2-19-9441/48 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(9)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-9441

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Tartu linna (Tartu Linnavalitsuse kaudu) hagi Ü.S. vastu

2565 euro 48 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 25. oktoobri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Ü.S. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2565 eurot 48 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja): Tartu linn (Tartu Linnavalitsuse kaudu),

volitatud esindaja Kadri Valdre

Kostja (apellant): Ü.S. (isikukood XXXXXXXXXXX),

volitatud esindaja Maia Ploom

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(9)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 25. oktoobri 2019 otsus täies ulatuses ning saata

tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tartu linn (Tartu Linnavalitsuse kaudu; hageja) esitas 20. juunil 2019 Tartu

Maakohtule hagiavalduse Ü.S. (kostja) vastu, milles palus hagi hilisemaid täpsustusi

arvestades kostjalt hageja kasuks välja mõista 2565 eurot 48 senti. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

Hagi põhjenduste kohaselt sõlmiti hageja Tartu Hooldekodu (hooldekodu), kostja (teenuse

tellija) ja L.S. (teenuse kasutaja) vahel 1. aprillil 2018 ööpäevaringse hooldusteenuse

osutamise leping nr XXXXXXX (leping). Lepingu p 1.5 järgi kohustus kostja tasuma

hooldekodule korra kuus teenuse eest 15 kalendripäeva jooksul arve väljastamisest alates.

Lepingu p 7.3 kohaselt oli hooldekodul õigus leping ühepoolselt lõpetada, teatades sellest

ette üks kuu, kui teenuse tellija poolt on lepingus ettenähtud tähtajaks jäetud tasumata

teenuse kasutajale osutatud teenuse eest.

Lepingu p 1.4 järgi oli hooldekoha kohahind ööpäevas 30 eurot 50 senti. Lepingu p 3.2

andis hooldekodule õiguse ühepoolselt korrigeerida teenuse hinda üks kord aastas, teatades

teenuse hinna muudatusest ette üks kuu. Lepingu p-s 6 oli sätestatud, et lepingu p-s 6

sätestatud lepingu muutmise regulatsioon ei kohaldu hooldekodu poolt p-s 3.2 sätestatud

korras ühepoolselt teenuse hinna muutmisele. Hooldekodu koha maksumust on muudetud

hooldekodu juhataja 26. jaanuari 2019 käskkirjaga nr 19. Arvestades teenuse kasutaja

tervislikku seisundit ja osutatavat teenust kujunes alates 1. aprillist 2019 uueks

hoolduskoha (põetuskoha) maksumuseks 32 eurot 28 senti ööpäevas.

Kostjat teavitati hooldekoha maksumuse muutumisest e-posti teel 8. märtsil 2019 ning

edastati talle allkirjastamiseks lepingu lisa. Korduvteade saadeti 19. märtsil 2019. Kostja

edastatud e-kirjadele ei reageerinud. 25. märtsil 2019 esitas hooldekodu kostjale teenuse

3(9)

võlgnevuse tasumise nõude. 22. märtsi 2019 seisuga oli võlgnevus 2914 eurot 72 senti.

Kuivõrd kostja tähtajaks lepingust tulenevat võlgnevust ei likvideerinud, siis luges

hooldekodu lepingu lõppenuks seisuga 30. aprill 2019.

Kostja jättis tasumata 2019. a veebruaris, märtsis ja aprillis L.S.le osutatud hooldusteenuse

eest. Kostja lepingust tulenev võlgnevus 22. mai 2019 seisuga oli 2585 eurot 48 senti.

Hagiavalduse esitamise aja seisuga oli kostja võlgnevus hageja ees 2580 eurot 48 senti,

maakohtu 25. septembri 2019 istungi aja seisuga 2565 eurot 48 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja kinnitab, et L.S. viibis hooldekodus alates 25. septembrist 2017. Alates 2014. a-st

oli L.S. oma terviseseisundi tõttu viibinud erinevates hooldekodudes (Hellenurme,

Põltsamaa, Kaarepere). Suved veetis ta kodus, kostja poolt palgatud hooldajate kaasabi ja

hoolitsuse all.

Kostjale on määratud raske puue aastast 2013, kuna abikaasa pikaaegsest hooldamisest

tekkinud ülepingest sai ta kaks infarkti ning 2017. a-l diagnoositi tal ka kolmas infarkt.

Pärast kolmandat infarkti vajas ta ise kõrvalabi ning suurenesid kulud. 30. juulil 2018

esitas kostja Tartu Linnavalitsusele avalduse hooldekodu tasu puudujääva osa maksmiseks,

kuna tema majanduslik olukord ei võimaldanud hooldekodu tasu maksmist. Kuni selle

ajani tuli kostja tasumisega toime. Tartu Linnavalitsus kostja avaldust ei rahuldanud, vaid

kohustas kostjat jõudma L.S. pojaga kokkuleppele hooldekodu kulude puudujääva osa

tasumise osas. Kostja on esitanud hagejale ka teisi samalaadseid avaldusi, kuid Tartu

Linnavalitsus ei ole kostja avaldusi rahuldanud, vaid on suunanud kostjat leidma L.S.

pojaga kokkulepet L.S. hoolduskulude maksmise osas.

Kostja ei nõustu tekkinud võlgnevuse tasumisega, kuna on seisukohal, et teavitas Tartu

Linnavalitsust koheselt tekkinud makseraskustest. Hooldekodu võlgnevuse peaks tasuma

L.S. alaneja sugulane. Kostja ainsaks sissetulekuks on pension 440 eurot ja puude toetus 26

eurot. Kostja on suuteline tasuma võlgnevust 5 eurot kuus, milleks on ta teinud pangas

püsikorralduse lepingu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 25. oktoobri 2019 otsusega hagi. Maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 2565 eurot 48 senti (mis tuleb tasuda Tartu Linnavalitsuse

arvelduskontole). Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohus määras hageja

menetluskulude suuruseks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 275 eurot.

Otsuse põhjenduste kohaselt nõuab hageja kostjalt lepingust tuleneva võlgnevuse

väljamõistmist. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 1. aprillil 2018 sõlmisid hageja, kostja

ja L.S. ööpäevaringse hooldusteenuse osutamise lepingu. Lepingu p 1.1 alusel osutab

hooldekodu lepingus sätestatud tähtaja jooksul teenuse kasutajale ööpäevaringselt

üldhooldusteenust. Leping sõlmiti tähtajatult. Hoolduskoha hind oli lepingu p 1.4 järgi

30 eurot 50 senti ööpäevas. Kostja tasus lepingu järgselt hoolduskoha eest.

Kohus leidis, et eelnimetatud leping on teenuse osutamise leping, käsundusleping

VÕS § 619 tähenduses.

4(9)

Kostja vastuväidete kohaselt on leping heade kommetega vastuolus ning seega

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel tühine. See välistaks nõude

rahuldamise. Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja

seisuga. Kostja väidete kohaselt ei ole ta olnud alates augustist 2018 suuteline hooldekodu

kulude puudujäävat osa tasuma. Asja materjalidest nähtub, et 30. juulil 2018 on kostja

pöördunud Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna poole avaldusega võtta

L.S. Tartu linna osalisele ülalpidamisega hooldusteenusele. Leping, mille tühisust soovib

kostja tuvastada, on sõlmitud 1. aprillil 2018, kuid kostja tugineb asjaoludele, mis esinevad

augustis 2018.

Seega ei ole tegemist asjaoludega, mis esinesid lepingu sõlmimise ajal. Kostja on küll

viidanud, et ka lepingu sõlmimise ajal oli tema ainsaks sissetulekuks pension ning puude

toetus ning muu vara tal puudus, kuid kostja ei ole sellele asjaolule lepingu sõlmimise ajal

tähelepanu juhtinud ega teist lepingupoolt teavitanud. Kostja kui teenuse tellija soovis

L.S. jätkuvat paigutamist hooldusteenusele, oli vastava hooldusasutuse välja valinud ning

vastavatel tingimustel sõlminud hooldusteenuse osutamise lepingu. Kohtu ette ei ole

toodud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et kostja ei saanud lepingu sisust ja

tingimustest aru. Vastupidi, kostja teenuse tellijana avaldas selget tahet paigutada oma

abikaasa hooldusteenusele, kuna viimane oli sotsiaalteenust vajav isik, kostjal käis

abikaasa isiklik hooldamine üle jõu ning kostja võttis endale kohustuse tasuda teenuse eest

osas, mis ületasid abivajajal olevaid rahalisi vahendeid. Samuti ei ole kostja kordagi

avaldanud tahet lepingu lõpetamiseks. Seega ei ole tuvastatud 1. aprillil 2018 sõlmitud

lepingu vastuolu heade kommetega, millest tulenevalt on hageja, kostja ja teenuse kasutaja

vaheline käsundusleping kehtiv.

VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Asjas ei ole vaidlust, et kostja on lepingut rikkunud ning

jätnud täitmata rahalise kohustuse. Kostja ei ole võlgnevuse suurusele vastuväiteid

esitanud. Lepingu p 1.5 kohaselt kohustus teenuse tellija tasuma hooldekodule korra kuus

teenuse eest 15 kalendripäeva jooksul arve väljastamisest. Kostja ainsaks vastuväiteks on,

et hooldusteenuse eest oleks pidanud maksma kolmas isik – teenuse kasutaja alaneja

sugulane. Vaidlusaluse lepingu pooleks on kostja, kellele on tekkinud lepingust õigused ja

kohustused (mitte kolmas isik). Kuivõrd tuvastamist on leidnud lepingu rikkumine ja

rahalise kohustuse täitmata jätmine kostja poolt, on põhjendatud hagi rahuldamine.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja

esitas

18. novembril

2019

apellatsioonkaebuse,

milles

palub

ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies

ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kohtuotsus on kostja hinnangul vastuoluline. Kohus on ühelt poolt leidnud, et kostja

vastuväiteks on makse tasumiseks vajaliku sissetuleku puudumine. Samas on kohus teiselt

poolt järeldanud, et kostja ainsaks vastuväiteks on teise isiku maksekohustus. Sellega on

kohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 436 lg-t 1.

Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 86 lg-d 1 ja 2. Lepingu sõlmimise

ajal oli kostja raske puudega invaliid. Kostja ise vajab igal ööpäeval kõrvalabi. Kostja

ainsaks sissetulekuks oli tema pension 408 eurot 38 senti ja sotsiaaltoetus 26 eurot 85 senti,

5(9)

kokku 435 eurot 23 senti. Kostjal tuli lepingu alusel hagejale maksta kuus 345 eurot

45 senti. Järelejäänud 90 eurost pidi kostja tasuma kõik enda elamisega seotud kulud

(toidu ja riiete kulu, eluasemekulu, enda ravimite kulu ning lisaks ka maksta kostjat

aitavatele inimestele). Kostjal ei jätkunud lepingu sõlmimise ajal ega jätku ka praegu raha

endagi ülalpidamiseks.

Ka kostja pangakontodel ei olnud märkimisväärset raha. Kostja pidi vahetama elukohta,

sest tema majanduslik olukord ei võimaldanud tasuda eluruumiga seotud makseid ning

kostjal tuli see eluruum vahetada odavamate maksetega korteri vastu, mis aga vajas enne

sissekolimist remonti, sh uue ahju ehitamist, akende vahetust ja kasutuskõlbmatu põranda

väljavahetamist. Kostja oli sunnitud 27. märtsil 2018 võtma laenu 15 000 eurot korteri

remondiks. Kostja oli hoolduslepingu sõlmimise ajal väljapääsmatus olukorras, kuna

lepingu mittesõlmimise korral oleks tema abikaasa hooldekodust koju saadetud. Kostja

tervislik seisund ei oleks aga võimaldanud L.S.t hooldada. Kõiki neid asjaolusid rääkis

kostja hageja esindajale, kuid vaatamata sellele jäi hageja endale kindlaks – kostja peab

sõlmima lepingu või L.S. hooldekodust ära viima. L.S. tervisliku seisundi tõttu sai teda

hooldada ainult hageja juures.

Sisuliselt sõlmis kostja selle lepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, vajadustest

vältida abikaasa kojutoomist, kus ei ole võimalik teda hooldada. Tehing sõlmiti kostja

jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, ta pidi selle lepingu täitmiseks ära andma suure

osa oma sissetulekust, jäädes ise äärmiselt halba majanduslikku olukorda.

Kohus ei ole hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (TsMS § 232 lg 1)

ega ole teinud kostjale ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2).

Kohus jättis alusetult kohaldamata TsÜS § 138, perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 1 ning

VÕS § 6 lg-d 1 ja 2. Kostja pöördus 30. juulil 2018 Tartu Linna Sotsiaal- ja Tervishoiu

osakonna poole avaldusega ja palus linnapoolset abi hooldekodukulude katmisel. Sisuliselt

teatas kostja sellega hagejale, et ta ei suuda enam lepingut täita. Hageja kui tugevam pool

sai kindlasti aru, et kostja soovib lepingut lõpetada, üles öelda. Hageja aga kasutas nn

tugevama õigust ja ei lõpetanud lepingut vaid jätkas kostjalt kohustuse täitmise nõudmist.

Selline käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Eelmärgitust tulenevalt ei ole õige

kohtu järeldus, et kostja ei ole kordagi avaldanud tahet lepingu lõpetamiseks.

PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles ta ei ole tema

muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule

ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Praegusel juhul ei ole põhjendatud

sundida kostjat endale väljapääsmatu olukorra ja teadmatuse tõttu sõlmitud lepingut täitma.

Isikult, kellel on raha, L.S. pojalt V.S. ei ole ülalpidamiskohustuse täitmist nõutud.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Hageja leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Otsuse põhjendustest saab teha üheselt järelduse, et

kostja majanduslikku seisukorra väidet on kohus eelkõige hinnanud lepingu kehtivuse

kontekstis ning kostja väidet, et lepingu alusel võlgnevat summa oleks tulnud sisse nõuda

kolmandatelt isikutelt, on kohus hinnanud lepingujärgse võlgnevuse seisukohalt. Tegemist

ongi erinevate väidetega, mis on esitatud erinevate asjaolude kohta.

6(9)

Leping ei ole TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 mõttes heade kommetega vastuolus. L.S. paigutamine

hooldekodusse on olnud kostja valik, mille põhjustest ei olnud hooldekodu teadlik enne

esialgse lepingu sõlmimist. Hageja selgitab, et 2018. a-l sõlmitud leping oli sõlmitud

eelkõige kohatasu ja lepingu vormi muutumise tõttu (hetkel sõlmitakse kohatasu

muutumine lepingu lisana, mitte ei allkirjastata uut lepingut). Hagejale (sh Tartu

Linnavalitsusele ega ka hooldekodule) ei olnud lepingu (nr XXXXXXX) allkirjastamise

ajal teada kostja majanduslik seisukord. Leping on kostja poolt allkirjastatud 3. märtsil

2018.

Hageja hinnangul ei saa kostja avaldust L.S. linna osalisele ülalpidamisele võtmiseks

tõlgendada (tagantjärgi) lepingu lõpetamise soovina. Leping oli sõlmitud hooldekoduga,

mitte Tartu Linnavalitsusega. Kuigi hooldekodu on Tartu Linnavalitsuse hallatav asutus,

tegutseb hooldekodu talle põhikirjaga antud pädevuse piires iseseisvalt, sh sõlmib ja

lõpetab hoolduslepinguid.

Kostja viide PKS §-le 102 ei ole asjakohane, kuivõrd tegemist ei ole ülalpidamise

vaidlusega perekonnaseaduse mõttes. Hagejal puudub õigus ja pädevus kohustada lähedasi

ülalpidamist andma oma abivajavale perekonnaliikmele perekonnaseaduse mõttes või neid

ülalpidamisest vabastada. Käesoleval juhul on vaidluse all vabatahtlikult sõlmitud

hooldusteenuse lepingust (käsunduslepingust) tulenevad kohustused. Kohus ei ole jätnud

alusetult kohaldamata ka TsÜS §-i 138 ega VÕS § 6 lõikeid 1 ja 2.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormide olulise rikkumise

tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel täies ulatuses tühistada ning saata asi samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus olulises osas põhjendamata, samuti

on maakohus jätnud olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392 lg 1, § 351

lg 1).

8. Asja materjalidest nähtuvalt on pooled senises menetluses vaielnud selle üle, kas

kostjal on poolte vahel 1. aprilli 2018 kuupäeva kandvast lepingust tulenevaid täitmata

kohustusi. Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel. Nõude

rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu,

mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud

sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7 mõttes), lisaks tuleb vajadusel hinnata, kas kostja on

esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või

vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda.

Ringkonnakohus nõustub senises menetluses esitatu põhjal maakohtu hinnanguga, et

poolte vahel sõlmitud leping on käsundusleping VÕS § 619 tähenduses. Samuti on

maakohus menetlusnorme rikkumata tuvastanud, et leping sõlmiti tähtajatult. Neid

maakohtu järeldusi ei ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustatud.

9. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

TsMS § 442 lg 8 teise ja kolmanda lause kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta

ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, samuti peab kohus otsuses kõiki tõendeid

analüüsima. Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg 1 esimesest lausest on kohtu

7(9)

peamine ülesanne poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine

(kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga

VÕS § 195 lg 3 kohaselt võib kumbki lepingupool tähtajatult sõlmitud kestvuslepingu (s.o

püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu) mõistliku

etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 195 lg

1 järgi toimub ülesütlemine ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele.

VÕS § 195 lg-st 2 tuleneb, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule

lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste

kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused

jäävad kehtima. Poolte vahel sõlmitud lepingu p 7.2 järgi saab lepingu lõpetada ka teenuse

tellija (praegusel juhul kostja) soovil. Samast punktist tulenevalt tuleb lepingu lõpetamise

soovist hooldekodu teavitada ette vähemalt seitse kalendripäeva (tl-d 6–8). Käsundiandjale

tähtajatu käsunduslepingu ülesütlemiseks seadusest piiranguid ei tulene (VÕS § 630).

9.1.

Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjenduste p 10 viimases lõigus asunud

seisukohale, et kostja ei ole kordagi avaldanud tahet lepingu lõpetamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on viidatud maakohtu järeldus ebapiisavalt põhjendatud.

9.2.

Kostja on juba 16. juulil 2019 maakohtule esitatud esimeses hagivastuses välja

toonud, et ta esitas 30. juulil 2018 Tartu linna sotsiaal- ja tervishoiu osakonnale avalduse,

kus palus linnapoolset abi hooldekodukulude katmisel. Nimetatud avaldus on kostja

samale vastusele ka lisatud (tl 72). Avaldusest nähtuvalt on kostja hagejale sisuliselt

teatanud, et seoses halvenenud tervisliku seisundiga, enda hoolduskulude suurenemisega

ning säästude lõppemisega ei suuda ta lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi hageja ees

enam täita.

9.3.

Eelmärgitut arvestades on maakohus jätnud otsuses põhjendamatult analüüsimata,

kas kostja 30. juuli 2018 avalduses sisalduvat soovi saada linnapoolset abi L.S.

hooldekodukulude katmisel saab käsitleda lepingu ülesütlemise avaldusena või

tahteavaldusena lõpetada leping poolte kokkuleppel. Maakohus ei ole 30. juuli 2018

avalduse esitamisega seotud kostja väiteid menetluses ka täpsustanud (TsMS § 392 lg 1)

ega avalduse esitamisega seonduvat pooltega arutanud (TsMS § 351 lg 1).

9.4.

Kuivõrd vaidlusalused täitmata rahalised kohustused on tekkinud ajavahemikul

pärast 30. juulit 2018, võivad need eksimused olla viinud ka hagi ebaõige rahuldamiseni.

9.5.

Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus

eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited

esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete

põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on

arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks

valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning

otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava

küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub

rahuldamisele.

9.6.

Ringkonnakohus lisab, et asjaolul, et kostja adresseeris oma 30. juuli 2018 avalduse

Tartu linna sotsiaal- ja tervishoiu osakonnale, mitte hooldekodule, ei ole asja lahendamisel

8(9)

määravat tähtsust. Lepingust tulenevate tsiviilõiguste ja -kohustuste kandja (õigussubjekt)

on praegusel juhul linn kui avalik-õiguslik juriidiline isik (TsÜS § 25) ning hooldekodu on

üks linna hallatavatest asutustest. Kohaliku omavalitsuse asutusel võib küll olla õigus

lepinguid sõlmida, aga lepingupooleks on ka sellisel juhul ikkagi linn või vald kui

juriidiline isik.

Samuti märgib ringkonnakohus, et sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 7 kohaselt tuleb

isikut abistada tema vajadusele, arusaamisele ja huvile vastava hüvitise andmise

otsustamiseks vajaliku avalduse esitamisel või toimingu tegemisel, kui ilma abistamata

jääksid tema õigused teadmatusest või muul põhjusel teostamata. Sama seaduse § 9 lg 1

järgi on hüvitisi andvatel asutustel ja isikutel kohustus teha sotsiaalkaitse paremaks

korraldamiseks koostööd.

10. Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt

lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste

asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel

rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste

asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu põhjal tuleb

tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul asi läbi vaadata ja lahendada käesolevas otsuses

esitatud seisukohtadest lähtudes, mh teha otsuses viidatud eelmenetluse toimingud.

11. Asja materjalidest nähtub, et L.S. viibis erinevate hooldusteenuse osutamise

lepingute alusel samas hooldekodus alates 25. septembrist 2017 ning ta viibis hooldekodus

ka hagi esitamise ajal (hageja poolt avaldatu kohaselt suri L.S. 16. detsembril 2019).

Eeldusel, et kostja on siiski avaldanud kehtivalt tahet lepingu lõpetamiseks ning

vaidlusaluste tasu nõudmiseks 2019. a veebruaris, märtsis ja aprillis L.S.le osutatud

hooldusteenuse eest lepingust tulenev alus puudus, on maakohtul vajalik eelmenetluses

välja selgitada, kas hageja soovib nõude rahuldamist alternatiivsel õiguslikul alusel –

käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätetele tuginedes. Selleks tuleb hagejal

esitada ja kohtul tuvastada kõik sellise nõude rahuldamiseks vajalikud asjaolud, mh L.S.

hooldamise tegelikud kulud. Vaidluse korral tuleb hageja oma väiteid faktiliste asjaolude

kohta ka tõendada.

Kuigi PKS § 16 lg 1 ja 3 alusel saab teiselt abikaasalt ülalpidamiskohustuse täitmist nõuda

eelkõige ülalpidamist saama õigustatud abikaasa, ei ole senise kohtupraktika põhjal

välistatud, et selle kohustuse ülalpidamist saama õigustatud isikule saab VÕS § 78 lg 1

järgi täita kohustatud isiku asemel ka kolmas isik. Sellisel juhul on kolmandal isikul

kohustatud isiku vastu käsundita asjaajamisest tulenevad õigused, sh VÕS § 1023 järgi

kulutuste hüvitamine nõue (vt põlvnemisest tulenevate ülalpidamiskohustuste kohta:

Riigikohtu 17. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15, p 12). Praegusel juhul oli kostja

tuvastatud asjaoludel L.S. abikaasa, kellel võis olla seadusest tulenevalt kohustus teda ülal

pidada (selline kohustus tuleb kohtul asja uuel läbivaatamisel esmalt siiski tuvastada).

Seega võib kohalduda mh VÕS § 1018 lg 1 p 3, mille järgi on käsundita asjaajamisega

tegemist mh juhul, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu)

kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu

9(9)

tegema, ja kui asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigel ajal täitmata soodustatu

seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada.

Eeltoodust tulenevalt võivad hagejal olla kostja vastu alternatiivselt hüvitisnõuded VÕS

§ 1018 ja § 1023 lg 1 alusel, samuti VÕS § 1024 lg 4 ja § 1041 alusel.

12. Ringkonnakohus juhib tähelepanu veel sellele, et hagiavalduses on hageja palunud

2580 euro 48 sendi väljamõistmist (tl 4), maakohtu istungil 25. septembril 2019 on hageja

esindaja avaldanud, et kostja võlgnevus on 2565 eurot 48 senti (tl 114 pöördel).

Hageja ei ole selgitanud, kas ta on soovinud vastavas osas nõudest loobuda või nõude

osaliselt tagasi võtnud. Maakohus oleks pidanud kohustama hagejat oma taotlusi selgitama

ja selle määrusega ka fikseerima. Kuivõrd maakohtu otsuse resolutsioonis märgitu kohaselt

on hagi rahuldatud täies ulatuses, on hageja maakohtu hinnangul nõuet vähendanud

2580 eurolt 48 sendilt 2565 eurole 48 sendile. Ringkonnakohus märgib, et kuigi

TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi ei peeta hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist või

vähendamist hagi muutmiseks, ei tähenda see, et kohus ei peaks nõude muutmise

vastuvõtmise (menetlusse võtmise) kohta juba enne kohtuotsuse tegemist selget seisukohta

võtma. Kohtu selge seisukohavõtt on vajalik ka selleks, et kostjale oleks selge, milline on

menetluses olev nõue (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13,

p 15).

13. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

13.1. Vaidlusaluse lepingu tühistust TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 alusel tuleb maakohtul asja

uuel läbivaatamisel uuesti hinnata. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale

kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ning

menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Selleks, et otsustada lepingu

kooskõla üle heade kommetega, tuleb aga hinnata tõendeid ning tuvastada faktilisi

asjaolusid. Kuivõrd asi saadetakse maakohtule tervikuna uueks läbivaatamiseks, ei saa

ringkonnakohus eelmärgitut arvestades anda lepingu võimalikule tühisuse TsÜS § 86

lg-te 1 ja 2 alusel käesolevas otsuses lõplikku hinnangut. Ringkonnakohus märgib, et

iseenesest õige on maakohtu otsuses esitatud seisukoht, et lepingu kooskõla heade

kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga.

13.2. PKS § 102 lg 1 ei ole asjakohane norm. Hageja nõuab praeguses asjas kostjalt

L.S.le hooldusteenuste osutamiseks sõlmitud lepingust tulenevate väidetavate kohustuste

täitmist (VÕS § 108 lg 1 alusel). Hageja ei ole nõudnud kostjalt L.S. ülalpidamist

perekonnaseaduse normidele tuginedes. Selleks puudub hagejal ka õiguslik võimalus.

13.3. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata

apellatsioonkaebuse muudele väidetele.

14. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus

sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest