3-19-1421/58 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. mai 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1421

Haldusasi

OSAÜHINGU

EHITUSTEHNIKA

kaebus

Maksu-

ja

Tolliameti 02.07.2019 maksuotsuse nr 12.2-3/041376-59

tühistamiseks

ja

26.08.2019

otsuse

nr

8-3.1/26205

tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks

tagastada OSAÜHINGÜ EHITUSTEHNIKA tasutud intress

67 782,31 eurot, Maksu- ja Tolliameti 09.10.2019 korralduse

nr 13-11/555248 tühistamiseks; Maksu- ja Tolliameti toimingu

õigusvastasuse tuvastamiseks, millega loeti OSAÜHINGU

EHITUSTEHNIKA poolt 10.09.2019 tehtud maksega summas

13 886,67 eurot täidetuks muud rahalised kohustused kui

need, mis tulenesid 2019. a augusti TSD-st; haldusakti

tühistamiseks, alternatiivselt MTA toimingu õigusvastasuse

tuvastamiseks,

millega

arvestati

OSAÜHINGU

EHITUSTEHNIKA 2019. a augusti TSD lisa 6 alusel

tasumisele tulumaks summas 11 457,36 eurot, Maksu- ja

Tolliameti

kohustamiseks

tagastada

OSAÜHINGULE

EHITUSTEHNIKA tasutud tulumaks 11 457,36 eurot,

alternatiivselt keelata vastavas osas tulumaksukohustuse

täitmine;

MTA

kohustamiseks

tagastada

OSAÜHINGULE

EHITUSTEHNIKA 2019. a augusti TSD lisa 6 alusel tasutud

tulumaks summas 50 eurot

Menetlusosalised

Kaebaja – OSAÜHING EHITUSTEHNIKA, esindajad

vandeadvokaat Indrek Kukk ja vandeadvokaat Priit Lätt

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Aiki Meister

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Eelistungil 07.11.2019, kohtuistungil 04.03.2020 ja 05.03.2020

ning kirjalikus menetluses

1. Tühistada Maksu- ja Tolliameti 09.10.2019 korraldus nr

13-11/55248 erijuhtude tulumaksu osas summas 98,88

eurot.

2. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Mõista Maksu- ja Tolliametilt välja OSAÜHINGU

EHITUSTEHNIKA kasuks menetluskulu 100 eurot.

Jätta Maksu-ja Tolliameti menetluskulud tema enda

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud

apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 sedastab, et kohtule esitatavad avaldused tuleb sõnastada

võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada

menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MAKSUMENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (edaspidi: MTA) koostas 22.01.2019 OSAÜHINGULE EHITUSTEHNIKA

(edaspidi ka: kaebaja) kontrollakti nr 12.2-3/041376-57 (edaspidi: KA). MTA kontrollis kaebaja

augusti, septembri ja oktoobri 2017 tagastusnõuete ning perioodi oktoobrist 2016 kuni oktoobrini

2017 käibedeklaratsioonides ja tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja

töötuskindlustusmaksete deklaratsioonides deklareeritud andmete õigsust. Kaebaja esindaja antud

seletuste ja esitatud dokumentide kohaselt rentis kaebaja kontrollitud maksustamisperioodil Edinet

Partner OÜ-lt (registrikood 11957818, pankrotis, edaspidi: Edinet) tööjõudu ning soetas töötamise

registri pidamise ja sekretäriteenust. Tehingute tõestamiseks esitas kaebaja MTA-le mh Edineti nimel

kontrollitaval maksustamisperioodil väljastatud 75 arvet.

2. MTA tuvastas kontrolli tulemusel, et: 1) kontrollitud maksustamisperioodil olid Edineti töötajad

tegelikult kaebaja töötajad; 2) kaebaja ei saanud Edinetilt tööjõurenditeenust; 3) kaebaja ei saanud

Edinetilt töötamise registri pidamise ja sekretäriteenust. Seetõttu lasus kaebajal kohustus kajastada

oma perioodi oktoobrist 2016 kuni oktoobrini 2017 deklaratsioonides töötajatele deklareeritud

töötasud ning kinni pidada ja tasuda nende töötajate töötasudelt arvestatud maksud ja maksed. Edinet

kajastas deklaratsioonides kontrollitud maksustamisperioodil kokku kaebaja töötajatele: 1)

tulumaksuga maksustatavaid väljamakseid summas 725 495,77 eurot ja tulumaksu sellelt summalt

113 554,27 eurot; 2) sotsiaalmaksuga maksustatavaid väljamakseid summas 715 907,11 eurot ja

sotsiaalmaksu sellelt summalt 244 367,66 eurot; 3) kogumispensionide makseid summas 9585,34

eurot ning 4) töötuskindlustuse makseid summas 16 591,65 eurot. Kaebajal puudus õigus kajastada

oma oktoobrist 2016 kuni oktoobrini 2017 deklaratsioonides sisendkäibemaksu hulgas Edineti nimel

kaebajale väljastatud arvetel märgitud käibemaksu summas 193 064,40 eurot.

3. MTA hinnangul oli Edinet kaebaja kontrolli all olev majandustegevuseta äriühing, kuna:

1) Edineti rahaga seotud otsused tegi kaebaja;

2) töötajad olid seisukohal, et Edinet ei olnud reaalselt tegutsev iseseisev äriühing;

3) töötajad olid seisukohal, et Edinet ja kaebaja on üks ja sama äriühing, mille omanik ja juht on

E.R.;

4) Edineti juhatuse liige K.N. oli variisik;

5) töötajad ei teadnud K.N.e üldse või teadsid teda kui kaebaja töötajat;

6) mõned töötajad teadsid, et K.N. on Edineti juhatuse liige, kuid nad ei osanud öelda, millega K.N.

tegeles;

7) kaks töötajat andsid seletused, millega soovisid jätta muljet, justkui oleks K.N. olnud Edineti

tegelik juht;

8) Edinet ei maksnud kaebajale kui kontori omanikule renti ega tasunud kommunaalkulude eest;

9) kaebaja osaniku T.V. poeg V.V. oli Edinetti tööle vormistatud veebilehe koordinaatorina, kuigi

Edinetil puudus koduleht;

10) kaebaja registreeris osa töötajaid vastavalt vajadusele ka enda töötajatena;

11) Edinet ei astunud konkreetseid samme, et kaebajalt võlgu olevat summat välja nõuda;

12) esimesed kraanajuhid, elektrikud ja monteerijad, kes Edinetti registreeriti, olid eelnevalt kaebaja

töötajad;

13) töötajad olid seisukohal, et Edinet ja kaebaja on sama ettevõte;

14) töötajad pidasid oma tööandjaks kaebajat;

15) töölepingu numbrite järgi olid töötajad tööle võetud kaebaja heaks töötama;

16) osa töötajaid võttis tööle E.R.;

17) töötajad ei teadnud, et nad on renditööjõud;

18) osa töötajaid teadsid, et nad on renditööjõud, kuna olid seda teistelt töötajatelt kuulnud või olid

ise töölepingut lugenud;

19) kaebaja registreeris vastavalt vajadusele osa Edinetti registreeritud töötajaid enda töötajatena;

20) töötajate töötasu suuruse otsustas ja andis töötajatele teada kaebaja;

21) kaebaja hoidis oma töötajad Edinetis seetõttu, et vältida tööjõuga seotud riske ja kohustusi;

22) kaebaja andis töötajale Töötukassale edastamiseks garantiikirja, millega lubas enda juurde tööle

võtta;

23) kaebaja tasus kõik O. S. seotud tööjõukulud ning Edinet ei küsinud tema eest 32 eurot kuus;

24) kraanadispetšer V. F. oli kohustatud jagama infot kaebaja finantsjuhile ja osalema ka juhatuse

koosolekutel;

25) vahetult enne Edineti maksuvõlgade tekkimist planeeriti töötajate üleviimist uude äriühingusse;

26) vahetult enne Edineti pankroti väljakuulutamist viidi töötajad üle uutesse äriühingutesse;

27) töötajad, keda kaebaja väidetavalt rentis, olid kaebaja enda töötajad;

28) Edinetilt väidetavalt saadud renditööjõu teenus ei vastanud renditööjõu teenuse tingimustele;

29) Edinetil puudus tööjõurendi hinnakiri ning Edineti nimel kaebajale esitatud arvetel kajastatud

summad sõltusid otseselt töötajate töötasudest;

30) töötajate registri pidamise ja sekretäriteenust osutanud töötajad olid tegelikult kaebaja töötajad;

31) puudusid leping ja hinnakiri Edineti poolt kaebajale väidetavalt osutatud bürooteenuste kohta;

32) Edineti nimel kaebaja bürooteenuste eest esitatud arved ei vasta nõuetele.

4. MTA nõudis 02.07.2019 maksuotsusega nr 12.2-3/041376-59 (edaspidi: MO) kaebajalt tagasi

ettemaksukontole täidetud 2017. aasta augusti ja septembrikuu enammaksed summas 63 045,86

eurot (p 1); nõudis tagasi ettemaksukontole täidetud oktoobri ja novembri 2016 ning jaanuarist kuni

juulini 2017 tagastusnõuded summas 130 018,54 eurot (p 2); kohustas kaebajat tasuma

maksusummat 514 117, 46 eurot (p 3). KA on maksuotsuse lahutamatu osa. Kaebaja esitas KA-le

vastuväited, millele MTA MO-s vastas.

5. Kaebaja esitas 25.07.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 02.07.2019 maksuotsuse nr

12.2-3/041376-59 tühistamiseks (haldusasi nr 3-19-1421).

6. Kaebaja esitas 23.08.2019 MTA-le taotluse tekkinud enammakse 9270,94 euro tagastamiseks.

7. MTA otsustas 26.08.2019 otsusega nr 8-3.1/26205 jätta kaebaja tagastusnõude rahuldamata (p 1)

ja tasaarvestas tagastusnõude summa maksukohustuslase rahaliste nõuetega (p 2). Sama otsusega

esitas MTA intressinõude summas 128 340,67 eurot.

8. Tallinna Halduskohtule saabus 05.09.2019 kaebaja kaebus MTA 26.08.2019 otsuse nr 8-3.1/26205

tühistamiseks ning MTA kohustamiseks tagastada kaebaja tasutud intress 45 829,43 eurot (haldusasi

nr 3-19-1694).

9. Kohus liitis 10.09.2019 määrusega haldusasjad nr 3-19-1421 ja 3-19-1694 ühte menetlusse

haldusasjaks 3-19-1421.

10. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27.09.2019 kaebaja määruskaebuse osaliselt ja peatas MTA

26.08.2019 otsuse nr 8-3.1/262053 täitmise alates 27.09.2019 selliselt, et MTA-l on lubatud teostada

maksukorralduse seaduse (MKS) § 130 lg 1 p-des 1, 2 ja 5 nimetatud täitetoiminguid ning keelas

MTA-l 26.08.2019 otsusest tuleneva intressivõla avaldamise määruse tegemise aja (27.09.2019)

jäägi ulatuses.

11. MTA andis 09.10.2019 korraldusega nr 13-11/555248 kaebajale kümme päeva maksuvõlaks

oleva 13 886, 67 tasumiseks.

12. Kaebaja ja STUWE Service OÜ esitasid 09.10.2019 kohtule kaebuse järgmiste nõuetega:

tuvastada MTA toimingu õigusvastasus, millega loeti kaebaja poolt 10.09.2019 maksega summas

13 886,67 eurot täidetuks muud rahalised kohustused kui need, mis tulenesid 2019. a augusti TSD-

st; tühistada haldusakt, alternatiivselt tuvastada MTA toimingu õigusvastasus, millega arvestati

kaebaja 2019. a augusti TSD lisa 6 alusel tasumisele tulumaks summas 11 457,36 eurot; kohustada

MTA-d tagastama kaebaja 2019. augusti TSD lisa 6 alusel tasutud tulumaks summas 11 457,36 eurot,

alternatiivselt keelata vastavas osas tulumaksukohustuse täitmine (haldusasi nr 3-19-1891).

13. Kohus liitis 16.10.2019 määrusega haldusasjad nr 3-19-1421 ja 3-19-1891 ühte menetlusse

haldusasjaks 3-19-1421.

14. Kohus jättis 07.11.2019 määrusega STUWE Service OÜ kaebuse läbi vaatamata.

KAEBUS JA NÕUE

16. Kaebaja taotlused on:

1) tühistada MTA 02.07.2019 maksuotsus nr 12.2-3/041376-59;

2) tühistada MTA 26.08.2019 otsus nr 8-3.1/26205 ning kohustada MTA-d tagastama kaebaja poolt

tasutud intress summas 67 782,31 eurot;

3) tuvastada MTA toimingu, millega loeti kaebaja poolt 10.09.2019 maksega summas 13 886,67

eurot täidetuks muud rahalised kohustused kui need, mis tulenesid 2019.a augusti TSD-st (s.o

erijuhtude tulumaks 98,88 eurot, kinnipeetud tulumaks 4651,31 eurot, kogumispensioni makse

463,62 eurot, sotsiaalmaks 8096,94 eurot, töötuskindlustusmakse 575,92 eurot), õigusvastasus;

4) tühistada haldusakt, alternatiivselt tuvastada MTA toimingu õigusvastasus, millega arvestati

kaebaja 2019. a augusti TSD lisa 6 alusel tasumisele tulumaks 11 457,36 eurot;

5) kohustada MTA-d tagastama kaebajale 2019. augusti TSD lisa 6 alusel tasutud tulumaks

11 457,36 eurot, alternatiivselt keelata vastavas osas tulumaksukohustuse täitmine;

6) jätta asja lahendamisel kohaldamata tulumaksuseaduse (TuMS) § 34 p 3 ja § 51 lg 2 p 1 vastuolu

tõttu põhiseadusega. Tunnistada tulumaksuseaduse § 34 p 3 ja § 51 lg 2 p 1 põhiseadusega vastuolus

olevaks osas, mille kohaselt tasub residendist äriühing tulumaksu maksukorralduse seaduse alusel

tasutud intressilt;

7) Mõista MTA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu.

Kaebus MTA 02.07.2019 maksuotsuse nr 12.2- 3/041376-59 tühistamiseks ja 26.08.2019

otsuse nr 8- 3.1/26205 tühistamiseks

17. Kaebaja asutati 2003. aastal. Kaebaja põhitegevuseks on tornkraanade ja muu tehnika rent.

Kaebaja tütarettevõtjatena kuuluvad kontserni Viking Cranes UAB, Viking Cranes Logistics OÜ,

Viking Cranes SIA ja Sveriges KranRent AB. 2017. a oli kontserni netokäive kokku 15,2 miljonit

eurot, millest kraanade rent moodustas 73% ja logistikateenuse osutamine 22%. Kaebaja

majandustegevus on olnud tihedalt seotud Marsalis grupi äriühingutega, s.o Marsalis Metall OÜ-ga

(edaspidi: Marsalis Metall) ja Marsalis Element OÜ-ga (edaspidi: Marsalis Element), mille

tegevusvaldkonnad olid/on järgmised:

1) Marsalis Metall – teraskonstruktsioonide tootmine ja paigaldus, 100% eksport Soome, Rootsi,

Norrasse, Belgiasse ja Venemaale (müügitulu 2016. a 25,6 miljonit eurot);

2) Marsalis Element – betoonelementide tootmine Loksal, 90% eksport Rootsi, 10% Eestisse

(müügitulu 2016. a 4,1 miljonit eurot, 2017. a 3,6 miljonit eurot, 2018. a 6,1 miljonit eurot). Ülevaate

Marsalis Metalli ja Marsalis Elemendi majandustegevusest Loksal annab Loksa Linnavalitsuse

26.04.2017 pöördumine peaminister Jüri Ratase ja rahandusminister Sven Sesteri poole (17.01.2020

lisa 1).

18. Kaebaja töötajate arv on alates 2011. aastast püsinud valdavalt alla 20 (2011. a – 8 töötajat, 2012.

a – 10, 2013. a – 11, 2014. a – 8, 2015. a – 26, 2016. a – 51, 2017. a – 52). Olulises osas on kaebaja

kasutanud renditööjõudu, sest see võimaldas tööjõudu kontsernisiseselt paremini juhtida ja kasutada.

19. Lepingud renditööjõu vahendamiseks on kaebajal ning teistel kontserni- ja seotud ettevõtjatel

olnud mitme tööjõurenditeenust pakkuva ettevõtjaga, sh järgmistega: Edinet, Flens Byggmaskiner

AB15, S. Jansen Bygg & Maskin AB16, SIA Viking Cranes OÜ ja UAB Viking Cranes. Koostöö on

kõige tihedam olnud Edinetiga, kes on pakkunud tööjõurendi teenust ka teistele kontserni- ja seotud

ettevõtjatele, sh Marsalis Metallile, Marsalis Elemendile ja Viking Cranes Logisticsile. Viimastega

on kaebajal olnud ajalooliselt tihedad koostöösuhted. Töötajate ajutise registreerimise kaebaja

juurde tingisid Rootsis kehtivad regulatsioonid. Olulise osa kaebaja käibest ongi moodustanud

tehingud seotud osapooltega, s.o äriühingutega Marsalis Metall, Marsalis Element ja Marsalis

Holding OÜ (müük 2016. a 5 364 445 eurot, müük 2014. a 4 752 150 eurot).

20. Seetõttu mõjutasid kaebaja majandustegevust väga negatiivselt Marsalis Metalli makseraskused

ning viimaks pankrot, mille tõttu jäi kaebajal laekumata arveid enam kui 2 miljoni euro ulatuses.

2016. tekkisid Marsalis Metallil probleemid suuremahulise laevaehituse töövõtulepingu täitmisega.

2016. a alustas Marsalis Metall läbirääkimisi Vene Föderatsiooni äriühinguga Baltic Shipyard Ltd

laevaehituse töövõtulepingu sõlmimiseks kogumaksumusega 4 861 202 eurot. Töövõtulepingust

tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks pidi Nordea Bank AB Eesti filiaal (Nordea) väljastama

ettemaksu garantiikirja, kuid selle väljastamise eeltingimuseks oli põhilepingu (s.o laevaehituse

töövõtulepingu) sõlmimine. 29.08.2016 allkirjastas Marsalis Metall laevaehituse töövõtulepingu

ning edastas Nordeale ettemaksuarve summas 1 458 360,60 eurot. Töövõtulepingust tulenevate

kohustuste täitmiseks oli Marsalis Metall omakorda sõlminud lepingud kolmandate isikutega.

28.09.2016 sai Marsalis Metall Nordealt ootamatu teate, et nad ei väljasta garantiikirja, mille oli

Marsalis Metall eelnevalt tellijaga kooskõlastanud. Laevaehituse töövõtulepingu täitmisest ei olnud

aga enam võimalik taganeda. Kuuldused Nordea poolt garantiikirja väljastamata jätmisest levisid

kiiresti, mille tulemusena mitmed alltöövõtjad ja tarnijad keeldusid müümast teenuseid ja materjale

tavapäraste maksetingimustega, mistõttu pidi Marsalis Metall asuma lepingut täitma omavahenditest.

Tekkis käibevahendite defitsiit ning probleemid materjali ja teenuste soetamisega, mis omakorda

tingis tarnetega hilinemise. Selle tulemusena jäi Marsalis Metall hiljaks tootmisega, millega

kaasnesid omakorda täiendavad kulud ja kahjud. Tekkinud olukorras keeldusid pangad ka teistele

suurematele lepingutele garantiide väljastamisest (mis pidid tagama ehitusgarantii täitmist tellijale)

ning vastavad rahalised vahendid suurusjärgus 10% lepingute maksumusest tuli leida Marsalis

Metallil endal. Need summad, suurusjärgus 1 230 000 eurot, on tänaseni tagastamata.

21. 16.01.2018 määrusega rahuldas Tallinna Halduskohus MTA taotluse, millele järgnevalt arestis

MTA Marsalis Metall OÜ ettemaksukonto 1 871 694,43 euro ulatuses, mis süvendas veelgi

käibevahendite defitsiiti ja raskendas Marsalis Metallil lepingute täitmist. Seisuga 12.01.2018 oli

MTA-l rahuldamata Marsalis Metalli 2017. a novembrikuu KMD-ga 21.12.2017 esitatud

tagastusnõue summas 161 206,60 eurot. Kontrollimisel olevate 2017. a augusti, septembri ja oktoobri

tagastusnõuete summa oli tolleks hetkeks kokku 626 909,78 eurot. Seisuga 31.01.2018 oli Marsalis

Metalli ettemaksukontol blokeeritud raha, mida ta ei saanud majandustegevuses kasutada, kokku

1 024 306 eurot (vt eriarvamuse lisa 5) ning juuliks 2018 juba kokku 1 413 534,54 eurot (vt

eriarvamuse lisa 6). See välistas majandustegevusega jätkamise. Ajutine pankrotihaldur peab seda

Marsalis Metalli maksejõuetuse tekkimise üheks põhjuseks.

22. 6.02.2019 esitas Marsalis Metalli pankrotihaldur kuriteokaebuse kriminaalmenetluse

alustamiseks M. T. ning kaasaaitajana J. T., I. K., I. M., E. E. ja N. K. suhtes. Marsalis Metall

tuvastas, et M. T. juhtimisel omastati Marsalis Metallile kuuluvat vara ning sellest on Marsalis

Metallile tekkinud ulatuslik varaline kahju. Kuigi kahjude täpne suurus on veel väljaselgitamisel, on

täna selge, et toimepandud õigusvastased teod halvendasid veelgi Marsalis Metalli maksevõimet ning

seeläbi ka tema koostööpartnerite maksevõimet kolmandate isikute, sh Edineti ees.

23. Asjaolu, et just nimelt Marsalis Metalli makseraskused tingisid kaebaja poolt Edinetile võlgu

jäämise, on leidnud kinnitust ka teises paralleelselt aset leidnud maksumenetluses. Viking Cranes

Logistics OÜ-le 04.12.2019 tehtud maksuotsuses nr 12.2-3/044576-21 on MTA kinnitanud: „On

selge, et samad asjaolud, mis viisid Marsalis Metall OÜ pankrotimenetluse alustamiseni, tingisid ka

Edinet Partner OÜ kaudu deklareeritud riiklike maksude ja maksete tasumata jätmise, millega

omakorda kaasnes Edinet Partner OÜ pankrot“. Eelnev kinnitab, et ka MTA ise ei pea oma hüpoteesi

„maksude tasumisest kõrvale hoidmise skeemist“ tõsiseltvõetavaks ning tegemist on üksnes

menetlusliku konstruktsiooniga omistamaks Edineti maksuvõlgnevust tema koostööpartneritele.

24. 18.01.2018 kuulutas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-17-18068 välja E-Profiili pankroti.

Kaebaja nõuet tunnustati osaliselt, s.o summas 122 901,07 eurot. Arvestades E-Profiili

pankrotimenetluses esitatud nõuete kogusummat (kaebaja võimalik jaotis oleks olnud 0,2%) ning

pankrotivara moodustamise vähest perspektiivi, ei pidanud kaebaja mõistlikuks nõude osalist

tunnustamata jätmist vaidlustada. 122 901 euro ulatuses on nõue tunnustatud. Ka see kahju vähendas

kaebaja maksevõimet.

25. Vältimaks makseraskuste süvenemist ja Marsalis Metalli alalist maksejõuetust, osutasid kaebaja

ja ka teised kontserni- ja sidusettevõtjad Marsalis Metallile teenuseid ilma, et neile oleks laekunud

osutatud teenuste eest tasu. Samuti osaleti suures mahus Marsalis Metalli kulude kandmises.

Ühtekokku on kaebajal ja teistel kontserniettevõtjatel nõudeid Marsalis Metalli vastu tasumata arvete

ja tehtud kulutuste näol vähemalt 5 033 920,96 euro ulatuses. Sellekohased nõudeavaldused on

esitatud ka Marsalis Metalli pankrotimenetluses.

26. Ei ole õige väide, et Edinet ei astunud konkreetseid samme kaebajalt võla sissenõudmiseks. Veel

2017. a pidas kaebaja Marsalis Metalli makseraskusi ajutisteks ja seetõttu ületatavateks. Marsalis

Metalli ajutine haldur on märkinud, et siis püsiva maksejõuetuse tekkimises on oma roll MTA-l

endal, kui MTA taotluse alusel arestiti Marsalis Metalli ettemaksukontod 1 871 694 euro ulatuses.

Kaebajal puudusid likviidsed varad koguvõlgnevuse kustutamiseks. Kaebaja võlgnevuse jääk

Edineti ees on 320 436,05 eurot – see summa on ligikaudu kümme korda väiksem summast, mille

jäid kaebajale võlgu Marsalis Metall ja E-Profiil. Seega on alusetu väita, et Edinet ei astunud

konkreetseid samme selleks, et võlgnevust sisse nõuda. Maksuotsuse p-s 3.14 ei ole MTA toonud

välja ühtegi tõsiseltvõetavat alternatiivi selle kohta, kuidas oleks olnud mõeldav Edineti ees

võlgnevuse likvideerimine. 31.10.2017 leppisid Marsalis Metall, Marsalis Element, Viking Cranes

Logistics OÜ ja kaebaja Edinetiga kokku maksegraafikus tekkinud võlgnevuste ajatamiseks. Kõik

eelnimetatud äriühingud asusid ka maksegraafikut täitma. Lühikese perioodi jooksul tehti makseid

Edinetiga sõlmitud maksegraafikute täitmiseks kokku summas 68 879,60 eurot, sh on kaebaja täitnud

veel pärast Edineti pankrotistumist viimasega 31.10.2017 sõlmitud maksegraafikut 49 000 euro

ulatuses. Edinet on tegelenud võla sissenõudmisega nii enne kui ka pärast pankroti välja kuulutamist.

Edineti pankrotihaldur on esitanud 01.02.2018 kaebajale ja teistele tööjõurenditeenuse klientidele

sissenõudmise teated.

27. Maksegraafiku täitmine on praegusel juhul välistatud MTA enda tegevuse tõttu, kelle huvides ei

ole see, et maksed laekuksid Edineti pankrotipessa. Nimelt on Edineti pankrotimenetluses

tunnustatud nõudeid kokku 2 295 233,37 euro ulatuses, millest: 1) MTA tunnustatud nõue on

1 691 421,94 eurot, s.o 73,69% tunnustatud nõuete kogusummast; 2) Soome Töötuskindlustuse fondi

tunnustatud nõue on 3931,98 eurot, s.o 0,21% tunnustatud nõuete kogusummast; 3) Helsingin

Ulosottovirasto (kohtutäitur) tunnustatud nõue on 10 808,42 eurot, s.o 0,47% tunnustatud nõuete

kogusummast; 4) Edineti töötajate tunnustatud nõuded on 589 071,03 eurot, s.o 25,66% tunnustatud

nõuete kogusummast. Suuruselt teiseks võlausaldajate grupiks on Edineti töötajad, mis ühtlasi

kinnitab tõsiasja, et ka töötajad ise on oma tegelikuks tööandjaks pidanud Edinetti, mitte kaebajat

ega teisi kaebaja kontserni ettevõtjaid. Kaebaja hinnangul paljastub eelnevast ka tegelik põhjus, miks

MTA on algatanud maksumenetlused ning miks MTA ei ole nõus vaidluse lahendamisega

kompromissiga kaebaja väljapakutud viisil – sellisel juhul laekuksid rahalised vahendid Edineti

pankrotipessa ning Edineti töötajatel oleks jaotise alusel õigus väljamaksetele ca 25% ulatuses

laekunud rahast. Maksumenetluste läbiviimise eesmärk on seega ühene – saada endale kogu raha,

mis muidu kuuluks tasumisele Edinetile ning enamgi veel, nõuda sisendkäibemaksuna arvestatud

käibemaksu tagastamist ning täiendavalt intressi.

28. Edinet oli reaalselt tegutsev äriühing, mis on tegutsenud ehitusvaldkonnas alates asutamisest

2010 ja on alates 19.08.2010 registreeritud käibemaksukohustuslasena. Juriidilise isiku

õigussubjektsus ei ole hinnanguline küsimus, vaid eeldab juriidilise fakti tuvastamist. TsÜS § 26 lg

2 kohaselt tekib eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime seadusega ettenähtud registrisse

kandmisest. Edinet on kantud äriregistrisse 18.06.2010, s.o alates äriregistrisse kandmisest on Edinet

iseseisev õigussubjekt, kes vastavalt TsÜS § 26 lg-le 1 omab iseseisvalt tsiviilõigusi ning kannab

tsiviilkohustusi. Õigusvõimele avalik-õiguslikes suhetes, s.o võimele omada avalik-õiguslikke õigusi

ja kohustusi, kohaldatakse TsÜS-s sätestatut (HMS § 12 lg 1). Seega ei ole võimalik töötajate

ütlustega tuvastada, kas juriidiline isik iseseisva õigussubjektina eksisteerib või mitte.

29. Edineti ning kaebaja ja teiste seotud ettevõtjate majandustegevused olid tihedalt seotud, sest

kõnealused äriühingud olid Edineti peamised koostööpartnerid. Ühistel töökoosolekutel lepiti kokku,

millisele objektile on vaja tööjõudu suunata. Samuti kontrolliti tööaja arvestust, sest sellest kujunes

ka renditööjõulepingu alusel tasumisele kuuluva tasu suurus. Seega on seletatav seegi, miks osadele

töötajatele võis jääda ekslik mulje, et Edineti juhtimises osalesid ka R. R. ja E.R.. Vastavalt

renditööjõulepingu p-le 2.1.1 kohustus kaebaja (tellija) täitma volituse alusel renditööjõulepingu p-

des 1.2.1–1.2.7 toodud kohustusi. Nendeks kohustusteks olid: 1) töötaja juhtimine tornkraanajuhi

tööde teostamisel, tööülesannete andmisel ja nende täitmise kontrollimisel; 2) töötaja lepingus

ettenähtud tööga kindlustamine; 3) töötaja kindlustamine vajaliku inventari ja tehnikaga, materjalide

ja muude vahenditega, mida töötaja vajab oma tööülesannete edukaks täitmiseks; 4) töötaja

tööajaarvestuse pidamine; 5) töötajale tööle asumisel ja töötamise ajal töötegemise reegleid,

töötervishoiu, töökaitse ja -ohutuse ning tuleohutuse nõuete tuvastamine ja töötaja

isikukaitsevahenditega varustamine; 6) töötajale tööle asumisel tervisekontrolli korraldamine; 7)

töötajale hoiatuse tegemine, kui tulenevalt asjaoludest tellija ei edasta vastavat ettepanekut

vahendajale. TLS § 6 lg 5 kohaselt seisnebki renditöö selles, et töötaja allub kolmanda isiku

(kasutajaettevõtja) juhtimisele ja kontrollile. Seega oli Edinet iseseisev äriühing, mis oli andnud

tööandja volitused osaliselt TLS § 6 lg 5 alusel ning vastavalt sõlmitud tööjõurendilepingule üle

kaebajale.

30. Perioodil 2010–2015 oli Edineti müügitulu kokku ligi 15 miljonit eurot. Ainuüksi

tööjõumaksudena on Edinet tasunud riigile enam kui 3 miljonit eurot. Kaebajale teadaolevalt oli

Edineti poolt töötajatele makstav palk ehitussektoris üks kõrgemaid. Edineti õigussubjektsust või

Edineti poolt teenuse osutamist ei ole seatud kahtluse alla üheski teises aset leidnud menetluses.

Edineti pankrotihaldur ei ole Edineti majandustegevust kahtluse alla seadnud. Edineti nõude summas

404 613,60 eurot tunnustamine Marsalis Elemendi saneerimismenetluses annab kinnitust, et

tööjõurendi teenuse osutamine kasutajaettevõtjatele on tehinguna kehtiv ning tehingu kehtivust on

sellisena aktsepteerinud lisaks kaebajale ka teised võlausaldajad ja kohus. Saneerida saab siiski

nende võlausaldajate nõudeid, kes on oma nõuded saneerimisele esitatud või kes ei ole

võlanimekirjas toodud võlgnevusele vastu vaielnud (SanS §-d 12 ja 13). Saneerimismenetluse

algatamise seisuga oli Edinet pankrotistunud (pankrotimäärus 21.12.2017) ning Edineti vara

valitsemise ja käsutamise õigus oli läinud üle kohtu määratud pankrotihaldurile. Ükski Edineti

töötaja ei ole Edineti õigussubjektsust kahtluse alla seadnud. Kui Edineti töötajad oleksid pidanud

oma tööandjaks kaebajat, oleksid nad pidanud oma saamata jäänud tasu nõuded esitama kaebajale.

Kaebajale ei ole ükski Edineti töötaja oma nõuet esitanud. Kõik töötajad on esitanud oma nõuded

Edineti pankrotimenetluses, kokku 230. Edineti majandustegevust ning tehingute kehtivust ei ole

seadnud kahtluse alla ka MTA ise, kes on esitanud Edineti pankrotimenetluses nõudeavalduse

summas 3 033 167,46 eurot.

31. On tavapärane, et ehitustehnikat omab üks äriühing ja tööjõudu tehnika juhtimiseks või sellel

töötamiseks omab teine äriühing, kellelt ehitustehnikat omav äriühing ostab juhiteenust

(tööjõuteenust) sisse. Kaebaja ei ole ostnud kraanajuhtide teenust sisse mitte ainult Edinetilt, vaid ka

näiteks Rootsi renditööjõufirmadest Flens Byggmaskiner AB ja S. Jansen Bygg & Maskin AB.

Euroopa Liidus reguleerib renditööjõu kasutamist esmajoones Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

direktiiv 2008/104/EÜ, mille preambuli p 11 ütleb: „Renditöö ei rahulda mitte üksnes ettevõtjate

paindlikkusega seotud vajadusi, vaid rahuldab ka töötajate vajadust ühitada oma töö- ja eraelu. Seega

aitab see kaasa töökohtade loomisele ning tööturul osalemisele ja tööturule integreerimisele.“

32. Kaebaja kasutas tööjõurenti, kuna see võimaldas tööjõudu erinevate tellijate vahel paremini

rakendada. Ehitustehnikat renditakse välja valdavalt Rootsis, samuti Soomes, Leedus ja Lätis ning

vähesel määral ka Eestis. Kaebaja ei ole planeerinud ehitustehnika juhte endale töölepinguga tööle

võtta mitmetel põhjustel. Esiteks annab kaebaja rendile reeglina tehnikat ning renditöövõtu korras

ka juhte tellija tehnikale. Ei ole põhjendatud nõuda, et sõidukeid tohib rendile anda ainult koos

juhiga. Kaebaja äriplaan oli investeerida oma raha ehitustehnika soetamisse ja anda see rendile.

Teiseks toimub välisriikides ehitustehnika rendile andmine erineval viisil – tehnika rendile andmine

koos juhiga (sellisel juhul toimub kaebaja poolt renditud juhi edasi rentimine allrendi korras tehnikat

rentivale äriühingule) või tehnika rendile andmine ilma juhita (sel juhul juht on välismaise tellija

poolt kohapeal olemas või ainult kaebaja poolt renditud juhi edasirentimine töötamiseks välismaise

tellija tehnikaga).

33. Kaebaja ei pea korraldama oma äritegevust üksnes MTA-le kasulikus või sobivas suunas, kui

seadused seda ette ei näe. Kaebaja on taolist äritegevust aastaid praktiseerinud ning MTA-l ei olnud

senini selles osas mingeid pretensioone kuni ajani, mil tekkisid teenuste eest võlgnevused Edinetile

ja sellest tulenevalt ka viimasel maksuvõlgade tekkimine. MTA on maksuotsuses p-s 2.7 märkinud:

„Ajavahemikul 08.2010 kuni 08.2016 see skeem toimis – te saite kasutada vaid nii palju tööjõudu,

kui teil parasjagu vaja oli ning töömahtude ajutisest vähenemisest tulenevad lisakulud teil puudusid.

Seejuures tasusite te läbi Edinet Partner OÜ ka kõik deklareeritud tööjõumaksu- ja maksed.“

Sisuliselt saab maksuotsusest järeldada, et nn kasutajaettevõtte poolt on tööjõurendi kasutamine

korrektne ning maksuõiguslikult kehtiv seni, kuni rendiagentuur täidab korrektselt oma

maksukohustusi riigi ees ning juhul, kui seda ei tehta, on tööjõurendi kasutamine maksuõiguslikult

näilik. Selline järeldus on põhjendamatu, sest tehingu kehtivus ei saa sõltuda mitte maksuõiguslikest

tagajärgedest, vaid tehingute majanduslikust sisust ja eesmärgist.

34. MTA on KA p 1.1.3 alap-s 28 leidnud: „Edinet Partner OÜlt väidetavalt saadud renditööjõu

teenus ei vastanud renditööjõu teenuse tingimustele.“ Seda väidet põhjendab MTA viitega

direktiivile 2008/104/EÜ, millest tuleneb, et renditöötaja on töötaja, kellel on rendiagentuuriga

tööleping või töösuhe, mille eesmärgiks on lähetada ta ajutiselt töötama kasutajaettevõtjas viimase

järelevalve ja juhtimise all. Kuna MTA hinnangul ei olnud töötajad, keda Edinet kaebajale rentis ja

kelle töölepingutes ei olnud ajavahemikku, mille jooksul renditöötaja oli määratud kaebaja juures

töötama, kaebajale ajutiselt lähetatud, siis on MTA sellest teinud järelduse, et need töötajad ei olnud

kaebajale ajutiselt lähetatud ja seetõttu tööjõu renditeenust kaebajale ei osutatud. MTA rõhuasetus

on seejuures olnud kogu kontekstis sõnal „ajutiselt“. MTA tuginemine vahetult direktiivile

2008/104/EÜ on õiguslikult arusaamatu. EL direktiiv on otsekohaldatav üksnes juhul, kui on täidetud

järgmised tingimused: 1) direktiiv pole tähtajaks üle võetud või on valesti ühtlustatud; 2) direktiiv

on sisult piisavalt selge, tingimusteta, täpselt määratletud, ei vaja siseriiklikult konkretiseerimist;

3) direktiiv annab liikmesriigi kodanikele õigusi, mille kohustatud pooleks on liikmesriik, kes pole

direktiivi õigeaegselt üle võtnud. Euroopa Kohus ei ole senises praktikas lubanud direktiiviga panna

üksikisikule kohustusi ning seda ei saa kasutada üksikisiku vastu.

35. Samuti on MTA oma järelduste tegemisel põhjendamatult üle tähtsustanud sõna „ajutiselt“, jättes

seejuures olulisena kõrvale direktiivist 2008/104/EÜ tuleneva tööjõu rendisuhte peamise eesmärgi,

s.o renditöötaja on töötaja, kellel on rendiagentuuriga tööleping või töösuhe, mille eesmärgiks on

lähetada ta ajutiselt töötama kasutajaettevõtjas viimase järelevalve ja juhtimise all. Ka käesoleval

juhul olid need töötajad kaebaja kui kasutajaettevõtja juures kaebaja järelevalve ja juhtimise all. Seda

on ka MTA ise korduvalt kirjeldanud kontrollaktis. Kaebajapoolset juhtimist on kinnitanud ka

töötajad oma seletustes. Mõiste „ajutiselt“ sisustamisel tuleb juhinduda töölepinguseaduse (TLS)

asjakohastest sätetest. Nimelt eeldatakse TLS § 9 lg 1 kohaselt reeglina, et tööleping sõlmitakse

tähtajatult. Tähtajalise töölepingu võib sõlmida kuni viieks aastaks, kui seda õigustavad töö ajutisest

tähtajalisest iseloomust tulenevad mõjuvad põhjused, eelkõige töömahu ajutine suurenemine või

hooajatöö tegemine. Kui tööülesandeid täidetakse renditööna, võib tähtajalise töölepingu sõlmida ka

juhul, kui seda õigustab töö ajutine iseloom kasutajaettevõtjas. Eelnevast tuleneb, et üldreeglina

sõlmitakse ka renditöö puhul töötajaga tähtajatu leping, kuid erandina võib töölepingu sõlmida ka

tähtajalisena. Seejuures ei ole välistatud, et renditöötajaga sõlmitakse kuni viieks aastaks tähtajaline

leping tööülesannete täitmiseks ka ainult ühes kasutajaettevõtjas. Samas ei ole välistatud, et

tööülesannete „ajutine“ täitmine võib kesta ka kauem kui seaduses toodud viis aastat. Seaduses ei

ole sellekohaseid piiranguid kehtestatud. Taolistel piirangutel puuduks ka mõte, sest eeskätt on

töötaja huvides see, et ta saaks töötada ühes kasutajaettevõtjas võimalikult kaua.

Eeltoodut arvesse võttes leiab kaebaja, et MTA järeldusi lähtuvalt terminist „ajutiselt“ ei saa lugeda

asjakohasteks hinnangu andmisel renditööle ning kaebaja ja Edineti vahelisele renditööjõulepingule.

36. MTA on KA p 1.1.2 alap-s 19 asunud seisukohale, et töötaja töötasu kujunemine erines oluliselt

tavapärasest, millisel juhul lepivad rendileandja ja kasutajaettevõtja kokku rendisummas ning töötaja

palk ei ole kasutajaettevõtja otsustada ega kasutajaettevõtjale teada. On ilmne, et tasu töötaja rendi

eest peab katma viimase palgafondi, s.o nii otsese töötaja tunnitasu kui ka sellega seonduvad maksud

ja maksed ning ka muud kulud. Täpsemalt maksid kasutajaettevõtjad kinni tegeliku tööjõukulu

(töötasu, puhkusetasu, haigushüvitised ja neile lisanduvad maksud) ning sellele lisandus

vahendustasu töötaja kohta. Vahendustasu suurus oli eelnevalt kokku lepitud, mistõttu ei olnud

töötaja töötasu kaebajale saladuseks. Kaebaja hinnangul ei erine taoline tasustamissüsteem mingil

moel tavapärasest, sest nii või teisiti peab kasutajaettevõtja poolt makstav tasu katma kõiki eelpool

nimetatud kulusid.

37. MTA on tuginenud mitte tehingute majanduslikule sisule, vaid peaasjalikult 27 Edineti töötaja

seletustele. Ülejäänud töötajatelt ei ole MTA pidanud vajalikuks seletusi koguda. Seejuures ei ole

MTA menetlusse kaasanud neidki 79 töötajat, kes MTA hinnangul olid kaebaja töötajad. Töötajate,

kellelt suulisi seletusi ei ole võetud ja keda menetlusse ei ole kaasatud, töösuhte

ümberkvalifitseerimine on sedavõrd oluline menetlusõiguse rikkumine, mis iseenesest peaks tooma

kaasa maksuotsuse tühistamise. Kogutud töötajate ütlused ei ole, arvestades ütluste kogumise

metoodikat ja ütluste sisu, asjakohased, need on olulistes küsimustes puudulikud ja seetõttu ka

ebausaldusväärsed.

38. MTA on seadnud kahtluse alla Edineti ja viimase töötaja(te) vahel töösuhte olemasolu. Samas

kumbki töölepingu osapool ei eita, et poolte vahel oli kehtiv töösuhe. Sisuliselt soovib MTA

maksumenetluse tulemusena murda kolmandate isikute vahel loodud õigussuhet. MKS § 43 p 3

kohaselt tuleb kõik isikud, kelle õigusi haldusakt või toiming puudutab, maksumenetlusse kaasata

kolmanda isikuna. Arvestades, et MTA hinnangul Edinet reaalselt ei eksisteerinud ning näilikud olid

ka kõik Edineti ja töötajate vahel sõlmitud töölepingud, oleks tulnud mitte ainult koguda ütlused

kõikidelt Edineti töötajatelt, vaid ka kõik töötajad maksumenetlusse kolmandate isikutena kaasata.

Enamgi veel – maksuotsusega maksunõude esitamine toob lisaks kaebajale kaasa maksumuudatuse

ka kõigi töötajate ja Edineti osas. MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt tuleb MTA-

l välja selgitada ühe isiku maksukohustuse suurenemisega automaatselt kaasnev teise isiku

maksukohustuse vähenemine. Seda tuleb Riigikohtu juhistele tuginevalt MTA-l teha samas

menetluses, kaasates asjasse puutuva isiku menetlusse.

39. MTA on keskendunud töötajatelt seletuste võtmisel peaasjalikult juriidilistele küsimustele,

millele vastamiseks töötajatel vastav ettevalmistus ja pädevus puudub. Näitena mõned küsimused,

mida MTA on töötajatelt küsinud: „Kas Edinet Partner OÜ oli Teie hinnangul iseseisev ja sõltumatu

ettevõte?“; „Kas Te teadsite, et olete Edinet Partner OÜs renditöötaja?“. Töötajate ütlustest ilmneb

üheselt, et paljud töötajad ei ole „renditöö“ mõiste juriidiliste üksikasjadega kokku puutunud või ei

pakkunud neile töösuhte juriidiline vormistus üleüldse huvi. Nt on V. T. vastanud: „Ma ei teadnud

seda [et on renditöötaja]. Esimest korda kuulen seda. Ma tean, et olin Edinet Partner OÜ töötaja. Ma

ei teadnud, et mind anti rendile Ehitustehnika OÜle. Valja ütles mulle, kuhu ma pean tööle minema.

Liikusin erinevate objektide vahel […] See ei huvitanud mind. Läksin tööle sinna, kuhu V. F. käskis

minna.“ Eeltoodust tulenevalt on kaebaja seisukohal, et töötajate ütlustele tuginevalt ei ole võimalik

maksuotsuses toodud järelduseni – Edinet ei ole reaalselt tegutsev äriühing – jõuda. Lisaks on

sellekohased väited ka sisult ebaõiged. Eelnev ei tähenda, et osa töötajate ütlused ei oleks

asjakohased või usaldusväärsed. Kaebaja viitab üksnes sellele, et MTA on esitanud selgelt suunatud

küsimusi, tendentslikult tuginenud väljavõtetele suuliste seletuste protokollist ning teinud nendest

järeldusi, mida nendest teha ei ole võimalik. MTA on jätnud täielikult kõrvale nende isikute

seletused, mis toetavad kaebaja positsiooni vaidluses, ning juhindunud mõne üksiku töötaja ütlustest,

kes on teadvalt andnud valeütlusi. Seejuures on kaebaja ka selgitanud, miks on nende isikute poolt

antud ütlused valed ning millistest subjektiivsetest kaalutlustest lähtudes on isik selliseid ütlusi

andnud. Maksuotsuses nendele vastuväidetele sisulist vastust ei ole antud.

40. MTA on mitmes episoodis tuginenud Marsalis Elemendi endiste töötajate M. T., N. K., E. K., T.

V. ja I. K. ütlustele. Just nende isikute ütlustele tuginevalt on MTA asunud ebaõigele järeldusele, et

Edinet ei olnud iseseisvalt tegutsev äriühing, K.N. oli variisik ning et Edineti töötajad olid tegelikult

kaebaja töötajad. Seejuures nähtub maksuotsusest ja kontrollaktist, et peaasjalikult nende üksikute

töötajate ütlustele tuginevalt seab MTA kahtluse alla kõikide teiste töötajate, kes MTA positsiooni

ei toeta, ütluste usaldusväärsust. M. T. ja N. K. suhtes on algatatud kriminaalasi seoses Marsalis

Metalli suhtes toime pandud varavastaste süütegudega, nende eesmärk on halvustada E.R.a ja R. R.,

et seeläbi õigustada enda õigusvastast tegevust. I. K. on selgitanud, et on N. K. sõbrannad juba 13

aastat. Ühtlasi on I. K. olnud seotud N. K. ja M. T. äriühinguga Spero. I. K. ütlused on ilmselgelt

mõjutatud N. K. poolt ning on viimasega kooskõlastatud, millele viitab mh asjaolu, et nii neid kui ka

M. T. esindab sama esindaja – A. S.

41. E. K. töötas 01.03.2016–30.03.2017 Marsalis Elemendi juures kvaliteedijuhitootmisjuhi

ametikohal. Lisaks oli E. K. juhatuse liikmeks osaühingus HOLMELON, kellelt Marsalis Element

ostis tööjõurendi teenust ja kellega koostöö lõppes seetõttu, et see esitas Marsalis Elemendile

valearveid. Vastusena MO p-s 3.8.3 toodud etteheitele märgib kaebaja, et valearvete esitamine

Holmeloni poolt on vaidluse esemeks pooleliolevas kohtuvaidluses tsiviilasjas nr 2-17-8690.

Nimetatud tsiviilasjas on Marsalis Element esitanud tõendina mh kirjavahetuse, millest nähtub, et E.

K. on palunud sekretäril ära kustutada kõik Holmeloni töötunnid (lisa 4). Kaebaja on seisukohal, et

E. K. tegi seda selleks, et takistada Marsalis Elemendil Holmeloni töötajate töötamisega seonduvate

tundide mahtude kontrollimist. Marsalis Element on esitanud viidatud kohtuasjas veel täiendavaid

tõendeid, mis viitavad valearvete esitamisele, kuid kaebaja leiab, et nende esitamine käesolevas

kohtumenetluses oleks ebaproportsionaalne, arvestades tõendite mahtu ja tõendamiseset. Lisaks on

kaebaja toonud välja, et E. K. osales kaebajalt töötajate vaenulikus ülevõtmises. Kuigi MO p-s 3.9.4

väidab MTA, et kaebaja ei ole töötajate ülevõtmist E. K. äriühingu PARELA E & R Osaühingu

(pankrotis) poolt tõendanud, on MTA ise toonud välja mitmeid juhtivtöötajaid, kes Marsalis

Elemendi juurest E. K. äriühingusse lahkusid, sh Marsalis Elemendi ostujuht T. P. ja Marsalis

Elemendi tootmisjuht M. M. Seega oli E. K. huvitatud kaebaja, E.R.a ja R. R.a halvustamisest.

42. Samuti ei järeldu töötajate ütlustest, et tegelikult olid nad sõlminud töölepingud kaebajaga. D.

M. ütluste kohaselt oli ta teadlik, et ta on Edineti renditöötaja, sest see oli kirjas viimasega sõlmitud

töölepingus. Renditöötajaks olemist on kinnitanud ka teised töötajad. Nt V. V. ütluste kohaselt oli ta

teadlik, et ta on renditöötaja ning teda on antud mh rendile teistele ettevõtjatele, näiteks Merkole. V.

G. sõnul oli ta teadlik, et ta on Edineti renditöötaja. G. U. oli teadlik, et oli Edinetis renditöötaja. S.

L. oli teadlik, et ta on renditöötaja. V. K. oli teadlik, et töötajaid antakse rendile. Kuigi D. M.

hinnangul ei olnud kaebajal ja Edinetil sisulist vahet, on see töötaja vaatepunktist mõistetav, sest

renditöö puhul töötaja täidabki tööülesanded kasutajaettevõtja juures ning allub viimase juhistele (vt

TLS § 6 lg 5). Seega töötaja jaoks ei pruugigi kasutajaettevõtjal ja rendiagentuuril sisulist vahet olla.

Sama käib ka J. G., D. B., C. N., S. M. ja V. P. kohta, kelle sõnul ei olnud vahet, kas nad töötasid

kaebaja või Edineti juures. Nt ei olnud C. N. sõnul vahet ka kaebajal, Edinetil ja Viking Cranes

Logistics OÜ-l.

43. Kaebaja hinnangul ei ole midagi ebatavalist selles, kui kasutajaettevõtja kontrollib kasutatava

tööjõu tööajaarvestust, sest vastavalt sellele kujunes ka lepingu järgi tasumisele kuuluv tasu. Nimelt

renditööjõulepingu p 1.2.4 alusel volitas Edinet kaebajat töötaja tööarvestuse pidamiseks ning

vastavalt lepingu p-le 2.1.3 oli kaebaja kohustatud esitama vastava aruande Edinetile.

44. Samuti on ainetud MTA väited sellest, et Edineti juhatuse liige K.N. oli variisik, kes tegutses

täielikult E.R.a ja R.R. kontrolli all. MTA seisukohta ei toeta ka töötajate ütlused: C. N. ütluste

kohaselt juhtis Edineti igapäevast tegevust K.N., ilma kelleta ei toimunud seal midagi. V. K. ütluste

kohaselt juhtis Edineti igapäevast tegevust K.N., kes oli juhatuse liige. S. M. ütluste kohaselt oli K.N.

Edineti juht. N. D. ütluste kohaselt juhib Edineti tegevust K.N. V. F. ütluste kohaselt oli Edineti

juhiks K.N. ning peale K.N.e kedagi teist juhtkonda ei kuulunud. S. K. sõnul juhtis Edineti igapäevast

tegevust K.N.. S. L. sõnul jagas talle Edinetis tööülesandeid K.N.. E. L. ütluste kohaselt oli Edinet

iseseisev ja sõltumatu ettevõte, kelle juhatuse liige oli K.N..

45. D. B. on väitnud, et ta ei tea, millega K.N. Edinetis tegeles, kuid tema sõnul allkirjastas K.N.

dokumente ning võib-olla suhtles kraanajuhtidega, kes töötasid Soomes. Seega tuleneb ka D. B.

ütlustest, et K.N. täitis, hoolimata vastupidiselt D. B. enda subjektiivsele hinnangule, ülesandeid

äriühingu seadusliku esindajana. K. T. ja L. V. ütlustest jääb seevastu mulje, et pigem ei oldud rahul

K.N.e juhtimisstiiliga ning et viimasel jäi töötajate hinnangul vajaka kohusetundest. Töötajate

ütlustest ei nähtu, et nende veendumuse kohaselt oli K.N. variisik. E. M., kes töötas Edinetis

personalispetsialisti ja palgaarvestajana, sõnul oli tema otseseks juhiks K.N., kes jagas talle

korraldusi ning viis läbi ka töövestlusi. Edineti raamatupidaja E. L. ütluste kohaselt oli Edineti juhiks

K.N.

46. Ehkki mitmel juhul on MTA viidanud Marsalis Elemendi maksumenetluses kogutud ütlustele,

siis ka nendest ei saa maksuotsuses toodud järeldusi teha. S. F. seletuse kohaselt oli Edinet iseseisev

ettevõte; S. B. seletuse kohaselt oli Edinet iseseisev ettevõtte, sest kõik oli nende poolt organiseeritud

– töö ja palk; A. D. seletuse kohaselt oli Edinet iseseisev ettevõte; T. K. seletuse kohaselt oli Edinet

tema arvates iseseisev ettevõte. S. B. teadis, et K.N. oli Edineti direktor; V. F. sõnul oli K.N. Edineti

juhatuse liige, kellega ta sõlmis ka töölepingu. V. F. sõnul kedagi teist peale K.N.e Edineti juhtkonda

ei kuulunud. E. L. sõnul oli K.N. Edineti juhatuse liige. K.N. tegi temale ettepaneku Edinetti tööle

asuda. E. M. sõnul viis K.N. temaga läbi töövestluse, pidas palgaläbirääkimisi, valmistas ette

töölepingu. E. M. sõnul oli K.N. tema otsene juht, kes andis temale ka korraldusi. T. L. sõnul juhtis

E. K. (N.). A. D. sõnul teadis ta K.N.e, kes oli Edineti direktor. T. K. sõnul teadis ta K.N.e, kes oli

Edineti juhatuse liige. A. K. sõnul oli Edineti direktoriks K.N.. P.A. sõnul teadis ta K.N.e. K.N. istus

temale teadaolevalt kontoris ning paberitel oli K.N.e kui juhatuse liikme allkiri. A. T. sõnul võttis ta

tööle K.N., kes viis temaga läbi ka töövestluse. U. S. sõnul tutvus ta K.N.ega Soomes ning hiljem sai

teada, et K.N. on Edineti direktor. V. F. sõnul kuulus Edineti juhtkonda ainult K.N.; R. R. ei olnud

mingeid tööalaseid suhteid.

47. Maksuotsuse p 2.1 alap-s 5 toodud MTA seisukoht, et Edineti töötajad ei teadnud K.N.e, on seega

ebaõige ning vastuolus enamiku töötajate ütlustega. Asjaolu, et osade töötajate kokkupuude K.N.ega

on olnud napp, on seletatav sellega, et Edinetis töötas enne tegevuse lõpetamist 235 inimest. Kõik

Edineti töötajad ei saanudki igapäevaselt K.N.ega kokku puutuda. Lisaks on tähelepanuväärne, et

MTA on jätnud osa töötajate ütlustest teadlikult kõrvale. Nt on MTA jätnud kõrvale S. L. seletused.

S. L. sõnul K.N. võttis ta tööle, andis talle allkirjastamiseks töölepingu, leppis temaga kokku palga

suuruse, selgitas talle, et ta on renditöötaja, ning jagas talle tööülesandeid. MTA asus aga

seisukohale, et tegemist on ebausaldusväärsete ütlustega, sest need on vastuolus teiste töötajate

seletustega. Tegelikkuses ei ole S. L. ütlused teiste töötajate ütlustega vastuolus, vaid on vastuolus

üksnes MTA enda järeldustega. Samuti on arusaamatu MTA arvamus, et S. L. on andnud valeütlusi

säilitamaks oma töökohta – S. L. on viidatud ütluste protokolli kohaselt töölepingu juba eelnevalt

üles öelnud.

48. Edineti töötajad olid ka reaalselt Edineti töötajad. MTA on maksuotsuse p 2.2 alap-s 14 märkinud,

et osad töötajad pidasid oma tööandjaks kaebajat, ning teinud sellest järelduse, et kõik Edineti

töötajad olid tegelikult kaebaja töötajad. MTA on taas kord tuginenud fragmentidele üksikute

töötajate ütlustest ning teinud sellest ebaõigeid järeldusi kõikide töötajate osas. Nt A. K. sõnul

informeeriti töötajaid sellest, et nad olid renditööjõud. Enamik töötajatest oli ning tegelikkuses kõik

pidid olema teadlikud sellest, et nad olid renditööjõud. Üksikud vastuolud osade töötajate ütlustes on

selgitatavad tõenäoliselt sellega, et töötajad ei ole üheselt mõistnud renditöö legaaldefinitsiooni, sest

nende jaoks oli oluline ainult see, et laekuks palk.

49. Osa töötajate vormistamine kaebaja juurde oli vajalik tulenevalt välisturgudel kehtivatest

regulatsioonidest. Nt Rootsis tingisid selle vajaduse ametiühingute kehtestatud nõuded. R. R. on seda

selgitanud ka 31.10.2017 e-kirjas MTA-le. Kaebaja juures töötaja registreerimise vajadust

välisturgudel on kinnitanud ka kaebaja Soome üksuse juht A. K. ning Edineti personalispetsialist-

palgaarvestaja E. M.

50. Samuti ei saa kaebaja nõustuda maksuotsuse väitega, et V. oli kaebaja töötaja. Kontrollakti lisaks

on Edineti ja V.V. vahel sõlmitud tööleping, mille kohaselt töötaja asub tööle veebilehe koordinaatori

ametikohale ning mille kohaselt tööülesandeid täidetakse vastavalt ametijuhendile. Töölepingu on

Edineti poolt allkirjastanud juhatuse liige K.N.. Oma järeldustes on MTA tuginenud kodulehe

olemasolule: kuna Edinetil endal kodulehte ei olnud, siis ei saanud Edinet töötajat kokkulepitud

tööga kindlustada, ning kuna kaebajal ja teistel kasutajaettevõtjatel oli koduleht, siis tegelikkuses oli

V.V. nende töötaja. V.V. seletustest ei tulene, et ta oleks ühe või teise kasutajaettevõtja töötaja.

Pigem järeldub V.V. seletustest, et ta osutas teenust mitmetele äriühingutele ning et teenuste

osutamine ei piirdunud mitte ainult veebilehtede koordineerimisega, vaid ka ürituste korraldamisega.

Seega on ebaõige väide, et V.V. oli kaebaja töötaja. Nimetatud väide on ka vastuolus asjas kogutud

dokumentaalsete tõenditega.

51. Edinetiga sõlmitud töölepingud tõendavad, et Edinet oli töötajate tegelik tööandja ning et töötajad

olid renditöötajad. Kontrollakti p 1.1.2 alap-s 17 on MTA asunud seisukohale, et töötajad ei teadnud,

et nad on renditööjõud. Kontrollakti p 1.1.2 alap-s 18 on MTA ühtlasi asunud seisukohale, et seda,

et

nad

olid

renditööjõud,

teadsid

töötajad,

kes

olid

töölepingu

läbi

lugenud.

Riigikohtu halduskolleegium on otsuse 3-2-1-13-08 p-s 9 märkinud: „TLS § 52 lg 1 kohaselt täidab

tööandja oma kohustusi isiklikult või selleks volitatud isikute kaudu. Töölepingu seadus ei sätesta,

kes võivad olla tööandja volitatud isikuteks. Seega võib tööandja volitada tööjuhiseid andma ja

tööaega arvestama ka isiku, kes ei ole tema seaduslik esindaja või töötaja. Taoline töökorraldus võib

olla nt juhul, kui tööandja rendib oma töötajat kolmandale isikule (kasutajafirmale). Sellises

kolmepoolses töösuhtes võivad tööandja õigused ja kohustused olla jagatud tööandja ja kasutajafirma

vahel nt selliselt, et tööandja kohustuseks on maksta töötajale palka ning kasutajafirma kohustuseks

on töö korraldamine ja tööajaarvestus. Töötaja ei saa sellisel juhul korraldusi ega allu mitte

tööandjale, vaid kasutajafirmale.“ MTA ei ole tuvastanud tahteavaldusi, mille kohaselt oleks

töötajate soov olnud asuda tööle kaebaja juurde ning kaebaja soov töötajad enda juurde tööle võtta.

Töölepingus lepivad tööandja, s.o antud juhul Edinet ja töötaja eelduslikult kokku kõikides

üksikasjades, sh selles, et tööülesandeid täidetakse renditööna kasutajaettevõttes. Edineti ja viimase

töötaja vahel sõlmitud töölepingutest nähtub, et töötaja ja Edinet on kokku leppinud: „P 2.1. Töötaja

nõustub käesoleva Lepingu ja Renditööjõu vahenduslepingu alusel tööle asuma Kasutajaettevõtja

[_____] ametikohale alates [______]; - P 2.2. Töötaja kohustub alluma Kasutajaettevõtja juhtimisele

ja kontrollile, järgides oma kohustusi, millised on sätestatud käesolevas lepingus, ametijuhendis ja

kasutajaettevõtja juhtimiskorraldusi ning töökorraldusreegleid.“ Kui töötaja on sellisena töölepingu

allkirjastanud, võib ühtlasi mõistlikult eeldada, et ta on tööülesannete sisust ja täitmise kohast aru

saanud. Selliselt saab ühtlasi lugeda täidetuks tööandja teavitamiskohustuse. Samuti nähtub ka

töötajate ütlustest, et enamik neist oli teadlik, et nad töötavad renditöötajana kasutajaettevõttes (vt p

76). Eeltoodu valguses on ebaõige maksuotsuse järeldus, et töötajad ei olnud teadlikud, et nad on

renditöötajad.

52. Kaebaja sai Edinetilt töötajate registri pidamise ja sekretäriteenust. Maksuotsuse p-s 2.4 ja

kontrollakti p-s 30 on MTA asunud ebaõigele seisukohale, mille kohaselt Edineti töötajad H. A.

(palgaarvestaja), E. M. (personalispetsialist), K. T. (sekretär) ja E. L. (raamatupidaja) olid tegelikult

kaebaja ja Marsalis Metalli töötajad. H. A. ja E. L. osas on MTA vastava järelduse teinud tuginevalt

nende töölepingule, mille kohaselt töötasid mõlemad isikud finants-raamatupidamisosakonnas ja

allusid finantsjuhile. Kuna tegelikkuses Edinetis finantsjuhti ei olnud, siis on MTA teinud järelduse,

et selleks pidi olema kaebaja finantsjuht R. R. H. A. ja E. L. töölepingutest nähtub üheselt, et nende

tööandja on Edinet. Töölepingutes ei ole viidet sellele, et H. A. või E. L. alluksid R. R. Seega on

kontrollaktis toodud väide ebaõige ning arusaamatuks jääb, kuidas on sellisele järeldusele jõutud.

K.N. on selgitanud, et töölepingute lisas nr 1 toodu, mille kohaselt asuvad mõlemad töötajad tööle

finants-raamatupidamisosakonda ja nende otsene juht on finantsjuht, pärineb standardsest

lepingupõhjast. MTA seisukohta ei toeta ka H. A. ja E. L. ütlused. H. A. on vastanud MTA (ilmselgelt

suunatud) küsimusele, mis põhjusel oli tema (s.o H. A.) otseseks juhiks R. R., järgmiselt: „Ma ei

puutunud R. R. kokku. Ma suhtlesin tööalaselt vaid E. L. ja E. M.“ E. L. on selgitanud, et R. R. ja

E.R. tööülesandeid ei jaganud ning neil ei olnud Edinetis ka mingit rolli. Samuti on tõendamata MTA

väide, et R. R. on andnud H. A. ja E.L. korraldusi, mis viitaks alluvussuhtele.

53. Samuti on MTA leidnud, et kuna H. A., E.M. ja K. T. töötasu ja sellelt arvestatud tööjõumaksud

tasusid täies ulatuses kaebaja ja Marsalis Metall suhtega 50/50, siis seegi viitab, et töötajad olid

tegelikkuses kaebaja töötajad. Ka see MTA järeldus on ebaõige, sest renditööjõu puhul tasubki

kasutajaettevõtja teenuse eest mahus, mis katab töötaja palgafondi. Teenuse osutamist kaebajale ja

Marsalis Metallile kui kasutajaettevõtjatele on kinnitanud nii H. A., E. M. kui ka K. T. Eelduslikult

ei sea MTA kahtluse alla, et kaebaja vajas oma äritegevuses kõiki osutatud teenuseid ning kaebaja ei

ole mujalt vastavaid teenuseid sisse ostnud.

54. Maksuotsuse p 3.1.6 kohaselt tõendab Edineti iseseisva majandustegevuse puudumist asjaolu, et

Edinet kasutas ruume kaebajale kuuluval kinnistul ning et Edinet ei tasunud üüri ega

kommunaalkulusid. R. R. on bürooruumide kasutamisega seonduvat selgitanud 04.01.2018 e-kirjas.

Edineti valdusse ja kasutusse anti Tallinnas, Salve tn 3a asuva hoone II korrusel 3 ruumi pindalaga

ca 20 m² kasutamiseks kontorina Edineti töötajatele. Kuivõrd Edinet hakkas osutama kaebajale

samaaegselt ka tööjõu vahendamise teenust ning kaebaja töötajate osas ka

palgaarvestuse ja personaliarvestuse teenust, siis pooled leppisid koostöö raames kokku nii, et kuni

31.12.2016 ei pea Edinet tasuma kaebajale kontoriruumide kasutamise eest üüri ega

kommunaalkulusid ning vastusooritusena langetab Edinet kaebajale tööjõu vahendamise teenuse

vahendustasu 500 kroonile (täna 32 eurot) tööjõu ühiku kohta kuus. Vastasel juhul oleks nimetatud

vahendustasu olnud suurem. Lisaks lepiti kokku, et alates 01.01.2017 hakkab Edinet tasuma

kaebajale üks kord kalendriaastas kontori- ja kommunaalkuludena Salve tn 3a ruumide kasutamise

eest arvestusega 500 eurot (millele lisandub käibemaks) kuus. Poolte kokkulepe oli samas, et Edinet

ei tõsta alates 01.01.2017 tööjõuteenuse vahendustasu hinda vahendatud tööjõu ühiku kohta kuus,

vaid see jääb endisele tasemele. Seega oli üüritasu suuruse muutmine seotud vahendustasu

suurusega. Arvestades, et ruumide kasutustasu suurus oli teenuste osutamise rahalise kogumahuga

võrreldes marginaalne, ei pööratud sellele ka suuremat tähelepanu.

55. Maksuotsuse õiguslik alus on MKS § 83 lg 4, mille kohaselt näilikku tehingut ei võeta

maksustamisel arvesse. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse

maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Sõltumata MKS § 83 lg 4 kohaldamise faktilise

aluse puudumisest on kaebaja seisukohal, et MKS § 83 lg 4 kohaldamine on ka õigusteooria ja

väljakujunenud kohtupraktika kohaselt välistatud. Sisuliselt soovib MTA maksuotsusega MKS § 84

lg 4 kaudu pretsedenditult omistada kaebajale vastutusotsusega (vt MKS § 98) sarnast

solidaarvastutust teise isiku (Edineti) maksukohustuse eest, milleks õiguslik alus aga puudub. MKS

§ 83 lg 4 käsitleb nii olukordi, kus teeseldakse tehingu toimumist üldse (MKS § 83 lg 4 ls 1), kui ka

olukordi, kus tehingu eesmärk on varjata teist tehingut (MKS § 83 lg 4 lause 2). Kaebajale ei ole

maksuotsusest ega ka kontrollaktist jätkuvalt arusaadav, millist tehingut või milliseid tehinguid peab

MTA näilikuks. MTA hinnangul renditööjõulepinguid maksuõiguslikult ei eksisteerinud ning

tegelikkuses olid kaebajal sõlmitud töölepingud otse Edineti töötajatega. Sel juhul ei saa

maksuotsuse õiguslikuks aluseks olla mitte MKS § 83 lg 4 lause 1 (mille kohaselt tehingut üleüldse

ei toimunud), vaid MKS § 83 lg 4 lause 2, mille kohaselt soovitakse näiliku tehinguga varjata teist

tehingut, s.o Edinetiga sõlmitud renditööjõulepinguga on varjatud töölepingute sõlmimist otse

töötajatega.

56. Riigikohus on selgitanud, et näiliku tehingu tuvastamiseks tuleb kahtluse puhul, et näiliku

tehinguga varjatakse teist tehingut, tuvastada, et poolte tahe oli suunatud teistsuguse tehingu

tegemisele. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, on maksu määramiseks vaja

tuvastada ka maksueelis. Kui varjatud tehinguga maksueelist ei saada, puudub MTA-l alus MKS §

83 lg 4 alusel maksu määramiseks. Maksueelis aga tähendab seda, et tegeliku tehingu varjamise

tulemusel on saavutatud soodsam maksustamine. Kui riik maksukahju ei kanna, ei ole MKS § 83 lg

4 lause 2 alusel maksu määramiseks alust.1 Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et MKS § 83 lg 4 puhul

on tegemist viitega tsiviilõiguse normidele. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing selline tehing,

mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud

tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata

1 TlnRKo 3-17-756, p 11; RKHKo 3-14-53226, p 13.

tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.2 Näilik tehing tuvastatakse, lähtudes TsÜS §‑s 89

sätestatust ja eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Poolte tegeliku tahte

kindlakstegemisel peab tuvastatud asjaoludest usutavalt nähtuma, et poolte tegelik tahe ei olnud

suunatud vaidluse all oleva tehingu tegemisele, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust

tehingut.3 Seega näilik on tehing, mille pooled on teinud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi, nende

sooviks on jätta tagajärjest vaid mulje.

57. Kaebaja ja Edineti vahel sõlmitud tööjõurendileping on kehtiv ja seda on pooled täitnud kuni

31.10.2017. Maksuotsuse p 3.7 kohaselt ei olnud Edinetiga renditööjõulepingu sõlmimisel selle

eesmärgiks maksude tasumisest kõrvalehoidumine, vaid renditööjõulepingut asuti MTA hinnangul

sellel eesmärgil kasutama alles siis, kui kasutajaettevõtjatel tekkisid makseraskused. Sellest järeldab

kaebaja, et MTA ei pea Edinetiga sõlmitud tööjõurendi vahendamise kokkulepet näilikuks algusest

peale, vaid alates hetkest, kui kaebajal tekkisid võlgnevused Edineti ees.

58. TsÜS § 89 kohaselt peab poolte tegelik tahe olema erinev tehingu tegemisel, s.o tahteavaldusi

hinnatakse tehingu tegemise hetke seisuga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 järgi on tahtlus

õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, muutmisel või lõpetamisel. Kontrollaktis on

küll hinnatud mitmeid asjaolusid ja tõendeid, kuid kontrollaktis ei leidu MTA hinnanguid sellistele

tõenditele, millised käsitaksid lepingupoolte tahteavaldusi renditööjõulepingu sõlmimisel ning

millest võiks teha usutavalt järelduse, et lepingupoolte tahe oli sõlmida näiline renditööjõuleping.

Seetõttu on kaebaja seisukohal, et maksuotsuse ja kontrollakti põhjal ei ole MTA tegelikult ka

renditööjõulepingu näilisust ja selleks vastavat poolte tahteavaldusi tuvastanud. Lisaks välistab

renditööjõulepingu näilisuse juba asjaolu, et tehingu sõlmimisel oli poolte tegelik tahe kooskõlas

tehingu õigusliku vormiga, millise seisukohaga nõustub ka MTA. Kuigi renditööjõulepingu kehtivus

selle sõlmimise ajal ei ole kaebaja hinnangul vaidluse all, puuduvad käesoleval juhul ka asjaolud,

mis viitaks sellele, et poolte tahe lepingu sõlmimisel oleks olnud vaid õigusnäivuse loomine.

59. Tehingu näilisust peab tõendama pool, kes sellele asjaolule tugineb. MTA seda tõendanud ei ole.

Lepingujärgsete kohustuste täitmata jätmine ei tõenda poolte ühist tahet sõlmida leping selle

tagajärgi soovimata, s.o seda, et leping sõlmiti vaid õigusnäivuse loomiseks. Lepingu tõlgendamisel

lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade

üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe (VÕS § 29 lg 1). Kaebaja kinnitab, et

renditööjõulepingu sõlmimisel oli poolte tegelikuks ja ka ühiseks tahteks Edineti poolt oma töötajate

lähetamine töötama kaebaja juurde kui kasutajaettevõtjasse viimase järelevalve ja juhtimise alla.

Nimetatud poolte ühist ja tegelikku tahet väljendab selgelt poolte käitumine renditööjõulepingu

täitmisel järgnevate aastate jooksul. Kuigi kaebaja renditööjõu teenuse ostjana ei tasunud osa

arvestusperioodide teenuste arveid, deklareerisid tehingu mõlemad pooled käibemaksu arvetel

näidatud suurustes. Kontrollaktist ja maksuotsusest ei selgu, kelle ja milliseid tahteavaldusi ning

millistes tehingutes MTA analüüsis ja hindas, kui jõudis järeldusele, et pooled sõlmisid näilisi

tööjõurendilepinguid.

60. Maksumenetluses ei ole tuvastatud, et 79 töötajat, kes sõlmisid töölepingu Edinetiga, soovisid

sellega varjata töölepingu sõlmimist kaebajaga. MTA ei saanudki seda tuvastada, sest MTA ei ole

nimetatud 79 töötajat menetlusse kaasanud. MTA on võtnud suulised seletused 27 Edineti töötajalt,

kellest ükski ei ole avaldanud, et oleks soovinud Edinetiga töölepingu sõlmimisega varjata oma

töösuhteid kaebajaga.

61. Kaebaja ei ole saanud maksueelist. Haldusasjas nr 3-3-1-46-11 on Riigikohus selgitanud, et teise

tehingu varjamisel tuleb tuvastada, mille poolest varjatud tehingu tegelikule majanduslikule sisule

vastav maksustamine erineb selle tehingu maksustamisest, millena lepingupooled tehingu

2 RKTKo 3-2-1-82-14, p 34; 3-15-1303, p 9; 3-2-1-127-09, p 11; 3-2-1-139-08, p 8.

3 RKTKo 3-15-1303, p 9.

vormistasid (vt otsuse p 20). MTA ei ole välja toonud, et töölepingute sõlmimisel kaebajaga oleks

maksukoormus olnud erinev. Praegusel juhul deklareerisid mõlemad lepingupooled teenust oma

igakuistes KMD-des. Seega ei saanud kaebaja ka käibemaksu osas maksueelist, sest Edinet pidi

arvetel näidatud käibemaksu deklareerima ja tasuma, samas summas käibemaksu aga pidi kaebaja

maksma teenuse arve alusel Edinetile ja kaebaja võis maha arvata oma tasumisele kuuluvast

käibemaksust sisendkäibemaksuna sama summa. Kui Edineti töötajad oleksid olnud kaebaja

töötajad, nagu MTA väidab, siis poleks teenuse arveid olnud ja poleks tekkinud ka Edinetil

käibemaksukohustust ega kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamisõigust nendelt teenustelt. Kui

lähtuda MTA väitest, et Edineti töötajad tuleb lugeda kaebaja töötajateks, tulnuks ka kaebajal

deklareerida ja tasuda nende töötajate tööjõumaksud täpselt samas summas, nagu tulnuks seda teha

Edinetil (ehk nagu seda tegi Edinet). MTA poolt väidetud „kohane“ tehing ei oleks andnud kõrgemat

maksukoormust, millest saab omakorda järeldada, et kaebaja tehingud Edinetiga ei ole toonud kaasa

maksueelist. Asjaolu, et kaebajal tekkisid makseraskused äritegevuse tulemusena, mille tõttu ta ei

olnud võimeline õigeaegselt tasuma Edinetile teenuse arveid, ei anna alust väita, et kaebaja sai

renditööjõu kasutamisest mingi maksueelise – kaebajal on jätkuvalt kohustus tasuda Edinetile

renditööjõu kasutamise eest ning pooled on sõlminud selles osas täiendava kokkuleppe võlgnevuse

tasumise kohta. Seega pole maksukohustuse suuruse seisukohalt erinevust, millise äriühingu

töötajatega on tegu. Mõlemal juhul oleks emmal-kummal äriühingul tekkinud samaväärses summas

maksukohustusi töötajatele tehtud väljamaksetelt tööjõu maksude osas.

62. Kaebaja ei ole toime pannud maksupettust. Edinet deklareeris tööjõumaksud. MTA ei väida, et

kaebajalt Edinetile makstud summad oleks jõudnud tagasi kaebajani või viidud ettevõtlusest välja

ilma kuludokumendita. Edinet kasutas kaebajalt renditööjõu kasutamises eest saadud summasid

töötajatele palkade ja tööjõumaksude tasumiseks jm väiksemateks oma ettevõtlusega seotud kulude

tasumiseks. Edineti poolt maksude tasumata jätmine oli tingitud majanduslikest raskustest, mis olid

omakorda tingitud samadest asjaoludest, mis viisid Marsalis Metalli pankrotimenetluseni. Kaebaja

jäi 2016.-2017. a tekkinud makseraskuste tõttu võlgu ka teistele isikutele.

63. Praegusel juhul ei ole täidetud nõuded tõendamiskoormuse üleminekuks kaebajale MKS § 150

alusel.

Intressinõue

64. Kaebaja on taotlenud 05.09.2019 kaebusega intressinõude tühistamist ning intressina tasutud

45 829,43 euro tagastamist kaebajale. Pärast kaebuse esitamist teostas MTA täiendavalt

täitetoiminguid. 24.09.2019 seisuga oli intressinõue täidetud 67 782,31 euro ulatuses, mistõttu

muudab kaebaja selles osas kaebuse nõuet. Kaebaja taotleb 67 782,31 euro tagastamist.

65. Kui kohus tühistab maksuotsuse, puudub järelikult maksukohustus ning seeläbi ka intressi

arvestamise õigus ja intressi tasumise kohustus.

66. Intressinõue on õigusvastane ka juhul, kui maksuotsus peaks jääma kohtuvaidluse tulemusena

kehtima, kuna loob lubamatu topeltmaksustamise olukorra. Riigikohus on leidnud, et pärast seda,

kui vara on sisuliselt maksukohustuse täitmise tagamiseks arestitud, ei saa maksuintress täies mahus

täita oma eesmärke. Veelgi enam – Riigikohus on leidnud, et kuigi vara arestimine ega

konfiskeerimine pole maksustamine maksuõiguslikus mõttes, võib see olla käsitatav majandusliku

topeltmaksustamisena. MTA taotlusel oli kaebaja ettemaksukonto alates 18.01.2018 arestitud kogu

sellel oleva 613 721,81 euro ulatuses. Sellises olukorras oli välistatud maksmata maksusumma

kasutamine maksukohustuslase poolt ning ühtlasi intressi arvestamine MTA poolt. Intressinõude

esitamine aja eest, mille vältel kaebajal ei olnud võimalik ettemaksukontol olevat raha käsutada, on

majanduslikus

mõttes

topeltmaksustamine.

Riigikohus

on

korduvalt

selgitanud,

et

topeltmaksustamine on vastuolus maksuõiguse üldpõhimõtetega ja et topeltmaksustamine võib

toimuda üksnes erandlikel asjaoludel. Käesoleval juhul selliseid erandlikke asjaolusid ei esine ning

sellekohaseid põhjendusi ei ole MTA esitanud ka intressinõudes.

67. Kaebaja tagastusnõude täitmata jätmine ning selle tasaarvestamine intressinõudega on

õigusvastane. Riigikohus on asunud seisukohale, et tagastusnõude aktsepteerimine on toiming,

millega MTA tunnistab tagastusnõude olemasolu, ja tagastusnõude selline tuvastamine lõppeb

enammakse kandmisega maksukohustuslase ettemaksukontole. Ka tasaarvestusele eelneb

tagastusnõude aktsepteerimine MTA poolt. Seega tasaarvestust tehes on MTA ühtlasi aktsepteerinud

kaebaja tagastusnõuet, praegusel juhul 45 829,42 euro ulatuses. VÕS § 197 lg‑st 1 tulenevalt on

tasaarvestuse eelduseks, et mõlemal poolel on kohustus maksta teineteisele rahasumma.

Tasaarvestada saab üksnes olemasolevaid nõudeid. Tasaarvestuseks piisab VÕS § 198 kohaselt ühe

poole avaldusest. Kui avalduse saanud isik leiab, et tasaarvestuse tegijal puudus tasaarvestatav nõue,

saab ta esitada tasaarvestuse tegija vastu oma nõude sissenõudmiseks hagi, mille lahendamisel

kontrollib kohus tasaarvestatud nõuete olemasolu. Kui nõuded olid tasaarvestatavad, jätab kohus

tasaarvestatud summa sissenõudmiseks esitatud hagi rahuldamata. Seega kui tasaarvestus oli alusetu,

lähtutakse sellest, et võlasuhe ei ole tasaarvestuse tagajärjel lõppenud ning kohus mõistab nõutava

summa teiselt poolelt välja. Riigikohtu hinnangul on võimalik ka maksuõigussuhetes lähtuda

samadest põhimõtetest. Maksuotsus ja intressinõue on õigusvastased ning seega puudub kaebajal ka

maksukohustus, mida oleks MTA-l võimalik kaebaja tagastusnõudega tasaarvestada. Eeltoodust

tulenevalt on kaebajal ühtlasi õigus nõuda, et MTA täidaks tagastusnõude.

Kaebaja 10.09.2019 maksega summas 13 886,67 eurot muude rahaliste kohustuste kui nende,

mis tulenesid 2019. a augusti TSD-st, täidetuks lugemine.

68. TSD elektroonilisel esitamisel eeltäidab MTA koodid 6011 ja 6021 enda andmete alusel.

Koodidele kantakse MTA poolt määratud ja MTA-le makstud trahvid ja sunniraha ning MKS alusel

MTA-le makstud intresside summa. Maksukohustuslasel ei ole võimalik deklaratsioonil nimetatud

andmeid muuta. Sõltumata sellest, kas tegemist on iseseisva haldusakti või toiminguga, peab isiku

õigusi negatiivselt mõjutaval haldustegevusel olema õiguslik alus.

69. MKS § 105 lg-st 6 tuleneb, et maksukohustuslase rahalised kohustused tasutakse või

tasaarvestatakse kohustuste tekkimise järjekorras, välja arvatud juhul, kui maksukohustuslane taotleb

enne täitmise tähtpäeva sama lõike punktides 14–16 nimetatud kohustuste täitmise välistamist

tasaarvestusest. Intressinõude täitmine muude maksete arvelt on käsitletav MTA toiminguna

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 tähenduses. Kaebaja on taotlenud intressinõude ja

intressinõudelt arvestatud tulumaksu täitmise välistamist 30.08.2019 ajatamise taotlusega, mistõttu

ei saanud MTA enne ajatamise taotluse lahendamist intressinõuet muude maksete arvelt täita. MTA-

l puudus õigus intressinõuet muude maksete arvelt täita, sest Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019

kohtumäärusega haldusasjas nr 3-19-1421 on intressinõude täitmine peatatud, s.t MTA võib teha

intressinõude täitmiseks üksnes MKS § 130 lg 1 p-des 1, 2 ja 5 sätestatud toiminguid. Seega puudus

MTA-l õigus täita intressinõuet maksete alusel, mida kaebaja tegi tasumaks 2019. a augusti TSD-st

tulenevaid maksukohustusi. Kaebajal on eeltoodust tulenevalt õigus nõuda, et 10.09.2019 maksega

loetakse täidetuks maksukohustused, mis tulenesid 2019. a augusti TSD-st.

Tulumaksukohustuse põhiseadusevastasus

70. Kui puudub intressi tasumise kohustus, puudub ka alus tasutud intressilt tulumaksu

arvestamiseks.

71. TuMS § 34 p 3 koosmõjus § 51 lg 2 p-ga 1 on vastusolus põhiseadusega ning tuleb jätta

kohaldamata. MTA-le tasutud intressi ettevõtlusega mitteseotud kuluna käsitlemise aluseks on

TuMS § 34 p 3, mille kohaselt ettevõtlustulust ei ole lubatud maha arvata seaduse alusel määratud

trahve ja sunniraha ning MKS alusel tasutud intresse. MTA-le tasutud intressilt tulumaksu

arvestamise ja tasumise kohustuse õiguslikuks aluseks on omakorda TuMS § 51 lg 1 ja § 51 lg 2 p

1. TuMS § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud

kuludelt, välja arvatud, kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt TuMS §-dele 48-50.

TuMS § 51 lg 2 p 1 kohaselt ettevõtlusega mitteseotud kulu lõike 1 tähenduses on § 34 p-des 3–6,

11 ja 13 nimetatud kulud või väljamaksed.

72. Kaebaja on seisukohal, et TuMS eelviidatud sätted on vastuolus ettevõtlusvabaduse (PS § 31),

omandipõhiõiguse (PS § 32) ja võrdsuspõhiõigusega (PS § 12). Riigikohus on ettevõtlusvabaduse

kaitseala riivet analüüsides jõudnud järeldusele, et iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab

mõne ettevõtlusega seotud tegevuse, riivab ka ettevõtlusvabadust. Ettevõtlusvabaduse kaitseala on

riivatud ka siis, kui seda vabadust avaliku võimu poolt ebasoodsalt mõjutatakse. Samuti riivavad

ettevõtlusvabadust teistele, sama või sarnase majandustegevusega tegelevatele isikutele tehtavad

soodustused ning ettevõtlusega tegelemise korraldamiseks kehtestatud reeglid. PS § 32 kaitseb

omandina varalisi õigusi – nii asju, raha kui ka rahaliselt hinnatavaid õigusi ja nõudeid. PS § 12

sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus laieneb oma olemuselt PS § 9 lg 2 järgi ka juriidilistele isikutele.

Riigikohus on leidnud, et maksud kui avalik-õiguslikud rahalised kohustused piiravad isiku õigust

vallata, kasutada ja käsutada oma vara ning maksusoodustuse piiramisel võrreldes teiste isikutega on

tegemist PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse riivega. Samuti on Riigikohus leidnud, et

maksuintress riivab lisaks omandipõhiõigusele ka ettevõtlusvabadust. Sarnaselt riivab nimetatud

õigusi ka maksuintressilt täiendavalt tasumisele kuuluv tulumaks.

73. Kui avalik-õiguslik rahaline kohustus takistab maksukohustuslasel ebamõistlikult rahaliste

kohustuste täitmist kolmandate isikute ees, s.o ei jäta maksukohustuslasele mõistlikku võimalust täita

oma kohustusi proportsionaalselt võimalustega ning erinevate võlausaldajate huve arvestades, riivab

see ühtlasi PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust. Vaieldamatult riivab isiku õigusi ainuüksi

maksuvõlalt MKS § 117 lg 1 alusel arvestatav ebamõistlikult kõrge intressimäär, s.o 0,06% päevas

(21,9% aastas), mis ületab VÕS §-s 113 sätestatud võlasuhetele kohaldatavat viivist (8% aastas)

mitmekordselt. Kuna tasutud intressi käsitletakse ettevõtlusega mitteseotud kuluna ja see

maksustatakse omakorda tulumaksuga, kujuneb maksuintressi kui kõrvalkohustuse reaalseks

aastaseks määraks 26,28%. Eelnevale on juhitud õigustatult tähelepanu ka varasemas kohtupraktikas.

Näiteks Tallinna Halduskohus on asunud 05.12.2016 otsuses haldusasjas nr 3-16-605 järgmisele

seisukohale: „Sisuliselt kohtleb TuMS hetkel ettevõtja eraõiguslikke võlausaldajaid ja maksuhaldurit

ebavõrdselt: kui isikul on valida, kas jääda võlgu eraõiguslikus võlasuhtes või MTA-le, siis muidugi

sooviks ta vabaneda esmalt maksuvõlast, kuna see on talle kallim muuhulgas ka intressisummale

lisanduva tulumaksu poolest. Väärib meenutamist, et 01.01.2004 jõustunud pankrotiseaduse

(PankrS) § 146 lg 1 p 3 kaotas ära maksunõuete eelisõiguse võrreldes teiste tagamata nõuetega […].

Paratamatult tundub, et TuMS § 34 p 3 keeld maksuintresse ettevõtlustulust maha arvata ja seeläbi

maksuvõla tasumist muude kohustuste kõrval priortiteetseks seada on kantud samast ajastuvaimust,

milles sündis maksunõuete eelistamine kuni 31.12.2003 kehtinud pankrotiseaduses. Selle

põhjendatuses on aga piisavalt alust kahelda.“ Viidatud kohtuotsuses jättis halduskohus TuMS § 34

p 3 (ja § 51 lg 2 p 1) osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamata, kuna kaebajale ei

olnud MTA veel intressilt tulumaksu määranud.

74. Samas tõstatati osundatud kohtuasjas MKS § 117 lg 1 põhiseaduspärasuse küsimus, mis leidis

lõpplahenduse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29.03.2017 otsusega asjas nr

3-4-1-15-16. Riigikohus leidis, et MKS § 117 lg 1 on PS-ga kooskõlas. Täpsemalt hindas Riigikohus

normi vastavust PS §-le 32, hõlmatuna PS §-ga 31. Riigikohus ei hinnanud MKS § 117 lg 1

põhiseaduspärasust lähtuvalt võrdsuspõhiõiguse (PS § 12) riivest ning samuti ei hinnanud Riigikohus

TuMS § 34 p 3 ja § 51 lg 2 p 1 põhiseaduspärasust. Seega ei ole Riigikohus käesolevas kaebuses

tõstatatud põhiseaduspärasuse küsimusi varem lahendanud. Praegusel juhul on keskseteks

küsimusteks: 1) kas kohustus tasuda maksuintressilt omakorda tulumaksu on põhjendatud, s.o

seadusandja legitiimset eesmärki silmas pidades põhjendatud, 2) kas maksuhaldurile eelisseisundi

loomine teiste, s.o eraõiguslike võlausaldajate ees on põhjendatud?

75. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud

peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja

vabaduste olemust. Lähtekohaks sätte põhiseaduspärasuse kontrollimisel on seadusandja eesmärgi

tuvastamine. TuMS § 32 lg 2 kohaselt on kulu ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele

kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks

või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud, samuti kui see tuleneb

töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg-st 1. TuMS §-de 51 ja 52 eesmärk on maksustada

ettevõtlusest välja viidud kasumit. „Ettevõtlusest välja viidud“ tähendab seda, et kauba või teenuse

eest väidetavalt makstud tasu saab äriühing kasutada varjatult ja maksuvabalt väljamaksete

tegemiseks (nt dividendi maksmine osanikele, töötasu maksmine töötajatele või juhatuse liikmetele,

kaupade või teenuste eest maksmine isikule, kes varjab oma ettevõtluse käivet).

76. 01.01.2000 jõustus TuMS, mille eelnõu seletuskirjas on märgitud: „[…] seaduseelnõu eesmärk

on vabastada Eestis registreeritud juriidilised isikud teenitud tuludelt tulumaksu maksmiselt […]

Selle asemel maksavad nad maksu tulumaksu ainult kasumi jaotamise korral, samuti tehingutelt,

mida võib käsitleda kasumi varjatud jaotamisena (erisoodustused, kingitused ja annetused,

ettevõtlusega mitteseotud kulud – eelnõu §-d 38 kuni 42)“ (vt seletuskirja sissejuhatav osa) ja

„Äritegevuse tulemit, mida kasutatakse ettevõtluses ei ole teoreetiliselt õige lugeda sissetulekuks,

mida tulumaksuga maksustada. Sissetulekuga on tegemist siis, kui ettevõtluse tulem suunatakse

ettevõtlusest välja, st rahuldatakse osanike erahuvisid. See võib toimuda avalikult dividendide

väljamaksmise kujul või varjatult, tehes osanikele või nende poolt valitud kolmandatele isikutele

rahaliselt hinnatavaid soodustusi või andes teatud varalisi hüvesid. Seega on oluline maksustada

tulumaksuga esmajoones kõiki kasumi väljaviimise vormid.“ Eeltoodust järeldub, et vaidlusaluste

sätete eesmärgiks on maksustada varjatud kasumieraldised.

77. Riigikohtu hinnangul on abinõu sobiv siis, kui see soodustab piirangu eesmärgi saavutamist.

Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta

piirangu eesmärgi saavutamist. Meetme sobivuse all hinnatakse seda, kas meede aitab saavutada

piirangu eesmärki, kuid ei käsitleta küsimust, kas meede on sama eesmärgi saavutamiseks

võimalikest kõige vähem riivav. Maksukohustuslase poolt tasutav maksuintress ei ole sissetulek.

Sellega ei rahuldata osanike erahuvisid ega maksukohustuslase poolt valitud kolmandate isikute

rahalisi huvisid. Kõige üldisemalt ei ole tegemist kasumi väljaviimisega äriühingust. Seega ei ole

TuMS § 32 lg 2 ega §-d 51 ja 52 seadusega seatud eesmärgi saavutamiseks sobivaks abinõuks.

Kaebaja rõhutab, et ühelegi muule eesmärgile ei ole seadusandja vaidlusaluste sätete puhul

tuginenud. Teisalt ei tohi need sätted teenida varjatud eesmärke, milleks praegusel juhul võib

teoreetiliselt kõne alla tulla varjatud maksustamine, mis tähendaks lubamatut topeltmaksustamist,

või maksukohustuslase karistamist, mille alused ja piirid saab seada üksnes karistusõigus. Liiatigi

oleks sellisel juhul vaidlusalused sätted vastuolus õigusselguse põhimõttega (PS § 13 lg 2). Ilmselgelt

ebasobiva abinõu korral ei ole vaja kontrollida abinõu vajalikkust ja mõõdukust, sest sobivuse

seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu

eesmärgi saavutamist.

78. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Eesmärkide

ebamäärasuse või nende sootuks puudumise korral ei ole võimalik hinnata ka meetme vajalikkust ja

mõõdukust. Teisalt isegi juhul, kui vaidlusalused sätted teeniksid mingeid muid eesmärke, milleks

eelduslikult saab olla riigi rahaliste huvide kaitsmine, siis tuleks hinnata, kas selle eesmärgi

saavutamine oleks võimalik saavutada mõnel teisel, isiku õigusi vähem koormavamal moel. Lisaks

tuleb arvesse võtta asjaolu, millises ulatuses koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid. Ehkki

riigil on ulatuslik suveräänsus maksude kehtestamisel ja maksuobjektide määratlemisel (PS § 113),

ei ole see absoluutne ega prevaleeri teiste põhiõiguste ees, sh maksukohustuslase ja viimase

võlausaldaja omandipõhiõiguse ees. MTA-l ei ole võlausaldajana eelisõigust teiste võlausaldajate

ees ning riigi kehtestatud abinõud riivavad lisaks omandipõhiõigusele ka ettevõtlusvabadust ja

võrdsuspõhiõigust.

79. Kui riigile omistada võlausaldajana eelisõigus, võib see tagajärjena kaasa tuua võlausaldaja

nõude reaalväärtuse vähenemise nullini, mis majanduslikus mõttes on samaväärne vara

sundvõõrandamisega. Kui avalik-õiguslik rahaline kohustus takistab maksukohustuslasel

ebamõistlikult rahaliste kohustuste täitmist kolmandate isikute ees, s.o ei jäta maksukohustuslasele

mõistlikku võimalust täita oma kohustusi proportsionaalselt võimalustega ning erinevate

võlausaldajate huve arvestades, riivab see ühtlasi PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust. Riigikohus

on selgitanud, et abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse

sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. MTA-le on juba

seadusega võimaldatud rohkelt abinõusid tagamaks riigi rahaliste huvide kaitstust, sh äärmiselt

koormavad abinõud MKS § 1361 lg 1 näol, mis võimaldab MTA-l taotleda kohtult luba

maksukohustuslase vara arestimiseks. Ka praegusel juhul on MTA arestinud kaebaja

ettemaksukontol olevad rahalised vahendid 613 721,81 euro ulatuses. Käibevahendite arestimise

tõttu ei ole kaebaja saanud täita oma rahalisi kohustusi kolmandate isikute ees.

80. 4.03.2020 esitas kaebaja 2019. a augusti TSD paranduse, mille kohaselt on kaebaja MKS tasutud

intressid summas 200 eurot ja neilt intressidelt TuMS § 34 p 3 ja § 51 lg 2 p 1 kohaselt tasumisele

kuuluv tulumaksusumma 50 eurot. 4.03.2020 on kaebaja 50 euro suuruse tulumaksusumma ka

tasunud. 04.03.2020 esitatud deklaratsiooniparandus muudab tagantjärele ka 2019. a septembrikuus

toimunud tasaarvestuste järjekorda.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

81. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kaebuse seisukohad on

vastuolus. Kaebaja on tähelepanuta jätnud, et MO-s on tuginetud suures osas maksumenetluses

kogutud dokumentaalsetele tõenditele (e-kirjavahetused, arved jms), kuid kaebaja ei ole

maksumenetluses kogutud dokumentaalsetele tõenditele esitanud põhjendatud vastuväiteid ega neid

kinnitavaid tõendeid. Kaebuses ei ole toodud asjakohaseid selgitusi, mis kummutaksid MO-s tehtud

järeldusi. Kuna MO-s on usutavalt ja tõenditele tuginedes ning neid piisavalt nii faktiliselt kui ka

õiguslikult põhjendades tehtud õiged järeldused, on tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 kohaselt

kaebajale üle läinud. Kaebaja ei ole MO põhjendusi ja järeldusi ümber lükanud.

82. Maksuhaldur ei ole töötajatega sõlmitud Edineti töölepinguid MO-ga ümber kvalifitseerinud.

MTA tuvastas asjaolu, et tegelikku tööjõurenti kaebaja ja Edineti vahel ei toimunud. Tegemist oli

näiliku tehinguga, millega kaebaja soovis varjata asjaolu, et isikud, kelle poolt osutatud teenuseid

Edinet kaebajale väidetavalt müüs, olid tegelikult kaebaja enda töötajad. Töötajatele tegi

palgaväljamakseid kaebaja ise ja kaebajal oli ka kohustus MKS § 83 lg 4 kohaselt deklareerida ja

tasuda töötajatele tehtud väljamaksetelt tööjõumaksud.

83. Edinet ja kaebaja ei soovinud perioodil oktoobrist 2016 kuni oktoobrini 2017 tegelikult, et

kaebaja tasuks Edineti arvete eest täies mahus, vaid maksaks arvete alusel ainult nii suure summa, et

töötajad saaksid kätte oma netopalga. Tööjõurendi näilikkuse tuvastamisega ei kaasnenud

töölepingute tsiviilõiguslike tagajärgede muutmist. MO ei mõjuta töölepingute sisu. Kuna MO-ga

tuvastati, et tööjõurendi tehingud olid näilikud ja tegemist oli kaebaja enda töötajatega, siis oli

tööjõumaksude deklareerimise ja tasumise kohustus kaebajal, aga mitte Edinetil. Samavõrra, kui

suurenes kaebaja tööjõumaksude tasumise kohustus, vähenes Edineti maksukohustus. Seega ei

tekkinud kaebajal Edinetiga solidaarset maksukohustust.

84. Kaebaja ja temaga seotud äriühingute makseraskused ei tähenda seda, et maksukohustuslane

võiks oma majandusliku seisu parandamiseks toime panna maksupettuse ning oma tegutsemist

korraldada viisil, kus maksukohustused jäävad lõpptulemusena täitmata. Maksude õige

deklareerimine ja tasumine ei ole sõltuv äriühingu majanduslikust olukorrast.

85. Edineti eelnev maksukohustuste täitmine aastatel 2010–2015 ei kinnita, et Edinet ei tegutsenud

oma majandustegevuse korraldamisel iseseisvalt, vaid kaebajaga seotud isikute kontrolli all.

Tööjõurent on ehitussektoris iseenesest tavapärane. MO-s on selgitatud, et kaebaja ja Edineti

vahelised tööjõurenditehinguid tegelikkuses ei toimunud, vaid olid näilikud ning vormistatud üksnes

tööjõurendist mulje jätmiseks. Tegelikkuses pani kaebaja kontsernis makseraskuste tekkimise järel

toime maksupettuse selleks, et kontserni kuuluvad äriühingud saaksid maksueelise tööjõumaksude

tasumata jätmise ning käibemaksukohustuse vähendamise teel ning vähendaksid selle maksueelise

saamise kaudu oma majanduslikke raskusi. Asjaolu, et enne kontrollitud maksustamisperioodi, s.o

oktoobrist 2016 kuni oktoobrini 2017 Edinetti vormistatud töötajate tööjõumaksud laekusid

korrektselt, ei õigusta kontrollitud ajavahemikul toime pandud maksupettust.

86. Kaebaja toob Edineti reaalse majandustegevuse näiteks asjaolu, et ajutine pankrotihaldur on

01.12.2017 aruandes märkinud, et tegemist on tööjõudu rentiva äriühinguga, kuid jätab seejuures

mainimata, et selle teabe aluseks on Edineti enda seletused. Samas aruandes seab aga ajutine

pankrotihaldur kahtluse alla talle esitatud teabe usaldusväärsuse ning on pidanud küsitavaks Edineti

ja kasutajaettevõtete suhteid ning märkinud, et juhatuse liikme K.N.e esitatud informatsioon erines

töötajate poolt antud teabest.

87. Kaebaja ja Edineti vahelised tehingud erinevad tavapärasest tööjõurendist seetõttu, et tavaliselt

kasutajaettevõtja ei otsusta renditöötajate töötasu üle, kuid Edinetti registreeritud kaebaja töötajate

töötasu üle otsustas kaebaja ise. Tavapäraselt kajastuvad tööjõurenti osutava äriühingu poolt

väljastatud arvetel tehingupartnerite vahel kokku lepitud tööjõurendi tunnihind ja tehtud töötundide

hulk ning need ei sõltu otseselt töötasudest, mida rendileandja töötajatele maksab. Edineti nimel

väljastatud arvetel kajastusid aga töötajate töötasud.

88. Mitmed töötajad ei teadnudki, et nad on renditööjõud. Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu

selgitustest haldusasjas nr 3-16-301 on oluline asjaolu, kuidas töötajad ise oma töötamist kirjeldavad.

Järelikult ei esitanud maksuhaldur töötajatele asjassepuutumatuid või põhjendamatult spetsiifilisi

küsimusi. Kuna kaebaja ja Edineti vahel tegelikku rendisuhet ei olnud, ei saanud töötajad andagi

teistsuguseid vastuseid. Seejuures ei ole kaebuses esitatud väidete puhul arvestatud asjaoluga, et

maksuhalduri poolt töötajatele esitatud küsimused tulenesid teistest maksumenetluse käigus esitatud

tõenditest. KA-s on töötajate ütlusi asjakohaselt analüüsitud ning tehtud neist seletustest kogumina

õiged järeldused.

89. Erinevalt tavapärasest rendisuhtest, kus rendileandja rendib vastavalt vajadusele samu töötajaid

erinevatele kasutajaettevõtjatele, oli Edinetti registreeritud töötajate töölepingutes konkreetselt

määratud, millise kasutatajaettevõtja heaks töötajad värvatud olid ning oma tarbeks värbas töötajaid

Edinetti kaebaja ise. See ei lähe kokku kaebaja väidetega, et tööjõurenti oli vaja töötajate

optimaalsemaks kasutamiseks erinevate äriühingute vahel.

90. MO-s ei ole seatud kahtluse alla Edineti õigussubjektsust või äriühingu tsiviilõiguslikku

eksisteerimist. MO-s on hinnatud seda, kas Edinet oli oma majandustegevuse korraldamisel

iseseisev. Maksuhaldur jõudis järeldusele, et Edineti majandustegevus oli kontrollitud perioodil

korraldatud üksnes kaebaja ja temaga seotud äriühingute maksueelise saamise huvides.

91. MO-s tehtud järeldusi ei väära kaebaja väited, et M. T. ja N. K. vastu on algatatud kriminaalasi

või millised olid maksuhaldurile ütlusi andnud isikute omavahelised suhted ja suhted kaebaja

omanike ja juhtidega. Maksuhaldur on kõiki kogutud tõendeid, sh ka töötajate antud ütlusi, hinnanud

kogumis. Ütlusi andnud isikute võimalikud isiklikud seisukohad kaebaja juhatuse liikme või

omanikega ei muuda olematuks kaebaja enda tegevusest tehtud järeldusi maksupettuses osalemise

ning maksukohustuse tahtliku tasumata jätmise kohta.

92. MTA on MO-s selgelt tuvastanud näilike tööjõurendi tehingutega kajastamisega kaebaja poolt

saadud maksueelise (MO p 2.7). Kaebaja maksueelis seisnes tööjõumaksude tasumise kohustusest

vabanemises ja täiendava sisendkäibemaksu deklareerimise kaudu käibemaksukohustuse

vähenemises.

93. MO on õiguspärane ja seega on õiguspärane ka intressi määramine. MO-ga tuvastati kaebaja

ajavahemiku oktoobrist 2016 kuni oktoobrini 2017 varjatud maksukohustus summas 577 163,32

eurot. Nimetatud summa tasaarvestas MTA kaebaja ettemaksukontol arestitud summade arvel

09.08.2019. Kui MO-d ei tühistata, jääb kehtima kaebajale määratud maksusumma ning on õige ka

otsusega esitatud intressinõue.

94. Tekkinud ei ole topeltmaksustamise olukorda kaebaja suhtes. Kaebaja ettemaksukontol olevatele

tagastusnõuetele on haldusasjas nr 3-18-120 tehtud kohtumääruse alusel 18.01.2018 seatud arest kuni

613 721,81 euro täitumiseni. Seega 18.01.2018 kaebaja ettemaksukontol arestitud summat veel ei

olnud. 613 721,81 eurot (s.o kogu arestitud summa) on kaebaja ettemaksukontole laekunud

28.09.2018. Intressinõudes on intresse arvestatud ajavahemiku 11.11.2016–21.08.2018 eest. Pärast

21.08.2018 kaebajale intresse arvestatud ei ole. Ettemaksukontol olevate summade arestimise puhul

intresse ei arvestata, sest intressiarvestuses võetakse arvesse enammakseid. MTA on kaebaja

tagastusnõuet summas 45 829,42 ulatuses aktsepteerinud. Selle üle vaidlust ei ole. Juhul, kui

intressinõue jääb kohtumenetluses jõusse, on õige ka tasaarvestus. Järelikult puudub alus tasutud

intressi tagastamiseks.

95. Vaid juhul, kui maksuvõla ajatamise taotlus rahuldatakse, välistab see MKS § 105 lg-s 6

ettenähtud kohustuste täitmise järjekorra (MKS § 105 lg 7), sest maksuhalduri haldusaktist tuleneb

erinev rahalise kohustuse tasumise tähtpäev. MTA jättis kaebaja 30.08.2019 maksuvõla ajatamise

taotluse 25.09.2019 otsusega nr 13-1/0427 rahuldamata, kuna kaebaja ei esitanud nõutud tagatist.

Rahandusministri 19.12.2018 määruse nr 51 „Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate

nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord“ § 11 lg 2 kohaselt

alustatakse täitmist varaseima tasumise tähtpäevaga kohustusest. Kaebajal oli varaseima tasumise

tähtpäevaga kohustus 26.08.2019 otsusest tulenev intressi tasumise kohustus. Seega ei muutnud

kaebaja maksuvõla ajatamise taotluse esitamine MKS § 105 lg-s 3 ja lg-s 6 sätestatud tasaarvestamise

korda ning 10.09.2019 toimunud tasaarvestamine varasemalt tekkinud maksukohustusega

(intressikohustusega) oli maksuhalduri õiguspärane toiming. MTA haldusaktist ega kohtulahenditest

ei tulenenud, et MTA-l puudus õigus tasaarvestada kaebaja poolt 10.09.2019 ettemaksukontole

tehtud makset tema varem tekkinud maksukohustustega.

96. Elektrooniliselt esitataval maksudeklaratsioonil kajastab maksuhaldur neid maksukohustusi, mis

on maksuhaldurile juba varem teada. Kuna MTA-le oli teada, et kaebaja tasus 2019. a augustis

intresse, siis kajastus kaebaja TSD-l eeltäidetuna intresside tasumisega kaasnev tulumaksukohustus

tulumaksuseaduse (TuMS) § 34 p 3 järgi. Nimetatud andmete elektroonilist kajastamist ei saa aga

tõlgendada haldusaktina. Tegemist on maksuhalduri toiminguga, mis põhimõtteliselt kergendab

maksukohustuslasel

oma

maksukohustusi

deklareerida.

Kaebaja

väidab

vääralt,

et

maksukohustuslasel ei ole võimalik maksuhalduri poolt eeltäidetud andmeid elektrooniliselt

esitataval deklaratsioonil muuta. Ometi on kaebaja seda 30.09.2019 esitatud parandusdeklaratsioonil

teinud ning kaebaja on ise oma maksuarvestusest eemaldanud 2019. a augusti TSD-lt intresside

tasumiselt maksmisele kuuluva tulumaksunõude summas 11 457,36 eurot, mistõttu ei kajastu vastav

summa ka kaebaja maksuarvestuses maksuvõlana.

97. Kaebaja ei ole 10.10.2019 kaebuse täienduses välja toonud, millistest asjaoludest tulenevalt ta

leiab, et 09.10.2019 korraldus rikub tema õigusi ja millest tulenevalt tuleks korraldus tühistada.

09.10.2019 korraldus on õiguspärane haldusakt ja tuleneb sellest, et kaebaja oli jätnud oma

maksukohustused õigeaegselt täitmata, mille tulemusena tekkis tal korralduse tegemise ajal

maksuvõlg. MKS § 10 lg 2 p 3 ja § 128 lg 1 kohaselt on maksuhaldur kohustatud maksuvõla sisse

nõudma ja § 129 lg 1 kohaselt on MTA-l õigus teha vastav korraldus. Korraldus vastab MKS §-s 46

maksuhalduri haldusaktile ettenähtud nõuetele. Seega puudub kaebajal alus nõuda 09.10.2019

korralduse tühistamist. Korraldusega nõutud maksuvõla on kaebaja tasunud ning 17.01.2020 seisuga

kaebajal maksuvõlg puudub.

98. Kaebaja 04.03.2020 esitatud 2019. a augusti TSD parandus on teadvalt valeandmetega esitatud

deklaratsioon, sest kaebaja 2019. a augustis tasutud intressisumma on 45 829,43 eurot. Tegemist on

MKS § 1531 lg-s 2 sätestatud väärteoga. Juhul, kui ka kaebajal ei olnud võimalik maksta kogu

intresside tasumisel tekkivat tulumaksukohustust, pidanuks kaebaja sellegipoolest esitama

parandatud andmetega 2019. a augusti TSD-s õiged andmed tasutud intressisumma ja tekkiva

tulumaksukohustuse kohta. Seega ei ole kaebaja oma menetlusosalise õigusi kasutanud heauskselt.

Vastustaja toonitab, et kaebaja 2019. augusti TSD lisas 6 alates 10.09.2019 kuni 30.09.2019

kajastunud maksukorralduse seaduse alusel tasumisele kuuluva tulumaksusumma 11 457,36 eurot

likvideeris

kaebaja

oma

maksuarvestuses

maksukohustuste

hulgast

30.09.2019

tehtud

deklaratsiooniparandusega. Seega puudub maksuhalduri haldusakt, mille tühistamist kaebaja saaks

nõuda, samuti puudub maksuhalduri toiming, mille õigusvastasust oleks võimalik tuvastada.

Vastustaja hinnangul on kaebaja vastav taotlus ainetu.

99. Kaebaja taotleb MTA kohustamist tagastama talle 2019. a augusti TSD lisa 6 alusel tasutud

tulumaks summas 50 eurot. Vastustaja leiab, et tegemist on põhjendamatu taotlusega, mille

esitamiseks puudub vajadus. Juhul, kui kohus rahuldab kaebaja taotluse vaidlustatud maksuotsuse

tühistamiseks, langeb ära ka kaebaja kohustus tasuda maksuotsusega määratud maksusummalt

tasumisele kuulunud intressid ning ka nende intresside tasumisega seoses tekkiv tulumaksukohustus

ning vastustajal on kohustus tagastada tasutud tulumaksusumma ilma seda kohtu kaudu eraldi

nõudmata. Juhul, kui kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse maksuotsuse ja otsuse (millega esitati

kaebajale intressinõue) tühistamiseks, kuid rahuldab kaebaja taotluse jätta kohaldamata TuMS § 34

p 3 ja § 51 lg 2 p 1 ning tunnistab nimetatud tulumaksuseaduse sätted põhiseadusega vastuolus

olevaks, langeb ära ka kaebaja kohustus nimetatud sätete alusel tulumaksu maksta, millega kaasneb

samuti tulumaksusumma tagastamine vastustaja poolt ilma, et seda peaks eraldi nõudma. Juhul, kui

kohus jätab rahuldamata kaebaja taotlused maksuotsuse ja otsuse tühistamiseks ning jätab ka

rahuldamata kaebaja taotluse TuMS § 34 p 3 ja § 51 lg 2 p 1 põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks,

jääb kehtima ka kaebaja kohustus tasuda maksuintressidelt tulumaks ja lõpptulemusena jääb

tagastamata ka maksuintresside tulumaksu katteks tasutud summa 50 eurot.

100. Vastustaja on seisukohal, et TuMS § 34 p 3 ja § 51 lg 2 p 1 on põhiseadusega kooskõlas, mistõttu

puudub kaebajal põhjus nõuda nimetatud sätete kohaldamata jätmist ning taotleda halduskohtult need

põhiseadusevastaseks tunnistada. TuMS § 34 p 3 on käesoleva kohtumenetluse vältel muutunud.

Alates 01.01.2020 kehtib TuMS § 34 p 3 sõnastuses: „Ettevõtlustulust ei ole lubatud maha arvata

seaduse alusel määratud trahve ja sunniraha ning maksukorralduse seaduse alusel tasutud intresse,

välja arvatud maksukorralduse seaduse § 111 alusel ajatatud maksuvõlalt tasutud intresse, kui makse

ei ole määratud maksuotsusega.“ Enne 01.01.2020 kehtis TuMS § 34 p 3 sõnastuses:

„Ettevõtlustulust ei ole lubatud maha arvata seaduse alusel määratud trahve ja sunniraha ning

maksukorralduse seaduse alusel tasutud intresse.“ Seega loetakse alates 01.01.2020 ettevõtlusega

seotud kuluks maksuvõlgade tasumise ajatamise korral arvestatud ja tasutud maksuintress. Seaduse

seletuskirjas selgitatakse tehtud muudatust juhtumitega, kus maksukohustuslane kasutab

makseraskuste ületamisel maksuvõla ajatamise võimalust ehk otsib ise aktiivset lahendust maksuvõla

tasumiseks. Muudatusega soovis seadusandja tekitada suuremat motivatsiooni tegeleda maksuvõla

tekkimisel aktiivsemalt lahenduste leidmisega. 2019. a augustis kehtis TuMS § 34 p 3 enne

01.01.2020 kehtinud redaktsioonis. Kui ka arvestada praeguseks TuMS § 34 p-s 3 tehtud muudatust,

ei kohalduks muudatus kaebaja suhtes. Esiteks ei ole kaebaja maksuvõla tasumist ajatatud. Teiseks,

isegi juhul, kui kaebaja maksuvõla tasumine oleks ajatatud, ei kehtiks tulumaksukohustuse

puudumise kohta tehtud muudatus kaebaja suhtes seetõttu, et kaebajale on maksud määratud

vaidlustatud maksuotsusega. Järelikult puudub vajadus eraldi arvestada alates 01.01.2020 kehtivat

TuMS § 34 p-s 3 muudatust kaebuses toodud asjaolude suhtes.

101. Kaebaja ei ole kaebuses õigusselguse põhimõttega vastuolus olevaid asjaolusid välja toonud.

Kaebaja ei väida, et TuMS § 34 p 3 ja § 51 lg 2 p 1 oleksid normid, millest tulenevat tulumaksu

tasumise kohustust oleks raske välja selgitada. Juriidiliselt isikult eeldatakse maksukorralduse

seaduse ja maksuseaduste tundmist. Kaebaja möönab, et täidetud on parlamendireservatsiooni

nõuetele vastavus ning pädevus-, menetlus- ja vorminõuded. Seetõttu puudub vaidlustatud normidel

formaalne vastuolu põhiseadusega. Vastustaja leiab, et kaebuses toodud põhjendused vaidlustatud

normide formaalse põhiseaduspärasuse kohta ei seostu normide formaalse põhiseaduspärasusega,

vaid lähtuvad väidetavast materiaalsest vastuolust põhiseadusega (võrdsuspõhimõttega). Väidetava

ebavõrdse olukorra tekkimine ei tähenda õigusselguse põhimõtte mittejärgimist seadusandja poolt,

samuti ei saa sellest tuleneda muu formaalne vastuolu põhiseadusega. Formaalne vastuolu

põhiseadusega ei saa tuleneda ka asjaolust, nagu paneks maksuintresside tasumisega kaasnev

tulumaksukohustus äriühingu ebavõrdsesse olukorda, kus ta ei saa võrdselt arvestada kõikide

võlausaldajate huvidega. Ja seda just seetõttu, et maksukohustus riigi ees on tulumaksu võrra suurem

ja seetõttu ka kulukam.

102. Ebaselgus ei saa tuleneda ka sellest, et eraõiguslikes suhetes tasutud intressid ei kuulu

tulumaksuga maksustamisele. Eraõiguslikes suhetes tekkivad intressid ja maksuintressid ei ole

kattuva sisuga mõisted. Pealegi on eraõiguslikud intressid reeglina seotud ettevõtluseks vajaliku vara

soetamisega ning seetõttu on need ettevõtluseks vajalikud kulud, mida tulumaksuga ei maksustata.

Juhul, kui isik soetab näiteks laenu või liisinguga ettevõtlusega mitteseotud vara, on ka ettevõtlusega

mitteseotud vara soetamise tarbeks makstud intressid ja viivised tulumaksuga TuMS § 51 järgi

maksustatavad. Seega sõltub tulumaksukohustuse tekkimine sellest, kas tegemist on ettevõtluse

arendamiseks vajaliku või mittevajaliku kuluga.

103. Maksuintressid ei ole kulu, mille soetamine oleks vajalik ettevõtluse arendamiseks.

Maksukohustuslane saab ise intresside tasumise kohustuse tekkimist mõjutada, tasudes

maksukohustuse õigeaegselt. Sellisel juhul ei teki maksukohustuslasel ei maksuintressi tasumise

kohustust MKS § 115 lg 1 järgi ega ka intressilt tulumaksu tasumise kohustust TuMS § 34 p 3 ja §

51 lg 2 p 1 järgi. Riigikohtu halduskolleegium on 09.09.2003 kohtuotsuses nr 3-3-1-59-03

selgitanud: „Ei ole mõistlik eeldada, et maksukohustuste mitteõigeaegse täitmise eest määratud

maksuintressid on vajalikud ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks“.

104. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 29.03.2017 kohtuasjas nr 3-4-1-15-16

hinnanud MKS § 117 lg 1 põhiseadusele vastavust, kuid ei ole otseselt seda teinud TuMS § 34 p 3

ja § 51 lg 2 p 1 puhul. Ometi on kohus nimetatud kohtulahendi p-des 124 ja 125 kirjeldanud ja

aktsepteerinud, et käsitletud juhtumite puhul oli maksuintressist tuleneva kogukulu määr

maksukohustuslaste jaoks erinev. Samuti on Tallinna Ringkonnakohus 13.11.2009 otsuses

haldusasjas nr 3-03-5 asunud seisukohale: „Õige pole ka kaebaja seisukoht, et intressidelt tulumaksu

tasumise nõue kehtivas tulumaksuseaduses on põhiseadusevastane. Maksuvõla tasumata jätmist ei

saa pidada selliseks ettevõtlusabinõuks ettevõtluse finantseerimisel, et maksuvõlalt arvestatud

intressi tuleks põhiseadusest tulenevalt tingimata lubada ettevõtluskuluna käsitleda ning keelatud

oleks tulumaksu määramine tasutud maksuintressidelt. Riigil on maksustamisel kasutada lai

diskretsiooniruum ning ettevõtjate poolt maksuvõla kasutamist ettevõtluse arendamiseks selliselt, et

maksuvõlalt arvestatud intressi arvestataks maksuvaba kulutusena, ei pea põhiseaduse kohaselt

tagama.“

105. Kaebaja on tulumaksuseaduse eelnõu 143 SE seletuskirjast jätnud välja toomata

tulumaksuseaduses juriidilistele isikutele kehtestatud tulumaksu puhul selle peamise eesmärgi:

„Seega jääb maksuvabaks ainult see osa äriühingu kasumist, mida kasutatakse edaspidi ettevõtluses.

Sellised ümberkorraldused soodustavad ettevõtluse arengut, võimaldavad teha täiendavaid

investeeringuid ning luua uusi töökohti.“ Seega tuleb tulumaksuseaduses äriühingute maksustamist

hinnata just sellest vaatepunktist, kuivõrd aitab äriühingu tegevus kaasa eesmärgile arendada

ettevõtlust ja soodustada investeeringuid. Kahtlemata ei aita äriühingute tegevuse tagajärjel

rakendatavad sunnirahad, trahvid ja maksuintressid kaasa investeeringute tegemisele, sest raha

viiakse sellisel juhul ettevõttest välja.

106. TuMS § 51 puhul on tulumaksu kommenteeritud väljaandes selgitatud: „Kommenteeritavas

paragrahvis ja §-s 52 on loetletud väljamaksed, mida seadusandja ei pea ettevõtluseks vajalikuks

ning seetõttu välistatakse maksusoodustuse laienemine nendele väljamaksetele. Kommenteeritav

paragrahv ei sisalda mitte fiskaalseid, vaid regulatiivseid norme, mille eesmärgiks on takistada

ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete tegemist. Sellepärast ei ole seadusandja tundnud muret

võimaliku tekkiva topeltmaksustamise pärast. Maksumaksja saa topeltmaksustamist (ning

maksustamist üldse) edukalt ära hoida sel teel, et hoiduda ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete

tegemisest. Selliste preventiivsete normide puhul seob seadusandjat mitte niivõrd ühetaolise

maksustamise põhimõte, kuivõrd proportsionaalsuse põhimõte. Valitud abinõud peavad olema

mõõdupärased ning vastavuses taotletava eesmärgiga, need ei tohi takistada normaalset

majandustegevust ega moonutada maksukohustuse olemust.“

107. Seega ei ole TuMS § 51 eesmärk mitte maksubaasi suurendamine, nagu väidab kaebaja.

Seadusandja eesmärgiks on hoida ära ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete tegemine, kuna see ei

aita kaasa ettevõtluse investeeringute tegemisele. Sellele tegevusele ei aita kaasa ka TuMS § 34 p-s

3 loetletud trahvide, sunniraha ja maksuintresside maksmine. Tegemist ei saa olla ettevõtluse jaoks

vajaliku ega sobiva tegevusega.

108. Füüsilised ja juriidilised isikud peavad olema võrdse maksumääraga maksustatud. Kui

füüsilised isikud maksavad trahve, sunniraha ja maksuintresse, teevad nad seda maksustatud tulult.

Juriidilised isikud maksavad trahve, sunniraha ja maksuintresse maksuvaba kasumi arvelt. Kui

juriidiline isik ei peaks trahvilt tulumaksu maksma, siis tuleks lubada kõikidel füüsilistel isikutel

trahvid, sunniraha ja maksuintressid tulust maha arvata. Arusaadavalt ei oleks sellisel viisil

tulumaksukoormuse vähendamine etteheidetava tegevuse tagajärjel õiglane nende füüsiliste

isikutega võrreldes, kes on seaduskuulekad.

109. Sanktsioonide kumuleerimise kui eesmärgi puudumist tõendab kõige selgemalt asjaolu, et

seadusandja eelnõud 132 SE I esialgselt väljapakutud kujul vastu ei võtnud. Seadusandja eesmärgiks

ei ole mitte sanktsioonide kumuleerimine, vaid see, et maksukohustuslane TuMS § 51 lg 2 p-s 1

nimetatud kulutusi ei teeks. Järelikult ei saa olla seadusandjal nimetatud normi puhul ka fiskaalset

ega ka otsest sanktsioneerivat eesmärki. Oluline on, et maksukohustuslasel on võimalik jätta

ettevõtlusega mitteseotud kulutused tegemata ning hoiduda sellisest tegevusest, mis toovad kaasa

trahvid, sunniraha ja maksuintressid. Riigil puudub siinjuures fiskaalne huvi.

110. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole TuMS § 34 p 3 ja § 51 lg 2 p 1 põhiseaduspärasust hinnates

jõudnud õigele järeldusele. Kaebuses on välja toodud normi põhiseaduspärasuse hindamiseks

kasutatavad kriteeriumid ning püütud hinnata erijuhtude tulumaksu proportsionaalsust. Samas on

kaebaja jõudnud vaidlustatud normide põhiseaduspärasuse hindamise kriteeriumide rakendamisel

ebaõigele teele alates hetkest, kui on valesti kindlaks määranud juriidiliste isikute tulumaksuga

maksustamise eesmärgi ning selle kaudu ka TuMS § 34 p 3 ja § 51 lg 2 p 1 eesmärgi. Just seetõttu

on kaebaja jõudnud sunniraha, trahvide ja maksuintresside ettevõtlusega mitteseotud tuluna

määratlemise põhiseaduspärasuse hindamisel ebaõigetele seisukohtadele.

KOHTU PÕHJENDUSED

111. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt: tühistada MTA 09.10.2019 korraldus nr 13-

11/55248 erijuhtude tulumaksu osas summas 98,88 eurot, muus osas tuleb kaebus jätta

rahuldamata. Kaebaja on küll vaielnud kaebuses üksikutele asjaoludele vastu, kuid ei ole suutnud

kummutada lõppjäreldust, et näilik mulje Edinetist saadud tööjõurenditeenusest andis kaebajale

võimaluse mitte tasuda oma töötajatelt tööjõumakse. MTA on vaidlustatud 2.07.2019

maksuotsuses nr 12.2-3/041376-59 ning selle aluseks olevas 22.01.2019 kontrollaktis nr 12.2-

3/041376-57 piisavalt põhjendanud, miks kaebajale maksud määrati. Kuna maksuotsus on

piisavalt põhjendatud, läks sellega tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele (MKS § 150 lg 1).

Kohus analüüsib otsuses kaebuses esitatud väiteid, kuid ei hakka üksikasjalikult üle kordama

maksuotsuse põhjendusi, kuna nii kontrollaktis kui ka maksuotsuses tehtud järeldused on seotud

tõenditega, maksuotsus on hästi struktureeritud ja loetav. HKMS § 165 lg 2 kohaselt, kui kaebus

jääb rahuldamata ning kaebaja kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud

tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud

vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma

otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Rahuldamata jäävad ka kaebaja

muud taotlused.

I Kaebus Maksu- ja Tolliameti 02.07.2019 maksuotsuse nr 12.2- 3/041376-59 tühistamiseks

112. Kohus leiab, et vaidlusalused 79 töötajat olid kaebajaga stabiilses töösuhtes ja osad neist olid

ka väga spetsiifilise erialase ettevalmistusega (kraanajuhid). MTA-l on õigus selles, et peamine eelis

nende kasutamisel renditööjõuna on võimalus vajadusel maksukohustusest vabaneda, samuti saada

riigilt tagasi sisendkäibemaks.

113. MTA tuvastas kontrolli tulemusena, et kaebaja hoidis oma tööjõukulude optimeerimiseks osa

oma töötajatest näilikult Edineti töötajatena. Maksuhaldur möönis KA lk-l 38, et kaebaja võis võtta

taolise skeemi algselt kasutusele selleks, et vältida enda kui tööandja kohustusi töötajate ees, kuid

samas oli majanduslike raskuste tekkides nii võimalik jätta töötajate töötasudelt deklareeritud

maksud ja maksed tasumata ja potentsiaalne maksukohustus Edineti kanda. Lisaks andsid Edineti

nimel väljastatud arved kaebajale võimaluse oma sisendkäibemaksu alusetuks suurendamiseks.

MTA heitis seega kaebajale ette maksupettuse toimepanemist: näilike tehingute kasutamist

maksueelise saamiseks.

114. Ajavahemikul 08.2010–08.2016 tasus Edinet ka kõik deklareeritud tööjõumaksud ja -maksed.

2016. aastal tekkisid kaebaja osanike ja juhatuse liikmega seotud Marsalis Metallil kaebajat

mõjutanud majanduslikud raskused. Sestpeale tasus kaebaja Edinetile arveid vaid osaliselt, töötajate

netopalga väljamaksmiseks vajalikus ulatuses, jättes maksukohustuse Edinetti, viimane jättis aga

omakorda deklareeritud maksud ja maksed riigieelarvesse tasumata. Kaebaja on osutanud, et enne

kontrolliperioodi on MTA renditööjõulepinguid aktsepteerinud. MTA sõnul valiti kontrolliperiood

oktoobrist 2016 kuni oktoobrini 2017, sest just sel ajal tekkisid ja kumuleerusid Edineti maksuvõlad,

kuna kaebaja koos teiste kasutajaettevõtjatega jättis Edineti nimel väljastatud arveid osaliselt

tasumata. Samas on MTA märkinud KA-s, et Edineti töötajad olid ka enne kontrolliperioodi, st

algusest peale, kaebaja töötajad. Vastustaja on selgitanud, et kuna nendelt olid enne kontrolliperioodi

tööjõumaksud tasutud, siis ei peetud kontrolliperioodi pikendamist 2014. aastani (mis oleks olnud

varaseim aeg, mil kontrolli oleks saanud läbi viia) vajalikuks. Seega ei ole kaebajal õigus selles, et

MTA oleks aktsepteerinud kuni kontrolliperioodini renditööjõulepinguid. MTA-l puudus lihtsalt

vajadus nende osas kontrolli läbiviimiseks.

115. Kaebaja selgitus, et tööjõurendi kasutamine oli tal õiguslikult võimalik, ei ole asjassepuutuv,

kuna MTA on toonud välja peamised asjaolud, mis näitavad, et tööjõurent oli see üksnes näilikult,

varjamaks

töösuhet

kaebajaga.

Vaidlusaluste

töötajate

töölepingute

numbrid

algasid

tähekombinatsiooniga ET180 ning vaidlust ei ole selles, et see tähendas seda, et töötaja on tööle

võetud kaebaja tarbeks.4 Töölepingutes ei olnud määratletud ajavahemikku, millal töötaja

kasutajaettevõtjas töötas. Kaebaja väide, et Edinetil oli võimalus töötajaid mujal kasutada, on

hüpoteetiline ning sellise võimaluse kasutamist Edinet tegelikkuses ei kaalunud. Edinet ei otsinud

uusi koostööpartnereid ning jätkas koostööd E.R.a juhitavate äriühingutega isegi siis, kui viimased

talle väidetavalt saadud teenuste eest juba pikka aega tasunud ei olnud.

116. Riigikohus on leidnud 04.03.2020 otsuses haldusasjas nr 3-18-1740, et kui maksustamise

aluseks on MKS § 83 lg 4, tuleb tuvastada, milline oli tehing, mida näiliku tehinguga varjata üritati.

KA-s on viidatud (maksueelise) punktis 1.4. varjatavatele tehingutele ja see tuleb ka KA-st välja

läbivalt: maksuhaldur väidab, et väidetavalt toimunud tehingud on näilikud ning nende näilike

tehingutega soovis kaebaja varjata tegelikke töösuhteid kaebaja enda töötajatega.

117. Kaebaja on selgitanud põhjalikult temaga samasse kontserni kuuluva äriühingu Marsalis Metall

OÜ makseraskuste põhjuseid ning seda, et nendest raskustest ülesaamiseks panustasid ka teised sama

kontserni ettevõtted. Maksuamet ei ole seadnud kahtluse alla seda, et kaebajal olid alates 2016.

aastast majandusraskused. Ka kohtule on see arusaadav. Samas ei ole need majandusraskused antud

juhul maksu määramise seisukohalt olulised. MTA on heitnud kaebajale ette maksupettust – näilike

renditööjõulepingute sõlmimist varifirmaga varjamaks füüsiliste isikute töösuhet kaebajaga. See

saab olla vaid tahtlik tegevus ja ei saa olla kuidagi vabandatav paralleelselt tekkinud

majandusraskustega.

Oma

töötajate

hoidmine

Edinetis

andis

kaebajale

ja

teistele

kasutajaettevõtjatele võimaluse jätta majanduslike raskuste tekkides töötajate töötasudelt

deklareeritud maksud ja maksed tasumata ning potentsiaalne maksuvõlg Edinetti. Kohus on

seisukohal, et näilik tööjõurent oligi vormistatud igaks juhuks riskide maandamiseks sel eesmärgil,

et raskuste tekkides saaks kaebaja tööjõumaksudest vabaneda. Kohus nõustub vastustaja

seisukohaga, et Edinet ei olnud iseseisvalt tegutsev äriühing ning selle äriregistris märgitud juhatuse

liige K.N. oli tegelikult variisik. Kohus nõustub vastustaja järeldusega, et Edinet oli täielikult kaebaja

osanike E.R.a ja R. R. kontrolli all, kes ise oma seost Edinetiga aga eitasid.

118. Kaebaja reaalne majandustegevus algas 2004. aasta teisel poolel. Aastal 2010 lõpetas kaebaja

töölepingud kraanajuhtide, monteerijate ja elektrikutega ja nendega sõlmis töölepingud Edinet.

Kaebaja töötajateks jäid vaid juhid. Töötajate arvu muutused aastatel 2007 kuni 2017 ja aastal 2010

on toodud MO lk 13 graafikutel. KA punkti 1.1.1. alapunktides 1) ja 2) on seda ammendavalt

analüüsitud ning kohus nõustub nende seisukohtadega. Töötajate arvu vähenemine aastast 2010 oli

tingitud kaebaja töötajate Edinetti registreerimisest. Graafikutest nähtub, et kaebaja heaks töötavate

inimeste arv pärast Edineti asutamist ja töötajate sinna üleviimist ei muutunud. Uusi töötajaid

Edinetti ei värvatud. See kinnitab vastustaja seisukohta, et Edinetti registreeritud töötajad olid

tegelikult kaebaja töötajad, kelle kaebaja Edinetti üle viis, et oleks vajadusel võimalik vähendada

oma rahalisi kohustusi.

119. MO lk-l 12 on vastustaja osutanud, et mitmed kaebaja kontserni äriühingute endised

juhtivtöötajad on andnud seletusi, mis kinnitavad, et Edinet ei olnud reaalselt tegutsev iseseisev

ärihing, K.N. oli variisik ning Edinetti registreeritud töötajad olid tegelikult kasutajaettevõtjate, sh

kaebaja töötajad. Kohus toob siinkohal ära tsitaadid isikute protokollidest. Marsalis Elemendi

tegevjuht T. V. on selgitanud: „Ma arvan, et tegelikult juhtisid Edinet Partner OÜd R.d. Ma ei tea,

kes see K. seal oli, või mida ta tegi. Sain teada, et K.N. on Edinet Partner OÜs, alles pärast seda, kui

esimesed lepingud töötajatega juba tehtud olid. Enne ma ei teadnudki seda.“. Samuti on T. V.

vastanud: “Kui esimesed töölised tulid, siis R. R. ütles, et ei mingit Elementi, töötajad peavad olema

Edinet Partner OÜs. Ma ei teadnud alguses, et me peame töölised Edinet Partner OÜsse panema. Eks

ikka R. R. ütles, et töölised tuleb panna Edinet Partner OÜsse.“ Marsalis Elemendi tootmisjuht E. K.

4 Vt KA lk 19 ja E. M. seletus (lisa 66).

on selgitanud: „Ma tean, et kõik kohalikud inimesed pidid olema Edinet Partner OÜ kaudu tööle

vormistatud. Olen 100% kindel, et need töötajad, kes olid Edinet Partner OÜsse registreeritud, kuid

töötasid Marsalis Element OÜ heaks, olid tegelikult Marsalis Element OÜ töötajad.“ Marsalis

Metalli ja Marsalis Elemendi tehasejuht M. T. on selgitanud: „Edinet Partner OÜ oli lihtsalt keha,

kus R. juhitavad äriühingud oma töötajaid hoidsid. Edinet Partner OÜ töötajate otsimisega ja

inimestega ise ei tegelenud. Edinet Partner OÜ kui äriühingu tegevus oli ära jaotatud

kasutajaettevõtjate vahel.“5

120. Läbivalt tuleb isikute maksumenetluses antud seletustest välja, et K.N.e ei peetud Edineti

tegelikuks juhiks. K. T. ütles, et ta ei eita, et K.N. võis olla Edinetis tankist. Nad (kontoritöötajad) ei

olnud vahel K.N.ega rahul ja rääkisid, et R. võiksid K.N.e välja vahetada. Rahul ei oldud seetõttu, et

K.N.el olevat jäänud kohusetundest vajaka ja näiteks personalispetsialist E.M. ei saanud vahel

K.N.elt allkirju, kui vaja oli. K. T. ei teadnud, kes konkreetselt Edineti asutamise peale tuli, kuid

tema hinnangul oli Edinet pigem varifirma. Ta sai aru, et töötajad olid tegelikult kaebaja ja Marsalis

Metalli töötajad, keda hoiti Edinetis.6 Marsalis Metall on samuti kaebajaga seotud äriühing, kelle

juhatuse liige on E.R. ja kellele Edinet väidetavalt samuti tööjõudu rentis. Kaebaja pearaamatupidaja

L. V. kinnitas, et tema arvates ei juhtinud Edinetti mitte keegi ning K.N. ei tegelenud Edinetis mitte

millegagi. L. V. seletuse kohaselt oli E. M. pidevalt hädas, et kuidas K.N. midagi ei tea, ei loe kirju,

ei vasta kirjadele. L. V. imestas, miks R.ja E.R. K.N.e üldse hoiavad ja talle kõik andeks annavad.7

L. V. seletuse kohaselt olid need tema sõnad, et R. võiksid K.N.e välja vahetada. K. T. ja L. V.

seletuste kohta leidis kaebaja, et need isikud ei olnud rahul vaid K.N.e tööga. Kohtu hinnangul tuleb

aga nende isikute seletustest üheselt välja, et R. ja E.R.al oleks voli K.N.e töölt vabastamiseks.8

121. Ka D. B. ütles, et dokumentide kohaselt oli K.N. Edineti juhatuse liige, kuid tegelikult oli K.N.

Edineti tankist, kes vaid allkirjastas Edinetis dokumente.9 D. M. ütles, et dokumentides oli küll kirjas,

et Edinetti juhib K.N., kuid tema arvates juhtisid Edinetti hoopis E.R. ja R.R.. D. M. arvates oli K.N.

Edinetis variisik, kes ei otsustanud Edinetis midagi.10 Neist töötajate seletustest nähtub, et K.N.e

teadvad ja temaga ka kokku puutunud töötajad olid veendunud, et K.N. ei olnud tegelikult Edineti

juht ja omanik, vaid allus R.R.ale ja E.R.ale. Samuti näitavad need töötajate seletused, et K.N.e

ülesanne Edinetis oli vaid dokumentide allkirjastamine. Kaebaja tegevjuhi ja müügijuhi Eestis A. K.

seletusest tuleneb samuti, et K.N. ei olnud Edineti juht. A. K. ütles, et ta ei tea, kes juhtis Edineti

igapäevast tegevust, sest K.N. oli Eestis vaid esmaspäeviti ja reedeti. Esmaspäeviti on kaebajal

müügijuhtide koosolekud, mis kestavad 1,5 kuni 2 tundi ja milleks on vaja ette valmistada. Seega

pidi K.N. tegelema kaebaja asjadega. Seda, millal oli K.N.el aega Edineti asjadega tegeleda, A. K.ei

teadnud. Seejuures pidi A. K. sarnaste tööülesannete tõttu hästi hoomama, milline K.N.e tööpäev

välja nägema peaks.11 Järelikult nägid K.N.ega koos töötanud või eelduslikult koos töötama pidanud

inimesed tema töös anomaaliaid, mida kaebaja ei ole menetluses suutnud selgitada.

122. K.N.e seletused12 Edineti asutamise ja esimeste töötajate kohta on vastuolus muude tõenditega.

Ta selgitas Edineti asutamist nii, et nägi aastal 2010 ärivõimalust ja kuna inimestega töötamine olevat

tema tugevam külg, siis sai selline äriühing loodud. Alguses leidis ta väidetavalt vaid kraanajuhte.

Seejuures leidis K.N. Edinetti uued kraanajuhid, sest varem kaebaja juures töötanud kraanajuhid olid

K.N.e seletuse kohaselt üle 50-aastased, kes ei osanud keeli ning kellega ei saanud seetõttu

välisturgudel toimetada. K.N. nägi enda sõnul võimalust võtta ise tööle kraanajuhid, keda välja

5 MO lisad 100-102, täpsemad viited MO lk 12.

6 MO lisa 25, vastused küsimustele nr 16 ja 17.1.

7 Lisa 26.

8 Lisad 25 ja 26.

9 Lisa 11, vastused küsimustele nr 16 ja 17.

10 Lisa 9, vastused küsimustele nr 15 ja 16.

11 Lisa 27.

12 Lisa 28.

õpetada ja keda koos kaebaja kraanadega Soome klientidele rentida. Hiljem äri kasvas ja siis hakkas

ta otsima ka metallispetsialiste. K.N. lisas, et metallispetsialiste hakkas ta otsima aastal 2010 või

2011.13 K.N.e seletus on vastuolus asjaoluga, et esimesed Edinetti registreeritud töötajad olid

metallispetsialistid, kes viidi Edinetti üle pankrotistunud Marsalis-Ehitus Oüst (E.R.a juhitud

äriühing, mis pankrotistus aastal 2010). Marsalis-Ehitus OÜ tegevus viidi üle Marsalis Metall OÜ-

sse ning töötajad Edinetti. Samal ajal registreeriti Edinetti ka eelnevalt kaebaja juures töötanud

kraanajuhid ning kraanade elektrikud ja monteerijad. Seega on need asjaolud vastuolus K.N.e

seletusega, et esmalt võeti tööle vaid kraanajuhte ning leitud kraanjuhid olid uued. Esimesena

Edinetti registreeritud töötajate nimekiri koos eelmise töökohaga on toodud MO lisas 29, kus võib

veenduda, et peaaegu kõik Edinetti esimesena registreeritud töötajad olid eelnevalt kaebaja juhatuse

liikme ja osanikega seotud äriühingute töötajad.

123. K.N.e seletus töötajate värbamise kohta on suures osas vastuolus tegeliku olukorraga. K.N.

ütles, et uusi töötajaid kutsus tööle kraanadispetšer V. F., kes teab peaaegu kõiki Eesti kraanajuhte.

Väidetavalt rääkis K.N. ise kaebajaga läbi, kas kaebajal on inimest vaja. Ta ütles, et võis juba inimese

pädevusi vaadates ja temaga vesteldes aru saada, kas inimene saab tööga hakkama. Kaebaja olevat

99% juhtudest K.N.e pakutud inimesed heaks kiitnud. Töövestlusi pidas tööle soovijatega E. M.,

vahel viibis töövestluste juures ka K.N..14 V. F. kinnitas ise, et uute töötajate otsimisega tegeles ainult

tema. Kui V. F. oli sobiva inimese leidnud, palus ta E. M. inimene tööle vormistada. E. M. ülesanne

oli vaid inimeste tööle vormistamine.15 Peaaegu kõik küsitletud tornkraanajuhid ning kraanade

monteerijad ja elektrikud ütlesid, et neid võttis tööle V. F. D. M. ütles, et kui tema 2016. aastal

kontorisse läks, et tööle minna, oli E. M. talle öelnud, et värbamisega tegeleb V.F. Viimane oli aga

puhkusel ning D. M. pidi tagasi minema siis, kui V. F. puhkuselt tagasi oli.16

124. K.N.e seletusega töötajate värbamise kohta on vastuolus ka A. K. seletus, kus ta ütles, et tema

viis tööintervjuud läbi kõigi autokraanajuhtidega, kes pärast teda, s.o alates 18.05.2015 tööle võeti.

Ei omanud tähtsust, kas need autokraanajuhid töötasid Eestis, Soomes või Rootsis. A. K. eelistas

tööle võtta noori täitsa kogenematuid töötajaid, keda ise välja õpetada.17 Seega otsustas kaebaja,

millised autokraanajuhid tööle võtta, kuigi töötajad registreeriti Edinetti. Järelikult ei viinud E. M.ja

K.N. läbi ka töövestlusi.

125. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et K.N. soovis jätta maksuhaldurile muljet, et ta tegutses

Edineti nimel ja juhtis seda. K. N. seletuses Edineti majandustegevuse ja töötajate kohta

maksuhaldurile oli palju faktivigu, mida ei oleks saanud olla, kui K.N. oleks reaalselt Edinetti

juhtinud ja kui Edinetil oleks olnud iseseisev majandushuvi ja majandustegevus. Kohus ei hakka

siinkohal KA seisukohti selles osas üle kordama.18 Millegagi ei saa selgitada, et K.N. eksis suurel

määral sellega, kui palju kraanajuhte Eestis, Soomes ja Rootsis töötab ega omanud ilmselgelt

ülevaadet sellest, mida Edineti nimel koostatavatele arvetele teenuseks kirjutati ja kuidas kujunes

teenuse hind.

126. Valdav osa küsitletud töötajatest kinnitas, et ei puutunud kokku K.N.ega ega teadnud, et ta

tegeles Edineti juhtimisega. Enamik küsitletud töötajaist ei teadnud K.N.e üldse või teadsid teda kui

kaebaja müügijuhti Soomes, kellega nad Soomes koostööd tegid. Töötajad kas ei teadnud K.N.e kui

Edineti juhatuse liiget või teadsid, et K.N.e ülesanne Edinetis oli vaid dokumentide allkirjastamine

(viited D. A., V. V., J. G., V. P., A. K., A. K., M. A., D. B., R. L., V. G., G. U., N. D., S. M., S.

13 Lisa 28, vastus küsimusele nr 4.

14 Lisa 30, vastused küsimustele nr 27, 29 ja 30.

15 Lisa 32, vastus küsimusele nr 19.

16 Lisa 9, vastus küsimusele nr 5.

17 MO lisa 27.

18 MO lisad 30, 32, 33.

K. seletustele). Kohus nõustub selles osas KA järeldustega. Kaebaja ei ole suutnud esitada tõendeid

või selgitusi, mis lükkaksid need töötajate ütlused ümber.

127. Mõned töötajad, nagu S. K., V. K. ja A. K.19 teadsid, et K.N. oli Edineti juhatuse liige, kuid ei

teadnud, millega K.N. Edinetis tegeles. Kraanadispetšer V. F., kes oma töö tõttu oleks pidanud K.N.e

kui Edineti väidetava juhatuse liikmega sageli kokku puutuma, ütles, et arvatavasti on Edineti

juhatuse liige K.N., kuid ka tema ei teadnud, millega K.N. Edinetis tegeles. Tema suhtles K.N.ega

vaid seoses paari Soomes töötava kraanajuhiga. Oleks K.N. ka tegelikult Edinetti juhtinud, oleksid

töötajad teda ka Edineti tegutseva juhatuse liikmena teadnud. Asjaolu, et töötajad kas ei teadnud

K.N.e üldse või teadsid teda kaebaja töötajana kinnitab samuti, et tegelikult oli K.N. Edinetis variisik

ja tema ainuke ülesanne oli dokumentide allkirjastamine.

128. Kaks töötajat – S. L. ja A. G.20 – andsid seletused, millega rõhutasid, justkui oleks K.N. olnud

Edineti tegelik juht. Need seletused läksid vastuollu kõikide eelnimetatud töötajate seletustega ja

neid ei toeta ka muud tõendid. Seletusi läbis valdavalt K.N.e nimi. Maksuhaldur on leidnud, et

tõenäoliselt püüdis S. L. ja A. G. jätta muljet, justkui oleks K.N. juhtinud Edinetti sellepärast, et

säilitada oma töökohta. Olenemata põhjustest, miks kahe töötaja seletused ülejäänutest erinesid, ei

lükka vaid kahe töötaja seletused ümber teiste töötajate seletusi, kuna muud tõendid kinnitavad teiste

töötajate seletusi.

129. Kohtu hinnangul on maksuhaldur määratlenud ka väljamakseid K.N.ele füüsilisele isikule

tehtud väljamaksetega, mis kuuluvad deklareerimisele füüsilise isiku muu tuluna ja mis tuleb

maksustada tulumaksuga määras 20%.

130. Asjas kogutud tõendid näitavad, et Edinet allus R.R.a kontrollile. R.R. kinnitas küll

kohtuistungil, et tal ei olnud aega Edineti rahaasjadega tegeleda, kuid KA-s analüüsitud tõendid

lükkavad selle väite ümber. KA-s on otseselt viidatud tõenditele, kust nähtub, et R.R. andis korraldusi

Edinetile (KA p 30.5, lk 31 allosas). Nii väitsid kraanajuhid, et said R.R.a otsustusel palgatõuse. R.R.

kinnitas kohtuistungil maksumenetluses tuvastatud fakti, et kaebaja maksis paar korda otse nende

heaks töötavatele Edineti töötajatele, mis hiljem Edinetiga tasaarveldati. Põhjendusena tõi ta, et

inimesed olid rahatult välismaal. Isegi kui maksed Edinetiga tasaarveldati, ei ole arusaadav, miks ei

maksnud Edinet ise oma töötajatele ning millest tulenes selline seotus kasutajaettevõtte ja renditud

töötajate vahel.

131. Kaebaja on väitnud, et töötajad pidasid vajalikuks arutada palgaküsimusi ka R.R.aga (kuna tema

esindas kasutajaettevõtet), kuid tööajad ei ole läinud R.R.alt palgatõusu küsima. Samas on R.R. ise

väitnud istungil, et ta ei tegelenud Edineti asjadega üldse. Kohus osutab, et renditöötajate töötasu

sõltub küll sellest, kui palju kasutajaettevõte maksab renditööjõufirmale, samas ei saa

kasutajaettevõte määrata töötajate palku. Siit tulebki välja üks põhiline vasturääkivus antud asjas:

arvetel, mille Edinet kaebajale esitas, sisuliselt puudus Edineti poolne kasumimarginaal. Igakuiselt

iga töötaja kohta juurde lisatud 32 eurot on ilmselgelt ebapiisav selleks, et seda saaks pidada Edineti

vaheltkasuks. Sisuliselt esitati arveid vaid töötajate palkade ulatuses, mis näitab seda, et töötajate

palku maksti lihtsalt välja teise äriühingu kaudu.

132. Kaebaja ei ole püüdnud oma eriarvamuses ja kaebuses selgitada, mis põhjusel jagas R.R. meili

teel raamatupidajatele korraldusi ülekannete teostamiseks Edineti arvelduskontol ning mis põhjusel

kasutasid Edineti töötajad oma meiliaadressides kaebajaga seotud äriühingu domeene (MO lisa 94 p

1.1.4 alap 30).

133. Maksuotsuses on tsiteeritud Marsalis Metalli endise personalijuhi I. K. seletust: „Niipea, kui

Edinet Partner OÜ põhja läks ja Maksuamet kõike uurima hakkas, siis R. helistas ja käskis kustutada

19 Lisad 16, 48, 51.

20 Lisad 50 ja 52.

meil arvutitest kõik kirjavahetused ja dokumendid, mis puudutasid Edinet Partner OÜd. R.R. ütles,

et me selgitaks inimestele, et kui Maksuamet hakkab inimesi välja kutsuma, siis tuleb inimestele

öelda, et inimesed ütleksid, et nende otsene juht oli K.N..“ (MO lisa 96 esimene lõik). R.R. selgitas

istungil, et kuna M. ja J. T., N. K. ning I. K. lahkusid töölt tööandja tagant varastamise tõttu ning

seetõttu on nende suhted R.R.a ja kaebajaga halvad, ei ole nende ütlused usaldusväärsed. R.R. eitas

istungil seda, et ta on I. K. kokku puutunud ja talle korraldusi andnud. Kohus möönab, et kui I. K.

lahkus töölt tüliga, siis ei suhtu ta R.R.a kui oma tööandja esindajasse erapooletult. Samas on I. K.

ütlused kooskõlas eelviidatud teiste tõenditega. Vastustaja ei ole tuginenud üksnes ega ka mitte

peaasjalikult M. ja J. T., N. K. ning I. K. ütlustele, nagu väidab kaebaja.

134. Mitmete töötajate seletustest tulenes üheselt, et töötajate hinnangul tegi R.R. Edineti raha

puudutavaid otsuseid. Töötajad olid seisukohal, et sarnaselt teiste kaebaja juhatuse liikme ja

osanikega seotud äriühingutega oli ka Edineti raamatupidaja R.R.. Kraanajuht D. M. ütles

maksumenetluses maksuhaldurile, et tema arvates juhtisid Edinetti E.R. ja R.R.. Viimane oli

finantsjuht, kes tegeles ka Edineti rahadega. D. M. seletuse kohaselt teadsid kõik, et R.R. oli

raamatupidaja nii kaebaja juures kui ka Edinetis. D. M. ütles, et tema hinnangul ei olnud Edinet

iseseisev äriühing, tegemist oli äriühinguga, mis eksisteeris vaid paberil. Tema arvates tehti Edinet

sellepärast, et kaebajal oli tehnika ja kinnisvara ning personaliga seotud probleemid taheti jätta teise

kehasse. Tsitaat D. M. protokollist on järgmine: „Nii oli ju lihtne võlad ja probleemid maha ja vara

endale jätta. Ehitustehnika OÜ viis oma töötajad Edinet Partner OÜsse, mitte ei rentinud Edinet

Partner OÜlt võõraid töötajaid.“ D. M. ütles, et esimest korda tuli ta kaebaja juurde tööle aastal 2008

ja teist korda aastal 2016, ning et teisel korral tulles oli kõik sama, nagu oli olnud aastal 2008. D. M.

rääkis ka sellest, et kui mehhaanikud väljendasid oma rahulolematust palkade välja maksmata

jätmise kohta, siis oli E.R. neile öelnud, et nad (töötajad) võivad lahkuda, kui neile (töötajatele) ei

meeldi.21 KA lk-del 23–24 on analüüsitud ja jõutud järeldusele, et renditöötajate palga määras

kaebaja ja kohus nõustub sellega.

135. Monteerija-elektrik J. G. ütles maksumenetluses, et kõigi nende firmade raamatupidaja oli R.R..

J. G. ütles, et Edinet oli fiktiivne firma, tegelikult oli seal kõik Ehitustehnika OÜ. Tema sõnul ei

juhtinud keegi Edinetti. Kui, siis ainult R.R.. Ta ütles: „Edinet Partner OÜ oli arusaamatu, mingi

imelik asi. Mittetegutsev firma, kus Ehitustehnika OÜ hoidis oma töötajaid.“22

136. 09.09.2015 ja 18.09.2015 e-kirjades edastas K.N. R.R.ale teabe Edineti saabuvate

maksekohustuste ja tasumist vajavate intresside kohta. 09.09.2015 kirjutas K.N. R.R.ale: „Hommik,

intress vaja maksta.“, 18.09.2015 aga: „Siin maksuameti meeldetuletus ja intress“.23 Igasugune

loogika puudub selles, et tööjõu rendileandja edastab oma kliendile e-kirjad tema enda

maksukohustuste ja maksuvõla intresside kohta. R.R. pidi Edineti maksukohustuse ja

maksuvõlgadelt arvestatud intressidega kursis olema seetõttu, et ta juhtis Edineti rahavoogusid nagu

finantsjuhile kohane.

137. Baasitöötaja V. K. ütles, et tema arvates ei olnud Edinet iseseisev äriühing. Tema jaoks ei olnud

kaebajal ja Edinetil mingit vahet. Tema arvates olid kõige tähtsamad inimesed E.R. ja R.R. ning R.

R. tegeles lisaks kaebajale rahadega ka Edinetis ja Stuwe Service OÜ-s.24 D. B. ütles, et Edinet ei

olnud iseseisev äriühing, kuna sõltus täielikult kaebajast, kaebajal ja Edinetil olid samad omanikud

– R. ja E.R., ning R. ja E.R. juhtisid ka Edinetti.25 Autokraanajuht R. L. tundus, et kaebajal ja Edinetil

21 Lisa 9.

22 Lisa 10.

23 Lisas 13-15.

24 Lisa 16.

25 Lisa 11.

on vaid nime vahe. Tema arvates olid kaebajal ja Edinetil sama juhtkond ja kontoritöötajad. Kaebaja

ja Edinet paistsid talle ühe ja sama firmana.26

138. Mitmed Edinetti registreeritud kaebaja töötajad ütlesid, et nende jaoks ei olnud kaebajal ja

Edinetil mingit vahet. Osa töötajate arvates oli tegemist lausa sama äriühinguga. Kraanajuht S. K.

jaoks olid kaebaja ja Edinet sama äriühing.27 Kraanajuht V.V. tundus, et kaebaja oli peamine firma

ning Edinet oli seal sees. Ta ei arvanud, et Edinet on kaebajast eraldi firma.28 Kraanajuht S. M. ütles,

et tema jaoks ei olnud kaebaja juures ja Edinetis töötamisel mingi vahet. Ta ütles: „See on ju üks

kontor. Ühes oli tehnika ja teises inimesed. Mõlemas firmas olid samad ülemused.“ Tema arvates

olid kaebaja ja Edineti ülemused üks perekond.29 S. M. meenus R. nimi, sest ta oli septembris 2017

R. helistanud ja avanssi küsinud. R. oli öelnud, et pole probleemi ja S. M. sai 300 eurot avanssi. See,

et kaebaja finantsjuhil oli voli otsustada Edinetti registreeritud töötajale avansi maksmise üle, viitab

otseselt, et Edinetti registreeritud töötajad olid kaebaja töötajad ning Edinet oli kaebaja kontrolli all.

Kraanajuht V. P. ütles, et kaebajal ja Edinetil ei olnud mingit vahet. Tsitaat: „Vist oli tegemist ühe

ja sama firmaga.“ V. P. jaoks ei olnud vahet, kuidas seda firmat nimetati. Talle tundus, et kaebaja ja

Edinet olid üks ja sama firma.30 V. P. vastas küsimusele, kes on kaebaja ja Edineti kõrgemad juhid,

et E. vist. Ka kraanajuht N.D. ütles, et kaebajal ja Edinetil ei ole mingit vahet, kuna omanik oli ju

sama. Tema väitel oli E.R. mõlema äriühingu omanik ning R. R. raamatupidaja. Tema jaoks ei olnud

oluline, milline firma oli, sest inimesed olid ju samad.31 Autokraanajuht M.A. ütles, et tema jaoks ei

olnud kaebajal ja Edinetil mingit vahet, kuna kõiki neid äriühinguid juhtisid samad inimesed. Ta

nimetas oma tegeliku tööandjana E.R.a, kes oli tema arvates kõigi nende äriühingute juht. K.N.e pani

Edineti juhiks ka E.R..32

139. D. B. ütles, et tema meelest oleks kõige õigem öelda, et kõik oli Viking Cranes OÜ. Tema

seletuse kohaselt on kaebaja ja Edinet kokku Viking Cranes OÜ. D. B. väitel oli nende kõigi ühine

peremees E.R..33 Kaebaja Rootsi müügijuht A. M. selgitas, et Viking Cranes on kaebaja poolt Rootsi

ja Soome turul kasutatav kaubamärk.34

140. C. N. seletuse kohaselt ütles E.R. talle mõnikord, et C. N. võib lahkuda, kui talle ei meeldi.

Samuti ütles E.R. C. N. sõnul talle, et koondada nad teda ei saa, sest neil on kraanajuhte vaja.35

141. Eelnevalt kirjeldatud seletused näitavad üheselt, et Edinetti ei peetud iseseisvaks äriühinguks,

vaid sisuliselt kaebajat teenindavaks äriühinguks. Maksuhaldur ei ole tuginenud peamises osas nende

isikute ütlustele, kellel tekkis kaebajaga konflikt ja kes võisid olla seetõttu kaebaja vastu meelestatud

(M. ja J. T., I. K., N. K.). Isikud, kellelt vastustaja seletused võttis, on kirjeldanud kaebaja ja Edineti

vahelisi suhteid olulises osas vasturääkivusteta. Sel põhjusel peab kohus 27 töötajalt (79 asemel)

seletuste võtmist piisavaks. Kui töötajate seletustes oleks olnud suuri lahknevusi, oleks vastustaja

pidanud valimit suurendama. Kuna töötajate ütlused olid kooskõlas teiste tõenditega, mille alusel

vastustaja kaebajale maksu määras, ei ole kaebajal õigus, väites, et maksuhaldur on tuginenud maksu

määrates peaasjalikult töötajate seletustele.

142. KA lk 33 p-s 30.8 on analüüsitud, et kõigi väidetavalt Edineti kontoritöötajate meiliaadressid

olid kujul eesnimi.perekonnanimi@marsalis.ee. E. M. meiliaadress oli xxxxxx@marsalis.ee, H. A.

26 Lisa 24.

27 Lisa 17.

28 Lisa 18.

29 Lisa 19.

30 Lisa 20.

31 Lisa 21.

32 Lisa 22.

33 Lisa 11.

34 Lisa 23.

35 Lisa 12.

meiliaadress oli xxxxxx@marsalis.ee. Tegemist on teise kasutajaettevõtja Marsalis Metalli

domeeniga. L. V. ei teadnud, et oleks kasutatud domeene @edinet.ee või @edinetpartner.ee, mida

oleks tehtud, kui Edinet oleks olnud iseseisev ja sõltumatu äriühing. KA lk 31 (p 30.4.) on

põhjendatud järeldust, et Edinet ei soetanud ise kontoritarbeid. See viitab, et töövahendid, mida

Edinetti registreeritud kontoritöötajad oma tööks vajasid, olid soetatud kasutajaettevõtjate poolt.

Kohus nõustub KA p-s 1.1.4 väljendatuga, et H. A., E. M. ja K. T. ning raamatupidaja E. L. olid

tegelikult Edinetti registreeritud kaebaja ja Marsalis Metalli töötajad.

143. Pankrotihaldur on Edineti majandustegevuse osas märkinud (lisa 95 lõik 28): „Samuti on

küsitav Võlgniku suhe oma tehingupartneritega, kes on Võlgnikule enam kui 1,5 mln eurot võlgu

ning kes ometi peaksid olema kättesaadavad samalt aadressilt nagu Võlgnik ise. Küsitav on Võlgniku

teave ajutisele haldurile ka seoses Võlgniku töötajatega. Käesoleval hetkel on halduriga ühendust

võtnud töötaja, kelle poolt esitatud informatsioon erineb olulisel määral Võlgniku juhatuse liikme

poolt esitatud info poolest (nt töölepingu ülesütlemine, palgaarvestused jne).“ Seega pidas

pankrotihaldur küsitavaks Edineti ja kasutajaettevõtjate suhteid ning on märkinud, et K.N.e poolt

antud teave erines töötaja poolt antud teabest. Seetõttu ei kinnita ka pankrotihalduri väide Edineti

tegevuse kohta iseenesest, et pankrotihaldur pidas Edinetti reaalselt tegutsevaks äriühinguks.

144. Edinet muutus püsivalt maksejõuetuks, kuna kaebaja ja teised kasutajaettevõtjad jätsid Edineti

kaudu deklareeritud maksud riigieelarvesse tasumata. Kohtule ei nähtu ühestki asjas kogutud

tõendist, et Edinet oleks reaalselt enda majanduslike huvide eest seisnud. Olukord, kus üks äriühing

teeb teisest äriühingust end teenindava osakonna ja suunab sinna tööjõumaksudest ja töötasust

tuleneva kohustuse ja potentsiaalse võla, samas kui äriühingul ei ole vara ja seega reaalset

materiaalselt riski, ei ole maksunduslikult lubatav. Kaebaja majandustegevus jätkub ning suure osa

kaebaja heaks töötanud Edinetti registreeritud töötajatest viis kaebaja 2017. aastal üle Stuwe Service

OÜ-sse, kus nad jätkavad kaebaja heaks töötamist (KA lk 27 olevalt skeemilt nähtub, et Stuwe

Service OÜ-sse registreeriti 59 eelnevalt Edinetti registreeritud kaebaja heaks töötanud töötajat

(ülejäänud Edineti töötajad registreeriti 4 erinevasse äriühingusse, mis asusid teenindama teisi

kaebaja kontserni äriühinguid)). Edaspidi rentis rendifirma töötajaid vaid ühele konkreetsele

kasutajaettevõttele. See viitab veel enam asjaolule, et rendifirmade ainus eesmärk oli kaebajat ja teisi

kontserni ettevõtteid teenindada, ilma ise kasu saamata. Sellise teguviisi põhjendus sai olla vaid

tööjõumaksude (ja ka töötasu maksete) tasumata jätmisel võla jätmine varatusse tööjõurendifirmasse.

145. Ei ole usutav R. R. jutt istungil, et kaebaja kasvas ja nad tundsid, et vajavad omale

koostööpartnerit, kellelt saada kvalifitseeritud tööjõudu, kes koolitaks töötajad ka välja, kuna R. R..

kinnitas ise, et kraanajuhid on väga spetsiifiliste oskustega (protokoll al kl 11.29). Kohtu küsimuse

peale koolituste osas korrigeeris R. R. oma seisukohta, et Edinet tegi üldised koolitused tööohutuse,

tervisekontrolli raames, täiendkoolitused monteerijatele. Edinet ostis need teenused sisse, kuid R. R.

ei osanud öelda, kellelt, tornkraanade juhid õpetas kaebaja ise platsil välja, proovitõsted pidi tegema,

platsi peal koolituse tegi kaebaja, osa kraanade ostuga tuli koolitus kaasa.

146. Kohus nõustub MO p 3.19 (lk 21) analüüsiga, mille kohaselt on 02.12.2012 renditööjõu leping

formaalne ja koostatud tagantjärele. Leping on esitatud alles koos eriarvamusega. Kohus ei hakka

MO põhjendusi üle kordama.

147. Kaebaja esitas Edineti nimel kaebajale väljastatud arved, millele on perioodil oktoobrist 2016

kuni märtsini 2017 selgituseks märgitud „Tööjõurent üld“ ja maist 2017 kuni oktoobrini 2017 lihtsalt

„Tööjõurent“. 30.04.2017 arvet nr 17052 ja 30.07.2017 arvet nr 17102 kaebaja maksuhaldurile ei

esitanud. Edinetil puudus tööjõurendi hinnakiri ning Edineti nimel kaebajale esitatud arvetel

kajastatud summad sõltusid otseselt töötajate töötasudest. KA lk-l 29 on vastustaja analüüsinud, et

töötajate eest esitas Edinet arves töötaja palgafondi ulatuses, lisades sellele 32 eurot kuus. Nõustuda

tuleb maksuhalduriga, et esitatud arvete pinnalt ei ole võimalik tuvastada, kes, millal, millises mahus

ja millist tööd kaebaja heaks täpselt tegi. Puuduvad igasugused andmed, mille alusel oleks võimalik

kontrollida, kuidas on kujunenud arvetel näidatud konkreetsed summad. Tehinguid kajastavate

üldsõnaliste dokumentide ega paljasõnaliste kinnituste alusel ei ole võimalik veenduda, et tehingud

oleksid tõepoolest toimunud ning majandustehingute sisu umbmääraselt kirjeldavad arved ja

lepingud (koos lisadega) ei vasta algdokumentidele esitatavatele nõuetele. Teenuse kirjeldus on siis

piisavalt üksikasjalik, kui sellega tagatakse teenuse identifitseerimise võimalus ja teenuse saamise

kontrollitavus. Arvandmed täiendavad teenuse kirjeldust ja peavad võimaldama kontrollida teenuse

mahu usutavust (vt Riigikohtu 17.03.2015 otsus nr 33-1-76-14, p-d 14-17).

148. Kuna töölepingu seaduse § 6 lg-test 5 ja 9 tulenevalt peab kolmanda isiku (kasutajaettevõtte)

alluvuses renditöö tegemine olema tööandja ja töötaja vahel üheselt kokku lepitud, siis on töötaja

arusaam sellest, kes on tema tööandja, töösuhte olemuse tuvastamisel üks kaalukamaid asjaolusid.

Vaidlusaluste töötajate seletused kinnitavad, et nad kas ei teadnud, et nad on Edineti töötajad, või

said seda teada alles oma töölepingut nähes ja enamasti ei mõistnud, milleks nad Edineti töötajatena

vormistati. Õige on vastustaja tähelepanek, et kuna valdav osa töötajatest rääkis emakeelena vene

keelt ja ei rääkinud eesti keelt hästi või üldse mitte, ei saa pelgalt viidet eestikeelses töölepingus selle

kohta, et tööandja on Edinet ja töötaja on renditööjõud, võtta isikute kohase teavitamisena. Kui

isikutele seda, et nad on renditööjõud, eraldi ei selgitatud ja kui muud asjaolud ei viidanud sellele, et

tegelik tööandja ei olnud kaebaja, ei pruukinud töötajad seda teadagi või seda kohaselt mõista.

149. N. D. ütles maksuhaldurile, et ta ei teadnud, et Edinet tööjõudu rentis. Seega ei olnud ta teadlik

ka asjaolust, et ta ise oli kaebajale renditud töötaja. A. K. ei teadnud, et ta oleks olnud renditöötaja,

talle ei selgitatud seda. D. A. ei teadnud, et ta on renditöötaja. Ta oli kindel, et töötas vaid Edinetis,

kuna töölepingus, mille ta allkirjastas, oli kirjas Edinet. Ka A. L. ja S. K. ei teadnud, et nad on

renditöötajad. V. T. ja A. K. kuulsid esmakordselt maksuhaldurilt, et on renditöötajad. S. K. oli

veendunud, et ta ei olnud renditööjõud, kuna ta töötas püsivalt baasis.36 KA lk-l 21 on töötajate

seletustele viidates toodud põhjalikult välja, et osa töötajaid teadsid, et nad on renditööjõud, kuna

olid seda teistelt töötajatelt kuulnud või olid ise töölepingut lugenud. Seda, et nad on renditööjõud,

teadsid töötajad, kes olid töölepingu läbi lugenud või antud asjaolust teistelt töötajatelt kuulnud.

Samas ei teadnud osa töötajaid, et äriühing, kellele neid renditi, oli kaebaja. Nendest ütlustest on

maksuhaldur õigesti järeldanud, et töötajad ei olnud endale teadvustanud, et nad on Edineti

renditöötajad, keda kaebajale renditakse. See ei olnud neile tõenäoliselt ka tähtis, kuna kogu tööalane

suhe oli neil vaid kaebajaga ja palgad laekusid.

150. Kaebaja osaniku T.V. poeg V.V. oli Edinetti tööle vormistatud veebilehe koordinaatorina, kuigi

Edinetil puudus veebileht. Kaebajal ja teistel kasutajaettevõtjatel on veebilehed olemas. V.V. andis

seletused 17.01.2019. Ta ütles, et aitas oma isa T.V. äriühingutel teha kodulehte, korraldas

firmaüritusi ning organiseeris firmakingituste saatmist klientidele ja töötajatele. Teenust osutas ta

Marsalis Metallile, Marsalis Elemendile ja kaebajale. V.V. ei teadnud, mis põhjusel ta Edineti

töötajana registreeriti. Järelikult on MTA lugenud ta õigustatult kaebaja töötajaks.

151. See, et Edinetilt sisuliselt ei küsitud renti, näitab samuti, et Edinet töötas kaebaja ja teiste

kontserni äriühinguid teenindava iseseisva majandusliku huvita majandusüksusena. Kaebaja väitel

lepiti 2010. aastal suuliselt kokku, et 2017. aastal hakatakse renti maksma korra aastas, ja esimese

rendiarve esitaski kaebaja 30.10.2017 peale seda, kui MTA 12.10.2017 seletuste võtmisel selles osas

küsimuse esitas. K.N. oli samas kinnitanud MTA-le, et kaebaja esitas Edinetile rendiarveid.

Kaebajaga mitteseotud rentnikele on kaebaja esitanud igakuiselt eraldi arved nii kommunaalkulude

kui ka ruumide rendi eest. Edinet oli ainuke rentnik, kellele kaebaja esitas renti teistel alustel,

fikseeritud summaga kontori- ja kommunaalkulude arvena kümnekuulise perioodi kohta, ning

kellega oli väidetavalt kokku lepitud, et isik hakkab tasuma kord aastas. Vahendustasu ei saanud

sisalduda tööjõurendihinnas, nagu R. R. MTA-le selgitas, kuna hind 32 eurot tunni kohta oli sama

36 Viited vastavate isikute suuliste seletuste protokollidele maksumenetluses.

nii kaebajal kui teistel kasutajaettevõtetel. Tavapärastes majandustehingutes on selliste soodustuste

tegemine põhjendamatu ja arusaamatu ning kinnitab samuti, et tegelikult oli Edinet kaebaja kontrolli

all tegutsev äriühing. Samuti ei pea kohus tõenäoliseks, et äris sõlmitakse suulisi rendilepinguid, kuid

hinda hakatakse küsima 7 aastat peale lepingu sõlmimist. Selliselt saavad toimetada vaid omavahel

seotud ettevõtted, kes äririski ei karda.

152. Teise tehingu varjamisel näiliku tehinguga tuleb tuvastada, mille poolest varjatud tehingu

tegelikule majanduslikule sisule vastav maksustamine erineb selle tehingu maksustamisest, millena

lepingupooled tehingu vormistasid. Maksueelise puhul loob näilik tehing kunstlikult võimaluse

vähem makse deklareerida ja tasuda, või kui maksukohustus jääb üldse deklareerimata. Maksueelist

ei saada, kui varjatud tehingu maksustamine ei erine tehingu maksustamisest, millena lepingupooled

tehingu vormistasid. Oma töötajate Edineti töötajatena kuvamine andis kaebajale võimaluse töötajate

töötasu välja maksta, kuid mitte deklareerida ega tasuda nendelt tööjõumakse. Nii toimides jäi

maksuvõlglaseks kaebaja asemel Edinet, kellel puudusid kaebaja ja teiste kasutajaettevõtete tegevuse

tõttu vahendid deklareeritud maksude tasumiseks. Maksueelis oli kaebajale seega tööjõumaksude

tasumata jätmine ligi aastase perioodi jooksul, lisaks sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse

saamine (vt KA lk 37). Kaebaja on küll väitnud, et kaebaja on Edineti ees jätkuvalt võlgu ja Edinet

siiamaani nõuab seda tagasi, ent kaebaja võlgnevus Edineti ees on ca 2 korda väiksem kui

tööjõumaksud.

153. Kaebaja töötajate maksumenetlusse kolmandate isikutena kaasamine ei olnud vajalik.

Esmajoones on oluline, et vaidlusaluse maksuotsusega ei ole pandud kohustusi ühelegi teisele isikule

peale kaebaja ning maksuotsuse põhjendustes (sh kontrollaktis) tuvastatud asjaolud ei ole teistes

võimalikes menetlustes siduvad ega saa seetõttu iseseisvalt mõjutada kolmandate isikute õigusi.

Riigikohus on võtnud selles osas seisukoha 26.03.2014 otsuses nr 3-3-1-55-13. Sama otsuse p-des

17–19 väljendatud seisukohad maksuvõla sundtäitmise küsimuses ei ole praegusel juhul

asjassepuutuvad, sest maksuotsusega juurde määratud maksusumma vabatahtlikuks tasumiseks

MKS § 95 lg 5 alusel tähtaja andmine ja kohustuse täitmata jätmise korral kaasnevate võimalike

tagajärgede eest MKS § 46 lg 4 alusel hoiatamine ei kujuta endast sundtäitmismenetluse raames

antavat maksuvõla tasumise korraldust. Vastustaja sõnul on ta teavitanud pärast kontrolli lõppu

töötajaid asjaolust, et kontrolli tulemusena on muudetud kaebaja kontrollitava maksustamisperioodi

vastavaid deklaratsioone nii, et töötaja töötasu kajastub kaebaja deklaratsioonidel, ning Edineti

pankrotihaldurit asjaolust, et tal on võimalus Edineti maksudeklaratsioonid õigeks parandada.

154. Kuna kaebaja Edinetilt teenust ei saanud, ei olnud kaebajal alust ka Edineti arvetelt

sisendkäibemaksu maha arvata. Kohus nõustub selles osas KA ja MO põhjendustega.

155. Vaidlustatud 02.07.2019 maksuotsus oli seega õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

II Kaebus 26.08.2019 otsuse nr 8- 3.1/26205 tühistamiseks ja kohustamiskaebus tagastada

kaebaja tasutud intress 67 782,31 eurot

156. MTA otsustas 26.08.2019 otsusega nr 8-3.1/26205 jätta kaebaja tagastusnõude rahuldamata (p

1) ja tasaarvestas tagastusnõude summa maksukohustuslase rahaliste nõuetega (p 2). Sama otsusega

esitas MTA intressinõude summas 128 340,67 eurot. Kaebaja on taotlenud 5.09.2019 kaebusega

intressinõude tühistamist ning intressina tasutud 45 829,43 euro tagastamist. Pärast kaebuse

esitamist teostas MTA täiendavalt täitetoiminguid. 24.09.2019 seisuga oli intressinõue täidetud 67

782,31 euro ulatuses, mistõttu muudab kaebaja selles osas kaebuse nõuet. Kaebaja taotleb 67 782,31

eurot tagastamist.

157. Kaebaja leiab esiteks, et intressinõue on õigusvastane, kuna see põhineb õigusvastasel

2.07.2019 maksuotsusel. Kuna kohus leidis, et 2.07.2019 maksuotsus on õiguspärane, ei ole sel

põhjusel 26.08.2019 intressinõude tühistamiseks alust.

158. Kaebaja hinnangul on aga intressinõue õigusvastane ka juhul, kui maksuotsus peaks jääma

kohtuvaidluse tulemusena kehtima. Intressinõude esitamine aja eest, mille vältel kaebajal ei olnud

võimalik ettemaksukontol olevat raha käsutada, on majanduslikus mõttes topeltmaksustamine.

Vastustaja selgitusel aga topeltmaksustamist tekkinud ei ole. Kaebaja ettemaksukontol olevatele

tagastusnõuetele on haldusasjas nr 3-18-120 tehtud kohtumääruse alusel 18.01.2018 seatud arest kuni

613 721,81 euro täitumiseni. Seega 18.01.2018 kaebaja ettemaksukontol arestitud summat veel ei

olnud. 613 721,81 eurot (s.o kogu arestitud summa) on kaebaja ettemaksukontole laekunud

28.09.2018. Intressinõudes on intresse arvestatud ajavahemiku 11.11.2016 kuni 21.08.2018 eest.

Pärast 21.08.2018 kaebajale intresse arvestatud ei ole. Ettemaksukontol olevate summade arestimise

puhul intresse ei arvestata, sest intressiarvestuses võetakse arvesse enammakseid.

III Kaebus MTA 09.10.2019 korralduse nr 13-11/555248 tühistamiseks ning MTA toimingu

õigusvastasuse tuvastamiseks, millega loeti kaebaja poolt 10.09.2019 tehtud maksega summas

13 886,67 eurot täidetuks muud rahalised kohustused kui need, mis tulenesid 2019. a augusti

TSD-st;

VI Kaebus haldusakti tühistamiseks, alternatiivselt MTA toimingu õigusvastasuse

tuvastamiseks, millega arvestati kaebaja 2019. a augusti TSD lisa 6 alusel tasumisele tulumaks

summas 11 457,36 eurot ja MTA kohustamiseks tagastada nimetatud tulumaks, alternatiivselt

keelata vastavas osas tulumaksukohustuse täitmine.

159. Kaebaja esitas 10.09.2019 2019. a augusti TSD, milles deklareeris kinnipeetud tulumaksu

4651,31 eurot, erijuhtude tulumaksu 11 556,24 eurot (sh 2019. a augustis tasaarvestatud intressidelt

summas 45 829 eurot arvestatud tulumaks summas 11 457,36 eurot ja külaliste vastuvõtukuludelt

arvestatud tulumaks 98,88 eurot), sotsiaalmaksu 8096,94 eurot, töötuskindlustusmakse 575,92 eurot

ning kohustusliku kogumispensioni makse 463,62 eurot (maksukohustus kokku 25 344,03 eurot).

Kaebaja maksis ettemaksukontole 2019. a augusti TSD katteks 13 886,67 eurot (s.o deklareeritud

summad 25 344,03 eurot, millest on maha arvatud intresside tasumiselt arvestatud tulumaks 11

457,36 eurot).

160. 10.09.2019 maksis kaebaja oma ettemaksukontole 2019. a augusti TSD katteks 13 886,67 eurot

(s.o kaebaja deklareeritud summad 25 344,03 eurot, millest on maksuhalduri poolt maha arvatud

intresside tasumiselt arvestatud tulumaks 11 457,36 eurot). Pärast Tallinna Ringkonnakohtu

27.09.2019 määruse tegemist esitas kaebaja 30.09.2019 2019. a augusti TSD paranduse, millega

vähendas juriidilise isiku tulumaksu nõuet intresside tasumiselt arvestatud tulumaksu 11 457,36 euro

võrra. 01.10.2019 saabus 2019. a maamaksu tasumise tähtpäev ja kaebaja tasus ettemaksukontole

5226,25 eurot, mille MTA arvestas MKS § 105 lg 6 järgi täies ulatuses 2019. a augusti TSD-l

deklareeritud summade katteks. 09.10.2019 andis MTA korralduse nr 13-11/55248 kaebajale

maksuvõlaks oleva summa 13 886,67 euro tasumiseks kümne päeva jooksul korralduse saamise

päevast alates. Korraldusega nõutud maksuvõla on kaebaja tasunud ning 17.01.2020 seisuga kaebajal

maksuvõlg puudub.

161. Kaebaja leiab, et MTA-l puudus õigus 26.08.2019 intressinõuet muude maksete arvelt täita, sest

Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrusega haldusasjas nr 3-19-1421 on intressinõude täitmine

peatatud, s.t MTA võib teha intressinõude täitmiseks üksnes MKS § 130 lg 1 p-des 1, 2 ja 5 sätestatud

toiminguid. Seega puudus MTA-l õigus täita intressinõuet maksete alusel, mida kaebaja tegi

tasumaks 2019. a augusti TSD-st tulenevaid maksukohustusi. Kaebajal on eeltoodust tulenevalt õigus

nõuda, et 10.09.2019 maksega loetakse täidetuks maksukohustused, mis tulenesid 2019. a augusti

TSD-st. Aastal 2019 on kaebaja tasunud intressi 67 782,31 eurot. Intresside osas peatas

ringkonnakohus 27.09.2019 määrusega maksuhalduri 26.08.2019 otsuse täitmise alates 27.09.2019.

Juba tasutud intressi osas ei pidanud ringkonnakohus esialgse õiguskaitse kohaldamist vajalikuks.37

37 Vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.12.2019 kohtumäärus haldusasjas nr 3-19-1421.

Seega alates 27.09.2019 oli MTA-l keelatud intressinõuet ning sellega kaasnevaid makse muude

maksete arvelt täita. Enne nimetatud kuupäeva oli tasaarvelduste tegemine lubatud. Intressidelt

summas 67 782,31 eurot tuleb tasuda tulumaksu 13 556,46 eurot. 10.09.2019 on tasaarvestatud

erijuhtude tulumaksu 11 457,36 eurot (rida nr 150). Eelnevat aluseks võttes oli 10.09.2019 erijuhtude

tulumaksu tasaarvestamine õiguspärane, kuna see toimus enne ringkonnakohtu 27.09.2019 määrust.

Vaidlustatud 09.10.2019 maksuvõla tasumiseks tehtud korraldusest on 10.10.2019 toimunud

laekumisest tasaarvestatud 2019. a augusti TSD-l kajastatud kinnipeetud tulumaks (464,60 eurot),

erijuhtude tulumaks (98,88 eurot) ja sotsiaalmaks (8096,94 eurot). Maamaksukohustusest on

tasaarvestatud 1665,60 eurot.38 09.10.2019 korralduses kajastatud erijuhtude tulumaksu

tasaarvestamine summas 98,88 eurot on õigusvastane, kuna alates 27.09.2019 peatas ringkonnkohus

intressinõude täitmise, mis hõlmab ka intressidelt tasutavat erijuhtude tulumaksu. Muus osas oli

maksete tasaarvestamine lubatud.

Intressidelt arvestatava tulumaksu põhiseadusevastasuse taotlus

162. TuMS § 34 p 3 koosmõjus § 51 lg 2 p-ga 1 ei ole põhiseadusega vastuolus. MTA-le tasutud

intressi ettevõtlusega mitteseotud kuluna käsitlemise aluseks on TuMS § 34 p 3, mille kohaselt

ettevõtlustulust ei ole lubatud maha arvata seaduse alusel määratud trahve ja sunniraha ning MKS

alusel tasutud intresse. MTA-le tasutud intressilt tulumaksu arvestamise ja tasumise kohustuse

õiguslikud alused on TuMS § 51 lg 1 ja § 51 lg 2 p 1. TuMS § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist

äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, välja arvatud, kui nendelt kuludelt on tasutud

tulumaks vastavalt TuMS §-dele 48-50. TuMS § 51 lg 2 p 1 kohaselt ettevõtlusega mitteseotud kulu

lõike 1 tähenduses on § 34 p-des 3-6, 11 ja 13 nimetatud kulud või väljamaksed.

163. Kaebaja on seisukohal, et TuMS eelviidatud sätted on vastuolus ettevõtlusvabaduse (PS § 31),

omandipõhiõiguse (PS § 32) ja võrdsuspõhiõigusega (PS § 12). Riive nimetatud vabadustele on

kahtlemata olemas, ent see ei ole antud juhul ülemäärane ja ei ole seetõttu põhiseadusevastane.

Tallinna Halduskohus algatas 05.12.2016 otsusega haldusasjas nr 3-16-605 põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse maksuintressi määra suhtes, kuid Riigikohus ei nõustunud halduskohtu

seisukohtadega (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29.03.2017 otsus asjas nr 3-

4-1-15-16). Kaebajal on õigus selles, et Riigikohus ei hinnanud eelnimetatud asjas MKS § 117 lg 1

põhiseaduspärasust lähtuvalt võrdsuspõhiõiguse (PS § 12) riivest ning samuti ei hinnanud Riigikohus

TuMS § 34 p 3 ja § 51 lg 2 p 1 põhiseaduspärasust. Kaebaja tõstatas küsimuse, kas maksuhaldurile

eelisseisundi loomine teiste, s.o eraõiguslike võlausaldajate ees on põhjendatud.

164. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need

piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste

ja vabaduste olemust. TuMS § 34 p 3 on käesoleva kohtumenetluse vältel muutunud. Alates

01.01.2020 kehtib TuMS § 34 p 3 sõnastuses: „Ettevõtlustulust ei ole lubatud maha arvata seaduse

alusel määratud trahve ja sunniraha ning maksukorralduse seaduse alusel tasutud intresse, välja

arvatud maksukorralduse seaduse § 111 alusel ajatatud maksuvõlalt tasutud intresse, kui makse ei

ole määratud maksuotsusega.“ Enne 01.01.2020 kehtis TuMS § 34 p 3 sõnastuses: „Ettevõtlustulust

ei ole lubatud maha arvata seaduse alusel määratud trahve ja sunniraha ning maksukorralduse

seaduse alusel tasutud intresse.“ Seega loetakse alates 01.01.2020 ettevõtlusega seotud kuluks

maksuvõlgade tasumise ajatamise korral arvestatud ja tasutud maksuintress. Seaduse seletuskirjas

selgitatakse tehtud muudatust juhtumitega, kus maksukohustuslane otsib ise aktiivset lahendust

maksuvõla tasumiseks. Muudatusega soovis seadusandja tekitada suuremat motivatsiooni tegeleda

maksuvõla tekkimisel aktiivsemalt lahenduste leidmisega. Tulumaksukohustust on seega oluliselt

leevendatud.

38 Vt vastustaja 14.10.2019 esitatud lisa nr 1.

165. 2019. a augustis kehtis TuMS § 34 p 3 enne 01.01.2020 kehtinud redaktsioonis, seega ei kohaldu

muudatus kaebaja suhtes. Kaebaja ei ole ka maksuvõla tasumist ajatanud. Kuid isegi juhul, kui

kaebaja maksuvõla tasumine oleks ajatatud, ei kehtiks tulumaksukohustuse puudumise kohta tehtud

muudatus kaebaja kohta seetõttu, et kaebajale on maksud määratud vaidlustatud maksuotsusega.

Järelikult puudub vajadus eraldi arvestada alates 01.01.2020 kehtivat TuMS § 34 p-s 3 muudatust

kaebuses toodud asjaolude suhtes.

166. TuMS § 34 p 3 ja § 51 lg 2 p 1 ei ole formaalselt põhiseadusega vastuolus. Normide koos

tõlgendamisel on ettevõtjale maksukohustuse mitteõigeaegse tasumise tagajärjed arusaadavad,

vastuolu õigusselgusega ei ole.

167. Kaebaja on tulumaksuseaduse eelnõu 143 SE seletuskirjast jätnud välja toomata

tulumaksuseaduses juriidilistele isikutele kehtestatud tulumaksu puhul selle peamise eesmärgi:

„Seega jääb maksuvabaks ainult see osa äriühingu kasumist, mida kasutatakse edaspidi ettevõtluses.

Sellised ümberkorraldused soodustavad ettevõtluse arengut, võimaldavad teha täiendavaid

investeeringuid ning luua uusi töökohti.“ Seega tuleb tulumaksuseaduses äriühingute maksustamist

hinnata just sellest vaatepunktist, kuivõrd aitab äriühingu tegevus kaasa eesmärgile arendada

ettevõtlust ja soodustada investeeringuid. Kahtlemata ei aita äriühingute tegevuse tagajärjel

rakendatavad sunnirahad, trahvid ja maksuintressid kaasa investeeringute tegemisele, sest raha

viiakse sellisel juhul ettevõttest välja.

168. Juhul, kui isik soetab näiteks laenu või liisinguga ettevõtlusega mitteseotud vara, on ka

ettevõtlusega mitteseotud vara soetamise tarbeks makstud intressid ja viivised tulumaksuga TuMS §

51 järgi maksustatavad. Tulumaksukohustuse tekkimine sõltub sellest, kas tegemist on ettevõtluse

arendamiseks vajaliku või mittevajaliku kuluga. Maksuintressid ei ole vajalikud ettevõtluse

arendamiseks.

Maksukohustuslane

saab

intresside

tasumise

kohustust

vältida,

tasudes

maksukohustuse õigeaegselt. Nii ei teki maksukohustuslasel maksuintressi tasumise kohustust MKS

§ 115 lg 1 järgi ega ka intressilt tulumaksu tasumise kohustust TuMS § 34 p 3 ja § 51 lg 2 p 1 järgi.

Riigikohtu halduskolleegium on 09.09.2003 kohtuotsuses nr 3-3-1-59-03 selgitanud: „Ei ole mõistlik

eeldada, et maksukohustuste mitteõigeaegse täitmise eest määratud maksuintressid on vajalikud

ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks“.

169. Kui füüsilised isikud maksavad trahve, sunniraha ja maksuintresse, teevad nad seda

maksustatud tulult. Juriidilised isikud maksavad trahve, sunniraha ja maksuintresse maksuvaba

kasumi arvelt. Kui juriidiline isik ei peaks trahvilt tulumaksu maksma, siis tuleks lubada kõikidel

füüsilistel isikutel trahvid, sunniraha ja maksuintressid tulust maha arvata. Arusaadavalt ei oleks

sellisel viisil tulumaksukoormuse vähendamine etteheidetava tegevuse tagajärjel õiglane nende

füüsiliste isikutega võrreldes, kes on seaduskuulekad. Seetõttu ei ole maksuintressilt tulumaksu

tasumisel rikutud füüsiliste ja juriidiliste isikute võrdse kohtlemise põhimõtet.

170. Seega ei ole TuMS § 51 eesmärk mitte maksubaasi suurendamine, nagu väidab kaebaja.

Seadusandja eesmärgiks on hoida ära ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete tegemine, kuna see ei

aita kaasa ettevõtluse investeeringute tegemisele. Sellele tegevusele ei aita kaasa ka TuMS § 34 p-s

3 loetletud trahvide, sunniraha ja maksuintresside maksmine. Tegemist ei saa olla ettevõtluse jaoks

vajaliku ega sobiva tegevusega. Oluline on, et maksukohustuslasel on võimalik jätta ettevõtlusega

mitteseotud kulutused tegemata ning hoiduda sellisest tegevusest, mis toovad kaasa trahvid,

sunniraha ja maksuintressid. Riigil puudub siinjuures fiskaalne huvi. Kohus ei algata seetõttu TuMS

§ 34 p 3 ja § 51 lg 2 p 1 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

171. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. MTA ei ole

menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad vastustaja võimalikud kulud tema enda

kanda. Kaebaja esitas 03.03.2020 taotluse vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude välja

mõistmiseks summas 48 617,12 eurot. 10.03.2020 esitas kaebaja täiendava menetluskulude taotluse

7410,60 euro välja mõistmiseks. Seega kokku taotleb kaebaja 56 027,72 välja mõistmist. HKMS §

108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. Kohus rahuldas kaebuse osaliselt ning tühistas MTA 09.10.2019 korralduse nr 13-

11/55248, millega MTA kohustas kaebajat tasuma 13 886,67 eurot. Kohus rahuldas kaebuse 98,88

euro ehk 0,71 % ulatuses. Arvestades eelnevat, on põhjendatud menetluskulu 100 eurot (hõlmab ka

tasutud riigilõivu 2,96 eurot), mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

OSALISELT

TÜHISTATUD

TALLINNA

RINGKONNAKOHTU

30.06.2021

KOHTUOTSUSEGA.