2-13-36486/75 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

24. aprill 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-13-36486

Tsiviilasi

XX kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 8. novembri 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Swedbank Liising Aktsiaseltsi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik: XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Võlausaldaja I (määruskaebuse esitaja): Swedbank

Liising Aktsiaselts (registrikood 10434248), lepinguline

esindaja Britt Kärbis

Võlausaldaja II: Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti

kaudu), lepinguline esindaja Margit Kikas

Võlausaldaja III: Aktsiaselts SEB Liising (registrikood

10281767), lepinguline esindaja Piret Kangur

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 8. novembri 2019 määrus tühistada. Teha uus määrus, millega

jätta rahuldamata XX 4. juuli 2019 taotlus kohustustest vabastamise menetluse

lõpetamiseks. Pikendada võlgniku kohustustest vabastamise menetlust kahe aasta

võrra, see tähendab kuni 17. juunini 2021.

2. Saata tsiviilasi võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks tagasi

Harju Maakohtule.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (5)

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 27. septembril 2013 määrusega kuulutati välja XX (võlgnik) pankrot.

Maakohus lõpetas 17. juuni 2014 määrusega võlgniku pankrotimenetluse ja algatas tema

kohustustest vabastamise menetluse. Usaldusisiku kohustusi määrati täitma CC (usaldusisik).

2. Võlgnik esitas 4. juulil 2019 maakohtule kohustustest vabastamise taotluse, sest oli

möödunud viis aastat kohustustest vabastamise menetluse algusest.

3. Swedbank Liising Aktsiaselts (võlausaldaja I) leidis, et võlgniku kohustustest vabastamise

menetlus tuleb lõpetada võlgniku kohustuste rikkumise tõttu ja jätta võlgnik kohustustest

vabastamata.

4. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti (MTA) kaudu, edaspidi võlausaldaja II) andis kohtule

teada, et tal puuduvad vastuväited võlgniku kohutustest vabastamise menetluse lõpetamise

osas. Kohustustest vabastamise menetluse ajal laekus võlgniku ettemaksukontole MTA-s

547,24 eurot. Võlausaldaja II nõue võlgniku vastu on 13 378,01 eurot.

5. Aktsiaselts SEB Liising (võlausaldaja III) leidis, et võlgnik rikkus süüliselt võlausaldaja

huve. Võlgnik ei teinud menetluse aja jooksul pingutusi, et leida mõistlikult tulutoovat tegevust

ja täita võlausaldajate nõudeid. Kogu võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jooksul

laekus võlausaldajale III võlgnevuse kustutamiseks 276,30 eurot, tasumata nõude suurus on

6747,74 eurot. Võlausaldaja III palus mitte vabastada võlgnikku täitmata jäänud kohustustest

ja pikendada kohustustest vabastamise menetlust kahe aasta võrra.

6. Võlgnik jäi 17. septembri 2019 ärakuulamisel selle juurde, et soovib enda kohustustest

vabastamist. Võlgnik selgitas, et tal on tervisega probleemid: seljavalud ja migreenihood.

Tervis ei võimalda võrreldes varasemaga enam nii palju tööd teha. Lisaks peab ta hooldama

invaliidist ema, kes elab Tallinnas.

MAAKOHTU MÄÄRUS

7. Maakohus lõpetas 8. novembri 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse. Maakohus vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest ja usaldusisiku tema kohustustest. Ühtlasi märkis maakohus, et

pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu lõpevad, sh nende võlausaldajate nõuded, kes ei

ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud.

Maakohus kohaldas pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg-d 1 ja 2, § 173 ning asus seisukohale,

et võlgnik ei ole menetluse ajal kohustusi rikkunud sellisel määral, et see tooks kaasa

kohustustest vabastamata jätmise.

Maakohus tuvastas, et võlgnik töötab autojuhina Soomes. Alates 17. juunist 2018 oli võlgniku

keskmine

sissetulek

ühes

kuus

1126 eurot.

Alates

2019. aastast

on

võlgniku

netopalk 980,44 eurot kuus, see vähenes seoses võlgniku tervise järsu halvenemisega. Samal

ajal suurenesid võlgniku kulud, sest tema ema tervislik seisukord halvenes (ema on raske

puudega invaliid) ja võlgnik käib ema hooldamas peaaegu igal nädalavahetusel. Lisandusid

kulud transpordile.

Maakohtu hinnangul ei ole võlgniku käitumine olnud suunatud võlausaldajate huvide süülisele

kahjustamisele. Võlgnik on isik, kellele tuleb anda võimalus normaalseks majanduslikuks ja

sotsiaalseks eluks. Võlgnik ei ole PankrS-st tulenevaid kohustusi rikkunud ja kohustustest

vabastamise taotluse rahuldamata jätmiseks puudub alus, millest tulenevalt ei ole alust ka

kohustustest vabastamise menetluse pikendamiseks.

MÄÄRUSKAEBUS

8. Võlausaldaja I esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue

määrusega jätta võlgnik vabastamata pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

3 (5)

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

maakohus ei selgitanud välja asjas tähtsust omavaid asjaolusid ega hinnanud tõendeid,

mistõttu jõudis ebaõigele lõppjäreldusele. Maakohtu seisukoht on vastuolus tõendite ja

seadusega. Võlgnik teenis sissetulekut, millest osa tulnuks eraldada võlausaldajatele

väljamaksete tegemiseks, kuid mida võlgnik ei teinud;

-

vastavalt nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 (edaspidi: määrus

nr 1346/2000) art-le 1, art 2 p-le a ja lisale A kohaldatakse maksejõuetusmäärust Eesti

pankrotimenetlusele. Maksejõuetusmääruse art 3 p 1, ning art 4 p-de 1 ja 2, aga samuti

põhjenduse 23 alusel kohaldatakse maksejõuetusmenetlusele, sh PankrS-s sätestatud

füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlusele selle liikmesriigi

seadusi, kus menetlus algatati, kui pole sätestatud teisiti. Võlgniku pankrotimenetlus

on algatatud, toimunud ja lõpetatud Eestis, samuti kohustustest vabastamise menetlus.

Seega võlgnikukohustustest vabastamise menetlusele kohalduvad Eesti õigusaktid;

-

PankrS § 173 lg 5 alusel ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest

tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1

kohaselt ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga

alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Võlgniku

sissetuleku määramisel tuleb lähtuda Eestis kehtivast töötasu alammäärast ka juhul kui

võlgnik elab ja töötab Soomes;

-

töötasu alammäär oli 2018. aastal 500 eurot ja 2019. aastal 540 eurot. Usaldusisiku

aruande kohaselt sai võlgnik 2018. aasta augustist detsembrini tulu kokku

6337,37 eurot, millest arestitav osa on 3837,37 eurot. Arestitavast summast 25%

antakse PankrS § 173 lg 4 kohaselt võlgnikule, seega 75% arestitava summas osas

tehakse väljamakse võlausaldajatele, mis oleks 2878,02 eurot. Võlgnik ei ole vastavas

summas väljamakset võlausaldajatele teinud. Seega rikkus võlgnik PankrS § 173 lg-s 3

sätestatud tulu loovutamise kohustust ja kahjustas sellega võlausaldajate huve;

-

võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse ajal kogu aeg töötanud. Viimases

ettevõttes töötab võlgnik osalise tööajaga tervislikel põhjustel. Maakohus ei tuvastanud

ega selgitanud välja, kas võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas.

Sealjuures peaks arvestama võlgniku haridust ja töö jõukohasust. Maakohus ei

tuvastanud, mis ulatuses on võlgnikul töövõime kaotus ka kas osalise tööajaga

töötamine on põhjendatud.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis teistele menetlusosalistele tähtaja

sellele vastamiseks. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Võlausaldaja III nõustus kaebusega.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonna-

kohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 13. detsembril 2019.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ning vaidlustatud määrus tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2, § 659 ja § 667 lg 2 alusel tühistada.

Ringkonnakohus saab ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata teha ise

uue määruse, millega jätab võlgniku 4. juulil 2019 taotluse kohustustest vabastamise menetluse

lõpetamiseks rahuldamata. Samas tuleb pikendada kohustustest vabastamise menetlust kahe

aasta võrra. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

11. Asjas on vaidlus, kas maakohus vabastanud põhjendatult võlgniku pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest. Võlausaldaja I heidab maakohtule ette nii võlgniku PankrS § 173

lg-s 3 sätestatud kohustuste täitmise kontrollimata jätmist, kui määruse põhjendamiskohustuse

4 (5)

rikkumist. Määruskaebuse kohaselt ei ole tõendite ja tuvastatud asjaolude järgi võimalik asuda

seisukohale, et võlgnik on PankrS § 173 lg-s 3 sätestatud kohustusi kohaselt täitnud.

Ringkonnakohus nõustub nende etteheidetega, mida põhjendab alljärgnevalt.

12. TsMS § 465 lg 2 p 8 kohaselt peab kirjalik määrus, mille peale saab edasi kaevata

sisaldama mh põhjendusi, mille alusel kohus järeldusteni jõudis, samuti õigusakte, millest

kohus juhindus. Kuna tegemist on hagita menetluses lahendatava asjaga pidi maakohus lähtuma

mh TsMS § 477 lg-st 5, mille kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste taotluste ega

asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Käesolevas asjas on maakohus tuginenud

üksnes võlgniku selgitustele ja elulisele usutavusele selle kohta, et võlgniku sissetulek ei ole

piisav, et võlausaldajatele väljamakseid teha. Vaidlusalune määrus aga ei sisalda vastuseid

võlausaldajate väidetele, et võlgnik on rikkunud tulu loovutamise kohustust ja kahjustanud

sellega võlausaldajate huve. Mh pole maakohus põhjendanud, mis ulatuses võlgniku tulule ei

saa seadusest tulenevalt pöörata sissenõuet.

13. Võlgniku kohustusi võlgadest vabastamise menetluse kestel reguleerib PankrS § 173.

Paragrahvi esimese lõike järgi on võlgnikul kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega

ning teha kõik mõistlikult võimalik võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses

rahuldamiseks. Võlgadest vabastamise menetlus on nähtud ette neile võlgnikele, kelle

käitumine pole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kohustustest

vabastamise menetlus ei tähenda automaatset võlgadest vabanemist ja oma vara säästmist.

13.1. PankrS § 173 lg 3 kohaselt loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest

suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule. PankrS

§ 173 lg-st 5 tuleneb, et võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest

tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Sissetuleku arestimise erisused on sätestatud TMS

§-des 130–136. Neist sätetest nähtuvalt on võlgniku sissetulek tema igakuine töötasu,

ametipalk, seadusel põhinev elatis, riiklik pension, aga ka saadavad toetused ja hüvitised.

13.2. TMS § 132 lg 1 kohaselt ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud

palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. TMS §-s 132 peetakse

silmas Vabariigi Valitsuse määrusega „Töötasu alammäära kehtestamine“ ettenähtud töötasu

alammäära. Kui seadusandja oleks soovinud anda võlgnikule õiguse arvestada tulu üleandmisel

muude kriteeriumidega, nt asjaoluga, et võlgnik elab ja/või töötab välisriigis, või lähtuda

välisriigis kehtivast töötasu alammäärast, oleks see seaduses sõnaselgelt ette nähtud (vt

Riigikohtu 5. oktoobri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-16, p 12 kolmas lõik). Kohustustest

vabastamise menetluse üks eesmärk on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes

majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks

(vt Riigikohtu 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11).

13.3. Usaldusisik esitas maakohtule aruanded, milles märkis andmed võlgniku tulutoova

tegevuse, sissetulekute ja võlausaldajatele väljamakstavate summade kohta. Aruannetest

nähtub, et võlgnik ei arvestanud võlausaldajatele väljamaksmisele kuuluvaid summasid

korrektselt. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul võlgnikule täiendavalt selgitada PankrS

§ 173 sätestatud kohustuste sisu, sh millist osas võlgniku sissetulekust tuleb lugeda PankrS

§ 173 kohaselt võlgniku tuluks, mis loetakse loovutatuks usaldusisikule.

13.4. Nõustuda ei saa võlgniku seisukohaga, nagu tuleks olukorras, kus kohustustest

vabastamise menetlus viiakse läbi Eestis, juhinduda Soomes kehtivatest õigusaktidest põhjusel,

et võlgnik töötab Soomes. Kohaldada tuleb Eesti õigust.

13.4.1. Määruskaebuses viidatud määrus nr 1346/2000 tunnistati alates 26. juulist 2018

kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrusega (EL) 2015/848

maksejõuetusmenetluse kohta (edaspidi: määrus 2015/848). Siiski tuleneb määruse 2015/848

art 84 lg-test 1 ja 2, et enne 26. juuni 2017 algatatud maksejõuetusmenetlustele tuleb kohaldada

määrust nr 1346/2000.

5 (5)

13.4.2. Määruse nr 1346/2000 art 3 lg 1 järgi on maksejõuetusmenetluste algatamiseks

pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Sama määruse art 4 lg 1

sätestab, et üldjuhul kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle mõjude suhtes selle

liikmesriigi seadust, kelle territooriumil menetlus algatati. Määruse nr 1346/2000 art 4 lg 2

punkti k kohaselt määratakse kohaldatava õigusega mh võlausaldajate õigused pärast

maksejõuetusmenetluse lõpetamist. Eelkõige määruse nr 1346/2000 art 17 lg-st 2 ja art 34

lg-st 2 nähtub, et kohaldatav õigus ulatub ka (makse)kohustustest vabastamisele.

13.4.3. Võlgniku pankrot kuulutati välja maakohtu 27. septembril 2013 määrusega ja kohus-

tustest vabastamise menetlus algatati sama kohtu 17. juuni 2014 määrusega. Seega on ajaliselt

kohaldatav määrus nr 1346/2000. Toimikust ei nähtu, et võlgniku põhihuvide kese oleks

menetluse algatamise ajal olnud mõnes välisriigis. Võlgnik ei vaidlustanud Eesti kohtu

pädevust pankrotimenetluse läbiviimiseks (pankrotimenetlus ja kohustustest vabastamise

menetlus algatati võlgniku 6. augusti 2013 avalduse alusel). Kuivõrd võlgniku kohustustest

vabastamise menetlus oli algatatud võlgniku avalduste alusel Eestis, tuleb kohustustest

vabastamise menetlusele kohaldada maksejõuetusmääruse kohaselt Eestis kehtivaid õigusakte,

sh PankrS ja TMS osas, milles see reguleerib sissetulekule sissenõude pööramist.

13.5. PankrS §-s 173 nimetatud kohustuste, sh tulu üleandmise kohustuse süüline rikkumine

annab kohtule õiguse keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast (PankrS § 175 lg 2 p 2).

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus.

VÕS § 104 lg 3 järgi on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, lg 4 alusel on raske

hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning lg 5 järgi on tahtlus

õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kuivõrd

võlgnik töötas Soomes ega järginud PankrS § 173 lg-st 3 tulenevat kohustust tulu

loovutamiseks, pidi võlgnik olema teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest. Võlgniku

tegevus on ringkonnakohtu hinnangul seetõttu kvalifitseeritav raske hooletusena VÕS § 104

lg 4 mõttes ning seega rikkus võlgnik PankrS § 173 lg-s 3 sätestatud kohustust süüliselt.

14. Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus põhjendatuks võlgniku pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest vabastada. Samas võib olla võlgniku rikkumine tingitud maakohtu

ebapiisavatest selgitustest võlgnikule ja usaldusisikule. PankrS § 175 lg 5¹ võimaldab kohtul

menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist

vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. Viidatud sätte teise lause järgi ei või

menetlust pikendada kauemaks kui seitse aastat menetluse algatamisest. Võlgniku kohustustest

vabastamise menetlus algatati maakohtu 17. juuni 2014 määrusega. Menetlust on võimalik

pikendada maksimaalselt kuni 17. juunini 2021, mis on käesoleval juhul põhjendatud.

Maakohus peab menetluse kestel selgitama võlgnikule ja usaldusisikule, millistel alustel

määrata võlausaldajatele tasutavad summad. Peale nimetatud kuupäeva möödumist tuleb

maakohtul uuesti otsustada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine, st

täitmata jäänud kohustustest vabastamine või vabastamata jätmine.

15. Kuna ringkonnakohus saadab asja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

jätkamiseks tagasi maakohtule, jaotab menetluskulud maakohus TsMS § 174 lg-st 6 tulenevalt

asja uuel läbivaatamisel. Vaidlustatud määruses jättis maakohus menetluskulud põhjendamatult

jaotamata, sest tegemist oli kohustustest vabastamise menetlust lõpetava lahendiga.

16. PankrS § 175 lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/allkirjastatud digitaalsel/

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm