3-18-1895/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. aprill 2020, Tartu

Haldusasja number

3-18-1895

Haldusasi

A.P.e kaebus Viru Vangla 13. juuli 2018. a käskkirja nr 6-

3/600-1 ja 6. septembri 2018. a vaideotsuse nr 6-12/409-3

tühistamiseks ning vaidlustatud käskkirja täitmisele

pööramise õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. oktoobri 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru

Vangla

apellatsioonkaebus

ja

A.P.e

vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja A.P.

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Viru

Vangla

apellatsioonkaebus

ja

A.P.e

vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. oktoobri 2019. a otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

3. Otsuse avaldamise asendada kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. mai 2020.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla tunnistas 13. juuli 2018. a käskkirjaga nr 6-3/600-1 A.P.e süüdi vangistusseaduse

(VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises 14. juunil 2018 ning karistas teda 45 ööpäevaks kartserisse

paigutamisega. Meditsiiniosakonna õe hinnangul võimaldas kaebaja terviseseisund töötamist,

mistõttu tal lasus kohustus alluda vanglateenistuse ametnike antud korraldustele asuda tööle.

2. Viru Vangla jättis 6. septembri 2018. a vaideotsusega nr 6-12/409-3 rahuldamata kaebaja vaide

käskkirja nr 6-3/600-1 peale.

3. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi

tühistada Viru Vangla käskkiri nr 6-3/600-1 ja vaideotsus nr 6-12/409-3 ning tuvastada

vaidlustatud käskkirja täitmisele pööramise õigusvastasus. Kaebaja väitel oli tal õigus keelduda

tööst, kuna töötamine oleks seadnud ohtu tema tervise. Arsti hinnang, mille alusel kaebaja tööle

määrati, on antud 4. veebruaril 2017. Pärast seda on kaebaja suhtes tehtud täiendavaid uuringuid

ja pandud talle uusi diagnoose. Koristamine on füüsiline töö, millega kaasneb paratamatult selja

koormamine ning see võib kaasa tuua haiguse ägenemise. Õigusvastane on katkematute

kartserikaristuste määramine, mis ületavad 45 ööpäeva. Kinnipeetava sedavõrd pikka aega

üksikvangistuses hoidmine on ebainimlik.

4. Vastuses kaebusele Viru Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja väitel oli kaebaja

tööle määramisel antud arsti kooskõlastus õige. Maist oktoobrini 2018 ei ilmnenud kaebajal ühtegi

terviseseisundist

tulenevat

vastunäidustust,

mis

välistaks

kartserikaristuse

kandmise.

Kartserikaristuste järjestikku täitmisele pööramine on kooskõlas vangistuse eesmärkidega ning

kaebaja tervislik seisund ei ole kartserikaristuste kandmise tõttu halvenenud.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus rahuldas 30. oktoobri 2019. a otsusega kaebuse osaliselt ja tuvastas, et

õigusvastane oli Viru Vangla käskkirja nr 6-3/600-1 täitmisele pööramine vahetult pärast eelmise

kartserikaristuse täitmist ja olukorras, kus kaebaja oli alates 1. detsembrist 2017 viibinud kartseris

kokku 257 päeva. Lisaks mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 5 eurot.

6. Halduskohus sedastas, et kaebaja määrati tööle V8 osakonna üldkasutatavate ruumide

koristajana Viru Vangla 28. veebruari 2017. a käskkirjaga nr 6-2/241-1. Käskkirjast nähtub, et arst

kooskõlastas kaebaja tööle määramise 4. veebruaril 2017, kaebaja on töövõimeline ning võib täita

koristaja tööjuhendist E7 ja E8 tulenevaid tööülesandeid. Kaebaja esitas kohtuasjas 3-17-968

kohtule kaebuse tööle määramise käskkirja tühistamise nõudes. Kohus jättis kaebuse rahuldamata.

Kohtuotsus on jõustunud.

7. Kaebaja terviseseisund ei ole pärast tema tööle määramist halvemaks muutunud. 25. mail 2017

kaebajale pandud põhidiagnoos M48.0 (spinaalastenoos) kuulub rahvusvahelise klassifikatsiooni

RHK-10 (kättesaadav rhk.sm.ee) järgi gruppi M48 (muud spondülopaatiad). Viimast diagnoosi

esines kaebajal ka varem, 19. septembri 2016. a raviloos nr 69. Samuti on varasemas ehk

9. augusti 2016. a raviloos nr 63 nimetatud spondüloartroosi. Need diagnoosid on kaebaja tööle

määramisel juba arvesse võetud. Dr Neglasoni 8. mai 2017. a hinnang (kaebajale sobib kerge töö

lisapuhkepausidega) ja dr Aadamsoo 8. augusti 2017. a hinnang (võib täita koristaja tööjuhendis

tööülesandeid 1.1, 1.2, 1.3, 1.4) on kooskõlas tööülesannetega üldkasutatavate ruumide

koristamisel. Vastustaja vastuse kohaselt on V8 osakonna üldkasutatavate ruumide koristaja

tööülesanneteks tavaliselt põranda puhastamine harjaga, põranda pesemine mopiga ja

horisontaalpindade puhastamine niiske lapiga ning selleks kulub 1 - 1,5 tundi. Vastustaja

nimetatud tavapärased tööülesanded sisalduvad koristaja tööjuhendi (tl 87) p 1.1 ja 1.2, tegemist

on põrandate kuiv- ja märgpuhastusega ning tolmu pühkimisega horisontaalpindadelt,

aknalaudadelt ja mööblilt.

8. Kaebajal ei esinenud 14. juunil 2018 ootamatut tervisehäiret. Kaebaja ütles meditsiiniõele, et

tööle asumist takistavad seljavalu, jalgade tuimus ja halb uni. Viimane neist ei ole tervisehäire,

millele saaks tööst keeldumisel tugineda. Muus osas kattuvad kaebused sellega, mida kaebaja

avaldas arstile 19. septembril 2016 ehk enne tööle määramist. Meditsiiniõe hinnangul oli kaebaja

liikumine vaba, sundasendit ei ole, kaebaja tervislik seisund oli stabiilne. Töötamine

14. juunil 2018 ei saanud kahjustada kaebaja tervist ning kaebajal ei olnud õigust keelduda talle

antud korralduse täitmisest töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p 4 alusel. Seega

pani kaebaja toime distsiplinaarsüüteo.

Kaebajale oli 14. juunil 2018 teada halduskohtu hinnang, et kui meditsiiniõde teda tööst ei vabasta,

siis ei ole tööst keeldumine seljavalule tuginedes õiguspärane (tervisekaardi andmetel (tl 64)

vabastas meditsiiniõde kaebaja tööst 29. mail ja 29. juulil 2018). Kaebaja kahjuks on lõppenud

vaidlused tööst keeldumise üle 20. ja 21. septembril ning 31. oktoobril ja 16. novembril 2017

(kohtuasjad 3-18-362, 3-17-2689). See näitab, et kaebaja mitte ei kaitse oma tervist, vaid tegemist

on soovimatusega seadusest tulenevat töökohustust täita. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristust

ei saa seetõttu pidada ebaproportsionaalseks.

Kuna käskkiri on õiguspärane, siis jättis halduskohus rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise

nõude.

9. Käskkirja täitmisele pööramine oli õigusvastane. Õigusvastasus seisneb selles, et

distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele vahetult pärast eelmise distsiplinaarkaristuse täitmist ning

olukorras, kus kaebaja oli alates 1. detsembrist 2017 viibinud kartseris kokku 257 päeva.

Vaidlustatud käskkirjaga kaebajale määratud distsiplinaarkaristus täideti 14. juulist kuni

28. augustini 2018. Kaebaja viibis kartseris alates 30. maist 2018 ehk koos vaidlustatud käskkirja

täitmisega oli ette näha, et kaebajal tuleb kartseris viibida järjest 90 päeva. Tegelikult järgnesid

sellele järgmiste distsiplinaarkaristuste täitmisele pööramised ja kaebaja viibis kartseris vähemalt

kuni 12. oktoobrini 2018. Vastustaja ei ole eeltoodud andmetele vastu vaielnud või neid tõenditega

ümber lükanud. Vastustaja ei esitanud tõendeid, et enne käskkirja täitmisele pööramist oleks

hinnatud jätkuva kartserirežiimil viibimise mõju kaebajale.

Vialdusalusel ajal puudus kaebajal võimalus lühi- või pikaajalisteks kokkusaamisteks

pereliikmetega (VangS § 24 lg 4, § 25 lg 3). Ajavahemikul 30. maist kuni 28. augustini 2018 oli

kaebajal üks kokkusaamine ja see toimus ametiisikuga (tl 78). Kaebajal olid vahetud kokkupuuted

ainult oma igapäevaseid töökohustusi täitvate vanglaametnikega, lisaks kohtus kaebaja ühel korral

kriminaalhooldus-ametnikuga ja 8 korral kaplaniga (tl 66). Vastustaja välja toodud

sotsiaalprogramm „Õige hetk“ toimus pärast vaidlustatud käskkirja täitmist (tl 65).

Proportsionaalseks ei saa pidada kaebaja kartseris hoidmist eeltoodud ulatuses eesmärgiga

saavutada, et kaebaja asuks tööle koristajana. On küll õige, et 6. septembril 2018 kohtus kaebaja

psühhiaater L. Ermosega, kes märkis, et kaebajal ei ole psühhiaatrilisi kaebusi või sõltuvust ja

kaebaja on terve (tl 64 p), kuid see toimus pärast vaidlustatud käskkirja täitmise lõppemist. Arsti

hinnang näitab seda, et kaebajal ei olnud tekkinud vaimse tervise kahjustusi. See ei muuda

tagantjärele õiguspäraseks distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel tehtud toiminguid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist

osas, milles kaebaja kaebus rahuldati ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus täielikult

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Vastustaja leiab, et kohtuotsus ei ole õigusvastasuse tuvastamise osas nõuetekohaselt põhjendatud.

14. juulil 2018, mil käskkiri nr 6-3/600-1 täitmisele pöörati, oli kaebaja viibinud kartserirežiimil

järjest ainult 45 päeva. Halduskohus jättis põhjendamatult arvestamata dr Ermose 6. septembri

2018. a seisukoha, mille järgi karteris viibimine ei olnud kaebaja psüühilisele tervisele negatiivselt

mõjunud. Suhtlus ametnikega oleks kaebaja jaoks stimuleeriv. Kehtiv õigus ega kohtupraktika ei

näe ette, et igal juhul peab enne kartserikaristuse täitmisele pööramist läbi viima eraldi hindamise

vms aktiivse tegevuse.

11. Kaebaja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb käskkirja nr 6-3/600-1 ja vaideotsuse

nr 6-12/409-3 tühistamist.

Kaebaja arvates vangla eiras kohtupraktikat, mis keelab kartserikaristuse kohaldamise vangla

korraldusele rahumeelselt mitteallumise eest ning CPT osundust, et maksimaalne karistus ei tohiks

ületada 14 päeva üksikvangistust ühe rikkumise eest. Kuna kõik kaebajale määratud

distsiplinaarkaristused tööst keeldumise eest on olnud kartserikaristused, siis ei olnud tegemist

erandliku meetmega. Üksikvangistuse kestvus ei olnud kaebajale teada, kuna vangla määrab

kartserikaristusi järjest ja kaebaja peab viibima kartseris katkematult või väikesete vahedega.

12. Vastuses apellatsioonkaebusele palub kaebaja jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja

arvates leidis halduskohus õigesti, et kartserikaristuse täideviimine oli õigusvastane. Psühhiaatri

6. septembri 2018. a seisukohaga ei saanud arvestada. Ametnik saab vangiga suhelda ainult

ametialase ülesande täitmise raames.

13. Vastuses vastuapellatsioonkaebusele palub vastustaja jätta vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata. Vastustaja arvates väitega, et distsiplinaarkaristused olid määratud vanglale

rahumeelse vastuhaku eest, kaebaja sisuliselt loobub väitest, et tal olid objektiivsed takistused

tööle asumiseks. Tegemist on vangide subkultuurist tingitud vastuhakuga, mida kaebaja kinnitas

ennetähtaegse vabastamise menetluses. Distsiplinaarkaristused määrati konkreetses ajamääras ja

tehti kaebajale käskkirjaga teatavaks. Kohtupraktika peab kinnipeetava poolt tööle asumise

korralduse korduvat mittetäitmist sedavõrd oluliseks rikkumiseks, mille puhul on kartserikaristuse

määramine õigustatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks puudub alus.

Halduskohus on põhjalikult analüüsinud kaebajale etteheitava teo toimepanemise asjaolusid, teo

kvalifitseerimist distsiplinaarrikkumiseks, rikkumise eest karistamise ja karisuse täideviimise

õiguspärasust. Seejuures on halduskohus arvestanud ja kohaldanud kehtivat õigust kooskõlas

siseriikliku ja asjakohase rahvusvahelise kohtupraktikaga. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg 4 alusel põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgnevat.

15. Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et 14. juulil 2018 vaidlusaluse kartserikaristuse

täitmisele pööramise ajal ei olnud vanglal kohustus eraldi hinnata ega põhjendada kartserikaristuse

täitmisele pööramise lubatavust. Riigikohtu praktikast tuleneb, et kui kartseris viibimise pikkus

ületab oluliselt 45-päevast tähtaega, siis võib vangla tegevuse õigusvastasust eeldada, kuid

õigusvastasus ei ole vältimatu.

Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.

16. Eesti Vabariigile siduvate rahvusvaheliste lepingutega ei ole vangistuse täideviimise tingimusi

vahetult reguleeritud. Seetõttu on vangistuse täideviimise tingimuste, s.h distsiplinaarsete

mõjutusvahendite, reguleerimine siseriiklik küsimus. Vastavalt tuleb selles küsimuses lähtuda

eelkõige vangistusseadusest ja selle alusel antud õigustloovatest aktidest. Kuigi on õige, et

Euroopa Inimõiguste kohus on pidanud1 kinnipeetava üksikvangistuses hoidmist ebasoovitavaks

ei ole ta tuvastanud, et VangS § 63 lg 1 p 4 oleks vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni artikliga 3 või mõne muu sättega ja seega 45-päevase kartserikaristuse

määramine ja kohaldamine kujutaks igal juhul konventsiooni rikkumist. Halduskohus on

põhjendatult esile toonud, et meetme hindamiseks tuleb võtta arvesse konkreetseid tingimusi,

nende rangust ja kestust, nende eesmärki ja mõju konkreetsele isikule. Keeld suhelda

kaasvangidega, mis tuleneb turvalisuskaalutlustest, distsiplinaarkaristusest või muudest

kaitsepiirangutest, ei ole iseenesest alandav. Samal ajal täielik tunnetuslik isolatsioon, sh sotsiaalne

isolatsioon, võib kahjustada isiku psüühikat ega ole õigustatav ka turvalisus- või muude

kaalutlustega. Samuti ei või üksikvangistust kohaldada igavesti ning isikul peavad olema selle

vastu menetluslikud tagatised.

Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee

(CPT) on tõesti järjekindlalt olnud seisukohal (s.h ka viimati 2017. aastal Eesti kohta esitatud

raportis), et kartserikaristuse ülemmäär ei tohiks ületada 14 päeva. Samuti on õiguskantsler

väljendanud seisukohta, et vangistusseaduses sätestatud kartserikaristuse maksimaalne tähtaeg on

ülemäärane ja seda tuleks lühendada. Ringkonnakohus osutab siiski, et mõlemad seisukohad on

soovituslikud ega muuda iseenesest kehtiva õiguse norme. Nende seisukohtadega saab aga

arvestada õigusnormide kohaldamisel ja seda ongi siseriiklikus kohtupraktikas tehtud.

1 Vt EIK 13. novembri 2018. a otsus asjas A.T. vs Eesti

17. Tartu Ringkonnakohus on jõustunud otsuses leidnud2, et VangS § 63 lg 1 p 4 ja § 41 lg-test 1

ja 2 koostoimes tuleneb, et distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamisel peab vangla arvestama

inimväärikuse põhimõttega ning korraldama karistus(t)e täitmise kooskõlas vangistuse

täideviimise eesmärkidega. Arvestades, et kohtupraktikas on sedastatud, et VangS § 65 lg 1 järgi

on vanglal kaalutlusõigus kartserikaristuse järjestikuse täideviimise edasilükkamisel, samuti

VangS § 63 lg 1 p 4 järgi kartserikaristuse lubatud maksimaalset tähtaega, saab järeldada, et

kartserikaristuse täitmisel ei pea vastustaja eeldama üksikvangistuse isiku vaimset tervist ja

sotsiaalseid võimeid tõenäoliselt kahjustavat toimet. Vastavalt ei pea vangla sel juhul põhjendama,

miks kinnipeetavale määratud kartserikaristust või -karistusi täidetakse katkematult. Kinnipeetaval

endal on aga võimalus osutada ja põhjendada, miks jätkuv kartserirežiimil viibimine tema õigusi

ülemääraselt riivab. Seega erinevalt vangla vastuses kaebusele märgitule asus ringkonnakohus

otsuses seisukohale, et kartserikaristuse täitmisele pööramise õiguspärasust saab eeldada, kui

kartserikaristus(te) tähtaeg ei ületa 45 päeva.

Vangistusseaduses nimetatud kartserikaristuse maksimaalset määra ületava kartserirežiimil

hoidmise korral peab vangla aga veenduma, et kartserikaristuse jätkuva täitmine ei too kaasa

vangistuse eesmärkidega vastuolus olevaid kahjulikke mõjusid kinnipeetavale. Vastustaja

sellekohase veendumuse aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tekkinud veendumuse

kujunemine peab olema kontrollitav, mistõttu tuleb vastustajal vaidluse korral põhjendada

kinnipeetava jätkuvat hoidmist kartserirežiimil. Seejuures ei ole piisav tuginemine karistuste

määramise õiguspärasusele, vaid kinnipeetava pikaajalist kartserisse paigutamist saavad õigustada

kinnipeetavaga seotud asjaolud.

Viidatud asjas oli vastustajaks samuti Viru Vangla. Samade poolte vahel samu toiminguid

puudutanud kahju hüvitamise kaebuses tegi Riigikohus otsuse 15. aprillil 20203. Otsuses nimetas

Riigikohus ka 45-päevast piirmäära kartserikaristuse täideviimise õiguspärasuse hindamisel,

pidamata vajalikuks selliselt seatud eeldust ümber lükata. Seetõttu on kohane lähtuda sellest

eeldusest ka käesoleva vaidluse lahendamisel.

18. Vastavalt tuleb asuda seisukohale, et kaebajale vaidlustatud käskkirjaga määratud 45-päevase

kartserikaristuse täitmisele pööramisel vahetult sellele eelnenud 45-päevase kartserikaristuse järel

pidi vastustaja veenduma, et üksikvangistus kaebajale ülemäärast kahjulikku mõju ei avalda.

Vastustaja selgitustest ilmneb, et ta ei võtnud samme pikaajalise üksikvangistuse mõju

hindamiseks kaebajale ega kasutanud seega VangS § 65 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust.

Vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitused ei vii teistsugusele järeldusele, kuna sisuliselt

tugineb vastustaja jätkuvalt sellele, et kaebaja üksikvangistuses hoidmise tähtaeg ei olnud

ülemäärane ja karistuse täitmise õigusvastaseks tunnistamiseks peab kaebaja ise selgitama ja

tõendama üksikvangistuse eriliselt koormavat mõju. Seega on vastustaja seisukohal, et ka

vaidlusaluse karistuse täitmisele pööramisel vangla ei pidanudki asjaolusid hindama ega kaaluma.

Kaalutluse teostamata jätmine on kaalutlusviga ja seda ei saa kõrvaldada pärast karistuse

täideviimist toimunud arstliku hindamisega. Isegi, kui asuda vastupidisele seisukohale, ilmneb

kaebaja haigusloost (tl 64p) üksnes, et 6. septembril 2018 kaebajal ei olnud psühhiaatrilisi kaebusi

ja ei esinenud sõltuvusi. See arsti tõdemus aga ei vasta küsimusele, milline oli üksikvangistuse

mõju kaebajale tervikuna, m.h kas esines muud laadi negatiivseid mõjusid kaebajale, või ka

psühhiaatrilisi mõjusid, mis arstiga kohtumise ajaks olid juba möödunud.

19. Halduskohus on hinnanud seda, millised olid kartserikaristuse täitmise tingimused, osutades,

et kaebaja oli enamuse ajast üksi, tal ei olnud võimalik suhelda kaaskinnipeetavatega, sh puudus

see võimalus ajal, mil kaebaja enne karistuste täideviimist viibis tavarežiimil, tal puudus võimalus

lühi- või pikaajalisteks kokkusaamisteks pereliikmetega, 30. maist 28. augustini 2018 oli tal üks

kokkusaamine ja see toimus ametiisikuga, kaebajal olid vahetud kokkupuuted ainult oma

2 Tartu Ringkonnakohtu 29. märtsi 2018. a otsus asjas nr 3-17-356

3 Vt RKHK 15. aprilli 2020. a otsus asjas 3-18-360 (p 12).

igapäevaseid töökohustusi täitvate vanglaametnikega, ja 8 korral kaplaniga, vastustaja välja

toodud sotsiaalprogramm „Õige hetk“ toimus pärast vaidlustatud käskkirja täitmist. Kaebajal oli

võimalik kartserirežiimil viibimise ajal helistada ja pidada kirjavahetust, kuid kui sellest piisaks

kinnipeetava vanglaväliste suhete hoidmiseks, siis puuduks üldse vajadus näha kinnipeetavatele

ette lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi.

20. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et eelnevast nähtuvalt ei rakendanud vastustaja

sotsiaalset isolatsiooni oluliselt leevendavaid meetmeid. Kokkupuuted töökohustusi täitvate

vangla ametnikega on sellises olukorras kindlasti teretulnud vaheldus, kuid ei asenda sotsiaalset

suhtlust muul tasandil. Siinkohal ei ole asjakohane vastustaja arutlus sellest, kas suhtlus

ametnikega võiks olla kaebajale vaimselt stimuleerivam, kui suhtlus kaaskinnipeetavatega.

Vastustaja ise ei väida, et ametnikele oleks tehtud ülesandeks või nad omal algatusel oleks

arendanud kaebajaga vaimselt stimuleerivat suhtlust eesmärgiga leevendada üksikvangistuse

mõju. Suhtlemine ametnikega nende ametiülesannete täitmisega seoses ilmselt ei korva muu

sotsiaalse suhtluse puudumist.

Kuna vastustaja ei veendunud kaebajale määratud kartserikaristuse täitmisele pööramisel, et

kaebaja jätkuv hoidmine üksikvangistuses on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ega

avalda kaebajale ülemäärast kahjulikku mõju, siis on halduskohus põhjendatult tuvastanud

vastustaja tegevuse õigusvastasuse selles osas olukorras, kus ka kartserikaristuse täitmise

tegelikud tingimused kahjuliku mõju puudumist ei kinnita. Ringkonnakohtu hinnangul juhul, kui

puudub selgus selles, kas kartserikaristuste katkematu täitmine osutab kinnipeetavale ülemäärast

kahjulikku mõju, tuleks vastustajal eelistada vaheaega karistuste täitmisel.

Vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

21. Vastuapellatsioonkaebuses leidis kaebaja, et vaidlustatud käskkirjaga talle määratud

45-päevane kartserikaristus on ebaproportsionaalne.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

22. Halduskohus põhjendas selgelt ja arusaadavalt, miks vaidlusaluse käskkirjaga kohaldatud

maksimaalses määras kartserikaristust ei ole alust pidada ülemääraseks kaebaja rikkumise

asjaolusid arvestades. Seejuures osutas halduskohus, et kaebajale on sarnase rikkumise eest

määratud arvukalt distsiplinaarkaristusi ning 14. juuniks 2018 oli kaebajale teada, et halduskohus

pidas õigusvastaseks kaebaja keeldumist tööst seljavalule tuginedes, kui meditsiiniõde teda tööst

ei vabastanud. Eelnevast järeldas halduskohus põhjendatult, et kaebaja mitte ei kaitse oma tervist,

vaid tegemist on soovimatusega seadusest tulenevat töökohustust täita. Seega rikkumise

toimepanemisel käitus kaebaja kavatsetult õigusvastaselt.

Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja halduskohtu järeldusele vastu vaielnud ega isegi üritanud seda

ümber lükata. Kaebaja väide talle määratud distsiplinaarkaristuse ebaproportsionaalsusest tugineb

CPT seisukohale, et kartserikaristus on vangistuse täideviimisele mõjutusvahendina sobiv meede,

kui selle kestus ei ületa 14 päeva. Ringkonnakohus eelnevalt juba selgitas, miks CPT seisukohast

ei järeldu automaatselt VangS § 65 lg 1 p 4 vastuolu konventsiooniga. Seega ei saa ka kaebajale

määratud karistust pidada ülemääraseks ainuüksi kartserikaristuse kestuse tõttu. Kuna kaebaja ei

ole väidet karistuse ülemäärasusest sidunud rikkumise asjaoludega, siis ei ole ka ringkonnakohtul

käesoleval juhul ümberhinnata vastustaja ja halduskohtu seisukohta karistuse proportsionaalsuse

osas. Vaidlustatud käskkirjas on selgitatud, miks ei ole põhjendatud muud liiki või väiksemas

määras karistuse kohaldamine, arvestades rikkumise asjaolusid ja kaebaja isikut.

Kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

23. Apellatsioonkaebuse täienduses osutas vastustaja veel sellele, et halduskohus ei ole otsuse

resolutsioonis märkinud, millises osas jäi kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub, et otsuse

selgusele võib kasuks tulla, kui märkida resolutsioonis ka see, millises osas jääb kaebus

rahuldamata, näiteks „ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata“. Samas ei saa halduskohtu otsusest

teha järeldust, et lisaks tuvastusnõudele oleks kaebus rahuldatud ka mõnes muus osas. Sellele

osutab ilmekalt ka asjaolu, et nii vastustaja kui kaebaja on mõistnud otsust sarnaselt, s.t selliselt,

et tuvastusnõue rahuldati ning tühistamisnõuded jäid rahuldamata. Vastavalt vaidlustasid nad

halduskohtu otsuse just nende jaoks ebasoodsas osas, ilma et oleks tekkinud vähimatki segadust,

mis on apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse esemeks. Seetõttu puudub vajadus

täiendada halduskohtu otsuse resolutsiooni.

24. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna nii

vastustaja apellatsioonkaebus kui ka kaebaja vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, siis siis

jäävad apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse esitamise kulud poolte endi kanda.

Vastustaja ega kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, seetõttu

tulenevalt 109 lg 1 ls-st 3 pole alust ka muid võimalikke menetluskulusid välja ei mõista.

25. Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)