2-16-9803/49 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 2-16-9803

Otsuse kuupäev Tartu, 29. aprill 2020

Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi Snežanna Tšelenkova hagi Maire Kolõganovi vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 002/2002/5499

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Snežanna Tšelenkova kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus 6000 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Snežanna Tšelenkova, esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev

Kostja Maire Kolõganov

Asja läbivaatamise kuupäev

6. aprill 2020, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9803 osas, milles ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas Harju Maakohtu 26. novembri 2019. a vaheotsuse ning saatis tsiviilasja tagasi esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Snežanna Tšelenkova (varasema perekonnanimega Filippova, hageja) esitas 27. juunil 2016 Harju Maakohtule hagi Maire Kolõganovi (varasema perekonnanimega Šlein, kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 002/2002/5499.

2-16-9803

2(5)

Hagiavalduse kohaselt on hageja 17. augustil 2015 surnud J. Kušljanski ainupärija. Kohtutäiturilt saadud info kohaselt on kohtutäitur A. Hallik kostja 18. veebruari 2002. a avalduse alusel algatanud täitemenetluse võlgnik J. Kušljanski vastu. Täitedokumendiks oli Tallinna Linnakohtu 29. juuni 1993. a määrus, mille kohaselt tuli võlgnik J. Kušljanski töötasust ¼ kinni pidada tütre Kristina (sünd X) ülalpidamiseks kostja kasuks kuni tütre täisealiseks saamiseni. Sundtäitmine on lubamatu, sest nõuet ei saa täita võlgniku õigusjärglase, st hageja suhtes. Samuti on täitemenetluse esemeks olevad nõuded ebaselged ja täidetud. Täitemenetluse esemeks olevad nõuded on aegunud. Täitmisteadet ei toimetatud hagejale kätte ning sundtäitmine on hea usu põhimõtte vastane.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu.

3. Hageja esitas 4. oktoobril 2019 taotluse vaheotsuse tegemiseks. Hageja tugines hagis mh sellele, et Tallinna Linnakohtu 29. juuni 1993. a kohtumäärusest tulenevad nõuded olid aegunud. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on vaja aegumise küsimus lahendada vaheotsusega.

Kostja nõustus, et vaheotsuse tegemine hageja aegumise väite kohta on vajalik.

4. Harju Maakohus jättis 26. novembri 2019. a vaheotsusega hageja taotluse kohaldada aegumist rahuldamata, kuivõrd täitemenetluses täidetav nõue ei ole aegunud. Maakohus otsustas jätkata menetlust.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nõudis kostja hagejalt J. Kušljanskilt kohtulahendiga väljamõistetud elatise võlgnevust ajavahemiku eest 18. veebruarist 2002 kuni 23. jaanuarini 2010. Täitedokumendist tuleneva nõude aegumine oli asjaolu, millele võlgnik sai tugineda täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades.

Nõue oli korrektselt täitemenetlusse pööratud. Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS1994 ei näinud ette, et 29. juuni 1993. a kohtumäärusest tulenevale nõudele saaks aegumist kohaldada. 1. juulil 2002 jõustunud TsÜS2002 tõi aegumistähtajad ka elatisenõudele (30 aastat). Nõude 30 aasta pikkust aegumist tuli hakata arvestama alates 1. juulist 2002, mil jõustus uus seadus. Kuivõrd laps oli alaealine, muutus kogu täitedokumendist tulenev nõue (sh praegu sundtäidetavas osas) sissenõutavaks alles pärast lapse täisealiseks saamist 23. jaanuaril 2010. 5. aprillil 2011 jõustus TsÜS2011, mille § 157 lg 1 kohaselt lühendati kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaega kümne aastani. Aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue oli muutunud sissenõutavaks. Arvestades rakendussätteid ja Riigikohtu praktikat, tuli aegumistähtaja kulgemist arvutama hakata alates 5. aprillist 2011, s.o ajast, mil jõustus TsÜS2011. 1. oktoobril 2015 jõustus muudatus, mille kohaselt lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõudele ei kohaldunud enam kolmeaastane aegumistähtaeg ning lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg oli kümme aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Seega hakkas vaidlusalusest täitedokumendist tuleneva nõude aegumine kulgema 1. jaanuarist 2012 ja nõue ei aegu enne 31. detsembrit 2021.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse ja palus vaheotsus tühistada ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui tuvastas, et sundtäidetav nõue ei ole aegunud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. jaanuari 2020. a otsusega maakohtu vaheotsuse ja saatis asja esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks.

2-16-9803

3(5)

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on TsMS § 449 järgi vaheotsuseid kahte tüüpi: kohtule esitatud nõude põhjendatuse kohta, kui menetluses on hagi raha saamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas (lg 1), kohtule esitatud nõude aegumise kohta, kui esitatud on taotlus aegumise kohaldamiseks (lg 3). Mõlemal juhul on tegu tuvastusotsusega. Peamine erinevus seisneb selles, et vaheotsus haginõude põhjendatuse kohta hõlmab kõiki aspekte, mis puudutavad nõude materiaalõiguslikku alust, ent vaheotsus nõude aegumise kohta lahendab üksnes aegumise vastuväite.

Praeguses asjas ei ole tegu kummagi ülalkirjeldatud juhtumiga. Kostja ei ole menetluses väitnud, et hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja kohtusse esitatud nõue (sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue) on aegunud. Aegumise temaatika on tõstatanud hageja, väites, et sundtäidetav nõue on mh aegunud, mistõttu tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine lubamatuks tunnistada, s.t aegumise väide moodustab praeguses asjas ühe hagi rahuldamise eelduseks oleva elemendi teiste kõrval (hageja hinnangul on sundtäidetav nõue lubamatu lisaks aegumisele ka põhjusel, et nõuet ei saa täita võlgniku õigusjärglase suhtes, see on ebaselge ja täidetud, täitmisteadet ei toimetatud hagejale kätte, sundtäitmine on hea usu põhimõtte vastane), mille kontrollimine vaheotsuses ei ole lubatav.

Vaheotsuse tegemine on põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist on lõppotsuse tegemist ettevalmistava lahendiga, mis aitab menetlust lihtsustada ja kiirendada. Kui lubatav oleks teha vaheotsus hageja iga väite kontrollimiseks, mille ta hagis esitab, viiks see ebamõistliku menetluse venimise ja asjatult suurenenud rahakuluni. See oleks vastuolus vaheotsuse eesmärgiga.

Seega ei olnud praeguses asjas hageja väite tõele vastavuse kindlakstegemiseks võimalik vaheotsust teha ja maakohtu vaheotsus tuleb tühistada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsiooniastme menetluskulude suuruseks märkis hageja 462 eurot koos käibemaksuga.

Kaebuse kohaselt võib Riigikohtu praktika põhjal järeldada, et vaheotsus on võimalik teha alati, kui see aitab vältida kulukat, aegavõtvat ning tarbetut tõendamismenetlust. Ringkonnakohus pidanuks ise tegema otsuse, millega hagi rahuldada.

Riigikohus on ka rõhutanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui protsessuaalne hagi ei tohiks muuta kummagi menetlusosalise menetluslikku positsiooni paremaks ega halvemaks võrreldes tavapärase hagi esitamisel tekkiva positsiooniga. Kui võlgnik kostjana n-ö tavalises hagimenetluses võiks taotleda vaheotsust aegumise kohta, siis peaks võlgnikul olema sama õigus ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses, kus ta esineb hagejana.

On arusaamatu, mida pidas ringkonnakohus silmas „hageja iga väite kontrollimise“ all, sest hageja taotles vaid aegumise kontrollimist, jättes kõrvale muud küsimused, mis eeldavad kulukat ja aeganõudvat tõendamismenetlust.

8. Kostja esitas seisukoha, mis ei vastanud TsMS § 218 lg 4 nõuetele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

2-16-9803

4(5)

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu vaheotsuse ja saatis tsiviilasja tagasi esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Alust ei ole tühistada ringkonnakohtu otsust osas, millega ringkonnakohus võttis hageja apellatsioonkaebuse menetlusse. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Praeguses tsiviilasjas on hagejana kohtusse pöördunud täitemenetluse võlgnik, esitades TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kostja kui täitemenetluse sissenõudja vastu.

Hageja on muu hulgas tuginenud väitele, et sundtäitmisele esitatud täitedokumendist tulenev nõue on aegunud. Sundtäitmisele on kostja esitanud kohtulahendist tuleneva rahalise nõude (elatise võlgnevuse saamise nõude).

Hageja on kohtumenetluses taotlenud maakohtult vaheotsuse tegemist selle kohta, kas kostja kohtulahendist tulenev rahaline nõue on aegunud. Kostja on vaheotsuse tegemisega nõustunud.

11. TsMS § 449 lg 1 kohaselt võib kohus samas lõikes nimetatud tingimustel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus poole taotluse alusel teha vaheotsuse, et lahendada aegumise kohaldamise taotlus.

Ringkonnakohus on otsuses mh leidnud, et praegusel juhul ei ole tegemist kummaski lõikes nimetatud juhtumiga, sest kostja ei ole aegumise vastuväidet esitanud.

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole TsMS § 449 lg-t 3 õigesti tõlgendanud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui protsessuaalne hagi ei tohiks muuta kummagi menetlusosalise menetluslikku positsiooni paremaks ega halvemaks võrreldes tavapärase hagi esitamisel tekkiva positsiooniga (vt nt Riigikohtu 14. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1937/52, p 13).

Kui sissenõudja (praeguse asja kostja) oleks esitanud võlgniku (hageja) vastu hagi raha saamiseks, oleks võlgnikul selle hüpoteetilise menetluse kostjana olnud õigus taotleda vaheotsuse tegemist aegumise vastuväite kohta. TsMS § 449 lg 3 ei välista sellist võimalust ka juhul, kui võlgnik on TMS § 221 alusel esitatud hagis hageja rollis ja tugineb sundtäitmisele esitatud nõude aegumisele.

13. Eelnimetatud TsMS § 449 lg 3 väär tõlgendamine on ringkonnakohtu otsuse tühistamise alus. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul apellatsioonkaebus sisuliselt lahendada ja otsustada maakohtu vaheotsuse põhjendatuse üle.

13.1. Riigikohus on leidnud, et aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe, mis on TsMS § 449 lg-s 3 sätestatud võimaliku vaheotsuse või lõppotsuse tegemise eeldus nõude aegumise üle otsustamisel (vt Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 14). Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et vaheotsuse tegemine on kohtu õigus, mitte kohustus, st tegemist on diskretsiooniotsusega.

Ringkonnakohus ei ole oma otsuses leidnud, et vaheotsuse tegemiseks vajalikud asjaolud olid tuvastamata. Sellisel juhul ei ole ringkonnakohtul menetlusökonoomia põhimõttele tuginedes

2-16-9803

5(5) eelduslikult alust asja maakohtule tagasi saata, lahendada tuleb aegumise küsimus (erinevalt Riigikohtu 27. mail 2015. a tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15 tehtud otsuse p-s 15 viidatud võimalusest).

13.2. Lisaks märgib kolleegium, et praeguses asjas ei ole täpne ringkonnakohtu otsuses märgitu, et vaheotsuse tegemine on põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist on lõppotsuse tegemist ettevalmistava lahendiga, mis aitab menetlust lihtsustada ja kiirendada. Aegumist kontrollides võib kohus teha lahendi, millega tuvastab nõude aegumise (TsMS § 449 lg 3 kolmas lause). See lahend on lõppotsus, mitte lõppotsust ettevalmistav lahend. Aegumise kohaldamise taotluse lahendamise jaoks ei ole tähtsust küsimustel, mis puudutavad hageja nõude põhjendatust.

14. Menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks TsMS § 173 lg 3 ja TsMS § 174 lg 6 alusel asja uuel läbivaatamisel.

15. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kai Kullerkupp, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu