2-15-13527/201 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler

Otsuse teatavaks tegemise aeg

30. aprill 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-15-13527

Tsiviilasi

OSAÜHINGU BEST IDEA hagi XX ja aktsiaseltsi

Rubla

(pankrotis)

vastu

solidaarselt

võlgnevuse

14 227 164 euro ja viivise saamiseks

OSAÜHINGU BEST IDEA hagi aktsiaseltsi Rubla

(pankrotis) vastu 487 547 euro ja viivise saamiseks

XX ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) tingimuslik

vastuhagi

OSAÜHINGU

BEST

IDEA

vastu

võlatunnistuse tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. detsembri 2018. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OSAÜHINGU BEST IDEA apellatsioonkaebus

XX apellatsioonkaebus

aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

OSAÜHINGU BEST IDEA apellatsioonkaebuse hind XX

nõudes 6 585 001,90 eurot ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis)

nõuetes 6 157 423,08 eurot ja 16 017,87 eurot

XX apellatsioonkaebuse hind 9 686 941,43 eurot

aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) apellatsioonkaebuse hind

10 811 766,95 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja OSAÜHING BEST IDEA (registrikood 10955220),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Paul Varul ja

vandeadvokaat Kedli Anvelt

Kostja I XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Urmas Volens

Kostja II

aktsiaselts

Rubla

(pankrotis,

registrikood

10046724), pankrotihaldur Svetlana Pilden, lepingulised

esindajad vandeadvokaat Helmeri Indela ja Reet Raidur

Asja läbivaatamise kuupäev

21. veebruar 2020, kohtuistung

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-13527 osas,

milles maakohus:

2 (39)

 jättis XX ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) vastu solidaarselt esitatud

OSAÜHINGU BEST IDEA hagi rahuldamata põhinõuet 5 019 995,59 eurot ja

intressi 480 846,12 eurot ületavas osas, mõistis välja viivise enne 10. septembrit

2015 ja edasiulatuva viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 sätestatud määras kuni

põhinõude täitmiseni;

 jättis aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) vastu esitatud OSAÜHINGU BEST IDEA

hagi rahuldamata intressi 2498,63 eurot ületavas osas ja mõistis välja viivise

enne 22. juulit 2014 ja edasiulatuva viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1

sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni;

 jaotas menetluskulud ja määras need kindlaks.

2. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse

õiguslikku põhjendust.

3. Täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega jätta kohtuotsuse täitmise

tagamiseks kehtima Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2016. a määrusega

rakendatud hagi tagamise abinõu.

4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

 rahuldada XX ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) vastu solidaarselt esitatud

OSAÜHINGU BEST IDEA hagi osaliselt ja mõista XX-lt ja aktsiaseltsilt Rubla

(pankrotis) solidaarselt OSAÜHINGU BEST IDEA kasuks välja täiendavalt

põhinõue 3 493 405,41 eurot, intress 5 201 268,88 eurot ja seisuga 30. aprill

2020 viivis 790 076 eurot ning edasiulatuv viivisenõue jätta rahuldamata;

 rahuldada aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) vastu esitatud OSAÜHING BEST

IDEA hagi osaliselt ja mõista aktsiaseltsilt Rubla (pankrotis) OSAÜHINGU

BEST IDEA kasuks välja täiendavalt intress 48 526,37 eurot ja seisuga

30. aprill 2020 viivis 46 217,40 eurot ning edasiulatuv viivisenõue jätta

rahuldamata;

 jaotada kõigi kohtuastmete menetluskulud ja määrata need kindlaks.

5. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

5.1. Rahuldada hagi osaliselt.

5.2. Välja mõista XX-lt ja aktsiaseltsilt Rubla (pankrotis) solidaarselt OSAÜHINGU

BEST IDEA kasuks põhinõue 8 513 401 eurot, intress 5 682 115 eurot ja viivis

790 076 eurot.

5.3. Välja mõista aktsiaseltsilt Rubla (pankrotis) OSAÜHINGU BEST IDEA kasuks

põhinõue 400 000 eurot, intress 51 025 eurot ja viivis 46 217,40 eurot.

5.4. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

5.5. Jätta XX ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) tingimuslikud vastuhagid läbi

vaatamata.

5.6. Rahuldada OSAÜHINGU BEST IDEA, XX ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis)

apellatsioonkaebused osaliselt.

5.7. Jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud XX ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis)

kanda selliselt, et 95 % solidaarselt XX ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) kanda,

3 % aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) kanda ja 2 % võrdsetes osades XX ja

aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) kanda. Hagi tagamisega seotud kulud jätta XX

kanda. Ülejäänud osas jätta XX ja aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) menetluskulud

nende endi kanda.

5.8. Välja mõista XX-lt ja aktsiaseltsilt Rubla (pankrotis) solidaarselt OSAÜHINGU

BEST IDEA kasuks menetluskulud 123 767,90 eurot, XX-lt OSAÜHINGU BEST

3 (39)

IDEA kasuks menetluskulud 2192,82 eurot ja aktsiaseltsilt Rubla (pankrotis)

OSAÜHINGU BEST IDEA kasuks menetluskulud 5211,28 eurot.

5.9. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni.

5.10. Välja mõista aktsiaseltsilt Rubla (pankrotis) riigituludesse hagiavalduselt vähem

tasutud riigilõiv 3400 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates

käesoleva otsuse jõustumisest (makseinfo on lisatud määrusele). Tasumisega

viivitamisel tuleb tasumata summalt maksta viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

5.11. Jätta kohtuotsuse täitmise tagamiseks kehtima Tallinna Ringkonnakohtu

16. novembri 2016. a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu.

5.12. Jätta aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) 4. märtsil 2020 esitatud vastuväide kohtu

tegevusele rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OSAÜHING BEST IDEA (hageja) esitas 11. septembril 2015. a Harju Maakohtule hagi,

milles palus XX-lt (kostja I) ja aktsiaseltsilt Rubla (pankrotis, kostja II) solidaarselt välja mõista

14 227 164 eurot (põhinõue 8 531 305 eurot ja intress 5 695 859 eurot) ning viivise

põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määras alates 10. septembrist 2015

kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Samuti palus hageja kostjalt II välja mõista 487 547 eurot

(põhinõue 400 000 eurot, intress 51 025 eurot ja viivis 36 523 eurot) ning viivise põhinõudelt

VÕS §-s 113 sätestatud määras alates 10. septembrist 2015 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostjad ja OÜ Moonrider (edaspidi Moonrider), First Telecom

Trading OÜ (edaspidi FTT), OÜ JAAMA KINNISVARA (edaspidi Jaama Kinnisvara) ja

OSAÜHING CIRCLE (edaspidi Circle) (kokkuleppe kreeditorid, võlausaldajad) 30. aprillil

2010 kokkuleppe rahaliste kohustuste tunnustamiseks ja täitmiseks (edaspidi kokkulepe).

Kostjad kohustusid kokkuleppe järgi tagama, et kokkuleppes märgitud võlgnikud täidavad

kohaselt selles nimetatud lepingutest ja kokkulepetest tulenevad maksekohustused. Kostjad

pidid vastutama kokkuleppes nimetatud võlausaldajate ees võlgnikega solidaarselt. 10. aprillil

2013 sõlmisid pooled kokkuleppe lisa, milles fikseeriti uus seis ning kajastati kokkuleppe

sõlmimise järel toimunud laekumisi ja antud laene (edaspidi lisakokkulepe). Kokkuleppe ja

lisakokkuleppega on kostjad ühinenud kokkuleppes märgitud kohustustega. Kokkuleppe

eesmärk oli koondada võlausaldajate esindaja ja kostjate vahel kokku lepitud võlasuhted, mis

olid vormistatud teiste, nende kontrollitavate isikute vahel, ühtsesse dokumenti ja fikseerida

selles kostjate solidaarne vastutus kokkuleppes toodud kohustuste eest. 6. juulil 2015 loovutasid

4 (39)

Moonrider, FTT ja Circle oma nõuded hagejale. 9. septembri 2015. a seisuga on kostjate

kokkuleppest tulenev võlgnevus kokku 14 227 164 eurot.

Lisaks tegi FTT 28. juunil 2013 kostjale II suulise tähtajatu laenulepingu alusel ülekande

400 000 eurot. Laenuleping öeldi 14. mail 2014 üles. 6. juulil 2015 loovutas FTT

laenulepingust tuleneva nõude hagejale. 9. septembri 2015. a seisuga on kostja II

laenulepingust tulenev võlgnevus kokku 487 547 eurot. Alternatiivselt palub hageja nõude

rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Nõuet ei ole loovutatud AS-ile Go Group (edaspidi

GoGroup).

Hageja asus edaspidises menetluses seisukohale, et kostjad ühinesid kokkuleppes märgitud

kohustustega tagamise eesmärgil ja andsid ühtlasi kohustuste kohta konstitutiivse või

alternatiivselt deklaratiivse võlatunnistuse.

Tulenevalt kokkuleppest on täitmata järgmised kohustused:

1) Moonrider ja GKG Investeeringute AS-i (edaspidi GKG) 30. novembri 2007

laenulepingust nr 30112007 tulenev kohustus. Nõude suuruseks on 4 185 641 eurot.

Nõue

ei

ole

aegunud,

sest

laenu

tagastamise

tähtaega

pikendati

kuni

31. detsembrini 2010 ning pärast seda muutus leping vastavalt lisakokkuleppele

tähtajatuks (edaspidi aluskohustus 1).

2) FTT andis GKG-le tähtajatute suuliste laenulepingute alusel 15. novembril 2007 laenu

1 000 000 eurot ja 4. juunil 2008 4 000 000 krooni. Esimese laenu tagastas GKG osaliselt

4. aprillil 2008 ja 15. aprillil 2008. Nõude suurus kokku on 624 967 eurot. Kui

laenulepingulist suhet ei ole, on tegemist alusetu rikastumisega (edaspidi aluskohustus

2).

3) FTT ja kostja II sõlmisid 3. veebruaril 2010 laenulepingu, mille alusel andis FTT

4. veebruaril 2010 kostjale II laenu summas 3 000 000 krooni (191 735 eurot). Nõude

suuruseks on 322 586 eurot. Nõuet ei ole loovutatud GoGroupile (edaspidi aluskohustus

3).

4) Circle poolt omandatud Kalev FRN võlakirjade lunastamiskohustus. Nõude suuruseks

on 2 862 592 eurot (edaspidi aluskohustus 4).

5) Moonrider poolt omandatud Kalev FRN võlakirjade lunastamiskohustus. Nõude

suuruseks on 1 288 870 eurot (edaspidi aluskohustus 5).

6) Moonrider poolt omandatud Kalev FRN võlakirjade lunastamiskohustus. Nõude

suuruseks on 677 236 eurot (edaspidi aluskohustus 6).

7) FTT ja Circle poolt omandatud Kalev FRN võlakirjade lunastamiskohustus.

Nõude suuruseks on 440 918 eurot (edaspidi aluskohustus 7).

8) FTT andis kostjale II laenu summas 1 615 000 krooni, mille tagatiseks olid kostjalt II

15. septembril 2009 saadud 515 080 Alta Foods võlakirja. Seoses tagatisvaraga toimus

6. veebruaril 2015 laekumine summas 2171,95 eurot, mille arvelt vähenes arvestatud

intress. Nõude suuruseks on 188 647 eurot (edaspidi aluskohustus 8).

9) Moonrider omandas AS-i Luterma (kustutatud 25. mail 2017, edaspidi Luterma)

aktsiad, mille suhtes kehtis väljaostukohustus. 18. mail 2011 laekus Moonrideri kontole

3 000 000 eurot Debt Adviser osaühingult (kustutatud 15. detsembril 2011). Laekumise

arvelt loeti tasutuks intressid ja ülejäänud osa arvelt vähendati põhikohustuse

suurust. Nõude suuruseks on 2 892 176 eurot (edaspidi aluskohustus 9).

10) 19. septembril 2011 tegi FTT suulise tähtajatu laenulepingu alusel GKG-le ülekande

summas 230 000 eurot. Nõude suuruseks on 339 644 eurot (edaspidi aluskohustus 10).

11) Kostja II ja FTT vahel 31. detsembril 2012 sõlmitud laenulepingu alusel andis FTT

kostjale II laenu summas 1 500 000 eurot, millest kostja II tagastas 4. jaanuaril 2013

500 000 eurot, 8. jaanuaril 2013 250 000 eurot, 14. jaanuaril 2013 250 000 eurot ja

5 (39)

1. veebruaril 2013 200 000 eurot. Nõude suuruseks on 403 887 eurot. Nõuet ei ole

loovutatud GoGroupile (edaspidi aluskohustus 11).

Nõuete sissenõutavaks muutumise osas esitas hageja erinevad alternatiivid juhuks kui

kokkulepe ja lisakokkulepe on kohtu hinnangul käendused. Juhul kui kostjad ühinesid

kohustusega ja andsid võlatunnistuse, siis

lisakokkuleppe sõlmimisega muutusid

aluskohustustest 1 – 11 tulenevad nõuded tähtajatuks ja sissenõutavaks 9. septembril 2015, s.o

kahe kuu möödumisel kostjatele 6. juuli 2015. a nõudekirja kättetoimetamisest.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad ei tunnistanud hagi. Kokkuleppe ja lisakokkuleppe poolteks on YY ja kostjad,

mistõttu on hagi rahuldamine välistatud.

Kokkuleppe sisuks ei olnud kohustustega ühinemine, tegemist on käendusega. Kostjad ei ole

avaldanud tahet asuda põhivõlgnike kõrvale esialgsesse võlasuhtesse. Kostjatel ei olnud ka

isiklikku huvi kohustuse täitmise ja võlausaldaja vastusoorituse vastu. Kostja I leidis, et

kokkuleppele

kohaldub

tarbijakäenduse

regulatsioon,

mida

tuleb

kohaldada

ka

lisakokkuleppele. Tegemist on tühise tarbijakäenduslepinguga, sest puudub vastutuse

maksimumsumma. Kokkulepe ja lisakokkulepe on heade kommete vastased ning tühised

käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Samuti leidsid kostjad, et kokkulepe on

heade kommetega vastuolus ja tühine tagatavate nõuete ebapiisava määratletuse tõttu.

Kostjatel ei ole tekkinud kokkuleppest (käenduslepingust) tulenevat täitmiskohustust. Kostjad

esitasid vastuväited kokkuleppes märgitud laenulepingutele jm nõuetele, samuti väidetavalt

FTT ja kostja II 28. juunil 2013. a suulisele laenulepingule. Kokkuleppes märgitud

laenulepingutest tulenevad nõuded on aegunud, mistõttu taotlesid kostjad kohtult aegumise

kohaldamist. Kostjad ei ole andnud võlatunnistust.

Kostjatel on järgmised vastuväited:

1) Aluskohustuse 1 osas ei võinud Moonrider pärast 1. jaanuari 2009 sõlmida GKG-ga

kokkuleppeid, sest Moonrider oli nõude enne seda loovutanud FTT-le. Laenulepingu

sõlmimine ja raha ülekandmine on tõendamata. Isegi kui selline kohustus tekkis, siis

muutus laenu tagastamise nõue sissenõutavaks 28. veebruaril 2008, leping ei muutunud

tähtajatuks lisakokkuleppe sõlmimisega. Aegumine pole peatunud ega katkenud

18. juuli 2012. a saldokinnitusega (saldokinnitust pole allkirjastanud esindusõigusega

isik, kinnitus ei muuda ega lõpeta õigussuhteid, kinnitusest ei nähtu õigussuhe).

Tegemist ei ole võlatunnistusega. Ka FTT poolt GKG likvideerimismenetluses

12. juunil 2014. a nõudeavalduse esitamine ei peatanud ega katkestanud aegumist.

Intressikokkulepped on tõendamata.

2) Aluskohustuse 2 osas ei ole hageja tõendanud suuliste laenulepingute sõlmimist ega

nende tingimusi. Isegi kui leping on sõlmitud, on GKG laenu tagastanud 2008. a aprillis.

Laenulepingut ei ole üles öeldud ja nõue ei ole sissenõutav, sest 6. juuli 2015. a

nõudeavaldused on adresseeritud kostjatele mitte laenusaajale. Intressikokkulepe on

tõendamata ning intressimäär 12 % aastas ei ole harilik intressimäär. GKG võib olla

FTT arvel alusetult rikastunud ja selline nõue aegus 15. novembril 2010.

3) Aluskohustuste 4–7 osas on kostjate kohustus ebaselge. Hageja on jätnud kostjad

teavitamata põhivõlgniku pankrotist. Aktsiaseltsi Kalev võlakirjad ja Kalev REC

võlakirjad on registrist kustutatud ja seega ei saaks hageja täita vastusoorituskohustust,

s.o anda võlakirjade lunastamisel need üle lunastajale. Hageja ei saa nõuda käendajatelt

kohustuste täitmist, kui käendusega tagatud põhinõuded puuduvad. Kalev FRN

võlakirju ei ole EVK-s registreeritud ja nendest ei saa tekkida lunastamiskohustust.

Võlakirjade intressimäärad on tõendamata. Nõuded on aegunud, sest väidetavate

võlakirjade lunastustähaeg oli 28. august 2010.

6 (39)

4) Aluskohustuse 8 osas ei ole hageja tõendanud laenusuhte tekkimist, olemasolu ega

tingimusi. Kuna FTT sai vastusooritusena raha maksmise eest võlakirju, ei saa rääkida

ka alusetust rikastumisest. Põhikohustuse täitmine oleks ka võimatu. Kostjad ei saa

tagada olematu põhinõude täitmist. Isegi kui tegemist on tähtajatu laenuga, ei ole

laenulepingut üles öeldud ja nõue ei ole sissenõutav. Tähtajalise laenulepingu ja alusetu

rikastumise puhul võib nõue olla aegunud.

5) Aluskohustuse 9 osas vaidlevad kostjad vastu väidetavale väljaostukohustusega

kokkuleppele, et kostjad peavad Luterma aktsiad tagasi ostma. Intressi nõuda ei saa.

Moonrider kandis kõik Luterma aktsiad Debt Adviser osaühingule üle 2. juunil 2011,

seega puudub nõue käendajate vastu. Luterma on äriregistrist kustutatud.

6) Kostjad ei taga aluskohustuse 10 kohustusi. Suulise laenulepingu sõlmimine ja selle

tingimused on tõendamata. Intressikokkulepped puuduvad ja intressimäär 12 % aastas

ei ole harilik intressimäär. Nõue on nii lepingulisel kui ka lepinguvälisel alusel aegunud.

7) Kostja II on aluskohustuse 11 pooleks ja on saanud FTT-lt laenu 1 500 000 eurot.

Hagejal ei saa olla põhinõuet suuremas summas kui 186 330,13 eurot. Kostja I ei taga

seda kohustust. FTT ei ole nõuet hagejale loovutanud, sest FTT loovutas selle nõude

GoGroupile.

Kostja II vastu esitatud nõude osas on laenulepingu sõlmimine ja tingimused tõendamata. Nõuet

ei ole märgitud ka 6. juuli 2015. a nõudekirjas. Isegi kui FTT on kostjale II raha üle kandnud,

ei ole seda tehtud laenulepingu täitmisena. Isegi kui laenuleping on sõlmitud, siis oli tegemist

tähtajalise laenuga. Intressikokkulepe on tõendamata ja 12 % aastas ei ole harilik intressimäär.

FTT ei ole nõuet hagejale loovutanud, sest FTT oli kõik kostja II vastu olemasolevad nõuded

loovutanud GoGroupile.

Kostjad taotlesid alternatiivselt viivise vähendamist. Kostjate arvates on põhjendatud

vähendada viiviseid 2 %-ni põhinõudest aastas. Alternatiivselt on viivisenõue vastuolus hea usu

põhimõttega.

Kostjate vastuhagid

3. Kostjad esitasid 22. juunil 2018 tingimuslikud vastuhagid, paludes need läbi vaadata

üksnes juhul, kui kohtu hinnangul on kostjad andnud konstitutiivse võlatunnistuse. Kostjad

paluvad kohustada hagejat andma tahteavalduse, millega hageja loovutab kõik talle

kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded tasuta kostjatele ja asendada hageja

tahteavaldus kohtuotsusega, või alternatiivselt, keelata hagejal edaspidi tugineda kokkuleppele

ja lisakokkuleppele.

Hageja vastus vastuhagidele

4. Hageja palus jätta vastuhagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Konstitutiivset

võlatunnistust ei saa VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda, kuna alusetut rikastumist ei toimu.

Maakohtu otsus

5. Harju Maakohus tegi 20. juunil 2016. a vaheotsuse, millega tuvastas, et kokkuleppega on

kostjad

selles

märgitud

kohustustega

ühinenud

ning

tegemist

on

konstitutiivse

võlatunnistusega. Samuti tuvastas maakohus hageja nõudeõiguse kokkuleppes märgitud

Moonrideri nõudes GKG vastu (kokkuleppe p 1) ja FTT nõudes GKG vastu (kokkuleppe p 2).

Maakohus ei lahendanud menetluskulude küsimust, kuivõrd tegi vaheotsuse ning menetlus

jätkus.

Menetluse edasine käik

6. Mõlemad kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada

või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja I palus uue otsusega tuvastada,

et kokkulepe oli käendusleping ning hagejal ei ole nõudeõigust kokkuleppe p-s 1 nimetatud

7 (39)

nõude osas. Kostja II palus uue otsusega tuvastada, et kokkulepe oli käendusleping või

alternatiivselt kohustustega nende tagamise eesmärgil ühinemise kokkulepe, milles kostja II ei

ole andnud võlatunnistust, ning et hagejal ei ole nõudeõigust kokkuleppe p-s 1 nimetatud nõude

osas.

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas jõustunud 16. novembri 2016. a määrusega hageja hagi

tagamise taotluse osaliselt ja arestis kostjale I kuuluva Town Centre OÜ (praeguseks

äriregistrist kustutatud) osa ning seadis sellele äriregistris käsutamist keelava keelumärke kuni

asjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.

8. Tallinna

Ringkonnakohus

rahuldas

30. juuni 2017. a

otsusega

kostjate

apellatsioonkaebused ja saatis asja maakohtule tagasi menetluse jätkamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ilmneb kokkuleppe tekstist piisavalt selgelt, et

pooled ei ole soovinud muuta kostjaid VÕS § 178 lg 1 ega ka § 178 lg 3 tähenduses võlgnikeks,

vaid kokkuleppe eesmärk on olnud VÕS § 142 jj järgi võlgnike kohustusi tagada. Maakohus

leidis valesti, et kostjad on andnud kokkuleppega hagejale konstitutiivse võlatunnistuse. Samuti

ei ole kokkuleppel deklaratiivse võlatunnistuse tunnuseid, kuna sellest ei järeldu kostjate tahet

kokku leppida võlatunnistuse andmises.

9. Riigikohus jättis 17. jaanuari 2018. a otsusega (edaspidi Riigikohtu otsus) ringkonnakohtu

otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse õiguslikke põhjendusi. Menetluskulude

kindlaksmääramine jäi asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.

Riigikohtu hinnangul ei vastanud maakohtu vaheotsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 449 lg-s 1 sätestatud nõuetele, sest maakohus on põhjendanud vaheotsuse tegemise

vajadust nõuete alussuhete tõendamise mahukuse ja menetlemise kulukusega. Nõude alussuhte

peab kohus TsMS § 449 lg-te 1 ja 2 järgi tehtava vaheotsuse puhul igal juhul kindlaks tegema

(st sõltumata kindlakstegemise kulukusest ja keerukusest). Kuna maakohtu vaheotsus ei

vastanud TsMS § 449 lg 1 eeldustele, ei pidanud ringkonnakohus hindama tõendeid ega

tuvastama asjaolusid (TsMS § 658 lg 2).

Maakohtu otsus

10. Harju Maakohus rahuldas 21. detsembri 2018. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi

osaliselt. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 7 925 488,52 eurot

(põhivõlg 5 019 995,59 eurot, intress 480 846,12 eurot ja viivis 2 424 646,81 eurot) ning

põhivõlalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise alates 10. septembrist 2015 kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni. Maakohus mõistis kostjalt II hageja kasuks välja 874 335,88 eurot

(põhivõlg 707 016,58 eurot, intress 98 287,80 eurot ja viivis 69 031,50 eurot) ning põhivõlalt

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise alates 10. septembrist 2015 kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni. Muus osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Maakohus jättis kostjate

tingimuslikud vastuhagid läbi vaatamata. Lisaks mõistis maakohus kostjatelt solidaarselt hageja

menetluskulude katteks välja 6071,96 eurot ja kostjalt II hageja menetluskulude katteks välja

6859,82 eurot ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise otsuse jõustumisest

kuni kulude tasumiseni.

Otsuse põhjenduste järgi on kokkuleppe ja lisakokkuleppe näol tegemist käendusega.

Maakohus lähtus otsuse tõlgendamisel VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest

ning leidis, et kokkuleppe teksti järgi ei soovitud kostjaid muuta võlgnikeks, vaid kokkuleppe

eesmärk oli VÕS § 142 jj järgi võlgnike kohustusi tagada. Seda tõlgendust toetab ka asjaolu, et

kostjatel puudus lepingu järgi vastusoorituse tegemise kohustus, mistõttu ei saanud kostjatel

olla kohustusega ühinemiseks mõistetavat huvi (Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-8-06, p-d 13 ja 14).

Kokkuleppe näol ei ole tegemist konstitutiivse võlatunnistusega ja sellel puuduvad ka

deklaratiivse võlatunnistuse tunnused.

8 (39)

Maakohus leidis, kokkulepet ja lisakokkulepet tõlgendades, et YY on võlausaldajate

Moonrider, FTT, Jaama Kinnisvara ja Circle esindaja. Võlausaldajate nõuded on loovutatud

hagejale, kostjaid teavitati nõuete loovutamisest 6. juuli 2015. a nõudekirjadega. Sh on hagejal

nõudeõigus aluskohustuste 3 ja 11 osas ning kostja II vastu esitatud nõude osas, sest

21. mai 2014. a e-kirjast FTT poolt nõude loovutamist GoGroupile järeldada ei saa. Samuti on

hagejal nõudeõigus aluskohustuse 1 osas, sest käenduskohustus võetakse tavapäraselt seose

tõttu võlgnikuga (VÕS § 144 lg 1, § 167 lg 1) ja pooled pidasid kokkuleppe p-s 1 nimetatud

nõude all silmas Moonrideri ja GKG vahelisest laenulepingust tulenevat nõuet.

Kokkuleppest tulenev käendusleping on kostja I suhtes kehtiv, sest tegemist ei olnud

tarbijakäenduslepinguga (kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 ja § 134 lg 1;

Riigikohtu 1. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-11, p-d 13 ja 14). Kostja I oli

seotud kokkuleppes nimetatud võlgnikega, kelle kohustusi ta käendas. Kui tegemist on

tarbijakäenduslepinguga, siis kokkuleppes ja lisakokkuleppes märgitud summad on käendaja

vastutuse maksimumsumma. Samuti ei ole tarbijakäendusega tegemist lisakokkuleppe puhul.

Tegemist ei ole eraldi lepinguga, vaid kokkulepet täiendati ning täiendavaid kohustusi see ei

sisalda. Samuti võib kostja I tuginemine käenduslepingu tühisusele olla vastuolus hea usu

põhimõttega, kui ta teadis vastutuse rahalise maksimumsumma märkimata jätmise

tagajärgedest, kuid ei nõudnud lepingusse selle lisamist.

Kokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega. Lisakokkulepe ei ole eraldiseisev leping.

Hinnates kokkuleppe vastuolu heade kommetega selle sõlmimise aja seisuga, leidis maakohus,

et kostja I majanduslik seisund oli piisavalt hea, et vastutada kokkuleppes nimetatud kohustuste

täitmise eest.

Kokkulepe määratleb tagatavaid nõudeid piisavalt täpselt. Kokkuleppes on selgelt välja toodud

põhivõlasuhete pooled, võlgnevuste suurused ja andmed arvestuse aluseks olevate

intressimäärade kohta.

Aluskohustus

on

tõendatud

30. novembri 2007. a

lepinguga

nr

30112007

ja

30. novembri 2007 raha 1 917 349 euro ülekandega. Nõue muutus põhivõlgniku suhtes

sissenõutavaks 29. veebruaril 2008, kuid see ei ole aegunud. Aegumist mõjutas

18. juuli 2012. a saldokinnitus, millega tunnistati võlgnevust ja loobuti aegumise vastuväitele

tuginemisest (Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p-d 48 ja 49).

Nõue ei ole aegunud ka käendajate suhtes, sest lisakokkulepe katkestas 10. aprillil 2013

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1 järgi aegumise.

Põhinõudelt sai arvestada intressi 30. novembrist 2007 kuni 28. veebruarini 2008, s.o raha

kasutamise perioodi eest (Riigikohtu 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p

17). Täiendavad intressikokkulepped on tõendamata. Põhivõla suuruseks on 1 917 349 eurot ja

intress (91 päeva x 12 % aastas) 57 362,88 eurot. Viivise arvestamisel on aluseks VÕS § 113

lg 1 kolmas lause ja viivisemääraks on 12 % aastas. Viivise suuruseks 29. veebruarist 2008 kuni

9. septembrini 2015 (2750 päeva) on 1 733 493,62 eurot. Lähtudes TsMS §-st 439 ja hageja

esitatud nõudest on põhjendatud intressinõue 57 362,88 eurot ja viivisenõue 1 564 924,12

eurot.

Aluskohustuse 2 osas ei ole suuliste laenulepingute sõlmimine 1 000 000 euro

(15. novembri 2007. a ülekanne 1) ja 255 646,59 euro (4. juuni 2008. a ülekanne 2) laenamise

kohta tõendatud, kuid need kohustused on kokkuleppe p-ga 2 hõlmatud. Tegemist saaks olla

alusetu rikastumise nõudega põhivõlgniku vastu (VÕS § 1028 lg 1). Arvestades tagastatud

summasid, nõude sissenõutavaks muutumise aega (VÕS § 82 lg-d 3 ja 7) ja seadusjärgset

intressi 4 % aastas alates 1. detsembrist 2007, on ülekandest 1 tagastamata 11 022,85 eurot.

Ülekande 2 tegemine GKG-le on tõendatud. Nimetatud summat ei ole tagastatud. Eeltoodud

nõuded ei ole põhivõlgniku suhtes aegunud, sest 18. juuli 2012. a saldokinnitusega loobuti

aegumise vastuväitele tuginemisest. Käendajate suhtes katkestas lisakokkulepe TsÜS § 158 lg

1 järgi ülekandest 2 tuleneva nõude aegumise. Ülekandest 1 tulenev nõue aegus

9 (39)

31. detsembril 2013 kell 24.00. Ülekandest 2 tulenev põhinõue 255 646,59 eurot muutus

sissenõutavaks 20. juunil 2008 ja seadusjärgne intressinõue seisuga 9. september 2015 on

20 033,24 eurot.

Põhikohustus 3 on tõendatud 3. veebruaril 2010 sõlmitud laenulepinguga ja järgmisel päeval

tehtud raha 3 000 000 krooni ülekandega. Kokkuleppega pikendati laenu tagastamise tähtaega

kuni 31. detsembrini 2010. Seega aegus nõue nii põhivõlgniku kui ka käendajate suhtes

31. detsembril 2013 kell 24.00.

Aluskohustuste 4–7 osas on hagejal nõudeõigus ja selles õigussuhtes olid põhivõlgnikuks

Luterma, võlausaldajateks Circle, Moonrider ja FTT ja kohustuseks võlakirjade lunastamine.

Nõuded

muutusid

sissenõutavaks

lunastuspäeva

(„kustutuspäev“)

järgselt,

s.o

29. augustil 2010. Nõuded ei ole põhivõlgniku vastu aegunud, sest aegumine peatus nõude

esitamisega Luterma pankrotimenetluses 3. maist 2011 kuni 24. oktoobrini 2017. Nõuded ei

ole aegunud ka käendajate suhtes. Lisakokkulepe katkestas 10. aprillil 2013 TsÜS § 158 lg 1

järgi aegumise.

Põhivõlgnevuste suurus on: aluskohustus 4 – 1 590 000 eurot, aluskohustus 5 – 650 000 eurot,

aluskohustus 6 – 360 000 eurot, aluskohustus 7 – 247 000 eurot, kokku 2 847 000 eurot. Intressi

perioodi arvestuse aluseks võttis maakohus võlakirjade omandamise kuupäevad kuni

kustutuspäevani (28. august 2010) ja intressimääraks 3 kuu EURIBOR + 10 %. Aluskohustuse

4 osas oli intresse tasutud 105 349,40 eurot ja intressinõue on 225 923,53 eurot. Aluskohustuse

5 intressinõue on 96 826,83 eurot, aluskohustuse 6 intressinõue on 40 484,51 eurot,

aluskohustuse 7 intressinõue on 40 215,13 eurot. Põhinõudelt arvestatud seadusjärgne

viivisenõue 29. augustist 2010 kuni 9. septembrini 2015 on 1 197 885 eurot. Hageja ei ole

rikkunud VÕS § 146 lg-st 2 tulenevat käendajate teavitamiskohustust, sest kostjad olid

teadlikud Luterma pankrotist.

Aluskohustus 8 tuleneb 15. septembril 2009 tehtud müügilepingulisest võlasuhtest (VÕS § 208

lg 1). Müügilepingust tulenev kohustus (FTT müüs kostjale II võlakirjad ja kostja II tasus nende

eest) on täidetud.

Aluskohustusest 9 tulenev nõue (suuline Luterma aktsiate väljaostukohustus) on tõendamata ja

seega ei ole ka käenduslepingutest tulenevaid kohustusi.

Aluskohustusest 10 tulenev nõue ei ole kokkuleppes kajastatud (väidetav suuline laenuleping

230 000 euro laenamiseks). Kokkulepe sõlmiti enne ülekande tegemist ning ka lisakokkulepe

ei kajasta nimetatud kohustust, sest maksete nimekiri kostjatele kohustusi ei tekita.

Aluskohustusest 11 tulenev nõue ei tekita kostjale I kohustusi. Seda ei ole kajastatud

kokkuleppes

ja

lisakokkulepe

ei

tekita

täiendavaid

kohustusi.

Kostja

II

sai

31. detsembri 2012. a laenulepingu alusel laenu 1 500 000 eurot. Arvestades laenulepingu

sõlmimise ja laenu ülekandmise aega, osalise laenu tagastamisega, maksete tasumise järjekorra

ja intressimääraga, on põhivõla suurus 307 016,58 eurot ja seisuga 9. september 2015 intress

95 789,17 eurot.

FTT ja kostja II vahel on laenulepinguline suhe, mille alusel laenas FTT kostjale II

28. juunil 2013 400 000 eurot. Laenust 200 000 euro tagastamise tähtaeg oli 10. juuli 2013 ja

200 000 euro osas 24. juulil 2013. Kokku lepiti intressimääras 12 % aastas ning intressinõue on

2498,63 eurot. Viivisemääraks on hageja poolt välja toodud 8,05 % (sest see on seadusjärgsest

viivisemäärast väiksem) ja viivisenõue on 69 031,50 eurot. See ei ületa hageja poolt nõutud

kõrvalnõuete suurust.

Maakohus rahuldas kostjate viivise vähendamise taotluse osaliselt, s.o aluskohustuse 1

viivisenõude osas, mis on arvestatud viivisemääraga 12 % aastas. Vähendatud viivisenõudeks

on 1 226 761,91 eurot.

Kostjate tingimusliku vastuhagi jättis maakohus läbi vaatamata, sest kokkulepe ja

lisakokkulepe ei ole konstitutiivsed võlatunnistused.

10 (39)

Apellatsioonkaebused

11. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi

jäeti rahuldamata, hagi täies ulatuses rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et kokkuleppe ja

lisakokkuleppe näol on tegemist käendusega. Maakohus jättis otsuse tegemisel täielikult

arvestamata hageja seisukohad ja tõendid. Hageja leiab, et kostjad ühinesid kokkuleppes

nimetatud kohustustega, muutudes VÕS § 178 lg 1 kohaselt võlgnikeks ning seejärel andsid

kostjad samas kokkuleppes ka võlatunnistuse. Kokkuleppe ja lisakokkuleppe näol on tegemist

kohustustega ühinemisega ja deklaratiivse või alternatiivselt konstitutiivse võlatunnistusega

(Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 14). Kokkulepe ja lisakokkulepe

moodustavad ühe terviku ning kokkuleppe tingimused kehtivad ka lisakokkuleppes toodud uute

kohustuste suhtes, v.a osas, milles lisakokkuleppe tingimusi muudeti. Kohustuste osas, kus

tegemist oli kostjate enda kohustustega (kostja I osas kokkuleppe p 9 ja kostja II osas

kokkuleppe p-d 8–10) andsid kostjad deklaratiivse võlatunnistuse. Arvestada tuleb kokkuleppe

sõlmimise eesmärke – luua selgus ja õiguskindlus. Võlatunnistuse andmist tõendab kokkuleppe

sõnastus (p-d 1–13 ja 14.1) ning kokkuleppe ja lisakokkuleppe pealkiri.

Kui tegemist ei ole võlatunnistusega, on kostjad kohustusega ühinenud (vähemalt tagamise

eesmärgil). Kui tegemist ei ole kohustustega ühinemisega, võib tegemist olla konstitutiivse

võlatunnistuse teise liigiga, s.t lepiti kokku varalise kohustuse tekitamises algset kohustust

silmas pidamata poolte ühise eesmärgi saavutamiseks.

Hagi

on aga võimalik rahuldada vaatamata erinevatele võimalikele õiguslikele

kvalifikatsioonidele, sest hageja on tõendanud kõigi alussuhete olemasolu ning tingimused.

12. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

hagi kostja I vastu rahuldati, jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja nõue tuleneb võlatunnistusest, palub kostja I

lahendada ka kostja I vastuhagi.

Kokkuleppe ja lisakokkuleppe poolteks on YY ja kostjad. Maakohus on kokkuleppe ja

lisakokkuleppe osapoolte tuvastamisel jätnud tähelepanuta kostja I esitatud asjaolud, tõendid ja

põhjendused. Hagi oleks tulnud jätta tervikuna rahuldamata.

Käenduslepingu sõlmimiseks on vajalik käenduskokkulepe väidetava põhivõlgniku

võlausaldaja ja käendaja vahel (VÕS § 142 lg 1). Maakohus ei ole arvestanud kokkuleppe ja

lisakokkuleppe tõlgendamisel VÕS § 29 lg-tes 4 ja 5 sätestatud oluliste asjaoludega (nt

kokkuleppe ja lisakokkuleppe preambula ja selles märgitud osapooled, allkirjastajad ja

lepingute eksemplaride arv).

Kokkuleppele ja lisakokkuleppele (kui on iseseisev tehing) kohaldub tarbijakäenduse

regulatsioon (VÕS § 143). Kostja I ei saanud kuidagi allkirjastada kokkulepet oma majandus-

ja kutsetegevuse raames, kuna ta vaidlusalusel ajal ei olnud enamike põhivõlgnike juhatuse

liige ega osanik. Maakohtu arusaam, et tarbijakäenduse sätted kokkuleppele ei laiene, on

vastuolus kohtupraktikaga (eelpool viidatud Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-8-06 ja

3-2-1-148-11).

Lisakokkulepe ei peatanud ega katkestanud põhivõlasuhetest tulenevate nõuete aegumist. Selle

kokkuleppe poolteks ei ole põhivõlgnikud (TsÜS § 158 lg 1) ning sellest ei nähtu alussuhteid.

Kõik väidetavad põhinõuded koos kõrvalnõuetega on aegunud. Arvtabel ei ole lisakokkuleppe

lisaks. Seda ei ole allkirjastanud alussuhete põhivõlgnikud ega võlausaldajad ning selles on

käsitletud võlgnevusi 2. juuni 2010 seisuga. Sellele ei saa omistada mingit õiguslikku

tähendust.

Kokkulepe ja lisakokkulepe on vastutuse maksimumsumma puudumise tõttu tühised (VÕS §

143 lg 2). Käendatava kohustuse ulatus ja maksimumsumma ei ole selged, sest nõue ajas

suureneb. Tegemist ei olnud fikseeritud kohustustega. Kokkulepe ja lisakokkulepe on heade

11 (39)

kommete vastased ja tühised käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu (TsÜS § 86,

Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 49). Hageja nõuab kostjalt I

üle 17 000 000 euro tasumist. Kostja I hea majanduslik olukord käenduslepingu sõlmimise aja

seisuga on tõendamata. Samuti on kokkulepe tühine tagatavate nõuete ebapiisava määratletuse

tõttu.

Hageja ei saa esitada kostja I vastu nõudeid, kuna ta ei ole põhinõuete omanik (VÕS § 164 lg

1 ja § 167 lg 1; Riigikohtu 22. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16, p 14).

Käendusnõuded on aktsessoorsed ja neist tulenevaid nõudeid saab maksma panna üksnes

põhinõuete omanik ning üksnes koos põhinõuetega. Käendusnõuded ei ole põhinõuetest lahus

loovutatavad ja selline loovutus on kehtetu.

Väidetavate põhinõuete võlausaldajad ei ole väljastanud põhivõlgnikele dokumente nõuete

loovutamise kohta ega neile nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Maakohus on jätnud

tähelepanuta, et VÕS § 172 alusel koosmõjus §-ga 149 võib kostja I keelduda hagejale

kohustuse täitmisest.

Maakohus pole arvesse võtnud, et nõuded on aegunud ja jätnud kohaldamata VÕS § 149 lg 1

ja TsÜS § 146 lg 1 või VÕS § 6 lg 2. Kostja I saab tugineda väidetavate põhinõuete aegumisele.

Mh on maakohus jätnud arvestamata, et pankrotimenetlus peatab nõude aegumise juhul, kui

nõue on pankrotimenetluses esitatud ja seda on tunnustatud. 18. juuli 2012. a saldokinnituse

esindusõiguse osas on maakohus ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 116 lg-t 2 ja seda tõendit

ebaõigesti hinnanud.

Kokkuleppe sõlmimise ajal puudus Moonrideril 30. novembri 2007. a laenulepingust tulenev

nõue GKG vastu (aluskohustus 1). Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 142 lg-t 1, §

144 lg-t 1 ja § 167 lg-t 1 ja jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 145 lg 1. Laenu väljamakse

tuvastamisel rikkus maakohus VÕS § 91 lg-t 3 ja hindas tõendeid ebaõigesti.

29. veebruarist 2008 kuni 9. septembrini 2015 arvestatud viivisenõude osas on maakohus

ületanud hagi piire.

Aluskohustuse 2 osas on maakohus alusetu rikastumise ja sellelt arvutatud intressi nõude

rahuldamisel väljunud hagi piiridest, kuna sellist nõuet ei ole esitatud (TsMS § 439). Samuti on

kohus nõude kvalifitseerimisel seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on

viidanud. Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg 4 esimest lauset ja on otsust tehes tuginenud

asjaolule, mida pooled ei ole menetluses esitanud. Kostja I ei ole alusetu rikastumise nõudeid

käendanud ning laenulepingute tühisusest tulenevaid nõudeid ei ole loovutatud. Maakohus on

ebaõigesti tõendeid hinnates leidnud, et alusetult üle kantud raha ei ole tagastatud. Nõue on ka

aegunud ning aegumise vastuväitele tuginemisest ei ole loobutud.

Seoses võlakirjade lunastamiskohustusega on maakohus jätnud kostja I vastuväited käsitlemata:

kas võlakirjade emitent on saanud võlakirjade väljastamise vastu raha; kas võlausaldajad olid

võlakirjade omanikuks; võlakirjadest tulenev võlasuhe lõppes seoses võlakirjade kustutamisega

(VÕS § 153 lg 1 p 1); kostja I võib keelduda lunastamiskohustuse täitmisest (VÕS § 111 ja §

110 alusel koosmõjus § 149 lg-ga 1). Samuti on nõuded aegunud.

Hageja nõudis intresside mitte viiviste väljamõistmist. Hageja esitas esmakordselt viivise nõude

31. juuli 2018. a menetlusdokumendis. Hagi muutmine on lubamatu (TsMS § 329 lg 1) ja

maakohus sellele ei reageerinud. Selleks ajaks olid viivisenõuded aegunud. Maakohus on

alusetult välja mõistnud võlakirjadega seotud viivised 1 197 885 eurot (kohtuotsuse tegemise

seisuga on nõue 1 951 710,16 eurot, s.o 82 % põhinõudest). Kohus ei saa ise asuda ümber

arvestama intresside ja viiviste arvestamise vahemikke.

Viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Ebaõigesti on maakohus jätnud rahuldamata

kostja I viivise vähendamise taotluse, kohaldades ebaõigesti VÕS § 113 lg-t 8 ja § 162 lg-t 1.

Maakohus määras kostja I menetluskulud rahaliselt kindlaks põhjendamatult väikeses ulatuses.

Alusetult on vähendatud tunnihinda. Kostja I vaidlustab ka hageja kindlaksmääratud

menetluskulude suurust, sest puudus vajadus kasutada menetluses kahte esindajat.

12 (39)

13. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

hagi kostja II vastu rahuldati, jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja nõue tuleneb võlatunnistusest, palub kostja II

lahendada ka kostja II vastuhagi.

Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnates leidnud, et kokkuleppe ja lisakokkuleppe osapooleks

ei ole YY eraisikuna vaid ta on võlausaldajate esindaja. Selles osas ühtivad kostja II väited

kostja I väidetega.

Maakohus on jätnud arvestamata, et kokkulepe on heade kommetega vastuolus ja tühine

tagatavate nõuete ebapiisava määratletuse tõttu. Samuti ei ole maakohus arvestanud, et hageja

ei ole omandanud väidetavatest alussuhetest tulenevaid põhinõudeid (VÕS § 164 lg 1). Selles

osas ühtivad kostja II väited kostja I väidetega.

Ka ülejäänud konkreetsete põhikohustuste ja viivisenõuete osas esitatud kostja II väited ühtivad

kostja I väidetega.

Aluskohustuse 11 osas leiab kostja II, et hagejal puudub nõudeõigus, sest nõue on loovutatud

GoGroupile. Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnates ja tuvastatud asjaoludele

materiaalõigust ebaõigesti kohaldades leidnud, et põhinõue on suurem kui 186 330,13 eurot.

Ebaõige on ka intressi ja viivise väljamõistmine.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja ja kostja II vahel on 28. juunil 2013 sõlmitud suuline

laenuleping (VÕS § 9 lg 1) intressimääraga 12 % aastas. Samuti on maakohus ebaõigesti

leidnud, et nimetatud nõue ei ole loovutatud GoGroupile. Muul juhul nõustub kostja II

maakohtu seisukohaga laenu sissenõutavaks muutumise kohta ja intressi suurusega.

Viivise 69 031,50 euro väljamõistmisel on maakohus väljunud hagi piiridest (TsMS § 439, § 5

lg 1) ning jätnud tähelepanuta nõude aegumise (TsÜS § 146 lg 1).

Maakohus on ebaõigesti jätnud viivised vähendamata. Maakohus jättis otsuses viivised välja

arvutamata. Kõrvalnõuded on 78 % põhinõudest. Ka seadusjärgset viivist saab vähendada, kui

see on objektiivselt võetuna väga suur summa (Riigikohtu 19. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-28-17, p 12). Viivisenõude õigeaegne esitamata jätmine on käsitletav võlausaldaja

kohustuste ja hea usu põhimõtte rikkumisena, mis on aluseks viivise vähendamisele. Kostja II

on likvideerimisel ning tema majanduslik seisund ei võimalda niivõrd suurt viivist maksta.

Samas nähtub hageja 2016. a majandusaasta aruandest, et viivise vähendamine ei halvendaks

oluliselt hageja majanduslikku seisundit. Viivist on põhjendatud vähendada 2 %-ni põhinõudest

aastas.

Maakohus määras kostja II menetluskulud summaliselt kindlaks põhjendamatult väikeses

ulatuses. Alusetult on vähendatud ajakulu. Kostja II vaidlustab ka hageja kindlaksmääratud

menetluskulude suurust, kahe lepingulise esindaja kasutamine ei ole vajalik.

Vastused apellatsioonkaebustele

14. Hageja palub jätta kostjate apellatsioonkaebused rahuldamata ja kõik menetluskulud

kostjate kanda.

15. Kostjad paluvad jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

osaliselt materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu osas, milles maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas. Sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuva

viivise väljamõistmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha

tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse.

13 (39)

Osas, milles maakohus põhinõude ja intressi osas hagid rahuldas, tuleb muuta kohtuotsuse

õiguslikku põhjendust. Osas, milles maakohus jättis kostjate vastuhagid läbi vaatamata, jääb

maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

17. Kostja I vastu esitatud hagi on tagatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2016. a

määrus; IV kd, tl-d 200-201 pöördel). Maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada hagi

tagamise abinõu kehtima jäämise osas, sest hageja ei olnud nõus hagi tagamise tühistamisega

(TsMS § 442 lg 5; vt 15. novembri 2019. a ringkonnakohtu istungi protokoll; XII kd, tl 146

pöördel).

TsMS § 654 lg 2² järgi esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

18. Seoses kostja II pankroti välja kuulutamisega 20. detsembril 2019 märgib kolleegium

järgmist. Kostja II pankrotihaldur on kinnitanud, et ta on teadlik praegusest menetlusest (XIII

kd, tl 108). Kuna maakohus on asjas lahendi teinud enne kostja II pankroti väljakuulutamist, ei

ole alust jätta pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 2 alusel kostja II vastu esitatud hagi läbi

vaatamata (vt Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-11, p 17).

Ringkonnakohus on kostja II lepinguliste esindaja esindusõiguse olemasolu kontrollinud ja see

on neil olemas (TsMS § 226 lg 1).

19. Praeguses asjas on Riigikohus teinud 17. jaanuaril 2018 otsuse (V kd, tl-d 114-117

pöördel). TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi

tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

Riigikohus ei ole avaldanud seisukohta ega andnud alama astme kohtutele juhist pooltevahelise

õigussuhte kvalifitseerimiseks. Riigikohus tuvastas oma otsuses, et maakohtu vaheotsus ei

vastanud TsMS § 449 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning selle tegemisel rikuti oluliselt TsMS § 436

lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Pärast Riigikohtu otsuse

tegemist jätkus asja menetlus maakohtus, kus pooled said esitada seisukohti ja tõendeid

vaidlusaluse õigussuhte kohta.

Vaidluse all on 30. aprillil 2010 sõlmitud kokkulepe rahaliste kohustuste tunnustamiseks ja

täitmiseks (kokkulepe) ning 10. aprillil 2013 sõlmitud täiendav kokkulepe nr 1 rahaliste

kohustuste tunnustamise ja täitmise kokkuleppele (lisakokkulepe; I kd, tl-d 12-14, 15-17).

Moonrider, FTT ja Circle loovutasid oma nõuded kostjate vastu hagejale ning sellest teavitas

hageja kostjaid 6. juuli 2015. a nõudekirjadega (I kd, tl-d 67-72, 73-79). Puudub vaidlus, et

kostjaid on nõuete loovutamisest teavitatud (I kd, tl-d 80 ja 81).

20. Kolleegium käsitleb esmalt õigussuhte pooli ja määrab nõuete õigusliku aluse (I), teiseks

selgitab nõuetega seonduvat (II), siis tuvastab kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad

nõuded kostjate vastu (III), hindab hagi kostja II vastu (IV) ning seejärel otsustab viivise

vähendamise (V). Lõpetuseks lahendab kolleegium menetluskuludega seotud küsimused ja teeb

menetluslikud otsustused (VI).

I

21. Pooled vaidlevad hageja nõudeõiguse olemasolu üle, sest kostjad on seisukohal, et

kokkuleppe ja lisakokkuleppe poolteks on YY (füüsilise isikuna) ja kostjad.

21.1. Puudub vaidlus, et YY ja kostjate vahel võlasuhted puudusid. Kolleegium nõustub

maakohtu seisukohaga, et YY on sõlminud kokkuleppe ja lisakokkuleppe võlausaldajate

(kreeditorid) esindajana. Maakohus on hinnanud kostjate väiteid ning põhjendatult leidnud, et

nende väited ei anna alust teistsuguseks lepingu tõlgendamiseks. Apellatsioonkaebustes on

kostjad välja toonud mitmeid asjaolusid, mis nende arvates omavad olulist tähtsust, kuid on

maakohtu poolt jäetud arvestamata. Kolleegiumi hinnangul on kostjad keskendunud üksnes

kokkuleppe ja lisakokkuleppe preambulale ning lepingus märgitud sõnale „osapooled“, jättes

põhjendamatult kõrvale VÕS §-s 29 sätestatud objektiivsed tõlgendamise reeglid.

Lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse,

14 (39)

mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 6). Kostjad ei võtnud

vastutust YY ees. Kokkuleppe p 14.3 sõnastusest tuleneb, et kokkuleppe osapoolteks on

võlausaldajad, kelle ees kostjad solidaarselt võlgnikega vastutavad. Kostjate arusaam, et

lepingu pooleks on YY, ei ole ka loogiline, sest poolte eesmärgiks ei saanud olla õiguslikult

sisutühja lepingu sõlmimine, mille täitmist keegi nõuda ei saa.

21.2. VÕS § 29 lg-le 4 tuginedes ei saa teha järeldust, et kokkuleppe ja lisakokkuleppe pooleks

on YY kui füüsiline isik. Seda seisukohta ei muuda ka Harju Maakohtule 25. juuni 2014. a

kuupäevaga esitatud pankrotiavaldus (tsiviilasi nr 2-14-56643), sest ka nimetatud dokumenti

tuleb hinnata koosmõjus teiste tõenditega ning sellel ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud

jõudu (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2). Kolleegiumi hinnangul ei saa nimetatud dokumendist teha

kostjate poolt soovitud järeldust, sest selles on avaldajaks märgitud Moonrider ning see ei

sisalda YY kinnitust, et just tema on kokkuleppe osapool.

Pooled ei vaidle selle üle, et kokkuleppe ja lisakokkuleppe sõlmimise ajal oli YY Moonrideri,

FTT ja Circle juhatuse liige ning tal oli seadusest tulenev esindusõigus. Kuna lepingut tuleb

tõlgendada tervikuna, siis tõusetub küsimus Jaama Kinnisvara esindusõiguse osas. Nimetatud

äriühingu osas saab jaatada, et YY oli äriühingu tehinguline esindaja, sest TsÜS § 118 lg-tes 1

ja 2 sätestatud volituse andmise eeldused olid täidetud. Seega ei mõjuta ka see asjaolu

kokkuleppe ja lisakokkuleppe osapoolte suhtes antud tõlgendust. Asjaolu, et volituste osas

vaidlus puudub, tõendab ka asjaolu, et kokkuleppe p-des 6 ja 7 võetud kohustused on kostja I

korraldamisel täidetud (vt otsuse p 22.6).

Kokkuleppe ja lisakokkuleppe osapoolte tuvastamisel ei ole maakohus rikkunud

menetlusõiguse norme ning on asjaolule õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud

materiaalõigust. Kostjate etteheide, et maakohus ei ole nende väiteid piisavalt analüüsinud, on

kolleegiumi hinnangul põhjendamatu. Kolleegium leiab, et maakohus on nõuetekohaselt

asjaolu tuvastamisel arvestanud poolte poolt esitatud asjaolude ja tõenditega.

22. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes eelkõige selle üle, kas maakohus kvalifitseeris

kokkuleppe ja lisakokkuleppe õigesti käenduslepinguks ja kohaldas õigesti käenduse õiguslikke

tagajärgi. Küsimus on selles, kas tegemist on kohustusega ühinemisega ja konstitutiivse

(alternatiivselt deklaratiivse) võlatunnistuse andmisega või käendusega.

22.1. Kolleegiumi hinnangul, arvestades kokkuleppe sisu ja eesmärki ning selle sõlmimise

asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms, ei saa kokkuleppe ega

lisakokkuleppe näol olla tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Arvestades kõiki hageja

poolt esitatud asjaolusid ja tõendeid, nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et hageja ei ole

tõendanud, et kostjate tahe oli konstitutiivse võlatunnistusega luua iseseisev kohustus.

Kokkuleppe tekstis ei ole väljendatud tahet luua algsest kohustusest sõltumatu kohustus kõrvuti

algse kohustusega ega viidatud sellele, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Sellele ei

viita ka muud VÕS § 29 järgi võlatunnistuse tõlgendamisel tähtsust omavad asjaolud.

22.2. Maakohus tuvastas, et kokkuleppe näol on tegemist käenduslepinguga, mida muudeti

lisakokkuleppega (s.t lisakokkulepe ei ole eraldi käendusleping). Kolleegium leiab, et

maakohus on küll lähtunud VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest, kuid on

põhjendamatult lähtunud üksnes kokkuleppe ja lisakokkuleppe tekstist, mis viis ebaõige

järelduseni. Kolleegium saab eeltoodud rikkumise kõrvaldada, hinnates kokkuleppe ja

lisakokkuleppe tõlgendamisel nende sõlmimise asjaolusid, kokkulepete olemust ja eesmärki,

lepingupoolte käitumist enne ja pärast nende sõlmimist ning pooltevahelist praktikat (VÕS §

29 lg 5 p-d 1, 3, 4 ja 6). Kolleegiumi hinnangul saab tõusetuda praeguses vaidluses küsimus,

kas tegemist on kohustusega ühinemisega VÕS § 178 lg 1 mõttes või tagamise eesmärgil

kohustusega ühinemisega VÕS § 178 lg 3 mõttes. Esitatud asjaoludel ei saa nõustuda maakohtu

õigusliku hinnanguga, et kokkuleppe näol on tegemist käendusega.

22.3. Kohustusega ühinemisel omandab võlgniku kõrval kohustused ka võlasuhtesse astunud

kolmas isik, kes vastutab võlausaldaja ees kohustuse täitmise eest solidaarselt.

15 (39)

Õiguskirjanduses on selgitatud, et kohustusega ühinemisega on tegemist siis, kui kohustusega

ühinenud isikul on isiklik (õiguslik või majanduslik) huvi kohutuse täitmise ja võlausaldaja

soorituse vastu. Seda saab jaatada juhul, kui kohustuse nõuetekohasest täitmisest sõltub

kohustusega ühineda sooviva isiku poolt teatava hüve omandamine või temapoolne võime

oluliselt mõjutada omandatud hüve kasutamist (vt Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud

väljaanne, Tallinn 2016, § 178 komm 2). Kohustusega ühinemist ja käendust eristab see, et

kohustusega ühinedes muutub isik (iseseisvaks) võlgnikuks. Käendaja roll on passiivsem,

tagades võlgniku kohustust reeglina isikliku sideme mitte õigusliku või majandusliku huvi

tõttu.

22.4. Hageja, tuginedes kohustusega ühinemisele, pidi tõendama kohustusega ühineja poolt

vastava hüve omandamist või olulist mõju hüve edasise kasutamise osas. Kolleegiumi

hinnangul on hageja eeltoodud asjaolusid tõendanud.

Hageja on tõendanud, et kokkuleppe eesmärk oli koondada kokku võlasuhted, mis olid

vormistatud võlausaldajaid ja võlgnike kontrollivate isikute vahel (YY ja kostja I), ühtsesse

dokumenti ja fikseerida selles kostjate solidaarne vastutus kokkuleppes toodud kohustuste eest.

Asjas on tuvastamist leidnud, et YY andis läbi temaga seotud äriühingute laenu kostjaga I

seotud äriühingutele ning kostja I korraldas läbi temaga seotud äriühingute laenude tagasi

maksmist. Selliseid asjaolusid on piisavalt detailselt kirjeldanud tunnistaja UU, kes koostas nii

kokkuleppe kui ka lisakokkuleppe teksti. Praktikas oli välja kujunenud, et laenu võis saada üks

äriühing, kuid tagasi maksis teine äriühing, sh loovutati nõudeid ja võeti üle kohustusi. Enne

kokkuleppe sõlmimist 2010. a oli YY-ga seotud äriühingute ja kostjaga I seotud äriühingute

vahel, sh kostjaga II, mitmeid erinevaid võlasuhteid ning kokkuleppe eesmärgiks oli need

koondada ühtsesse dokumenti, sh kajastada suuliselt sõlmitud kokkulepped või muudatused

lepingutingimuste osas. Samuti võtsid kostjad solidaarse vastutuse kokkuleppes toodud

kohustuste eest. Tunnistaja UU ütluste kohaselt vastutas kohustuste eest kostja II seetõttu, et tal

oli vastutuse võtmiseks vara.

Eeltoodud asjaolud on tõendatud kostja I, YY, UU ja OO e-kirjadega ja tunnistaja UU ütlustega

(23. oktoobri 2018. a maakohtu istungi protokoll; X kd tl 164; nt e-kirjad; II kd, tl-d 45-58, IX

kd, tl-d 37-38, 47). Tulenevalt e-kirjade sisust nõustas OO kostjat I ja UU võlausaldajate

esindajat kokkuleppe koostamisel ning muudes kokkuleppes nimetatud kohustustega seotud

küsimustes. Enne kokkuleppe sõlmimist saadeti selle projekt kostjale I tutvumiseks ja kostja I

tegi omapoolsed parandused. Eeltoodu on tõendatud 30. aprilli 2010. a e-kirjadega (IX kd, tl-d

36-42).

22.5. Kolleegiumi hinnangul on tuvastatud, et kostjate vastusoorituse huviks oli kostjate tahe

võlgnikeks olnud äriühinguid ja nende tegevust säilitada. Kokkuleppega võtsid kostjad aktiivse

rolli korraldada kohustuste täitmist ning nende poolt võetud vastutus oli midagi enamat, kui

seda saaks olla käenduslepingu alusel (vt nt kostja I 1. juuli 2013. a e-kiri; II kd, tl-d 49-50).

Kokkuleppe tõlgendamisel ei saa lähtuda üksnes kokkuleppe p 14.2 sõnastusest („Rubla ja XX

kohustuvad tagama, et Kokkuleppes nimetatud võlgnikud täidavad kohaselt Kokkuleppes

nimetatud vastavates lepingutest ja kokkulepetest tulenevad maksekohustused“), vaid kostjate

rolli hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki võlasuhtega seonduvaid asjaolusid, sh YY ja kostja I

vahelisi aastatepikkuseid ärisuhteid. Kokkuleppes on kostja I kinnitanud, et tal on oluline mõju

kõigis võlgnikeks olevates äriühingutes. Eeltoodud asjaolu on kolleegiumi hinnangul

tõendatud. Tegemist ei olnud pelgalt isikliku sidemega, vaid kostjal I oli isiklik huvi lepingu

täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Kostja I seosed kokkuleppes nimetatud võlgnikega

kokkuleppe ja lisakokkuleppe sõlmimise ajal olid järgmised:

 GKG ainuaktsionäriks oli osaühing Linderin Grupp, mille ainuosanikuks ja juhatuse

liikmeks oli kostja I (II kd, tl 35, I kd, tl 101). Kostja I oli GKG juhatuse liige (II kd, tl

35);

 kostja II aktsionäriks oli osaühing Linderin Grupp, mille ainuosanikuks ja juhatuse

liikmeks oli kostja I (I kd, tl-d 94, 101). Kostja I oli kostja II juhatuse liige;

16 (39)

 Luterma ainuaktsionär oli kostja II, mille ainuaktsionäriks oli osaühing Linderin Grupp,

osaühingu Linderin Grupp ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks oli kostja I (II kd, tl 41).

Kostja I oli Luterma ainus juhatuse liige;

 Kostja I oli kostja II juhatuse liige (I kd, tl 93).

Kuigi hageja ei nõua kokkuleppe p-des 3–7 märgitud võlgnike OÜ Sillen Konsultatsioonid, OÜ

Kivimäe Puhkekodu ja Fedata Invest OÜ kohustuste täitmist, ei saa neid aluskohustusi jätta

kõrvale, sest kokkulepet tuleb selle õigusliku tähenduse kindlaks tegemisel tõlgendada

tervikuna. Ka nimetatud võlgnike puhul on tõendatud nende seotus kostjaga I ja tema

äritegevusega. Fedata Invest OÜ oli OÜ Sillen Konsultatsioonid ja OÜ Kivimäe Puhkekodu

osanikuks (III kd, tl-d 121, 125). Fedata Invest OÜ osanikuks oli omakorda MM, kes on olnud

juhatuse ja nõukogu liige, aktsionär kostjaga I seotud äriühingutes ja kostjas II (I kd, tl-d 96,

172, 175, 179; II kd, tl-d 62-64; III kd, tl 128).

22.6. Kostjate seotust võlgnikega ja kokkuleppes märgitud kohustustega tõendab ka Tallinna

Ringkonnakohtu 20. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-18110 (XIII kd, tl-d 12-19).

Nimetatud kohtuotsusega on tõendatud, et: i) KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) kandis 1. juunil

2010 FTT arvelduskontole 94 000 000 krooni; ii) 94 000 000 krooni näol ei olnud tegemist

KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) laenuga FTT-le; iii) 94 000 000 krooni laekumine oli seotud

kokkuleppega ning selle võrra on kokkuleppes kajastatud kostjate kohustused vähenenud.

Nimetatud ülekande ajal oli KCF Valdus OÜ (likvideerimisel) juhatuse liige kostja I (II kd, tl

60). Eeltoodu tõendab hageja väidet, et kostja I asus kokkulepet temaga seotud äriühingute

kaudu täitma ning korraldas kokkuleppes kajastatud võlgnevuste tagasi maksmist. Kokkuleppe

p 14.4 järgi võtsid kostjad kohustuse täita nendega seotud äriühingute kohustusi YY-ga seotud

äriühingute ees kohe, kui nad võõrandavad enne 31. detsembrit 2010 tervikuna või olulise

osaluse mistahes nende omandis olevast ettevõttest. Kuna kostja I võõrandas Kalevi aktsiaid,

siis 1. juuni 2010. a ülekandega asus kostja I täitma temaga seotud äriühingute kohustusi. Selle

asjaoluga haakub lisakokkulepe, mis kajastab 1. juunil 2010 94 000 000 krooni laekumist ja

selle võrra kostjate kohustuse vähenemist.

22.7. Oluline on kokkuleppe tõlgendamisel arvesse võtta, et kokkuleppe p-s 14.1 on kostjad

kinnitanud kohustuste olemasolu („Rubla ja XX tõendavad ja kinnitavad, et Kokkuleppes

nimetatud kohustatud isikute (võlgnikud) võlgnevuste suurused Kokkuleppes nimetatud

kreeditoridele ning nimetatud kõrvalkohustused on õiged ja vastavad võlgnike ja kreeditoride

poolt kokkulepitule“). Kohtupraktikas on sarnaste asjaolude hindamisel leitud, et kui isikul

endal ei ole algselt võlasuhteid hagejaga, kuid ta annab kolmandast isikust äriühingu tegevuse

jätkamise huvides nn lisagarantiina võlakirja äriühingul tekkinud kohustuse täitmiseks, võib

olla tegemist kostja poolt kohustusega ühinemisega hageja nõude tagamiseks VÕS § 178 mõttes

või selle kohustuse ülevõtmisega VÕS § 175 mõttes (vt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 14). Seega on VÕS § 178 tõlgendamisel leitud, et kohustusega

ühinemine selle tagamise eesmärgil võib toimuda ka selle dokumendi sõlmimisega, millega

kostja kolmandast isikust äriühingu kohustuse täitmise eest vastutuse võttis. Kolleegium asub

seisukohale, et nende kokkuleppes nimetatud kohustuste osas, milles kostjad ei olnud ise algselt

võlgnikud kokkuleppes nimetatud võlausaldajate ees, kuid võtsid isiklikult vastutuse,

kinnitades, et kõik kokkuleppes nimetatud võlasuhted on kokkuleppes toodud tingimustel

olemas ning kõikide kohustuste suurused ja kõrvalkohustused on õiged, ühinesid kostjad

kohustustega nende tagamise eesmärgil ning andsid deklaratiivse võlatunnistuse. Tegemist ei

saa olla konstitutiivse võlatunnistusega (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus asjas nr 2-13-

34922, p 14.2). Tagatise andmise leping loob tagatise andjale võlaõigusliku kohustuse

vastutada selles lepingus kokku lepitud tingimustel võlgniku kohustuste eest. Kohustuste osas,

kus kostjad olid ise algsed võlgnikud, on kokkuleppega antud võlatunnistus.

Kuna tegemist ei ole konstitutiivse võlatunnistusega, on maakohus õigesti jätnud kostjate

vastuhagid TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

17 (39)

22.8. Kokkuleppe p-s 14.1 antud kinnitus ei ole iseloomulik käendusele. Põhivõlgniku

kohustust käendatakse põhivõlgnikuga samadel tingimustel, kuid kohustusega ühinemise korral

võib kohustusega ühineja vastutada teistsugustel tingimustel võrreldes algse võlgnikuga.

Kohustusega ühinemise tulemusena muutub kohustus kohustusega ühineja isiklikuks

kohustuseks ning kohustusega ühinenud isik võib oma vastutuse tingimusi kokkuleppel

võlausaldajaga muuta ja ümber kujundada. Käenduse puhul ei oleks kostjad saanud

kokkuleppes võlausaldajatega kokku leppida, millistel tingimustel kokkuleppe p-des 1–13

nimetatud äriühingud kokkuleppega hõlmatud kohustuste täitmise eest vastutavad ega neid

tingimusi muuta. Kuna kostjad on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku leppinud vastutuse

tingimustes, siis see viitab selgelt, et poolte tahe ei olnud sõlmida käenduslepingut, sest

käenduslepingu puhul toimub kohustuse täitmine põhivõlgnikuga samadel tingimustel

(käenduse aktsessoorsus) ning sellisel juhul ei oleks olnud vajadust neid tingimusi kostjatega

eraldi kokku leppida.

22.9. Kokkuleppe tõlgendamisel tuleb arvestada, et kokkuleppe sõlmimise ajal oli tegemist

kohustustega, mille laekumine ei olnud enam tõenäoline, mis kinnitab, et selle eesmärgiks oli

kokku leppida kostjate isiklik vastutus kokkuleppes nimetatud kohustuste täitmise eest.

Eeltoodud asjaolule on kostjad ise tuginenud maakohtu menetluses, selgitades, et kokkuleppes

ja lisakokkuleppes nimetatud kohustuste puhul oli tegemist sisuliselt mahakandmisele

kuuluvate kohustustega (vt kostjate 10. novembri 2015. a menetlusdokumendi p 1.4; I kd, tl

146). Puudub vaidlus, et vähem kui aasta pärast kokkuleppe sõlmimist, s.o 19. aprill 2011,

kuulutati välja Luterma pankrot ja GKG majandustegevus oli lisakokkuleppe sõlmimise ajaks

sisuliselt lõppemas (eespool viidatud menetlusdokumendi p 1.4.2; I kd, tl 180). See asjaolu

kinnitab hageja versiooni, et kokkuleppe sõlmimise tõttu, millega kostjad võtsid isikliku

vastutuse kohustuste täitmise eest, ei esitanud kokkuleppe kreeditorid Luterma vastu

pankrotiavaldust.

23. Lisakokkulepe viitab samuti kohustusega ühinemisele, sest selles käsitletakse kostjate

kohustusi iseseisvate ning algsete võlgnikega kokkulepitust sõltumatute kohustustena.

Lisakokkuleppega muudeti kostjate suhtes veelkord kohustuste tingimusi, mis selgelt viitab

poolte tahtele, et kostjad vastutavad kokkuleppes nimetatud kohustuste täitmise eest

teistsugustel tingimustel kui algsed võlgnikud.

Lisakokkulepe (koos arvtabeliga) on kokkuleppe lisa. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda,

et arvtabel on lisakokkuleppe osa. Isegi kui arvtabelit ei allkirjastatud koos lisakokkuleppega,

on see allkirjastatud samal päeval ja samade isikute poolt. Arvtabeli lõpus märgitud võlgnevuse

kokkuvõte seisuga 10. aprill 2013. a on sama, mis on kajastatud lisakokkuleppe p-s 1, st

arvtabel kajastab, kuidas lisakokkuleppe p-s 1 märgitud summad kujunesid. Selles on kajastatud

nõuete suurused 2. juuni 2010. a seisuga (s.o pärast osalist kohustuse täitmist) ja lisakokkuleppe

sõlmimise aja seisuga (s.o 10. aprill 2013). Nii nagu selle sõnastusest tuleneb, on see

kokkuleppe muutmiseks ja täiendamiseks. Selle eesmärgiks oli fikseerida kohustuste täitmise

seis pärast 30. aprilli 2010. Tegemist ei ole iseseisva kokkuleppega, mida kinnitab preambula

ja p 6 („/---/ leppisid kokku muuta ja täiendada nende vahel 30. aprillil 2010. a sõlmitud

rahaliste kohustuste tunnistamise ja täitmise kokkulepet /---/“; „Kokkuleppe tingimused, mida

käesoleva täiendava kokkuleppega ei muudeta jäävad kehtima ning on Osapooltele täitmiseks

kohustuslikud“). Lisakokkuleppe sõnastus annab lünkadeta edasi selle sisu. Nõustuda ei saa

kostjate väidetega, et tegemist on üksnes nõuete seisu kohta informeerimisega. Hageja möönab,

et lisakokkulepe sisaldab mõningaid ebatäpsusi, kuid kolleegium nõustub, et need ei ole

sellised, mis mõjutaksid selle kehtivust või välistaksid nõuete maksmapaneku. Kõik hagi p-des

3.1–3.11 nimetatud nõuded on lisakokkuleppes piisavalt selgelt kajastatud. Kui kostjad leidsid,

et tehing on tehtud eksimuse või pettuse mõjul, siis tulnuks seaduses sätestatud korras see

tühistada (TsÜS § 90 lg 1).

24. Kokkuleppe sõlmimisega tekkis poolte vahel algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatu

kohustus (tagamise eesmärgil kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu

18 (39)

23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13-14). Kohustusega ühinemisel tekib

VÕS § 178 lg 4 järgi solidaarkohustus ja kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude

tagamiseks, kohaldatakse lisaks VÕS §-des 145, 149 ja 152 sätestatut.

Kuna kolleegium on poolte väiteid ja tõendeid hinnates asunud seisukohale, et poolte ühine

tahe oli suunatud kohustusega ühinemisele nõude tagamise eesmärgil, siis on selles sisalduva

kohustuste tunnistamise näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

Kohtule esitatud asjaoludel on kokkuleppe kreeditorid esitanud esialgsete võlgnike vastu

nõudeavaldusi, kus on kajastatud ka vaidlusalused kohustused erinevates summades (FTT

nõudeavaldus GKG likvideerimismenetluses; II kd, tl-d 74-76, X kd, tl-d 28-33; Moonrideri,

Circle ja FTT nõudeavaldused Luterma pankrotimenetluses; IX kd, tl-d 99-114, 115-130, 131-

147; FTT nõudeavaldus kostja II likvideerimismenetluses; I kd, tl-d 86-87). Kolleegiumi

hinnangul ei välista kokkuleppe kreeditoride nõudeavaldused hageja nõude maksmapanekut

kostjate vastu. Praegusel juhul ei ole esitatud menetluse kestel mitte ühtegi asjaolu, millest

võiks järeldada, et nende avalduste alusel on kohustusi täidetud. Samuti hindab kohus hageja

nõude olemasolu ja suurust hagis toodud asjaoludel (nt millal muutus nõue sissenõutavaks) ning

ei pea kontrollima nõudeavaldustes märgitud nõuete õigsust.

25. Kolleegium leiab, et kokkulepe ja lisakokkulepe on kehtivad. Kostjate väited kokkulepete

tühisuse kohta tulenevad TsÜS §-st 86 ja VÕS §-st 143, et käendatav summa on väga suur, ja

kostja I puhul on tegemist tarbijakäendusega. Praegusel juhul on ringkonnakohus tuvastanud,

et kostjad on kohustusega ühinenud, mistõttu ei ole kostjate vastuväited, mis tulenevad

käenduslepingust, asjakohased.

Kuna kostjad on ühinenud nõude tagamise eesmärgil, siis hindab kolleegium kostjate väidet,

kas ka sellisel juhul saab kokkulepe ja lisakokkulepe olla tühised tagatavate nõuete ebapiisava

määratletuse ja objektiivselt võetuna väga suure summa tõttu. Kohtupraktikas on leitud, et

tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste

õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal.

Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete

vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning neid

asjaolusid tuleb hinnata kogumis (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-80-05, p 23).

Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kohustused ei ole esitatud niivõrd ebamääraselt

või arusaamatult, et see tooks kaasa tehingute vastuolu heade kommetega. Nendega ei tagata

kõikvõimalikke nõudeid. Juba hea usu põhimõttest lähtudes ei oleks õiglane, kui kohustusega

ühineja, kes on kinnitanud esmalt kohustuste olemasolu ja nende suurust, võiks hiljem tugineda

sellele, et talle on arusaamatu põhivõlgnevuste sisu ja suurus ning kuidas ja kes on suuliselt

lepingud ja nende muudatused sõlminud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjad esile toonud

asjaolusid, mida saaks pidada TsÜS § 86 mõtte kohaselt ebamoraalseks või taunitavaks ja

tooksid endaga kaasa tehingute tühisuse. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks

järeldada, et kokkulepe ja lisakokkulepe võiksid olla tühised mõnel muul alusel või et need on

tühistatud.

26. Kuna toimunud on kohustusega ühinemine, siis ei oma õiguslikku tähendust kostjate VÕS

§ 149 lg 1 ja § 172 alusel esitatud väide, et alussuhete võlausaldajaid ei ole nõuete loovutamisest

teavitatud. Samuti ei hinda ringkonnakohus käendusnõude eeldustega seotud asjaolusid, kuna

need ei oma asja lahendamisel tähtsust.

27. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisel on kaks peamist tagajärge (vt Riigikohtu 24. märtsi

2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 20 ja selles viidatud kohtupraktika). Deklaratiivse

võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st

võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale

võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks

tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Praeguses asjas ei ole kostjad

19 (39)

menetluses

esitanud

selliseid

erandlikke

asjaolusid,

millega

saaks

põhjendada

tõendamiskoormise

ümberpööramist

hageja

kahjuks.

Deklaratiivse

võlatunnistuse

materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale,

millega lihtsustatakse võla sissenõudmist.

Kolleegium peab välja selgitama, kas ja millistest vastuväidetest kostjad võlatunnistuse

andmisega loobusid. Sellega on kostjad kitsendanud VÕS §-le 149 tuginemist (VÕS § 178 lg 4

teine lause koosmõjus §-ga 149). Vastuväidetest loobumist hinnates tuleb lähtuda VÕS §-st 29.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades kokkuleppe sõlmimise põhjust ja eesmärki, lepingueelsete

läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms, on kostjad loobunud kohustuse täitmisest

keeldumist võimaldavatest vastuväidetest, mida kostjad võlatunnistuse andmise ajal teadsid või

pidid teadma. Samuti on võimalik pärast nõude aegumist loobuda õigusest tugineda aegumise

vastuväitele.

Kolleegium leiab, et kostjad on loobunud sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis

olid võlatunnistuse andmise põhjuseks – kostjate suhtes kohustuse maksmapanekuks ei ole

võlausaldajal vaja alussuhete juurde tagasi minna, vaid ühes dokumendis on selgelt fikseeritud

kostjate vastutus kokkuleppes nimetatud kohustuste eest ning kohustuste täitmise tingimused.

Kokkuleppes kajastatud kohustused ja tähtajad on kostjate poolt üle vaadatud ja kinnitatud,

mida tõendavad kostja I poolt 30. aprillil 2010 saadetud e-kirjad UU-le (IX kd, tl-d 37-42).

Eeltoodud asjaolusid hindab kolleegium iga aluskohustuse suhtes veel eraldi.

28. Kuigi ringkonnakohus kvalifitseerib kokkuleppe ja lisakokkuleppe maakohtust erinevalt,

saab ringkonnakohus asja ise lahendada, sest pooled on esimese astme menetluses saanud

esitada õigussuhte õiguslike aluste osas seisukohti ja tõendeid (vt maakohtu selgitus 12. märtsi

2018. a istungi protokollis; V kd, tl-d 154 ja pöördel).

II

29. Hageja esitas hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt 14 227 164 euro väljamõistmist

(põhinõue 8 531 305 eurot ja seisuga 9. september 2015 intress 5 695 859 eurot). Hageja nõuab

viivist põhinõudelt VÕS §-s 113 sätestatud määras alates 10. septembrist 2015 kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni. Maakohus on nõude lahendamisel lähtunud hagiavalduse p-des

3.1–3.11 toodud nõuetest. Apellatsioonkaebuses märgib hageja, et lähtuda tuleb 31. juuli

2018. a menetlusdokumendi lisas 39 toodud nõudearvestusest (IX kd, tl-d 172-173 pöördel).

Hageja on nõude suuruseid muutnud tulenevalt sellest, et intressiarvestuse periood lõppeb

8. septembril 2015. Hageja on nimetatud menetlusdokumendi tekstis märkinud, et kui kohus

leiab, et nõue muutus sissenõutavaks varem kui 8. septembril 2015, siis palub hageja kostjatelt

solidaarselt välja mõista viivise alates nõude sissenõutavaks muutumise päevale järgnevast

päevast. Alternatiivseid viivisenõudeid ei ole viidatud menetlusdokumendis eraldi arvutuste

ega summadena välja toodud.

Kui võtta aluseks 31. juuli 2018. a nõudearvestused, siis nõuded on kokku 14 196 642 eurot

(hagiavalduses 14 227 164 eurot). Nagu kolleegium märkis, siis maakohus on lahendanud

nõuded, mis on esitatud esialgses hagis. Apellatsioonimenetluses on ringkonnakohus palunud

hagejal välja tuua apellatsioonkaebuse hind ning selle kujunemise aluseks olevad asjaolud.

Hageja on 31. jaanuari 2019. a menetlusdokumendis tuginenud esialgses hagis toodud

summale, so 14 227 164 eurot (XI kd, tl-d 157-158 pöördel). Sellest lähtub ka ringkonnakohus.

30. Kolleegium leiab, et maakohus on aluskohustuste 1, 4–7 ja kostja II vastu esitatud hagi osas

ületanud hagi piire ja arvestanud nõuetelt viivist varasemast kuupäevast, kui on seda hagis

märgitud kuupäev. Ringkonnakohus on eeltoodud maakohtu menetluslikku viga pooltega

arutanud 15. novembri 2019. a istungil (XII kd, tl 147). Hageja leidis, et juhul kui maakohus

mõistis ebaõigesti kostjatelt intressi asemel välja viivise, rikkus maakohus oluliselt TsMS § 351

ja § 392 sätteid, sest ei selgitanud hagejale vajadust nõuete täiendamiseks.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud TsMS §-s 439 sätestatud reeglit, kuid ei ole

rikkunud selgitamiskohustust. Kolleegium nõustub kostjatega, et hageja ei ole viivisenõudeid,

20 (39)

mis said maakohtu poolt rahuldatud, hagis ega ka mõnes muus dokumendis esitanud.

Haginõudele esitatakse samad kriteeriumid, mis kohtuotsuse resolutsioonile (TsMS § 442 lg 5).

Kolleegium ei nõustu hageja käsitlusega, et maakohus võis vastavalt nõude sissenõutavaks

muutumisest arvestada põhivõlgnevuselt viivist. Praegusel juhul oli maakohtu menetluses

üksnes TsMS § 367 alusel esitatud tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõue.

Sellisel viisil viivisenõuete menetlemisel ja rahuldamisel tegi maakohus pooltele üllatusliku

otsuse. Kolleegium märgib, et hageja ei saa tugineda sellele, et viivisenõue sõltub sellest, millal

kohtu arvates muutus nõue sissenõutavaks. Kohus ei saa hinnata väiteid teisiti, kui pooled seda

tegid ega tugineda nõude sissenõutavaks muutumise tuvastamisel uutele asjaoludele. Seega sai

maakohus lähtuda üksnes poolte poolt välja toodud väidetest nõude sissenõutavaks muutumise

kohta. Hagejal tulnuks erinevate sissenõutavaks muutumise tähtaegade kohta esitada

kõrvalnõuete osas alternatiivsed nõuded. Tulenevalt kostjate vastuväidetest oli hagejale teada,

et nõude sissenõutavaks muutumise aeg on vaieldav asjaolu, eriti olukorras, kus kostjad

tuginesid nõude aegumisele. Kui hageja ei esita alternatiivset nõuet lootuses, et kohus nõustub

tema käsitlusega nõude sissenõutavaks muutumise aja suhtes, on see hageja risk.

31. Samuti nõustub kolleegium kostjate etteheidetega maakohtule, et maakohus on viivise välja

arvutanud kuni 9. septembrini 2015 ning edasi VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni

põhinõude täitmiseni (TsMS § 367), kuigi otsus on tehtud 21. detsembril 2018. Kohus peab

otsuse täidetavuse huvides üldjuhul mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla

summana, edasi aga protsendina põhinõudest, nagu on ette nähtud ka TsMS § 367 teises lauses

(vt Riigikohtu 15. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 29). Eeltoodud vea saab

ringkonnakohus parandada ning arvestab otsuse tegemiseni viivise välja kindla summana.

Maakohtu otsuse resolutsioon tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas on ebatäpne.

Maakohus on viidanud resolutsiooni p-des 3 ja 5 VÕS § 113 lg-le 1, mis sisaldab kahte erinevat

viivisemäära. Hagiavalduse p-s 14 on hageja märkinud, et nõuab viivist (see käib kõikide

nõuete suhtes) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu otsuse resolutsiooni

p-d 3 ja 5 vajavad viivisemäära osas täpsustamist.

III

32. Hageja esitas esimese aluskohustuse osas nõude summas 4 185 641 eurot, millest põhinõue

on 2 563 354 eurot, intress 1 622 287 eurot ning palus välja mõista sissenõutavaks muutuva

viivise alates 10. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud uue

nõudearvestuse, kuid ei ole nõuet muutnud. Uue nõudearvestuse järgi on põhinõue 2 551 408

eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 1 614 727 eurot (vt nõude arvestus hageja 31. juuli

2018. menetlusdokumendi lisa 39; IX kd, tl 172). Maakohus rahuldas nõude osaliselt, leides, et

kokkuleppes ja lisakokkuleppes märgitud intressi kokkulepe ei kehti põhivõlgniku osas ja

seetõttu ka kostjate kui käendajate osas. Maakohus tegi võlgnevuse osas ümberarvestuse ja

mõistis kostjatelt solidaarselt välja põhinõude 1 917 349 eurot, perioodi 30. november 2007

kuni 28. veebruar 2008 eest intressi 57 362,88 eurot ning perioodi 29. veebruar 2008 kuni

9. september 2015 eest viivise 1 564 924,12 eurot. Edasi mõistis maakohus välja viivise VÕS

§ 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 10. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni.

32.1. Pooled vaidlevad selle üle, kas laenu ülekandmine on tõendatud ja kas hagejal on

nõudeõigus. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud

deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest

tagajärgedest.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki,

lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel

laenu väljamaksmata jätmise vastuväitest loobunud. Kostja I oli GKG juhatuse liige ning ta

teadis või pidi teadma kokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid

(nende aluseks olevaid asjaolusid), kas GKG-le oli laen välja makstud, milline oli kohustuse

suurus ja täitmise tingimused. Samuti oli kostja I samal ajal kostja II juhatuse liige. Lähtuda

21 (39)

tuleb esindaja, mitte esindatava isikust (TsÜS § 123 lg 1). GKG-le raamatupidamisteenust

osutanud OO kinnitas kohtuistungil tunnistajana, et enne kokkuleppe allkirjastamist kontrollis

ta kokkuleppes olevaid summasid raamatupidamise andmetega, numbrid edastas ta kostjale I.

Tunnistaja OO ütluste kohaselt olid GKG ja kostja II puhul võlgnevuse põhiosa kohustuse

tekkimise hetkel tema poolt kontrollitud ja õige, teiste võlgnevuste osas vaatas ta kostja I palvel

üle intressi arvestuse (vt maakohtu 23. oktoobri 2018. a istungi protokoll; X kd, tl 166).

Kohustuste olemasolu ja summade kontrollimist kinnitavad tunnistaja UU ütlused ning

kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (X kd, tl 164; IX kd, tl-d 36-42).

Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväidetest loobumist eeldada ei saa, siis on maakohus

nõuetekohaselt tuvastanud, et laenulepinguline suhe ja laenu ülekandmine on tõendatud.

Maakohus hindas kostjate väiteid, et laenusaajale ei ole laenu üle kantud, ning leidis

põhjendatult, et need väited on tõendamata. Maakohus tuvastas, et Moonrider ja GKG on

30. novembril 2007 sõlminud laenulepingu, laenulepingu p 4 alusel on laenu tagastamise

tähtaeg 28. veebruar 2008, laenu ülekandmist tõendab maksekorraldus ja Moonrideri

pangakonto väljavõte. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti

kohaldanud materiaalõigust. Vastates kostjate apellatsioonkaebuste väitele, siis laenu

ülekandmist tõendab maksekorraldus koosmõjus GKG pangakonto väljavõttega. Kuigi sealt ei

nähtu EUR maksed, kajastub sellel Moonrideri poolt ülekantud laenu konverteerimine eurodest

kroonidesse (29 993 657,08 krooni) (X kd, tl-d 23 ja pöördel). Vastupidiselt kostjate

arvamusele tõendab vaidlusaluse laenu andmist ka Moonrideri 2007. a ja 2008. a

majandusaasta aruanded ning 2009. a ja 2010. a majandusaasta aruannetes ei pidanudki olema

laen kajastatud, sest see oli loovutatud FTT-le. Kostjate apellatsioonimenetluses esitatud väited

ja tõendid ei anna alust asjaoludele teistsuguse hinnangu andmiseks, ennekõike veel olukorras,

kus kostjad pidid tõendama võlatunnistuses märgitud kohustuse puudumist.

32.2. Asjas ei vaielda selle üle, et enne kokkuleppe sõlmimist, s.o 1. jaanuaril 2009, loovutas

Moonrider laenulepingust tuleneva nõude GKG vastu FTT-le. Maakohus on seda asjaolu

hinnanud ja leidnud, et asja lahendamisel ei ole oluline, et nõue oli loovutatud ning kokkuleppes

kajastati nõue esialgsel kujul. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, jättes välja

käendusega seotud põhjendused. Kostjate väide ei välista kostjate vastu nõude

maksmapanemist ka kohustusega ühinemisel ja võlatunnistuse andmisel. FTT ja Moonrider olid

mõlemad kokkuleppe pooled (kreeditorid) ning kokkuleppes on võlakohustus kajastatud selle

esialgsel kujul. Kostja I oli sellest asjaolust teadlik (vt eelmine punkt). Seega on VÕS § 178 lg

2 eeldus täidetud. Isegi kui eeldada, et kostjad ei olnud teadlikud Moonrideri poolt nõude

loovutamisesest, siis sellise asjaolu õiguslikku tagajärge reguleerib VÕS § 169 lg 2, s.t

loovutatud nõue loetakse kuni võlgnikule loovutamisest teatamiseni uue ja vana võlausaldaja

suhtes võlgnikuga kuuluvaks vanale võlausaldajale. Kostjate vastuväited ei välista vaidlusaluse

aluskohustuse osas hageja nõudeõigust.

32.3. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale

ning sellest on kostjaid VÕS § 170 järgi nõuetekohaselt teavitatud (6. juuli 2015. a

nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48).

32.4. Kuna tegemist on kohustusega ühinemisega ja võlatunnistusega, siis mõjutasid kokkulepe

ja lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Kolleegium võtab aluseks maakohtu poolt

tuvastatud asjaolu, mille kohaselt muutus laen sissenõutavaks 29. veebruaril 2008 ja oleks

aegunud põhivõlgniku suhtes 28. veebruar 2011 kell 24.00. Kokkulepe sõlmiti enne nimetatud

kuupäeva. Seega ei ole vaja hinnata aegumise katkemise ega peatumise asjaolusid (sh 18. juuli

2012. a saldokinnituse õiguslik tähendus) ning need maakohtu põhjendused tuleb otsusest välja

jätta. Sõltumata sellest, millal laenu tagastamise nõue muutus põhivõlgniku suhtes

sissenõutavaks, on kostjad kohustusega ühinemisel nõuet tunnustanud TsÜS § 158 lg 1

tähenduses.

22 (39)

32.5. Kostjad leppisid kokkuleppe p-s 1 kokku laenu tagastamise tähtajas, s.o 31. detsember

2010. Lisakokkulepe katkestas aegumise TsÜS § 158 lg 1 järgi. Kolleegium nõustub hageja

poolt asjaoludele antud õigusliku hinnanguga, et pärast 31. detsembrit 2010 muutus kohustus

tähtajatuks, mida tõendab lisakokkulepe. Võlatunnistuse andmisel said pooled aluskohustuse

osas, millega kostjad olid ühinenud, kokku leppida, et kostjad võlgnevad rahasumma laenuna,

sest VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud

nõude saanud isikule (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 37 ja

selles viidatud kohtupraktika). Laenukohustust saab kokkuleppel muuta tähtajatuks.

Lisakokkuleppes ei ole kohustuse täitmise tähtaega määratud ning kohustuselt on pärast

31. detsembrit 2010 edasi arvestatud intressi. Tunnistaja UU ütlused tõendavad lisakokkuleppe

sõlmimise eesmärki – lisakokkulepe sõlmiti, sest aegumistähtaeg lähenes; kokkuleppe p-de 1,

2 ja 8 tähtajad olid kostja I distsiplineerimiseks; kokkulepe ja lisakokkulepe olid tähtajatud

(maakohtu 23. oktoobri 2018. a istungi protokoll; X kd, tl-d 164-165). Seega muudeti

lisakokkuleppega kohustuse täitmise tähtaega selliselt, et kohustus muutus tähtajatuks. Seega

ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga, et lisakokkuleppega ei muudetud kohustuste

täitmise tähtaega (lisakokkuleppe p 6). Lisakokkuleppe p 1 ja arvtabel, koosmõjus tunnistaja

UUi ütlustega, tõendavad tähtaja osas tingimuse muutmist. Kostjad pidid nõude täitma

8. septembril 2015, s.o kahe kuu möödumisel 6. juuli 2015. a nõudekirjade kättesaamisest

(VÕS § 398 lg 1). Nõue muutus sissenõutavaks 9. septembril 2015.

32.6. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku

lepitud – alates kohustuse tekkimisest liitintress 12 % aastas ja alates 2. juunist 2010 intress

12 % aastas. Tunnistaja UU ütlustega on tõendatud, et pooltel oli kindel tahe kokku leppida

liitintressis ja lisakokkuleppega muudeti intressiarvestuse korda lihtsamaks (vt maakohtu

23. oktoobri 2018. a istungi protokoll; X kd, tl-d 164-165). Sama tõendab OO, UU ja kostja I

kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (IX kd, tl-d 36-42).

Hageja on põhinõudelt kuni 1. juunini 2010 arvestanud liitintressi 12 % aastas, seejärel intressi

12 % aastas kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni ning alates 10. septembrist 2015 nõuab

hageja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kolleegiumi hinnangul ei kohaldu VÕS § 113 lg 6, sest pooled on kokku leppinud, et kogu

seniselt võlgnevuselt, sh liitintress, arvestatakse intressi alates 2. juunist 2010 (Riigikohtu

3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p-d 16 ja 17).

32.7. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue

2 551 408 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 1 614 727 eurot. Kolleegium käsitleb

väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja mõistmata põhinõude (2 551 408 – 1 917 349) 634 059 eurot, intressi (1 614 727 –

57 362,88) 1 557 364,12 eurot ja mõistis välja perioodi 29. veebruar 2008 kuni 9. september

2015 eest viivise (vähendatud summas) 1 226 761,91 eurot.

33. Hageja esitas teise aluskohustuse osas nõude summas 624 967 eurot, millest põhinõue on

382 740 eurot, intress 242 227 eurot ning palus välja mõista sissenõutavaks muutuva viivise

alates 10. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud uue nõudearvestuse,

kuid ei ole nõuet muutnud. Uue nõudearvestuse järgi on põhinõue 376 783 eurot ja seisuga

8. september 2015 intress 240 974 eurot (vt nõude arvestus; IX kd, tl 172). Maakohus rahuldas

nõude osaliselt, sest leidis, et laenusuhe FTT ja GKG vahel on tõendamata, kohaldas

võlasuhtele alusetu rikastumise sätteid ning 15. novembri 2007. a maksest tuleneva nõude osas

aegumist. Maakohus tegi võlgnevuse osas ümberarvestuse ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja

põhinõude 255 646,59 eurot ja seisuga 9. september 2015 intressi 20 033,24 eurot. Edasi

mõistis maakohus välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 10. septembrist 2015

kuni põhinõude täitmiseni.

23 (39)

33.1. Pooled vaidlevad selle üle, kas suuliste laenulepingute sõlmimine FTT ja GKG vahel on

tõendatud ja kas väidetavalt 15. novembril 2007 antud laen on lisakokkuleppega hõlmatud.

Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse

võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki,

lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel

laenusuhte puudumise ja laenusumma väljamaksmata jätmise vastuväidetest loobunud. Kostja

I oli GKG juhatuse liige ning ta teadis või pidi teadma kokkuleppe allkirjastamisel

kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid), kas FTT ja GKG

vahel oli laenulepinguline suhe, milline oli kohustuse suurus ja täitmise tingimused. Samuti oli

kostja I samal ajal kostja II juhatuse liige (TsÜS § 123 lg 1). Kohustuse olemasolu on kostjad

taaskord kinnitanud lisakokkuleppe sõlmimisel. Eeltoodud asjaolusid tõendavad tunnistajate

OO ja UUi ütlused ning kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (X kd, tl-d 166, 164,

IX kd, tl-d 36-42).

Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväidetest loobumist eeldada ei saa, siis on

laenulepinguline suhe FTT ja GKG vahel VÕS § 396 mõttes tõendatud. Samas ei sõltu asja

lahendus sellest, kas laenulepingud on sõlmitud või mitte, sest võlatunnistusega saab

kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust ning

nõuet esitades võis hageja tugineda võlatunnistuse kokkuleppele (vt Riigikohtu 21. detsembri

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 40).

Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et raha on GKG-le üle kantud kahe maksega: 15 november

2007 summas 1 000 000 krooni ja 4. juuni 2008 summas 4 000 000 krooni ehk 255 647 eurot.

Maakohus on hinnanud kostjate väiteid kohustuse puudumise osas (4. juuni 2008. a makset pole

tehtud, raha on tagasi makstud) ja leidnud nõuetekohaselt, et need väited on tõendamata.

Maakohus ei ole eeltoodud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et nende kahe ülekande osas on laenulepingute

sõlmimine tõendamata. Lisaks raha ülekandmisele on GKG teinud tagasimakseid, viidates

laenusuhte olemasolule (nt „laenu põhiosa tagastamine“). Maakohtu otsuse põhjendusest ei

selgu, kas maakohus on GKG likvideerija AA kinnitusega arvestanud või mitte. Kolleegiumi

hinnangul ei tõenda nimetatud tõend laenusuhte puudumist. See tõend läheb vastuollu

tunnistajate OO ja UU ütlustega ning AA ei olnud suuliselt sõlmitud lepingutega seotud ega

saanud nendega seotud asjaolusid teada (VI kd, tl-d 108-111).

Eeltoodud kahte laenulepingut on käsitletud kokkuleppe p-s 2 ühtse kohustusena põhiosa

summaga 4 671 683,96 krooni. Selles osas on maakohtu järeldus õige, kuigi maakohtu

hinnangul on need maksed kajastatud lepinguvälise kohustusena. Kostjad on kokkuleppes

kohustuse suurust kinnitanud ning selles osas vastuväitest loobunud. Isegi kui vastuväitest

loobumist eeldada ei saa, on hageja 31. juuli 2018. a menetlusdokumendi p-s 139 selgitanud,

kuidas p-s 2 sätestatud summad on kujunenud, sest osaliselt on laenu tagasi makstud (I kd, tl-d

24 ja 25; IX kd, tl 14). Arvutuskäik on jälgitav ja selge ning kooskõlas VÕS §-s 88 sätestatud

täitmise korraga. Kui võlgnik pidi lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi,

loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud

intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks (VÕS § 88 lg 8).

33.2. Kolleegium nõustub hageja väitega, et 15. novembril 2007 antud laen on

lisakokkuleppega hõlmatud. Hageja selgitas, et eksitud on kuupäevaga – kohustus on

lisakokkuleppe arvtabelis märgitud ebaõige kuupäevaga 31. detsember 2008 ja 1. juuni 2010

seisuga. Ainuüksi see asjaolu ei välista poolte tahet, et vaidlusalune kohustus oleks

lisakokkuleppega hõlmatud. VÕS § 29 lg 2 järgi ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks

ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist

varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel esmajoones

poolte ühisest tegelikust tahtest. FTT ja GKG vahel muid kohustusi sellises summas (817 484

krooni) ei olnud ning FTT ei ole 31. detsembril 2008 GKG-le laenu andnud. Kolleegium leiab,

24 (39)

et poolte ühine tegelik tahe oli lisakokkuleppes kokkuleppe p-s 2 sätestatud kohustuse

hõlmamine.

33.3. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale

ning sellest on kostjaid VÕS § 170 järgi nõuetekohaselt teavitatud (6. juuli 2015. a

nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48).

33.4. Kuna tegemist on kohustusega ühinemisega ja võlatunnistusega, siis mõjutasid kokkulepe

ja lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Kokkuleppe sõlmimise ajaks ei saanud tuvastatud

asjaoludel olla nõude aegumistähtaeg möödunud (tegemist oli tähtajatute laenulepingutega).

Seega ei ole vaja hinnata aegumise katkemise ega peatumise asjaolusid ning need maakohtu

põhjendused tuleb otsusest välja jätta. Sõltumata sellest, millal laenu tagastamise nõue muutus

põhivõlgniku suhtes sissenõutavaks, on kostjad kohustusega ühinemisel nõuet tunnustanud

TsÜS § 158 lg 1 tähenduses.

33.5. Kostjad leppisid kokkuleppe p-s 2 kokku laenu tagastamise tähtajas, s.o 31. detsember

2010, ning pärast seda muutus kohustus tähtajatuks, mida tõendab lisakokkulepe. Muus osas ei

korda kolleegium otsuse p-s 32.5 toodud põhjendusi. Nõue muutus sissenõutavaks

9. septembril 2015.

33.6. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku

lepitud – alates kohustuse tekkimisest liitintress 12 % aastas ja alates 2. juunist 2010 intress

12 % aastas. Sellist poolte tahet tõendavad tunnistaja UU ütlused ning OO, UU ja kostja I

kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (IX kd, tl-d 36-42).

Hageja on põhinõudelt kuni 1. juunini 2010 arvestanud liitintressi 12 % aastas, seejärel intressi

12 % aastas kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni ning alates 10. septembrist 2015 nõuab

hageja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ka selle nõude osas ei kohaldu

kolleegiumi hinnangul VÕS § 113 lg 6 (vt otsuse põhjendused p 32.6).

33.7. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue

376 783 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 240 974 eurot. Kolleegium käsitleb

väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja mõistmata põhinõude (376 783 – 255 646,59) 121 136,41 eurot ja intressi (240 974 –

20 033,24) 220 940,76 eurot.

34. Hageja esitas kolmanda aluskohustuse osas nõude summas 322 586 eurot, millest põhinõue

on 191 735 eurot ja intress 130 851 eurot ning palus välja mõista sissenõutavaks muutuva

viivise alates 10. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud uue

nõudearvestuse, kuid ei ole nõuet muutnud. Uue nõudearvestuse järgi on põhinõue 191 735

eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 130 564 eurot (vt nõude arvestus; IX kd, tl 172

pöördel). Maakohus jättis kolmandast aluskohustusest tuleneva nõude rahuldamata aegumise

tõttu.

34.1. Pooled vaidlevad selle üle, kas suulise laenulepingu sõlmimine FTT ja kostja II vahel on

tõendatud, kas laenusumma väljamaksmine on tõendatud ning kas väidetavalt 3. veebruaril

2010 antud laen on lisakokkuleppega hõlmatud. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on

iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse

andmise õiguslikest tagajärgedest.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki,

lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel

laenusuhte puudumise ja laenusumma väljamaksmata jätmise vastuväidetest loobunud

(kokkuleppe p 8). Kostja I oli kostja II juhatuse liige ning ta teadis või pidi teadma kokkuleppe

allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid), kas

FTT ja kostja II vahel oli laenulepinguline suhe, milline oli kohustuse suurus ja täitmise

tingimused (TsÜS § 123 lg 1). Kohustuse olemasolu on kostjad taaskord kinnitanud

25 (39)

lisakokkuleppe sõlmimisel. Eeltoodud asjaolusid tõendavad tunnistajate OO ja UU ütlused ning

kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (X kd, tl-d 166, 164; IX kd, tl-d 36-42).

Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväidetest loobumist eeldada ei saa, siis on maakohus

tõendeid hinnates jõudnud õigele järeldusele, et FTT ja kostja II vahel on 3. veebruaril 2010

sõlmitud laenuleping VÕS § 396 mõttes, mille alusel on kostjale II laenusumma üle kantud (I

kd, tl-d 27-30). Samas ei sõltu asja lahendus sellest, kas laenuleping on sõlmitud või mitte, sest

võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest

tulenevat kohustust ning nõuet esitades võis hageja tugineda võlatunnistuse kokkuleppele (vt

Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 40).

Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et raha on kostjale II üle kantud 4. veebruaril 2010 summas

3 000 000 krooni. Maakohus on hinnanud kostjate väiteid kohustuse puudumise osas (makset

pole tehtud) ja leidnud nõuetekohaselt, et need väited on tõendamata. Maakohus ei ole

eeltoodud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

34.2. Kolleegium nõustub hageja väitega, et 3. veebruari 2010. a laenulepingu alusel antud laen

on lisakokkuleppega hõlmatud. Hageja selgitas, et eksitud on kuupäevaga ning kohustus on

lisakokkuleppe arvtabelis märgitud ebaõige kuupäevaga 19. november 2009. Ainuüksi see

asjaolu ei välista poolte tahet, et vaidlusalune kohustus oleks lisakokkuleppega hõlmatud. VÕS

§ 29 lg 2 järgi ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida

lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 1

järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel esmajoones poolte ühisest tegelikust tahtest. FTT ja

kostja II vahel muid kohustusi sellises summas (3 000 000 krooni) ei olnud ning FTT ei ole

19. novembril 2009 kostjale II laenu andnud. Kolleegium leiab, et poolte ühine tegelik tahe oli

lisakokkuleppes kokkuleppe p-s 8 sätestatud kohustuse hõlmamine.

34.3. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale

ning sellest on kostjaid VÕS § 170 järgi nõuetekohaselt teavitatud (6. juuli 2015. a

nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48).

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on vaidlusaluse nõude osas kostjate vastu nõudeõigus.

Vaidluse tekitas YY 21. mai 2014. a e-kiri: „FTT nõude Rubla vastu andsin tagasi GO-le, kelle

raha see tegelikult on“ (III kd, tl 34). Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud, et FTT ei ole

vaidlusalust nõuet GoGroupile loovutanud. Nimetatud e-kiri, kus viidatakse ühele

konkretiseerimata nõudele, nõude loovutamist ei tõenda. Kostjad ei ole oma nõude loovutamise

väite tõendamiseks esitanud ühtegi muud tõendit (VÕS § 170). Hageja esitas oma väite

tõendamiseks GoGroupi esindaja kinnituse, et FTT ei ole GoGroupile kostjate vastu

hagiavalduse p-des 3.3, 3.11 ja 6 esitatud nõudeid loovutanud (10. oktoobri 2018. a GoGroupi

juhatuse liikme TT kinnitus; X kd, tl 59). Kolleegiumil puudub alus eeltoodud kinnituse

usaldusväärsuses kahelda.

34.4. Kuna kostja I ühines kostja II kohustusega ja nad andsid kokkuleppega võlatunnistuse,

siis mõjutasid kokkulepe ja lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Ringkonnakohus võtab

aluseks maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mille kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg

laenulepingu p 2.1 järgi 5. märts 2010, mida muudeti kokkuleppe p-ga 8. Kokkuleppe

sõlmimise ajaks ei olnud nõude aegumistähtaeg möödunud.

34.5. Kostjad leppisid kokkuleppe p-s 8 kokku laenu tagastamise tähtajas, s.o 31. detsember

2010, ning pärast seda muutus kohustus tähtajatuks, mida tõendab lisakokkulepe. Muus osas ei

korda kolleegium otsuse p-s 32.5 toodud põhjendusi. Nõue muutus sissenõutavaks

9. septembril 2015.

34.6. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku

lepitud – alates kohustuse tekkimisest intress 15 % aastas ja alates 2. juunist 2010 intress 12 %

aastas. Sellist poolte tahet tõendavad tunnistaja UU ütlused ning OO, UU ja kostja I kokkuleppe

sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (IX kd, tl-d 36-42).

26 (39)

Hageja on põhinõudelt kuni 1. juunini 2010 arvestanud intressi 15 % aastas, seejärel intressi

12 % aastas kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni ning alates 10. septembrist 2015 nõuab

hageja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

34.7. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue

191 735 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 130 564 eurot. Kolleegium käsitleb

väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja mõistmata põhinõude 191 735 eurot ja intressi 130 564 eurot ning alates 10. septembrist

2015 põhinõudelt seadusjärgses määras viivise.

35. Hageja esitas neljanda kuni seitsmenda aluskohustuse osas järgmised nõuded:

 2 862 592 eurot, millest põhinõue on 1 590 000 eurot ja intress 1 272 592 eurot (Circle

poolt omandatud võlakirjad)

 1 288 870 eurot, millest põhinõue on 650 000 eurot ja intress 638 870 eurot (Moonrideri

poolt omandatud võlakirjad)

 677 236 eurot, millest põhinõue on 360 000 eurot ja intress 317 236 eurot (Moonrideri

poolt omandatud võlakirjad)

 440 918 eurot, millest põhinõue on 247 000 eurot ja intress 193 918 eurot (FTT ja Circle

poolt omandatud võlakirjad)

Hageja palus välja mõista põhinõuetelt sissenõutavaks muutuva viivise alates 10. septembrist

2015 kuni põhinõude täitmiseni. Kuna maakohus on neid nõudeid käsitlenud koos, siis seda

teeb selguse huvides ka ringkonnakohus.

Hageja on esitanud uue nõudearvestuse, kuid ei ole nõuet muutnud (vt nõude arvestus; IX kd,

tl-d 172 pöördel-173). Maakohus rahuldas nõuded osaliselt, leides, et põhinõuetelt sai intressi

arvestada kuni 28. augustini 2010 ning emissiooni tingimustes toodud intressimääraga.

Maakohus tegi kõrvalnõuete osas ümberarvestused ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja:

 põhinõue 1 590 000 eurot, intress 225 923,53 eurot, viivis 668 997,90 eurot

 põhinõue 650 000 eurot, intress 96 826,83 eurot, viivis 273 489,70 eurot

 põhinõue 360 000 eurot, intress 40 484,51 eurot, viivis 151 471,20 eurot

 põhinõue 247 000 eurot, intress 40 215,13 eurot, viivis 103 926,10 eurot

35.1. Pooled vaidlevad nõuete olemasolu üle. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on

iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse

andmise õiguslikest tagajärgedest.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki,

lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel

kohustuse

puudumise

(võlakirjade

lunastamiskohustuse

puudumine)

ja

aegumise

vastuväidetest loobunud. Kostjad võtsid eeltoodud nõuete osas iseseisva kohustuse laenuna ja

andsid kokkuleppega võlatunnistuse (VÕS § 396 lg 2). Hageja on tõendanud, et kostja I teadis

või pidi teadma kokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende

aluseks olevaid asjaolusid) kohustuse olemasolust, suurusest ja täitmise tingimustest, sest asjas

on tuvastatud, et korraldusi võlakirjade ostmiseks andis kostja I ja põhivõlgnikuks oli Luterma.

Kohustuse olemasolu on kostjad taaskord kinnitanud lisakokkuleppe sõlmimisel. Eeltoodud

asjaolusid tõendavad tunnistaja OO ja UU ütlused ning kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-

kirjavahetus. Tunnistaja UU on oma ütlustega kinnitanud hageja väiteid võlakirjade

omandamise eesmärkide kohta – valmistuda ette võimalikuks Luterma pankrotimenetluseks (X

kd, tl 166 pöördel).

Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväidetest loobumist eeldada ei saa, siis maakohus on

tõendeid hinnates jõudnud õigele järeldusele, et kokkuleppe p-des 11–13 sätestatud kohustused

olid olemas ning kostjate vastuväited nende kohustuste olemasolu ei välista. Kuigi maakohus

on sellele järeldusele jõudnud ebaõiget tõendamiskoormist rakendades ei muuda see

27 (39)

lõppjäreldust ebaõigeks. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et Kalev FRN võlakirjad

on olemas ning need on samad, mis kostjate nimetatud AS Kalev võlakirjad, sest võlakirjadel

on sama kood (ISIN EE3300099142). Hageja on käsitlenud Kalev REC võlakirjadega

seonduvaid asjaolusid, et selgitada nõude tekkimist (Kalev REC võlakirjad asendati). Samuti

tuvastas maakohus, et algseks võlgnikuks oli emitent Luterma (endine ärinimi Aktsiaselts

Kalev), kelle võlakirju kokkuleppe kreeditorid (Circle, Moonrider, FTT) kostja I palvel ja

korraldamisel kokku ostsid. Hageja sellekohased väited on tõendatud e-kirjavahetuse ja

tunnistaja UU ütlustega (II kd, tl-d 46-47, 52-55). Kostjad pole tõendanud, et kokkuleppe

aluseks olid teistsugused asjaolud.

Maakohus tuvastas nõuetekohaselt, et Circle, Moonrider ja FTT poolt on võlakirjad omandatud.

Kokkuleppe kreeditorid olid võlakirjade omanikena väärtpaberite registrisse kantud. Eeltoodud

asjaolu tuvastamisel ei ole maakohus menetlusõiguse norme rikkunud. Hageja tugineb

kokkuleppele ja lisakokkuleppele ja ta ei pea nõude maksmapanekul olema märgitud

väärtpaberite registrisse võlakirjade omanikuna. Luterma äriregistrist kustutamine 25. mail

2017 ja võlakirjade 26. mail 2017 kustutamine ei lõpetanud võlatunnistusest tulenevat kostjate

kohustust. Kostjad ei ole tõendanud, et võlakirjad kustutati nende lunastamise tõttu. Praegusel

juhul on esitatud asjaoludel põhjust järeldada, et võlakirjade kustutamise põhjuseks oli Luterma

pankrotimenetluse lõppemine raugemisega.

Kostjate muud vastuväited ei ole edukad, sest hageja ei nõua kostjatelt võlakirjade lunastamist.

Hageja nõuab kostjate poolt kokkuleppega ja lisakokkuleppega võetud rahaliste kohustuste

täitmist.

35.2. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale

ning sellest on kostjaid VÕS § 170 järgi nõuetekohaselt teavitatud (6. juuli 2015. a

nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48).

35.3. Kuna tegemist on kohustusega ühinemisega ja võlatunnistusega, siis mõjutasid kokkulepe

ja lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Arvestades poolte poolt esitatud erinevaid

lunastamise kuupäevasid (1. september 2009, 1. märts 2010, 28. august 2010) ei olnud

kokkuleppe sõlmimise ajaks nõuete aegumistähtaeg möödunud (VÕS § 924 lg 1 alusel kolm

aastat kohustuse täitmise tähtpäevast). Asjas ei oma tähtsust Luterma pankrotimenetlus ning

kolleegium sellega seotud väiteid ja tõendeid ei hinda.

35.4. Kokkuleppes ja lisakokkuleppes ei ole kohustuse täitmise tähtaegasid kindlaks määratud.

Võlatunnistuse andmisel said pooled kokku leppida, et kostjad võlgnevad rahasumma laenuna

(VÕS § 396 lg 2). Laenukohustust saab kokkuleppel muuta tähtajatuks. Poolte tahet sellise

kokkuleppe sõlmimiseks tõendavad tunnistaja UU ütlused. Kostjad pidid nõude täitma

8. septembril 2015, s.o kahe kuu möödumisel 6. juuli 2015. a nõudekirjade kättetoimetamisest

(VÕS § 398 lg 1). Nõue muutus sissenõutavaks 9. septembril 2015.

35.5. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku

lepitud – kokkuleppe p-de 12 ja 13 osas alates kohustuse tekkimisest 12 % aastas ja kokkuleppe

p 11 osas 30 % aastas, seejärel alates 2. juunist 2010 lisakokkuleppe alusel 12 % aastas. Hageja

võib nõude esitamisel tugineda võlatunnistusele, mistõttu ei saa kostjad väita, et võlakirjadega

seotud arvestus on neile arusaamatu ja tõendamata. Kolleegiumi hinnangul on hageja

nõudearvestus selge. Kostjad on kokkuleppe p-s 14.1 kinnitanud, et võlgnevuste ja

kõrvalkohustuste suurused on õiged ja vastavad aluskokkulepetele.

35.6. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista:

 põhinõue 1 590 000 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 1 272 592 eurot

(kolleegium märgib, et ei saa mõista välja rohkem, kui on hagis esitatud nõue)

 põhinõue 650 000 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 635 753 eurot

 põhinõue 360 000 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 316 011 eurot

 põhinõue 247 000 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 193 837 eurot

28 (39)

Kolleegium käsitleb väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse

läbivaatamisel.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt hageja kasuks välja

mõistmata intressid: (1 272 592 – 225 923,53) 1 046 668,47 eurot, (635 753 – 96 826,83)

538 926,17 eurot, (316 011 – 40 484,51) 275 526,49 eurot, (193 837 – 40 215,13) 153 621,87

eurot. Samuti osas, milles mõisteti välja seadusjärgne viivis perioodi 29. august 2010 kuni

9. septembri 2015 eest 1 197 885 eurot.

36. Hageja esitas kaheksanda aluskohustuse osas nõude summas 188 647 eurot, millest

põhinõue on 103 217 eurot, intress 85 430 eurot ning palus välja mõista sissenõutavaks

muutuva viivise alates 10. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni (vt nõude arvestus; IX

kd, tl 173). Maakohus jättis nõude rahuldamata, sest leidis, et põhikohustuse näol on tegemist

müügilepinguga, millest tulenev kohustus on täidetud.

36.1. Pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist on laenu- või müügilepinguga ning kas kohustus

on täidetud. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud

deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest

tagajärgedest.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki,

lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel

laenusuhte puudumise vastuväitest loobunud. Kui kostjal II ei oleks seoses FTT poolt

võlakirjade ostmisega mingeid rahalisi kohustusi tekkinud, siis ei oleks kostjad pärast FTT

poolt raha ja kostja II poolt võlakirjade ülekandmist sellise kohustuse olemasolu ega suurust

kokkuleppega tunnistanud. Kostja I oli kostja II juhatuse liige ning ta teadis või pidi teadma

kokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid

asjaolusid), kas FTT ja kostja II vahel on laenulepingust tulenev täitmata kohustus. Kohustuse

olemasolu on kostjad taaskord kinnitanud lisakokkuleppe sõlmimisel. Eeltoodud asjaolusid

tõendavad tunnistajate OO ja UU ütlused ning kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus

(X kd, tl-d 166, 164, IX kd, tl-d 36-42).

Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväitest loobumist eeldada ei saa, siis kostjad ei ole

tõendanud kohustuse puudumist. Kolleegium võtab aluseks poolte poolt vaidlustamata

asjaolud, mille kohaselt FTT kandis kostjale II 15. septembril 2009 üle 1 615 000 krooni

selgitusega „võlakirjade ost“ ja FTT-le kanti üle 515 080 Alta Foods võlakirja, kus

tehingutüübiks oli „ost“. Kolleegium leiab, et üksnes väärtpaberikorralduse ja raha ülekandmise

maksekorralduse selgitus „võlakirjade ost“ ei välista kokkuleppe p-s 10 märgitud kohustuse

olemasolu. Samuti ei ole need asjaolud piisavad, et tõendada müügilepingu sõlmimist. Teised

asjas esitatud ja kogutud tõendid tõendavad hageja väiteid, mille kohaselt FTT ostis Alta Foods

võlakirju kostja I ettepanekul selleks, et kostja I saaks mõne temaga seotud äriühingu kaudu

osaleda Alta Foods pankrotimenetluses võlausaldajana. Asjaolule, et laenusuhe ei sõltunud

laenu tagatiseks olnud võlakirjadest, viitab see, et Alta Foods võlakirjad kanti kostja I palvel ja

juhiste alusel üle Osaühingule KENTEX FINANCE EESTI tasuta ning nende soetushinnale

vastava laenusumma pidi FTT-le tagastama kostja II. Hageja väited on tõendatud MM e-

kirjadega ja tunnistaja UU ütlustega (X kd, tl-d 53-55; X kd, tl 164 pöördel).

36.2. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale

ning sellest on kostjaid VÕS § 170 järgi nõuetekohaselt teavitatud (6. juuli 2015. a

nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48).

36.3. Kuna tegemist on võlatunnistusega, siis mõjutasid kokkulepe ja lisakokkulepe kohustuse

täitmise tähtaega. Kokkuleppe sõlmimise ajaks ei saanud tuvastatud asjaoludel olla nõude

aegumistähtaeg möödunud (tegemist oli tähtajatu laenulepinguga). Kuna kokkuleppes ega

lisakokkuleppes ei ole laenu tagastamise tähtaega märgitud, siis on tegemist tähtajatu

laenukohustusega (VÕS § 398 lg 1). Muus osas ei korda kolleegium otsuse p-s 32.5 toodud

põhjendusi. Nõue muutus sissenõutavaks 9. septembril 2015.

29 (39)

36.4. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku

lepitud – alates kohustuse tekkimisest intress 30 % aastas ja alates 2. juunist 2010 intress 12 %

aastas. Sellist poolte tahet tõendavad UU ütlused ning OO, UU ja kostja I kokkuleppe

sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (IX kd, tl-d 36-42).

Hageja on põhinõudelt kuni 1. juunini 2010 arvestanud intressi 30 % aastas, seejärel intressi

12 % aastas kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni ning alates 10. septembrist 2015 nõuab

hageja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

36.5. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue

103 217 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 85 430 eurot. Kolleegium käsitleb

väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja mõistmata põhinõude 103 217 eurot ja intressi 85 430 eurot ning alates 10. septembrist

2015 põhinõudelt seadusjärgses määras viivise.

37. Hageja esitas üheksanda aluskohustuse osas nõude summas 2 892 176 eurot, millest

põhinõue on 1 905 495 eurot, intress 986 681 eurot ning palus välja mõista sissenõutavaks

muutuva viivise alates 10. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud uue

nõudearvestuse, kuid ei ole nõuet muutnud. Uue nõudearvestuse järgi on põhinõue 1 906 620

eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 986 637 eurot (vt nõude arvestus; IX kd, tl 173).

Maakohus jättis nõude rahuldamata, sest leidis, et hageja ei ole suulist kokkulepet aktsiate

väljaostukohustuse kohta tõendanud ning kostjatelt ei saa enam aktsiate väljaostukohustuse

täitmist nõuda.

37.1. Pooled vaidlevad Luterma aktsiate väljaostukohustuse tekkimise üle. Hageja hinnangul

on tegemist kostjate isiklike kohustustega, kinnitades seda seisukohta 15. novembri 2019. a

ringkonnakohtu istungil (XII kd, tl 146 pöördel). Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad

on iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse

andmise õiguslikest tagajärgedest.

37.2. Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki,

lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel

kohustuse puudumise vastuväitest (Luterma aktsiate väljaostukohustuse puudumine, kohustus

on täidetud) loobunud. Kostjad teadsid või pidid teadma kokkuleppe allkirjastamisel

kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid). Kohustuse olemasolu

on kostjad taaskord kinnitanud lisakokkuleppe sõlmimisel. Eeltoodud asjaolusid tõendavad

tunnistajate OO ja UU ütlused ning kokkuleppe sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (X kd, tl-

d 166, 164, IX kd, tl-d 36-42).

Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväitest loobumist eeldada ei saa, siis maakohus on

ebaõiget tõendamiskoormist kohaldades jõudnud ebaõigele järeldusele, et kohustuse olemasolu

kohta puuduvad tõendid. Hagejal ei olnud vaja esitada muid tõendeid peale kokkuleppe ning

kostjad pidid kohustusest vabanemiseks ja nõude rahuldamata jätmiseks tõendama, et neil ei

ole kokkuleppega tunnistatud võlga. Kolleegium võtab aluseks vaidlustamata asjaolud, mille

kohaselt Moonriderile kuulusid Luterma aktsiad ning Moonrider kandis aktsiad 2. juunil 2011

üle Debt Adviser osaühingule, kes oli sellele eelnevalt 18. mail 2011 kandnud Moonriderile üle

3 000 000 eurot selgitusega „AS Luterma aktsiate eest“. Kolleegiumi hinnangul on hageja oma

väiteid tehingu eesmärgi kohta tõendanud ning kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Kostja I

soovis tema kontrolli all olevad Luterma aktsiad maha müüa ning täiendava tulu teenimiseks

tegi ta YY-le ettepaneku osta turult aktsiad selliselt, et kostja I saab need hiljem endale.

Eeltoodud asjaolusid tõendavad kogumis e-kirjavahetus ja tunnistaja UU ütlused (X kd, tl-d 56-

58, tl 164 pöördel). E-kirjades on kajastatud kostja I poolsed tehingu tingimused ning

koosmõjus tunnistaja UU ütlustega on tõendatud, et need käivad kokkuleppe p-s 9 sätestatud

kohustuse kohta. Asjaolu, et tõenditest saab teha järelduse, et tegemist on kostja I algse

kohustusega, ei muuda lõppjäreldust, sest kokkuleppega on kohustusega ühinenud ka kostja II.

30 (39)

Kokku lepiti väljaostukohustuse kuupäevas ja hinnas, mis on kirjalikult fikseeritud kokkuleppe

p-s 9. 1. septembri 2008. a e-kirja lisas kajastatud aktsiate hind (ostuhind koos hoidmise kuluga

30,12 krooni/aktsia) ja 8. septembri 2008. a e-kirjas kajastatud intressimäär on sama, mis on

kajastatud kokkuleppe p-s 9. Eeltoodud kirjavahetust pidas kostja I seoses oma

majandustegevusega ja puudutab kostjaga I seotud äriühinguid (mitte ainult Aktsiaseltsi Kalev).

Asjaolu, et 8. septembri 2008. a e-kirjas on Luterma aktsiate arv ebatäpne (1 777 581 asemel

1 771 000), ei välista kohustuse olemasolu, sest teised asjas esitatud ja kogutud tõendid

kinnitavad hageja väiteid (sh aktsiate hinna arvutus). Aktsiate õige arv on tõendatud Nasdaq

CSD väljavõttega (IX kd, tl-d 158-162).

Hageja on tõendanud, et kostjad asusid kokkuleppe p-s 9 sätestatud kohustust täitma.

Lisakokkulepe tõendab, et kostjate eest on eeltoodud kohustuse osaliselt täitnud kostjatega

seotud Debt Adviser osaühing, tasudes Moonriderile aktsiate eest 3 000 000 eurot.

Lisakokkulepe kajastab 3 000 000 euro suurust laekumist ja selle võrra kohustuse vähenemist.

Nõustuda saab hageja väitega, et Debt Adviser osaühing oli kostjatega seotud äriühing, sest

selle juhatuse liige oli kostjaga I seotud isik MM ja osanik kostja II (II kd, tl 63), kostja II

aktsionäriks oli osaühing Linderin Grupp (I kd, tl 94), mille ainuosanikuks oli kostja I (I kd, tl

101). Lisakokkulepe lükkab ümber kostjate väite, et Moonrider müüs Luterma aktsiad

3 000 000 euro eest Debt Adviser osaühingule. Ka sellekohane maakohtu järeldus on ebaõige.

Asjaolu, et kohustus jäi täies ulatuses täitmata tõendavad tunnistaja UU ütlused. Kui kohustus

oleks lõppenud 2. juuni 2011. a Debt Advisor osaühingu poolt Moonriderile tehtud ülekandega

3 000 000 eurot, siis ei oleks pooled sellist kohustust lisakokkuleppes enam kajastanud.

Vastuseks kostjate väitele märgib kolleegium, et kokkuleppe p 14.2 ei välista, et mõne

kokkuleppes nimetatud võlasuhte algseks võlgnikuks on kostja I või kostja II.

37.3. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale

ning sellest on kostjaid VÕS § 170 järgi nõuetekohaselt teavitatud (6. juuli 2015. a

nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48).

37.4. Kuna tegemist on võlatunnistusega, siis mõjutasid kokkulepe ja lisakokkulepe kohustuse

täitmise tähtaega. Kokkuleppe sõlmimise ajaks ei saanud tuvastatud asjaoludel olla nõude

aegumistähtaeg möödunud (kostja I pidi Luterma aktsiad välja ostma 1. jaanuaril 2008).

Kostjad on kokkuleppe sõlmimisel nõuet tunnustanud TsÜS § 158 lg 1 tähenduses.

37.5. Kokkuleppes leppisid pooled kokku, et kostjad võlgnevad rahasumma laenuna (VÕS §

396 lg 2). Kuna kokkuleppes ega lisakokkuleppes ei ole laenu tagastamise tähtaega märgitud,

siis on tegemist tähtajatu laenukohustusega (VÕS § 398 lg 1). Muus osas ei korda kolleegium

otsuse p-s 32.5 toodud põhjendusi. Nõue muutus sissenõutavaks 9. septembril 2015.

37.6. Kostjad on seotud intressimääradega, mis on kokkuleppes ja lisakokkuleppes kokku

lepitud – alates kohustuse tekkimisest intress 13 % aastas ja alates 2. juunist 2010 intress 12 %

aastas. Sellist poolte tahet tõendavad tunnistaja UU ütlused ning OO, UU ja kostja I kokkuleppe

sõlmimisele eelnenud e-kirjavahetus (IX kd, tl-d 36-42).

Hageja on põhinõudelt kuni 1. juunini 2010 arvestanud intressi 13 % aastas, seejärel intressi 12

% aastas kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni ning alates 10. septembrist 2015 nõuab

hageja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

37.7. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue

1 905 495 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 986 637 eurot. Ringkonnakohus ei saa

hagis esitatud põhinõudest suuremat summat välja mõista. Kolleegium käsitleb

väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja mõistmata põhinõude 1 905 495 eurot ja intressi 986 637 eurot ning alates 10. septembrist

2015 põhinõudelt seadusjärgses määras viivise.

38. Hageja esitas kümnenda aluskohustuse osas nõude summas 339 644 eurot, millest põhinõue

on 230 000 eurot, intress 109 644 eurot ning palus välja mõista sissenõutavaks muutuva viivise

31 (39)

alates 10. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud uue

intressiarvestuse, kuid ei ole nõuet muutnud. Uue nõudearvestuse järgi on põhinõue 230 000

eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 109 568 eurot (vt nõude arvestus; IX kd, tl 173).

Maakohus jättis nõude rahuldamata, sest leidis, et kokkuleppest ei nähtu kostjate vastutus

tulevikus tekkivate kohustuste eest ning isegi kui lisakokkuleppe arvtabel seda kohustust

kajastab, ei ole see piisavalt konkreetne käendajatele kohustuse tekkimiseks.

38.1. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on iseseisvate võlgnikena andnud

deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse andmise õiguslikest

tagajärgedest.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki,

lepingueelsete läbirääkimise asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel

laenusuhte puudumise vastuväitest loobunud. Kostja I oli GKG juhatuse liige ning ta teadis või

pidi teadma lisakokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende

aluseks olevaid asjaolusid), kas FTT ja GKG vahel oli laenulepinguline suhe, milline oli

kohustuse suurus ja täitmise tingimused. Samuti oli kostja I samal ajal kostja II juhatuse liige

(TsÜS § 123 lg 1).

38.2. Puudub vaidlus, et FTT tegi GKG-le 19. septembril 2011 ülekande summas 230 000 eurot

(I kd, tl 62). Maakohtu hinnangul, kui eeldada lisakokkuleppes nõude kajastamist, ei olnud

arvtabel piisav, et tekitada käendajatele kohustusi. Kolleegium leiab, et asjaolu, et nõuet ei ole

kajastatud kokkuleppes, ei vabasta kostjaid selle kohustuse täitmisest. Lisakokkuleppe puhul ei

ole tegemist eraldi tehinguga, vaid see on kokkuleppe osa, kajastades pärast kokkuleppe

sõlmimist tekkinud uusi kohustusi kui ka vahepealsel perioodil tehtud tagasimakseid.

Eeltoodud asjaolu tõendavad tunnistaja UU ütlused (X kd, tl 164). Kokkulepe ja lisakokkulepe

moodustavad ühe terviku ning kokkuleppe tingimused, mida ei ole lisakokkuleppega

muudetud, on kohaldatavad ka lisakokkuleppe p-s 1 märgitud kohustuste suhtes.

Lisakokkuleppega lisandus täiendav kohustus, mille täitmise eest hakkasid kostjad kokkuleppe

tingimuste kohaselt solidaarselt vastutama. Vaidlusalune nõue ei ole kajastatud üksnes

arvtabelis, vaid nimetatud laen ja intress on arvestatud lisakokkuleppe p-s 1 märgitud summa

sisse.

Kolleegium võtab aluseks vaidlustamata asjaolu, mille kohaselt tegi FTT 19. septembril 2011

GKG-le ülekande summas 230 000 eurot, selgitusega „vastavalt kokkuleppele“. Sellise

selgitusega on FTT andnud laenu ka teistele kostjaga I seotud äriühingutele, mis viitab YY ja

kostjaga I seotud äriühingute laenu andmise praktikale (FTT ja kostja II vahel 31. detsembri

2012. a laenulepingu väljamakse selgitus, I kd, tl 66). Kolleegium nõustub hageja väitega, et

lisakokkuleppe arvtabelist nähtub GKG-le antud laen summas 230 000 eurot. See, et kuupäev

on märgitud valesti, ei lükka ümber asjaolu, et tegemist on just vaidlusaluse kohustusega ja

vastab 19. septembril 2011 GKG-le väljamakstud summale. Vastupidist ei ole kostjad

tõendanud. Vaatamata tõendamiskohustuse puudumisele on hageja täiendavalt esitanud

tõendid, mis kinnitavad poolte tahet hõlmata lisakokkuleppega 19. septembril 2011 suulise

laenulepingu alusel antud laenu. 30. detsembri 2013. a e-kirjas on UU kirjutanud OO-le,

viidates vaidlusalusele laenule, kuid samuti ebaõige kuupäevaga (II kd, tl 54), 4. jaanuari

2014. a e-kirjas kinnitas UU OO-le, et vaidlusalune laen on kajastatud lisakokkuleppes (IX kd,

tl-d 167 ja pöördel). Eeltoodud kirjavahetus kinnitab, et 20. septembri 2011. a laenu all peeti

silmas 19. septembril 2011 üle kantud rahasummat. Kolleegiumil puudub alus kahelda

eeltoodud tõendite usaldusväärsuses. Kostja II viidatud 9. märtsi 2015. a e-kiri kohustuse

puudumist ei tõenda ning e-kirjas viidatud 29. septembri 2010 ülekanne ei ole käesolevas asjas

vaidluse all (VI kd, tl 149).

Samuti on hageja ümber lükanud kostjate väited, et GKG on tagastanud 500 021,70 eurot.

Hageja tõendas, et 25. oktoobri 2010, 25. märtsi 2011 ja 30. märtsi 2011 ülekanded olid tehtud

muu laenukohustuse täitmiseks (29. septembril 2010 antud laen summas 7 823 300 krooni; IX

kd, tl 48). Seda kinnitab ka saldokinnituse aluseks olev nõudearvestus (IX kd, tl 35).

32 (39)

Mis puudutab lisakokkuleppe p-s 1 märgitud täiendavat kinnitust, et „eelnimetatud summad

sisaldavad First Telecom Trading OÜ poolt 31.12.2012. a AS-le Tere antud laenu ning sellelt

arvestatud intresse“, siis selline kinnitus ei oma asja lahendamisel tähtsust. Tunnistaja UU on

oma ütlustega selgitanud, et see tingimus lisati kostja I palvel, kuigi sellist võlga ei olnud.

Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, kuidas selline kinnitus saaks omada mõju asja

lahendamisele.

38.3. Kokkuleppest ja lisakokkuleppest tulenevad nõuded kostjate vastu on loovutatud hagejale

ning sellest on kostjaid VÕS § 170 järgi nõuetekohaselt teavitatud (6. juuli 2015. a

nõudeavaldused; I kd, tl-d 67-72, 73-79, 80-81; X kd, tl-d 47-48).

38.4. Kuna tegemist on kohustusega ühinemisega ja võlatunnistusega, siis mõjutas

lisakokkulepe kohustuse täitmise tähtaega. Lisakokkuleppe sõlmimise ajaks ei saanud

tuvastatud asjaoludel olla nõude aegumistähtaeg möödunud (tegemist oli tähtajatu

laenulepinguga). Lisakokkuleppes ei ole laenu tagastamise tähtaega määratud. Seega on

tegemist tähtajatu laenulepinguga (VÕS § 398 lg 1). Nõude sissenõutavaks muutumise osas

jääb kolleegium otsuse p-s 32.5 toodud põhjenduse juurde. Nõue muutus sissenõutavaks

9. septembril 2015.

38.5. Kostjad on seotud intressimääraga, mis on lisakokkuleppes kokku lepitud – alates

kohustuse tekkimisest intress 12 % aastas. Ka kõrvalkohustuse puudumise vastuväitest on

kostjad võlatunnistuse andmisel loobunud, sest kostja I, kes esindas ka kostjat II, teadis või pidi

GKG juhatuse liikmena teadma, millistel tingimustel FTT GKG-le raha üle kandis. Kostjate

vastupidised väited ei ole edukad, sest hageja on lisaks tõendanud, et sama liiki laenude puhul

oli YY ja kostjaga I seotud äriühingutel intressimäär 12 % aastas harilik määr (VÕS § 397 lg

2). Seda tõendavad praeguses vaidluses esile toodud laenusuhted (I kd, tl-d 17, 63-65).

38.6. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue

230 000 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 109 568 eurot. Kolleegium käsitleb

väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja mõistmata põhinõude 230 000 eurot ja intressi 109 568 eurot ning alates 10. septembrist

2015 põhinõudelt seadusjärgses määras viivise.

39. Hageja esitas üheteistkümnenda aluskohustuse osas nõude summas 403 887 eurot, millest

põhinõue on 307 763 eurot, intress 96 123 eurot ning palus välja mõista sissenõutavaks muutuva

viivise alates 10. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud uue

intressiarvestuse, kuid ei ole nõuet muutnud. Uue nõudearvestuse järgi on põhinõue 307 763

eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 96 022 eurot (vt nõude arvestus; IX kd, tl 173).

Maakohus jättis nõude kostja I vastu rahuldamata, sest kokkuleppest ei nähtu kostja I vastutus

tulevikus tekkivate kohustuste eest. Maakohus tegi võlgnevuse osas ümberarvestuse ja mõistis

kostjalt II välja põhinõude 307 016,58 eurot ja seisuga 9. september 2015 intressi 95 789,17

eurot. Edasi mõistis maakohus välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates

10. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni.

39.1. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on nõudeõigus, kas kostja I vastutab solidaarselt

kostjaga II ning milline on kohustuse suurus. Kuna tegemist ei ole käendusega ja kostjad on

iseseisvate võlgnikena andnud deklaratiivse võlatunnistuse, siis tuleb lähtuda võlatunnistuse

andmise õiguslikest tagajärgedest.

Kolleegiumi hinnangul, arvestades võlatunnistuse andmise põhjuseid ja eesmärki,

lepingueelsete läbirääkimise asjaolusid ja poolte huve, on kostjad võlatunnistuse andmisel

kohustuse puudumise vastuväitest loobunud. Kostja I oli kostja II juhatuse liige ning ta teadis

või pidi teadma kokkuleppe allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende

aluseks olevaid asjaolusid), milline oli kohustuse suurus ja täitmise tingimused (TsÜS § 123 lg

1).

33 (39)

Kolleegium võtab aluseks vaidlustamata asjaolu, mille kohaselt FTT ja kostja II sõlmisid

31. detsembril 2012 laenulepingu, mille alusel andis FTT kostjale II laenu summas 1 500 000

eurot. Nii nagu eelmise aluskohustuse puhul on maakohus jätnud tähelepanuta, et

31. detsembril 2012 antud laen on kajastatud lisakokkuleppe p-s 1. Lisakokkuleppega lisandus

täiendav kohustus, mille täitmise eest hakkasid kostjad kokkuleppe tingimuste kohaselt

solidaarselt vastutama. Seega on maakohus jätnud ebaõigesti nõude kostja I vastu rahuldamata.

Kostja I ühines kohustusega (kokkuleppe p-d 14.2 ja 14.3 koosmõjus lisakokkuleppe p-ga 6)

ning mõlemad kostjad tunnistasid kohustuse olemasolu ja suurust (kokkuleppe p 14.1

koosmõjus lisakokkuleppe p-ga 6).

39.2. Kolleegium märgib, et isegi kui vastuväitest loobumist eeldada ei saa, siis on maakohus

nõuetekohaselt tuvastanud kohustuse olemasolu ja suuruse ning et nõue ei ole GoGroupile

loovutatud. Maakohus ei ole nende asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud.

Kolleegium jääb otsuse p-s 34.3 toodud põhjenduste juurde.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et 14. mai 2013. a ja 27. mai 2013. a maksed ei ole

tehtud vaidlusaluse kohustuse täitmiseks ning põhinõude suuruseks on 307 763 eurot.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostjad ei ole tõendanud suuremas ulatuses

laenu tagasimaksmist, kui on kajastatud arvtabelis. Kostja II väite on hageja 30. aprilli 2013. a

maksekorraldusega ümber lükanud (IX, tl 168), mistõttu tuli kostjal II oma väiteid omakorda

tõendada (TsMS § 230 lg 1). Vaidlusalused maksed on tehtud pärast lisakokkuleppe sõlmimist,

kui laenuleping muutus poolte kokkuleppel tähtajatuks. Seega ei ole kostja II väide VÕS § 88

lg 6 p 1 kohaldamata jätmise kohta õige. Samuti nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et

laenu põhinõude suurust ei mõjuta FTT 14. mai 2014. a nõudekiri. Kolleegium järgib selles

osas maakohtu otsuse põhjendust ja ei pea vajalikuks seda korrata.

39.3. Laenulepingu p 2.1 järgi oli laenu tagastamise tähtaeg 31. jaanuar 2013. Lisakokkuleppes

ei ole kohustuse täitmise tähtaega määratud. Seega saab nõustuda hageja seisukohaga, et laen

muutus tähtajatuks (VÕS § 398 lg 1). Enne lisakokkuleppe sõlmimist ei olnud nõue aegunud.

Nõue muutus sissenõutavaks 9. septembril 2015 (vt otsuse p-s 32.5 toodud põhjendusi).

39.4. Kostjad on seotud intressimääraga, mis on lisakokkuleppes kokku lepitud (sama määr on

ka laenulepingu p-s 3.1) – alates kohustuse tekkimisest intress 12 % aastas kuni sissenõutavaks

muutumiseni (ka laenulepingu p 3.2 järgi võis intressi arvestada kuni laenu tagastamiseni).

Maakohus on teinud uue võlgnevuse arvestuse laenulepingus toodud tingimustel, mille kohaselt

on põhinõue 307 016,58 eurot ja seisuga 9. september 2015 intress 95 789,17 eurot.

Apellatsioonkaebuse p-s 233 on hageja märkinud, et hageja arvates tuleb lähtuda tema poolt

esitatud nõudearvestusest. Kolleegiumi arvates tuleb lähtuda hageja nõudearvestusest, sest

lähtuda tuli lisakokkuleppe tingimustest ning kostjad ei ole nõudearvestuse arvutuskäigule

vastuväiteid esitanud.

Hageja on põhinõudelt arvestanud intressi 12 % kuni nõude sissenõutavaks muutumiseni ning

alates 10. septembrist 2015 nõuab hageja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

39.5. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue

307 763 eurot ja seisuga 8. september 2015 intress 96 022 eurot. Kolleegium käsitleb

väljamõistmisele kuuluvat viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis nõude kostja I vastu rahuldamata

ja jättis kostjalt II hageja kasuks välja mõistmata põhinõude (307 763 – 307 016,58) 746,42

eurot ja intressi (96 022 – 95 789,17) 232,83 eurot.

IV

40. Hageja on esitanud eraldi nõude kostja II vastu, nõudes põhinõude 400 000 euro, intressi

51 025 euro ja seisuga 9. september 2015 viivise 36 523 euro väljamõistmist ning

sissenõutavaks muutuvat viivist alates 10. septembrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja

on esitanud alternatiivsed intressiarvestused seisuga 10. juuli 2013 (200 000 eurot), 24. juuli

34 (39)

2013 (200 000 eurot) ja 8. september 2015 (vt nõude arvestus, IX kd, tl 173 pöördel). Maakohus

rahuldas intressinõude osaliselt, leides, et laenuleping ei muutunud tähtajatuks, samuti muutis

viiviseperioodi ja mõistis viivise välja hagis esitatud viivisenõudest suuremas summas.

40.1. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on vaidlusaluse nõude osas kostja II vastu

nõudeõigus. Nii nagu kolmanda ja üheteistkümnenda aluskohustuse osas, tekitas vaidluse YY

21. mai 2014. a e-kiri. Kolleegium jääb selles osas otsuse p-s 34.3 toodud põhjenduse juurde.

FTT loovutas nõude kostja II vastu hagejale ning on sellest kostjat II VÕS § 170 järgi

nõuetekohaselt teavitanud (I kd, tl 88; X kd, tl-d 47-48). Hagejal on kostja II vastu nõudeõigus.

40.2. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et suulise laenulepingu sõlmimine FTT ja

kostja II vahel on tõendatud ja ei korda selles osas maakohtu põhjendusi. Maakohus ei ole

eeltoodud asjaolu tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtu

seisukohaga, et kostja II poolt esitatud e-kirjavahetuse võltsituse väide pole põhjendatud ning

e-kirju saab otsuse tegemisel arvestada. Kostja II apellatsioonkaebuse p-s 8.2.5 esitatud

dokumendi ehtsuse vaidlustamise väidet kolleegium ei arvesta (vt ringkonnakohtu

15. novembri 2019. a istungi protokoll; XII kd, tl 146). Maakohus on nõuetekohaselt

põhjendanud, miks ta kostja II väidetega (laenusuhe puudub) ei nõustu.

40.3. Pooled vaidlevad nõude sissenõutavaks muutumise üle. Hageja ei vaidle vastu, et algselt

lepiti kokku, et laen tuli tagastada kokkulepitud tähtaegadel – 200 000 eurot 10. juulil 2013 ja

200 000 eurot 24. juulil 2013 (28. juuni 2013. a e-kiri; IX kd, tl 170). Hageja leiab, et laen

muutus sissenõutavaks 22. juulil 2014, kui FTT ütles laenulepingu 14. mai 2014. a avaldusega

üles ja palus laenu tagastada 21. juulil 2014.

Pooled vaidlevad selle üle, kas 17. juuli 2013. a e-kiri muutis laenulepingu tähtajatuks (IX kd,

tl 171). Lepingut võib muuta lepingupoolte kokkuleppel (VÕS § 13 lg 1). Kindlale isikule

tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse

saaja seda tahet teadis või pidi teadma (TsÜS § 75 lg 1 esimene lause). Kostja II 17. juuli

2013. a e-kiri annab selgelt edasi kostja II tahte muuta laenu tagastamise tähtaega. Kolleegiumi

hinnangul on maakohus teinud kostja II tahteavaldust ja poolte edasist käitumist tõlgendades

ebaõige järelduse, et laenuandja ei ole laenulepingu tähtajatuks muutmiseks nõusolekut andnud.

Poolte edasine käitumine viitab sellele, et laenuandja on vaikimisi selle ettepanekuga

nõustunud, mida tõendab see, et laenuandja ütles laenulepingu üles 14. mai 2014. a avaldusega.

Kui laenuandja ei oleks laenulepingu tähtajatuks muutmise ettepanekut vastu võtnud, siis ei

oleks pidanud ta laenulepingut üles ütlema. Lepingupoolte käitumine viitab sellele, et nad

saavutasid laenulepingu tähtaja osas vastavalt VÕS § 13 lg-le 1 kokkuleppe, et laenuleping on

tähtajatu (I kd, tl-d 83-85, 86-87, II kd, tl-d 77-79). Kolleegium märgib, et kostja II, tehes ise

ettepaneku lepingu muutmiseks, ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt hiljem tugineda sellele,

et tema nii selgesõnaline ettepanek lepingu muutmiseks ei saanud kaasa tuua õiguslikke

tagajärgi (17. juuli 2013 a kostja II esindaja e-kirja lõik „/---/ maksaks tagasi, kui ütled ja saan

seda teha kolmapäeviti /---/“, IX kd, tl 171).

40.4. Kolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus nõuetekohaselt, et kostjal II tuli laenult tasuda

intressi 12 % aastas, kuid muuta tuleb maakohtu otsust intressiperioodi ja -nõude suuruse osas.

Kolleegiumi hinnangul on esitatud asjaoludel tõendatud, et nõue muutus VÕS § 398 lg 1 alusel

sissenõutavaks 22. juulil 2014 (I kd, tl-d 83-85). Kui kostja II on väitnud, et ta ei ole

laenulepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud, siis selle väite on ta ise ümber lükanud kohtule

esitatud tõenditega. 12. oktoobri 2018. a menetlusdokumendiga (lisa 1) on kostja II esitanud

YY 14. mai 2014. a elektronkirja, millega toimetati kostjale II kätte 14. mai 2014. a

laenulepingu ülesütlemise avaldus (X kd, tl-d 17, 18-19). Seega on kostja II ülesütlemise

avalduse kätte saanud 14. mail 2014, mille tõendamiseks ta on ise esitanud e-kirja.

Alates 22. juuli 2014 nõuab hageja kostjalt II viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Kolleegium märgib, et hageja ei ole menetluse kestel viivisenõuet suurendanud ega

maakohtu otsust viivisemäära osas vaidlustanud.

35 (39)

40.5. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista põhinõue 400 000 eurot

ja seisuga 21. juuli 2014 intress 51 025 eurot. Kolleegium käsitleb väljamõistmisele kuuluvat

viivisenõuet viivise vähendamise taotluse läbivaatamisel.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjalt II hageja kasuks välja

mõistmata intressi (51 025 – 2498,63) 48 526,37 eurot ning mõistis viivise enne 22. juulit 2014.

V

41. Kostjad esitasid taotluse viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 alusel. Maakohus leidis, et

seadusjärgses määras viivise nõudmine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ning vähendas

viivist seadusjärgse määrani esimese aluskohustuse osas.

41.1. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et kostja I on viivise vähendamise taotluse esitanud

hilinenult. Maakohus on mõlemate kostjate taotlusi menetlenud. Kostja I on 4. septembri

2018. a menetlusdokumendis avaldanud, et on ühinenud kostja II viivise vähendamise

taotlusega (IX kd, tl 198 pöördel). Seega ei ole kostja I esitanud taotlust alles

apellatsioonkaebuses.

41.2. Kolleegium leiab, et maakohus on viivise vähendamise taotluse lahendamisel rikkunud

oluliselt menetlusõiguse norme, sest ei ole arvestanud kostjate väidetega. VÕS § 162 lg 1 ja §

113 lg 8 sätetest ei tulene, nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks muutunud ja mitte

edasiulatuvalt nõutavat viivist. Seega saab vähendada ka edasiulatuvalt nõutavat viivist, sh

põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõenda suuremat kahju (vt Riigikohtu 16. novembri

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 19 ja 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

66-05, p 18).

Sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 10. september 2015 kuni 30. aprill 2020 eest

põhinõudelt (2 551 408 + 376 783 + 191 735 + 1 590 000 + 650 000 + 360 000 + 247 000 +

103 217 + 1 905 495 + 230 000 + 307 763) 8 513 401 eurot on 3 163 738,49 eurot (viivis on

välja arvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu). Kuna nõue tuleneb võlatunnistusest, siis ei

nõustu kolleegium hageja väitega, et viivise suurust tuleks iga aluskohustuse suhtes hinnata

eraldi.

Kostja II vastu eraldi esitatud põhinõudelt 400 000 eurot on viivis perioodi 10. september 2015

kuni 30. aprill 2020 eest 148 647,46 eurot (viivis on välja arvutatud www.viivisekalkulaator.ee

kaudu). Kokku on põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivis (36 523 + 148 647,46)

185 170,46 eurot.

41.3. Kolleegium märgib, et kuigi tegemist on seadusjärgse viivisega, on see kolleegiumi

hinnangul objektiivselt võetuna suur summa. Erandjuhtudel on vähendamine ka seadusjärgse

viivise puhul võimalik. Esmaseks erandit võimaldavaks asjaoluks on juhtum, mil seadusjärgne

viivis on objektiivselt võetuna väga suur summa (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-28-17, p 12).

Kostja I on esitanud andmed, millest tulenevalt on ta aastatel 2010 – 2013 saanud keskmiselt

19 686 eurot brutotulu aastas, dividenditulu ja muu vara puudub. Eeltoodud asjaolu on kostja I

esitanud selleks, et põhistada kokkuleppe ja lisakokkuleppe heade kommete vastasust, kuid neid

andmeid saab arvestada ka viivise vähendamise taotluse lahendamisel (X kd, tl-d 6-11). Kostja

II suhtes tuleb arvestada, et tema suhtes on välja kuulutatud pankrot.

Arvestades, et viivis VÕS § 113 tähenduses väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise

nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral nõuda, sõltumata tegelikust kahjust, on

põhjendatud vähendada põhinõudelt 8 513 401 eurot arvestatud viivist 790 076 euroni (s.o 2 %

aastas perioodi 10. september 2015 kuni 30. aprill 2020 eest).

Kostja II vastu esitatud nõude puhul on põhjendatud vähendada põhinõudelt 400 000 eurot

arvestatud viivist 46 217,40 euroni (s.o 2 % aastas perioodi 22. juuli 2014 kuni 30. aprill 2020

eest).

36 (39)

TsMS § 367 alusel esitatud edasiulatuva viivise nõude jätab kolleegium rahuldamata.

Kolleegiumi hinnangul on väljamõistetavad summad piisavad, et hüvitada raha maksmisega

viivitamise korral võimalik tekkinud kahju.

VI

42. Kolleegium peab vajalikuks muuta menetluskulude jaotust ja määrab, et menetluskulud

kõigis kohtuastmetes jäävad kostjate kanda, millest 95 % solidaarselt kostjate kanda, 3 %

kostja II kanda ja 2 % võrdsetes osades kostjate kanda. Kostjate menetluskulud jäävad kummagi

kostja enda kanda.

42.1. TsMS § 163 lg 1 järgi jättis maakohus kostjate vastu solidaarselt esitatud nõude

menetlemisega seotud menetluskuludest 56 % solidaarselt kostjate kanda, 3 % kostja II kanda

ning 41% hageja kanda. Kostja II vastu esitatud nõude menetlemisega seotud menetluskuludest

jättis maakohus 97 % kostja II kanda ja 3 % hageja kanda.

42.2. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 14 227 164 eurot ja 10. septembrist 2015

põhinõude tasumiseni seadusjärgse viivise. Sellise hagi hind on tulevast viivisenõuet arvestades

TsMS § 124 lg 1 ja § 133 järgi (14 227 164 + 686 523,48) 14 913 687,48 eurot.

Hageja palus kostjalt II välja mõista 487 547 eurot ja 10. septembrist 2015 põhinõude

tasumiseni seadusjärgse viivise. Sellise hagi hind on tulevast viivisenõuet arvestades TsMS §

124 lg 1 ja § 133 järgi (400 000 + 51 025 + 36 523 + 32 188,44) 519 736,44 eurot.

Hageja ei ole tasunud kostja II vastu esitatud hagilt riigilõivu 3400 eurot.

Lõppastmes rahuldatakse hagi osaliselt ja kostjatelt mõistetakse hageja kasuks välja solidaarselt

(põhinõue 8 513 401 eurot + intress 5 682 115 eurot + viivis 790 076 eurot) 14 985 592 eurot.

Kostjalt II mõistetakse hageja kasuks välja (põhinõue 400 000 eurot + intress 51 025 eurot +

viivist 46 217,40 eurot) 497 242,40 eurot.

Menetluskulude nimekirjadest ei saa eristada seda, millised kulud on kantud kostjate vastu

solidaarselt esitatud hagi, kostja II vastu esitatud hagi ning vastuhagide tõttu. Hagi kostjate

vastu rahuldatakse osaliselt, vastuhagid jäävad läbi vaatamata – hagi ja vastuhagide mahtudega

võrreldes tähendab see hagide rahuldamist ca 98 % ulatuses, millest 3 % on kostja II vastu

esitatud hagi (TsMS § 163 lg 1). Hagi tagamisega seotud kulud jäävad kostja I kanda.

Vastuhagidega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 168 lg 2 alusel kostjate kanda, mis

hinnanguliselt on kogu asja mahust ca 2 %. Seega on TsMS § 163 lg 1 järgi põhjendatud, et

hageja menetluskulud kõigis kohtuastmetes jäävad kostjate kanda, millest 2 % ulatuses

vastutavad kostjad võrdsetes osades, 95 % ulatuses vastutavad kostjad solidaarselt ja

täiendavalt 3 % ulatuses kostja II.

43. Järgmisena käsitleb kolleegium kostjate väiteid menetluskulude kindlaksmääramise kohta.

43.1. Hageja palus esimese astme menetluses välja mõista kokku 186 982,61 eurot, sh tasutud

riigilõivud 3500 eurot, registriväljavõtete kulu 212 eurot ja esindajakulud 1257,9 tunni eest

tunnitasuga 140 eurot (K. Anvelt) ja 270 eurot (P. Varul) kokku 183 270,61 eurot

(käibemaksuta). Maakohus pidas põhjendatuks riigilõivude kulu 3500 eurot, osaliselt

registriväljavõtete kulu 61 eurot ja osaliselt esindajakulud 115 150 eurot (kaks esindajat,

ajakulu 822,5 tundi, tunnitasu 140 eurot), kokku 118 711 eurot.

43.2. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud riigilõivud hagiavalduse eest 3400 eurot ja hagi

tagamise avalduse eest 50 eurot. 11. novembri 2016. a määrusega jäeti hageja hagi tagamise

avaldus rahuldamata (IV kd, tl-d 193-194) ning rahuldati teistkordselt 15. novembril 2016

esitatud avaldus (IV kd, tl-d 200-201 pöördel).

43.3. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendamatult jätnud rahuldamata hageja taotluse

registriväljavõtete kulu hüvitamiseks 212 euro ulatuses. Hageja on esitanud kulude kohta

detailse ülevaate ning need kulud on TsMS § 143 p 2 järgi hüvitatavad (X kd, tl 84). Nimetatud

väljavõtted olid kolleegiumi hinnangul asja lahendamiseks vajalikud. Seega on põhjendatud

hüvitada hagejale täiendavalt registriväljavõtete kulu 151 eurot.

37 (39)

43.4. Kolleegium selgitab, et kohus määrab lepingulise esindaja kulude suuruse kindlaks hagita

menetluse sätete järgi, lähtudes mh uurimispõhimõttest (TsMS § 174 lg 8 ja § 477 lg-d 5 ja 7).

Kohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse

menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks hindab kohus talle esitatud dokumentide

alusel õigusabi osutamiseks kulunud aega ja tehtud toiminguid, samuti saab kohus võtta

seisukoha, kas kokkulepitud tunnitasu suurus on mõistlik. Vastaspool peab hüvitama vaid need

kulud, mis konkreetse menetluse kontekstis osutuvad esindatava õiguste kaitseks vajalikeks ja

põhjendatuteks. Lisaks vajalikkusele ja põhjendatusele peavad õigusabiga seoses tehtud

toimingud olema nähtavad, kontrollitavad või menetluslikust olukorrast tulenevalt kohtule

usutavad. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille

kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema

astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu

üldkogu 2. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56).

Kolleegium ei pea põhjendatuks nõuda kostjatelt kliendi ja advokaadi vahelise suhtluse kulude

hüvitamist (vt Riigikohtu 27. novembri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-10073, p 22). Seega

tuleb maakohtu poolt määratud ajakulu 822,5 tundi vähendada täiendavalt 12 tunni võrra (vt

maakohtu toiminguid 2, 4, 6, 7, 13, 17, 20, 23, 24). Samuti ei nõustu kolleegium maakohtu

hinnanguga, et põhjendatud ajakulu seoses hagi tagamisega (vt maakohtu toiming 12) on 35

tundi. Kuna esimene taotlus jäeti rahuldamata, siis kolleegiumi hinnangul on põhjendatud

ajakulu 6 tundi. Kokku vähendab ringkonnakohtus maakohtu ajakulu (12 + 29) 41 tunni võrra.

Muus osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendusega ja seda ei korda (TsMS § 654

lg 6). Kolleegiumi arvates on maakohus hageja lepinguliste esindajate menetluskulude

nimekirjas toodud toimingutele kulunud aja vähendamist TsMS § 175 lg 1 alusel piisavalt

põhjendanud.

43.5. Hageja on menetluses kasutanud kahte esindajat. Kolleegium nõustub maakohtu

seisukohaga, et kahe esindaja osalemine istungitel (ja nendeks istungiteks ettevalmistamist, sh

kohtukõne teeside koostamist) on põhjendatud ja vajalik, kuid ülejäänud toimingute puhul

hindas maakohus kahe esindaja ajakulu ühe esindaja kuluga.

Kohtupraktikas on leitud, et menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe

tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt Riigikohtu 11. veebruari

2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-115-13, p 25). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga vandeadvokaadi P. Varuli

tunnitasu vähendamise kohta 140 euroni, sest praeguse vaidluse puhul ei saa põhjendatuks

pidada ühe esindaja tunnitasu 270 eurot. Maakohus lähtus tunnitasu hindamisel õigesti

tsiviilasja keerukusest ja mahukusest. Kuigi asjas tuli hinnata 11 erinevat aluskohustust, siis

valdkonna mõttes ei olnud tegu eriliselt spetsiifilise asjaga, sest valdavalt käsitletakse

võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse norme.

43.6. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud 113 072 eurot, sh riigilõiv hagilt 3400

eurot ja hagi tagamise avaldustelt 50 eurot, dokumentaalse tõendi kulu 212 eurot ja

esindajakulud (781,5 x 140) 109 410 eurot.

44. Hageja on kandnud menetluskulusid ringkonnakohtus 104 996,85 eurot, sh riigilõiv

apellatsioonkaebuselt (3400 + 700) 4100 eurot ja esindajakulud (100 199,85 + 697) 100 896,85

eurot.

Hageja kulud apellatsioonkaebuse riigilõivule olid vältimatud. Samas ei loe kolleegium

põhjendatuks

ja

vajalikuks

hageja

100 896,85

euro

suurusi

esindajakulusid

apellatsioonimenetluses. Sellele on vastuväite esitanud ka kostja II.

38 (39)

Menetluskulude nimekirja järgi esindasid hagejat kaks vandeadvokaati, kogu ajakulu oli 656,2

tundi, millele lisandub 1,7 tundi ringkonnakohtu viimasel istungil. Vandeadvokaatide

tunnihinnaks on 140 eurot ja 270 eurot. Apellatsioonimenetluses on hageja esindajad koostanud

apellatsioonkaebuse (XI kd, tl-d 27-52), kõrvaldanud selle puudused (XI kd, tl-d 157-159),

vastanud kostjate apellatsioonkaebustele (XII kd, tl-d 26-59), osalenud kahel kohtuistungil (XII

kd, tl-d 144-147; XIII kd, tl-d 97-101 pöördel), esitanud seisukoha kostjate protokolli

parandamise taotlusele (XII kd, tl-d 154-155), esitanud seisukoha kostjate vastuväitele kohtu

tegevusele (XII kd, tl-d 174-186) ja enne viimast istungit esitanud taotluse uue dokumentaalse

tõendi vastuvõtmiseks (XIII kd, tl-d 9-11).

Kolleegiumi hinnangul ei olnud kahe esindaja kasutamine apellatsioonimenetluses vajalik.

Samuti ei ole põhjendatud suurem tunnitasu kui 140 eurot. Hageja esindajad kordasid oma

menetlusdokumentides maakohtu esitatud seisukohti, mis paisutab põhjendamatult

õigusteenuse kulusid ja toob kostjatele kaasa liigsed kulud nende hüvitamiseks. Seejuures ei

olnud vaidluse all mahukad tõendamisküsimused, vaid eelkõige kokkuleppe ja lisakokkuleppe

kvalifitseerimisega seotud õigusküsimused. Kolleegium võtab arvesse, et kostjad esitasid

ringkonnakohtus uue väite, mis tingis hageja esindajate poolt täiendava seisukohta koostamise

(seisukoht kostjate vastuväitele kohtu tegevusele). Kolleegium ei pea vajalikuks hinnata ajakulu

detailsemalt,

vaid

loeb

hageja

põhjendatud

ja

vajalikeks

esindajakuludeks

apellatsioonimenetluses (100 x 140) 14 000 eurot.

Kokku loeb kolleegium hageja hüvitatavateks menetluskuludeks (4100 + 14 000) 18 100 eurot.

45. Hageja hüvitatavateks menetluskuludeks on eelneva järgi (113 072 + 18 100) 131 172

eurot, sh hagi tagamisega seotud kulud 890 eurot.

Lähtudes menetluskulude jaotusest peab kostja I hüvitama hagejale (123 767,90 + 890 +

1302,82) 125 960,72 eurot ja kostja II hüvitama hagejale (127 676,36 + 1302,82) 128 979,18

eurot. Sellest on kostjate solidaarne vastutus 123 767,90 eurot.

Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjatelt hageja taotlusel tema kasuks välja mõista

hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

46. Kostjalt II tuleb vähem tasutud riigilõiv riigituludesse välja mõista (TsMS § 179 lg 1).

Hagiavalduselt oli kohustatud lõivu ette tasuma hageja (TsMS § 147 lg 1 esimene lause). Kostja

II vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud on jäetud kostja II kanda. TsMS § 146 lg 1 p 3

kohaselt vastutab hagiavalduselt vähem tasutud riigilõivu tasumise eest kostja II, kellelt tuleb

3400 eurot välja mõista riigituludesse. TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb tasumisega viivitamisel

maksta viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

47. Kostja II esitas 4. märtsil 2020 vastuväite kohtu tegevusele koos taotlusega asja arutamise

uuendamiseks. Nimetatud vastuväite esitamine oli ajendatud sellest, et ringkonnakohus küsis

28. veebruari 2020. a e-kirjaga täpsustust nii kostja II lepinguliselt esindajalt kui ka

pankrotihaldurilt, kas pankrotihaldur on praegusest menetlusest teadlik.

Kostja II lepinguline esindaja järeldab ringkonnakohtu järelpärimisest, et ringkonnakohus ei

ole kostja II 13. veebruari 2020. a vastuväitega tutvunud, isegi mitte pealkirja tasemel, kuna

nimetatud menetlusdokumendiga tutvudes ei ole võimalik mitte märgata, et kostja II on

pankrotistunud. Kostja II lepinguline esindaja on esitanud kirjalikud dokumendid selle kohta,

et pankrotihaldur on menetlusest teadlik ning sõlmitud on kliendileping praeguses tsiviilasjas

esinduse teostamiseks. Kostja II leiab, et esineb alus asja arutamise uuendamiseks TsMS § 437

p 1 alusel, sest ringkonnakohtu oluline menetlusviga ilmnes pärast seda, kui ringkonnakohus

oli läinud nõupidamistuppa kohtuotsust tegema. Oluline menetluslik viga seisneb selles, et

ringkonnakohus ei lugenud kostja II 13. veebruari 2020. a vastuväidet ning lahendas selles

esitatud vastuväite protokollilise määrusega.

Vastuväite esitamise kord on sätestatud TsMS §-s 333. Kolleegium leiab, et kostja II 4. märtsi

2020. a vastuväide kohtu tegevusele tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium on lugenud läbi kõik

39 (39)

menetlusosaliste

poolt

esitatud

menetlusdokumendid

ning

vastuväite

lahendamine

kohtuistungil suulise määrusega on lubatud (TsMS § 464 lg 2). Sellist määrust ei saa

vaidlustada, mistõttu võib selle kohta esitada vastuväite kassatsioonkaebuses (TsMS § 696 lg

2). Asja arutamise uuendamiseks TsMS § 437 p 1 alusel alus puudub. Ringkonnakohus ei ole

menetluses teinud kostja II poolt etteheidetavat viga, s.o menetlusdokumendi läbi lugemata

jätmine. Ringkonnakohus pidas vajalikuks kostja II esindusõigust kontrollida (TsMS § 226 lg

1). Nüüd on teada, et pankrotihaldur on praeguse asja menetlusest teadlik ning kostja II

lepingulistel esindajatel on esindusõigus olemas.

48. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler