3-20-296/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tristan Ploom

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.05.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-296

Haldusasi

VANA BASKINI TEATER OÜ kaebus kultuuriministri

29.05.2019

käskkirja

nr

tühistamiseks

hindamiskriteeriumite osas, kultuuriministri 17.01.2020

käskkirja

nr

1-2.1/2020_1

tühistamiseks

kaebajat

puudutavas osas ja Kultuuriministeeriumi kohustamiseks

uuesti läbi vaadata kaebaja tegevustoetuse taotlust

"Etendusasutuste tegevustoetus" 2020. a taotlusvoorus

Menetlusosalised

Kaebaja: Vana Baskini Teater OÜ, lepinguline esindaja

Meelis Leis

Vastustaja: Kultuuriministeerium, volitatud esindaja

Merle Põld

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus, digitoimik

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada VANA BASKINI TEATER OÜ kaebus.

2. Tühistada kultuuriministri 29.05.2019 käskkiri nr 102 hindamiskriteeriumite, see

tähendab käskkirja p 8.2., osas.

3. Tühistada kultuuriministri 17.01.2020 käskkiri nr 1-2.1/2020_1 VANA BASKINI

TEATER OÜ, see tähendab käskkirja p 2.1., osas.

4. Kohustada Kultuuriministeeriumit uuesti läbi vaatama VANA BASKINI TEATER

OÜ tegevustoetuse taotlust "Etendusasutuste tegevustoetus" 2020.a taotlusvoorus.

5. Mõista Kultuuriministeeriumilt välja VANA BASKINI TEATER OÜ kasuks

menetluskulud summas 3480 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.06.2020.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kultuuriminister (edaspidi KuMin) kuulutas 29.05.2019 käskkirjaga nr 102 välja

taotlusvooru "Etendusasutuste tegevustoetus" 2020. aastaks ning kehtestas sama käskkirjaga

taotlusvooru tingimused ja korra, sh kriteeriumid, mille alusel taotlusvooru raames esitatavaid

taotlusi hinnatakse.

2. VANA BASKINI TEATER OÜ (edaspidi kaebaja) esitas taotlusvooru "Etendusasutuste

tegevustoetus" 2020.a raames 28.08.2019 taotluse nr 7-5/606 tegevustoetuse saamiseks summas

58 000 eurot.

3. KuM 29.05.2019 käskkirjaga nr 102 moodustatud komisjon hindas 2020.a taotlusvooru

raames esitatud taotlusi 05.11.2019 peetud koosolekul.

4. KuMin jättis 17.01.2020 käskkirjaga nr 1-2.1/2020_1 kaebaja taotluse tegevustoetuse

saamiseks rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohtusse (edaspidi kohus) saabus 14.02.2020 kaebaja kaebus KuMin

29.05.2019 käskkirja nr 102 õigusvastasuse tuvastamiseks taotluste hindamiskriteeriumite osas,

KuMin 17.01.2020 käskkirja nr 1-2.1/2020_1 tervikuna tühistamiseks ja KuM kohustamiseks

uuesti hindama taotlusvoorus „Etendusasutuste tegevustoetus“ 2020. a esitatud etendusasutuste

taotlusi. Alternatiivselt taotles kaebaja tühistada KuMin 17.01.2020 käskkiri nr 1-2.1/2020_1

kaebajat puudutavas osas (käskkirja nr 1-2.1/2020_1 p 2.1.) ja kohustada KuM 2020. a

taotlusvoorus "Etendusasutuste tegevustoetus" uuesti läbi vaatama kaebaja tegevustoetuse

taotlust.

6. Kohus võttis 03.03.2020 määrusega kaebuse menetlusse ning tegi kaebajale ettepaneku

nõuete täpsustamiseks. Vastavalt kaebaja täpsustustele on kaebaja nõueteks: 1) tühistada

KuMin 17.01.2020 käskkiri nr 1-2.1/2020_1 kaebajat puudutavas osas (käskkirja nr 1-

2.1/2020_1 p 2.1.) ja kohustada Kultuuriministeeriumit (edaspidi KuM) 2020.a taotlusvoorus

"Etendusasutuste tegevustoetus" uuesti läbi vaatama kaebaja tegevustoetuse taotlust; 2)

tühistada KuMin 29.05.2019 käskkiri.

7. Kohus määras 08.04.2020 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

8. Kaebaja esitas 22.04.2020 täiendavad seisukohad ning taotluse menetluskulude vastustajalt

välja mõistmiseks.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

9. Etendusasutuste seaduse (edaspidi EAS) tasandil on paika pandud kolm kriteeriumit: a)

toetuse arvutamise metoodika, b) rahvuskultuuriline tähendus, c) regionaalne tähendus. KuMin

on 29.05.2019 käskkirjaga nr 102 seadusest tulenevate kriteeriumite kogumit laiendanud

käskkirja punktis 8.2. esitatud loeteluga. Esimest nelja kriteeriumit hinnatakse skaalal: väga

kõrge, kõrge, keskmine, madal. Kolme viimast kriteeriumit hinnatakse skaalal: väga hea, hea,

rahuldav, nõrk.

10. KuM selgitustest järeldub justkui väide, nagu oleks kriteeriumeid siiski kaks ning kõik muu

kujutab endast aspekte, läbi mille seadusest tulenevaid kriteeriumeid tõlgendada ja taotluste

hindamisel kohaldada. Vaadates käskkirja nr 102 punktis 8.2. esitatud kriteeriumite loetelu ning

komisjoni 05.11.2019 koosoleku protokollis kajastatud etendusasutuste taotlustele antud

hinnanguid, siis nähtub selgelt, et komisjon on nn täpsustavaid kriteeriume hinnanud

eraldiseisvatena EAS § 16 lõikest 3 tulenevatest kriteeriumitest, mitte abistavalt kahe

põhikriteeriumi suhtes, nagu on väidetud 30.01.2020 vastuskirjas.

Samuti hindab komisjon lisaks kahte seadusest tulenevat põhimõtet nn täpsustavatele

kriteeriumitele veel etendusasutuse kunstilist taset, mille kohta ei ole KuM 30.01.2020 vastuses

selgitusi andnud.

Eeltoodu näitab üheselt, et KuM käskkirjaga nr 102 kehtestatud kriteeriumid ei ole EAS § 16

lõikes 3 toodud kriteeriumite suhtes selgitavad, vaid eraldiseisvad ning võrdset kaalu omavad

tingimused, millele antakse taotluste läbivaatamisel hinnang. Seejuures pole arusaadav ning

kontrollitav, milline on ministripoolse ühe või teise kriteeriumi osakaal lõppotsuse kujunemisel.

Seega, isegi kui jääda näiteks seaduslike hindamiskriteeriumite tasemele (välistada

ministripoolsed täiendavad kriteeriumid), pole võimalik tõsikindlalt järeldada, et hindamise

resultaat

(ettepanekud

taotluste

rahuldamiseks

ja

mitterahuldamiseks)

kattuksid

sajaprotsendiliselt komisjoni 05.11.2019 protokollis tooduga kõigi taotluste osas. Küll aga

julgeb kaebaja kinnitada, et üksnes seaduslike tingimuste kohaselt on kaebaja väljavaated

toetustaotluse rahuldamise ettepanekuks väga kõrged.

11. KuMin poolt paika pandud kriteeriumite juures puudub viide seaduses sätestatust erineva

loetelu kehtestamise õiguslikule alusele. Samuti puudub selgitus, millistel kaalutlustel on välja

töötatud justnimelt 29.05.2019 käskkirja nr 102 punktis 8.2. loetletud kriteeriumid. Kaebajale

jääb selgusetuks, millisel õiguslikul alusel on KuM kui täidesaatva võimu organ volitatud

avama või selgitama seadusandliku võimu poolt välja antud seaduses ning selles sisalduvas

sättes kajastatud põhimõtet. EAS-s ei sisaldu delegatsiooninormi, mis annaks valdkonna eest

vastutavale ministrile, s.o kultuuriministrile pädevust EAS § 16 lõikes 3 sätestatud tingimusi

täiendava käskkirjaga avada, selgitada, laiendada, täiendada või muul viisil kohendada.

EAS § 19 lõike 2 kohaselt lõpliku otsuse riigieelarvest toetussummade taotlemise kohta ning

nende jaotamise kohta teeb komisjoni ettepanekuid arvestades valdkonna eest vastutav minister.

Seega on õigus ministril komisjoni ettepanekutega toetuste määramisel mitte nõustuda ning teha

iseseisev otsustus etendusasutuste taotluste rahuldamise kohta. Viidatud norm ei anna aga

kultuuriministrile pädevust asuda etendusasutusele riigieelarvest toetuse määramise

põhimõtteid kujundama, põhimõtted on EAS §-is 16 ammendavalt esitatud.

12. Komisjoni kui teatrivaldkonna ja selle rahastamise asjatundjate ülesandeks on

etendusasutuste tegevustoetuse taotluste hindamine EAS § 16 lõikes 3 sätestatud kriteeriumite

alusel, mitte ministripoolsest seadusesätte tõlgendamisest tuletatud uute hindamiskriteeriumite

alusel. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-77-12 (p 18) märkinud, et: "Komisjoni liikmetele on

jäetud hindepunktide andmisel ulatuslik kaalutlusruum. Sellega kaasneb kohtuliku kontrolli

ahenemine. Piiratud põhjendamiskohustus ja kohtulik kontroll on kolleegiumi hinnangul

vaidlusaluse menetluse eripära arvestades põhiseaduspärased. Tuleb silmas pidada, et taotlejal

ei ole subjektiivset õigust toetusele ning täiemahuline põhjendamiskohustus muudaks

komisjoni töö ebamõistlikult keeruliseks. Kohtul on võimalik komisjoni liikme antud

hindepunktide õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui punktid on kehtivate

hindamiskriteeriumitega ja juhtumi asjaoludega sedavõrd tõsises vastuolus, et vastuolu on selge

ilma põhjendustetagi." Kaebaja hinnangul on käesoleval juhul ilmselge vastuolu kehtivate

hindamiskriteeriumite, s.o EAS § 16 lõigetes 1 kuni 3 sisalduvate kriteeriumite ning komisjoni

poolt antud hinnangute vahel kergesti tuvastatav, sest komisjoni hinnangud on antud valdavalt

õigusvastastele kriteeriumitele tuginedes.

13. KuMin 01.12.2015 käskkirjaga nr 248 on kehtestatud "Kultuuriministeeriumi toetuse

taotluse menetlemise kord", mille punkti 8.8. kohaselt vormilise hindamise läbinud taotlused

suunatakse sisuliseks hindamiseks komisjoni, kus hindamine toimub vastava taotlusvooru

hindamiskriteeriumite alusel. KuMin on andnud varasema käskkirjaga iseendale volituse

kehtestada vastava taotlusvooru hindamiskriteeriumid eraldi käskkirjaga. Selline haldusorgani

tegevus on õigusvastane, sest seadusest ei tulene uute kriteeriumite ministripoolse kehtestamise

võimalust, õigusvastast olukorda ei legaliseeri oma varasema haldusaktiga iseendale volituse

andmine. Taotlusvooru raames jagatavad toetused tulenevad riigieelarvest eraldatud

vahenditest, mistõttu on eriti oluline toetustaotluste menetlemine seadusega kooskõlas oleva

korra alusel. Faktile, et KuM ei järgi teatritele toetuste eraldamisel EAS-i, on korduvalt

tähelepanu juhtinud ka Riigikontroll.

14. KuM ei ole EAS § 16 lõikest 1 tulenevat toetuse arvestuspõhimõtet toetuste määramisel

rakendanud. EAS § 16 lõike 1 kohaselt määratakse toetus etenduse või kontserdi külastaja

toetusena. Sellega hüvitatakse etendusasutusele külastaja teenindamise tegeliku kulu ja

arvestusliku piletihinna vahe. Toetuse määramise alus on KuM poolt tellitav külastajate arv ja

uute lavastuste või kontserdikavade arv ning nende teenindamiseks tehtavad kulutused, mis

tulenevad töötajate tasustamisest ja vara haldamisest. Sama paragrahvi 2. lõike järgi lähtutakse

arvestusliku piletihinna arvutamisel etendusasutuse asukohast, Statistikaameti andmetest

kohalike elanike keskmise sissetuleku kohta ning külastajate peamistest sihtrühmadest. Kaebaja

puhul pole komisjon hinnanud külastaja teenindamise tegelikku kulu (põhineb töötajate

tasustamisel ja vara haldamisel) ja statistilise (tuletatud) piletihinna vahet ja riigi poolt tellitavat

(hüpoteetiline) külastajate arvu. Seadusest tulenev nõue oleks täidetud oletusliku etenduste arvu

ning sellega seotud külastajate arvu ning külastajate teenindamise tegeliku kulu ja statistilise

piletihinna vahe korrutise puhul. Riigikontroll on korduvalt viidanud, et riigipoolne hüvitis

lähtub ainuüksi teatri tööjõu- ja halduskulust, mitte etenduste arvust. Järelikult

hindamiskomisjoni töö tegevustoetuse rahalise mahu määratlemisel on iseenesest õigusvastane,

kuna hindamise aluseks pole võetud andmeid, mida EAS § 16 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud.

Mis põhimõttel praktikas riigieelarvelist raha teatritele jagatakse, on seega suhteliselt

arusaamatu ning kontrollimatu.

Kaebaja märgib, et kui EAS § 16 lõikes 1 märgitud toetussumma tuvastamise alused –

arvestuslik piletihind ja külastaja teenindamise tegelik kulu - on komisjoni poolt 05.11.2019

koosoleku protokollis täielikult käsitlemata jäänud. Jätnud EAS § 16 lõigetes 1 ja 2 ettenähtud

arvutuskäigud haldusaktis või selle põhjendavas osas (kui see ei sisaldu haldusaktis endas) esile

toomata, on haldusorgan HMS §-s 56 ettenähtud põhjendamiskohustust rikkunud.

15. Komisjoni hindamismetoodika nii seaduslike hindamiskriteeriumite kui ka kultuuriministri

omaloominguliste hindamiskriteeriumite alusel on kaebaja taotluse hindamisel olnud valdavalt

vastuoluline ja asjakohatu. Tähelepanuväärne on seejuures, et KuMin lähtub üksnes komisjoni

protokollis toodud põhjendustest, seega sisuline riigi eelarveliste vahendite jagaja on komisjon,

minister ainult kinnitas käskkirjaga komisjoni otsuse, KuMin kaalutlusruum käskkirjast

nähtuvalt puudus.

15.1. Kaebaja sai nii seadusliku kui ühtlasi ka ministripoolse hindamiskriteeriumi – regionaalne

tähendus – alusel maksimumhinnangu. Komisjon hindas väga kõrgeks etendusasutuse rolli

teatrikogemuse pakkujana eri Eestimaa paikades (regionaalne tähtsus). Seega on kaebaja saanud

maksimaalse hinnangu ühe EAS § 16 lõikest 3 tuleneva seadusliku hindamiskriteeriumi –

regionaalne tähendus – järgi.

15.2. Komisjon hindas madalaks etendusasutuse valdkondlikku mõju ja kunstilist taset – sellist

hindamiskriteeriumi või kriteeriume EAS §-s 16 ei leia, mistõttu omaalgatuslik hindamine

kriteeriumite osas ei oma õiguslikku tähendust. Kaebaja kunstilise taseme hindamine on juba

sisuliselt absurditeater, kuna komisjoni liikmetest pole keegi, v.a Eesti Etendusasutuste Liidu

esindaja, kaebaja etendusi väisanud. Nägemata ühte või teist kaebaja etendust, on täiesti

vastutustundetu arvata midagi etendusasutuse kunstilise taseme kohta. Komisjoni poolt antud

meelevaldne hinnang kunstilise taseme osas on viinud ettepanekuni jätta kaebaja tegevustoetuse

taotlus rahuldamata, minister tugineb käskkirjas komisjoni protokollis toodud põhjendustele,

seega pole minister ise midagi kaalunud. Komisjoni koosoleku protokollist ei nähtu hääletust,

punktide jagamist, vaid üksnes konsensuslik ettepanekute esitamine ministrile. Kuivõrd

kohtumenetluses pole võimalik tuvastada konsensuslikult käitunud komisjoniliikmete sisekõnet

ning ettepanekuni jõudmise metoodikat tervikuna, on siiski küsitav, mida komisjoni liikmed

hindasid kaebaja valdkondliku mõju ja kunstilise taseme all, seda iseäranis olukorras, kus

valdav osa komisjoniliikmetest pole kaebaja etendusi näinud.

Ka ministri poolt kehtestatud kriteerium - valdkondlik mõju - sisaldab ammendamata loetelu:

väljendusvahendite uuenduslikkus, teatrikeele eripära jm. Mõistlikule isikule on arusaadav, et

ka sellise kriteeriumi puhul subjektiivseid hinnanguid saab anda üksnes komisjoni see liige, kes

on näinud-kuulnud kaebaja etendusi, et hinnata ja võrrelda teiste taotlejatega näiteks teatrikeele

eripära ja väljendusvahendite uuenduslikkust.

15.3. Keskmiseks on komisjon hinnanud kaebaja rahvuskultuurilise tähtsuse. Eeltoodu kohaselt

seega tinglikult EAS § 16 lõike 3 tähenduses on kaebaja saanud nn maksimumpunktid

regionaalse tähenduse kategoorias ning keskmise punktiarvu rahvuskultuurilise tähenduse

kategoorias. Seejuures on punktiarv tinglik termin, sest ministripoolse kriteeriumi pingerida on:

väga kõrge, kõrge, keskmine, madal. Oluline on seegi, et EAS § 16 lõike 3 sõnastuses tuntakse

terminit rahvuskultuuriline tähendus, mitte tähtsus. Kaebaja leiab, et on oluline erisus, kas

hinnatakse mingi nähtuse, tegevuse, sõna tähendust või tähtsust. Komisjon on hakanud hindama

rahvuskultuurilist tähtsust, mitte tähendust nagu on ette nähtud seaduses. Kaebaja mõistab, et

komisjon juhindus ministri poolt kehtestatud kriteeriumitest ning seal on üheks

hindamiskriteeriumiks rahvuskultuuriline tähtsus.

15.4. Heaks on komisjon hinnanud kaebaja esitatud taotlusvooru dokumente. Kuigi EAS § 16

järgi ei kuulu dokumendid raha eraldamise ettepaneku osas hindamisele, on ometi komisjon

pidanud vajalikuks dokumentidele hinnang anda. Veelgi enam, ka ministripoolselt kehtestatud

hindamiskriteeriumid ei sisalda dokumentide hindamise kriteeriumi, seejuures pole ka

mõistetavalt pingereale viitavaid kvaliteedihinnanguid: hea, halb, keskpärane vm. Eeltoodust

nähtub, et komisjon tekitab hindamise käigus ise omaalgatuslikult hindamiskriteeriumi

(dokumendid) ja annab neile ka hinnangu. Selline tegevus on ühemõtteliselt õigusvastane, kuna

komisjonile pole antud seadusest tulenevat ega ministri haldusaktist nähtuvalt ülesannet luua

uusi kriteeriume toetustaotluste hindamisel. Kaebaja märgib, et taotluste vormilise külje

hindamine tehakse ära KuM kantseleis enne taotluste sisulist hindamist.

15.5. Kõige madalamateks hindas komisjon kaebaja lisaprogramme ja koostööprojekte, sest

erinevalt teistest taotlejatest kohaldas komisjon kaebaja puhul laiemate koostööprojektide

kriteeriumi. Milles aga laiem või kitsam koostööprojekt võis seisneda, seda ei nähtu komisjoni

protokollist ega kultuuriministri poolt kehtestatud taotlusvooru tingimustest. KuMin

29.05.2019 käskkirjaga nr 102 kehtestatud hindamiskriteeriumid ei sisalda mõtet laiematest

koostööprojektidest ning hindamine ei käi kõige madalamaks hindamise teel, vaid ministril on

välja pakutud hindamise skaala: väga hea, hea, rahuldav, nõrk. Kaebaja märgib, et kuivõrd

tegevustoetuse taotluse eel oli kaebaja teinud koostööprojekti raames 2018 EV 100 rubriigi all

nii ühislavastuse „Miljoni vaade“ Tallinna Linnateatriga kui ka 2019 ühislavastuse „Garaaž“

ühinguga Polygon, jääb täiesti selgusetuks, milliseid laiemaid koostööprojekte komisjon silmas

pidas ning mil viisil saanuks kaebaja vältida kõige madalamat hinnangut koostööprojektide

kategoorias.

16. Kaebaja mõistab, et tal ei ole tekkinud subjektiivset õigust tegevustoetust saada, kuid

kaebaja soovib kinnitada, et teda ei ole EAS §-is 16 sätestatud hindamiskriteeriumite ja

kultuuriministri poolt tuletatud kriteeriumite osas teiste taotlejatega võrdselt koheldud.

Hindamismenetluse käigus on täiendatud hindamiskriteeriumi moel, millest kaebaja ei saanud

enne taotluse esitamist kuidagi teada ega selleks valmistuda ning vältida kõige madalamat

hinnangut. Kaebaja tegevustoetuse taotlust ei ole hinnatud EAS §-ist 16 tulenevate kriteeriumite

alusel, komisjon andis taotlusele hinnangu, lähtudes kultuuriministri poolt õigustamatult

kehtestatud hindamiskriteeriumitest. Õigusvastaste kriteeriumite alusel hindamine ei saa anda

õiguspärast tulemust. Kui komisjon lähtunuks vaid EAS-is kirjeldatud kriteeriumitest, oleks

kaebajal toetuse saamise väljavaated oluliselt kõrgemad.

17. Kaebaja 22.04.2020 esitatud täiendavates seisukohtades leiab kaebaja, et kohus on õigesti

järeldanud, et 29.05.2019 käskkiri nr 102 on üldkorraldus, mistõttu on võimalik seda

tühistamiskaebuse teel vaidlustada. Riigikohtu halduskolleegium on varasemalt leidnud, et

halduseeskirja tuleb käsitada asutusesisese menetluse reeglistikuna, mille vahetuks eesmärgiks

ei ole reguleerida haldusvälise isiku õigusi ja kohustusi (RKHKo 3-3-1-54-05, p 11). Käskkirja

nr 102 eesmärgiks oli justnimelt haldusväliste isikute, s.o teatrite hüvanguks taotlusvooru

väljakuulutamine, teatritele taotlusvooru raames ettekirjutuste tegemine. Tegemist ei ole

"võimaliku mõjuga haldusvälistele isikutele", kuivõrd ilma haldusväliste isikuteta kaoks kogu

käskkirja nr 102 mõte – ei oleks teatreid, kelle huvides taotlusvooru korraldada. Seega on

käskkirja nr 102 käsitlemine halduseeskirjana käesoleval juhul alusetu.

Käskkiri ei reguleeri ainuüksi komisjoni tööd, vaid sisaldab ettekirjutusi potentsiaalsetele

taotlejatele, käskkirja andmisel tuvastamata teatrite poolt taotluste esitamise tingimustele ja

korrale, samuti teatrite majandustegevusele ja tulevastele tegevusplaanidele ning taotluste

hindamise alustele. Käskkirjas sisalduv omab seega mõju taotleja õigustele ja kohustustele, küll

aga selgus käesoleval juhul nimetatud mõju alles taotlusvooru hilisemas etapis. Olgu viidatud

siinjuures vastustaja enda 30.01.2020 selgitusele ning ka vastustaja 03.04.2020 vastuse punktis

11 taasesitatule, mille kohaselt: "Käskkirjas on taotleja jaoks avatud põhjalikumalt seda, et

olulisus ja tuntus Eesti teatrimaastikul hõlmab ka valdkondlikku mõju ning lisategevusi

etenduskunstide populariseerimiseks ja eri sihtgruppide kaasamiseks." Järelikult on vastustaja

omaks võtnud asjaolu, et vaidlustatud käskkiri nr 102 ei ole siseakt, halduseeskiri, kuna see on

suunatud teiste seas haldusväliste isikute tegevuse reguleerimiseks, abstraktse hulga taotlejate

jaoks.

18. Vastustaja vastuse punktis 28 viidatakse Tartu Ringkonnakohtu 11.10.2018 lahendile nr 3-

17-1068, p 9. Kaebaja on veendunud, et uuesti samasugust haldusakti käesolevas õigusvaidluses

esile toodud asjaolude tõttu ei ole võimalik välja anda. Ebaseaduslike hindamiskriteeriumite

alusel hinnatud kaebaja taotlus tuleb hinnata uuesti seaduslike tingimuste alusel, seega ei saaks

resultaadiks olla samasugune haldusakt. Kui käskkirja nr 102 p 8.2 toodud kriteeriumid

osutuvad kohtu hinnangul õiguslikult siduvateks, on kaebajat nende kriteeriumite alusel teiste

taotlejatega võrreldes ebavõrdselt koheldud, seegi tõdemus ei vii samasuguse haldusakti

väljaandmiseni.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

19. Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et KuMin 29.05.2019 käskkiri nr 102 on käsitletav

üldkorraldusena. Nimetatud käskkiri ei ole suunatud halduseväliste isikute (üldise tunnuse

alusel kindlaks määratud isikute) õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või

lõpetamisele (HMS § 51 lg-d 1 ja 2). Esmalt toob vastustaja välja, et KuMin 29.05.2019

käskkirjas nr 102 reguleeritakse muu hulgas toetuse jaotamiseks moodustatud komisjoni

töökorda (EAS § 17), mis on suunatud komisjoni liikmetele. Käsitletud on taotlemisega seotud

menetlustoiminguid ja -tähtaegu, mis oma olemuselt ei vaja kehtestamist haldusaktiga ega ole

suunatud õiguste ja kohustuste tekitamisele.

20. EAS § 16 lg 3 järgi arvestatakse munitsipaal- ja eraetendusasutusele toetuse määramisel ka

etendusasutuse tegevuse rahvuskultuurilist ning regionaalset tähendust. Rahvakultuuriline ja

regionaalne tähendus on määratlemata mõisted. KuMin 29.05.2019 käskkirja nr 102 punkti 8.2

puhul on tegemist juhendiga, mis abistab EAS-is toodud hindamispõhimõtete rakendamist ning

suunab haldusorganit kaalutlusõiguse teostamisel, et tagada diskretsioonivolituse ühtne

realiseerimine ja taotlejate taotluste ühetaoline hindamine.

Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et KuMin 29.05.2019 käskkirja nr 102 punkti

8.2 puhul on tegemist halduseeskirjaga, mis on siseakt. Selle eesmärk on hindamismetoodika

määramine. Kaalutlusotsuse tegemisel on halduseeskirjale tuginemine lubatud. Halduseeskirja

võib kehtestada volitusnormita. Seda on vastustaja ka kaebajale 30.01.2020 saadetud vastuses

selgitanud: „Kultuuriministeerium on komisjoni ettepanekute selgemaks põhjendamiseks ning

kahe seaduses välja toodud hindamispõhimõtte täpsemaks määratlemiseks ja taotlejatele

selgitamiseks taotlusvooru käskkirjaga selgitusi lisanud. Kahe etendusasutuse seaduses toodud

kriteeriumi sisu on täpsustatud mitmel tasandil. Vastavad lühikesed selgitused on lisatud

põhimõtte juurde: rahvuskultuuriline tähtsus (lisatud selgitus: olulisus ja tuntus Eesti

teatrimaastikul) ja etendusasutuse regionaalne tähtsus (lisatud selgitus: sh külalisetenduste

andmine üle Eesti) ning avatud neid täpsustavate kriteeriumidega. Selgitused on lisatud pärast

taotlejate päringuid, mida need mõisted komisjoni jaoks tähendavad ja kuidas neid hinnatakse.

Selgitused on läbi arutatud ka valdkonna esindajatega (esindab Eesti Etendusasutuste Liit).

Käskkirjas on taotleja jaoks avatud põhjalikumalt seda, et olulisus ja tuntus Eesti teatrimaastikul

hõlmab ka valdkondlikku mõju ning lisategevusi etenduskunstide populariseerimiseks ja eri

sihtgruppide kaasamiseks. Kuna EAS § 18 järgi peavad kõik taotlejad esitama oma dokumendid

(arengukava, repertuaariplaani ning kavandatava eelarve), aitavad käskkirja lisatud selgitavad

kriteeriumid avada, mida komisjon nende dokumentide puhul sisuliselt hindab. Kuna komisjoni

eesmärk on hinnata tegevuskava ja sellega seotud eelarve realistlikkust, vaatab komisjon üle ka

taotleja varasemate aastate tegevuse.“

21. KuMin 29.05.2019 käskkirja nr 102 punkti 8.2 tühistamisnõue ei ole lubatav ja selle kohtus

menetlemine tuleb lõpetada. Seda, kas üksikjuhtumil aluseks olnud kriteeriumid on

asjakohased, saab välja selgitada halduse üksikakti (KuMin 17.01.2020 käskkirja nr 1-2.1/2020-

1 p 2.1.) halduskohtuliku kontrolli käigus.

22. Varasemas kohtupraktikas on rõhutatud, et haldusväliste isikute jaoks, kelle suhtes

halduseeskiri mõju omab, peab olema tagatud sellega tutvumise võimalus. KuMin 29.05.2019

käskkiri nr 102 on kättesaadav KuM kodulehelt ja tagatud on võimalus sellega tutvuda, sh

kaebajal. Usutav on ka see, et kaebaja on seda võimalust kasutanud. Kaebaja esitas määratud

tähtajaks taotluse. Samuti ei ole taotlemise ja taotluste lahendamise korraldus võrreldes eelmiste

aastatega muutunud. Taotluste hindamise metoodika ja nende sõnastused (vaidlusaluse

käskkirja p 8.2.) on läbi arutatud teatri valdkonnaga, kuhu on kutsutud ja kus on osalenud ka

kaebajat esindav Aarne Valmis. Kohtumised toimusid 2016. aasta augustis KuM-s ning kahel

Eesti Etendusasutuste Liidu (EETEAL) kohtumisel tutvustati sõnastuste täpsustusi ja selgitusi

veelkord (talv 2017, kohtumised Koolimäel (21.02) ja Rakveres (14.02)). Mõlema kohtumise

eel oli kõigil liidu liikmetel, sh kaebajal võimalus avaldada kriteeriumide osas arvamust, nii

suuliselt kui ka kirjalikult, mida kaebaja KuM-le teadaolevalt ei teinud.

23. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et KuMin 29.05.2019 käskkirja nr 102 punkt 8 ei

ole EAS-i § 16 lg-s 3 toodud kriteeriumitega seotud ja on neist eraldiseisev. Vastustaja möönab,

et haldusorgan oleks saanud olla hindamismetoodikat määratledes selgem, selgitades täpsemalt

seost EAS-i § 16 lg-s 3 sätestatud põhimõtetega. Vastustaja on sellele vaatamata seisukohal, et

see ei too kaasa KuMin 29.05.2019 käskkirja nr 102 punktis 8.2. toodud kriteeriumide

õigusvastasust ning need tuginevad EAS-is toodud toetuse määramise põhimõttele (§ 16) ja

taotlejalt nõutavatele dokumentidele (§ 18).

24. KuM ei eita, et EAS-is sätestatud etendusasutuste rahastamine võiks olla reguleeritud

selgemini. KuM on ette valmistanud EAS-i muutmise seaduse eelnõu. Sellesse protsessi on

kaasatud olnud ka Etendusasutuste Liit kui peamine huvigruppi koondav ühendus ning KuM on

pidanud väga oluliseks nende arvamuse ärakuulamist ja arvestamist. Etendusasutuste Liidu

liikmeks on ka kaebaja.

25. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et KuM ei ole EAS-i § 16 lg-st 1 tulenevat toetuse

arvestuspõhimõtet toetuste määramisel rakendanud ning raha jagamine toimub suvaotsuste

alusel. Toetuse määramise alus on KuM tellitav külastajate arv ja uute lavastuste või

kontserdikavade arv ning nende teenindamiseks tehtavad kulutused, mis tulenevad töötajate

tasustamisest ja vara haldamisest. Vale on arusaam, et ministeeriumi tellitavate uute lavastuste

või kontserdikavade arv peab olema kulupõhine. Vastustaja hinnangul ei ole selle vahe

arvestamisel võimalik täpselt välja arvutada arvestuslikku piletihinda lähtuvalt etendusasutuse

asukohast, kohalike elanike keskmisest sissetulekust ja peamistest sihtrühmadest, sest enamik

etendusasutusi annab külalisetendusi väga erinevates kohtades Eestis. Seega on kindlat, ühe

etendusasutuse külastajate sissetulekut ebamõistlik ja võimatu määratleda. Komisjon lähtub iga

etendusasutuse esitatud taotlusest ning seal välja toodud taotletud toetuse summast ja külastajate

arvust. Iga taotleja peab lisaks eelarvele ja arengu- ja tegevuskavale esitama ka repertuaariplaani

koos uuslavastuste, etenduste ja planeeritud külastajate arvuga. Iga etendusasutus saab ise oma

taotluses välja tuua kõik kulud ja selle järgi taotleda summat kindla arvu külastajate

teenindamiseks. See number on välja arvutatud lähtuvalt igast taotlejast ja vastustaja möönab,

et protokollis võib olla sõnastuslikke ebatäpsusi (sõna „ligi“ kasutamine arvu puhul), mis võivad

tekitada segadust, kuid sellegipoolest on seda arvutatud.

26. Vastustaja ei nõustu kaebaja nõudega tühistada KuMin 17.01.2020 käskkiri nr 1-

2.1/2020_1 punkt 2.1. Vastustaja hinnangul vastab kõnealune käskkiri haldusakti õiguspärasuse

eeldustele (HMS § 54). Kultuuriminister on EAS-is sätestatud nõuetele vastava komisjoni

moodustanud ning komisjon on hinnanud taotlusvooru taotluse esitanud etendusasutuste

taotlusi vastavalt EAS-is sätestatud põhimõtetele. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et

komisjon on ületanud EAS-is sätetatud volitusi. Samuti ei nõustu vastustaja, et kaebaja taotlust

on hinnatud õigusvastaselt kehtestatud hindamiskriteeriumite alusel. Komisjon on lähtunud

kultuuriministri määratud metoodikast.

Taotlusvooru komisjonile jäetud ulatuslik hindamisruum taotluste analüüsi teostamisel, mis on

muu hulgas tingitud tema suurest vastutusest avalike vahendite otstarbekal ja eesmärgipärasel

kasutamisel. Lõpliku otsuse toetuse osas teeb kultuuriminister toetudes komisjoni tehtud

hinnangule ja analüüsile. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kultuuriministril

kaalutlusruum puudus. EAS-i § 19 lg 2 alusel teeb kultuuriminister otsuse komisjoni

ettepanekuid arvestades. Selle järgi on kultuuriministril võimalus komisjoni ettepanekuga

nõustuda või mitte nõustuda. Kui minister nõustub, ei tähenda, et tal ei oleks kaalutlusõigust.

Käesolevas asjas on minister komisjoni ettepanekuga nõustunud. Komisjoni ettepanek ei ole

ministrile siduv. Minister võib põhjendatud juhul otsuse tegemisel komisjoni ettepanekut mitte

arvestada ja teha teise otsuse. Näiteks võib selline olukord tekkida pärast taotleja ärakuulamist

tema arvamuse või vastuväidete lahendamisel, mida antud juhul kaebaja ei ole esitanud.

27. Vastavalt HMS-i § 56 lg-le 1 peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest

keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või

menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Vastustaja

haldusaktis on viide protokollile, kus on põhjendused toodud. Nii käskkiri kui ka protokoll on

kaebajale teatavaks tehtud ning kaebaja on need kätte saanud. Pärast komisjoni ettepanekut ja

enne KuMin otsuse tegemist edastas KuM lähtuvalt HMS-i § 40 lg-st 1 kaebajale arvamuse

avaldamiseks ja vastuväidete esitamiseks komisjoni ettepaneku kaebajale toetust mitte eraldada.

Ärakuulamiskiri saadeti KuM toetuste menetlemise süsteemi kaudu ja selle kohaselt sai kaebaja

võimaluse esitada asja kohta oma arvamus või vastuväited. Kaebaja oma arvamust ega

vastuväiteid ei esitanud.

28. Komisjon on kõigi taotluste, sh kaebaja taotluse hindamisel lähtunud samadest

kriteeriumidest ning kohelnud taotlejaid võrdselt. Komisjon ei ole hinnanud taotlejate taotlusi

hindepunktidega,

sellist

kohustust

ka

ühestki

õigusaktist

ei

tulene.

Lähtuvalt

hindamiskriteeriumidest ja -metoodikast on komisjon andnud taotleja taotlusele sõnalise

hinnangu.

29. EAS-i § 18 lg 2 järgi lisatakse taotlusele etendusasutuse kohta arengukava, järgmise aasta

repertuaariplaan ja järgmise eelarveaasta kavandatav eelarve. Seega on esitatavad dokumendid

taotluse oluliseks osaks. Nende dokumentide puhul on selguse ja läbipaistvuse huvides

halduseeskirjaga täpsustatud, mida nende puhul hinnatakse ja kuidas hinnatakse. Samuti on

need dokumendid olulised külastaja hinna väljaarvutamisel ning varasema ja planeeritud

tegevuse võrdlemisel. Ka siin ei ole vastustaja tegutsenud õigusvastaselt, vaid lähtunud

taotlejate ja esindusorganisatsioonide soovist aru saada, mida nende aeganõudvate ja mahukate

dokumentide puhul komisjon reaalselt hindab ja arvestab.

30. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et taotlusvooru komisjon mõtles käigu pealt välja uue

täpsustatud kriteeriumi – laiemad koostööprojektid. KuMin 29.05.2019 käskkirja nr 102 punktis

8.2. toodud kriteeriumites on selgelt näha, mida on mõeldud koostööprojektide all:

etendustegevusega seotud viimase kolme aasta lisaprogrammid (sh töötoad, vestlused,

dramaturgia arendamine, eri sihtgruppidele suunatud lisategevused jmt); etendusasutuse

viimase kolme aasta osalemine kaasproduktsioonides, rahvusvahelistes koostööprojektides ja

etenduste andmine välismaal.

Koostööprojektide all on silmas peetud rahvusvahelisi koostööprojekte, nii nagu käskkirjas

selgelt välja toodud on. EV 100 raames tehtud „Miljoni vaade“ oli eriprojekt, kus partnerid

loositi kokku ning lavastuste väljatoomiseks eraldas vahendid EV 100 meeskond. See ei olnud

kaebaja initsiatiiv ega repertuaari tavapära, et teha koostööprojekte või kaasproduktsioone.

Ühtegi rahvusvahelist koostööprojekti ei ole kaebaja teinud. Samuti on lisaprogrammid ja

kaasproduktsioonide andmine oluline osa etendusasutuse rahvuskultuurilisest tähendusest – iga

tegevustoetust saava etendusasutuse ülesandeks peaks olema lisaks lavastuste väljatoomisele ka

valdkonna populariseerimine, uue publiku kasvatamine, etendajatele ja loomingulisele

meeskonnale uute kogemuste pakkumine ning Eesti etenduskunsti tutvustamine välisriikides.

Loomulikult ei saa seda eeldada kõikidelt etendusasutustelt, aga kõiki kriteeriume hinnataksegi

koosmõjus ning ainult ühe kriteeriumi „regionaalne tähendus“ täitmine ei saa olla

tegevustoetuse saamise eelduseks.

31. Kaebaja on üritanud väita, et komisjon ei ole piisavalt pädev, et kaebaja taotlust hinnata,

sest komisjoni liikmetest on kaebaja etendusi näinud ainult üks komisjoni liige. Ühegi

komisjoni liikme kohustus ei ole isiklikult vaadata kõikide potentsiaalsete taotlejate kõiki

etendusi. Komisjoni liige kujundab oma hinnangu professionaalsete teadmiste pinnalt, sh on

selle aluseks avaldatud artiklid ajakirjanduses või muul viisil saadud teave teatri tegevusest

(videod jne) ja üldisemast teatripildist.

32. Kaebaja nõue tema taotlus nr 7-5/606 uuesti läbi vaadata KuM 2020. a taotlusvoorus

„Etendusasutuste tegevustoetus“ ei ole põhjendatud. Kui kaebaja taotlus tuleks uuesti läbi

vaadata, siis käesoleval juhul tekiks olukord, kus uue samasuguse haldusakti väljaandmine

oleks võimalik, sest selle andmise eeldused on iseenesest täidetud. Samale järeldusele on

jõudnud ka Tartu Ringkonnakohus 11.10.2018 kohtuasjas nr 3-17-1068, p 9: „/…/ Ka

käesoleval juhul oleks uue samasuguse haldusakti väljaandmine võimalik, sest selle andmise

eeldused on iseenesest täidetud, lihtsalt haldusakti vormistamine ei ole vastustajal õnnestunud

kõige paremini. /…/“.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus

tuleb rahuldada. Kohus võtab esmalt seisukoha kaebuse põhjendatuse osas (I) ning seejärel

otsustab menetluskulude jaotuse (II).

I

33. Poolte vahel on vaidlus asjaolu üle, kas kultuuriministril oli pädevus kehtestada 29.05.2019

käskkirjaga täiendavaid kriteeriume etendusasutuste toetuse jagamise otsustamiseks ning kas

sellest tulenevalt lähtus kaebaja kohta KuMin 17.01.2020 käskkirjaga tehtud otsus (toetuse

määramata jätmine) EAS §-s 16 sätestatud etendusasutusele riigieelarvest toetuse määramise

põhimõtetest.

34. Vaidluse lahendamiseks määratleb kohus esmalt KuMin 29.05.2019 käskkirja õigusliku

olemuse. HMS § 51 lg 1 määratleb haldusakti mõiste - haldusakt on haldusorgani poolt

haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku

õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus,

ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Lõige 2 määratleb haldusakti eriliigina üldkorralduse

mõiste - üldkorraldus on haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud

isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. HMS § 51 lg 1 määratluse kohaselt on

haldusaktina kvalifitseerimise üheks tingimuseks välismõju ehk mõju haldusvälistele isikutele.

Kui välismõju puudub, on tegu halduse siseaktiga.

35. Kohtupraktika kohaselt on aktsepteeritav, kui haldusorgan kehtestab praktika

ühtlustamiseks ja kaalutlusõiguse ühetaoliseks kohaldamiseks halduseeskirjasid (vt RKHKo 3-

3-1-77-14, p 18). Samas ei välista akti halduseeskirjadena kvalifitseerimine, et sätestatu avaldab

mõju ka haldusevälistele isikutele nende suhetes avaliku võimuga. Halduseeskirja normid

omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena (Vt 3-3-1-72-13 p 15, 3-3-1-81-

07 p 13).

Kohtu hinnangul on samaväärselt võimalik olukord, kus lisaks üldkorralduse regulatiivsele

mõjule haldusvälistele isikutele sisaldab üldkorraldus juhiseid ka haldusele enesele ning omab

seega ka haldusesisest mõju. Seda arvamust kinnitab varasem kohtupraktika, mille kohaselt

leidis Riigikohus, et Tartu vangla direktori käskkirjaga kinnitatud vangla kodukord on

üldkorraldus (RKHKo 3-3-1-54-07, 3-3-1-95-07, p 11). Vangla kodukord 1 on täitmiseks

kohustuslik nii kinnipeetavatele (haldusvälistele isikutele) kui ka vangla teenistujatele enesele.

Vangla kodukord loob õigusi ja kohustusi kinnipeetavatele, kuid samas sätestab erinevaid

protseduurireegleid ka vangla teenistujate jaoks.

Selleks, et tegu võiks olla halduse siseaktiga, peaks selle mõju haldusvälistele isikutele olema

pigem tagaplaanil ning teisese tähtsusega. Seda KuMin 29.05.2019 käskkirja kohta öelda ei saa,

kuna käskkirja peamiseks adressaadiks on toetuse taotlejad. Käskkirja p-st 3.1 tuleneb, et

taotlusvooru eesmärk on toetada Eesti etenduskunstide valdkonna kunstilist ja institutsioonilist

mitmekesisust ning etenduskunstide kättesaadavust erinevatele sihtgruppidele üle Eesti. Selle

eesmärgi täitmiseks on käskkirja p-des 4-7 ettenähtud tingimused, mida toetuse taotleja peab

järgima.

Käskkirja p-d 8 ja 9 reguleerivad taotluste hindamise menetlust ja kriteeriume. Kohus nendib,

et käskkirja p 8 ja 9 (koos alapunktidega) saab ühest küljest käsitleda suunistena haldusele

enesele. Samas ei nõustu kohus, et seejuures puuduks mõju haldusvälistele isikutele ehk toetuse

taotlejatele. Eeskätt tuleb seda tõdeda p-s 8.2. sätestatud hindamiskriteeriumite kohta –

kriteeriumid väljendavad aspekte, mida toetuse taotlejate juures hinnatakse. Seega on sätestatud

1 Vt nt Tartu Vangla kodukord, p 1.2. Kättesaadav:

https://www.vangla.ee/sites/www.vangla.ee/files/elfinder/dokumendid/tartu_vangla_kodukord_10.pdf

kriteeriumitel oluline mõju etendusasutuste tegevusele. Kasvõi asjaolu, et taotluste

läbivaatamisel hinnatakse näiteks koostööprojektides ning lisaprogrammides osalemist, paneb

etendusasutuste jaoks paika, milliseid tegevusi neilt eeldatakse, et toetusele pretendeerida.

Seega ei nõustu kohus vastustaja väitega, et kriteeriumid on suunatud üksnes komisjonile

endale. Käskkiri tervikuna sätestab toetuse taotlejale tingimused toetuse saamiseks, omades

seega regulatiivset haldusvälist mõju, vastab KuMin 29.05.2019 käskkiri üldkorralduse

määratlusele ning on seega halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustatavad koos KuMin

17.01.2020 käskkirjaga.

Ka juhul kui hinnata käskkirja p-s 8.2. sätestatud hindamiskriteeriume eraldiseisvalt, jõuab

kohus järeldusele, et tuginedes Riigikohtu seisukohtadele (RKHKo 3-3-1-95-07, p-d 13-14),

omavad hindamiskriteeriumid koosmõjus KuMin 17.01.2020 käskkirjaga mõju kaebaja

õigustele.

36. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele. KuMin 29.05.2019 käskkirja puhul tuleb hinnata, kas KuMin-l oli

õiguslik alus käskkirja p-s 8.2. nimetatud hindamiskriteeriumite kehtestamiseks.

EAS § 17 lg 1 kohaselt moodustab valdkonna eest vastutav minister etendusasutusele

riigieelarves toetuse kavandamiseks ning jaotamiseks nõuandva komisjoni (edaspidi komisjon).

Komisjoni ülesannete täitmise tähtajad, komisjoni esimees ja liikmed ning teenindav

struktuuriüksus määratakse valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga. Lõige 4 lisab ka, et

komisjoni töökorra kehtestab valdkonna eest vastutav minister. Seega on EAS kohaselt KuMin-

i pädevuses määrata oma käskkirjaga komisjoni struktuur ning komisjoni töökord. Komisjoni

töökord saab seejuures reguleerida peaasjalikult komisjoni töökorralduslikke küsimusi, nagu

komisjoni liikmete volituste kehtivuse, otsuste vastuvõtmise, komisjoni ülesannete jmt

seonduvaid aspekte.

EAS-s puudub volitusnorm, mis võimaldab KuMin-l toetuse määramise põhimõtteid kehtestada

või täiendada.

37. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 11 lg 1 kohaselt antakse volitusnormiga õigus

või pannakse kohustus kehtestada kooskõlas haldusmenetluse seaduse 6. peatükis sätestatuga

seaduse või seaduse ja Euroopa Liidu õigusakti rakendamiseks Vabariigi Valitsuse, ministri või

kohaliku omavalitsuse organi määrus. Seaduses sätestatud selge volitusnormi olemasolu nõue

(HMS § 90 lg 1) on kehtestatud seega eelkõige määruste kui üldaktide andmiseks. Seetõttu ei

ole kohane käesoleval juhul viidata volitusnormi puudumisele, kuivõrd vaidlustatav käskkiri on

halduse üksikakt.

Sellest olenemata peab HMS § 54 kohaselt ka haldusakt põhinema õiguslikul alusel ning olema

sellega kooskõlas. Seda kinnitab ka PS § 94 lg 2, mis sätestab, et minister juhib ministeeriumi,

korraldab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, annab seaduse alusel ja

täitmiseks määrusi ja käskkirju ning täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seadusega

sätestatud alustel ja korras.

PS kommenteeritud väljaandes on eelviidatud sätte all selgitatud järgmist:

Seaduse, valitsuse ja peaministri poolt piiramata osas on ministril oma valitsemisala juhtimisel

kõik juhile omased õigused. Näiteks on ministril muu hulgas õigus määrata, kes milliseid

küsimusi on tema juhitava ministeeriumi valitsemisalas õigustatud ja kohustatud otsustama,

anda valitsemisala riigiasutustele juhiseid ja korraldusi, teostada nende suhtes teenistuslikku

järelevalvet ning vajadusel otsustamisõigus üle võtta.2

Eeltoodust tuleneb, et kuigi ministril on ministeeriumi juhtimisel arvestatav otsustuspädevus ja

-vabadus, on otsustusruum siiski piiratud seaduse, valitsuse ja peaministri tasandil. Seaduse

(EAS) tasandil on paika pandud põhimõtted, mida arvestatakse etendusasutustele toetuste

määramisel. Seega on ministri otsustuspädevus selles küsimuses piiratud seadusega. EAS-st ei

tulene sellist õiguslikku alust, mis annaks valdkonna eest vastutavale ministrile õiguse otsustada

toetuse jagamise põhimõtete üle. Isegi kui vastustaja sooviks oli EAS § 16 lg-s 3 sätestatud

kriteeriume - rahvuskultuuriline ning regionaalne tähendus – 29.05.2019 käskkirjas selgitada

ning mõistete sisu avada, peab selline tegevus lähtuma seaduse eesmärgist, olema sellega

kooskõlas ning arvestama seaduses sätestatud piiridega.

38. Kohus märgib, viidates Riigikontrolli 2010. aasta aruandele (digitoimiku lehekülg (edaspidi

dtl) 131), et Riigikontroll on etendusasutustele tegevustoetuse eraldamisega seonduvat

läbipaistmatust ning kaootilisust sedastanud juba toona ning teinud kultuuriministrile soovituse

viia etendusasutustele tegevustoetuse eraldamine kooskõlla etendusasutuse seadusega: lähtuda

toetuse eraldamisel seaduses määratud alustest, […]. Kui tegevuse korraldamine täpses

vastavuses seadusega ei ole võimalik, valmistada ette Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks ja

Riigikogule esitamiseks seaduse muudatuse eelnõu, millega luuakse sobiv ja õiguspärane

etendusasutuste rahastamise alus. Valmistada ette Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks ja

Riigikogule esitamiseks etendusasutuse seaduse muudatuse eelnõu, millega täpsustatakse

aluseid, kuidas valitakse välja need etendusasutused (teatrid ja kontserdiorganisatsioonid), kes

riigieelarvest tegevustoetust saavad.

Eeltoodust nähtuvalt pidas Riigikontroll vajalikuks seaduse tasandil täpsustada etendusasutuste

rahastamise ning toetuse taotlemise küsimusi ning seeläbi tagada läbipaistvus ja selgus toetuse

eraldamise tingimustes. Käesoleval juhul on KuMin 29.05.2019 käskkirja p-s 8.2. kriteeriumite

kehtestamisega saavutatud pigem vastupidine olukord – kriteeriumid on kehtestatud nii

seadusandliku kui täidesaatva võimu poolt ning puudub selgus, millistest kriteeriumitest

lähtutakse ning millist kaalu omavad ühe või teise poolt kehtestatud hindamise alused

lõpptulemuse kujunemisel.

39. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et KuMin kehtestas 29.05.2019 käskkirja p-s 8.2.

nimetatud kriteeriumid ilma volitusnormita ehk ilma õigusliku aluseta, mistõttu on käskkiri p

8.2. osas õigusvastane.

40. Otsustamaks, kas kaebaja taotlust hinnati vastavuses EAS §-s 16 sätestatud põhimõtetega,

tuleb kohtu hinnangul välja selgitada, kas KuMin 29.05.2019 käskkirja p-s 8.2. sätestatud

hindamiskriteeriumid väljuvad EAS-s sätestatud piiridest, s.t, kas KuMin 29.05.2019 käskkirja

kriteeriumid on selgitava iseloomuga või lähevad vastuollu seaduse eesmärgi ning seadusandja

tahtega.

Vastustaja on märkinud, et regionaalne ja rahvuskultuuriline tähendus on määratlemata mõisted

(vastus kaebusele, dtl 248). Kuigi komisjonil oli toetuse määramise otsustamisel ning EAS § 16

põhimõtete rakendamisel ulatuslik kaalutlusruum, on määratlemata õigusmõistete sisustamine

seotud seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega, mistõttu alluvad need

kohtulikule kontrollile (vt nt RKHKo nr 3-15-443, p 28).

41. Seadusandja tahe ehk õigusakti tegelik sisu selgitatakse välja õigusnormide tõlgendamise

kaudu. Traditsiooniliselt tuntakse nelja meetodit, millest lähtuvalt seaduse sätte sisuni jõuda:

grammatiline tõlgendamine, süstemaatilis-loogiline tõlgendamine, ajalooline ehk subjektiiv-

2 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 94. Kättesaadav:

http://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&pt=&p=94#c9.

teleoloogiline tõlgendamine ehk tõlgendamine seadusandja tahte kaudu ning objektiiv-

teleoloogiline tõlgendamine ehk tõlgendamine seaduse sätte mõtte ja eesmärgi kaudu. Kõiki

neid meetodeid võib ja tuleb kasutada paralleelselt ning üksnes igaühe neist põhjal tehtavate

järelduste mõistlik kaalumine võib viia õigusakti lugeja õige järelduseni õigusnormi sisu kohta.3

41.1. Tõlgendades EAS § 16 regulatsiooni grammatiliselt, jõuab kohus järeldusele, et toetuse

määramise peamiseks aluseks on lõikes 1 ja 2 kirjeldatud toetuse arvutamise metoodika. Juhul

kui tegu on munitsipaal- ja eraetendusasutustega, arvestatakse ka etendusasutuse tegevuse

rahvuskultuurilist ning regionaalset tähendust (lg 3). Seega hinnatakse munitsipaal- ja

eraetendusasutustele toetuse eraldamise otsustamisel kokku kolme aspekti. Sõna „ka“

kasutamine ei viita kohtu hinnangul seejuures võimalusele täiendada lõikes 3 nimetatud

kriteeriumite loetelu täiendavate tingimustega (avatud loetelu) vaid viitab asjaoludele, mida

tuleb munitsipaal- ja eraetendusasutuste puhul lisaks sätte lõikes 1 märgitule hinnata.

Kuivõrd seadusandja ei ole legaaldefinitsiooniga avanud terminite rahvuskultuuriline tähendus

ning regionaalne tähendus sisu, siis tuleb see leida mõistete tavatähendusi kasutades. Termin

rahvuskultuuriline on defineeritud kui oma rahvusele omane või tunnuslik, rahvustundega

seotud.4 Termin regionaalne on selgitatud kui mingit maa-ala, piirkonda hõlmav, selles esinev

või sellele iseloomulik.5 Tähendus on see (oluline, mõttekas), mida mingi nähtus, sündmus vms

endast kujutab või endaga kaasa toob, selle sisu või mõte; millegi olulisus, tähtsus (kellegi

seisukohast, kellegi jaoks).6 Seega kujutab rahvuskultuuriline tähendus endast midagi olulist,

mõttekat rahvuse seisukohalt, regionaalne tähendus aga teatud piirkonna seisukohalt.

41.2. Selgitades välja seadusandja tahet, tuleb pöörduda seaduse menetlemise käigus koostatud

dokumentide poole, nagu seaduseelnõu seletuskiri, Riigikogu stenogrammid jmt. Tutvudes

EAS seaduseelnõu (SE 4) algteksti ning seletuskirjaga7 ei selgu, millist tähendust sooviti anda

eelviidatud terminitele, kuivõrd eelnõu algtekst ei sisalda praegu kehtival kujul olevat EAS §

16 lg-t 3, see kajastub alles eelnõu lõpptekstis. Küll aga nähtub Riigikogu stenogrammidest, et

eelnõu esimese lugemise ajaks oli EAS § 16 lg 3 kriteeriumid juba sisse toodud.8 Nii võib

Riigikogu stenogrammist täpsustavalt lugeda järgmist:

Teise olulise muutusena on §-is 16 etendusasutusele eraldatava riikliku toetuse alusena lisatud

ministeeriumi poolt tellitavale külastajate arvule ka tellitavate uuslavastuste või uute

kontsertkavade arv. See on väga oluline muudatus, sest lisaks riiklikule huvile tagada ligipääs

teatrikunstile ja kontsertidele on riiklik huvi kindlasti ka teatrikunsti ja kontserttegevuse kui

rahvuskultuuri osa ja meie ühise vaimse rikkuse rohkendamise ja uuendamise tagamine. See

punkt välistab võimaluse saada riiklikku toetust lihtsalt mõne suure vabaõhuetenduse või

massikontserdi esitamisega ja kindlustab just uusloomingu regulaarse tootmise, mis on

kindlasti üks teatrikunsti ja kontserttegevuse toetamise eesmärke. Kolmandaks oluliseks

muutuseks on § 16 lõike 3 sõnastus, mis viitab, et munitsipaal- ja eraetendusasutusele toetuse

määramisel arvestatakse etendusasutuse tegevuse rahvuskultuurilist ja regionaalset tähendust.

See säte peaks viitama riiklikule huvile munitsipaal- ja eraetendusasutuste toetamisel just

piirkondades, kus praegu kutseline etendusasutuste alaline tegevus puudub, ja ka juhendit uute

etendusasutuste loomisel silmas pidada nende uudsust ja omanäolisust, mis rikastaks meie

rahvuskultuuri.

3 Mikiver, M.; Põllumäe, S. Sissejuhatus õigusesse. Tallinn, 2003. Lk 105. Kättesaadav:

https://digiriiul.sisekaitse.ee/bitstream/handle/123456789/2002/sissejuhatus_oigusesse.pdf?sequence=1&isAllow

ed=y

4 Eesti Keele Instituudi Sõnaveeb. Kättesaadav: https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/rahvuskultuuriline/1

5 Eesti Keele Instituudi Sõnaveeb. Kättesaadav: https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/regionaalne/1

6 Eesti Keele Instituudi Sõnaveeb. Kättesaadav: https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/t%C3%A4hendus/1

7 Etendusasutuse seadus 4 SE. https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0837e337-eb52-3559-a563-

edcd6b1892ce/Etendusasutuse%20seadus.

8 http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/200305291000#PKP-2000009805

Seadusandja tahteks oli seega, esiteks, rahvuskultuuri rikastamine läbi etendusasutuste tegevuse

omanäolisuse ja uudsuse ning teiseks, rahvuskultuuri vaimse rikkuse suurendamine läbi

teatrikunstile ja kontserttegevusele ligipääsu tagamise (kättesaadavus).

41.3. Eeltoodust järeldub, et rahvuskultuurilise ja regionaalse tähenduse sisustamisel saab

kokkuvõtlikult lähtuda sellest, et EAS § 16 lg 3 normi eesmärgiks etendusasutuste tegevuse

toetamisel on olnud rahvuskultuuri rikastamise olulisus (tegevuse uudsus, omanäolisus) ning

seejuures ka piirkondliku kättesaadavuse olulisus. Seadusandja eesmärgiks on olnud teha teater

ning kontserttegevus kättesaadavaks ka piirkondades, kus alalised etendusasutused puuduvad.

Seadusandja tahe on olnud toetada ning motiveerida etendusasutusi panustama rahvuskultuuri

edendamisse ja rikastamisse oma tegevuse kaudu.

42. Kohus ei ole veendunud, et komisjon hindas kaebaja taotlust EAS § 16 lg-s 3 sätestatud

kriteeriumite valguses. Eraldi on hinnatud regionaalset kui rahvuskultuurilist tähtsust,

etendusasutuse valdkondlikku mõju, kunstilist taset, dokumente, lisaprogramme ja

koostööprojekte. KuMin 29.05.2019 käskkirja p-s 8.2. kehtestatud kriteeriumite hulgast leiab

küll rahvuskultuurilise tähtsuse (p 8.2.2.) ja regionaalse tähtsuse (p.8.2.3.), kuid lisaks on nn

lisakriteeriumid (kriteeriumid p-des 8.2.1. ja 8.2.4.-8.2.7.), mille paigutumine EAS § 16 lg 3

mõistete alla ei ole kohtu hinnangul üheselt tuvastatav.

43. Kohtul puudub veendumus selles, et nn lisakriteeriumid ei ole mõjutanud kaebaja taotlusele

antud hinnangut.

43.1. Nii on komisjon kriteeriumite p 8.2.1. ja 8.2.4. alusel leidnud, et etendusasutuse kunstiline

tase ja valdkondliku mõju on madal.

Kriteerium etendusasutuse kunstiline tase (p 8.2.1.) on väga subjektiivne ning kohtu hinnangul

ebamäärane. Kuigi võib argumenteerida, et etendusasutuse kunstiline tase mängib teatud rolli

rahvuskultuurilise tähenduse sisustamisel, eelkõige seeläbi, milline on etendusasutuse mõju ja

mõte rahvuskultuuri rikastamise aspektist, tuleb arvestada, et kunstiline tase on väga

hinnanguline juba kasvõi sihtgruppide tasandil.

Ka kriteerium valdkondlik mõju (p 8.2.4.) on subjektiivne ning ebamäärane, sest kui ühel

etendusasutusel on oma kindel pikaajaline sihtgrupp teatud žanris, siis kas valdkonna all

mõeldakse teatrit tervikuna või vastavat žanrit.

Vaieldamatult on eri etendusasutuste sihtgrupid teataval määral erinevad ning seda arvestatakse

ka etendusasutuse repertuaari valikul. Kuivõrd EAS eesmärgiks on nii teatrikunsti

kättesaadavus kui selle mõju, mõte ja tähendus rahvuskultuuri tasandil, ei ole seaduse

eesmärgiga kooskõlas näiteks ainult ühte teatud tüüpi etendustegevuse toetamine. Nii nagu

rahvuskultuuris on oluline osa ja mõju näiteks rahvalauludel ja -pärimusel, ei saa seda sama

mõju eitada ka näiteks professionaalse klassikalise laulukultuuri (ooperi jmt) puhul. Tegemist

on erinevate žanritega, kuid kõigil neil on mõju ja tähendus või tähtsus rahvuskultuuri

rikastamise seisukohalt.

P-des 8.2.6. ja 8.2.7. nimetatud kriteeriumite lisaprogrammid, kaasproduktsioonid,

rahvusvahelised koostööprojektid ja etendused välismaal) täitmist hindas komisjon kaebaja

puhul kõige madalamateks.

Samas on kohtu jaoks arusaamatu, miks ei olnud kaebaja esile toodud koostööprojektid piisavad

ning mis on selle kriteeriumi hindamise lävendiks. Vastustaja ei ole eitanud, et kaebaja on

osalenud koostööprojektides, kuid kuna need ei olnud algatatud kaebaja initsiatiivil (dtl 251),

ei oma neil justkui kaalu. Kohtule nähtub p-st 8.2.7., et oluline on koostööprojektides osalemine,

mitte nende algatamine. Vastustaja on nentinud, et kõigilt etendusasutustelt ei saagi oodata

lisaprogrammide ja kaasproduktsioonide andmist (dtl 251). Kohtu hinnangul ei eelda seda ka

EAS, kuivõrd etendusasutus võib rahvuskultuurilist mõju ja tähendust omada mitmetel

erinevatel tasanditel ja viisidel ning lisaprogrammide ja kaasproduktsioonide puudumine või

nende vähesus ei saa rahvuskultuuri edendamise aspektist olla normi eesmärki silmas pidades

määrava tähtsusega.

43.2. Kuna nn lisakriteeriumite osas andis komisjon hinnangud eraldiseisvalt kriteeriumitest

rahvuskultuurilise tähtsuse (p 8.2.2.) ja regionaalse tähtsuse (p.8.2.3.), ei ole kohtu jaoks

veenev vastustaja seisukoht, et tegemist on EAS § 16 lg-s 3 sätestatud kriteeriume lahti

selgitavate, juhiseid andvate täpsustustega.

Vastustaja seisukoha kahjuks räägib ka asjaolu, et käskkirja p-s 8.2.5 sätestatud kriteerium

(etendusasutuse 2020. a tegevuskava ja sellega seotud eelarve realistlikkus) ei seondu

etendusasutuse rahvuskultuurilise või regionaalse tähendusega.

43.3. Kohtul puudub tagantjärele võimalus tuvastada, millise kaaluga olid erinevad kriteeriumid

lõpphinnangu – jätta taotlus toetuse saamiseks rahuldamata - kujundamisel. Seda eriti olukorras,

kus komisjon hindas väga kõrgeks kaebaja kui etendusasutuse rolli teatrikogemuse pakkujana

eri Eestimaa paikades (regionaalne tähtsus) ja keskmiseks rahvuskultuurilist tähtsust.

44. HMS § 4 lg 1 sätestab, et kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud

volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. HMS § 4 lg 2 kohaselt

tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HKMS § 158

lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust

hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite

järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus

ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.

EAS § 15 lg 5 kohaselt võivad munitsipaaletendusasutus ja eraetendusasutus KuM-i kaudu

saada riigieelarvest taotluse alusel toetust EAS-s sätestatud korras. Seega on vastustajal

kaalutlusõiguse alusel võimalik otsustada, kas taotlus toetuse saamiseks rahuldada või jätta

rahuldamata ning põhimõtted selle kaalumiseks paneb paika EAS § 16. Lõpliku otsuse toetuse

määramise või määramata jätmise kohta teeb komisjoni ettepanekuid arvestades valdkonna eest

vastutav minister (EAS § 19 lg 2).

45. Kohus nõustub vastustajaga selles, et komisjonil oli taotlusi hinnates ulatuslik

kaalutlusruum, mistõttu võib teatud juhiste sõnastamine aidata nii komisjonil kui taotlejatel

selles orienteeruda. Kohus asub siiski seisukohale, et isegi kui vastustajal oli soov anda

komisjonile juhised taotluste hindamiseks ning EAS § 16 lg 3 mõistete avamiseks, siis ei

tohtinud need juhised õigusvastaselt mõjutada kaalutlusõiguse teostamist.

Kohus ei saa välistada, et just selline olukord tekkis, kuna komisjon lähtus hindamisel käskkirja

p-s 8.2. sätestatud kriteeriumitest, mis ei lähtu sellisel kujul EAS § 16 normi eesmärgist ning

seadusandja tahtest. Kohtul ei ole veendumust, et käskkirja p 8.2. kriteeriume rakendades jõuti

samale tulemusele, kui oleks EAS § 16 põhimõtteid rakendades jõutud, kuivõrd käskkirjaga

kehtestatud täiendavaid kriteeriume hinnati kohtule nähtuvalt igaühte eraldiseisvalt ning

puudub võimalus välja selgitada, millist kaalu ning tähtsust iga kriteerium omas lõpliku otsuse

kujunemisel. Kohtu hinnangul on vastustaja rikkunud kaalutlusõiguse põhimõtteid, lähtudes

kaalutlustest, mida EAS-ga ette ei ole nähtud.

Kuivõrd KuMin 17.01.2020 käskkirjaga tehtud otsus jätta kaebaja taotlus rahuldamata tugines

õigusvastaselt kehtestatud kriteeriumitel, mis võis kaasa tuua kaalutlusõiguse teostamise

lähtudes ebakohastest kaalutlustest, tuleneb eeltoodust KuMin 17.01.2020 käskkirjas kaebaja

kohta tehtud otsuse (p 2.1.) õigusvastasus.

46. KuM poolt väljatoodud vajadus EAS § 16 lg-s 3 nimetatud mõistete regionaalne ja

rahvuskultuuriline tähendus sisu avamiseks ei saa olla põhjenduseks ebakorrektse

halduspraktika kasutamiseks ning jätkamiseks. Eriti kehtib see olukorras, kus Riigikontroll on

juba 10 aastat tagasi osutanud EAS puudustele ning asjaolule, et kui kehtiv regulatsioon ei taga

selgust

ja

läbipaistvust,

siis

tuleb

selle

saavutamiseks

töötada

välja

vastavad

muudatusettepanekud.

47. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse, tühistab KuMin 29.05.2019 käskkirja nr 102

hindamiskriteeriumite (p 8.2.) osas, KuMin 17.01.2020 käskkirja nr 1-2.1/2020_1 kaebajat

puudutavas osas (p 2.1.) ning kohustab KuM uuesti läbi vaatama kaebaja tegevustoetuse taotlust

"Etendusasutuste tegevustoetus" 2020.a taotlusvoorus.

II

48. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse vastustaja kahjuks, mistõttu kannab vastustaja menetluskulud.

HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud.

49. Kaebaja on esitanud menetluskulude nimekirja ning palub kohtul mõista kaebaja kasuks

vastustajalt välja menetluskulud kogusummas 4 430 eurot.

- Kaebaja on kandnud kaebuse esitamisel riigilõivu summas 30 eurot;

- Kaebaja on kandnud kaebuse koostamisega seoses õigusabikulu summas 2 925 eurot

käibemaksuta;

- Kaebaja on kandnud õigusabikulu summas 525 eurot käibemaksuta seoses kohtunõudele

vastamisega;

- Kaebaja on kandnud vastustaja vastusele seisukohtade koostamisega seoses õigusabikulu

summas 950 eurot käibemaksuta.

50. Vastustaja kaebaja menetluskulude osas seisukohta ei esitanud.

51. HKMS § 101 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Lõige 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ja asja läbivaatamise kulud. HKMS

§ 103 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Arve-saatelehele nr M-12; 14.02.2020, selgituse (dtl 270) kohaselt on kaebajale osutatud

õigusabiteenust (tunnihinnaga 100 eurot), millest 1,25 tundi on kulunud teabenõude

koostamiseks ja esitamiseks KuM-le, 25 töötundi lähteandmetega tutvumiseks, teabenõuete

vastustega tutvumiseks, haldusasja analüüsiks, kaebuse koostamiseks Tallinna Halduskohtusse

ning 3 töötundi kaebuse komplekteerimisele ning saatmisele Tallinna Halduskohtusse. Kokku

29,25 töötundi.

Arve-saatelehele nr M-25; 23.03.2020 selgituse (dtl 273) kohaselt on kaebajale osutatud

õigusabiteenust, millest 0,75 tundi on kulunud kohtudokumentide läbivaatusele, suhtlusele

kliendiga, pressiteate redigeerimisele 0,5 tundi, kohtumäärusega tutvumisele, kohtu

ettepanekutele vastuse koostamisele ja läkitusele 3 tundi ning pressiteate parandusettepaneku

koostamisele, suhtlusele asjaosalistega 1 tund. Kokku 5,25 töötundi.

Arve-saatelehele nr M-35; 21.04.2020 selgituse (dtl 276) kohaselt on kaebajale osutatud

õigusabiteenust, millest 2 tundi on kulunud vastustaja vastusega tutvumisele, analüüsile,

kaebaja seisukohtade koostamisele vastustaja vastuse osas 4 tundi ning kaebaja seisukohtade

täiendamisele vastustaja vastuse osas 3,5 tundi. Kokku 9,5 töötundi.

Kaebaja esindaja töötunni hind on 100 eurot.

52. Kohtupraktikas kinnitamist leidnud seisukohtade kohaselt ei ole menetlusdokumentide

analüüs, materjalidega tutvumine jms toimingud eraldiseisvatena hüvitatavad, vaid peavad

seonduma mingi konkreetse väljundiga, milleks on reeglina kas kohtule esitatav

menetlusdokument või kohtuistung. Seega ei ole põhjendatud menetluskulude hüvitamine osas,

mis seondub menetlusdokumentide analüüsi ja tutvumisega ning kliendiga suhtlemisega.

Samuti ei ole kohtu hinnangul põhjendatud vastustajalt välja mõista menetluskulusid seoses

pressiteate väljastamisega.

Kohus loeb, arvestades asja keerukust ja mahtu (HKMS § 109 lg 6), põhjendatuks õigusabikulu

3450 eurot (34,5h x 100). Lisaks on menetluskuludeks riigilõiv summas 30 eurot. Seega tuleb

vastustajalt mõista välja menetluskulud 3480 eurot kaebaja kasuks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tristan Ploom