2-18-9152/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(11)

Tsiviilasi nr: 2-18-9152

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm, Indrek Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.04.2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-9152

Tsiviilasi

XX hagi Y AS-i vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.10.2019 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

8388,78 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

AS Y apellatsioonkaebus

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): XX (isikukood

XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Anne Värvimann (e-post:XXX)

Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): Y AS (endise

nimega AS Y, registrikood XXXXXXXX, asukoht XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Keres (e-post:XXX)

Asja lahendamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Harju

Maakohtu

18.10.2019

otsus

jätta

muutmata,

arvestades

ka

ringkonnakohtu põhjendusi.

2. AS Y apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus AS Y kanda.

4. Jätta

asja

materjalide

juurde

võtmata

apellatsioonkaebusele

lisatud

dokumentaalsed tõendid.

5. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

2(11)

Tsiviilasi nr: 2-18-9152

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt

määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb.

Menetlus töövaidluskomisjonis

1. XX (edaspidi hageja või töötaja) esitas 12.02.2018 töövaidluskomisjonile (edaspidi

TVK) avalduse, milles palus tuvastada Y AS-iga (edaspidi kostja või tööandja)

sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, lõpetada tööleping TLS § 107

lg 2 alusel, mõista kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis hageja 3

kuu keskmise töötasu ulatuses ning TLS § 100 lg 5 alusel hüvitis ülesütlemisest

vähem ette teatatud aja eest.

2. TVK rahuldas töövaidlusasjas nr 4-1/289/18 11.05.2018 otsusega avalduse osaliselt,

tuvastades töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetades töölepingu ja mõistis hageja

kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitise hageja 3 kuu keskmise töötasu 8388,78

euro ulatuses. TVK jättis rahuldamata hageja avalduse TLS § 100 lg 5 alusel hüvitise

väljamõistmiseks.

3. Kostja sai töövaidluskomisjoni otsuse kätte 15.05.2018 ja taotles kohtult hageja

avalduse osalist läbivaatamist hagimenetluses. Hageja TVK otsust ei vaidlustanud,

seega on TVK otsus hageja avalduse TLS § 100 lg 5 alusel hüvitise väljamõistmise

rahuldamata jätmiseks jõustunud.

Hagiavalduse asjaolud

4. Hageja sõlmis 01.01.2001 AS D-iga töölepingu, mille kohaselt arvutatakse tema

tööstaaži ettevõttes alates 01.06.1996. Seoses AS D ja kostja sõlmitud

ühinemislepinguga toimus 01.04.2017 töölepingute üleminek ning algasid segadused

lisatasude maksmisega. Vaatamata hageja küsimustele ei selgitanud kostja lisatasude

arvestamise põhimõtteid ega esitanud arvestuskäiku. Peale poolte kirjavahetusi ja

mitmeid suulisi vestlusi esitas kostja hagejale 10.01.2018 e-postiga töölepingu

lõpetamise kirjaliku kokkuleppe teksti, millega hageja ei nõustunud ja volitas oma

õiguste kaitseks ennast esindama töövaidluse lahendamiseks KK M OÜ-st. 11.01.2018

esitas hageja esindaja kostjale töösuhte lõpetamiseks kompromissettepaneku, mille

kohaselt tuleks tööleping lõpetada alusel, mis tagaks hageja töötuks jäämisel talle

sotsiaalsed garantiid, nt töötuskindlustushüvitise saamise, samuti ettepaneku maksta

hagejale hüvitist summas, mida kostja päev varem oma ettepanekus hagejale oli teinud

ja seetõttu võis seda aktsepteeritavaks pidada.

5. Tööandja vastas kompromissettepanekule 15.01.2018 töölepingu erakorralise

ülesütlemisega, põhjendades seda usalduse kaotusega töötaja suhtes. Kostja märkis, et

töötaja on oma lepingulise esindaja kaudu öelnud, et ta ei soovi kohaneda ettevõttes

asetleidvate muutustega, esitanud esindaja kaudu ebaseadusliku nõude töölepingu

lõpetamise aluse osas (mis sisuliselt tähendab rahaliste soodustuste väljapetmist riigi

käest) koos ähvardusega rikkuda konfidentsiaalsuskohustust kasutades sealhulgas

solvavaid väljendeid (nt tööandja on küüniliselt hoolimatu jms) ja esitades alusetuid

süüdistusi (tööandja süüdistamine poolte kokkulepe peale surumises). Kostja leidis, et

3(11)

Tsiviilasi nr: 2-18-9152

tema usaldus töötaja vastu on kadunud, mis suurkliendihalduri ametikohal töötava

töötaja suhtes tähendab, et sisuliselt ei ole tööandjal võimalik suunata töötajale

lahendamiseks konfidentsiaalseid tööülesandeid. Töötajat karistati selle eest, et ta ei

soovinud töösuhet lõpetada kostjale meelepärasel viisil ning võttis endale seadusega

lubatud korras esindaja, kes püüdis lahendada tekkinud töövaidlust kokkuleppel

esitades kostjale omapoolse ettepaneku olukorra lahendamiseks. Hageja esindaja KK

kompromissettepanekus sisalduv ei ole mõjuv põhjus töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks usalduse kaotuse põhjendustel. Tehtud ettepaneku oleks kostja saanud

tagasi lükata.

6. Isegi juhul kui kohus leiab, et hageja esindaja kompromissettepanekus sisalduv on

taunitav, siis ei anna see alust pikaajalise staažiga ja eeskujuliku töötaja töölepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks tööandja poolt. TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja

töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles

öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Kostja töötajat ei hoiatanud

ega andnud töötajale võimalust oma käitumist muuta.

7. Tulenevalt töövaidluskomisjoni otsuse osaliselt jõustumisest on maakohtu menetluses

hageja nõuded tuvastada Y AS-iga (edaspidi kostja või tööandja) sõlmitud töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel, mõista

kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis hageja 3 kuu keskmise

töötasu ulatuses.

Kostja vastuväited

8. Kostja vaidles hagile vastu, palus selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda

jätta. Vastuväidete kohaselt asus kostja pärast kahe ettevõtte ühinemist ümber vaatama

kõigi töötajate tulemustasu maksmise korda. Kostja eesmärk ei olnud endiste AS D-i

töötajate töötingimusi halvendada ja ta selgitas, et uus lisatasude süsteem on kõigile

töötajatele soodsam. Poolte vahel õigusvaidlust seoses lisatasude maksmise tingimuste

muutmisega ei tekkinud, kuid hageja jaoks tekitasid kolleegide töövaidlused kostjaga

põhjendamatut vastumeelsust tööandja vastu. 22.12.2018 edastas kostja otsene juht SS

muudetud lisatasude käskkirja hagejale tutvumiseks ning selgitas käskkirjas

sisalduvaid muudatusi. Käskkirja allkirjastamisest hageja keeldus ning väitis, et

muudetud lisatasude käskkirja näol on tegemist töölepingu olulise tingimuse

muutmisega, millega ta nõus ei ole.

9. Hageja andis oma käitumisega mõista, et ta ei soovi enam kostja juures töötada ega ole

huvitatud heade tööalaste suhete hoidmisest, kuid ise töölepingu lõpetamise avaldust

kirjutada ei soovinud. Selle asemel asus hageja kostjalt nõudma, et viimane lõpetaks

hagejaga töölepingu ise kas pikaaegse kohanematuse (TLS § 88 lg 1 p 2) või

majanduslikel põhjustel (TLS § 89 lg 1), sest siis oleks hagejale säilinud õigus

töötuskindlustushüvitisele. Kostja keeldus hageja ettepanekutest, kuivõrd õiguslikku

alust hagejaga töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks sellel ajahetkel ei olnud. Kostja

edastas 10.01.2018 hagejale töölepingu lõpetamise kokkulepe, mille kohaselt

lõpetatakse poolte vaheline töösuhe poolte kokkuleppel ning kostja kohustus hagejale

tasuma lisaks lõpparvele ka täiendava „kokkuleppelise hüvitise“, mis vastas töötaja 2

kuu keskmisele töötasule. Kokkuleppeline hüvitis oli kostjapoolne tänuavaldus

hagejale kauaaegse töö eest, seaduslik alus sellise summa nõudmiseks hagejal puudus.

Samal päeval andis hageja teada, et talle kostja pakkumine ei sobi ning edaspidi

suhtleb kostjaga hageja esindaja. 11.01.2018 jäi hageja haiguslehele, mistõttu

4(11)

Tsiviilasi nr: 2-18-9152

kohtumist poolte vahel korraldada ei õnnestunud.

10. 11.01.2018 esitas hageja lepinguline esindaja kostjale kirja, milles heitis

põhjendamatult ette küündimatut ning lugupidamatut suhtumist oma töötajatesse aga

ka asjaolu, et kostja pole kaalunud hagejaga ka „teisel alusel“ töölepingu lõpetamist

viidates, et sellisel juhul käituks kostja „hea ja inimestest hooliva tööandjana“. Hageja

selline reaktsioon kostja poolsele ettepanekule oli kostja jaoks üllatav ja arusaamatu.

Lisaks äärmiselt ebaviisakalt sõnastatud ettepanekule lõpetada hageja ja kostja

vaheline tööleping ebaseaduslikult, pakkus hageja esindaja sõlmida poolte vahel veel

täiendav kompromissleping, millega kostja kohustuks maksma hagejale 6900 eurot,

kuid mille sisu ja eesmärk jäi kostja jaoks arusaamatuks ning mõjus eeskätt

ähvardusena asuda avaldama kostja ärisaladust. Hageja ründav kriitika kostja suhtes

oli alusetu ning ebaõiglane, sest töölepingu lõpetamise kokkuleppe vormistamisel tegi

kostja hagejale väga vastutuleliku ettepaneku, nõustudes maksma hagejale koos

lõpparvega ka kokkuleppelise hüvitise, kuigi hagejal selleks otsest õigust ei olnud.

11. Hageja esindaja kiri mõjus kostjale otsese ähvarduse ja väljapressimisena, mille peale

kostja kaalus ka politseisse pöördumist. Töötaja, kes oli mitme kuu vältel korduvalt

avaldanud soovi ise töölt ära minna, vihjates, et tööandja võiks leida ka „muid

võimalusi“ töötajaga töölepingu lõpetamiseks, oli asunud volitatud esindaja kaudu

esitama avaldusi, mis olid ebaõiged, tööandjat laimavad, pettusliku eesmärgiga ning

on käsitatavad otsese väljapressimisena, mistõttu ei pidanud kostja hagejaga

töölepingu jätkamist võimalikuks ning lõpetas töölepingu erakorraliselt TLS § 88 lg 1

p 5 alusel. Hageja esindaja ähvardav kiri näitas selgelt hageja meelestatust kostja vastu

ning kostjal oli selle pinnalt mõistlik alus eeldada, et töölepingu jätkamise korral ei ole

poolte vahelist õhkkonda võimalik parandada. Kostja selgitab, et hageja eelnev

hoiatamine ei oleks hageja väljapressiva käitumise tulemusel pöördumatult

halvenenud suhteid parandanud. Lisaks läks hageja koheselt pärast kostja poolt tehtud

töölepingu lõpetamise ettepanekut haiguslehele ning keeldus kostjaga ise suhtlemast.

Hageja ebausaldusväärne ja omakasust ajendatud tegutsemine oli kestev ja seetõttu ei

olnud enam mõistlikult oodatav, et hageja oma käitumist muudaks.

12. Alternatiivselt, kui kohus peaks leidma, et kostja poolne töölepingu ülesütlemine oli

tühine ning töölepingu lõpetamine töövaidlust lahendava organi poolt on õigustatud,

palub kostja kohtult vähendada kostja poolt maksmisele kuuluvat hüvitist.

Esimese astme kohtu lahend

13. Maakohus rahuldas hagi, tuvastas, et hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine on

tühine, lõpetas poolte vahel sõlmitud töölepingu alates 15.01.2018, mõistis kostjalt

hageja kasuks välja hüvitise 8 388,78 eurot, menetluskulud jättis kostja kanda.

14. Otsuse põhjenduste kohaselt on 15.01.2018 töölepingu ülesütlemise avaldusega

tõendatud, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu pärast hageja lepingulise esindaja KK

11.01.2018 kirja saamist põhjusel, et kostjale paistis hageja töötajana, kes oli mitme

kuu vältel korduvalt avaldanud soovi ise töölt ära minna, kuid ei soovinud selleks

avaldust esitada, vaid vihjas, et tööandja võiks leida muid võimalusi temaga

töölepingu lõpetamiseks ning asus volitatud esindaja kaudu esitama avaldusi, mis olid

ebaõiged, tööandjat laimavad, pettusliku eesmärgiga ning olid käsitatavad otsese

väljapressimisena, mistõttu ei pidanud kostja enam hagejaga töölepingu jätkamist

võimalikuks ning lõpetas hagejaga töölepingu erakorraliselt TLS § 88 lg 1 p 5 alusel.

5(11)

Tsiviilasi nr: 2-18-9152

15. Poolte kirjavahetusega on tõendatud, et enne töölepingu lõpetamist saatis kostja

hagejale lisatasude muutmise käskkirja ja selgitava kirja lisatasude muutmise kohta

ning, et hageja pidas lisatasude muutmist töötasu vähendamiseks, mida ta ei

aktsepteerinud, vaid soovis jätkata töötamist endistel tingimustel. Poolte Skype´i

vestluse, töölepingu poolte kokkuleppel lõpetamise projekti, hageja esindaja KK

11.01.2018 kirjaga kostjale ja tunnistaja RR ütlustega on tõendatud, et pooled arutasid

töölepingu lõpetamist erinevatel alustel, kusjuures hageja soovis töölepingu

lõpetamisel saada kostjalt hüvitisi ning sotsiaaltagatisi Töötukassa poolt.

16. Töölepingu ülesütlemise teatest nähtuvalt ei ole hageja tööandjat petnud, varastanud,

esitanud talle ebaõigeid andmeid, viinud teda tahtlikult eksitusse või käitunud muul

viisil tööandjaga ebaausalt, mille tõttu võinuks tööandja töölepingu üles öelda TLS §

88 lg 1 p 5 alusel ja mitte kohaldada TLS §-s 88 lg 1 p-s 3 ettenähtud hoiatust või 97

lg 2 sätestatud etteteatamistähtaega.

17. Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja lepingulise esindaja 11.01.2018 kiri ei ole

viisakas ega lugupidav pöördumine tööandja poole ja võib sisaldada ka

põhjendamatuid või alusetuid etteheiteid tööandjale ja kallutamist töölepingu alusetule

lõpetamisele töötukassa poolt hüvitiste saamise võimalusega, kuid sellega ei ole

hageja toime pannud ühtegi TLS § 88 lg 1 p-s 5 nimetatud tegudest.

18. Kohus on seisukohal, et hagejale etteheidetavat tegu saab kvalifitseerida TLS § 15 lg 2

p-s 9 sätestatud töötaja kohustuse rikkumisena, mis kahjustab tööandja mainet või

võib põhjustada klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu. Järelikult oli

tööandjal õigus tuginedes TLS §-le 72 kasutada töötaja suhtes võlaõigusseaduses

ettenähtud õiguskaitsevahendeid. Ebaviisakas käitumine või sõnakasutus või ka kirjas

tehtud ettepanekud töölepingu alusetu lõpetamise kohta, ei anna kohtu arvates alust

töötaja suhtes usalduse kaotamiseks TLS § 88 lg 1 p 5 mõttes, töötajaga võinuks

sellise käitumise eest töölepingu üles öelda TLS § 88 lg 1 p 3 alusel eeldusel, et

tööandja oli töötajat varem sarnaste töölepingu rikkumiste eest hoiatanud.

19. Pooltel ei ole vaidlust, et hageja omas tööstaaži alates 01.06.1996, s.o 22 aastat. Kostja

ei ole esile toonud, et hagejat oleks varem karistatud või TLS § 88 lg 3 alusel

hoiatatud.

Järelikult oli hageja puhul

kuni

antud

töövaidluseni

tegemist

kohusetundliku ja tööandjale lojaalse töötajaga. Kuigi TsÜS § 115 lg-st 1 tulenevalt

kehtib esindaja tehtud tehing esindatava suhtes, siis ei saa kohtu arvates volitatud

esindaja kirja stiili ega väljendeid üksüheselt üle kanda esindatavale, kuivõrd tegemist

on siiski täiesti erinevate persoonidega. Poolte Skype`i ja e-kirjavahetusega ning

tunnistaja RR ütlustega on tõendatud, et läbirääkimised hageja ja kostja vahel

töölepingu lõpetamise üle kulgesid rahumeelselt.

20. Kui nõustuda kostjaga ja kanda hagejale üksüheselt üle tema esindaja poolt saadetud

kirja toon ja sisu ning pidada hageja ettepanekuid töölepingu lõpetamiseks ilma

õigusliku aluseta eesmärgiga Töötukassa hüvitiste saamiseks ehk riigilt toetuste

väljapetmisele kallutamiseks, muuks TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud ebaausaks teoks

või võrdsustada see antud sättes loetletud tegudega, siis ei pea kohus antud tegu ikkagi

piisavaks, et 22-aastase tööstaažiga lojaalse ja karistusi ega hoiatusi mitteomava

töötajaga tööleping üles öelda TLS § 88 lg 1 p 5 alusel kohaldamata jättes TLS §-s 88

lg 1 p-s 3 ettenähtud hoiatust või 97 lg 2 sätestatud etteteatamistähtaega. Eeltoodust

tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja ütles hagejaga töölepingu üles seadusest

tuleneva aluseta, mis TLS § 104 lg 1 kohaselt on tühine.

6(11)

Tsiviilasi nr: 2-18-9152

21. Hageja taotles töölepingu lõpetamist alates 15.01.2018, mis oli tema viimaseks

tööpäevaks ning kohus leiab, et TLS § 107 lg 2 alusel tuleb poolte vahel sõlmitud

tööleping lugeda lõppenuks alates 15.01.2018.

22. Kohus on seisukohal, et TLS § 109 lg-st 1 tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista kolme kuu keskmisele töötasule vastav hüvitis 8388,78 eurot. Keskmise

töötasu suuruse osas pooltel vaidlust ei ole. Kohus on seisukohal, et kostja taotlusel

hüvitise vähendamiseks alust ei ole, kuna hageja omas pikka tööstaaži ega olnud

varasemalt töölepingu rikkumise eest karistatud ega ka hoiatatud TLS § 88 lg 1 p 3

järgi, kostja ei hoiatanud hagejat pärast hageja esindajalt kirja saamist ebaviisaka või

ebakohase käitumise eest ega andnud talle võimalust oma käitumist muuta või

parandada, kostjal puudus seaduslik alus töölepingu ülesütlemiseks ning tööleping

öeldi üles ette teatamata. Kohus peab hageja ebaviisakat käitumist vabandavaks

asjaoluks tunnistajate UU ja MM ütlustega tõendatud sellel perioodil kostja juures

esinenud pinevat õhkkonda, mille tingis tööandjapoolne töötajate lisatasude

muutmine, millega hageja ei nõustunud ja hirm töökoha kaotuse pärast.

Kostja apellatsioonkaebus

23. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse

tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas ning teha selles osas uus otsus, millega

jätta hagi rahuldamata, menetluskulud jätta vastustaja kanda.

24. Hageja ei suutnud esitada mitte ühtegi tõendit, millest võiks järeldada, et kostja on

tööandjana kohelnud hagejat viisil, mis võiks anda hagejale kasvõi moraalse aluse

tööandjat avalikkusega ähvardada, teha tööandjale etteheiteid või kirjutada tööandjale

esindaja vahendusel lugupidamatul viisil.

25. Olgu märgitud seegi, et 2017.a kevadel antud lisatasude käskkirjaga, millest tekkis

töötüli kostja ja tunnistajate M ja U vahel, hageja nõustus vaidlusteta. Eelneva taustal

on kohus ilma igasuguste põhjendusteta jätnud tähelepanuta kostja poolt esitatud

tõendid ja argumendid töösuhte lõpetamise asjaolude kohta.

26. Tõenditest nähtuvalt oli hageja soov ja huvi 2017.a lõpus töösuhe lõpetada (kostja

12.06.2018 taotluse lisad 6-7, RR ütlused). Kostja ei ole selleks soovi üles näidanud.

Hageja ei soovinud töösuhet lõpetada seaduslikul viisil, esitades ise selleks avalduse,

sest sellisel juhul ei oleks talle säilinud töötuskindlustushüvitised. Kohtumisel RR ja

OO-ga teatas hageja, et ta töölt lahkuda, aga ei sooviks teha seda tühjade kätega.

Kostja tuli hagejale vastu ja tegi ettepaneku, et töösuhe lõpetatakse poolte kokkuleppel

2 kuu palga hüvitisega, millele hageja vastuväiteid ei esitanud. (tunnistaja RR ütlused,

kostja 12.06.2018 taotluse lisa 4 – Skype vestlus).

27. Töölepingu lõpetamise projekti saanuna katkestas hageja suhtluse tööandjaga ning

asus oma esindaja kaudu oma tööandjat ähvardama, et saavutada endale sobivad

tingimused töölepingu lõpetamiseks. Ähvardus seisnes selles, et ta hakkab oma

tööandjat laimama ning avaldama avalikkusele ebaõigeid andmeid selle kohta, kuidas

tööandja oma töötajaid halvasti kohtleb (kostja 12.06.2019 taotluse lisa 7 - KK kiri).

28. Hageja ähvardused kostja aadressil olid tõsiseltvõetavad ning võisid elluviimisel

kostjat tõsiselt kahjustada. Kostja ja konkureeriva meediamaja Q vahel oli 2017.a

lõpus tõsine konkurents töötajate pärast ning kardeti tõsiselt, et hagejapoolne

7(11)

Tsiviilasi nr: 2-18-9152

meediasseminek kahjustab kostja olukorda. Mitmed töötajad, kelle töölevõtmise

suhtes tundis kostja suurt huvi, olid jäänud laimavate ja konfliktsete ekstöötajate

ütlustel põhinevate uudislugude tõttu tööle tulemata või läbirääkimised katkestati.

29. Kohtu järelduste kohaselt oli hageja tööl väidetavalt valitseva hirmuõhkkonna ja

järjest halvenevate töötingimuste ohver. Tegelikkuses oli tegemist isikuga, kes soovis

töölt lahkuda ning teha seda samasugustel avalik-õiguslikke hüvesid säilitaval viisil

nagu mõned tema kolleegid, kallutades tööandjat pettusele ja ähvardades selle skeemi

selgeks õppinud esindaja kaudu tööandjat avaliku laimuga.

30. Kohus leidis ka ise, et töötaja tegu tuleb kvalifitseerida vähemalt rikkumisena, mis

võib põhjustada klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu. Seega on kohus

tuvastanud usaldamatuse tekkimise võimaluse, mis RK praktika kohaselt on piisav

TLS § 88 lg 1 p 5 alusel töölepingu lõpetamiseks. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas

saaks ülaltoodud viisil usalduse kaotanud töötaja hoiatamine juba kaotatud usaldust

taastada. RR ütlustest nähtuvalt oli kostja juba ühemõtteliselt keeldunud M ja U

õigusvastast praktikat hagejaga seoses kordama.

31. Hoiatamine on asjakohane juhul, kui töötaja rikub oma kohustusi hooletusest,

ebapädevusest või muul „ausast eksimusest“ tingitud põhjusel. Hoiatamine ei ole

asjakohane ebaausa käitumise korral. Ebaaus käitumine tingib usalduse kaotuse juba

iseenesest, seevastu muudel juhtudel saab töötaja edaspidi rakendada paremaid

töövõtteid, olla hoolsam jne, et töökohustuste rikkumist vältida.

32. Kohus määras hagejale kolme kuu keskmisele töötasule vastava hüvitise, arvestamata

käesoleva kaasuse asjaolusid ja rakendamata TLS § 109 lg-st 1 tulenevat diskretsiooni.

Kohus jättis hüvitise suuruse määramisel arvestamata jätmised asjaolud: 1) Töösuhe

lõppes lõppkokkuvõttes töötaja algatusel, kes küll soovis seda lõpetada ebaausal viisil,

mis taganuks talle töötuhüvitised; 2) Töösuhte lõpetamine oli hageja, mitte kostja

soov; 3) Kostja ei olnud hageja suhtes töölepingut rikkunud; 4) Kostja oli

läbirääkimistes hagejaga aus ja vastutulelik, pakkudes kõigest hoolimata hagejale 2

kuupalga suurust kokkuleppelist lahkumishüvitist, millest hageja keeldus; 5) Ajal,

millal pooled pidasid läbirääkimisi ja kuni 11.01.2018 ei olnud kummalgi poolel

õigust öelda töölepingut üles tingimustel, mis võimaldanuks hagejal nõuda kostjalt

mistahes hüvitisi; 6) Kohus tuvastas, et hageja käitus tööandjaga taunimisväärselt

rikkus TLS-st tulenevaid kohustusi.

Vastus apellatsioonkaebusele

33. Vastustaja vaidles esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata

ning menetluskulud jätta teise poole kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

34. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb

jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja

maakohtu

otsus

muutmata,

arvestades

ka

ringkonnakohtu

põhjendusi.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja

põhjendatuses. Ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud kaebuses

viidatud olulist menetlusnormide rikkumist. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6

järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse

väidetele toob ringkonnakohus esile järgmist.

8(11)

Tsiviilasi nr: 2-18-9152

35. Asja materjalidest nähtub, et:

-

Hageja sõlmis 01.01.2001 AS D-iga töölepingu, mille kohaselt arvutatakse tema

tööstaaži ettevõttes alates 01.06.1996.

-

Seoses AS D ja kostja sõlmitud ühinemislepinguga toimus 01.04.2017 töölepingute

üleminek.

-

Kostja saatis hagejale 2017.a detsembris käskkirja lisatasude maksmise süsteemi

kohta, paludes sellele hageja allkirja.

-

Hageja leidis, et käskkiri on tema jaoks kahjulik, kuna uus kord vähendab tema

töötasu suurust.

-

Pooled pidasid läbirääkimisi töölepingu lõpetamiseks.

-

Kostja edastas hagejale 10.01.2018 e-postiga töölepingu lõpetamise kirjaliku

kokkuleppe teksti, millega hageja ei nõustunud.

-

11.01.2018 esitas hageja esindaja kostjale kirja, mille sisuks oli mh töösuhte

lõpetamise kompromissettepanek.

-

15.01.2018 esitas kostja hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse,

põhjendades seda usalduse kaotusega töötaja suhtes.

36. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas töölepingu

erakorraline ülesütlemine on kehtiv ning kas ja millises ulatuses kostjal on kohustus

maksta hagejale hüvitist. Vastates apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuse

väidetele käsitleb kolleegium esmalt töölepingu lõpetamise kehtivusega seonduvat

ning seejärel sellest tulenevat hüvitisenõuet.

37. Töölepingu ülesütlemise kehtivust vaidlustades on hageja tuginenud mh sellele, et

kostjal ei olnud seadusest tulenevat alust töölepingut TLS § 88 lg 1 p 5 järgi üles

öelda. Maakohus leidis, et hageja rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi, kuid asus

seisukohale, et rikkumine ei olnud selline, mis õigustas töölepingu ülesütlemist sellest

eelnevalt hoiatamata.

38. TLS § 88 lg 1 p 5 järgi tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast

tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada

töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo,

millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Hageja on töölepingu

erakorralise ülesütlemise kehtivust vaidlustades väitnud seda, et kostja rikkus

TLS § 88 lg-s 3 sätestatud kohustust teda enne ülesütlemist hoiatada. Kostja väidetest

nähtuvalt puudus tal kohustus hagejat enne hoiatada, kuna hageja kohustuste

rikkumine oli eriliselt raske. TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja

kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui

ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Seega eeldab töölepingu ülesütlemine

TLS § 88 lg 1 p 5 alusel üldjuhul töötaja hoiatamist. Nagu maakohus õigesti esile tõi

on TLS § 88 lg-s 3 sätestatud hoiatamise eesmärk anda töötajale võimalus oma

käitumist

parandada,

et

töösuhe

saaks

jätkuda

ning

tööandja

vabaneb

hoiatamiskohustusest üksnes juhul, kui tuvastatud on TLS § 88 lg 3 teises lauses

nimetatud asjaolud, mille tõttu hageja ei saanud kostjalt hoiatamist oodata. Seisukohta,

et tööandjal on kohustus hoiatada töötajat mh TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud rikkumise

korral, toetab tööõiguses kehtiv ülesütlemiskaitse põhimõte, mille kohaselt tuleb

võimalusel töölepingu ülesütlemisest hoiduda ja kasutada seda viimase meetmena, kui

töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik. Eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lg 3

teise lause kohaselt vaja, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul

põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Sellise rikkumisega on

eelkõige hõlmatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud asjaolud

(VÕS § 196 lg 2). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas puudub töötaja

9(11)

Tsiviilasi nr: 2-18-9152

rikkumise eriline raskus. Kohustuse rikkumine on käitumine viisil, mis ei ole

kooskõlas konkreetses võlasuhtes poolelt oodatava käitumisega ning lepingut on

võimalik ühepoolselt lõpetada, kui rikkumise toimepanija rikkumise raskus sellist

äärmuslikku õiguskaitsevahendit õigustab.

39. Kostja on asjas tuginenud sellele, et hageja soovis omaalgatuslikult töölepingu

lõpetamist, survestades kostjat töölepingu lõpetamiseks hageja soovitud alusel. Hageja

esindaja 11.01.2018 kirjast nähtub, et kostjale tehti ettepanek lõpetada hagejaga

tööleping TLS § 88 lg 1 p 2 alusel. Ringkonnakohtu arvates on kostja jätnud

tähelepanuta hageja väited selle kohta, mis viis hageja soovini kostjaga töösuhe

lõpetada. Nagu eelpool esile toodud, sõlmis hageja 01.01.2001 AS D-iga töölepingu,

mille kohaselt arvutatakse tema tööstaaži ettevõttes alates 01.06.1996. Seega oli

tegemist pikaajalise tööstaažiga töötajaga. Asja materjalidele on lisatud hagejaga

sõlmitud tööleping ja selle lisad, mille järgi tasuti hagejale lisatasu (I kd, 64-69).

Seoses AS D ja kostja sõlmitud ühinemislepinguga toimus 01.04.2017 töölepingute

üleminek. 17.02.2017 kirjast (I kd, tlk 70) nähtub teade töötajatele sh hagejale

ühinemislepingu sõlmimise kohta ning selle kohta, et ettevõtte ülemineku korral

lähevad muutmatul kujul üle töölepingud ja muud töösuhtest tulenevad õigused ning

kohustused. Asja materjalidele lisatud hageja töölepingu lisa 2 järgi (I kd, tlk 67)

kehtis lisatasu kokkuleppe kuni 31.12.2011. Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejale

tasuti ka peale ühinemislepingu sõlmimist lisatasu ning see nähtub ka hageja

kontoväljavõttest (I kd, tlk 56). Asja materjalidele lisatud poolte kirjavahetusest (I kd,

tlk 13-15) nähtub, et kostja saatis hagejale 2017.a detsembris käskkirja lisatasude

maksmise süsteemi muutmise kohta, paludes sellele hageja allkirja. Hageja leidis, et

käskkiri on tema jaoks kahjulik, kuna uus kord vähendab tema töötasu suurust.

Kostja teatas, et lisatasusüsteemi käskkiri on tüüptingimus ning töötaja ei ole

võimeline selle sisu muutma ning, et vanadel tingimustel ei ole võimalik enam jätkata.

Hageja asjas esiletoodud väidete järgi põhjustas peamiselt just segadus lisatasude

arvestamise põhimõtetega ning kostja survestamine, et hageja allkirjastaks temale

senisest kahjulikumad lisatasu arvestamise reeglid, soovi töölepingu lõpetamiseks.

Ringkonnakohtu arvates on kostja nimetatu jätnud arvestamata, väites läbivalt, et kuna

hageja enda soov oli töölepingu lõpetamine, siis ettepanekud lõpetada tööleping

hageja soovitud alustel, olid ebaseaduslikud.

40. Apellatsioonkaebuses on kostja väljendanud, et hageja ei ole väitnud, et tema

sissetulekud

vähenesid

ning

maakohus

on

selle

ebaõigesti

tuvastanud.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses tõi

hageja esile, et uus lisatasude süsteem, mida teda allkirjastama survestati, oli tema

jaoks kahjulikum. Nii töövaidluskomisjonile esitatud avalduses kui hagiavalduses tõi

hageja esile, et tööandja juures esinesid segadused töötasu arvestamisega ning

tööandja ei olnud võimeline selgitama töötasu kujunemise arvestuskäiku.

41. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus hindas tunnistajate ütlusi

erapoolikult või tuvastas nende ütluste alusel asjaolusid, mis polnud vaidluse

lahendamiseks asjakohased. Tunnistajate ütlustega soovis hageja tõendada, et

töölepingu lõpetamise asjaoluks oli mh töökohal tekkinud pingeline õhkkond.

Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostja, et tunnistajad hageja väiteid toetasid.

Kuivõrd töölepingu lõpetamise soovi kujunemist on hageja põhjendanud ka ebasoodsa

töökeskkonnaga ei saa maakohtule ette heita tunnistajate ütlustega arvestamist.

42. 11.01.2018 hageja esindaja kirjast nähtub, et kostjale tehti ettepanek lõpetada hagejaga

tööleping TLS § 88 lg 1 p 2 alusel. TLS § 88 lg 1 p 2 järgi tööandja võib töölepingu

erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa

mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige, kui töötaja ei ole

10(11)

Tsiviilasi nr: 2-18-9152

pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse, töökohale

sobimatuse või kohanematuse tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime

vähenemine). Kostja väidete kohaselt oli hageja taunimisväärseks käitumiseks kostja

kallutamine pettusele, st töölepingu lõpetamiseks alusel, mida kostja kohaldada ei

saanud. Kostja väidetest nähtub, et ta peab hageja käitumist ebakohaseks osas, milles

hageja soovis töölepingu lõpetamist koondamise tõttu (apellatsioonkaebuse p 21, 25,

32). Ringkonnakohus osutab, et 11.01.2018 kirjast ei nähtu, et hageja ettepanekut

lõpetada tööleping koondamise tõttu. Miks kostja jaoks oli põhimõtteliselt

vastuvõetamatu hagejaga töölepingu lõpetamine TLS § 88 lg 1 p 2 alusel jääb samas

selgusetuks. Hageja on vaidluses sellisele vastuolulisele käitumisele ka viidanud (I kd,

tlk 112). Nimelt on kostja hagejale saadetud töölepingu ülesütlemisavalduses mh

esile toonud, et „Tööandjal on õigus teha ümberkorraldusi, näiteks selleks, et

suurendada organisatsiooni efektiivsust ja kaasajastada tööprotsesse muutunud

oludega. Tänapäevases kiirelt muutuvas keskkonnas pole mõeldav, et tööandja

sisemised protsessid on muutumatud. Normaalne töösuhe eeldab töötja valmisolekut

täiendada end ja kohaneda muutunud oludega. Vastasel korral pole tööandjal

võimalik ümberkorraldusi teha tööprotsessides, mille tulemusel kannatab kogu

organisatsioon, sh teised töötajad, kes soovivad edasi areneda koos tööandjaga.

Töötaja, kes ei soovi kohaneda ega edasi areneda, tekitab kaasaegses töökeskkonnas

probleeme, mis takistavad nii organisatsiooni kui ka teisi töötajaid. Sellega tekitab

töötaja paratamatult kollektiivis pingeid, mis häirib usalduslikku töökeskkonda. XX on

esindaja kaudu öelnud, et tema ei soovi kohaneda“.

43. Eeltoodust nähtub, et kostja pidas hagejat kohanematuks. Neil asjaoludel ei ole

ringkonnakohtu arvates põhjendatud kostja väide, et hageja, tehes kostjale ettepaneku

lõpetada temaga tööleping TLS § 88 lg 1 p 2 alusel, esitas tööandjale ebaseadusliku

nõude, soovides riigi käest soodustusi välja petta.

44. Kuigi nõustuda tuleb maakohtuga selles, et hageja lepingulise esindaja 11.01.2018 kiri

ei ole viisakas ja lugupidav, leiab ringkonnakohus, et põhjendatult asus maakohus

seisukohale, et kostjal oli kohustus enne hagejaga töölepingu ülesütlemist hagejat

hoiatada, kuivõrd puudus kohustuse rikkumise selline eriline raskus, mis õigustas

töölepingu ülesütlemist ilma hoiatamata. Kolleegiumi arvates võimaldab TLS § 88

lg 3 teine lause jätta töötaja hoiatamata ka juhul, kui hoiatamisega ei ole võimalik

saavutada eesmärki anda töötajale võimalus oma käitumist parandada. Seega, kui

töötaja on käitunud viisil, mis põhjustas tööandja usalduse kaotuse tema vastu, tuleb

asjaolude kohaselt hinnata, kas töötaja sai oodata, et tööandja teda enne töölepingu

ülesütlemist hoiataks. Antud juhul oleks tööandja pidanud töötajale andma teada, et

lugupidamatu pöördumine tööandja poole ei ole aktsepteeritav.

45. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 2 alusel kolme kuu

keskmise töötasu. Kostja leiab, et maakohus mõistis hüvitise välja ebaõigesti.

TLS § 109 lg 1 esimene lause sätestab, et kui töövaidlusorgan lõpetab töölepingu

TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme

kuu keskmise töötasu ulatuses. Samas sätestab TLS § 109 lg 1 teine lause, et

töövaidlusorgan võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise

asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega on seadusandja TLS § 109 lg 2 teise lausega

jätnud töövaidlusorganile kaalumisruumi töötajale tööandjalt väljamõistetava hüvitise

suuruse kindlaksmääramisel. Töövaidlusorgan võib kalduda kõrvale töötaja kolme kuu

keskmise töötasu suurusest hüvitisest ja hüvitist kas vähendada või suurendada.

46. TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju

hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7. peatüki

sätteid. Seega hõlmab TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning

11(11)

Tsiviilasi nr: 2-18-9152

selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu),

tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju.

TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitise maksmise kohustus on TLS § 107

lg 2 kohaldamise eelduseks. See tähendab, et kui töövaidlusorgan lõpetab töölepingu

TLS § 107 lg 2 alusel, peab ta omal algatusel mõistma tööandjalt töötaja kasuks välja

TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise,

välja arvatud, kui töötaja avaldab, et ta ei soovi hüvitist. Käesolevas asjas soovis

hageja hüvitist. Töövaidlusorgan peab TLS § 109 lg 1 teist lauset kohaldama töötaja

kasuks juhul, kui töötaja esitatud asjaolud ja tõendid annavad selleks alust ning töötaja

peab selle sätte kohaldamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates on maakohus

asjaolusid hinnates ja poolte huve kaaludes leidnud põhjendatult, et on kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista 3 kuu suurune töötasu hüvitis. Selline kaalumine on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda ainult juhul, kui kohus

on ületanud diskretsioonipiire. Praeguses asjas ei ole maakohus diskretsioonipiire

ületanud, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus maakohtu otsustusse sekkuda. Sellest

tulenevalt ei ole kolleegiumil alust hüvitise suurust muuta.

47. Apellatsioonkaebuses esitas kostja taotluse võtta asja materjalide juurde täiendavaid

tõendeid. Kostja põhjendas oma taotlust sellega, et maakohtus keelas kohus kostjal

esitada küsimusi tunnistajatele MM-le ja UU-le, kes esindas neid töövaidluses

kostjaga ning nende töövaidluse asjaolude kohta. Kuna poolte väidetest nähtub, et

nimetatud tunnistajatega lõpetati töölepingud koondamise tõttu, kuid hageja ei ole

nõudnud kostjalt talle etteheidetava sisuga kirjas enda koondamist, siis ei ole tegemist

asjakohaste tõenditega. Töövaidlused ei ole identsed. Seega keeldub kohus esitatud

tõendite juurdevõtmisest, kuna need ei ole asjakohased.

Menetluskulude jaotus

48. Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis jäävad poolte ringkonnakohtus

kantud menetluskulud kostja kanda TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt. Kuna maakohus

menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis nii maakohtus kui ka

ringkonnakohtus kantud menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus

juhindudes TsMS § 177 lg 1 p-st 2.

/allkirjastatud digitaalselt/

Krista Kirspuu

Ulvi Loonurm

Indrek Soots