2-15-9117/153 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(20)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-15-9117

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A. hagi B.B. vastu ühisomandi lõpetamiseks ja

ühisvara jagamiseks. B.B. vastuhagi A.A. vastu

ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 30. märtsi 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

A.A. apellatsioonkaebus

B.B. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

A.A. apellatsioonkaebusel 0 eurot

B.B. apellatsioonkaebusel 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad Aivira Jatsuk ja Irina Bušujeva

Kostja: B.B. (isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Rait Sarjas

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

2(20)

1. Tühistada Viru Maakohtu 30. märtsi 2019. a otsus osas, millega maakohus jättis

rahuldamata kostja taotluse lugeda poolte ühisvaral lasuvateks kohustusteks

10. novembril 2009 C.C.ga sõlmitud laenulepingust ning 10. märtsil 2010

D.D.ga sõlmitud laenulepingust nr 10.03.2010 ja selle lisast 1 tulenevad

kohustused kogusummas 35 151 eurot 40 senti ning jättis need kohustused

poolte varaühisuse lõpetamisel ja ühisvara jagamisel arvesse võtmata. Samuti

tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus mõistis poolte vastastikuste

nõuete tasaarvestamise tulemusena kostjalt hageja kasuks enamsaadud

ühisvara eest välja hüvitise 1483 eurot 90 senti ületavas ulatuses.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega lugeda nimetatud laenulepingutest

tulenevad kohustused poolte ühisvaral lasuvateks kohustusteks ning mõista

poolte vastastikuste nõuete tasaarvestamise tulemusena kostjalt hageja kasuks

enamsaadud ühisvara eest välja hüvitis 1483 eurot 90 senti. Muus osas jätta

maakohtu otsus muutmata.

2. A.A. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata, B.B. apellatsioonkaebus rahuldada

osaliselt.

3. Lugeda Viru Maakohtu 30. märtsi 2019. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Rahuldada hagi ja vastuhagi osaliselt.

3.2. Lugeda A.A. ja B.B. ühisvaraks kinnistud asukohaga X (registriosa nr

3897808, turuväärtusega 63 000 eurot) ja kinnistu X (endine X, registriosa

nr. 4092608, turuväärtusega 4300 eurot), koguväärtusega 67 300 eurot.

3.3. Lugeda A.A. ja B.B. ühisvarasse kuuluvaks solidaarkohustuseks abielu

lõppemise, so 21. aprilli 2015 seisuga AS SEB Pank 22. novembri 2007

laenulepingust nr L0700159308 ja 7. augusti 2008 laenulepingust nr

L080028694 tulenevad kohustused kogusummas 20 580 eurot 80 senti

(8554,10 + 12 026,70 eurot) ning 10. novembril 2009 C.C.ga sõlmitud

laenulepingust ning 10. märtsil 2010 D.D.ga sõlmitud laenulepingust nr

10.03.2010 ja selle lisast 1 tulenevad kohustused kogusummas 35 151 eurot

40 senti (19 173,49 + 15 977,91).

3.4. Lõpetada A.A. hagi B.B. varaühisus.

3.4.1. Jätta A.A. ainuomandisse kinnistu asukohaga X (endine X, kantud

Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr. 4092608),

väärtusega 4300 eurot.

Kokku jääb A.A. omandisse vara väärtusega 4300 eurot.

3.4.2. Jätta B.B. ainuomandisse kinnistu asukohaga X (kantud Tartu

Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 3897808), väärtusega

63 000 eurot.

3.4.3. Jätta B.B. ainuomandisse AS SEB Pank laenulepingutest nr

L0700159308 ja L080028694 tulenevad kohustused kogusummas

20 580 eurot 80 senti (8554,10+12 026,70 eurot) ning 10. novembril

3(20)

2009 C.C.ga sõlmitud laenulepingust ning 10. märtsil 2010 D.D.ga

sõlmitud laenulepingust nr 10.03.2010 ja selle lisast 1 tulenevad

kohustused kogusummas 35 151 eurot 40 senti (19 173,49 +

15 977,91 eurot).

Kokku jääb B.B. ainuomandisse vara väärtusega 63 000 eurot ja

kohustusi kogusummas 55 732 eurot 20 senti (8554,10 + 12 026,70

+ 19 173,49 + 15 977,91 eurot).

3.5. Jätta rahuldamata B.B. taotlus lugeda poolte ühisvarasse kuuluvateks

kohustusteks 3. augusti 2008. a laenulepingust ja selle 6. jaanuari 2014. a

lisast 1. tulenev kohustus 25 564 eurot 66 senti.

3.6. A.A. kohustub hüvitama B.B. le 30 016 eurot 10 senti.

3.7. B.B. kohustub hüvitama A.A. le 31 500 eurot.

3.8. Tasaarvestada kohtuotsuse resolutsiooni punktides 3.6 ning 3.7 nimetatud

poolte vastastikused rahalised nõuded ning välja mõista B.B.lt A.A.

kasuks rahaline hüvitis enamsaadud ühisvara eest summas 1483 eurot 90

senti (31 500 – 30 016,10 eurot).

3.9. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

3.10. Tagastada A.A. le tema poolt Rahandusministeeriumi arvele 6. veebruaril

2018 tasutud tunnistajatasu kogusummas 89 eurot 10 senti.

3.11. Nimetatud summa kuulub tagastamisele SAK Fond SA (registrikood

90006224) arveldusarvele EE192200221017281714 (Swedbank AS).

4. Jätta hageja A.A. apellatsioonkaebuse menetlemiel tekkinud menetluskulud

hageja

kanda,

muud

poolte

menetluskulud,

sh

apellatsiooni-

ja

kassatsioonimenetluses kantud kulud, jätta poolte endi kanda.

5. Rahuldada B.B. taotlus A.A. apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud

menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks.

6. Määrata A.A. poolt B.B.le hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista A.A.lt B.B. kasuks välja 540

eurot (sh käibemaks).

7. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb A.A.l tasuda B.B.le viivist alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

4(20)

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 16. juunil 2015 Viru Maakohtule hagi B.B. (kostja) vastu

ühisvara jagamiseks.

2. Hagi ja selle täpsustuse kohaselt kuuluvad ühisvara hulka kaks kinnistut: X (endine

X; X kinnistu) ja X (X kinnistu). Abikaasad vastutavad solidaarselt AS-ga SEB Pank

sõlmitud

laenulepingutest

nr L070059308

(laenuleping I) ja

nr L080028694

(laenuleping II) tulenevate kohustuste täitmise eest.

Hageja palus ühisvara jagada järgmiselt:

jätta X kinnistu hageja ainuomandisse ja mõista hagejalt kostja kasuks välja

hüvitisena 2150 eurot, alternatiivselt müüa kinnistu (avalikul) enampakkumisel

ning jagada müügist saadud summa poolte vahel võrdsetes osades;

panna X kinnistu (avalikule) enampakkumisele, täita müügist saadud rahast

laenulepingutest tulenevad kohustused ning jagada ülejäänu poolte vahel võrdselt,

alternatiivselt jätta X kinnistu kostja ainuomandisse, mõista kostjalt hageja kasuks

välja hüvitisena 35 500 eurot ning jagada laenulepingutest tulenevad kohustused

panga ees poolte vahel võrdselt.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 21. juunil 2008 ja lahutati 21. aprillil 2015. X

kinnistu kuulub ühisvara hulka, sest see soetati abielu ajal, 18. augustil 2009, selle väärtus

on 30 000 eurot. X kinnistu kuulub ühisvara hulka poolte 13. juunil 2012 sõlmitud

abieluvaralepingu kohaselt, hageja hinnangul on turuväärtus 100 000 eurot, Ober Haus

hinnangu kohaselt 71 000 eurot.

3. Kostja vaidles vastu hageja märgitud kinnistute väärtusele.

Kostja nõustus Ober Hausi hinnanguga X kinnistu väärtuse kohta, kuid leidis, et X kinnistu

väärtus on 9000 eurot, sest see on hoonestamata ja asub jõe kaitsevööndis. Seega on

kinnistute väärtus kokku 80 000 eurot. Kostja tõi välja, et laenulepingust I tulenevate

kohustuste jääk on 8162 eurot 89 senti ning laenulepingust II tulenevate kohustuste jääk

11 909 eurot.

4. Kostja esitas 21. oktoobril 2016 vastuhagi, leides, et ühisvara jagamisel tuleb

arvestada ka laenukohustustega eraisikute ees. Vastuhagis palus kostja lugeda poolte

solidaarkohustusteks ka järgmised X kinnistul ehitamiseks võetud kohustused

(eraisikutega sõlmitud laenulepingutest tulenevad kohustused):

E.E.ga 3. augustil 2008 sõlmitud laenulepingust 25 564 eurot 66 senti (laenuleping

III);

C.C.ga 10. novembril 2009 sõlmitud laenulepingust 19 173 eurot 49 senti

(laenuleping IV);

5(20)

D.D.ga 10. märtsil 2010 sõlmitud laenulepingust 15 977 eurot 91 senti

(laenuleping V).

Kostja palus jagada poolte ühisvara selliselt, et kinnistud ja laenulepingutest tulenevad

kohustused jäävad talle ning hageja hüvitab poole sellest, millises osas laenukohustused

ületavad kinnistute väärtust.

5. Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu, leides, et neil eraisikutel ei olnud

vahendeid kostjale nii suuri laene anda, laenulepingud olid rahatud ning laene ei võetud

ega kasutatud perekonna huvides.

MAAKOHTU LAHEND

6. Viru Maakohus rahuldas 20. märtsi 2019. a otsusega nii hagi kui ka vastuhagi

osaliselt, tuvastades, et ühisvara hulka kuuluvad X kinnistu (väärtus 4300 eurot) ja X

kinnistu (väärtus 63 000 eurot). Abikaasad vastutavad solidaarselt laenulepingutest I ja II

tulenevate kohustuste eest 20 580 euro ulatuses, kuid mitte kostja eraisikutega sõlmitud

laenulepingutest tulenevate kohustuste eest. Maakohus jagas ühisvara, jättes hageja

ainuomandisse X kinnistu ning kostjale X kinnistu ja laenulepingutest I ja II tulenevad

kohustused. Tasaarvestuse tulemusena mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja

hüvitisena 19 059 eurot 60 senti. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Maakohus

tagastas hagejale tunnistajatasu 89 eurot 10 senti.

7. Otsuse põhjenduste kohaselt olid pooled kehtiva perekonnaseaduse jõustumise ajal

abielus. X kinnistu on soetatud abielu ajal ja tegemist on ühisvaraga. X kinnistu suhtes

on pooled sõlminud abieluvaralepingu, millega see muudeti ühisvaraks. Seega oli pooltel

varaühisus (perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 1 ja § 211). Kehtiva perekonnaseaduse

kohaselt tuleb jagada nii enne kui ka pärast selle seaduse jõustumist omandatud vara.

Vaidlust ei ole selles, et poolte ühisvara hulka kuuluvad X kinnistu (5. oktoobri 2018

hindamisakti kohaselt turuväärtusega 4300 eurot) ja X kinnistu (sama hindamisakti

kohaselt turuväärtusega 63 000 eurot). Pooled ei ole kinnistute nende turuväärtuste kohta

vastuväiteid esitanud. Seega moodustab poolte ühisvara kokku 67 300 eurot.

Samuti ei ole vaidlust selles, et poolte kohustuste hulka kuuluvad laenulepingust I tulenev

kohustus panga ees, mille jääk 21. aprilli 2015 seisuga oli 8544 eurot 10 senti, samuti

laenulepingust II tulenev kohustus panga ees, mille jääk sama kuupäeva seisuga oli

12 026 eurot 70 senti. Poolte kohustused panga ees on kokku 20 580 eurot 80 senti.

Tunnistajate E.E., C.C. ja D.D. ütlustele tuginedes leidis maakohus, et hageja kui kostja

abikaasa ei viibinud eraisikutega sõlmitud laenulepingute koostamise, laenu võtmise ega

raha saamise juures. Seega ei ole tõendatud kostja väide, et hageja oli teadlik kõigist

kolmest laenulepingust ning et laenud olid võetud perekonna huvides. Hageja on kogu

menetluse ajal kinnitanud, et ta ei olnud nendest teadlik.

Samade tunnistajate ütluste võrdlemisel ekspertiisiaktidega tekkisid maakohtul küsimused

ja kahtlused, mis seadsid kohtu hinnangul kahtluse alla laenulepingute ehtsuse ning nende

sõlmimise ning koostamise laenulepingutes märgitud aegadel.

Laenulepingu III ja selle lisa 1 kohta esitati kohtule mitte originaaldokumendid, vaid

värvikoopiad. Kohtu jaoks jäi ebaselgeks, kuidas on nende laenulepingute värvikoopiad

valmistatud samaliigilisele paberile nagu laenuleping IV – lepingud on valmistatud või

6(20)

sõlmitud erinevatel aastatel, oluliselt pikema ajavahemiku jooksul ja erinevate isikute

poolt.

Laenulepingu IV ja laenulepingu V lisa 1 osas jäi maakohtule ebaselgeks, kuidas võivad

nimetatud dokumendid olla trükitud kas samaaegselt või sama seadme abil lühema

ajavahemiku jooksul (on kasutatud sama liiki seadet, sarnast fondi, sama väljatrüki režiimi

ja samaliigilist paberit), kui laenulepingu IV tõi endaga C.C. juurde kostja, laenulepingu

V lisa on aga valmistatud D.D. kodus. Lepingute koostamise vaheline ajavahemik on neli

kuud.

Tähelepanu väärib eksperdi arvamus, et kostja allkiri laenulepingu III koopial on sarnasem

2016. aastal kirjutatud võrdlusallkirjaga kui 2008–2010 kirjutatud allkirjadega.

Maakohus nõustus hagejaga selles, et nimetatud laene ei ole tegelikkuses võetud ning

lepingud on koostatud hilisemate kuupäevadega selleks, et suurendada poolte väidetavaid

ühiseid kohustusi. Kui laenud olid ka võetud, ei ole tõendatud, et seda tehti perekonna

huvides. Seega ei kuulu laenulepingutest III–V ja nende lisadest tulenevad kohustused

kogusummas 60 716 eurot 5 senti poolte ühisvarasse.

Maakohus nõustus kostjaga, et kinnistute müümine ei ole mõistlik, kuna reaalne

müügihind võib olla turuhinnast väiksem ning see võib tuua endaga kaasa täiendavaid

kulutusi. Kostja kasutab X kinnistut enda elukohana. Kostja on soovinud ka X kinnistu

jätmist tema ainuomandisse, viidates sellele, et on lasknud koostada sellele

detailplaneeringu ning koostanud projekti maja ehitamiseks, samuti ei ole hageja

nimetatud kinnistu vastu huvi tundnud. Maakohtu hinnangul oli kostja viimane seisukoht

ebaõige, kuna haginõude täpsustuses oli hageja ühe alternatiivina palunud jätta X kinnistu

tema ainuomandisse. Kostja ei olnud esitanud tõendeid detailplaneeringu või

ehitusprojekti tellimise kohta, mis annaksid aluse jätta X kinnistu tema omandisse.

Maakohus pidas põhjendatuks jagada poolte ühisvara selliselt, et hageja ainuomandisse

jääb X kinnistu (turuväärtusega 4300 eurot) ja kostja ainuomandisse X kinnistu

(turuväärtusega 63 000 eurot). Laenulepingutest I–II tulenevad kohustused panga ees

21. aprilli 2015 seisuga kogusummas 20 580 eurot 80 senti jäid kostja kanda. Hagejal tuleb

otsuse kohaselt hüvitada kostjale ½ temale jääva kinnistu maksumusest, s.o 2150 eurot, ja

½ laenukohustustest summas 10 290 eurot 40 senti. Kostja hüvitab hagejale ½ temale jääva

kinnistu väärtusest, s.o 31 500 eurot. Tasaarvestuse tulemusena peab kostja hüvitama

hagejale 19 059 eurot 60 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uus otsus, millega jätta

menetluskulud kostja kanda.

Maakohus ei ole piisava põhjalikkusega analüüsinud menetluskulude nimekirja. Ainuüksi

põhjendus, et hageja ja kostja menetluskulude summa on praktiliselt samasugune, ei anna

alust jätta menetluskulusid poolte endi kanda.

Tegemist oli keskmiselt keeruka vaidlusega. Menetlus oli pikk ja aeganõudev, esitatud oli

nii hagi kui ka vastuhagi. Asjas toimus neli kohtuistungit, kus kuulati üle tunnistajad.

7(20)

Lisaks tehti kaks ekspertiisi. Hagejal tuli vastata kõikidele kostja vastuväidetele ja

taotlustele.

Kuna maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata, siis oleks maakohus pidanud

jagama menetluskulud vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg-le 2

(apellatsioonkaebuses ilmselt ekslikult märgitud TsMS § 164 lg 3). Kostja näitas

vastuhagis, et poolte ühisvarasse kuuluvate kohustuste maht on tunduvalt suurem, mis ei

vastanud tõele. Sel põhjusel pidi hageja taotlema ekspertiiside tegemist ja nende eest ka

tasuma. Kostja tegevuse tõttu kandis hageja põhjendamatult menetluskulusid.

Hageja märgib, et tema esindaja sõitis Tallinnast Jõhvi kohtuistungile, kuhu kostja

taotletud tunnistaja ei ilmunud ja ei esitanud selle kohta ka tõendit. Kohtuistung lükati

edasi.

9. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada järgmistes osades:

osas, milles maakohus jättis hageja ainuomandisse X kinnistu;

osas, milles maakohus leidis, et pooled ei vastuta solidaarselt kostja eraisikutega

sõlmitud laenulepingutest tulenevate kohustuste (kokku 60 176 eurot 5 senti) eest;

osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena

19 059 eurot 60 senti ja tasaarvestas poolte nõuded;

osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnates ning osaliselt

tõendeid hindamata jättes leidnud, et laenulepingutest III–V tulenevad kohustused ei kuulu

ühisvarasse.

Kostja on varem selgitanud, et esitas originaaldokumentide koopiad, pidades neid ka ise

originaalideks, kuna originaale ei õnnestunud ekspertiisi läbiviimise ajaks leida. Otsusest

ei selgu, millist tähtsust omab see asja lahendamisel.

Ekspert ei ole väitnud, et paber, mida kasutati, pärines samalt tootjalt, samast partiist ja

samast pakist. Ekspert märkis, et see on võimalik. Seega ei ole tegelikkuses ühtegi kindlat

tõendit, mis kinnitaks kohtu kahtlusi.

Eksperdi välja toodud asjaolusid analüüsides on kostja hinnangul võimalik, et laenuleping

V ning koopiad laenulepingust III ja selle lisast valmistati D.D. kontoris. Laenulepingu V

lisa 1 ja laenuleping IV peavad olema välja trükitud D.D. kodus oleva seadmega. Kuna

nende dokumentide koostamise vahe on neli kuud, võib seda käsitleda "lühema

ajavahemikuna", sest kodukasutuses olevat printerit üldjuhul aktiivselt ei kasutata.

Maakohus on jätnud tähelepanuta eksperdiarvamuse kokkuvõtte. Dokumendiekspertiisi

teinud eksperdid on jõudnud järeldusele, et laenulepingu III ja selle koopia ega originaali

valmistamise aega määrata ei ole võimalik. Samuti ei ole võimalik määrata laenulepingute

IV-V ning laenulepingu V lisa väljatrükkimise ega allkirjastamise aega. Seega ei ole

eksperdid oma järeldustes kinnitanud mistahes viisil kohtu kahtlusi dokumentide

hilisemast vormistamisest.

8(20)

Põhjendatud ei ole maakohtu etteheide, et kostja pole esitanud selgitusi eksperdiarvamuses

kirjeldatud väidetavate vastuolude osas. Maakohus ei ole väidetavatele vastuoludele

tähelepanu juhtinud ega selgitanud, et nimetatud eksperdi poolt välja toodud uurimise

tulemusel võiks olla oluline tähendus tõendamisel. Pärast eksperdiarvamuse esitamist on

toimunud kolm kohtuistungit, kahel viimasel istungil kuulati üle ka tunnistajad. Kohus ei

ole vastavaid küsimusi tunnistajatele esitanud. Selline tõendite hindamine on kostja jaoks

ootamatu ja üllatav.

Hinnates laenulepingute III–IV olemasolu, on maakohus täielikult jätnud kõrvale

tunnistajate ütlused. Otsusest ei nähtu põhjendust, mille tõttu on maakohus jätnud need

tõendid arvestamata.

Maakohtu viide kostja allkirjade osas jääb arusaamatuks, kuna kostja on esitanud

laenulepingud kohtule tõenditena mitte 2016. a-l, vaid juba 21. juuli 2015. a

menetlusdokumendi lisana. Vaidlusalune allkiri ei saanud olla antud 2016. a-l.

Eksperdiarvamuse kohaselt ei ole võimalik määrata, kas laenulepingu III lisa koopial ja

laenulepingutel IV–V olevad kostja allkirjad on sarnasemad 2008–2010 allkirjadega või

2015-2016 kirjutatud allkirjadega.

Maakohtu otsus on laenulepinguid puudutavas osas vastuoluline. Esmalt asus kohus

seisukohale, et laenulepinguid ei ole sõlmitud, ent seejärel jaatas võimalust, et need ikkagi

sõlmiti.

Tunnistajad kinnitasid nii laenulepingute sõlmimist kui ka asjaolu, et laenud võeti poolte

ühise maja ehitamiseks. Maakohus on otsuses kinnitanud X kinnistu kuulumist

ühisvarasse. Samas on maakohus asunud seisukohale, et kinnistul asuva hoone ehitamiseks

võetud kohustused ei ole osaks ühisvarast.

Maakohus on põhjendamatult jätnud X kinnistu hageja ainuomandisse. Maakohus ei ole

poolte huvisid korrektselt kaalunud. Kostjale teadaolevalt ei ela hageja Eestis, vaid

Hispaanias. Kinnistu on hoonestamata, sellel puuduvad kommunikatsioonid, seega ei ole

kinnistu ilma täiendavate kulutusteta kasutatav. Hageja ei ole selgitanud, mil viisil ta

kinnistut kasutada soovib. On ebatõenäoline, et hagejal on soovi paigutada piiratud

vahendeid kinnisasja arendamiseks, millel ta kordagi isegi käinud ei ole ning mille ta

esmajärjekorras soovis võõrandada avalikul enampakkumisel või jätta kostja

ainuomandisse. Kostja seevastu on kogu aja kinnitanud, et soovib kinnistu endale jätmist

ja on olnud valmis tasuma ka hagejale selle eest hüvitist. Kostja on tellinud ja tasunud

detailplaneeringu ja ehitusprojekti eest.

10. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

11. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

MENETLUSE KÄIK

12. Tartu

Ringkonnakohus

rahuldas

26. augusti

2019. a

otsusega

poolte

apellatsioonkaebused osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

9(20)

Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis poolte nõuete, taotluste ja seisukohtade

väljaselgitamisel eelmenetluse ülesanded TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 2 mõttes olulises

ulatuses täitmata ning rikkus selgitamiskohustust, mistõttu ei vasta kohtuotsuse

resolutsioon TsMS § 442 lg 5 nõuetele. Maakohus ületas kummalegi abikaasale üht

kinnistut jättes diskretsioonipiire. Maakohus oleks pidanud pooltele selgitama ja kaaluma

alternatiivseid ühisomandi lõpetamise viise, mh võimalust panna X kinnistu

kaasomanikevahelisele enampakkumisele. Ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks

kõrvaldada rikkumisi apellatsioonimenetluses.

13. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta jõusse maakohtu

otsus, muutes menetluskulude jaotust. Kostja vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu,

palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

14. Riigikohus rahuldas 13. jaanuari 2020. a otsusega hageja kassatsioonkaebuse,

tühistas ringkonnakohtu 26. augusti 2019. a otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Riigikohtu

otsuse

põhjenduste

kohaselt

rikkus

ringkonnakohus

oluliselt

põhjendamiskohustust, saates asja uueks arutamiseks maakohtule. Ühtlasi on eksitavad

ringkonnakohtu suunised ühisomandi lõpetamise viisi valiku ja kohtu kohustuste kohta

ühisvara jagamise vaidluse lahendamisel.

Maakohus leidis tunnistajate ütlustele ja ekspertiisile tuginedes, et eraisikutelt võetud

laenud kogusummas 60 716 eurot 5 senti ei ole ühisvaral lasuvad kohustused. Kostja

vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu antud hinnangud tõenditele ning nende põhjal

tehtud järeldused. Ringkonnakohus ei ole oma otsuses neid kostja väiteid käsitlenud ega

võtnud seisukohta, kas maakohus on rikkunud tõendite hindamisel menetlusnorme ning

kas põhjendatud on tõendite teistsugune hindamine.

Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt.

Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus

on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.

Ringkonnakohus heitis maakohtule ette ühisomandi lõpetamist selliselt, et X kinnistu jäeti

hagejale ja X kinnistu kostjale. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi selle kohta,

miks ta leiab, et maakohus ületas diskretsiooni piire.

Põhjendamatu on ringkonnakohtu etteheide, et maakohus oleks pidanud pooltega arutama

ja selgitama võimalust panna X kinnistu kaasomanikevahelisele enampakkumisele. Kohus

saab lähtuda üldjuhul üksnes hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest ning üksnes

juhul, kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele

sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne

selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele. Praegusel juhul ei ole

ringkonnakohus põhjendanud oma seisukohta, et maakohus ületas kummalegi abikaasale

üht kinnistut jättes diskretsioonipiire. Seetõttu ei selgu ringkonnakohtu otsusest ka see,

miks oleks pidanud maakohus selgitama ja kaaluma alternatiivseid ühisomandi lõpetamise

viise, millele pooled ise ei ole tuginenud.

10(20)

Hageja on kassatsioonkaebuses välja toonud, et ta ei ole ühisomandi lõpetamise viisina

ühisomanikevahelist enampakkumist nimetanud. Ka hagi täpsustuses toodud taotlustest

nähtub, et hageja on sisuliselt soovinud avalikku, mitte ühisomanikevahelist

enampakkumist.

Riigikohus leidis, et kuna ringkonnakohtu põhjendustest ei nähtu, miks viiks ühisomandi

lõpetamine poolte taotletud viisidel ebaõiglaste tagajärgedeni, ning kumbki pooltest ei ole

palunud ühisomandit ühisomanikevahelisel enampakkumisel lõpetada, ei pidanud

maakohus seda viisi pooltega arutama ega neile selgitama.

Ringkonnakohtul tuleb asi lahendada, võttes arvesse Riigikohtu otsuses märgitut.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes tühistada osas, millega kohus

jättis rahuldamata kostja taotluse lugeda poolte ühisvaral lasuvateks kohustusteks

laenulepingutest IV ja V tulenevad kohustused (kogusummas 35 151 eurot 40 senti) ning

jättis need kohustused poolte varaühisuse lõpetamisel ja ühisvara jagamisel arvesse

võtmata. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis poolte

vastastikuste nõuete tasaarvestamise tulemusena kostjalt hageja kasuks enamsaadud

ühisvara eest välja hüvitise 1483 eurot 90 senti ületavas ulatuses. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega loeb ülal viidatud laenulepingutest tulenevad

kohustused poolte ühisvaral lasuvateks kohustusteks ning mõistab poolte vastastikuste

nõuete tasaarvestamise tulemusena kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara eest välja

hüvitise 1483 eurot 90 senti. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Hageja

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus käsitleb esmalt vaidluse eset apellatsioonimenetluses (I); hindab seejärel,

kas kostja poolt kolme eraisikuga väidetavalt sõlmitud laenulepingutest III–V tulenevad

kohustused on ühisvaral lasuvad kohustused (II) ning kas maakohus on X kinnistu hageja

ainuomandisse jätmisel seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud (III).

Seejärel esitab kohus lõppjäreldused kostja apellatsioonkaebuses pooltele kuuluvate

varaesemete ja kohustuste jagamise kohta esitatud väidete osas (IV) ning võtab seisukoha

maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse osas (V). Lõpuks teeb kohus vajalikud

menetluslikud otsused (VI).

I.

16. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Apellatsioonkaebuse on esitanud nii hageja kui ka kostja. Kostja on palunud

maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis X kinnistu hageja ainuomandisse,

samuti osas, milles maakohus leidis, et pooled ei vastuta solidaarselt kostja eraisikutega

sõlmitud laenulepingutest tulenevate kohustuste (kokku 60 176 eurot 5 senti) eest ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitisena 19 059 eurot 60 senti ja tasaarvestas poolte

nõuded. Mõlemad pooled on vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas.

17. Maakohus on tuvastanud, et nii X kinnistu kui ka X kinnistu kuuluvad poolte

ühisvara hulka ning et kinnistute turuväärtused on vastavalt 63 000 eurot ja 4300 eurot.

11(20)

Samuti on maakohus tuvastanud, et poolte kohustuste hulka kuuluvad laenulepingust I

tulenev kohustus panga ees, mille jääk 21. aprilli 2015 seisuga oli 8544 eurot 10 senti, ning

laenulepingust II tulenev kohustus, mille jääk sama kuupäeva seisuga oli 12 026 eurot 70

senti.

Nende

maakohtu

poolt

tuvastatud

asjaolude

üle

ringkonnakohtu

hinnangul

apellatsioonimenetluses

vaidlust

ei

ole

ning

ringkonnakohus

võtab

need

apellatsioonkaebuste

lahendamisel

aluseks

(TsMS

§

lg-d

ja

5).

Apellatsioonkaebustes ei ole vaidlustatud ka maakohtu järeldust, et X kinnistu tuleks jätta

ühisvara jagamisel hageja ainuomandisse (kaebustes ei ole kumbki pool taotlenud selle

eseme suhtes teistsugust jagamise viisi).

18. Apellatsioonimenetluses on (kostja apellatsioonkaebuse põhjal) vaidluse all

eelkõige see, kas hageja peab vastutama solidaarselt kostja poolt eraisikutega sõlmitud

laenulepingutest (laenulepingud III–V) tulenevate kohustuste eest (st kas nendest

väidetavatest lepingutest tulenevad kohustused lasuvad ühisvaral). Samuti on vaidlus

küsimuses, kas X kinnistu peaks jääma hageja või kostja ainuomandisse. Lisaks on vaidlus

maakohtu menetluses kantud menetluskulude jaotuse põhjendatuse üle.

18.1. Pooled ei ole menetluses vaielnud selle üle, et nende abielu sõlmiti 21. juunil 2008

ja see lõppes lahutusega 21. aprillil 2015.

Ringkonnakohus märgib, et PKS § 210 lg 1 järgi kohaldus poolte abielust tulenevatele

suhetele enne 1. juulit 2010 kuni 30. juunini 2010 kehtinud perekonnaseadus (PKS1995) ja

pärast seda alates 1. juulist 2010 kehtiv perekonnaseadus. Enne 1. juulit 2010 kehtis poolte

varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS1995 §-d 14 jj) ning 1. juulist 2010 kohaldus poolte

varasuhtele PKS §-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (PKS § 211 lg 1).

PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 1. juulit 2010 omandatud ühisvara

koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele

aga PKS (PKS § 210 lg 1) (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-

13, p 9; 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-16, p 16).

Käesolevas asjas lahendatavad ühisvara jagamise hagid on esitatud pärast PKS-i

jõustumist 1. juulil 2010, seetõttu kohaldab PKS § 211 lg 1 järgi ka enne seda kuupäeva

soetatud ühisvara jagamisele kehtiv PKS (vt ka nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 9; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 16).

18.2. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise

seisuga ning jagatakse sama paragrahvi lõike 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete

kohaselt. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg-st 1 tulenevalt on kaasomanikul õigus igal ajal

nõuda kaasomandi lõpetamist ning kohus peab lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77

lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis (vt nt Riigikohtu

17. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05, p 15). Kaasomandi lõpetamata

jätmine on kohtupraktika kohaselt võimalik üksnes erandjuhul, kui hagis või vastuhagis

taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane.

18.3. Nimetatud õiguslikest alustest on ühisvara koosseisu määramisel ja ühisvara

jagamisel lähtunud ka maakohus.

II. 12(20)

19. Nagu eelnevalt märgitud, vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses selle üle, kas

eraisikutelt saadud laenud (laenulepingud III–V) on ühisvaral lasuvad kohustused.

20. PKS § 25 kohaselt moodustavad abikaasade ühisvara varaühisuse kestel

omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (kui abieluvaraleping ei näe

ette teisiti). Sisuliselt sama tulenes PKS1995 § 14 lg-st 1. PKS1995 § 20 lg 1 järgi vastutas

kumbki abikaasa oma varalise kohustuse eest enda lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis

kuuluks talle ühisvara jagamisel. Perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest

vastutasid abikaasad PKS1995 § 20 lg-st 2 tulenevalt ühisvaraga ja mõlema abikaasa

lahusvaraga. PKS § 18 lg 1 järgi tekib tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise

korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks,

abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast

mõistlikku määra.

21. Maakohus on leidnud, et hageja ei vastuta kostja poolt sõlmitud laenulepingutest

III–V tulenevate kohustuste eest. Maakohus on nõustunud hageja väidetega, et nimetatud

laenusid ei ole tegelikkuses võetud ning laenulepingud on koostatud hilisemate

kuupäevadega selleks, et suurendada väidetavaid ühisvaraks olevaid kohustusi. Samuti

leidis maakohus, et isegi kui laenud võeti, siis ei ole tõendatud, et need oleks võetud

perekonna huvides.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus nende järelduste tegemisel hinnanud tõendeid

kooskõlas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ning see on viinud kohtu osaliselt ebaõigete

lõppjäreldusteni. Samuti on maakohtu kõnealused järeldused otsuses olulises osas

põhjendamata.

22. Maakohus on otsuse põhjendustes (p-s 42) märkinud, et laenulepingute III–V

osapoolteks olevate tunnistajate E.E. , C.C. ja D.D. ütluste võrdlemisel ekspertiisiaktidega

tekkisid kohtul küsimused ja kahtlused, mis seavad kahtluse alla vaidlusaluste

laenulepingute ehtsuse ning nende sõlmimise ja koostamise just nimelt laenulepingutes

märgitud aegadel.

23. Ringkonnakohtu arvates puuduvad laenulepingute IV ja V (s.o C.C.ga ja D.D.ga

sõlmitud laenulepingud) osas maakohtu viidatud kõrvaldamatuid vastuolud tunnistajate

ütluste ja ekspertiisiaktidest nähtuva vahel. Dokumendiekspertiisi ekspertiisiaktis (IV kd,

tl-d 110–112) ei ole eksperdid jõudnud kindlale järeldusele, et 10. novembri 2009. a

laenuleping (s.o laenuleping IV) ja 10. märtsi 2010. a laenulepingu lisa 1 (s.o laenulepingu

V lisa) olid trükitud samaaegselt. Eksperdid on üksnes pidanud võimalikuks

(ekspertiisiakti teisel leheküljel), et kõnealused dokumendid on trükitud kas samaaegselt

või sama seadme abil mingis lühemas ajavahemikus, kuna on kasutatud sama liiki seadet,

sarnast fonti, sama väljatrüki režiimi ja samaliigilist paberit.

Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad seda ka tunnistajate C.C. ja D.D. ütlused.

24. C.C. ütluste kohaselt allkirjastati laenuleping IV tunnistaja juures kodus ning

lepingu tõi allkirjastamiseks kaasa kostja (VI kd, tl 7 pöördel). Sellest võib ringkonnakohtu

arvates järeldada, et lepingu trükkis enne allkirjastamist välja kostja enda kasutuses olnud

seadmega. D.D. protokollitud ütlustest ei nähtu, et laenulepingu V lisa 1 valmistati

tunnistaja juures kodus (V kd, tl 191 pöördel). Ütluste kohaselt "tehti" see lepingu lisa D.D.

13(20)

juures kodus (samal päeval lepingu enda sõlmimisega), aga lepingu lisa väljatrükkimise

koha ega seadme kohta ei ole võimalik ütlustest järeldusi teha. Seega ei ole välistatud, et

ka selle lepingu lisa trükkis enne allkirjastamist välja kostja enda kasutuses olnud

seadmega. Laenulepingu IV ja laenulepingu V lisa 1 allkirjastamise vahele jäänud neli

kuud on ringkonnakohtu hinnangul selline ajavahemik, mis ei pea tekitama kahtlust

asjaolus, et kostja kasutuses olnud seadmes kasutati samaliigilist (s.o samast pakist või

samast partiist pärinevat) paberit.

25. Lisaks on vajalik rõhutada, et nii C.C. kui ka D.D. on kinnitanud ütlustes

laenulepingute allkirjastamist ja laenusummade üleandmist kostjale (VI kd, tl 7 pöördel;

V kd, tl 191 pöördel), samuti on kohtule esitatud nii laenulepingute IV ja V kui ka

laenulepingu V lisa 1 originaalid (I kd, tl-d 120, 121–124 ja 125). Ekspertiisiaktides

kajastatu (IV kd, tl-d 100–112; 114–118) ei kinnita ringkonnakohtu arvates hageja ja

maakohtu kahtlusi laenulepingute IV ja V ning laenulepingu V lisa 1 hilisemast

(tagantjärele) vormistamisest. C.C. ja D.D. on nende endi kinnituste kohaselt küll kostja

tuttavad või pikaajalised äripartnerid, kuid see iseenesest ei anna alust kahelda nende

ütluste usaldusväärsuses. Ringkonnakohus märgib, et põhjendamatu on hageja käsitlus,

nagu ei oleks võimalik laenusuhteid tunnistajate ütlustega tõendada. Kehtivas õiguses

selline piirang puudub. TsMS § 232 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil üldjuhul kohtu jaoks

ette kindlaksmääratud jõudu.

26. Eelmärgitust järelduvalt on laenulepingute IV ja V sõlmimine ning laenude

andmine C.C. ja D.D. poolt ringkonnakohtu hinnangul piisavalt tõendatud. Tõenditest

iseenesest ei nähtu, et hageja olnuks nende laenude võtmisest teadlik, kuid sellel ei ole asja

lahendamisel määravat tähtsust.

27. Hageja on mh väitnud, et hageja ja kostja sissetulekud olid maja ehitamise kulude

katmiseks piisavad ning laenu võtmiseks eraisikutelt puudus vajadus. Selleks on hageja

esitanud ja palunud koguda poolte pangakontode väljavõtteid (II kd, tl-d 172–183; III kd,

tl-d 19–153, 154–163) ning esitanud enda poolt tulude-kulude arvestusi (vt nt II kd,

tl-d 153–157; IV kd, tl-d 146–147). Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu viidatud tõenditest

(kontoväljavõtted) hageja ja kostja selliseid sissetulekuid aastatel 2008–2010, mis

muudaks laenude võtmise vajaduse eluliselt ebausutavaks. Ringkonnakohtu arvates võib

eeldada, et poolte igakuistest sissetulekutest kulus märkimisväärne osa vältimatutele

püsikuludele (kulud toidule, eluasemele, riietele jms). Hageja on ka ise väitnud, et pere

kulutused olid hageja ja kostja kooselu ajal suured (elati midagi endale keelamata; käidi

mitmel korral aastas puhkusereisidel jms; II kd, tl 155). Asjas ei ole ka väidetud ning

tõenditest ei nähtu, et pooltel oleks olnud juba enne ehituse alustamist märkimisväärseid

sääste, mille arvelt maja ehituskulusid katta.

28. E.E.ga sõlmitud laenulepingu (laenulepingu III) osas nõustub ringkonnakohus

maakohtu järeldusega, et selle laenu võtmine kostja poolt ei ole tõendatud.

Ringkonnakohus arvates esinevad selle lepingu osas ka maakohtu otsuses välja toodud

vastuolud E.E. ütlustest nähtuva ja ekspertiisiaktides kajastatu vahel.

28.1. Ringkonnakohus rõhutab kõnesoleva lepingu osas esmalt, et hageja on lepingu

ehtsuse vaidlustanud (TsMS § 277 lg 1) ning kohtule ei ole esitatud laenulepingu III

originaali (erinevalt laenulepingutest IV ja V). Dokumendiekspertiisi teostanud ekspertide

14(20)

järelduste kohaselt on toimikus olevad laenuleping III ja selle lisa 1 (I kd, tl-d 118 ja 119)

tindiprinteriga valmistatud värvikoopiad (IV kd, tl-d 110–112).

28.2. Kostja selgituste põhjal ei ole dokumentide originaale säilinud ka väidetaval

võlausaldajal E.E.l. Hageja väidete kohaselt on E.E. dokumendid hävitanud (kontori

kolimise käigus "utiliseerinud"; vt IV kd, tl-d 89–90). Ringkonnakohus leiab sarnaselt

hageja väidetule, et selline toimimine võlausaldaja poolt, kes soovib nõudeid (praegusel

juhul laenulepingust tulenevaid väidetavaid nõudeid) võlgniku vastu maksma panna, ei ole

eluliselt usutav. Lepingu originaali hävitamine viitab pigem sellele, et laenulepingust III

tulenevaid kohustusi ei ole kas üldse tekkinud või on E.E. oma nõuetest hiljem loobunud

(VÕS § 207).

Ka oma ütlustes on E.E. kinnitanud lepingu sõlmimist, kostjale laenu andmist ning soovi

laenusummat millalgi 2020. a alguses tagasi saada. Samas on E.E. leidnud, et kui märgitud

ajaks raha tagasi ei saa, tuleb asi kokkleppel "ära lahendada" (V kd, tl 189 pöördel). See

tekitab samuti kahtlust, kas E.E. üldse kavatseb väidetavaid nõudeid poolte vastu maksma

panna ning kas selleks on reaalseid võimalusi, arvestades mh nõuete võimalikku aegumist.

28.3. Kahtlusi laenulepingu kui dokumendi ehtsuses suurendab ka maakohtu poolt

viidatu, et kostja allkiri laenulepingu III koopial on käekirjaekspertide järelduste kohaselt

sarnasem 2016. a-l kirjutatud võrdlusallkirjaga kui aastatel 2008–2010 kirjutatud

allkirjadega. Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuses väidetuga, nagu jääks

maakohtu viide võrdlusmaterjalile mõistetamatuks, kuna kostja ei esitanud laenulepinguid

kohtule tõenditena, mitte 2016. a-l, vaid juba 21. juulil 2015 menetlusdokumendi lisana.

Ringkonnakohus leiab, et laenulepingute esitamise hetkel kohtumenetluses ei ole tähtsust.

Kostja väidete kohaselt on laenuleping III sõlmitud 3. augustil 2008, mitte 2015. või 2016.

aastal.

28.4. Kokkuvõttes on laenulepingust III tulenev kohustus ringkonnakohtu arvates

ebapiisavalt tõendatud ning seda väidetavat kohustust ei saa ühisvara jagamisel arvesse

võtta.

28.5. Vastusena kostja apellatsioonkaebuse väidetele lisab ringkonnakohus, et poole

jaoks võib olla üllatuslik kohtu poolt õigussuhtele antav õiguslik hinnang ning TsMS § 436

lg 4 teise lause järgi ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast

poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte

tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Samas ei saa kohtu poolt

asja lahendamisel tõenditele antud hinnang olla poole jaoks üldjuhul üllatuslik. Tõendeid

hindab kohus otsuse tegemisel (TsMS § 438 lg 1) ning teeb seda poolte väidetest

sõltumatult (vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p-d 19–

21). Käesoleval juhul on hageja menetluses läbivalt vastu vaielnud laenulepingute III–V

kui tõendite usaldusväärsusele ning toonud välja samad vastuolud, mida on otsuses

käsitlenud maakohus. Laenulepingute III–V ja nende lisade sõlmimisega seonduvaid

asjaolusid on maakohtu menetluses ka piisavalt arutatud.

29. Hageja on vastuväidetes vastuhagile tuginenud (alternatiivselt) ka sellele, et

laenulepingute III–V alusel võetud väidetavad laenud ei olnud võetud perekonna huvides.

Sellega on vaidlustatud otsuses nõustunud ka maakohus, leides, et isegi kui vaidlusalused

laenud võeti, pole tõendatud, et need võeti perekonna huvides. Ringkonnakohus nõustub

15(20)

kostja apellatsioonkaebuses märgituga, et maakohus ei ole otsust viimati nimetatud

järelduste osas nõuetekohaselt (TsMS § 436; § 442 lg 8) põhjendanud, mh ei ole maakohus

põhjendanud, miks ta ei arvesta selles osas tunnistajate D.D. ja C.C. ütlustega. Juhul kui

maakohus soovis esitada vastuhagi osas alternatiivse põhjenduse, tulnuks seda teha

nõuetekohaselt.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu kõnealune järeldus ka sisuliselt ebaõige. Asjas

esitatud ja kogutud tõenditest saab järeldada, et laenulepingud IV ja V sõlmiti perekonna

huvides. Nii D.D. kui ka C.C. on oma ütlustes kinnitanud, et kostja küsis ja võttis laenu X

kinnistul asuva elamu ehitamiseks (V kd, tl 191 pöördel; VI kd, tl 7 pöördel). Hageja ei ole

suutnud vastupidist tõendada. Asjas on tunnistajatena küll üle kuulatud ka F.F., G.G. ja

H.H. (IV kd, tl-d 162 ja 163), kuid need tunnistajad ei ole andnud vaidlusaluste

laenulepingute sõlmimise osas asjakohaseid ütlusi. Hageja ja kostja varalise olukorra kohta

teadsid nad üksnes hagejalt kuuldu põhjal. Nagu ringkonnakohus eespool märkis, ei ole

dokumentaalsete tõendite alusel tuvastatavad poolte sellised säästud või sissetulekud, mis

muudaks eraisikutelt laenude võtmise vajaduse ebausutavaks.

Maakohus on tuvastanud, et X kinnistu kuulub poolte ühisvarasse (pooled ei ole selle üle

menetluses ka vaielnud). Samal kinnistul asuva hoone ehitamiseks võetud kohustused

kogusummas 35 151 eurot 40 senti (19 173,49 + 15 977,91) on ringkonnakohtu hinnanul

eelmärgitut arvestades ühisvaral lasuvad kohustused (PKS1995 § 20 lg 2).

III.

30. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse ka osas, milles X kinnistu jäeti hageja

ainuomandisse. Kostja leiab, et kinnistu tuleks jätta tema ainuomandisse koos kohustusega

maksta hagejale hüvitist. Abikaasade ühisvara jagatakse kaasomandi lõpetamise sätete

kohaselt (PKS § 37 lg 3). Kostja viitab iseenesest õigesti kohtupraktikale, mille kohaselt

peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes

õiglusest. Samas rõhutab ringkonnakohus, et kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine

poolte huvide kaalumisega on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema

astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või

oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Sama on märkinud Riigikohus käesolevas asjas

tehtud otsuses.

31. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul alust maakohtu vaidlusalusesse

diskretsiooniotsustusse sekkuda. Maakohus ei ole X kinnistu hageja ainuomandisse

jätmisel põhjendanud valikut hagis ja vastuhagis nõutud jagamise viiside vahel, kuid kostja

apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu arvates alust X kinnistut teisiti jagada.

Apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks viiks X kinnistu hagejale jätmine ühisomandi

lõpetamisel ebaõiglaste tagajärgedeni. Ebaõigluseni võiks ringkonnakohtu hinnangul viia

hoopis kostja poolt soovitud jagamise viis. Sellisel juhul ei jääks hagejale vara jagamise

tulemusena ühtegi ühisvarasse kuulunud eset, kuid ta peaks siiski vastutama ühisvaral

lasuvate kohustuste eest. Hageja on põhjendanud soovi saada X kinnistu omanikuks mh

sellega, et soovib kinnistut kasutada ning lisaks sellega, et tal ei ole vahendeid tasumaks

kostjale hüvitist kallima kinnisasja (X kinnistu) eest. Hageja ise ei ole maakohtu otsustust

X kinnistu temale jätmiseks (koos selle väärtuse hüvitamise kohustusega) vaidlustanud.

16(20)

Sellel, millal ja kuidas hageja X kinnistut täpselt kasutama hakkab, ei ole asja lahendamisel

määravat tähtsust.

32. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et

kostja on lasknud koostada X kinnistule detailplaneeringu ning koostanud projekti maja

ehitamiseks. Seetõttu ei saanud maakohus asuda kostja arvates seisukohale, et need väited

on tõendamata. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Esiteks on kostja esitanud väited

detailplaneeringu ja projekti koostamise kohta esmakordselt alles 7. veebruari 2019.a

kohtukõne kirjalikes seisukohtades (VI kd, tl-d 24–28). Selle menetlusdokumendi osas

maakohus hagejalt seisukohta küsinud ei ole ning TsMS § 402 lg-st 2 ja § 436 lg-st 3

lähtudes ei saanuks maakohus nendele asjaoludele otsuse tegemisel üldse tugineda.

Teiseks eeldab omaksvõtu tuvastamine TsMS § 231 lg 4 alusel Riigikohtu järjekindla

praktika kohaselt kohtu poolt TsMS § 329 lg 1 p-s 3 sätestatu järgimist, st et kohus peab

eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning

alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on

alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud. Eelmärgitut arvestades ei olnud maakohtul

praeguses asjas kindlasti alust lugeda kostja väiteid detailplaneeringu ning projekti

koostamise osas TsMS § 231 lg-te 1 ja 4 järgi hageja poolt omaks võetuks.

IV.

33. Kokkuvõttes tuleb lugeda lisaks laenulepingutest I ja II tulenevatele kohustustele

(20 580 eurot 80 senti) poolte ühisvaral lasuvateks kohustusteks ka laenulepingutest IV ja

V tulenevad kohustused 35 151 eurot 40 senti. Need kohustused tuleb jätta vastavalt

vastuhagis taotletule poolte omavahelistes suhtes kostja kanda. Kostja taotlus lugeda

ühisvaral lasuvaks kohustuseks laenulepingust III tulenevad kohustused tuleb jätta

rahuldamata. Kokku jääb seega kostja ainuomandisse vara väärtusega 63 000 eurot ja

kohustusi kogusummas 55 732 eurot 20 senti (20 580,80 + 35 151,40).

34. Maakohtu otsuses esitatud arvestusi tuleb eelmärgitust johtuvalt muuta selliselt, et

poolele kuuluva osa väärus ühisvaras on jätkuvalt 33 650 eurot, kuid ühele poolele

kuuluvate kohustuste summa moodustab 27 866 eurot 10 senti. Hageja omandisse jääb

vara väärtusega kokku 4300 eurot (X kinnistu) ja kostja omandisse vara väärtusega 63 000

eurot (X kinnistu). Kostja kanda jäävad ka kõik ühisvaral lasuvad kohustused 55 732 eurot

20 senti.

35. Seega peab hageja käesolevast otsusest lähtudes hüvitama kostjale poole (1/2) X

kinnistu maksumusest, s.o 2150 eurot (4300/2), ning poole (1/2) ühisvaral lasuvate

laenukohustuste summast, s.o 27 866 eurot 10 senti (55 732,20/2). Kokku peab hageja

kostjale hüvitama 30 016 eurot 10 senti. Kostja peab hagejale hüvitama poole (1/2) X

kinnistu maksumusest, s.o 31 500 eurot (63 000/2).

Vastastikuste nõuete tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõisa

rahaline hüvitis enamsaadud ühisvara eest 1483 eurot 90 senti (31 500 – 30 016 eurot

10 senti).

V.

36. Nii hageja kui kostja on taotlenud maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude

jaotuse osas. Kostja vastav taotlus on apellatsioonkaebuse põhjendustest järelduvalt siiski

17(20)

seotud üksnes sellega, et kostja arvates tuleks ringkonnakohtul teha sisulises osas

maakohtust erinev otsus.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kummagi apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu

otsust menetluskulude jaotuse osas muuta, seega jäävad poolte maakohtu menetluses

kantud kulud poolte endi kanda.

37. Maakohus on lähtunud menetluskulude jaotamisel TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud

üldnormist, mille kohaselt kannab kumbki pool hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas

oma menetluskulud ise. Hagiline abieluasi on TsMS § 102 lg 1 p-st 4 tulenevalt ka ühisvara

jagamise või muu abikaasade varalisest vahekorrast tulenev nõue. TsMS § 164 lg 2

(maakohtus on otsuse p-des 51 ja 53 märkinud ekslikult TsMS § 164 lg 3) annab kohtule

võimaluse jagada kulud paragrahvi lõikes 1 sätestatust erinevalt, kuid selle otsustamine,

kas lõiget 2 kohaldada või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul

sekkuda ei saa. TsMS § 164 lg 2 kohaldamata jätmisega maakohus praegusel juhul

menetlusnorme rikkunud ei ole.

Samuti ei pidanud maakohus menetluskulude jaotamisel ringkonnakohtu hinnangul eraldi

põhjendama TsMS § 164 lõikes 1 sätestatud üldreeglist lähtumist, põhjendada tulnuks

sellest kõrvalekaldumist.

38. Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väidetele lisab ringkonnakohus, et

maakohus ei ole otsuses kindlaks määranud poolete menetluskulude rahalist suurust

(menetluskulude jaotust arvestades puudus selleks ka vajadus). Seetõttu on

ringkonnakohtu hinnangul asjakohatud kaebuse väited, mis puudutavad hageja

menetluskulude suuruse põhjendatust ja vajalikkust.

39. Sisulises osas ringkonnakohus käesoleva lahendiga maakohtu otsust küll muudab,

kuid see ei anna ringkonnakohtu arvates alust muuta maakohtu määratud menetluskulude

jaotust. Poolte menetluskulud tuleb jätta TsMS § 164 lg-st 1 lähtudes kummagi poole enda

kanda.

VI.

40. Käesoleva otsusega jaotab ringkonnakohus seni jaotamata menetluskulud, s.o

apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud. Ringkonnakohus määrab vajalikus ulatuses

kindlaks ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse.

41. Kuivõrd hageja esitatud apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb selle kaebuse

menetlemisel tekkinud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Muud

poolte menetluskulud (sh kassatsioonimenetluses kantud kulud) jäävad TsMS § 164 lg 1

alusel poolte endi kanda.

42. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust,

võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

42.1. Kostja esindaja poolt 5. augustil 2019 ja 13. aprillil 2020 ringkonnakohtule esitatud

menetluskulude

nimekirjade

kohaselt

on

kostja

kandnud

seoses

hageja

18(20)

apellatsioonkaebuse menetlemisega menetluskulusid 540 eurot (sh käibemaks).

Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Lepinguline esindaja vandeadvokaat R. Sarjas

on osutanud õigusabi kolme tunni ulatuses järgmiselt: hageja apellatsioonkaebuse analüüs

ja kaebusele vastuse koostamine. Esindaja tööühiku hind (tunnitasu) on nimekirjast

nähtuvalt 150 eurot (lisandub käibemaks).

Kostja kinnituse kohaselt on kõik kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS

§ 176 lg 5). Tuginedes TsMS § 174 lg-le 10 kinnitab kostja, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa ta tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada

ning seetõttu palub menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga.

42.2. Hageja on leidnud, et kostja menetluskulud on ülepaisutatud. Kostja esindajal

puudus vajadus ümber kirjutada varem juba toimikus olnud asjaolusid.

42.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh

lepingulise esindaja tunnihinna hindamine, on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotstus.

Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise

kohta (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjades toodud toimingud on

märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude

koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et kostja esindaja oleks

kulutanud aega põhjendamatult. Samuti on kostja esindaja tööühiku hind (tunnitasu)

150 eurot (lisandub käibemaks) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See

ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Ringkonnakohus

märgib, et dokumentide koostamiseks ja õigusteenuse osutamiseks kulunud aja hindamise

aluseks ei saa olla üksnes teise menetlusosalise arvamus, et nendeks toiminguteks kulub

vähem aega (vt Riigikohtu 26. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 12).

Kohtule esitatava menetlusdokumendi ettevalmistamine ei sisalda endas ainult

menetlusdokumendi faktilist kirjutamist, vaid ka asjaolude analüüsi ning õigusliku

positsiooni väljatöötamist, samuti selle mõju hindamist kogu eesseisva menetluse jaoks

ning mõistlikus ulatuses ka kliendiga nõupidamist.

42.4. Eelmärgitut

arvestades

määrab

ringkonnakohus

hageja

esitatud

apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud kostja hüvitatavate menetluskulude kulude

suuruseks koos käibemaksuga 540 eurot (3 x 150 x 1,2) ning mõistab nimetatud summa

hagejalt kostja kasuks välja.

42.5. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

43. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest

19(20)

KOHTULAHEND ON OSALISELT TÜHISTATUD RIIGIKOHTU 11.11.2020

OTSUSEGA.

RESOLUTSIOON RIIGIKOHTU OTSUSEST:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. aprillil 2020 tsiviilasjas nr 2-15-9117 tehtud

otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4–7 ning osaliselt p-d 3.3, 3.4.3, 3.6–3.8. Jätta

tühistatud osas jõusse Viru Maakohtu 30. märtsi 2019. a otsus, millega maakohus

jättis vastuhagi rahuldamata 35 151 euro 40 sendi osas ning mõistis B.B.lt A.A.

kasuks enam saadud ühisvara hüvitise suurusena tasaarvestuse tulemusel välja

19 059 eurot 60 senti.

2. Tühistada ringkonnakohtu otsus ka osas, milles ringkonnakohus jättis A.A.

apellatsioonkaebusega seotud B.B. menetluskulud A.A. kanda ning mõistis temalt

B.B. kasuks välja 540 eurot.

3. Rahuldada A.A. kassatsioonkaebus.

4. Lugeda otsuse täpsustatud tervikresolutsioon sõnastatuks järgmiselt.

4.1. Rahuldada hagi ja vastuhagi osaliselt.

4.2. Lugeda A.A. ja B.B. ühisvaraks kinnistud asukohaga X (registriosa nr

3897808, turuväärtus 63 000 eurot) ja X (endine X, registriosa nr 4092608,

turuväärtus 4300 eurot). Kinnistute koguväärtus on 67 300 eurot.

4.3. Lugeda A.A. ja B.B. solidaarkohustusteks abielu lõppemise ehk 21. aprilli

2015. a seisuga AS SEB Pank 22. novembri 2007 laenulepingust nr

L0700159308 ja 7. augusti 2008 laenulepingust nr L080028694 tulenevad

kohustused 20 580 euro 80 sendi ulatuses (8554,10 + 12 026,70).

4.4. Lõpetada A.A. ja B.B. ühisomand 4300 euro suuruse väärtusega kinnistule

asukohaga X (endine X, kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriossa nr 4092608) ja jätta see A.A. ainuomandisse. Kokku jääb A.A. le

4300 euro väärtuses esemeid.

4.5. Lõpetada A.A. ja B.B. ühisomand 63 000 euro suuruse väärtusega kinnistule

asukohaga X, kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr

3897808) ja jätta see B.B. ainuomandisse.

4.6. Jätta AS SEB Pank laenulepingutest nr L0700159308 ja nr L080028694

tulenevad kohustused kogusummas 20 580 eurot 80 senti (8554,10 + 12

026,70) B.B. kanda. Kokku jääb B.B.le esemeid 63 000 euro väärtuses ning

kohustusi 20 580 euro 80 sendi eest.

4.7. Jätta rahuldamata B.B. taotlus lugeda poolte solidaarkohustusteks E.E.ga 3.

augustil 2008. a sõlmitud laenulepingust ja selle 6. jaanuari 2014. a lisast 1,

C.C.ga 10. novembril 2009. a sõlmitud laenulepingust ning D.D.ga

10. märtsil 2010. a sõlmitud laenulepingust nr 10.03.2010 ja selle samal

kuupäeval sõlmitud lisast 1 tulenevad kohustused kogusummas 60 716 eurot

5 senti (25 564,66 + 19 173,49 + 15 977,91).

4.8. A.A. kohustub hüvitama B.B.le 12 440 eurot 40 senti.

4.9. B.B. kohustub hüvitama A.A.le 31 500 eurot.

4.10.

Mõista resolutsiooni p-des 4.8 ja 4.9 nimetatud vastastikuste nõuete

tasaarvestamise tulemusena B.B.lt A.A. kasuks välja hüvitisena enam

saadud ühisvara eest 19 059 eurot 60 senti (31 500 – 12 440,4).

5. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda.

20(20)

6. Tagastada A.A. kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

7. Tagastada A.A.le 89 euro 10 sendi suurune tunnistajatasu, mille ta kandis

Rahandusministeeriumi arvelduskontole 6. veebruaril 2018.

8. Tagastada 89 euro 10 sendi suurune tunnistajatasu SAK Fond SA (registrikood

90006224) arvelduskontole EE192200221017281714 AS-s Swedbank.