2-18-16538/68 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

24. aprill 2020, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-16538

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu laenulepingu täitmise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 26. veebruari 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3593,85 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Masso

Kostja (apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Tühistada Harju Maakohtu 26. veebruari 2019 otsus põhinõudelt viivise

väljamõistmise osas. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.

I.2. Teha tühistatud osas uus otsus vastavalt kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse punktis II.2.2 märgitule.

I.3. Jätta rahuldamata hageja 8. aprilli 2020 taotlused täiendavate dokumentaal-

sete tõendite vastuvõtmiseks.

I.4. Muuta

tsiviilasja

hinda

apellatsioonimenetluses

ja

määrata

selleks

3593,85 eurot.

I.5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.6. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda, välja arvatud

apellatsioonkaebuselt veel tasumata riigilõiv summas 225 eurot, mis jätta

kostjalt riigituludesse välja mõistmata.

I.7. Määrata rahaliselt kindlaks ringkonnakohtu menetluskulud vastavalt

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Hagi rahuldada osaliselt.

II.2. Mõista kostjalt YY-lt välja hageja XX kasuks:

II.2.1 põhivõlg summas 1950 eurot;

2 (6)

II.2.2 viivis 273,98 eurot ja alates 25. aprillist 2020 viivis põhivõla summalt

1950 eurot määraga 0,025% päevas, aga mitte vähem kui võlaõigus-

seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määraga;

II.2.3 võlgnevuse sissenõudmisega tekitatud kahju summas 200 eurot ja viivis

5,08 eurot ning summalt 200 eurot viivis alates 27. veebruarist 2019

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

II.3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda, välja arvatud

apellatsioonkaebuselt veel tasumata riigilõiv summas 225 eurot, mis jätta

kostjalt riigituludesse välja mõistmata.

II.4. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista

kostjalt YY-lt välja hageja XX kasuks:

II.4.1

maakohtu menetluskulu 1166 eurot;

II.4.2

ringkonnakohtu menetluskulu 504 eurot;

II.4.3

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda

hagejale kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude

hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale (välja arvatud resolutsiooni punktid II.2.1 ja II.2.3, milles kajastatud osas on

punktis I.1 viidatud otsus edasi kaebamata jõustunud, ning punktid I.3 ja I.4, mida ei saa

kassatsiooni korras vaidlustada) võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse

esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 2. novembril 2018 Harju maakohtule hagi YY (kostja) vastu

laenulepingu täitmise nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista:

(1) põhivõla 1950 eurot;

(2) põhivõla summalt alates 11. oktoobrist 2018 arvutatud ja enne hagi esitamist

sissenõutavaks muutunud viivise 224,25 eurot ning edasiulatuva viivise määraga 0,5%

päevas alates 3. novemberist 2018 kuni kohustuse kohase täitmiseni;

(3) võlgnevuse sissenõudmisega tekitatud kulu 200 eurot ja viivise sellelt summalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

3. novembrist 2018 kuni kohustuse kohase täitmiseni.

3 (6)

Hageja väitel

-

laenas hageja kostjale 1. oktoobri 2018 laenulepingu (edaspidi: laenuleping) kohaselt

kokku 1950 eurot. Laenu tagastamise tähtpäev oli 10. oktoober 2018, millest kostja

kinni ei pidanud. Laenusumma on tagastamata;

-

hageja pöördus võla sissenõudmiseks abi saamiseks inkassoettevõtte poole. Kostjale

edastati nõudekiri võlgnevuse tasumiseks ja anti täiendav tähtaeg tasuda võlg hiljemalt

20. oktoobril 2018. Kostja seda kohustust ei täitnud. Nõudekirja edastamisega tekkis

hagejal täiendav kahju 200 eurot;

-

laenulepingu p-s 3.1 on viivise määraks kokku lepitud 0,5% päevas. Võla tasumise

nõue muutus sissenõutavaks 11. oktoobril 2018;

-

sissenõudmisega

tekitatud

täiendava

kahju

nõue

muutus

sissenõutavaks

21. oktoobril 2018.

2. Kostja tunnistas võlga, kuid vaidles vastu viivise arvestusele. Kostja soovis sõlmida

hagejaga kompromissi, et tasub võla osade kaupa aasta jooksul.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 26. veebruari 2019 otsusega (vaidlustatud otsus).

3.1. Maakohus tuvastas, et:

-

laenulepingu kohaselt laenas hageja kostjale 2 000 eurot. Hageja nõuab kostjalt laenu

tagastamist 1950 euro ulatuses;

-

viivisemääraks lepiti laenulepingus 0,5% päevas sissenõutavaks muutunud summalt

iga viivitatud päeva eest;

-

laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tähtaeg oli 10. oktoober 2018, millest

kostja kinni ei pidanud ning kohustus on täitmata;

-

nõudekirja edastamisega tekkis hagejal täiendav kahju 200 eurot.

3.2. Maakohus kohaldas VÕS § 101 lg 1 p 1 ja leidis, et kuna kostja jättis laenulepingust

tuleneva kohustuse (tagastada laen) kohaselt täitmata, kuulub kostjalt hageja kasuks

väljamõistmisele 1950 eurot.

Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise arvestus on hagejal õige, seega tuleb

kostja viivituse tõttu välja mõista viivis ajavahemiku 11. oktoober– 2. november 2018 eest

224,25 eurot, millele lisandub viivis ajavahemiku 3. november 2018 – 26. veebruar 2019 eest

1131 eurot. Põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista ka edasiulatuv viivis määraga

0,5% päevas põhinõudelt alates 27. veebruarist 2019 kuni põhinõude täitmiseni.

3.3. VÕS § 127 järgi on hageja kahjunõue 200 euro saamiseks samuti põhjendatud. Hagejal

oli õigus pöörduda inkassofirma poole kostjalt võlgnevuse sissenõudmiseks peale kostja poolt

võlgnevuse tähtaegselt tasumata jätmist.

Samuti on põhjendatud ulult seadusjärgse viivise nõudmine alates hagi esitamisest, kuivõrd

kostja ei rahuldanud hageja vastavat nõuet. Perioodi eest 3. november 2018 – 26. veebruar 2019

eest on sissenõutavaks muutunud viivis 5,08 eurot. Alates 27. veebruarist 2019 kuni nõude

kohase täitmiseni tuleb kostjal tasuda viivist seadusjärgses määras.

3.4. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Hageja lepingulise esindaja õigusabikulu

on põhjendatud 4,75 t ulatuses tunnihinnaga 130 eurot (lisandub käibemaks), mis rahaliselt teeb

741 eurot (= 4,75 × 130 × 20%). Kostjalt kuulub hageja kasuks välja mõistmisele ka hagilt

tasutud riigilõiv (425 eurot), seega kokku menetluskulud 1166 eurot (= 741 + 425).

4 (6)

POOLTE SEISUKOHAD JA MENETLUSE KÄIK

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada põhinõudelt

1950 eurot väljamõistetud viivise suuruse (st nõude (2)) osas. Kostja palub maakohtus

rakendatud viivisemäära (0,5% päevas) asemel lähtuda viivisemäärast 0,025% päevas. Samuti

palub kostja väljamõistetud menetluskulusid vähendada või jagada need pooleks.

Kostja leiab, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär on tühine, kuna ületab seaduses

ettenähtud määra enam kui 20 korda.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

6. Ringkonnakohus leidis 11. oktoobri 2019 määruses, et asi on otstarbekas lahendada

suulises menetluses kohtuistungil, ja määras istungi 6. jaanuariks 2020, kuhu kohustas pooli

isiklikult ilmuma. Viidatud istungi eel teatas kostja, et ta on Prantsusmaal haigestunud, mistõttu

kohus lükkas istungi edasi ja määras uue istungi aja 30. märtsiks 2020. Kohus kohustas kostjat

esitama tõendi istungile ilmumise takistuse kohta. Kostja vastavat tõendit ei esitanud. Seoses

riigis kehtestatud eriolukorrast tingitud takistustega istungi pidamisel määras kohus

20. märtsil 2020 lahendada kaebus siiski kirjalikus menetluses. Samas määruses tegi kohus

pooltele korduva kompromissettepaneku, millega hageja 8. aprilli 2020 seisukohas nõustus.

Kostja kohtu ettepanekule ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

põhivõlalt viivise väljamõistmise osas ja teha tühistatud osas uus otsus. Ülejäänud osas jääb

maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, aga kostja kannab

menetluskulud ringkonnakohtus.

8. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ainult põhivõlalt nõutud viivise määra ja

menetluskulude osas. Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud

nii põhivõla 1950 eurot väljamõistmise (nõue (1)) kui ka kahjuhüvitise 200 eurot ja sellelt

viivise väljamõistmise (nõue (3)) osas.

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte seisukohtade põhjal saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu

tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest. Vaidlus on sisuliselt ainult küsimuses, kas

laenulepingus sisalduv viivise määra kokkulepe on kehtiv.

10. Ringkonnakohus leiab, et laenulepingu p-s 3.1 sisalduv viivise kokkulepe määraga 0,5%

päevas on tühine. Seetõttu on hagejal õigus nõuda viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

10.1. Hagile vastates märkis kostja, et ta tunnistab nõuet osaliselt. Vastusest ei nähtu üheselt,

millises osas kostja nõuet tunnistab, ja maakohus ei ole kostja vastuväidete ulatust välja

selgitanud. Kuna kostja ei avaldanud ega selgitanud ringkonnakohtule hagivastuse muud

tähendust, siis tuleb mõistab kostja hagivastuse osasid II ja III koostoimes nii, et kostja ei

esitanud vastuväiteid hageja põhinõudele. Kuna viivise osas kostja õigeksvõttu vastusest ei saa

järeldada, siis tuleb eeldada, et kogu viivise nõude üle oli maakohtus vaidlus. Seega eksis

maakohus asja lahendamisel, kui sedastas, et kostja ei ole viivise nõudele vastuväiteid esitanud.

10.2. Apellatsioonkaebuse järgi väidab kostja senisest konkreetsemalt laenulepingus sisalduva

viivise kokkuleppe tühisust, sest see on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Tsiviilkohtu-

menetluse võistlevuse põhimõttest on ette nähtud erandeid või täpsustusi, sh kohtu

selgitamiskohustus, aga ka kohustus omal algatusel kontrollida tehingu võimalikku tühisust või

tüüptingimuste sisu jne (vt kokkuvõtvalt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-

11-41955, p 22). Kuna maakohus ei täitnud selgitamiskohustust ega kontrollinud ka viivise

kokkuleppe võimalikku tühistust, siis saab ringkonnakohus hinnata kostja kaebuse väiteid

sisuliselt.

5 (6)

10.3. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja

töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi

rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise

lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hageja avaldas

8. aprilli 2020 menetlusdokumendis, et viivise kokkulepet pooled eraldi läbi ei rääkinud. Kostja

ei esitanud sellele vastuväiteid. Seetõttu peab ringkonnakohus võimalikuks käsitleda

laenulepingu p 3.1 esimeses lauses sisalduvat viivise kokkulepet tüüptingimusena. Viivise

määra eraldi läbi rääkimata jätmisele viitavad lepingudokumendi kohaselt ka osade andmete

esitamine rasvases kirjas, mis eeldatavasti olid poolte vahel läbi räägitud ja seetõttu olulised,

aga ka väga lühike laenutähtaeg (p-de 1.2 ja 2.1 järgi tuli laen tagasi maksta selle üleandmise

päeval) ja p 8.2 sõnastus (kuigi pooled allkirjastasid lepingu digitaalselt).

10.4. VÕS § 42 lg 1 esimene lause sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust,

sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste

ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt

on ebamõistlikult kahjustav mh tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab

oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi,

ebamõistlikult

suurt

kindlaksmääratud

suuruses

kahjuhüvitist

või

muud

hüvitist.

Tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral saab ka seda hinnata

kahjustavana viidatud tähenduses (nii nt Riigikohtu 18. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-139-14, p 11 esimene lõik). Kostja tsiteeris kaebuses asjakohaselt Riigikohtu praktikat,

mille järgi on tühine tarbijaga sõlmitud viivise kokkulepe määraga 0,5% päevas (vt nt

16. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17).

10.5. VÕS § 1 lg 5 järgi on tarbija sama seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu,

mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hageja ei ole väitnud, et

kostja sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab kostja kasuks kohaldada

tarbija kaitseks mõeldud sätteid ja viivise kokkulepe on tühiseks vastavalt eelmises p-s 10.4

viidatule. Seda kinnitab Riigikohtu piisavalt üldine käsitlus, et ebaproportsionaalselt suure

viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse

ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (18. detsembri 2014

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Sel juhul

tuleb kohtul kaaluda poolte huve lepingu sõlmimisel. Käesoleval juhul ei tähelda

ringkonnakohus hageja huvi saada kostjalt viivist, mis ületab seaduses ette nähtud määra enam

kui 20 korda.

10.6. Käesoleva punkti alapunktides esitatud põhjendustel tuleb maakohtu otsus nõude (2)

lahendamise osas tühistada. Ringkonnakohus on TsMS § 651 lg 1 järgi seotud apellatsioon-

kaebuse piiridega, st viivist ei saa vähendada alla kostja kaebuses märgitud määra 0,025%

päevas. Alates 11. oktoobrist 2018 kuni käesoleva ajani on VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne

määr püsinud sellest väiksem (8% : 365 ≈ 0,0219%). Järelikult tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista otsuse tegemise päeva seisuga viivis 273,98 eurot ( ≈562 päeva × 1950 × 0,025%).

Edaspidi tuleb kostjal viivist tasuda samuti määraga 0,025% päevas, aga kui VÕS § 113 lg 1

teise lause järgne määr osutub sellest suuremaks, siis seadusjärgses määras.

10.7. Kuna kostja ei arvestanud kaebuse sõnastamisel võimalusega, et viidatud seadusjärgne

määr võib kujuneda suuremaks tema pakutud päevamäärast, siis rahuldatakse kaebus osaliselt.

11. Hageja

esitas

8. aprilli 2020

taotluse

kolme

täiendava

dokumentaalse

tõendi

vastuvõtmiseks. Hageja soovis esile tuua ja tõendada kostja varasemat ebaausat käitumist.

Eelnevas esitatud põhjendustel ei oma kostja varasem käitumine ja seega ka esitatud tõendid

asja lahendamisel tähtsust. Seetõttu jäävad hageja tõendid TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel

vastu võtmata.

6 (6)

12. Lõpuks käsitleb ringkonnakohus tsiviilasja hinda ja teeb menetluskulude otsustused.

12.1. Ringkonnakohtu 2. aprilli 2019 määruse järgi oli tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

4845,49 eurot ( = (224,25 – 11,21) + (1131 – 56,55) + 1950 × 365 × (0,5% – 0,025%)). See ei

ole korrektne ja TsMS § 136 lg 4 alusel tuleb hinda muuta.

Hageja esitas hagi 2. novembril 2018 ning nõudis viivist hagi esitamiseni kindla summana ja

edasi määraga 0,5% päevas. Seega hagi esitamisel moodustus hagi hind TsMS § 124 lg 1, § 134

lg 1, § 133 lg-te 1 ja 2 järgi nõudesummast, millele lisandus ühe aasta eest arvutatud viivis.

TsMS § 137 lg 1 sätestab mh, et apellatsioonkaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind sama,

mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Käesoleval juhul on vaidlustatud viivise

väljamõistmine põhivõlalt 1950 eurot määraga, mis ületab 0,025%. Praegu vaidlusalustest

summadest liideti maakohtus hagi hinna määramisel 224,25 eurot (hagiavalduse nõudepunkt b)

ja ühe aasta eest arvutatud viivis summalt 1950 eurot määraga 0,5% päevas (nõudepunkt c) ehk

3558,75 eurot (täpsustatud hagiavalduse p 26).

Kostja vaidlustas apellatsioonkaebusega sisuliselt viivise määra ja soovib 20 korda väiksema

määra rakendamist. Seega on asja hind apellatsioonimenetluses vaja leida sama loogika

kohaselt. Kui praegu vaidlusalune osa moodustas algsest hagi hinnast 3783 eurot (=3558,75 +

224,25), siis 19/20 sellest on 3593,85 eurot, mis on asja hind apellatsioonimenetluses.

12.2. Ringkonnakohus tegi pooltele kompromissettepaneku, millega hageja nõustus, aga kostja

mitte. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses

kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta TsMS § 163 lg 2 alusel menetluskulud

tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Sama põhimõte

kohaldub juhul, kui kompromissettepaneku tegi pooltele kohus. Käesoleval juhul on vaidluse

lahendamise tulemus sisuliselt sama nagu pakutud 20. märtsi 2020 kohtumääruses

kompromissina. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus kõik menetluskulud kostja kanda, kes

kompromissiga ei nõustunud. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib kohus otsuse

resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

12.3. Maakohtu menetluskulude jaotust ega kindlaksmääramist ei ole eelnevas märgitud

põhjustel vaja muuta. Kulude kindlaksmääramise kohta kaebus eraldi väiteid ka ei sisaldanud.

12.4. TsMS § 190 lg 7 sätestab, et kohus võib mõjuval põhjusel vabastada isiku menetlus-

kulude riigituludesse tasumise kohustusest. Kostjal on menetlusabi korras riigilõivust tasumata

veel 225 eurot. Võttes arvesse, et kaebus rahuldatakse osaliselt, ei pea ringkonnakohus

põhjendatuks seni veel tasumata riigilõivu kostjalt välja mõista.

12.5. Tulenevalt menetluskulude jaotusest määrab ringkonnakohus kindlaks täiendava summa,

mis kostjal tuleb hagejale hüvitada. Hageja taotles ringkonnakohtu menetluskuluna 504 euro

hüvitamist, mis on tasu 3,5 t õigusabi eest tasumääraga 120 eurot/tund (lisandub käibemaks).

Kostja ei esitanud taotlusele vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on nii hageja esindaja

toimingud kui ka tasumäär vajalikud ja põhjendatud. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane.

Seega saab kohus hageja taotluse rahuldada. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4

märgib kohus resolutsioonis, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist.

13. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² koostab ringkonnakohus kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse. Nõuete (1) ja (3) osas jäi maakohtu otsus muutmata, aga ringkonnakohus

lihtsustab selles osas lahendi sõnastust viisil, mis ei mõjuta otsuse sisu. Nõude (2) osas

mõistetakse viivis välja vastavalt eespool p-s 10.6 märgitule.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm