2-19-2272/31 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-19-2272

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse

avalikult

teatavaks-

tegemise aeg ja koht

14. aprill 2020, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-2272

Tsiviilasi

L.

L. hagi

A.

L. vastu

kinnistusraamatus

kandemuudatusteks

vajalike

nõusolekute

andmise

kohustamiseks

Hagihind

3500 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

hageja L. L. (isikukood XXX; elukoht XXX), esindaja E.

C., e-post XXX;

kostja A. L. (isikukood XXX; elukoht XXX; e-post XXX),

esindaja vandeadvokaat U. K., e-post XXX

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta L. L. hagi A. L. vastu rahuldamata.

2. Kohtuotsuse jõustumisel tühistada Tartu Maakohtu 13. veebruari 2019 määruse alusel hagi

tagamise abinõuna kinnistusraamatusse A. L. kuuluvale XXX kinnistu (registriosa nr XXX;

asukoht XXX Tartu maakond) 2/3 suurusele mõttelisele osale kinnisasja käsutamise

keelamiseks L. L. kasuks sisse kantud keelumärge.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

3. Jätta poolte menetluskulud L. L. kanda.

4. Määrata tsiviilasjas nr 2-19-2272 A. L. menetluskulude rahaliseks suuruseks 2512 (kaks

tuhat viissada kaksteist) eurot 50 senti (koos käibemaksuga).

5. Välja mõista L. L. A. L. kasuks menetluskulud 2512,50 eurot (koos käibemaksuga).

6. Välja mõista L. L. A. L. kasuks viivis menetluskuludelt 2512,50 eurot alates käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Otsus toimetada kätte poolte esindajatele.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama apellatsioonkaebuse.

2(7)

Hageja nõue

1. L. L. (hageja) esitas 12. veebruaril 2019 hagiavalduse A. L. vastu kinnistusraamatus olevate

andmete muutmiseks vajalike nõusolekute andmise kohustamiseks ja nõusolekute asendamiseks

kohtuotsusega.

Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise avalduse. Kohus rahuldas 13. veebruari 2019

määrusega hagi tagamise avalduse ning kandis hagi tagamise abinõuna kinnistusraamatusse

keelumärke kostjale kuuluva XXX kinnistu (registriosa nr XXX; asukoht XXX Tartu maakond)

2/3 suurusele mõttelisele osale kinnisasja käsutamise keelamiseks hageja kasuks kuni tsiviilasjas

tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt kinkis hageja kostjale 7. septembri 2009 kinnistu isikliku

kasutusõigusega koormamise avalduse ja kinkelepinguga kinnistu asukohaga XXX maakond,

koos sellel asuva elamuga. Kinkelepingu esemeks oleval kinnistul asuv hoone oli ja on hageja

elukohaks. Sama lepinguga koormas hageja kinkelepingu eseme tähtajatu ja tasuta isikliku

kasutusõigusega enda kasuks. Lepingu p 5.3 kohaselt on hagejal õigus elamusse majutada oma

perekonnaliikmeid, samuti isikuid, keda on vaja tema hooldamiseks.

Hageja taganes 14. novembri 2018 avaldusega kinkelepingust, sest kostja nõudis, et hageja noorim

XXX, L. L., hakkaks tasuma kostjale üüri elamispinna kasutamise eest, mida noorem vend kasutas

koos hagejaga ja viimase nõusolekul, sellest keeldumisel vabastaks elamispinna. 2018 novembri

alguses omastas kostja omavoliliselt L. L. asjad. Kostja kinnitas taganemisvalduse kättesaamist

11. jaanuari 2019 e-kirjaga, märkides, et ta ei tunnista avalduses märgitut.

Kostjale oli teada, et enne kinkelepingu sõlmimist elas hageja juures kostja XXX L. Tegemist on

mh isikuga, kes saab igapäevaselt olla hagejale abiks, mis on arvestades hageja vanust äärmiselt

oluline. Kostja tegevus, so XXX üüri nõudmine, esemete äravõtmine, elamu vabastamise

nõudmine ning sellise tegevusega hagejale moraalse kahju tekitamine, on käsitletav jämeda

tänamatusena hageja suhtes ning hageja lähedase, st hageja noorima XXX L. L. suhtes. Kostjal

puudub õiguslik alus nõuda üüri maksmist või selle maksmisest keeldumise korral kasutada nn

üürileandja pandiõigust või nõuda pinna vabastamist, sest vendade vahel ei ole üürisuhet, seda ei

ole kunagi olnud. Arvestades asjaolu, et kostja ei ole võtnud hagejaga ühendust, et leppida kokku

omandi tagasi vormistamine, palus hageja lugeda taganemisavalduse esitatuks koos

hagiavaldusega.

3. Vastuseks kostja vastuväidetele tõi hageja täiendava kinkelepingust taganemise alusena ka

kingitud kinnistu osa võõrandamise kolmandatele isikutele.

Kostja väide, et kinkija täisealine XXX ei ole kinkija perekonnaliige, keda hageja saaks majutada,

ei ole asjakohane. Ema ja XXX on perekond ka siis, kui XXX saab täisealiseks. Kingitud kinnistu

oli L. L. registreeritud elukohaks alates 21. augustist 2013, nõusoleku ja ettepaneku registreerida

kingitud ese L. L. elukohana tegi kostja.

Kostja väide tema poolt teostatud tööde osas on tõendamata ning ei ole ka antud vaidluse puhul

oluliseks asjaoluks, sest elamut ei kingitud temale tehtud parenduste tõttu. Kinkelepingu

sõlmimise põhjuseks oli vajadus tasuda kindlustusmakseid, mida hageja ei olnud võimeline

tasuma. Kostja tegi parendused enda initsiatiivil ning sellisena nagu ise soovis. Tegemist oli

toreduslike parendustega. Kostja ise elas ka kinnistul, mistõttu parandas kostja ka enda

elamistingimusi. Kõik elamisega seotud kulud on kandnud hageja.

Hagejal on XXX ja probleemid XXX, mistõttu oli hagejal oluliselt kindlam ja muretum, kui L. L.

elas koos temaga. Hagejal on probleeme XXX. Hageja õigus paigutada elamusse oma noorimat

XXXa ei ole seotud eeltingimusega, et hageja tervislik põhjus seda vajab.

Kostja sai tänu hagejale endale ka teise kinnisasja. Samuti on kostja saanud vahendeid kingitud

kinnistul tehtud metsaraiest, mistõttu on kostja saanud tagasi vahendid, millised on viimane üksnes

3(7)

omal vabal soovil elamusse pannud. Kostja ja hageja vahel ei ole kunagi olnud kokkulepet, kes

milliseid ruume kasutab.

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja palus tuvastada hageja kinkelepingust taganemise kehtetuse ja avalduse tühisuse.

Taganemisavaldus on tühine, hagejal puudub kinkelepingust taganemise materiaalne alus. Hageja

on tõlgendanud AÕS § 227 lõikes 2 nimetatud majutamisõiguslike perekonnaliikmete ringi valesti.

Majutatavate perekonnaliikmete ringi kindlaksmääramisel kuulub analoogia alusel kohaldamisele

VÕS § 289, mille kohaselt loetakse majutusõiguslikeks perekonnaliikmeteks abikaasa, alaealised

lapsed, töövõimetud vanemad. Hageja täisealine XXX L. L. ei kuulu AÕS § 227 lg 2 ja VÕS §

289 alusel isikliku kasutusõigusega seotud õiguste kogumis perekonnaliikmete hulka, keda

isikliku kasutusõiguse saajal on õigus omal äranägemisel majutada. L. L. ei elanud kinkelepingu

sõlmimisel koos emaga vaidlusalusel kinnistul, seega puudus kostjal teadmine, et L. L. on kinnistu

tasuta kasutamise õigus. L. L. on vaidlusalusel kinnistul alaliselt elanud ainult viimased 5-6 aastat.

Hageja ei ole tõendanud asjaolu, et vajab tervisliku seisundi või vanuse tõttu hooldamist või

igapäevast

hoolitsust.

Kostja

külastab

ema

regulaarselt

ja

abistab

ema

vajalikes

majapidamistöödes, kui hagejal selleks vajadust on ja ta kostjat teavitab. Hageja ei ole kostjale

avaldanud, et ta vajab vanuse või terviseseisundi tõttu hooldamist.

Kostja on oma kulul väga oluliselt parendanud elamut ja hageja elutingimusi. Kostja on aastate

jooksul hagejat materiaalselt toetanud ning teda ülal pidanud, samuti on kostja tasunud kinnistuga

seonduvad kohustused, hageja sidekulud, kinkinud hagejale uue ratta ja vajaliku inventari

kodusteks toimetusteks ning panustanud ise füüsiliselt kinnistu korrashoiuks ja parendamiseks.

Vastavalt VÕS § 1033 lõikele 2, kui saaja uskus saadu omamise kestmisse ja on sellest tulenevalt

teinud kulutusi, peab ta saadu välja andma või selle väärtuse hüvitama üksnes juhul, kui talle

hüvitatakse tema poolt tehtud kulutused. Kostja on teinud kinnistu parendamiseks kulutusi, mille

rahaline väärtus võib ulatuda kuni 80 000 euroni.

Kinge on toimunud 7. septembril 2009, st üle üheksa aasta tagasi ja hagejal on olnud piisavalt aega

hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist ja kingisaaja tegevust. Hageja ei ole

kinkimisel avaldanud, et tema eesmärgiks kinke tegemisel oli tingimus, et XXX L. L. elaks

alaliselt koos temaga. Samas sellisele soovile ta oma taganemisavalduses tugineb. Kinkelepingu

tegemise ajal ei elanud L. L. kinnistul asuvas elamus. Kokkuleppeliselt ja väljakujunenud tava

kohaselt kasutas hageja elamut ja kinnistut tervikuna, välja arvatud kostja kasutusse jäänud osa.

L. L. kasutas eluruumina tuba just kostja kasutuses olnud elamuosas, seega puudus hagejal ka

õigus väljakujunenud kasutuskorda rikkudes majutada L. L. kostja kasutuses olevale pinnale.

Tasuta kasutusõigus ei tähenda, et kasutaja ei pea kandma elamu kasutamisega ja

kommunaalteenuste tarbimisega põhjendatud kulusid. Antud juhul L. L. ei ole kulusid kandnud ja

kostja tegi ettepaneku kulude osaliseks kandmiseks temale, mitte isiklikku kasutusõigust omavale

hagejale.

Kohtu põhjendused

5. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

6. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle. Hageja kinkis 7. septembri 2009 kinnistu

isikliku kasutusõigusega koormamise avalduse, kinkelepingu ning asjaõiguslepingu ja

kinnistamisavaldusega nr XXX (tl 9-15) kostjale XXX kinnistu, Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna registriosa nr XXX, asukohaga XXX maakond. Lepingu p 3.1 kohaselt on

hageja otsustanud koormata lepingu eseme tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega elamule

4(7)

iseenda kasuks. Notariaalakti tõestaja antud selgituste (lepingu p 5.3) järgi, võib isik, kellel on

asjaõigusseaduse (AÕS) § 227 lõikes 1 nimetatud õigus, so isiklik kasutusõigus, elamusse

majutada oma perekonnaliikmeid, samuti isikuid, keda on vaja tema eest hoolitsemiseks. Hageja

taganes 14. novembri 2018 avaldusega 7. septembri 2009 kinkelepingust (tl 16-19), millele kostja

vaidles vastu (tl 28). Kostja on kinkena vastu võetud kinnistust võõrandanud 1/3 mõttelist osa

kolmandatele isikutele.

Vaidlust ei ole ka selles, et kostja on vaidlusalusele kinnistule teinud kulutusi. Samas ei ole kostja

kulutuste tegemise osas vastuhagi esitanud ning kulutuste tegemine ei ole hagiavalduse aluseks

ega esemeks, mistõttu kohus kinnistule tehtud kulutusi ei käsitle.

7. Hageja on nõudnud kinnistusraamatu omanikukande parandamist sel alusel, et ta on taganenud

kinnisasja omandi ülekandmise aluseks olnud võlaõiguslikust kinkelepingust.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta

teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi

ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil

kingisaajat rikastama.

Kui lugeda taganemine toimunuks, oleks võlaõiguslik kinkeleping VÕS § 188 lg 2 järgi lõppenud.

See ei mõjutaks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lõigete 3 ja 4 järgi aga iseenesest

omandi ülekandmise asjaõiguslepingu kehtivust. Hageja nõue on suunatud omandi

tagasikandmisele, st sisuliselt asjaõiguslepingu sõlmimisele AÕS § 641 järgi. Seega hagi

rahuldamiseks tuleb kohtul tuvastada, kas hagejal on võlaõiguslik nõue omandi tagasikandmiseks,

so kas kinkeleping on taganemisega lõppenud.

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal oli õigus kinkelepingust taganeda.

Kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused.

Kostja on kinnitanud 11. jaanuaril 2019 taganemise avalduse kättesaamist. Seega on formaalsed

eeldused kinkelepingust taganemiseks täidetud.

Et taganemise avaldus kehtiks ja lõpetaks kinkelepingu, peavad olema täidetud ka taganemise

sisulised eeldused. Hageja peab tõendama, et tal oli lepingust taganemiseks õigus. Hageja on

täidetud kinkelepingust taganemisel tuginenud asjaolule, et kostja on näidanud üles jämedat

tänamatust hageja ning hageja lähedase vastu (VÕS § 267 p 1, § 268 lg 1), so nõudnud, et L. L.

ostaks kinnistu ära, tasuks seal elamise eest üüri või koliks elamust välja, kuigi hagejal kui

kasutusõiguse omajal on õigus elamusse majutada ka oma perekonnaliikmeid ja isikuid, keda on

vaja tema eest hoolitsemiseks. Hageja vajas oma nooremat XXXa L. L. igapäevaeluga

toimetulemiseks ja tal on väga raske üksi hakkama saada. Kohtumenetluses on hageja

põhjendanud kinkelepingust taganemist ka asjaoluga, et kostja on osa kinnistust võõrandanud

kolmandatele isikutele.

9. Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui

kingisaaja lepingut ei riku. Kinkijale on VÕS §-de 267, 268 ja 270 järgi jäetud sisuliselt

järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud

n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta oli „kingi vääriline“.

Vaidlust ei ole, et kinkeleping on täidetud ning see kehtis enne taganemisavalduse esitamist üle

üheksa aasta. Hageja väitel on tema suhted kostjaga halvenenud alles veebruaris 2018, kui kostja

hakkas L. L. käest nõudma üüri. Seega kehtis kinkeleping selle sõlmimisest 2009. aasta septembris

kuni 2018. aastani eelduslikult ilma poolte omavaheliste erimeelsusteta.

Kinkijat õigustab VÕS § 267 p 1 järgi lepingust taganema asjaolu, et kingisaaja on tema, so

kinkija, vastu näidanud üles jämedat tänamatust. „Jäme tänamatus“ kui hinnanguline kategooria

peab selle sätte järgi seisnema mingis kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes.

„Lähedane“ on sättesse hõlmatud esmajoones seetõttu, et kinkija huve paremini kaitsta. Vastasel

juhul võiks sätet kitsalt tõlgendades väita, et kingisaaja ei tohi rünnata kinkijat, küll aga tema

5(7)

perekonnaliikmeid, ilma et see õigustaks kinkijat kinkelepingust taganema. Ei ole põhjust kahelda,

et vanematega koos elav laps on vanematele lähedane VÕS § 267 p 1 tähenduses ning ründed tema

vastu võivad tähendada jämedat tänamatust vanemate vastu (vt Riigikohtu 1. detsembri 2005 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p 27).

Vaidlust ei ole, et hagejaga koos elamus elas tema noorem XXX L. L. Kostja leidis, et kinkija

täisealine laps ei ole hõlmatud AÕS § 227 lõikes 2 nimetatud isikute ringiga. Kohus selgitas 29.

augusti 2019 kohtuistungil, et nõustub hageja käsitlusega kinkelepingu p 5.3 kohta ning et

kasutusõiguse omajal on õigus majutada perekonnaliikmeid või tema eest hooldajaid. Kohus jääb

selle seisukoha juurde. Asjaolu, et L. L on hageja perekonnaliige, keda ta võis kinnisasjal asuvasse

elamusse majutada, toetab ka viidatud Riigikohtu otsus. Erinevalt VÕS §-st 289, millele viitab

kostja, ei ole AÕS § 227 lõikes 2 perekonnaliikmete ring täpsustatud. Juhul, kui seadusandja tahe

oleks olnud perekonnaliikmete ringi piiritleda, oleks ta seda ka teinud, nagu VÕS § 289 puhul.

Seega hagejal oli ja on iseenesest õigus L. L. kui oma perekonnaliikme majutamiseks isikliku

kasutusõigusega koormatud kinnisasjal asuvasse elamusse.

10. Kohus nõustub kostjaga, et käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on eetiline hinnang.

Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki

konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset

hinnangut (vt Riigikohtu 22. veebruari 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12).

Hageja väitel oli kinkelepingu sõlmimise põhjuseks asjaolu, et hagejal ei olnud vajalikke rahalisi

vahendeid kindlustusmaksete tasumiseks. Kostja väitel oli kinkelepingu sõlmimise ajendiks

hoopis asjaolu, et kostja oli kinnistusse palju rahaliselt panustanud. Kohtu hinnangul ei oma antud

juhul tähtsust, milline oli kinkelepingu sõlmimise ajend või tahe. Poolte väited kinkelepingu

sõlmimise võimaliku motiivi kohta ei ole seotud hageja kinkelepingust taganemise alusega, so

jämeda tänamatusega. Kohus märgib, et kumbki pool ei ole lepingu sõlmimise tahtega seonduvaid

väiteid tõendanud.

Peamine pooltevaheline vaidlus puudutab L. L. elamist vaidlusalusel kinnistul. Pooled vaidlevad

selle üle, kas L. L. elas vaidlusalusel kinnistul olevas elamus kinkelepingu sõlmimise ajal või

mitte, st kas kostja pidi juba kinkelepingu sõlmimisel eeldama, et L. L. võib kinnistul elada ning

see on ka hageja tahe. Hageja väitel on L. L. elanud elamus kogu aeg, sh kinkelepingu sõlmimise

ajal, v.a XXX olemise ajal. Kostja väitel elas L. L vaidlusalusel kinnistul vaid viimased 5-6 aastat,

so asus kinnistul asuvasse elamusse elama alles mitme aasta pärast peale kinkelepingu sõlmimist.

Kinkelepingu p 2.1.8 järgi on lepingu ese registreeritud ühe isiku elukohana ja kohtu arvates ei ole

alust eelduse püstitamiseks, et kostja pidanuks kinkelepingu sõlmimisel L. L. elamus elamist

pidama kinkija tahteks. Kuivõrd kohus tuvastas eespool, et hagejal oli õigus oma

perekonnaliikmeid, sh täiskasvanuid, elamusse majutada, siis asjaolu, millisest hetkest L. L.

elamus elas, ei oma antud vaidluses ka tähtsust.

11. Kohtu hinnangul ei ole kostja ja hageja teise poja L. L. arutelud (e-kirjavahetus tl 20-27)

vaidlusaluse kinnistu omandamise-võõrandamise ja üüritasu suuruse üle käsitletavad jämeda

tänamatusena hageja ega hageja lähedase, so L. L. suhtes.

Kostjal, kinnistu täieõigusliku omanikuna, on õigus oma omandit vabalt vallata, kasutada ja

käsutada, sh üürida ja võõrandada (AÕS § 68 lg 1). Võõrandamine hageja lähedasele isikule ei ole

keelatud ega ka hea usu põhimõtte vastane. Asjaolu, et kostja ja L. L ei jõudnud kinnistu hinna

osas omavahel kokkuleppele ja seetõttu jäi kinnistu võõrandamise tehing pooleli, ei ole käsitletav

jämeda tänamatusena. Samuti on kostja õigustatud enda omandis olevat kinnisasja üürima ning

seda ka hagejale lähedasele isikule. Asjaolu, et hagejal on õigus oma perekonnaliikmeid elamusse

majutada, ei tähenda, et kostja omavahelisel kokkuleppel L. L. ei võiks üüri maksmises kokku

leppida. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole L. L. nõudnud üüri mitme aasta vältel, millise aja

jooksul on L. L. kinnistul asuvat elamut kasutanud tasuta. Seega ei ole kostja kohtu hinnangul

käitunud hageja ega hageja lähedase suhtes jämedalt tänamatult.

6(7)

Kohus möönab, et kostjal puudus õiguslik alus nõuda L. L. elamispinna vabastamist (11. oktoobri

2018 e-kiri, tl 23-25). Samas kinkelepingus märgitud hageja õigus pereliikmeid majutada ei

tähenda automaatselt, et tema pereliige peaks elama tasuta. Kostja ei ole soovinud L. L ilma

põhjuseta sunni jõul välja tõsta, vaid on arutanud tema elamu kasutamise tingimuste üle, sh

eelkõige üüritasu suurust. Kostjale ei ole meele järele, et L. L ei ole kandnud elamu kasutamisest

tingitud kulusid. Kinkelepingust taganemise õigus kannab kinkija kaitse eesmärki. Kostja ei ole

esitanud üüritasu nõudeid hagejale. Jäme tänamatus kinkelepingust taganemise alusena tähendab

kohtu hinnangul erakordselt ebameeldivat käitumist kinkija või tema lähedase suhtes ning eetika-

ja moraalinormide järgi tavapärases inimestevahelises suhtlemises taunitavat käitumist. Jämedaks

tänamatuseks ei saa pidada harilikust mõnevõrra pingelisemat ja emotsionaalsemat suhtlemisstiili,

mida tavapärases inimestevahelises suhtlemises ikka aeg-ajalt ette tuleb. Kohtu hinnangul kostja

üüritasu nõue hageja lähedase L. L. vastu üheksa aastat hiljem pärast kinkelepingu sõlmimist ei

ole taoline objektiivselt hukkamõistetav tegu, mis võiks õigustada kinkelepingust taganemist

tuginemisega jämedale tänamatusele. Siinjuures võtab kohus arvesse ka asjaolu, et kostja on

kinkelepingu eset oluliselt parendanud ja renoveerinud, sisustanud elamu kaasaegsel tasemel ja

varustanud vajaliku majapidamisinventariga. Kostja ja L. L. vahelised võimalikud võlaõiguslikest

suhetest tulenevad vaidlused tuleb lahendada hagimenetluse korras kohtus.

12. Hageja väitel vajas ta oma noorimat XXXa L. L igapäevaeluga toimetulemiseks, L. L. abistas

teda ning tema elamust välja ajamine kostja poolt ei ole õigustatud.

Hageja kinnitas 29. augusti 2019 kohtuistungil, et talle ei ole määratud puuet ega töövõimekaotust.

Hageja perearsti väljastatud ambulatoorsest epikriisist (tl 106-107) nähtub, et hagejal on

kroonilistest haigustest tingitud XXX ja XXX, mis on määratud raviga kontrolli all. Ambulatoorse

epikriisi anamneesis on välja toodud diagnoosi põhjendus ja haiguste kulg. Fikseeritud on ka

hageja kaebused. Ambulatoorse epikriisi kohaselt on perioodil 2018-2019 olnud hagejaga viis

kontakti, hagejal ei ole olnud kaebusi ja ta on soovinud pikendada retsepti. Visiitidel perearsti

juurde on kontrollitud XXX ning see oli normi piires. Kohus leiab, et esitatud tõend ei tõenda

hageja väidet, et ta vajaks tervisliku seisundi või vanuse tõttu L. L. kõrvalabi igapäevaeluga

toimetulekuks või elukorraldusega hakkama saamiseks. Eeltoodud asjaolu ei tähenda, et hageja

vastav vajadus ei võiks tulevikus tekkida. Kohtul ei ole põhjust kahelda, et kostja ei suudaks või

ei sooviks tulevikus oma ema vastavat elamisvajadust rahuldada.

13. Kohtumenetluse jooksul on hageja kinkelepingust taganemise alusena välja toonud ka kingitud

kinnistu osa võõrandamist kostja poolt kolmandatele isikutele. Hageja ei ole täpsustanud, kuidas

see asjaolu on mõjutanud kinkelepingust taganemist. Hageja ei ole väitnud ja kinkelepingust ei

nähtu, et lepingu sõlmimise eeltingimuseks olnuks kostjal kinnistu võõrandamise keelamine.

Hageja kasuks seatud isiklik kasutusõigus elamule jääb kinnistut koormama ka pärast selle

võõrandamist või täiendavat piiratud asjaõigustega koormamist.

14. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul kostja oma käitumisega näidanud hageja ega hageja

lähedase vastu üles jämedat tänamatust VÕS § 267 p 1 mõistes, mis annaks aluse 7. septembri

2009 kinkelepingust taganemiseks. Eelnevast tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.

15. Kuna hagi jääb rahuldamata, tühistab kohus TsMS § 386 lg 4 alusel asjas 13. veebruari 2019

määruse alusel hagi tagamise abinõuna kinnistusraamatusse A. L. kuuluvale XXX kinnistu,

registriosa nr XXX, 2/3 suurusele mõttelisele osale kinnisasja käsutamise keelamiseks L. L. kasuks

sisse kantud keelumärke.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 järgi näeb

kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

7(7)

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus jättis hagi rahuldamata, jätab kohus poolte menetluskulud hageja kanda.

17. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Lepingulise esindaja kulud mõistetakse vastaspoolelt TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja menetluskuluks on lepingulise esindaja tasu 3354,50

eurot (koos käibemaksuga). Kostja on menetluskulude tõendamiseks esitanud XXX ja XXX arved.

Kohtu hinnangul tuleb kostjat esindanud lepingulise esindaja tasu 125 eurot tunnis ilma

käibemaksuta pidada mõistlikuks tasuks, kuna see ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest

makstavat tasu.

Esitatud arvete kohaselt on kostja lepinguline esindaja osutanud kostjale õigusteenust 22 tunni 20

minuti ulatuses. Kohtu hinnangul on hageja esindaja ajakulu osaliselt ülepaisutatud. Üldjuhul on

nõupidamised/arutelud klindiga hõlmatud menetlusosalise esindamiseks ja õigusabi osutamiseks

tehtavate toimingutega, mille väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument, sest kohtuasja

menetlemine ning asja lahendamine sõltuvad ennekõike sellest, missuguseid taotlusi, seisukohti ja

põhjendusi esitavad menetlusosalised kohtule. Sellest tulenevalt jätab kohus põhjendatud ja

vajaliku kuluna arvestamata kostja esindaja ajakulu kostjaga nõupidamistele kokku 3 tunni 30

minuti ulatuses.

Kohtu hinnangul on kostja lõppseisukohtade koostamise ajakulu 6 tundi 5 minutit osaliselt

ülepaisutatud. Kostja lõplikud seisukohad suures osas kordavad juba varasemalt menetluses kostja

väljendatud seisukohti, sh hagivastuses esitatud seisukohti, mille koostamiseks on kulunud

kokkuvõtlikult vähem aega, kui lõppseisukoha koostamiseks. Sellest tulenevalt loeb kohus kostja

lõppseisukohtade koostamiseks vajaliku kuluna 4 tundi.

Eeltoodut arvestades loeb kohus kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks

16 tundi 45 minutit (22 tundi 20 minutit – 3 tundi 30 minutit – 2 tundi 5 minutit), so rahaliselt

2093,75 eurot, millele lisandub käibemaks 418,75 eurot; kokku 2512,50 eurot. Kohtuotsuses

määratud menetluskulude jaotust arvestades kuulub hagejalt nimetatud summa kostja kasuks

väljamõistmisele.

18. Kostja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt välja viivise menetluskuludelt

2512,50 eurot käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik