1-19-9052/32

1-19-9052/32 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

2020-05-11

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. mai 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-9052 (19231601676) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Pavel Gontšarov, Sten Lind Kriminaalasi Aivar Kalviku (Kalvik) süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Kriminaalasja lahendamise viis Harju Maakohtu 6. veebruari 2020 otsus üldmenetluses Kirjalik m...

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. mai 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-9052 (19231601676) Kohtukoosseis Urmas Reinola, Pavel Gontšarov, Sten Lind Kriminaalasi Aivar Kalviku (Kalvik) süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus

Kriminaalasja lahendamise viis Harju Maakohtu 6. veebruari 2020 otsus üldmenetluses

Kirjalik menetlus Apellatsiooni esitaja Kaitsja, advokaat Raiko Paas Süüdistatav

Aivar Kalvik, isikukood 35908130248, elukoht: xxx, töötu, kehtivad kriminaalkaristused puuduvad

Teised apellatsioonimenetluse pooled Ringkonnaprokurör Natalia Miilvee

RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu 6. veebruari 2020 otsus Aivar Kalviku süüdistusasjas jätta muutmata. 2. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Asjaolud ja menetluse käik 1. Harju Maakohus tunnistas 6. veebruari 2020 otsusega üldmenetluses Aivar Kalviku süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ja karistas vangistusega 1 aasta 6 kuud. Eelvangistuses viibitud aeg 20.07.2019 -

21.07.2019, arvati karistuse hulka ja kandmata karistuseks on 1 aasta 5 kuud 28 päeva. Mõistetud karistus jäeti KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui A. Kalvik ei pane 2 aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 ettenähtud kontrollnõudeid, kohustudes: elama alalises elukohas xxx; ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui 15-ks päevaks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks ning saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. KarS § 75 lg 2 p 2 alusel määrati A. Kalvikule täiendav kohustus käitumiskontrolli ajal mitte tarvitada alkoholi. KarS § 78 p 1 järgi hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest 06.02.2020. KarS § 75 sätestatud käitumiskontrolli nõuded kohaldatakse pärast kohtulahendi jõustumist. Tõkend elukohast lahkumise keeld jäeti muutmata kohtuotsuse jõustumiseni ja tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Kriminaalmenetluse kuludena mõisteti A. Kalvikult riigituludesse sundraha 876 eurot ja kaitsjatasu 528 eurot (kohtueelses menetluses 90 eurot, kohtumenetluses 438 eurot). Menetluskulud 1404 eurot tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul, igas kuus 117 eurot ja esimene makse tuleb tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, järgmised maksed tasuda iga järgneva kuu viimaseks kuupäevaks. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduvad küsimused.

A. Kalvikut süüdistati selles, et tema 20.07.2019 kella 08:05 paiku Tallinnas Merelahe tee 4 asuvas Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo kinnipidamiskeskuse kainestusmajas kambrisse toimetamisel üritas tahtlikult jalaga lüüa ametikohustusi täitvaid Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna patrullpolitseinikke M.P ja A.K, kellest viimast üritas tahtlikult ka käest hammustada, ent politseiametnike tervist ei õnnestunud tal siiski kahjustada. Kella 08:11 paiku kambrisse paigutamisel, olles eelnevalt ametikohustusi täitvale kainestusmaja grupi vanemspetsialist Ü.P näkku sülitanud, kasutas A. Kalvik Ü.P suhtes ka füüsilist vägivalda, lüües jõuliselt kaks korda Ü.P jalgadega kõhtu, mis tekitas kannatanule füüsilist valu.

Kohtuistungil maakohtus A. Kalvik ennast talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Maakohus leidis, et süüdistatava ütlused politseipoolse eelneva vägivalla kasutamise kohta ei ole usaldusväärsed, sest puuduvad tõendid selle kohta, et A. Kalviku suhtes oleks enne kambrisse paigutamist politseiametnike poolt põhjuseta vägivalda tarvitatud. Käeraudade peale panekut agressiivsele, vastupanu osutavale purjus inimesele ja selle käigus jõu kasutamist ei saa nimetada politsei poolt vägivalla kasutamiseks. Politseil on õigus kasutada käeraudu, kui on alust arvata, et isik võib rünnata teist isikut või osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist vastupanu. Politseiametnike poolse ebaseadusliku ründe puudumise tõttu A. Kalviku elule ja tervisele, ei viibinud süüdistatav kambris hädakaitseseisundis ja tema poolt jalgadega löömist ei saa nimetada hädakaitseks. Ü.P suhtes valu tekitanud vägivallateo toimepanemine jalgadega vastu keha jõulise löömise näol on tõendatud ja puudub alus kahelda kannatanu ütlustes, mille kohaselt tundis ta süüdistatava tegevuse tõttu füüsilist valu. Subjektiivsest küljest pani süüdistatav vägivallateo toime kavatsetult. Tagajärje, s.o. valu tekitamise suhtes esineb kaudne tahtlus, s.t võimalikuks pidamine, et jalalöögid põhjustavad Ü.P valu ja sellesse ükskõikne suhtumine.

Maakohtu otsuse vaidlustas ringkonnakohtus süüdistatava kaitsja R. Paas. Apellandi hinnangul on kohus on lahendi tegemisel rikkunud süütuse presumptsiooni. Süüdistatav selgitas kohtuistungil väidetud rünnaku kohta, et ta kartis ametnike rünnakut, kuna peale toimunud sõnavahetust lähenesid ametnikud talle kainestusmaja kambris kiiresti ja otsustavalt ja ta üritas ennast enda arusaamist mööda võimaliku rünnaku eest kaitsta. On eluliselt usutav, et isik peale tema alasti võtmist ja suusõnalist konflikti, soovis ennast ametnike uuel lähenemisel kainestusmaja kambrisse, ennast edasise võimaliku õigusvastase tegevuse eest kaitsta. Kohus on jätnud selle tõsiseltvõetava kahtluse asjas kõrvaldamata. Kohus ei ole kaitseväidetele, mis puudutavad ametniku väidetud ründamist, vastanud. Politseiametnik Kunder on tunnistajana selgitanud, et nägi vaid ühte lööki vastu kannatanu jalga, samas on kannatanu vastupidiselt selgitanud, et neid lööke oli mitmeid nii rinda kui alakõhtu. Ka politseiametnik Pajur on prokuröri küsimusele vastanud, et ei näinud kannatanut kõhupiirkonda löökide toimumise ajal. Politsei

ametnik Pajuri ütlused ei ole usaldusväärsed, sest tema sisenes kambrisse kolmandana ja ei saanud seetõttu ka lööke paremini näha. Usaldusväärsed ja kahtluste vabad ei ole ka kannatanu ütlused, kuna kannatanu on ütluste andmisel selgitanud, et pärast tema vanema kohta öeldut läks asi isiklikuks, mistõttu võis kannatanul olla soov ja see on ka eluliselt usutav, minna süüdistatavaga n-ö füüsiliselt asja klaarima. Põhjendamatult on kohus jätnud uurimata asjaolud ja tõendid, mis puudutasid väidetavale rünnakule järgnenud sündmusi, samas on võtnud arvesse asjaolud ja tõendid, mis eelnesid rünnakule. Kohus pole seetõttu tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Kaitsja leiab, et ka juhul kui A. Kalvik arvas ekslikult, et kaitseseisundit moodustavad asjaolud (nt rünne) on olemas, eksis ta õigustavas asjaolus. Kohus on eeltoodu osas materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kaitsja palub maakohtu süüdimõistev otsus tühistada ja teha uus otsus, millega A. Kalvik KarS § 274 lg 1 esitatud süüdistuses õigeks mõista. 5. Tallinna Ringkonnakohus määras 15. aprilli 2020 määrusega kriminaalasja apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega 29. aprillini 2020. Määratud tähtajaks esitas enda seisukohad Ü.P. Kannatanu hinnangul sisaldab apellatsioon temaga seotud tegevuse kohta ebaõigeid väiteid ning loob ebaõige ettekujutuse kuriteo toimepanemise asjaoludest. Tema ja A. Kalviku vahel ei toiminud mingit sõnavahetust ega suhtlust. Kannatanu palub jätta apellatsioon rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused 6. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaaltoimiku materjalidega, kaitsja apellatsiooni väidetega ja kannatanu kirjalike seisukohtadega leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tühistamiseks.

Kohtupraktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Asjaolu, et maakohus jõudis A. Kalviku süüküsimuses tõendeid kogumis hinnates erinevalt kaitsjast teistsugusele järeldusele, ei anna alust väita, et käesolevas asjas esinevad KrMS §-s 338 nimetatud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohaga kõiki kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi otsuses käsitlenud ning analüüsinud ning need kohtuistungil uuritud tõenditega veenvalt kummutanud. Vaidlustatud otsuses sisalduva tõendite analüüsi ega apellatsioonis korratud väidete pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas KrMS § 61 lg-s 2 sätestatuga nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-85-00 selgitanud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiabki, et kohus on otsuses põhjendanud, miks ta A. Kalviku esitatud süüdistuse järgi süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ja tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigusest, ei pea ringkonnakohus nende asjaolude kordamist vajalikuks. Apellatsiooniga seonduvalt märgib kohtukolleegium järgmist. 8. KarS § 274 lg-s 1 sätestatud süüteo objektiivse koosseisu moodustab vägivalla kasutamine võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega ja vägivallaga on tegemist siis, kui selle käigus pannakse toime mõni KarS-i 9. peatüki 2. jao 2. jaotises „Vägivallateod“ nimetatud süüteokoosseiule (KarS §-d 120 – 121) vastav tegu. Süüdistatava kohtuistungil antud ütlustest

nähtub, et ta ei allunud politsei korraldustele ja osutas neile vastupanu, tõrjudes kambrisse tulnud politseitöötajaid jalalöökidega ja kahetseb seda. Kannatanule näkku sülitamine on tõendatud kannatanu ütlustega …“siis Kalvik ütles, et sülitasin jah“, mida kinnitab ka 13.01.2020 kohtuistungil vaadeldud videosalvestis, millest nähtuvalt tormab süüdistatav ukse poole, laskub põlvili ja teeb peaga nõksatava liigutuse, mis viitab tahtlikule sülitamise liigutusele. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga selles, et selline alkoholijoobes isiku rünnak politseiametniku vastu on solvav ja kannatanu otsus esitada avaldus väärteomenetluse algatamiseks põhjendatud. Samas ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga selles, et A. Kalvikule esitatud süüdistuses kirjeldatud rünnak politseiametnik Ü.P suhtes oli põhjustatud eelnevast politsei poolsest vägivalla kasutamisest süüdistatava suhtes, mistõttu viibis A. Kalvik KarS § 28 mõttes hädakaitseseisundis. Hädakaitseseisund tekib vahetult olemasoleva või eesseisva õigusvastase ründe tõttu. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et käeraudade peale panekut agressiivsele, vastupanu osutavale purjus inimesele ja selle käigus jõu kasutamist ei saa nimetada politsei poolseks vägivalla kasutamiseks tulenevalt KorS § 79 lg 1 p-s 1 sätestatust, mis annab politseile õiguse kasutada käeraudu, kui on alust arvata, et isik võib rünnata teist isikut või osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist vastupanu. Vaidlus puudub selles, et nii kainestusmajja üleandmisel, liftis kui kambrisse paigutamisel käitus süüdistatav kannatanu Ü.P ja tunnistajate A.Ki ning M. P ütluste kohaselt ning turvakaamera videosalvestuselt nähtuvalt ründavalt, agressiivselt, ei olnud nõus vastuvõturuumi sisenema, pani jala vastu ukse piita, lõi jalgadega, sõimas politseiametnikke, ropendas. Kriminaalasja materjalidest ega apellatsioonist ei nähtu ühtegi tõendit, mis kinnitaksid A. Kalviku suhtes politseiametnike poolset ebaseaduslikku rünnet tema elule ja tervisele. Maakohus on seega erinevalt apellandi poolt antud hinnangule tõendite hindamisest õigesti tuvastanud, et süüdistatava rünnak politseiametnike vastu oli ajendatud soovist mitte lasta politseiametnikke endale ligi ja tema poolt kannatanu jalgadega löömist ei saa nimetada hädakaitseks.

Leides, et puuduvad asjaolud, mis andnuks süüdistatavale aluse arvata, et politseitöötajad tulid kambrisse tagasi selleks, et teda rünnata, ei ole maakohus erinevalt apellandi seisukohast, kohtukolleegiumi hinnangul KarS §-s 7 sätestatud süütuse presumptsiooni rikkunud. Kohus on otsuses kannatanu ja tunnistajate A.Ki ja M.P ütlustele tuginedes arusaadavalt põhjendanud, miks arestimajas süüdistatavalt seljas olnud riided kambrisse paigutamisel ära võeti ja teda alasti edasi Kesklinna politseijaoskonda toimetati. Süüdistatava arestimajast alasti politseijaoskonda toimetamist ei saa ette heita aga kannatanule, sest kinnipeetu transportimise taktikaliste otsuste eest vastutab patrulltoimkond, arvestades muuhulgas ka kinnipeetu agressiivsust. Arusaadavalt ei oleks A. Kalvikut kui süüteokahtlusega isikut arestimaja kambrist Kesklinna politseijaoskonda edasi toimetatud, kui süüdistatav oleks jäänud rahulikult kambrisse ega tormanud ukse vahelt Ü.P peale sülitama. Et A. Kalvikult ei võetud riideid seljast õigusvastaselt ja süüdistatav viibis 20.07.2019 kambris nr 28 ajavahemikul 08:09 – 08:12, seega vähem kui 5 minutit ja puuduvad tõendid, et A. Kalvik viibis hädakaitse seisundis, puuduvad tuvastatud asjaolude pinnalt igasugused kahtlused, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja seisukoht, et kohus ei ole kaitsja argumentidele vastanud, ei tulene asjas kogutud tõenditest. 10. Kaitsja arusaam, et A. Kalvik ründas politseiametnike kambrisse sisenemisel Ü.Pt kartusest võimalike politsei poolsete uute õigusvastaste rünnete ees, maakohtus tuvastatud asjaoludest ei nähtu. Et asjas puuduvad ka tõendid, mis kinnitaksid Ü.P ja A. Kalviku omavahelist sõnavahetust või suhtlust enne süüdistatava kambrisse paigutamist on sellekohane kaitsja väide alusetu. Küll aga kinnitavad kannatanu ütlused ja turvakaamera videosalvestus, et Ü.P kambrisse sisenemisel lasi süüdistatav end selja peale ja tegi algul hoiatava jalalöögi ja seejärel lõi Ü.P t kaks korda jalaga, millest üks löökidest tabas kannatanu alakõhu piirkonda ja teine rinnakut. Kohtukolleegiumil puudub erinevalt apellandist alus kahelda kannatanu ütlustes, et löögid olid tugevad ja ta tundis selle tagajärjel valu. Valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt RKKKo 3-1-1- 60-10, p 16). Arusaadavalt ei saanud tunnistajad M.P ja A.K, kes sisenesid kambrisse kannatanu järel, ka kannatanu jalgadega löömist otseselt pealt näha. Samas on tunnistajad kinnitanud, et nad

nägid ühte lööki, mis tabas kannatanu jalga. Kuigi kannatanu ja tunnistajate ütlustes esineb mõningane vastuolu löökide arvus ja selles, millist keha piirkonda süüdistatava jalalöögid kannatanut tabasid, ei anna see alust väita, et A. Kalvik Ü.P tahtlikult jalaga ei löönud. Erinevalt apellandist on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul seega A. Kalvikule süüks arvatud tegu otsuses põhjalikult kirjeldanud, selgitanud välja kõik asja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnatud tõenditele tuginedes veenvalt ka kõik kaitsja poolt tõstatatud kaitseversioonid kummutanud. Tuvastatud on, et kannatanu sisenes kambrisse üksnes selleks, et A. Kalvik viidaks politseijaoskonda menetlustoimingute tegemiseks, mitte „füüsiliselt asju klaarima“. 11. Maakohus on enda seisukohti süüdistatava süü osas põhjendanud ning süüküsimus ei ole otsustatud mitte ainult kannatanu ütluste põhjal, vaid hinnatud kogumis kõigi teiste kriminaalasjas kogutud ja kohtulikul uurimisel vahetult uuritud tõenditega. Kaitsja apellatsioonis esitatud väited toimunust ei lükka ümber maakohtu otsuses toodud veenvaid põhjendusi, miks on tõendamist leidnud, et A. Kalvik lõi süüdistuses märgitud ajal kahel korral Ü.P jalgadega kõhtu, tekitades sellega kannatanule valu. Maakohus on hinnanud tunnistajate ütlusi löögi piirkonna kohta, mis ei välista, et süüdistatava jalalöögid tabasid A. Kalvikut rinnaku piirkonda, kuivõrd kannatanu oli kambris põrandal lamava süüdistatava kohal kummargil (vt asitõendi vaatlusprotokoll, kuvatõmmis nr 14, kohtutoimik lk 33-38). Kohtukolleegium leiab, et A. Kalviku tegevus Ü.P vastu suunatud kuriteos on kvalifitseeritud õigesti KarS § 274 lg 1 järgi kui vägivalla kasutamine võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega ja kohus ei ole materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kaitsja poolt apellatsioonis taaskorratud asjaoludele, mis jäävad ajaliselt ja ruumiliselt süüdistuse piiridest välja, on kohus oma hinnangu andnud ja millega kohtukolleegium nõustub, mistõttu ei pea vajalikuks nendel täiendavalt peatuda. 12. Kuigi A. Kalvikule mõistetud karistust ei ole apellant vaidlustanud, märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtupraktika kohaselt saab kellegi tegelik karistuslik mõjutamine toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-99-06 p 15.1 ja nr 3-1-1-113-12 p 9.1). Kohtukolleegiumi hinnangul vastab maakohtu põhistus karistuse mõistmise osas KarS § 56 sätetele ega hälbi Riigikohtu otsuste nr 3-1-1-77-11 p-s 11 ja nr 3-1-1-52-13 p-s 19 märgitud põhimõtetest süüdlase süü suurusele vastava karistusmäära arvestamisel.

13.

Ülaltoodust tulenevalt ei tuvastanud ringkonnakohus ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 6. veebruari 2020 otsuse A. Kalviku suhtes muutmata ja kaitsja R. Paasi apellatsioonkaebuse rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/