2-13-28338/53 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

05.05.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-13-28338

Kohtuasi

YY kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.12.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Võlgnik YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Võlausaldajad:

Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja

Britt Kärbis

BIGBANK AS (registrikood 10183757), esindaja

Elari Arjakas

ITM Inkasso OÜ (registrikood 11100041), esindaja

Pille Martin

osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479),

kes on OÜ AF Võlamenetlus (registrikood

12290871) õigusjärglane

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 09.12.2019 määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Menetluse käik

1. Harju Maakohus kuulutas 12.09.2013 määrusega välja YY (võlgnik) pankroti. Harju

Maakohus lõpetas 18.11.2014 määrusega pankrotimenetluse ja algatas võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse. Maakohus jättis usaldusisiku määramata ja kohustas võlgnikku ennast

täitma usaldusisiku kohustusi.

Kohus teostas võlgniku osas järelevalvet. Võlgnik esitas kohtule enda kohta teavet ja aruandeid

koos tõenditega. Võlgnik esitas viimase aruande 07.10.2019. Kohus kuulas võlgniku suuliselt

ära 07.11.2019. Võlgnik avaldas ärakuulamisel, et tal polnud võimalust maksta

võlausaldajatele. Võlgniku tööandja oli L ja töötasu 800 eurot kuus. Võlgniku sissetulek oli

kõikuv – mõni kuu oli väiksem palk. Võlgnik sai aru, et väljamakseid tuleb teha üks kord aastas.

Aasta peale sissetulekud kokku arvestatuna väljamakseteks võlausaldajatele raha ei jäänud.

Lisaks oli võlgnik haiguslehel. Võlgnikul on 13 aastane laps. Teile laps sündis 02.08.2019 ja

alates 24.10.2019 on võlgnik lapsehoolduspuhkusel. Võlgnik elab mehega, kuid võlgnik

maksab kõiki kulusid ise sh üüri, kommunaalmakseid ja ka poekulu. Võlgnik esitas viimased

tõendid 12.11.2019 (lapse konto väljavõtte).

Võlausaldajad Swedbank AS, BIGBANK AS ja ITM Inkasso leidsid, et puudub alus võlgniku

kohustustest vabastamiseks.

Maakohtu lahend

2. Maakohus vabastas 09.12.2019 määrusega võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest (Swedbank AS – nõude jääk 44 600,55 eurot; BIGBANK AS – nõude jääk

1 168,93 eurot; ITM Inkasso OÜ – nõude jääk 222,20 euro; OÜ AF Võlamenetlus (kustutatud)

– nõude jääk 1 349,99 eurot), vabastas võlgniku usaldusisiku kohustustest ning lõpetas

kohustustest vabastamise menetluse. Maakohus jättis menetluskulud võlgniku kanda.

Kohus ei tuvastanud aluseid võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Võlgnik täitis

oma kohustusi nõuetekohaselt, esitas iga-aastast aruandlust ning konto väljavõtteid. Arvestades

igakuise sissetuleku suurust, ei olnud võlgnikul võimalik võlausaldajatele väljamakseid teha.

Kohus ei nõustunud võlausaldajaga selles, et võlgnik peab neil kuudel, mil sissetulek ületab

täitemenetluse seadustikus (TMS) § 132 sätestatud miinimumi tegema koheselt väljamakse

võlausaldajale. Pankrotiseaduse (PankrS) § 172 lg 2 kohaselt peab võlausaldajale väljamakse

tegema üks kord aastas. Eeltoodust tuleneb, et arvestuse aluseks olev periood kestab aasta ning

võlgnik ei pea tegema võlausaldajale makset kui sissetulek on kuude lõikes kõikuv, kuid aastase

perioodi jooksul ei ületa siiski kaheteistkümne kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust.

Võlgnikul pankrotivara puudus, seega oli võlgnikul võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid

üksnes igakuiselt saadava töötasu arvelt arvestades TMS § 132 lg 1 ja lg 2 sätestatut (võlgniku

ülalpidamisel oli menetluse ajal üks laps, alates 07.06.2019 oli võlgnik raseduspuhkusel,

võlgniku teine laps sündis 2019. aasta augustis). Võlgniku poolt esitatud tõendite alusel puudus

kohtul alus kahelda võlgniku sissetulekute ja väljaminekute vastavuses tegelikkusele. Võlgnik

ei varajanud oma sissetulekuid. Võlgnik ei pidanud sissetuleku hulka arvestama riiklikke

peretoetusi, puudega inimese sotsiaaltoetusi, sotsiaalhoolekande seaduses nimetatud

sotsiaaltoetusi, saadud elatist, vanemahüvitist. Võlgnik andis kohtule ka vande kohustuste

täitmise kohta.

Võlgnik töötas menetluse ajal liinitöölise, laotöölise ja logistikuna. Kohtul puudus alus kahelda

selles, et võlgnik esitas tõeseid andmeid enda töötamise kohta. Võlgnik tegi vastavalt enda

võimetele jõukohast tööd ning võlgnikule ei ole etteheidetav suurema sissetuleku või parema

töökoha puudumine. Ainuüksi asjaolu, et võlausaldaja hinnangul oli võlgnik menetluse jooksul

oma võlgnevust vähendanud ebapiisavalt, ei viita võlgniku süülisele käitumisele ega anna alust

jätta teda kohustustest vabastamata, kui ta ei ole pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi

rikkunud. Kohus ei tuvastanud võlgniku käitumises võlausaldajate huvide kahjustamisele

suunatud tegevust.

Määruskaebus

3. Swedbank AS (edaspidi võlausaldaja) palus määruskaebuses maakohtu määrus tühistada ja

uue määrusega jätta võlgnik vabastamata pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Võlgnik teenis sissetulekut, millest osa tuli eraldada võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks,

kuid mida võlgnik ei teinud. Võlausaldaja hinnangul rikkus võlgnik seda kohustust tahtlikult

ning teadlikult. Kohustustest vabastamise menetluse perioodil omas võlgnik töökohta ja teenis

sissetulekut. Võlgnik ei arvestanud korrektselt võlausaldajatele väljamaksmisele kuuluvaid

summasid. Võlgnik jättis väljamakseid tegemata kokku 1 680,64 eurot (arvutused

määruskaebuse lisades). Maakohtu määruse põhjendustest ei nähtu mistahes arvutusi, mis

võlausaldaja väite ümber lükkaks. Maakohtu põhjendused ei ole piisavad võlausaldaja väite

ümberlükkamiseks. Võlgnik sai 2018. aasta augustis tööandjalt sissetulekut kokku 946,03

eurot. Järelikult võlausaldajatele tuli eraldada 209,52 eurot. Võlgnik ei teinud viie aasta jooksul

võlausaldajatele mitte ühtegi väljamakset. Võlgnik rikkus tulu loovutamise kohustust ning

kahjustas sellega võlausaldajate huve. Võlgniku oli kohustus teha väljamakseid vähemalt korra

aastas. Tegemist on minimaalse kohustusega võlgniku jaoks ning võlgniku väljamaksmisele

kuuluva summa arvestus lähtub kuu sissetulekust, mitte kogu aasta summaarsest sissetulekust.

Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb jätta võlgniku kanda ja määruskaebuselt tasutud

riigilõiv mõista võlgnikult välja või tagastada võlausaldajale.

Menetluse edasine käik

4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele

vastamiseks.

Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja leidis, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata.

2018. aasta juulis laekunud sissetulek sisaldas muuhulgas järgmise kuu eest välja makstud

puhkusetasu. Puhkusetasu makstakse enne puhkuse algust, sõltumata sellest kas puhkuse

periood langeb järgmisele kuule. Seega võis tekkida olukord, kus võlgniku kontole laekub ühes

kuus nii eelneva kui ka jooksva kuu sissetulek (antud juhul puhkusetasu), kuid see ei anna alust

lugeda, et tegemist on ühe kuu eest saadud sissetulekuga. Võlgnik sai 2018. aasta septembris

vaid 513 eurot, st septembris saadaolevast tasust oli maha arvatud augustis väljamakstud

puhkusetasu. Vastupidine seisukoht viiks olukorrani, kus puhkusetasu saamise tõttu ei oleks

võlgnikul võimalik kasutada seadusega tagatud mittearestitavat miinimumi.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust vaidlustatud määruse

tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1

ja § 659 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Menetlusosaliste

menetluskulud jäävad nende endi kanda.

Võlausaldaja heidab võlgnikule kokkuvõtvalt ette, et võlgnik ei ole teinud võlausaldajale

väljamakseid, kuigi teenis sissetulekut ning väljamakseid tuli arvutada igakuiselt kuu

sissetulekust mitte kogu aasta summaarsest sissetulekust. Võlausaldaja heidab maakohtule ette,

et määruses toodud põhjendused selles osas ei ole piisavad ja vastuolus tõenditega ja seadusega.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 173 lg-te 1–3 kohaselt on võlgnikul järgmised kohustused: võlgnik

on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis

seda otsima; võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja

tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja

usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ning

võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest

saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude

maksmiseks kohustatud isikutele teatama.

PankrS § 175 lg d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku

kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16,

p 15). Kohus keeldub PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel võlgnikku kohustustest vabastamast, kui

võlgnik rikkus süüliselt PankrS § s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate

huve. Sel juhul tuleb kohtul tuvastada, et võlgnik on PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustusi

rikkudes varjanud saadud tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet oma

sissetulekute ja vara kohta, oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning kohustuse

süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve.

Maakohus ei tuvastanud kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid ning leidis, et võlgnik

ei ole süüliselt rikkunud PankrS § 173 nimetatud kohustusi. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohus vastavat järeldust piisavalt põhjendanud ning määruskaebuste väited ei anna alust

asuda teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda

neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Võlgnikul on õigus jätta PankrS § 173 lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele

seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata. PankrS § 173 lg 4 järgi peab usaldusisik sama

paragrahvi kolmandas lõikes nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25%, kui kohus ei ole

määranud teisiti. Võlgniku sissetulekud, millele ei saa pöörata sissenõuet, on loetletud TMS §

131 lg s 1. TMS § 132 lg 1 järgi ei saa üldjuhul arestida ka sissetulekut või selle osa, mis ei

ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva

sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist,

suureneb mittearestitav summa perekonnaseaduse (PKS) § 132 lg 2 alusel iga ülalpeetava kohta

ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse

elatisnõuet. Maakohus märkis õigesti, et võlgnik ei pea sissetuleku hulka arvestama riiklikke

peretoetusi, puudega inimese sotsiaaltoetusi, sotsiaalhoolekande seaduses nimetatud

sotsiaaltoetusi, saadud elatist, vanemahüvitist (TMS § 131).

Kui võlgnik täidab ise usaldusisiku kohustusi, võib ta töö- või teenistussuhtest või muust

sarnasest suhtest saadud tulust või ettevõtlusest saadud tulust jätta endale selle osa, millele

seadusest (nt TMS § 132 lg d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5)

või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale (25%), kui see on suurem PankrS §

173 lg s 5 nimetatud tulu mittearestitavast osast (Riigikohtu 11.01.2017 määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-124-16, p 13.2). Ülejäänud tulu arvelt tuleb võlgnikul täita võlausaldajate tunnustatud

nõudeid osas, mille ulatuses võlausaldajal jäi pankrotimenetluses raha saamata.

PankrS § 173 lg s 4 nimetatud kohustuse täitmiseks tuleb tuvastada võlgniku tulu suurus ja selle

põhjal hinnata, kas võlgnik jättis endale tulust suurema osa kui seaduse või kohtumäärusega

ette nähtud. Palga alammäär oli 2014. aastal 355 eurot, 2015. aastal 390 eurot, 2016. aastal 430

eurot, 2017. aastal 470 eurot, 2018. aastal 500 eurot ja 2019. aastal 720 eurot. TMS § 132 lg-st

2 tuleneb, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist,

suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast

kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. PKS § 97 p 1 järgi on

ülalpidamist õigustatud saama võlgniku alaealised lapsed. Arvestades võlgniku ülalpidamist

vajava ühte isikut ja alates 2019. augustis kahte isikut, oleks võlgnik saanud seaduse kohaselt

2014. aastal igakuiselt jätta endale 473,33 eurot, 2015. aastal 520 eurot, 2016. aastal 573,33

eurot, 2017 aastal 626,67 eurot, 2018. aastal 666,67 eurot ja 2019. aastal 720 eurot (alates

2019.aasta august 900 eurot).

Ringkonnakohus ei nõustu, et maakohus rikkus seadust leides, et väljamaksete arvestust tuleb

teha aasta lõikes. PankrS § 172 lg 2 näeb ette, et usaldusisik hoiab võlgnikult saadui makseid

oma varast eraldi ja teeb väljamaksed usaldusisikule üks kord aastas. PankrS § 173 lg-te 3 ja 4

kohaselt annab võlgnik saadud tulu 25% ulatuses võlausaldajale. Seadus näeb ette, et

väljamakseid tehakse üks korda aastas, kuid seadus ei kohusta väljamaksete arvestuse pidamist

kuude lõikes nagu määruskaebuse esitaja väidab. Seega võib usaldusisik/võlgnik arvestust

pidada ka aasta lõikes. Tegemist ei ole seadusest tuleneva normi rikkumisega.

Võlausaldaja heidab ette, et maakohtu seisukoht on vastuolus esitatud tõenditega. Kohtule

esitatud võlgniku pangakonto väljavõttest (I kd lk 147-152, 181-182, 194-197) nähtub, et

võlgniku igakuine sissetulek on olnud kõikuv. Võlgniku sissetulek ületas palga alamäära 2017.

aastal aga ka 2018. aastal ühe aasta lõikes kokku kuuel korral. Muudel aastatel sai võlgnik

sissetulekut üle palga alammäära veel vähem. Võlgniku pangakonto väljavõtetest nähtub, et

2015. aastal oli võlgniku maksimumsissetulek märtsis 709,10 eurot, kuid aprillis oli sissetulek

28,07 eurot (töötutoetus), mais 112, 28 eurot (töötutoetus) ja juunis 132,33 eurot (töötutoetus);

2016. aastal oli maksimumsissetulek aprillis 838,91 eurot, kuid mais ainult 251,02 eurot; 2017.

aastal oli maksimumsissetulek veebruaris 847,63 eurot ja miinimum aprillis 373 eurot; 2019.

aastal oli võlgniku sissetulekuks töövõimetushüvitis 429,74 eurot kuus ning juunis 2 864,96

eurot (sünnitushüvitus 140 päeva eest ehk 4,7 kuu eest, st ca ühe kuu lõikes 609,60 eurot).

Eeltoodust nähtub, et võlausaldaja määruskaebuses toodud seisukoht, et väljamaksete suurust

oleks pidanud arvestama igakuiselt, oleks võlgnikule olnud ebamõistlikult koormav.

Võlausaldaja esitatud arvutused (määruskaebuse lisad, II kd lk 47-52) on sisuliselt võlausaldaja

seisukohad väljamaksete suuruste kohta. Võlausaldaja arvutused ei arvesta võlgniku võimekust

tulla toime nendel kuudel, mil võlgniku sissetulek oli väga madal. Võlausaldaja seisukohast ei

nähtu, kuidas oleks võlgnik saanud ennast ja oma last ülalpidada, olukorras, kus igakuine

sissetulek oli ligikaudu 30 eurot või 100 eurot. Lisaks tuleb arvestada, et võlgniku kulud ühes

kuus olid võlgniku poolt esitatud aruannete ja pangakonto väljavõtete põhjal sedavõrd suured,

et igakuistest sissetulekutest ei ole kuu lõpuks alles jäänud midagi, mille arvelt võlausaldajatele

võlgnevusi tasuda. Pangakonto väljavõtetest nähtub, et igakuine sissetulek on kulunud

äraelamisele ning märkimisväärset summat pole pangakontole jäänud. Isegi kui võlgnik oleks

pidanud kuude kaupa arvestust, siis lõppkokkuvõttes oleks võlausaldaja menetluse lõpetamisel

samal positsioonil, kuna kogu teenitud sissetulek kulus äraelamisele.

Võlgniku kohustuste rikkumiseks saaks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid

põhjendamatult vähendaks või neid varjaks (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-

11-24696, p 19). Maakohus leidis õigesti, et võlgnik ei ole oma sissetulekuid põhjendamatult

vähendanud või vara varjanud. Asjaolu, et võlgnikul oli igakuiseid kohustusi rohkem kui

sissetulekuid, ei tähenda, et võlgnik kahjustas tahtlikult võlausaldajaid.

Võlgnik põhistas veenvalt oma sissetuleku erinevusi 2018. aastal seoses puhkustega ja esitas

selle kohta ka kohased tõendid (palgateatised, II kd lk 64-65). Võlausaldaja etteheited selles

osas ei ole aluseks maakohtu määruse tühistamiseks.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukohad ei ole vastuolus esitatud tõenditega. Seega asus

maakohus põhjendatult seisukohale, et arvestades võlgniku sissetulekut, ei olnud võlgnikul

võimalik võlausaldajatele väljamakseid teha ja tuleb võlgnik vabastada pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest.

PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda

neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest

pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks

majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole

PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele

suunatud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku

kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (Riigikohtu 17.04.2013 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11 ja 15 ning 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p

12). Käesoleval juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise

absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku

käitumine on olnud suunatud võlausaldaja huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema

kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks võlausaldaja võlgniku kohustustest

vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada oma nõue rahuldatud.

6. Kuivõrd võlausaldaja vastuväited ei ole edukad, siis jäävad menetlusosaliste menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda. Menetluskulude sellise

jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

7. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse võlausaldaja ja võlgnik (PankrS §

175 lg 6).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing