2-17-14568/43 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Otsuse teatavaks tegemise aeg

30. aprill 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-14568

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu täiteasjas nr 025/2017/390

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 5. veebruari 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1607,67 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja)

XX

(isikukood

XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Enno Heringson

Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 5. veebruari 2020. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-

1714568 muutmata, muutes osaliselt otsuse õiguslikku põhjendust.

2. Jätta YY apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud YY kanda.

4. Välja mõista YY-lt XX kasuks apellatsiooniastme menetluskulud 795,60 eurot.

Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

5. Jätta YY 6. märtsi 2020. a ja 21. aprilli 2020. a taotlused dokumentaalsete tõendite

(kohtutäituri e-kiri koos võla suuruse arvestusega) vastuvõtmiseks rahuldamata.

6. Jätta XX 31. märtsi 2020. a taotlus dokumentaalse tõendi (kohtutäituri

19. märtsi 2020. a otsus) vastuvõtmiseks tähelepanuta.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

2 (8)

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 2. oktoobril 2017 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi, milles palus

täiteasjas nr 025/2017/390 tunnistada sundtäitmise lubamatuks. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt omandas hageja vennatütar CC 14. novembril 2005 hagejalt laenatud

688 500 krooni eest XXX (registriosa nr XXXXXXX) asuva kinnistu. Hageja ja CC leppisid

kokku, et viimane annab hagejale laenu tagastamise asemel üle kinnistu. Hageja nõustus

kõnealuse kinnistu vormistamisega kostja nimele. 3. oktoobril 2007 leppisid pooled kokku

(kokkulepe), et juhul, kui kostja tulevikus kinnistu võõrandab, kohustub ta tasuma hagejale 50

% kinnistu võõrandamisaegsest turuhinnast lepingus kokkulepitud tähtajal. Kokkuleppe

kohaselt eeldatakse, et kinnistu võõrandamisaegne turuhind võrdub võõrandamistehingus

märgitud tehinguväärtusega. Kokkuleppe tõestas vandeadvokaat Piret Blankin. 10. oktoobril

2007 kinkis CC kinnistu kostjale. Kinnistule plaanisid pooled rajada ühise kodu.

2013. a juunis lõppesid pooltevahelised suhted ning hageja esitas Harju Maakohtule hagi kostja

vastu kinnistu omandiõiguse saamiseks ja alternatiivselt hüvitise saamiseks (tsiviilasi nr 2-

1461211). Hagi jäi rahuldamata ja maakohtu 16. juuni 2016. a määrusega mõisteti hagejalt

kostja kasuks välja menetluskulude hüvitis 1682 eurot ja sellelt seadusjärgne viivis.

Menetluskulude hüvitise täitmiseks algatati täitemenetlus täiteasjas nr 025/2017/390, mille

käigus kostja nõue täideti osaliselt 119,65 euro ulatuses.

Kostja kinkis 9. märtsil 2017 kinnistu QQ-le. Seega täitus kokkuleppe tingimus – kostja

võõrandas kinnistu. Kuigi kostja sai kinnistu hiljem enda omandisse tagasi, ei oma see enam

tähtust. Poolte kokkulepitud tingimus oli saabunud ja kokkuleppest tulenev tasunõue muutus

sissenõutavaks. Hageja esitas 28. septembril 2017 kostjale nõude kokkuleppe täitmiseks.

Nõudes märkis hageja, et tal on nõue kostja vastu summas 25 358,16 eurot, s.o pool

kinkelepingus märgitud tehingu väärtusest. Koos nõudekirjaga esitas hageja kostja e-posti

aadressile tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas enda nõude kostja nõudega 1607,67 euro

ulatuses. Eelnevat arvestades ei ole hagejal kostja ees võlga ja täiteasjas nr 025/2017/390 on

sundtäitmine lubamatu.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt on täitemenetlus hageja suhtes põhjendatud ja toimub

õiguspäraselt. Praeguses asja tuleb menetlus lõpetada, sest tsiviilasjas nr 2-14-61211 jättis

kohus hageja alternatiivse nõude kostja vastu hüvitise saamiseks rahuldamata.

Hagejal ei ole kostja vastu nõuet, mida tasaarvestada. Kokkuleppe tingimused on seotud 10.

oktoobri 2007. a kinkelepinguga. Kuivõrd kinnistu kinkeleping peab olema asjaõigusseaduse

(AÕS) kohaselt notariaalselt tõestatud, peavad kõik kinkelepingu lisatingimused ja

kokkulepped olema samuti selles vormis. Kokkulepe ei ole notariaalselt tõestatud, mistõttu on

see seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu tühine. Hageja leidis ekslikult, et

kokkulepe on tõestatud. Kokkuleppe sõlmimisel vandeadvokaat ainult kinnitas dokumendis

pooltes allkirjade õigsust. Kuna tegemist oli ainult kinnitamisega, siis kokkuleppe sõlmimisel

kostjale kokkuleppe sisu täiendavalt ei selgitatud.

3 (8)

Ringkonnakohus ei hinnanud tsiviilasjas nr 2-14-61211 kokkuleppe sisu ega selle kehtivust

nagu väidab hageja. Ringkonnakohus on otsuse p-s 16 väljendanud üksnes seisukohta, et

kokkulepe ei olnud tõendina tsiviilasja lahendamisel asjakohane.

Kostja sõlmis QQ-ga kinkelepingu vältimaks olukorda, kus kohtutäiturite ebaseadusliku

tegevuse tagajärjel toimuks kinnistu sundmüük. Seega ei ole kinnistu müüki toimunud.

Kinnisasi on kostja omandis tagasi. Pool kinnistu võõrandamisaegsest turuhinnast ei ole 25

358,16 eurot.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus rahuldas 5. veebruari 2020. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja tunnistas

täiteasjas nr 025/2017/390 sundtäitmise lubamatuks. Maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2166,20 eurot koos

seadusjärgse viivisega. Samuti tühistas maakohus 3. oktoobri 2017. a määrusega kohaldatud

hagi tagamise, millega oli sundtäitmine kuni praeguses asjas tehtava lahendi jõustumiseni

peatatud.

Hageja tugineb täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 kohaselt sellele, et kostja

sundtäitmiseks esitatud nõue 1607,67 eurot on tasaarvestatud kattuvas ulatuses hageja

kokkuleppest tuleneva 25 358,16 euro suuruse nõudega kostja vastu. Maakohus leidis, et hageja

tasaarvestus on kehtiv.

Kokkuleppe p 1 sätestab, et juhul kui kostja tulevikus võõrandab kinnistu, kohustub ta tasuma

hagejale 50 % kinnistu võõrandamisaegsest turuhinnast. Pooled vaidlevad selle üle, kas

kokkuleppe on kehtiv, kas selles kokkulepitud tingimus on realiseerunud ja kas hageja on kostja

nõude kehtivalt tasaarvestanud. Maakohus leidis võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-tele 4 ja 5

tuginedes, et kokkulepe vastab edasilükkava tingimusega kirjaliku võlatunnistuse tunnustele

VÕS § 30 lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 1 mõttes. Selliselt on poolte

kokkulepet käsitlenud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 9. novembri 2015. a kohtuotsuses

tsiviilasjas nr 2-14-61211.

Maakohus ei nõusutnud kostja väitega, et kokkuleppe on kinkelepingu eelleping või

lisatingimus, mis on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Kinkelepingu ja võlatunnistuse

pooled ei kattu, nende sisu on täiest erinev ja suunatud erinevate õigusjärelmite kaasatoomisele.

Kostja selgituste järgi oli kokkuleppe sõlmimise mõte selles, et kostja ei võõrandaks kinnistut

edasi. Kinkelepingust ega kokkuleppest ei nähtu, et poolte tahe oleks olnud suunatud sellele, et

kostja jääb kinnistu omanikuks ja seda edasi ei võõranda. Ei ole usutav, et poolte suhte

purunemisel oleks olnud hageja soov justkui rikastada kostjat kinnistu võrra. Kokkuleppe p-s 1

nimetatud kohustus ei ole „trahv“ kinnistu võõrandamise puhuks.

Maakohus leidis kohtupraktikale ja õiguskirjandusele viidates, et kokkulepe on olemuselt

konstitutiivne (abstraktne) võlatunnistus alljärgnevatel põhjustel:

•

Kokkulepe kui võlatunnistus loob uue, kinnitatavast alustehingust sõltumatu kohustuse,

luues võlausaldajale iseseisva nõudealuse, mis ei sõltu algsest nõudealusest. Nimelt on

pooled kokkuleppe sõlmimisel võtnud arvesse, et hageja on teinud olulisi

investeeringuid vaidlusalusesse kinnistusse (kokkuleppe p a). Sellest tulenevalt on

pooled kokku leppinud, et kinnistu võõrandamisel peab kostja tasuma hagejale summa,

mille suuruseks on 50 % kinnistu võõrandamisaegsest turuhinnast. Kui pooled oleksid

soovinud sõlmida deklaratiivse võlatunnistuse, oleks olnud loogiline siduda maksmisele

kuuluv summa tehtud investeeringute suurusega või leppida kokku mingi konkreetne

summa. Praegusel juhul ei sõltu investeeringute hüvitamine investeeringute

maksumusest.

•

Poolte tahe on suunatud sellele, et aluskohustusest isoleeritud kohustuse kaudu

tugevdada algset kohustust ja lihtsustada võlausaldaja jaoks nõude maksmapanekut.

Esiteks on pooled selge kokkuleppega asendanud algse (mahukat tõendamist kaasa

toova) kohustuse väga selge ühekordse rahalise kohustusega, mis kokkuleppest

4 (8)

nähtuvalt algsete kulude tõendamist ei eelda. Teiseks lihtsustab kokkuleppe sõlmimine

nõude maksmapanekut, sest sissenõutavaks muutumise aeg on seotud kinnistu

võõrandamisega. Kostjal oli võimalus valida ka tasuline võõrandamine kohustuse

täitmiseks.

Kokkuleppe p-s 1 kokkulepitud tingimus oli saabunud ja hageja nõue kostja vastu

sissenõutavaks muutunud. Tasaarvestuse eeldused VÕS § 197 lg 1 järgi on täidetud. Kostja

kinkis 9. märtsil 2017 kinnistu QQ-le. Kinkimise ajend või asjaolu, et kinnistu on käesoleval

ajal tagasi kostja omandis, ei oma sõlmitud kokkuleppe kontekstis tähtust. Kokkuleppest on

ilmne, et võõrandamise all ei peeta silmas üksnes tasulist tehingut, vaid mistahes liiki

võõrandamist. Kinkelepinguga on tõendatud, et tehinguväärtus oli 50 716,32 eurot. Seega

kuulub hagejale tasumisele pool kinnistu turuväärtusest, s.o 25 358,16 eurot. Kuivõrd tegemist

oli tasuta võõrandamisega, muutus kohustus sissenõutavaks hiljemalt 30 päeva jooksul

võõrandamistehingu tegemisest, s.o 10. aprillil 2017.

Kostja sai tasaarvestusavalduse kätte hiljemalt hagiavaldusega. Hagejal on kokkuleppest

tulenev 25 358,16 euro suurune nõue kostja vastu. Kostjal on sundtäitmisel hageja vastu nõue

summas 1682 eurot, millest 119,65 euro ulatuses on nõue rahuldatud täitemenetluse raames.

16. juuni 2016. a määrus jõustus 7. detsembril 2016, tuleb seadusjärgset viivist arvestada alates

8. detsembrist 2016 kuni 9. aprillini 2017. Seega on kostja nõue hageja vastu 1607,67 eurot

(1562,35 + 45,32). Täiteasjas nr 025/2017/390 tuleb sundtäitmine tunnistada lubamatuks.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Koos

apellatsioonkaebuse täiendusega esitas kostja uue tõendi (kohtutäituri võla suuruse arvestus).

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on praegune vaidlus tsiviilasjas nr 2-14-61211

lahendatud. Hagi oleks tulnud jätta läbivaatamata.

Kostja vaidlustab maakohtu seisukohti, et kokkulepe ei ole kinkelepingu eelleping, tegemist on

abstraktse võlatunnistusega ja edasilükkava tingimusega tehinguga (vaidlustatud otsuse p-d 22,

25 ja 27). Maakohtu seisukoht on selles osas vastuoluline.

Kokkulepe on kinkelepingu eelleping ja peab olema notariaalselt tõestatud. Kokkulepe ei saa

samaaegselt olla võlatunnistus ning edasilükkava tingimusega leping. Isegi kui lugeda

edasilükkava tingimusega lepingut võlatunnistuseks, laieneb sellele samuti notariaalse

tõestamise vorminõue. Maakohus oleks pidanud hindama, kas tegemist on tehinguga, millele

kohalduvad AÕS § 119 lg-s 1 sätestatud vorminõuded. Kokkulepe ei ole mitte eraldiseisev

eelleping VÕS § 33 lg 2 mõttes, vaid see on osa kinkelepingust. Isegi kui tegemist on

võlatunnistusega, laienevad sellele seadusest tulenevad vorminõuded.

Kokkulepe on osa kinkelepingust, millega soodustati kolmandat isikut VÕS § 80 lg 1 mõttes.

Antud juhul kinkis CC kostjale kinnistu ning kostjale pandi kohustus kolmanda isiku kasuks

kinnistu edasivõõrandamise korral maksta kolmandale isikule hüvitis. Seetõttu ei oma CC

majanduslik huvi kolmanda isiku kasuks seatud kohustuse vastu tähendust.

Kinnistu on kostja omandis tagasi, mistõttu ei ole kokkuleppe tingimus saabunud. Kinnistu

kingiti vahepeal kolmandale isikule ja kostja sellest midagi ei saanud. Hageja

tasaarvestusavalduse ja hagi esitamise ajal oli kostja kinnistu omanik. Kokkuleppe p 1 on selgelt

suunatud olukorrale, kus kinnistu püsivalt võõrandatakse vastusoorituse eest. Seda kinnitab

asjaolu, et kokkulepe ei näinud ette kostja kohustust kinnistu võõrandada. Samuti asjaolu, et

kokkuleppe p-s 2 on peetud silmas tasulist võõrandamist ja võõrandamishinna laekumist kostja

arveldusarvele.

Maakohus on andnud kokkuleppele sisu, mis ei ole aktsepteeritav ühelegi õiglaselt mõtlevale

inimesele, see on objektiivselt ebaõiglane ning heade kommetega vastuolus. Kostjal ei ole

võimalik hageja tasaarvestusest ülejäänud nõuet täita, sest ta ei ole kinnistut müünud. Kinnistu

5 (8)

müümisel realiseerub veelkord kokkuleppe p 1 ja ta peab uuesti tasuma 50 % kinnistu

turuväärtusest.

Maakohus rikkus TsMS § 392 lg 1 p-s 1 ja p-s 3 sätestatud selgitamiskohustust. Maakohus täitis

seda istungil vaid näiliselt, selgitades kostjale, et kokkulepet saab käsitleda võlatunnistusena,

kuid samas läks koheselt üle põhiistungile ja otsuse tegemisele ilma, et oleks andnud kostjale

võimaluse esitada seisukoht uue õigusliku kvalifikatsiooni kohta. Sisuliselt võttis maakohus

kostjalt võimaluse kohtu selgitusega arvestada. Kostja esitas sellele istungil TsMS § 333 lg 1

järgi vastuväite.

Kohtutäituri arvestuse kohaselt on hageja kohustuse suurus kostja ees 1963,98 eurot, mitte

1607,67 eurot nagu leidis ekslikult maakohus. Seega ei ole kostja nõue tasaarvestuse tulemusel

täies ulatuses lõppenud ning sundtäitmist ei saa ka sel põhjusel tunnistada täies ulatuses

lubamatuks.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebusega esitatud tõendi palub hageja jätta vastu võtmata. Juhul kui

ringkonnakohus võtab tõendi vastu, tuleb vastu võtta ka hageja uus tõend ja anda tähtaeg

apellatsioonkaebuse täiendusele seisukoha esitamiseks.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹

alusel muutmata, muutes osaliselt otsuse õiguslikku põhjendust. Apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata.

7. Esmalt käsitleb kolleegium apellatsioonkaebuse väidet, et praegune hagi oleks tulnud

TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel jätta läbivaatamata, sest sama vaidlus on samade poolte vahel juba

lahendatud.

Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti asja menetlenud ning hagi läbivaatamata jätmise

eeldusi ei esine. Tsiviilasjas nr 2-14-61211 esitas hageja hagi kostja vastu nõusoleku andmise

kohustuse tuvastamiseks ja alternatiivselt hüvitise saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 9.

novembri 2015. a otsus on jõustunud (I kd, tl-d 17-20). Nimetatud asjas esitas hageja hagi kostja

vastu nõudes kinnistu kui seltsingusse tehtud panuse või selle väärtuse tagastamist.

Vaidlusalune 3. oktoobri 2007. a kokkulepe oli hageja poolt esitatud dokumentaalse tõendina

oma väidete tõendamiseks, kuid tema rahaline nõue ei tulenenud kokkuleppest (vt

ringkonnakohtu otsuse p 16). Seega ei ole olemas jõustunud kohtuotsust, mis on tehtud

vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel, mis välistab samas asjas uue

kohtusse pöördumise.

8. Järgnevalt hindab kolleegium apellatsioonkaebuse väidet, et maakohus rikkus TsMS §

392 lg 1 p-st 1 ja p-st 3 tulenevat selgitamiskohustust. Kolleegium kostja väitega ei nõustu.

Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine

(kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka

TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-41-15, p 18 ja selles viidatud kohtupraktika). Maakohus on andnud asjaoludele

õigusliku hinnangu ja kohtuistungil juhtinud poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule

kvalifikatsioonile ning võimaldanud neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lgd

1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4).

Hagiavalduses on hageja tuginenud sellele, et hagejal on kostja vastu rahaline nõue, mis tuleneb

kokkuleppest, mille täitmise tingimus on saabunud. Pooled vaidlesid kokkuleppe õigusliku

kvalifikatsiooni üle, maakohus on kohtuistungil hageja nõude kvalifitseerimise kohta seisukoha

võtnud ja selgitanud pooltele sellest tulenevat tõendamiskoormist (vt maakohtu 29. jaanuari

2020. a istungi protokoll, II kd, tl-d 11-14 pöördel). Pärast maakohtu nõude kvalifitseerimist oli

6 (8)

kostjal võimalus avaldada selle kohta arvamust. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt ei

soovinud hageja esitada vastuhagi võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu (vt

Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Maakohus jagas

tõendamiskoormise selliselt, et aluskohustuse olemasolu – investeeringute tegemine – peab

tõendama hageja, sest kostja ei saa negatiivseid asjaolusid tõendada. Ka kostja

apellatsioonkaebusest nähtub, et ta ei soovi esitada vastuhagi, uusi väited ega tõendeid, vaid

leiab, et täiendava aja jooksul oleks ta saanud esitada õiguslikud põhjendused, et kohus tegeleb

valede materiaalõiguslike küsimustega, jättes tähelepanuta asja lahendamisel tegelikult olulised

normid (vt apellatsioonkaebuse p 2.7). Seega ei oleks kostja ka täiendava tähtaja jooksul

esitanud vastuhagi ega tõendeid kohustuse puudumise kohta.

9. Kostja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on piisava

põhjalikkusega käsitlenud kostja väiteid, miks ei saa kokkulepet käsitleda kinnistu kinkelepingu

eellepinguna, mistõttu ei pea see olema notariaalselt tõestatud (vt maakohtu otsuse p 22).

Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata

(TsMS § 654 lg 6).

Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et sõltumata sellest, kas tegemist on eellepingu,

võlatunnistuse või edasilükkava tingimusega tehinguga, kohalduvad sellele ikkagi AÕS § 119

lg-st 1 ja TsÜS §-st 83 tulenev vorminõue. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu.

Nõustuda ei saa kostja õigusliku käsitlusega, et kokkuleppe näol on tegemist kinkelepingu

osaga, mis peab olema notariaalselt tõestatud. Hageja ei ole kinkelepingu pooleks (I kd, tl-d

1315). VÕS § 265 lg 1 järgi võib kinkelepingus kingisaajale ette näha koormisi või kohustusi.

Kinkelepingust tulenev kohustus võib olla kokku lepitud nii kinkija, kingisaaja kui ka kolmanda

isiku soodustamiseks. Kinkelepingu järgi võib kohustusi panna kinkija. Praegusel juhul ei ole

kinkija kostjale kohustusi pannud. Aga isegi juhul, kui nõustuda kostja väitega, et kokkulepe

on kinkelepingu osa, siis ei ole see TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Kui kinkelubadus sisaldab endas

kohustust ja selline kohustust sisaldav kokkulepe ei ole notariaalselt tõestatud, muutub selline

kokkulepe kehtivaks, kui kohustuse täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud on ka

vastav kanne kinnistusraamatusse (AÕS § 119 lg 2). Praegusel juhul ei ole vaidluse all, et

kohustuse täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse (I

kd, tl-d 7, 13-15).

10. Maakohus kvalifitseeris kokkuleppe konstitutiivseks võlatunnistuseks VÕS § 30 mõttes.

Kolleegium maakohtu sellise õigusliku käsitlusega ei nõustu ja muudab selles osas maakohtu

otsuse õiguslikku põhjendust. See aga ei muuda maakohtu otsuse lõppjäreldust ebaõigeks.

10.1. Maakohus leidis, et kokkulepe on konstitutiivne (abstraktne) võlatunnistus, kuna

sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu ja iseseisev nõudealus. Maakohus

on seda lepingut tõlgendades ka eraldi põhjendanud (vt maakohtu otsuse p-d 24 ja 25).

Kolleegium leiab, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse

olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist.

Sellele viitab kokkuleppe preambula, kus on viidatud aluskohustusele („XX on teinud olulisi

investeeringuid kinnistusse /---/“, kokkuleppe p a). Kokkuleppe p-s 1 sätestatud raha maksmise

kohustus (50 % kinnistu võõrandamisaegsest turuhinnast) pidi kostjal tekkima üksnes kinnistu

võõrandamise puhul, s.t tegemist oli edasilükkava tingimusega sõlmitud kokkuleppega. See

viitab, et ka kausaalsuhet muudeti selliselt, et tunnustatud võla saab maksma panna üksnes

kinnistu võõrandamise korral. Seega soovisid pooled välistada kausaalsuhtest tuleneva nõude

maksmapaneku enne kinnistu võõrandamist, mistõttu ei ole tegemist iseseisvast kohustusest

tuleneva konstitutiivse võlatunnistusega (vt eespool viidatud Riigikohtu 6. veebruari 2012. a

otsust, p 26).

10.2. Kokkulepe

deklaratiivse

võlatunnistusena

on

kehtiv.

Deklaratiivsele

võlatunnistusele ei näe seadus ette vorminõuet (VÕS § 11 lg 1). Deklaratiivse

võlatunnistusega võetud kohustusele tuleb kohaldada seadusega alussuhtele ette nähtud

7 (8)

vorminõuet. Kuna vaidlusaluse võlatunnistusega ei tunnistata kinnistu üleandmise

kohustust (tunnistatakse rahalist kohustust), ei pea see olema vormistatud notariaalselt

tõestatud vormis.

10.3. Praegusel juhul ei ole esitatud menetluse kestel mitte ühtegi asjaolu, millest

tulenevalt võiks järeldada, et enne kokkuleppe sõlmimist olid hageja ja kostja vahel

olemas võlasuhted. Samas oli hagejal laenulepingust tulenev võlasuhe CC-ga, kellele

hageja andis kinnistu ostmiseks laenu 688 500 krooni (I kd, tl 12). Hageja on esitanud

väite, et hageja ja CC leppisid kokku, et laenukohustusest vabanemiseks annab CC üle

kinnistu ning hagejaga kokkuleppel anti kinnisasi üle kostjale. Eeltoodud asjaolu on ka

kajastatud kokkuleppe preambulas („GG soovib saada Kinnistu ainuomanikuks,

sõlmides CC-ga vastavasisulise lepingu“, kokkuleppe p b). Eeltoodud asjaoludest

tulenevalt on kostja üle võtnud CC kohustuse hageja ees VÕS § 175 mõttes. VÕS § 175

lg 1 järgi võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku

kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele.

Kokkuleppega võttis kostja laenukohustuse (investeeringud kinnistusse) üle ja andis

deklaratiivse võlatunnistuse. Hageja on hagiavalduses avaldanud, et selliselt vabanes CC

laenukohustuse täitmisest. Menetluse kestel ei ole esitatud mitte ühtegi asjaolu, mis selle väite

ümber lükkaks.

10.4. Deklaratiivse

võlatunnistuse

puhul

tähendab

tõendamiskoormise

ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks tõendada, et tal ei ole

võlatunnistusega tunnistatud võlga. Praeguses asjas on maakohus asjaolu tõendamise

koormise ümber pööranud, kuna tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja

kontrolli all ja kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada (vt Riigikohtu 12.

märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). Maakohus on pooltega küsimust

tõendamiskoormise ümberpöördumisest hageja kahjuks kohtuistungil arutanud (vt

maakohtu 29. jaanuari 2020. a kohtuistungi protokoll; II kd, tl 13 pöördel). Seega oli

pooltel võimalik selle kohta oma arvamust avaldada. Ennekõike peab võimaldama

esitada täiendavaid tõendeid sellel menetlusosalisel, kellele kohtu hinnangul

tõendamiskoormis üle läheb. Hageja ei soovinud täiendavaid tõendeid esitada. Asja

materjalidest nähtub, et hageja oli juba hagi esitamisel lisaks võlatunnistusele esitanud

ka tõendi kohustuse olemasolu kohta, mille kostja kokkuleppe sõlmimisel üle võttis (I

kd, tl 12).

11. Apellatsioonkaebuse väite kohaselt ei ole kohustuse täitmise tingimus saabunud, sest

kinnistu on kostja omandis. Maakohus tuvastas, et kokkuleppe p-s 1 nimetatud tingimus on

realiseerunud ja hagejal on kostja vastu sissenõutavaks muutunud nõue 25 358,16 eurot.

Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on

nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust.

Maakohus on oma otsuses kõiki kostja väiteid piisava põhjalikkusega käsitlenud ja kolleegium

ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata.

Kolleegium märgib, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit oma väite tõendamiseks, et

kokkuleppe sõlmimisel oli poolte tahe kokkuleppe p-s 1 kokku leppida üksnes kinnistu tasulises

võõrandamises (VÕS § 29 lg 5). Kokkulepet tervikuna tõlgendades ja selle sõnastusest kostja

soovitud järeldust teha ei saa, sest kinke puhul on samuti tegemist võõrandamistehinguga.

Pooled on kokku leppinud, et turuhinnaks on tehinguväärtus (mitte kinnistu müügihind) ning

kohustuse täitmine on p-s 2 sõltuvaks tehtud nii raha laekumisest kui ka võõrandamistehingu

tegemisest. Asjaolu, et kokkuleppes pole kinkelepingut eraldi välja toodud, ei tähenda, et

kokkulepe p 1 kinget ei hõlmanud.

Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg

1). Praeguses asjas ei nõua hageja kostjalt rahalise kohustuse täitmist. Seega ei hinda kolleegium

kostja väiteid, et maakohtu poolt kokkuleppele antud tõlgendus on ebaõiglane ning heade

8 (8)

kommetega vastuolus. Samuti ei ole praeguses asjas tegemist olukorraga, kus hageja nõuab

kostjalt kokkuleppe alusel teistkordselt kohustuse täitmist.

12. Apellatsioonkaebuse täienduses on kostja esitanud väite, et hageja poolt tehtud

tasaarvestus on väiksem, kui täiteasjas nr 025/2017/390 täitmisel olev nõue. Selle kohta esitas

kostja ka kohtutäituri võla suuruse arvestuse ja kohtutäituri e-kirja (II kd, tl 39). Kolleegiumi

hinnangul on tegemist uue asjaolu ja tõenditega, mis ei ole apellatsioonimenetluses lubatavad

TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi. Ilmselgelt on hagejal kostja vastu suurem nõue, kui on täitmisel

vaidlusaluses täiteasjas. Samuti on selge hageja tahe, et ta soovib tasaarvestada kogu

sundtäitmisel oleva nõude. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium kostja taotlused uute

dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata ja hageja alternatiivse taotluse uue

dokumentaalse tõendi (kohtutäituri 19. märtsi 2020. a otsus) vastuvõtmiseks tähelepanuta.

13. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

13.1. Kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga määrab kolleegium kindlaks hageja

apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.

Hageja palub ringkonnakohtu menetlusega seotud menetluskuludena (lepingulise esindaja kulu)

mõista kostjalt enda kasuks välja 795,60 eurot. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude

nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja tunnihind 130 eurot (käibemaksuta). Ajakulu

5 tundi ja 6 min oli seotud apellatsioonkaebusele vastuse koostamisega.

Hageja lepingulise esindaja tunnihind 130 eurot (käibemaksuta) on mõistlik. Arvestades asja

keerukust ja mahtu on TsMS § 175 lg 1 järgi hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks,

mille kostja on kohustatud hagejale hüvitama, 795,60 eurot. Kuna hageja ei ole

käibemaksukohustuslane, kes saaks käibemaksu tagasi arvestada, tuleb kostjalt mõista välja

menetluskulu koos käibemaksuga (TsMS § 173 lg 10). Hageja palub kohustada kostjat maksma

menetluskulude maksmisega viivitamise korral viivist (TsMS § 177 lg 4).

Kolleegium märgib, et hageja on maakohtu 9. aprilli 2018. a määruse alusel andnud kostja

võimalike menetluskulude katteks tagatise 1116 eurot (I kd, tl-d 193-195, 201). Kui tagatise

andmise vajadus on ära langenud, saab hageja taotleda selle tagastamist.

14. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler