3-20-365/11 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

14. aprill 2020, Tartu

Haldusasja number

3-20-365

Haldusasi

Nikolai Lebedevi kaebus Tartu Vangla direktori

12. detsembri 2019. a käskkirja nr 1-1/191 punkti 1

tühistamiseks ning Tartu Vangla kohustamiseks lubada

kaebaja juures kambris viibida teistel kinnipeetavatel

Menetluse alus ringkonnakohtus

Nikolai Lebedevi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Nikolai Lebedev

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Nikolai Lebedevi vabakasutuskonto väljavõte perioodi

25. oktoober 2019 kuni 24. veebruar 2020 kohta.

2. Tagastada Nikolai Lebedevi määruskaebus Tartu Halduskohtu 2. märtsi 2020. a

määruse resolutsiooni punkti 5 peale.

3. Jätta Nikolai Lebedevi määruskaebus Tartu Halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse

resolutsiooni punkti 3 peale rahuldamata, kuid muuta osaliselt Tartu Halduskohtu

2. märtsi 2020. a määruse põhjendusi.

4. Tagastada Nikolai Lebedevile tema määruskaebuse lisa 2-l lehel.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119

lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Nikolai Lebedev esitas 25. veebruaril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse,

milles palub Tartu Vangla direktori 12. detsembri 2019. a käskkirja nr 1-1/191 tühistamist osas,

milles piiratakse kaebajal oma kambrisse teiste kinnipeetavate lubamist ning muudetakse

elektriseadmete väljastamise korda. Kaebaja soovib, et vangla väljastaks temale isiklike asjade

laost veekeedukannu Scarlett. Kaebus sisaldab menetlusabi taotlust riigilõivu tasumisest

vabastamiseks kaebuse esitamisel, kuna kaebajal puudub sissetulek.

2. Tartu Halduskohus tagastas 2. märtsi 2020. a määrusega N. Lebedevi kaebuse osaliselt

Tartu Vangla 12. detsembri 2019. a käskkirja nr 1-1/191 punkti 5 tühistamiseks ning kaebajale

kambrisse veekeedukannu väljastamise kohustamise nõudes (resolutsiooni punkt 1) ning jättis

taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata

(resolutsiooni punkt 3), andes tähtaja seitse päeva määruse jõustumisest riigilõivu (15 eurot)

tasumiseks (resolutsiooni punkt 5).

Halduskohus leidis, et kaebajal tuleb ära oodata veekeedukannu väljastamise nõude osas

vaideotsus oma 7. veebruari 2020. a vaidele ja esitada uus eraldiseisev kaebus pärast

kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist või esitada halduskohtule haldusasjas nr 3-19-1622

kaebuse täiendamise või kaebuse muutmise avaldus või taotleda haldusasjas nr 3-20-63

menetluse uuendamist. Kuigi kaebuse alus ei ole sama, mis kohtuasjas nr 3-20-63 ja tegemist

ei ole seetõttu korduva kaebusega, takistaks selle nõude menetlusse võtmine praeguse asja

lahendamist. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse Tartu Vangla direktori 12. detsembri

2019. a käskkirja nr 1-1/191 punkti 5 tühistamise nõudes ja kaebajale kambrisse veekeedukannu

väljastamise kohustamise nõudes HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.

N. Lebedevi vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et kaebaja taotluse esitamisele

eelnenud nelja kuu (s.o 26. september 2016 kuni 25. jaanuar 2017) sissetulek oli 772,80 eurot,

millest mahaarvamisele kuuluvad kinnipidamised nõuete ja vabanemisfondi, samuti kulutused

elektrile ning muud vältimatud kulutused, s.o kokku 514,71 eurot. Vältimatute kulutustena

arvestab kohus maha 28 eurot ühe kuu kohta. HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvestatud kaebaja

kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 73,05 eurot, s.o (772,80–514,71–(4x28))/4x2.

Seega ei ületa kaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv taotleja kahekordset keskmist ühe

kuu sissetulekut.

3. N. Lebedev esitas Tartu Halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse resolutsiooni punktide 3 ja

5 peale määruskaebuse, milles ei nõustu, et halduskohus võttis keskmise sissetuleku

arvutamise aluseks perioodi 26. september 2016 kuni 25. jaanuar 2017. Isegi kui see on inimlik

eksitus, ei nõustu kaebaja neljakuulise perioodi arvestamisega, kuna vaidlusalune käskkiri anti

välja 12. detsembril 2019 ja kaebaja esitas vaide 27. detsembril 2019. Perioodi alguseks peab

olema sündmuse toimumise aeg ja sellest ajast alates on kaebaja sissetulek olnud 205 eurot,

väljaminekud 107,09 eurot ning seega keskmine sissetulek 10,80 eurot, mistõttu ei ole kaebajal

vahendeid riigilõivu tasumiseks.

Halduskohtu antud tähtaeg seitse päeva riigilõivu tasumiseks ei ole mõistlik. 15 eurot on nii

vanglas kui ka vabaduses suur summa. Kirja saatmine vanglast välja võib võtta rohkem kui

kolm päeva ning helistamiseks ei ole kaebajal kõneaega. Samuti ei ole kaebajal vabaduses

isikut, kes saaks 15 eurot koheselt ära tasuda. Kaebaja palub tühistada halduskohtu 2. märtsi

2020. a määruse resolutsiooni punktid 3 ja 5, vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest ja võtta

asi menetlusse halduskohtu teise kohtuniku poolt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Määruskaebuses taotleb kaebaja halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse resolutsiooni

punktide 3 ja 5 tühistamist. 2. märtsi 2020. a määruse resolutsiooni punktis 5 andis halduskohus

kaebajale tähtaja seitse päeva määruse jõustumisest riigilõivu tasumiseks. HKMS § 203 lg 1

kohaselt ei ole halduskohtu määruse nimetatud osa vaidlustamine määruskaebusega lubatud.

Seega tagastab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse

resolutsiooni punkti 5 peale vastavalt HKMS § 203 lg-le 2 ja § 187 lg 3 p-le 6. Ringkonnakohus

lahendab N. Lebedevi määruskaebuse halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse resolutsiooni

punkti 3 peale, millega jäeti riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlus rahuldamata.

5. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse resolutsiooni punkti

3 peale esitatud määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuid osaliselt tuleb muuta

halduskohtu põhjendusi.

6. Kaebaja heidab halduskohtule ette, et tema keskmise sissetuleku arvutamise aluseks võeti

ebaõige periood. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Kaebaja keskmise sissetuleku

arvutamise aluseks on HKMS § 112 lg 1 p 1, mis sätestab, et kahekordne keskmine ühe kuu

sissetulek arvutatakse menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise

kuusissetuleku alusel. Kaebaja esitas menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks halduskohtule 25. veebruaril 2020. Seega võttis halduskohus õigesti kaebaja

kahekordse keskmise ühe kuu sissetuleku arvutamise aluseks perioodi 25. oktoober 2019 kuni

24. veebruar 2020 ehk neli kuud enne menetlusabi taotluse esitamist.

Kaebaja viitab määruskaebuses, et halduskohus arvestas tema rahalisi liikumisi perioodi 26.

september 2016 kuni 25. jaanuar 2017 kohta, mis on ilmselt eksitus. Ringkonnakohus leiab

samuti, et halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse punkti 16 on ilmselge inimliku eksimuse tõttu

märgitud perioodiks 26. september 2016 kuni 25. jaanuar 2017. Kaebaja vaidlustab Tartu

Vangla 12. detsembri 2019. a käskkirja ning esitas koos kaebusega menetlusabi taotluse

halduskohtule 25. veebruaril 2020, mistõttu on õige võtta kaebaja keskmise sissetuleku

arvutamiseks periood 25. oktoober 2019 kuni 24. veebruar 2020. Sama perioodi kohta võttis

halduskohus asja materjalide juurde ka kaebaja vabakasutuskonto väljavõtte ning arvutas selle

alusel keskmise sissetuleku.

7. Halduskohus leidis, et nimetatud perioodil oli kaebaja sissetulek 772,80 eurot, nõuete ja

vabanemisfondi kanti 514,71 eurot ning vältimatuteks kuludeks saab arvata 112 eurot. HKMS

§ 112 lg 1 p 1 alusel tehtud arvutuse tulemusena sai halduskohus kaebaja kahekordseks

keskmiseks sissetulekuks 73,05 eurot ning asus seisukohale, et kaebaja on võimeline tasuma

riigilõivu 15 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul võttis halduskohus arvutuste aluseks õiged summad, ebatäpne on

vaid kaebaja sissetulekuna märgitud 772,80 eurot. Kaebaja sissetulekuna ei saa arvestada

kaebaja vabakasutuskonto väljavõttelt nähtuvalt 19. veebruaril 2020 sissetuleku reale märgitud

summat 27,50 eurot selgitusega „nõude konto saldo tagasikanne“, kuna samal päeval on

nimetatud summa kantud vahekontole selgitusega „makse vahekontole, täitenõude täitmine

peatatud. Algatatud pankrotimenetlus ja raha hoiustatud vahekontole“. Väljatoodud kande

selgitusest on aru saada, et kuna kaebaja suhtes algatati pankrotimenetlus, kanti tema nõuete

fondi selleks hetkeks kogunenud raha läbi kaebaja vabakasutuskonto vahekontole. Tartu

Vangla on haldusasjas nr 3-19-1761 kohtule selgitanud, et vahekonto on nõuete fondi asemel

pankroti erimenetluse ajal kasutusel olev deponeerimise vahekonto, kuhu kandub 50% igast

isikule laekuvast sissemaksest. Nõuete tasumiseks deponeeritud summa väljamakset

vabakasutuskontole kasutatakse ainult pankrotimenetluses olevate kinnipeetavate puhul.

Tavapärane nõuete tasumine nõuete fondist ei kajastu vabakasutuskonto väljavõttes.

Eelnevaga sarnaselt ei saa kaebaja sissetuleku hulka arvata ka 19. veebruaril 2020 sissetuleku

reale märgitud summat 10 eurot. Selle kande selgituse kohaselt on tegemist nõuete fondist

tehtud kande tagasikandega, mis vahepeal algatatud pankrotimenetluse tõttu kanti nimetatud

kuupäeval samuti vabakasutuskonto kaudu vahekontole.

Asjaolu, et pärast nimetatud kahe kande tegemist läbi vabakasutuskonto vahekontole on

kaebaja vabakasutuskonto jääk (18,71 eurot) jäänud samaks, viitab samuti asjaolule, et

nimetatud kahte summat (27,50+10=37,50) ei saa käsitleda sissetulekuna. Samuti ei ole

nimetatud kahest sissetuleku reale märgitud summast tehtud kandeid vahekontole ja

vabanemisfondi nagu vangistusseaduse § 42 lg 2 ette näeb.

8. Eeltoodu alusel ei ole menetlusabi taotluse lahendamisel õige arvata summa 37,50 eurot

kaebaja sissetulekute hulka. Tegemist on kaebaja nõuete fondist raha ülekandmisega

vahekontole või nõuete täitmiseks kantud raha tagastamisel tehtud laekumistega vahekontole.

Seega oli perioodil 25. oktoober 2019 kuni 24. veebruar 2020 kaebaja sissetulek 735,30 eurot.

Halduskohtu tehtud arvutus kaebaja keskmise sissetuleku kohta on ebaõige. HKMS § 112 lg 1

p 1 alusel menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu, s.o 25. oktoober 2019 kuni 24.

veebruar 2020 laekumiste ja mahaarvamiste alusel arvestatud kaebaja kahekordne keskmine

ühe kuu sissetulek on arvutuse ((735,30-514,71-(4x28))/4x2 järgi 54,30 eurot. Kuna kaebaja

keskmine sissetulek menetlusabi taotlusele eelneval neljal kuul oli rohkem kui 15 eurot, on

kaebajale menetlusabi andmine HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel välistatud ning kaebuse menetlusse

võtmise tagamiseks on kaebaja kohustatud tasuma riigilõivu 15 eurot.

9. Määruskaebuses leiab kaebaja, et riigilõivu tasumiseks antud tähtaeg seitse päeva ei ole

mõistlik. Ringkonnakohus selgitab, et kui kaebaja arvates on halduskohtu antud tähtaeg

riigilõivu tasumiseks liialt lühike, saab ta paluda riigilõivu tasumise tähtaja pikendamist

halduskohtult vastava taotluse esitamise kaudu. Ringkonnakohtul puudub õigus muuta

halduskohtu poolt kaebajale antud tähtaegu.

10. Eeltoodu tõttu jätab Tartu Ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning muudab

Tartu Halduskohtu 2. märtsi 2020. a määruse põhjendusi kaebaja sissetulekut puudutavas osas.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu lõppjäreldusega, et kaebaja menetlusabi taotluse

rahuldamiseks puudub alus.

11. Kuna ringkonnakohus nõudis määruskaebuse lahendamiseks Tartu Vanglalt välja kaebaja

vabakasutuskonto väljavõtte perioodi 25. oktoober 2019 kuni 24. veebruar 2020 kohta, tagastab

kohus kaebaja määruskaebuse lisana esitatud vabakasutuskonto väljavõtte perioodi 13.

november 2019 kuni 28. veebruar 2020 kohta. Kaebaja esitatud konto väljavõte ei kajasta antud

haldusasja raames keskmise sissetuleku arvestamiseks vajalikku perioodi ning kaebaja

vabakasutuskonto väljavõtet kahe erineva perioodi kohta ei ole otstarbekas asja materjalide

juurde liita.

12. Lisaks selgitab ringkonnakohus vastuseks määruskaebusele, et kaebaja vaidlustab

käesolevalt halduskohtu määrust, millega ei rahuldatud tema menetlusabi taotlust. Asjaolu, et

kaebaja ei nõustu halduskohtu lahendiga, ei ole aluseks suunata kohtuasi teise halduskohtu

kohtuniku menetlusse. Kui kaebaja arvates esinevad alused kohtuasjas lahendi teinud kohtuniku

taandamiseks, on tal õigus esitada vastav avaldus halduskohtule.

(allkirjastatud digitaalselt)