2-18-19589/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Otsuse teatavaks tegemise aeg

8. mai 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-19589

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 6. veebruari 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja)

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Eve Selberg

Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat

Jevgeni

Tverdohlebov

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebuses esitatud taotlus tõendite kogumiseks rahuldamata.

2. Tühistada Harju Maakohtu 6. veebruari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-19589 ja

saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Rahuldada YY apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

2 (10)

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 30. detsembril 2018 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi ühisvara

jagamiseks. Hageja palus jagada poolte ühisvara hulka kuuluvad Tallinnas LLL (registriosa nr

LLLLLLLLLL, korter I) ja FFF (registriosa nr FFFFFFFF, korter II) korterid selliselt, et need

jäävad kostja ainuomandisse kohustusega maksta hagejale enamsaadu arvel hüvitis 65 329,07

eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hüvitise arvutuskäik on järgmine – kahe

korteri turuväärtus (66 000 eurot ja 77 000 eurot), millest maha arvestada ühine laenukohustus

12 341,85 eurot ja 130 658,15 eurost pool on 65 329,07 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 18. veebruaril 1984 ja lahutati 27. detsembril 2017.

Abielusuhted lõppesid 2005. aastal. Kostja omandas korteri I 4. veebruari 1999. a

müügilepinguga vallasasjana 193 108 krooni eest ja see kanti kinnistusraamatusse 4. novembril

2003. Korteri II erastas kostja vallasasjana 19. aprilli 1995. a müügilepinguga ja see kanti

kinnistusraamatusse 1. aprillil 2003. Enne korteriomandite teket kuulusid korterid

vallasasjadena poolte ühisomandisse.

Kostja emalt 20. jaanuaril 1999 saadud rahast kasutati korteri I ostmiseks 193 108 krooni, s.o

12 341,85 eurot. Hageja ei teadnud, et see summa anti kostjale laenuna. Korter I vajas

hooldusremonti ja selle tegi suuremas osa hageja. Hageja ei teadnud, et 4. aprillil 2001 saadi

kostja emalt raha. Kostja ei ole tõendanud, et tema vanemad andsid talle kingitusena korteri II

erastamiseks nõusoleku. Väidetava kinkelepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK)

§ 260 lg 1 järgi oleks selline leping pidanud olema sõlmitud notariaalselt. Kostja ei ole

tõendanud, et omandas korteri II talle ja tema emale kuuluvate erastamisväärtpaberite (EVP)

eest. Samuti ei anna see alust kõrvale kalduda osade võrdsusest, sest erastamine toimus

sümboolse hinna eest (8190 krooni) ja ühe EVP-krooni turuhind oli ca 40 senti. Hageja

Venemaal päritud korter ei kuulu ühisvara koosseisu.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt tuleb ühisvara jagamisel kalduda poolte osade võrdsusest kõrvale

ja jätta kogu vara kostja ainuomandisse hagejale hüvitist maksmata.

Korter I osteti, remonditi ja sisustati kostja emalt laenatud raha eest. Laenulepingute alusel

saadud raha kasutati perekonna ühistes huvides. Seega jagamisele kuulub mitte ainult korter,

vaid ka korteri ostmiseks võetud laenukohustused. Kostja ema laenas 20. jaanuaril 1999 kostjale

20 000 USD korteri I ostmiseks ning selle remontimiseks ja sisustamiseks intressimääraga 1 %

kuus (laenuleping I). 4. aprillil 2001 andis kostja ema kostjale laenu 150 000 krooni korteris I

remondi lõpule viimiseks, mööbli ostmiseks ja sõiduauto ostmiseks intressimääraga 8 % aastas

(laenuleping II). Kuna kostja ülalpidamisele jäi poolte ühine laps, ei olnud kostjal võimalik

laenulepingustest tulenevaid kohustusi täita.

Tsiviilasjas nr 2-05-22004 kinnitati 2. märtsi 2006. a määrusega kompromiss, mille kohaselt

kostja kohustub oma emale tasuma 545 667 krooni. Tegemist on poolte ühise kohustusega. 1.

juunil 2017 sõlmisid kostja ema ja kostja kinkelepingu, mille kohaselt kostja ema kinkis

laenulepingutest ja kompromissist tulenevad nõuded kostjale. Nõuete suuruseks määrati

kinkelepingus kokku 70 446 eurot (p-d 5, 7 ja 8). Juhuks kui kohus peaks leidma, et hagejal on

rahaline nõue kostja vastu, tasaarvestab kostja selle kattuvas ulatuses kinkelepinguga

omandatud nõudega ning laenulepingutelt arvestatud intressinõudega 20 000 USD ja 150 000

krooni.

Korteri II valdajad olid kostja vanemad, kes olid selle erastamise õigustatud subjektid.

Kingitusena andsid kostja vanemad nõusoleku korteri erastamiseks kostjale. Korteri II ostuhind

tasuti suuremas osas kostja ja väiksemas osas kostja ema EVP-dega. Seega on korter II

omandatud kostja lahusvara arvel.

3 (10)

Kostjal on õigus nõuda ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist.

Hageja ei osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus rahuldas 6. veebruari 2020. a otsusega hagi. Maakohus lõpetas poolte

ühisomandi korteritele ja jättis need kostja ainuomandisse kohustusega hüvitada hagejale 65

329,07

eurot ning kohustas

hagejat

andma tahteavaldused

kinnistusraamatus korteriomandite omanikukannete muutmiseks. Menetluskulud jäid

poolte endi kanda. Maakohus tuvastas, et poolte abielu sõlmiti 18. veebruaril 1984 ja lahutati

27. detsembril 2017. Seda arvestades tuleb ühisvara jagamisel kohaldada alates 1. juulist 2010

kehtinud perekonnaseaduse (PKS) sätteid. Kostja omandas korteri I 4. veebruari 1999. a

müügilepinguga 193 108 krooni eest ja see kanti kinnistusraamatusse 4. novembril 2003.

Korteri II omandas kostja 19. aprilli 1995. a müügilepinguga 8190 EVP eest ja see kanti

kinnistusraamatusse 1. aprillil 2003. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS1995 § 14 lg 1 järgi on

abielu ajal omandatud korteriomandid abikaasade ühisvaraks. Hageja Venemaal päritud korter

ei ole poolte ühisvara (PKS1995 § 15 lg 1 ja PKS § 27 lg 2).

Hageja palus jätta korteri I väärtusega 77 000 eurot ja korteri II väärtusega 66 000 eurot kostja

ainuomandisse ning välja mõista kostjalt hüvitis ühisvara jagamisel enamsaadu arvel 65 329,07

eurot. Pooled eksperdiarvamusega tuvastatud korteriomandite turuväärtusele vastu ei vaielnud.

Samuti ei ole kostja vastu vaielnud, et korteriomandid jäävad tema omandisse.

Vaidlus on selle üle, kas laenulepingutest ja kompromissist tulenevad kohustused tuleb lugeda

poolte ühisvara hulka.

Maakohtu arvates ei tõendanud kostja asjaolusid, mis annaksid aluse ühisvara jagamisel kõrvale

kalduda osade võrdsusest (PKS1995 § 19 lg 2 p-d 2 ja 3). Kostja ei tõendanud, et ta tegi korterile

I kulutusi oma lahusvara arvel. Kostja esitatud laenulepingutest ei nähtu, et hageja oleks nende

sõlmimisest teadlik olnud. Hageja nõustus arvestama laenulepingu I alusel saadud 12 341,85

eurot ühiseks laenukohustuseks. Kostja väitel võttis ta laenulepingu II alusel laenu 150 000

krooni korteri I ostmiseks, remontimiseks, sisustamiseks ja sõiduki ostmiseks. Maakohus leidis,

et korteri I ostuhind oli enne laenu võtmist juba tasutud. Sõiduki jagamiseks ei ole praeguses

menetluses nõuet esitatud. Kostja väitel saadi laenu sularahas, mistõttu on hagejal keeruline

tõendada laenu mittesaamist. Hageja kinnitas, et laenulepingu II alusel raha laenamiseks puudus

vajadus ja seda ei võetud perekonna huvides. Arvestades, et pooltel oli ühine majapidamine, on

usutav, et mõlemad abikaasad panustasid oma sissetulekuga ja tööga ühise kodu heaks. Hageja

on tõendanud töötasu saamist pangakonto väljavõtetega.

Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud korteri II omandamist lahusvara arvel.

Korteriomandi seadmisel saavad selle omanikuks isikud, kes olid korteri kui vallasasja

omanikud. Asjas ei ole esitatud kinkelepingut, millega kostja vanemad väidetavalt kinkisid

kostjale nõusoleku korteri II erastamiseks kostja nimele. Olenemata konkreetsest EVP kursist

ei ole kahtlust selles, et korteri eest tasutud 8190 EVP väärtus ületas 50 krooni. TsK § 260 lg 1

järgi pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Seetõttu on

põhjendatud järeldada, et kostja vanemad ja kostja kasutasid eluruumide erastamise seaduse

(EES) § 4 p-s 1 sätestatud õigust määrata eluruumi erastamise õigustatud subjekt.

On üldteada asjaolu, et korterite erastamine toimus sümboolse hinna eest. Kostja ei ole

tõendanud, et korteri II erastamiseks kasutatud EVP-d olid kostja lahusvara või kostja ema

omad. Kohtupraktikas on leitud, et osade võrdsusest ei võimalda kõrvale kalduda asjaolu, et

korteri erastamiseks kasutati ühe abikaasa EVP-sid. Poolte abielu jooksul omandatud EVP-d

tuleb lugeda PKS1995 § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks. Kostja väide, et hageja ei ole kunagi

kandnud korteriga II seotud kulusid, ei ole tõendatud ega asjakohane. Kui abikaasa kasutab oma

lahusvara ühisvara huvides, võib ta PKS § 34 lg 2 kohaselt nõuda, et selle väärtus hüvitatakse

ühisvara arvel. Vastavat nõuet ei ole menetluses esitatud.

4 (10)

Maakohtu hinnangul on kostja avaldus hageja ühisvara jagamisel esitatud hüvitise nõude

kattuvas ulatuses tasaarvestamiseks põhjendamatu. Kostjal ei ole hageja vastu nõuet, mida

võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 alusel maksma panna.

Tsiviilasjas nr 2-05-22004 on kinnitatud kostja ja BB kompromiss, mille kohaselt kostja maksab

BB-le kahe kuu jooksul arvates kompromissi kinnitava määruse jõustumisest 545 667 krooni.

Hageja ei olnud kaasatud kohtumenetlusse. BB kinkis nõudeõiguse 70 446 euro saamiseks

kostjale. Maakohtu hinnangul on tõendatud, et poolte abielusuhted lõppesid 2005. aasta lõpus.

Seega olid kostjal oma emaga kokkulepped, millest hageja midagi ei teadnud. Kostja ei ole

tõendanud laenulepingutest saadud raha kasutamist perekonna huvides. Hageja nõustus, et

kostja emalt saadi 14 000 USD korteri I ostmiseks ja selle kohustusega saab ühisvara jagamisel

arvestada. Kostjal ei ole hageja vastu laenulepingutest ega kompromissist tulenevat

nõudeõigust.

Lisaks tuvastas maakohus, et kostja kompromissist tulenev nõue on aegunud. Kompromissi

kohaselt tuli maksta 545 667 krooni BB-le kahe kuu jooksul arvates kompromissi kinnitava

määruse jõustumisest. Kompromiss jõustus 25. aprillil 2006. Seda arvestades muutus nõue

sissenõutavaks 27. juunil 2006. Kostja kinnitas, et ei ole kompromissi täitnud. Tsiviilseadustiku

üldosaseaduse (TsÜS) § 157 lg 1 kohaselt oli nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Samuti on

aegunud viivisenõuded.

Eelnevat arvestades leidis maakohus, et ühisvara tuleb jagada poolte vahel võrdselt, sest

menetluses ei ole tuvastatud asjaolusid, mille tõttu tuleks kõrvale kalduda poolte osade

võrdsusest.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja enam saadud vara eest hüvitise 65 329,07 eurot

ja jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p-d 3 ja 4) ja saata tühistatud osas asi

maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega jätta hüvitis välja

mõistmata, alternatiivselt välja mõista hüvitis kohtu äranägemisel. Maa- ja ringkonnakohtu

menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse,

mistõttu tuleb asjas tõendeid koguda ja tunnistajaid üle kuulata. Maakohtu otsus ei ole seaduslik

ega põhjendatud.

Maakohus leidis üllatuslikult ja ekslikult, et kinkelepingu puudumise tõttu on põhjus eeldada,

et kostja ja tema vanemad kasutasid EES § 4 p-s 1 sätestatud õigust määrata eluruumi erastamise

õigustatud subjekt. Maakohus ei selgitanud kostjale tõendamiskoormist ega andud võimalust

oma väidete tõendamiseks. Pooled ei olnud korteri II üürnikeks ega kostja vanemate

perekonnaliikmeteks, mistõttu nad ei olnud selle erastamise õigustatud subjektideks. Kuna

seaduses ettenähtud erastamisõiguse kirjalikku kokkulepet erastamise õigustatud subjekti

määramiseks asjas esitatud ei ole, tuli eeldada, et kostja vanemad ei ole korteri II erastamise

õigustatud subjekti määranud. Kostja vanemad kinkisid kostjale rahaliselt hinnatava korteri

erastamise õiguse, mille väärtus ei ületanud 50 rubla.

Hageja väited, et kostja vanemad loobusid erastamise eesõigusest poolte kasuks on tõendamata.

Selles osas tuleb kostja vanemad tunnistajatena üle kuulata. Hageja ei osalenud korteri II

omandamisel piisvalt, sest eelistas oma vanemate Venemaal asuva korteri pärida. Maakohus on

selle asjaolu tähelepanuta jätnud.

Maakohus leidis põhjendamatult, et asjas ei ole tõendatud korteri II omandamist kostja EVPde

eest. Kostja soovib selle asjaolu tõendamiseks esitada tõendeid, et tal oli enne abielu sõlmimist

staaži 18 tööaastat ning ta kasutas nende eest saadud EVP-sid korteri II ostmiseks. Maakohus

ei selgitanud tõendamiskoormist ega tõendite esitamise vajadust. Vastavalt kohtumenetluse

parima parktika edendamise suunistele esitavad pooled menetlusdokumente üksnes kohtu

5 (10)

nõudmisel. Kostjale ei olnud selge, kuidas kohus olukorda näeb, millised asjaolud on kohtu

arvates olulised ja kuidas tõendamiskoormis kohtu arvates jaguneb.

Maakohus leidis pooltest erinevalt, et laenulepingute alusel saadud raha kasutamist perekonna

huvides ei ole tõendatud. Maakohus ei selgitanud kostjale, et ta pidi tõendama laenuraha

kasutamist perekonna huvides. Vaidlust ei olnud, et laenulepingu I alusel saadust kasutati

vähemalt 14 000 USD korteri I ostmiseks. Asjaolu, et kostja ema seda raha tagasi ei nõudnud,

ei oma asjas tähtsus. Maakohus leidis PKS1995 § 19 lg 2 p-te 2 ja 3 valesti kohaldades, et asjas

ei ole tõendatud kostja poolt korterile I kulutuste tegemine lahusvara arvel. Kuna korter I osteti

kostja emalt saadud raha eest ja kostja ema vastav nõudeõigus läks tervikuna üle kostjale, siis

moodustab see tema lahusvara.

Maakohus leidis valesti, et kompromissist tulenev nõue oli kinkelepingu sõlmimise ajaks

aegunud. Kompromissi sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 157 lg 1 järgi aegub nõue 30 aasta

möödumisel. Kohtupraktikas on leitud, et 2002. a seadusemuudatusest tulenevalt hakkas enne

1. märtsi 2011 aegumata nõuetele 1. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg.

Kuna kompromiss ei olnud 1. märtsi 2011. a seisuga aegunud, aegub see alles 1. märtsil 2021.

Maakohus arvestas hüvitise summa valesti. Arvestades, et kogu laenulepingu I alusel saadud

raha kasutati perekonna huvides, oli poolte solidaarkohustus 6. veebruari 2020. a seisuga 60

000 eurot. Seega ainuüksi hageja poolt omaks võetud ja kostja poolt tõendatud asjaolude põhjal

ei saanud hageja kasuks välja mõistetav hüvitis ületada 41 500 eurot (143 000-60 000 : 2).

Maakohus ei selgitanud välja, kas kostja on valmis korteriomandite tema ainuomandisse

jätmisel maksma hüvitist. Hagis hüvitise suurust märgitud ei olnud. Lisaks jättis maakohus

kostjale selgitamata, et kinnistusraamatus omanikukannete muutmiseks tuleb kostjal esitada

(vastu)hagi.

Maakohus tuvastas valesti, et poolte abielusuhted lõppesid 2005. aastal ning jättis

põhjendamatult kostja tasaarvestusavaldusega arvestamata.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 3 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule,

sest ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuse väidetega osaliselt.

Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus rikkus eelmenetluse

ülesandeid abikaasade osade võrdsuse aluseks olevate asjaolude tuvastamisel (TsMS § 392).

Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-

d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kohtupraktikas on leitud, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku

aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele

eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda,

kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Praeguses asjas ei ole pooltel olnud vaidlust õigussuhte

kvalifikatsiooni üle (ühisvara jagamine). Lisaks tuleb arvestada, et pooli on menetluses

esindanud vandeadvokaadid. Seega oli kostja kohustuseks tagada, et ta esitab vajalikud asjaolud

ja piisavad tõendid oma väidete tõendamiseks.

8. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse hüvitise väljamõistmise ja

hüvitise suuruse osas (vt apellatsioonkaebuse p 4.2; tl 135). Kostja oli nõus ühisomandi

lõpetama selliselt, et korterid jäävad tema ainuomandisse ilma hagejale rahalist hüvitist

maksmata (vt kostja 18. märtsi 2019. a vastus hagile; tl-d 35-36). Vaatamata sellele mõistis

6 (10)

maakohus kostjalt hageja kasuks välja ühisvara arvelt hüvitise 65 329,07 eurot. Kostja

täpsustas apellatsiooniastmes, et ta on nõus hagejale maksma hüvitist kuni 15 000 eurot (tl

151).

8.1.

Kolleegiumi hinnangul seisnes maakohtu oluline eelmenetluse ülesande

rikkumine selles, et maakohus ei selgitanud välja, millises suuruses hüvitist on kostja

nõus hagejale korterite ainuomandisse jätmisel maksma. Seejärel tulnuks maakohtul

pooltele selgitada, et hageja taotletud viis ühisvara esemete jagamiseks ei sobi juhul, kui

ühisomandi lõpetamisel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis üle kostja poolt

nimetatud summa. Maakohus ei selgitanud pooltele hageja poolt taotletud jagamise viisi

sobimatust ega andnud võimalust tugineda lisaks ka muudele viisidele.

8.2.

Kolleegium leiab, et maakohus jättis selgitamiskohustuse rikkumise tõttu pooled

ilma võimalusest taotleda alternatiivselt kõiki sobivaid kaasomandi lõpetamise viise,

mis asjaolusid arvestades võiksid kõne alla tulla, et kohus saaks valida viisi, mis vastab

kõige paremini ühisomanike huvidele. Maakohus ei saanud ühisomandit hageja

taotletud viisil lõpetada, sest kostja ei olnud valmis ega võimeline maksma hagejale

rahalist hüvitist 65 329,07 eurot.

Kolleegium selgitab, et ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toimub kaasomandis oleva asja jagamine

asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 alusel selle sätte sõnastuse kohaselt hageja nõudel ja TsMS

§ 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire, siis ei ole kohtul õigust otsustada

kaasomandis oleva asja jagamist muul viisil, kui hageja on seda taotlenud (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-104-05, p 8). Samuti ei ole õige jätta ühis- või kaasomandis olevat

kinnisasja ühe ühis- või kaasomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui

viimane on valmis ja võimeline maksma (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr

32-1-14-17, p-d 23, 25).

9. Teine oluline maakohtu menetlusõiguse normi rikkumine seisnes selles, et maakohus ületas

nõude piire ning tegi otsuse nõude kohta, mida ei ole esitatud, s.o kinnistusraamatu kannete

muutmiseks vajalike tahteavalduste andmine. Kohus menetleb TsMS § 4 lg 1 järgi

tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus.

Omal algatusel menetleb kohus asja üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Hagimenetluses

määravad pooled TsMS § 4 lg 2 järgi vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad

taotluste ja kaebuste esitamise. Kohus ei või TsMS § 439 järgi ületada otsuses nõude piire

ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kuigi ühisomandi lõpetamisel

kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalike tahteavalduste ja vastastikuste nõuete

täitmise sidumise kohta selgituste andmata jätmine ei tähenda selgitamiskohustuse olulist

rikkumist, siis olukorras, kus kostja sellise taotluse hagiavalduse vastuses esitas, tulnuks

maakohtul TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi juba eelmenetluses juhtida kostja tähelepanu

asjaolule, et kohus seda nõuet ei menetle ning selle lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi.

Maakohtul tulnuks määrata kostjale tähtaeg vastuhagi esitamiseks (TsMS § 329 lg 4).

Vajaduse korral on võimalik nõuda tahteavalduste asendamist eraldi menetluses (vt

Riigikohtu 13. jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-9117, p 12).

Kolleegium märgib, et kinnistusraamatu kande parandamisel tuleb arvestada, et nt kui kinnisasi

otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kostja ainuomandisse, siis see

otsus ei ole kujundusliku toimega ning vara jagamine toimub kinnistamisega (AÕS § 641). See

tähendab, et kostja kohta tuleks pärast sellise otsuse jõustumist teha uus kanne, milles tuleks

märkida, et ta on ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse

sisse kantud (vt Riigikohtu 15. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-82-15, p-d 22.1-22.2).

10. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses järgmiste asjaolude üle:

•

Pooled sõlmisid abielu 18. veebruaril 1984 ja see lahutati 27. detsembril 2017 (tl-d 6-

7);

7 (10)

•

4. veebruaril 1999 sõlmis kostja korteri I notariaalselt tõestatud ostu-müügi lepingu

ostuhinnaga 193 108 krooni (14 000 USD) (tl-d 19-20). Korter I kanti 4. novembril

2003. a kinnistusraamatusse kostja nimele (tl 8);

•

Korteri I ostuks saadud 14 000 USD on saadud kostja emalt;

•

19. aprillil 1995 sõlmis kostja korteri II ostu-müügi lepingu (tl 38). Korteri II eest tasuti

EVP-kroonide eest rahalise väärtusega 8190 krooni. Korter II kanti 1. aprillil 2003. a

kinnistusraamatusse kostja nimele (tl 9);

•

Korteri I väärtus oli 7. novembri 2019 seisuga 77 000 eurot ja korteri II väärtus oli

19. november 2019 seisuga 66 000 eurot (tl-d 84-97, 98-110).

Praeguses asjas ei ole pooled väitnud, et vaidlusalune ühisvara soetati enne 1. jaanuari 1995.

Ühisvara ei ole pooled pärast abielu lahutamist jaganud. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus

enne 1. juulit 2010 perekonnaseadus (PKS1995) ja pärast seda perekonnaseadus (PKS § 210 lg

1). Enne 1. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS1995 § 14 jj), 1.

juulist 2010 kohaldus poolte varasuhtele PKS §-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus

(PKS § 211 lg 1). Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara

PKS1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37

lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.

PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 1. juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu

määramisele PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS (PKS §

210 lg 1) (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9; 27. märtsi 2017.

a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 16). See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas

abielu kestel enne 1. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara

või ühisvara hulka, kohaldada PKS1995. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast PKS-i

jõustumist 1. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele PKS §

211 lg 1 järgi PKS. Ühisvara jagamise nõude aluseks on PKS § 37 lg 1 teine lause. Ühisvara

(sh õiguste) jagamisele (eelduslikult võrdsetes osades) kohalduvad kaasomandis oleva asja

jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3, AÕS § 70 lg 7, § 77 lg-d 1 ja 2).

11. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti kostja väiteid hinnanud PKS1995 § 19 lg 2 p-de

2 ja 3 alusel. Kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010, siis tuleb

arvestada PKS1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid.

Kostja leidis, et kui korterid on poolte ühisvara, tuleb kõrvale kalduda osade võrdsusest PKS1995

§ 19 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. Kostja väitis, et EVP-de tööaastad on saadud abielueelse aja eest

(18. märtsi 2019. a menetlusdokumendi p-d 3.2, 9; tl 36). Hageja on sellele väitele

selgesõnaliselt vastu vaielnud 3. mai 2019. a menetlusdokumendis (tl 54). Kostja väitis, et

poolte kooselu lõppes 2003. aastal (18. märtsi 2019. a menetlusdokumendi p 5, tl 35 pöördel).

Hageja on sellele väitele selgesõnaliselt vastu vaielnud 3. mai 2019. a menetlusdokumendis (tl

52 pöördel). Kostja väitis, et korteri II erastamise nõusoleku kinkisid talle tema vanemad (18.

märtsi 2019. a menetlusdokumendi p 3.1; tl 35 pöördel). Hageja on sellele väitele selgesõnaliselt

vastu vaielnud 3. mai 2019. a menetlusdokumendis (tl 51 pöördel). TsMS § 230 lg 1 üldreegli

kohaselt peab pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Tõendamiseks peab pool kohtule esitama teabe vormis, mis vastab mõnele TsMS § 229 lg-s 2

sätestatud tõendi liigile.

11.1. Kostja tugines PKS1995 § 19 lg 2 p-dele 2 ja 3, mistõttu tuli kostjal eeltoodud sätte

kohaldamise eeldusi TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada (vt otsuse p 7). Kolleegiumi hinnangul

olid poolte menetlusdokumentides välja toodud asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud

ning pooled said esitada oma väiteid esitatud nõude ja väidete kohta. Maakohus määras 9. mai

2019. a e-kirjaga kostjale tähtaja hageja 3. mai 2019. a menetlusdokumendi suhtes seisukoha

esitamiseks 16. maiks 2019 (tl 71). Kostja ühtegi täiendavat avaldust ega taotlust maakohtule

ei esitanud.

8 (10)

Kolleegiumi hinnangul kostja teadis, millised asjaolud olid vaidlusalused ja milliseid asjaolusid

pidi ta tõendama. Seega TsMS § 652 lg 3 p-s 2 sätestatud eeldust praeguses asjas ei esine, sest

kostja sai maakohtus taotleda tunnistajate ülekuulamist ning EVP-de erastamise ja kasutamise

kohta dokumentaalsete tõendite vastuvõtmist. Kolleegium jätab kostja apellatsioonkaebuses

esitatud tõendite kogumise taotluse rahuldamata.

11.2. Vaidlustamata asjaoludel sõlmiti poolte abielu 18. veebruaril 1984 ja see lõppes

lahutusega 27. detsembril 2017. Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli

üldjuhul ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi. Ühisvara koosseis

määratakse PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.

Apellatsiooniastmes on vaidluse all ka asjaolu, millal abikaasade abielusuhted lõppesid.

Maakohus tuvastas, et abielusuhted lõppesid 2005. aasta lõpus. Kostja vaidlustas eeltoodud

asjaolu, leides, et abielusuhted lõppesid 2003. aastal. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus

abielusuhete lõppemise aja tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Hageja on oma väite

tõendamiseks esitanud dokumentaalsed tõendid ning kostja väited on tõendamata. Samas

märgib kolleegium, et asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas poolte abielusuhted lõppesid 2003.

aastal või 2005. aasta lõpus, sest see ei oma mõju ühisvara koosseisule.

11.3. Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled korterite kuuluvuse üle nende ühisvarasse. Korterid

on vallasasjadena omandatud abielu ajal. Korteri lugemisel ühis- või lahusvaraks ei ole määrav

kinnistusraamatu kanne ühe või mõlema abikaasa omanikuna sissekandmise kohta. Ühisvarasse

kuuluv asi kuulub ka abikaasade ühisomandisse.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et korterite jagamisel ei ole põhjust

kõrvale kalduda PKS1995 § 19 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi osade võrdsusest. Kolleegium nõustub

maakohtu seisukohaga ega korda selles osas maakohtu põhjendusi. Maakohus ei ole

eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele

asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Korteri II osas on

põhjendatud maakohtu viide TSK § 260 lg-le 1, mille järgi pidi kinkeleping summaga üle

viiesaja rubla (50 krooni) olema notariaalselt tõestatud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et

korteri II ostmiseks kasutati olulises osas tema lahusvara, s.o et EVP-d olid saadud abielueelsete

tööaastate eest. Seega tuleks korteri I kostja ainuomandisse jätmisel kohustada kostjat hagejale

maksma hüvitist 38 500 eurot ja korteri II eest 33 000 eurot.

12. Praeguses asjas ei ole hageja nõudnud ühisvarasse kuuluvate kohustuste jagamist, kuid

vastuväite ühisvaral väidetavalt lasuvate kohustuste arvestamise vajaduse kohta on esitanud

kostja. Kuigi üldjuhul eeldab kostja nõuete lahendamine vastuhagi esitamist, siis olukorras, kus

kostja tugineb ainult sellele, et ühisvara koosseisus on ka kohustused, võib kohustuste

olemasolu mõju rahalise hüvitise määramisel hinnata ka vastuväite alusel.

12.1. Kostja esitatud asjaoludel tuleb hüvitisest maha arvestada ühisvarasse kuuluvad

kohustused 70 446 eurot, mis tulenevad 20. jaanuari 1999. a ja 4. aprilli 2001. a

laenulepingutest ning Harju Maakohtu 2. märtsi 2006. a määrusest tsiviilasjas nr 2-05-

22004 (tl-d 39, 44, 47-48). PKS § 38 esimese lause järgi tuleb ühisvara jagades ühisvaral

lasuvad kohustused täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kostja väitel

on ta 1. juuni 2017. a kinkelepinguga omandanud võlausaldaja nõude hageja vastu (tl-d

49 ja pöördel).

12.2. Maakohus leidis iseenesest õigesti, et PKS1995 § 20 lg 2 järgi peab varaline

kohustus olema võetud perekonna huvides. Seega ei ole abikaasade ühisvaraks mitte

igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal.

Maakohus võttis asja lahendades arvesse, et pooltel on ühine laenukohustus 14 000 USD, mille

eest omandati korter I. Muus osas leidis maakohus, et kostja nõue hageja vastu on välistatud

seetõttu, et kostja emalt saadud laenu ei kasutatud perekonna ühise majapidamise huvides,

hagejale ei ole vastavat nõuet esitatud ning kompromissimäärusest tulenev nõue on aegunud.

Kolleegium leiab, et maakohus rikkus ühisvarasse kuuluva kohustuse olemasolu ja suuruse

9 (10)

kindlaks tegemisel oluliselt menetlusõiguse normi (TsMS § 442 lg 8) ja kohaldas

kompromissimäärusest tulenevale nõudele vääralt aegumist. Kuna ringkonnakohus saadab asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis ei ole ringkonnakohtul vajadust ja mõistlikku põhjust

hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti

läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse

ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel.

12.3. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel uuesti hinnata, kas kahe laenulepingu

alusel laenatud raha kasutati faktiliselt perekonna huvides. Hageja ei vaidle, et

laenulepinguga I võetud laenust kasutati 14 000 USD korteri I ostmiseks. Seega on

maakohtu järeldus vastuoluline, et kostjal ei ole hageja vastu laenulepingust I tulenevat

nõuet.

Seejärel tuleb maakohtul hinnata, kas Harju Maakohtu 2. märtsi 2006. a määrusega kinnitatud

kompromiss tsiviilasjas nr 2-05-22004 rahalise kohustuse 545 667 krooni ulatuses hõlmab

mõlematest laenulepingutest tulenevaid kohustusi ning kas võlausaldaja saab pärast

kompromissi sõlmimist nõuda laenulepingutelt täiendavalt intressi ja viivist (kõrvalnõuded)

ulatuses, mis on märgitud nõudeõiguse kinkelepingus (tl-d 47-48, 49 ja pöördel). Kostja väitel

tuleb laenulepingu I alusel arvestada laenult intressi 12 % aastas ja laenulepingust II tulenevalt

laenult seadusjärgset viivist 8 % aastas. Kõrvalnõuete olemasolu ja suuruse kindlaks tegemisel

tuleb maakohtul hinnata tsiviilasjas nr 2-05-22004 esitatud hagiavaldust koosmõjus VÕS § 578

lg-ga 2 (tl-d 45-46). VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad

lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.

Hageja väitis, et ta ei vastuta laenukohustuse eest, sest ta ei olnud teadlik laenude võtmisest ega

olnud kaasatud tsiviilasja nr 2-05-22004 menetlusse. Kohtupraktikas on leitud, et abikaasade

solidaarvastutuse tekkimise eeldus on see, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna

huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea aga teine abikaasa tingimata olema teadlik võetud

kohustusest (vt Riigikohtu 9. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-14766, p 19 ja seal viidatud

varasem praktika).

12.4. Maakohus leidis, et kompromissimäärusest tulenevad nõuded on TsÜS § 157 lg

1 järgi aegunud. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel nõude aegumise vastuväidet

uuesti hinnata. Jõustunud kohtulahendist tuleneva nõude aegumise kohta märgib

kolleegium järgmist. Puudub vaidlus, et kompromissilepingut kinnitav kohtumäärus

jõustus 25. aprillil 2006. TsÜS § 157 lg 1 enne 5. aprilli 2011 kehtinud redaktsiooni

kohaselt oli mh jõustunud kohtulahendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat.

Alates 5. aprillist 2011 kehtiva TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni kohaselt on see tähtaeg 10

aastat. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimes

järeldada, et enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsist 2011

kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik

teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p 13). Kui 2011. aasta 1. märtsi seisuga ei olnud jõustunud

kohtulahendist tulenev vaidlusalune nõue aegunud, hakkas sellele 1. märtsist 2011

kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mis lõppeks 1. märtsil 2021.

13. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel uuesti võtta seisukoht

hageja aegumise vastuväitele ning seejärel hinnata vajadusel ühisvarasse kuuluva kohustuse

olemasolu ja suurust. Samuti peab maakohus andma pooltele võimaluse tugineda muudele

ühisvara jagamise viisidele (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p

21). Kui poolte pakutud viisid maakohtu arvates ühisomandi jagamiseks ei sobi ja kõikidele

sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab maakohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne

selgitama. Kui pooled muudele viisidele ei tugine, võib maakohus jätta sobiva jagamise viisi

puudumise tõttu ühisvara eseme jagamata, põhjendades otsuses ühtlasi, milline jagamise viis

10 (10)

oleks sobiv. See ei võta pooltelt ära võimalust esitada uus hagi, taotledes lõpetamist ja jagamist

mõnel varem pakkumata viisil.

14. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja

uuel läbivaatamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler