3-19-1627/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

13. aprill 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1627

Haldusasi

XX kaebus Pärnu Linnavolikogu 26.04.2018 otsuse nr

42 ja Pärnu Linnavalitsuse planeerimise osakonna

06.11.2018 otsuse nr 3-5.4/10273 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX; volitatud esindaja v.adv Jako

Laanemägi

Vastustaja – Pärnu linn; volitatud esindaja Tiina Roht

Kolmas isik – Lidl Eesti OÜ; volitatud esindajad v.adv

Triinu Hiob ja adv Siiri Vello

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2020. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2020. a

määruse haldusasjas nr 3-19-1627 resolutsiooni punktid 4 ja 5 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 124 lg 4,

§ 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Linnavolikogu tunnistas 26.04.2018 otsusega nr 42 kehtetuks Riia mnt 106

detailplaneeringu ning Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakond väljastas 06.11.2018

otsusega nr 3-5.4/10273 projekteerimistingimused Riia mnt 106 kinnistule ärihoone

püstitamiseks. YY omandas 26.07.2019 Pärnus Riia mnt 102-4 korteriomandi. Riia mnt 102

kinnistu piirneb Riia mnt 106 kinnistuga.

3-19-1627

2(9)

2. YY esitas 26.08.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Pärnu Linnavolikogu 26.04.2018

otsuse nr 42 ja Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 06.11.2018 otsuse nr 3-5.4/10273

tühistamiseks.

3. Tallinna Halduskohus tagastas 09.09.2019 määrusega kaebuse Pärnu Linnavolikogu

26.04.2018 otsuse nr 42 tühistamise nõude osas. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20.12.2019

määrusega YY määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Riigikohus

võttis 24.03.2020 määrusega YY määruskaebuse ringkonnakohtu määruse tühistamiseks

menetlusse. Sama 09.09.2019 määrusega võttis halduskohus kaebuse menetlusse Pärnu

Linnavalitsuse planeerimisosakonna 06.11.2018 otsuse nr 3-5.4/10273 tühistamise nõudes.

Halduskohus andis kaebajale tähtaja kaebetähtaja kulgemise osas seisukoha esitamiseks ning

soovi korral kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.

4. YY võõrandas pärast kaebuse esitamist Riia mnt 102-4 asuva korteriomandi ning

22.10.2019 kanti selle omanikuna kinnistusraamatusse XX. Pärnu mnt 106 kinnistu

omanikuna kanti 28.01.2020 kinnistusraamatusse Lidl Eesti OÜ.

5. XX esitas 19.11.2019 Tallinna Halduskohtule taotluse YY asemel menetlusse astumiseks.

Taotlusele oli lisatud YY nõusolek.

6. XX leidis vastuses halduskohtu 09.09.2019 määrusele, et kaebus on esitatud tähtaegselt,

kuna YY sai vaidlusaluse projekteerimistingimuste väljastamise otsuse olemasolust teada

pärast Riia mnt 102-4 korteriomandi omandamist. Vastustaja ei ole tõendanud, et

eelnimetatud korteriomandi eelmisele omanikule oleks vaidlusalune 06.11.2018 otsus

saadetud ning ta oleks sellega tutvunud. Korteriomandi eelmine omanik ei olnud juriidiline

isik, kellele saaks e-kirjaga saadetud dokumendi kätte toimetatuks lugeda järgmisel tööpäeval.

Korteriomandi omandamisel ei andnud müüja talle mistahes teavet naaberkinnistul toimuva

arenduse kohta, mis näitab, et eelmine omanik ei olnud sellest teadlik. Alternatiivselt taotles

kaebaja kaebetähtaja ennistamist. Isegi kui lähtuda eeldusest, et vastustaja saatis vaidlusaluse

06.11.2018 otsuse Riia mnt 102-4 eelmisele korteriomanikule, on kaebetähtaeg mööda lastud

kogenematusest tingitud eksimuse tõttu. Kaebaja viitas Riigikohtu määrusele asjas nr 3-3-1-

30-13 ning asjaolule, et korteri eelmine omanik oli tavaline inimene, kes ei saanud isegi

teoreetiliselt pelgalt projekteerimistingimuste pinnalt mõista, et kohalik omavalitsus on

asunud arendajaga koostööd tegema selleks, et õigusvastaselt avalikku planeerimismenetlust

vältida. Kaebetähtaja ennistamise vastu on ka suur avalik huvi, kuna antud juhul on vastustaja

ja arendaja loonud õigusliku konstruktsiooni detailplaneeringu kehtestamise kohustuse

vältimiseks.

7. Pärnu linn oli 10.10.2019 vastuses seisukohal, et kaebus ei ole tähtaegne ning

kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust. Vastustaja selgitas haldusmenetluse seaduse (HMS) §

5 lg-le 6, § 25 lg-le 1 ja § 27 lg 2 p-le 1 viidates, et 06.11.2018 otsus toimetati kaebaja

õiguseellasele ehk Pärnu mnt 102-4 toonasele korteriomanikule kätte elektrooniliselt

07.11.2018. Selle väite kinnitamiseks on vastustaja oma 10.10.2019 menetlusdokumendile

lisanud vastava e-kirja koos sellele lisatud vaidlustatud 06.11.2018 otsusega ning väljavõtte

Pärnu Linnavalitsuse dokumendihaldussüsteemist Amphora Professional, mis kajastab e-kirja

adressaadi poolt saadetise avamist 07.11.2018. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et korteri

toonane omanik ei saanud talle edastatud dokumendist või selle mõjust aru. Kaebaja viidatud

Riigikohtu määrusest ei ole praeguses asjas võimalik juhinduda, kuna selle kohtuasja asjaolud

olid oluliselt teistsugused. Tähtaja ületamine ei ole vabandatav, kui isik pole olnud piisavalt

hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord ja tähtajad.

8. OÜ P-Trucks oli 06.11.2019 vastuses seisukohal, kaebus ei ole tähtaegne ning

kaebetähtaja ennistamise alust ei esine.

3-19-1627

3(9)

9. OÜ P-Trucks ja Lidl Eesti OÜ esitasid 30.01.2020 taotluse Lidl Eesti OÜ kolmanda

isikuna menetlusse kaasamiseks ning OÜ-le P-Trucks menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamiseks tähtaja määramiseks.

10. Tallinna Halduskohus lubas 16.03.2020 määrusega XX-l astuda kaebajana menetlusse

YY asemel (resolutsiooni p 1); kaasas menetlusse kolmanda isikuna Lidl Eesti OÜ

(resolutsiooni p 2); kõrvaldas menetlusest OÜ P-Trucks (resolutsiooni p 3); tuvastas, et Pärnu

Linnavalitsuse planeerimise osakonna 06.11.2018 otsuse nr 3-5.4/10273 tühistamise nõude

osas on kaebus esitatud pärast seaduses sätestatud kaebetähtaja möödumist ning jättis

kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas menetluse (resolutsiooni p 4);

tagastas kaebuse Pärnu Linnavalitsuse planeerimise osakonna 06.11.2018 otsuse nr 3-

5.4/10273 õigusvastasuse tuvastamise nõudes (resolutsiooni p 5).

HKMS § 46 lg 1 kohaselt tuleb tühistamiskaebus esitada 30 päeva jooksul kaebajale

haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Kaebetähtaega ei tule antud juhul hakata arvestama

mitte ajast, mil 06.11.2018 otsusest sai teada kaebaja, vaid ajast, mil see tehti teatavaks

isikule, kellelt YY omandas selle korteri, mille omandiõiguse kaitseks käesolev kaebus

esitatud on. Subjektiivseks õiguseks, mida kaebaja Riia mnt 106 projekteerimistingimusi

vaidlustades kaitsta saab, on Riia mnt 102-4 asuva korteriomaniku omandiõigus. Asja

omandamisel tekib eriõigusjärglus ning toimingud, mida selle omandiõiguse kaitseks tegi (või

jättis tegemata) varasem omanik, kehtivad ka uue omaniku suhtes – omandiõiguse

teostamisega seotud küsimustes astus kaebaja sisuliselt talle korteriomandi võõrandanud isiku

asemele ning jätkas omandiõiguse teostamist ja sellega seotud õiguste kaitset sellest

olukorrast, kus eelmine omanik oli omandi üleandmise hetkel. Vastupidine oleks üheselt

vastuolus õiguskindluse põhimõttega ning annaks teatud kinnisasja omandiõiguse üle andmise

korral võimaluse vastava omandi teostamist puudutavaid haldusakte sisuliselt lõpmatuseni

vaidlustada.

Vastustaja

10.10.2019

menetlusdokumentidele

lisatud

e-kirjaga

ja

väljavõttega

dokumendihaldussüsteemist Amphora Professional on piisavalt tõendatud, et vastustaja

edastas vaidlusaluse otsuse 07.11.2018 DD-le, kes oli Riia mnt 102-4 korteriomanik enne, kui

selle korteriomandi omandas YY. Viidatud dokumentidest nähtub, et SS < XXX> on

07.11.2018 kell 08:29 edastanud teiste hulgas aadressile YYY@hotmail.com kirja pealkirjaga

„3-5.4/10237/2018 Projekteerimistingimused Pärnus Riia mnt 106 ärihoone püstitamiseks“.

Kirjas on märgitud, et elektrooniliselt edastatud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui

Pärnu

Linnavalitsuse

dokumendihaldussüsteem

on

registreerinud

dokumendi

vastuvõtmise/avamise. Kõnealuse kirja manuses on digitaalallkirjastatuna vaidlusalune

06.11.2018 otsus. Dokumendihaldussüsteemi Amphora Professional andmetest nähtub, et

adressaat on saadetise avanud 07.11.2018 kell 08:58 ja kell 11:24. Esitatud tõendid on

vastustaja väidete kinnituseks piisavalt usaldusväärsed. HMS § 27 lg 2 p-st 1 tuleneb, et juhul,

kui haldusorgan edastab isikutele elektroonilisi dokumente oma dokumendihaldussüsteemi (nt

Amphora, Delta, Postipoiss jms) vahendusel, tuleb lugeda dokument isikule HKMS § 46 lg 1

tähenduses teatavaks tehtuks, kui vastav dokumendihaldussüsteem on registreerinud edastatud

saadetise vastuvõtmise või avamise.

Kaebetähtaja ennistamine ei ole põhjendatud. HKMS § 71 lg 1 kohaselt saab kaebetähtaja

ennistada, kui see on mööda lastud mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks saavad üldjuhul

olla objektiivsed ja kaebaja enda tahtest ja tegevusest sõltumatud asjaolud, mis takistasid

kaebuse õigeaegset esitamist. Samuti tuleb kaebetähtaeg ennistada, kui kaebaja jättis kaebuse

esitamata, arvates ekslikult, et muud tema võetud meetmed on tema õiguste kaitseks piisavad

ning kuigi see arvamus oli ekslik, ei olnud see kaebaja konkreetset olukorda silmas pidades

ilmselgelt ebamõistlik.

3-19-1627

4(9)

Kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-30-13 käsitleti olukorda, kus isik oli esitanud

seaduses ette nähtud kaebetähtaja jooksul kohtule taotluse menetlusabi saamiseks ja

avaldanud seal üheselt, et soovib haldusakti vaidlustada. Tegemist oli olukorraga, kus isik

astus kaebetähtaja jooksul mõistlikke samme oma õiguste kaitseks ega saanud aru kaebuse

esitamise vajalikkusest. Praeguse asja asjaolud ei ole sellega võrreldavad, kuna puuduvad

andmed selle kohta, et Pärnu mnt 102-4 korteriomanik oleks asunud tegema mistahes

mõistlikke samme vaidlusaluse otsuse vaidlustamiseks. Arvestades, et linnavalitsus saatis

talle 06.11.2018 otsuse, samuti oli talle eelnevalt saadetud otsuse eelnõu, tuleb pigem

järeldada, et korteriomanik kas ei tundnud naaberkinnistu arendamise vastu huvi või leidis, et

see ei riku tema õigusi ega huve.

Usutav pole, et varasem korteriomanik ei pruukinud projekteerimistingimuste tähendusest või

vaidlustamise vajalikkusest aru saada. Vaidlusalune otsus on piisavalt selge, et igaüks saaks

aru, et sellega määratakse mingil moel kindlaks tingimused, millele peab vastama Riia mnt

106 ehitatav hoone. Olukorras, kus isikule edastatakse haldusakt, peab ta vajadusel nõustajate

abi kasutades kaebetähtaja jooksul välja selgitama, kas haldusakt kahjustab tema õigusi või

huve ning kas ja kuidas on tal võimalik see sellisel juhul vaidlustada.

Kaebetähtaja kulgemise või ennistamise seisukohast ei ole tähtsust sellel, kas või millist

teavet varasem korteriomanik YY-le müügitehingu ajal või sellele eelnevalt andis. YY-l oli

enne korteriomandi omandamist võimalik välja selgitada, milliseid haldusakte on lähiümbruse

ehitustegevusega seoses vastu võetud ning jätta talle (nt naaberkinnistule antud ehitusõiguse

tõttu) ebameeldivas õiguslikus ruumis paiknev korteriomand omandamata.

Kaebetähtaja ennistamist ei saa õigustada avaliku huviga. Avalikuks huviks, mille tõttu

kaebetähtajad üldse kehtestatud on, ongi eelkõige õiguskindlus. Isegi kui seda avalikku huvi

kaaluda kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisega, ei saaks asuda seisukohale, et avalik huvi

õiguskindluse tagamise vastu on väike. Vastupidi, kaebuse pinnalt saab järeldada, et

omandiõiguse võimalik riive, mis kaebajale Riia mnt 106 kinnistule ehitamisega ja sinna

ehitatava hoone kasutamisega kaasneb, on väheintensiivne.

Kaebaja taotlus täiendada kaebust alternatiivse 06.11.2018 otsuse õigusvastasuse tuvastamise

nõudega tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt

kaebeõigus sellise tuvastusnõude esitamiseks (HKMS § 45 lg 2). Tuvastuskaebuse esitamine

eeldab, et tuvastusnõude rahuldamine oleks tõhus kaebaja õiguste kaitseks. Antud juhul on

ilmne, et projekteerimistingimuste andmise otsuse õigusvastasuse tuvastamine ei annaks

kaebajale mingisugust õiguslikku kasu, kuna kõnealune otsus ja sellega kehtestatud

projekteerimistingimused jääksid kehtima. Haldusakti õigusvastasus ei väära selle kehtivust,

haldusakti kehtivuse murdmine eeldaks tühistamisnõude rahuldamist. Seega ei ole

tuvastusnõude esitamise tingimused täidetud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. XX palub 31.03.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 16.03.2020

resolutsiooni p-d 4 ja 5.

Kaebus on 06.11.2018 otsuse tühistamise nõude osas tähtaegne. Kaebaja sai 06.11.2018

otsusest teada pärast Riia mnt 102-4 korteriomandi omandamist 26.07.2019. YY-le ei antud

korteriomandit omandades mistahes dokumente või infot Riia mnt 106 kinnistul toimuva

arenduse kohta. Kaebus on esitatud halduskohtusse 26.08.2019, seega tähtaegselt.

Riigikohtu 15.10.2002 määrusest nr 3-3-1-48-02 tulenevalt saab eelhaldusakti (milleks

projekteerimistingimuste otsus on) vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga (milleks on

3-19-1627

5(9)

ehitusluba). Praeguses asjas on halduskohus 09.09.2019 määruses (p 16) esialgse õiguskaitse

taotluse

rahuldamata

jätmist

põhjendanud

just

sellega,

et

vaidlustatud

projekteerimistingimused ei ole piisavalt täpsed selleks, et mõista, kas või mil määral Riia

mnt 106 kinnistule kavandatav ehitis tegelikult kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda saab,

ning tegelikult ei ole pelgalt projekteerimistingimuste pinnalt ka võimalik järeldada, kas Riia

mnt 106 kinnistule kavandatava ehitise püstitamine rikub lubamatul määral kaebaja õigusi.

Halduskohus leidis, et selleks on vajalik ära oodata ehitusluba. Vastustaja väljastas

02.01.2020 ehitusloa Riia mnt 106 kaubandushoone püstitamiseks ning XX esitas 29.01.2020

halduskohtule kaebuse nimetatud ehitusloa tühistamiseks (haldusasi nr 3-20-182). Ehitusloa

tühistamisnõude kaebetähtaja osas puudub vaidlus. Kõik viidatud asjaolud olid halduskohtule

16.03.2020 määruse tegemisel teada. Kaebaja esitas 12.03.2020 kohtule ka taotluse praeguse

haldusasja ja haldusasja nr 3-20-182 liitmiseks, mille halduskohus jättis rahuldamata. Kuna

ehitusloa tühistamise nõudes on XX kaebus tähtaegne, siis on ka projekteerimistingimuste

tühistamise nõue tähtaegne. Seega tuleb 06.11.2018 otsuse tühistamisnõude esitamise tähtaja

kulgemist arvestada YY poolt 06.11.2018 otsusest teadasaamisest või alternatiivselt XX poolt

ehitusloast teadasaamisest.

Halduskohus jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse põhjendamatult rahuldamata. Isegi kui

lähtuda seisukohast, nagu tuleks kaebetähtaega hakata arvestama ajast, mil 06.11.2018

otsusest sai teada Riia mnt 102-4 korteriomandi eelmine omanik (DD), on kaebetähtaeg

mööda lastud mõjuval põhjusel, milleks on Riia mnt 102-4 korteriomandi endise omaniku

kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru kaebuse esitamise vajadusest

või kaebetähtaja arvestamisest. DD oli n-ö tavaline isik, kes ei ole puutunud kokku

planeerimise, ehitamise ega õiguslike küsimustega ning ei saanud projekteerimistingimuste

pinnalt mõista, et kohalik omavalitsus on asunud arendajaga koostööd tegema, et

õigusvastaselt avalikku planeerimismenetlust vältida. Kaebetähtaja ennistamiseks esineb ka

suur avalik huvi. Kaebaja rikutud õigus kaalub üles teiste isikute (vastustaja, arendaja)

õigused ja huvid. Vastustaja tegutseb teadlikult õigusvastaselt ja vaid ühe arendaja huvides.

Ebaõige on halduskohtu seisukoht, nagu puuduks kaebajal ilmselgelt kaebeõigus 06.11.2018

otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks. Kaebaja eesmärk on kaitsta oma

õiguseid ja huve, samuti avalikke huve õigusvastase ning vastustaja korruptsiooniohtliku

tegevuse eest. Õiguskindluse põhimõttega vastuolus on ühegi lubatud põhjuseta määrata Riia

mnt 106 ehitusõigus kindlaks õigusvastaste projekteerimistingimustega ja nende alusel

väljastada ehitusluba detailplaneeringumenetlust läbi viimata.

12. Pärnu linn palub 06.04.2020 kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Kaebaja on halduskohtu 09.09.2019 määrusest ebaõigesti aru saanud. Esialgse õiguskaitse

taotluse lahendamisel oli kohus piiratud tingimustes ega saanud ainuüksi seetõttu võtta

lõplikku seisukohta, kas haldusakt rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. Sõltumata sellest on

projekteerimistingimuste vaidlustamise tähtaeg möödunud. Kaebaja on eriõigusjärglasena

asunud korteriomandi üle-eelmise omaniku asemele, mistõttu tuleb tuvastada, kas Riia mnt

102-4 korteriomandi omanikul ei olnud temast sõltumatutel asjaoludel võimalik leida, et tema

õigusi võidakse rikkuda. Seda ei ole määruskaebuses piisavalt põhistatud ning asjaolusid

arvestades on see vähetõenäoline. Kaebusest ei ilmne asjaolusid, mis võiksid täita

tuvastusnõude esitamise tingimusi. Ekslik on tühistamiskaebuse esitamise kaebetähtaja

möödalaskmisel järeldada, et õiguste kaitseks muid tõhusamaid vahendeid ei leidu. Selline

õiguskonstruktsioon ei põhine seadusandja tahtel. Kaebaja selgitused, et vastustaja on ellu

viinud korruptsiooniohtliku õigusvastase konstruktsiooni, on arusaamatud ja põhjendamatud.

13. Lidl Eesti OÜ palub 06.04.2020 kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

3-19-1627

6(9)

Kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes. Kaebetähtaja kulgemise alguseks tuleb

projekteerimistingimuste andmise puhul lugeda aega, mil nendest sai teadlikuks Riia mnt 102-

4 korteri YY-le eelnev omanik, mitte YY. YY esitas kaebuse 26.08.2019 ehk rohkem kui pool

aastat pärast projekteerimistingimuste andmist. YY esitas kaebuse vahetult pärast korteri

omandamist, mis viitab, et ta omandas korteri vaid vaidlustamise eesmärgil.

Kaebaja väide, et kaebetähtaega ei ole ületatud, kuna projekteerimistingimused on

eelhaldusakt, mida saab vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga, juhul kui õiguste rikkumine

selgub alles lõpliku haldusaktiga, on asjakohatu. Kaebusest nähtuvalt pidas kaebaja

projekteerimistingimusi oma subjektiivseid õigusi rikkuvaks ehk kaebaja jaoks oli tema

õiguste rikkumine juba eelhaldusakti andmisega selge. Seega pidi ta tühistamiskaebuse

esitama tähtaega järgides, mitte ootama lõpliku haldusakti andmist.

Kaebetähtaja ennistamise aluseid ei esine. Halduskohtu esialgse õiguskaitse määruses toodud

seisukoht viitab pigem asjaolule, et kohus ei näinud projekteerimistingimustes esmapilgul

midagi sellist, mis kindlasti kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda saaks, kuid see ei välista, et

isik enda subjektiivsete õiguste rikkumist märkab. Projekteerimistingimused olid selged ning

neist pidi aru saama ka Riia mnt 102-4 omanik. Juhul, kui need olid nii keerulised, et ta neist

aru ei saanud, oleks pidanud sellest märku andma. Seejuures oli 06.11.2018 otsuses ka selge

vaidlustamisviide, mis oli nende saajale märgiks, et probleemide korral tuleb tegutseda.

HKMS § 71 lg 1 ei näe ette kaebetähtaja ennistamist tulenevalt avalikust huvist.

Halduskohus on õigesti leidnud, et haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõue tuleb

tagastada. Ehitusõigus määratakse lõplikult kindlaks alles ehitusloa andmisega, mistõttu on

kaebajal ka tõhusamaid vahendeid oma õiguste kaitseks. Seejuures on kaebaja ehitusloa osas

kaebuse juba esitanud. Määruskaebusest ei nähtu ühtegi põhjendust, kuidas õigusvastasuse

tuvastamise nõude lahendamine aitaks kaitsta kaebaja subjektiivseid õiguseid. Seadus ei

võimalda projekteerimistingimuste osas kaebust esitada avalikes huvides.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. XX määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu 16.03.2020

määruse resolutsiooni p-d 4 ja 5 on seaduslikud ning nende tühistamiseks puudub alus.

Nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg-le 4

ja § 203 lg-le 2 tuginedes vajalikuks neid kõiki üle korrata. Vastuseks määruskaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

15. HKMS § 46 lg 1 kohaselt tuleb tühistamiskaebus esitada 30 päeva jooksul kaebajale

haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et

praegusel

juhul

tuleb

kaebetähtaja

kulgema

hakkamist

arvestada

ajast,

mil

projekteerimistingimuste väljastamise otsus tehti teatavaks isikule, kellelt YY omandas Riia

mnt 102-4 korteri (s.o DD-le). Eseme omandi üleandmisel (eriõigusjärglus) lähevad isikuga

lahutamatult mitteseotud õigused ja kohustused üle ühelt isikult teisele. Seega kehtivad

omandiõiguse üleminekul kõik toimingud, mida eelmine omanik omandiõiguse kaitseks tegi

või tegemata jättis, edasi uue omaniku suhtes. Halduskohus on õigesti selgitanud, et

vastupidine seisukoht oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega ning võimaldaks

omandiõiguse

üleminekul

omandi

teostamist

puudutavate

haldusaktide

lõpmatut

vaidlustamist.

16. Kaebetähtaja kulgemise seisukohast ei oma tähtsust asjaolu, kas Riia mnt 102-4

korteriomandi eelmine omanik DD andis YY-le korterit omandades mingisugust teavet või

3-19-1627

7(9)

dokumente seoses Riia mnt 106 kinnistuga. YY-l oli enne müügitehingu sooritamist võimalik

välja selgitada, milliseid haldusakte on Riia mnt 106 kinnistuga seonduvalt vastu võetud.

17. Vastustaja on Riia mnt 102-4 korteriomandi endisele omanikule DD-le vaidlusaluse

projekteerimistingimuste otsuse teatavakstegemist 10.10.2019 menetlusdokumendile lisatud

e-kirja ja väljavõttega dokumendihaldussüsteemist piisavalt tõendatud. Määruskaebuses ei ole

sellele vastuväiteid esitatud.

18. Kaebuse tähtaegselt esitatuks lugemiseks ei anna alust kaebaja viidatud Riigikohtu

15.10.2002 määruses nr 3-3-1-48-02 toodud seisukohad. Viidatud lahendis oli Riigikohus

seisukohal, et õiguskindluse põhimõttest tulenevalt ei tohi isikult, kellel temast sõltumatutel

asjaoludel polnud võimalik leida, et tema õigusi rikutakse, kaebeõigust ära võtta kaebuse

esitamise tähtaja möödalaskmise põhjendusega. Riigikohus märkis selle määruse p-s 8, et:

„Ka eelhaldusakti puhul ei saa kaebuse esitamise tähtaeg hakata kulgema varem, kui

kaebajal oleks võimalik leida, et rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi. Alles

eelhaldusakti ja lõpliku akti koostoime tulemusena võib selguda, kas isiku õigusi rikutakse või

tema vabadusi piiratakse.“ Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Vaidlusalused

projekteerimistingimused

väljastati

06.11.2018

otsusega

ning

kaebus

projekteerimistingimuste otsusele (eelhaldusaktile) esitati halduskohtule 26.08.2019, s.o enne

ehitusloa (lõpliku akti) andmist. Seega oli YY-le tema õiguste rikkumine selge juba

projekteerimistingimuste otsusele kaebust esitades. Eelnev nähtub ka 26.08.2019

halduskohtule esitatud kaebuse põhjendustest.

19. Lisaks on Riigikohus määruse nr 3-3-1-48-02 p-s 8 selgitanud, et: „Eelhaldusakti

vaidlustamine enne lõplikku akti on vajalik siis, kui eelhaldusaktiga on vältimatult kindlaks

määratud ka lõpliku haldusakti sisu.“ Ehitusseadustiku § 42 lg 1 järgi antakse ehitusluba, kui

esitatud ehitusprojekt vastab õigusaktides sätestatud nõuetele, eelkõige detailplaneeringule või

projekteerimistingimustele

ning

ehitisele

ja

ehitamisele

esitatud

nõuetele.

Projekteerimistingimuste kehtestamine ehitusloa andmisel on reguleeriva iseloomuga

eelhaldusakt, millega määratakse siduvalt kindlaks need alused, millest tuleb lähtuda

ehitusprojekti koostamisel (Riigikohtu 14.05.2002 otsus nr 3-3-1-25-02, p 16; 04.05.2006

otsus nr 3-3-1-28-06, p 8). Vaidlusalused projekteerimistingimused sätestavad tingimused (sh

selle, kui suures ulatuses ehitada tohib, mitu hoonet on kinnistul lubatud, kui kõrged ja mitme

korrusega hooned on lubatud, tingimused akendele ja ustele, välisviimistlusele, teedele ja

juurdepääsule, haljastusele jms), millele Riia mnt 106 ärihoone ehitusprojekt peab vastama

ning mida ehitusloamenetluses enam ei saa muuta. Kuivõrd projekteerimistingimused lõid

vajalikud eeldused lõpliku haldusakti andmiseks ning lõpliku haldusakti andmine oli

tõenäoline, tuli ka seetõttu projekteerimistingimuste otsus vaidlustada HKMS § 46 lg-s 1

sätestatud tähtaja jooksul. Et kaebaja ise oli veendunud projekteerimistingimuste riives oma

subjektiivsetele õigustele, ei ole kaebetähtaja kulgema hakkamise hindamise kontekstis

asjakohane kaebaja viide halduskohtu 09.09.2019 määruses antud hinnangule kaebaja esialgse

õiguskaitse vajaduse kohta.

20. HKMS § 71 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud

menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline

ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebetähtaja ennistamine on võimalik üksnes

juhul, kui on esinenud olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud

ajaperioodi jooksul (Riigikohtu 19.04.2006 määrus nr 3-3-1-26-06, p 12). Üldjuhul on

selliseks mõjuvaks põhjuseks objektiivne takistus (nt haigus, ettenägematu liiklustakistus,

lähedase surm vms). Tegemist peab olema sündmusega, mille tekkimist ja kulgemist isik ise

vahetult mõjutada ei saa. Subjektiivse asjaoluna on Riigikohus pidanud teatud tingimustel

mõjuvaks

põhjuseks

ka

õiguslikes

küsimustes

kogenematu

inimese

eksimust

3-19-1627

8(9)

protsessitoimingutes, kuid on rõhutanud, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui

kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh

tähtajad (Riigikohtu 19.06.2001 määrus nr 3-3-1-38-01, p 4; Riigikohtu 01.10.2002 määrus nr

3-3-1-57-02, p 19; Riigikohtu 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p 17).

21. Määruskaebuse esitaja leiab, et kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks on Riia mnt

102-4 korteriomandi endise omaniku DD kogenematusest tingitud eksimus, samuti suur

avalik huvi.

22. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebetähtaja ületamine ei ole praegusel juhul

vabandatav. Kohus ei sea kahtluse all DD-l planeerimis- ja ehitusõiguse alaste teadmiste

puudumist. Samas on kohtu hinnangul vaidlusalune projekteerimistingimuste otsus piisavalt

selge ning sellest on arusaadav, et otsusega määratakse kindlaks tingimused, millele Riia mnt

106 ehitatav hoone peab vastama. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve, peab

puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Ka õiguslikult

kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja

määramatult pika aja jooksul. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes

teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik

pöörduda koheselt kohtu poole, taotledes riigi õigusabi määramist (vt Riigikohtu 19.06.2001

määrus nr 3-3-1-38-01; 01.10.2002 määrus nr 3-3-1-57-02, p 19). Halduskohus on õigesti

selgitanud, et kaebetähtaja rikkumist saab kogenematusega õigustada erandina vaid juhul, kui

haldusakt on nii segane, et selle saanud isikule jääb ka temalt keskmist mõistlikkust eeldades

selle sisu üldjoontes arusaamatuks või juhul, kui (nagu kaebaja viidatud Riigikohtu

21.06.2013 määruses nr 3-3-1-30-13) isik küll astub samme otsuse vaidlustamiseks, ent

kogenematusest või teadmatusest ei ole need päris korrektsed. Riia mnt 102-4 korteriomandi

eelmine omanik DD ei ole ühtegi sammu projekteerimistingimuste otsuse vaidlustamiseks

astunud.

23. HKMS § 71 lg-st 1 tulenevalt ei saa kaebetähtaja ennistamise aluseks olla avalik huvi.

Avalikuks huviks ja kaebetähtaegade kehtestamise eesmärgiks on õiguskindluse kaitsmine.

Menetlusreeglitest kõrvalekaldumine saab toimuda üksnes erandlikel asjaoludel (s.o mõjuval

põhjusel), sest lisaks kaebaja õigustele tuleb kaitsta ka õigusrahu ja kolmandate isikute õigusi.

Seejuures on kolmanda isiku huvi ja avalik huvi haldusakti kehtimajäämise suhtes seda

kaalukamad, mida enam on tähtaega ületatud. Teisisõnu, mida enam on tähtaega ületatud,

seda kaalukam peab olema ületamise põhjus. Kaebaja ei ole esitanud selliseid mõjuvaid

põhjuseid, mis õigustaksid kaebetähtaja ennistamist.

24. Kaebaja alternatiivselt esitatud tuvastamisnõude tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel

oli põhjendatud. Kaebaja on 12.03.2020 kaebuse täienduses ja määruskaebuses selgitanud, et

tuvastamisnõude eesmärgiks on kaitsta kaebaja õiguseid ja huve, samuti avalikke huve

vastustaja õigusvastase ning korruptsiooniohtliku tegevuse eest.

25. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas

ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 45 lg 2 esimene lause sätestab, et tuvastamiskaebuse võib

esitada, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. HKMS § 38 lg 4 järgi peab

tuvastamiskaebuse esitamine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Põhjendatud huvi

näitamine on kaebaja kohustus ning kohus ei saa kaebajat asendada (Riigikohtu 19.04.2010

otsus asjas nr 3-3-1-4-10, p 15). Seega eeldab tuvastamiskaebuse esitamine seda, et

tuvastamisnõude rahuldamine oleks tõhus kaebaja õiguste kaitseks. Kaebaja ei ole 12.03.2020

esitatud kaebuse täienduses näidanud, kuidas aitab projekteerimistingimuste otsuse

õigusvastasuse tuvastamine kaasa tema õiguste kaitsele. Projekteerimistingimuste otsuse

õigusvastasuse tuvastamisel jääks otsus endiselt kehtima. Põhjendatud huviks ei saa olla soov

3-19-1627

9(9)

veenduda tegevuse õigusvastasuses, vaid õigusvastasuse tuvastamine peab aitama isikut

edaspidi oma subjektiivsete õiguste kaitsel (vt nt Riigikohtu 12.11.2009 määrus haldusasjas nr

3-3-1-70-09, p 12).

26. Planeerimisseaduse (PlanS) § 125 lg 5 alusel antud projekteerimistingimusi ei ole

võimalik vaidlustada avalikes huvides. PlanS § 141 näeb avalikes huvides kaebuse esitamise

ette üksnes detailplaneeringu kehtestamise otsuste vaidlustamise puhul ning sättes viidatud

erandlikku kaebeõigust ei saa laiendada projekteerimistingimuste vaidlustamisele (vt ka

Tallinna Ringkonnakohtu 04.08.2017 määrus nr 3-16-489, p 9; 09.11.2017 määrus nr 3-17-

2023, p 18; Tartu Ringkonnakohtu 10.10.2017 otsus nr 3-16-2611, p-d 20–23 ja 26).

27. Eelneva põhjal jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.03.2020

määruse resolutsiooni p-d 4 ja 5 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)