2-19-12514/18 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(12)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-12514

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A. ja B.B. hagi A.P. vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. detsembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

A.P. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

A.A. nõude osas 780 eurot 3 senti

B.B. nõude osas 1142 eurot 55 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad

(vastustajad):

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

ja

B.B.

(isikukood

XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja M.T.

Kostja (apellant): A.P. (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(12)

RESOLUTSIOON:

1. Keelduda A.P. poolt 13. aprilli 2020. a menetlusdokumendile lisatud

tõendite vastuvõtmisest.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 3. detsembri 2019. a otsus osas, millega A.P.

mõisteti ajavahemiku alates 1. augustist 2019 kuni 3. detsembrini 2019 eest

välja elatis ühekordse summana A.A. kasuks 1200 eurot ja B.B. kasuks

1200 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 ja selle alapunktid). Teha

tühistatud osas uus otsus, millega mõista A.P. ajavahemiku alates 1.

augustist 2019 kuni 3. detsembrini 2019 eest välja elatis ühekordse

summana A.A. kasuks 600 eurot ja B.B. kasuks 600 eurot.

Samuti täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni osas, millega kostjalt

mõisteti välja alates 4. detsembrist 2019 igakuine elatis kummagi hageja

kasuks 270 eurot, kuid mitte vähem kui Vabariigi Valitsuse poolt

kehtestatud kuupalga alammäär (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3.1–

3.2). Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid

täiendada otsuse põhjendusi.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Lugeda Tartu Maakohtu 3. detsembri 2019. a otsuse resolutsioon

tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Hagi rahuldada.

4.2. Välja mõista A.P. alates 1. augustist 2019 kuni 3.

detsembrini 2019 (kaasa arvatud) elatis:

4.2.1. alaealise

lapse

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

ülalpidamiseks ühekordse summana 600 eurot;

4.2.2. alaealise

lapse

B.B.

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

ülalpidamiseks ühekordse summana 600 eurot.

4.3. Alates 4. detsembrist 2019 mõista A.P. välja elatis:

4.3.1. alaealise

lapse

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

ülalpidamiseks igakuiselt 270 eurot, kuid mitte vähem kui pool

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast

kuni A.A. täisealiseks saamiseni XXXXXXXXX.

4.3.2. alaealise

lapse

B.B.

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

ülalpidamiseks igakuiselt 270 eurot, kuid mitte vähem kui

pool

Vabariigi

Valitsuse

poolt

kehtestatud

kuupalga

alammäärast kuni B.B. täisealiseks saamiseni XXXXXXXXX.

4.4. Määrata,

et

elatise

maksmine

toimub

raha

perioodilise

ülekandmisega M.T. kontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

(SEB Pank) iga kuu esimeseks kuupäevaks, märkides selgitusse

”elatis”.

4.5. Jätta menetluskulud kostja kanda.

4.6. Toimetada kohtuotsus kätte hagejate esindajale ja kostjale.

3(12)

5. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud A.P.

kanda.

Hagejatel

apellatsioonimenetluses

kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja I) ja B.B. (hageja II) (lapsed) esitasid 22. augustil 2019 oma

seadusliku esindaja M.T. (T.; ema) kaudu Tartu Maakohtule hagi A.P. (kostja) vastu,

milles palusid mõista kostjalt kummagi hageja kasuks eraldi välja alates 1. augustist 2019

igakuise elatise seadusega ette nähtud miinimummääras, määrates kindlaks kohtuotsuse

täitmise kord selliselt, et kostja on kohustatud tasuma elatist iga jooksva kuu 1. kuupäevaks

kalendrikuu eest ette hagejate ema arveldusarvele.

Hagi põhjenduste kohaselt sündisid hagejate ema ja kostja kooselust tütar ja poeg, hagejad.

Kostja maksis hagejatele igakuiselt elatist kokkuleppe alusel 300 eurot, kuid on seda teinud

ebaregulaarselt. Hagejate ema on pidanud sageli kostjale elatise tasumist meelde tuletama.

Tagamaks hagejatele piisav majanduslik kindlus, tuleb kostjal tasuda elatist seadusega

ettenähtud miinimummääras iga jooksva kalendrikuu eest ette.

2. Kostja vaidles hagile vastu osaliselt ning palus jagada menetluskulud poolte vahel

võrdselt.

Kostja nõustub tasuma hagejatele elatist iga jooksva kuu 1. kuupäevaks kalendrikuu eest

ette, kuid ei nõustu elatise nõude suurusega. Hagejad on sageli kostja juures ning siis

kannavad kostja ja kostja isa hagejate elamiskulud. Samuti on kostja ostnud hagejatele

riideid, kooliasju, olmekaupa (nt jalgratas), toitu ning maksnud hagejate huvitegevuse,

muuseumites käimise ja sportimise eest.

Kostja sissetulek ei võimalda tasuda hagejatele elatist nende poolt nõutud ulatuses. Kostja

igakuine sissetulek on 482 eurot. Kostjat toetab rahaliselt tema isa. Kostja nõustub tasuma

hagejatele elatist pool enda sissetulekutest, s.o 241 eurot kuus. Võimalusel tasub kostja

hagejatele elatist suuremas summas.

MAAKOHTU LAHEND

4(12)

3. Tartu Maakohus rahuldas 3. detsembri 2019. a otsusega hagi. Otsuse resolutsioonis

märgitu kohaselt mõistis kohus kostjalt hageja I kasuks välja elatise tagasiulatuvalt alates

1. augustist 2019 kuni 3. detsembrini 2019 ühekordse summana 1200 eurot ning alates

4. detsembrist 2019 igakuise elatise 270 eurot hageja I ülalpidamiseks kuni tema

täisealiseks saamiseni XXXXXXXXX, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast. Kohus mõistis kostjalt hageja II kasuks välja elatise

tagasiulatuvalt alates 1. augustist 2019 kuni 3. detsembrini 2019 ühekordse summana 1200

eurot ning alates 4. detsembrist 2019 igakuise elatise 270 eurot hageja II ülalpidamiseks

kuni tema täisealiseks saamiseni XXXXXXXXXX, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Otsuse resolutsiooni kohaselt tuleb elatis

kanda hagejate ema arvelduskontole iga kuu esimeseks kuupäevaks. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda. Maakohus leidis, et kostjalt hagejate kasuks väljamõistetavad ja

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et kostja on hagejate

isa, kellel on seadusest tulenev hagejate ülalpidamiskohustus. Kostja vastuväidete kohaselt

ei võimalda tema sissetulek maksta hagejatele elatist nende poolt nõutud ulatuses.

Maakohus märkis, tuginedes perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg-le 2, et miinimumelatisest

väiksema elatise väljamõistmiseks peab esinema mõjuv põhjus. Samas leidis maakohus, et

käesolevas asjas ei esine mõjuvaid põhjuseid miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmiseks, kuivõrd kostjal on lisaks töötasule vara, mille arvelt on võimalik

ülalpidamiskohustust täita. Maakohus tuvastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 230 lg 3 alusel, et kostjale kuulub korteriomand XXXXXXXXXX. Maakohus

leidis, et kuna kostja on kinnitanud, et ta elab oma isale kuuluval elamispinnal, kus on ka

kostja registrijärgne elukoht, ei kasuta kostja korteriomandit ise. Järelikult on kostjal kohtu

arvates võimalik saada tulu korteriomandi kasutusse andmisest. Seetõttu mõistis kohus

kostjalt välja igakuise elatise 270 eurot ühe lapse kohta, kuid mitte vähem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

Maakohus mõistis kostjalt mõlema hageja kasuks eraldi välja ka elatise ühekordse

summana 1350 eurot perioodi 1. augustist 2019 kuni 3. detsembrini 2019 eest. Maakohus

arvestas summast maha kostja poolt augustis 2019 makstud elatise ühele lapsele 150 eurot.

Seega on tagasiulatuvalt väljamõistetava elatise suuruseks 1200 eurot. Maakohus lisas, et

kui kostja on elatise maksmise kohustust alates septembrist 2019 täitnud, on tal õigus

tasutud elatise summad tagasiulatuvast elatisest maha arvata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas 20. detsembril 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt elatis välja järgmiselt:

 Välja mõista kostjalt hageja I kasuks elatis tagasiulatuvalt alates 1. augustist 2019

kuni 3. detsembrini 2019 ühekordse summana 131 eurot 90 senti;

 Välja mõista kostjalt hageja I kasuks igakuise elatisena 183 eurot 33 senti hageja I

ülalpidamiseks kuni tema täisealiseks saamiseni XXXXXXXXX;

 Välja mõista kostjalt hageja II kasuks igakuise elatisena 143 eurot 5 senti hageja II

ülalpidamiseks kuni tema täisealiseks saamiseni XXXXXXXXXX.

5(12)

Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.

Kostja arvates tuleb maakohtu poolt hagejate kasuks välja mõistetud igakuise elatise

suurust 270 eurot lapse kohta vähendada hagejate emale laekuvate riiklike perehüvitiste ja

sotsiaaltoetuse võrra. Hagejate ema tegelik varaline seisund sai kostjale teatavaks pärast

maakohtu lahendi tegemist. Hagejate ema on teadlikult varjanud lastega seotud

sissetulekuid. Hageja II on raske puudega, mistõttu makstakse lapse toimetuleku

toetamiseks puuetega inimestele mõeldud igakuist sotsiaaltoetust, s.o 2019. a-l

80 eurot 55 senti. Samuti makstakse hagejate emale mõlema hageja eest igakuiselt

lapsetoetust 60 eurot. Kuivõrd hagejate ema peres kasvab kolm last, siis makstakse talle

ka igakuiselt lasterikka pere toetust 300 eurot, mis katab ühe lapse vajadused 100 euro

ulatuses. Seega laekub hagejate emale lapsetoetusi kokku 220 eurot (60 + 60 + 100). Ühe

lapse vajadused on kostja arvates kaetud lapsetoetustest kolmandiku arvelt, s.o 73 eurot

33 senti. Järelikult tuleb lugeda ühe lapsevanema panuseks ühe lapse ülalpidamisel

36 eurot 67 senti (73,33/2). Hageja II elatisest tuleb maha arvestada lisaks pool igakuisest

sotsiaaltoetusest, s.o 40 eurot 28 senti (80,55/2). Arvestades hagejate emale laekuvaid

perehüvitisi ning sotsiaaltoetust ning asjaolu, et kostja igakuine sissetulek on 516 eurot

45 senti, on kostja seisukohal, et tal on igakuine ülalpidamiskohustus hageja I ees 183 eurot

33 senti (270 – 50 – 36,67) ning hageja II ees 143 eurot 5 senti (270 – 50 – 36,67 – 40,28).

Kuivõrd kostja igakuine ülalpidamiskohustus hagejate ees on väiksem kui maakohtu poolt

välja mõistetud 270 eurot, tuleb kostja hinnangul vähendada ka tagasiulatuvalt välja

mõistetud elatise suurust perioodi 1. augustist 2019 kuni 3. detsembrini 2019 eest. Samuti

tuleb arvesse võtta, et kostja tasus mõlemale hagejale pärast hagi esitamist igakuiselt elatist

150 eurot. Kostjal on hageja I ees igakuine ülalpidamiskohustus 183 eurot 33 senti,

mistõttu tuleb kostjal tasuda hagejale I tagasiulatuva elatisena 166 eurot 65 senti

((183,33 × 5) – (150 × 5)). Kostjal on hageja II ees igakuine ülalpidamiskohustus 143 eurot

5 senti, mistõttu hagejal II ees tagasiulatuva elatise võlgnevus puudub (143,05 × 5 – 150 ×

5 = -34,75).

5. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

Hagejatele jääb arusaamatuks, millist õigusnormi on esimese astme kohus kostja hinnangul

rikkunud või missuguse asjaolu on esimese astme kohus ebaõigesti või ebapiisavalt

tuvastanud. Hagejate arvates on maakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik.

Hagejad ei nõustu kostja väitega, et kostja sai hagejate ülalpidamise toetamiseks

makstavatest riiklikest perehüvitistest ja sotsiaaltoetusest teada alles pärast maakohtu

otsuse tegemist. Kostja pidi hagejate isana teadma peretoetusest ja raske puudega lapse

sotsiaaltoetusest. Samuti oli kostja varasemalt teadlik hagejate ema kolmandast lapsest.

Hagejate ema on ka koos kõigi lastega kostjal külas käinud. Seega ei ole hagejate ema

sissetulekuid varjanud. Toetuste ja hüvitiste suurused määratakse ka seaduse alusel, mis

on igaühele avalikult kättesaadavad. Järelikult oli kostjal võimalus taotleda elatise

väljamõistmisel hagejate ülalpidamiseks makstavate perehüvitiste ja sotsiaaltoetustega

arvestamist juba esimeses kohtuastmes.

Samuti ei nõustu hagejad kostja seisukohaga, et elatise väljamõistmisel tuleks ilmtingimata

võtta arvesse lastele makstavate perehüvitistega. Lastetoetusi makstakse alates 1994. a-st,

kuid PKS § 101 lg-ga 1 kehtestatud igakuise elatise määr võeti vastu 18. novembril 2009.

6(12)

Seega on seadusandja juba arvestanud, et lisaks vanematelt saadavale ülalpidamisele

makstakse lapse ülalpidamise toetamiseks ka riiklikke toetusi ja ainuüksi perehüvitiste

saamise fakt ei saa õigustada vanema ülalpidamiskohustuse vähendamist alla seaduses

kehtestatud miinimummäära. Ka Riigikohus on leidnud, et elatise vähendamiseks alla

miinimummäära võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude

asjaoludega.

Hagejad on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et tema igakuine sissetulek on

516 eurot 45 senti. Maksu- ja Tolliameti õiend ei tõenda seda, et kostjal ka tegelikult

puuduvad muud sissetulekud või võimalus teha mõistlikke pingutusi selleks, et teenida

piisavalt raha laste ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Kostja on seotud mitmete

ettevõtetega, nagu MTÜ Tartu Muusikamaja, Tartu Muusikamaja OÜ, Hool OÜ ja Hool

Arendus OÜ. Hagejatel puuduvad andmed kostja ettevõtete kasumlikkuse kohta, kuid ei

pea eluliselt usutavaks, et pikaajaliselt tegutsevad ettevõtted on püsivalt kahjumis ning

kostja tegeleb vähemalt nelja ettevõtte majandamisega vaid 500 eurose sissetuleku eest.

Kostja ei ole esitanud ka mõistlikku põhjendust selle kohta, miks ta tegeleb tulutu

ettevõtmisega, kuigi tal on kohustus pidada ülal kahte last. Samuti ei ole kostja

põhjendanud, milliseid pingutusi ta on teinud selleks, et teenida mõistlikku sissetulekut,

arvestades tema haridust ja töövõimet. Hagejate arvates väldib kostja sihilikult madala

sissetulekuga laste ülalpidamiskohustuse täitmist seadusega ettenähtud ulatuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kostjalt mõisteti

välja alates 1. augustist 2019 kuni 3. detsembrini 2019 elatis kummagi hageja kasuks

ühekordse summana 1200 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 ja selle alapunktid).

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega vähendab kostjalt hagejate

kasuks väljamõistetava ühekordse elatise suurust. Samuti tuleb maakohtu määruse

resolutsiooni täpsustada osas, millega kostjalt mõisteti välja alates 4. detsembrist 2019

igakuine elatis kummagi hageja kasuks 270 eurot, kuid mitte vähem kui Vabariigi

Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3.1–

3.2). Muus osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid täiendada otsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Esmalt lahendab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 442 lg 5 esimese lausega

kostja menetlusliku taotluse. Kostja on 13. aprilli 2020. a menetlusdokumendis taotlenud

täiendavate tõendite – maksekorralduse, pangakonto väljavõtte ja hagejate emaga

toimunud sõnumivahetuse vastuvõtmist. Kostja soovib nendega ümber lükata hagejate

üllatuslikud vastuväited mänguasjade ostmise ja selle kohta, nagu oleks kostjal oma laste

ja nendega seotud küsimuste suhtes osavõtmatu suhtumine.

Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tõendite vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata

ning tõendite vastuvõtmisest keelduda. Ringkonnakohus on 4. veebruari 2020. a

menetlusdokumendis teinud kostjale ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks ning

andnud selleks tähtaja pikkusega 14 päeva kohtu kirja kättesaamisest arvates (tl-d 78–79).

7(12)

Kohtute infosüsteemist nähtuvalt sai kostja kohtu kirja kätte samal päeval. Seega oli kostjal

võimalus esitada ringkonnakohtule lisatõendid hiljemalt 18. veebruariks 2020. Kostja on

ka esitanud 18. veebruaril 2020 ringkonnakohtule uusi tõendeid ning kohus on need

20. märtsi 2020. a määrusega vastu võtnud. 13. aprillil 2020 esitatud taotlus tõendite

vastuvõtmiseks on ringkonnakohtu hinnangul seega esitatud hilinenult (TsMS § 238 lg 3

p 3 ja § 329 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul ei esine ka TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud

aluseid hilinenult esitatud taotluse menetlemiseks. Tõendite vastuvõtmise otsustamiseks

tuleks küsida eelnevalt hagejate seisukohta (TsMS § 328 lg 2), mis tingiks asja

lahendamise viibimise – ringkonnakohtul ei oleks võimalik 20. märtsi 2020. a määruses

märgitud ajaks otsust teha. Samuti ei ole kostja põhistanud, et hilinemiseks oli mõjuv

põhjus.

Eelmärgitut arvestades tuleb kõnealuste tõendite vastuvõtmisest keelduda. Kuivõrd

tõendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus nende tagastamiseks.

8. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on

apellatsioonkaebuse palvepunktides taotlenud maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses.

Samas nähtub apellatsioonkaebuse põhjendustest, et kostja nõustub maksma igakuiselt

elatist hageja I ülalpidamiseks 183 eurot 33 senti ning hageja II ülalpidamiseks 143 eurot

5 senti. Nimetatud osas ringkonnakohus maakohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust

ei kontrolli.

9. Pooled vaidlesid maakohtu menetluses selle üle, kas kostja peab maksma hagejatele

elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras või tuleb elatist PKS § 102 lg 2 alusel vähendada.

Kostja väitis, et tema sissetulek ei võimalda tasuda mõlemale hagejale elatist

miinimummääras. Kostja on maakohtule esitanud Maksu- ja Tolliameti poolt väljastatud

tõendi tema tulude kohta (tl 26) ning konto väljavõtted (tl-d 34–37), millest nähtuvad

üksnes ülekanded hagejate emale. Lisaks on kostja esitanud andmed endaga seotud

ühingute kohta: MTÜ Tartu Muusikamaja (registrikood 80377977) 2018. a majandusaasta

aruande (tl-d 45–54) ja Tartu Muusikamaja OÜ (registrikood 12654238) äriregistri

andmete väljatrüki (tl 55). Samuti väitis kostja, et hagejad viibivad sageli tema juures ning

ta kannab hagejate ülalpidamiseks kulutusi (nt on ostnud riideid, tasunud huvitegevuse eest

jms). Hageja väited mõjuvate põhjuste kohta miinimumelatise vähendamiseks ei ole

ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul kokkuvõttes küll edukad, kuid nendele

vastamiseks tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.

9.1.

Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et käesolevas asjas ei esine

PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuvaid põhjuseid miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmiseks ning TsMS § 230 lg-st 1 lähtudes oleks just kostja pidanud esitama

tõendeid mõjuvate põhjuste kohta. Samas ei nähtu toimikust, et maakohus oleks sellist

tõendamiskoormist pooltele eelnevalt menetluses selgitanud. Sellega on maakohus

ringkonnakohtu hinnangul rikkunud selgitamiskohustust ja TsMS § 392 lg 1 p-s 4

sätestatut, mille kohaselt peab kohus eelmenetluses välja selgitamata tõendid

menetlusosaliste esitatud faktiliste väidete põhjendamiseks. Maakohus ei ole pooltele

selgitanud, milliste nende nõuete või vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta

tõendid puuduvad või ei ole esitatud tõendid välja toodud asjaolude tuvastamiseks

8(12)

küllaldased. Seetõttu võisid kostjal jääda tõendid enda väidete aluseks olevate asjaolude

kohta maakohtule esitamata.

9.2.

Ringkonnakohus pidas võimalikuks maakohtu vea apellatsioonimenetluses ise

kõrvaldada ning selgitas ülalviidatud 4. veebruari 2020. a menetlusdokumendis pooltele,

milline on hagejate ja kostja tõendamiskoormis esitatud nõuetest ja vastuväidetest

tulenevalt. Samuti tegi ringkonnakohus kostjale ettepaneku tema poolt esitatud väidete

tõendamiseks. Seega andis ringkonnakohus kostjale võimaluse välja tuua ja tõendada, et

tema varaline seisund ei võimalda tasuda mõlemale hagejale elatist miinimummääras ning

ta täidab ülalpidamiskohustust erinevate hagejate kulutuste katmisega. Sellele vaatamata

ei ole kostja ringkonnakohtu arvates enda esitatud väiteid tõendanud määral, mis

võimaldaks asuda maakohtust erinevale seisukohale elatise suuruse määramise osas.

9.2.1. Kostja on nii maakohtu menetluses kui apellatsioonimenetluses väitnud, et tema

igakuine sissetulek ei võimalda tasuda hagejatele miinimumelatist. Kostja kinnitas

ringkonnakohtule 18. veebruari 2020. a menetlusdokumendis, et tema igakuine sissetulek

on 500 eurot (bruto) ning tal ei ole maakohtule esitatud tõenditele uusi tõendeid lisada.

Ringkonnakohus leiab, et elatise suuruse määramisel tuleb mh arvesse võtta vanema

varalist seisundit ja jätta vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikest

kuludest, mis vastab tema võimalusele ülalpidamist anda. PKS § 102 lg 1 järgi vabaneb

isik ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist

seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese

tavalist ülalpidamist.

Asja materjalidest nähtuvalt ei võimalda kostja hetke igakuine sissetulek hagejatele

nõutavas määras elatist tasuda. Samas, nagu eelnevalt märgitud, tuleb elatisenõude

lahendamisel lähtuda mitte üksnes elatise tasumiseks kohustatud isiku sissetulekutest, vaid

teha kindlaks tema varaline seisund tervikuna. Maakohtu tuvastatu kohaselt kuulub

kostjale korteriomand XXXXXXXXXX, mida kostja enda elukohana ei vaja. Neid

maakohtu järeldusi ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Eelmärgitut

arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldustega, et kostjal on lisaks töötasule

vara, mille arvelt on võimalik ülalpidamiskohustust täita.

Ringkonnakohus rõhutab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste

vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava

sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2018. a

otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike

vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, sh võimalusel teenima lisasissetulekut,

töökohta vahetama ning vajadusel müüma ka endale kuuluvat vara ülalpidamiskohustuse

täitmiseks vajalike vahendite saamiseks.

9.2.2. Riigikohtu praktika kohaselt saab elatise määramisel arvesse võtta ka seda, kui

suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks. Seega peab kohus

elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised

kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem. Seejuures saab kohus ülalpidamiseks

kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes

9(12)

siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-35-17, p 23.2 koos selles viidatud praktikaga).

Kulutuste katmise kohta esitas kostja apellatsioonimenetluses vaid 22. detsembri 2019. a

ostukviitungi (tl 85), väites, et ta panustas lauamängu ja LEGO komplekti ostmisega laste

vabaaja- ja huvitegevusse. Kostja märkis, et muid kuludokumente tal säilinud ei ole.

Hagejate ema väitel said hagejad kostjalt jõulukingiks LEGO, kuid lauamängu ei ole

hagejatele üle antud. Kostja märkis 13. aprilli 2020. a menetlusdokumendis, et lauamäng

tema koju ei jäänud. Seejuures ei ole kostja vastu vaielnud hagejate ema väitele, et hagejad

said LEGO jõulukingituseks.

Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud arvestusi ja

tõendeid lastele tehtavate igakuiste kulutuste kohta, mis võiks olla aluseks hagejate

ülalpidamiseks makstava miinimumelatise vähendamiseks. Samuti ei nähtu asja

materjalidest vanemate PKS § 100 lg 3 kohast kokkulepet, mille järgi oleks kostjal õigus

ülalpidamiskohustust täita muul viisil (sh kingituste tegemine, huviringide eest tasumine

jms). Seega ei ole kostja tõendanud, et ta on täitnud hagejate ülalpidamiskohustust muul

viisil erinevate kulutuste katmisega, mis võiks olla aluseks miinimumelatise

vähendamiseks.

9.2.3. Eelmärgitu põhjal leiab ringkonnakohus kokkuvõttes, et apellatsioonimenetluses

esitatud väited ja apellatsioonimenetluses esitatud uued tõendid ei anna alust asuda

maakohtust erinevale seisukohale igakuise elatise suuruse määramise osas.

9.3.

Kostja ei nõustu maakohtu otsuse põhjendustega ka osas, mille kohaselt tuleb

kostjalt alates 1. augustist 2019 kuni 3. detsembrini 2019 välja mõista elatis ühekordse

summana kummagi hageja kasuks 1200 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt

tuleb kostjalt väljamõistetava elatise suurust vähendada. Ringkonnakohtu hinnangul on

kostja see etteheide osaliselt põhjendatud.

9.3.1. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostja pidi pärast

hagiavalduse esitamist kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o alates augustist 2019 kuni

detsembrini 2019 maksma kummagi hageja kasuks elatist 1350 eurot (kahe lapse kohta

2700 eurot). Maakohus arvestas eeltoodud summast maha kostja poolt ainult augustis 2019

makstud elatise (150 eurot lapse kohta) ning selgitas otsuse põhjendustes, et juhul kui

kostja on elatise maksmise kohustust täitnud alates septembrist 2019, on tal õigus tasutud

summad maha arvata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu selline järeldus on iseenesest

küll õige, kuid juhul kui kohus on otsustanud märkida otsuse resolutsiooni otsuse tegemise

ajaks sissenõutavaks muutunud elatise suuruse, peab resolutsioonist nähtuma kostja poolt

täitmata ülalpidamiskohustuse tegelik ulatus. TsMS § 442 lg 5 teise lause kohaselt peab

otsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Seega

tulnuks maakohtul otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud elatise võla suurus

kindlaks teha.

9.3.2. Ringkonnakohtule nähtub apellatsioonimenetluses esitatud tõenditest, et kostja on

hagiavalduse esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o alates augustist 2019 kuni

detsembrini 2019 maksnud igakuiselt elatist kummagi hageja kasuks 750 eurot, st kahe

lapse kohta 1500 eurot (tl-d 65, 66 ja 86). Need summad tuleb ringkonnakohtu hinnangul

kostjalt maakohtu ajavahemiku 1. augustist 2019 kuni 3. detsembrini 2019 eest

10(12)

väljamõistetava elatise osas arvesse võtta. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega

mõisteti kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatis ühekordse summana 1200 eurot.

Kostjalt hagejate kasuks väljamõistetavat elatise suurust tuleb vähendada ulatuses, milles

on kostja enda ülalpidamiskohustuse hagejate ees täitnud.

9.3.3. Seega tuleb kostjalt alates 1. augustist 2019 kuni 3. detsembrini 2019 välja mõista

elatis ühekordse summana hageja I kasuks 600 eurot ja hageja II kasuks 600 eurot (1350

eurot - 750 eurot).

9.3.4. Kostja on apellatsioonimenetluses esitanud enda konto väljavõtteid ka selleks,

tõendada elatise maksmist pärast maakohtu otsuse tegemist ja apellatsioonkaebuse

esitamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see alust maakohtu otsuse muutmiseks.

Elatise vabatahtlikul tasumisel viidatud perioodi eest võib olla tähtsus maakohtu otsuse

täitmisel.

10. Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks parandada maakohtu resolutsiooni p-s 3

sisalduva ebatäpsuse. Maakohus on vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-des 3.1 ja 3.2

ekslikult märkinud, et kostjalt tuleb hagejate kasuks välja mõista elatis igakuiselt

270 eurot, kuid mitte vähem kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär.

Käesolevas asjas on hagejad nõudnud kostjalt miinimumelatist (PKS § 101 lg 1), mitte

ülalpidamiskohustuse täitmist miinimumelatisest suuremas ulatuses (tl 2). Samuti järeldub

maakohtu otsuse põhjendustest, et kostjalt tuleb välja mõista elatis igakuiselt üksnes PKS

§ 101 lg-s 1 sätestatud ulatuses, s.o pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärast. Järelikult on maakohtu otsuse resolutsioonis märgitu ilmselgelt ekslik ning

otsuse resolutsiooni punkte 3.1 ja 3.2 tuleb täpsustada selliselt, et alates 4. detsembrist 2019

kostjalt kummagi hageja kasuks kostjalt välja mõistetud elatise suurus on 270 eurot, kuid

mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

11. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Nagu juba märgitud, rikkus

maakohus selgitamiskohustust, kuid asja materjalidest ei nähtu muid selliseid

menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.

Maakohus on õigesti leidnud, et käesolevas asjas ei esine PKS § 102 lg-s 2 sätestatud

mõjuvaid põhjuseid miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks, kuivõrd kostjal

on lisaks töötasule vara, mille arvelt on võimalik ülalpidamiskohustust täita.

Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt saab hagejate ema igakuiselt riiklikke

pere- ning sotsiaaltoetusi (tl-d 62 pöördel–63). Seega on kostja hinnangul hagejate

vajadused osaliselt kaetud riiklike pere- ja sotsiaaltoetustega, mistõttu tuleb kostjalt välja

mõista igakuine elatis hagejate ülalpidamiseks miinimumelatises väiksemas ulatuses.

11.2. Samas ei nähtu toimiku materjalidest, et kostja oleks asja lahendamisel maakohtus

välja toonud, et hagejate ema saab igakuiselt riiklikke pere- ning sotsiaaltoetusi. Samuti ei

ole maakohtus seda asjaolu pooltega arutatud. Kostja tugineb sellele esmakordselt alles

ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses. Seejuures ei ole apellatsioonkaebuses

märgitud mõjuvaid põhjuseid viidatud uute asjaolude esitamiseks apellatsioonimenetluses.

Ringkonnakohtu hinnangul pidi kostja hagejate vanemana olema teadlik peretoetuse ja

11(12)

sotsiaaltoetuse maksmisest. Samuti ei ole kohtu jaoks veenev kostja väide, nagu ta ei

teadnud hagejate ema kolmandast lapsest. Poolte väidetest järelduvalt suhtleb kostja

regulaarselt nii hagejate kui hageja emaga.

11.3. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt saab kohus asjaolu, et osa lapse vajadustest

võib olla kaetud riiklike toetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele

tugineb (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Seda

järeldust ei mõjuta ka TsMS § 436 lg 6, mille järgi ei ole kohus perekonnaasjas seotud

esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Viidatud sätte eesmärgiks elatiseasjades on kaitsta

last (vt Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 23).

11.4. TsMS § 652 piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses.

Apellatsioonimenetluses on uute asjaolude ja tõendite esitamine lubatud vaid

erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel, mida tuleb kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada

(TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4). Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 3 võib ringkonnakohus

tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu,

millele tugineti, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, samuti juhul, kui asjaolu ei saanud

varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval

põhjusel.

Viidatud

sätetest

tulenevat

on

menetlusosalisel

õigus

esitada

apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui

objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt nt Riigikohtu

11. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17).

11.5. Kuivõrd kostja ei ole maakohtus tuginenud lapsetoetuse ega sotsiaaltoetuse

elatisest mahaarvamisele, on ta ringkonnakohtu arvates minetanud õiguse sellele asjaolule

tugineda ning kostja vastavad väited tuleb jätta tähelepanuta. Kuna kostja pidi ise

lapsetoetuse arvessevõtmisele tuginema, ei saa maakohtule ringkonnakohtu hinnangul ette

heita ka selgitamiskohustuse rikkumist, kui kohus ei juhtinud sellele kostja tähelepanu (vt

ka Riigikohtu 28. märtsi 2018.a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 25).

11.6. Ringkonnakohus lisab, et ainuüksi pere- või sotsiaaltoetuste saamise fakt ei anna

ka alust elatist automaatselt vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib

riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koosmõjus muude asjaoludega, nt

vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on

miinimummäärast väiksemad. Maakohus on käesolevas asjas põhjendatult leidnud, et

mõjuvaid põhjuseid miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ei esine,

kuivõrd kostjal on lisaks töötasule vara, mille arvelt on võimalik ülalpidamiskohustust

täita.

12. Eelmärgitut arvestades rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt.

13. Kuigi ringkonnakohus rahuldab maakohtu eksimuste tõttu otsuse resolutsiooni

vormistamisel apellatsioonkaebuse osaliselt, on hagejate nõuded miinimumsuuruses

elatise saamiseks alates 1. augustist 2019 kokkuvõttes siiski põhjendatud. Seetõttu jätab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 162

lg 1 alusel kostja kanda. Hagejad ei ole apellatsiooniastmes menetluskulude nimekirja

esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et hagejatel oleks apellatsioonkaebuse

menetlemisel

hüvitatavaid

menetluskulusid

tekkinud.

Seega

hagejatel

12(12)

apellatsioonimenetluses hüvitatavad menetluskulud puuduvad ning järelikult puudub ka

vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest