2-13-58636/59 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

9. aprill 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-13-58636

Tsiviilasi

XX kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 22. oktoobri 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Aktiva Finants määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik: XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Võlausaldaja I (määruskaebuse esitaja): Osaühing Aktiva

Finants (registrikood 10746479), lepinguline esindaja

Krista Raudsepp

Võlausaldaja II: Sihtasutus KredEx (registrikood

90006012), seaduslik esindaja juhatuse liige LK

Võlausaldaja III: Swedbank AS (registrikood 10060701),

lepinguline esindaja Britt Kärbis

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX 20. novembri 2019 taotlus täiendavate dokumentaalsete tõendite

vastuvõtmiseks.

2. Harju Maakohtu 22. oktoobri 2019 määrus jätta muutmata, aga täiendada seda

otsustusega menetluskulude jaotuse kohta.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.

Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (4)

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 7. veebruari 2014 määrusega kuulutati välja XX (võlgnik) pankrot.

Maakohus lõpetas 20. juuni 2014 määrusega võlgniku pankrotimenetluse ja algatas tema

kohustustest vabastamise menetluse. Usaldusisiku kohustusi määrati täitma YY (usaldusisik).

2. Võlgnik esitas 11. juulil 2019 maakohtule kohustustest vabastamise taotluse, kuna möödus

viis aastat kohustustest vabastamise menetluse algusest. Võlausaldajad vaidlesid sellele vastu:

-

Osaühing Aktiva Finants (võlausaldaja I) leidis, et võlgnik rikkus süüliselt võlausaldaja

huve ega teinud menetluse aja jooksul pingutusi, et leida mõistlikult tulutoovat tegevust

ja täita võlausaldajate nõudeid;

-

Sihtasutus KredEx (võlausaldaja II) leidis, et võlgnik tegeles kohustustest vabastamise

menetluse ajal tulutoova tegevusega episoodiliselt ega otsinud tööd. Seega ei ole

võlgniku kohustustest vabastamine võimalik;

-

Swedbank AS (võlausaldaja III) leidis, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlus

tuleb lõpetada võlgniku kohustuste rikkumise tõttu ja jätta võlgnik kohustustest

vabastamata.

3. Võlgnik selgitas 1. oktoobri 2019 ärakuulamisel, et tal oli infarkt ja kolm aastat invaliidsus.

Ta on end arvele võtnud Töötukassas. Enne töötas ehitusjärelevalves, aga kuna viie aastaga on

õigus muutunud ja kursused on kulukad, siis pole ta saanud naasta eelmisele töökohale.

MAAKOHTU MÄÄRUS

4. Maakohus lõpetas 22. oktoobri 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku kohustus-

test vabastamise menetluse, vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

ja usaldusisiku tema kohustustest. Ühtlasi märkis kohus, et pankrotivõlausaldajate nõuded

võlgniku vastu lõpevad, sh need, mida ei ole pankrotimenetluses esitatud.

Maakohus kohaldas pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg-d 1 ja 2, § 173 ning asus seisukohale,

et võlgnik ei rikkunud menetluse ajal kohustusi määral, mis toob kaasa kohustustest

vabastamata jätmise.

Võlgnik ei ole küll kohustustest vabastamise menetluse käigus enamikku võlausaldajate

nõudeid rahuldanud, kuid on seda põhjendanud halva tervisega. Pangaväljavõtetest nähtub, et

võlgnik sai palka ebaühtlaselt, aga on siiski teinud väljamakseid võlausaldajatele.

Maakohtu hinnangul on eluliselt usutav, et tulenevalt tervisprobleemidest ei ole võlgnikul olnud

võimalik teenida sissetulekut, millest võlausaldajate nõudeid rahuldada. Võlgniku majanduslik

seisund on raske ja kohustustest vabastamise menetluse kestel ei ole võlgniku käitumine olnud

suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Võlgnik on isik, kellele tuleb anda

võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks.

MÄÄRUSKAEBUS

5. Võlausaldaja I esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue

määrusega jätta võlgnik vabastamata pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

Võlausaldaja I leiab, et võlgnik ei ole kohtule esitanud selgitusi, kas ja mida ta on teinud

tulutoovama tegevuse leidmiseks ega esitanud tõendeid tööotsingute kohta. Maakohus on

vaidlustatud määruses tuginenud vaid võlgniku ütlustele ja selgitustele terviseprobleemide

kohta, tõendatud ega tuvastatud aga pole kas ja mis ulatuses on võlgnikul osaline töövõime

kaotus ning kas tõesti osalise tööajaga ametikoht on põhjendatud arvesse võttes ka võlgniku

haridustaset/väljaõpet jne.

3 (4)

MENETLUSE EDASINE KÄIK

6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis teistele menetlusosalistele tähtaja

vastamiseks. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Võlausaldaja III nõustus määruskaebusega.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonna-

kohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 11. detsembril 2019.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust vaidlustatud määruse

tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1

ja § 659 alusel jätta kohustustest vabastamise otsustuse osas muutmata ning määruskaebus

rahuldamata. Menetluskulud jätab ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda.

8. Võlgnik esitas määruskaebuse vastuses taotluse täiendavate tõendite (Sotsiaalkindlustus-

ameti 2014. ja 2015. aasta otsused, Töötukassa 2017. ja 2019. aasta teatised, P OÜ

10. septembri 2017 vastus, võlgniku pangakonto väljavõte perioodil 1. jaanuar 2015 –

31. detsember 2016) vastuvõtmiseks Esitatud tõendid tuleb TsMS § 662 lg 3 alusel toimikusse

võtta ja neid hinnata kaebuse lahendamisel.

9. PankrS § 173 lg 1 ja 2 kohaselt on võlgnik mh kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova

tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima, ning teatama igast elu- ja

tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma teavet oma

tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta.

10. PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku

kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-

16, p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on

rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate

huve (PankrS § 175 lg 2 p 2). PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest

keeldumiseks tuleb kohtul tuvastada, et: 1) võlgnik on PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustusi

rikkudes varjanud saadud tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet oma

sissetulekute ja vara kohta, 2) võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning

3) võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve.

11. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et esile toodud asjaoludel rikkus

võlgnik süüliselt PankrS § 173 lg-st 1 tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova

tegevusega või seda otsida ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Mõistlikult tulutoova

tegevuse hindamisel ja selle otsimisel tuleb arvestada konkreetseid juhtumi asjaolusid, st mida

samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks võlaõigusseaduse

§ 7 mõttes (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p-d 18 ja 19).

11.1. Usaldusisiku aruannete järgi ei teinud võlgnik 1. juulist 2014 – 27. novembrini 2017

võlausaldajatele väljamakseid, kuna oli invaliid ja elatus invaliidsuspensionist. Võlgnikul oli

Sotsiaalkindlustusameti 14. mai 2013 otsuse kohaselt ajavahemikul 15. aprill 2013 –

31. oktoober 2013 töövõime kaotus 80%, 30. oktoobri 2013 otsuse kohaselt 31. oktoober 2013

– 31. oktoober 2014 töövõime kaotus 70%, 8. oktoobri 2014 otsuse kohaselt 31. oktoober 2014

– 30. aprill 2015 töövõime kaotus 70% ja 16. aprilli 2015 otsuse kohaselt 30. aprill 2015 –

30. aprill 2017 töövõime kaotus 40%.

11.2. Töötukassa 10. juuli 2017 teatise kohaselt on võlgnik töötuna arvel 22. märtsist 2017.

Usaldusisiku aruandele lisatud töölepingu kohaselt asus võlgnik P OÜ-sse tööle

27. novembril 2017 ja igakuine sissetulek oli 524,16 eurot. Võlgnik tegi ajavahemikul

27. november 2017 – 27. november 2018 väljamaksed võlausaldajale II 136,38 eurot, Danske

Bank A/S Eesti filiaalile (võlausaldaja I õiguseellane) 455,82 eurot ja võlausaldajale III

7,80 eurot ning 27. november 2018 – 30. juuni 2019 igale võlausaldajale 60 eurot.

4 (4)

11.3. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et praeguse juhtumi asjaolusid arvestades ei

saa võlgnikule ette heita, et ta ajavahemikul 1. juuli 2014 – 27. november 2017 ei teinud

võlausaldajatele väljamakseid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tulenevalt

terviseprobleemidest ei olnud võlgnikul võimalik teenida sissetulekut, millest võlausaldajate

nõudeid rahuldada. Samas ajast, mil võlgnik asus tööle, on ta võlausaldajatele väljamakseid

teinud. Esile toodud asjaolude pinnalt ei saa väita, et võlgnik rikkus süüliselt PankrS § 173

lg-st 1 tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsida ja

kahjustas sellega võlausaldajate huve.

12. Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske,

võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii

lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks

(vt 4. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14 ja 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-49-16, p 15). Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4

silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud raskelt süülise käitumise

tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse

võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11

ja 14. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12).

Käesoleval juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid

aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine on

olnud suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustus-

test vabastamine välistatud. Samuti pole tõenäoline, et võlausaldajad saavutavad võlgniku

kohustustest vabastamata jätmisega oma eesmärgi saada oma nõue rahuldatud.

13. Maakohus rikkus TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja § 173 lg 2 ning § 463 lg 2 kaudu

kohalduvat § 438 lg 2, kui jättis otsustamata menetluskulude jaotuse. Kohustustest vabastamise

menetluse lõpetamise lahend on menetlust lõpetav lahend eelviidatud sätte tähenduses. Selle

rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada.

Võlgniku

menetluskulud

seoses

tema

taotlusega

kohustustest

vabastamiseks

ja

määruskaebusega jäävad TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel võlgniku enda kanda. Kuivõrd

võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks kuulub rahuldamisele ja võlausaldajate

vastuväited ei ole edukad jäävad võlausaldajate menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus

TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei

ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

14. PankrS § 175 lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/allkirjastatud digitaalsel/

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm