2-16-12551/94 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Otsuse teatavaks tegemise aeg

17. aprill 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-12551

Tsiviilasi

Kuusalu valla hagi XX vastu valduse üleandmiseks ja

valduse rikkumisest hoidumiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. jaanuari 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Kuusalu valla apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Kuusalu vald (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 21. jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-12551 muutmata.

Maakohtu otsus on jõustunud 17. novembri 2016. a vaatluse protokolli parandamise

osas (resolutsiooni p 4).

2. Jätta Kuusalu valla apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Kuusalu valla kanda.

4. Välja mõista Kuusalu vallalt XX kasuks apellatsiooniastme menetluskulud 480 eurot.

Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

2 (6)

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Kuusalu vald (hageja) esitas 18. augustil 2016 Harju Maakohtule hagi XX (kostja) vastu,

milles palus anda hagejale üle Kuusalu vallas Latiku kinnistut läbiva Kalda tee valdus vastavalt

Kuusalu Vallavolikogu 30. septembri 2015. a otsuse nr 42 „Sundvalduse seadmine Kolgaküla

Latiku kinnistule“ resolutsiooni p-le 1 ja kohustada kostjat hoiduma edasise hageja valduse

rikkumisest. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt kuulub kostjale Kuusalu vallas Latiku kinnistu, mida läbib ca 56 meetri

ulatuses Kuusalu valla teeregistris olev Kalda tee (Kuusalu Vallavolikogu 4. detsembri 2013. a

otsus nr 67 „Kuusalu valla kohalike teede nimekirja määramine“). Kalda tee ülejäänud osade

kohta on sõlmitud eratee avaliku kasutamise lepingud. Kostjaga seda tehtud ei ole. Kostja

sulges omavoliliselt tema kinnistul asuva tee 18. augustil 2015. Selle tagajärjel kadus

ümberkaudsetel elanikel seni kasutatud avalik läbipääs Liiapeksi-Loksa riigimaanteele.

Kuusalu Vallavolikogu 30. septembri 2015. a otsusega nr 42 seati Latiku kinnistule valla

kasuks sundvalduse Kalda tee ehk 170 m² ulatuses. Kostja rikub hageja valdust.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle läbivaatamata või rahuldamata.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja õiguste rikkumine hagis nimetatud asjaoludel

võimalik, sest hagejal ei ole seaduslikku valdust kostja kinnisasja üle, mida tal oleks õigus

kohtuliku nõudega kaitsta. Hageja sellesisuslist õigust ei ole kantud kinnistusraamatusse.

Pooltel ei ole kokkulepet asjaõiguse omandamise kohta. Selle asendajaks võib pidada Kuusalu

Vallavolikogu 30. septembri 2015. a otsust nr 42 sundvalduse seadmise kohta Latiku kinnistule,

kuid ka sellisel juhul on vaja teha vastav kanne hageja kasuks kinnistusraamatusse. Kolgaküla

elanikel on teine juurdepääs avalikule kasutatavale teele.

Kuusalu valla 30. septembri 2015. a otsuse sundvalduse seadmise resolutsiooni täitmine ei ole

selle ebatäpsuse tõttu võimalik. Sundvalduse seadmise täpne koht on selgelt ja arusaadavalt

jäetud märkimata.

Latiku kinnistul asuv asfaltplats ei ole kunagi olnud ehitatud avaliku teena kasutamiseks. Enne

sundvalduse seadmise otsuse tegemist oleks hageja pidanud hoolikalt uurima juurdepääsuteede

tehnilisi parameetreid ning koostama eelprojekti riskide ja kulutuste hindamiseks. Kostja

hinnangul on 30. septembri 2015. a otsus kehtetu algusest peale ja seda ei pea kostja täitma.

Sellega piiratakse kostja poolt temale kuuluva kinnistu kasutamist palju suuremas ulatuses kui

otsuses märgitud 170 m². Sellele lisandub tee hoolduseks kohustuslik kaitsevöönd 10 m äärmise

sõidurea välimisest servast. Sellega on rikutud kostja põhiseaduse §-st 32 tulenevat õigust.

Riigikohtu 14. juuni 2017. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-6-17 rahuldati kostja kaebus ja

tühistati Kuusalu Vallavolikogu 30. septembri 2015. a otsus nr 42. Seega ei ole kostja kinnistule

sundvaldust hageja kasuks seatud. Hageja ei ole omandanud õigust nõuda kostjalt valduse

rikkumise kõrvaldamist, sest haldusakt ja vastavasisuline kinnistusraamatu kanne on

kustutatud.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus jättis 21. jaanuari 2020. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata,

tühistas hagi tagamise, jättis menetluskulud hageja kanda ja määras need rahaliselt kindlaks.

Mh rahuldas maakohus hageja taotluse 17. novembri 2016. a vaatluse protokolli

parandamiseks.

Maakohus tugines Riigikohtu praktikale, mille kohaselt muutub eratee avalikult kasutatavaks

üksnes siis, kui vallavolikogu teeb eraldi otsuse tunnistada eratee avalikult kasutatavaks

(Riigikohtu 9. novembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-57-16, p 15). Kuusalu

Vallavolikogu 4. detsembri 2013. a otsusega nr 67 on valla kohalike teede registrisse kantud

„Kalda tee“ nr 3530431, mis läbib kostja kinnistut. See aga ei anna hagejale seaduslikku valdust

3 (6)

kostjale kuuluva Latiku kinnistu suhtes. Nimelt ei nähtu viidatud otsusest, et oleks seatud

piiranguid Latiku kinnistu omanikule, s.t kostjale tema kinnistut läbiva eratee suhtes. Volikogu

otsuse tegemise ajal kehtinud teeseaduse (TeeS) § 4 lg 3 järgi oli eratee avalikuks kasutamiseks

määramise eelduseks omanikuga sõlmitud leping ning kui omanik ei nõustunud lepingu

sõlmimisega, oli eratee võimalik avalikuks kasutamiseks määrata sundvõõrandamise või

sundvalduse seadmise kaudu (kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 3 lg 1 p 7, § 6

lg 1). Poolte vahel ei ole lepingut eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks sõlmitud ning

kostjale kuuluvat kinnistut ei ole sundvõõrandatud. Ka kinnistusraamatusse ei ole kantud hageja

õigust kostja kinnistu kasutamiseks. Selline kanne menetluse kestel 14. juunil 2017 kustutati.

Kuusalu Vallavolikogu 30. septembri 2015. a otsus nr 42, millega seati Latiku kinnistule valla

kasuks sundvaldus Kalda tee ehk 170 m² ulatuses, on Riigikohtu 14. juuni 2017. a otsusega

haldusasjas nr 3-3-1-6-17 tühistatud. Selle otsuse p-s 17 märkis kolleegium, et ehkki Kalda tee

on vallavolikogu otsusega avalikuks kasutamiseks juba määratud, ei piisa sellest sundvalduse

seadmiseks. Eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimub sundvalduse alusel, mitte

vastupidi (ehitusseadustik (EhS) § 94 lg 2). Hagejal puudub seega seaduslik valdus, mille

üleandmist ja mille rikkumisest hoidumist saaks ta käesoleva asjaõigusliku hagiga kinnistu

omanikult nõuda. Muud väiteid ei omanud asja lahendamisel tähtsust ja maakohus neid ei

hinnanud.

Maakohus tühistas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg 4 alusel hagi tagamise.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud 2790 eurot ja seadusjärgses määras viivise kuni kulude tasumiseni.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus eiranud Riigikohtu 14. juuni 2017. a otsust

ning eksinud TeeS § 5¹ ja § 4 lg 3 kohaldamisel. Kuusalu Vallavolikogu 4. detsembri 2013. a

otsusega nr 67 tunnistati Kalda tee avalikult kasutatavaks.

Riigikohtu 14. juuni 2017. a otsuse p-s 16 on kolleegium selgitanud kostja kohustust lubada

Kalda teed avalikult kasutada tulenevalt Kuusalu Vallavolikogu 4. detsembri 2013. a otsusest

nr 67. Viidatud otsus on käsitletav sellise eraldi otsusena, mis tunnistas Kalda tee avalikult

kasutatavaks teeks. Riigikohus tunnustas seda otsusena, mille sisu on mh, et Latiku kinnistut

läbiv Kalda tee on alates selle otsuse tegemisest avalikult kasutatav tee. Alates 1. jaanuarist

2008 sätestas TeeS § 5¹ esimene lause, mis on kohalik tee ning TeeS § 4 lg 3 järgi on kõik

kohalikud teed avalikult kasutatavad. Seega pole õige maakohtu käsitlus, et Kuusalu

Vallavolikogu 4. detsembri 2013. a otsus nr 67 annab aluse vallale Latiku kinnistu valdamiseks

vaid juhul, kui selles otsuses on eraldi seatud piirangud kinnistut läbiva eratee suhtes.

Riigikohtu käsitlusest nähtub, et kohalikuks teeks määratud eratee on ette nähtud avalikuks

kasutamiseks vastavalt TeeS §-le 5¹ ja § 4 lg-le 3.

Maakohus on eksinud Riigikohtu 14. juuni 2017. a otsuse seisukohtade ning AÕS § 155 lg 1 ja

EhS § 94 lg 3 kohaldamisel. Hagejale tuleneb valdus eratee üle Kuusalu Vallavolikogu

4. detsembri 2013. a otsusest nr 67 ning seda ka ilma kinnistusraamatu kandeta. Maakohus on

põhjendamatult võtnud aluseks tühistatud Kuusalu Vallavolikogu 30. septembri 2015. a otsuse

nr 42 ja kinnistusraamatust kande kustutamise. Omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult

kasutatav tee ei või takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud

kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. Riigikohus on 14. juuni 2017. a otsuses

märkinud, et kostja on kohustatud laskma kasutada Latiku kinnistul asuvat Kalda teed avalikult

kasutatava teena tulenevalt Kuusalu Vallavolikogu 4. detsembri 2013. a otsusest nr 67. Sellest

tuleneb ka hageja valdus Kalda teele. Kostja on rikkunud hageja kui teeomaniku EhS § 94 lg-

st 3 tulenevaid õigusi.

4 (6)

Kostja peab 4. detsembri 2013.a otsusest nr 67 tulenevalt järgima avalikult kasutatava tee puhul

seadusest tulenevaid kitsendusi (AÕS § 155 lg 1, EhS § 92 lg 5, § 94 lg 3).

Maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta hageja 17. jaanuari 2020. a vastuväite kostja

menetluskulude nimekirja hilinenult esitamise kohta. Kostja menetluskulude nimekiri tulnuks

jätta tähelepanuta.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

Kostja viitab, et poolte vahel on jõustunud kohtulahend (Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni

2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-18122), millega jäeti hageja nõue kostja vastu valduse

rikkumisest hoidumisest kohustamiseks rahuldamata. Nimetatud tsiviilasjas tugines hageja oma

nõude esitamisel Kuusalu Vallavolikogu 4. detsembri 2013. a otsusele nr 67.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Vaidlustatud otsus tuleb TsMS §

657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Esmalt selgitab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatust (TsMS § 651 lg

1). Maakohtu otsus on jõustunud menetluslike otsustuste osas, millega on rahuldatud hageja

taotlus 17. novembri 2016. a vaatluse protokolli parandamiseks (p 4).

8. Järgnevalt peab kolleegium vajalikuks selgitada menetluse kulgu ning mis on praeguse asja

nõue ja selle aluseks olevad faktilised asjaolud (TsMS § 363 lg 1 p-d 1, 2).

8.1. Esmalt esitas hageja maakohtule hagi, milles nõudis kostja kinnistut läbiva Kalda tee

valduse üleandmist ning valduse rikkumise lõpetamist. Hageja tugines Kuusalu Vallavolikogu

30. septembri 2015. a otsusele nr 42, millega seati valla kasuks sundvaldus Kalda tee ehk 170

m² ulatuses. Pärast Riigikohtu 14. juuni 2017. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-6-17 esitas hageja

praeguses asjas 3. augustil 2017 alternatiivse nõude, milles tugines valduse kaitse nõude

maksmapanekul Kuusalu Vallavolikogu 4. detsembri 2013. otsusele nr 67 ning asjaolule, et

kuna Kalda tee on avalikult kasutatav TeeS § 5¹ ja § 4 lg 3 järgi, tekib AÕS § 155 lg-st 1

sätestatud seadusjärgne kitsendus ning kehtib ka EhS § 92 lg 5 (dtl 15-23, 25-30). Kuna hageja

jäi ka oma esimese nõude juurde, siis maakohus 4. detsembri 2017. a määrusega eraldas hageja

poolt 3. augusti 2017. a alternatiivse haginõude iseseisvaks menetluseks (tsiviilasi nr 2-17-

18122, dtl 96-97).

8.2. Tsiviilasjas nr 2-17-18122 on Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2019. a otsus jõustunud.

Nimetatud otsuse p-s 34 tuvastas ringkonnakohus, et hageja ei saa oma huve kaitsta valduse

kaitse hagiga ning asjaolu, et Kuusalu Vallavolikogu 4. detsembri 2013. a otsuse nr 67 lisas on

märgitud ka Kalda tee, ei anna hagejale iseenesest seaduslikku valdust kostjale kuuluva Latiku

kinnistu suhtes. Kuusalu Vallavolikogu ei ole teinud eraldi otsust tunnistada eratee avalikult

kasutatavaks.

Kuigi maakohus ei ole vaidlustatud otsuses selgelt viidanud, on maakohus praeguse asja

lahendamisel õigesti lähtunud TsMS § 457 lg-st 1. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud

kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga

esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus

on 5. juuni 2019. a otsuses tuvastanud, et hageja õigus tee valdamiseks ei tulene volikogu

4. detsembri 2013. a otsusest. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et isegi kui

volikogu otsusega on Kalda tee kinnitatud valla kohalike teede nimekirja, siis hagejal puudub

kostja kinnistut läbiva Kalda tee suhtes seaduslik valdus, mille rikkumisest hoidumist ta saaks

asjaõigusliku hagiga kostjalt nõuda. Kuna valduse õigusliku aluse olemasolu oli kostja vastu

esitatud hagi rahuldamiseks materiaalõiguse järgi oluline asjaolu, ei saa samad pooled selle

asjaolu üle enam TsMS § 457 lg 1 järgi teises kohtumenetluses vaielda (vt Riigikohtu 4. jaanuari

5 (6)

2012 otsus asjas nr 3-2-1-129-11, p 14). Praeguses asjas on hageja apellatsioonkaebuses

esitanud väited (volikogu 4. detsembri 2013. a otsus nr 67, TeeS § 5¹, § 4 lg 3 ja EhS § 92 lg 5

ja § 94 lg 3 kohaldamine, kas on tekkinud AÕS § 155 lg-st 1 sätestatud seadusjärgne kitsendus),

mida hinnati tsiviilasjas nr 2-17-18122.

8.3. TsMS § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Praeguses asjas on hageja esitanud valduse kaitse hagi sundvalduse alusel.

Kuna jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et volikogu 4. detsembri 2013. a otsusest ei tulene

hagejale kostja kinnistut läbiva Kalda tee suhtes seaduslikku valdust, siis eeldaks tee avalikult

kasutamiseks määramine kas kostjaga kokkulepet või sundvalduse seadmist (vt eelpool

viidatud Riigikohtu 14. juuni 2017. a otsuse p 19). Kuusalu Vallavolikogu 30. septembri

2015. a otsus nr 42 Latiku kinnistule valla kasuks Kalda tee ulatuses sundvalduse seadmiseks

on Riigikohtu 14. juuni 2017. a otsusega tühistatud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 1

järgi õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt.

Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti jätnud hagi rahuldamata põhjusel, et Kuusalu

Vallavolikogu 30. septembri 2015. a otsus nr 42 on Riigikohtu poolt tühistatud.

9. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

9.1. Hageja vaidlustab kostja kasuks välja mõistetud menetluskulusid, sest leiab, et

menetluskulude nimekiri esitati hilinenult. Õige on hageja viide, et 16. detsembri 2019. a

kohtuistungil määras maakohus menetluskulude nimekirja esitamiseks aja kuni 6. jaanuar 2020

(dtl 140-142). Kostja esitas menetluskulude nimekirja 14. jaanuaril 2020, seega tähtaega

rikkudes. Tähtaja rikkumise kohta esitas hageja 17. jaanuaril 2020 vastuväite (dtl 154-155).

Kolleegium leiab, et maakohtu poolt kostja hilinenult esitatud menetluskulude nimekirja

menetlemine ei ole oluline menetlusnormi rikkumine, mille tõttu tuleks maakohtu otsus

menetluskulude kindlaksmääramise osas tühistada ja jätta hagejalt kostja menetluskulud välja

mõistmata. Tegemist oli kohtu poolt määratud tähtajaga. Menetlustoimingu õigeaegse tegemata

jätmise tagajärjed on sätestatud TsMS §-s 66. Kohus võib hilinenult esitatud avaldust

menetleda, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist

või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus (TsMS § 331 lg 1). Kuigi

maakohus ei ole hilinenult esitatud menetlusdokumendi osas võtnud selget seisukohta, saab

maakohtu tegevusest järeldada, et maakohus on lähtunud TsMS § 331 lg-st 1 ja menetluskulude

nimekirja vastu võtnud. Kuna menetluskulude nimekirja menetlemine ei põhjustanud

menetluse lahendamise viibimist, siis on see kooskõlas TsMS §-ga 66 ja § 331 lg-ga 1. Hagejal

oli ka piisavalt aega, et vajadusel esitada kostja menetluskulude suhtes seisukoht. Hageja ei ole

apellatsioonkaebuses kindlaksmääratud menetluskulude suurust vaidlustanud.

9.2. Kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga määrab kolleegium kindlaks kostja

apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.

Kostja palub ringkonnakohtu menetlusega seotud menetluskuludena (lepingulise esindaja kulu)

mõista hagejalt enda kasuks välja 720 eurot. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude

nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja tunnihind 120 eurot (käibemaksuga). Ajakulu

kuus tundi oli seotud järgmiste toimingutega: maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs 0,5

tundi; apellatsioonkaebusega tutvumine ja analüüs 1,25 tundi; konsultatsioon kliendiga 0,5

tundi; Riigikohtu praktika, kohtulahendite põhjenduste analüüs ja võrdlus 2,25 tundi; vastuse

koostamine 1,5 tundi.

Kostja lepingulise esindaja tunnihind 120 eurot (käibemaksuga) on mõistlik. Kolleegium ei pea

põhjendatuks nõuda hagejalt kostja ja tema lepingulise esindaja vahelise konsultatsiooni kulude

hüvitamist (vt Riigikohtu 27. novembri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-10073, p 22). Samuti

on ülemäärane Riigikohtu praktika, kohtulahendite põhjenduste analüüs ja võrdlus 2,25 tundi,

põhjendatud on selles ajakulu 0,75 tundi. Arvestades asja keerukust ja mahtu on TsMS § 175

6 (6)

lg 1 järgi kostja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks, mille hageja on kohustatud kostjale

hüvitama apellatsioonkaebuse vastuse koostamisega seotud toimingute eest, 480 eurot (4 tundi

x 120 eurot). Kuna kostja ei ole käibemaksukohustuslane, kes saaks käibemaksu tagasi

arvestada, tuleb hagejalt mõista välja menetluskulu koos käibemaksuga (TsMS § 173 lg 10).

Kostja palub kohustada hagejat maksma menetluskulude maksmisega viivitamise korral viivist

(TsMS § 177 lg 4).

10. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler