2-19-11113/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

15. mai 2020, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-19-11113

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 7. veebruari 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

4221,49 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja (apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 7. veebruari 2020 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

2 (5)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 24. juulil 2019 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu kulutuste

hüvitamiseks ja viivise nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista:

(1) sõiduki Ford S-Max (registreerimismärk XXXXXX, edaspidi: sõiduk) remondikulu

3600 eurot;

(2) sõiduki teisaldamise, diagnostika ja liikluskindlustuse kulu 308,79 eurot;

(3) seadusjärgse viivise põhinõudelt (3908,79 eurot) alates hagi esitamisest kuni nõude

täitmiseni.

Hageja väitel

-

sõlmisid pooled 30. mail 2019 ostu-müügilepingu (edaspidi: leping), mille alusel

omandas hageja kostjalt sõiduki. Sõiduk anti hagejale üle samal päeval;

-

sõidukil ilmnesid 31. mail 2019 tehnilised vead – probleemid käigukastiga. Sõiduk

seiskus ja seda ei olnud võimalik kasutada, mistõttu hageja kutsus autoabi;

-

hageja teavitas kostjat koheselt tekkinud veast. Lisaks saatis hageja 3. juunil 2019

kostjale e-kirja, milles kirjeldas puudusi ja avaldas soovi lepingust taganeda ning palus

kostjal hüvitada sõiduki puuduste tõttu tehtud kulutused. Kostja ei olnud sõiduki

tagasivõtmise ega raha tagastamise ja kulu hüvitamisega nõus, mistõttu tellis hageja

sõiduki parandustööd;

-

sõiduki käigukasti remont maksis 3600 eurot, sõiduki teisaldamine aktsiaseltsi INFO-

AUTO töökotta 50 eurot ja sealt Hõbenool OÜ remonditöökotta 168 eurot, käigukasti

rikke tuvastamise diagnostika maksis 76 eurot. Lisaks pidi hageja tasuma

liikluskindlustuse makse 14,79 eurot, kuigi ei saanud sõidukit ca 40 päeva kasutada.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

sõiduk oli müügi hetkel heas tehnilises korras, milles hagejal oli võimalik veenduda

proovisõitu tehes. Sõiduk oli kasutatud, aga tehniliselt vastav oma vanusele ja läbi-

sõidule;

-

käigukasti rike tekkis ajal, kui sõidukit kasutas hageja, seega ei ole kostja lepingust

tulenevat kohustust rikkunud ega vastuta kahju eest;

-

kui kohus leiab, et kostja vastutab kahju eest, tuleb hüvitise summat vähendada

mõistliku summani. Hageja ei küsinud võrreldavaid pakkumisi ja sõiduki puudused

oleks saanud kõrvaldada palju odavamalt.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 7. veebruari 2020 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud

jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja

otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

3.1. Maakohus kohaldas võlaõigusseaduse (VÕS) § 77 lg 1, § 217 lg 2 p-de 1 ja 2, § 218 lg 4,

§ 220 ja § 221 ning leidis, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele ja tegemist on müügi-

lepingu mittenõuetekohase täitmisega kostja poolt.

3.1.1. Kostja avaldas müügikuulutuses, et sõiduk on ideaalne pereauto, mis on väga heas

korras nii seest kui väljast. Hageja sõlmis lepingu lähtudes müügikuulutuses esitatud teabest.

Leping ei sisalda erisusi võrreldes lepingu sõlmimise eelselt antud teabega. Puudusi käigukasti

töös ei ole mainitud. Hageja teadmine, et sõiduk oli kasutatud, ei tähenda ühtlasi teadma

pidamist käigukasti puudustest, mis takistavad sõiduki kasutamist. Kostja ei tõendanud, et ta

oleks hagejat teavitanud võimalikest puudustest ja sellega seotud riskidest. Seega oli leping

sõlmitud tingimusega, et sõiduk on väga heas korras.

3 (5)

3.1.2. Kostja teadmine puudusest pole oluline. Varjatud puudustest tulenevat müügieseme

lepingutingimustele mittevastavuse riski kannab müüja (kostja), st asi ei vasta lepingu-

tingimustele ka juhul, kui müüja puudustest ei teadnud.

Hõbenool OÜ 25. juuni 2019 e-kiri hagejale kinnitab, et puudus oli varjatud. Kirjast selgub, et

sõidukil purunesid käigukasti summustusmehhanismi torsioonvedrud koos plastikfiksaatori-

tega ja seejärel sai kahjustada käigukasti juhtimissüsteem koos sidurikorviga. Käigukastis oli

näha metallitolmu magnetite ümber. Selline vigastus on enamasti pikaldane probleem, kus

väsimustugevusest tingituna halvenevad üheaegselt nii vedru kui ka plastikfiksaatorite

omadused. Seega asjatundja arvamuse kohaselt ei tekkinud käigukasti vigastused üleöö, vaid

aastate jooksul kasutamise tagajärjel.

VÕS § 218 lg1 järgi vastutab puuduste eest müüja, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti või

müüja ei ole sõnaselgelt avalikustanud, et tal puudub teave asja seisundi kohta. Kostja sellist

avaldust ei teinud, vaid teatas müügiportaalis, et sõiduk on väga heas korras.

3.2. Maakohus tugines VÕS § 101 lg-le 3, § 214 lg-le 2 ja § 218 lg-le 4 ning leidis, et müüja

vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Järelikult kostja vastutab lepingu rikkumise eest.

3.2.1. Hõbenool OÜ e-kirja põhjal tuvastatu tähendab ühtlasi, et lepingutingimustele

mittevastavus esines juba sõiduki üleandmisel kostjalt hagejale. Kostja ei tõendanud, et käigu-

kasti rike tekkis hagejast tulenevalt või et hageja teadis või oleks pidanud puudustest teadma.

3.2.2. Sõidukiga tutvumise võimalus ei tähenda, et hageja pidi teadma või teadis käigukasti

vigadest. Asjakohane ei ole kostja etteheide, et hageja ei lasknud teostada sõiduki tehnilist

kontrolli enne ostu. VÕS § 219 lg 1 kohaselt peab ostja asja üle vaatama või üle vaadata laskma

siis, kui ostja tegutseb majandus- ja kutsetegevuses. Hageja on füüsiline isik, kes ostis sõiduki

teiselt füüsiliselt isikult, kes eeldatavasti kumbki ei tegutsenud majandus- ja kutsetegevuses.

3.2.3. Hageja teavitas sõiduki puudustest kostjat kooskõlas VÕS § 220 lg-ga 1 tähtaegselt.

Hageja saatis sõidukil 31. mail 2019 ilmnenud puudustest kostjale e-kirja 3. juunil 2019,

millele kostja samal päeval ka vastas. Teavitamine nelja päeva jooksul on mõistlik.

3.3. Maakohus tugines VÕS § 115 lg-le 1 ja §-le 225 ning leidis, et kostjal tuleb hagejale

hüvitada sõiduki puudustega kantud kulu 3908,79 eurot.

3.3.1. Hageja tellis sõiduki käigukasti parandamise töö hinnaga 3600 eurot, mis tasuti

vastavalt Hõbenool OÜ arvele ja mida tõendab kontoväljavõte. Hageja ja kostja võetud

pakkumiste kohaselt on käigukasti parandamise hind vahemikus 2200-5489 eurot. Seega on

3600 eurot mõistlik hind, sest see on väiksem esitatud hinnapakkumiste keskmisest.

3.3.2. Sõiduk oli käigukasti vea tõttu kasutuskõlbmatu ja sellega ei olnud võimalik iseseisvalt

töökotta sõita. Sel juhul on mõistlikud ka sõiduki teisaldamise kulud 50 eurot ja 168 eurot ning

käigukasti rikke tuvastamise diagnostika kulu 76 eurot.

3.3.3. Kostjalt tuleb välja mõista ka liikluskindlustuse makse hüvitis päevade eest, mil hageja

ei saanud sõidukit kasutada. Vastavalt liikluskindlustuse seaduse § 3 lg-le 2 on liiklus-

kindlustuse lepingu sõlmimine kohustuslik. Hagejal polnud võimalik sõidukit sihtotstarbeliselt

kasutada (liikluses osaleda) käigukasti rikke tõttu. Hageja poleks sõlminud liikluskindlustuse

lepingut sõidukile, mida ta ei saa liiklemiseks kasutada. Hageja sõlmis liikluskindlustuse

lepingu 92 päevaks maksumusega 34,02 eurot. Ühe päeva maksumus oli järelikult 0,37 eurot

(= 34,02 ÷ 92). Hageja ei saanud sõidukit kasutada 40 päeva. Maksumus selle perioodi eest oli

14,79 eurot (= 0,37 × 40).

3.3.4. Hageja põhinõue kuulub rahuldamisele, mistõttu tuleb kostjal tasuda hagejale viivist

alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 määras.

4 (5)

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada või teise

võimalusena vähendada hüvitise summat. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks leidis maakohus vääralt, et pärast tehingut ilmnenud rikke eest vastutab täielikult

kostja kui sõiduki müüja. Sõiduk oli vana, teatav kulumine on aja jooksul normaalne, mistõttu

ei saa eeldada, et see oli vigadeta. Hageja tegi proovisõidu, aga ei tuvastanud käigukasti viga.

Seega ei saa kostja kui müüja vastutada ilmnenud puuduse eest, sest kostja kasutuses ega ka

proovisõidul viga ei ilmnenud.

4.2. Teiseks hindas maakohus vääralt tõendeid, võttes kahjuhüvitise suuruse arvestamisel

aluseks uue käigukasti hinna. Maakohus ei arvestanud kahjuhüvitise väljamõistmisel sõiduki

vanuse ega sellest tingitud kulumisega. Vanale sõidukilele ei ole mõistlik paigaldada uut

käigukasti ja seetõttu ei saa kahjuhüvitise määramisel lähtuda uue käigukasti hinnast. Käigu-

kasti oleks saanud korda teha odavamalt, kostjale esitatud pakkumise kohaselt 2200 euro eest.

5. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu

tuvastatud asjaoludest lepingu sõlmimise, sõiduki üleandmise, puuduse tuvastamise, sellest

teatamise ja sõiduki parandamise kohta. Neid ei ole kaebusega vaidlustatud. Samuti ei ole

kahtluse alla seatud maakohtu õiguslikku kvalifikatsiooni, sh tõdemust, et ostja saab esitada

kahju hüvitamise nõude, kui talle müüdud ja üleantud asi ei vasta lepingutingimustele.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebuse

väidetele tuleb märkida järgmist.

8.1. Maakohus ei eksinud õiguse kohaldamisel ega asjaolude tuvastamisel, kui leidis, et

käigukasti rikke eest vastutab täielikult kostja ehk sõiduki müüja. Õige on maakohtu järeldus,

et kostja koostatud müügikuulutuse ja muude tõendite põhjal oli käigukasti rike selline puudus,

mille osas sõiduk ei vastanud lepingutingimustele. Ka kasutatud asi peab võimaldama

kasutamist selle asja tüüpilisel otstarbel, mis sõiduki puhul on sõitmine. Kasutatud asjade puhul

tuleb arvestada, et asja kasutamine on põhjustanud kulumist ja sellega kaasnevaid puuduseid,

mida sarnastel uutel asjadel ei esine. Sellised puudused ei ole lepingutingimustele

mittevastavus. Teisalt tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada aga siis, kui asjal on

puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine (Riigikohtu

7. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12 esimene lõik). Kostja ei toonud esile ega

tõendanud, et käigukasti sedavõrd oluline rike, mis takistab üldse sõiduki kasutamist, on

kasutatud sõiduki puhul tavaline. Seetõttu polnud maakohtul vaja eraldi hinnaga sõiduki vanust

aastates ega läbisõitu kilomeetrites.

8.2. VÕS § 218 lg 1 kohaselt ei oma lepingutingimustele mittevastavuse puhul tähtsust, kas

puudus ilmnes enne või pärast asja ostjale üleandmist, vaid just asjaolu, kas puudus oli asjal

olemas juba üleandmise ajal. Põhjendatud on maakohtu järeldus Hõbenool OÜ e-kirjast, et

käigukasti rike oli tekkinud varem, st oli olemas ka selle ilmnemisele eelnenud päeval ehk

sõiduki hagejale üleandmise ajal. Samuti lähtus maakohus asjakohaselt sellest, et käigukasti

puudus oli varjatud ja kostja hagejat puudusest ei teavitanud. Proovisõidu ajal rikke ilmnemata

jätmine ei oma seetõttu asja lahendamisel tähtsust.

5 (5)

8.3. Kahju suurusest on kaebuse teise väitega vaidlustatud käigukasti maksumus. Ringkonna-

kohus ei nõustu kostjaga, et hüvitisena saab välja mõista ainult kõige odavama hinnapakkumise

summa. Isegi kui kahjustatud isik võtab käesolevaga sarnases olukorras mitu hinnapakkumist,

siis ei ole tal kohustust valida neist kõige odavam. Kostja ise käigukasti ei parandanud, st hageja

saab VÕS § 222 lg 5 alusel nõuda mõistlike kulutuste hüvitamist. Mõistlik kulutus selle sätte

tähenduses ei tähenda kõige odavamat võimalikku hinda.

8.4. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostjaga, et käigukasti maksumuse peaks hüvitama

lähtudes arvutusest sõiduki hinna ja teiste parameetrite põhjal. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on

kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud. Seega tuli käesoleval juhul panna hageja kahju hüvitamise tulemusel olukorda, milles

ta oleks olnud, kui kostja oleks müügilepingu kohaselt täitnud. Käigukasti parandamine ei

olnud tervikuna ebamõistlikult kulukas, st hageja kahju ei saanuks mõistlikumalt hüvitada terve

sõiduki asendamise või selle väärtuse hüvitamisega.

8.5. Ringkonnakohus ei tähelda, et esineks VÕS §-de 139 või 140 alusel kahjuhüvitise

vähendamist õigustavaid asjaolusid. Hageja ei ole endale ise kahju põhjustanud ja kostja

hüvitamiskohustus pole äärmiselt ebaõiglane ega mõistlikult vastuvõtmatu.

9. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse

jõustumist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm