3-19-2047/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.04.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2047

Haldusasi

XX kaebus Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse nr

4.1-1.3/887

tühistamisnõudes

ning

23.10.2019

täitekorralduse

nr

4.1-1.3/887-2

õigusvastasuse

tuvastamisnõudes ja edaspidi täitekorralduste andmise

keelamisnõudes

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja Kaja Lepik

Vastustaja – Keila linn, volitatud esindaja Uno Paas

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Muud selgitused

Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate

kaudu).

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX kaebus osaliselt. Tühistada Keila Linnavalitsuse 21.06.2019

ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 punkt 5.2 ning 04.09.2019 vaideotsus vastavas osas. Tuvastada

Keila Linnavalitsuse 23.10.2019 täitekorralduse nr 4.1-1.3/887-2 punkti 1 õigusvastasus

osas, milles nõutakse XXlt sisse sunniraha 500 (viissada) eurot 23.10.2019 ettekirjutuse nr

4.1-1.3/887 punkti 5.2 täitmata jätmise eest. Keelata edaspidi täitekorralduste andmine

Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 punkti 5.2 osas.

2. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 10 eurot. Muus osas jätta

menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 01.06.2020 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

3-19-2047

2(11)

tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutusega nr 4.1-1.3/887 kohustati XXt: 1)

tellima pädevalt spetsialistilt ehitusprojekt Xxxxxxxxx pööningu ümberehitamise kohta

eluruumideks, arvestades projektile ja eluruumidele esitatavaid nõudeid; esitatav ehitusprojekt

peab vastama Majandus- ja taristuministri 17.07.2015 määrusega nr 97 kehtestatud nõuetele

(ettekirjutuse punkt 5.1); 2) tellima ekspertiis või ekspertarvamus pädevalt spetsialistilt, mis

kinnitab, et ehitise konstruktsioonid võimaldavad pööninguruumide ohutut kasutuselevõtmist

ja ümberehitamist eluruumideks (ettekirjutuse punkt 5.2); 3) esitama ehitusteatis, kus näidata,

millises mahus on toimunud hoone teise korruse ümberehitus, millised soojusallikad on lisaks

olemasolevatele paigaldatud ja millal on pööninguruumid ümber ehitatud eluruumideks

(ettekirjutuse punkt 5.3). Ettekirjutus sisaldas ka sunniraha määramise hoiatust (ettekirjutuse

punkt 6).

2. XX esitas 03.09.2019 Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 peale

vaide.

3. Keila Linnavalitsuse 04.09.2019 kirjaga teatati kaebajale, et järelevalvemenetlus viiakse

läbi elamu kõikide omanike huvides ja tänaseks ei ole alust järelevalvemenetluse lõpetamiseks.

4. Keila Linnavalitsuse 23.10.2019 täitekorraldusega sunniraha rakendamiseks nr 4.1-

1.3/887-2: 1) nõuti kinnistu Xxxxxxxxx, Keila linn kaasomanikult XXlt sisse sunniraha kokku

summas 1000 eurot Keila Linnavalitsuse järelevalvespetsialisti Uno Paas poolt 23.10.2019

koostatud ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 punktide 5.1 ja 5.2 täitmata jätmise eest; 2) määrati

sunniraha vabatahtlikuks tasumise ajaks 10 päeva, kuni 4. november 2019.

5. XX esitas 03.11.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keila Linnavalitsuse 21.06.2019

ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 ja 23.10.2019 täitekorralduse nr 4.1-1.3/887-2 tühistamisnõuetes.

KAEBAJA SEISUKOHAD

6. Kõnesoleval kinnistul asuvad ehitised, sh elamu on ehitisregistrisse korrektselt kantud

märkega kasutusel. Kinnisasi nr xxxxxx on Harju Maakohtu kinnistusosakonna andmetel

22.09.2002 registrisse kantud. Harju Maakohtu 04.06.2012 otsuses nr 2-08-9032 (jõustunud)

selgitatakse pööningukorruse soojustamise tööde teostamist, seejuures ei käsitleta

pööningukorruse soojustamist ehitustegevusena. Kaebaja ei ole teisel korrusel teinud

juurdeehitus- ega väljaehitustöid. Pööningukorruse soojustamist alustas endine kinnisasja

omanik AA, kes suri xx xx xxxx. Kaebaja isa BB omandas kinnistu ostuga ja võõrandas selle

kaebajale kinke teel 22.06.2006.

7. Kaebaja saatis 05.08.2019 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile (edaspidi

MKM) selgitustaotluse, milles palus selgitada, mida on seadusandja mõelnud ehitise

füüsikaliste omaduste all. MKM-i 03.09.2019 vastuses märgiti, et sõltumata sellest, mida

mõista ehitise füüsikaliste omaduste all, ei oma antud säte (EhS § 4 lg 1) tagasiulatuvat jõudu.

3-19-2047

3(11)

8. Vastustaja on rikkunud hea halduse tava, kuivõrd ei selgitanud, millistel asjaoludel/alustel

oli kaebaja kutsutud selgitusi andma, millistel asjaoludel/alustel oli vaidlustatud ettekirjutus

koostatud; milles seisnes avalik huvi jne. Lisaks kutsus vastustaja kaebajat vähemalt kolmel

korral selgitusi andma. Alates järelevalvemenetluse algatamisest on Keila Linnavalitsuse

järelevalvespetsialist korduvalt ähvardanud nii koostatud kutsetes, ettekirjutuses kui ka

telefonivestlustes kaebajat trahvidega ning sunniraha määramisega.

9. Vastustaja ei ole olnud haldusmenetluses erapooletu. Keila linnapea Enno Fels on

allkirjastanud 16.12.2019 kirja nr 4.1-1.3/887-8 lisad, kuid linnapea kuulub Keila xxxxxxx

korteriühistu juhatusse. Samas korteriühistus elab ka CC (Xxxxxxxxx, Keila linnas asuva

kinnistu kaasomanik). Lisaks esitas kaebaja Keila Linnavalitsusele kaebuse seoses

kaasomanike CC ja DD ebaseadusliku tegevusega. Keila Linnavalitsuse ametniku väitel

kontrolliti kaebuses toodud asjaolusid. Linnavalitsus vastas kaebajale, et kaasomanikud peavad

omavahel kokku leppima korstna hoolduses ja korstnapühkimise teenuse sisseostmises.

Kaebajale arusaamatutel põhjustel ei võtnud Keila Linnavalitsus midagi ette tekkinud ohtliku

olukorra fikseerimiseks ja vastavate sunnimeetmete rakendamiseks ning kaebust menetlusse ei

võetud.

10. Väär on vastustaja väide, et kaebaja ei ole kordagi vastustajaga kohtunud. Kohtumised on

toimunud lepingulise esindaja kaudu 31.05.2019 ja 05.08.2019. Kaebajale edastas Keila

Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse lepinguline esindaja 05.08.2019. Isegi kui ettekirjutusel

oleks olnud seaduslikku alust, siis selles sätestatud tähtajad olid ebamõistlikult lühikesed.

11. Harju Maakohtu 04.06.2012 otsusega nr 2-08-9032 ei ole tuvastatud Xxxxxxxxx Keila

linnas asuva hoone teise korruse väljaehitamist eluruumideks.

12. Ebaõige on vastustaja väide, et 31.05.2019 selgitati kaebaja esindajale, milles seisneb

rikkumine. Järelevalvespetsialist küsis 31.05.2019, milleks kasutatakse elamu teist korrust,

millele kaebaja esindaja andis kirjaliku vastuse, et kasutab teist korrust enda parima

äranägemise järgi ning see ei ole kinnistu omanikule seadusega keelatud.

13. Vastustaja väide, et Xxxxxxxxx elamu alumisel korrusel olevad praod ja lae läbivajumine

suurenesid, tugineb ilmselt Harju Maakohtu 04.06.2012 otsusele nr 2-08-9032. Samas ei saanud

kaebaja ettekirjutust kätte, kuivõrd see oli saadetud valele meiliaadressile XXXXXXXXX (õige

on XXXXXXXXX). Isegi, kui oleks toimunud EhS mõistes ehitustegevus, olid ettekirjutuses

sätestatud kohustused ebamõistlikult lühikese tähtajaga.

14. Ka hetkel kehtiva EhS mõistes ei ole tegemist ehitustegevusega. Samuti ei ole ehitist

laiendatud. EhS seletavas tekstis on kirjas, et kipsplaatide ja kergkonstruktsioonide

(roovitusmaterjal mõõtudega 50 x 50 mm ning kipsiplaadikarkass) paigaldamine olemasolevate

kandev ja põhikonstruktsioonide külge, neid ümbertegemata ei ole ehitustegevus. Lisaks

ilmneb ka 04.06.2012 otsusest, et ülakorruse ruumide selline paigutus oli olemas juba üle-

eelmise omaniku AA ajal. Enne ehitusseaduse jõustumist ehitatud ehitis, ehk enne 2003.a 1.

jaanuari ehitatud ehitis peab vastama ehitise ohutusele esitatavatele nõuetele. Ehitise ohutust

hinnatakse ehitamise ajal kehtinud nõuete kohaselt. Enne käesoleva seaduse jõustumist ehitatud

ehitis ei pea vastama EhS § 3 sätestatud nõuetele, v. a ehitise ohutusele sätestatud nõuete osas.

Vaidlusalune ehitis oli sellisel kujul olemas juba eelmisel sajandil. Vastustaja poolt viidatud

Majandus- ja Taristuministeeriumi määrus ei oma käesolevas asjas ega ka tervikuna

tagasiulatuvat jõudu.

15. Kaebaja abikaasa on selgitanud järelevalvemenetluses, et 2006 teostas kaebaja elamu

pööningukorrusel remonttöid ja selle raames toimus ka pööningukorruse soojustamine

kergkonstruktsioonidega, soojustusvilla ja kipsplaatide paigaldamine. 31.05.2019 antud

3-19-2047

4(11)

selgituste kohaselt ei näinud EhS ette selliste tööde teostamiseks projekti ega ehitusluba.

Eluruumide tuleohutust tõendab korstna ja lõõride puhastamise akt, mis on kaebajal olemas.

Lisaks on olemas tsiviilasjas nr 2-08-9032 tehtud kohtuekspertiis, mis käsitleb põhjalikult kogu

vaidlusalust hooneosa ning jõuab järeldusele, et hoone teise korruse kasutuselevõtt ei põhjusta

ehitustehnilisi probleeme.

16. HMS § 54 lg 2 kohaselt peab kutse olema kirjalik, milles peavad olema märgitud

haldusorgani nimetus, kutsutava isiku nimi, ilmumise koht ja aeg, selgitus, mis asjas, kellena ja

millise eesmärgiga isik välja kutsutakse, ilmumata jätmise tagajärjed. Kaebajale esitati kutse

29.05.2019 telefoni teel. Seega on rikutud HMS § 54 lg-t 2.

17. Kaebaja sai vaidlusaluse ettekirjutuse kätte 05.08.2019 ning esitas 03.09.2019 vaide, mida

ei menetletud kooskõlas HMS §-dega 83-86. Selle asemel saatis vastustaja 23.10.2019

täitekorralduse nr 4-1-1.3/887-2 sunniraha rakendamiseks.

18. Vaidlustatud ettekirjutuses on ebaõiged õiguslikud alused EhS § 134 lg 2 ja § 135 lg 2, mis

ei kohaldu füüsilise isiku suhtes.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

19. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata.

20. Ettekirjutuse vaidlustamise seisukohalt ei oma tähtsust, millal kutse kaebajale saadeti ja

millal kaebaja selle kätte sai. Kutses olid olemas vastustaja kontaktid ja tal oli võimalik kokku

leppida muu sobiv kellaaeg või päev kohtumiseks. Kaebaja ei ole kordagi tulnud kohtumisele

vastustajaga ja ei ole olnud võimalik temalt endalt asjaolude kohta selgitusi võtta.

21. Tõele ei vasta kaebaja väide, et tsiviilasjas nr 2-08-9032 tuvastati Xxxxxxxxx eluruumide

väljaehitamise seaduslikkus ja nende vastavus eluruumidele esitatavatele nõuetele. Antud

kohtuotsusega on tuvastatud, et Xxxxxxxxx teisele korrusele on välja ehitatud eluruumid.

22. Ekslik on kaebaja väide, et vastustaja ei andnud piisavalt selgitusi. Kutses on kirjas, et

soovitakse selgitusi ja dokumente kaebaja kasutuses olevate ruumide kohta Xxxxxxxxx elamus

ning kõiki ehitamist ja kasutamist käsitlevaid dokumente. Ettekirjutuses on selgelt kirjeldatud

mida ja kuidas ja millal peab kaebaja tegema, et seadustada teisele korrusele välja ehitatud

eluruumid. Esimest korda selgitati kõike seda juba 31.05.2019 kaebaja esindajale ja kaebaja

abikaasale. Kuna mingeid tegevusi kaebaja poolt ei järgnenud, koostas vastustaja ettekirjutuse

ja määras tähtajad elamu ohutuse väljaselgitamiseks ning võimaliku ohukahtluse

kõrvaldamiseks. Kuna omanik vastustajale mitte midagi ei esitanud, Xxxxxxxxx elamu

alumisel korrusel olevad praod ja lae läbivajumine suurenesid, oli ainuke võimalus kaebaja

mõjutamiseks hoiduma õigusvastasest käitumisest koostada täitekorraldus.

23. Vaidlust ei ole, et Xxxxxxxxx on ehitisregistri andmetel ja projekti kohaselt ühekordne

elumaja. Täna on ehitise projekteeritud pööningule välja ehitatud eluruumid, mis on kaebaja

kasutuses ja mida kasutatakse eluruumidena ilma kasutusloata.

24. Ebaõige on kaebaja väide, et Xxxxxxxxx elamu teise korruse soojustamine, sinna

põrandate ja lagede püstitamine (ehitamine) jne, ei ole ehitustegevus. Pööningu kasutamisel

eluruumidena on seal oluliselt teine koormus vahelagedele ja muudele konstruktsioonidele, mis

on esimese ning teise korruse vahel. Ümberehitamine ja ehitise laiendamisel eluruumide

väljaehitamine on igal juhul ehitustegevus, kuna need tegevused on nimetatud ka EhS lisadeks

olevates tabelites ehitus-/kasutusteatise, ehitusprojekti ja ehitus-/kasutusloa kohustuslikkuse

3-19-2047

5(11)

kohta. Ehitamise mõiste võib ja peabki olema kõikehõlmav, kuid see ei tähenda, et iga

ehitamine eeldab ehitusluba. Xxxxxxxxx elamu oli projekteeritud ühekordse ehitisena, millel

on I korrus, kus asuvad eluruumid ning pööningukorrus. Ehitisregistri andmetel on elamu

jätkuvalt ühekorruseline. Xxxxxxxxx teise korruse eluruumid ja seal asuv küttekolle on rajatud

ilma õigusliku aluseta, puudub projekt pööningu ümberehitamiseks eluruumideks, teadmata on,

kas väljaehitatud eluruumid vastavad eluruumidele esitatavatele nõuetele (kehtestatud

majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määrusega nr 85), teadmata on kuidas ning kui

asjatundlikult on eluruumid välja ehitatud ja sinna küttekolle paigaldatud. Kaebaja abikaasa

seletuse kohaselt toimus ehitustegevus 2006. Eluruumide väljaehitamine ei ole võimalik ilma

piirde-, kandvaid- ja jäigastavaid konstruktsioone muutmata.

25. Projekti teise korruse väljaehitamiseks ei ole esitatud ja ei ole teada, kas teisele korrusele

väljaehitatud eluruumid vastavad nõuetele. Samuti ei ole teada, kas hoone vahelaed on nõutava

tugevusega, kuna peale eluruumide väljaehitamist teisele korrusele on esimese korteri seintesse

tekkinud praod ja on võimalik, et kogu hoone võib olla ohtlik ning tekitada kahju seal elavatele

isikutele ja nende varale.

26. Asjakohane ei ole kaebaja väide, millal eluruumid välja ehitati. Täna on need olemas ja

vastutus nende seisukorra eest on ruumide omanikul. Samuti on omaniku kohustus esitada

nõudmisel ehitusprojekt ja kanda need nõuetekohaselt ehitisregistrisse. Lisaks on omaniku

kohustus tagada, et tema omanduses oleval ehitisel oleks kasutusluba.

27. Xxxxxxxxx elamu teisele korrusele paigaldatud küttekolde kohta on teostatud ehituslikud

ekspertiisid, mis aga ei käsitle tuleohutust (vt tuleohutusseaduse (TuOS) § 5 lg 1).

28. Pööningu muutmisel eluruumideks oli ehitusluba nõutav ka 2006. Täna kasutatakse neid

eluruume ilma kasutusloata. Ehituslikku järelevalvet Xxxxxxxxx teisel korrusel toimuva

ehitustegevuse kohta alustati juba 2006, kuid omaniku vastuseisu tõttu ei ole seda saanud siiani

lõpetada.

29. Haldusmenetluse kutses on selgitatud ilmumise kohustuslikkust, mitteilmumise tagajärgi

ja hoiatust järelevalvetegevuse takistamisel vastutusest. Ettekirjutuses on hoiatatud sunniraha

rakendamisest, mis on kohustuslik, et haldusväline isik teaks oma õigusi ja kohustusi.

Telefonivestlustes selgitas järelevalvespetsialist, mis võib olla tagajärg, kui kaebaja keeldub

EhS nõudeid täitmast. Kaebaja on ka valesti aru saanud MKM 03.09.2019 vastusest kaebaja

05.08.2019 e-kirjale. Alles peale teostatud ehitustegevuse kontrolli eksperdi poolt, ehitise auditi

ja teostusjooniste koostamist, saab hinnata ehitise ohutust ja seda millisel määral on muudetud

piirde-, kande- ja jäigastavaid konstruktsioone. Kohus on 11.11.2019 määruses piisavalt

põhjendanud riikliku järelevalve läbiviimise põhjendatust ja seda, et Xxxxxxxxx teise korruse

eluruumidel puudub kasutusluba. Samuti seda, et tänaseks ei ole teada väljaehitatud eluruumide

ohutus, kaasa arvatud tuleohutus.

30. Vaidlusaluses ettekirjutuses on ekslikult punktis 4 märgitud kahel korral lõige 2, mis peaks

olema lõige 1. Ettekirjutuse sisu see ei muuda, kuna vastutus on ette nähtud EhS §-s 134 ja §-s

135.

KOHTU PÕHJENDUSED

31. Kohus, hinnanud asjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning

kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

3-19-2047

6(11)

32. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustajal oli õiguslik alus

nõuda kaebajalt 21.06.2019 ettekirjutusega 1) Xxxxxxxxx hoone pööningukorruse

ümberehitamise kohta ehitusprojekti tellimist; 2) ekspertiisi tellimist, mis kinnitaks, et ehitise

konstruktsioonid võimaldavad pööninguruumide ohutut kasutuselevõtmist ja ümberehitamist

eluruumideks ning 3) ehitusteatise esitamist. Samuti on menetlusosaliste vahel vaidluse all

23.10.2019 täitekorralduse õiguspärasus.

33. Alljärgnevalt analüüsib kohus esmalt Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse

õiguspärasust (I), seejärel hindab täitekorralduse õiguspärasust (II) ning viimaks lahendab

kaebuse ja jagab menetluskulud (III).

I

34. Vaidlust ei ole järgmistes asjaoludes: 1) kaebajale kuulub kinnistu (aadressil Xxxxxxxxx,

Keila) 2607/4703 kaasomandist (tl 16); 2) kaebajale kuuluvale pööningukorrusele on

paigaldatud küttekeha (kamin), teostatud seinte ja lae vooderdamine, soojustamine kivivillaga

ning mitmesugused viimistlustööd (OÜ Hamarte Ekspert eksperthinnang; tl 96); 3)

ehitisregistri andmetel on elamu ehitisealune pind 116 m2, hoone kasutamise otstarve

üksikelamu, maapealsete korruste arv on 1 ning eluruumide pind on 97,2 m2 (tl-d 15 ja 74-75);

4) olemasolevas projektis on eluruumid esimesel korrusel ja ilma kütteta pööninguruumid

(ettekirjutuse lk 2); 5) pööningukorrust kasutab kaebaja eluruumidena; 6) ehitustöid teostati

pööningukorrusel 2006. a; 7) Harju Maakohtu 04.06.2012 otsusest nr 2-08-9032 nähtub, et CC

ja BB vahel 19.09.2002 sõlmitud lepingu kohaselt andis CC nõusoleku BB Xxxxxxxxx, Keila

asuva ehitise katusekorruse ümberehitamiseks kooskõlastatud projekti alusel koos õigusega

ehitada II korrusel iseseisvad ruumid (tl 21).

35. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele (HMS § 54).

36. Vaidlusaluse ettekirjutuse õiguslike alustena on märgitud EhS § 130 lg 2 ja

korrakaitseseadus (KorS) § 23 lg 4. Vastavalt EhS § 130 lg-le 2 teostab kohaliku omavalitsuse

üksus riiklikku järelevalvet, täites selleks järgmisi ülesandeid: 1) ehitise, sealhulgas kaldaga

püsivalt ühendatud või kaldaga funktsionaalselt seotud ehitise ehitamise või ehitusprojekti

detailplaneeringule, kohaliku omavalitsuse eriplaneeringule, projekteerimistingimustele või

muudele ehitise asukohast tulenevatele nõuetele vastavuse kontrollimine; 2) ehitise või

ehitamise nõuetele vastavuse kontrollimine, sealhulgas ehitise kasutamiseelse ohutuse

kontrollimine; 3) ehitamise teatise või ehitusloa olemasolu ja sellele kantud andmete

tegelikkusele vastavuse kontrollimine; 4) ehitise kasutusteatise või kasutusloa olemasolu ja

sellele kantud andmete tegelikkusele vastavuse kontrollimine; 5) ehitise kasutamise otstarbest

tulenevalt selle korrashoiu ja kasutamise nõuetele vastavuse kontrollimine ja 6) kohaliku tee

kasutamise ja kaitsmise nõuete järgimise kontrollimine. Eelnevast nähtub, et EhS § 130 lg 2

loetleb kuus erinevat riikliku järelevalve ülesannet. Kohus märgib, et kuivõrd käesoleval juhul

ei viidud riiklikku järelevalvet läbi kõigi nimetatud lõikes loetletud ülesannete täitmiseks, siis

oleks korrektne olnud viidata õigusnormile punkti täpsusega. Nimelt oleks vastustaja pidanud

viitama EhS § 130 lg 2 punktidele 2, 3 ja 4, kuivõrd riikliku järelevalve menetluse käigus

kontrolliti ehitamise ja ehitise nõuetele vastavust ning ehitis- ja kasutusteatise olemasolu. See

aga ei mõjuta vaidlustatud ettekirjutust sisuliselt, kuivõrd õiguslik alus ettekirjutuse tegemiseks

oli olemas.

37. Asjaolu, et vastustaja oli pädev andma riikliku järelevalve menetluse raames vaidlusalust

ettekirjutust, kaebaja kahtluse alla seadnud pole. Volitused riikliku järelevalve menetluses on

sätestatud KorS § 23 lg-s 4, mille kohaselt on KorS § 23 lõikes 3 nimetatud kohustuse (taluda

3-19-2047

7(11)

tema suhtes sätestatud riikliku järelevalve meetmeid) täitmise tagamiseks korrakaitseorganil

õigus teha järelevalve subjektile ettekirjutus ning rakendada sunniraha asendustäitmise ja

sunniraha seaduses sätestatud alusel ja korras.

38. Vaidlustatud ettekirjutuses on viidatud mh ka EhS § 134 lg-le 2 ja § 135 lg-le 2. Kaebaja

on õigesti märkinud, et nimetatud normid reguleerivad juriidilisele isikule määratavat

rahatrahvi suurust ega kohaldu füüsilise isiku suhtes. Arvestades, et ettekirjutuses läbivalt

käsitletakse füüsilise isiku (kaebaja) ehitustegevust kinnistul aadressiga Xxxxxxxxx, Keila linn,

siis on tegemist ilmse ebatäpsusega (HMS § 59), mis ei mõjuta ettekirjutust sisuliselt.

39. Kaebaja hinnangul ei näinud 2006. a ehitustööde teostamiseks õigusaktid ette kohustust

koostada ehitusprojekti ega taotleda ehitusluba. Lisaks on kaebaja seisukohal, et ka kehtiva EhS

mõistes ei ole tegemist ehitustegevusega ega ehitise laiendamisega.

40. Nagu eelnevalt on kohus märkinud (punkt 34), siis vaidlust ei ole asjaolus, et kaebaja

teostas ehitustöid Xxxxxxxxx hoone pööningukorrusel 2006. a. Riikliku järelevalvemenetluses

on kaebaja abikaasa selgitanud 31.05.2019, et 2006 teostasid kaebaja ja tema abikaasa oma

valdustes olevates ruumides soojustamistöid; tööde käigus soojustati ka pööningukorruse lagi

ja kaeti hiljem värvi ning tapeediga; samal ajal paigaldati ka kergkamin (dtl 117).

41. Vaidlusalune ettekirjutus on tehtud EhS kehtivuse ajal, seega tuli lähtuda EhS sätestatud

regulatsioonist, välja arvatud juhul, kui ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise

seadus (EhSRS) sätestab erandid.

42. Esmalt märgib kohus, et vastavalt EhS § 35 lõikele 3 on ehitusteatise esitamine nõutav EhS

lisas 1 nimetatud ehitiste puhul. EhS lisa 1 kohaselt on ehitusteatise esitamine nõutav elamu

ehitisealuse pinnaga üle 60 m2 ümberehitamisel. Ehitise ümberehitamine ehk rekonstrueerimine

on ehitamine, mille käigus olemasoleva ehitise omadused muutuvad oluliselt. EhS (555 SE)

eelnõu seletuskirjas on toodud, et ümberehitamine on selline ehitamine, mille käigus ehitise

kasutamise otstarve või muud kvalitatiivsed omadused muutuvad oluliselt; uue kvaliteedi

loomine on ümberehitamist ja muud ehitamist, sealhulgas remonti eristav kriteerium

(seletuskiri ehitusseadustiku (555 SE) juurde, lk 10). Kaebuse kohaselt on kaebaja elukohaks

märgitud Xxxxxxxxx, Keila. Seejuures ei ole kaebaja vastu vaielnud faktile, et ta kasutab hoone

aadressil Xxxxxxxxx, Keila pööningukorrust eluruumina. Samas ehitisregistri andmetel ei

paikne pööningukorrusel eluruume, mistõttu on ehitustegevuse käigus muudetud hoone ühe osa

(pööningukorruse) kasutusotstarvet. Järelikult on teostatud ehitustööd sedavõrd ulatuslikud,

mis eeldavad EhS § 35 lg 3 kohaselt ehitusteatise ja ehitusprojekti esitamist ning tegemist ei

ole üksnes remonttöödega. Loodud on uus kvaliteet – ehitatud eluruumid pööningukorrusele.

Seejuures ei oma tähtsust, kas kaebaja on teinud väljaehitus- või juurdeehitustöid. Asjas on

määrav küsimus, kas ehitustööde käigus on loodud uus kvaliteet sellega, et muudetud on

oluliselt ehitise omadusi. Sellele kaebaja vastu vaielnud ei ole, et pööningukorruse

kasutusotstarve on muutunud. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tegemist ehitise

ümberehitamisega.

43. Vaidlustatud ettekirjutuses on õigesti märgitud, et kaebajal on ehitise ümberehitamise

korral kohustus esitada ehitusteatis ja ehitusprojekt.

44. EhS § 35 lg 1 kohaselt tuleb käesolevas paragrahvis sätestatud juhul pädevat asutust

ehitamisest eelnevalt teavitada. Ehitusteatis esitatakse kohaliku omavalitsuse üksusele, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti (EhS § 35 lg 2). Ehitusteatise esitamine on nõutav EhS lisas 1

nimetatud ehitiste puhul (EhS § 35 lg 3). EhS lisa 1 kohaselt on elamu ehitisealuse pinnaga üle

60 m2 ümberehitamisel nõutav ehitusteatis ja ehitusprojekt. Ehitisregistri andmetel on elamu

ehitisealune pind 116 m2. Seega on vastustaja õiguspäraselt kohustanud kaebajat tellima

3-19-2047

8(11)

ehitusprojekt (vaidlusaluse ettekirjutuse punkt 5.1) ning esitama ehitusteatis (vaidlusaluse

ettekirjutuse punkt 5.3).

45. Käesoleval juhul ei tulene EhSRS-st erandeid. Kaebaja poolt viidatud EhSRS § 28 lg 5 ei

ole asjakohane norm. Viidatud sätte kohaselt peab enne 2003. aasta 1. jaanuari ehitatud ja

EhSRS jõustumise ajal kasutatav ehitis vastama ehitise ohutusele esitatavatele nõuetele. Sama

lõike teise lause kohaselt hinnatakse ehitise ohutust ehitise ehitamise ajal kehtivate nõuete

kohaselt. Käesoleval juhul on vaidluse all 2006. a teostatud ümberehitustööd, mitte kogu hoone

ehitustööd.

46. Samuti ei kohaldu kaebaja suhtes EhSRS § 21 lg 1, mille kohaselt kui enne EhSRS

jõustumist oli ehitis vabastatud ehitusloa või kirjaliku nõusoleku kohustusest ning ehitise

ehitamisega on alustatud, siis on lubatud ehitise ehitamise lõpetamine kahe aasta jooksul alates

EhSRS jõustumisest. Kohtule vastustaja poolt esitatud riikliku järelevalvemenetluse

materjalidest nähtub, et Keila Linnavalitsus on 21.12.2006 ettekirjutusega nr 4.1-1.4/2611

kohustanud kaebajat koheselt peatama ehitustegevus Xxxxxxxxx asuva elamu II korruse

väljaehitamisel. Viidatud ettekirjutuses on selgitatud, et ruumide juurdeehituseks pööningule

tuleks toimida alljärgnevalt: 1) taotleda projekteerimistingimused Keila linnavalitsuse

arhitektilt; 2) tellida ehitise ekspertiis ning ehitusprojekt Majandustegevuse registris (MTR)

registreeritud ettevõtjalt ning 3) taotleda ehitusluba Keila Linnavalitsuselt (dtl 124). Seega juba

2006 selgitati kaebajale, et elamu II korruse väljaehitamisel eluruumideks on nõutav

ehitusprojekt ning ehitusluba.

47. Harju Maakohtu 04.06.2012 otsus nr 2-08-9032 ei puuduta küsimust, kas ehitustegevus on

olnud õiguspärane või mitte ega ka asjaolu, kas pööningukorruse kasutamine on ohutu.

Tegemist on tsiviilasjaga, mille esemeks oli Xxxxxxxxx hoone teise kaasomaniku CC

kahjunõue seoses kaebaja omandis oleva hoone II korrusel toimunud ehitustöödega. Kaebaja

on õigesti märkinud, et ehitisregistrisse on kinnistul asuv elamu kantud märkega kasutusel.

Samas on ehitisregistri andmetel hoonel aadressiga Xxxxxxxxx, Keila linn maapealseid

korruseid 1 (üks). Seega ei ole pööningukorruse osas kantud ehitisregistrisse märget kasutusel.

Eelnevast tulenevalt ei saanud ka tsiviilasjas nr 2-08-9032 võtta maakohus seisukohta

küsimuses, kas Xxxxxxxxx Keila linnas asuva hoone teine korrus on välja ehitatud

eluruumideks.

48. Vaidlusaluse ettekirjutuse punktiga 5.2 kohustati kaebajat tellima ekspertiis või

ekspertarvamus pädevalt spetsialistilt, mis kinnitab, et ehitise konstruktsioonid võimaldavad

pööninguruumide ohutut kasutuselevõtmist ja ümberehitamist eluruumideks. Seonduvalt

ehitise ohutusega on märgitud vaidlusaluses ettekirjutuses järgmist: ilma projektita või mitte

projektikohane, ehitusõiguseta ja kehtivaid nõudeid eirates ehitatud ehitis võib olla ohtlik seda

kasutatavatele isikutele, nende varale ja võib olla keskkonnaohtlik; EhS § 11 lõike 4 alusel on

majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määrusega nr 85 kehtestatud eluruumile esitatavad

nõuded, mille kehtestamise eesmärk on inimesele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine;

eluruumis peab inimesel olema võimalik ööpäevaringselt viibida.

49. Vaidlusaluses ettekirjutuses puudub viide õigusnormile, mille alusel on vastustaja

kohustanud kaebajat tellima ekspertiisi. Ka ei selgu nimetatud ettekirjutuse motiividest, miks

on vastustaja pidanud lisaks ehitusprojektile vajalikuks nõuda kaebajalt ekspertiisi esitamist.

EhS § 13 lg 1 kohaselt peab ehitusprojekt olema selline, et selle kohaselt ehitatav ehitis vastaks

nõuetele, sealhulgas arvestaks ehitise sobivust, kasutatavust ja korrashoiu vajadust.

Ehitusprojekti kohaselt peab olema võimalik ehitada, ehitise ja ehitamise nõuetele vastavust

kontrollida ning asjakohasel juhul ka ehitist kasutada ja korras hoida (EhS § 31 lg 2).

Ehitusprojekti koostamisel tuleb arvesse võtta: 1) ehitisele esitatavaid nõudeid, sealhulgas

3-19-2047

9(11)

kasutusotstarbest tulenevaid erinõudeid; 2) asjakohaseid riskianalüüse ja muid ehitise

asukohaga seonduvaid asjaolusid; 3) planeeringut või projekteerimistingimusi nende olemasolu

või olemasolu kohustuse korral; 4) ehitise asukohaga seonduvaid avalik-õiguslikke kitsendusi

ning 5) ehitamisprotsessist lähtuvaid vajadusi (EhS § 14 lg 1). Majandus- ja taristuministri

17.07.2015 määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ § 4 lg 1 kohaselt sisaldab konkreetsest

ehitisest tulenevalt ehitusprojekt üldjuhul järgmisi osi vastavas täpsusastmes: konstruktsioonid

(punkt 3) ja tuleohutus (punkt 6). Eeltoodust lähtuvalt peaks olema ka ehitusprojekti alusel

võimalik kontrollida, kas ehitise konstruktsioonid võimaldavad pööninguruumide ohutut

kasutuselevõtmist ja ümberehitamist eluruumideks. Veelgi enam, EhS § 14 lg 3 p 2 kohaselt

peab enne ehitamise alustamist kontrollima ehitamise aluseks oleva ehitusprojekti nõuetele

vastavust ehitusprojekti koostajast sõltumatu pädev isik, kes teeb ekspertiisi, kui

ehitusjärelevalvet tegeval asutusel on põhjendatud kahtlus ehitusprojekti nõuetele vastavuses,

näiteks kui ehitusprojekti ei ole koostanud kvalifikatsiooninõuetele vastav isik. Kuigi

käesoleval juhul on tuleks ehitusprojekt esitada peale ehitustööde tegemist, siis kohtu hinnangul

jääks järelevalvet läbiviivale asutusele siiski õigus nõuda EhS § 14 lg 3 p 2 eelduste olemasolul

ekspertiisi tegemist. Sellekohaseid põhjendusi, miks ehitusprojektist nimetatud asjaolude

kontrollimiseks ei piisa, vaidlusaluses ettekirjutuses ei sisaldu.

50. Samuti pole vastustaja vaidlusaluses ettekirjutuses põhjendanud, miks on jäetud

tähelepanuta tsiviilasjas nr 2-08-9032 tehtud kohtuekspertiis kaebaja poolt 2006. a

pööningukorrusel teostatud ehitustöödele. Nimelt on Harju Maakohtu 04.06.2012 otsuses nr 2-

08-9032 märgitud järgmist: „Eksperdi arvamusest nähtub, et puidust laetalade kandevõime ja

kandvad elemendid on piisava tugevusega ja läbipaine jääb pööninguosa kasutusele võtmisel

lubatud piiridesse, tingimusel, et laetalad toetuvad korrektselt kohtkindlalt tubade nr 7, 8 vahel

olevale seinale, mis on aga lammutatud ja uude kohta ehitatud. /…/ Kuna uue vaheseina ja

laetalade vahelised toetuspinnad (sõlmed) ei ole uue vaheseina ehitamisel tehtud piisava

hoolega ega vajalikul määral jäigad, siis pööningu kasutusele võtmine tubade nr 7, 8 peal

suurendas mõningal määral laepragusid. Praod olid vaid I korruse tubade nr 7 ja 8 tsoonis, kus

oli toetav vahesein lammutatud ja uuesti ehitatud, ja mis kinnitavad omakorda seda, et laetalade

läbivajumine oli otseselt seotud tubade nr 7 ja 8 vahel olnud vaheseina lammutamisega ning

hilisema mittenõuetekohase kasutamisega/ehitamisega.“ (kohtuotsuse lk 7, viimane lõik).

51. Eeltoodust tulenevalt on tegemist põhjendamispuudustega ja kaalutlusveaga haldusaktiga.

Nimetatud rikkumised võisid mõjutada haldusakti sisuliselt. Seega kuulub Keila Linnavalitsuse

21.06.2019 ettekirjutuse punkt 5.2 tühistamisele.

52. Alljärgnevalt peatub kohus kaebaja väidetel hea halduse tava ja menetlusnõuete

rikkumisest.

53. Kaebaja leiab, et vastustaja on rikkunud hea halduse tava, kuivõrd ei selgitanud, millistel

asjaoludel/alustel oli kaebaja kutsutud selgitusi andma, millistel asjaoludel/alustel oli

vaidlustatud ettekirjutus koostatud; milles seisnes avalik huvi jne. Lisaks kutsus vastustaja

kaebajat vähemalt kolmel korral selgitusi andma. Alates järelevalvemenetluse algatamisest on

Keila Linnavalitsuse järelevalvespetsialist korduvalt ähvardanud nii koostatud kutsetes,

ettekirjutuses kui ka telefonivestlustes kaebajat trahvidega ning sunniraha määramisega.

54. Nähtuvalt kohtule esitatud haldusmenetluse materjalidest on kaebajale selgitatud, millistel

asjaoludel on kaebaja kutsutud selgitusi andma Keila Linnavalitsuse 12.12.2008 kirjas nr 4.1-

1.4/2160-3 (dtl 130); 28.01.2009 kirjas nr 4.1-1.4/2160-6 (dtl 127); 21.12.2006 ettekirjutuses

nr 4.1-1.4/2611 (dtl 124); 20.11.2008 ehitusjärelevalve ettekirjutuses nr 4.1-1.4/2160-1 (dtl

123); kirjas nr 4.1-1.4/2160-7 „Ehitusjärelevalve teostamine“ (dtl 122) ning 28.05.2019 kutses

nr 4.1-1.3/769 (dtl 8). Haldusmenetluses kehtib uurimispõhimõte, mistõttu ei ole asjas tähtsust

3-19-2047

10(11)

omavate asjaolude väljaselgitamisel sätestatud piiranguid, kui mitu korda peab haldusorgan

vajalikuks menetlusosaliselt selgitusi küsida. Kohtule ei nähtu, et haldusorgan oleks rikkunud

selles osa hea halduse põhimõtet. Pigem nähtub haldusmenetluse materjalidest, et kaebaja ei

ole pidanud kinni kokkulepitust lubada haldusorganil läbi viia ette teatatult paikvaatlusi (dtl-d

120, 127 ja 129).

55. 28.05.2019 kutses ja vaidlusaluses ettekirjutuses tehtud hoiatus ei ole käsitletav

ähvardusena. HMS § 17 lg 2 punkti 5 kohaselt on kutse kirjalik ja selles peavad olema märgitud

ilmumata jäämise tagajärjed. Vastavalt asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 7 kohaselt teeb

haldusorgan enne sunnivahendi rakendamist adressaadile kirjaliku hoiatuse /…/. Tõendamata

on kaebaja väide, et telefonivestlustes on vastustaja kaebajat ähvardanud.

56. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole olnud haldusmenetluses erapooletu, kuivõrd 16.12.2019

menetlusdokumendi on allkirjastanud linnapea E. Fels, kes kuulub samasse korteriühistusse

CC.

57. Kaebaja viidatud 16.12.2019 menetlusdokument on vastustaja vastus kaebusele, mistõttu

ei ole tegemist haldusmenetluses vormistatud dokumendiga ning seetõttu on asjakohatu kaebaja

väide vastustaja erapoolikusest haldusmenetluses. Samuti on asjasse puutumatu kaebaja väide

seoses Keila Linnavalitsusele kaebaja esitatud kaebusega kaasomanike CC ja DD tegevusele

ning selle menetlemine, kuivõrd see ei ole käesoleva haldusasja ese. HMS § 10, mis reguleerib

taandamist haldusmenetluses, ei rakendata mh kohaliku omavalitsuse valitsuse liikmete suhtes.

Linnavalitsusse kuuluvad linnapea ja linnavalitsuse liikmed (Keila Linnavolikogu 19.06.2007

määrus nr 22 „Keila linna põhimäärus“ § 34 lg 2).

58. Kaebaja leiab, et kutse esitamisega kaebajale 29.05.2019 telefoni teel on rikutud HMS §

54 lg-t 2.

59. Kaebaja on ilmselt silmas pidanud HMS § 17 lg-t 2, mis sätestab nõuded kutsele. Kaebaja

on kohtule esitanud 28.05.2019 kutse (dtl 8), mis vastab HMS § 17 lg-le 2.

60. Kaebaja leiab, et tema 03.09.2019 vaiet ei menetletud kooskõlas HMS §-dega 83-86.

61. Kohus on oma 11.11.2019 määruses märkinud, et asja materjalist nähtub, et 03.09.2019

avalduses on kaebaja palunud tühistada Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutus nr 4.1-

1.3/887; tegemist on selge tahteavaldusega tühistada haldusakt, tahteavaldus on esitatud

pädevale haldusorganile ning seetõttu on tegemist vaidega (põhjenduste punkt 13). Kohus lisas,

et Keila linn ei ole vaiet läbivaatamatult tagastanud, vaid on sisuliselt vastanud sellele

04.09.2019; kuigi Keila linna 04.09.2019 vastus ei ole vormistatud vaideotsusele kehtestatud

nõuetele, sh selles puudub vaidlustamisviide, vastab see siiski oma sisult vaideotsusele

(põhjenduste punkt 15). Kohus jääb eeltoodud seisukohtade juurde ning nõustub kaebajaga, et

Keila Linnavalitsuse 04.09.2019 vaideotsus ei vasta HMS §-s 86 sätestatud nõuetele. Samas on

kohus eelnevalt asunud seisukohale, et 21.06.2019 ettekirjutus on õigusvastane üksnes punkti

5.2 osas (vt käesoleva otsuse põhjenduste punkt 51), mistõttu menetluslikud minetused ei

saanud mõjutada vaideotsust ka muus osas, kui vaidlusaluse ettekirjutuse punkt 5.2. Eeltoodust

lähtuvalt kuulub tühistamisele 04.09.2019 vaideotsus osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja

vaie 21.06.2019 ettekirjutuse punkti 5.2 peale.

II

62. Kaebaja on vaidlustanud ka Keila Linnavalitsuse 23.10.2019 täitekorralduse nr 4.1-

1.3/887-2 ning palunud see tühistada.

3-19-2047

11(11)

63. Kohus on 04.11.2019 määruses selgitanud, et täitekorraldus on menetlustoiming, mille

tühistamist taotleda ei saa ning sellest lähtuvalt tõlgendab kohus kaebust viisil, et kaebaja

soovib 21.06.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 tühistamist ning 23.10.2019 täitekorralduse

õigusvastasuse tuvastamist ja edaspidi täitekorralduste andmise keelamist. Kohus lisas, et juhul

kui kaebaja sellise tõlgendusega ei nõustu, siis tuleb kaebajal sellest kohut viivitamatult

teavitada. Kaebaja ei ole kohtule avaldanud, et ta kohtu poolse tõlgendusega ei nõustu. Kuigi

kaebaja on 31.03.2020 menetlusdokumendis taotlenud mh 23.10.2019 täitekorralduse

tühistamist (dtl 184), järeldab kohus, et tegemist on ilmselt ekslikult formuleeritud taotlusega,

kuivõrd sisulisi põhjendusi või vastuväiteid kohtu poolsele tõlgendusele kaebaja esitanud ei ole.

64. Arvestades, et kohus on eelnevalt tuvastanud 21.06.2019 ettekirjutuse punkti 5.2

õigusvastasuse ning ettekirjutuse nimetatud osas tühistanud, on ka 23.10.2019 täitekorraldus

selles osas õigusvastane, kuivõrd puudus õiguslik alus sunnivahendi rakendamiseks

ettekirjutuse punkti 5.2 täitmata jätmise eest (asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg 1).

Seega tuvastab kohus, et 23.10.2019 täitekorraldus nr 4.1-1.3/887-2 on õigusvastane osas,

millega nõutakse XXlt sisse sunniraha 500 eurot 23.10.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 punkti

5.2 täitmata jätmise eest. Samuti kuulub rahuldamisele keelamisnõue – keelata edaspidi

täitekorralduste andmine Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 punkti

5.2 osas.

III

65. Eeltoodust lähtuvalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus tühistab Keila Linnavalitsuse

21.06.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 punkti 5.2 ja 04.09.2019 vaideotsuse vastavas osas.

Kohus tuvastab Keila Linnavalitsuse 23.10.2019 täitekorralduse nr 4.1-1.3/887-2 punkti 1

õigusvastasuse osas, millega nõutakse XXlt sisse sunniraha 500 (viissada) eurot 23.10.2019

ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 punkti 5.2 täitmata jätmise eest ning keelab edaspidi

täitekorralduste andmise Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 punkti

5.2 osas.

66. HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalset kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude

väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid.

Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine,

samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast

istungi lõppu. Menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud on väljamõistetavad, kui

menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus (HKMS § 109 lg 11 ja § 103 lg 1 p 1).

Kulude kandmise kohustuse tekkimist tõendab vastav arve. Käesoleval juhul on kaebaja

palunud mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. Kaebaja ei ole kohtule esitanud

menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu jäävad kaebaja võimalikud

esindajakulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kaebuselt on tasutud riigilõivu 30 eurot.

Arvestades, et käesoleval juhul kuulus kaebus rahuldamisele hinnanguliselt 1/3 osas

(vaidlusaluses ettekirjutuses oli kolm nõuet, millest ühe kohus tühistas ning sellele järgnenud

vaideotsuse ja täitekorralduse vastavas osas), siis mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks

välja menetluskulu 10 eurot (30 : 3).

/allkirjastatud digitaalselt/

Anu Maria Brenner