2-19-12352/31 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 8. mai 2020

Tsiviilasja number

2-19-12352

Tsiviilasi

Angela Suurmanni hagi Jaan Metsa vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. detsembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Angela Suurmanni apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

21. aprill 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Angela

Suurmann

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Vastustaja

(kostja):

Jaan

Mets

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja Aase Sammelselg

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Angela Suurmanni apellatsioonkaebus

osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 12. detsembri 2019 otsus ja

saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks

eelmenetluse staadiumis.

3. Menetluskulude

jaotuse

määrab

maakohus

lõpplahendiga.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

võib

menetlusosaline

Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Angela Suurmann (hageja) esitas 16. augustil 2019. a Tartu Maakohtule Jaan Metsa (kostja)

vastu hagi sundtäitmise täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX lubamatuks tunnistamiseks. Hageja

palub lisaks mõista kostjalt hageja kasuks välja täitekulud, peatada hagi tagamise korras

kohtumenetluse ajaks täitemenetlus ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hageja poeg Timo Suurmann ja kostja sõlmisid 19. detsembril 2016 laenulepingu, mille alusel

kostja andis Timo Suurmannile laenu 7000 eurot (edaspidi: laenuleping). Laenulepingu

kohaselt saabus laenu tagastamise tähtaeg 19. juunil 2017. Laenulepingust tulenevate

kohustuste tagamiseks seati hüpoteek hageja omandis olevale kinnisasjale asukohaga XXXXX,

registriosa number XXXXX, summas 14 000 eurot.

Hageja suhtes alustati täitemenetlust, täiteasja nr XXXXXXXXXXXX. Täitemenetluses

soovitakse hageja kinnistu arvel täita laenulepingust tulenevaid Timo Suurmanni kohustusi.

Täitmisteate kohaselt on kostja nõue 14 000 eurot. Sundtäitmine on aga lubamatu, kuna

laenulepingust tulenev nõue on ajatatud ning laenujääk on täitemenetluses sissenõutavast

nõudest väiksem.

Timo Suurmann ei tagastanud laenu kokkulepitud tähtajaks 19. juunil 2017. Timo Suurmann ja

kostja leppisid aga kokku laenu tagastamise ajatamises, so et Timo Suurmann hakkab pärast

laenulepingu tähtaja saabumist tagastama laenu põhiosa igakuiste osamaksetega. Ajatamist

tõendab see, et Timo Suurmann on lepingut nii täitnud ja teinud viimase kahe aasta jooksul

pidevalt osamakseid kostja pangakontole. Intresside tasumises lepiti kokku kuue kuu jooksul.

Intressid pidid olema tasutud hiljemalt 19. juuniks 2017. Laenulepingu tähtaja jooksul tehtud

maksed arvestati seega intresside katteks (175 eurot kuus). Timo Suurmann on seega tagastanud

laenu 5350 eurot. Timo Suurmannil on maksmata 1650 eurot.

Kostja ei ole lisaks tõendanud, et laenulepingu ülesütlemise teatis on Timo Suurmannile kätte

toimetatud. Laenulepingu punkt 4.3 e-kirja kättetoimetamise kohta ei ole seaduslik.

Hageja esitas kohtuistungil viivise vähendamise taotluse. Viivise määr on ebamõistlikult suur.

Timo Suurmann on püüdnud kokkulepet täita. Suur osa laenust on tagastatud. Kostja on jõukas

ja tegeleb oma säästude laenamisega. Kostja on kuue äriühingu juhatuse liige. Lepingupoolte

majanduslik seis on väga erinev. Arvestada tuleks seadusjärgset viivist 8 % aastas.

2. Tartu Maakohus rahuldas 19. augusti 2019. a määrusega hageja hagi tagamise taotluse ja

peatas

kohtutäitur

Sirje

Taela

menetluses

oleva

täitemenetluse

täiteasjas

nr

XXXXXXXXXXXX kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.

3. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

T. Suurmann ja kostja sõlmisid 19. detsembril 2016 laenulepingu. Hageja nõustus 20. detsembri

2016 notariaalselt sõlmitud lepinguga seadma Timo Suurmanni kohustuste tagamiseks hagejale

kuuluvale kinnisasjale, registriosa nr XXXXXXX, hüpoteegi 14 000 eurot ning alluma

hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks kohesele sundtäitmisele. Kostja täitis laenulepingust

tuleneva kohustuse ja andis 20. detsembril 2016 Timo Suurmannile 7000 eurot. Timo

Suurmann kohustus laenu tagastama 19. juuniks 2017. Laenu tähtajaks tagastamata jätmise

korral muutus laenuleping tähtajatuks, intressiks oli 2,5% laenusummast kalendrikuus. Timo

Suurmann ja kostja ei ole laenulepingut muutnud ega laenu tagasimaksete ajatamises kokku

leppinud.

Timo Suurmann täitis intressi maksmise kohustust mõningate viivitustega kuni 2017. aasta

lõpuni. Kostja luges laenulepingu p-de 2.3 ja 2.4 järgi kohustused täidetuks. Laenulepingu

kestuse ajal laekunud ja igakuise intressi summat ületanud makseid käsitab kostja laenu osalise

ennetähtaegse tagastamisena. Timo Suurmann tagastas 2017. aastal laenu 375 eurot.

Timo Suurmannil oli 2018. a märtsi alguseks osaliselt tasumata jaanuaris sissenõutavaks

muutunud intressi makse ja täielikult tasumata veebruaris sissenõutavaks muutunud intressi

makse. Kostja ütles sellest tulenevalt 7. märtsi 2018 teatega laenulepingu erakorraliselt üles.

E-kiri loetakse laenulepingu p 4.3 järgi kättetoimetatuks kirja saatmise päeval. Kõik Timo

Suurmanni kohustused muutusid sissenõutavaks 17. märtsil 2018.

Laenu tagastamata osa jääk oli 17. märtsi 2018. a seisuga 6 625 eurot. Kostja arvestas

20. märtsil 2018 laekunud rahast laenu põhiosa katteks 467 eurot 41 senti. Timo Suurmannil on

laenu tagastamise kohustus seega täitmata summas 6 157 eurot 59 senti.

Timo Suurmann on laenu tagastamise kohustuse täitmisega viivituses 18. märtsist 2018. Pooled

leppisid laenulepingus kokku viivise määras 0,5% laenusummast päevas. Timo Suurmann on

19. septembri 2019. a seisuga laenu tagastamise kohustuse täitmisega viivituses 547 päeva;

täitmisavalduse esitamise seisuga oli viivitus ligikaudu 400 päeva. Viivis on muutunud

sissenõutavaks summas 19 285 eurot. Sellest on tasutud 2755 eurot. Arvestades põhivõla

suurust, on viivise nõue hüpoteegiga tagatud 7842 eurot 41 sendi ulatuses. Viivis ei ole

ebamõistlikult suur. Hüpoteegiga tagatud nõuded ei ole seega rahuldatud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus jättis 12. detsembri 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja tühistas Tartu

Maakohtu 19. augusti 2019. a hagi tagamise määruse kohtuotsuse jõustumisel. Kohus jättis

menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1320

eurot. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja ja kostja sõlmisid 20. detsembril 2016 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu,

mille esemeks oli kinnistu asukohaga XXXXXX maakond. Lepingu p 4.1. järgi tagati

hüpoteegiga kõik hüpoteegipidaja nõuded Timo Suurmanni vastu, mis tulenevad

hüpoteegipidaja ja Timo Suurmanni vahel 19. detsembril 2016. a sõlmitud laenulepingust ning

selle muudatustest ja lisadest, millega ei suurendata hüpoteegiga tagatud nõude võlgniku

vastutust. Timo Suurmann ei tagastanud kostjale laenusummat ja intresse laenulepingus

ettenähtud tähtajaks, so 19. juuniks 2017. Tähtajaline laenuleping muutus laenulepingu punkti

6.3 kohaselt seega tähtajatuks. Timo Suurmann teostas makseid summas 175 eurot

(intressimakse) alates 12. jaanuarist 2017 kuni 19. juunini 2017 igakuiselt. Kuna laenuleping

muutus tähtajatuks kohustus laenusaaja tasuma igakuiselt lepingujärgseid intressimakseid

summas 175 eurot kuus. Laenusaaja tasus pärast lepingu tähtajatuks muutumist igakuiselt

intressimakseid 175 eurot kuus ja osaliselt põhiosamakseid.

Kuna T. Suurmann maksekäitumine muutus 2018. a alguses korratuks, ütles kostja VÕS § 399

lg 1 p 2 ja laenulepingu p 6.4.1 alusel laenulepingu 7. märtsil 2018 erakorraliselt üles.

Laenulepingu p 4.3 kohaselt edastatakse lepingu täitmisega seotud teated e-posti teel lepingus

toodud kontaktandmetel. E-kiri loetakse kättetoimetatuks kirja saatmise päeval. Kohus leidis,

et kuna tegemist on eraisikute vahelise lepinguga, ei ole laenulepingu p 4.3 tüüptingimus,

mistõttu ei hinda kohus sätte kooskõla seadusega (VÕS § 42 lg 1). Kostja teatas 7. märtsi 2018

e-kirjas T. Suurmannile, et ta ütleb seoses T. Suurmanni poolse lepingu rikkumisega

laenulepingu üles ning et kõik laenusaaja seni täitmata kohustused tuleb tasuda hiljemalt

17. märtsil 2018. Maakohus leidis, et laenuleping on 17. märtsil 2018 üles öeldud. Timo

Suurmanni täitmata kohustused muutusid seega sissenõutavaks 18. märtsil 2018.

Hageja ei ole tõendanud, T. Suurmann ja kostja oleksid leppinud kokku laenu tagastamises

osamaksetena. Maksekorraldustest nähtub, et laenusaaja on laenulepingu tähtajatuks

muutumisel jätkanud intressi osamakse suurusele vastavate maksete tegemist, millest on

võimalik järeldada, et laenusaaja sai aru, et ta tasub intressi-, mitte laenumakseid.

Kostja arvestuste kohaselt tasus Timo Suurmann 17. märtsi 2018. a seisuga igakuise intressi

ning põhiosa summas 375 eurot. Lepingu lõppedes oli põhiosa jääk 6625 eurot. Kuivõrd kostja

nõue summas 6625 eurot muutus sissenõutavaks 18. märtsil 2018, hakkas sellest ajast jooksma

ka laenulepingu p 1.4. järgne viivis 0,5% päevas.

Timo Suurmann tasus kostjale 20. märtsil 2018. a 1000 eurot. Viivis kahe päeva eest on 66 eurot

25 senti (33 eurot 125 senti * 2). Timo Suurmanni poolt tasutud 1000 eurost arvestas maakohus

66 eurot 25 senti arvestada viivise katteks ja 933 eurot 75 senti põhinõude katteks. Laenusaaja

võlgnevus oli 20. märtsi 2018 seisuga 5691 eurot 25 senti (6625 - 933 eurot 75 senti).

Põhinõudelt arvestatav viivis on 28 eurot 456 senti päevas (5691 eurot 25 senti * 0,5%).

Hagiavalduse esitamise ajaks oli sissenõutavaks muutnud viivis seega 14 597 eurot 93 senti (28

eurot 456 senti *513 päeva) (21. märts 2018 - 16. august 2019). Timo Suurmann on pärast

laenulepingu ülesütlemist tasunud viivisenõudest 2725 eurot. Timo Suurmannil on hagi

esitamise seisuga tasumata põhivõlg 5691 eurot 25 senti ja viivis 11 872 eurot 93 senti

(14 597 eurot 93 senti - 2725).

Maakohus jättis hageja viivise vähendamise taotluse tähelepanuta. Hüpoteegi seadmise

lepingus on pantija vastutus piiratud hüpoteegisummaga 14 000 eurot ning sundtäitmisel tuleb

viivise suuruse määramisel arvestada tasumata põhivõla suurusega.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Hageja palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Laenuleping allkirjastati notar Tiina Tombergi juures 20. detsembril 2016 samaaegselt

hüpoteegi seadmise lepingu tõestamisega. Laenusaaja sai kostja kontaktid oma tuttava käest.

Kostja oli teada kui isik, kes annab kinnisvara tagatisel laenu. Laenusaaja võttis kostjaga

telefoni teel ühendust. Kostjat huvitas peamiselt vaid sobiva tagatise olemasolu. Kostja leppis

kokku notari aja ja korraldas tehingu. Kostja tõi notarisse valmistrükitud laenulepingu

eksemplarid. Laenulepingu tingimuste üle läbirääkimist ei toimunud. Laenusaaja sai

laenulepingu tingimustega enne allkirjastamist notari juures tutvuda. Hageja ja laenusaaja nägid

kostjat notaris esimest korda ja hageja sai aru, et kostjat huvitas peamiselt see, et hageja

panditav kinnistu oli hüpoteekidest vaba. Hagejale teadolevalt ei räägitud laenulepingu

tingimusi eelnevalt läbi ja laenusaajal ei olnud võimalust neid mõjutada. Laenusaaja sõlmis

laenulepingu tarbijana, saadud laenuraha kulus tal autoremondiks ja olmekulutusteks.

Laenulepingu punkt 6.3 laenulepingu tähtajatuks muutumise kohta on tüüptingimus. See annab

kostjale võimaluse määrata, et laenuleping pikeneb määramata tähtajaks. See on laenusaajat

VÕS § 42 lg 3 p 27 mõttes ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine.

Laenulepingu p. 1.1. kohaselt on laenusumma ja intresside tasumise lõpptähtaeg 19. juuni 2017.

Intresside maksmise osas kehtis seega kokkulepe, et see lõppeb igal juhul 19. juunil 2017.

Laenulepingu p. 6.3. ei näe ette, et kui laenulepingu peaks muutuma tähtajatuks, jätkuks

intresside maksmise kohustus. Lepingu p. 1.3 mainitud lause ei ole seadusega kooskõlas, kuna

intressi ei peaks maksma siis, kus leping ei ole enam kehtiv, kuigi laen võib olla tagastamata.

Kuna pärast 19. juuni 2017 intressi maksmise kohta ei ole kokkulepet, rakendub VÕS § 397

lg 1 II lauses sisalduv eeldus, et laen on alates 19. juunist 2017 antud intressita. Kostja ei saanud

seega, isegi kui laenuleping muutus tähtajatuks, nõuda intresside tasumist pärast 19. juunit

2017. Pärast 19. juunit 2017 teostatud osamaksed on läinud põhivõlgnevuse tasumiseks.

Pärast 19. juunit 2017 oli oht, et laenuandja rakendab lepingus sätestatud viivist. Laenusaaja ja

kostja leppisid pärast tähtaja saabumist kokku laenu tagastamise ajatamises. Seda kinnitab

asjaolu, et Timo Suurmann tasus perioodi juuni 2017 kuni mai 2019 eest regulaarselt

osamakseid. Laenuandja võttis kahe aasta jooksul pärast laenu tähtaja saabumist vastu

igakuiseid osamakseid ja kinnitas seeläbi oma aktsepti nõude ajatamiseks. Laenuandja ei

teatanud, et ta arvestab maksed intresside või viiviste katteks. Laenusaaja tegi laenuandjale

perioodil 2017 2019 osamakseid 5350 eurot (lisaks perioodil detsember 2016 – juuni 2017. a

kokkulepitud intressimaksed).

Laenulepingu p. 4.3 näeb ette, et lepingu täitmisega seotud e-kiri loetakse kättetoimetatuks kirja

saatmise päeval. Tegemist on tüüptingimusega. See paneb teate kättesaamise riski saajale

olenemata sellest, mis on teate sisu. Seaduses on riski jaotus sätestatud erinevalt olenevalt

tahteavalduse sisust. Tüüptingimus ei ole kooskõlas seadusega ja on tühine.

Laenusaajale ei ole laenulepingu ülesütlemise avaldust kätte toimetatud. Hageja on selle

vaidlustanud maakohtu menetluses. Ülesütlemise avaldus muutub kehtivaks selle

kättetoimetamisega. Lähtuda ei saa laenulepingu punktist 4.3, vaid tuleb tuvastada, kas e-kiri

on ka tegelikult adressaadile kätte toimetatud. E-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud

saaja teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik

võimalus sellega tutvuda. Olukorras, kus laenusaaja ei ole majandus- või kutsetegevuses

tegutsev isik, ei saa me eeldada e-kirja kättetoimetamist järgmiseks tööpäevaks, vaid sellisel

juhul peaks saatja küsima meilis kättesaamise kinnitust või esitama kohtule serveri

teenusepakkuja tõendi, et e-kiri on jõudnud adressaadini. Kuna kostja ei esitanud serveri

teenusepakkuja tõendit ega nõudnud e-kirjas kättesaamise kinnitust, kannab kostja riski, et e-

kiri ei ole adressaadini jõudnud. Kohus tuvastas 17. märtsi 2018 e-kirja kättetoimetamise

valesti. Laenuleping on siiani kehtiv. Kehtivat laenulepingut ei saa sundtäitmiseks esitada.

Kostja ei ole tõendanud laenulepingu 6.4.1. aluse olemasolu ja kohus ei ole selles osas

seisukohta võtnud.

Laenulepingu p 1.4. kohaselt on viivisemäär 0,5% päevas. Tegemist on ebamõistlikult

kahjustava tüüptingimusega, arvestades, et laenusaaja on tarbija. Tingimus on tühine.

Hageja ei saa aru, miks kohus jättis hageja taotluse viivise vähendamiseks tähelepanuta.

Hüpoteegi seadmine 14 000 euro ulatuses, ei tähenda, et viivist võiks arvestada üle põhivõla

jäägi kuni hüpoteegisummani. Kohus peab kontrollima, kas viivist on arvestatud praktikas

aktsepteeritud määrani ja kas kostja on tõendanud asjaolusid, mis õigustaksid viivise arvestust

üle põhiosa. Viivist ei saa arvestada põhinõudest rohkem. Viivise maksimaalne suurus saaks

seega olla 5691 eurot 25 senti.

Viivise vähendamine on põhjendatud, kuna viivise määr on ebamõistlikult kõrge (0,5%

päevas), laenusaaja on laenu olulises osas tasunud (koos intressidega ca 6000 euro ulatuses

olukorras, kus kogu laen oli 7000 eurot), laenuandja majanduslik olukord on parem kui

laenusaaja oma. Laenuandja on seotud äriühingutega Pandivere Puit OÜ, Argonfeld OÜ,

Sirome Group OÜ, Pandivere Lihaekspert OÜ, Pandivere Eksport AS ja Miku Kinnistud OÜ.

Laenuandjal neli kinnisasja. Laenusaaja on aga olnud pidevalt tööta ja kindla sissetulekuta,

tema pangakontod on teiste täitemenetluste tõttu arestitud.

6. Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja

esitas kohtuistungil varasemalt esitamata asjaolusid ja väiteid: vaidlusalust laenulepingut tuleb

käsitada tarbijalepinguna, laenulepingut ei ole üles öeldud; laenusaaja ei ole laenulepingu

ülesütlemise teadet kätte saanud; teadete kättetoimetamise kokkulepe on lepingus tühine;

viivise vähendamise taotluse. Hageja ei põhjendanud, miks ta ei esitanud väiteid ja taotlusi

eelmenetluses ega kohtuistungi alguses. Kostja leiab, et maakohus pidanuks jätma hageja

hilinenult esitatud väited tähelepanuta.

Laenu andmine ei ole kostja majandustegevus. Füüsilise isiku poolt teisele füüsilisele isikule

laenu andmist ei saa käsitada laenuandja majandus- või kutsetegevusena. Laenuleping ei ole

tarbijakrediidileping. Tegemist on võrdsete poolte vahel sõlmitud lepinguga, mis sõlmiti

laenusaaja initsiatiivil ja tema poolt läbi kaalutud tingimustel. Kostja ei ole laenulepingu

tingimusi välja töötanud eesmärgiga edaspidi sarnastel tingimustel laenulepinguid sõlmida.

Kostjal ei ole hinnakirja ega ühepoolselt kehtestatud intressimäärasid. Intressi ja viivitusintressi

määrad on lepingusse viidud arvestades poolte huve ja võimalusi. Laenulepingu tingimused

räägiti eelnevalt laenusaajaga läbi. Laenusaaja osavõttu lepingueelsetest läbirääkimistest

kinnitab hageja 9. aprilli 2020. a menetlusdokumendile lisatud laenusaaja e-kiri. Laenulepingu

tingimustega oli võimalus enne allkirjastamist notari juures tutvuda. Laenusaaja oli lepingu

sõlmimist eelnevalt arutanud oma lähikondsega. Kostja ei sundinud laenusaajat millekski.

Hageja ei ole tõendanud, et laenu saamine olnuks tingimata vajalik ning et kostja olnuks

hädavajadusest teadlik ja soovinuks seda ära kasutada. Laenulepingu tingimused ei ole

laenusaajat ebamõistlikult kahjustavad.

Laenulepingu p 6.3 laenulepingu tähtajatuks muutumise kohta on õiguspärane ega kahjusta

laenusaaja huve. VÕS § 42 lg 3 p 27 ei kohaldu, kuna selles on reguleeritud tähtajalisele

lepingule uue tähtaja soovimatut tekitamist. Antud juhul on tegemist vastupidise kokkuleppega.

Tähtaegne leping muutus kokkuleppe kohaselt tähtajatuks.

Hageja ei esitanud hagi alusena väidet, et tal oli laenulepingu alusel intresside tasumise

kohustus üksnes kuni laenulepingu tähtaja saabumiseni. Laenusaaja tegi lepingu tähtajatuna

kehtivuse perioodil kostja kontole makseid selgitusega intress. Laenusaaja konto arestimise ja

sissetulekute varjamise tõttu tegi laenusaaja makseid oma lähedaste kontode kaudu. Ka nendes

maksetes on makse selgitusena viidatud intresside maksmisele. Hageja käsitus lepingu p 6.3

tähendusest lepingu teistele tingimustele ei ole õige. Viidatud tingimusest on võimalik üheselt

aru saada, et sellel on mõju üksnes lepingu p-le 1.1. Intressi tasumise kohustus tuleneb lepingu

p-st 1.3, milles on märgitud, et tegemist on laenuga, millelt tasutakse intresse.

Maakohus märkis õigesti, et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest nähtuks

laenulepingu poolte kokkulepe laenu tagastamises osamaksetega. Lepingu täitmise

vastuvõtmine ei kinnita muu kokkuleppe olemasolu. Kaebuses märgitud maksetest on vaid 5.

detsembri 2017 makse tehtud laenusaaja poolt. Makse summa on intressi kordne (2 x 175).

Makse selgitus on „november, detsember intress”. Laenulepingu kehtivuse ajal tehtud maksest

sissenõutavaks muutunud intressi ületavas osas laekunud summad arvestas kostja laenu katteks.

Laenuleping ülesütlemine oli õiguspärane. Laenuandja ütles lepingu üles laenulepingu p 6.4.1

alusel. Pooled ei vaielnud maakohtus selle üle, et laenusaaja rikkus lepingust tekkinud

maksekohustust. Väide, et kostja ei tõendanud lepingu erakorralise ülesütlemise aluse

olemasolu, on uus. See ei ole õige. Lepingu erakorralise ülesütlemise ajaks olid suures osas

tasumata jaanuari makse ja täielikult tasumata veebruari makse. Mõlema makse tähtpäevast oli

möödunud rohkem kui 15 päeva. Seega esines lepingu p-s 6.4.1 ettenähtud olukord ja kostja oli

õigustatud lepingu üles ütlema. Leping öeldi erakorraliselt üles 7. märtsi 2018 teatega. Pooled

leppisid lepingu p-s 4.3 kokku, et lepinguga seotud teated edastatakse lepingusse märgitud e-

aadressitele ning need loetakse kätte toimetatuks kirja saatmise päeval. Tegemist on eelnevalt

läbi räägitud tingimusega, mida soovis eelkõige laenusaaja. Kostja saatis lepingu ülesütlemise

teate laenusaaja e-aadressile. Teade tuleb seega lugeda kättetoimetatuks.

Pooltel on õigus leppida kokku tõendamise koormuse jaotuses. Kostja leiab, et olukorras, kus

laenusaaja kinnitas lepingule alla kirjutamisega, et talle saadetud e-kirjad loetakse samal päeval

kättetoimetatuks, peab laenusaaja tõendama, et teade ei saanud temani jõuda. Laenusaaja ei ole

sellist väidet aga esitanud. Isegi kui laenuleping ei oleks üles öeldud, oleks sundtäitmine

osaliselt lubatav, so sissenõutavaks muutunud maksete osas. Kui sundtäitmisel hüpoteek

realiseeritakse, on kostjal õigus nõuda müügist saadud raha hoiustamist kuni tagatud kohustuse

sissenõutavaks muutumiseni.

Viivise määras leppisid pooled kokku. Laenusaaja kinnitas, et ei kavatse kohustuse täitmisega

viivitada ning seetõttu ei ole viivise määral tema jaoks mingit tähendust. Juhul, kui viivise määr

osutub ebamõistlikult suureks, rakendatakse lepingus kokkulepitud intressi määra, mitte

seadusjärgse viivitusintressi määra.

Hageja esitas viivise vähendamise taotluse maakohtus asja sisulise arutamise lõpus. Maakohtul

puudus võimalus selle menetlemiseks. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud viivise

vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Hagejal on kohustus taluda sundtäitmist

hüpoteegisumma

ulatuses.

Juhul,

kui

ringkonnakohus

peab

võimalikuks

apellatsioonimenetluses täpsustada viivise suurust, ei vaidlusta kostja viivise nõude

põhjendatust tagastamata laenusummaga võrdses ulatuses, so summas 6 157 eurot 59 senti.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole

otsust olulises ulatuses põhjendanud, maakohus on asja menetlemisel rikkunud

selgitamiskohustust ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (TsMS § 656

lg 1 p 5). Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse

osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.

Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga.

8. Hageja kinnisasjale on kostja kasuks kantud hüpoteek. Hüpoteek tagab hageja ja

T. Suurmanni vahelise 19.detsembri 2016 laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist. Hageja

ja kostja vahelise 20. detsembri 2016 hüpoteegi seadmise leping sisaldas selle kohese

sundtäitmise kokkulepet hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes.

Hüpoteek annab pandiõigusena hüpoteegipidajale õiguse rahuldada hüpoteegiga tagatud nõue

koormatud kinnisasja arvel (AÕS § 276 lg 1, § 325 lg 1, § 352 lg 1). Kostja on esitanud

kohtutäiturile avalduse täitemenetluse alustamiseks.

9. Hageja on esitanud kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude. Hagiavalduse

kohaselt on hüpoteegiga tagatud nõue ajatatud ja sissenõudmiseks esitatud nõue on kordades

suurem, kui tegelik laenujääk, laen on kostjale suures osas tagastatud osamaksetena.

Praegusel juhul ei ole täitemenetlus suunatud mitte kinnisasja omanikult kui isiklikult

võlgnikult võla sissenõudmisele, vaid täitmine seisneb koormatud kinnisasja võõrandamises ja

nõude rahuldamises kinnisasja müügist saadu arvel. Maakohus on õigesti tuginenud

TMS § 221 lg-le 11, mille kohaselt saab võlgnik muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul,

iseäranis TMS§ 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude

olemasolule ja kehtivusele.

Kooskõlas asjaõigusseaduse § 279 lg-s 7 sätestatuga võib kinnistu omanik, kes ei ole võlgnik,

esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või

käendaja, ning esitada vastuväiteid ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Seega võib

hageja esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vastuväiteid nii laenulepingust

tuleneva nõude kui ka selle tagatiseks antud hüpoteegi seadmise lepingu kohta (vt ka

Riigikohtu 7. novembri 2018. määrus tsiviilasjas nr 2-18-2982, p 14).

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole menetluses selgitanud välja nende hageja

väidete õigusliku alusega seonduvaid asjaolusid, mis puudutavad T. Suurmannni ja kostja

vahelist laenulepingut.

10. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust leides, et eraisikute vaheline leping

(kostja ja T. Suurmanni vaheline laenuleping) ei saa olla tüüptingimustel sõlmitud leping.

Tüüptingimuseks loetakse VÕS § 35 lg 1 järgi lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud

ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole

suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Tüüptingimuste

reguleerimisala ei ole subjektiliselt määratletud, samuti ei sõltu regulatsiooni kohaldamine

sellest, kui palju kordi on tingimusi eelnevalt kasutatud. Kui pooltevaheline leping vastab

väliste tunnuste järgi tüüptingimustega lepingu tunnustele (täideti eelnevalt valmisolnud

lepingus vaid tühikud laenusumma, tagastamise tähtaeg jms kohta), kehtib seaduse kohaselt

eeldus, et tegemist on tüüptingimustega (vt Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud

väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 35, p 4.1.1jj).

Ekslik on kostja seisukoht, mille kohaselt on tuginenud tüüptingimuste regulatsioonile hilinenult.

Sundtäitmise aluseks on hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamine. Esmalt märgib

ringkonnakohus, et Riigikohus on korduvalt leidnud, et tüüptingimuste võimalikku kasutamist

tuleb õiguse kohaldamisena kontrollida põhimõtteliselt iga tarbijaga ning majandus- ja

kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (vt nt

Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 32). Hageja on maakohtu

29. oktoobri 2019 kohtuistungil toonud esile ka asjaolud (mh viidanud sellele, et hageja on

saanud tarbijakrediiti), mis oleksid pidanud maakohtu tähelepanu juhtima laenulepingu

sõlmimisega seotud asjaolude väljaselgitamise kohustusele, et kaaluda tüüptingimuste

regulatsiooni kohaldumist. Õiguse kohaldamine on kohtu otsustada (TsMS § 436 lg 7 ja § 438

lg 1 esimene lause). Menetluses ei ole esitatud ühtegi väidet selle kohta, et T. Suurmanni ei oleks

tarbija VÕS § 1 lg 5 mõttes, seega pidi kohus kontrollima tüüptingimuste kasutamist omal

algatusel.

Kostja väited, mille kohaselt tuleks eristada hageja tuginemist hagiavalduses üksnes ajatamise

kokkuleppele, mille tõttu ei tule tüüptingimuste regulatsioon kohaldamisele, ei ole seega

õiguslikult põhjendatud.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et maakohtu menetlusest ei ole aru saada, millal eelmenetlus

lõppes, seega oli hagejal õigus ka kohtuistungil esitada hagiavalduses nimetamata nõudega

seotud asjaolusid ja väiteid. Maakohus ei märkinud, et hageja istungil esitatud väited on

hilinenud. Asjaolu, et maakohus analüüsis neid osaliselt lahendis (nt lepingu p 4.3 vastuolu

seadusega), viitab sellele, et maakohus ei pidanud väiteid hilinenuks või otsustas neid sellele

vaatamata TsMS § 331 lg 1 alusel menetleda. Hageja istungil esitatud väidete kõrvale jätmine

ei ole seega põhjendatud.

Ekslik on kostja seisukoht, mille kohaselt välistab tüüptingimuste regulatsiooni kohaldumise

see, kui kostjal ei ole hinnakirja ega ühepoolselt kehtestatud intressimäärasid. VÕS § 42 lg 2

alusel ei saaks hinnata intressi kui tasu suurust krediidi eest niikuinii ebamõistliku

tüüptingimusena (vt Riigikohtu 12. novembri 2014. a. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14, p

18).

Kostja väitel on laenulepingu tingimused eelnevalt laenusaajale saadetud. Nimetatu ei välista

aga tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamist, vastupidi VÕS § 37 lg 1 järgi saavad

tüüptingimused lepingu osaks siis, kui teisel poolel oli võimalus nende sisust teada saada.

11. Kui maakohus jõuab asja uuel läbivaatamisel seisukohale, et laenuleping kostja ja

T. Suurmanni vahel oli sõlmitud tüüptingimustel, tuleb tal anda hinnang selle sätete

kehtivusele. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustavad eelkõige

VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimused.

Maakohtul tuleb asja uuel menetlemisel kontrollida, kas ja millisest ajahetkest on leping kostja

poolt kehtivalt üles öeldud. Hageja on maakohtu istungil tuginenud laenulepingu p-le 4.3.

leides, et laenulepingu ülesütlemist kirja teel ei ole näinud ei hageja ega ka tema poeg.

Pooled on laenulepingu p-s 4.3 leppinud kokku tahteavalduste edastamise korras nii, et lepingu

täitmisega seotud tahteavaldused edastatakse e-posti teel lepingus toodud kontaktandmetel.

E- kiri loetakse kättetoimetatuks kirja saatmise päeval. Kui nimetatud kokkulepe on

tüüptingimus, siis tuleb asja lahendamisel arvestada VÕS § 42 lg 3 p-s 35 sätestatut. Maakohus

peab võrdlema poolte lepingus ja seaduses (TsÜS § 69) sätestatud tahteavalduse

kättetoimetamise korda (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p

12) ja hindama selle riski jaotust. Maakohtul tuleb võtta seisukoht selles, kas laenulepingu p 4.3.

kaldub T. Suurmanni kahjuks kättesaamise riski panemise osas kõrvale TsÜS § 69 lg-s 3

sätestatust, olles seega T. Suurmanni ebamõistlikult kahjustav.

12. Maakohtul tuleb asja uuel menetlemisel anda hinnang laenulepingus kokkulepitud viivise

määra suhtes, mis lepingu maksetähtaja ületamisel on 0,5% kogu laenusummast päevas. Hageja

on ebamõistlikult kõrgele viivisemäärale ka maakohtu istungil tuginenud. Riigikohus on

mitmetes lahendites leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata

tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär

ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17).

13. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu hageja väitele, et laenuleping kostja ja T. Suurmanni

vahel võib olla tarbijakrediidileping. Ringkonnakohus nõustub hageja väidetega. Vaidlust ei

ole selles, et laenuleping on sõlmitud füüsiliste isikute vahel. Riigikohus on

30. septembri 2014. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14 p-s 16 leidnud, et selleks, et teha

kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb

kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus.

Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid

ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- ja kutsetegevusele võib viidata näiteks see, kui

laenu on antud pikema perioodi jooksul mitmetele isikutele, samuti see, kui füüsiline isik, kes

laenu annab, on teatud piirkonnas teadaolev isik, kellelt on vajadusel võimalik (tasu eest) laenu

saada. Maakohtul tuleb asja uuel menetlemisel selgitada välja, kas T. Suurmanni ja kostja

vahelisele laenulepingule tuleks kohaldada tarbijakrediidi sätteid. Kui maakohus jõuab

järeldusele, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga, siis tuleb kohtul võtta seisukoht

laenulepingu täitmiseks tehtud maksete kohta, eelkõige arvestades VÕS § 415 lg-s 2 sätestatut.

14. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus ringkonnakohtu hinnangul asja lahendamiseks

olulised asjaolud välja selgitamata. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda pooltele

võimalus oma väiteid tõendada. Pooled on ringkonnakohtule esitanud taotlusi tõendite

kogumiseks ja tõendite vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus jätab nimetatud taotluste lahendamise

maakohtu otsustada.

15. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu

otsustada (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke