1-20-470/22 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

14. aprill 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-470 Kohtukoosseis kohtunik Sten Lind Kriminaalasi X.A süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 4. märtsi 2020 otsus Apellant prokurör Prokurör Kelly Kruusimägi Süüdistatav X.A isikukood XXX; kodakondsuseta; elukoht XXX. Kaitsja Karine Nersesjan

RESOLUTSIOON Jätta ringkonnaprokuröri apellatsioon Harju Maakohtu 4. märtsi 2020 otsuse peale läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtu sai vaidlustatavast le 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega; kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kelly Kruusimägi esitas 20. jaanuaril 2020 .A le süüdistuse KarS § 113 lg 1 järgi. Prokuratuur saatis süüdistusakti X - Harju

Maakohtusse kriminaalasja arutamiseks üldmenetluses. Poolte taotlusel läks kohus üle lühimenetlusele.

2. Arutanud kriminaalasja lühimenetluses, tegi maakohus 4. märtsil 2020 otsuse, millega tunnistas X.A süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 ja 7 järgi ning mõistis talle karistuseks 5 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud vangistust 3 aasta 4 kuuni. Sellest luges kohus X. eelvangistuses viibitud aja arvel kantuks 7 kuud . A

3 päeva KarS § 74 lg 1, 3 alusel jättis kohus vangistuse täitmisele pööramata

, tingimusel et

X.A ei pane 3 aasta 4 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all KarS § 75 lg

1 ettenähtud kontrollnõudeid. -s

Kohus vabastas X. otsuse kuulutamisel vahi alt. A

3. Prokurör esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotleb Harju Maakohtu

4. märtsi 2020 otsuse tühistamist .A süüditunnistamises KarS § 118 lg 1 p 1, 7 järgi X ning

X.A süüditunnistamist KarS § 113 lg 1 järgi. Prokurör taotleb, et KarS § 113 lg alusel mõistaks ringkonnakohus .A le karistuseks X -

11 aastat vangistust, mida tuleks

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 7 aastat 4 kuuni. Ühtlasi taotleb prokurör, et .A karistus pöörataks täitmisele. X

Kui ringkonnakohus peab maakohtu poolt X. tegevusele A antud õiguslikku hinnangut põhjendatuks, taotleb prokurör, et mõistetaks „süüle vastav karistus, lähtudes

X. -le

A sanktsiooni keskmäärast ja kohtupraktikas juurdunud põhimõtetest, samuti eri

- ja üldpreventsiooni silmas “ pidades . Prokurör möönab, et KrMS § 318 lg 3 punktist 2 tulenevalt pole prokuratuuril apellatsiooni esitamise õigust lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale. Ta märgib aga, et

Riigikohtu praktika kohaselt on prokuröril siiski võimalik lühimenetluses tehtud otsust teatud juhtudel vaidlustada ka juhul, kui

kohus tegi süüdimõistva kohtuotsuse. Nii tuleneb kriminaalasjas nr 3-1-1-81-12 tehtud Riigikohtu otsusest, et kui kohus on küll isiku süüdi tunnistanud, kuid muutnud isiku kvalifikatsiooni selliselt, et sisuliselt on tegemist prokuratuuri poolt esitatud süüdistuses õigeksmõistva otsuse tegemisega, on prokuratuuril

apellatsiooniõigus ka lühimenetluses. Prokurör leiab, et sarnane olukord on ka praegusel juhul. Prokuratuur esitas X. -le A süüdistuse KarS § 113 lg 1 järgi. Harju Maakohus kvalifitseeris .A käitumise ümber X

KarS § 118 lg 1 p 1, 7 järgi, mõistes selliselt sisuliselt .A tapmise süüdistuses õigeks. X

Maakohus on

jõudnud järeldusele, et .A tahtlus oli suunatud hoopis teisele õigushüve X kahjustamisele kui süüdistusaktis talle ette heideti, ning tema tahtlus on tuvastatud kardinaalselt erinevalt võrreldes süüdistusaktis kajastatuga. Seega toimis kohus kriminaalmenetluse keskses küsimuses (s.o teo subjektiivse koosseisu ei olnud kooskõlas tuvastamises) viisil, mis prokuratuuri poolt kohtulikul arutamisel taotletuga, mistõttu on prokuratuuril apellatsiooniõigus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. Ringkonnakohus on seisukohal, et KrMS § 318 lg 3 p-st 2 tulenevalt ei ole prokuratuuril apellatsiooniõigust maakohtu 4. märtsi 2020 otsuse peale.

Nag

u apellatsiooniski märgitud, ei ole prokuratuuril KrMS § 318 lg 3 p 2 kohaselt õigust vaidlustada süüdimõistvat kohtuotsust. Maakohus on mõistnud .A süü X di selles teos, milles teda süüdistati. X - .A le oli esitatud süüdistus selles, et ta lõi tekkinud tüli käigus

2. augustil 2019 XX kolmel korral noaga, tabades teda k rindkere piirkonda ning vasaku kaenla alla. õhu ja Noalöögiga rindkere piirkonda tekitas ta XX-le rinnaõõnde ulatuva haava ning vigastas südame paremat vatsakest. Tekkinud ägeda südamepuudulikkuse tõttu suri XX 4. augustil 2019 haiglas. Maakohus mõistis X.A süüdi selles, et ta lõi XX kolmel korral noaga ning põhjustas XX surma. Prokuröri ja kohtu järeldused lahknesid küsimuses, kas .A l X

- oli tahtlus surma XX suhtes. Prokurör leiab apellatsioonis, et tal on õigus maakohtu otsus vaidlustada, sest kohus toimis „ eskses küsimuses (s.o teo subjektiivse koosseisu tuvastamises) kriminaalmenetluse k viisil, mis ei olnud kooskõlas prokuratuuri poolt kohtulikul arutamisel taotletuga“. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Vastus küsimusele, kas tegemist on õigeksmõistmisega, ei sõltu sellest, kui erinev on kohtu järeldus prokuratuuri seisukohast või kui olulises küsimuses kohtu ja prokuratuuri seisukohad erinevad. Määrav on erinevuse sisu. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt tähendab õigeksmõistmine kohtu järeldust, et vähemalt mingis osas ei ole seda tegu, milles teda süüdistatakse, alust isikule ette heita. Sellist järeldust maakohus otsuses teinud ei ole. Ses osas erineb praegune kohtuasi apellatsioonis viidatud Riigikohtu otsuses käsitletust. Prokuröri viidatud otsuses jaatas Riigikohus prokuratuuri õigust vaidlustada lühimenetluses tehtud otsust, kus maakohus tunnistas isiku, kellele oli süüdistus esitatud KarS § 215 lg 3 p 1 järgi, süüdi KarS § 121 järgi. Riigikohus rõhutas, et KarS § 215 lg 3 p 1 on koosseisutüübilt liitkoosseis, mis koosneb vägivallast ja asja omavolilisest kasutamisest, kus vägivalda kasutatakse vahendina saavutamaks asja kasutamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. oktoobri 2012 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-81-12, p 16.2). Seega tähendas isiku süüditunnistamine KarS § 121 järgi, et asja omavolilises kasutamises kohus isikut süüdi ei tunnistanud. Erinevalt selles lahendis kirjeldatust hõlmab praegusel juhul kohtu poolt X.A teole antud kvalifikatsioon kogu

X. tegevust A süüdistuses kirjeldatud ja tagajärgi, mistõttu ei ole alust käsitada maakohtu otsust õigeksmõistva otsustena KrMS § 318 lg 3 p 2 tähenduses.

5. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

Allkirjastatud digitaalselt