2-19-19179/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Vallo Kariler, liikmed Kaija Kaijanen ja Ande

Tänav

Määruse tegemise aeg ja koht

09. aprill 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-19179

Tsiviilasi

Eesti Keskerakonna avaldus Midfield OÜ pankroti

väljakuulutamiseks

ja

ajutise

pankrotihalduri

nimetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.01.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Midfield OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja (võlausaldaja):

Eesti

Keskerakond

(registrikood

80053370),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Puudutatud isik (võlgnik, määruskaebuse esitaja):

Midfield OÜ (registrikood 11368743), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Raiko Lipstok

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20.01.2020 määrus osas, millega maakohus jaotas

menetluskulud. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta kõik menetluskulud

Eesti Keskerakonna kanda.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seonduvad menetluskulud Eesti Keskerakonna

kanda.

4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

Menetluse käik

1. Eesti Keskerakond (avaldaja, võlausaldaja) esitas 06.12.2019 Harju Maakohtule avalduse

Midfield OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks ja ajutise pankrotihalduri nimetamiseks.

2. Võlausaldaja avalduse kohaselt väljastas võlausaldaja võlgniku huvides 02.12.2014

kuupäevaga kaks garantiikirja. Võlausaldaja täitis võlgniku eest nimetatud garantiikirjadest

tulenevad kohustused kooskõlas 08.09.2017 Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja Arbitraažikohtu

otsusega. Kuna garantiide alusel on nõue täidetud, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

Tsiviilasi nr 2-19-19179

2 (3)

garantiikirjade alusel väljamakstud summa tagastamist. Kuna võlgnik ei ole suutnud võlgnevust

pikema aja jooksul tasuda, siis palub avaldaja kuulutada välja võlgniku pankrot.

3. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta pankrotiavalduse menetlusse võtmata.

Võlausaldaja nõue on juba Arbitraažikohtu 08.09.2017 otsusega jäetud rahuldamata, mistõttu

puudub võlausaldajal võlgniku vastu nõue. Avaldaja tegevus on pahatahtlik ja teadlikult

suunatud võlgniku kahjustamisele.

Maakohtu määrus

4. Maakohus jättis 20.01.2020 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse võlgniku pankroti

väljakuulutamiseks menetlusse võtmata ja ajutise halduri nimetamata. Maakohus tugines

pankrotiseaduse (PankrS) § 14 lg-le 1 ja leidis, et pankrotiavalduse menetlusse võtmisest tuleb

keelduda, kuna võlausaldaja pankrotiavaldusest ei selgu, et avalduse esitajal on nõue võlgniku

vastu (p 1), pankrotiavalduses ei ole põhistatud võlgniku maksejõuetust (p 2) ning esineb muu

tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatud alus (TsMS § 371 lg 1 p 7) avalduse

menetlusse võtmisest keeldumiseks. Kuna võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud,

esineb PankrS § 15 lg 3 p-s 1 nimetatud alus ajutise halduri nimetamata jätmiseks.

5. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel poolte endi kanda.

Maakohus märkis, et kuigi üldreeglina tuleb kõnealuses olukorras jätta menetluskulud

pankrotiavalduse esitaja kanda, peab kohus arvestades tsiviilasja asjaolusid ja vaidluse sisu

õiglaseks jätta menetluskulud poolte endi kanda, kuna nõude osas puudub selgus.

Määruskaebus

6. Võlgnik esitas 04.02.2020 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud maakohtu määruse

menetluskulude jaotuse osas tühistada ja jätta menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlgnik

märgib, et maakohus on õigesti jätnud pankrotiavalduse menetlusse võtmata ja ajutise halduri

nimetamata, kuid põhjendamatult jätnud poolte menetluskulud nende endi kanda.

7. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

− Maakohus on TsMS § 172 lg 1 teist lauset kohaldades eksinud, kuna käesoleval juhul

oleks pidanud kohus lähtuma PankrS § 15 lg-st 6 ja jätma menetluskulud põhjendamatu

pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja kanda. PankrS § 15 lg-s 6 nimetatud olukorras ei

ole TsMS § 172 lg-st 1 lähtumine lubatav.

− Isegi kui TsMS § 172 lg 1 kohaldamine võiks põhimõtteliselt olla lubatav, pole mingil

moel täidetud selle normi kohaldamise eeldused. Midfield OÜ ei ole esitanud mitte ühtegi

põhjendamatut taotlust, väidet või tõendit. Vastupidi, maakohtu määruse kohaselt on

võlausaldaja esitanud põhjendamatu pankrotiavalduse. Sellises olukorras on alusetult

pankrotiavalduse esitaja kohustatud kandma ka kõik menetluskulud ning kulusid ei saa

jätta võlgniku kanda.

− TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamine maakohtu poolt on vastuolus ka kohtumääruses

sisalduvate kohtu põhjendustega. Kuigi menetluskulude jaotust otsustades märgib kohus,

et nõude osas puudub kindel selgus ja see tuleks kindlaks teha hagimenetluses, siis

kohtumääruse ülejäänud punktides on kohus asunud konkreetsele seisukohale, et

avaldajal puudub väidetud nõue.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlausaldajale tähtaja määruskaebusele

vastamiseks. Võlausaldaja vaidles määruskaebusele vastu, märkides, et maakohus lähtus

menetluskulude jaotamisel õigesti ja õiguspäraselt TsMS § 172 lg 1 teisest lausest.

Tsiviilasi nr 2-19-19179

3 (3)

9. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

10. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659, § 657 lg 1 p 2 ja § 667 lg 2

alusel menetluskulude jaotuse osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue

määruse, millega jätab kõik menetluskulud avaldaja kanda. Määruskaebus rahuldatakse.

11. TsMS § 659 kaudu kohalduva § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus vaidlustatud

määruse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Võlgnik vaidlustas

maakohtu määruse üksnes osas, millega maakohus jaotas menetluskulud. Muus osas on

maakohtu määrus TsMS § 466 lg 3 ja § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

12. Kolleegiumi hinnangul lähtus maakohus ekslikult menetluskulude jaotamisel TsMS § 172

lg 1 teisest lausest. Pankrotimenetluse eripäradest tulenevalt sisaldab PankrS erinorme

pankrotiasjades menetluskulude jaotuse kohta. Põhjendatud on kaebuse esitaja seisukoht, mille

kohaselt ei ole PankrS § 15 lg 6 asemel TsMS § 172 lg 1 kohaldamine võimalik.

Pankrotimenetlusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankroti-

seadusest ei tulene teisiti (PankrS § 3 lg 2). Seega on pankrotiseaduse sätted, sh PankrS § 15 lg 6

ja § 150 lg 3, erisäteteks tsiviilkohtumenetluse seadustiku suhtes. Seetõttu ei nõustu kolleegium

maakohtu järeldusega, et käesolevas asjas on põhjendatud PankrS § 15 lg-s 6 sätestatu asemel

TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamine. Kolleegiumi hinnangul tulnuks maakohtul jätta

menetluskulud PankrS § 15 lg 6 alusel avaldaja kanda.

13. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja seisukohaga, et kohtul on diskretsiooniõigus PankrS

§ 15 lg 6 erinormi asemel kohaldada TsMS § 172 lg 1 teises lauses sätestatut. Pankrotiseaduse

mõtte kohaselt tuleb ajutise halduri nimetamata jätmise korral pankrotiavalduse menetlemise

kulud, sõltumata sellest, millisel põhjusel menetlus lõpetatakse, alati jätta võlausaldaja kanda.

Ringkonnakohus on varem selgitanud, et erinevalt hagimenetlusest ei ole pankrotimenetluse

läbiviimise eesmärk avaldajast võlausaldaja nõude tunnustamine ja rahuldamine. Võlausaldajal

on küll võimalus valida, kas esitada võlgniku vastu hagiavaldus või pankrotiavaldus, kuid

viimane pole hagiavaldusega samastatav ega ole selle samaväärne alternatiiv. Seetõttu on

pankrotimenetluses sätestatud ka erisused menetluskulude jaotusele, sh võlausaldaja kohustus

hüvitada menetluskulud olukorras, kus pankrotiavaldus jääb läbi vaatamata või rahuldamata.

Pankrotiavalduse esitamise otsustus on võlausaldaja valik, mille tegemisel peab võlausaldaja

arvestama pankrotiseaduses sätestatud õiguslike tagajärgedega, sh menetluskulude kandmise

võimaliku kohustusega. Sellise regulatsiooni eesmärk on vältida kergekäeliselt pankrotiavalduse

esitamist ning võlgniku survestamist pankrotiavaldusega (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

15.03.2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-14079, p 17; 18.05.2018. a määrus tsiviilasjas nr

2-17-18307 p 12; 29.08.2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11210, p 11).

14. Määruskaebuse menetlemisega seonduvad kulud jäävad avaldaja kanda. Tulenevalt

menetluskulude jaotusest ei määranud maakohus kulusid rahaliselt kindlaks. Juhindudes TsMS

§ 174 lg-st 4 ei tee seda ka ringkonnakohus, vaid kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus

mõistliku aja jooksul pärast määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 2, vt Riigikohtu 20.04.2016. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-d 19–22).

15. PankrS § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud määruse peale esitada määrus-

kaebuse samas seaduses ettenähtud juhtudel. Käesoleva määruse peale ei saa PankrS § 150 lg 5

järgi koosmõjus PankrS § 5 lg-ga 2 Riigikohtule määruskaebust esitada.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Ande Tänav