2-13-18536/158 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Otsuse teatavaks tegemise aeg

8. mai 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-13-18536

Tsiviilasi

Alderton OÜ hagi Nurmak OÜ vastu täiteasjas nr

008/2013/817 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 9. jaanuari 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Alderton OÜ ja OÜ Proformest apellatsioonkaebus

Nurmak OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Alderton OÜ ja OÜ Proformest apellatsioonkaebus 6000

eurot

Nurmak OÜ apellatsioonkaebus 6000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Alderton OÜ (registrikood 12217851) ja iseseisva

nõudeta kolmas isik hageja poolel OÜ Proformest

(registrikood 11732373), ühised lepingulised esindajad

advokaat Tõnis Loorits ja vandeadvokaat Kalle-Kaspar

Sepper

Kostja Nurmak OÜ (registrikood 11453199), lepinguline

esindaja Ants Kuningas

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 9. jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-18536 osas,

millega maakohus tunnistas täiteasjas nr 008/2013/817 sundtäitmise lubamatuks

sissenõutavaks muutunud viivise 42 444,28 euro osas, samuti menetluskulude jaotuse

osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks viivisenõude 42 444,28 euro osas rahuldamata ja jaotada

menetluskulud.

2. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse

põhjendusi.

3. Jätta Alderton OÜ ja OÜ Proformest apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Rahuldada Nurmak OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

5.1. Jätta rahuldamata Alderton OÜ 5. aprillil 2019 esitatud vastuväide kohtu

tegevusele.

2 (11)

5.2. Rahuldada Alderton OÜ hagi Nurmak OÜ vastu osaliselt.

5.3. Tunnistada täiteasjas nr 008/2013/817 sundtäitmine lubamatuks osas, milles

täitemenetluses saadavast rahast arvestataks põhinõudelt 11 159,46 eurot

viivise katteks rohkem kui 11 159,46 eurot. Muus osas (s.o osas, milles taotleti

põhinõude 11 159,46 eurot ja viivisenõude 42 444,28 eurot sundtäitmise

lubamatuks tunnistamist) on sundtäitmine lubatud.

5.4. Tühistada Harju Maakohtu 26. aprilli 2013. a määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõu.

5.5. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Alderton OÜ kanda ja

OÜ Proformest menetluskulud tema enda kanda.

5.6. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Alderton OÜ (hageja) esitas 24. aprillil 2013 Harju Maakohtule Nurmak OÜ (kostja)

vastu hagi, milles palus täiteasjas nr 008/2013/817 sundtäitmise lubamatuks tunnistada. Koos

hagiga esitas hageja avaldused hagi tagamiseks ja kolmanda isiku kaasamiseks. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda. Tallinna Ringkonnakohus kaasas 19. novembri 2013. a

määrusega menetlusse OÜ Proformest (tellija) iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja

poolel.

Harju Maakohus jättis 10. juuni 2015. a otsusega hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus

tühistas 8. jaanuari 2016. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Hageja esitas maakohtule asja uuel läbivaatamisel 8. detsembril 2017 hagiavalduse

tervikteksti. Kolmas isik toetas hagiavaldust.

Hagiavalduse ja selle tervikteksti kohaselt sõlmisid kostja (töövõtja) ja kolmas isik (tellija) 8.

veebruaril

2012

töövõtulepingu

nr

L-12001

Otepää

Golfikeskuse

klubihoone

rekonstrueerimiseks. Lepingu p 8 kohaselt alustati töödega 15. veebruaril 2012 ja kõik

lepingukohased tööd, mis võimaldasid objekti sihipärast kasutamist, pidid olema tellijale üle

antud hiljemalt 30. mail 2012. Lepingu p 10 kohaselt on töövõtu garantiiaeg 24 kuud alates

tööde lõplikust vastuvõtmisest tellija poolt. Töö tehnilise teostuse osas tuli kostjal lähtuda

töövõtulepingu osaks olevatest projektdokumentatsioonidest. Tööde üleandmise-vastuvõtmise

akt koostati 31. mail 2012 (akt).

21. juunil 2012 sõlmisid hageja, kostja, AS Swedbank ja AS LHV Pank notariaalselt tõestatud

lepingu, mille p 6.1 kohaselt seadis hageja kostja kasuks endale kuuluvale kinnisasjale

hüpoteegi hüpoteegisummaga 140 000 eurot igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele

sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Lepingu p 6.2 kohaselt on

3 (11)

hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded kolmanda isiku vastu, mis tulenevad kostja ja kolmanda

isiku vahel sõlmitud töövõtulepingust ning selle võimalikest lisadest. 2. juulil 2012 sõlmisid

kolmas isik ja kostja akti juurde finantseerimiskokkuleppe.

Pärast tööde üleandmise-vastuvõtmise akti koostamist ilmnes objektil kostja tööde osas olulisi

puudusi seoses valve-, elektri-, kütte- ja valgustussüsteemi toimimisega, samuti objekti sise- ja

välisviimistluses. Osa töödest oli tegemata. Kuna kostja puuduseid vabatahtlikult ei

kõrvaldanud, siis keeldus kolmas isik õigustatult temale esitatud arvete tasumisest nr A-12063

ja A-12084.

Kostja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks, sest kostja on töövõtulepingust tulenevaid

kohustusi rikkunud. Ekspertiisiaktiga tuvastati objektil puudused, mille kõrvaldamine maksab

48 482,92 eurot. Kostja nõue on lõppenud, sest kolmas isik tasaarvestas enda rahalised nõuded

kostja poolt KVT EHITUS OÜ-le loovutatud rahaliste nõuetega. Kolmas isik on konkludentselt

tasu kinnipidamisega hinda alandanud. Viivist ei saa nõuda aja eest, mil kolmas isik keeldus

õigustatult oma kohustuse täitmisest. Samuti on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega,

sest lepingupooled alustasid läbirääkimisi kohe pärast tööde lõpetamist ja kostja ei avaldanud,

et kavatseb viivist nõuda.

Eeltoodust tulenevalt on tellija õiguspäraselt keeldunud kostjale tööde eest tasumast. Kostja on

sellest hoolimata esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse hagejale kuuluvale kinnistule seatud

hüpoteegi realiseerimiseks täiteasjas nr 008/2013/817, mis on täitemenetluse seadustiku (TMS)

§ 221 lg 1 järgi lubamatu.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole täitemenetluses täidetavat nõuet täidetud, ajatatud ega

tasaarvestatud. Kolmas isik võlgneb töövõtulepingu alusel kostjale põhinõudena 11 159,46

eurot ja tähtajaks tasumata summalt viivised kokku 42 444,28 eurot.

Töövõtulepingu p 3 kohaselt järgitakse töövõtulepingus Soome Vabariigi ehituse

töövõtulepingute üldisi tingimusi (YSE 1998), mis on olnud ka lepingu koostamise aluseks.

Akti kohaselt oli ainuke puudus värviparanduste tegemine, mille kostja teostas õigeaegselt.

Aktis leppisid töövõtulepingu pooled kokku, et lepingujärgse hilinenud makse tasub hageja 5.

juunil 2012 ning ülejäänud osa 53 040 eurot tasutakse viie päeva jooksul alates kasutusloa

saamisest. Kuna kasutusluba saadi 14. juunil 2012, muutus 53 040 eurot sissenõutavaks 19.

juunil

2012.

Lisatööde

maksumuse

hind

jäeti

aktis

lahtiseks

ning

fikseeriti

finantseerimiskokkuleppe lisas.

Hagis loetletud erinevad puudused ei olnud töövõtulepingu esemeks või tööd ei olnud YSE

1998 järgi puudustega. Kasutusloa väljastamine kinnitab, et hagejale anti üle hoone koos kõigi

toimivate süsteemidega. Hoone on olnud ehituse lõppemise päevast alates aktiivselt kasutuses.

Hageja ei oleks töövõtulepingust tulenevaid nõudeid hüpoteegiga taganud, kui tööd ei oleks

olnud tehtud nõuetekohaselt. Kostja teostas tööd ehitise rekonstrueerimise arhitektuursest

projektist lähtudes. Kostjale pole üle antud projektdokumentatsiooni elektrivarustuse,

elektripaigaldiste ega sisearhitektuuri kohta. Seetõttu ei saanud kostjalt nõuda hoone taastamist

vastavalt projektdokumentatsioonile, mis oli aluseks ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimiseks.

Juhul kui väidetavad puudused eksisteeriksid, on tellija kaotanud võlaõigusseadus (VÕS) § 644

lg-st 3 tulenevalt õiguse mittevastavusele tugineda. Kolmas isik teavitas kostjat puudustest

2012. a oktoobris, kui kostja oli teinud tasumata arve kohta meeldetuletuse.

Maakohtu otsus

4. Harju Maakohus rahuldas 9. jaanuari 2020. a otsusega hagi osaliselt ja tunnistas täiteasjas nr

008/2013/817 sundtäitmise lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast

arvestataks viivise katteks rohkem kui 11 159,46 eurot. Maakohus tühistas 26. aprilli 2013. a

määrusega kohaldatud hagi tagamise, millega oli sundtäitmine kuni praeguses asjas tehtava

4 (11)

lahendi jõustumiseni peatatud ning jättis hageja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata.

Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud:

•

hageja, kostja, Swedbank AS ja AS LHV Pank sõlmisid 21. juunil 2012 notariaalselt

tõestatud lepingu, mille p 6.1 kohaselt seadis hageja kostja kasuks enda kinnisasjale

(registriosa nr 1846540) hüpoteegi summas 140 000 eurot igakordse omaniku

kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks;

•

kostja täitmisavalduse ja 21. juuni 2012. a notariaalselt tõestatud lepingu alusel on

alustatud täitemenetlus täiteasjas nr 008/2013/817. Sundtäitmisel on põhinõue 11

159,46 eurot ja viivisenõue 42 444,28 eurot ja need loovutati KVT EHITUS OÜ-le;

•

kostja ja kolmas isik sõlmisid 8. veebruaril 2012 töövõtulepingu nr L-12001 Otepää

Golfikeskuse klubihoone rekonstrueerimiseks. Töövõtulepingu osaks on Soome

Vabariigi ehituse töövõtulepingute üldised tingimused YSE 1998 (lepingu p 3). Pooled

vaidlevad, millistes tingimustes, millele töö pidi vastama, töövõtulepingus kokku lepiti,

kas tehtud töö vastas nendele tingimustele ja kas tasunõue muutus sissenõutavaks.

Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kolmandal isikul on õigus keelduda oma

kohustuse täitmisest ja kas ta teatas tööde mittevastavusest õigeaegselt.

Maakohus märkis, et ei kontrolli, kas kolmandal isikul võib kostja vastu olla nõue tulenevalt

garantiikohustustest ega seda, kas kostja nõue kolmanda isiku vastu on lõppenud tasaarvestuse

tulemusel.

Maakohus leidis, et hageja saab iseenesest esitada kostja nõudele töövõtulepingul põhinevad

vastuväited, et kostja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud ning kolmandal isikul on õigus

nõude täitmisest keelduda (asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg 7). Maakohus tuvastas, et kolmas

isik ja kostja leppisid kokku tööde tegemises, mis on märgitud kostja 6. veebruari 2012. a

hinnapakkumises. Selleks, et hinnata, kas hinnapakkumises nimetatud tööd on tehtud

hagiavalduses väljatoodud puudustega, tuleb välja selgitada tingimused, millele kostja tehtud

tööd pidid vastama.

Maakohtu arvates ei tõendanud hageja, et kokkulepitud tööd pidid vastama hagis märgitud

järgmistele projektdokumentatsioonile (hoone esialgsetele projektidele): OÜ ARS PROJEKT

10. november 2006. a Otepää Golfiklubi sisearhitektuurne projekt koos valgustite

spetsifikatsiooniga; OÜ Eltam töö nr 09308-05 (Golfiväljaku elektrivarustus, klubihoone

siseelektrivarustus, põhiprojekt), osaühing FIIDER L.E.G. töö nr E05060 (klubihoone

nõrkvool), OÜ Enerel 2007. a Otepää Golf AS-i klubiklubihoone elektripaigaldise

üleandmisdokumentatsioon, sh teostusjoonised. Töövõtulepingus ei ole viidatud konkreetselt

ühelegi tehnilisele dokumendile või projektdokumendile kui lepingu osale. Kostjal oli

töövõtulepingust tulenev kohustus ehitada vastavalt ehitusprojektile. Kuivõrd töövõtulepingu

kohaselt on ehitusprojekt töövõtulepingu osaks, kuid töövõtulepingust endast ei nähtu, millisele

ehitusprojektile vastavalt tuli ehitada, tuleb töövõtulepingut tõlgendada.

Maakohus leidis VÕS § 29 lg 5 p-dele 3 ja 4 viidates, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid,

millest nähtuvalt on projektdokumentatsioon saanud töövõtulepingu osaks.

Töövõtulepingu p-st 4 nähtuvalt on töövõtu objektiks Otepää Golfikeskuse klubihoone

rekonstrueerimine. Hinnapakkumisest ei nähtu, et see oleks tehtud hoone taastamiseks täpselt

selliselt, nagu see oli. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud ehitusseaduse § 2 lg 8 kohaselt on ehitise

rekonstrueerimine ehitise piirdekonstruktsioonide muutmine ning kande- ja jäigastavate

konstruktsioonide muutmine ja asendamine. Puudub alus sisustada lepingus kasutatud terminit

„rekonstrueerimine“ erinevalt ehitusseaduses sätestatust. Poolte avaldatud asjaoludest (sh VMT

Ehitus AS-i tööprojektist) ei nähtu, et pooled kasutasid terminit „rekonstrueerimine“ erinevalt

selle mõiste üldlevinud tähendusest. Seetõttu ei saa lepingu tõlgendamisel lähtuda sellest, et

lepingu eesmärgiks oli põlengus hävinenud hoone taastamine tervikuna selle esialgsele kujule.

Projektdokumentatsiooni üleandmine kostjale oleks selline käitumine, mille põhjal võib

järeldada üleantud projektdokumentatsiooni lugemist lepingu osaks. Vaidlust ei ole, et allkirja

5 (11)

vastu ei ole kostjale projektdokumentatsiooni üle antud. KL 14. detsembri 2011 ja PJ 15. märtsi

2011 e-kirjad ei tõenda sisekujundusprojekti üleandmist kostjale. Viidatud kirjade puhul ei ole

võimalik kindlaks teha, milliseid dokumente need sisaldavad ega nende jõudmist kostjani.

Siseviimistlusprojekti üleandmist ja selle muutumist töövõtulepingu osaks ei tõenda ka tellija

koosoleku protokoll nr 1. Kostja viitas, et protokollid nr 1 ja 7 on vastuolulised, sest esimene

viitab siseviimistlusprojekti olemasolule ja viimane selle puudumisele. Vastuolu saab kõrvalda

protokolliga nr 6, millest nähtuvalt ei olnud 11. märtsi 2012 seisuga projekti, millest lähtuda.

Kuivõrd hoone kasutusloa saamiseks ei esitatud kohalikule omavalitsusele ehitusseaduse § 33

lg 2 p 2 järgi hageja osundatud projektdokumentatsiooni, saab eeldada, et ehitatud ei ole nende

projektide järgi. Hageja väide selle kohta, et tööd on faktiliselt teostatud, ei anna alust lugeda

hageja osundatud projektdokumentatsiooni lepingu osaks. Kui kostja oleks teinud kõik

kokkulepitud tööd hageja osundatud projektdokumentatsioonile vastavalt, kinnitaks selline

käitumine poolte kokkulepet projektdokumentatsiooni järgimise kohta. Hageja ei ole

tõendanud, et kõik kostja tööd on teostatud hageja osundatud projektidele vastavalt.

Maakohus leidis, et kuna hageja ei tõendanud, et kokkulepitud töö pidi vastama eelpool viidatud

projektidokumentatsioonile, ei ole tõendatud ka hageja väide, et kostja on töövõtulepingut

rikkunud. Üldsõnalisest väitest, et kostja rikkus kohustust teostada rekonstrueerimistöid, ei piisa

rikkumise tuvastamiseks. Kuivõrd kostja ei ole töövõtulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud,

puudub

kolmandal

isikul

õigus

kasutada

YSE

1998

ja

seadusega

ettenähtud

õiguskaitsevahendeid. Poolte väiteid selle kohta, kas lepingutingimustele mittevastavusest on

kostjale teatatud õigeaegselt ning kas õiguskaitsevahendite kasutamise muud eeldused

esinevad, ei ole vaja hinnata.

Vaidlust ei ole, et sundtäitmisele esitatud nõue tuleneb töövõtulepingust tulenevate

kokkulepitud lisatööde alusel 21. augustil 2012 ja 15. oktoobril 2012 esitatud arvetest, millest

põhinõue moodustab 11 159,46 eurot ja viivisenõue 42 444,28 eurot. 2. juuli 2012. a

„Peatöövõtu tööde üleandmise-vastuvõtmise akt ja finantseerimise kokkulepe“ tõendab

kolmanda isiku ja kostja kokkulepet lisatööde tegemise ja nende eest tasumise kohta.

Kokkuleppest ei nähtu lisatööde tasumise tähtaegu. Maakohus pidas mõistlikuks VÕS § 82 lgte

3 ja 7 järgi kostja viivisearvestuses toodud arvete tasumise tähtaegu ja leidis, et nõue muutus

10 800 euro osas sissenõutavaks 31. augustil 2012 ja 359,46 euro osas 20. oktoobril 2012.

Viivise nõudmine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus.

Maakohus pidas põhjendatuks hageja ja kolmanda isiku taotlusi viise vähendamiseks VÕS §

113 lg 8 alusel. Taotlus viivise vähendamiseks ei ole heade kommetega vastuolus. Pooled ei

ole esile toonud kolmanda isiku huvisid ja lepingupoolte majanduslikku seisundit, mida saaks

viivise vähendamisel arvestada. Seetõttu tuleb hinnata viivise vähendamise taotluse

lahendamisel viivisenõude proportsionaalsust ja kostja õigustatud huvi. Viivisenõue on

ebamõistlik, sest see ületab kordades põhinõuet. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et

talle on tekkinud põhinõuet 11 159,46 eurot ületavas osas kahju. Kostja ei ole välja toonud ka

muid asjaolusid, millest nähtub tema õigustatud huvi viivise saamiseks põhinõuet ületavas

osas. Viivisenõuet tuleb vähendada põhinõude suuruseni. Põhinõude ulatuses viivise nõudmise

õigus kannab kompensatsioonilist ja eeldatavat kahju hüvitavat funktsiooni ning arvestab

lepingupoolte õigustatud huvidega.

Eelnevat arvestades leidis maakohus, et täiteasjas nr 008/2013/817 on sundtäitmine lubamatu

osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui 11 159,46

eurot. Menetluskulud jäid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 ja § 167 lg 2

järgi menetlusosaliste endi kanda.

Apellatsioonkaebused

5. Hageja ja kolmas isik esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi uuesti läbivaatamiseks

maakohtule. Menetluskulud paluvad hageja ja kolmas isik jätta kostja kanda.

6 (11)

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlus- ja materiaalõigust,

mis tõi endaga kaasa ebaõige lahendi tegemise. Maakohus tuvastas töövõtulepingu sisu valesti

ja leidis sellest tulenevalt ekslikult, et kolmandal isikul ei ole õigust tugineda

õiguskaitsevahenditele. Maakohus oleks pidanud tuvastama, et kolmandal isikul on õigus enda

kohustuste täitmisest keelduda, samuti hindama asjaolu, et kuivõrd töövõtulepingu eset on

hakatud faktiliselt kasutama, võib kostja nõude suhtes olla teostatud konkludentne hinna

alandamine.

Töövõtulepingu lahutamatuks osaks, mis näitasid ära lepingu tingimused, millele vastavalt tuli

kostja poolt töövõttu teostada, oli viidatud projektdokumentatsioon. Maakohus tõlgendas

töövõtulepingut ebaõigesti, sest selles on selgelt kirjas, et kui mõningaid detaile ei ole lepingu

dokumentides täpselt määratletud, siis teostatakse need tööd vastavalt sellele, kuidas need olid

tehtud eelnevalt klubihoone ehitamise ajal. Seda tuleb tõlgendada selliselt, et kuivõrd ehitustööd

tuli teostada vastavalt projektdokumentatsioonile, siis osas, milles pole uut projekti koostatud,

tuli lähtuda kostjal juba olemas olevast projektdokumentatsioonist, mille järgi oli

töövõtulepingu objekt esialgu ehitatud. Pooled omistasid omavahelises praktikas terminile

„rekonstrueerimine“ tähenduse „hävinud hoone taastamine vastavalt selle esialgsele kujule“.

Asjaolud, et viidatud projektdokumentatsioon oli töövõtulepingu osaks ja kostjale üle antud

ning poolte tahe oli taastada hoone sellele vastavalt, nähtuvad mh Otepää Vallavalitsuse poolt

kohtule esitatud teostusjoonistest, mille kostja esitas kohalikule omavalitsusele, et saada

hoonele kasutusluba. Kostja on ise kasutusloa taotlemisel esitatud teostusjoonistel viidanud,

milliste projektide järgi on ta ehitustöid teostanud. Viidatud ei olnud sisearhitektuursele

projektile, sest see ei kuulu kasutusloa saamise eelduste hulka. Maakohus järeldas ekslikult

teostusjooniste esitamise asjaolust, et projektdokumentatsioon ei olnud töövõtulepingu osaks.

Projektdokumentatsioon, kuivõrd nende alusel oli juba nii ehitus- kui ka kasutusluba varem

taotletud, oli kohalikul omavalitsusel olemas.

Maakohus leidis ekslikult, et tellija koosoleku protokollidest nr 1, 6 ja 7 nähtuvalt ei ole OÜ

ARS PROJEKT sisearhitektuurset projekti kostjale üle antud. Protokollis nr 1 on viidatud

sisearhitektuursele projektile, mis kinnitab, et poolte tahe oli klubihoone sisu taastamine

konkreetsele projektile. Asjaolu, et projektdokumentatsioon edastatakse 12. nädalal ja fakt, et

klubihoone taastati sisuliselt identselt OÜ ARS PROJEKT projektile (kuid puudustega),

kinnitavad, et projektdokumentatsioon oli lepingu osa.

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi

rahuldati ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu

menetluskulud palub kostja jätta solidaarselt hageja ja kolmanda isiku kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tunnistas maakohus üllatuslikult, asjaolusid välja

selgitamata ja pooltega arutamata sundtäitmise lubamatuks osas, milles täitemenetluses

saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui 11 159,46 eurot.

Maakohus tuvastas otsuse p-s 6, et menetlusosalised ei vaidle sundtäitmisele esitatud nõude

suuruse ja nõuete arvestuse üle. Seega ei saanud tõusetuda küsimust viivise arvestamise ja selle

aluseks olevate asjaolude üle. Maakohus jättis tähelepanuta, et täitmisele pööratud viivisenõue

42 444,28 eurot ei olnud arvestatud üksnes arvete A-12063 ja A-12084 (lisatööde arved)

tähtaegselt tasumata jätmise eest (kokku 11 159,46 eurot), vaid oli arvestatud varasemalt

esitatud tähtaegselt tasumata arvetelt perioodil 10. veebruarist 2012 kuni 24. septembrini 2012.

Ükski eraldi arvelt arvestatud viivisest ei ületa selle aluseks olevat põhinõuet. Vaidlust ei ole,

et töövõtulepingus lepiti kokku viivisemääras 0,2 % päevas tähtajaks tasumata põhinõuetelt.

Asjaolu, et kolmas isik on osa arvetest tasunud enne sundtäitmist, ei võta kostjalt õigust nõuda

tähtajaks tasumata arvetelt viivist.

Maakohus ei ole arvestanud, et töövõtulepingule kohaldatakse YSE 1998 sätteid, mis ei eelda

viiviste väljamõistmiseks kahju tekkimist. Hageja ja kolmas isik ei ole tõendanud viiviste

vähendamise aluseks olevaid asjaolusid.

Vastused kaebustele

7 (11)

7. Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

osaliselt materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu osas, millega maakohus hagi rahuldas. Samuti menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks saatmata uue otsuse. Hagi rahuldamata jätmise osas jääb maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p

2¹). Hageja ja kolmanda isiku apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostja

apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus esitab kohtuotsuse resolutsioonis TsMS § 654 lg 2² järgi kohtuotsuse

tervikresolutsiooni.

9. Ringkonnakohus tühistas maakohtu 10. juuni 2015. a otsuse samas asjas ja saatis asja tagasi

uueks arutamiseks (IV kd, tl-d 34-39). Asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise

korral on TsMS § 658 lg 2 järgi asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes

ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel

ja kohaldamisel.

10. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt töövõtulepingu tõlgendamise üle ning kas

kostja on töövõtulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, mis välistaks tema tasu- ja

viivisenõuete maksmapaneku. Samuti vaidlevad pooled viivisenõude hea usu põhimõtte

vastasuse või selle vähendamise üle.

Menetluse kestel on kostja loovutanud töövõtulepingust tuleneva nõude KVT EHITUS OÜ-le,

kuid see ei mõjuta asja menetlust TsMS § 210 lg 2 järgi ning jõustunud kohtuotsus kehtib ka

menetlusosalise õigusjärglase suhtes TsMS § 460 lg 1 alusel (IV kd, tl 45). Asjaolu, et nõude

omandaja on teadlik hagi esitamisest, tõendab nõude omandaja poolt antud volikiri, mille kostja

esindaja on praeguses menetluses kohtule esitanud (IV kd, tl-d 80-83).

11. Maakohus leidis õigesti, et pantija, kes ei ole võlgnik, võib täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 221 lg 1¹ järgi esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Kostja on

täitemenetluses esitanud täitmiseks töövõtulepingust tuleneva tasu ja viivise nõude, mille

tagamiseks on hageja kinnisasjale seatud hüpoteek (I kd, tl-d 10-19). AÕS § 279 lg 7 ja

samuti § 351 lg 1 järgi võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude vastu

samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Ta võib vastuväiteid esitada ka

siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle.

Pärast maakohtu selgitamiskohustuse täitmist (vt maakohtu 7. novembri 2017. a istungi

protokoll; IV kd, tl-d 84-85) esitas hageja hagiavalduse tervikteksti (IV kd, tl-d 88-94). Hageja

on täpsustanud, et tal garantiikohustuse täitmisest tulenevaid nõudeid ei ole (vt maakohtu 1.

veebruari 2019. a istungi protokoll; IV kd, tl-d 114 pöördel-115).

12. Maakohus on tuvastanud, et kostja tasunõue töövõtulepingu alusel teostatud tööde ja

lisatööde osas on muutunud sissenõutavaks. Hageja hinnangul ei saa kostjal

töövõtulepingust tulenevat sissenõutavaks muutunud tasunõuet olla. Kolleegium eeltoodud

hageja väitega ei nõustu.

12.1. Pooled ei vaidle selle üle, et praeguses asjas viiakse täitemenetlust läbi võlgnevuse

53 603,74 euro sissenõudmiseks (vt täitmisteade võlgnikule ja kostja 24. mai

2013. a menetlusdokumendi p 10; I kd, tl-d 105, 152). Osa võlgnevusest on

tekkinud kostja (töövõtja) poolt teostatud kokkulepitud lisatöödega, mille alusel

on tellijal kostjale maksmata tasu (10 800 + 359,46) 11 159,46 eurot. Esitatud

asjaoludest ei nähtu, et tellijal oli lisatööde osas pretensioone. Kolleegium nõustub

maakohtu seisukohaga, et eeltoodud tasunõue on YSE § 40 lg 1 järgi muutunud

sissenõutavaks. Seega on kostjal õigus nõuda tellijalt eeltoodud tasunõude

täitmist. Ülejäänud osa võlgnevusest moodustab viivisenõue 42 444,28 eurot

8 (11)

(seisuga 18. märts 2013). Viivisenõue tuleneb nii töövõtulepingu kestel kui ka

lisatööde eest esitatud arvete õigeaegselt maksmata jätmisest (vt viivisearvestus;

I kd, tl 116). Maakohus on põhjendatult leidnud, et töövõtulepingust tulenev

tasunõue on muutunud sissenõutavaks 19. juunil 2012. Seega on kostjal õigus

sissenõutavaks muutunud tasunõudelt töövõtulepingu p 9 ja YSE 1998 § 41 alusel

viivist nõuda.

12.2. Kui hageja väidab, et kostja tehtud tööd ei vasta lepingutingimustele, tuleb

tuvastada, kas kostja on töövõtulepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Tellija

ja kostja on 31. mail 2012 allkirjastanud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti,

mille kohaselt jääb tellijal tasuda kostjale 126 700 eurot (I kd, tl-d 110). Tellija on

tööd YSE § 71 järgi vastu võtnud, kuid töö vastuvõtmine ei muuda põhimõtet, et

lepingujärgne kohustus tuleb täita kohaselt ning kui tehtud tööd ei vasta

lepingutingimustele, saab tellija kasutada sellest tulenevaid õiguskaitsevahendeid

(YSE §-d 1, 42, 91). Ringkonnakohus on samas asjas tehtud otsuses YSE § 42 lg

1 p a) normi tõlgendanud ja leidnud, et puudused ei pea olema seotud samade

arvete alusel teostatud töödega ning tellijal on õigus tasumata töövõtu hinnast

kinni pidada puuduse, mille eest vastutab töövõtja, parandustöödele vastav

summa, kuni parandustöö on tehtud. Hageja hinnangul on tal õigus kohustuse

täitmisest keelduda (VÕS § 110) või alandada hinda (VÕS § 112). Kohtupraktikas

on leitud, et põhimõtteliselt on võimalik tunnistada sundtäitmine lubamatuks ka

põhjusel, et võlgnikul on sissenõudja vastu nõue, mis annab talle õiguse

sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 110 või § 111 alusel. Sel juhul ei

tunnistata sundtäitmist mitte tervikuna lubamatuks, vaid lähtuda tuleb VÕS § 110

lg-st 5 ja teha otsus, millega tunnistatakse sundtäitmine lubamatuks ajutiselt, kuni

võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud või võlgnik on sattunud täitmise

vastuvõtmisega viivitusse (vt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-5-12, p 42). Hageja ei vaidlusta apellatsiooniastmes maakohtu seisukohta

osas, milles maakohus ei kontrollinud asja lahendamisel, kas kostja nõue saab olla

lõppenud tasaarvestuse tulemusel (vt maakohtu 4. märtsi 2019. a määrus; IV kd,

tl-d 127-128).

12.3. Aktis ei ole märgitud hageja poolt viidatud puudusi (vt hageja 8. detsembri 2017.

a menetlusdokumendi p 1.6.1; IV kd, tl 90, maakohtu otsuse p 8). Tööde

vastuvõtmisel on akti p-s 2.1 märgitud puudusteks värviparandused ja

katteliistude korrigeerimine. Kuna hageja tugineb asjaolule, et tegemist ei ole

garantiiperioodi jooksul ilmnenud puudustega, siis pidid puudused olemas olema

tööde vastuvõtmise ajal. Tööde vastuvõtmise korral eeldatakse, et vastuvõetud töö

oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama hageja.

12.4. Maakohus tegi esmalt kindlaks, milliseid töid pidi kostja töövõtulepingu alusel

tegema.

Maakohus tuvastas, et pooled leppisid kokku töödes, mis on märgitud kostja 6. veebruari 2012.

a hinnapakkumises P-11045/3 (IV, tl-d 50-55). Hinnapakkumine on tehtud mh

tugevvooluseadmete osas ning hõlmab seadmete korrastust, valgusteid ja toidulifti ning samuti

nõrkvooluseadmetele

ning

hõlmab

tulekahju

signalisatsiooni,

valvesüsteemi,

videovalvesüsteemi, arvuti ja sidevõrku, TV võrku. Selleks, et teha kindlaks, kas hageja poolt

välja toodud puudustega tööd olid hõlmatud töövõtulepinguga, selgitas maakohus välja,

millistele nõuetele pidid kostja poolt teostatud tööd vastama. TsMS § 5 lg 1 järgi tuleb lähtuda

sellest, et hageja väitel on tegemist puudustega, mis olid olemas tööde vastuvõtmise ajal ning

tegemist ei ole garantiiperioodi jooksul ilmnenud puudustega.

12.5. Maakohus tõlgendas VÕS § 29 lg 5 järgi töövõtulepingut ja leidis, et OÜ ARS

PROJEKT 10. novembri 2006. a Otepää Golfiklubi sisearhitektuurne projekt koos

valgustite spetsifikatsiooniga, OÜ Eltam töö nr 09308-05 (Golfiväljaku

9 (11)

elektrivarustus, klubihoone siseelektrivarustus, põhiprojekt), osaühingu FIIDER

L.E.G. töö nr E05060 (klubihoone nõrkvool), OÜ Enerel 2007. a Otepää Golf AS-

i

klubiklubihoone

elektripaigaldise

üleandmisdokumentatsioon,

sh

teostusjoonised (projektdokumentatsioon) ei muutunud töövõtulepingu osaks.

Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eelnimetatud asjaolu tuvastamisel

rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus on piisava põhjalikkusega selgitanud,

miks tuleb lepingut just sellisel viisil tõlgendada.

Hageja ja kolmas isik kordavad apellatsioonkaebuses oma varasemalt esitatud väiteid, mida

maakohus on koos tõenditega hinnanud ja leidnud, et töövõtulepingus ei lepitud kokku, et

kostja pidi töid teostama varasema projektdokumentatsiooni alusel. Kolleegium nõustub

maakohtu seisukohaga, et Aktsiaseltsi VMT Ehitus 2012. a märtsi tööprojektist („Tellija soovil

lahendatakse klubihoone

taastamine

tulekahju

eelses olukorras“)

ega

ka

teostusdokumentatsiooni toimikust ei saa järeldada, et kostja pidi ehitise taastama varasema

projektdokumentatsiooni alusel (V kd, tl-d 14-20, 115-198 pöördel). Töövõtulepingu p-s 5 ei

ole varasemale projektdokumentatsioonile viidatud ning hageja ei ole tõendanud muid

kokkuleppeid, mille kohaselt pidi kostja ehitustöid teostama just varasema projekti alusel.

Kostja poolt antud tõlgendust toetab ka töövõtulepingu p 4, millega kostja võttis kohustuse teha

kõik lepingus ja selle lisades toodud vajalikud projekteerimis- ja ehitustööd, vastavalt

lepingudokumentides esitatud nõuetele ning tingimustele. Kui töövõtulepingu pooltel oleks

olnud kokkulepe, et töid tuleb teostada varasema projektdokumentatsiooni alusel, siis poleks

kostjale sellist kohustust pandud.

Automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi

vastavusdeklaratsioon

nr

12-010

ja piksekaitsesüsteemi vastavusdeklaratsioon nr 12-109 ei tõenda töövõtulepingu poolte

kokkulepet (V kd, tl-d 143, 174). Need vastavusdeklaratsioonid on välja antud kolmandate

isikute poolt (alltöövõtjad), kes vaidlusalused süsteemid taastasid. Oluline on see, et kohalikule

omavalitsusele kasutusloa saamiseks esitatud teostusdokumentatsioon ei sisaldanud endas

vaidlusalust projektdokumentatsiooni.

Maakohus tuvastas menetlusõiguse norme rikkumata, et hageja ei ole tõendanud, et

projektdokumentatsioon on tellijalt kostjale üle antud, sh sisearhitektuurne projekt. Kolleegium

nõustub selles osas maakohtu seisukohaga ja seda ei korda (TsMS § 654 lg 6). Asjaolust, et uus

sisekujundus oli sisuliselt identne vana sisekujundusega, ei anna alust eeldada, et varasem

projekt oli töövõtulepingu osaks. Maakohus on tõendeid hinnates nõuetekohaselt tuvastanud, et

OÜ ARS PROJEKT 10. novembri 2006. a Otepää Golfiklubi sisearhitektuurne projekt koos

valgustite spetsifikatsiooniga ei olnud töövõtulepingu osaks.

12.6. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et kostja

on töövõtulepingust

tulenevaid

kohustusi

rikkunud.

Hageja

hinnangul

tulenes

kostja töövõtulepingu rikkumine sellest, et

teostatud tööd ei vastanud projektdokumentatsioonile. Asjas on tuvastamist

leidnud, et kostja ei pidanud töid teostama vastavalt hoone esialgsele

projektdokumentatsioonile.

Kuna puudub lepingu rikkumine, ei saa hageja kohustuse täitmisest keelduda ega alandada

hinda. Sundtäitmine põhinõude 11 159,46 euro osas on lubatav.

13. Maakohus vähendas hageja taotlusel viivisenõuet 11 159,46 euro ulatuseni. Õige on kostja

apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus on ekslikult järeldanud, et viivisenõue on

arvestatud põhinõudelt 11 159,46 eurot. Vastavalt viivisearvestusele hõlmab viivis ka

töövõtulepingu kestel esitatud arveid ning nendelt arvestatud viivist (I kd, tl 116).

Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus osaliselt viivisenõude sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise osas tühistada. Viivisenõude lubamatuks tunnistamise nõude lahendamisel

tuleb võtta arvesse, et kostja saab põhinõudelt viivist arvestada kuni enampakkumise või

eseme muul viisil müümise päevani ning täitemenetlusest saadud raha jaotamisel loetakse

võlgniku võlast esmajärjekorras kustutatuks tema kanda olevad kulutused, seejärel

sissenõutavad kõrvalnõuded ning lõpuks põhivõlg ja arestimise järel arvestatud intressid

10 (11)

(TMS § 56 lg-d 2 ja 3). Võlasumma lõpliku tasumiseni väljamõistetava viivise vähendamise

nõuet ei pea esitama ainult siis, kui viivis on muutunud sissenõutavaks.

Hageja saab taotleda viivise vähendamist, kuid viivise vähendamisel tuleb arvestada tellija

majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte hageja majanduslikku

seisundit vm asjaolusid. Seega tuleb kohtumenetluses viivise vähendamise taotluse esitamise

korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks tellijal endal olla õigus taotleda viivise

vähendamist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbivaatamisel tuleb viivise

vähendamise taotluse korral määrata otsuses viivise lõplik suurus. Kohus peab otsuse

resolutsioonis võtma seisukoha, millest nähtuks, millises ulatuses on sissenõudjal õigus

täitemenetluses saadud raha arvel viivist nõuda (vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 19).

13.1. Hageja leiab, et viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 1,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138). Maakohus leidis, et kuna kostja

ei ole tellijale avaldanud, et ta viivise tasumist ei nõua, siis ei ole kostja käitunud

vastuoluliselt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja poolt

esitatud asjaoludel ei ole viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega.

Kohtupraktikas on leitud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu

põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude

sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (vt nt 29. jaanuari 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23). Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma

õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju.

Kuna hageja väidab, et viivise nõudmine kostja poolt on vastuolus hea usu põhimõttega, tuleb

kohtul tuvastada need erandlikud asjaolud, millest järelduvalt ei ole kostja kasutanud oma

õigust viivist nõuda heauskselt. Kolleegium märgib, et viivisenõude maksmapanek ei sõltu

sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Seega, kostja õigus nõuda viivist ei

sõltunud tellija eelnevast teavitamisest. Samuti leiab kolleegium, et asjas ei ole tuvastatud kostja

sellist käitumist, millest tellijal võis jääda mulje, et kostja on oma viivisenõudest loobunud.

Seega on õige maakohtu seisukoht, et kostja ei ole käitunud vastuoluliselt, sest ta ei ole

avaldanud tellijale, et ta viivise tasumist ei nõua. Tuvastatud ei ole töövõtulepingu poolte

kokkulepet viivisenõudest loobumise kohta.

Kolleegium leiab, et kostja on aegumistähtaja piires kasutanud YSE 1998 §-st 41 ja

töövõtulepingu p-st 9 tulenevalt oma õigust nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral viivist. Järeldust, et kostja on oma viivisenõudest loobunud, ei saa teha sellest, et 31. mai

2012. a peatöövõtu tööde üleandmise-vastuvõtmise aktis ja 2. juuli 2012. a peatöövõtu tööde

üleandmise-vastuvõtmise aktis ja finantseerimise kokkuleppes ei ole viiviseid märgitud ning

läbirääkimistel viivisest juttu ei olnud (I kd, tl-d 110, 111). Viivisearvestusest nähtub, et suurem

osa viivisenõudest on tekkinud pärast eeltoodud akti ja kokkuleppe sõlmimist. Viivise

maksmise kohustus lepiti kokku töövõtulepingus, kus tellija pidi arvestama tasu maksmisega

viivitamise korral viivise tasumise kohustusega. Tellija pidi ette nägema, et töövõtulepingust

tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on kostjal õigus nõuda kokkulepitud viivist.

Kostja oleks tellija suhtes käitunud vastuoluliselt nt juhul, kui ta aktis või kokkuleppes oleks

avaldanud, et viivist ei nõuta, kuid esitanuks hiljem üllatuslikult viivisenõude. Esitatud

asjaoludest ei saa järeldada, et kostja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või

et tema eesmärgiks oli tekitada tellijale kahju.

Viivisearvestusele (sh erinevate arvete maksetähtaegadele) ei ole hageja maakohtu menetluse

kestel vastuväiteid esitanud ja need vastuväited ei ole apellatsiooniastmes lubatavad (TsMS §

652 lg 3).

13.2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et vaidlusaluses

täitemenetluses täidetavat viivist tuleb vähendada 11 159,46 euroni.

Sissenõutavaks muutunud viivis ei ületa põhinõuet, mille täitmisega viivitamisel

11 (11)

kostja viivist nõuab. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid aluse

viivise vähendamiseks alla põhinõude.

Maakohus on ekslikult leidnud, et viivisenõue ületab 3,8 korda põhinõuet ja sellest tulenevalt

jaotanud ebaõigesti tõendamiskoormise. Kostja ei pea tõendama, et talle on tekkinud 11 159,46

eurot ületavas osas kahju. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel,

kes taotleb viivise vähendamist. Hageja poolt esitatud asjaolud ei anna alust viivise

vähendamiseks alla põhinõude.

13.3. Küll aga peab kohus viivise suuruse kohta tegema lõpliku otsuse, seda ka tulevikus

sissenõutavaks muutuva viivise suhtes. Selleks, et hageja või tellija ei peaks

vaidlustama põhinõudelt 11 159,46 eurot sissenõutavaks muutuva viivise suurust,

siis võtab kohus otsuse resolutsioonis seisukoha, et sundtäitmine on lubamatu

osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks põhinõudelt 11 159,46

eurot viivise katteks rohkem kui 11 159,46 eurot. Eeltoodus tulenevalt leiab

kolleegium, et viivisenõude 42 444,28 eurot sundtäitmine ei ole lubamatu.

14. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, on vajadus muuta ka menetluskulude

jaotust (TsMS § 173 lg 3).

Kolleegiumi hinnangul ei ole sundtäitmine põhinõude 11 159,46 eurot ja viivise 42 444,28 eurot

osas lubamatu. Küll aga piirab kohus põhinõudelt 11 159,46 eurot arvestatavat viivist kuni

põhinõude suuruseni. Vaatamata sellele leiab kolleegium, et hinnanguliselt moodustab hagi

rahuldamine väga väikese osa menetlusest (ca alla 5 %), mistõttu on TsMS § 163 lg 1 järgi

põhjendatud jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda ja iseseisva

nõudeta kolmanda isiku menetluskulud TsMS § 167 lg 2 järgi tema enda kanda.

Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks

ei määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka

ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS §

177 lg-s 2 sätestatud korras.

15. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline

suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler