2-19-8020/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

12.05.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-8020

Kohtuasi

XX ja Novellus OÜ avaldus AS KC Grupp ajutise

halduri

nimetamiseks

ja

pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.08.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX 13.09.2019 määruskaebus

OÜ Novellus 13.09.2019 määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja I

XX

(isikukood

XXXXXXXXXX),

esindajad

vandeadvokaat

Eerik

Entsik

ja

vandeadvokaat Liisi Kents

Avaldaja II OÜ Novellus (registrikood 10171754),

esindaja Kristjan Värton

Võlgnik AS KC Grupp (registrikood 10363821),

esindaja vandeadvokaat Tarmo Repp

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 29.08.2019 määrus jätta muutmata, kuid täpsustada maakohtu

määruse põhjendusi ja resolutsiooni menetluskulude jaotuse osas.

2. Maakohtu määruse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

2.1. Jätta rahuldamata XX avaldus AS KC Grupp ajutise halduri nimetamiseks.

2.2. Jätta rahuldamata Novellus OÜ avaldus AS KC Grupp ajutise halduri

nimetamiseks.

2.3. Lõpetada tsiviilasja 2-19-8020 menetlus.

Menetluskulude jaotus

2.4. XX ja OÜ Novellus menetluskulud jätta nende endi kanda. AS KC Grupp

menetluskulud jätta ½ ulatuses XX kanda ja ½ ulatuses Novellus OÜ kanda.

2.5.Välja mõista XX-lt menetluskulud summas 1 300 eurot AS KC Grupp kasuks.

2.6. Välja mõista Novellus OÜ-lt menetluskulud summas 1 300 eurot AS KC

Grupp kasuks.

2.7. Käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb XX-l tasuda AS-le KC

Grupp hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (s.o 1 300 eurot) viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2.8. Käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb Novellus OÜ-l tasuda

AS-le KC Grupp hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (s.o 1 300 eurot)

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2.9.Käesoleva määruse jõustumisel tagastada Advokaadibüroo Entsik &

Partnerid

OÜ-le

(registrikood

11034261,

arveldusarve

EE982200221025119153) Rahandusministeeriumi tagatiste kontole 05.06.2019.

ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tasutud deposiit summas 1 300 eurot.

3. XX määruskaebus jätta rahuldamata.

4. OÜ Novellus määruskaebus jätta rahuldamata.

5. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine määruskaebemenetluses:

5.1. Jätta XX ja OÜ Novellus menetluskulud nende endi kanda. AS KC Grupp

menetluskulud jäävad 66,67% ulatuses XX kanda ja 33,33% ulatuses OÜ

Novellus kanda.

5.2.Rahuldada AS KC Grupp taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

määramiseks osaliselt 960 euro ulatuses (lepingulise esindaja tasu).

5.3.Mõista XX-lt AS KC Grupp kasuks välja menetluskulud 640 eurot ja OÜ-lt

Novellus AS KC Grupp kasuks 320 eurot.

5.4. Käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb XX-l ja Novellus OÜ-l

tasuda AS-le KC Grupp hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse resolutsiooni punkti 5 peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

määruse tegemisest.

Menetluse käik

1. XX (avaldaja I/võlausaldaja I) esitas 27.05.2019 Harju Maakohtule avalduse AS KC Grupp

(võlgnik) ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks.

Võlausaldaja I (laenuandja) ja OÜ Bona kv (laenusaaja I) ning võlgnik (laenusaaja II) sõlmisid

11.09.2014 laenulepingu, mille kohaselt andis laenuandja laenusaajatele laenu 85 000 eurot

tagasimaksetähtajaga 12.09.2015. Laenu tagamiseks seati OÜ-le Portum kinnistule hüpoteek

110 000 eurot (võlausaldaja I ja OÜ Portum vahelise 11.09.2014 hüpoteegi seadmise lepingu

alusel) ja OÜ-le Bona kv kinnistule hüpoteek 50 000 eurot. Pooled sõlmisid 30.09.2014

laenulepingu lisa 1, mille kohasel võlausaldaja I andis laenusaajatele täiendavalt laenu

25 000 eurot, millest tulenevalt loeti laenulepingu järgseks laenusummaks 110 000 eurot.

Laenu tagamiseks seati OÜ-le Bona kv kinnistule teine hüpoteek summas 100 000 eurot

(võlausaldaja I ja OÜ-le Bona kv vahelise 13.11.2014 hüpoteegi seadmise lepingu alusel).

Pooled sõlmisid 02.12.2015 laenulepingu lisa 2, mille kohaselt lepiti kokku OÜ-le Portum

seatud hüpoteegi kokkuleppe lõpetamises, hüpoteegi kustutamises ja uue hüpoteegi seadmises

summas 90 000 eurot. Hüpoteegi realiseerimine toimus 20.09.2018-20.12.2018.

Võlausaldaja I ja OÜ Bona kv 02.12.2015 suurendasid kokkuleppe alusel OÜ Bona kv

kinnistule seatud hüpoteegi summat 20 000 võrra. Hüpoteegi realiseerimine toimus 04.04.2019.

Pooled leppisid kokku, et OÜ-le Bona kv tasumisele kuuluva kinnistu ostuhinnast loetakse

tasutuks võlausaldaja I poolt tasaarvestusega laenulepingu intressi- ja viivisenõudega. Seega

04.04.2019 lõpetati hüpoteek ning laenulepingust tulenevad kohustused jäid tagamata mistahes

varaga.

Võlausaldaja I tegi 29.04.2019 võlgnikule ettepaneku koos pankrotihoiatusega tasuda

võlgnevus kogusuuruses 141 195,07 eurot. Võlgnik võlgnevust ära ei tasunud. Võlgnik asus

oma vara hävitama, peitma ning raiskama, mille tagajärjel muutis võlgnik end maksejõuetuks.

Võlgnikule kuulus kaks kinnisasja, kuigi varasemalt kuulus võlgnikule 36 kinnisasja, mis

müüdi maha ja mis viitab võlgniku makseraskustele. Võlgnik võõrandas kinnistuid ka võlgniku

juhatuse ja nõukogu liikmetega seotud isikule, so lähikondsele. Võlgniku makseraskusi

kajastati ka ajakirjanduses.

2. Novellus OÜ (avaldaja II/võlausaldaja II) esitas 19.06.2019 Harju Maakohtule avaldus AS

KC Grupp ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks (tsiviilasi nr 2-19-

9395). Võlausaldaja II ja võlgnik sõlmisid 31.05.2011 laenulepingu tagasimakse tähtajaga

31.08.2011 ja mille kohaselt sai võlgnik võlausaldajalt II laenu 50 000 eurot. Võlgniku poolne

viimane tasumine toimus 29.07.2015. Pankrotiavalduse esitamise seisuga oli võlgniku poolt

tasumata laenu põhisumma 38 801,09 eurot ja kogunenud viivis 31.05.2019 seisuga

66 493,02 eurot. Võlgnik lubas korduvalt võlgnevust tasuda ja vaatamata võlausaldaja II

ettepanekutele ja hoiatusele, võlgnik ei vastanud ega pakkunud omapoolset lahendust. Võlgnik

on püsivalt maksejõuetu (esitamata 2017. a majandusaasta aruanne, võlgnikul ja tema

tütarettevõtetel on pikaajalised võlad, võlgniku vara on müüdud avalikul enampakkumisel ning

võlgnik pole nelja aasta jooksul võlgnevust tasunud).

3. Harju Maakohus liitis võlausaldajate avaldused ühte menetlusse (menetluse nr 2-19-8020).

Harju Maakohus kuulas menetlusosalised suuliselt ära 13.08.2019 kohtuistungil.

4. Võlgnik vaidles võlausaldajate taotlustele vastu. OÜ Bona kv kinnistule seatud hüpoteegi

realiseerimisel (müük OÜ-le Waterflight) 04.04.2019 rikkus HH kui OÜ Bona kv juhatuse liige

oma juhatuse liikme kohustusi, kuna kokkuleppe sõlmimine sellisel kujul oli ilmselgelt

vastuolus OÜ Bona kv huvidega (kinnistu väärtus oli liiga madal), mistõttu tühistas OÜ Bona

kv 28.07.2019 avaldusega kokkuleppe. Selle kokkuleppe tühistamise tõttu jäid võlausaldaja I

nõuded tagatuks hüpoteegiga. Pooltevahelise kirjavahetuse eesmärgiks oli kinnistu

üleandmisega kogu võlgnevuse katmine ja kandis maksude optimeerimise eesmärki, sest muidu

langeks kinnistu hind. Võlgnik vaidles vastu võlausaldaja I viivsenõudele ja nõudis viivise

vähendamist.

Võlausaldaja I tütar vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik esindas võlgniku teistes tsiviilasjades

mh ka Neticom OÜ vastu, kelle esindajaks oli võlausaldaja I praegune esindaja vandeadvokaat

Eerik Entsik. Võlgnikuga samasse kontserni kuuluvate äriühingute pikaajaline juhatuse liige oli

HH, kes alates 2019 hakkas tegema juhitavatele äriühingutele kahjulikke tehinguid Neticom

OÜ kasuks. HH kutsuti rikkumiste tõttu äriühingute juhatusest tagasi ja võlgnik tegeleb

tekitatud kahjude likvideerimisega, kuid nende tehingute tagajärjel said kasu võlausaldaja I ja

tema tütrele kuuluv OÜ Waterflight. Võlgniku hinnangul ei olnud eelnimetatud seoses

juhuslikku laadi. Isegi kui kokkuleppe tühistamine ei peaks leidma tuvastamist, siis

alternatiivselt sai võlausaldaja I enda laenulepingust tulenevad nõuded täidetud nii laenulepingu

alusel tehtud maksete kui ka tütrele kuuluva äriühing poolt omandatud kinnistu kaudu.

Pankrotiavalduste esitamine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Võlausaldaja I on

presenteerinud võlgniku välismaistele äripartneritele maakohtu määrust pankrotimenetluse

algatamise kohta kui võlgniku pankroti väljakuulutamist. Sellest nähtub, et võlausaldaja I

soovib kahjustada võlgnikku.

Võlausaldajate nõuded olid põhjendamatud ja vaieldavad. Võlausaldaja II nõue on aegunud.

Võlausaldajad pole põhistanud võlgniku maksejõuetust. Viited 2017 maksuvõlale ei ole

asjakohased, kuna summa jääb alla ajutise halduri nimetamise piiri. Võlgnik asutati 1998. aastal

ja võlausaldaja poolt märgitud tehingud tehti 2013-2013 aastatel (võlausaldaja tehtud

kinnistusraamatu väljavõtteid olid ka 2016. aastal). Seega polnud viited vara raiskamise kohta

ajakohased. Viited ajaleheartiklitele ei ole kohaseks tõendiks, kuna need puudutavad perioodi

2012-2013 ehk enne laenulepingute sõlmimist. Võlgnik ei ole maksejõuetu - 30.06.2019 bilanis

seisuga oli võlgnikul vara 26 271 102,81 eurot. Ajutine pankrotihaldur Kalle Mõtsnik leidis

26.06.2013 aruandes, et võlgnik on maksejõuetu. Võlgnik likvideeris enamiku võlgnevusi ning

haldur ei võtnud arvesse võlgniku põhilise vara väärtust. Kui võlgnik oleks olnud sel ajal

pankrotis, siis poleks võlgnik võlausaldajatelt laenu saanud.

Maakohtu lahend

5. Maakohus jättis ajutise halduri nimetamata, kuna võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu

ja kohus leidis, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust ning

võlausaldajad ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud.

Maakohtu hinnangul ei kuulunud taganemisavalduse esitamise asjaolud ja aegumise katkemise

ja algamise kindlakstegemine lahendamisele pankrotimenetluses. Samade isikute vahel oli

pooleli mitmeid kohtuvaidlusi, muuhulgas 20.05.2019 kokkuleppest taganemiseavalduse

kehtivus, mis oli vaidluse esemeks tsiviilasjas 2-19-8028. Kohus pidas veenvaks võlgniku

väidet, et käesolevas menetluses on pankrotiavalduste esitamise tegelikuks eesmärgiks

võlgniku majandustegevuse kahjustamine.

Võlausaldaja II esitatud e-kirjadest ei nähtunud poolte tahet laenulepingu muutmiseks.

Vastavalt võlausaldaja II ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingule võis lepingut muuta ainult

poolte kokkuleppel kirjalikus vormis. Kokkulepped muus vormis ei ole pooltele täitmiseks

siduvad. Võlgnik avaldas e-kirjades, et ta ei nõustu esitatud pankrotihoiatusega ning isegi juhul

kui sellel oleks alus, siis on nõue ebatäpne. Kohtu hinnangul ei ole tegemist seega nõude

tunnustamisega võlgniku poolt.

Võlausaldajate väiteid selle kohta, et võlgnik asus oma vara hävitama, peitma ja raiskama,

viitavad sellele, et pankrotiavaldused ei ole esitatud pankrotiseaduse § 2 sätestatud eesmärki

silmas pidades. Võlgniku bilansi kohaselt oli võlgnikul piisavalt vara võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks, juhul kui nõuded eksisteerivad. Pankrotimenetlus eeldab, et võlausaldaja nõue

on selge, pankrotimenetluses ei ole võimalik analoogiliselt hagimenetlusega nõude aluseks

olevate asjaolude väljaselgitamine. Käesoleval juhul peaks kohus andma hinnangu 28.07.2019

kokkuleppest taganemise avaldusele, kinnisasja turuväärtusele, 31.05.2011 laenulepingust

tulenevate nõuete võimalikule aegumisele, see ei oleks aga kooskõlas pankrotimenetluse

põhimõtetega. Võlgnik vaidles võlausaldajate nõuetele põhjendatult vastu. Pankrotimenetluse

eesmärgi ja mõttega ei lähe kokku võlgniku ja võlausaldaja vaheliste tsiviilõiguslike vaidluste

lahendamine. Kohus leidis, et antud asjaoludel ei ole võimalik võlgnikule ajutist haldurit

nimetada.

Maakohus jättis menetluskulud ½ ulatuses võlausaldaja I kanda ja ½ ulatuses võlausaldaja II

kanda ja mõistis mõlemalt võlausaldajalt võlgniku kasuks menetluskulud 1 300 eurot (kokku

2600 eurot), millele lisandub viivis.

Võlausaldaja I määruskaebus

6. Võlausaldaja I taotles maakohtu määruse tühistamist ja asja tagasisaatmist maakohtule uueks

lahendamiseks. Võlgniku vastuväited ei olnud põhjendatud ja need ei takistanud ajutise halduri

nimetamist. Võlgnik tunnistas laenu saamist summas 115 000 eurot ja asjaolu, et laenusumma

oli tähtaegselt tasumata. Võlgniku kohustused erinevate võlausaldajate ees tekkisid 2011-2014

ja senimaani pole laene tagasi makstud. Võlgniku vara moodustasid tütar-või sidusettevõetetele

antud laenud perioodil 2006-2008. Võlgnik ei ole suuteline laene tagasi maksma. Juba 2013

võlgnikule määratud pankrotihaldur leidis, et võlgnik on maksejõuetu ja võlgniku vara

väheväärtuslik.

Tsiviilasjas nr 2-19-8028 vaidlesid OÜ Neticom ja võlgnik sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise üle ja sellel vaidlusel ei ole seost võlausaldajaga I. Taganemisavaldus omas

tähendust OÜ Neticom ja võlgniku vahelises võlasuhtes. Võlausaldaja I vaidles

taganemisavaldusele vastu. Asjaõiguslepingut ei saa tühistada esindaja kohustuste rikkumise

tõttu, kuna see eeldab tehingu tingimuste analüüsimist. Võlgniku vastuväited kinnistu väärtuse

osas ei oma tähtsust ja tühistatud lepingu tagasitäitmisel jääks võlausaldajale I hüpoteek

kehtima summas 120 000 eurot. OÜ Bona kv oli nõus kinnistu müügihinnaga. Isegi kui eeldada,

et taganemisavaldus oli nõuetekohane, siis oleks võlausaldaja nõue 90 915,07 euro ulatuses

tagatisega tagamata (tegemist ka selge ja vaidlustamata nõudega) ning sellest piisas ajutise

halduri nimetamiseks.

Iga solidaarvõlgnik võis võlausaldaja nõude tasaarvestada üksnes enda nõudega. Maakohus

jättis tähelepanuta, et võlgnik tugines kolmanda isiku (solidaarse kaasvõlgniku OÜ Bona kv)

tühistamisavaldusele. Seega ei saa võlgnik tugineda oma kohustuste täitmata jätmisele

põhjusel, et teine solidaarvõlgnik täitis oma kohustused. Võlgnik ei esitanud ka vastuväiteid

võlgnevusele, mis tulenesid tema õigussuhtest võlausaldajaga. Võlgniku kohustusi sai lõpetada

vaid võlgnevuse täitmine või muu VÕS § 186 sätestatud alus. Maakohus kohaldas seda normi

valesti. Võlausaldaja võis ise valida, milliselt solidaarvõlgnikult ta kohustuse täitmist nõuab.

Võlausaldajate nõuete väljaselgitamine oli võimalik ja võlgnikul oli õigus pankrotimenetluse

raames vaielda nõuetele vastu. Maakohus leidis ebaõigesti, et nõude aluseks olevaid asjaolusid

ei saa pankrotimenetluses välja selgitada. Maakohus jättis hindamata tõendid (OÜ Bona kv

taganemisavaldus) ning jõudis seisukohtadele üksnes järelduslikult. Sellega rikkus maakohus

põhjendamiskohustust.

Võlausaldaja II määruskaebus

7. Võlausaldaja II taotles maakohtu määruse tühistamist ja ajutise halduri määramist. Võlgnik

oli võlausaldaja nõuet tunnustanud nii suuliselt kui ka 30.01.2019 e-kirjaga. Aegumistähtaeg

katkes seoses nõude tunnistamisega võlgniku poolt. Pooltevaheline kokkulepe lepingu kirjaliku

muutmise osas ei seadnud piiranguid aegumistähtaja katkemisele ja kulgemisele. Tõenditest

nähtuvalt oli võlgnik maksejõuetu ja see ei olnud ajutine. Võlgniku esitatud bilanss oli ainus

tõend, mille põhjal leidis kohus, et võlgnik oli maksejõuline. Võlgniku varad ei ole aastaid juba

likviidsed, varade väärtus oli tõendamata ja rahavood puuduvad. Maksejõuetusele sai anda

hinnangu ajutine haldur.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja nendele

vastamiseks. Võlgnik avaldas, et ta vaidleb määruskaebusele vastu ja jääb kõigi varasemate

seisukohtade juurde. Lisaks märkis võlgnik võlausaldaja I määruskaebuse osas, et

lepingupoolte eesmärgiks oli kinnistu üleandmisega lugeda kõik laenulepingust tulenevad

kohustused täidetuks. Võlausaldaja I sai tagasi rahalisi makseid ja kinnistu eest 289 868 eurot.

Võlausaldaja II määruskaebuse osas märgib võlgnik, et ta ei ole võlausaldaja II nõuet

tunnistanud ega lubanud nõuet ära maksta.

Võlausaldajad toetasid üksteise määruskaebusi. Maakohus määruskaebusi ei rahuldanud ja

edastas need lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

9. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus

on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebustes esitatud väited ei anna määruse

tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus

maakohtu määruse muutmata ning määruskaebused rahuldamata. Kuivõrd maakohtul tekkis

menetluskulude jaotuse märkimisel viga, siis täpsustab kohus maakohtu resolutsiooni

menetluskulude jaotuses osas ja märgib selle tervikresolutsiooni § 654 lg 22 alusel.

Ringkonnakohus nõustub § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning

sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus

järgmist.

Määruskaebusmenetluses vaieldakse selle üle, kas võlausaldajatel on olemas selge nõue

võlgniku vastu ja kas võlgnik on põhjendatult nõudele vastu vaielnud. Määruskaebuste esitajad

on seisukohal, et nende nõuete aluseks olevad kokkulepped ja nõuded on piisavalt selged,

mistõttu on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse norme,

jättes võlgnikule ajutise halduri määramata. Kaebajad leiavad, et ka võlgniku toodud

vastuväited ei ole põhjendatud.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama

nõude olemasolu. Eelnev tähendab, et võlausaldaja peab pankrotiavalduses esile tooma selged

ja vaidlustamata asjaolud ning esitama tõendid, mille alusel saab kohus tuvastada konkreetse

nõude võlgniku vastu.

Võlausaldaja I kaebuse väited ei ole aluseks maakohtu lahendi tühistamisele. Võlgnik esitas

võlausaldaja I nõudele vastuväite, et 04.04.2019 kokkuleppe tühistamise tõttu on laenuleping

tagatud hüpoteegiga ja alternatiivselt võlausaldaja I nõuded on täidetud laenumaksete

tegemisega ja kinnistu müügiga. Maakohus leidis õigesti, et võlausaldaja I nõude olemasolu

kindlakstegemiseks tuleb kohtul anda hinnang kokkuleppest taganemisele. Võlausaldaja ja

võlgniku toodud väited taganemise kehtivuse osas vajavad asjaolude täiendavat väljaselgitamist

ulatuses, mida ei ole pankrotimenetluse raames võimalik teha, arvestades esitatud väidete

mahtu ja sisu. Sama kehtib ka võlgniku alternatiivse vastuväite kohta. Maakohus leidis õigesti,

et nõue ei ole pankrotimenetluse edasiseks läbiviimiseks piisavalt selge ja võlausaldaja I nõuet

tuleb hagimenetluses eraldi selgeks vaielda. Ringkonnakohtul puudub alus pidada võlgniku

vastuväiteid põhjendamatuteks.

Ringkonnakohus möönab, et pankrotiavalduse esitamine võlausaldaja I poolt võis olla ka

pahatahtlik, nagu on leidnud maakohus. Võlgnik esitas 26.08.2019 menetlusdokumendi lisana

nr 1 võlausaldaja I teate võlgniku pankroti väljakuulutamise kohta 04.06.2019 määrusega

(portugali keeles). Tegemist oli aga menetluse algatamise määrusega. Seega avaldas

võlausaldaja I võlgniku osas ebaõiget teavet. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist

võlausaldaja I poolt heauskse käitumisega võlgniku osas.

Võlgnik esitas võlausaldaja II nõudele aegumise vastuväite. Võlausaldaja II hinnangul on

võlgnik võlgnevust kogu aeg tunnistanud. Maakohus leidis õigesti, et 18.06.2019 e-kirjast ei

saa lugeda välja nõude tunnustamist võlgniku poolt. Võlausaldaja esitas ka 30.01.2019

kirjavahetuse HH ja MR vahel. Selles e-kirjavahetuses ei ole võlgnik sõnaselgelt tunnistanud

võlausaldaja II ja võlgniku vahel 31.05.2011 laenulepingust tulenevat võlgnevust, siis ei ole

ilma asjaolusid täiendavalt väljaselgitamiseta võimalik asuda seisukohale, kas võlgnik on

poolevahelisest laenulepingust tulenevat võlgnevust tunnistanud või mitte ning millises

summas. Väited suulise võlgnevuse tunnistamise kohta on paljasõnalised ja tõendamata.

Maakohus leidis õigesti, et maakohus peab hindama laenulepingust tulenevate nõuete aegumist,

mh kas aegumine peatus selle tõttu, et võlgnik on võlgnevust tunnistanud ning millises summas

on võlgnevust tunnistatud - see aga väljub pankrotimenetluse piiridest. Eeltoodu viitab sellele,

et võlausaldaja II nõue ei ole piisavalt selge pankrotimenetluse edasiseks läbiviimiseks ja

aegumise küsimus tuleb pooltel eraldi hagimenetluses läbi vaielda. Ringkonnakohtu hinnangul

esitas võlgnik põhjendatud vastuväite võlausaldaja II võlgnevusele.

Võlausaldajate nõuete olemasolu kindlakstegemiseks on käesoleval juhul vajalik tuvastada

täiendavaid asjaolusid, mis ei ole pankrotimenetluse mõtteks, nagu maakohus õigesti järeldas.

Kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude

olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist

mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet

lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

06.02.2002 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Õigusaktidest ega kohtupraktikast ei

tulene konkreetseid aluseid, millele tuginedes tuleb kohtul otsustada võlausaldaja nõude selguse

üle. Eelnev tähendab, et PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaldamisel teeb kohus otsustuse selle kohta,

kas võlgnik on nõudele vastu vaielnud põhjendatult ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada

väljaspool pankrotimenetlust, kohtu kaalutlusõigusest lähtuvalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole maakohus praegusel juhul diskretsioonipiire ületanud, leides, et ajutine haldur tuleb jätta

nimetamata PankrS § 15 lg 3 p 1 ja 4 alusel. Kuna maakohus leidis nõuetekohaselt, et

võlausaldajate nõudeid tuleb vaielda läbi eraldi hagimenetluses, siis teistel võlausaldajate

väidetel ei ole määruskaebuse lahendamisel tähtsust.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

10. Maakohus jättis määruse resolutsiooniga menetluskulud ½ ulatuses võlausaldaja I kanda ja

½ ulatuses võlausaldaja II kanda. Määruse põhjendavas osas jättis kohus kõik menetluskulud

võlausaldajate kanda. Ringkonnakohtu hinnangul oli maakohus menetluskulude jaotuse

määramisel ebatäpne. Maakohtu resolutsioon eeldab, et kõikidest kuludest ½ kannavad

võlausaldajad I ja II, st võlausaldajad kannavad ka teineteise kulusid selles ulatuses. Samas

nähtub, et maakohus on tegelikkuses soovinud võlausaldajate menetluskulude jätmist nende

endi kanda ja lisaks sellele kannavad võlausaldajad võlgniku menetluskulusid võrdsetes osades

(TsMS § 165).

Ringkonnakohus muudab maakohtu menetluskulude jaotust ja määrab, et võlausaldaja I ja

võlausaldaja II menetluskulud maakohtus jäävad nende endi kanda ning võlausaldajad

kannavad võlgniku menetluskulusid võrdsetes osades, st võlausaldaja I kannab ½ ja

võlausaldaja II samuti ½ võlgniku menetluskuludest. Ringkonnakohtu hinnangul on selline

menetluskulude jaotus õiglane.

11. Ringkonnakohtus kantud võlausaldajate menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

nende endi kanda ning kummagi võlausaldaja määruskaebusega seonduvad võlgniku

menetluskulud jäävad vastava võlausaldaja kanda.

Kuna maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka

ringkonnakohtul TsMS § 174 lg-st 3 tulenevalt määrata kindlaks ringkonnakohtus kantud

menetluskulude rahaline suurus.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hagita menetlustes

kohaldatakse esindajakulude väljamõistmisel üldnormina TsMS § 175. TsMS § 175 lg 1 järgi

tuleb lähtuda esindajakulude vajalikkusest ja põhjendatusest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

02.10.2013 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13, p 11). Menetlusosalise esindajakulude

põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata TsMS § 175 lg 1 alusel esindamisele

kulunud aega, kuid ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt

nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 01.06.2016 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16, p 13).

Võlgniku menetluskulud on lepingulise esindaja tasu 2 360 eurot ilma käibemaksuta 14 tunni

45 minuti eest tunnitasuga 160 eurot. Võlgnik taotleb menetluskuludelt viivise väljamõistmist.

Võlausaldaja I palub ringkonnakohtul hinnata kulude vajalikkust ja põhjendatust, kuna võlgnik

pole näidanud ette kulude detailset koosseisu ja arvestades võlgniku koostatud vastuse pikkust

ja esindaja professionaalsust saab kulusid pidada vajalikuks ja põhjendatuks vaid 2 tunni

ulatuses.

Ringkonnakohus analüüsis määruskaebuste ja võlgniku vastuse sisu ning arvestades asja

keerukust ja tähtsust võlgnikule ja asjaolu, et võlgniku esindajaks oli professionaalne

õigusabiteenuse osutaja leiab, et võlgniku esindajakulud on põhjendatud tasumääraga 160 eurot

tunnis ilma käibemaksuta kokku 6 tunni eest (kokku 960 eurot) arvestusega, et võlausaldaja I

määruskaebusele vastamiseks kulus 4 tundi (640 eurot) ja võlausaldaja II määruskaebusele

vastamiseks 2 tundi (320 eurot), st võlausaldaja I kannab võlgniku kuludest 66,67% ja

võlausaldaja II 33,33%. Võlgniku esindaja tasumäär ei ületa õigusabituru keskmist hinda ja

seda saab pidada mõistlikuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetluskulude

kindlaksmääramine käesoleval juhul takistatud põhjusel, et puudub detailne kulude koosseisu

kirjeldus. Võlgnik on määruskaebemenetluses koostanud ühes menetlusdokumendis vastused

mõlema võlausaldaja kaebusele. Seega saavad võlgniku kulud määruskaebemenetluses olla

vaid kaebusele vastamise kulud. Kohus saab ise anda hinnangu, kui palju võlgnikul kummalegi

kaebusele vastamiseks kulus. Ringkonnakohus rahuldab võlgniku taotluse menetluskuludelt

viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel.

Edasikaebekord

12. PankrS § 5 lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta esitada

kaebuse üksnes siis, kui see on PankrS-is ette nähtud ja PankrS § 15 lg 5 kohaselt võib

määruskaebuse esitada üksnes ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada selle kohtulahendi peale

edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati ja hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

rahaline

suurus

kindlaks

määrati.

Ringkonnakohus

selgitab,

et

menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200

eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS

§ 178 lg-d 2 ja 4).

Eeltoodust tulenevalt saavad menetlusosalised vaidlustada käesolevat määrust vaid

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Muus osas ei ole käesolev määrus

vaidlustatav.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing