4-19-447/47 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

4-19-447

Otsuse kuupäev

27. aprill 2020

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett, Hannes Kiris, Paavo Randma ja

Juhan Sarv

Kohtuasi

S.S väärteoasi NPALS § 151 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 6. juuni 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.S kaitsja advokaat Aleksei Vassiljev, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse pooled

Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

11. märts 2020, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 6. juuni 2019. a otsus muutmata.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 10. jaanuari 2019. a otsusega karistati S.S narkootiliste ja psühhotroopsete

ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 151 lg 1 järgi rahatrahviga 46 trahviühikut, s.o 184 eurot. Otsuse

kohaselt viibis ta 21. septembril 2018 kell 23.51 Tallinnas Suurtüki tänaval, olles eelnevalt tarvitanud narkootilist ainet

tetrahüdrokannabinool (THC) ilma arsti ettekirjutuseta. Sellega rikkus menetlusalune isik NPALS § 3 lg 1 nõudeid.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse S.S kaitsja, kes taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse

lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel.

3. Harju Maakohtu 6. juuni 2019. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ning S.S kaitsja kaebus

rahuldamata.

3.1. Maakohtu hinnangul on tõendatud, et S.S oli enne seda, kui politsei ta 21. septembril 2018 kell 23.51 kinni pidas,

tarvitanud narkootilist ainet THC sisaldavat kanepit ilma arsti ettekirjutuseta. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli

kohaselt oli menetlusalusele isikule tehtud narkootilise aine testi näit THC suhtes positiivne. Wismari haiglas koostatud

terviseseisundi kirjeldamise protokollis on narkootilise aine tarvitamise vegetatiivse reaktsioonina märgitud näo ja silmade

sidekestade punetus ja uuringuteks võeti uriiniproov. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) uuringuakt kinnitab, et

22. septembril 2018 kell 00.30 S.S-ilt võetud uriiniproov sisaldas THC metaboliiti.

3.2. Väärteoprotokollis ei ole märgitud teo toimepanemise täpset aega ega kohta. Samas on üldteada, et THC mõju

avaldub mõne minuti jooksul pärast selle tarbimist ja kestab mõne tunni. THC metaboliidi leidmine uriinist sõltub aga selle

tarvitamise sagedusest ning ühekordse tarvitamise korral on see üldjuhul võimalik vaid mõne päeva jooksul pärast aine

tarbimist. Kiirtesti korral, s.o aine tuvastamisel süljest indikaatorvahendiga, aga veelgi väiksema aja jooksul pärast

tarvitamist. Seega enne kinnipidamist 21. septembril 2018 kell 23.51 tarvitas S.S narkootilist ainet mõne tunni või päeva

jooksul.

3.3. Kohus ei pidanud usaldusväärseks menetlusaluse isiku ütlusi selle kohta, et narkootiline aine võis sattuda tema

organismi tema teadmata. Enne politseipatrulli poolt auto peatamist oli ta enda väitel koos oma sõbra A. Z-iga jalutanud ca

neli tundi Paljassaares, vestelnud erinevatel teemadel ja tarvitanud üksnes šokolaadi ja karastusjooke. Ta oletab, et

narkootiline aine võis tema organismi sattuda tema teadmata Pärnus või enne seda Rootsis viibides, kus ta külastas

erinevaid söögi- ja joogikohti. Vastuolulised on menetlusaluse isiku ütlused, et tema silmad punetasid väsimusest või

kroonilisest magamatusest, kuid sellele vaatamata otsustas ta pärast väsitavat tööpäeva sõbraga kohtuda ja pimedal ajal

mitu tundi Paljassaare rannas jalutada. Enne sõbraga kohtumist oli tal piisavalt aega kanepi tarvitamiseks ning tunde

kestnud jalutamine võis olla vajalik, et mitte joobeseisundis autoga koju sõita. Lisaks ei ole võimalik, et isiku kehas

22. septembril 2018 leitud THC võis olla manustatud 13.-16. septembril 2018 Rootsis viibimise ajal. Kõige levinum viis

kanepit tarbida on seda suitsetades. Ühtlasi on kanepil iseloomulik maitse ja lõhn. Seetõttu on seda peaaegu võimatu

tarbida kogemata. Samuti ei ole eluliselt usutav, et Eestis või Rootsis on söögikohti, kus võõrastele inimestele toidu või

joogi sisse kanepit pannakse.

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi abi Aleksei Vassiljev, kes taotleb

väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

4.1. Maakohus on tõendeid uurinud ning analüüsinud puudulikult, mistõttu ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine

jälgitav. Kaitsja esitas menetlusaluse isiku terviseseisundi kohta kohtule tõendeid (silmaarsti tõend, tõend vererõhu kohta,

Vikipeedia väljatrükk), kuid kohus ei ole neid analüüsinud. Kohtuistungil kuulati üle menetlusalune isik ja tunnistaja

A. Z., kuid otsuse põhiosas on kohus jätnud nende ütlused tähelepanuta ja usaldusväärsuse hindamata. Kaitsja taotles ka

politseiametniku M. M-i ülekuulamist. Maakohus tunnistajat kohtusse ei kutsunud, kuid avaldas 17. mail 2019 tema varem

antud ütlused. VTMS § 99 lg 8 järgi võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada üksnes siis, kui

tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid jättis mõjuval põhjusel ilmumata. Eelneva tõttu ei ole maakohus arutanud asja

VTMS § 123 lg 2 nõuete kohaselt täies ulatuses.

4.2. Väärteo toimepanemine ei ole tõendatud. Indikaatorvahendi tulemit ei saa pidada lubatavaks tõendiks, kuna

menetlusalune isik ei nõustunud indikaatorvahendi näidu ja mõõtmisprotseduuri käiguga, vaid nõudis ka

korrakaitseseaduse §-s 41 sätestatud bioloogilise vedeliku uuringu/ekspertiisi tegemist. Ehkki menetlusaluse isiku uriinist

leiti narkootilist ainet, ei ole tõendatud, et ta ainet ka tarvitas. Asjas nr 3-1-1-49-09 on Riigikohus selgitanud, et

narkojoobes olekut ei saa samastada narkootikumide tarvitamisega. Samuti ei ole väärteo toimepanemise aeg ja koht

väärteoprotokolli põhjal arusaadavad. Väärteoprotokollis on väärteo toimepanemise kohana märgitud Suurtüki tn,

Tallinn ja toimepanemise ajana kell 23.51, kuid sel ajal ja kohas pidas politsei S.S kinni. Seega ei saanud menetlusalune

isik sel ajal väärtegu toime panna. Kohus väljus väärteoprotokolli piiridest, kui püüdis täpsustada teo toimepanemise aega

ja kohta.

5. Maakohtu järeldus, et süütegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega, põhineb oletustel. On võimalik, et isik

tarvitab narkootilist ainet ilma seda endale teadvustamata. Sellisel juhul puudub süüteo subjektiivne koosseis.

Menetlusalune isik ei ole ainega varem kokku puutunud ja ta polnud teadlik, et ta seda tarbis. Ta oletas, et narkootiline aine

võis sattuda tema organismi Pärnus või Rootsis, kus ta käis erinevates kohtades söömas ja joomas. Karistusseadustiku

(KarS) §-d 6 ja 7 ei võimalda isikut karistada välisriigis toime pandud väärteo eest.

5.1. Seejuures on maakohus välistanud, et aine võis süüdistatava organismi sattuda Rootsis. Seda tehes rikkus kohus

menetlusõigust. Kohus on märkinud kliinikum.ee internetilehele tuginevalt, et kannabinoidide olemasolu on võimalik

uriinis kindlaks teha kolm päeva pärast ühekordset tarvitamist. Internetis avaldatud andmetele tuginemine on lubamatu,

sest nende tõepärasust ei saa kontrollida.

6. Kohtuväline menetleja leiab kassatsioonivastuses, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kassaator on ekslikult

seisukohal, et juhul, kui on võimatu kindlaks teha kus, millal ning millisel viisil on isik narkootilist ainet tarvitanud, tuleb

väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Seadusandja on keelustanud meditsiinilise ettekirjutuseta või

teadusliku eesmärgita narkootilise aine tarvitamise, sõltumata tarvitamise viisist. Kassatsioonis esitatud väited otsuse

tühistamiseks alust ei anna ning NPALS § 151 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on tõendatud.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas kaitsja kassatsiooni kolmeliikmelises koosseisus läbi 22. jaanuaril 2020. Kuna

kohtukoosseisu liikmetel tekkisid seadust kohaldades põhimõttelist laadi eriarvamused ja ilmnes, et asjas võib osutuda

vajalikuks kriminaalkolleegiumi varasemates lahendites seaduse kohaldamise kohta esitatud seisukoha muutmine, anti

väärteoasi VTMS § 167 lg 1 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole tõendeid käsitledes menetlusreeglitega oluliselt vastuollu läinud. Kassaatoriga tuleb

nõustuda küll selles, et VTMS § 99 lg 8 kohaselt ei oleks maakohus tohtinud tunnistaja M. M-i kohtuvälises menetluses

antud ütlusi avaldada, sest tunnistajat istungile ei kutsutud. Kuna otsuses kohus kõnealuse tunnistaja ütlustele ei tugine, ei

toonud nende ütluste avaldamine endaga kaasa ka ebaseaduslikku kohtulahendit ning pole seega oluline menetlusõiguse

rikkumine VTMS § 150 tähenduses. Ka tunnistaja A. Z-i ütluste otsuses kajastamata jätmine ei mõjuta kuigivõrd S.S

süüküsimuse lahendamist, sest asjasse puutuvat teavet tõendamiseseme asjaolude kohta need ütlused ei sisalda. Sama kehtib

kaitsja väite suhtes, et kohus on jätnud lubamatult tähelepanuta tõendid selle kohta, et menetlusalusel isikul oli probleeme

silmade ja vererõhuga. Kolleegium märgib, et kannabinoidide olemasolu menetlusaluse isiku organismis on

ümberlükkamatult tuvastatud uriiniprooviga, mitte isiku üldisele terviseseisundile tuginevalt. Ka asjaolu, et kanepit on

võimalik tarvitada lisaks suitsetamisele seda nt aurustades või süües, mida pidi tõendama kassaatori esitatud Vikipeedia

väljavõte, on väljaspool vaidlust ning sellel ei olnud tõendamiseseme asjaolusid silmas pidades kaalukat tähendust.

9. Siiski peatub kolleegium lähemalt NPALS § 151 lg 1 koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude

tõendamisel. NPALS § 151 lg 1 sätestab vastutuse narkootilise või psühhotroopse aine ilma arsti ettekirjutuseta tarvitamise

või väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest. Käesolevas väärteoasjas on arutluse all

neist esimene teoalternatiiv, st narkootilise aine tarvitamine ilma arsti ettekirjutuseta. Maakohus tuvastas S.S-ilt võetud

uriiniproovile ja EKEI kohtutoksikoloogiaeksperdi M. T. hinnangule tuginedes, et menetlusalusel isikul esinesid küll

narkootilise aine tarvitamise tunnused, kuid tal ei olnud joovet. Riigikohus on selgitanud, et tarvitamise all NPALS § 151

lg 1 tähenduses tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis tekitab narkootilise aine piisava koguse korral

narkojoobe. Seega tuleb eristada narkootilise aine tarvitamist ja selle aine tarvitamise tagajärjel tekkinud narkojoovet või

narkootilise aine tarvitamise tunnuste esinemist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-49-

09, p 9).

10. Kirjeldatud arusaamast johtuvalt on Riigikohus varasemas praktikas leidnud, et narkootilise aine tarvitamise tunnuste

esinemine osutab narkootikumi eelnevale tarvitamisele vaid kaudselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2013. a

otsus asjas nr 3-1-1-55-13, p 7). Seegi seisukoht on jätkuvalt nõustumisväärne, sest ei ole välistatud, et narkootiline aine

satub isiku organismi, ilma et enne seda oleks toime pandud koosseisupärast tegu narkootilise aine ebaseadusliku

tarvitamise kujul. Näiteks ei realiseeri isik NPALS § 151 lg 1 esimeses alternatiivis sätestatud teo objektiivset koosseisu, kui

narkootiline aine sattus tema organismi selle tagajärjel, et talle manustas seda keegi teine tema enda teadmata (vt ka viidatud

otsus asjas nr 3-1-1-49-09, p 10) või kui aine tarvitamiseks on isikul arsti ettekirjutus.

11. Riigikohus on varem märkinud ka seda, et isiku süüküsimuse lahendamisel vaid kaudsetele tõenditele tuginedes tuleb

tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga kogum, mis

võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi süüteo asjaolude kohta. Sel põhjusel omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise

tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Järelikult eeldab kaudsetele tõenditele tuginev

tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (osutatud otsus asjas nr 3-1-1-55-13, p 7 koos viitega 8. märtsi 2012. a

otsusele asjas nr 3-1-1-15-12, p 14). Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis peab vajalikuks kõnealust praktikat osaliselt

muuta.

12. KrMS § 61 lg 1 kehtestab tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud

jõudu. Oluline on seejuures märkida, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva tõeväärtuse

poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui otsese tõendi sisuks on teave,

mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis

ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, küll aga võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2019. a otsus nr 1-18-86/128, p 64 koos viitega 9. märtsi 2010. a otsusele

asjas nr 3-1-1-8-10, p 9).

13. Arvestades NPALS § 151 lg-s 1 sisalduva väärteokoosseisu esimese teoalternatiivi eripära ja asjaolu, et seadusandja on

lugenud väikese ainekoguse ebaseadusliku omaks tarbeks käitlemise kõrval eraldi karistatavaks ka narkootilise ja

psühhotroopse aine tarvitamise, asub kolleegium järgmisele seisukohale. Ehkki üldjuhul ei saa isiku süüditunnistamine

rajaneda vaid ühel kaudsel tõendil, on sellest reeglist võimalikud erandid. Kui isiku kehavedelikus tuvastatakse ettenähtud

menetluskorda järgides narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tunnused (faktiline asjaolu) ja puuduvad muud

tõendid (nt narkootilise aine tarvitamist kinnitavad tunnistaja ütlused või isiku valdusest keelatud aine leidmine), ei ole siiski

välistatud tõsikindla ning veenva järelduseni jõudmine narkootilise aine eelneva tarvitamise kohta, arvestades seejuures

konkreetsele süüteoliigile iseloomulikku kriminoloogilist eripära (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a

otsus asjas nr 3-1-1-16-04, p 10). Nagu juba märgitud, on põhimõtteliselt küll võimalik, et narkojoove või narkootilise aine

jäljed inimese organismis on tingitud millestki muust kui narkootilise aine tarvitamisest (manustamisest) isiku enda poolt (vt

eespool p 10). Seetõttu osutavad narkojoovet või narkootilise aine jälgede olemasolu kinnitavad tõendid narkootilise aine

tarvitamisele kui NPALS § 151 lg 1 koosseisuteole tõesti vaid kaudselt. Samas on tõenäosus, et narkootikumid satuvad

inimese organismi muul viisil kui nende tarvitamise tulemusel, üldjuhul äärmiselt väikene. Seega saab olukorras, kus

väärteo asjaolusid tervikpildis vaadates puuduvad mis tahes usutavad viited võimalusele, et narkootiline aine võis sattuda

inimese organismi muul viisil kui isiku eelneva teadliku tarvitamise tulemusel, vähemalt NPALS § 151 kohaldamise

kontekstis tõsikindlalt järeldada, et inimene on narkootilist ainet tarvitanud.

14. Eelnevat arvesse võttes ei näe kriminaalkolleegium käsilolevas kohtuasjas alust seada kahtluse alla maakohtu järeldust,

et S.S tarvitas kanepit. Arvestades kanepi tarvitamise viise (eeskätt suitsetamine), on äärmiselt vähetõenäoline ning pigem

vaid teoreetilist laadi võimalus, et kanepis sisalduv toimeaine THC satub isiku organismi ilma tema enda teota. Samuti ei

ole senises kohtupraktikas kerkinud esile olukordi, kus oleks tõsiselt võetavalt tõstatatud kahtlus kanepi tahtevastase või

teadmatu manustamise kohta. Erinevalt näiteks GHB-st ehk nn korgijoogist puudub kanepil ka selline kõrvalmõju, mis

tahtevastast manustamist põhjendaks (nt uimastamise ja seksuaalse ärakasutamise eesmärk).

15. Mõistagi ei ole välistatud olukorrad, kus isikul fikseeritakse narkojoove või tema organismis tuvastatakse kanepi

tarvitamise tunnused, kuid vastutust NPALS §-s 151 sätestatud aine tarvitamise eest ei järgne. Sõltuvalt asjaoludest võib

esineda põhjendatud kahtlus, sh kui esitatakse usutav kaitsetees, mis viib KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-

põhimõtte rakendamiseni ehk kahtluse menetlusaluse isiku kasuks tõlgendamiseni (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

7. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-67-15, p 19). Praeguses kaasuses kindlakstehtud asjaolude ega esitatud

kaitseteeside (vt p 3.3) valguses ei ole aga vähimatki alust rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest,

mistõttu on tuginevalt narkootilise aine sisalduse tuvastamisele isiku organismis leidnud tõsikindlalt tõendamist, et

menetlusalune isik tarvitas narkootilist ainet ilma arsti ettekirjutuseta.

16. Samuti selgitab kolleegium, et isiku süüditunnistamist NPALS § 151 esimese koosseisualternatiivi järgi ei välista see,

kui väärteoprotokollis on jäetud aadressi ja ajavahemiku täpsusega märkimata väärteo toimepanemise koht või on selle

kohana, nagu kõnealusel juhul, märgitud isiku kinnipidamise aadress. S.S suhtes koostatud väärteoprotokolli teokirjelduse

kohaselt heidetakse menetlusalusele isikule ette narkootilise aine eelnevat tarvitamist. Teo toimepanemise koht peab olema

kindlaks määratud sellise täpsusega, et isikul oleks võimalik aru saada, millist tegu talle ette heidetakse, ja esitada sellele

vastuväiteid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. märtsi 2018. a otsus nr 4-17-3969/37, p 7.2). Maakohus on

põhjendatult välistanud võimaluse, et menetlusalune isik tarvitas narkootilist ainet Rootsis, ja leidnud õigesti, et KarS § 6

lg 1 kohaselt kohaldub menetletavale teole Eesti karistusseadus. Kolleegium ei pea vajalikuks kujundada seisukohta

küsimuses, kas THC metaboliidi määramine isiku uriinist on üldteada teave (nagu leidis maakohus) või mitte (nagu väidab

kaitsja), olles samas arusaamisel, et Tartu Ülikooli Kliinikumi veebilehelt leitava info puhul on tegemist aktsepteeritava

teabeallikaga selle kohta, et kannabinoide on võimalik üldjuhul peale ühekordset tarvitamist määrata isiku uriinis vaid mõne

päeva jooksul pärast selle tarvitamist. Kuna S.S naasis Rootsist Eestisse nädal aega enne tarvitamise tunnuste tuvastamist,

siis järeldas maakohus õigesti, et ta tarvitas narkootilist ainet Eestis.

17. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 6. juuni

2019. a otsuse S.S karistamises NPALS § 151 lg 1 järgi muutmata ning kassatsiooni rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Eriarvamus: 4-19-447/48