3-19-614/37 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.04.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-614

Haldusasi

MTÜ Eesti Metsaühistu kaebus Sihtasutus Erametsakeskus

14.12.2018 otsuse nr 5-1/18/211 „2018.a metsaühistu

toetuse

tulemusmõõdikute

summaarsete

tulemuste

kinnitamine“ ja 17.12.2018 otsuse nr 5-1/18/216 „Eesti

Metsaühistu 03.09.2018 vooru metsaühistu toetuse taotluse

rahuldamata jätmine“ õigusvastasuse tuvastamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja: MTÜ Eesti Metsaühistu, seaduslik esindaja Rünno

Viir

Vastustaja: Sihtasutus Erametsakeskus, volitatud esindaja

Tiina Mitt

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta läbi vaatamata kaebaja 25.02.2020, 08.04.2020 ja 15.04.2020 menetlusdokumendis

esitatud taotlused täiendavate tõendite väljanõudmiseks.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 01.06.2020 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine

menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Metsaühistu esitas Sihtasutusele Erametsakeskus (edaspidi EMK või vastustaja)

03.09.2018 metsaühistu toetuse (03.09.2018 taotlusvoor) taotluse nr 5-12/18/14.

2. Sihtasutuse Erametsakeskus 14.12.2018 otsusega nr 5-1/18/211 kinnitati 2018.aasta

2(11)

metsaühistu toetuse tulemusmõõdikute summaarsed tulemused 23 metsaühistu osas. Eesti

Metsaühistu summaarne tulemus oli otsuse punkti 1.23 kohaselt 18% parima metsaühistu

tulemusest. Otsuses on viidatud selle õiguslike alustena metsaseaduse (MS) § 10 lg 1 p-le 4, lg-

le 14 ning keskkonnaministri 14.04.2014 määruse nr 10 „Erametsanduse toetuse andmise

alused, taotluse kohta esitatavad nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord,

taotluse hindamise alused ning toetuse tagasinõudmise kord“ (edaspidi määrus nr 10) § 12 lg-

le 7.

3. EMK 17.12.2018 otsusega nr 5-1/18/216 jättis EMK Eesti Metsaühistu 03.09.2018 vooru

metsaühistu toetuse taotluse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei kvalifitseeru Eesti

Metsaühistu määruse nr 10 § 12 lg 7 järgi metsaühistu toetusele. Otsuses on viidatud selle

õiguslike alustena MS § 10 lg 1 p-le 4, § 10 lg 91 p-le 1, § 10 lg-le 14, määruse nr 10 §-idele 12

ja 14 ning § 17 lg-tele 1 ja 3.

4. Eesti Metsaühistu esitas 21.01.2019 EMK 14.12.2018 otsusele nr 5-1/18/211 ja EMK

17.12.2018 otsusele vaide.

5. EMK 28.02.2019 vaideotsusega nr 5-12/18/14-13 jäeti Eesti Metsaühistu vaie rahuldamata.

Vaideotsuse põhjenduse kohaselt hõlmab EMK 14.12.2018 otsus nr 5-12/18/211 03.09.2018

tähtajaks metsaühistu taotluse esitanud ja nõuetele vastavaks tunnistatud metsaühistute

summaarsed tulemused ning otsus on aluseks Eesti Metsaühistu toetuse taotluse kohta

17.12.2018 tehtud otsusele. Eesti Metsaühistu ei täitnud toetuse kriteeriumi ehk tema

summaarne tulemus määruse lisas 6 esitatud tulemusmõõdikute alusel on alla 20%. Nimetatud

kriteeriumi arvestuse aluseks on määruse nr 10 lisa 6 arvestusvalem, mille alusandmed saadakse

määruse nr 10 § 12 lg 16 p 3 kohaselt ühistute poolt esitatud taotluse osaks olevast lisa 9

vormist.

6. Eesti Metsaühistu esitas 03.04.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse EMK 14.12.2018

otsuse nr 5-1/18/211 „2018 metsaühistu toetuse tulemusmõõdikute summaarsete tulemuste

kinnitamine“, 17.12.2018 otsuse nr 5-1/18/216 „Eesti Metsaühistu 03.09.2018 vooru

metsaühistu toetuse taotluse rahuldamata jätmine“ ja EMK 28.02.2019 vaideotsuse

tühistamiseks.

7. 03.05.2019 määrusega võttis kohus menetlusse Eesti Metsaühistu kaebuse Sihtasutuse

Erametsakeskus

14.12.2018 otsuse

nr

5-1/18/211 „2018.

a

metsaühistu

toetuse

tulemusmõõdikute summaarsete tulemuste kinnitamine“, 17.12.2018 otsuse nr 5-1/18/216

„Eesti Metsaühistu 03.09.2018 vooru metsaühistu toetuse taotluse rahuldamata jätmine“ ja

28.02.2019 vaideotsuse nr 5-12/18/14-13 tühistamiseks.

8. Kaebaja avaldas 16.12.2019 menetlusdokumendis soovi, et tema kaebust menetletakse

tuvastamiskaebusena. 10.01.2020 määrusega jättis kohus kaebuse läbi vaatamata SA

Erametsakeskus 28.02.2019 vaideotsuse nr 5-12/18/14-13 vaidlustamise osas. Kohus leidis, et

vaideotsuse tühistamisnõue ei ole enam asjakohane seoses menetluse jätkumisega haldusaktide

õigusvastasuse tuvastamise nõuetes. Kohus tõlgendas kaebaja taotlust selliselt, et kaebaja

nõuab EMK 14.12.2018 otsuse nr 5-1/18/211 „2018. a metsaühistu toetuse tulemusmõõdikute

summaarsete tulemuste kinnitamine“ ja 17.12.2018 otsuse nr 5-1/18/216 „Eesti Metsaühistu

03.09.2018 vooru metsaühistu toetuse taotluse rahuldamata jätmine“ õigusvastasuse

tuvastamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt alljärgnevad:

1) Kokku esitas vastustajale metsaühistu toetuse taotluse koos kaebajaga 23 metsaühistut.

Vaidlustatud EMK 14.12.2018 otsusega ei kvalifitseerunud kaebaja määruse § 12 lg 7 alusel

3(11)

metsühistu toetusele. Kaebaja tulemusmõõdik oli väiksem kui määruse nr 10 § 12 lg-s 7

nimetatud 20%.

2) Vaidlustatud haldusaktid on õigusvastased ainuüksi põhjusel, et puudub määruse nr 10 § 12

lg 16 p 3 kohaselt taotluse lahutamatuks osaks oleva ja määruse nr 10 lisas 9 kehtestatud vormi

kohase andmestiku täitmise juhend, seletuskiri või metoodika ning seetõttu ei ole toetust

taotlenud metsaühistud sisestanud andmeid tuginedes ühtsele juhendile, seletuskirjale või

metoodikale. Sel põhjusel ei ole metsaühistute esitatud lisade 9 arvväärtused omavahel

võrreldavad. Ühtsetele andmetele mittetuginevate andmete töötlemine määruse nr 10 lisas 6

oleva valemiga annab tulemusmõõdikuna vale tulemuse ja saadud tulemust ei saa vastustaja

kasutada edasiste otsuste tegemisel. Ühtse seletuskirja, juhendi ja/või metoodika puudumise

tõttu ei reguleeri lisa 9 täitmist seadused, vaid ametnike tõlgendused, mis on erinevate

metsaühistute suhtes erinevad. Vastustaja, andes selgitusi vaid küsimuse esitajale, mitte aga

kõikidele taotlejatele, on loonud ise olukorra, kus taotlejad sisestavad andmed lisasse 9

erinevalt. Kaebaja on seisukohal, et kahe ühistu (sh kaebaja) taotluste tulemusmõõdikud olid

väiksemad kui 20% põhusel, et puudus ühtne juhend, seletuskiri ja/või metoodika.

3) Peale kõigi taotluse esitanud metsaühistute algandmete avalikustamist selgus kaebajale, et

osade ühistute poolt lisa 9 andmestiku ridadele sisestatud andmed ei vasta ühtsele metoodikale,

juhendile või seletuskirjale ning ühistud ei ole mitmete ridade täitmisel lähtunud

metsaseadusest või määrusest nr 10. Lisa 9 ridadel puuduvad igasugused metsaseadusega või

määrusega nr 10 sätestatud selgitused. Vastustaja on lisanud selgitused ridadele 1.1.1,1.1.2,

1.2.1, 1.2.2., 2.1., 2.2., 2.3.1., 2.3.2., 2.3.4., 2.3.3., 2.3.6., 3.1.1 ja 3.1.2, kuid ei ole viidanud,

millisele metsaseaduse või määruse nr 10 sättele seletused tuginevad. Lisa 9 ridadele 1.2.3.,

2.3., 2.3.3., 2.3.7, 2.3.8., 3.2.1., 3.2.2. ja 3.2.3. puuduvad igasugused vastustaja selgitused ja ka

viited õigusaktidele. Ka vaideotsuses ei ole vastustaja esitanud ega viidanud lisa 9 täitmise

ühtsele metoodikale.

4) Kaebuse esitaja rõhutab, et tema poolt lisa 9 real 2.3.3 esitatud andmed on

nõustamistoetusega seotud metsaomanike arv. Määruse nr 10 § 8 lg 7 kohaselt on

nõustamistoetuse määr 80 eurot ühe nõuandeteenuse saanud erametsaomaniku kohta ühes

taotluses. Kui jagada ühistutele vastustaja eraldatud nõustamistoetuse summa ühele

metsaomaniku nõustamistoetuse summaga, saab erametsaomanike arvu, mida maksimaalselt

võis ühistutoetuse taotluse esitanud metsaühistu kajastada. Osade ühistute nõustatud

metsaomanike arv ületab seda arvu ning seega pole kõik metsaühistud sisestanud määrusest

tulenevat nõustatud metsaomanike arvu. Nimelt on 19 metsaühistute sisestatud nõustatud

metsaomanike arvud võimalikust nõustamistoetusega nõustatud metsaomanike arvudest

suuremad. Lisa 9 rea 2.3.8. – maaparandustööde korraldamine – täitmise kohta on vastustaja

selgitanud, et kajastada tuleb maaparanduslike töid, mis on kooskõlas seaduses kirjeldatud

tegevusega. Kuna maaparandussüsteemide projekteerimine ja ehitamine on litsentseeritud

tegevused, siis sellel real neid ei kajastata. Samuti ei tegele erametsaomanikud

maaparandussüsteemi hoiu tegevusega. Et rea 2.3.8 mõistet „metsaparandustööde

korraldamine“ ei määratle metsaseadus ega ka määrus, saavad metsaühistud sisestada selle

tegevuse juures numbrilise väärtuse nii nagu ühistu õigeks peab. Kuna arvväärtused ei vasta

aga ühtsele metoodikale, juhendile või seletuskirjale, ei ole need omavahel võrreldavad.

5) Vale on vastustaja väide, et määrus nr 10 on kehtinud muutmata kujul alates selle

jõustumisest, kuivõrd lisa 9 on alates 20.04.2014 muudetud. Ebaõige ja põhjendamatu on

vastustaja käsitlus, et kaebaja on olnud pigem tähelepanematu või hooletu. Kaebaja eesmärk

ei ole toetuse saamine, vaid ühistusse kuuluvate metsaomanike metsade majandamise

efektiivsemaks muutmine ning selle eesmärgi saavutamise üheks abinõuks on ühistutoetus.

Vastustaja kujundatud seisukohad ühtse metoodika, seletuskirja või juhendi mittevajalikkuse

4(11)

osas ei arvesta faktilisi asjaolusid ning toovad kaasa olukorra, kus vastustaja ei tegele

probleemkohtadega. Kaevatavas käskkirjas esinevad ebaõiged faktilist laadi seisukohad ja

väited, mis tõid kaasa õigusvastase haldusakti.

6) Vastuseks vastustaja väidetele märgib kaebaja, et vastustaja viidatud toetuse taotlemise

juhend ei ole kinnitatud ühegi seadusandliku aktiga. Ka juhendis endas on viide, et see on

soovituslik materjal, vastuolude esinemisel õigusaktides sätestatud nõuetega, kehtivad

viimased. Kaebaja ei soovi vaidlustada teiste ühistute tulemusi. Kaebaja kinnitab, et ei soovi

vaielda asjaolu üle, kas metsaühistul on õigus pärast taotluse esitamise tähtpäeva ja teiste

metsaühistute tulemusmõõdikute andmete avalikustamist oma taotlust ja selle lisasid muuta.

Kaebaja ei ole soovinud muuta ühistutoetuse taotlusvooru esitatud lisa 9 vormi, vaid vaidlustab

14.12.2018 otsuse tulemusmõõdikute summaarsete tulemuste kinnitamise kohta. Selle otsuse

koostamise aluseks oli lisa 9, mille täitmiseks puudus juhend, seletuskiri või metoodika. Lisa 9

andmete kogumisel ei ole järgitud metsaseaduses ja määruses sätestatut.

7) 25.02.2020 esitatud kaebuse täienduses toob kaebaja välja, et ei ole soovinud oma

metsaühistu toetuse taotlust muuta, mistõttu pole vaja kohtumenetluses tuvastada, kas see on

võimalik. Alates 2014 muudeti metsaseadust ja metsateatiste esitamise korda, mistõttu pole vaja

teatist esitada teatud metsauuendustööde puhul. Kaebajale pole nt arusaadav, kuidas vastustaja

teeb sellises olukorras selgeks valgustusraie (lisa 9 rida 3.2.3) andmete õigsuse arvestades, et

puudub ühtne juhend, kuidas seda rida täita. Kaebaja leiab, et juhendi väljatöötamise kohustus

tuleneb vastustajale Keskkonnaministeeriumiga 10.01.2014 sõlmitud halduslepingust. Näiteks

ületab parima metsaühistu tulemus vaidlusalusel real teisi mitmekordselt ning kaebajal on

kahtlus, kas need andmed on õiged.

8) Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud.

10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda ning

mõista välja kaebajalt vastustaja õigusabikulud.

1) Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud asjaolu, et määruse nr 10 lisas 6 toodud mõõdikute

alusel on kaebaja summaarseks tulemuseks arvestatud õigesti 18% parima metsaühistu

tulemusest. Kaebaja põhiväiteks on määruse lisa 9 täitmise juhendi, seletuskirja või metoodika

puudumine, mistõttu ei ole taotluse esitanud metsaühistute lisa 9 vormil näidatud arvväärtused

võrreldavad. Samas ei ole kaebaja vaidlustanud ühegi teise metsaühistu poolt lisa 9 vormil

näidatud andmete õigsust ning nende andmete alusel arvestatud teiste metsaühistute

summaarseid tulemusi lisas 6 toodud tulemusmõõdikute alusel. Kaebaja tegelik kaebuse

esitamise ajend ja eesmärk on soov esitada vastustajale muudetud ja täiendatud ning kaebaja

tegevust oluliselt parema ja suurema arvnäitajana kajastav määruse lisa 9 kohane vorm, mis

esitati kaebaja poolt vastustajale peale seda, kui vastustaja edastas avalikku internetilisti kõikide

metsaühistute tulemusmõõdikute andmed võrdleval kujul ja kaebaja sai juurdepääsu teiste

metsaühistute andmetele. Kaebaja esindaja soovis ka 25.01.2019 kohtumisel, et vastustaja

arvestaks kaebaja poolt muudetud ja täiendatud lisa 9 andmetega, kinnitades vastasel korral

kohtumenetluse alustamist. Seega taandub vaidlus sellele, kas määruse nr 10 lisa 9 täitmiseks

peab eksisteerima täiendavalt mingi ühesugune juhend ning kas peale metsaühistu toetuse

taotluse esitamise tähtpäeva on võimalik muuta taotlust.

2) Vaatamata asjaolule, et määruse nr 10 lisa 9 andmestiku osas on kehtinud erinevaid

redaktsioone, on andmestik põhiandmete osas kehtinud samasugusena alates 2014. aastast.

Kõikide erametsanduse alaste toetuste, sh metsaühistu toetuse andmise aluseid, taotluse

nõudeid ja korda on metsaühistutele, erametsaomanikele ja paljudele puudutatud isikutele

selgitatud põhjalikult vastustaja poolt korduvalt läbiviidud koolitustel, metsaühistu esindajatega

5(11)

kohtumistel ning erinevatel nõupidamistel. Ka saavad kõik metsaühistud enne toetuse taotluse

esitamise tähtpäeva saabumist pöörduda vastustaja poole suuliste või kirjalike selgitustaotluste,

teabenõuete või märgukirjadega. Vastustaja nõustab kõiki isikuid ka telefoni teel. Kõik

selgitustaotlused tuleb võrdse kohtlemise eesmärgil esitada vastustajale enne metsaühistu

toetuse taotluse esitamist ning taotluste ja lisade muutmine on võimalik üksnes kuni taotluse

esitamise tähtaja saabumise hetkeni, so antud juhul kuni 03.09.2018.

3) Ükski õigusakt ei näe ette täiendava juhendi, seletuskirja ja/või metoodika koostamist ning

konkreetsel juhul ei ole see ka mõistlik ega vajalik. Vastustaja hinnangul ei saanud tekkida

mistahes kahtlusi ega erinevaid arusaamasid lisa 9 vormi kohaste andmete esitamisel

metsaühistu tegevuse kohta. Kõik metsaühistud olid 2018. aasta metsaühistu toetuse taotluse

esitamisel võrdsel positsioonil ning lähtusid samasugusest informatsioonist ja andmetest.

Kaebaja oleks igal juhul saanud vajalikke asjaolusid enne taotluse esitamist selgitada. Kui

vastustaja lubanuks kaebajal taotlust muuta peale taotluse esitamise tähtaega, tähendanuks see

sisuliselt kogu 2018. aasta metsaühistu toetuse taotlusvooru tulemuste tühistamist ning uue

taotlusvooru korraldamist, mida pole võimalik toetuse abikõlbuliku perioodi lõppemise tõttu

teha.

4) Antud juhul esitasid taotlused kokku 25 metsaühistut, kellest kaks ei vastanud toetuse

saamise nõuetele ning kelle taotlusi tulemusmõõdikute arvutuses ei arvestatud. Metsaühistu

toetuse 2018. aasta taotlusvooru tulemusmõõdikute summaarsed tulemused on kinnitatud

vastustaja 14.12.2018 otsusega ning kaebaja osakaal parima metsaühistu tulemusest oli 18%.

Kooskõlas määruse nr 10 § 12 lg-ga 7 on vastustaja jätnud kaebaja toetuse taotluse 17.12.2018

otsusega õiguspäraselt rahuldamata. Kaevatav haldusakt on kooskõlas kehtivate õigusaktidega,

sellest nähtuvad ka haldusakti faktiline ja õiguslik motivatsioon. Kaebaja väited ei anna alust

otsuste tühistamiseks.

5) Põhjendamatu ja väär on kaebaja väide, et lisa 9 täitmise juhendi, seletuskirja või metoodika

puudumise tõttu puudus kaebajal piisav arusaam asjaolust, milliseid andmeid on vajalik esitada.

Kaebaja kinnitab ka ise, et on osalenud metsaühistu toetuse jagamise taotlusvoorudes 2015.

aastal, 2016. aastal ning 2017. aastal. Seni ei ole lisa 9 metoodika puudumine takistanud

kaebajal taotluste koostamist ja esitamist. Nendes taotlusvoorudes vastasid kaebaja

tulemusmõõdiku näitajad nõudele saada vähemalt 20% parima metsaühistu summaarsest

tulemusest, kusjuures 2017. aasta toetusvoorus sai kaebaja oma summaarseks tulemuseks vaid

22% parima metsaühistu summaarsest tulemusest. Seega väide arusaamise puudumisest on

kunstlikult tekitatud, eluliselt ebausutav ja otsitud. Varasemate taotlusvoorude tulemused

näitavad, et kaebaja tulemus on olnud pidevalt langustrendis, mis toob esile ka nähtava selge

trendi tugevamate metsaühistute arengus ning asjaolu, et väiksemad metsaühistud ei pruugi

järgnevatel aastatel toetust saada. Määruse seletuskirja kohaselt on määruse nr 10 § 12 lg-s 7

sisalduva nõude kehtestamise eesmärgiks hinnata metsaühistu võimekust erinevate näitajate

alusel.

6) Kooskõlas Riigikohtu praktikaga ei ole toetuse taotlejal subjektiivset õigust toetusele ning

toetuse saajale hindepunktide andmisel on haldusorganil ulatuslik kaalutlusruum,

hindepunktide õigusvastasuse toob kaasa vaid selge vastuolu hindamiskriteeriumite ja juhtumi

asjaoludega. Ka puudub Riigikohtu praktika kohaselt võimalus esitada kohtumenetluse käigus

täiendavaid tõendeid ning lähtuda tuleb vaid taotluses ja haldusmenetluse käigus esitatud

tõenditest.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kaebaja on vaidlustanud kaks haldusorgani otsust.

6(11)

11.1 EMK 17.12.2018 otsusega nr 5-1/18/216 (tl 26, I kd) jäeti rahuldamata kaebaja taotlus

saada metsaühistu toetust. Kohtu arvates ei saa olla mõistlikku vaidlust, et kaebajal on selle

otsuse vaidlustamiseks kaebeõigus, kuivõrd talle keelduti sellega rahalise hüve andmisest.

Kohus menetleb tuvastamisnõuet.

Kaebaja on tuvastamisnõude esitamise vajadust põhjendanud 19.11.2020 menetlusdokumendis

(tl 138 pöördel, I kd) preventiivse huviga, et halduspraktikat muudetaks ja taotluste täitmiseks

oleks tulevikus ühtne juhend, seletuskiri või metoodika ning kaebaja peab võimalikuks ka

kahjunõude esitamist vastustaja vastu. Preventiivse huviga tuvastamisnõude esitamise vajaduse

põhjendamine kohtu hinnangul lubatav pole, kuna kaebaja saab esitada tühistamisnõude

igakordselt, kui taotlus jäetakse tema hinnangul õigusvastaselt rahuldamata (HKMS § 45 lg 2).

Riigikohus on viimati asjas nr 3-16-1634 pidanud võimalikuks, et riigipoolse toetuse

õigusvastase maksmata jätmisega kahju tekitamist ei saa välistada. Kohtu hinnangul ei saa seda

põhimõtteliselt välistada ka käesolevas asjas ning kahju hüvitamise seisukohast omab tähtsust,

kas toetuse määramisest keeldumise otsus oli õigusvastane, mitte selle otsuse kehtivus või nö

tagasipööramise võimalus. Kui haldusorgan on õigusvastase otsusega põhjustanud kahju ning

esinevad alused (riigivastutuse seaduse (RVastS) kohaselt) selle nõude rahuldamiseks, tuleb

kahju hüvitada ning tegemist pole toetuste ümberjagamisega tagantjärele. Haldusakti

õigusvastasuse tuvastamise nõude läbivaatamisel ei tuvastata muid kahjunõude rahuldamise

eeldusi. Vastustaja on esitanud väite tuvastamiskaebuse lubatavusega seoses, kuid pole esitanud

taotlust menetluse lõpetamiseks, mistõttu pole seda küsimust vaja lahendada kohtuotsuse

resolutsioonis. Kohus hindab asjassepuutuvaid kaebaja väiteid sisuliselt.

11.2 EMK 14.12.2018 otsusega nr 5-1/18/211 „2018.a metsaühistu toetuse tulemusmõõdikute

summaarsete tulemuste kinnitamine“ (tl 53, I kd) on kinnitatud 2018.a taotlusvooru

tulemusmõõdikute summaarsed tulemused kõigi taotlejate osas, sh kaebaja. See otsus on

teistele taotlejatele, kelle tulemus oli vähemalt 20% parima metsaühistu tulemusest, toetuse

määramise aluseks. Kolmandatele isikutele toetuste väljamaksmise otsuseid käesolevas asjas

vaidlustatud pole ning kohus ei ole seda ka vajalikuks pidanud, kuna kaebajal ei oleks selles

osas kaebeõigust.

Kohus leiab, et sellele otsusele esitatud tuvastamisnõue tuleb jätta rahuldamata, ilma kaebaja

sisulisi väiteid pikemalt analüüsimata, kuna kaebajal puudub kaebeõigus vaidlustamaks teiste

toetuse taotlejate esitatud taotluste sisulist abikõlbulikkust. Kaebaja ei väida enda tulemuse

arvutamisel vastustaja poolt tehtud eksimusi või kõrvalekaldumist kaebaja enda esitatud

andmetest.

Riigikohus on 23.03.2020 otsuses asjas 3-16-1634 (p 20) seisukohal, et: „RVastS § 7 lg 1

sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-

õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud

võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste

kaitsmise või taastamisega. Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse

õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku

õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest

väidetav kahju tekkis (otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8 ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 3-

14-52324/185, p 18.3).“

Ehk teisisõnu ütles kolleegium, et kui normi kaitse-eesmärk pole kaitsta isiku õigusi, siis ei saa

selle rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist nõuda. Selles asjas olid kolmandate isikute

toetustaotlused

väidetavalt

vastuolus

põllumajandusministri

määrusega

kehtestatud

abikõlbulikkuse nõudega ning kaebaja jäi toetuse taotlemisel kolmandate isikutega võrreldes

paremusjärjestuses tahapoole ja sellest tulenevalt toetusest ilma. Kolleegium leidis, et

abikõlblikkuse nõue, mille järgi peavad kulud olema mõistlikud ja vastavuses heade

7(11)

finantsjuhtimise põhimõtetega, eriti ökonoomsuse ja tasuvuse põhimõttega on ettenähtud

eesmärgiga kaitsta Euroopa Liidu finantshuve, mitte teiste taotlejate subjektiivseid õigusi.

Seetõttu leiti, et kaebajal ei ole õigust nõuda hüvitist selle sätte võimaliku eiramisega tekitatud

kahju eest.

Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist põhimõtteliselt sarnase olukorraga. Ka

metsaseaduse alusel jagatav toetus on oma olemuselt riigipoolne abi, mille saamiseks puudub

isikul subjektiivne õigus ja õiguspärane ootus (vrd ka Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-139-

14; 3-3-1-16-16 ja 3-3-1-77-12). Subjektiivne õigus taotlust esitada ei võrdu subjektiivse

õigusega toetust saada. Teiste taotlejate taotluste alusandmete (mille arvandmed on toodud

kaebuse lisana esitatud tabelis, tl 19-22, I kd) sisulist õigsust tuleb menetlejal metsaseaduse ja

määruse nr 10 (§ 6 kulude abikõlbulikkus) alusel küll kontrollida (pisteliselt või täies mahus,

enne või pärast toetuse väljamaksmist), kuid need normid ei ole mõeldud kaitsma kaebajat, vaid

riigi finantshuve. HKMS § 44 lg 1 kohaselt saab kohtusse pöörduda üksnes oma õiguste

kaitseks (mitte nn populaarkaebusega). Antud juhul on kaebaja sisuliselt soovinud, et kohus

hindaks kõigi taotlejate esitatud andmete õigsust nende andmete algdokumentide alusel, mis ei

ole aga kohtu pädevuses. Sellise abikõlbulikkuse järelkontrolli läbiviimise pädevus on EMK-l

riigi raha jagamise õiguspärasuse ja otstarbekuse kontrollimise eesmärgil ning vajadusel toetuse

saajatele tagasinõuete esitamiseks (MS § 10 lg 11, määrus nr 10 § 20). See ei tähenda aga seda,

et tagasi nõutud summad tuleks EMK-l tagantjärele välja maksta neile, kes jäid toetusest ilma.

Toetused on seotud konkreetse abiperioodiga.

Kohus saab analüüsida üksnes kaebaja suhtes EMK poolt 17.12.2018 tehtud otsuse

õiguspärasust ning seda kohus alljärgnevalt teeb.

11.3 Kaebaja on taotlenud kohtu kaudu kõigi metsaühistu toetuse taotlejate taotluste

alusandmete (dokumentatsiooni) väljanõudmist vastustajalt ning kohus on selle taotluse jätnud

rahuldamata 10.01.2020 määrusega (resolutsiooni p 3). 25.02.2020, 08.04.2020 ja 15.04.2020

menetlusdokumendis on kaebaja uusi asjaolusid esitamata korranud taotlust, mille kohus on

juba eelnevalt rahuldamata jätnud. Kohus jätab taotluse läbi vaatamata HKMS § 55 lg 3 alusel.

Kohus märgib täiendavalt, et kuna taotlus on seotud EMK 14.12.2018 otsuse nr 5-1/18/211

vaidlustamisega ehk selle vaidlustamiseks põhjenduste leidmisega (kuna kaebaja üksnes oletab,

et mõni taotlejatest võis esitada andmeid õigusakte kaebajast erinevalt tõlgendades või saades

vastustajalt juhiseid, mida kaebajale ei jagatud) ning kohus on eelnevalt märkinud, et selles osas

tuleb kaebus jätta sisulisi väiteid käsitlemata rahuldamata, ei saaks kohus kaebaja taotlusi

tõendite nõudmiseks rahuldada ka sellel põhjusel.

EMK 17.12.2018 otsuse nr 5-1/18/216 õigusvastasus

12. Haldusakt on õiguspärane haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 sätestatud eeldustel

(andmine pädeva haldusorgani poolt; andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas;

proportsionaalne;

kaalutlusvigadeta,

kui

tegemist

on

kaalutlusotsusega;

vastavus

vorminõuetele).

Kohus selgitab (korduvalt) kaebajale, et kohus ei tuvasta tuvastamiskaebuse alusel üksikute

vastustaja seisukohtade või väidete vastavust kehtivale õigusele, vaid hindab vaidlustatud

haldusaktide õiguspärasust, käsitledes seejuures eelkõige neid poolte väiteid, mida kohus peab

vaidluse lahendamisel asjassepuutuvaks. Tähtsust omavad faktilised asjaolud tulenevad

kohaldatavatest õigusnormidest, mitte sellest, mida pooled on pidanud vajalikuks vaidluses

välja tuua.

13. Kuigi kaebajal ei ole subjektiivset õigust toetust saada, on isikul õigus oma taotluse kohta

saada õiguspäraselt läbiviidud haldusmenetluses HMS § 54 nõuetele vastav otsus.

14. Erametsanduse toetamist reguleerib MS ja selle § 10 lg 11 alusel kehtestatud määrus nr 10.

8(11)

Erametsanduse toetus on vähese tähtsusega abi komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 mõistes

(määrus nr 10 § 2 lg 1). Määruse § 7 p-s 5 on ühe toetuse liigina nimetatud metsaühistu toetus,

mille eesmärk määruse § 12 lg 1 kohaselt on metsandusalase ühistegevuse ja erametsaomanike

koostöö arendamine. Määruse nr 10 § 12 lg 16 kohaselt tuleb metsaühistu toetuse taotlemisel

esitada taotlejal lisaks taotlusele lisa 8 vormi kohane tegevuse kirjeldus, metsaühistu liikmete

põhiandmete nimekiri ning lisa 9 vormi kohane andmestik metsaühistu tegevuse kohta taotluse

esitamise aastale eelneval kalendriaastal.

Kaevatav otsus tugineb MS § 10 lg 1 p-le 4, lg-le 14 ning määruse nr 10 § 12 lg-le 7.

15. Puudub vaidlus selles, et vastustaja täidab haldusülesannet, milleks on erametsanduse

toetuste haldamine (MS § 6 lg 3; määruse nr 10 § 1 lg 2) ning kaevatav otsus on tehtud avalik-

õigusliku suhte raames otsuse tegemiseks pädeva haldusorgani poolt (MS § 10 lg 14).

Puudub vaidlus, et taotluse esitaja peab oma allkirjaga kinnitama esitatud andmete õigsust. Ehk

seega on korrektsete andmete esitamise kohustus taotlejal endal ning sellega seoses ka

hoolsuskohustus.

Puudub vaidlus, et seoses 2018.a taotlusvooruga ei esitanud kaebaja enne taotluse esitamist

haldusorganile selgitustaotlust taotluse ja selle lisa 9 täitmise kohta.

Puudub vaidlus selles, et vastustaja oleks lugenud vaidlusaluses taotlusvoorus kvalifitseerunuks

sellised taotlejad, kes taotluse andmete kohaselt ilmselgelt ei vasta MS-i või määruse nr 10

kohastele taotlejale esitatud nõuetele (MS § 10 lg 6, määruse § 4).

16. Kohus peab vajalikuks märkida, et MS § 10 ei sätesta kohustuslikku vaidemenetlust,

mistõttu vastustaja viited 03.03.2020 menetlusdokumendis (p 11) on asjakohatud. MS § 10 lg

14¹ näeb selle sõnastusest nähtuvalt üksnes ette vaideotsuse tegemise tähtaja ning selles sättes

reguleeritud tähtaja kulgemine erineb HMS §-s 75 sätestatust. Sellest aga ei tulene, et tegemist

oleks kohustusliku vaidemenetlusega.

17. Kaebaja väidab 25.02.2020 ja järgnevates kaebuse täiendustes, et ei soovi oma metsaühistu

toetuse taotlust ja selle lisasid muuta, millest tuleb järeldada, et kaebaja arusaamise kohaselt on

tema esitatud dokumendid õigusaktide nõuetele vastavad. Samas 25.01.2019 kaebaja ja

vastustaja esindajate kohtumise memost (tl 75, I kd) nähtub, et kaebaja on olnud seisukohal, et

on seni igal aastal lisa 9 andmeid kajastanud valesti ning tegelikult on metsühistu tegevus olnud

suuremamahulisem. Kaebaja selgitas kohtumenetluses, et peab enda esitatud andmeid siiski

korrektseteks ja õigusaktide nõuetele vastavaks.

Määruse nr 10 § 15 lg-st 1 tuleneb, et EMK-le esitatud taotlust võib muuta kuni taotluse

rahuldamise otsuse vastuvõtmiseni juhul, kui selguvad asjaolud, millest tingituna ei ole

võimalik taotluses käsitletud tegevust ellu viia või kui taotluses esineb ebatäpsusi või eksimusi.

Seega on taotluse muutmine küll peale taotluste esitamise tähtaega (03.09.2018) võimalik, kuid

üksnes määruse nr 10 § 15 lg-s 1 nimetatud olukordade puhul ja kuni taotluse rahuldamise

otsuse vastuvõtmiseni. Käesolevalt ei olnud tegemist nimetatud olukordadega.

Pärast toetuse taotluse osas otsuse tegemist andmete muutmine ilmselgelt võimalik ei ole. Seega

sai vastustaja kaebaja suhtes otsuse tegemisel arvesse võtta temale esitatud taotluse andmed.

Vaidlus puudub selles, et vastustaja on 14.12.2018 otsusega nr 5-1/18/211 tuvastanud kaebaja

metsaühistu toetuse taotluses sisestatud andmete alusel kaebaja tulemusmõõdikute summaarse

tulemusena 18 % parima metsaühistu summaarsest tulemusest ehk lähtunud kaebaja enda

sisestatud andmetest. EMK 17.12.2018 otsuses nr 5-1/18/216 on haldusorgan lähtunud kaebaja

tulemusest, mis oli 18% parima metsaühistu tulemusest.

18. Määruse nr 10 § 12 lg 7 kohaselt võib toetust saada metsaühistu, kelle summaarne tulemus

lisas 6 esitatud tulemusmõõdikute alusel on vähemalt 20% parima metsaühistu summaarsest

9(11)

tulemusest.

Seega on kaebaja taotlus jäetud rahuldamata põhjusel, et kaebaja ei vastanud vähemalt ühele

toetuse saamise tingimusele, millele vastamine oli obligatoorne.

19. Kuna kaebaja ei vastanud toetuse saamise eeldusele, kuigi tema esitatud andmed olid

kaebaja väitel õiged ja vastustaja nendest ka lähtus, ei oma kohtu arvates asja lahendamise

seisukohast enam tähtsust, kas taotluse või selle lisade täitmise juhend oli olemas ja piisavalt

põhjalik. Õiguslikult mittesiduv juhend ei saa välistada õigusaktide nõuete täitmise kohustust

taotluse esitamisel (sh lisade täitmisel). Kaebaja ei väida, et oleks juhendist lähtunud ja see

oleks teda eksitanud.

20. Kohus siiski käsitleb mõningaid juhendiga ja haldusorgani selgitamiskohustusega seotud

poolte argumente.

20.1 MS § 10 lg-s 11 toodud volitusnormi alusel on keskkonnaminister kehtestanud määruse nr

10, milles on kehtestatud toetuse andmise alused, taotlusele esitatavad nõuded, toetuse

taotlemise ja taotluse menetlemise kord, taotluse hindamise alused ning toetuse tagasinõudmise

kord. Seega tuleb taotluse esitajal juhinduda taotluse koostamisel otseselt MS ja määruse nr 10

sätetest. Kummastki õigusaktist ei tulene vastustajale kohustust toetuse taotlemist puudutava

juhendi väljatöötamiseks. Seega ei ole vastustaja rikkunud ühtegi õigusaktist tulenevat

kohustust.

20.2 MS § 6 lg 3 kohaselt võib MS-s sätestatud erametsanduse toetuste haldamise ülesande

Keskkonnaministeerium volitada erametsanduse arendamiseks ja toetamiseks moodustatud

sihtasutusele, kellel on metsanduse valdkonna toetuste menetlemisel küllaldane kogemus, ja

sõlmida temaga halduslepingu halduskoostöö seaduses sätestatud korras.

Kaevatavates haldusaktides viidatud halduslepingust, mis sõlmiti 10.01.2014 (haldusaktides on

ekslik kuupäev) EMK ja Keskkonnaministeeriumi vahel tuleneb, et EMK töötab välja ja

kehtestab haldusülesande täitmiseks vajalikud protseduurid (p 3.1.1). Vastustaja on ekslikult

viidanud 03.03.2020 menetlusdokumendis (p 12) halduslepingule, mis sõlmiti pärast

kaevatavate haldusaktide andmist ega saa olla ilmselgelt asjassepuutuv.

Kaebaja on eelnevast järeldanud, et kuna vastustaja pole juhendit lisa 9 täitmiseks ka senini

täies ulatuses välja töötanud, pole tagatud, et kõik taotlejad täidavad taotlusi ja selle lisasid

ühtmoodi ning kaebaja leiab sellele tuginevalt, et kaevatav haldusakt on õigusvastane.

Kohus märgib, et ka viidatud halduslepingust (sh p-st 3.1.1) ei tulene otseselt juhendi

väljatöötamise kohustust ning kohus nõustub vastustajaga, et halduslepingust ei tulene ka

subjektiivseid õigusi kaebajale, mh nõuda juhendi (metoodika, seletuskirja vms)

väljatöötamist.

20.3 Kohus nõustub samas kaebajaga põhimõtteliselt selles, et kui haldusorganile esitatava

taotluse täitmise kohta on õigusnormide lakoonilisuse tõttu põhjendatud ja võimalik koostada

juhendmaterjal, mis hõlbustaks taotluse täitmist, võiks haldusorgan seda teha ning eelviidatud

haldusleping selleks ka võimaluse annab.

Kuna haldusorganil on haldusmenetluses selgitamiskohustus (HMS § 36), võiks selle täitmist

lihtsustada vastava juhendi väljatöötamine. See vastaks ühtlasi ka hea halduse tavale ning võiks

vältida vaidlusi MS-i ja määruse nr 10 erineva tõlgendamise üle. Kaebaja ei väida, et selline

juhend puuduks täielikult. Kaebaja on kaebusele lisanud vastustaja koostatud toetuse taotlemise

juhendi (tl 13-18, I kd), kuid märgib, et see pole täielik. Kaebaja kinnitab, et lähtus üksnes

10(11)

metsaseadusest ja selle alusel kehtestatud määrusest nr 10. Viidatud õigusaktid aga pole kaebaja

arvates taotluse lisa 9, kõigi taotlejate poolt ühetaoliseks täitmiseks, piisavalt täpsed ja selged.

20.4 Õige on kaebaja väide, et kõik metsaühistu toetuse taotlejad pidid taotluse ja selle lisade

täitmisel lähtuma metsaseadusest ning selle alusel kehtestatud määrusest nr 10. Ka kaebaja

viidatud EMK 2018.a juhendis (tl 13-18, I kd) on märgitud, et tegemist on soovitusliku

materjaliga ning vastuolude esinemisel õigusaktides sätestatud nõuetega tuleb lähtuda

viimastest. Seega pole pooltel vaidlust, et juhendil õiguslik siduvus puudub.

20.5 Kohus juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et kõik taotlejad olid taotluste esitamisel

võrdses olukorras, mis väljendus selles, et neil tuli lähtuda MS-s ja määruses nr 10 sätestatust

ning kõigil oli võimalik kasutada abimaterjalina EMK portaalis 2014.aastast kättesaadavat ja

aja jooksul täiendatud juhendit (millist asjaolu kaebaja ei vaidlusta). Samuti on kättesaadav

olnud lisa 9 vorm kommentaaridega (kaebusele lisatud, tl 12, I kd). Vastustaja on ka välja

toonud metsaühistute koolitused ja nõustamised, mille käigus oli kaebajal soovi korral võimalik

küsida selgitusi ka lisa 9 täitmise kohta, mistõttu pole asjakohane viidata, et see küsimus polnud

kunagi päevakorras, isegi kui see väide peaks õige olema.

Lisaks oli igal taotlejal konkreetses haldusmenetluses õigus kasutada HMS §-st 36 tulenevat

õigust küsida haldusorganilt selgitusi, mida kaebaja ei teinud. Haldusmenetlus lõppes otsuse

tegemisega, seega pärast otsuse tegemist kaebaja poolt tehtud teabenõuded ja nendele

vastamine või mittevastamine kaevatava haldusakti õiguspärasuse seisukohast tähtsust ei oma.

20.6 Võib nõustuda kaebaja väitega, et kui taotlejad sisestavad algandmed taotlustesse

õigusakte erinevalt tõlgendades, siis pole välistatud, et see võib mõjutada lõpptulemust

(tulemusmõõdikute summat). See aga ei tähenda, et taotlejad oleksid taotluste esitamisel

ebavõrdses olukorras. Ka juhendi olemasolul pole välistatud, et mingis aspektis võidakse

andmeid esitada mõnevõrra erinevalt, mis ei tähenda iseenesest, et taotlus poleks nõuetekohane.

Igal taotlejal on õigus haldusmenetluses saada selgitusi haldusorganilt asjassepuutuvate

õigusaktide tõlgendamise kohta ning nendest selgitustest lähtuvalt oma andmed esitada. Kui

taotleja selgitusi ei küsi ja sellest tulenevalt tekib andmetes teatud erinevus, ei tähenda see, et

haldusorgani poolt tehtud otsus tuginedes taotlejate poolt esitatud andmetele oleks

õigusvastane. MS § 10 lg 9¹ p 3 kohaselt saab jätta taotluse rahuldamata teadliku valeandmete

esitamise korral. Sellist väidet parimate metsaühistute osas pole kaebaja esitanud.

20.7 Määruse nr 10 § 14 lg-st 2 tuleneb EMK-le õigus nõuda taotlejalt taotluse kohta

täiendavaid selgitusi ja lisadokumente. Vaidlust ei ole, et kaebaja taotlus ei olnud puudustega,

esitatud taotluse põhjal puudus vajadus lisaandmete või selgituste küsimiseks ning taotlust

arvestati tulemusmõõdikute arvutustes. Vaidlust ei ole seejuures ka selles, et kaebaja on täitnud

ja esitanud varasematel aastatel määruse nr 10 lisa 9 vormi vastustajale korduvalt, et kaebaja

on osalenud vastustaja poolt korraldatud koolitustel ja nõustamistel ning et vastustaja toetuse

taotlused on mitme aasta jooksul rahuldatud. Kaebaja väitel esitas ta õiged andmed.

Kohus siiski märgib, et haldusorgan võib lisaandmeid küsida, kuid pole selleks kohustatud.

Riigikohus, viidates menetluse iseloomule (taotlejate rohkus, menetluse formaliseeritus,

taotluste kollegiaalne hindamine) ning toetuse saamiseks subjektiivse õiguse puudumisele, on

kohtuasjas nr 3-3-1-16-14 sedastanud haldusorganil lisaandmete küsimise kohustuse puudumist

ka olukorras, kui haldusorgani hinnangul ei ole esitatud andmed piisavad (p 23). Praegusel juhul

pole tegemist olukorraga, kus andmed oleks ebapiisavad (kaebaja taotlus polnud puudustega),

vaid olukorraga, kus kaebaja esitatud andmete alusel saadud tulemuste tõttu ei ületanud kaebaja

toetuse saamise künnist.

20.8 Kohus on seisukohal, et määruse nr 10 lisa 9 vorm ei ole ebaselge ning vastustaja ei

pidanud küsima kaebajalt täiendavaid lisaandmeid, liiatigi olukorras, kus tegemist on aastaid

11(11)

tegutsenud metsaühistuga, kes on saanud osaleda vastustaja korraldatud koolitamistel ja

nõustamistel ning kes on aastaid esitanud toetuse taotlusi, sh täitnud sama vormi korduvalt.

Kaebaja pidi täitma lisa 9 vormi, kus tal tuli sisestada vormil nõutud andmed kaebaja tegevuse

kohta taotluse esitamisele eelneval kalendriaastal. Kaebaja esile toodud väidetavad ebaselgused

saanuks kaebaja hõlpsasti selgitada toetuse taotluse täitmisel. Kaebaja on esile toonud lisa 9

vormi osas arusaamatused peamiselt puutuvalt nö mõistete ja terminitega. Nii väidab kaebaja,

et ta ei mõista, keda on mõeldud teenindatud erametsaomanikena (sh kaasomandi puhul, samuti

kas mõeldud on kõiki kaebaja teenindatud metsaomanike või üksnes ühistu liikmeid, kas

kajastada tuleb juriidilisi isikuid või füüsilisi isikuid jne). Kaebaja vaides esile toodud

küsimuste sisust nähtuvalt pidanuks need tekkima kaebajal juba taotluse täitmisel (sh

varasematel aastatel esitatud taotluste täitmisel), mitte alles siis kui selgus tema summaarne

tulemus võrdluses teiste taotluse esitanud metsaomanikega.

21. Kaebusest (25.02.2020 täiendus) ei nähtu, kuidas toetuse taotluse esitamise tähtaja

väljakuulutamine ja selle pikendamine kõigile taotlejatele ühtmoodi tõi kaasa õigusvastase

haldusakti andmise, mistõttu selle väite sisuline analüüsimine võimalik ei ole.

Muude poolte väidete käsitlemine asja lahendamiseks vajalik pole.

22. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et vastustaja on põhjendatult jätnud kaebaja toetuse

taotluse rahuldamata. Kaevatav otsus on õiguspärane. Kaebaja väidetud ühtse seletuskirja,

metoodika või juhendi olemasolu määruse nr 10 lisa 9 täitmiseks ei ole õigusaktidega nõutav

ning selle puudumine ei too kaasa vaidlustatud otsuse õigusvastasust. Haldusakt sisaldab

õiguslikke ja faktilisi põhjendusi, mis võimaldavad aru saada keeldumise põhjustest.

23. Kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

24. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1).

Vastustaja taotleb õigusabikulude väljamõistmist kaebajalt summas 1944 eurot (tl 185-188,

taotlus ja kuludokumendid). Vastustaja põhjendab välise õigusabi kasutamise vajadust sellega,

et kaebaja koormas vastustajat erinevate taotluste esitamisega, samuti oli samal ajaperioodil

toetuste üle vaidlusi teistes kohtuasjades ja vaidemenetluses. Kohus ei pea taotlust

põhjendatuks, kuna ei esine selliseid asjaolusid, mis tingiks kõrvalekaldumise Riigikohtu poolt

kujundatud kohtupraktikast menetluskulude väljamõistmise osas (vt nt RKHK 3-16-579, 3-3-

1-63-10 jt). EMK on metsaühistu toetuste jagamisel käsitatav haldusorganina ning EMK üheks

põhitegevuseks võib pidada toetussummade jagamist erametsaomanikele. Toetuste jagamisega

seotud õigusvaidlustes peab haldusorgan olema suuteline enda otsuseid ka kohtus kaitsma.

Antud juhul eelnes kohtusse pöördumisele ka vaidemenetlus, kus olid argumendid

põhimõtteliselt samad ning see, millised õigusaktid on asjakohased ja kuidas neid kohaldada ei

saanud olla haldusorganile teadmata. Seega ei saa haldusorgani õigusabikulusid pidada HKMS

§ 109 lg 6 mõttes vajalikeks ja põhjendatuteks.

/allkirjastatud digitaalselt/