2-17-7008/130 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

24. aprill 2020, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-7008

Tsiviilasi

Osaühingu Belta hagi Aktsiaseltsi Eferelt vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 20. septembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi Eferelt apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

819 209,06 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Osaühing Belta (registrikood

10282784), lepingulised esindajad advokaadid Olavi-Jüri

Luik ja Kadi Saluste

Kostja (apellant): Aktsiaselts Eferelt (registrikood

10303204), lepingulised esindajad advokaadid Raul Talts

ja Arne Ots

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 20. septembri 2019 otsus tühistada osas, milles maakohus hagi

rahuldas ning jaotas ja määras kindlaks menetluskulud. Teha uus otsus, millega

jätta rahuldamata Osaühingu Belta hagi Aktsiaseltsi Eferelt vastu kahjuhüvitise

758 373 eurot ja viivise saamiseks.

2. Punktis 1 viidatud otsus jääb muutmata osas, milles maakohus jättis rahuldamata

hageja taotluse protokolli parandamiseks.

3. Jätta rahuldamata hageja 30. märtsi 2020 taotlus täiendava dokumentaalse tõendi

vastuvõtmiseks.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Kostja Aktsiaseltsi Eferelt vastu esitatud nõudega seonduvad menetluskulud maa-

ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

2 (10)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Belta (hageja) esitas 4. mail 2017 Harju Maakohtule hagi Näituste

Kinnisvara OÜ (pankrotis, edaspidi: ühing) vastu. Hageja taotlusel tagas maakohus hagi

15. mai 2017 määrusega, mille peale esitatud ühingu määruskaebus ja rahuldamata. Hageja

esitas 27. juunil 2017 hagiavalduse tervikteksti, milles märkis lisaks kostjana Aktsiaseltsi

Eferelt (kostja). Hageja nõudis ühingult ja kostjalt solidaarselt 900 000 euro väljamõistmist.

2. Harju Maakohus jättis 16. märtsi 2018 otsusega ühingu vastu esitatud nõude rahuldamata

ja kostja vastu esitatud hagi läbi vaatamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas selle otsuse

20. detsembri 2018 otsusega (edaspidi: ringkonnakohtu eelmine otsus) ja tegi ühingu vastu

esitatud nõudes uue otsuse, millega mõistis ühingult hageja kasuks välja 758 373 eurot. Nõude

osalist rahuldamist põhjendas ringkonnakohus sellega, et ühing oli hinda kehtivalt alandanud

141 627 euro võrra. Kostja vastu esitatud 900 000 euro nõude saatis ringkonnakohus uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus jaotas ühingu vastu esitatud nõudega seonduvad

menetluskulud ja märkis, et kostja vastu esitatud nõudega seonduvate kulude jaotus

otsustatakse asja uuel läbivaatamisel. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 8. aprilli 2019

määrusega, millega jäi menetlusse võtmata ühingu ja kostja ühine kassatsioonkaebus ning

millega selle kaebusega seonduvad kulud jäid kaebuse esitajate kanda.

3. Hageja esitas 25. aprillil 2019 maakohtule hagiavaldusena pealkirjastatud menetlus-

dokumendi, milles märkis lisaks kostjale veel kaks täiendavat kostjat (ühingu juhatuse liikmed

YY ja BB, kellest YY tegutses ka kostja juhatuse liikmena). Täiendavate kostjate suhtes

maakohus menetlust ei algatanud. Hageja taotles hagi tagamist, selle taotluse jättis maakohus

rahuldamata. Hageja esitas 9. mail 2019 hagiavalduse tervikteksti, milles kajastas oma nõuded

kostja vastu.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

4. Hageja palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitise 758 373 eurot ja sellelt summalt viivise

alates kostja vastu hagi esitamisest, st 27. juunist 2017 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

4.1. Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

-

hageja ja kostja on alates 9. juuli 2013 lepinguga osade omandamisest osanikud

ühingus, mille eesmärk oli Tallinnas aadressil Uuslinna 9 asuvale kinnistule

(registriossa nr 3845801, edaspidi: kinnistu) korterimajade arendamine ja ehitamine

ning korterite müügist tulu saamine; hagejal on 20% ja kostjal 80% suurune osa;

-

osanike ja ühingu suhete kohta sõlmisid pooled 9. juuli 2013 lepingudokumendi

osana 5 osanike lepingu (edaspidi: osanike leping);

-

hageja müüs samuti 9. juulil 2013 ühingule kinnistu, mille eest pidi saama

1 000 000 eurot; sellest summast 100 000 eurot maksti kohe ja 900 000 euro osas lepiti

kokku maksmine edaspidi;

3 (10)

-

ühing sõlmis 9. jaanuaril 2014 laenulepingu AS-iga LHV Pank (edaspidi: pank),

millega laenas kinnistule rajatavate kortermajade ehituskulude osaliseks rahastamiseks

4 000 000 eurot (edaspidi: algne laen); ehitustööd olid lõpetatud 13. maiks 2015 ja

algne laen tagastati hiljemalt 5. juulil 2016;

-

ühing ja pank sõlmisid 26. augustil 2015 ja 21. aprillil 2016 täiendavad kokkulepped,

mille alusel pank kandis ühingule laenuna üle vastavalt 1 000 000 ja 350 000 eurot

(edaspidi: täiendavad laenud), mis kanti alati samal päeval kohe edasi kostjale;

-

osanike lepingu kohaselt pidi ühing täitma kohustusi järjekorras: esimesena tagastada

pangalaen, teisena rahuldada hageja nõue ja kolmandana tasuda kostja nõuded;

-

ühingu juhatuse liikmed käsutasid vara sellest erinevas järjekorras: esimesena tagastati

pangalaen ja teisena rahuldati kostja nõue. Hagejal jäi kinnistu müügist 900 000 eurot

ühingult saamata. Kostja teadis sellest, aga võttis osanike lepingu vastase täitmise

vastu, millega tekitas hagejale kahju, sest tasumine hagejale muutus võimatuks. Kostja

võttis vastu täitmisi vähemalt 3 206 083,57 eurot, sh ühingult eelnevas märgitud

1 350 000 eurot, lisaks 1 806 083,57 eurot (mitme ülekandega 2. septembrist 2014 –

7. septembrini 2017) ja korterite ostjalt 50 000 eurot. Kostja pidanuks täitma osanike

lepingust tulenevaid kohustusi ja neid makseid kui hagejat kahjustavaid mitte vastu

võtma, need tagastama või hagejale edasi kandma;

-

täiendavalt rikkus kostja enda kohustusi 20. juulil 2017 nõuete tagatisloovutamise

lepingu (edaspidi: loovutusleping) sõlmimisega. Kostja kohustus oli osanike lepingu

järgi arendusprojekti rahastada ja selleks andis kostja ühingule laenu. Sellest oli

kõnealusel ajal tagastamata ca 0,5 miljonit eurot. YY sõlmis ühingu ja kostja nimel

loovutuslepingu eesmärgiga see nõue rahuldada kostjat soodustaval viisil, aga vastu-

olus osanike lepinguga ja hagejat kahjustades. Pank sai oma nõude ühingu vastu

rahuldada esimeses järjekorras ja samavõrra vähenes panga nõue kostja vastu;

-

ringkonnakohtu eelmise otsuse järgi on hagejal ühingu vastu nõue summas

758 373 eurot, aga seda ei ole võimalik ühingu püsiva maksejõuetuse tõttu tema vara

arvel rahuldada. Hageja tekkis nimetatud summas kahju, sest kostja rikkus lepingulisi

kohustusi või ka seadusest tulenevat hea usu põhimõtet ja lojaalsuskohustust.

4.2. Hageja leidis, et ringkonnakohtu eelmise otsusega on siduvalt tuvastatud, et tegemist oli

osanike lepingu vastase tegevusega (1 350 000 euro osas). Kostja ning YY ja BB teostasid

hageja hinnangul ühist õigusvastast plaani, mis avaldub järgnevas:

-

riiklikult tunnustatud ekspert VV viitas oma arvamuses sellisele plaanile;

-

juba 2015. aastal oli selge, et kinnistul asuvate korterite müük ei kulge plaanipäraselt.

Ühingu ajutine haldur tuvastas, et ühingu finantsnäitajad olid 2015. aasta lõpust

tugevate kõrvalekalletega soovituslikest piiridest, ühing oli kahjumis ja omakapital oli

negatiivne alates 2016. aasta lõpust. Maksejõuetus saabus hiljemalt 2016. aasta

neljandas kvartalis;

-

olenemata ühingu halvast majanduslikust seisust, võttis ühing täiendavad laenud, kuigi

ehitustööd kinnistul olid valmis. Täiendavate laenude ainus eesmärk oli tagasi maksta

kostja rahastus, mille kostja pidi tegelikult saama tagasi alles pärast hagejale kinnistu

hinna tasumist;

-

ühingu nimel said ülekandeid teha ainult YY ja BB;

-

loovutuslepingu allkirjastasid ühingu ja kostja nimel samuti YY ja BB;

-

ühingu nimel allkirjastas 26. augusti 2015 kokkuleppe pangaga BB, kes sai ühingu

juhatuse liikmeks alles 1. oktoobril 2015. Samal päeval seati ühingu esindamise suhtes

piirang, et kõigis õigustoimingutes võib teda esindada kaks juhatuse liiget ühiselt.

Selliselt tagasid YY ja BB, et ühingu juhtimine allub nende kontrollile.

4 (10)

4.3. Kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest summas 758 373 eurot tulenevalt osanike

lepingu rikkumisest. Osanike lepingu p 5.2.4 kohaselt kohustub osanik vältima kahju tekkimist

teisele osanikule. Ühingu ülekanded kostjale tehti vastuolus osanike lepinguga. Kostja rikkus

lepingut sellega, et aktsepteeris ühingu poolt kohustuste täitmise lepingust erinevalt. Tulenevalt

tõsiasjast, et YY oli nii ühingu kui ka kostja juhatuse liige, ei saa kostja väita, et ta rikkumistest

ei teadnud. Osanike lepingu p 5.19 kohaselt vastutavad osanikud oma kohustuste rikkumise

eest. Tegemist on garantiivastutusega ja vastutust välistavad asjaolud puuduvad.

4.4. Kui kohus leiab, et kahju ei tule hüvitada osanike lepingu alusel, vastutab kostja äri-

seadustiku (ÄS) § 188 lg 1 alusel. Kuna tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 32

sätestatud lojaalsuskohustus kehtib ka osanike suhtes, saab osanik esitada talle kahju tekitanud

teise osaniku vastu VÕS § 115 alusel otsenõude, mille puhul ÄS § 188 lg 1 tulemusena kehtib

süülise vastutuse põhimõte garantiivastutuse asemel. Kostja rikkus lojaalsuskohustust,

kohustust järgida suhetes hagejaga hea usu põhimõtet ja arvestada hageja õigustatud huve.

Kostja rikkus kohustusi süüliselt ja tahtlikult. Kostja teadis, et vastuolus osanike lepinguga

täidab ühing kohustusi kostja ees, kuid jätab täitmata kohustused hageja ees. Osanike

omavahelise lojaalsuskohustuse alusel oleks pidanud kostja sellest hagejat teavitama ja kandma

raha hageja nõude osas edasi hagejale. Kostja nii ei toiminud, vaid vastupidi – kostja ainuosanik

ja ainus juhatuse liige YY tegutses koos BB-ga eesmärgil, et ühingu maksejõuetusest tuleneva

suutmatuse tõttu täita enda kohustusi, ei saaks kahjustada mitte kostja, vaid hageja. Osanike

lepinguga leppisid pooled kokku vastupidise riskijaotuse.

4.5. Hagejal tekkis kahju summas 758 373 eurot, sest hageja andis ühingule üle kinnistu ja tal

jäi nimetatud summas vastusooritus saamata. Samas on kostja saanud eelpool osundatud

nimetatud rahalised sooritused (kokku 3 206 083,57 eurot) olemata selleks osanike lepingu

järgi õigustatud. Ühing on pankrotis ja pank esitas pankrotimenetluses esimese rahuldamisjärgu

nõude. Hageja kahju on põhjuslikus seoses kostja rikkumistega, samuti on see hõlmatud rikutud

kohustuse kaitse-eesmärgiga ja oli kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg-d 2–4).

5. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja ei rikkunud talle osanike lepingust tulenevaid kohustusi ja sellist rikkumist ei

tuvastatud ka ringkonnakohtu eelmise otsusega;

-

ühingu ega tema juhatuse liikme(te) kohustuste rikkumist ei saa omistada kostjale;

-

vale on hageja väide, nagu oleks kostja lasknud osade korterite võõrandamisel tasuda

ostuhinna endale, sest korterid võõrandas ja sellega seonduvad juhised ostjatele andis

ühing või vähemalt ühingu juhatuse liige tegutsedes ühingu nimel;

-

hageja eirab tõsiasja, et 7. aprilli 2014 otsustasid ühingu osanikud ühiselt, et vajalik on

täiendava laenuraha kaasamine, sest eelarve oli selleks ajaks ca 2,3 miljoni euro

ulatuses katteta. See asjaolu tuvastati ringkonnakohtu eelmise otsusega. Sellekohased

otsused ja toimingud kiitsid osanikud heaks 12. märtsi 2015 koosolekul ja vastavad

ühingu kohustused kostja ees kajastati majandusaasta aruandes;

-

loovutamisleping ei mõjuta hageja õigusi ega kohustusi, samuti pole see vastuolus

osanike lepinguga;

-

hagejal ei ole kahju tekkinud, sest ringkonnakohtu eelmise otsusega mõisteti veel

tasumata ostuhinna osa ühingult hageja kasuks välja. Lisaks tuleb arvestada, et ühing

ei olnud pankrotis käesolevas asjas hagi esitamise ega ka kostja vastu nõude esitamise

ajal. Pealegi ei tähenda pankrot, et ühing oleks varatu;

-

kui ka jaatada hageja kahju ja kostja rikkumist, siis puudub nende vahel põhjuslik seos;

-

kostja ei rikkunud lojaalsuskohustust ega käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, sest

võttis vastu soorituse, millele tal oli õigus. Kui kohus peab nõuet siiski põhjendatuks,

siis tuleb seetõttu vähendada hüvitise summat.

5 (10)

MAAKOHTU OTSUS

6. Maakohus rahuldas hagi 20. septembri 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 758 373 eurot ja sellelt summalt viivise alates 27. juunist 2017.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Sama otsusega jättis maakohus rahuldamata

hageja taotluse 12. septembri 2019 kohtuistungi protokolli parandamiseks.

6.1. Maakohus nõustus ringkonnakohtus varem tuvastatud vaidlustamata asjaoludega:

-

hageja ja ühing sõlmisid 9. juulil 2013 kinnistu võlaõigusliku müügilepingu; ostuhind

oli 1 000 000 eurot, millest lepingu sõlmimisel tasuti 100 000 eurot;

-

samal päeval sõlmisid hageja ja kostja koos ühinguga osanike lepingu;

-

osanike lepingu p-ga 5.18.2 kohustus ühing tasuma hagejale kinnistu ülejäänud hinna

900 000 eurot järelmaksuna, kui pangalaenu tagasimaksed on täies ulatuses tasutud;

-

9. jaanuaril 2014 sõlmisid ühing ja pank laenulepingu, millega pank laenas ühingule

4 000 000 eurot, laenu eesmärk oli kinnistule ehitatavate kortermajade ehituskulude

osaline rahastamine;

-

laenulepingu

26. augusti 2015

muudatusega

võttis

ühing

täiendavalt

laenu

1 000 000 eurot ja 21. aprilli 2016 muudatusega 350 000 eurot, mille kasutamise

eesmärk oli muudatuste p-de 4 järgi kostjalt ühingule antud laenude refinantseerimine;

-

pank kandis ühingu kontole 26. augustil 2015 laenusumma 1 000 000 eurot ja samal

päeval kandis ühing selle kostja kontole, 21. aprillil 2016 kandis pank ühingu kontole

350 000 eurot, mille ühing kandis samal päeval kostja kontole.

6.2. Lisaks tuvastas maakohus järgmised asjaolud ja tegi neist järeldused (järgides samuti

ringkonnakohtu eelmise otsuse põhjendusi):

-

osanike lepingu p-s 5.18 leppisid pooled kokku väljamaksete järjekorra osanikele,

mille kohaselt tehakse esimeses järjekorras pangalaenu tagasimaksed (p 5.18.1); kui

pangalaenu tagasimaksed on täies ulatuses tasutud, siis tasutakse hagejale kinnistu

ülejäänud hind 900 000 eurot järelmaksuna (p 5.18.2); kui lepingu p-des 5.18.1

ja 5.18.2 toodud kohustused on täidetud, siis hüvitatakse kostja kulutused (p 5.18.3);

-

13. mai 2015 osanike koosoleku protokolliga on tõendatud, et selle päeva seisuga olid

kortermajade ehitustööd kinnistul graafikujärgselt lõpetatud ja objekt komisjonide

poolt vastu võetud, millest järeldub, et 26. augusti 2015 ja 21. aprilli 2016 täiendavad

laenud 1 000 000 ja 350 000 eurot võeti pärast kortermajade valmimist ning need ei ole

hõlmatud osanike lepingu p-ga 5.18.1;

-

VV arvamuse kohaselt täitis ühing laenulepingust tuleneva ja osanike lepingu

p-ga 5.18.1 hõlmatud kohustuse panga ees hiljemalt 5. juulil 2016, millega muutus

hageja nõue ühingu vastu osanike lepingu p 5.18.2 alusel sissenõutavaks.

6.3. Maakohus leidis, et kostja rikkus osanike lepingut ja vastutab selle eest. Rikkumine

avaldub esiteks selles, et kostja võttis ühingult vastu raha, mis pidid maksete järjekorra alusel

minema hagejale. Kostja teadis, et ühingu kohustus hageja ees on täitmata, samuti teadis ta

kohustuste täitmiseks kokku lepitud järjekorda. Raha kandis üle YY, kes oli nii ühingu kui ka

kostja juhatuse liige. Sellises olukorras on ühingu teadmine osanike lepingu rikkumisest

omistatav kostjale, sest YY kui füüsiline isik ei saanud n-ö kahestuda ega väita, et asjaolusid,

mida ta pidi teadma ja teadis ühingu juhatuse liikmena, ei teadnud ta kostja juhatuse liikmena.

Teiseks rikkus kostja osanike lepingu p 5.2.1, mis kohustas pooli lähtuma lepingu täitmisel hea

usu ja mõistlikkuse põhimõttest, aga ka p 5.2.4, mille kohaselt tuli vältida kahju tekkimist

teisele osanikule. Sama tuleneb TsÜS §-st 32.

6 (10)

Põhjendatud pole kostja vastuväited, et ehitusmaksumuse suurenemise tõttu oli vajalik täien-

dava laenuraha kaasamine, sest pangalaenust ei piisanud kortermajade valmisehitamiseks.

Pangaga täiendavate laenude kohta sõlmitud kokkulepetest nähtub, et nendega ei rahastatud

ehitus- ja arendustegevust, vaid refinantseeriti kostja rahastus. Seda kinnitab ka tõsiasi, et

pangalt ühingule üle kantud täiendavad laenusummad kanti kohe üle kostjale Osanike poolt

kokku leppimata kostja kulutuste refinantseerimine pangalaenuga pärast korterelamute

valmimist ei ole laen, mille eelisjärjekorras tasumine lepiti kokku osanike lepingu p-s 5.18.1.

VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, v.a kui rikkumine on

vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Maakohus ei tuvastanud

asjaolusid, mis lükkaks selle eelduse ümber. Osanike lepingu p 5.19 kohaselt vastutavad

osanikud oma lepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest.

6.4. Hagejale tekkis kahju 758 373 eurot (VÕS § 127 lg 1). Hageja andis ühingule kinnistu

saamata selle eest kohast vastusooritust. See on tuvastatud ringkonnakohtu eelmise otsusega.

Samas sai kostja ühingult rahalise soorituse, olemata selleks osanike lepingu järgi õigustatud.

Ühing on pankrotis ja tal puudub vara hageja nõude rahuldamiseks. Pankrotimenetluses

saadavast tulemist saab eeldatavasti teha väljamakseid ainult pangale, kelle nõuded on tagatud

hüpoteekidega.

6.5. Kostja lepingurikkumise ja hagejale kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127

lg 4). Kui samaaegselt ühingu ja kostja juhatuse liikmeks olnud YY oleks järginud osanike

lepingut ning kooskõlas osanike lepinguga oleks kantud hagejal saada olev summa hagejale üle

enne, kui ühing asus täitma kohustusi kostja ees, poleks hagejal kahju tekkinud.

6.6. Hagetav kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga ja pidi olema kostjale

ettenähtav (VÕS § 127 lg-d 2 ja 3). Osanike lepingus lepiti kohustuste täitmise järjekord kokku

selleks, et vältida hagejale kinnistu eest tasumata jätmist. Selle kohustuse rikkumise tagajärjena

pidi olema kostjale ettenähtav hagejal kahju tekkimine, eriti seetõttu, et kostja tegutses

majandus- ja kutsetegevuses ning vaidluse põhjustanud ülekanded tegi YY, kes oli nii ühingu

kui ka kostja juhatuse liige.

6.7. Kahjuhüvitise vähendamise aluseid maakohus ei tuvastanud. Osanike lepingu p 5.17.1

järgi olid projekti rahastamine ja arendustegevuse läbiviimine kostja kohustused. Lepingust ja

muudest tõenditest ei nähtu kokkulepet, et kostja rahastus refinantseeritakse pangalaenudega.

Lisaks võttis maakohus ka siin arvesse, et vaidluse põhjustanud ülekanded tegi YY, kes oli nii

ühingu kui ka kostja juhatuse liige. Neil kaalutlustel pole täidetud VÕS § 139 ega § 140

eeldused hüvitise vähendamiseks.

6.8. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et kõik kahju hüvitamise eeldused on tuvastatud ja kostja

vastu esitatud hagi tuleb rahuldada nii põhivõla kui ka VÕS § 113 alusel viivise osas.

POOLTE SEISUKOHAD

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada (v.a protokolli

parandamise osas). Kostja palub jätta tema vastu esitatud hagi kas läbi vaatamata või

rahuldamata ja menetluskulud panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

7.1. Hagi kostja vastu tuleb jätta läbi vaatamata. Esiteks tähendab kostja vastu hagi

rahuldamine, et hageja saab sama nõude kohta kaks täitedokumenti ja rikastub alusetult. Teiseks

ei ole menetlusõiguslikult lubatud olukord, kus ühes ja samas menetluses on aja jooksul

asendunud nii menetlusosalised kui ka nõuded ja nõuete alus.

7.2. Maakohus omistas ekslikult ühingu võimaliku rikkumise kostjale. Kui ühing ei järginud

osanikele maksete tegemise järjekorda, siis ei vastuta kostja selle eest. Puudub vaidlus, et

ühingu maksed kostjale ei olnud alusetud ja ühing täitis maksetega kostja ees tegelikku

kohustust. VÕS § 84 lg 1 järgi ei võinud kostja kohustuse täitmise vastuvõtmisest keelduda.

7 (10)

7.3. Kostjal ei olnud osanike lepingust tulenevat kohustust ühingult saadu hagejale edasi

kanda ja seeläbi enda arvelt hageja ees ühingu kohustust täita. Sellise kohustuse olemasolu

tähendanuks sisuliselt hageja ees ühingu ja kostja solidaarvastutust, mida pole tuvastatud.

7.4. Ühing maksis vaidlusaluse 1 350 000 eurot kostjale enne kui hageja nõue muutus

sissenõutavaks. Maakohus tuvastas, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 5. juuli 2016, aga

eelnimetatud summas täiendavad laenud võeti ja maksti edasi vastavalt 26. augustil 2015 ja

21. aprillil 2016. Ka seetõttu puudus kostjal kohustus keelduda soorituse vastuvõtmisest.

7.5. Kostja leiab, et maakohtu tuvastatud asjaoludel muutus hageja nõue ühingu vastu

sissenõutavaks alles pärast võlgniku pankrotiolukorra tekkimist, mistõttu poleks hageja ÄS

§ 180 lg-st 5¹ tulenevalt saanud ühingu vastu nõuet esitades seda enam maksma panna.

Maakohus poleks tohtinud õigusvastast eesmärki taotlevat nõuet rahuldada.

8. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

8.1. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele selgitas hageja, et ta tugineb jätkuvalt osanike

lepingu p-de 5.18.1, 5.2.1 ja 5.2.4 rikkumisele ning TsÜS §-s 32 sätestatud osanike lojaalsus-

kohtuse rikkumisele. Kostja rikkus kohustusi tahtlikult ja süüliselt, aga see ei mõjuta otseselt

asja lahendamist, sest kostja vastutab garantiivastutuse põhimõtte alusel (osanike lepingu p 5.19

ja VÕS § 103).

8.2. Vastutuse aluseks olev kostja tegu seisneb selles, et kostja oleks pidanud järgima osanike

lepingus kokkulepitud ühingu kohustuste täitmise järjekorda ja ühingult (ning korteri ostjatelt)

hagejat kahjustavate maksete saamisel teavitama hagejat ning kandma need maksed tagasi

ühingule või hagejale. Seega on vastutust täitvaks kausaalsuseks kostja tegevusetus ja seda

olukorras, kus tal lasus TsÜS §-ts 32 (samuti osanike lepingu p-dest 5.18.1, 5.2.1 ja 5.2.4)

tulenev osaniku lojaalsuskohtus hageja ees. Analoogne käibekohustus hageja suhtes tulenes

kostjale ka TsÜS §-st 138, mis koos moodustavad rikutud kaitsenormide kogumi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel hagi

rahuldamise ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas tühistada. Ringkonna-

kohus jätab kostja vastu esitatud hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja hageja

kannab kostja vastu esitatud nõuetega seonduvad seni veel jaotamata menetluskulud.

Protokolli parandamise taotluse lahendamise osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise

lause alusel jõustunud.

10. Hageja esitas mh kostja vastu algselt nõude 900 000 euro saamiseks. Pärast ringkonnakohtu

eelmist otsust nõuab hageja põhivõlana 758 373 euro maksmist ja sellele lisaks viivist alates

kostja vastu hagi esitamisest. Maakohus ei teinud menetluslikke otsustusi põhinõude

141 627 euro võrra vähenemise ega viivise nõude menetlusse võtmise kohta. Tervikuna viitab

maakohtu ja poolte menetluslik käitumine sellele, et hageja loobus kostjalt 141 627 euro

nõudmisest põhivõlana ja esitas täiendava viivise nõude. Maakohus on vaikimisi loobumise

vastu võtnud ja viivise nõude menetlusse võtnud.

11. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud vaidlustamata asjaoludest osanike lepingu sõlmimise, kinnistu

võõrandamise, laenude võtmise ja nendega seonduvate maksete kohta (eespool kokkuvõtvalt

p 6.1). Samuti nõustub ringkonnakohus asjaolude tuvastamise ja järeldustega osanike lepingu

sisu ja tõlgendamise kohta, mis puudutavad maksete järjekorda, täiendavate laenude

kvalifitseerimist osanike lepingu p-ga 5.18.1 hõlmamata kohustusena ja hageja nõude ühingu

vastu sissenõutavaks muutumise aja osas (p 6.2). Selles osas pole vaja maakohtu põhjendusi

korrata.

8 (10)

12. Põhjendatud ei ole kostja arusaam, et tema vastu esitatud hagi tuleks jätta läbi vaatamata.

12.1. Hagi saab jätta läbi vaatamata üksnes seaduses nimetatud alusel. Kostja leiab esiteks, et

hagi on lubamatu seetõttu, et hageja nõude rahuldamisel kostja vastu saab hageja kaks

täitedokumenti sisuliselt sama kohustuse täitmiseks, ja teiseks, et hageja on hagi lubamatult

muutnud, sh ei tohiks sama asja raames arutada erinevaid nõudeid eri isikute vastu.

12.2. Kostja esimese väitega ringkonnakohus ei nõustu. Eesti õigus tunneb mitmeid olukordi,

kus kõrvuti lepingulise kohustuse täitmise nõudega võib võlausaldajal olla ka kahju hüvitamise

nõue. Kohustatud isikud saavad oma huve mõistlikult kaitsta täitemenetluse seadustiku (TMS)

§ 221 lg-s 1 ette nähtud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Kuna viidatud

õiguskaitsevahend eeldab, et kohustatud isik tugineb nn uuele asjaolule, siis on kostjal võimalik

kohtuistungil tuua esile, kas ja millises ulatuses on temalt praegu hagetava kahju sisuks olev

kohustus tegelikult juba täidetud. Hilisemale täitmisele on eeldatavasti võimalik tugineda TMS

§ 221 lg 1 järgse hagi esitamisega.

12.3. Samuti pole alust jätta hagi läbi vaatamata põhjusel, et samas asjas lahendati nõue ühingu

vastu. TsMS ei sätesta rangeid piiranguid, milliseid hagisid saab menetleda koos. Nii näiteks

lubab TsMS § 374 liita üheliigilised hagid, mille on esitanud üks hageja erinevate kostjate

vastu, kui nõuded on õiguslikult omavahel seotud või need nõuded oleks võinud esitada ühes

hagimenetluses ja nende ühine menetlemine võimaldab nende kiiremat lahendamist või

lihtsustab nende menetlemist. Käesoleval juhul tugines hageja praeguse kostja ja ühingu suhtes

sisuliselt samadele elulistele asjaoludele, mistõttu hagide koos menetlemine oli põhjendatud.

13. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et kahju hüvitamise eeldused pole täidetud.

See toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

13.1. Hageja heidab kostjale ette osanike lepingu ning TsÜS §-st 32 tuleneva hea usu põhimõtte

ja lojaalsuskohustuse rikkumist. Kostja väitel pole ta neist ühtegi rikkunud, eelkõige ei

tuvastanud maakohus kostja tegu, mis võiks olla hagejal väidetavalt tekkinud kahju põhjus.

13.2. ÄS § 188 lg 1 sätestab, et osanik vastutab osanikuna mh teisele osanikule süüliselt

tekitatud kahju eest. Seega on osanikel omavahelises suhtes kohustus mitte kahjustada teiste

osanike õigustatud huve. Nimetatud kohustuse kui seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva

kohustuse rikkumine võib mh kaasa tuua osaniku vastutuse VÕS § 115 lg 1 alusel. Eeltoodu ei

välista VÕS § 1044 lg 1 järgi vastutust deliktiõiguse alusel, st paralleelselt saab nõude esitada

ka VÕS § 1043 alusel (Riigikohtu 31. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 31 teine

lõik; 16. oktoobri 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-18531, p 10 neljas lõik). Hageja ei toonud

käesolevas asjas esile asjaolusid, mis viitaks nõude deliktiõiguslikule alusele. Järelikult tuleb

kontrollida, kas hagejal võib olla kostja vastu lepingulise kahju hüvitamise nõue võttes arvesse

ka TsÜS §-st 32 tuleneda võivaid kohustusi. VÕS § 115 lg 1 järgi on kahju hüvitamise esmane

eeldus kostja kohustuse rikkumine.

13.3. Osanike lepingu sõlmisid 9. juuli 2013 lepingudokumendi (hagiavalduse lisa nr 3) p 5.1

järgi hageja ja kostja eesmärgiga reguleerida nendevahelisi õigusi ja kohustusi. Osanike lepingu

p 5.2.2 kohustas osanikke arvestama teineteisega ja p 5.2.3 tegutsema ühingule majanduslikult

kõige otstarbekamal viisil. Punktis 5.5 märgiti, et omavaheliste kohustuste kindlaksmääramisel

lähtuti hageja kinnitustest. Konkreetselt kostja kohustused sisalduvad p 5.17 alapunktides, aga

nende kohustuste rikkumist hageja käesoleval juhul ette ei heida. Punktis 5.18 kirjeldati

osanikele väljamaksete tegemise järjekorda, aga selles ei nimetatud ühtegi konkreetset osanike

kohustust. Sisuliselt andsid osanikud viidatud p-s 5.18 juhise ühingule, kuidas teha rahalised

sooritused pangale ja osanikele. Kõnealusele punktile saaks osanikud teineteise suhtes ilmselt

ka tugineda hilisemate otsuste vastuvõtmisel, aga sellekohast nõuet pole esitatud. Punktis 5.19

nähti väga üldsõnaliselt ette osanike vastutus, aga selles ei märgitud mingeid uusi kohustusi.

9 (10)

13.4. Osanike lepingus ei nähtud ette kostja kohustust keelduda talle tehtud rahalise soorituse

vastuvõtmisest, teavitada sooritusest hagejat või edastada saadud raha hagejale. Samuti ei

sisalda osanike leping keeldu sõlmida loovutamislepingu tingimustel tehinguid pangaga. Neid

kohustusi ei saa tuletada osanike lepingu p-des 5.2.1 ja 5.2.4 kajastatud, aga ka seadusest

tulenevast hea usu põhimõttest ja lojaalsuskohustusest.

13.5. Osanike omavahelise suhte määrab eelkõige TsÜS § 32, millest tulenevalt peavad nad

omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve.

Sisuliselt sama näevad käesoleval juhul ette osanike lepingu p-d 5.2.1 ja 5.2.4. Üldisest hea usu

põhimõttest ei saa üldjuhul tuleneda otseseid kohustamisnõudeid (Riigikohtu 29. oktoobri 2014

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14, p-d 21 ja 22, samuti seal viidatud varasem praktika). Üksnes

erandlikel asjaoludel võib hea usu põhimõte, aga ka hageja viidatud lojaalsuskohustus luua uue

kohustuse, mille täitmist saab kohtus nõuda. Osanike puhul on sellisena mõeldav peamiselt

kohustus hääletada osanike otsuse vastuvõtmisel teataval kindlal viisil (Riigikohtu

16. oktoobri 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-18531, p 13 teine lõik; 29. oktoobri 2014 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14, p-d 35 ja 36). Samuti võib nõuda kooskõlas ÄS § 188 lg-ga 1 kahju

hüvitamist, mis on tekitatud osaühingus nt patiseisu süülise põhjustamisega või osaühingust

kasumi pahatahtliku väljaviimisega (Riigikohtu 16. oktoobri 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-

18531, p 11; 27. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11, p 35 teine lõik). Käesoleval

juhul selliseid erandlikke asjaolusid ei esine.

13.6. Kui pooltel olnuks tahe luua n-ö rangemaid kohustusi, siis oli neil võimalus osanike

lepingus vastavad kokkulepped sõlmida. Nii näiteks on võimalikud kokkulepped enne

kohustuse sissenõutavaks muutunud soorituse tagastamise kohustuse kohta, aga ka solidaar-

vastutuse kohta ühinguga, kui osanikule tehakse ennetähtaegne väljamakse. Selliseid tingimusi

leping ei sisalda ja neid ei saa tuletada TsÜS §-st 32 või samu põhimõtteid kordavatest lepingu

p-dest 5.2.1 ja 5.2.4.

13.7. Kostjale ei teki kohustusi tulenevalt YY toimingutest ühingu juhatuse liikmena – seda

olenemata tõsiasjast, et sama isik oli ka kostja juhatuse liige. Kui YY toiminuks kostja nimel,

siis saaks tema tegevuse kostjale omistada TsÜS § 31 lg 5 järgi ja vastavate asjaolude

esinemisel tuvastada kostja pahausksuse TsÜS § 123 lg 1 kaudu. Juriidilise isiku juhatuse

liikme tegutsemine juriidilise isiku nimel peab olema väliselt äratuntav. Kui juhatuse liige ei

ole sõnaselgelt väljendanud, et tegutseb juriidilise isiku nimel, tuleneb juriidilise isiku nimel

tegutsemise äratuntavus konkreetsetest asjaoludest, millest nähtuvalt on juhatuse liikme

tegevus selgelt seotud esindatava äriühingu majandustegevusega (Riigikohtu 12. juuni 2017

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-17, p 11 teine lõik). Hageja esile toodud asjaoludel tegutses YY

raha kostjale üle kandes ja ühingu nimel lepinguid sõlmides ühingu nimel. Neist asjaoludest

ega asjas esitatud tõenditest ei ole vahetult nähtav ega kaudselt äratuntav tahe tegutseda kostja

nimel.

13.8. Eelnevast tuleneb, et kostja ei rikkunud sellist lepingulist või hea usu põhimõtte kaudu

lepingust tuletatavat kohustust, mille rikkumist hageja talle oma nõuete faktilise alusena ette

heidab. Ühingu või YY võimalikke rikkumisi ei saa omistada kostjale. Kui rikkumist ei ole, siis

puudub kahju hüvitamise peamine eeldus ja hageja põhi- ega viivisenõuet ei saa rahuldada.

Kahju hüvitamise ülejäänud eelduste kontrollimine ja poolte vastavate väidete käsitlemine pole

järelikult vajalik.

14. Hageja esitas 30. märtsil 2020 taotluse võtta täiendava dokumentaalse tõendina vastu otsus

tsiviilasjas nr 2-18-19309 panga nõude tunnustamise kohta ühingu pankotimenetluses. Eespool

esitatud põhjendustel ei oma panga nõude tunnustamisega seonduvad asjaolud käesoleva

vaidluse lahendamisel tähtsust ja hageja taotlus jääb TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel

rahuldamata.

10 (10)

15. Lõpuks tuleb käsitleda menetluskuludega seonduvat.

15.1. Hageja ja ühingu vahelise vaidluse kulud on jaotatud ringkonnakohtu eelmise otsusega ja

selle otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise kohta tehtud

Riigikohtu 8. aprilli 2019 määrusega. Ühtlasi on viimati viidatud määrusega jaotatud

kassatsiooniastme kulud osas, milles vaidlus puudutas hageja nõuet kostja vastu. Ühingu suhtes

hagi tagamine ja selle üle peetud kaebemenetlused moodustasid samuti osa hageja ja ühingu

vahelisest vaidlusest.

15.2. Eelmises p-s 15.1 märgitu põhjal tuleb jaotada menetluskulud, mis seonduvad kostja

vastu esitatud nõude lahendamisega maa- ja ringkonnakohtus, sh selle tagamise taotlusega.

15.3. Hagi jääb ringkonnakohtu otsusega rahuldamata, mistõttu seni jaotamata menetluskulud

jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. See on TsMS § 169 lg 3 mõtte kohaselt õiglane

ka hagi tagamise osas, sest vastav taotlus jäi rahuldamata.

15.4. Kuna ringkonnakohus jaotas kulud maakohtust erinevalt, siis määrab need rahaliselt

kindlaks maakohus (Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 22).

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm