2-17-12795/77 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-12795

Tsiviilasi

Farmada

Invest

OÜ

hagi

Merike

Paaveri

vastu

töövõtulepingu

olemasolu

ja

töölepingu

ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks

Merike Paaveri vastuhagi Farmada Invest OÜ vastu

töölepingu ülesütlemiseavalduse kehtivuse tuvastamiseks

ja saamata jäänud töötasu, hüvitiste ning viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Farmada Invest OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja / vastuhagis kostja): Farmada Invest OÜ

(registrikood 12553786), esindaja vandeadvokaat Andi Tubin

Vastustaja (kostja / vastuhagis hageja): Merike Paaver

(isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Sven

Paaver

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Farmada Invest OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2019 otsus osas, milles maakohus jättis

Farmada Invest OÜ hagi täielikult rahuldamata ja Merike Paaveri vastuhagi

rahuldamise ulatuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada nii

hagi kui ka vastuhagi osaliselt.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2019 otsuse resolutsioon lõplikult

sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Rahuldada Farmada Invest OÜ hagi Merike Paaveri vastu osaliselt ning

tuvastada

Merike

Paaveri

28. juuli

2017

töölepingu

erakorralise

ülesütlesmisavalduse tühisus.

3.2. Rahuldada Merike Paaveri vastuhagi Farmada Invest OÜ vastu osaliselt.

3.3. Mõista Farmada Invest OÜ-lt Merike Paaveri kasuks välja saamata jäänud

töötasu 4135 eurot ja kasutamata puhkuse hüvitis 352 eurot 50 senti.

Väljamõistetud summadelt kuuluvad kinnipidamisele seadustega ettenähtud

maksud.

3.4. Mõista Farmada Invest OÜ-lt Merike Paaveri kasuks välja sissenõutavaks

muutunud viivis ajavahemiku 15. juuli 2017 kuni 14. oktoober 2019 eest

põhivõlgnevuselt (4487 eurot 50 senti) summas 795 eurot 43 senti ning alates

15. oktoobrist 2019 kuni põhivõlgnevuse 4487 eurot 50 senti tasumiseni viivis

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Võtta Farmada Invest OÜ 13. novembril 2019 esitatud tõend (kohtuistungi

protokoll tsiviilasjas nr 2-17-13717) asja materjalide juurde.

5. Võtta Farmada Invest OÜ 2. aprillil 2020 esitatud tõendid (e-kirjad ja

Ehitusfoorumi väljavõte) asja materjalide juurde.

6. Võtta Merike Paaveri 11. detsembril 2019 esitatud tõendid (kohtuotsus ja

kohtuistungi helisalvestis tsiviilasjas nr 2-17-13717 (taotluse lisad 1 ja 2)) asja

materjalide juurde.

7. Võtta Merike Paaveri 17. märtsil 2020 esitatud tõendid (väljatrükid palgad.ee ja

statistikaameti kodulehelt) asja materjalide juurde.

8. Jätta Farmada Invest OÜ 15. aprillil 2020 esitatud tõendid (fotod) asja materjalide

juurde võtmata.

9. Jätta Merike Paaveri 11. detsembril 2019 esitatud tõendid (e-kirjad, taotluse

lisad 3 ja 4) asja materjalide juurde võtmata.

10. Jätta rahuldamata Merike Paaveri taotlus nõuda tunnistajalt A.A.lt välja

maakohtu istungil kasutatud märkmepaber.

11. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Farmada Invest OÜ (hageja) esitas 28. augustil 2017 Merike Paaveri (kostja) vastu hagi

töövõtulepingu

olemasolu

tuvastamiseks

ja

kostja

28. juuli

2017

töölepingu

ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja edastas 28. juulil 2017 hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse, mille

kohaselt on hageja vaatamata korduvatele hoiatustele jätnud ajavahemikul märts-juuli 2017

kostjale tasumata töötasu 4390 eurot. Poolte vahel ei ole sõlmitud töölepingut, vaid

töövõtuleping, mille kohaselt oli kostja kohustatud teostama viimistlustöid kolmes hageja poolt

ehitatavas majas aadressil X, X ja X ning töö üle andma 20. aprillil 2017. Tööde mahuks oli

1050 m2 hinnaga 3,5 eurot/m2. Tulenevalt kostja käitumisest pidi hageja mitmel korral tööde

valmimise tähtaega pikendama, kuid tööd jäeti tähtajaks üle andmata. Hageja palus tuvastada,

et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping ning töölepingu ülesütlemisavaldus on tühine.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Hageja nõuded on vastuolulised, sest hageja palub tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus,

st tuvastada jätkuvalt kehtiv töösuhe ja samas soovib tuvastada töövõtulepingu olemasolu.

Kostja hinnangul sõlmisid pooled töölepingu. Kostja ütles töölepingu kehtivalt üles.

3. Kostja esitas vastuhagi, milles palus tuvastada, et kostja 28. juulil 2017 töölepingu

erakorraline ülesütlemine on kehtiv. Alternatiivselt palus kostja lõpetada tööleping alates

28. juulist 2017. Kostja palus mõista hagejalt kostja kasuks välja saamata jäänud töötasu

4135 eurot (bruto) ja kasutamata põhipuhkuse hüvitise 554,42 eurot. Kostja palus mõista

hagejalt kostja kasuks välja töölepinguseaduse (TLS) § 100 lg 4 või alternatiivselt § 109 lg 1

alusel kolme kuu keskmise töötasu summas 2554,31 eurot. Kostja palus mõista hagejalt kostja

kasuks välja kohtulahendi tegemise hetkeks põhinõudelt kogunenud viivis ning alates

kohtulahendist viivis põhinõude täieliku täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Pooled sõlmisid 14. veebruaril 2017 töölepingu, mille alusel alustas kostja samal päeval tööd

maalrina. Pooled leppisid kokku, et töötamine toimub hageja objektil X kella 8.00-17.00

vahelisel ajal. Töötasu maksmises lepiti kokku tükitöö alusel, ruutmeetri hinnaks esmalt 4 ja

hiljem 5-6 eurot. Töötasu tuli maksta järgneva kuu 10. kuupäeval. Hageja lubas saata töölepingu

kostja e-posti aadressile, kuid ei teinud seda. Pooled leppisid alguses kokku lepingu tähtajas

kuni X maja valmimiseni, kuid seoses teistel objektidel töö alustamisega muutus leping

tähtajatuks.

Esimesel palgapäeval kandis hageja kostja arvele 320 eurot selgitusega „laen“. Hageja selgitas,

et praegu ei saa rohkem maksta, enne on vaja maja maha müüa. Märtsi lõpus tekkisid X majas

lõppviimistletud lagedesse ja seina ülemistesse äärtesse praod, milles tööandja süüdistas kostjat

ning keeldus kostjale töötasu maksmisest. Kostja lubas pöörduda töövaidluskomisjoni,

mispeale kutsus hageja kostja tööle tagasi, lubades maksta töötasu 5-6 eurot/m2. Kui aprilli

alguses oli X majas tervikuna värvitud esimene kiht, ei pääsenud kostja majja mitu kuud.

Hageja korraldusel jätkas kostja töid X, X ja X majades. Kostjalt nõuti tööajast (8 tundi päevas

kella 8-st 17-ni) kinnipidamist. Hageja heitis ette kostjale aeglast tööd ja hilinemisi. Kostja

tunnistas, et ei pidanud alati tööajast kinni, kuid tööülesandeid täitis hoolikalt. Kostja vajas väga

tööd ja raha ning uskus hagejat, et töötasu kunagi ära makstakse. Peale 14. juulit 2017, kui said

valmis kõik kostja majad, hageja enam kostja telefonikõnedele ei vastanud ja saamata jäänud

töötasu kostjale ei tasunud. Hageja jättis kostjale töötasu maksmata järgmiselt: X majas 175 m2

eest hinnaga 5 eurot/m2, s.o 875 eurot; X majas 300 m2 eest hinnaga 6 eurot/m2, s.o 1800 eurot;

X majas 200 m2 hinnaga 5,5 eurot/ m2, s.o 1100 eurot; X majas 100 töötundi tasuga 7 eurot/h,

s.o 700 eurot.

Kostja ütles töölepingu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel erakorraliselt üles põhjusel, et hageja on

oluliselt rikkunud lepingut, jättes kostjale maksmata töötasu enam kui kolme kuu jooksul.

Kostja on töölepingu üles öelnud mõistliku aja jooksul. Töölepingu kirjalikult vormistamata

jätmise riski kannab tööandja.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Pooled pidasid 2017. a jaanuaris-veebruaris lepingueelseid läbirääkimisi viimistlustööde

teostamiseks hageja objektidel X, X ja X ning sõlmisid 2. märtsil 2017 töövõtulepingu. Kostja

kohustus teostama töid hageja objektidel X, X ja X kruntimis-, pahteldamis-, lihvimis- ja

värvimistöid. Tööd pidid valmima hiljemalt 20. aprillil 2017. Ühe ruutmeetri hinnaks oli

3,5 eurot. Materjalid pidi toimetama kohale vastavalt kostja tellimustele hageja. Alluvussuhted

poolte vahel puudusid, kuid kuna tööd venisid üle kokkulepitud tähtaja, juhtisid hageja

esindajad kostja tähelepanu tähtaegade ületamisele ja andsid uued tähtajad. Hageja oli kostja

tungivatel palvetel maksnud suurema osa töövõtulepinguga kokkulepitud tasust kostjale välja,

mistõttu oli hageja sunnitud kokku leppima uue hinna 4 eurot/m2 eest. Kostja nõutava töötasu,

keskmise palga, puhkusetasu ja viiviste arvutuskäigud on paljasõnalised ja tõendamata.

Kostja oli kätte saanud perioodiliste ettemaksetena töövõtulepinguga kokkulepitud tasu ja ei

ilmutanud enam mingit huvi kokkulepitud tähtaegade osas. X eest tasus hageja kokkulepitud

hinna 215 eurot. 10. märtsil 2017 teostas hageja kostjale ettemaksu kostja kulude katteks

320+20 eurot, töötasu maksmise kuupäeva ei olnud pooled kokku leppinud. Kokku on hageja

erinevatel kuupäevadel kostjale tasunud lepingu alusel 3910 eurot.

Juhul kui kohus tuvastab, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping, tuleb arvestada, et töötasu on

kostjale tasutud ning kostja töölepingu ülesütlemisavaldus on tühine. Samuti oli möödunud

erakorralise ülesütlemise ajaks mõistlik aeg ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teadasaamisest

(TLS § 91 lg 4). Juhul, kui kohus tuvastab, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping ja töölepingu

erakorraline ülesütlemine ei ole kehtiv, taotleb kostja kohtult töölepingu lõpetamist TLS § 107

lg 2 järgi ning mõistliku hüvitise väljamõistmist töötajalt (TLS § 109 lg 4).

MAAKOHTU LAHEND

5. Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata. Maakohus rahuldas kostja vastuhagi töölepingu

28. juuli 2017 kostja erakorralise ülesütlemisavalduse kehtivuse tuvastamiseks, saamata jäänud

töötasu, hüvitiste ning viivise nõudes osaliselt. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja

saamata jäänud töötasu 4135 eurot, kasutamata jäänud puhkusehüvitise 356,53 eurot ja

töölepingu ülesütlemise hüvitise 1634,22 eurot. Maakohus määras, et välja mõistetud

summadelt kuuluvad kinnipidamisele seadusega ettenähtud maksud. Maakohus mõistis

hagejalt kostja kasuks välja viivise 795,43 eurot ja alates 15. oktoobrist 2019 viivise

võlgnevuselt 6125,75 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni võlgnevuse

tasumiseni. Maakohus jättis rahuldamata kostja vastuhagis esitatud puhkusehüvitise

75,75 eurot ja töölepingu ülesütlemise hüvitise summas 566,52 eurot.

Menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks

menetluskulude katteks välja 1418,33 eurot ning viivise menetluskuludelt.

Maakohus leidis, et esitatud tõenditest nähtub, et poolte vahel oli töösuhtele omane alluvussuhe.

Kostja pidi järgima hageja juhiseid, mis tulenesid hageja ehitusobjektide valmimisest. Kostja

töötas viimistlustöölisena hageja objektidel hageja poolt määratud viisil ja aegadel. Kui kostja

hilines mõnel päeval, siis tehti talle etteheiteid. Ka tunnistaja A.A. möönis, et juhtis kostja

tähelepanu töö tempole. Kostjal tuli vastavalt hageja korraldustele vahetada tööobjekte. Hageja

varustas kostjat materjalidega. Tunnistajate C.C. ja D.D. ütlused, mille kohaselt kostja ei

töötanud iga päev kl 8-17, ei tõenda asjaolu, et poolte vahel oli töövõtuleping. Asja

materjalidest nähtuvalt on hageja teinud 10. märtsil 2017 kostjale esimesed töötasu ülekanded.

Poolte leping oli suunatud töö kui protsessi tegemisele, mitte selle töö tulemusele. Tööleping

võib olla suuline (TLS § 4 lg 4). Samuti loetakse tööleping sõlmituks kui töötaja nõustub töö

tegemisega, mille tegemist võib eeldada üksnes tasu eest. Ühiseks osaks oli see, et kostja soovis

tööd teha ja hageja objektidel oli vaja viimistlustöid teha. TLS § 8 järgi vaidluse korral lepingu

olemuse üle, loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist

või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu.

Kuna puuduvad mistahes kirjalikud andmed kostja tööle asumise aja kohta, tuleb kohtu

hinnangul eeldada, et töösuhe algas 14. veebruaril 2017, s.o ajal, kui kostja asus enda ja

tunnistaja E.E. väitel tegelikult tööle. Asjaolu, et tunnistajad C.C. ja D.D. nägid kostjat esimest

korda veebruari lõpus - märtsi alguses viimistlustöid tegemas, ei välista, et kostja töötas seal

varasemalt.

Kohtule esitatud tõendeid kogumis hinnates leidis kohus, et poolte vahel oli sõlmitud alates

kostja tööle asumisest 14. veebruarist 2017 suuline tööleping.

Kohus ei tuvastanud töömahu ajutist suurenemist või muid põhjusi, mis õigustaks hageja

töötamise ajutisust TLS § 9 lg 1 mõttes. Viimistlustööd ehitusettevõtte ehitusobjektidel ei ole

ajutise tähtaegse iseloomuga. Äriregistrist nähtuvalt tegeleb hageja elamute ja mitteeluhoonete

ehitusega. Seega oli poolte vahel sõlmitud tähtajatu tööleping.

Kohus luges paljasõnaliseks B.B. vande all antud seletuse ja tunnistaja A.A. ütlused nende

poolt raha maksmise kohta kostjale, sest need ütlused on vastuolus kostja vande all antud

seletuse, tunnistajate C.C. ja D.D. ütlustega. Tunnistajad C.C. ja D.D. andsid kohtuistungil

ütlusi, et ettevõttes makstakse kord kuus töötasu pangakontole ülekandega. Eluliselt

väheusutavad on äriühingu rahaliste vahendite kasutamise kohta B.B. vande all antud seletused

ja tunnistaja A.A. ütlused, mille kohaselt tasu maksti kostjale sularahas hageja ehitusobjektil

ilma saajalt allkirja võtmata (vormistamata) ning tunnistaja F.F. ütlused, mille kohaselt B.B.

kandis oma pangaarvelt raha elukaaslasest tunnistaja pangaarvele, mille tunnistaja

pangaautomaadist välja võttis ja maksis volituseta E.E.le. A.A. ei osanud selgitada, kuidas ta

sai raha B.B.lt kostjale maksmiseks. Väljamaksete kohta kostjale ei ole kohtule esitatud

mingisuguseid dokumentaalseid tõendeid.

Kohtu hinnangul töötaja ei pea tõendama, palju ta tööandjalt töötasu kätte on saanud, vaid

tööandja peab tõendama, et ta on töötajale kokkulepitud töötasu välja maksnud.

Dokumenteerimiskohustus töösuhtes on tööandja ülesanne, mis on jäetud täies ulatuses

täitmata. Sellest tulenevat riski, et vaidluse korral ei ole tööandjal võimalik töötajale töötasu

maksmist tõendada, kannab tööandja. Tsiviilasjas nr 2-17-13717 polnud vaidlust, et E.E. on

hagejalt saanud töötasu 2600 eurot. Kohtu hinnangul puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis

kinnitaksid hageja poolt kostjale töötamise eest töötasu maksmist.

Hageja nõue töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks tuleb seetõttu jätta

rahuldamata. Kostja ütles töölepingu üles mõistliku aja jooksul. Kostjal oli alus öelda tööleping

üles erakorraliselt. Kostja esitas töölepingu ülesütlemisavalduse alles pärast seda, kui hageja

saatis SMS-i (tl 63-65), milles hageja lubas esitada kahjunõuded kostja vastu tegemata tööde

osas, tähtaegade ületamise, viiviste ja trahvide eest ning kostja sai aru, et hageja ei soovi talle

töötasu maksta. Töötaja ei ole kohustatud töötasu maksmisega viivitamisel töölepingut koheselt

üles ütlema ega saamata jäänud töötasu sisse nõudma. Seega on pooltevaheline tööleping

lõppenud

tööandjapoolse

olulise

töölepingu

rikkumise

tõttu

töötaja

erakorralise

ülesütlemisavalduse alusel.

Tööaja arvestus, mis on aluseks töötasu arvestusele, on TLS § 28 lg 2 p 4 alusel eelkõige

tööandja kohustus. Hageja pidi tõendama kostjaga mittenõustumisel tööaja ja töötasu arvestust.

Seetõttu võttis kohus aluseks kostjapoolse saamatajäänud töötasu arvestuse. Kostja arvestuse

järgi tegi kostja X majas töid 175 m2, X majas 300 m2, X majas 200 m2 ja X majas 100 töötundi.

Kogu töö eest on hagejal maksmata. Tunnistaja A.A. ütlused, et X maja viimistlustööde osas

pidi hageja kostjale tasuma ainult paari seina värvimise eest 215 eurot, on vastuolus kostja

vande all antud X tehtud tööde kirjeldusega.

Pooled ei vaidle, et X, X ja X majade viimistluse osas olid pooled kokku leppinud tükitöö tasus.

Poolte vahel on vaidlus kokkulepitud ruutmeetri hinna suuruses. E.E. edastas hagejale soovi

saada tasu töö eest objektil X – 5 eurot/m2 eest, objektil X - 5,50 eurot/m2 eest ja objektil X - 6

eurot/m2 eest (tl 6). Kostja ja tunnistaja E.E. andsid ütlusi, et esialgu lepiti viimistluse hinnaks

5 eurot/m2 eest. Hageja seaduslik esindaja B.B. selgitas vande all, et esialgu oli kokkulepe 3,5

eurot/m2, hiljem lepiti kokku 4 euro ringis. Hageja juhtis kohtu tähelepanu tsiviilasja nr 2-17-

13717 materjalidele, kus kostja ja E.E. on esialgse kokkuleppe hinnaks avaldanud 4 eurot/m2.

Sama tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on ka hageja seaduslik esindaja B.B. vande all

avaldanud, et peale E.E. kirja saamist ja suusõnalist kokkulepet 4,50 eurot/m2, tulid nad tagasi

ja jätkasid tööd. Kui E.E. oma kirjas taotles hinda 5-6 eurot/m2 eest, siis on väheusutav, et juba

esialgu lepiti kokku hinnas 5 eurot/m2 eest. Samas ei ole see käesolevas asjas ka määrav, sest

kostja nõuab tööde eest tasumist põhiliselt pärast tööde jätkamist. Seetõttu on eluliselt usutav,

et kostja ja E.E. jätkasid viimistlustöid alles pärast seda, kui said soovitud kokkuleppe taotletud

töötasu osas. Kohus leidis, et ka hageja esitatud Acterna OÜ hinnapakkumises (tl 62) toodud

hind 10,50 eurot/m2 ei erine viimistlustööde hindade osas oluliselt kostja poolt märgitud

hindade suurusest, arvestades asjaoluga, et selle ruutmeetri hinna sees on ka materjal ja tööde

teostamisega seotud vahendid.

Kuna hageja on asja materjalidest nähtuvalt kostjale tasunud 340 eurot, siis on hagejal vastavalt

kostja arvestustele saamata töötasu 5 eurot × 175 m2 + 6 eurot × 300 m2 + 5,5 eurot × 200 m2

+ 7 eurot ×100 tundi = 4475-340 = 4135 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.

Tööleping kestis 14. veebruarist 2017 - 28. juulini 2017. Hageja ei ole esitanud sisulisi

vastuväiteid arvutusele, et hageja kasutamata jäänud puhkuse pikkuseks on 12,67

kalendripäeva, mistõttu tuleb hagejal kostjale hüvitada puhkusetasu saadaoleva 12,67

puhkusepäeva eest. Töötasu teenis kostja töötamise perioodi eest 4475 eurot. Töölepingu

kehtivuse ajavahemiku 14. veebruarist 2017 – 28. juulini 2017 on kalendripäevade arv (millest

on maha arvestatud riigipühad) 159. Seega on kostja keskmine kalendripäevatasu 28,14 eurot

(4475÷159). Hageja peab tasuma puhkusehüvitist töötajale 356,53 eurot (28,14 eurot × 12,67),

mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.

Kohus leidis, et TLS § 100 lg 4 kohaselt maksimaalse kolme kuu keskmise töötasu asemel tuleb

hagejalt kostja kasuks välja mõista hüvitis kahe kuu keskmise töötasu suuruses. Asjas esitatud

tõendid kinnitavad, et vähemalt osaliselt olid hageja etteheited kostja töökohustuste rikkumise

kohta põhjendatud. Keskmine kuutasu oli 817,11 eurot. Hagejalt tuleb välja mõista hüvitis

2×817,11=1634,22 eurot kostja kasuks.

Töösuhe lõppes 28. juulil 2017, mistõttu muutusid kostja saamatajäänud töötasu 4135 eurot ja

puhkusehüvitise nõue 356,53 eurot sissenõutavaks alates 29. juulist 2017. Seetõttu on hageja

olnud viivituses alates 29. juulist 2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni 14. oktoobrini 2019 summa

4135+356,53 eurot väljamaksmisega, mistõttu tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista viivis

795,43 eurot VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada osas, milles kohus jättis hageja hagi rahuldamata ning rahuldas kostja vastuhagi.

Hageja palub teha uus otsus, millega rahuldada hageja hagi ning jätta kostja vastuhagi

rahuldamata. Alternatiivselt palub hageja saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kohus ei ole hinnanud kõik tõendeid koosmõjus igakülgselt ja objektiivselt. Kohus on

käsitlenud hageja tunnistajate ütlusi sellises kontekstis, et need toetaksid kostja väiteid ja

tõendeid. Kostja ja tunnistaja E.E. on andnud vastuolulisi ütlusi võrreldes tsiviilasjaga

nr 2-17-13717, kuid kohus on sellegipoolest pidanud nende ütlusi usaldusväärseteks.

Maakohus oleks pidanud tuvastama, et leping sõlmiti 2. märtsil 2017. Kostja töötas koos

tunnistajate C.C. ja D.D.ga. Seda kinnitab asjaolu, et tunnistajad teadsid, millal kostja tööle

saabus ja lahkus. Maakohus jättis tähelepanuta hageja seadusliku esindaja vande all antud ja

hageja tunnistaja ütlused töövõtulepingu sõlmimise kohta. Ei kostja ega kostja tunnistaja E.E.

ütluste kohaselt ei ole sõlmitud töölepingut. Nõustuda ei saa, et tegemist oli alluvussuhtega.

Üksnes tunnistajate C.C. ja D.D. ütlustest, et neile tasuti töötasu ülekandega, ei saa järeldada,

et kogu ettevõttes makstakse palka ainult ülekandega pangakontole. Maakohus on ebaõigesti

asunud seisukohale, justkui saaks raha üleandmist tõendada vaid dokumentaalse tõendiga.

Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata tunnistaja F.F. ütlustega raha (500 eurot)

üleandmise kohta. Kuna väidetav töötasu on tasutud 3910 eurot ulatuses, puudub töölepingu

ülesütlemiseks õiguslik alus ning ülesütlemine on tühine. TLS § 91 lg 4 ei anna alust

käsitluseks, et töötaja ei pea mõistliku aja jooksul lepingut erakorraliselt üles ütlema olukorras,

kus talle on töötasu pikema perioodi vältel olulises osas tasumata.

Hageja ei nõustu maakohtu määratud tõendamiskoormisega saamata jäänud töötasu kujunemise

osas. Alles siis, kui töötaja (kostja) tõendab töötasu arvestamise aluseks olevate ruutmeetrite

arvu kujunemise, tekib hagejal vastuväidete esitamise korral omapoolne tõendamise kohustus.

Maakohus jättis tähelepanuta, et nii viimistlustööde ruutmeetri hind kui ka ruutmeetrite arv ei

ole tõendatud. Kostja puudus nii tunnistajate kui ka kostja enda ütluste kohaselt töölt ligikaudu

kaks nädalat. Kostja ja E.E. tegid töid ühiselt, seega E.E.le makstu ja väljamõistetu tuleb kostja

kasuks väljamõistetavast summast maha arvutada.

Kostjale on õigusabi osutanud jurist S. Paaver Sven Paaver Õigusbüroost. Äriregistrist ega

avalikest andmebaasidest ei nähtu sellise õigusbüroo ega juriidilise isiku olemasolu. Kohus

oleks pidanud kohustama kostjat esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente.

7. Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Hageja väited töövõtulepingu sõlmimise kohta põhinevad üksnes hageja arvamusel. Puudub

vaidlus, et pooled leppisid kokku uue, lõpphinna, mis sai lepingu osaks. Vaidlus seisneb

lõpphinnas. Kostja pole lõpphinna osas vastakaid ütlusi andnud, seda on teinud hageja.

Kostja ei nõustu hagejaga, et kohus pole objektiivselt käsitlenud tunnistajate C.C. ja D.D.

ütlusi. Tunnistajad kinnitasid kohtule, et kogu info, mis vaidlust puudutab, on pärit hagejalt.

Töötasu sularahas maksmiseks peab olema kokkulepe. Hageja peab selle kokkuleppe olemasolu

tõendama. Hageja pole raha maksmise tõendamiseks esitanud isegi kaudseid tõendeid raha

väljavõtmise kohta. E.E.le makstud raha on E.E. töötasu, mitte kostja töötasu. See on jõustunud

kohtuotsusega tuvastatud.

Kostja oli hagejast majanduslikult sõltuv, mistõttu ei saa kostjale ette heita hageja lubaduste

uskumist raha maksmise kohta.

Töötasu kujunemise kohta arvestuse pidamine on TLS § 28 lg 2 p-st 4 tulenevalt tööandja

kohustus. Kui hageja kostja arvutuskäikudega ei nõustu, siis võib hageja paluda kohtul välja

mõista kostja kasuks TLS § 29 lg 2 alusel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav

tasu. Hageja heidab kohtule ette, et keskmise tööpäevatasu arvestamisel ei ole arvesse võetud

kostja puudumist töölt kahel nädalal. Hageja ise ei ole kostja arvutusele alternatiive esitanud.

Õigusteenust kostjale osutab Sven Paaver kaubamärgi Sven Paaver Õigusbüroo nimetuse all

ning Tõeleid OÜ ja S.P OÜ kaudu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab maakohtu

otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude töölepingu ülesütlemisavalduse

tühisuse tuvastamiseks, tuvastas kostja töölepingu ülesütlemisavalduse kehtivuse ning mõistis

hagejalt kostja kasuks välja töölepingu ülesütlemise hüvitise. Ringkonnakohus vähendab

hagejalt kostja kasuks välja mõistetava puhkusehüvitise suurust. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab nii hagi kui vastuhagi osaliselt.

9. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega 13. novembril 2019 tõendina kohtuistungi

protokolli tsiviilasjas nr 2-17-13717. Kostja esitas 11. detsembril 2019 apellatsioonkaebuse

vastuse lisades 1 ja 2 sama istungi helisalvestise ning Tartu Ringkonnakohtu otsuse tsiviilasjas

nr 2-17-13717. Kuivõrd maakohus on tsiviilasja nr 2-17-13717 materjalidele viidanud ning

pooltel ei ole vastuväiteid nende tõendite asja materjalide juurde võtmisele, siis võtab

ringkonnakohus eeltoodud tõendid asja materjalide juurde. Samuti võtab ringkonnakohus asja

materjalide juurde kostja 17. märtsil 2020 ja hageja 2. aprillil 2020 esitatud tõendid maalrite

keskmise töötasu kohta.

Kostja esitas apellatsioonkaebuse vastuse lisadena nr 3 ja 4 kaks e-kirja. Kostja soovib

tõendada, et hageja väidetud tähtajad ei olnud realistlikud ning hagejal oli probleeme ka teiste

lepingupartneritega. Ringkonnakohtu hinnangul ei sõltu käesoleva vaidluse lahendus hageja

väidetavalt antud tähtaegade täitmise võimalikkuses. Samuti ei aita ringkonnakohtu hinnangul

asja lahendamisele kaasa teadmine, milline oli hageja suhe teiste lepingupartneritega. Seetõttu

jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse vastuse lisad 3 ja 4 asja materjalide juurde võtmata.

Kostja taotles apellatsioonkaebuse vastuses nõuda tunnistajalt A.A.lt välja märkmepaber, mida

tunnistaja kasutas maakohtu istungil rahasummade ja kuupäevade meenutamiseks.

Ringkonnakohus jätab kostja taotluse rahuldamata, kuna taotlus on esitatud hilinenult (TsMS

§ 652 lg 3 p 2). Taotlus tulnuks esitada maakohtus tunnistaja ülekuulamise ajal.

Hageja esitas koos 15. aprilli 2020 seisukohtadega fotod tõendamaks, milline oli kostja ja E.E.

tehtud töö kvaliteet. Hageja ei ole põhjendanud fotode esitamist alles ringkonnakohtus (TsMS

§ 652 lg 3 p 2). Hageja seaduslik esindaja viitas juba maakohtu istungil, et tal on fotod sellest,

millised nägid majad välja peale kostja ja E.E. lahkumist. Eeltoodule tuginedes jätab

ringkonnakohus hageja 15. aprillil 2020 esitatud tõendid, kui hilinenud, asja materjalide juurde

võtmata (TsMS § 652 lg 4).

10. Maakohus tuvastas ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et poolte vahel oli sõlmitud

tööleping. Pooled ei vaidle, et sõlmisid suulise lepingu maalritööde tegemiseks, kuid poolte

seisukohad lahknevad selles, millise sisuga leping sõlmiti. Maakohus hindas kõiki poolte

väiteid ja tõendeid kogumis ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654

lg 6).

Maakohus viitas põhjendatult TLS § 4 lg-le 2, mille kohaselt loetakse tööleping sõlmituks ka

juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes

tasu eest.

Riigikohus on selgitanud, et kui töötaja tugineb hagiavalduses sellele, et ta tegi tööandjale tööd,

olles temaga alluvussuhtes, peab ta TsMS § 230 lg 1 alusel seda tõendama. Samas on tööandjal

vastupidist väites kohustus tõendada, et pooled ei olnud töösuhtes või nende vahel oli muu

tsiviilõigusega reguleeritav suhe. Juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui

ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte

olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu,

tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune

leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud

töölepingut (Riigikohtu 15. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-11, p 14).

Ringkonnakohus märgib, et hageja väited kostjale tähtaegade andmise kohta (isegi kui see on

tõendatud), ei tähenda, et vaidlusalune leping ei olnud tööleping. Tööaeg, millal töötaja

kokkulepitud töö ülesandeid täitab, sõltub poolte kokkuleppest või tööandja juhistest. Seega ei

välista töölepingu olemasolu asjaolu, kui kostja ei töötanud igapäevaselt 8-st 17-ni.

Kuna asjas ei ole tuvastatud sellised ilmsed asjaolud, mis viitaksid, et tegemist ei olnud

töölepinguga, luges maakohus õigesti tuvastatuks, et pooled sõlmisid töölepingu.

11. Hageja ei nõustu maakohtu tuvastatuga, et tööleping sõlmiti 14. veebruaril 2017 nagu

väidab kostja. Hageja leiab, et leping sõlmiti 2. märtsil 2017.

Hageja seadusliku esindaja B.B. vande all antud ütluste kohaselt sõlmiti leping 2. märtsil 2017.

Tunnistaja A.A. ütluste kohaselt sõlmiti leping 2. märtsil 2017. Tunnistaja C.C. väitis, et nägi

kostjat 2017. a veebruari lõpus - märtsi alguses X ja X elamute juures. Tunnistaja D.D. ütluste

kohaselt nägi tunnistaja kostjat 2017. a märtsi alguses X ja X elamurajoonis töötamas.

Kostja vande all antud ütluste kohaselt sõlmiti leping 14. veebruaril 2017. Tunnistaja E.E.

ütluste kohaselt läks ta koos kostjaga veebruaris sõbrapäeva paiku tööle.

Seega on nii poolte esitatud tõendid kui seisukohad töölepingu algusaja kohta vastuolus.

Vastuolu ei kõrvaldaks ka kui tuvastada, kas tunnistajad C.C. või D.D. töötasid koos kostjaga

või mitte.

Tööandja dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmise tõttu puuduvad tööaja algusaja kohta

kirjalikud tõendid ning tuleb eeldada, et töösuhe algas siis, kui kostja enda väitel tööle asus.

Tsiviilasjas nr 2-17-13717 on tuvastatud, et kostja poja E.E.ga sõlmiti leping 14. veebruaril

2017 ning hageja ei ole tuginenud asjaolule, et E.E. asus tema juures tööle enne kostjat.

12. Maakohus tuvastas, et tegemist oli tähtajatu töölepinguga TLS § 9 lg-st 1 tuleneva eelduse

tõttu.

Hageja on läbivalt olnud seisukohal, et tegemist oli töövõtulepinguga, st leping oli tähtajaline.

Kostja väitel oli leping alguses küll tähtajaline, kuid muutus hiljem tähtajatuks. Samas selgitas

kostja vastuhagis, et peale 14. juulit 2017 said valmis kõik majad ning peale seda kostja ega

E.E. enam tööle ei läinud. Hageja seadusliku esindaja vande all antud ütluste kohaselt oli

tegemist tähtajalise lepinguga, st kostjale anti tähtajad tööde lõpetamiseks. Kostja andis vande

all ütlusi, mille kohaselt oli „tööde tegemise lõpp, kui sai kõik ära viimistletud ja oligi valmis“

(helisalvestis alates kella 11:04:53). Vastuseks kohtu küsimusele selgitas kostja, et „kui värviti

ära X, X ja X majad, siis olid tööd valmis. X oli juba vahepeal valmis“ (helisalvestis alates kella

11:07:35). Tsiviilasjas nr 2-17-13717 tuvastas kohus, et kostjaga koos tööd teinud E.E.ga oli

sõlmitud tähtajaline leping.

Ringkonnakohtu hinnangul annavad nimetatud asjaolud alust tuvastada, et kostjaga sõlmiti

tähtajaline tööleping. TLS § 9 lg 1 kohaselt võib tähtajalise töölepingu sõlmida kuni viieks

aastaks, kui seda õigustavad töö ajutisest iseloomust tulenevad mõjuvad põhjused, eelkõige

töömahu ajutine suurenemine. Hagejal oli lisatööjõudu vaja vaid piiratud tähtaja jooksul, s.o X

ja X objektide valmimiseni. Lepingu tähtajalisust saab järeldada ka kostja käitumisest, kes

pärast seda, kui tööd olid tema hinnangul valmis, rohkem tööle ei läinud. Kostja ei ole väitnud,

et arvas, et töötab hageja juures edasi pärast nimetatud objektide valmimist. Mõlema poole tahe

oli olla lepinguga seotud tähtajaliselt.

Eeltoodust tulenevalt oli poolte vahel tähtajaline tööleping, mis kehtis kuni kostja viimase

tööpäevani 14. juulil 2017. Järelikult puudus kostjal vajadus ja alus öelda hagejaga tööleping

üles 28. juulil 2017, kuivõrd tööleping oli selleks ajaks juba lõppenud. Kostja 28. juuli 2017

töölepingu erakorraline ülesütlemisavaldus on tühine, kuivõrd polnud kehtivat lepingut, mida

üles öelda (TLS § 104 lg 1). Järelikult kuulub hageja hagi rahuldamisele osas, milles hageja

taotles töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamist. Kostja vastuhagi jääb

rahuldamata osas, milles kostja taotles ülesütlemisavalduse kehtivuse tuvastamist.

13. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja saamata jäänud töötasu 4135 eurot. Hageja

vaidlustab maakohtu otsust saamata jäänud töötasu arvestuste osas. Hageja leiab, et kostja ei

ole tõendanud töötasu arvestamise aluseks olevate ruutmeetrite arvu kujunemist. Maakohus

lähtus töötasu suuruse kindlakstegemisel hageja arvestustest, mille kohaselt tegi hageja töid X

majas 175 m2 hinnaga 5 eurot/m2 (s.o 875 eurot), X majas 300 m2 hinnaga 6 eurot/m2 (s.o 1800

eurot), X majas 200 m2 hinnaga 5,5 eurot/m2 (s.o 1100 eurot) ning X majas 100 tundi hinnaga

7 eurot/h (s.o 700 eurot). Kokku 4475 eurot, millest maakohus arvestas maha kostjale makstud

340 eurot.

Ringkonnakohus nõustub kostja ja maakohtuga, et töötasu kujunemise kohta arvestuse

pidamine on tööandja kohustus. Kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu kokkulepet ei

suudeta tõendada, on töötasu suuruseks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav

tasu (TLS § 29 lg 2). Riigikohus on selgitanud, et suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal

reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seaduse nõude järgimata jätmise

tõttu ja seetõttu peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma

tööandja. Eeltoodust tulenevalt, kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel

tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida

sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad

(Riigikohtu 11. jaanuari 2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05, p 12).

Hageja esitas maakohtus tõendina Acterna OÜ hinnapakkumise (I kd, tl 62), mille kohaselt on

seinte-lagede pahteldamise ja kaks korda värvimise hind 10,5 eurot/m2 (hind sisaldab tellinguid,

tõsteseadmeid,

materjale,

transporti).

Hageja

esitas

ringkonnakohtule

väljavõtte

ehitusfoorumist, mille postitusest nähtub, et alltöövõtuhind koos materjalidega on suurematel

objektidel ca 8 eurot/m2 (väiksematel objektidel, nt korterid 11 eurot/m2). Samuti esitas hageja

Acterna OÜ e-kirja, mille kohaselt oli maalritöö 2017. a hind 3,5-4 eurot/m2 (bruto). Kostja

esitas väljavõtte statistikaameti andmetest, mille kohaselt oli juba 2014. aastal keskmine tükitöö

tasu 4 eurot/m2. Tegemist on dokumentaalsete tõenditega, millega saab tõendada tavapärast

mõistlikku töötasu viimistlustöödel.

Pooled ei vaidle, et X, X ja X majade osas lepiti kokku tükitöö arvestuses ja ruutmeetri hinnas.

X osas lepiti kostja väitel kokku tunnitasus ja hageja väitel kindlas rahasummas. Samas

puuduvad selged tõendid, kui suures ulatuses töid teha tuli ning kui palju ära tehti. Maakohus

tuvastas, et poolte vande all antud ja tunnistajate ütlused on selles osas vastuolus.

Kuna töölepingus kokkulepitud tingimusi ei ole pooled suutnud tõendada, tuleb kohaldada

TLS § 29 lg-s 2 sätestatut ning töötasu suuruseks on sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav

tasu. Maakohus nõustus kostja arvestusega. Seetõttu hindab ringkonnakohus, kas kostja nõue

on kooskõlas maalritele 2017. aastal makstava mõistliku tasuga.

Kostja esitas ringkonnakohtus tõendina palgad.ee väljavõtte maalrite töötasu kohta, mille järgi

on maalrite netopalk käesoleval ajal 833-1627 eurot, s.o keskmiselt 1230 eurot.

Tarbijahinnaindeks tõusis 2017. aastaga võrreldes 2019. aastaks (2020. a andmeid veel pole)

5,8%. Vähendades 1230 eurot 5,8% võrra, saame 2017. a maalri eelduslikuks keskmiseks

töötasuks 1158,66 eurot kuus.

Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja saamata jäänud töötasu 4135 eurot.

Ringkonnakohus tuvastas, et tööleping kehtis 14. veebruarist 2017 – 14. juulini 2017, s.o viis

kuud. Kui jagada maakohtu väljamõistetud summa kostja töötatud kuudega, oli kostja keskmine

kuupalk 827 eurot (4135 ÷ 5). Selliselt jääb maakohtu väljamõistetud keskmise kuutasu summa

alla eelduslikule 2017. a maalrite keskmise ühe kuu tasule. Kostja töötasu nõue on seega

põhjendatud.

14. Pooled ei vaidle, et hageja on tasunud kostjale arveldusarvele 340 eurot töötasuna.

Maakohus arvestas selle kostja kasuks väljamõistetavalt summalt maha. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega, et hageja pole tõendanud, et andis kostjale üle rohkem kui

340 eurot. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata

(TsMS § 654 lg 6).

Tunnistajate F.F. ja E.E. ütlustega on tõendatud üksnes see, et F.F. andis E.E.le üle 500 eurot.

Ka hageja seisukoht, et kostja ja E.E. tegid töid ühiselt, ei muuda asjaolu, et hageja pidi

mõlemale töötasu maksma. E.E.le maksmata jäänud töötasu mõisteti hagejalt välja tsiviilasjas

nr 2-17-13717. Tegemist on E.E. töötasuga ning seda ei saa kostjale väljamõistetavast töötasust

maha arvestada. Kuna hagejal oli sõlmitud kahe töötajaga kaks töölepingut, siis tuli hagejal ka

mõlema lepingu alusel töötasu maksta. Ei ole tõendatud, et E.E. oli volitatud vastu võtma kostja

töötasu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et töötaja ei pea tõendama, palju ta tööandjalt töötasu

kätte on saanud, vaid tööandja peab tõendama, et ta on töötajale kokkulepitud töötasu välja

maksnud. Dokumenteerimiskohustus töösuhtes on tööandja ülesanne ning tööandja on jätnud

oma kohustuse täies ulatuses täitmata. Sellest tulenev risk, et vaidluse korral ei ole tööandjal

võimalik töötajale töötasu maksmist tõendada, on tööandja kanda.

Seega arvestas maakohus põhjendatult kostja kasuks väljamõistetavalt töötasult maha

340 eurot, s.o summa, mille osas vaidlus puudub.

15. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 356,53 eurot kasutamata puhkusehüvitisena

(TLS § 71). Hageja vaidlustab maakohtu väljamõistetud hüvitiste arvestust, kuid ei ole esitanud

omapoolseid arvestusi.

Maakohus viitas õigesti TLS §-le 55, mille järgi eeldatakse, et töötaja iga-aastane puhkus on

28 kalendripäeva. Samuti lähtus maakohus puhkusetasu arvutamisel õigesti TLS § 29 lg-st 8 ja

Vabariigi Valitsuse määrusest nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“.

Kuivõrd ringkonnakohus tuvastas, et tööleping lõppes tähtaja saabumisel 14. juulil 2017 ning

mitte 28. juulil 2017 ülesütlemisega, tuleb korrigeerida puhkusehüvitise arvutust. Töösuhe

kestis 14. veebruarist 2017 alates 151 kalendripäeva. Sel perioodil oli neli riigipüha, mis tuleb

keskmise kalendripäevatasu arvutamisel Vabariigi Valitsuse määruse § 4 lg 2 alusel välja arvata

(151-4=147). Kostja keskmine kalendripäevatasu oli seega 30,44 eurot (4475÷147). Kostja

teenis välja 11,58 puhkusepäeva. Seega tulnuks hagejal kostjale töölepingu lõppemisel

hüvitada 352,5 eurot (11,58 × 30,44).

16. Hageja vaidlustab maakohtu otsust ka osas, milles maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks

välja TLS § 100 lg 4 alusel töölepingu ülesütlemise hüvitisena 1634,22 eurot.

Kuivõrd töölepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine, puudub ka alus TLS § 100 lg 4 või

§ 109 lg 1 kohaldamiseks. Seega tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega

maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja töölepingu ülesütlemise hüvitise.

17. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja ka sissenõutavaks muutunud viivise saamata

jäänud töötasult ja puhkuse hüvitiselt alates 29. juulist 2017 kuni maakohtu otsuse tegemiseni.

Kuivõrd ringkonnakohus tuvastas, et tööleping lõppes 14. juulil 2017, muutusid saamata jäänud

töötasu ja puhkusehüvitise nõuded (4135 eurot + 352,5 eurot ) sissenõutavaks 15. juulil 2017.

Maakohtu otsuse tegemise seisuga on VÕS § 113 lg 2 teises lauses sätestatud määras

sissenõutavaks muutunud viivisesumma seega 808,49 eurot. Kuivõrd maakohus mõistis

hagejalt kostja kasuks välja viivise summas 795,43 eurot ehk väiksemas ulatuses, tuleb jätta

maakohtu väljamõistetud viivise summa muutmata.

Eeltoodule tuginedes rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse osaliselt.

18. Hageja vaidlustab maakohtus väljamõistetud menetluskulude suurust mh põhjusel, et

kostjat esindanud Sven Paaver Õigusbürood ei ole äriregistris. Kostja esindaja selgitas, et

osutab õigusteenust vaid kaubamärgi Sven Paaver Õigusbüroo nimetuse all Tõeleid OÜ ja S.P

OÜ kaudu. Järelikult ei ole see hageja etteheide põhjendatud.

19. Apellatsioonkaebuse osaline rahuldamine tõi kaasa hagi osalise rahuldamise. Samuti jääb

kostja vastuhagi rahuldamata suuremas osas, kui maakohus otsustas. Ringkonnakohus muudab

sellega seoses ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3).

Ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse mõlema poole nõuded osaliselt. Seetõttu on

põhjendatud jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda (TsMS § 162 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

(allkirjastatud digitaalselt)

Kersti Kerstna-Vaks