2-19-7168/25 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(12)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-7168

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. mai 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Eesti Energia Aktsiaseltsi hagi Heiki Kingu (Kink)

vastu 1355 eurot 6 senti ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. detsembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Heiki Kingu apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2009 eurot 56 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastustaja):

Eesti

Energia

Aktsiaselts

(registrikood 10421629), lepinguline esindaja Aleksandr

Tikka

Kostja

(apellant):

Heiki

Kink

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Karin

Antsov

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Tartu Maakohtu 13. detsembri 2019. a otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

2(12)

3. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja Heiki

Kingu kanda. Hageja Eesti Energia Aktsiaseltsil apellatsioonimenetluses

menetluskulsid ei ole.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Eesti Energia Aktsiaselts (hageja) esitas 13. mail 2019 Tartu Maakohtule hagi

Heiki Kingu (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla

1355 eurot 6 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 307 eurot 33 senti

ja edasiulatuva viivise määras 0,07% põhivõlalt päevas kuni põhinõude täitmiseni, kuid

mitte rohkem kui põhinõude summa. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt teostas Elektrilevi OÜ (ELV) 7. veebruaril 2018 mõõtesüsteemi

kontrolli XX linnas aadressil XXXXX asuvas tarbimiskohas (tarbimiskoht).

Tarbimiskohas asuva elektriarvesti kontrolli ja sellele järgnenud arvesti erakorralise

kontrolli, mille viis läbi Inspecta Estonia OÜ, tulemusena selgus, et arvesti ei vasta

metroloogiliselt standardi EN 50470-3 nõuetele ning mõõtis tegelikust tarbimisest vähem.

Arvestile oli paigaldatud faasi L3 lugemist peatav lühissild (metallist detail, mis takistab

seadmel voolu mõõtmist). Arvesti L3 faas näitas tarbimist 0 A, kuid ampertangidega

mõõdetud hetke koormuseks oli 6,14 A. Lisaks tuvastas ELV tehtud kontroll, et arvestile

paigaldatud plommid ning arvesti taatlus-ja tehaseplommid olid rikkumistunnustega.

Inspecta Estonia OÜ tehtud erakorraline kontroll taatlus- ja tehaseplommide rikkumist ei

kinnitanud.

Hageja, kostja ning ELV (endise ärinimega Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ) vahel on

15. novembril 2011 sõlmitud tähtajatu võrgu- ja elektrileping nr XXXXXXXXXX (võrgu-

ja elektrileping). Selle lepingu p 2 alusel on lepingu lahutamatuks osaks ELV võrgulepingu

tüüptingimused (võrgulepingu tüüptingimused), hageja elektrilepingu tüüptingimused

(elektrilepingu tüüptingimused) ning vastavalt õigusaktidele kehtestatud võrguteenuse ja

elektrienergia hinnakirjad. Võrgu- ja elektrilepingu p 2 viimase lause järgi on

tüüptingimustes ja hinnakirjas sätestatu pooltele täitmiseks kohustuslik.

Võrgu- ja elektrilepingu p-s 2 viidatud elektrilepingu tüüptingimuste p 2.2 alusel tasub

ostja kogu tegelikult tarbitud elektrienergia eest sõltumata sellest, kas tarbitud

3(12)

elektrienergia kogus on mõõdetud võrguettevõtja mõõteseadmega või määratud

võrguettevõtja poolt õigusaktides või võrgulepinguga sätestatud korras. Arvesti rikke

tuvastamise ajal kehtinud võrgulepingu tüüptingimuste punkti 6.10 kohaselt lähtub

võrguettevõtja nõuetekohase mõõtesüsteemiga mõõtmata elektrienergia tarbimise korral,

mis ei ole tingitud ostjast, elektrienergia ja võrguteenuste koguste määramisel võrdlevatest

mõõtmistulemustest, arvestades sesoonsusest tuleneva eripäraga. Kui eelnimetatud

andmed puuduvad, lähtub võrguettevõtja elektrienergia ja võrguteenuste koguste

arvutamisel

nimipingest

võrguühendusel,

kaitseseadme

nimivoolust

ja

selle

kasutustegurist ning elektrienergia tarbimise ajavahemikust. Nimetatud arvestuspõhimõtet

ei rakendata juhtudel, kui on tegemist elektrienergia ja võrguteenuse ebaseadusliku

kasutamisega. Tüüptingimuste punkt 6.11 kohaselt loetakse eelnimetatud viisil edastatud

elektrienergia koguste arvestusperioodiks perioodi alates võrgulepingu sõlmimise päevast

või varasema mõõtesüsteemi kontrollimise päevast, kuid mitte üle 12 kuu tagasiulatuvalt.

Lähtudes sõlmitud võrgu- ja elektrilepingust ning viidatud tüüptingimustest ja arvestuseta

tarbimise kalkulatsioonist, on hageja esitanud kostjale ajavahemiku alates 7. veebruar 2017

kuni 7. veebruar 2018 kohta korrektsioonarve summas 1355 eurot 6 senti. Arve maksmise

tähtaeg oli 22. juuni 2018. Kostja arvet tasunud ei ole.

Vastavalt elektrilepingu tüüptingimuste punktile 5.5 on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist

tasumata põhivõlalt määras 0,07% päevas. Viivise arvestus algab maksetähtpäevale

järgnevast päevast ja lõpeb tasude laekumise päeval. Viivis hagi esitamise seisuga oli 307

eurot 33 senti.

ELV (võrguettevõtja) on loovutanud kõik tasunõuded hagejale.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja

jätta hageja kanda.

Tüüptingimused, millele hageja tugineb, on kostjat kahjustavad ning seetõttu tühised.

Hagejal ei saa olla kostja vastu nõudeid hagis nimetatud võrgu- ja elektrilepingust

tulenevalt. Poolte vahel oli küll sõlmitud võrgu- ja elektrileping, kuid see lõpetati hageja

poolt 8. mail 2019 kostja avalduse alusel seoses tarbimiskohal asuva elamu müügiga.

Hagiavaldus kostja vastu on esitatud kohtule 13. mail 2019, s.o pärast poolte vahel

sõlmitud lepingu lõppemist. Lepingu lõpetamisel hageja kostjale nõudeid ei esitanud.

Kostja tarbimiskoha arvesti rikkumist ei ole hageja tõendanud. Hageja enda poolt

hagiavaldusele lisatud ekspertiisiakt kinnitab, et elektriarvestile paigaldatud tehase- ja

taatlusplommid olid nõuetekohased ja rikkumisi neil ei esinenud. Hageja poolt paigaldatud

plomme ekspertiisi ei saadetud, millest võib eeldada, et rikkumist, mida oleks võinud

ekspertiis tuvastada, ei esinenud. Hageja poolt paigaldatud ja arvesti mahavõtmisel

tarbimiskohas eemaldatud plommide hoidmise ja säilitamise asjaolud on teadmata. Samuti

ei ole tõendatud, et tarbimiskohas olnud arvesti korpus oli juba selle eemaldamisel rikutud

ning et arvesti mõõtefaas L3 ei mõõtnud tarbimiskohas elektritarbimist.

Hageja ei ole tõendanud, et seoses arvesti väidetava rikkega on kostja tarbinud elektrit,

mille eest kostja ei ole tasunud. Hageja ei ole tõendanud, et just ühe aasta jooksul on

arvestil olnud väidetav rike. Nõude esitamisega soovib hageja tarbijast kostja arvelt

alusetult rikastuda.

4(12)

Hageja on käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Nõuetele mittevastava arvesti

paigaldamine on hageja äririsk ning sellise riski realiseerumisel on juba hea usu

põhimõttega vastuolus, et riski realiseerumisel peab hagejale kahju hüvitama tarbijast

kostja.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 13. detsembri 2019. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 1355 eurot 6 senti, 13. detsembri 2019 seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise 509 eurot 43 senti ja viivise alates 14. detsembrist 2019 määras 0,07%

põhivõlalt (1355 eurot 6 senti) päevas kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui

põhivõla summa 1355 eurot 6 senti. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 250 eurot.

Kohtu hinnangul ei vaielnud pooled järgmiste asjaolude üle:

Kostja, hageja ning ELV vahel sõlmiti 15. novembril 2011. a võrgu- ja elektrileping,

mille alusel kohustus võrguettevõtja (ELV) osutama kostjale võrguteenust ja

hageja müüma kostjale tarbimiskohas elektrienergiat.

7. veebruaril 2018 teostas ELV tarbimiskohas mõõtesüsteemi kontrolli. ELV töötaja

V.P. koostas olukorra fikseerimise akti, milles fikseeris arvesti rikkumise, ning

saatis arvesti erakorralisse kontrolli.

Poolte vahel sõlmitud võrgu- ja elektrileping lõppes kostja korralise ütlesütlemisega

8. mail 2019.

31. mail 2018 koostas hageja kostjale ajavahemiku alates 7. veebruarist 2017 kuni 7.

veebruarini 2018 kohta korrektsioonarve summas 1355 eurot 6 senti. Arve tasumise

tähtaeg oli 22. juuni 2018. Kostja arvet tasunud ei ole.

Võrguettevõtja ELV on loovutanud võrgu- ja elektrilepingust tulenevad nõuded

hagejale.

Kohus leidis, et poolte vahel sõlmitud võrgu- ja elektrilepingu on tarbijalemüügi leping

võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 4 tähenduses.

Kohus leidis, et ei võrgulepingu tüüptingimuste punktid 6.10 ja 6.11 ei ole tarbijast

lepingupoolt

ebamõistlikult

kahjustavad.

Elektrienergia

müüki

reguleerib

elektrituruseadus (ELTS). ELTS § 73 lg 1 kohaselt peab võrguettevõtja võrguteenuse

osutamise tüüptingimused kooskõlastama Konkurentsiametiga. ELTS § 73 lg 2 järgi ei

kooskõlasta Konkurentsiamet tüüptingimusi muu hulgas, kui tüüptingimus kahjustab teist

poolt ebamõistlikult võlaõigusseaduse tähenduses. Praegusel juhul nähtub ELV

võrgulepingu tüüptingimustest, et need on Konkurentsiameti 26. mai 2017. a otsusega

kooskõlastatud. Tüüptingimused kooskõlastades on Konkurentsiamet seega leidnud, et

need ei kahjusta teist poolt ebamõistlikult võlaõigusseaduse tähenduses. Võrgulepingu

tüüptingimuste punktid 6.10 ja 6.11 lubavad arvestada koguseid lähtudes võrdlevatest

mõõtmistulemustest, arvestades sesoonsusest tuleneva eripäraga, mis eeldatavalt

võimaldab arvestada tegelikule tarbimisele ligilähedast kogust, mis mittenõuetekohase

seadme tõttu mõõtmata jäi. Tüüptingimuste p-s 6.11 sisalduv piirang (12 kuud) on

kehtestatud pigem tarbija kaitseks, et vältida tagasiulatuvalt esitada võidavaid ulatuslikke

5(12)

tasunõudeid. Need tüüptingimused ei kaldu kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ega piira

tarbija õigusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks.

Maakohus luges hageja poolt esitatud dokumentaalsete tõendite ning tunnistajate V.P. ja

R.E. ütluste põhjal tõendatuks, et tarbimiskoha mõõtevahendina paigaldatud arvesti oli

rikutud ja ei olnud nõuetekohane. Arvesti ei vastanud nõuetele, kuna sellele oli paigaldatud

faasi L3 lugemist peatav lühissild. Arvesti erakorralises kontrollis arvesti plommide

rikutust küll ei fikseeritud, kuid arvesti lugemist peatavat lühissilda on tunnistajate ütlustest

järelduvalt võimalik paigaldada ka selle tehaseplomme eemaldamata.

Kostja ei ole esitanud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust kahelda arvestile

teostatud erakorralise kontrolli tulemustes. Erakorralist kontrolli teostanud Inspecta

Estonia OÜ on mõõtevahendi erakorralise kontrolli akrediteerimistunnistuse alusel

tegutsev ettevõtja. Arvesti rikutuse fakti ei lükka ümber ka kostja väide, et enne arvesti

erakorralisse kontrolli viimist viidi läbi tarbimiskoha elektripaigaldise audit, mis rikkumist

ei tuvastanud. Auditi protokollist ei nähtu, et auditi käigus oleks kontrollitud tarbimiskoha

elektriarvestit ning selle korrasolekut.

Kuivõrd tarbimiskohal mõõdeti elektrienergiat mittenõuetekohase mõõteseadmega, on

hagejal õigus arvestada elektrienergia ja võrguteenuste koguseid võrgulepingu

tüüptingimuste punkti 6.10 alusel, lähtudes võrdlevatest mõõtmistulemustest, arvestades

ka punktist 6.11 tulenevaid piiranguid. Nimetatud tüüptingimuste punktide 6.10. ja 6.11.

kasutamine ning nende alusel tagasiulatuvalt elektrikoguste arvestamine ei eelda

mõõtevahendi rikkuja ega tema süü tuvastamist ning tüüptingimuses kirjeldatud olukorras

ei pea võrguettevõtja tuvastama tegelikult tarbitud kogust.

Kohtu hinnangul oli hageja arvestanud tagasiulatuva tarbimise eest tasu lähtuvalt

võrgulepingu tüüptingimuste punktides 6.10. ja 6.11 ette nähtud põhimõtetest.

Võrdlusperioodiks oli hageja võtnud ajavahemiku alates uue nõuetekohase arvesti

paigaldamisest, s.o alates 7. veebruarist 2018 kuni 30. aprillini 2018. Pärast arvesti vahetust

7. veebruaril 2018 mõõdetav tarbimine tarbimiskohal oluliselt suurenes. Uue arvestiga

kahe kuu jooksul mõõdetud kogused olid ligilähedased rikutud arvestiga terve aasta

jooksul mõõdetud kogusele. Kohus järeldas sellest, et rikutud ja mittenõuetekohane arvesti

ei mõõtnud kogu tarbimist ning tegelik tarbimine oli mõõdetust oluliselt suurem. Kohtu

hinnangul oli hageja mõistvalt põhjendanud, et võrdlusperioodiks ei saanud ta kasutada

aastast perioodi varasema tarbimise kohta, kuna see oli mõõdetud rikutud arvestiga.

Kostja viidatud Riigikohtu 23. märtsi 2011. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11 (p-s 13)

antud suunistest ei tulene, et tegelikult tarbitud elektrienergia kogus tuleb alati tuvastada.

Kohus ei nõustunud kostjaga, et hagejal ei saa olla kostja vastu lepingust tulenevat nõuet,

kuna poolte vahel sõlmitud leping on enne hagi esitamist lõppenud. Arvestades VÕS § 195

lg-s 2 sätestatut, ei saanud pooled nõuda lepingu täitmist pärast võrgu- ja elektrilepingu

lõppemist, s.o pärast 8. maid 2019, kuid lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud

õigused ja kohustused jäid kehtima. Hageja saab ka pärast lepingu lõppemist nõuda kostjalt

tasu lepingu kehtimise ajal tarbitud elektrienergia ja võrguteenuste eest, samuti viivist

sellel ajavahemikul arvestatud tasu maksmisega viivitamise eest.

Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja tegevus tagasiulatuva aja eest tasu nõudmisel on

vastuolus hea usu põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138, VÕS § 6 lg 1).

6(12)

Kuigi kostja tarbimiskoha arvestit kontrolliti alles umbes aasta pärast elektrikadude

ilmnemist selles piirkonnas, ei tulene tuvastatud asjaoludest, et hageja õiguse teostamise

eesmärgiks oli kahju tekitamine kostjale. Võrgulepingu tüüptingimuste punkt 6.10 lubab

arvestada võrguettevõtjal tasu tagasiulatuvalt lähtuvalt võrdlevatest mõõtmistulemustest.

Seega ei saanud rikke tuvastamise korral tagasiulatuva tasu nõudmine olla kostjale

üllatuslik. Lisaks näeb tüüptingimuste punkt 6.11 piiranguna ette tagasiulatuva tasu

nõudmise õiguse vaid kuni ühe aasta eest, mis kaitseb tarbijast ostjat tema vastu esitatavate

ulatuslike nõuete eest, mille tasumine võib tarbija jaoks kaasa tuua tõsiseid tagajärgi.

Kohus pidas põhjendatuks ka viivisenõuet ning märkis, et kostja ei ole esitanud

vastuväiteid hageja viivisearvestusele.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas 13. jaanuaril 2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies

ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub

kostja jätta hageja kanda.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus hagi rahuldamisel tuginenud tühisele

tüüptingimusele. Kostja hinnangul on võrgulepingu tüüptingimuste p 6.10 tühine

tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 tähenduses. Kostja ei nõustu maakohtu põhjendustega

tüüptingimuse kehtivuse osas. Asjaolu, et Konkurentsiamet on tüüptingimused

kooskõlastanud, ei välista iseenesest tüüptingimuste tühisust (sh osalist tühisust).

Tüüptingimuse p 6.10 on kostjat kahjustav ning seetõttu tühine, sest temale kui tarbijale

on pandud temast mitte tingitud kohustuse rikkumise tõttu väidetavalt tekkinud kahju

hüvitamise kohustus. Tüüptingimuste p 6.10 näeb ette tarbija vastutuse juhuks, kui tarbija

ei ole omapoolset kohustust rikkunud, mis ei ole kooskõlas VÕS §-s 101 sätestatuga.

Mõõtesüsteemi korrasoleku tagamine ei ole tarbija mõjualas ning tal puuduvad võimalused

mõõtesüsteemi seadmete korrasoleku tagamiseks. Vaidlusalune tüüptingimuste p 6.10

võimaldab võrguettevõtjal sisuliselt omavoliliselt ja omapoolse kohustuse rikkumise

(mõõtesüsteemi korrasoleku mitte tagamine) korral nõuda rahalist hüvitist tarbijalt ilma

tegelikku kahju välja selgitamata, mis kostja hinnangul on lubamatu. Punkti 6.10 ei muuda

kehtivaks ja tarbija huvidega kooskõlas olevaks asjaolu, et tüüptingimuste p-s 6.11 on

piiratud ajaliselt perioodi, mille eest on võrguettevõtjal tagasiulatuvalt õigus arvestada

tegelikult tarbitud elektrienergia kogust. Tüüptingimuste p-st 6.11 ei ole võimalik aru

saada, mis ajast arvates arvestatakse 12-kuulist arvestusperioodi.

Erinevalt maakohtust leiab kostja, et Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11 tuleneb

üldine põhimõte, mis on kohaldatav ka käesolevas vaidluses – elektrienergia eest tasumine

toimub tegelikult tarbitud koguse alusel. Sama põhimõte tuleneb ka hageja elektrilepingu

tüüptingimuste punktist 2.2 mille kohaselt tasub ostja kogu tegelikult tarbitud

elektrienergia eest. See põhimõte on kohaldatav ka juhul, kui kohus loeks kehtivaks

võrgulepingu tüüptingimuste punti 6.10, sest ka see punkt ei anna võrguettevõtjale õigust

nõuda tasu tegelikult mitte tarbitud elektrienergia eest. Riigikohus on asunud viidatud

lahendis seisukohale, et tarbijalt ei saa küsida tasu enama kui tegelikult tarbitud

elektrienergia eest ning tegelikult tarbitud elektrienergia koguse kindlakstegemine toimub

mõõteseadmetega, mille korrashoiu tagamise kohustus on võrguettevõtjal ning tarbija ei

saa vastutada võimaliku kahju eest, mis on tekkinud seoses võrguettevõtja poolse

kohustuse täitmata jätmisega.

7(12)

Maakohus oleks pidanud jätma võrgulepingu tüüptingimuste p 6.10 kohaldamata ning

lähtuma asja lahendamisel kehtivatest tüüptingimustest ja seadusest.

Samuti on maakohus ebaõigesti leidnud, et arvesti oli rikutud ega olnud nõuetekohane.

Kohus on tuginenud tunnistajate ütlustele, 7. veebruari 2018. a olukorra fikseerimise aktile

ja fotodele ning Incpecta Estonia OÜ 14. veebruari 2018. a mõõtevahendi erakorralise

kontrolli protokollile. Kostja arvates ei ole nimetatud tõendeid kogumis hinnates tuvastatav

mõõtesüsteemi mittenõuetekohasus. Lisaks on hageja tegevuses rida vasturääkivusi ning

kontrollimatuid fakte, mida kohus ei ole tõendite hindamisel arvestanud ning mille osas

kohus ei ole põhjendatud seisukohta võtnud, kuid mis kogumis arvestatuna kinnitavad, et

hageja nõude rahuldamiseks puudub alus (ka juhul, kui kohaldamisele kuuluks

tüüptingimuste p 6.10).

Maakohus on rikkunud oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust hageja esitatud

rahalise nõude arvestamisel. Võrgulepingu tüüptingimuste p-s 6.11 sätestatud tähtaeg on

maksimaalne tähtaeg, mitte kohustuslikus korras arvestatav tähtaeg. Võrguettevõtja ei saa

seega automaatselt kohaldada 12-kuulist tagasiulatuvat arvestust, vaid võrguettevõtja peab

kaaluma kohaldamisele kuuluva perioodi pikkust (st põhjendama, miks on perioodi

arvestatud just konkreetsest ajahetkest arvates). Maakohtu otsus ei sisalda põhjendusi selle

kohta, miks on õige kohaldada arvestusperioodina 12 kuud.

Hageja ei ole elektrienergia ja võrguteenuste koguste määramisel lähtunud võrreldavatest

mõõtmistulemustest ega arvestanud sesoonsusest tuleneva eripäraga, nagu seda näeb ette

võrgulepingu tüüptingimuste p 6.10. Seetõttu on ka maakohus ekslikult tuginenud

ebaõigele arvestusele, mis on viinud ebaõige lahendini. Hageja poolt aluseks võetud

võrdlusperiood ei ole võrreldav ajavahemikuga, mille kohta on esitatud korrektsioonarve.

Veebruarist aprillini on elektrienergia tarbimine üldiselt teadaolevalt suurem

(korrektsioonarve hõlmab tervet aastat).

Maakohus ei ole võtnud põhjendatud seisukohta kostja poolt välja toodud vastuoludele

hageja nõuete suuruses. Hageja on 15. juuni 2018. a kirjas kostjale perioodi alates

7. veebruarist 2017 kuni 7. veebruarini 2018 eest arvestanud väidetavalt tarbitud koguseks

10 847 kWh. Hagiavalduse lisana esitatud arvestuseta tarbimise akti kalkulatsioonis on

tuletatud koguseks vaidlusalusel perioodil kokku 14 536 kWh (7304+7232), millele

lisandub veel rikkeperioodi tarbimine kokku 3687 kWh (1851+1836). Hageja ei ole

selgitanud arvestusliku tarbimise koguse arvestamise metoodikat, mistõttu ei olnud kostjal

ja ei ole ka kohtul võimalik hageja arvutuskäiku kontrollida.

Samuti ei ole maakohus hageja nõude põhjendatuse hindamisel arvestanud kostja poolt

kohtule esitatud e-teeninduse väljavõttega, millest nähtub, et peale arvesti vahetamist on

kostjale edastatud arveid summas 23 eurot 1 senti kuni 249 eurot 84 senti. Samuti nähtub

e-teeninduse väljavõttest, et korrigeeriv arve on kostjale esitatud 31. mail 2018 summas

1355 eurot 6 senti ning 30. septembril 2018 on hageja selle summa osas teinud

tagasiarvestuse. Võlgnevuse puudumist kinnitab ka hageja poolt pärast lepingu lõpetamist

kostjale esitatud lõpparve 31 eurot 15 senti. Muid nõudeid hagejal kostja vastu ei olnud.

Maakohus ei ole analüüsinud ja põhjendanud hageja poolt esitatud arvestuse põhjendatust

ega hageja poolt avaldatud andmeid võlgnevuse puudumise kohta.

8(12)

Kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, et hageja tegevus kostjalt tagasiulatuva aja eest

tasu nõudmisel ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja kordab selles osas menetluses

varem esitatud seisukohti.

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Maakohus on õigesti leidnud, et võrgulepingu tüüptingimuste p 6.10 ei ole tühine

tüüptingimus. Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11 ei ole käesoleva tsiviilasja

lahendamisel määrav, sest võrgulepingu tüüptingimustes ei olnud toona sätet, mis lubas

võrguettevõtjal

korrigeerida

mõõtesüsteemis

näite

rikke

korral.

Võrgulepingu

tüüptingimuste p 6.10 kirjeldab elektrienergia ja võrguteenuse koguste määramise

metoodikat elektrienergia arvestuseta tarbimise korral. Tulenevalt sellest, et enne olukorra

fikseerimise akti kostja elektrienergia koguste mõõtmine toimus ebakorrektselt, ei saa

lähtuda minevikus võrdlevatest mõõtmistulemustest. Hageja on võtnud võrdlusperioodiks

ajavahemiku alates nõuetekohase arvesti paigaldamisest.

26. mail 2014 paigaldati tarbimiskohta arvestivahetuse teatise nr 291353 järgi

nõuetekohane mõõtesüsteem. Praegusel juhul ei esine selliseid asjaolusid, millest

tulenevalt saaks hageja poolt kostjale esitatud täiendava arve alusel elektrienergia eest

tasumist pidada hea usu põhimõtte vastaseks. Võib mõistlikult eeldada, et arvestuseta

tarbimine toimus ka enne selle avastamist.

Hageja on selgitanud arvestusliku tarbimise koguse arvestamise metoodikat 8. novembri

2019. a menetlusdokumendis. Korrektsioonarve esitamisel on hageja lähtunud

võrdlevastest mõõtmistulemustest ning arvestanud sesoonsusest tuleneva eripäraga.

Kalkulatsiooni lisas 2 olev tüüpkoormusgraafikus jaotab kogu tarbimise (tuletatud

võrdlusperioodi alusel) rikkeperioodi kuudele ja arvestab osakaalu igas kuus vastavalt

sesoonsusele.

Kostja tuginemine VÕS § 101 lg-le 1 on asjakohatu, kuna hageja nõue kostja vastu ei tulene

võrgu-ja elektrilepingu rikkumisest, mis tähendab, et tegemist ei ole kohustuse

rikkumisega. Võrgulepingu tüüptingimused näevad ette erinevad viisid tarbitud

elektrienergia koguste mõõtmiseks (arvestuseks), millistest praegusel juhul omavad

tähtsust punktid 6.2 ja 6.10. Esimene sätestab, et võrguettevõtja mõõdab tarbitud või võrku

antud kogused kaugloetava arvestiga. Punkt 6.10 rakendub juhul, kui tarbitud

elektrienergia tegelikud kogused on nõuetekohase mõõtesüsteemiga mõõtmata.

Tulenevalt sellest, et apellandi tarbimiskohal tarbitud elektrienergia kogused olid

nõuetekohase mõõtesüsteemiga mõõtmata, lähtuski võrguettevõtja tarbitud koguste

määramisel võrgulepingu tüüptingimuste p-st 6.10.

Mõõtesüsteemi mittenõuetekohasus on hageja esitatud tõendite alusel piisavalt tõendatud.

Kostja ei ole tõendanud vastupidist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1

p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

9(12)

7. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus lühidalt järgmist.

7.1.

Kostja leiab, et võrgulepingu tüüptingimuste (I kd, tl-d 21–25) p 6.10 on

VÕS § 42 lg 1 alusel tühine tüüptingimus ning maakohus ei tohtinuks seda

tingimust asja lahendamisel aluseks võtta. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu ning

leiab, et kõnealune lepingupunkt on tüüptingimusena kehtiv.

7.1.1. Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et kostja on ekslikult arusaamal,

nagu oleks hageja esitanud asjas kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1).

Hageja nõuab kostjalt 15. novembril 2011 sõlmitud võrgu- ja

elektrilepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmist (VÕS § 108 lg 1),

nagu on õigesti leidnud ka maakohus (lisaks nõuab hageja kostjalt viivist

VÕS § 113 lg 1 alusel). Hagiavalduses esitatud asjaoludest lähtudes peab

hageja kostja lepingurikkumiseks 31. mail 2018 esitatud korrektsiooni arvel

kajastatud nõude (I kd, tl 14) täitmata jätmist. Hageja ei ole väitnud, et

kostja on arvesti rikkunud ega ole esitanud nõuet seoses elektrienergia ja

võrguteenuse ebaseadusliku kasutamisega ELTS § 68 mõttes, millisel juhul

võiks olla elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu määramise aluseks

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 15. mai 2007. a määrusega nr 34

kehtestatud

"Ebaseaduslikult

kasutatud

elektrienergia

koguse

ja

võrguteenuste mahu ning ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja

võrguteenuse maksumuse määramise kord".

7.1.2. Kostja

on

iseenesest

õigesti

märkinud,

et

võrgulepingu

tüüptingimuste p 4.2 kohaselt on võrguettevõtja kohustuseks tagada temale

kuuluva mõõtesüsteemi nõuetekohasus ning korraldada vastavalt

ettenähtud sagedusele selle perioodiline teenindamine (sh kontroll, vahetus

või taatlus). Kostjal lepingu järgi sellist kohustust ei olnud. Samas ei välista

nimetatud

mõõtesüsteemi

nõuetekohasuse

tagamise

kohustus

ringkonnakohtu hinnangul hageja võrgulepingu tüüptingimuste p-le 6.10

tuginevat nõudeõigust. Mõõteseadme mittenõuetekohasus iseenesest ei

võta tarbijalt kohustust tasuda tarbitud teenuste eest. Võrgulepingu

tüüptingimuste p 6.10 annab võimaluse määrata tarbitud võrguteenuse ja

elektrienergia mahud juhul, kui tarbimine on toimunud mittenõuetekohase

mõõteseadmega just nendes olukordades, kus mõõtmata tarbimine ei ole

tingitud tarbijast endast. Arvestades p 6.10 esimeses lauses kirjeldatud

arvestusmetoodikat, peaks tulemus olema ligilähedane tegelikule

tarbimisele. Sisuliselt on suunatud ka see punkt kostja poolt rõhutatud

põhimõtte (tasumine toimub tegeliku tarbimise alusel) rakendamisele.

Arvestades lisaks samade tüüptingimuste punktist 6.11 tulenevat piirangut, mis lubab

sellisel viisil tasu arvestada tagasiulatuvalt kuni 12 kuu eest, ei ole võrgulepingu

tüüptingimuste p 6.10 tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav. Tüüptingimuste

punktist 6.11 (koosmõjus p-ga 6.10) on tarbijale mõistlikult arusaadav (VÕS § 39 lg 1),

mis ajast algab kõnealune 12-kuuline arvestusperiood.

10(12)

7.1.3. Ringkonnakohus

nõustub

kostjaga,

et

Konkurentsiameti

kooskõlastus tüüptingimuste tühisuse tuvastamist kohtu poolt ei välista.

Ameti viidatud õiguslik seisukoht ei ole kohtule siduv. Samas ei ole

maakohus vaidlusaluse tüüptingimuse kehtivust seostanud üksnes või

peamiselt Konkurentsiameti kooskõlastusega.

7.1.4. Riigikohtu poolt 23. märtsil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11 tehtud

otsuses esitatud seisukohad ei välista tasu nõudmist eeldatavast tarbimisest

lähtudes, mis on kindlaks tehtud lepingus kokku lepitud korras. Vastavate

kokkulepete kehtivust tüüptingimusena tuleb kohtul vajadusel küll hinnata.

Samuti ei pruugi ka Riigikohtu otsusest lähtudes tegelik tarbimine olla alati

samastatav mõõdetud tarbimisega (mõõdetud kogustega).

7.2.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud ja kogutud tõendeid

hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS

§ 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Apellatsioonkaebuses väidetud

tõendite hindamist puudutavate menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi

ringkonnakohus asja materjalide põhjal ei tuvastanud. Ringkonnakohus ei pea

võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha

tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

7.2.1. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul menetlusnorme rikkumata

tuvastanud ka selle, et tarbimiskohta mõõtevahendina paigaldatud arvesti

ei olnud nõuetekohane. Kostja ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud

hinnanguga, kuid see iseenesest ei anna alust vaidlustatud otsuse

tühistamiseks. Mõõtevahendi erakorralise kontrolli protokoll (I kd, tl 9)

tõendab, et arvestile oli paigaldatud faasi L3 lugemist peatav lühissild ning

arvesti ei vastanud metroloogiliselt standardi EN 50470-3 nõuetele. Teistest

tõenditest ei nähtu vastupidist. Kostja poolt 2. oktoobri 2019. a istungil

avaldatu kohasel ta ka ei vaidle vastu, et kui arvesti ekspertiisi jõudis, võis

see lühissild seal olla (I kd, tl 166). Kostjal ei ole tekkinud maakohtu

menetluses küsimust, milline oli arvestile paigaldatud lühissild või kus see

täpselt paiknes. Ringkonnakohtu arvates ei viita miski asjas sellele, et

lühissild

võidi

arvestile

paigaldada

ajavahemikul

alates

selle

mahavõtmisest tarbimiskohas kuni selle kontrolli jõudmiseni Inspecta

Estonia OÜ-s. Kostja sellesisulised väited on oletuslikud. Kostja ei ole mh

selgitanud, miks pidanuks mõõtesüsteemi kontrollinud ELV spetsialist

V.P. või mõni muu isik soovima arvestit rikkuda ning sellega kostjale kahju

põhjustada.

7.2.2. Asja materjalide põhjal ei ole võimalik tuvastada ELV plommide

seisukorda enne arvesti kontrolli, kuid kuna hageja ei heida kostjale ette

mõõteseadme rikkumist, ei ole ELV plommide seisukorral asja

lahendamisel määravat tähtsust. Muude arvestile paigaldatud plommide

(tehase- ja taatlusplommide) eemaldamine ei olnud maakohtu tuvastatu

põhjal lühissilla paigaldamiseks vajalik, st lühissilda oli tehniliselt võimalik

paigaldada ka neid plomme kahjustamata.

11(12)

7.3.

Maakohus ei pidanud praegusel juhul eraldi põhjendama, miks on

võrgulepingu tüüptingimuste p-st 6.11 lähtudes õiguspärane tagasiulatuva

arvestuse esitamine 12 kuu pikkuse ajavahemiku kohta. Punkti 6.11 kohaselt

loetakse p-s 6.10 nimetatud arvestusperioodiks perioodi alates võrgulepingu

sõlmimisest või varasema mõõtesüsteemi kontrollimise päevast, kuid mitte üle 12

kuu tagasiulatuvalt. Käesoleval juhul on võrgu- ja elektrileping sõlmitud 15.

novembril 2011. Maakohus ei ole tuvastanud, et 12 kuu jooksul

enne 7. veebruari 2018 oleks tarbimiskohas mõõteseadet kontrollitud. Seega oli

12-kuulisest arvestusperioodist lähtumine põhjendatud. Isegi kui arvesti oleks 12-kuulises

ajavahemikus enne 7. veebruari 2018 mingil hetkel tarbitud võrguteenuste ja elektrienergia

koguseid õigesti mõõtnud, oleks arvestuslik tarbimine vastavas ajavahemikus eelduslikult

ligilähedaselt võrdne mõõdetud tarbimisega.

7.4.

Kostja poolt hageja nõuete suurusele esitatud vastuväiteid on maakohus

otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Samuti on hageja vajaliku

põhjalikkusega selgitanud arvestusliku tarbimise koguse arvestamise metoodikat,

kõige põhjalikuma ülevaate sellest on hageja andnud 8. novembril 2019 esitatud

menetlusdokumendis (II kd, tl-d 1–4).

7.5.

Tõenditest ei nähtu, et hageja oleks avaldanud andmeid kostja võlgnevuse

puudumise kohta. Kostja poolt 12. novembri 2019. a maakohtu istungil tõendina

esitatud hageja e-teeninduse väljavõtte (II kd, tl-d 13–14) ja hageja 31. mail 2019

esitatud arve summas 31 eurot 15 senti (II kd, tl-d 11–12) osas on maakohus otsuses

(p-s 3.9) seisukohta võtnud. Kohus on leidnud, et viidatud tõendid ei ole

asjakohased, kuna tõenditel on toodud kostja võlgnevus ja tasumisele kuuluvad

summad ajavahemiku eest alates 1. maist 2019, kuid käesolevas asjas nõuab hageja

kostjalt tasu perioodi eest alates 7. veebruarist 2017 kuni 7. veebruarini 2018.

7.6.

Muus osas kordab kostja apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses

antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast.

Kuivõrd maakohus on otsust põhjalikult põhjendatud ja käsitlenud piisava

põhjalikkusega ka enamikku apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea

kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud

kolleegium maakohtu menetluses menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda

aluse otsuse tühistamiseks.

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud

menetluskulude jaotust, mh ei esine käesolevas asjas TsMS § 162 lg-s 4 sätestatud

asjaolusid, mis võimaldaksid jätta hageja menetluskulud tema enda kanda.

Kuivõrd apellatsioonkaebust ei rahuldata, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta

kaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel samuti kostja

(apellandi) kanda.

9. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

12(12)

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust,

võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

Hageja esindaja on 17. aprilli 2020. a menetlusdokumendis avaldanud, et hagejal

apellatsioonimenetluses menetluskulusid ei ole. Seega puudub vajadus hüvitatavate

apellatsioonimenetluse kulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest