3-19-218/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver

Kask

Määruse tegemise aeg ja koht

13.04.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-218

Haldusasi

AS Fortum Tartu kaebus Elering AS 13.11.2018

hinnangu nr 6-1/2018/818-5 tühistamiseks ning Elering

AS kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AS Fortum Tartu, esindaja vandeadvokaat

Marko Kaevando

Vastustaja – Elering AS, esindajad vandeadvokaadid

Triinu Järviste ja Vitali Šipilov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.02.2020 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Elering AS määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse Elering AS määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28.02.2020

määruse resolutsiooni punkti 3 peale.

2. Jätta Elering AS määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.02.2020

määruse resolutsiooni punkt 3 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 2 peale on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235

lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Fortum Tartu soovib rajada päikeseelektrijaama endisele Raadi sõjaväelennuväljale.

Kaebaja esitas Elering AS-le (Elering) 27.08.2018 taotluse hinnangu andmiseks päikesepargi

investeerimisprojekti vastavuse kohta elektrituruseaduse (ELTS) § 59 lg-s 22 sätestatud

taastuvenergia toetuse tingimustele.

2. Elering leidis 13.11.2018 hinnangus nr 6-1/2018/818-5, et kaebaja päikesepargi

investeerimisprojekt ei vasta ELTS § 59 lg-s 22 sätestatud tingimustele. Elering jättis

02.01.2019 vaideotsusega rahuldamata 13.11.2018 hinnangu peale esitatud vaide.

3-19-218

2(6)

3. AS Fortum Tartu esitas Tallinna Halduskohtule 04.02.2019 kaebuse Eleringi 13.11.2018

hinnangu

tühistamiseks

ning

kohustamiseks

hinnata

uuesti

Raadi

päikesepargi

investeerimisprojekti vastavust ELTS § 59 lg-s 22 sätestatud tingimustele.

4. Tallinna Halduskohus otsustas 18.11.2019 küsida Euroopa Komisjonilt arvamust, kas

komisjoni 06.12.2017 otsuse SA.47354 p-s 42 nimetatud tingimused („projekti arendajad on

hankinud riikliku loa projekti rajamiseks ja neil on seaduspärane õigus kasutada maad, kus

projekti hakatakse arendama“) on ELTS § 59 lg 22 (selle p-de 1–4) rakendumise eelduseks.

5. Euroopa Komisjoni 17.01.2020 arvamuse kohaselt tuleb komisjoni otsuse põhjendust 42

tõlgendada nii, et „projekti arendajad on enne 1. jaanuari 2017 hankinud vajaliku riikliku loa

projekti rajamiseks“ ja „neil on seaduspärane õigus kasutada maad, kus projekti hakatakse

arendama“. Kahe nõude täitmine on vajalik selleks, et üksust saaks käsitada olemasoleva

tootjana, mis võimaldaks tal otsuse alusel saada siseturuga kokkusobivat riigiabi.

6. Kaebaja esitas halduskohtule 11.02.2020 avalduse kaebusest loobumiseks. Kaebaja palus

jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Välise õigusabi kasutamise kulud on

haldusorgani kasuks väljamõistetavad, kui kohtuasi väljub haldusorgani igapäevase

põhitegevuse raamidest (Riigikohtu 21.06.2012 otsus nr 3-3-1-26-12). ELTS alusel toetuse

maksmine on vastustajale seadusega pandud ülesanne, mistõttu ei välju kohtuasi tema

igapäevasest põhitegevusest. Vastustaja struktuuris on juriidiline talitus, mille koosseisus on 4–

5 juristi. Seega on vastustajal piisav kompetents ja võimekus enda positsiooni ja õigusi kaitsta.

Ka vaidlustatud 13.11.2018 hinnangu andis vastustaja haldusvälist õigusabi kasutamata.

Vaidlus on põhjustatud eelkõige kohaldatava materiaalõiguse ebaselgusest: ELTS § 59 lg 22 ei

sätesta, et vähemalt 1 MW elektrilise võimsusega tootmisseadmega toodetud elektrienergia eest

toetuse saamise eelduseks on ka asjaolu, et (i) tootjal oli seaduslik õigus kasutada projektialust

maad juba enne 01.01.2017 ning (ii) tootja on hankinud vajaliku loa projekti rajamiseks

(ehitusloa) samuti juba enne 01.01.2017 (nagu Euroopa Komisjon leidis 17.01.2020 arvamuses

riigiabi otsuse p 42 tõlgendamise kohta). Vastustaja on riigi ainuosalusega äriühing, kes oli

kaasatud eelnimetatud toetuse maksmist käsitleva regulatsiooni (ELTS ja energiamajanduse

korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 576 SE ja sellele eelnenud ELTS muutmise

seaduse eelnõu 290 SE) väljatöötamisse ning oleks saanud seega juhtida regulatsiooni

koostajate ja seadusandja tähelepanu ELTS § 59 lg 22 eksitavale sõnastusele juba enne

kõnealuse regulatsiooni kehtestamist. Ka Tallinna Ringkonnakohus on analoogses asjas olnud

seisukohal, et vastustaja lepingulise esindaja kulude jätmine kaebaja kanda ei ole õigustatud

(Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2018 otsus nr 3-16-1864).

7. Elering ei vaielnud 21.02.2020 avalduses kaebusest loobumise avaldusele vastu ning oli

nõus menetluse lõpetamisega HKMS § 152 lg 1 p 3 alusel. Vastustaja taotles menetluskulude

hüvitamist 17 505,60 eurot (koos käibemaksuga).

Menetluskulu koosneb õigusnõustamise eest makstud tasust 14 586 eurot (ilma käibemaksuta)

ning tasust registriväljavõtte eest 2 eurot (ilma käibemaksuta).

Vaidlus puudutab riigiabi andmist, mis ei ole vastustaja põhitegevus. Vaidlus ei puuduta

taastuvenergia toetuse saamise eeldusi (ELTS § 59 lg 1), vaid toetuse andmise lisatingimusi

vana skeemi järgi ehk olemasoleva tootja mõistet – täpsemalt investeerimisprojektiga seoses

pöördumatu kohustuse võtmist ning seda, kas toetuse saamine eeldas maakasutus- ja

ehitusõiguse olemasolu. Need lisatingimused põhinevad Euroopa Komisjoni keskkonna- ja

energiaalase riigiabi suunistel ja riigiabi otsusel. ELTS § 59 lg 21 näeb selgelt ette, et

taastuvenergia toetus on riigiabi ELTL art 107 lg 1 tähenduses. Riigiabi seaduslikkuse

hindamine ja spetsiifilised EL riigiabiõiguslikud küsimused ei kuulu ilmselgelt vastustaja

põhitegevuste hulka. Elering on põhivõrguettevõtja, kelle tegevuse eesmärk on tarbijatele

nõuetekohase energiavarustuskindluse tagamine. Olemasoleva tootja mõiste hindamine on

3-19-218

3(6)

riigiabiõiguse, mitte energiaõiguse küsimus. Eelnev on kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga.

Riigikohus tunnistas haldusorgani põhitegevuseks näiteks kohaliku omavalitsuse üksuse

(KOV) poolt maareformi elluviimiseks vajalike toimingute tegemise (haldusasi nr 3-16-579),

avaliku teenistusega seotud küsimuste lahendamise (haldusasjad nr 3-3-1-83-15 ja 3-3-1-67-

15) ja omandireformiga seotud probleemide lahendamise (haldusasi nr 3-3-1-64-13),

Ravimiameti poolt ravimireklaami üle järelevalve teostamise (haldusasi nr 3-3-1-26-12),

Keskkonnainspektsiooni poolt planeeringu keskkonnaaspektide kooskõlastamise (haldusasi nr

3-3-1-63-10) jne. Riigikohus ei pidanud KOV põhitegevuseks, vaid kõrvalfunktsiooniks

kooskõlastuse andmist maavara geoloogilise uuringu loa menetluses (haldusasi nr 3-3-1-34-

15). Kui võrrelda praegust vaidlust Riigikohtu praktikaga, on selge, et riigiabi andmine ei ole

Eleringi tavapärane ja igapäevane põhitegevus, vaid kõrvaltegevus.

Väline õigusabi oli vastustaja jaoks vajalik. Välise õigusabi kasutamine oli põhjendatud mh

sellega, et vaidlus on õiguslikult keerukas. Vaidlus ei puuduta keerukaid faktilisi ega tehnilisi

küsimusi, mida Elering saaks lahendada ilma välist õigusabi kasutamata. Selle asemel on

vaidluses tõusetunud komplekssed õiguslikud küsimused, mis puudutavad mh ELTS seost EL

õigusega, EL riigiabiõiguse tõlgendamist jne.

Elering kasutas advokaadibüroo teenuseid ka kohtueelses menetluses vaidlustatud hinnangu

andmisel. Advokaadibüroo vandeadvokaadid on vastustajat nõustanud ka varem seoses ELTS

muudatuste menetlemisega.

Asjakohane ei ole kaebaja viide haldusasjale nr 3-16-1864. Selles asjas on ringkonnakohus

heitnud vastustajale ette, et tema oleks pidanud juhtima tähelepanu regulatsiooni ebaselgusele,

kuid praeguses asjas ei ole taoline etteheide kohane. ELTS muudatuste eelnõu, millega viidi

sisse ELTS § 59 lõiked 21–23, töötas välja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

(MKM), mitte Elering. Vastustaja ongi püüdnud eelnõu menetlemisel 2018. a kevadel esitada

MKM-le ettepanekuid eelnõu seletuskirja täiendamiseks nii, et riigiabi otsuse p-st 42 tulenevad

kriteeriumid oleks selgelt rõhutatud vähemalt eelnõu seletuskirjas. Ometi ei olnud MKM

sellega nõus. Muud võimalused seadusandja mõjutamiseks Eleringil puudusid.

Menetluskulude jätmine kaebaja kanda on kooskõlas ka tema majandusliku olukorra ning

proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtuasi oli sisuliselt eelmenetluse staadiumis ning

kohtuistungit ei olnud veel toimunud, mistõttu ei kannaks kaebaja menetluskulusid kogu

esimese astme menetlusega seoses. Menetluskulude suurust vähendas vastustaja initsiatiiv,

kaebaja seisukohtadest lähtumine oleks menetluskulude suurust oluliselt tõstnud.

Proportsionaalsuse hindamisel on oluline seegi, et kaebusest loobumine ja kohtumenetluse

lõpetamine oli tingitud Euroopa Komisjoni 17.01.2020 arvamusest, mille küsimine oli tingitud

vastustaja tegevusest. Nimelt taotles vastustaja juba 21.03.2019 vastuses kaebusele Euroopa

Komisjoni kaasamist menetlusse, samas kui kaebaja vaidles sellele 30.09.2019 seisukohas

vastu. Juhul, kui kohus oleks nõustunud kaebaja seisukohtadega ning jätnud Euroopa

Komisjoni arvamuse küsimata, oleks menetlus veninud oluliselt pikemaks (mh ei olnuks

välistatud Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine Riigikohtu poolt), samas kaebus oleks

(arvestades Euroopa Komisjoni seisukohta) tõenäoliselt jäetud rahuldamata.

8. Tallinna Halduskohus võttis 28.02.2020 määrusega vastu kaebaja kaebusest loobumise

avalduse ning lõpetas haldusasja menetluse (resolutsiooni p-d 1–2). Halduskohus jättis

menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (resolutsiooni p 3).

HKMS § 108 lg 7 kohaselt kannab kaebusest loobumise korral menetluskulud kaebaja. Kaebaja

menetluskulud jäävad seega tema enda kanda.

HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Elering on menetluses osalenud vastustajana, mistõttu kohaldub tema suhtes

Riigikohtu praktika haldusorgani menetluskulude väljamõistmisel. Kohtupraktika kohaselt

3-19-218

4(6)

peavad haldusorganid olema võimelised oma haldusakte halduskohtumenetluses iseseisvalt

kaitsma, kasutamata advokaadi abi (nt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-19-01, p 3 ja 3-3-1-75-03,

p 9). Lisaks on Riigikohus korduvalt rõhutanud, et haldusorgani menetluskulusid ei mõisteta

vastaspoolelt välja juhul, kui kohtuasi ei välju vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest (nt

Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-63-10, p 32 ja 3-3-1-26-12, p 29). Haldusorgan võib välist

õigusabi kasutada, kuid peab arvestama, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud

vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse

korral (nt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-52-07, p 10).

ELTS-s sätestatud alustel ja korras maksab elektrienergia tootjale taastuvenergia toetust

põhivõrguettevõtja ehk Elering (ELTS §-d 59–596). Toetuse näol on tegemist riigiabiga ELTL

art 107 lg 1 tähenduses ning selle andmisel tuleb järgida Euroopa Komisjoni keskkonna- ja

energiaalase riigiabi suuniseid ning Euroopa Komisjoni asjakohast riigiabi andmist lubavat

otsust (ELTS § 59 lg 21). Põhivõrguettevõtjal tuleb tootja taotluse alusel anda hinnang tema

vastavuse kohta ELTS § 59 lg-s 22 nimetatud tingimustele 90 päeva jooksul asjakohase taotluse

laekumisest (ELTS § 59 lg 23).

Elering leidis ELTS § 59 lg 23 alusel antud hinnangus, et kaebaja päikesepargi

investeerimisprojekt ei vasta ELTS § 59 lg-s 22 sätestatud tingimustele ehk kaebaja ei

kvalifitseeru taastuvenergia toetuse saajaks. Sellise hinnangu andmine on Eleringile seadusega

pandud ülesanne. Vastava hinnangu andmisel tuleb vastustajal järgida ka riigiabi suuniseid ja

asjakohast riigiabi otsust. Seega asjaolu, et vaidlus puudutas peaasjalikult Euroopa Komisjoni

antud riigiabi suuniste ja asjakohase riigiabi otsuse hindamist, ei tähenda, et vaidlus väljus

vastustaja põhitegevuse raamidest. Ka Riigikohtu praktika kohaselt ei ole alust pidada

õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusi vastustaja põhitegevuse

raamidest väljuvaks. Vaidlust ei ole loetud haldusorgani põhitegevusest väljuvaks ka Euroopa

Kohtult eelotsuse küsimise korral (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-26-12, p 30). Seda seisukohta

saab laiendada ka Euroopa Komisjonilt arvamuse küsimisele. Ühtlasi on Elering riigiabi

andjana juba aastaid maksnud taastuvenergia toetust (sh hinnanud taotlejate vastavust toetuse

saamise tingimustele). Eelnevat arvestades ei väljunud praegune vaidlus vastustaja igapäevase

põhitegevuse raamidest.

Asjaolud, et käesoleva vaidluse põhjustas materiaalõiguse ebaselgus ning vastustaja kasutas ka

kohtueelses menetluses välist õigusabi ja tegi ELTS eelnõu menetlemisel 2018. a kevadel

ettepanekuid ELTS seletuskirja täiendamiseks, ei anna samuti alust järelduseks, et tema

menetluskulud tuleks kaebajalt välja mõista. Ka muud vastustaja väited (kaebaja majanduslik

olukord, initsiatiiv Euroopa Komisjonilt arvamuse küsimuseks) ei anna alust teistsuguse

järelduse tegemiseks. Eelnev ei tähenda, et välise õigusabi sisuline kvaliteet ei vääriks

tunnustamist. Kohtu seisukoht menetluskulude väljamõistetavuse osas tugineb kohtupraktikale.

Lisaks esindajatasule taotleb vastustaja äriregistris tehtud päringu eest tasutud 2 euro välja-

mõistmist kaebajalt. Vastustaja esitas 21.02.2020 menetlusdokumendi lisana nr 3 kaebaja 2018.

a majandusaasta aruande selleks, et tõendada, et menetluskulude kaebaja kanda jätmine on

kooskõlas tema majandusliku olukorraga. Sellisel põhjusel tehtud kulu ei saa kohtu hinnangul

pidada vajalikuks ega põhjendatuks ning ka see tuleb jätta vastustaja enda kanda (HKMS § 109

lg 6).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Elering AS palub 16.03.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 28.02.2020

määruse resolutsiooni p 3 osas, milles halduskohus jättis menetlusosalise menetluskulud nende

enda kanda, ning teha uus määrus, millega mõista kaebajalt välja vastustaja menetluskulud

17 505,60 eurot (koos käibemaksuga). Vastustaja jääb 21.02.2020 taotluses väljendatud

seisukohale.

3-19-218

5(6)

Halduskohus ei arvestanud taotluse lahendamisel Riigikohtu 21.06.2012 otsusest nr 3-3-1-26-

12 tulenevate haldusvälise õigusabikulude väljamõistmise kriteeriumitega: vaieldavad

küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust, väline õigusabi on vajalik ja

proportsionaalne ning kooskõlas kaebaja majandusliku olukorraga (p 29). Vaidlus puudutab

riigiabi regulatsiooni, mis väljus vastustaja põhitegevusest. Vaidlus on seotud nn vana skeemi

järgi makstava taastuvenergia toetuse ühe spetsiifilise meetmega, mis põhineb Euroopa

Komisjoni keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunistel ning riigiabi otsusel. Liiati oli meede

piiratud nii ajaliselt kui ka isikuliselt (kuni 31.12.2016 alustatud projektid ja 6 ühingut).

Vaidluse lahendamiseks ei olnud mõttekas luua spetsiaalset ametikohta, mistõttu oli välise

õigusabi kasutamine vältimatult vajalik. Kohtupraktikas on leitud, et kuna Eleringi näol ei ole

tegemist riigile kuuluva äriühinguga, ei saa teda võrdsustada haldusorganiga. Selliselt ei

kohaldu vastustajale välise õigusabi kasutamisel ka menetluskulude väljamõistmise piirangud

(Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2018 määrus nr 3-18-927, p 14). Tegu on ka ainukese

vaidlusega, mis puudutab ELTS § 59 lg-te 22 ja 23 kohaldamist (vt Tartu Ringkonnakohtu

13.01.2015 otsus nr 3-14-52169, p 26).

Riigiabi andmine on võrreldav riigihanke korraldamisega, mille puhul mõistetakse

haldusorgani õigusabikulud välja, sest riigihanke korraldamine on haldusorgani kõrvaltegevus

(Riigikohtu otsused nr 3-3-1-68-14, p 33; 3-3-1-51-16, p 24). Vaidlus on keeruline, nõudes

ELTL ja EL riigiabi õiguse tõlgendamist. Vastustaja kasutas välist õigusabi ka kohtueelses

menetluses.

Õigusabikulude väljamõistmine on kooskõlas ka kaebaja majandusliku olukorra ja

proportsionaalsuse põhimõttega. Vastustaja on püüdnud luua kehtivas regulatsioonis selgust

ning vähendas aktiivselt menetluskulusid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse saab HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1), määruskaebus on

tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele.

Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p

9). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks nõuda määruskaebuse kiirema lahendamise huvides

kaebaja seisukohta, vaid arvestab 11.02.2020 avalduses esitatud seisukohaga. Vastustaja on

määruskaebuses jäänud suuresti ka 21.02.2020 taotluses väljendatu juurde. Kuna kaebaja

vaidlustab halduskohtu määrust menetluskulude jaotuse ja ulatuse osas (s.o resolutsiooni p 3),

siis ei kontrolli ringkonnakohus seda, kas halduskohus lõpetas menetluse HKMS § 152 lg 1 p

3 alusel õiguspäraselt.

11. Määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

12. Kaebusest loobumise korral kannab menetluskulud kaebaja (HKMS § 108 lg-d 4 ja 7).

Menetluskulude väljamõistmisel tuleb siiski hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust (HKMS

§ 109 lg 6). Üldiselt ei ole kohtupraktikas peetud haldusorgani kulusid haldusvälisele õigusabile

vajalikuks. Haldusorganid peavad olema ise võimelised enda antud haldusakte kaitsma.

Haldusorgani haldusvälise õigusabiga seotud menetluskulude väljamõistmine on õigustatud

vaid juhtudel, mil kohtuasi väljub haldusorgani igapäevasest põhitegevusest. Haldusorganile

õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkivad vaidlused ei välju tema põhitegevusest.

Ka põhitegevusega seotud küsimuses Euroopa Kohtult eelotsuse küsimust ei saa pidada

põhitegevusest väljuvaks (vt Riigikohtu 15.03.2019 otsus nr 3-14-436, p 22; 12.12.2017 otsus

nr 3-11-1355, p 55; 10.11.2016 otsus nr 3-3-1-50-16, p 22; 21.06.2012 otsus nr 3-3-1-26-12, p-

d 29–30). HKMS § 109 lg-t 6 ei ole kohaldata mitte üksnes haldusorganite, vaid kõikide halduse

kandjate kohta (vt nt Riigikohtu 19.06.2007 otsus nr 3-3-1-36-07, p 18).

3-19-218

6(6)

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kohtupraktikas väljendatud seisukohti tuleb

kohaldada ka Eleringi suhtes. Elering osaleb praeguses kohtumenetluses vastustajana. Kuigi ta

on eraõiguslik juriidiline isik, täidab ta vaidlusaluses küsimuses avalikku ülesannet enda nimel,

mistõttu tuleb teda samuti käsitada halduse kandjana (HKMS § 17 lg 1).

14. Vaidlus ei välju Eleringi igapäevasest põhitegevusest. Elering täidab põhivõrguettevõtjana

ELTS-st ja maagaasiseadusest tulenevaid ülesandeid. Muu hulgas maksab ta taastuvenergia

toetusi ja lahendab toetuse saamiseks esitatud avaldusi (ELTS § 59 lg 2 ja § 592 lg 9).

Õigusaktidega pandud ülesannete täitmine on seotud põhitegevusega. Asjaolu, et vaidlus on

seotud EL õiguse ja riigiabi regulatsiooniga, ei tähenda, et vaidlus väljuks Eleringi

põhitegevusest. Liiati tuleneb Eleringile ELTS § 59 lg-st 21 kohustus järgida toetuste andmisel

Euroopa Komisjoni keskkonna- ja energiaalase riigiabi suuniseid ning Euroopa Komisjoni

asjakohast riigiabi andmist lubavat otsust. Arvestada tuleb sedagi, et riigiabi andjana laieneb

Eleringile kohustus ebaseaduslik riigiabi tagasi nõuda (konkurentsiseaduse § 42). Seega on

riigiabi regulatsiooni tundmine seadusest tuleneva ülesande täitmiseks vältimatult vajalik. Kuna

ka arvamuse küsimine Euroopa Komisjonilt on seotud vastustaja põhitegevusega, ei õigusta see

menetluskulude jätmist kaebaja kanda.

15. Vastustaja väide, et taastuvenergia toetustega seotud asjade arv on piiratud nii isikuliselt

kui ka ajaliselt, ei tähenda, et toetustega seonduv oleks Eleringi kõrvaltegevus. Tegevuse

käsitamine põhitegevusena eeldab, et see on sätestatud õigusaktis haldusorgani ülesandena,

mitte see, kui palju taotlusi tegelikult lahendatakse või kui palju aega kulub ülesande täitmiseks.

Sarnaselt ei õigusta vaidluse ainukordsus menetluskulude jätmist kaebaja kanda. Haldusorgan

võib iseenesest kasutada välist õigusabi otstarbekuse kaalutlustel. See ei ole etteheidetav, kuid

haldusorgan peab arvestama, et ka kaebuse põhjendamatuse korral ei ole menetluskulud

vastaspoolelt väljamõistetavad.

16. Menetluskulude väljamõistmist ei õigusta ka materiaalõiguse ebaselgus. Vastustaja oleks

juba haldusmenetluses võinud sellele tähelepanu juhtida ja seeläbi vaidlust vältida.

Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga ka selles, et toetuste jagamisel sarnaneb tema

positsioon hankijaga hankemenetluse korraldamisel. Tegemist ei ole võrreldavate gruppidega.

Arvestades, et toetuse näol on tegemist riigiabiga, võib vastustajat võrrelda rakendusüksusega

perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse § 8 mõistes või makseasutusega Euroopa Liidu

ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 4 mõistes. Nendes vaidlustes on

vastaspoolelt välja mõistetud vaid tõlkekulud.

17. Tallinna Ringkonnakohus ei ole ka varem (kuigi jõustumata lahendis) pidanud

taastuvenergia toetuse maksmise üle peetavas vaidluses põhjendatuks mõista kaebajatelt välja

Eleringi menetluskulusid, leides, et vaidlused seondusid Eleringi põhitegevusega (Tallinna

Ringkonnakohtu 15.11.2018 otsus nr 3-17-753, p 28; 27.06.2018 otsus nr 3-16-1864, p 38).

Seejuures ei ole asjakohane vastustaja viide Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2018 määrusele nr

3-18-927. Selles asjas oli Elering kaasatud menetlusse kolmanda isiku, mitte vastustajana.

Vaidlus puudutas ka isikliku kasutusõiguse seadmist, mida kohtud ei pidanud Eleringi

põhitegevuseks.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et registriväljavõtte esitamise kulu ei olnud

vajalik. Väite selgitamiseks oleks piisanud selle põhistamisest.

19. Eelnevat arvestades jääb Eleringi määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

28.02.2020 määruse resolutsiooni p 3 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)