3-19-650/35 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. aprill 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-650

Haldusasi

X, Y, Q ja W kaebused Politsei- ja Piirivalveameti

07.03.2019 otsuste nr 7001010019-1, 7001830228-1,

7001830220-1,

7001830221-1

ning

Politsei-

ja

Piirivalveameti 31.07.2019 otsuste nr 7001830228-1,

7001830220-1,

7001830221-1

tühistamiseks

ja

Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – X, Y, Q ja W, volitatud esindaja Liina

Laanpere

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Grete Raidma

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 2. detsembri 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Halduskohtu 2. detsembri 2019. a otsuse haldusasjas nr 3-19-650

resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades

need vastavas osas ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.

3. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.05.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-19-650

2(11)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 24.11.2010 otsusega nr 7001010019-1 tunnustati

Afganistani Islamivabariigi kodanik X täiendava kaitse saajana ja talle anti elamisluba

kehtivusega 24.11.2010–23.11.2011. PPA oli otsuses seisukohal, et X elu ähvardasid

Afganistanis tema isa vaenlased. Isa oli Hezb-e Islami liikumises kõrgel positsioonil, kelle

elule tuleneb oht Jamiat-e Islami ning Hezb-e Islami liikmete vahelistest pingetest.

Afganistanis valitsevale veritasule viidates asus PPA seisukohale, et isa vihavaenlased võivad

soovida tappa ka X, mistõttu tuli teda tunnustada täiendava kaitse saajana.

2. X kutsel saabus 15.08.2011 Eestisse tema abikaasa Y, kellele anti PPA 21.10.2011

otsusega nr 7001110053-1 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) §

46 lg 1 alusel rahvusvahelise kaitse saanud välismaalase perekonnaliikme elamisluba. X-l ja

tema abikaasal sündis XX.XX.XXXX laps Q ja XX.XX.XXXX teine laps W, kellele samuti

anti VRKS § 46 lg 1 alusel rahvusvahelise kaitse saanud välismaalase perekonnaliikme

elamisload. X ja Y perre sündis kolmas laps XX.XX.XXXX.

3. X esitas 15.10.2018 ning Y, Q ja W 18.10.2018 PPA-le taotlused neile antud elamislubade

pikendamiseks. Taotluste menetlemisel selgus, et X külastas 2018. a-l Afganistani, mistõttu

algatas PPA 21.01.2019 X rahvusvahelise kaitse ja elamisloa kehtetuks tunnistamise

menetluse.

4. PPA 07.03.2019 otsusega nr 7001010019-1 (otsus I) loeti X täiendava kaitse seisund

lõppenuks VRKS § 48 lg 2 p 1 alusel ning tema täiendava kaitse seisund tunnistati kehtetuks

VRKS § 49 lg 6 p 1 alusel.

X eitas 29.11.2018 päritoluriigis käimist, kuid tema elamisloa pikendamise menetluses selgus,

et ta lahkus 30.06.2018 läbi Riia ja Istanbuli lennujaama päritoluriiki, kust ta naasis

04.08.2018. Päritoluriigis käimine nähtub X Facebooki kontole laetud pildilt, kus ta end ei

varja. Kokku viibis isik Afganistanis ligi 5 nädalat ning piltide põhjal ei saa järeldada, et tema

viibimist oleks pidanud turvama kuulivestide või relvadega. Seega andis X PPA-le elamisloa

pikendamise menetluses teadlikult valeütlusi ning tõendatud on, et koduriigis viibides ei

esinenud X-le või temaga seotud isikute elule tõsist ohtu.

X-le väljastatud välismaalase passist ei nähtu, et seda oleks kasutatud Afganistani reisimiseks

ja on võimalik, et ta kasutas kodakondsusjärgse riigi passi. X ei ole esitanud PPA-le ühtegi

täiendavat tõendit või materjali oma väidete kinnitamiseks või PPA seisukoha ümber

lükkamiseks. Kuna X-l oli võimalik reisida Afganistani, kasutada avalikke infrastruktuuri

3-19-650

3(11)

vahendeid nagu lennujaamad ja teedevõrgustik ning esineda avalikult oma nime ja näoga, siis

ei nähtu, et tal oleks pelgalt Afganistani pinnal viibimise tõttu tõsine oht täiendava kaitse

mõistes. Ka Y külastas kolm ja pool aastat tagasi Afganistani ning X selgituste kohaselt ei

paku lapsed ja naised kellelegi huvi.

X tunnustati täiendava kaitse saajana, kuna tema Norras elav isa oli Hezb-e Islami liige, kelle

vanima poja vastu tunnevad huvi vastaspartei Jamiat-e Islami liikmed. Samas on X onu

Jamiat-e Islami liige ning nad saavad hästi läbi. Kuna taotleja ei ole alates 2009. aastast oma

vastastega kokku puutunud ning probleemid koduriigis olid pigem kaudsed ja seotud isa

tegevusega 1980-ndatel aastatel (isa toonase parteilise kuuluvusega ja džihaadi võitlejaks

olemisega Nõukogude Liidu vägede vastu), siis on väheusutav, et oht päritoluriis oleks jätkuv.

2016. a-l sõlmiti Afganistani valitsuse ja Hezb-e Islami vahel rahukokkulepe ning päritoluriigi

informatsioonist nähtub, et Hezb-e Islam on Afganistanis üha enam oma tegevust sisse

seadmas ning nad moodustavad aktsepteeritava osa Afganistani poliitmaastikust. Puudub alus

arvata, et X ja tema isa oleksid sedavõrd kõrge profiiliga isikud, et vaatamata sõlmitud rahule

võiks X sattuda tõsisesse ohtu. Ka Hezb-e Islami juht on naasnud Kabuli ning kuna X on

pelgalt isa vaadete pooldaja, mitte aga tegev partei liige, ei saa talle omistada kõrgeprofiililist

poliitilist staatust ega rolli. Hezb-e Islam ei ole vähemuspartei ega muud moodi riigist

tagakiusatud või keelustatud liikumine. Kuigi koduprovintsis on juhtivaks vastaspartei, on

viimaste aastate arengud näidanud Hezb-e Islami poliitilise jõu tugevnemist ning valitsus on

asunud liikumist aktsepteerima.

Kuigi valitsuse võimekus on piiratud, tehakse koostööd humanitaarorganisatsioonidega, ÜRO

Pagulasagentuuriga (UNHCR) ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga (IMO), et

pakkuda kaitset ja abi siseriiklikult ümberpaiknenutele, pagulastele, tagasipöörduvatele

põgenikele ja teistele. 2016. a-l pöördus Afganistani tagasi 7102 inimest. X-l ja tema

perekonnal on võimalik riigisiseselt ümber paikneda, kuna Afganistanis on 4 provintsi, kus

juhusliku vägivalla tase on madal ja tsiviilisikutele ei ole reaalset ohtu (Daykundi, Bamyan,

Samangan ja Balkh, kus asub ka üks suuremaid linnu Mazār-e Sharīf).

X on Eestis täiendava kaitse saajana viibinud kokku 9 aastat, kuid ta ei valda suhtlustasemel

eesti keelt ega ole integreerunud ühiskonda määral, mis võimaldaks tal teiste Eestis elavate

inimestega igapäevaselt suhelda. Tema uriinis tuvastati narkootilise, psühhotroopse või muu

sarnase toimeaine tunnuseid, ehkki isiku enda väitel ta narkootikume ei tarvita.

5. PPA tegi 07.03.2019 otsused nr 7001830228-1, 7001830220-1, 7001830221-1 (otsus II),

millega keelduti Y ja laste elamislubade pikendamisest VRKS § 46 lg 9 p 2 alusel. PPA tõi

otsuses välja, et kuna otsusega I loeti X täiendava kaitse seisund lõppenuks ja see tunnistati

kehtetuks, siis tuleb keelduda ka tema abikaasale ja lastele antud elamislubade pikendamisest

(VRKS § 46 lg 9 p 3).

6. X esitas 08.04.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse otsuse I tühistamiseks ning PPA

kohustamiseks pikendama tema elamisluba rahvusvahelise kaitse alusel (haldusasi nr 3-19-

650). Y, Q ja W esitasid 08.04.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse otsuse II tühistamiseks

ning PPA kohustamiseks pikendama kaebajate elamislube (haldusasi nr 3-19-651). Tallinna

Halduskohus võttis 18.04.2019 määrusega haldusasjad menetlusse ning liitis need ühte

menetlusse haldusasja numbriga 3-19-650.

7. Tallinna Halduskohus vaatas kaebused läbi 02.07.2019 istungil ning tegi vastustajale

ettepaneku uuesti läbi vaadata otsus II osas, milles PPA jättis pikendamata lastele antud

elamisload.

3-19-650

4(11)

8. PPA tegi 31.07.2019 otsused nr 7001830228-1, 7001830220-1 ja 7001830221-1 (otsus

III), millega täiendati otsuse II põhjendusi ja keelduti uuesti Y ja laste elamislubade

pikendamisest VRKS § 46 lg 9 p 2 alusel. PPA otsuse III põhjendused tuginevad asjaolule, et

laste isa on käinud koduriigis, perel on olnud võimalik Eestis elada ligemale 10 aastat, lapsed

ei ole Eesti ühiskonda integreerunud, ei valda eesti keelt ega ole alustanud kooliteed, lastel

puuduvad koduriiki Afganistani naasmisel ohud ja see ei ole vastuolus laste õiguste ja

huvidega.

9. X, Y, Q ja W esitasid 10.10.2019 kaebuse täienduse, milles taotlesid PPA otsuse III

tühistamist. Halduskohus lubas 29.10.2019 määrusega kaebuse muutmist, täiendades kaebust

PPA 31.07.2019 otsuste nr 7001830228-1, 7001830220-1 ja 700183221-1 tühistamise

nõudega. Kaebuste põhjendused otsuste I, II ja III vaidlustamisel olid järgmised.

Otsus I on ebaproportsionaalne, kaalutlusvigadega ning vastuolus haldusmenetluse seaduse

(HMS) §-s 54 sätestatuga. PPA kohaldas ebaõigesti VRKS § 49 lg 6 p-i 1. Väär on PPA

seisukoht, et X suhtes esineb VRKS § 48 lg 2 p-s 1 sätestatud täiendava kaitse seisundi

lõppemise asjaolu. Pelgalt Afganistani külastamisest ei saa järeldada, et puudub oht X elule.

UNHCR juhiste kohaselt võib rahvusvahelise kaitse lugeda lõppenuks, kui kaitsesaaja võtab

tagasi päritoluriigi kaitse. Lõpetamisklausli kohaldamiseks peab tagasipöördumine olema

vabatahtlik, pagulane peab olema ennast riigis uuesti sisse seadnud ja hakanud kasutama

riiklikke hüvesid; ajutine päritoluriigi külastamine ei ole piisav alus kaitse lõpetamiseks.

PPA ei ole analüüsinud piisavalt olukorra muutumist Afganistanis. X ei külastanud

päritoluriiki pea 9 aastat, kuid kohustus Afganistani minna tekkis seoses abikaasa isa surmaga.

PPA ei ole arvesse võtnud päritoluriigi külastamisega seotud isiklikke asjaolusid (sh, et usu

põhimõtete tõttu ei saanud külastusest keelduda). Afganistanis viibis kaebaja enamiku ajast

siseruumides, temaga koos olid alati relvastatud isikud ning külastusest olid teadlikud vaid

vajalikud perekonnaliikmed. Kaebaja ei võtnud tagasi päritoluriigi kaitset ega kasutanud

mingeid riiklikke hüvesid, vaid varjas ennast terve külastuse ajal. Kaebaja ei kasutanud

piiramatult Afganistani infrastruktuurivahendeid ning piiripunkti aitas läbida Kabuli

lennujaamapolitseis töötav sugulane. Kaebajal ei ole Afganistani passi ning sugulase abi tõttu

ei olnud tal ka Eesti välismaalase passis Afganistani sissesõidu ja väljasõidu templeid.

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 13.12.2011 direktiivi 2011/95/EL (direktiiv 2011/95/EL) art

16 lg 2 sätestab, et liikmesriigid võtavad täiendava kaitse kehtetuks tunnistamisel arvesse, kas

asjaolude muutumine on nii olulise ja püsiva iseloomuga, et täiendava kaitse saamise

kriteeriumidele vastavat isikut ei ohusta enam reaalselt suur kahju.

X ähvardab päritoluriiki naastes endiselt reaalne oht elule tema isa vaenlaste ning Afganistani

veritasu ja au kohustuste tõttu. Need asjaolud ei ole muutunud. PPA on leidnud, et kaebaja ega

tema isa pole piisavalt kõrge profiiliga isikud, et neid ähvardaks senini oht, ehkki 24.11.2010

otsuses pidas PPA usutavaks kaebaja isa kõrget positsiooni Hezb-e Islami liikumises. Samuti

pidas PPA usutavaks, et kaebaja nimetatud Jamiat-e Islami liikmed soovivad vastavalt

Afganistanis valitsevale veritasu ja au koodeksile kätte maksta oma vaenlastele Hezb-e Islami

liikumisest. Vaenlaste hulka kuulub kaebaja isa ja tagakius laieneb Afganistani tavadest

lähtuvalt ka kaebajale, kes on hetkel pere vanim poeg. X vanema venna tapsid Jamiat-e Islami

liikmed rünnaku käigus 2003. a-l. Onu on pereliige ja sõbralikud suhted pereliikmega ei

välista vaenu teiste rühmituse liikmete poolt. PPA hakkas ümber hindama 24.11.2010 otsuses

tuvastatud asjaolusid, mis ei ole rahvusvahelise õiguse kohaselt lubatud. Kaitse lõpetamise

aluseks ei saa olla see, et vastav ametiasutus vaatab uuesti üle esialgse taotlusega seotud

asjaolud ja jõuab teistsugusele järeldusele kui algselt.

3-19-650

5(11)

Afganistani tagasipöördumisel peavad kaebajaga kaasa minema ka tema abikaasa ja kolm

Eesti Vabariigis sündinud last. PPA ei ole arvestanud, et laste naasmine ebaturvalisse

Afganistani ei ole laste parimates huvides ning on vastuolus lastekaitseseaduse (LasteKS) § 21

lg-ga 1 ning lapse õiguste konventsiooni (LÕK) art-ga 3. Kaebaja tagasisaatmine Afganistani

oleks vastuolus non-refoulement printsiibiga, kuna teda ähvardab päritoluriigis endiselt oht

elule varem PPA tuvastatud asjaoludel, milles ei ole toimunud olulist või püsivat muutust.

Otsus II ja otsus III ei ole õiguspärased, kuna on vastuolus VRKS § 46 lg-ga 11, LasteKS § 21

lg-ga 1 ning LÕK art 3 lg-ga 1. Kehtiv õigus välistab rahvusvahelise kaitse saaja alaealiste

laste elamislubade automaatselt kehtetuks muutumise ilma laste huvisid kaalumata. Otsus II ei

sisalda ühtegi viidet alaealiste kaebajate õigustele või huvidele. Seega ei ole PPA laste huvisid

arvesse võtnud ega otsuse mõju laste õigustele analüüsinud.

Ka otsuses III, millega täiendati otsuse II põhjendusi, ei ole PPA viinud läbi põhjalikku ja

objektiivset laste parimate huvide analüüsi. Väär on PPA järeldus, et Afganistani

tagasipöördumine ei oleks vastuolus laste parimate huvidega. Kuigi PPA kinnitab, et lapse

huvides on kokku jääda oma vanematega, on see ainult üks paljudest olulistest elementidest.

Laste parimate huvide hindamisel ei ole asjakohased PPA argumendid, et laste isa on käinud

koduriigis ja perel on olnud võimalik elada Eestis ligi 10 aastat.

Nõustuda ei saa PPA väitega, et lapsed ei ole integreerunud Eesti ühiskonda ega valda eesti

keelt. Q ja W on sündinud ja terve elu elanud Eestis ning käivad eestikeelses lasteaias. Samuti

käib Q judo trennis, suhtleb eesti keeles ja omab eestlastest sõpru. PPA ei ole põhjalikult

hinnanud, kuidas Afganistani ebastabiilne julgeolekuolukord mõjutab laste turvalisust.

Tagasipöördumine ebaturvalisse ja ebastabiilsesse Afganistani ei oleks alaealiste kaebajate

parimates huvides. Laste õigust tervisele ohustab Afganistani puudulik tervishoiusüsteem.

UNICEF-i info kohaselt ei saa Afganistanis formaalset haridust peaaegu pooled kooliealised

lapsed ja rünnakud koolidele on suurenenud kolmekordselt 2018. a jooksul.

10. PPA palus jätta kaebused rahuldamata.

PPA otsus on kaalutletud, proportsionaalne ning motiveeritud. X täiendava kaitse staatust ei

tunnistatud kehtetuks pelgalt põhjusel, et ta käis päritoluriigis. Otsuse andmise aluseks on

temaga seotud uued asjaolud ja päritoluriigi informatsioon, mille pinnalt selgus, et

kaitsevajadus on lõppenud. Seda järeldust kinnitab ka asjaolu, et X sai ohutult viibida 5

nädalat kodukohas.

Väär on X väide, et ta viibis Afganistanis salastatult. Ei saa pidada usutavaks, et kui kaebajal

oleks ikka veel tagakiusu oht Genfi konventsiooni mõistes, siis julgeks tema vend lisada

Facebooki pilte koos kaebajaga ja anda seeläbi avalikkusele teada venna külaskäigust

päritoluriiki. Isegi kui piltidelt ei ole võimalik tuvastada kaebaja täpsemat asukohta, on nii

matuse kui ka grupi piltidelt nähtav, et kaebaja on kodukülas. Piltidelt nähtub, et kaebaja ei

ole relvastatud ega kanna kaitset, mistõttu ei ole tõendatud ka väited, et ta viibis enamasti

siseruumides ja alati koos relvastatud isikutega.

Kuigi päritoluriigi külastamist ei saa pidada automaatselt rahvusvahelise kaitse kehtetuks

tunnistamise aluseks, saab seda pidada indikaatoriks, et isik peab asukohta piisavalt ohutuks,

et seal teatud aeg veeta. Viis nädalat ühe matuse külastamiseks on ebamõistlikult pikk periood

ning seda mõistab ka kaebaja, mistõttu üritas ta päritoluriigis käimist hoida saladuses. Kaebaja

vastas 06.02.2019 intervjuul, et tema passi ei pandud ühtegi reisitemplit, sest ta leppis Kabuli

lennujaamas ühe inimesega kokku, et templit ei pandaks. Vestluses PPA-ga ei maininud

kaebaja kordagi muret tagakiusajate võimaliku teadasaamise pärast. Kaebaja on valetanud

3-19-650

6(11)

ning tema tõeline soov oli see, et passist ei nähtuks templid tema reisimisest ning et PPA ei

saaks sellest teada.

Ei saa pidada usutavaks, et pärast 10 aastat on parteide vaheline vaen selline, et soovitakse

ikka veel tappa üksteise liikmeid või liikmete lapsi. Seda tõendab ka asjaolu, et kaebaja onu

on vastasparteist (Jamiat-e Islami) ning suhted omavahel on head. PPA ei nõustu, et kaebaja

isale suunatud vihavaen oli isiklik ega tulenenud tema poliitilistest vaadetest ning parteilisest

kuuluvusest. Tegemist oli parteidevahelise vaenuga, mitte isiklike suhetega. PPA on hinnanud

üldist julgeolekuolukorda Afganistanis, Jamiat-e Islami ning Hezb-e Islami vahelisi suhteid ja

kaebaja nimetatud tõsiste ohtude allikaid ning jõudnud järelduseni, et olukord Afganistanis on

10 aastaga oluliselt muutunud ja kaebaja tagakiusajad ei ole enam võimul. PPA on

analüüsinud päritoluriigi informatsiooni ja leidnud, et kaebajatel oleks piisavalt ohutu naasta

oma koduriiki.

Kaebaja on ebaõigesti tõlgendanud UNHCR-i juhiseid. Rahvusvahelise kaitse staatus ei ole

inimese enda määrata, vaid selle määramine on vastuvõtva riigi pädevuses. Vastavalt VRKS §

49 lg 6 p-le 1 ja direktiivi 2011/95 art 16 lg-le 1 lõpeb täiendava kaitse seisund, kui täiendava

kaitse andmiseni viinud asjaolusid enam ei esine. Kui PPA tuvastab, et isikul on

rahvusvahelise kaitse vajadus lõppenud, ja tunnistab täiendava kaitse staatuse kehtetuks

seoses täiendava kaitse vajaduse puudumisega, ei ole võimalik perekonnaliikmete

elamislubade pikendamine ning seda ka mitte tulenevalt lapse huvidest. Õiguslikult ei ole

võimalik olukord, kus alaealine laps säilitab ainsana oma perekonnast elamisloa. Seda

eelkõige seetõttu, et alaealise lapse elamisluba on seotud tema vanemate elamislubadega või

täiendava kaitse staatusega.

11. Tallinna Halduskohus jättis 02.12.2019 otsusega X ja Y kaebused rahuldamata

(resolutsiooni p 1). Kohus rahuldas W ja Q kaebused ning tühistas PPA 07.03.2019 ja

31.07.2019 otsused nr 7001830228-1, nr 7001830220-1, nr 7001830221-1 osas, milles PPA

jättis rahuldamata nende taotlused tähtajaliste elamislubade pikendamiseks ja kohustas PPA-d

uuesti otsustama neile tähtajaliste elamislubade pikendamise üle (resolutsiooni p 2). Kohus

jättis W ja Q menetluskulud 180 eurot vastustaja kanda ning muus osas kaebajate

menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3).

Kuigi täiendava kaitse staatus ei ole seotud Genfis 28.07.1951 vastu võetud pagulasseisundi

konventsiooniga, vaid tegemist on Euroopa Liidu õiguse täiendusega Genfi konventsioonis

sätestatud pagulaste kaitsele (vt direktiivi 2011/95/EL põhjendus 33), on ka juhul, kui isikut

on tunnustatud täiendava kaitse saajana, kohaldatavad Tallinna Ringkonnakohtu 10.10.2019

otsuse nr 3-19-760 p-des 9–10 toodud seisukohad.

Täiendava kaitse saaja seisundi lõppemise tuvastamine eeldab, et muutunud on asjaolud, mis

olid täiendava kaitse andmise aluseks, need muutused ei ole ajutise iseloomuga ning

välismaalast ei ähvarda päritoluriigis reaalne tagakiusamine või tõsine oht (direktiivi

2011/95/EL art 16 lg-d 1 ja 2, art 19 lg 1; VRKS § 48 lg 2, § 49 lg 6). Kohus nõustus PPA

otsuse I õiguslike alustega (VRKS § 48 lg 2 p 1 ja § 49 lg 6 p 1). Asjakohatud on otsuses I

toodud

põhjendused,

mis

puudutavad

X

võimalikku

kokkupuudet

narkootiliste,

psühhotroopsete või muu sarnase aine tarvitamisega, ning väited, mis on seotud kaebajate

eesti keele oskusega.

Otsusest I ei nähtu, et PPA oleks X-le antud täiendava kaitse tunnistanud kehtetuks üksnes sel

põhjusel, et ta käis 2018. a suvel Afganistanis. PPA ei ole otsusega asunud uuesti hindama

kaebaja rahvusvahelise kaitse andmisega seotud asjaolusid. PPA hindas kogumis Afganistanis

toimunud muutusi ning seda, kas toimunud muutuste valguses on jätkuvalt põhjust tunnustada

kaebajat täiendava kaitse saajana. Asjaolud, millega seoses PPA X täiendava kaitse saajana

3-19-650

7(11)

tunnustas, on Afganistanis oluliselt muutunud ning tegemist ei ole oma loomult ajutise

muutusega. PPA-l on iga kord, kui isik tuleb täiendava kaitse saajana temale antud elamisluba

pikendama, õigus hinnata päritoluriigi olukorda ning seda, kas asjaolud võivad olla muutunud.

Kohus nõustus PPA otsuse I p-s 3 toodud päritoluriigi informatsiooniga seda kordamata

(HKMS § 165 lg 2). Kaebaja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid, et PPA välja toodud

päritoluriigi informatsioon oleks väär. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et

väär oleks PPA päritoluriigi informatsiooni alusel tehtud järeldus, et kaebaja isa toetatud

Hekmatyari pooldajad ei ole päritoluriigis toimunud muutuste järgselt enam tõsises ohus

VRKS § 4 lg 3 ja § 19 mõistes. Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, et tema isa vaenlased

oleksid koduriigis aktiivsemad või muutunud tugevamaks. Asjaolu, et väidetud vaenlaste

rikkus on tõusnud, ei anna alust väita, et ka nende ohtlikkus on tõusnud.

Vaidlust ei ole, et 2016. a-l sõlmisid Afganistani valitsus ja Hezb-e Islami rahulepingu, mis tõi

Hezb-e Islami toetajatele kaasa olulisi muutusi, sh pidi Afganistani valitsus võtma kasutusele

meetmeid, et eemaldada Hezb-e Islami juhtkonna ja liikmete vastu suunatud sanktsioonid.

Tänaseks on Hezb-e Islami liider Hekmatyar naasnud Afganistani ning rahulepingu sõlmimise

järgselt on Afganistani vanglatest vabastatud Hezb-e Islamiga seotud isikuid. Alates 2016. a-st

Afganistanis aset leidnud muutused on sellised, mille alusel ei ole enam põhjust väita, et X-le

võiks Afganistani naastes saada osaks tõsine oht. Seda järeldust toetab ka asjaolu, et tal oli

võimalik 2018. a-l viibida 5 nädalat kodumaal. Samuti on kodumaal käinud kaebaja õed ja

vennad ning abikaasa. Välistatud ei ole, et ka kaebaja isa on Afganistani külastanud.

Kaebaja väited seoses tema Afganistanis käimisega on vastuolulised. Afganistanis viibimist

saab lugeda kinnituseks, et kaebajale ei saaks Afganistani naastes osaks tõsine oht. Seda

järeldust toetab ka asjaolu, et kaebaja lendas Afganistani koos 3 vennaga. On ebausutav, et

kaebaja ja tema kolme venna viibimine Afganistanis ei saanud tema perekonna väidetavatele

vaenlastele teatavaks. Kaebaja suhtles Afganistanis viibides ka oma onuga, kes on vastaspartei

Jamiat-e Islami liige. Kaebaja ei väida, et kaebajaga või tema perekonnaliikmetega oleks isa

vaenlased Afganistanis viibimise ajal ühendust võtnud. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et tema

vastaspartei toetajatest sugulastele oleks tema külaskäigu järgselt saanud osaks ebasobivat

käitumist. Seega on põhjendatud PPA järeldus, et pärast asjaolude muutumist Afganistanis ei

saa kaebaja väidetud vaenlaste huvi tema vastu pidada kuigivõrd tõenäoliseks. Kaebaja väited

Afganistanis üksnes kodus viibimisest on liialdatud, kuna toimikus olevad fotod ei ole tehtud

ühes ja samas kohas.

Usutavaks ei saa pidada kaebaja väiteid seoses Afganistani sisenemisega ja riigist

väljumisega. Kohus nõustus kaebaja päritoluriiki sisenemisega seonduvas PPA-ga. Kaebaja

ütlused on vastuolulised. Isegi kui kaebajal õnnestus vältida Afganistani sisenemise ja

lahkumise templeid, pidi tema nimi riiklikes andmebaasides riiki saabumisel siiski kajastuma,

kuna ta saabus riiki lennukiga. Usutav ei ole, et kui kaebaja hinnangul on tema elu

Afganistanis ohus, siis valib ta riiki sisenemiseks viisi, mis on kõige enam riiklike

institutsioonide võimu all. Kui kaebaja suhtes oleks kõrgendatud huvi, siis ei oleks saanud

tema Afganistani saabumine jääda ametivõimudele märkamata. Ka riigist lahkumine tekitab

küsimusi.

Eelnev kinnitab üheselt, et olukord päritoluriigis on muutunud ning PPA-l oli õigus lugeda X

täiendava kaitse seisund lõppenuks ning tunnistada see kehtetuks. Kaebaja tagakiusuhirm ei

ole põhjendatud, kuna olukord päritoluriigis on muutunud püsivalt ja oluliselt. Kaebaja jätkuv

kaitsevajadus ei tugine üldistele asjaoludele ning tema tagasipöördumine Afganistani on

võimalik ega kujuta talle tõsist ohtu tulevalt isiklikest või üldistest asjaoludest.

3-19-650

8(11)

Õiguspärased on ka otsused II ja III X abikaasat puudutavas osas. VRKS § 46 lg 9 p 2

sätestab, et perekonnaliikmele antud tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldutakse, kui

välismaalasele antud tähtajalist elamisluba ei pikendata. VRKS § 46 ei välista lastele antud

elamislubade kehtivuse pikendamist olukorras, kus elamisloa aluseks olnud lapsevanema

täiendava kaitse seisund on lõppenud ning tema elamisluba on kehtetuks tunnistatud. VRKS §

46 lg 11 sätestab, et alaealise lapse elamisluba ei või kehtetuks tunnistada ega keelduda selle

pikendamisest, kui see ei ole kooskõlas lapse õiguste ja huvidega.

Otsused II ja III on laste osas õigusvastased ja need tuleb selles osas tühistada. Praegusel juhul

ei nähtu otsustest laste õiguste ja huvide kaalumist. Huvi olla vanematega koos on ainult üks

osa laste õigustest ja huvidest. Seda kinnitab ka direktiiv 2011/95/EL, mis täpsustab

põhjenduses 18, et lapse huvide hindamisel peaksid liikmesriigid eeskätt võtma

nõuetekohaselt arvesse perekonna ühtsuse, alaealise heaolu ja sotsiaalse arengu, turvalisuse ja

ohutuse kaalutlusi ning alaealise arvamust vastavalt tema vanusele ja küpsusele. Ka Euroopa

Pagulasameti antud juhendmaterjalid direktiivide ühetaoliseks kohaldamiseks liikmesriikides

toob välja, et perekonna ühtsus on üks osa lapse õigustest ja huvidest.

Otsusest ei nähtu, et PPA oleks otsuse tegemisel arvestanud, et lapsed on sündinud Eestis ning

neil puudub igasugune kontakt Afganistaniga. Nad on kasvanud Eesti turvalises keskkonnas

ning kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid PPA väidet, et lapsed ei ole Eesti

ühiskonda integreerunud ja nad ei valda eesti keelt. Ei ole põhjust kahelda kaebajate väidetes,

et W käib XXX lasteaias ning Q käib samas lasteaias ning ka eelkoolis. Lapsed räägivad eesti

keeles, neil on eestlastest sõbrad ning Q käib judo trennis.

PPA ei ole otsuste II ja III tegemisel arvestanud asjaoludega, mis on lastele olulised ja

millistesse sotsiaalsetesse süsteemidesse nad kuuluvad (nt lasteaed, sõbrad, kogukond, trennid

jne),

samuti

Afganistani

turvalisuse

tasemega,

haridussüsteemiga

ja

tervishoiu

kättesaadavusega. PPA otsustes II ja III on põhimõtteline viga, kuna lastele antud elamisloa

pikendamisel ei ole selle tulemuseks laste eraldamine nende vanematest, vaid PPA-l tuleb

seadustada ka vanemate viibimisõigus Eestis. Veenev ei ole PPA seisukoht, et Afganistani

naasmine ei seaks ohtu laste õigusi ja huve. Asjakohatu on PPA väide, et laste isa külastas

koduriiki. Üksnes see väide ei anna alust väita, et laste elamislubade pikendamata jätmine ja

võimalik kodumaale väljasaatmine on kooskõlas nende õiguste ja huvidega. Samuti ei ole

asjakohased PPA arutlused teemal, et lapsi ei saa lugeda rahvusvahelise kaitse saajaks. VRKS

§ 46 lg 11 ei eelda, et rahvusvahelise kaitse saanud isiku perekonnaliikmetest lapsi tuleks

elamisloa pikendamiseks lugeda iseseisvalt rahvusvahelise kaitse saajateks. Samuti ei välista

nimetatud säte olukorda, kus täiendava kaitse saanud lapsevanema staatus lõpeb, kuid tema

lastele antud elamislube pikendatakse, kuna see on kooskõlas laste õiguste ja huvidega.

Sellisel juhul tuleb PPA-l analüüsida, kas ja millisel õiguslikul alusel on võimalik

lastevanematele elamisload anda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

12. PPA palub 31.12.2019 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 02.12.2019

otsuse resolutsiooni p 2 ja põhjendava osa p-d 26–27.

Halduskohtu otsuse põhjendava osa p-d 26–27 omavad iseseisvat mõju, sest kohustavad PPA-

d menetlema või andma automaatselt isikutele elamisload (Riigikohtu 25.04.2011 otsus nr 3-

3-1-48-10, p-d 13, 14). Selline halduskohtu pandud kohustus on alusetu ja vastuolus

seadustega. Vastavalt VRKS §-dele 43 ja 46 lõpevad täiendava kaitse saaja ja tema

pereliikmete elamisload, kui lõpeb täiendava kaitse vajadus. Rahvusvahelise kaitse vajaduse

lõppemine on deklaratiivne ning sellele järgnev elamisloa lõppemine ei ole PPA otsustada.

3-19-650

9(11)

VRKS ei anna siinkohal kaalutlusruumi. VRKS § 46 lg-s 10 sätestatud erand näeb ette, et

välismaalaste seaduse (VMS) asjaoludel ja tingimustel on välismaalasel võimalik VRKS

alusel elamisloa lõppemisel siiski Eesti Vabariigis oma viibimine seadustada. Et PPA saaks

elamisloa menetlemisega alustada, on vajalik välismaalase taotlus elamisloa saamiseks. VMS

ega VRKS ei näe ette võimalust, et PPA saab ise välismaalase eest taotluse koostada, temale

VMS-st tuleneva elamisloa aluse valida ning seda seejärel menetleda. Samuti ei võimalda

seadus elamisloa andmist automaatselt, ilma kontrollimata, kas isik vastab elamisloa

tingimustele. X ja Y ei ole tänaseni elamislubasid taotlenud. Oluline on, et Eesti riik pakub

tasuta migratsiooninõustamist ja rahvusvahelise kaitse taotlejale on olemas riigipoolne

õigusnõustaja. Riik on pakkunud erinevat tuge ja võimalusi isikutele oma viibimine Eestis

seadustada teistel alustel.

VRKS § 46 lg 9 p 2 sätestab üldreegli, mille kohaselt pereliikmetele antud tähtajalise

elamisloa pikendamisest keeldutakse, kui välismaalasele (rahvusvahelise kaitse saajale) antud

tähtajalist elamisluba ei pikendata. Eeltoodut kinnitavad VRKS § 46 lg 3 ja § 46 lg 9 p 4.

Üldreegli erandiks on VRKS § 46 lg 11, mille kohaselt alaealise lapse elamisluba ei või

kehtetuks tunnistada ega keelduda selle pikendamisest, kui see ei ole kooskõlas lapse õiguste

ja huvidega. VRKS taolist erandit laste vanematele ei võimalda. VRKS § 46 lg-s 10 sätestatud

erand ei kohaldu, kuna alaealist last ei saa pidada tähtajalise elamisloa menetluses kutsujaks

VMS § 291 alusel ning alaealine laps ei saa olla lähedase sugulasena kutsujaks VMS § 150 lg

1 alusel. Kehtiva VMS alusel ei ole lähedasel sugulasel võimalik taotleda elamisluba Eestis

elava alaealise lapse juurde. Seega ei ole X-le ja Y-le võimalik anda elamisluba laste juurde.

VRKS võimaldaks vanematel elamisload saada laste juurde, kui lastel oleks rahvusvaheline

kaitse. Selle olukorraga tegemist ei ole.

Erinevate otsuste tegemine lastele ja vanematele lahutaks perekonna, mis ei ole olnud

seadusandja eesmärk. Seda eriti juhul, kui on tegemist nõnda väikeste lastega. Sellistes

kaasustes on laste parimates huvides hoida lapsed vanematega samas staatuses ja jätta

lastevanemate otsustada, kas nad taotlevad Eestisse jäämiseks teisel alusel elamisluba või

naasevad päritoluriiki.

13. X, Y, Q ja W paluvad 05.02.2020 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Täiendava kaitse kehtetuks tunnistamise menetluse ajal ei ole kaebajatele teisel alusel

elamisloa taotlemise soovitust tehtud. Kaebajatel ei olnud ka täiendava kaitse kehtetuks

tunnistamise menetluse ajal esindajat. Kaebajad ei ole siiani ise PPA poole pöördunud

taotluste esitamiseks, kuna kaebajate hinnangul on PPA otsused õigusvastased ja

kohtumenetlus veel kestab.

Olukorras, kus laste elamislubade pikendamisest keeldumise välistab VRKS § 46 lg 11, ei

piisa sellest, et isikutele või nende esindajale tehakse mingil ajahetkel pärast otsuse tegemist

suuline

soovitus

taotleda

teisel

alusel

elamisluba.

Samuti

ei

piisa

tasuta

migratsiooninõustamisest. PPA ei saa teha otsust, mis on vastuolus laste huvide ja õigustega.

Afganistani tagasipöördumine, samuti laste vanematest eraldamine, ei oleks laste parimates

huvides. Kaebajad ei ole kordagi keeldunud teisel alusel elamisloa taotlemisest.

PPA pole läbi viinud korrektset laste parimate huvide hindamise ja väljaselgitamise menetlust.

Arusaamatuks jääb, millele tuginedes PPA leiab, et lapsed ei ole Eesti ühiskonda

integreerunud. Kaebajad on selgitanud, et W ja Q käivad XXX lasteaias, Q lisaks YYY

eelkoolis, samuti judo trennis, suhtleb eesti keeles ja omab eestlastest sõpru. PPA ei ole

arvestanud asjaoludega, mis on lastele olulised, millistesse sotsiaalsetesse süsteemidesse nad

kuuluvad,

samuti

Afganistani

turvalisuse

taseme,

haridussüsteemi

ja

tervishoiu

3-19-650

10(11)

kättesaadavusega. Kaebajad ei nõustu PPA seisukohaga, et sellistes kaasustes on laste

parimates huvides jätta lastevanemate otsustada, kas nad taotlevad Eestisse jäämiseks teist

seaduslikku alust või pöörduvad tagasi päritoluriiki.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. PPA apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu

otsuse resolutsiooni, kuid muudab halduskohtu otsuse p-des 26 (halduskohtu otsuses on kaks

alajaotust, mis kannavad numbrit 26 ja ringkonnakohus muudab neid mõlemaid) ning 27

esitatud põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu põhjendustega. Ülejäänud osas nõustub

ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4).

Ringkonnakohtu põhjendused on alljärgnevad.

15. Apellatsiooniastmes ei ole enam vaidlust selles, et X-l ja Y-l puudub täiendava kaitse

vajadus ning neile elamislubade pikendamisest keeldumine oli seetõttu õiguspärane

(halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 jõustus edasi kaebamata) ning Y ja Q-le elamislubade

pikendamisest keeldumisel ei kaalunud PPA laste õigusi ja huve VRKS § 46 lg 11 tähenduses

nõuetekohaselt. PPA ei ole apellatsioonkaebuses esitanud vastuväiteid halduskohtu otsuse p-

des 22–25 esitatud põhjendustele, mille kohaselt ei nähtu otsustest II ja III laste õiguste ja

huvide kaalumist ning huvi olla vanematega koos on ainult üks osa laste õigustest ja huvidest.

PPA on küll välja toonud, et laste huvides on kokku jääda oma vanematega, kuid ühtegi teist

asjaolu PPA otsuse tegemisel kaalunud ei ole (vt ka direktiivi 2011/95/EL põhjendus 18, mille

kohaselt peaksid liikmesriigid lapse huvide hindamisel võtma nõuetekohaselt arvesse eeskätt

perekonna ühtsuse, alaealise heaolu ja sotsiaalse arengu, turvalisuse ja ohutuse kaalutlusi ning

alaealise arvamust vastavalt tema vanusele ja küpsusele). Otsustest ei nähtu, et PPA oleks

otsuste tegemisel arvestanud, et lapsed on sündinud Eestis ning neil puudub igasugune kontakt

Afganistaniga. Nad on kasvanud Eesti turvalises keskkonnas ning kohus pidas usutavaks, et

W käib XXX lasteaias ning Q käib samas lasteaias ning ka eelkoolis. Lapsed räägivad eesti

keeles, neil on eestlastest sõbrad ning Q käib judo trennis. Kokkuvõtvalt nõustub

ringkonnakohus halduskohtuga, et üksnes tõdemus, et lapsed peaksid olema koos oma

vanematega, ei ole piisav, et väita laste õiguste ja huvidega arvestamist, ning PPA on laste

õiguste ja huvidega seotud olulised asjaolud jätnud kaalumata. Niisiis on apellatsiooniastmes

vaidluse all, kas halduskohus on tõlgendanud õigesti VRKS § 46 lg-t 11 (st, et lastele on eraldi

vanematest võimalik pikendada elamislube) ning pannud otsuse põhjendustes õigesti PPA-le

kohustuse otsustada lastele elamislubade pikendamisel samaaegselt ka X-le ja Y-le

elamislubade andmise üle (otsuse p 27).

16. Halduskohus on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud VRKS § 46 lg-t 11. Ehkki VRKS § 46

lg 3 ning § 46 lg 9 p-d 2 ja 4 (vrdl ka VMS § 127) näevad üldnormina ette, et kui keeldutakse

täiendava kaitse saaja elamisloa pikendamisest, keeldutakse üldjuhul elamisloa pikendamisest

ka tema abikaasale ja alaealisele lapsele, teeb sellest erandi VRKS § 46 lg 11, mis sätestab, et

alaealise lapse elamisluba ei või kehtetuks tunnistada ega keelduda selle pikendamisest, kui

see ei ole kooskõlas lapse õiguste ja huvidega. See tähendab, et alaealise lapse puhul tuleb

PPA-l eraldi vanematest võtta seisukoht, kas elamisloa andmisest või pikendamisest

keeldumine on kooskõlas lapse õiguste ja huvidega, lähtudes seejuures mh juba viidatud

direktiivi 2011/95/EL põhjendusest 18, aga ka halduskohtu viidatud Euroopa Pagulasameti

juhendmaterjalist. Toimides nii, ongi võimalik, et haldusmenetluse tulemusel jõuab PPA

järeldusele, et lastele tuleb VRKS § 46 lg-st 11 tulenevalt pikendada elamislubasid olukorras,

kus lapsevanemate elamislubade pikendamiseks ei ole VRKS sätetest tulenevalt alust.

3-19-650

11(11)

17. Eelmises punktis toodu ei tähenda aga, et PPA peaks omal initsiatiivil leidma muu

õigusliku aluse lapsevanemate elamislubade pikendamiseks, ega ka seda, et lapsevanematele

kaasneb laste elamislubade pikendamisel automaatselt õigus elamislube saada. Selles osas ei

nõustu ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjenduste p-des 26 ja 27 esitatuga. Elamisloa

taotluse menetlemine PPA poolt eeldab elamisloa taotluse esitamist (sh kohase õigusliku aluse

äranäitamist) taotleja poolt ning elamisloa andmise aluste esinemise kontrolli ja kohase

haldusmenetluse läbiviimist. Halduskohtu otsuses toodu, mille kohaselt kaasneb laste

elamislubade pikendamise korral PPA-le automaatselt kohustus seadustada ka vanemate

viibimisõigus Eestis ning PPA peab samaaegselt laste elamislubade pikendamise üle

otsustamisel otsustama iseseisvalt ka lapsevanematele elamislubade andmise üle, ei tugine

seadusel. Kõik eelnev aga ei tähenda, et lastele VRKS alusel elamislubade pikendamine ja

lapsevanematele samal ajal elamislubade pikendamisest keeldumine peaks tooma kaasa laste

eraldamise vanematest. Ka sellisel juhul säilib lapsevanematel võimalus otsustada, kas

taotleda Eestis elamisluba mõnel muul VMS-s sätestatud alustel või elada oma pereelu edasi

päritoluriigis. Elamisloa taotluste esitamine nt VMS § 176 (töötamiseks, asja materjalidest

nähtuvalt X töötab), § 2101 (püsivalt Eestisse elama asumiseks), § 2103 (erandina püsivalt

Eestisse elama asumiseks) või § 201 (välislepingu alusel, nt EIÕK art 8, perekonnaelu kaitse)

alusel ei ole X ja Y puhul ilmselgelt välistatud ning neid võimalusi ei välista ka VRKS § 46 lg

10. Niisiis ei saa öelda, et X-le ja Y-le ei oleks õiguslikult üldse võimalik elamisluba anda.

Elamisloa andmine eeldab aga siiski kohase taotluse esitamist PPA-le ning kohase

haldusmenetluse edukat läbimist.

18. Eelnevast tulenevalt jääb PPA apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jätab

muutmata halduskohtu otsuse resolutsiooni, kuid muudab halduskohtu otsuse p-des 26 ja 27

esitatud põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega (HKMS § 200 p 4).

19. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja menetlusosalised ei ole apellatsiooniastmes

menetluskulude hüvitamise taotlusi esitanud, jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme

menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)