põhjendavas osas

kinnistu asukoha suhtes (kohtu kirjelduse kohaselt X) ei tähenda, et maakohus oleks

vastuoluliselt tuvastanud selle hagejale kuuluva kinnistu asukoha, kus otsinguid tehti.

Maakohus viitas ebaõigesti kinnistu asukohale hageja nõuet kokkuvõtvas osas, kohtu

põhjendustes on kinnistu õige asukoht selgelt välja toodud ja poolte vahel selles osas

menetluses vaidlus puudus. Ka menetlusdokumentides on leiukogumi asukohaks nimetatud X.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus on ebatäpselt nimetanud lisaks ka mündiaaret (maakohtu

poolt on kasutatud nii X kui X), samuti ei ole kostjale II Muinsuskaitseameti poolt välja

makstud mitte „leiutasu, vaid „leiuautasu“. Ükski eelnimetatud ebatäpsus ei ole aga aluseks

maakohtu otsuse muutmisele.

8. Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostjad maakohtupoolt tuvastatut, et hageja lubas kostjal

I oma kinnistul metalliotsijaga aaret otsida. Hageja soovis, et ta oleks sellel ajal, kui kostja tuleb

otsima, kodus. Kostja I pidi hagejale leide näitama.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on ekslikult kvalifitseerinud pooltevahelise

õigussuhte rendilepinguks. VÕS § 339 lg 1 järgi kohustub rendilepinguga üks isik (rendileandja)

andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle

rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on

kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Rendilepingu esemeks saavad olla viljakandvad

esemed, seega võib iseenesest hagejale kuuluv põllumajanduslik kinnisasi olla rendilepingu

objektiks. Samas ei vaidle pooled selle üle, et nendevahelise kokkuleppe eesmärgiks oli

maapinnast aarde otsimine. Peitvara ja kultuuriväärtusega peitvara ei ole selle kinnisasja, kust ta

leiti, vili, kuna kinnisasja korrapärase majandamise saagiks ei saa olla (erinevalt looduslikust

maavarast), peitvara.

9. Ringkonnakohus leiab, et hageja, kostja I ja kostja II tegevuses on kõige enam

seltsingulepingule omaseid tunnuseid. VÕS § 580 lg 1 järgi kohustuvad seltsingulepinguga kaks

või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa

lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Võlaõigusseadus ei näe ette seltsilepingu

eesmärgi suhtes sisulisi nõudeid, seega piisab ka lühiajalisest ühisest tegevusest.

Oluline seltsingulepingu tunnus on, et poolte tahe peab olema suunatud koostööle.

Ringkonnakohtu hinnangul see praegusel juhul ka nii on. Kostja I pöördus hageja poole sooviga

otsida tema kinnistul aaret. Hageja selgituste kohaselt soovis ta viibida sellel ajal kodus, kui

kostja I otsib, ta pidi otsimise ajaks elektrikarjuse välja lülitama. Hageja käis kostja I ütluste

kohaselt mõned korrad kostjaga kaasas ning „proovis ka aparaati“. Kostja I väitel selgitati

hagejale, kuidas otsimine toimub, mis leiuga edasi saab. Poolte kokkuleppe sisuks oli ühine,

ajaliselt ja esemeliselt piiratud tegevus. Kuigi kostja I väitel oli peitvara otsimine tema hobi, ei

olnud kostjate tegevus suunatud vaba aja veetmisele hageja kinnistul: pooltel oli ka äratuntav

vähemalt osaliselt tegevuse aluseks olnud majanduslik eesmärk (peitvara leidmine), mis on

seltsingulepingu tunnuseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et asja materjalide põhjal võib asuda seisukohale,

et hageja teadis ja oli nõus sellega, et otsimisega seotud toiminguid teeb ka kostja II. Nimetatu

tuleneb otseselt hageja maakohtu istungil antud ütlusest: „Ma läksin just lehma lüpsma ja Ain

sõitis mööda ja ütles autoaknast, et võttis naise kaasa. Naisel pidi kodus väike laps olema ja tal

pidi kopp ees olema kodus istumisest. Mulle anti kommikarp ja ma ei süvenenud rohkem, läksin

edasi lehma lüpsma. Ma väga täpselt ei mäleta ka, enne otsima minekut nad minuga rääkima ei

tulnud. Kuusehekk oli vahel ja ma väga oma nina ei toppinud enam….. Kahel päeval nad käisid

Merikesega ja kahel päeval toodi ka kommikarp.“

Ringkonnakohtu hinnangul saab poolte ühisest käitumisest tuletada tahet olla omavahel

õiguslikult seotud. Hageja lubas kostjatel oma maal otsida ja aidata sellele kaasa: ainult nii said

kostjad oma tegevust läbi viia. Elektrikarjuse välja lülitamisega tagas hageja ühtlasi ka selle, et

kostjate tegevus on neile ohutu. Seega soovisid nii hageja kui ka kostjad leida kinnistult peitvara.

Kui mündiaare leiti, siis kutsus kostja hageja seda vaatama. Seda, et hageja viibis leiukohal,

kinnitab ka TÜ aruanne X mündiaarde väljakaevamisest (tl 37jj). Seltsingulepingu võib VÕS §

11 lg 1 järgi sõlmida ka suuliselt. Lepingu sõlmimise ajahetkeks võib lugeda kokkuleppe

saavutamist selles, et kostja I alustab otsimist.

Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud

vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse, kuid ühisvara ei ole

seltsingu vältimatu tunnus (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-109-

14, p 17; 29. aprilli 2020 otsust tsiviilasjas nr 2-18-255, p 13). Ainult ühele seltsinglasele tehtud

sooritus (leiuautasu maksmine) ei tähenda, et seda summat ei võiks käsitleda majanduslikus

mõttes ühisvarana. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostjate tegevuse tulemusena leiti

mündiaare. Ka majandusliku riski kandmine ei ole praegusel juhul seltsingulepingu tuvastamise

oluliseks kriteeriumiks: kostjatel oli vajalik tehnika olemas juba enne otsingute läbiviimist

hageja kinnistul.

Ringkonnakohtu hinnangul viitab poolte tegevuse eesmärk: aarde leidmine sellele, et kostjale

II väljamakstud leiuautasu kuulus seltsinglaste varasse VÕS § 589 lg 1 järgi.

Kultuuriväärtusega peitvara leidmise järel võis lugeda poolte ühine tegevus lõppenuks

VÕS § 596 lg 1 p 5 järgi, menetluses ei ole tuginetud sellele, et kostjad oleksid hageja kinnistul

rohkem otsinud või et poolte vahel oleks olnud kokkulepet pärast leidu otsinguid jätkata.

Seltsingu likvideerimismenetluse sätete kohaldamine analoogselt VÕS §-le 603 ja 604 viiks

tulemuseni,

kus

leiuautasu

läheks

poolte

vahel

jagamisele.

Leiuautasu

maksti

Muinsuskaitseameti käskkirja alusel välja kostjale II, samas väitis kostja I maakohtu istungil,

et „see summa, mis saime, on leiuautasu, mis riik määrab leidjale“, kogu menetluse kestel on

kostja I tuginenud sellele, et nii tema, kui kostja II said leiuautasu, seega käsitleb kostja I ennast

samuti leiuautasu saajana. Praegusel juhul on seega tekkinud olukord, kus kogu seltsinguvara

jäi ühiselt kostjate kätte. Kostjate ühine tegevus moodustab põhimõtteliselt uue seltsingu, mis

jätkuvalt otsib aardeid, kostja väitel on ta otsingutega tegelenud hobina sageli, kostja II tuleb

temaga kaasa, kui see on võimalik (I kd, tl 199). Vastuses ringkonnakohtu määrusele leidsid

kostjad ka ise, et nende vahel on kostjate omavahelises suhtes võimalik tuvastada

seltsingulepingut (p 2.1.2). Ringkonnakohus leiab, et asja materjalide põhjal võib asuda

seisukohale, et kostjad on jätkuvalt vaidlusaluse leiuautasu ühisomanikud. Kostjate suhtes on

hageja võlausaldajaks, seega on praegusel juhul põhjendatud käsitleda kostjaid

solidaarvõlgnikena hageja ees VÕS § 595 järgi (nõuda oma osa tervikust mõlemalt kostjalt

täies ulatuses).

10. Ringkonnakohtu hinnangul oli hagejal õigus saada seltsingu lõppemise järel osa kostjatele

makstud leiuautasust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuigi tunnistaja A.A. ise

kokkuleppe sõlmimise juures ei viibinud, tuleb tema poolt avaldatud siiski arvesse võtta kaudse

tõendina tasukokkuleppe osas. Ringkonnakohtu hinnangul on eluliselt usutav, et hageja eeldas,

et tema osaks on pool kostjale makstavast leiuautasust. Hageja väitel tuli kostja I tema juurde

peitvara leidmise järel ning soovis talle õnne (I kd, tl 200 pöördel).

Kaudselt viitab hageja õigusele ka AÕS § 104 lg 1, mille järgi on peitvara leidjal õigus saada

leiutasu peitvara pooles väärtuses, peitvara kuulub AÕS § 103 lg 2 järgi isikule, kelle kinnis-

või vallasasjast see leiti. Seega olukorras, kus kostjate poolt leitu puhul ei oleks olnud tegemist

kultuuriväärtusega peitvaraga, mille suhtes tuleb juhinduda muinsuskaitseseadusest, oleks

kostjatel olnud õigus teistsuguse kokkuleppe puudumisel poolele maasse kaevatud või peidetud

vara väärtusele, tõendamiskoormis muu kokkuleppe suhtes oleks siis olnud kostjatel. Kuna

hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud, siis ei muuda ringkonnakohus hagejale väljamõistetud

summa suurust.

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on TsMS § 163 lg 1 alusel põhjendatult jätnud

riigilõivu võrdses ulatuses poolte kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.

TsMS § 163 lg 1 ei näe ette, et hagi osalise rahuldamise korral tuleks menetluskulud jaotada

ilmtingimata võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. TsMS § 163 lg 1 võimaldab hagi osalise

rahuldamise korral jagada menetluskulud võrdsetes osades või võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või jätta need täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Tegemist on kohtu

diskretsiooniotsusega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole kaalutlusõigust rikkunud.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda.

Hagejale Tartu Maakohtu 23. aprilli 2019. a määrusega antud riigi õigusabi jätkus RÕS §

17 lg 3 järgi ringkonnakohtu menetluses. Ringkonnakohus määras hageja esindaja

vandeadvokaadi abi Marina Kelpmani poolt hagejale ringkonnakohtus osutatud riigi õigusabi

tasu suuruseks 393 eurot 60 senti, sh käibemaks 20 % 65 eurot 60 senti. Kuna

apellatsioonkaebus jäi rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, tuleb TsMS §

190 lg 3 alusel mõista hagejale määratud esindaja tasu kostjatelt solidaarselt Eesti Vabariigi

kasuks välja. Kostjatel tuleb TsMS § 179 lg 5 järgi tasuda 393 eurot 60 senti riigi tuludesse 15

päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb kostjatel

TsMS § 179 lg 9 järgi tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke