2-19-13841/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

8. mai 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-13841

Tsiviilasi

XX kaebus Pärnu kohtutäituri Rocki Alberti

29. augusti 2019 otsusele täiteasjas nr 176/2013/2259

Vaidlustatud määrus

Pärnu Maakohtu 11. novembri 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Martin Kruus

Puudutatud isik: Pärnu kohtutäitur Rocki Albert

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata XX 27. novembri 2019 taotlus täiendava tõendi vastuvõtmiseks.

2. Pärnu Maakohtu 11. novembri 2019 määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

3. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta XX kanda. Rahaliselt

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu, sissenõudja) avalduse ja täitedokumendiks oleva

Harju Maakohtu 26. veebruari 2009 otsuse tsiviilasjas nr 2-07-52995 alusel algatas Pärnu

kohtutäitur Rocki Albert (kohtutäitur, kohtumenetluses puudutatud isik) 4. novembril 2013

2 (4)

täitemenetluse XX (võlgnik, kohtumenetluses avaldaja) suhtes täiteasjas nr 176/2013/2259

(vaidlusalune täiteasi) tasumata võla sissenõudmiseks.

2. Milleks Vara OÜ teatas 29. mail 2019 kohtutäiturile, et nõue on talle loovutatud ja võlgnik

tasus selle sissenõudjale. Kohtutäitur lõpetas täitemenetluse põhikohustuse osas, kuid jätkas

menetlust kohtutäituri tasu osas nõudes avaldajalt täitetasu tasumist 10 828,78 euro ulatuses.

3. Võlgnik esitas 28. juunil 2019 kaebuse ja kohtutäitur tegi 22. juulil 2019 uue otsuse,

millega vähendas oma tasu 2700 euroni, mis on pool seadusega ette nähtud kohtutäituri tasust.

4. Võlgnik esitas 26. juulil 2019 kaebuse kohtutäituri 22. juuli 2019 otsuse peale, milles palus

tasuotsuse tühistada ning teha uus põhjendatud ja proportsionaalne tasuotsus. Kohtutäitur jättis

29. augusti 2019 otsusega võlgniku kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur märkis, et lähtus tasu

väljamõistmisel kehtiva kohtutäituri seaduse (KTS) § 35 lg-st 1 ja § 41 lg-st 2 ning KTS ega

täitemenetluse seadustik (TMS) ei näe ette võlgniku võimalust mitte maksta täitekulusid (sh

kohtutäituri põhitasu) juhul, kui võlgnik maksab nõude otse sissenõudjale.

5. Võlgnik esitas 19. septembril 2019 Pärnu Maakohtule kaebuse, milles palus kohtutäituri

22. juuli ja 29. augusti 2019 otsused tühistada. Võlgnik leidis, et olukorras, kus kohtutäitur on

täitemenetluses teinud vaid üksikuid täitetoiminguid ega ole selle tulemusel suutnud võlgnikult

midagi sisse nõuda, ei ole täitetasu 2700 eurot proportsionaalne.

6. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja jäi seisukohale, et seadusest tulenevalt on tal õigus

täitetasule 2700 euro ulatuses.

MAAKOHTU MÄÄRUS

7. Maakohus jättis 11. novembri 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) kaebuse rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad kulusid polnud.

Maakohus märkis, et KTS § 28 lg 2 alusel saab kohtutäitur tasu nõuda ainult KTS-s ette nähtud

alustel ja ulatuses, sh saab kohtutäitur põhitasu vähendamisel lähtuda KTS-s sätestatud korrast.

Kui sissenõudja nõue rahuldati täitemenetluse väliselt, aga kohtutäitur tegi täitemenetluses

täitetoiminguid, peab kohtutäitur põhitasu vähendama. Tasu vähendamise kord on sätestatud

KTS § 41 lg-s 2, millest tuleneb, et kohtutäitur vähendab põhitasu pooles ulatuses.

Kohtutäituril puudub seadusest tulenev võimalus hinnata põhitasu suuruse proportsionaalsust

ja sellest lähtuvalt vähendada põhitasu suuremas ulatuses, kui seaduses on ette nähtud. Samuti

pole kehtiva tasusüsteemi järgi võimalik olukord, mil kohtutäitur võiks jääda ilma tasuta juhul,

kui võlgnik täidab kohustuse otse sissenõudjale. Seetõttu ei saa täiturile ette heita põhitasu

vähendamata jätmist suuremas ulatuses, kui seaduses ette nähtud.

MÄÄRUSKAEBUS

8. Võlgnik esitas 27. novembril 2019 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

tühistada, uue määrusega kaebuse rahuldada ja panna menetluskulud kohtutäituri kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

maakohus kohaldas vääralt KTS § 41 lg 2. Kus kohtutäituril ei õnnestunud põhivõlga

täitemenetluses üldse sisse nõuda ja ta lõpetab menetluse seoses nõude menetlusevälise

täitmise või aegumisega, ei saa kohtutäituril arvestades sissenõudmata jäänud summat,

tekkida põhitasu nõuet ei täisulatuses ega ka pooles ulatuses. Sellises olukorras tuleb

kohtutäituril piirduda menetluse alustamise tasu väljanõudmisega;

-

maakohus ei andnud hinnangut sellele, kas olukorras, kus täitemenetluse ei õnnestunud

kohtutäituril põhinõuet ka minimaalses ulatuses sisse nõuda, saab kohtutäituri tasu

2700 euro ulatuses lugeda proportsionaalseks;

3 (4)

-

maakohus ei andnud hinnangut väitele, et avalik-õigusliku kohustuse tekkimise aluseks

ei saa olla seaduse analoogia. KTS § 41 lg 2 näeb ette eriregulatsiooni, mis lubab

kohtutäituril nõuda erandkorras täitetasu sissenõudjalt siis kui täitemenetlus lõpeb enne

nõude täielikku sissenõudmist. Viidatud normile tugineva analoogia alusel on tekkinud

praktika, kus täitetasu maksmist nõutakse võlgnikult. Õiguse üldpõhimõtete kohaselt

saab avalik-õiguslik kohustus tekkida üksnes normatiivsel alusel.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kohtutäiturile tähtaja sellele

vastamiseks. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonna-

kohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 16. detsembril 2019.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 659 kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Määruskaebus jääb

rahuldamata ja võlgnik kannab sellega seonduvad menetluskulud. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda.

11. Võlgnik esitas määruskaebuses taotluse täiendava tõendi (Tallinna Ringkonnakohtu

19. novembri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-19-1854) vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus jätab

taotluse TsMS § 238 lg 1 p 1, § 652 lg 4 ja § 659 alusel rahuldamata. Võlgniku täiendav tõend

ei ole asjakohane, sest sellest ei nähtu käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust omavaid

asjaolusid. Viidatud kohtulahend pole asjakohane ka sisuliselt, sest käsitleb kohtutäituri tasu

suurust olukorras, kus sissenõudja esitas kohtutäiturile teate maksuvõla aegumise kohta.

Käesoleval juhul toimus nõude rahuldamine täitemenetluse väliselt.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kohtutäitur kohaldas põhitasu

vähendamisel õigesti KTS § 41 lg 2.

KTS § 41 lg 2 reguleerib kohtutäituri tasu vähendatud suuruses arvutamist olukorras, mil

kohtutäitur on jõudnud täitemenetluses teha täitetoiminguid, kuid täitemenetlus sissenõudja

nõude osas tuleks lõpetada kas selle nõude rahuldamise tõttu võla sissenõudjale otse tasumise

järel või kui sissenõudja soovib muul põhjusel täitemenetlusest loobuda.

KTS § 41 lg 2 kohaldatakse mh juhul, kui võlgnikule vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg

on möödunud, kohtutäitur on teinud võla sissenõudmiseks täitetoiminguid ja sissenõudja nõue

on rahuldatud muul viisil kui kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel, st sel teel, et võlgnik või

kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale. Kui võlg tasutakse otse sissenõudjale, ei ole KTS

§ 41 lg 2 kohaldamiseks vaja sissenõudja avaldust täitemenetluse lõpetamiseks ning piisab

sissenõudja teatest võla tasumise kohta (vt KTS § 41 lg 2 tõlgendamise kohta Riigikohtu

7. juuni 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-17, p 18 ja sealsed viited). Kuna ka käesolevas

asjas rahuldati nõue muul viisil kui kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel (kolmas isik maksis

võla otse sissenõudjale), kohaldatakse kohtutäituri põhitasu arvestamisel KTS § 41 lg 2.

13. Põhjendatud ei ole võlgniku seisukoht, nagu oleks KTS § 41 lg 2 eeldused täitmata, kuna

kohtutäituril ei õnnestunud viie aasta jooksul põhinõuet ka minimaalses ulatuses sisse nõuda.

KTS § 41 lg 2 kohaldamine ei sõltu sellest, kui pikalt on täiteasi menetluses olnud, mitu

täitetoimingut ja kui suure ajakuluga on kohtutäitur võla sissenõudmiseks teinud ega sellest,

millisel määral mõjutas võla sissenõudjale tasumist täitemenetluse olemasolu. Need asjaolud ei

oma kohtutäituri põhitasu määramisel tähtsust, kuna põhitasu arvestamise aluseks ei ole

täitemenetluses tehtud toimingute ajakulu ega täitemenetluse kestus. Kohtutäituri põhitasu

lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita

(KTS § 32 lg 5), millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse

4 (4)

tulemusel või n.ö väljaspool täitemenetlust (KTS § 41 lg 2, vt Riigikohtu 14. juuni 2017 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-20-17, p 13.2).

14. Kohtutäitur leidis õigesti, et tasuotsuse tegemise ajal, st 22. juulil 2019 kehtinud

tasumäärade kohaselt on KTS § 41 lg 2 ja § 35 lg 1 alusel võlgniku poolt tasutavaks summas

2250 eurot, millele lisandub käibemaks 450 eurot. Kohtutäitur tõi ka välja, mis toiminguid ta

on täitemenetluses teinud. Kõigi nende toimingute tegemiseks on kohtutäituril kulunud aega

ning dokumentide edastamisel ka raha. Tegemist on täitemenetluses vajalike toimingute ja

kuluga. Eeltoodust tulenevalt on kohtutäituri KTS § 41 lg 2 alusel tehtud tasuotsusega

võlgnikult nõutav summa proportsionaalne täitemenetluses tehtud toimingutega. Põhitasu

peamine eesmärk on võimaldada kohtutäituril saada endale ja maksta kohtutäituri büroos

töötavatele isikutele tasu tehtud (ameti)toimingute eest (vt selle kohta Riigikohtu

16. detsembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 22).

15. Võlgniku viide Riigikohtu 15. juuni 2016 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16 p-le 19 ei ole

asjakohane. Nimetatud lahend, mis selgitab, et KTS § 41 lg 2 alusel määratud tasu võib olla

ebaproportsionaalselt suur, on tehtud enne 10. juunit 2018 kehtinud kõrgemaid tasumäärasid

arvestades. Seega tuleb KTS § 41 lg 2 kohaldamisel koosmõjus Riigikohtu lahenditega

arvestada kehtivaid kohtutäituri tasumäärasid, mis on varasemast oluliselt madalamad.

16. Ainetu on võlgniku arusaam, nagu ei saaks KTS § 41 lg 2 alusel võlgnikult kohtutäituri

põhitasu välja mõista. KTS § 41 lg 2 kohaselt võib kohustatud subjekt olla nii sissenõudja kui

ka võlgnik. Riigikohus on selgitanud, et KTS § 41 lg 2 sõnastuse kohaselt on KTS § 41 lg 2

eelduste täidetuse korral kohtutäituri tasu maksmise kohustatud subjekt sissenõudja, kuigi

sissenõudjale sellise kohustuse panek ei ole vähemalt üldjuhul täitemenetluse ning kohtutäituri

tasu maksmise üldise loogikaga kooskõlas. Täitetoimingute tegemise on põhjustanud üldjuhul

võlgniku tegevusetus võla tasumisel. Kui kohtutäitur on olnud sunnitud tegema mitmeid

täitetoiminguid, ei ole vähemalt üldjuhul õige jätta kohtutäituri tasu lõplikult sissenõudja kanda

(1. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p‑d 12 ja 15). Sissenõudja on kohtutäituri tasu

maksma kohustatud subjektiks vaid erandlikel juhtudel (vt Riigikohtu 7. juuni 2017 määrus

tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑51‑17, p 19). Käesolevas asjas mingeid erandlikke asjaolusid ei esine, mis

annaks aluse kohtutäituri tasu sissenõudjalt välja mõista.

17. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta TsMS

§ 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. Nähtuvalt asja materjalidest hüvitamisele kuuluvaid

menetluskulusid ei ole.

18. TMS § 218 lg 3 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/allkirjastatud digitaalsel/

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm