2-18-122115/17 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(14)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-18-122115

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

OSAÜHINGU Alfatre Cargo hagi OÜ OSC Transport

vastu 3163 euro 27 sendi, viivise ja sissenõudekulu

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 14. novembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

OÜ OSC Transport apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2371 eurot 44 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastustaja):

OSAÜHING

Alfatre

Cargo

(registrikood 10572007), lepinguline esindaja Tarvo Ilves

Kostja (apellant): OÜ OSC Transport (registrikood

11679182), esindaja vandeadvokaadi abi Kai Villman

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(14)

RESOLUTSIOON:

1. Keelduda kostja poolt 12. veebruaril 2020 esitatud dokumentaalsete

tõendite (5. veebruari 2020 ja 7. veebruari 2020 maksekorraldused)

vastuvõtmisest.

2. Tühistada Viru Maakohtu 14. novembri 2019. a otsus osas, millega hageja

põhinõue rahuldati 1711 eurot 75 senti ületavas ulatuses ja 5. detsembri

2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõue 81 eurot 4 senti

ületavas ulatuses, samuti osas milles kostjalt mõisteti välja viivis alates

6. detsembrist 2018 määras 0,021918% tasumata põhinõudelt päevas, ning

menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja põhinõue 1711 eurot

75 senti ületavas ulatuses ja 5. detsembri 2018 seisuga sissenõutavaks

muutunud viivisenõue 81 eurot 4 senti ületavas ulatuses rahuldamata ning

mõista kostjalt hageja kasuks välja alates 6. detsembrist 2018

sissenõutavaks muutuv viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras põhinõude (1711 eurot 75 senti) tasumata osalt.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Maakohtu otsus on jõudutnud

osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue 40 euro suuruse

sissenõudmiskulu saamiseks, ning osas, millega hageja põhinõue rahuldati

1108 euro 80 sendi ulatuses ning mõisteti sellelt põhinõude summalt välja

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates 10. maist 2018.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Lugeda Viru Maakohtu 14. novembri 2019. a otsuse resolutsioon

tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada hagi osaliselt.

4.2. Välja mõista OÜ-lt OSC Transport OSAÜHINGU Alfatre Cargo

kasuks põhivõlg 1711 eurot 75 senti ja 5. detsembri 2018 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 81 eurot 4 senti.

4.3. Välja mõista OÜ-lt OSC Transport OSAÜHINGU Alfatre Cargo

kasuks alates 6. detsembrist 2018 sissenõutavaks muutuv viivis VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude (1711 eurot

75 senti) tasumata osalt.

4.4. Jätta

rahuldamata

OSAÜHINGU

Alfatre

Cargo

nõue

sissenõudmiskulu 40 eurot saamiseks.

5. Jätta poolte mõlemas kohtuastmes (sh apellatsioonimenetluses) kantud

menetluskulud poolte endi kanda.

3(14)

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OSAÜHING Alfatre Cargo (hageja) esitas 5. oktoobril 2018 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse OÜ OSC Transport (kostja) vastu 6004 euro 51 sendi

ja menetluskulude saamiseks. Kostja esitas makseettepanekule vastuväite, mistõttu anti

nõue üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 2. aprillil 2019 Viru Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus

kostjalt välja mõista põhivõla 3163 eurot 27 senti, hagiavalduse esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise 152 eurot 61 senti ja sissenõudekulu 40 eurot, samuti

pärast hagi esitamist põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud

sissenõutavaks muutuva viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt oli hageja ja kostja vahel sõlmitud suuline leping

veoauto IVECO EUROCARGO 120E28 (registreerimismärk 79 ZLR; veoauto) käigukasti

defekteerimiseks ja remondiks. Kostja on jätnud teostatud töö eest osaliselt tasumata – arve

nr 0215 tasutud osaliselt ning arve nr 0240 on täies ulatuses tasumata.

Hageja on remontinud kostja veokeid juba aastast 2006 suuliste tellimuste alusel ning

kostja on teadlik, et hageja töötab remondi puhul vastavalt reaalselt kuluvale ajatabelile.

Kostja pöördus hageja poole 14. märtsil 2018 veoauto käigukasti varuosade ja tööde

hinnapäringuga. Vastuseks edastas hageja kostjale e-kirjaga 23. märtsil 2018

hinnapakkumise varuosadele. Kostja keeldus varuosade hinnapakkumisest ning tõi

hagejale kolm samasugust käigukasti ning soovis purunenud käigukastis varuosade

asendamisel kasutada eelnimetatud kolmes käigukastis töökorras olevaid detaile. Hageja

defekteeris toodud käigukastid varuosade saamise eesmärgil (defekteerimiseks peab

hageja käigukasti detailide visuaalset vaatlust ja ning nende kulumise mõõtmist), kuid töö

ei andnud loodetud tulemusi, sest nendes käigukastides puudusid vajalikud detailid.

Hageja esitas kostjale nimetatud tööde eest arve nr 0215 summas 1579 eurot 20 senti (sh

käibemaks). Kuna vajalikud varuosad defekteeritud käigukastides puudusid, leppisid

pooled kokku varuosade soetamises ja remondi teostamises.

4(14)

Hageja teostas kostja tellitud tööd ajavahemikul alates 9. aprillist 2018 kuni 18. aprillini

2018 ning esitas kostjale 19. aprillil 2018 arve nr 0240 teostatud tööde eest summas

1718 eurot 52 senti ning 3. mail 2018 arve nr 0276 varuosade eest.

Kostja on töö vastu võtnud, tasunud täielikult arve nr 0276 varuosade eest ja osaliselt arve

nr 0215 summas 134 eurot 45 senti, kuid jätnud tasumata hageja poolt teostatud tööde eest.

Kostja saatis hagejale 14. mail 2018 e-kirja, milles viitab, et ei aktsepteeri esitatud arveid

liigse töö mahu pärast. Hageja kostja selle seisukohaga ei nõustu ning leiab, et on tellitud

tööd teinud vastavalt kostja juhistele. Kostja ei ole võlgnevust tasunud.

3. Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Hageja poolt esitatud arvetes nr 0215 ja 0240 ning nende koostamise aluseks olnud

tellimus-kviitungitel esitatud töötunnid (47 töötundi ja 49 töötundi) on ilmselgelt

ülepaisutatud ning kostja ei ole neid nõus tasuma. Kostja on nõus tasuma reaalsete

töötundide eest. Arvetel nr 0215 ja 0240 märgitud töödele ei saanud kuluda 96 tundi (47 t

+ 49 t) ning tellimus-kviitungitel ja arvetel märgitud töötunnid on ilmselgelt ülepaisutatud.

Kostja pole sellises mahus töid hagejalt tellinud. Kostja esindaja ei ole tellimus-kviitungeid

allkirjastanud (st esitanud omapoolset tahteavaldust) ega nõustunud nendes märgitud

töötundide mahuga ega tehtud töödega.

Kuna hageja ei esitanud kostjale teostatavate tööde ajakulu kohta hinnapakkumist, ei

saanud kostja esitada hagejale omapoolset nõustumust tööde maksumuse osas. VÕS § 9

lg-st 1 lähtudes puudub hageja ja kostja vahel lepinguline suhe, mille sisuks on käigukasti

demonteerimine ja defekteerimine ning kolme käigukasti defekteerimine ning milliste

tööde maht on 47 töötundi.

Lisaks on hageja poolt tõendina kohtule esitatud tellimus-kviitungid loetamatud ning

osaliselt võõrkeelsed. Teostatud töid ei ole võimalik nendelt välja lugeda. Kostja taotles,

et kohus jätaks tõendid tähelepanuta, kui hageja ei esitanud nende tõlget eesti keelde.

Lisaks ei saanud hageja ajavahemikul 14.–24. märtsini 2018 nelja käigukasti defekteerida,

kuna tal polnud sellel perioodil olemas sellist kogust käigukaste.

Alternatiivselt väidab kostja, et ta tellis hagejalt ainult selle käigukasti demonteerimise ja

defekteerimise, mis oli veoauto peal, lisaks tõi kostja hagejale ühe käigukasti varuosasod

(mitte tervet käigukasti süsteemi) ning soovis võimalusel need varuosad defekteerida ja

neid kasutada. Kostja soovis hagejalt teada, milline on tellitavate tööde maht.

VÕS § 28 lg-test 1 ja 2 järgi tuleb praegusel juhul maksta lepingu sõlmimise ajal lepingu

täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle

puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind. Kostja on teinud IVECO partnerile

Aktsiaseltsile Auto Jõhvi (Auto Jõhvi) päringu hageja poolt väidetavalt teostatud tööde

kohta. Auto Jõhvi vastuse kohaselt teeks Auto Jõhvi sama töö ära 25 tunniga, kuid kui

toimub teise käigukasti lahtivõtmine, siis lisandub terve tööpäevajagu aega ehk siis 8 tundi.

Samuti on kostja teinud päringu Osaühingule T.R. TAMME AUTO (Tamme Auto).

Nimetatud päringu vastuse kohaselt saab käigukasti mahavõtmisele kuluda maksimaalselt

6 tundi, defekteerimisele maksimaalselt 8 tundi ja käigukasti paigaldamisele samuti

maksimaalselt 6 tundi.

5(14)

Hageja pole tõendanud, et kostja kohustuste täitmise tähtajaks oli 24. aprill 2018, mistõttu

on viivisenõude esitamine alates 25. aprillist 2018 tõendamata ning ei kuulu rahuldamisele.

Kostja ei tunnista nõuet sissenõudekulu saamiseks (40 eurot), sest hageja pole tõendanud,

millest see kulu koosneb.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas 14. novembri 2019. a otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3163 eurot 27 senti, kuni 5. detsembrini 2018

sissenõutavaks muutunud viivise 152 eurot 61 senti ning viivise alates 6. detsembrist 2018

määras 0,021918% põhinõudelt (3163 eurot 27 senti) päevas kuni nõude täitmiseni.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks

menetluskulude katteks välja 1215 eurot ja viivise nimetatud menetluskulude summalt

alates kulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113

lg-s 1 ettenähtud ulatuses.

Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel suuline töövõtuleping. Töövõtuleping on

tasuline leping. Töövõtja põhikohustuseks on VÕS § 635 lg 1 kohaselt töö

(valmis)tegemine, tellija põhikohustuseks aga töö eest tasu maksmine. Need kohustused

on omavahel vastastikuses suhtes. Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3 järgi

sissenõutavaks töö valmimisega.

Kostja tunnistab, et hageja töid teostas, kuid vaidleb vastu hageja märgitud tööde mahule.

Asja materjalidest ja tunnistajate ütlustes on selgunud, et kostja poolt oli hagejale viidud

peale veoauto peal olnud käigukasti veel kolm käigukasti, mis tuli defekteerida ja siis sai

teha korrektuure varuosade nimekirjas. Maakohus leidis, et hageja see väide on loogiline.

Menetluse käigus on korduvalt rõhutatud asjaolu, et hagejal tuli kolm käigukasti

defekteerida ja nendest kõlblikud varuosad veoauto käigukastile paigaldada. Peale

käigukastide defekteerimist saigi koostada varuosade nimekirja ja hinnapakkumise,

milliseks kujuneb veoauto käigukasti varuosade maksumus.

23. märtsil 2018 kell 9.53 saadetud e-kirjas on hageja saatnud kostjale käigukasti, siduri

remondi hinnapakkumise (2987 eurot 50 senti, lisandub käibemaks). Kostja on samal

kuupäeval kell 10.23 küsinud varuosade koode, mida täpselt vaja on. Seega oli kostja

teadlik, et pärast kolme käigukasti defekteerimist ei sobinud käigukasti varuosad veoauto

käigukastile, mistõttu oli vaja tellida uued varuosad. Kostja väide, et hageja ei saanud

ajavahemiku 14.–24. märts 2018 märgitud töid teostada, on paljasõnaline.

Tasunõude muutus sissenõutavaks töö valmimisest (VÕS § 637 lg 3). Kostja ei ole

menetluses kordagi väitnud, et töö jäi hageja poolt teostamata. Kostja väidab, et teostatud

ööde maht on ülepaisutatud. Seega on hageja poolt töö valmis tehtud.

VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja viivisenõudele vastuväiteid esitanud ei ole.

Maakohus leidis, et sissenõudmiskulu 40 eurot kostjalt väljamõistmine ei ole põhjendatud

ning jättis selle kostjalt välja mõistmata.

6(14)

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja põhinõude 1108 eurot 80 senti

ületavas ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega jätta põhinõue 2054 euro 47 sendi

(3163,27 - 1108,80) ulatuses rahuldamata. Samuti palub kostja jätta rahuldamata hageja

viivisenõude osas, mis on arvestatud 1108 eurot 80 senti ületavalt põhinõude summalt.

Juhul kui ringkonnakohus ei pea uue otsuse tegemist võimalikuks, palub kosta saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu menetluses kantud hageja menetluskulud

palub kostja jätta võrdselt poolte kanda, apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Kostja hinnangul on kohus rikkunud tõendite hindamise kohustust (tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 232 lg 1) ning otsus on olulises ulatuses põhjendamata (TsMS § 436

lg-d 1 ja 2; § 442 lg 8). Samuti on maakohus jätnud täitmata selgitamiskohustuse.

Kohus pidanuks asja lahendamiseks tuvastama, milline oli pooltevahelise kokkulepe sisu.

Kohus ei ole seda teinud. Kohus on kohtuotsuses õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli

suuline töövõtuleping, kuid sellekohane tuvastus ei anna veel alust hagi rahuldamiseks.

Kohtul tuli tulenevalt VÕS 9 lg-st 1, § 29 lg-test 1 ja 4 ning § 635 lg-st 1 tuvastada, mis

oli töövõtulepingu sisu ehk milliste tööde tegemises pooled olid omavahel kokku leppinud

ning millises ulatuses. Kostja hinnangul on kohtuotsus seetõttu olulises ulatuses

põhjendamata. Samuti pidi kohus pooltele selgitama, milliseid konkreetseid asjaolusid

sellega seoses pooltel tõendada tuleb. Kohus ei ole käesoleval juhul vastavat

selgitamiskohustust täitnud.

Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et kostja ei ole tellinud hagejalt kokku nelja

komplektse käigukästi defekteerimist ja ühe käigukasti demonteerimist nagu hageja seda

hagiavalduses väidab. Kostjal ei ole kohustust tellimata tööde eest tasuda. Kostja on kogu

menetluse jooksul väitnud, et tellis hagejalt üksnes selle käigukasti defekteerimise ja

demonteerimise, mis oli sõiduki peal kui sõiduk remonti läks, lisaks tellis kostja tema enda

poolt toodud käigukasti varuosade defekteerimise, mis ei olnud komplektne käigukasti

süsteem, vaid kasutatud käigukasti lahtivõetud varuosad. Nimetatud tööde teostamise eest

on kostja nõus ka hagejale tasuma.

Kostja leiab, et ta on piisavalt tõendanud, et tööle sai kostja hinnangul kuluda kuni 33

töötundi ning selle eest on kostja nõus hagejale tasuma. Kohus on aga jätnud sellekohase

kostja vastuväite üldse hindamata, selle vastuväite osas esitatud tõendid hindamata,

uurimata ja nendega arvestamata ning pole ka selgitanud, miks kohus vastuväidet ja

tõendeid ei arvesta. Arvestades arves nr 0215 ja arves nr 0240 nimetatud hageja töötunni

maksumust (28 eurot tund + käibemaks), on kostja poolt tellitud teenuste maksumuseks

1108 eurot 80 senti (33 × 28 × 0,2). Kostja hinnangul sai kohus hagi rahuldada üksnes

osaliselt ning kostja poolt nimetatud põhivõla nõudesumma osas, milleks on 1108 eurot

80 senti. Selle summa väljamõistmise ulatuses kostja maakohtu otsust ei vaidlusta.

Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused nõude sissenõutavaks muutumise osas tuginedes

VÕS §-le 82. Maakohus ei ole tuvastanud põhinõude sissenõutavaks muutumise aega.

Kohus on üksnes viidanud VÕS § 637 lg-le 3 ning leidnud, et tasunõue muutus

sissenõutavaks töö valmimisest. Millal töö valmis ja üle anti, on kohtu poolt tuvastamata.

Kostja hinnangul ei tõenda pelgalt arve esitamine kohustuse sissenõutavaks muutumist

7(14)

sellises summas ning sellistel tähtaegadel nagu väidab hageja seda oma hagiavalduses.

Praegusel juhul tuleb rahalise kohustuse täitmise tähtaja (hageja jaoks sissenõutavuse aja)

määramisel kohaldada VÕS § 821 lõigetes 1 ja 5 sätestatust, millest tuleneb, et kohustus ei

saa muutuda sissenõutavaks enne 30 päeva möödumist VÕS § 821 lg 1 p-s 1 nimetatud

tähtaega (arve jõudmist kostjani).

Asjaolu, et poolte vahel oli koostöö juba alates 2011. a-st, ei tõenda, et poolte vahel oli

selline suuline lepinguline suhe nagu hageja seda hagiavalduses väidab. Kostja on kestvalt

väitnud, et hagis esitatud töötundide osas puudus pooltel kokkulepe, kohus ei ole seda

vastuväidet analüüsinud ega arvestanud.

Ajavahemikul 14.–24. märtsini 2018 sai hageja defekteerida ja demonteerida üksnes seda

ühte käigukasti, mis oli veoauto peal. See kostja vastuväide on tõendatud ning kohus pidi

sellega arvestama. Hageja poolt 23. märtsil 2018 saadetud e-kirjas on esitatud

hinnapakkumine käigukasti ja siduri remondiks ning alles pärast sellest hinnapakkumisest

keeldumist pakkus kostja tuua käigukasti varuosad. Kuna 23. märtsi 2018 kalkulatsioon

on esitatud summa 2987 eurot 50 senti (lisandub käibemaks) osas, siis ei saanud kohus

asuda ise järeldama nagu sama 23. märtsi 2018 hinnapakkumine oleks väidetavalt pärast

varuosade defekteerimist tehtud hinnapakkumine. Selline kohtu tegevus on vastuolus

TsMS § 436 lg-s 4 sätestatuga. Hageja on üheselt väitnud, et 23. märtsil 2018 tehti kostjale

hinnapakkumine ning ära määratlenud, millises summas oli hinnapakkumine tehtud.

Samuti on hageja viidanud, et just sellest hinnapakkumisest keelduti, pärast keeldumist

toodi kasutatud varuosad, need defekteeriti ja alles seejärel tehti uus hinnapakkumine (uut

hinnapakkumist ei ole kohtule esitatud ega tõendatud muul viisil selle esitamist).

Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 637 lg 1. Kohus ei tuvastanud, et poolte vahel

oleks olnud kokkulepe töötundide osas ja tasu maksmise osas, mistõttu oleks pidanud

kohalduma antud juhul mõistlik tasu. Isegi kui kohus jõudis järeldusele, et pooled leppisid

kokku nelja käigukasti defekteerimise ning ühe kasti demonteerimise, siis kostja esitatud

tõendite kohaselt sai sellisele tööle kuluda kokku maksimaalselt 44 töötundi, s.o nelja

käigukasti defekteerimisele 32 tundi (4×8), lisaks 6 tundi selle käigukasti

demonteerimisele, mis oli veoauto peal ja 6 tundi käigukasti tagasi peale panekule. Ka

sellest arvestuskäigust lähtudes oleks aga saanud hagi rahuldada ainult osaliselt, 1478 euro

40 sendi (44×28×0,2) ulatuses.

Maakohus on ekslikult märkinud, et kostja ei ole esitanud viivisenõudele vastuväiteid.

Kostja on vastuses hagiavaldusele mh märkinud, et kuigi hageja palub kostjalt välja mõista

viivise alates 25. aprillist 2018 pole hageja tõendanud, et kohustuse täitmise tähtajaks oli

24. aprill 2018. Seetõttu ei saa viivisenõue kuuluda rahuldamisele alates 25. aprillist 2018.

Kohus ei ole kostja seda vastuväidet viivisenõude lahendamisel hinnanud. Kuna kohus on

jätnud ka tuvastamata, millal muutus nõue sissenõuatavaks VÕS § 82 järgi, puuduvad

viivise väljamõistmise osas kohtuotsuses põhjendused.

Kostja ei nõustu ka menetluskulude jaotusega ning menetluskulude väljamõistmisega.

Kohus ei arvestanud kostja vastuväidetega menetluskulude väljamõistmise osas. Kohus on

üksnes märkinud, et hageja menetluskulud on põhjendatud ning vastavad menetluses

tehtud toimingutele. Kostja hinnangul tuleks hagi rahuldada üksnes kostja poolt nimetatud

ulatuses ning põhjendatud oleks menetluskulud jätta sellega seoses võrdselt poolte kanda.

8(14)

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Hageja leiab, et kaebuse põhjendused ei anna seetõttu alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Maakohus on otsust igati põhjendanud ning analüüsinud kõiki asjakohaseid tõendeid.

Kohus on otsuses põhjalikult käsitlenud vaidluse esemeks olevaid asjaolusid ning andnud

selgitused kõigile kostja poolt apellatsioonkaebuses toodud väitele. Samuti on kohus

põhjendanud, miks ta ei võtnud kohtuotsuse tegemisel arvesse kostja poolt nimetatud

väiteid. Kostja ei ole menetluses kordagi väitnud, et tööd on jäänud hageja poolt

teostamata, kostja on üksnes väitnud, et teostatud tööde maht on ülepaisutatud. Seega on

tööd hageja poolt valmis tehtud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide

olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega hageja põhinõue

rahuldati 1711 eurot 75 senti ületavas ulatuses ja 5. detsembri 2018 seisuga sissenõutavaks

muutunud viivisenõue 81 eurot 4 senti ületavas ulatuses, samuti osas milles kostjalt

mõisteti välja viivis alates 6. detsembrist 2018 määras 0,021918% tasumata põhinõudelt

päevas, ning menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja põhinõude

1711 eurot 75 senti ületavas ulatuses ja 5. detsembri 2018 seisuga sissenõutavaks

muutunud viivisenõude 81 eurot 4 senti ületavas ulatuses rahuldamata ning mõistab

kostjalt hageja kasuks välja alates 6. detsembrist 2018 sissenõutavaks muutuva viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude (1711 eurot 75 senti) tasumata

osalt. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

8. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Apellatsioonimenetluse esemeks on hageja nõuded osaliselt. Maakohtu otsust ei

ole vaidlustatud osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue sissenõudmiskulu 40 eurot

väljamõistmiseks. Samuti ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud maakohtu otsust osas,

millega hageja põhinõue rahuldati 1108 euro 80 sendi ulatuses ning mõisteti sellelt

põhinõude summalt välja seadusjärgses suuruses (VÕS § 113 lg 1) viivis alates 10. maist

2018. Vastavates osades on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

Sissenõudmiskulu nõude rahuldamata jätmine on jäänud maakohtu otsuse resolutsioonis

siiski ekslikult kajastamata. Kuivõrd TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab otsuse

resolutsioon olema arusaadav ka muu otsuse tekstita, täpsustab ringkonnakohus vastavas

osas maakohtu otsuse resolutsiooni.

9. Kooskõlas TsMS § 442 lg 5 esimese lausega lahendab ringkonnakohus kostja

12. veebruaril 2020 esitatud taotluse dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks. Kostja on

palunud vastu võtta 5. ja 7. veebruari 2020 maksekorraldused, millega kostja soovib

tõendada põhivõla tasumist 1108 euro 80 sendi ulatuses ning viivise tasumist summas 154

9(14)

eurot 32 senti. Viivist on taotluses esitatud selgituste kohaselt tasutud arvestatuna

põhinõudelt 1108 eurot 80 senti määraga 8% aastas alates põhinõude sissenõutavaks

muutumisest 10. mail 2018 kuni tasumiseni 5. veebruaril 2020. Tõendeid ei olnud võimalik

varem esitada, kuna tasumised on toimunud vastavalt 5. ja 7. veebruaril 2020, mistõttu ei

olnud nimetatud tõendeid võimalik kohtule varem esitada. Kostja leiab, et tõendid on

vajalikud asja õigemaks lahendamiseks.

Ringkonnakohus leiab, et kostja esitatud tõendite vastuvõtmisest tuleb keelduda. TsMS

§ 238 lg 1 esimese lause järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste

tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas

tähtsust. Kostja poolt 12. veebruaril 2020 esitatud tõendid puudutavad hageja nõudeid,

mille osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Sisuliselt näitavad need, et kostja on

maakohtu otsuse jõustunud osas vabatahtlikult täitnud. Tõendid ei sisalda infot asjaolude

kohta, mis on apellatsioonimenetluses vaidluse all. Seega ei ole tõendid vaidluse

lahendamisel kostja esitatud põhjendustel asjakohased.

Kuivõrd tõendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus nende tagastamiseks.

10. Maakohus on õigussuhte õigesti kvalifitseerinud töövõtulepinguna (VÕS § 635

lg 1 mõttes). Seda maakohtu järeldust ei ole apellatsioonimenetluses ka vaidlustatud.

Hageja põhinõue on raha maksmise kohustuse täitmise nõue, mis võiks kuuluda

rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on

kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole

kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7 mõttes). Lisaks tuleb

vajadusel hinnata, kas kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude

maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda.

Viivisenõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel, mille järgi

võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni.

11. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et lepingulise tasu nõude rahuldamiseks tuleks

kindlaks teha vähemalt see, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest

tegelikult tehti. Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul olnud pooltel sisulist vaidlust selle

üle, millised tööd olid praegusel juhul töövõtulepingu esemeks, st millise kokkulepitud

tulemuse (VÕS § 635 lg 1) pidi hageja saavutama. Hageja pidi defekteerima ja remontima

hagis nimetatud veoauto (IVECO EUROCARGO 120E28) käigukasti. Asja materjalidest

nähtuvalt tuli hagejal sama veoauto juures teha ka teisi töid, kuid need ei kajastu arvetel nr

0215 ja nr 0240 ning ei ole käesolevas asjas vaidluse all. Vaidluse all ei ole ka see, et

hageja kokku lepitud tööd veoauto käigukastiga tegi ning viidatud tulemuse saavutas.

Vähemalt

maakohtu

menetluses

ei

ole

kostja

vastupidist

väitnud

ning

apellatsioonimenetluses

ei

saa

ringkonnakohus

kostja

nende

võimalike

uute

vastuväidetega arvestada (TsMS § 652).

Pooled on vaielnud asjas selle üle, kui suur tasu viidatud veoauto käigukasti defekteerimise

ja remondi eest kokku lepiti. Seda küsimust ei ole maakohus vaidlustatud otsuses sisuliselt

analüüsinud ning otsus on selles aspektis olulises osas põhjendamata (TsMS § 436; § 442

lg 8).

10(14)

12. Asja materjalidest nähtub, et 23. märtsil 2018 esitas hageja kostjale töödeks

vajalike varuosade hinnapakkumise summale 2987 eurot 50 senti (käibemaksuta) (dtl-d

30–31). Selle hinnapakkumisega kostja ei nõustunud ning soovis, et hageja asendaks

remonditavas käigukastis osad teistest (kasutatud) käigukastidest leitavate töökorras

detailidega (dtl-d 58–61). Nende asjaolude üle ei ole pooled menetluses iseenesest

vaielnud, mh on kostja kinnitanud neid esitatud apellatsioonkaebuses. Vaidlus on küll

selles, mitu käigukasti kostja hagejale varuosadeks tõi ning kas ja millisel määral need olid

juba eelnevalt demonteeritud.

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu esitatud ja kogutud tõenditest, et pooled

oleksid kokku leppinud lõpliku tasu suuruses veoauto peal olnud käigukasti defekteerimise

ja remondi eest, mh ei ole selle kohta andnud ütlusi asjas üle kuulatud tunnistajad. Seetõttu

tuleb asja lahendamisel lähtuda VÕS § 637 lg-st 1, millest tuleneb, et kui töövõtulepinguga

ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle

puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Seega on põhjendatud ka

apellatsioonkaebuse väited, et maakohus on jätnud VÕS § 637 lg 1 ekslikult kohaldamata.

14. Erinevalt kostjast leiab ringkonnakohus, et kostja poolt varuosadeks toodud

käigukastide või nende detailide defekteerimine (samuti nende käigukastide väidetav

demonteerimine) ei ole praegusel juhul kostja poolt tellitud eraldiseisevad tööd.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja nende tööde tegemisel täitnud kostja kui tellija juhist

veoauto peal olnud käigukasti remontimiseks. Juhise täitmine on hõlmatud veoauto peal

olnud käigukasti remondi töövõtulepinguga. Pooled oleks võinud ka nende juhiste täitmise

mõjus tasule kokku leppida, kuid tõenditest nähtuvalt ei ole pooled seda teinud ning

kohaldada tuleb VÕS § 637 lg-s 1 sätestatut.

14.1. VÕS § 637 lg 1 annab poolte vastastikuste kohustuste kindlaksmääramisel

tõlgendamisreegli juhuks, kui tasu maksmist ei ole kokku lepitud. Tavaliseks tasuks võib

olla selle töövõtja tavaline tasu lepingu esemega sarnase töö eest (nt töövõtja hinnakiri),

aga ka piirkonna tavaline tasu sellise töö eest. Kui töövõtjal ei ole hinnakirja või sellega

sarnaseid tasumääranguid, siis on tavaline tasu asjaoludest lähtuvalt tasu, mida sama

töövõtja sellise töö eest varem on nõudnud. Kui ka seda ei ole võimalik kindlaks teha, siis

tuleb töövõtjale maksta mõistlik tasu, mis lähtub üldjuhul turuhinnast, st kohalikust

keskmisest tasust (vt nt Riigikohtu 4. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-11,

p 12).

14.2. Hageja väitel oli kostja teadlik, et hageja töötab remondi puhul vastavalt tegelikult

kuluvale ajale. Tunnitasu kokkulepet kostja ringkonnakohtu arvates ka eita, sest kostja

enda arvestused põhinevad samuti vajalikel ja põhjendatud töötundide arvul. Samuti saab

ringkonnakohtu arvates pidada 28 euro suurust tunnitasu (käibemaksuta) hageja tavaliseks

tasuks sarnase töö eest. Kostja ei ole väitnud, et varem oleks hageja teinud remonttöid

väiksema tunnitasu eest. Samuti ei ole kostja välja toonud, et selline tasu oleks ebamõistlik

ning oluliselt erinev turu keskmisest tasust. Kostja arvestused põhjendatud ja vajaliku tasu

kohta põhinevad samuti 28 euro suurusel tunnitasul.

14.3. Ringkonnakohus rõhutab, et eelmärgitu ei tähenda samas seda, nagu ei pidanuks

hageja saama kostja aktsepti tööde eelarvele või et hageja võis nõuda tööde eest mistahes

11(14)

suuruses tasu. Vastupidine käsitlus oleks töövõtulepingu puhul poolte eeldatavaid huve

arvestades ebamõistlik.

15. Pooltel on asjas kõige suurem erimeelsus olnud küsimuses, millised olid veoauto

peal olnud käigukasti defekteerimiseks ja remondiks vajalikud toimingud ning nendega

seotud ajakulu. Haeja väidete kohaselt tuli remondiks toodud käigukast veoautolt maha

võtta, demonteerida, defekteerida ning hiljem autole tagasi panna. Neid toiminguid peab

iseensest põhjendatuks ka kostja. Lisaks tuli hagejal varuosade saamiseks puhastada ja

defekteerida kostja poolt varuosadeks toodud kolme käigukasti detailid, et nende sobivust

(varuosana) hinnata.

15.1. Hageja väidete kohaselt on ta veoautol olnud kägukasti mahavõtmise ja kolme

kostja toodud käigukasti varuosade saamise eesmärgil defekteerimise eest esitanud

kostjale 10. aprillil 2018 arve nr 0215 (käibemaksuta summas 1316 eurot), kus töötundide

koguarvuks on märgitud 47 (dtl 37). Hiljem, 19. aprillil 2018 on kostja esitanud veel arve

0240, millel on mh kajastatud tasunõue 49 tunni eest 1372 eurot (lisandub käibemaks) (dtl

38). Seega nõuab hageja tasu kokku 96 töötunni eest.

15.2. Tunnistajate D. Akimov ja I. Tapneri ütluste põhjal võib iseenest lugeda

tõendatuks, et varuosasid toodi kostja poolt hagejale kolme käigukasti jagu (dtl-d 105 –

107 ja 108–110). D. Akimov on seda ütlustes otseselt kinnitanud, I. Tapneri väitel viidi

varuosi rohkem kui ühe käigukasti jagu. Samade tunnistajate ütlustest ei saa

ringkonnakohtu arvates kokkuvõttes järeldada, et käigukastid olid täies ulatuses

komplekssed ning vajasid seetõttu koost lahti võtmist. Seda on sisuliselt kinnitanud

ütlustes ainult hageja töötaja D. Akimov. Ringkonnakohus ei pea D. Akimov ütlusi selle

asjaolu tõendamiseks piisavaks. Hageja poolt esitatud arvel nr 0215 on märgitud üksnes

käigukastide detailide defekteerimisele (mitte demonteerimisele) kulunud aeg.

15.3. Kostja poolt esitatud Tamme Auto kirja kohaselt võib veoauto ühe käigukasti

defekteerimisele kuluda ligikaudu 6–8 tundi, käigukasti mahavõtmisele ja pealepanekule

kulub kummalegi u 5–6 tundi tööd (dtl-d 82–83). Osaliselt kinnitab tööde eeldatavat mahtu

ka kostja esitatud Auto Jõhvi vastus (dtl-d 78–80). Hageja ei ole samade tööde keskmise

ajakulu kohta tõendeid esitanud.

15.4. Eelmärgitust lähtudes võis hagejal veoauto peal olnud käigukasti mahavõtmisele,

defekteerimisele ja pealepanekule kuluda mõistlikult kokku 20 tundi tööd (6+8+6).

Varuosadena toodud käigukastide detailide defekteerimisele võis kuluda lisaks kokku

24 tundi (3×8). Mõistlik ja põhjendatud ajakulu veoauto peal olnud käigukasti

defekteerimise ja remondi toimingutele oli ringkonnakohtu hinnangul seega 44 tundi ning

mõistlik tasu sellest lähtuvalt 1232 eurot (44×28), koos käibemaksuga 1478 eurot 40 senti.

16. Võttes arvetel nr 0215 ja 0240 märgitud töötundide (96 t) asemel aluseks sarnase

töö mõistliku ajakulu (44 t) ning lisades sellele arvel nr 0240 märgitud õli ja materjalide

maksumuse (kokku 60 eurot 10 senti) ning käibemaksu (20%), tuleks lugeda hageja nõude

põhjendatud suuruseks 1846 eurot 20 senti ((1478,40+60,10)×1,2). Kostja on arve nr 0215

eest juba tasunud 134 eurot 45 senti, mis tuleb nõude kogusummast maha arvestada.

Hageja põhinõue on kokku põhjendatud seega summas 1711 eurot 75 senti (1846,20–134,

45). Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles hageja põhinõue rahuldati 1711 eurot

75 senti ületavas ulatuses.

12(14)

17. Seonduvalt hageja väidetega lisab ringkonnakohus, et väidetavalt arvete nr 0215 ja

0240 aluseks olnud tellimus-kviitungitel (dtl-d 29 ja 36) puudub kostja (st tellija poole)

allkiri või muu kinnitus. Seetõttu ei tõendada need kostja nõustumist arvetel märgitud

tööde mahu ja hindadega. Lisaks on tellimus-kviitungid osaliselt võõrkeelsed ning nende

tekst suures osas loetamatu.

18. Maakohus on poolte 23. märtsil 2018 toimunud e-kirjavahetusest järeldanud, et

kostja oli teadlik, et pärast kolme käigukasti defekteerimist ei sobinud käigukasti varuosad

veoauto käigukastile, mistõttu oli vaja tellida uued varuosad. Selle tõttu on maakohus

pidanud paljasõnaliseks kostja väidet, et hageja ei saanud perioodil 14.–24. märtsini 2018

varuosadeks toodud käigukasti detaile defekteerida.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et selliste järelduste tegemisel on maakohus rikkunud

menetlusõiguse norme. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eksinud eelkõige

TsMS § 5 lg 1 vastu, mille kohaselt tuleb hagi menetleda poolte esitatud asjaolude alusel.

Põhjendatud on ka kostja väited TsMS § 436 lg 4 rikkumise kohta. Hagiavalduses esitatud

asjaoludest võib üheselt järeldada, et käigukasti varuosad (teiste käigukastide detailid)

toodi kostja poolt hagejale alles pärast 23. märtsil 2018 saadetud hinnapakkumist ning

sellest keeldumist. Seetõttu ei saanud kohus teha otsuses järeldust, nagu oleks hageja

teinud 23. märtsi 2018 hinnapakkumise pärast varuosade defekteerimist. Kokkuvõttes ei

ole sellel maakohtu minetusel asja lahendamise seisukohalt siiski määravat tähtsust.

19. Kostja hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Ringkonnakohtu

hinnangul maakohus selgitamiskohustust oluliselt rikkunud ei ole. Toimikust nähtuvalt on

maakohus 16. augusti 2019 eelistungil tõendamisesemesse kuuluvaid asjaolusid ja nende

tõendamise vajadust pooltega arutanud (dtl-d 92–94). Arvestades, et hageja nõude

õigusliku aluse üle pooltel vaidlust ei olnud ning pooli esindasid professionaalsed

õigusnõustajad (kostjat esindas advokaat), ei ole alust arvata, et pooltel jäid kohtu

selgitamiskohustuse rikkumise tõttu mingid olulised asjaolud välja toomata või tõendid

esitamata.

20. Nagu eelnevalt märgitud, nõuab hageja ka viivist (sh edasiulatuvat viivist). Hageja

nõuab põhinõude summalt arvestatud viivist arvete nr 0215 ja 0240 tasumise tähtpäevadest

lähtudes, vastavalt alates 24. aprillist 2018 ja 4. maist 2018. Maakohus on viivisenõude

hageja esitatud kujul rahuldanud. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kostja

viivisenõudele vastuväiteid esitanud ei ole.

Ringkonnakohus märgib, et kostja on hagile esitatud vastuses mh leidnud, et hageja ei ole

tõendanud, et kohustuste täitmise tähtajaks oli 24. aprill 2018, mistõttu on viivisenõude

esitamine alates 25. aprillist 2018 põhjendamatu. Seega on kostja erinevalt maakohtu

järeldatust menetluses viivisenõudele eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud.

20.1. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest (VÕS § 82 lg 7). Maakohtu järelduste

kohaselt kohaldub asjas VÕS § 637 lg 3, mille järgi muutub tasunõue sissenõutavaks töö

valmimisest. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu see järeldus põhjendatud. Asja

materjalide põhjal ei ole tuvastatavad VÕS § 637 lg-st 3 kõrvalekalduvad kokkulepped

pooltevahelistes suhetes. Asja materjalide põhjal on õige ka maakohtu järeldus, et kostja

pole menetluses väitnud, et kokkulepitud tööd on jäänud hageja poolt teostamata.

13(14)

Eelmärgitut tõendab ka kostja tegevus – kostja peab hagi rahuldamist 1108 euro 80 sendi

ulatuses põhjendatuks ning on hageja nõude 12. veebruari 2020 menetlusdokumendis

märgitu kohaselt selles ulatuses ka rahuldanud. Lisaks on kostja tasunud arve nr 0276, mis

on väljastatud ajaliselt hiljem kui arved nr 0215 ja 0240 (vt ka otsuse põhjenduste p 20.4).

20.2. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui pooled oleks kokku leppinud töö

vastuvõtmises (VÕS § 637 lg 4), ei ole kostja väitnud, et tal oleks käesoleval juhul alus

vastavalt VÕS § 110 lg-le 1 töö vastuvõtmisest keelduda (tagamaks oma lepingu kohase

täitmise nõuet (VÕS § 108 lg-d 2 ja 6)). Samuti ei ole kostja väitnud, et tal oleks õigus

keelduda tasu maksmisest VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Ringkonnakohus lisab, et VÕS

§ 111 lg-le 1 tuginedes peab tellija ühtlasi tuginema ka mingile nõudele töövõtja vastu,

mille täitmist ta nõuab (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-

08, p 33).

20.3. Samas on põhjendatud kostja etteheide, et maakohus ei ole tuvastanud, millal

muutus tasunõue sissenõutavaks. Viivisenõude õigeks lahendamiseks tuleb tasunõude

sissenõutavaks muutumise hetk kindlaks teha. Apellatsioonkaebuses väidetu kohaselt

tuleks kostja tasu maksmise kohustuse sissenõutavuse määratlemisel lähtuda VÕS § 821

lõigetes 1 ja 5 sätestatust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, sest VÕS § 637 lõiked 3–5

on VÕS § 821 suhtes erinormid. Kohtu seisukohta toetab ka õiguskirjandus (VÕS I-

Komm/Haamer (2016) § 821, lk-d 400–401). Seega sõltub põhinõude sissenõutavus

käesolevas asjas töö valmimisest (VÕS § 637 lg 3).

20.4. Töö valmimise aja kohta saab praegusel juhul järeldusi teha eelkõige hageja poolt

viimase arve väljastamise põhjal. Ringkonnakohtu hinnangul võib eeldada, et viimase arve

väljastas hageja kostjale pärast tööde valmimist. Vastupidisele viitavaid asjaolusid ei ole

ringkonnakohus tuvastanud. Viimase arve (nr 0276) on hageja asja materjalidest nähtuvalt

kostjale esitanud 3. mail 2018, selle tasumise tähtaeg oli 4. mai 2018 (dtl-d 62–63).

Nimetatud arve on kostja vaidlustamata asjaolude kohaselt ka tasunud.

20.5. Eelmärgitut arvestades saab hageja nii arve nr 0215 kui ka arve nr 0240 järgi

tasumata summadelt VÕS § 113 lg 1 alusel viivist nõuda alates 4. maist 2018 (s.o tööde

valmimisele järgnev päev). Maakohtu viivisearvestust tuleb muuta ka lähtudes asjaolust,

et ringkonnakohus rahuldab põhinõude väiksemas ulatuses kui maakohus.

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis 1711 eurot 75 senti

tasumisega viivitamise eest ajavahemikul alates 4. maist kuni 5. detsembrini 2018 on

81 eurot 4 senti. Ringkonnakohus on kasutanud viivise arvestamiseks veebilehel

http://www.viivisekalkulaator.ee/ kättesaadavat viivisekalkulaatorit. Maakohtu otsus tuleb

seega tühistada osas, milles kohus rahuldas kuni 5. detsembrini 2018 sissenõutavaks

muutnud viivisenõude 81 eurot 4 senti ületavas ulatuses.

20.6. TsMS § 367 järgi on võimalik viivisenõue esitada hagis ka selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Alates hagi esitamisest (s.o alates 6. detsembrist 2018)

sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmisel ei ole maakohus arvestanud, et hageja on

nõudnud 6. detsembrist 2018 lisanduva viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras, s.o seadusjärgses suuruses. Kuna seadusjärgne viivisemäär on VÕS § 113 lg 1

14(14)

teises lauses sätestatud muutuvana sõltuvalt VÕS § 94 lg 1 kohasest intressimäärast, oli

põhjendamatu mõista lisanduv viivis kostjalt välja muutumatu suurusena (0,021918%

põhinõudelt päevas). Ringkonnakohus saab maakohtu selle vea parandada.

21. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis

kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme

kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata,

muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.

21.1. Maakohus on jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg-st 1 lähtudes täies ulatuses

kostja kanda. Arvestades maakohtu otsuse vaidlustamata osa ning käesolevat otsust,

rahuldatakse hageja nõuded kogusummas 3355 eurot 88 senti (sh 5. detsembri 2018

seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõue 152 eurot 61 senti) 1792 euro 79 sendi

(1711,75+81,04) ulatuses. Seega rahuldatakse hagi 53,4% ulatuses. Ringkonnakohus peab

sellist hagi rahuldamise ulatust ning apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist arvestades

põhjendatuks jätta poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes TsMS § 163 lg 1 alusel

poolte endi kanda.

21.2. Eelmärgitud kulude jaotusest lähtudes puudub vajadus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaksmääramiseks. Samuti ei pea ringkonnakohus menetlusökonoomia

kaalutlustest lähtudes vajalikuks vastata menetluskulude jaotust ja hüvitatavate

menetluskulude

rahalist

suurust

puudutavatele

apellatsioonkaebuse

väidetele.

Ringkonnakohus märgib siiski, et kostja ei ole menetluses hagi osaliselt õigeks võtnud

(TsMS § 440) ega maakohtu menetluse jooksul hageja nõuet (osaliselt) rahuldanud, mis

võiks anda aluse kaalude menetluskulude jaotamisel TsMS § 168 lg-tes 4–6 sätestatu

kohaldamist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest