2-18-14719/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17. aprill 2020, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-14719

Tsiviilasi

Doneright OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hagi

Mindreks Grupp OÜ ja XX vastu tehingu kehtetuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 12. juuli 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Mindreks Grupp OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Doneright OÜ (pankrotis,

registrikood 12690547) pankrotihaldur Indrek Lepsoo,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Kostja I (apellant): Mindreks Grupp OÜ (registrikood

11378629), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anto

Kasak

Kostja II: XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Traat

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 12. juuli 2019 otsus tühistada ja saata tsiviilasi uueks läbivaata-

miseks samale maakohtule.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

2 (9)

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Doneright OÜ (pankrotis, edaspidi: võlgnik) pankrotihaldur Indrek Lepsoo (hageja) esitas

6. juulil 2018 Harju maakohtule tsiviilasjas nr 2-17-16005 vastuhagi Mindreks Grupp OÜ

(kostja I) ja XX (kostja II, koos edaspidi: kostjad) vastu võlgniku ja kostjate vahel

18. oktoobril 2016 sõlmitud ja notariaalselt tõestatud lepingu p-s 5 nimetatud tehingu (edaspidi:

tagatiskokkulepe) kehtetuks tunnistamiseks.

Maakohus suunas 1. oktoobri 2018 määrusega vastuhagi iseseisvasse menetlusse ja see

registreeriti käesoleva tsiviilasjana nr 2-18-14719.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

võlgnik ja kostjad sõlmisid 18. oktoobril 2016 notariaalakti, millega kostja II

võõrandas kostjale I Tartus aadressil Võru 18-1 asuvat korteriomandit (registriosa

nr 4328550, edaspidi: korter I) koormava esimese järjekoha hüpoteegi summas

50 000 eurot (edaspidi: vaidlusalune hüpoteek). Viidatud notariaalakti p-s 5 sisalduvas

tagatiskokkuleppes leppisid lepinguosalised, eelkõige võlgnik ja kostja I kokku, et

alates lepingu tõestamise hetkest on vaidlusaluse hüpoteegiga tagatud kõik kostja I

nõuded võlgniku vastu, mis tulenevad kostja I ja võlgniku vahel sõlmitud laenu-

lepingutest, sh 18. augusti 2015 laenulepingust;

-

maakohtu 27. aprilli 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-401 kuulutati välja võlgniku

pankrot ja 13. juuni 2017 määrusega nimetati hageja võlgniku pankrotihalduriks;

-

kostja I esitas võlgniku pankrotimenetluses nõude 294 006,57 eurot. Nõude aluseks on

mh 18. augusti 2015 laenulepingust tulenev nõue summas 119 128,56 eurot, mida

kostja I palus 50 000 euro ulatuses tunnustada pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 1

rahuldamisjärgu nõudena, sest nõue on tagatud vaidlusaluse hüpoteegiga;

-

hageja vaidles nõuete kaitsmise koosolekul vastu kostja I nõude rahuldamisjärgule ja

tunnustas kostja I nõuet summas 294 006,57 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamis-

järgu nõudena. Kostja I esitas 26. oktoobril 2017 hagi hageja vastu, ja soovis jätkuvalt

50 000 euro ulatuses nõude tunnustamist esimeses järgus (tsiviilasi nr 2-17-16005);

-

tagatiskokkuleppe saab tagasi võita PankrS § 114 lg 1 p 2 või PankrS § 110 lg 1 p 2

alusel. Tagatiskokkulepe sõlmiti 18. oktoobril 2016, võlgniku ajutine haldur nimetati

14. veebruaril 2017, seega on tagatis antud kuue kuu jooksul enne ajutise halduri

nimetamist. Tagatiskokkuleppe sõlmiti juba tekkinud kohustuste täitmiseks. Võlgnik

oli tagatiskokkuleppe sõlmimise ajal püsivalt maksejõuetu;

-

tagatiskokkulepe kahjustab võlausaldajate huve, kuna sellega eelistati ühte

võlausaldajat, st kostjat I põhjendamatult teistele võlausaldajatele ja seda olukorras,

kus võlgnik oli juba makseraskustes. Lisaks vaidlusalusele hüpoteegile koormasid

korterit I enne 18. oktoobri 2016 lepingu sõlmimist II järjekoha hüpoteek summas

60 000 eurot RLGL GROUP OÜ (edaspidi: RLGL) kasuks ja III järjekoha hüpoteek

summas 20 000 eurot Satisfor OÜ (edaspidi: Satisfor) kasuks. Kostja II avaldas

tsiviilasjas nr 2-17-10622, et võõrandas vaidlusaluse hüpoteegi kostjale I, sest kostja II

nõude täitmise tagamiseks ei olnud nii palju hüpoteeke vaja. Kostja II nõude

rahuldamine võlgniku vastu oli võimalik võlgnikule kuulunud teise korteriomandi

(asukohaga Võru 18-7, edaspidi: korter II) arvelt, siis ilma vaidlusalust hüpoteeki

võõrandamata olnuks võimalik müügist saadud raha arvelt rahuldada teiste

hüpoteegipidajate PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgus tunnustatud nõudeid

vastavalt 4400 euro ja 20 000 euro ulatuses ning raha oleks jätkunud ka PankrS § 153

lg 1 p 2 rahuldamisjärgus tunnustatud võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.

3 (9)

2. Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata või alternatiivselt:

(a) tühistada võlgniku ja kostjate vaheline 18. oktoobri 2016 notariaalakt tervikuna;

(b) lugeda kostja II nõue summas 35 000 eurot tunnustatuks võlgniku pankrotimenetluses

esimeses järgus ning kohustada hagejat rahuldama kostja II nõue asjaõigusseaduse

(AÕS) §-s 353 sätestatud põhimõtetel enne teisi võlausaldajate nõudeid.

Kostja I vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

tagasivõitmise korras tehingu tühistamise eeldused on täitmata, kuna tagatis-

kokkuleppega ei kahjustatud võlausaldajate huve;

-

kostjal II oli võlgniku vastu nõue summas 78 667,23 eurot. Enne tagatiskokkuleppe

sõlmimist oli kostja II nõue tagatud kahe hüpoteegiga, mis koormasid kortereid I ja II.

Korterid olid võlgniku ainus vara. Korter II müüdi pankrotimenetluses hinnaga

48 300 eurot ning korter I hinnaga 39 950 eurot. Pärast PankrS § 153 lg 2 alusel tehtud

mahaarvamist oleks läinud võlausaldajate vahel jagamisele kokku 73 745,27 eurot.

Seega, kui võlgnik ja kostjad ei oleks tehingut teinud, oleks rahuldatud ainult kostja II

nõue ning kõigi teiste võlausaldajate nõuded oleks jäänud rahuldamata. Vaidlusaluse

tehinguga loovutas kostja II ühe tema kasuks seatud hüpoteekidest kostjale I. Tehingu

tulemusel tekkis olukord, kus kostja II nõude saab rahuldada 39 787,23 euro ulatuses,

mitte 73 745,27 euro ulatuses, aga kostja I nõue saab rahuldatud 33 957,50 euro

ulatuses. Tehingu tulemusel on halvenenud ainult kostja II positsioon võlausaldajana.

Samas ei saa rääkida kostja II huvide kahjustamisest, sest kostja II on vabatahtlikult ja

teadlikult loovutanud tema kasuks seatud hüpoteegi kostjale I;

-

võlgniku ja kostjate vahelist 18. oktoobri 2016 tehingut tuleb käsitleda ühtse tervikuna.

Hinnangut ei saa anda ainult tagatiskokkuleppele ja öelda, et kostja I kasuks hüpoteegi

kandmine on kahjulik, jättes seejuures hindamata, et sama tehinguga on hüpoteegi

üleandmise eesmärgil kostja II enda õigustest loobunud;

-

kui tühistatakse ainult tagatiskokkulepe, siis satuvad võlgnik ja teised võlausaldajad

paremasse olukorda, kui nad oleksid olnud siis, kui tehingut ei oleks tehtud – teiste

võlausaldajate nõuded saavad rahuldatud ulatuses, mis enne vaidlusaluse tehingu

tegemist ei oleks olnud võimalik;

-

kui kohus tuvastab tagasivõitmise eelduste olemasolu, siis igal juhul ei ole

tagasivõidetav ainult tagatiskokkulepe. Tagasivõitmise korras tuleb tühistada

18. oktoobri 2016 leping tervikuna ning taastada tagasivõidetava tehingu tegemisele

eelnenud olukord. Sellisel juhul tuleb kindlaks määrata kohtuotsuse täitmise kord.

Kuivõrd tegemist on vastastikuse tehinguga, siis kõik osapooled peavad tagastama

tehingu alusel saadu. Tehing on olnud kolmepoolne. Kostja II jäi tehingu tulemusel

ilma tema nõuet tagavast hüpoteegist ning kostja I sai tehingu tulemusel hüpoteegi, mis

tagab tema nõuet. Hagejal oli enne viidatud tehingut kohustus teha pankrotivarast

väljamakse kostjale II. Pärast viidatud tehingut on hagejal kohustus teha väljamakse

kostjale I;

-

tagasitäitmine saaks toimuda ainult selliselt, et korteri I registriosa IV jaost 3. kande alt

kustutatakse hüpoteegipidajana kostja I ja samaaegselt kantakse hüpoteegipidajana

sisse kostja II ning hageja annab nõusoleku hüpoteegi üleandmiseks;

-

kuivõrd korter I on võõrandatud, siis ei ole tagasitäitmine ning kinnistusraamatu

kannete muutmine võimalik. Sellisel juhul tuleb määrata kohtuotsuse täitmise kord

kindlaks selliselt, et kostja II nõue loetakse tunnustatuks esimese järgu nõudena ning

väljamakse tehakse pankrotivarast enne teisi hüpoteegipidajaid lähtudes AÕS §-s 353

sätestatud põhimõtetest.

4 (9)

3. Kostja II vaidles hagile vastu kokkuvõtvalt järgmiselt:

-

tagatiskokkulepet ei ole võimalik tühistada eraldi 18. oktoobri 2016 lepingu p-dest 3

ja 4, millega vabastati korterid I ja II ühishüpoteekidest ning millega kostja II

võõrandas korterit I koormava hüpoteegi kostjale I. Hagi rahuldamise korral tuleks

endine olukord taastada, st lugeda kostja II nõue tagatuks hüpoteegiga korterile I;

-

ilma asjaõiguslepingut vaidlustamata ei ole võimalik hagis soovitud eesmärki

saavutada. Asjaõiguslepingut ei ole vaidlustatud ja selle lepingu puhul tagasivõitmise

eeldused ei ole täidetud, sest hüpoteek, mille kostja II võõrandas kostjale I, on

kinnistusraamatusse kantud 6. augustil 2014 ning kostja II omandas selle hüpoteegi

19. veebruari 2016 lepinguga;

-

tagatiskokkulepe ei kahjusta teiste võlausaldajate huve, sest tehingu tühistamise korral

taastuks enne lepingu sõlmimist olnud olukord ning kostja II nõue oleks tagatud

hüpoteegiga nii korterile II kui ka korterile I. Mõlemad korterid on müüdud, seega on

võimalik välja arvutada, kuidas jaguneks raha võlausaldajate vahel, kui vaidlusalune

tehing tühistada;

-

kostja II esitas võlgniku vastu nõude summas 78 667,23 eurot. Nõue tuleneb

19. veebruari 2016 laenulepingust, mille tagatiseks oli hüpoteek. Kostja II osales

korteri II enampakkumisel ning tegi parima pakkumise summas 48 300 eurot. Kostja II

tasus kokku 8512,77 eurot ning vastavalt 17. mai 2018 tasaarvestuse kokkuleppele

tehti 39 787,23 euro suuruses osas ostuhinna ja hüpoteegiga tagatud nõude vahel

tasaarvestus;

-

tsiviilasjas nr 2-17-16022 on pooleli vaidlus kostja II nõude tunnustamise üle summas

35 000 eurot. Vastavalt 19. juuni 2018 enampakkumise aktile nr 2 müüdi korter I

hinnaga 39 950 eurot. Tulenevalt PankrS § 153 lg-st 2 tuleb maha arvata 15%

(5992,50 eurot) ning võlausaldajate nõuete rahuldamiseks jääks 33 957,50 eurot. Kui

kostja II nõue leiab tunnustamist 35 000 euro ulatuses, tuleks tehingu tühistamise

korral kogu korteri I müügist saadud raha maksta välja kostjale II. Tehingu kehtivuse

korral tuleks see raha maksta aga kostjale I. Kostjad ei soovi omavahelist lepingut

muuta ega vaidlustada ning ei näe ka põhjust, miks seda peaks tegema hageja.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hagi 12. juuli 2019 otsusega (vaidlustatud otsus).

4.1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

-

maakohtu 27. aprilli 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-401 kuulutati välja võlgniku

pankrot;

-

maakohtu 13. juuni 2017 määrusega nimetati võlgniku pankrotihalduriks hageja;

-

kostja I esitas võlgniku pankrotimenetluses nõude kogusummas 294 006,57 eurot.

Nõude aluseks on muuhulgas 18. augusti 2015 laenulepingust tulenevad nõuded

kogusummas 119 128,56 eurot;

-

kostja I palus tunnustada 18. augusti 2015 laenulepingust tulenevat nõuet 50 000 euro

ulatuses PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgu nõudena, kuna nõue on tagatud esimese

järjekoha hüpoteegiga korterile I vastavalt 2. oktoobri 2015 hüpoteegi üleandmise-,

hüpoteegi seadmise- ja asjaõiguslepingule.

4.2. Maakohus kohaldas PankrS § 114 lg 1 p 2 ja leidis, et tagatiskokkulepe tuleb tunnistada

kehtetuks.

4.2.1. Esiteks tuvastas maakohus, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri

nimetamist, sest tagatiskokkulepe sõlmiti 18. oktoobril 2016 ja võlgniku ajutine haldur nimetati

maakohtu 14. veebruari 2017 määrusega.

5 (9)

4.2.2. Teiseks seati tagatis juba tekkinud kohustuse tagamiseks, sest tagatiskokkuleppega

tagati 18. augusti 2015 laenulepingust tulenevaid nõudeid.

4.2.3. Kolmandaks tuvastas maakohus, et võlgnik oli tagatiskokkuleppe sõlmimise ajal

püsivalt maksejõuetu, millest oli teadlik ka kostja I. Võlgniku pankrotimenetluses hinnati

maksejõuetuse tekkimise ajaks 2016. aasta keskpaik, kui võlgnikul jäid lõpetamata viimistlus-

tööd ja tekkisid vaidlused ning võlgnevused korteriomanike ja ostjate ees. Kostja I üüris

Võru 18 kortermajas korterit, järelikult oli teadlik võlgniku lõpetamata viimistlustöödest ning

tekkinud vaidlustest ja võlgnevustest teiste korteriomanike ees.

Lisaks olid 18. augusti 2015 laenulepingust tulenevad nõuded 31. detsembri 2015 seisuga

sissenõutavaks muutunud ja vastavad kohustused võlgnikul täitmata. Ka muud võlgniku ja

kostja I vahel sõlmitud lepingutest tulenevad nõuded olid 2016. aasta suveks sissenõutavaks

muutunud. Kostja I taganes võlgnikuga sõlmitud lepingust kütteseadme müümiseks vaid kaks

päeva pärast tagatiskokkuleppe sõlmimist ja seda põhjusel, et võlgnik oli viivituses

kütteseadme eest tasumisega alates 20. juunist 2016.

4.2.4. Neljandaks tuvastas maakohus, et tagatiskokkulepe kahjustab võlausaldajate huve, sest

sellega eelistati kostjat I põhjendamatult teistele võlausaldajatele olukorras, kus võlgnik oli juba

makseraskustes.

Korterile I oli enne 18. oktoobri 2016 lepingu sõlmimist seatud esimese järjekoha hüpoteek

summas 50 000 eurot kostja II kasuks, teise järjekoha hüpoteek summas 60 000 eurot RLGL-i

ja kolmanda järjekoha hüpoteek summas 20 000 eurot Satisfori kasuks. Kostja II selgitas, et

võõrandas hüpoteegi kostjale I, kuivõrd tema nõude täitmiseks ei olnud niivõrd suurt hüpoteeki

vaja. RLGL-i tunnustatud nõue summas 4400 eurot on üle läinud kostjale I, sest kostja I tasus

vastava nõude. Kuivõrd kostja II nõude rahuldamine võlgniku vastu oli võimalik teise

võlgnikule kuulunud korteri arvelt, oleks hüpoteeki võõrandamata olnud võimalik korteri I

müügist saadud rahaliste vahendite arvelt rahuldada Satisfori tunnustatud nõue ning rahalisi

vahendeid oleks jätkunud ka teises rahuldamisjärgus tunnustatud võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks. Kui kostja I nõuet tunnustatakse esimese rahuldamisjärgu nõudena, on võimalik

korteri I müügist saadud rahaliste vahendite arvelt rahuldada üksnes tema nõue. Seega sooviti

18. oktoobri 2016 lepinguga luua olukord, kus toimuks kostja I eelistamine võlgniku teiste

võlausaldajate ees. Sellele viitab ka asjaolu, et ca kolm nädalat pärast tagatiskokkuleppe

sõlmimist edastas kostja I kohtutäiturile avalduse võlgniku suhtes täitemenetluse läbiviimiseks,

samas kui teise ja kolmanda järjekoha hüpoteegipidajad esitasid vastavad avaldused

kohtutäiturile 12. ja 27. detsembril 2016.

4.3. Maakohus tugines PankrS § 109 lg-le 1 ja leidis, et tagasivõitmise korras saab kehtetuks

tunnistada ainult tagatiskokkuleppe kui võlgniku poolt tehtud tehingu. Pooltevaheline

18. oktoobri 2016 leping ei sisalda ühte terviklikku tehingut, vaid kolme iseseisvat ja erinevate

poolte vahel sõlmitud tehingut. Kuna tagatiskokkuleppe näol on tegemist eraldiseisva

tehinguga, siis ei mõjuta selle tehingu kehtetuks tunnistamine teiste lepingus sisalduvate

tehingute kehtivust.

Lepingu p 9.4 reguleerib kannete tegemist ning sellest punktist ei tulene, et see muudaks

lepingus sisalduvad erinevad tehingud üheks tehinguks. Lepingus sisalduvates ühishüpoteekide

osalise vabastamise kokkuleppes ja hüpoteegi võõrandamise lepingus puuduvad tingimused,

mille kohaselt mõjutaks tagatiskokkuleppe kehtivus ka nende tehingute kehtivust.

Lepingust ei nähtu ka poolte tahe, et lepingut ei oleks ilma p-ta 5 sõlmitud. Lepingus on pooled

teinud mitu erinevat tehingut neid omavahel sidumata ning tehingud ei ole tingimuslikud.

Maakohus märkis, et ei saa kehtetuks tunnistada kostjate vahel sõlmitud hüpoteegi

võõrandamise lepingut, kuna võlgnik ei ole selle lepingu pool. Käesolevas asjas tehtava

6 (9)

kohtuotsuse alusel ei saa tekkida olukorda, kus taastuksid kostja II poolt kostjale I võõrandatud

hüpoteegiga seotud kostja II õigused.

PankrS § 119 lg-test 4-6 tuleneb erikord tehingu teise poole rahaliste nõuete maksmapanekuks.

See välistab tagasivõidetud tehingu tagasitäitmisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 5 ja § 111

lg 7 kohaldamise, st tehingu teine pool ei saa üleantu tagastamisest keelduda, kuni talle

tagastatakse tema üleantud raha. Eeltoodust järeldub, et VÕS § 189 lg-s 1 sätestatud põhimõte

tagasivõitmise tagajärgedele ei kohaldu.

Samuti ei saa käesolevas vaidluses lahendada kostja II poolt võlgniku pankrotimenetluses

esitatud nõude ja selle nõude rahuldamisjärgu tunnustamisega seotud küsimusi. PankrS

§-des 105 ja 107 sätestatud põhimõtteid arvestades ei saa käesolevas asjas tehtava

kohtuotsusega muuta kostja II poolt võlgniku pankrotimenetluses esitatud ja tunnustatud nõude

suurust ega rahuldamisjärku.

4.4. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 ja

§ 165 lg 1 alusel võrdsetes osades kostjate kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Hageja

lepingulise esindaja õigusabikulu on põhjendatud 6,17 t ulatuses tunnihinnaga 120 eurot

(lisandub käibemaks), mis rahaliselt teeb 888 eurot (= 6,17 × 120 + 20%). Kostjatelt kuulub

hageja kasuks välja mõistmisele ka hagilt tasutud riigilõiv (300 eurot), seega kokku

menetluskulud 1188 eurot (= 888 + 300). Kumbki kostja peab hüvitama pool hageja

menetluskuludest, st 594 eurot (= 1188 ÷ 2). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi täielikult rahuldamata. Teise võimalusena palub kostja II rahuldada eespool p-s 2

refereeritud alternatiivsed taotlused (a) ja (b). Kolmanda võimalusena palub ta saata asja tagasi

maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub kostja I panna hageja kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Esiteks jääb kostja I selle juurde, et võlgniku ja kostjate vaheline tehing ei kahjusta

võlausaldajate huve, seega on PankrS §-de 109 ja 114 kohaldamise eeldused täitmata ning

tehing ei ole tagasivõidetav.

5.2. Teiseks jagas maakohus ebaõigesti 18. oktoobri 2016 lepingu osadeks ja asus seisu-

kohale, et tagatiskokkuleppega kahjustati võlausaldajate huve. Käesoleval juhul ei ole tehingu

osadeks jagamine ja ainult osaline tühistamine lubatud. Hinnata ei saa ainult tagatiskokkulepet

ja öelda, et kostja I kasuks hüpoteegi kandmine on kahjulik, jättes seejuures hindamata, et sama

tehinguga on hüpoteegi üleandmise eesmärgil kostja II enda õigustest loobunud.

Enne tehingut oli seatud hüpoteek kostja II kasuks, pärast tagatiskokkuleppe kehtetuks

tunnistamist ei ole seatud hüpoteeki kellegi kasuks. Seega on võlgnik ja teised võlausaldajad

paremas olukorras, kui nad oleksid olnud siis, kui tehingut ei oleks tehtud. Teiste võlausaldajate

nõuded saavad rahuldatud suuremas ulatuses, kui enne vaidlusaluse tehingu tegemist.

5.3. Kolmandaks oleks maakohus tagasivõitmise korras pidanud tühistama 18. oktoobri 2016

lepingu tervikuna ja taastama tehingule eelnenud olukorra. Kuivõrd korter I on võõrandatud,

oleks maakohus pidanud määrama kohtuotsuse täitmise korra kindlaks selliselt, et kostja II

nõue loetakse tunnustatuks esimese järgu nõudena ning tema nõue rahuldatakse ja tehakse

väljamakse pankrotivarast enne teisi hüpoteegipidajaid, lähtudes AÕS §-s 353 sätestatud

põhimõtetest.

6. Hageja vaidleb kaebusele vastu ja kostja II toetab kaebust.

7 (9)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja

saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse kolmanda

alternatiivina esitatud taotlus rahuldatakse.

8. Hageja väitel sõlmisid ühelt poolt võlgnik ja teiselt poolt kostjad tagatiskokkuleppe, mida

hageja soovib käesolevas asjas menetletava hagiga tagasi võita ehk kehtetuks tunnistada PankrS

§ 109 lg 1 alusel. Sellise nõude puhul on kostjad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3

tähenduses. Kuigi kaebuse esitas ainult kostja I, siis ei ole eeltoodud põhjusel maakohtu otsus

ka kostja II suhtes jõustunud.

9. Esmalt tuleb käsitleda hageja nõudega seonduvat menetlusosaliste ringi. Maakohus ei ole

sellele piisavalt tähelepanu pööranud, läbi on viimata kohane eelmenetlus ja vaidlustatud otsus

on kostja II vastu esitatud nõude osas ka põhjendamata.

9.1. Hageja esitas hagi tehingu tagasivõitmise nõudega mõlema kostja vastu. Tagasivõidetav

tehing on 18. oktoobri 2016 lepingudokumendi p-s 5 sisalduv tagatiskokkulepe. Hageja soovib

ainult selle tehingu kehtetuks tunnistamist PankrS § 109 lg 1 alusel. Viidatud sätte järgi saab

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada võlgniku tehinguid või toiminguid. Seega eeldab

hagi rahuldamine, et nii kostja I kui ka kostja II on sõlminud võlgnikuga 18. oktoobri 2016

lepingudokumendi p-s 5 tagatiskokkuleppe ehk teatava võlaõigusliku lepingu.

9.2. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool

kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Lepingust

tulenevad õigused ja kohustused lepingupooltele eelkõige vastavalt sellele, kuidas nad on selles

omavahel kokku leppinud. Kohtul tuleb aga lepingupoolte õigussuhe vaidluse lahendamisel

õiguslikult kvalifitseerida, mida maakohus ei teinud.

9.3. Nii hageja väidete kui ka tagatiskokkuleppe sõnastuse järgi sõlmisid tagatiskokkuleppe

kõik sama notariaalakti osalised (st võlgnik ja mõlemad kostjad), aga eelkõige kostja I ja

võlgnik. Hageja ei toonud esile ja maakohus ei selgitanud välja, milline on kostja II roll

tagatiskokkuleppes. Seeläbi rikkus maakohus TsMS § 392 lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud

eelmenetluse ülesandeid. Samas rahuldas maakohus hagi ka kostja II suhtes, kusjuures hageja

esiletoodust ega vaidlustatud otsusest pole võimalik aru saada, milline võlgniku ja kostja II

vaheline tehing tuleks kehtetuks tunnistada. Maakohus märkis vaidlustatud otsuse lk 9 alt

kolmandas lõigus õigesti, et tagatiskokkulepe on eraldiseisev tehing, aga jättis kontrollimata,

kas kostja II on selle tehingu osaline.

9.4. Riigikohus on varasemas praktikas asunud seisukohale, et kui isik on lepingule alla

kirjutanud äriühingu seadusliku esindajana ja lepingus sisaldub punkt tema kui füüsilise isiku

kohustuse kohta, on ta teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole teda

lepingupoolena märgitud. Kirjeldatud juhul allkiri lepingul kinnitab isiku tahteavaldust

(23. märtsi 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-10, p 11 teine lõik ja seal viidatud varasem

praktika). Ringkonnakohus leiab siiski, et isik ei muutu lepinguosaliseks pelgalt seetõttu, et teda

lepingudokumendis nii nimetatakse. Käesoleval juhul on kostjat II küll nimetatud tagatis-

kokkuleppe poolena, aga seni esile toodud asjaoludel ei näe ringkonnakohus võimalust

kvalifitseerida kostja II ja võlgniku vaheline tehing kokkuleppeks AÕS § 346 lg 2 tähenduses.

Kirjeldatud kokkuleppe sõlmivad hüpoteegiga koormatud või koormatava kinnisasja omanik ja

hüpoteegipidaja, st 18. oktoobri 2016 lepingu osalistest võlgnik ja kostja I.

9.5. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul VÕS § 29 sätteid järgides tagatiskokkulepet

tõlgendada ja selgitada välja, kas kostja II üldse on selle kokkuleppe osaline. Selleks tuleb anda

pooltele võimalus esitada oma seisukohad ja tuua esile asjaolud, mille põhjal kohus saaks

hinnata kostja II rolli kokkuleppes. Hageja on selgelt avaldanud, et ta soovib ainult

tagatiskokkuleppe tagasivõitmist ja seda kokkulepet saab käsitleda iseseisva tehinguna. Niisiis

8 (9)

tuleb hagejal just tagatiskokkuleppe raames tuua esile kostja II osa. Siiski ei ole kohus seotud

hageja arusaamaga tehingu õiguslikust kvalifikatsioonist. Kui hageja toob esile võlgniku ja

kostja II vahelise kokkuleppe sisu, siis saab kohus hinnata, kas vastav tehing on hõlmatud

tagasivõidetava tagatiskokkuleppega. Tehingu tagasivõitmise hagi ei saa rahuldada isiku

suhtes, kes ei ole tehingu pool.

10. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus kostja I apellatsioonkaebuse teise alternatiivina

esitatud taotlust, millega kostja I järgib 11. detsembri 2018 hagivastuse resolutsioonis esitatud

ning eespool p-s 2 refereeritud alternatiivseid taotlusi (a) ja (b).

10.1. Sisuliselt soovis kostja I, et hagi rahuldamise korral tühistataks 18. oktoobri 2016 leping

tervikuna ja loetaks kostja II nõue summas 35 000 eurot tunnustatuks esimeses rahuldamis-

järgus. Seega esitas kostja I kohtule taotlused, mis ulatuvad sisuliselt kaugemale hageja

taotletust ja on mh suunatud kostja II huvide kaitsele. Kostja taotluste menetlemisel ei täitnud

maakohus TsMS § 392 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud ülesandeid.

10.2. Menetlusosalise taotluse saamisel peab kohus hindama, kas see on nõue TsMS § 363 lg 1

p 1 tähenduses või menetluslik taotlus. Viimase puhul on vaja täiendavalt otsustada, kas

taotluse saab lahendada menetluse kestel või tuleb seda teha otsusega – nii nagu see on nt otsuse

täitmise viisi või korra kindlaksmääramise taotluse korral. Kui pool esitas uue nõude, siis tuleb

otsustada selle menetlusse võtmine TsMS § 372 sätete kohaselt. Kui taotlus on menetluslikku

laadi, siis tuleb see lahendada võimaluse korral eelmenetluse käigus või TsMS § 442 lg 5 järgi

otsusega. Kui kohtul on kahtlusi, mis laadi taotluse pool esitas, siis tuleb seda pooltega arutada

ja vajadusel jätta taotlus TsMS § 340¹ lg 1 alusel käiguta. Menetlusosalistele peab eelmenetluse

lõpuks olema selge, kuidas nende taotlusi käsitletakse ja millised taotlused lahendab kohus veel

edaspidi. Maakohus kostja I kõnealuste taotluste osas eelmenetluse raames neid toiminguid ei

teinud ja vajalikku selgust ei loonud.

10.3. Ühe võimalusena saab kostja I taotlusi käsitleda tingimusliku vastuhagina (vt selle kohta

Riigikohtu 28. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-60590, p 14.1 ja seal viidatud varasem

praktika). Seda eelkõige juhul, kui kostja I soovib taotluste (a) ja (b) lahendamist üksnes hagi

rahuldamise korral ning nõuded on esitatud ainult hageja vastu. Maakohtul tuleb asja uuel

läbivaatamisel välja selgitada, kas kostja I tahe on suunatud kirjeldatud menetlusliku olukorra

saavutamisele ja seejärel vajadusel hinnata, kas kostja I nõuded on (vastu)hagina menetlus-

kõlbulikud. Taotluse (a) osas on otstarbekas kontrollida, kas kostja I nõue on õiguslikult

perspektiivikas (TsMS § 371 lg 2), ning taotluse (b) osas, kas see on esitatud kostja I eeldatava

ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (TsMS § 3 lg 1) või kas seadus näeb ette

võimaluse kostjal I pöörduda kohtusse kostja II huvides (TsMS § 3 lg 2).

10.4. Teiseks võivad kostja I taotlused olla otsuse täitmise viisi või korra kindlaksmääramise

taotlused TsMS § 445 lg 1 esimese lause tähenduses. Kui kostja I soovib oma taotluste

sellistena käsitlemist, siis tuleb need lahendada otsuse resolutsiooniga. Piisav ei ole üksnes

põhjenduste esitamine, nii nagu maakohus seda tegi vaidlustatud otsuse lk-del 11–12.

TsMS § 445 lg 1 esimese lause eesmärk on võimaldada pooltel enne otsuse tegemist taotleda

kohtult mõnda konkreetset otsuse täitmise viisi (Riigikohtu 30. septembri 2010 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-72-10, p 17). Hageja esitas tehingu (täpsemalt: tagatise andmise) tagasi-

võitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude, mille rahuldamise tagajärjed sätestab PankrS

§ 119. Käesoleval juhul on ainult PankrS § 114 lg 1 alusel tagatise andmise tagasivõitmisel

teatav eripära, sest tehingu alusel pole peale kehtetuks tunnistatava tagatise midagi saadud.

Seetõttu puuduvad nii PankrS § 119 lg-s 1 kui ka lg-s 4 märgitud tagastamiskohustustele

vastavad sooritused. Kirjeldatud olukorras on küsitav, kas otsuse täitmise viisi ja korra

kindlaksmääramine on üldse võimalik.

11. Ringkonnakohus nõustub kaebuse väitega, et ainult maakohtu esitatud motiividel ei saa

hinnata tagatiskokkulepet võlausaldajaid kahjustava tehinguna PankrS § 109 lg 1 tähenduses.

9 (9)

11.1. Võlausaldajate huvide kahjustamise väite kontrollimisel tuleb mh tuvastada, kas ja

millised võlausaldajad olid võlgnikul vaidlusaluse tehingu tegemise ajal, kuidas tehing mõjutas

võlausaldajaid ja miks saab võlausaldajate huve lugeda kahjustatuks (vrd nt Riigikohtu

13. novembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18957, p 12.1). Maakohus järgis hageja üldsõnalist

käsitlust, aga ei tuvastanud eelmises lauses märgitud konkreetseid asjaolusid.

11.2. Tehingu võlausaldajate huve kahjustavaks hindamisel on oluline, kas hinnatava tehinguta

oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses. See

sõltub aga eelkõige sellest, kas ja milliseid kohustusi on tehinguga loodud (Riigikohtu

26. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 20 teine lõik). Ringkonnakohus nõustub

kostjaga I, et tehingu hindamisel eeltoodud tähenduses tuleb arvesse võtta tehingu sõlmimise

kõiki asjaolusid ja piisavalt ettenähtavaid tagajärgi. Hageja ja maakohtu käsitlus on liiga kitsas.

11.3. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb võrrelda erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku

majandustegevuse jätkamise seisukohalt, aga ka tegelikku olukorda hüpoteetilise olukorraga

ilma tagasivõidetava tehingu või soorituseta (vt 10. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-

18953, p-d 13.3 ja 13.4). Nii väljub võlausaldajate huvide kahjustamisele antav hinnang pelgalt

ühe tehingu raamidest ja lähtub pigem tehinguga saavutatavast tulemusest laiemalt.

11.4. Käesoleval juhul tähendab võlausaldajate huvide kahjustamise hindamine eelkõige

vastamist küsimusele, kas ilma 18. oktoobri 2016 tehinguta oleks teiste võlausaldajate nõudeid

peale kostjate saanud rahuldada suuremas ulatuses kui praeguses olukorras. Siinjuures tuleb

hinnata kostja II nõude tagatise vähenemist ja kostja I nõudele tagatise andmist nende

koostoimes. Selleks on vajalik tuvastada, kui suur hüpoteekidega tagatud nõue oli kostjal II

võlgniku vastu ja kas selle eduka kaitsmise või tunnustamise korral jäänuks pärast rahuldamist

(arvestades PankrS § 153 lg-tega 2–6) rohkem raha teiste võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.

Maakohus on õigesti lähtunud sellest, et piisav on ka ühe võlausaldaja huvide kahjustamine.

Ainsa võlausaldajana, kelle huve tehing võinuks kahjustada, nimetas maakohus Satisfori, aga

vaidlustatud otsusest ei selgu, milles täpselt see kahjustamine avaldus ja milline oleks Satisfori

olukord, kui 18. oktoobri 2016 lepingut poleks sõlmitud. Ühegi teise võlausaldaja olukorda

maakohus piisava täpsusega ei analüüsinud.

11.5. TsMS § 230 lg 1 ja TMS § 187 lg 1 kohaselt peab võlausaldajate huvide kahjustamist

üldjuhul tõendama hageja, aga samas pole tema tõendamiskoormus piiramatu (Riigikohtu

2. oktoobri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-18-187, p 9 esimene lõik ja seal viidatud varasem

praktika). Kinkelepingu puhul eeldatakse, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve ja

vastupidist peab tõendama kostja (Riigikohtu 22. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

163-11, p 42 esimene lõik). Samuti saab pidada eelduslikult võlausaldajate huve kahjustavaks

hilisema pankrotivõlgniku tehingut, millega ta tagab kolmanda isiku kohustusi. Võlausaldajate

kahjustamise eelduse saab ümber lükata, kui tõendatakse, et tagatise andmise eest saadi piisavas

väärtuses raha või muu vastusooritus või ei kahjustatud võlausaldajate huve muul põhjusel

(Riigikohtu 30. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-13, p 12 kolmas lõik ja seal viidatud

varasem praktika). Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel määratleda tõendatavad asjaolud,

otsustada tõendamiskoormise jaotus ja seda vajaduse korral pooltele eelnevalt selgitada.

12. Kokkuvõtvalt on maakohtu rikkumised asja lahendamisel sellised, mis ei võimalda

ringkonnakohtul teha sisulist lahendit. Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohtu otsus ei ole

piisavalt põhjendatud, st rikuti ka TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8. Otsuse põhjendavas osas on

kohtu seisukohana esitatud tekstilõike hageja menetlusdokumentidest, mis ei ole kohane.

13. Menetluskulude jaotus otsustatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel

läbivaatamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm