3-19-2304/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Virgo

Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

09.04.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2304

Haldusasi

XX kaebus tuvastada riigisekretäri 13.11.2019 käskkirja

nr 37 p 1 ja käskkirja alusel moodustatud komisjoni

21.11.2019 aruande osaline õigusvastasus ning aruandes

kaebaja kohta andmete avaldamise õigusvastasus

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Riigikantselei, esindaja TP

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.02.2020 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 14.02.2020 määruse resolutsiooni punkt 1 osas, milles

halduskohus tagastas XX kaebuse Riigikantselei poolt 21.11.2019 aruandes kaebajat

puudutavate järelduste avaldamise õigusvastasuse tuvastamiseks. Saata selles osas asi

tagasi Tallinna Halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.

3. Ülejäänud osas jätta määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.02.2020

määruse resolutsiooni punkt 1 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1

ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Peaminister tegi 13.11.2019 resolutsiooniga nr 7-14/19-01604 riigisekretärile ülesandeks

moodustada komisjon, et uurida Maaeluministeeriumi, maaeluministri ja tema nõunike ning

valitsemisala asutuste vahelist suhtlust, sh pädevuse järgimist järelevalvetegevuses. Komisjonil

tuli välja selgitada ja esitada peaministrile järeldused järgmiste küsimuste kohta:

1)

Millised asjaolud on seotud Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA)

volitustega esindada riiki kohtuasjades Maaeluministeeriumi ja XX sõlmitud lepingu kehtivuse

ajal?

3-19-2304

2(8)

2)

Kas ja millal on XX andnud teada sellest, et tema volitused esindada vastaspoolt PRIA-

ga seotud kohtuasjades on peatatud või lõpetatud? Kas XX on tema ja Maaeluministeeriumi

lepingu kehtivuse ajal tegutsenud PRIA-ga seotud kohtuasjades vastaspoole huvides?

3)

Kuidas on liikunud info maaeluministri ja asjaomaste isikute vahel ning avalikkuses

seoses listeeriabakteri olemasoluga AS-s M.V.Wool?

4)

Kas maaeluminister või Maaeluministeerium on käesoleval aastal sekkunud oma

pädevust ületades Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) ning PRIA töösse viimaste pädevusse

kuuluva järelevalve läbiviimisel?

2. Riigisekretär TP moodustas 13.11.2019 käskkirjaga nr 37 peaministri antud ülesande

täitmiseks komisjoni koosseisus esimees TP ning liikmed AM (Riigikontroll), MK

(Õiguskantsleri Kantselei) ja MM (Riigikantselei) (p 1).

3. Komisjon koostas 21.11.2019 aruande, mis avaldati koos lisadega samal päeval

Riigikantselei veebilehel. Komisjoni tegi aruandes järgmised kokkuvõtlikud järeldused:

1) Volitustega seoses oli komisjoni fookus kahel juhtumil, mis käsitlevad kohtuasju, kus üheks

pooleks on riiki esindav PRIA ja teisel poolel ettevõtjad, kellelt PRIA nõuab tagasi toetusi.

Mõlemas asjas on toimunud ka kriminaalmenetlus. Üks on L. kohtuasi (ühe kohtualuse nime

järgi), kus kohtu all on mitu füüsilist ja juriidilist isikut. Teine on S. kriminaalasi (ettevõtjate

perekonnanime ja ettevõtjate esindaja järgi), kus kahtlustatavateks on mitu füüsilist ja juriidilist

isikut. S. kohtuasjas oli nende kaitsjaks advokaat XX. Komisjonile jäi ebaselgeks, miks jättis

minister ühel juhul volituse andmata, kui ta teisel samalaadsel juhul selle andis. Komisjon

tuvastas, et osa ministri väiteid volituse andmata jätmise kohta on vastuolus komisjonile

esitatud infoga. Materjalide põhjal ei olnud komisjonil võimalik teha järeldust selle kohta, kas

minister MJ jättis PRIA-le kohtuasjas volituse andmata XX klientide huvidest lähtudes.

2) Edastatud info põhjal selgus, et 14.05.2019 teavitas XX PRIA-t, et loobub S. kriminaalasjas

juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konflikti, kuid sellest hoolimata

jätkas ta S. esindamist ning on end kirjavahetuses ise nimetanud nende kaitsjaks.

Maaeluminister MJ sai PRIA menetluses S. kriminaalasjas riigi esindamiseks nõu

vandeadvokaat XX-lt ajal, kui XX tegutses ka S. huvides. Esitatud materjalidest nähtub, et MJ

sai sellest asjaolust teada hiljemalt 22.05.2019.

3) Komisjon jõudis arusaamisele, et maaeluministri, tema nõuniku ja XX tegevus on vastuolus

positsiooniga, et ministril polnud kas üldse või piisavalt infot listeeriabakteri probleemi kohta

AS-s M.V.Wool. Komisjonile esitatud ja avalikest materjalidest on näha, et maaeluminister pidi

saama listeeriabakteriga seotud probleemidest teada hiljemalt 12.06.2019. Infovahetuse

materjalid näitavad ka seda, et ministri nõunik MP ja ministrit nõustav advokaat XX on ministri

korraldusel alates juuni keskpaigast aktiivselt tegelenud listeeriabakteri probleemiga.

4) Komisjon leidis, et maaeluminister ja tema nõunik on püüdnud sekkuda VTA järelevalve

läbiviimisesse ning ületanud sellega oma pädevust.

4. XX esitas Tallinna Halduskohtule 07.12.2019 kaebuse (täiendatud 13.01.2020), mille

lõplikuks nõudeks jäi tuvastada riigisekretäri 13.11.2019 käskkirja nr 37 p 1 ja komisjoni

koostatud aruandes sisalduvate osade järelduste õigusvastasus. Kaebaja märkis kaebuse

eesmärgina soovi taastada aruandega kahjustatud au ja hea nimi. Riigisekretäri 13.11.2019

käskkiri kahjustab kaebaja kui erisubjekti (vandeadvokaadi) ja kaebaja kui eraisiku õigusi.

Kaebaja esitab kaebuse erisubjektina.

Komisjon ei olnud erapooletu ega objektiivne. Meedias avaldatud andmetel soovitas

riigisekretär endisel Maaeluministeeriumi kantsleril IL-l pöörduda kahe esimese küsimuse osas

prokuratuuri poole juba 2019. a augustis, mida IL ka tegi. Seega tegutses riigisekretär

3-19-2304

3(8)

komisjonis oma varasema soovituse tõendamise või õigustamisega. AM abikaasa on

vandeadvokaadi abi VM, kes töötas varem advokaadibüroos Concordia. Kaebaja oli selle

advokaadibüroo omanik ning VM tööandja ja patroon. AM on ka EELK Tallinna Jaani

Koguduse nõukogu liige ja revident. Kaebaja on sama koguduse nõukogu ja juhatuse liige.

Seega on AM kaebaja tegevust kontrollivas positsioonis.

Komisjonil puudus pädevus kontrollida eraettevõtjana tegutseva kaebaja tegevust

käsunduslepingu täitmisel ja avalikustada uurimise tulemusi. Maaeluministeeriumi ja kaebaja

vahel sõlmitud kliendileping oli konfidentsiaalne. XX tegevus vandeadvokaadina

kliendilepingu täitmisel ei allu riigisekretäri kontrollile, mistõttu ei või riigisekretär ega tema

moodustatud komisjon uurida, millal vandeadvokaat on andnud teada sellest, et tema volitused

esindada oma kliente PRIA-ga seotud kohtuasjades on peatatud või lõpetatud ja kas kaebaja on

tegutsenud tema ja Maaeluministeeriumi vahelise lepingu kehtivuse ajal vastaspoole huvides.

Kaheldav on, kas selles küsimuses võib informeerida avalikkust.

Komisjon rikkus kaebaja õigust olla ära kuulatud ning ausa menetluse ja võrdse kohtlemise

põhimõtet. MJ-le ja MP-le anti võimalus esitada dokumente ja suulisi selgitusi, millega on

aruandes arvestatud. Haldusmenetlus piiras ka kaebaja õigusi, kuid teda ei kaasatud menetlusse.

Aruande avalikustamise tõttu läks osaliselt laiali kaebaja advokaadibüroo (lahkus kolm

advokaati/juristi) ning lahkusid ka mõned kaebaja kliendid. See tekitas kaebajale

majanduslikku kahju. Kannatada on saanud nii kaebaja kui ka tema lähikondsed. Kaebaja on

pidanud õigustama, et tal sobib EBS-s üliõpilasi õpetada. Kaebaja on muudetud riigivõimu

objektiks.

Komisjoni järeldused ei ole õiged. Suur osa aruandest on pühendatud kaebaja poolse

õigusteenuse osutamise teemale. PRIA esindamisega on segadust olnud varemgi. PRIA-l

puudub esindamiseks nõuetekohane volitus. PRIA-le vormistatud volitus ei puudutanud kliente,

keda kaebaja oli esindanud või kaitsnud. Kaebaja ei andnud maaeluministrile soovitust, kas

PRIA volitust allkirjastada või mitte. Maaeluministeeriumi ja advokaadibüroo vaheline

õigusteenuse osutamise leping sõlmiti 14.05.2019. Kaebaja teavitas PRIA juristi samal päeval,

et on lõpetanud alates 03.05.2019 kriminaalasjas juriidiliste isikute esindamise ning neid

esindab edaspidi vandeadvokaat IS. Seega ei jätnud kaebaja füüsiliste isikute esindamise

küsimust lahtiseks. Minister kinnitas 22.11.2019, et ei näinud selles probleemi. Kuna kaebaja

ei ole PRIA-t esindanud, vaid nõustas piiratud küsimustes ministrit, ei saanud tekkida huvide

konflikti. Kaebaja kliendi ja PRIA vahel ei ole ühtegi kohtuasja. Kaebaja ei olnud

ministeeriumis ametnik ega teostanud avalikku võimu. Samuti ei osalenud ta otsuste tegemisel.

Vandeadvokaadi tegevust kontrollib advokatuur ja selle aukohus. Vandeadvokaadi

kutsetegevust ei saa kontrollida riigisekretär ja tema moodustatud komisjon. Menetluse

läbiviimine ja aruande avalikustamine kahjustas kaebaja au ning head nime.

5. Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse 14.02.2020 määrusega HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel läbivaatamatult (resolutsiooni p 1).

Peaminister tegi resolutsiooniga riigisekretärile ülesandeks esitada järeldused peaministril

tekkinud küsimuste kohta. Riigisekretär moodustas komisjoni Vabariigi Valitsuse seaduse

(VVS) § 79 lg 7 alusel. Tegemist oli ühekordse korraldusliku iseloomuga käskkirjaga

peaministri ülesannete täitmise hõlbustamiseks, millel ei ole sisulist puutumust kaebaja

õigustega. Niisamuti ei olnud tegemist advokaadi kutsetegevuse uurimisega. Käskkirja alusel

moodustatud komisjoni järeldused olid suunatud peaministrile. Sisuliselt oli tegemist komisjoni

arvamusega. Peaministrile esitatud arvamus või hinnang ei saa mõjutada vandeadvokaadi ja

ministeeriumi vahel sõlmitud lepingut või selle täitmist. See on võrreldav advokaadibüroodelt

tellitavate õiguslike hinnangutega erinevates küsimustes, mida tuleb praktikas ette ja mida on

3-19-2304

4(8)

ka ajakirjanduses kajastatud, kuid see ei tähenda, et taolist õiguslikku hinnangut või arvamust

peaks saama vaidlustada või see rikub nende isikute õigusi, kes on teistsugusel arvamusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. XX palub 01.03.2020 määruskaebuses (täiendatud 17.03.2020) Tallinna Halduskohtu

14.02.2020 määrus tühistada.

Sisuliselt oli tegemist kaebaja kutsetegevuse uurimisega, mis rikkus otseselt kaebaja õigusi.

Halduskohus ei selgita, mida tähendab „teatud arvamus“ ja kas selle andmine on õiguskorras

lubatav. Komisjoni hinnangut ei ole õige võrrelda advokaadibüroolt tellitava õigusliku

hinnanguga. Advokaat annab oma hinnangu tellijale ja tellija teeb sellega, mida soovib.

Komisjoni järelduste avaldamine rikkus otseselt kaebaja õigusi.

Käskkirja andmiseks puudus õiguslik alus. VVS § 79 lg 7 ei anna riigisekretärile volitust anda

käskkirja valitsusasutuste teenindamiseks ja tegevuse korraldamiseks. Käskkiri ei puudutanud

Riigikantselei juhtimist ega korraldanud ühegi riigisekretäri juures asuva Vabariigi Valitsuse

teenindamiseks vajaliku asutuse tegevust. Ka Vabariigi Valitsuse 12.11.2011 määruse nr 140

„Riigikantselei põhimäärus“ § 4 lg 5 pigem kitsendab riigisekretäri volitusi.

Riigikantselei põhimääruse § 4 lg 2 kohaselt täidab riigisekretär ka muid ülesandeid, mille on

talle andnud peaminister, kuid neid saab ta teha vaid asutuse juhi rollis. Juhitav asutus ehk

Riigikantselei peaks tegelema valitsuse ja peaministri toetamisega poliitika kujundamisel ja

elluviimisel ning aitama tagada head riigivalitsemist. Vandeadvokaadi kutsetegevuse uurimine

ja uurimistulemuste või järelduste avalikkusele levitamine ei mahu valitsuse või peaministri

poliitika toetamise ega hea riigivalitsemise tagamise alla.

Arusaamatuks jääb peaministri resolutsiooni õiguslik alus ja selle motiivid. Ühekordse

korraldusliku iseloomuga käskkirju võib anda peaministri ülesannete täitmise hõlbustamiseks,

kuid vandeadvokaadi kutsetegevuse üle järelevalve teostamine ei kuulu sinna alla. Kui

Riigikantselei sisemine töökorraldus näeb ette ülesande andmise peaministri resolutsioonina,

siis tuleb ringkonnakohtul vastav töökorraldus välja selgitada, sest ilma selleta ei ole võimalik

resolutsiooni õiguspärasust hinnata.

Meedias levitatud informatsioon, et kaebaja tegutses MJ koosseisuvälise nõunikuna, ei ole õige.

Riigisekretär oli info väljaselgitamisel hooletu. Kaebaja ei olnud maaeluministri nõunik ega

ametiisik. Kliendilepingut on tõlgendatud meelevaldselt. Õigusteenuse osutamine võib olla

seotud avaliku võimu teostamisega, kuid büroo ega advokaat ei täida õigusteenust osutades

avalikku ülesannet ega teosta avalikku võimu. Aruande avaldamiseks avaliku teabe seaduse

(AvTS) § 28 lg 1 p 8 alusel puudus alus. Sättest ei tulene kohustust avalikustada peaministrile

koostatud arvamusi, vaid riigiasutuste ülesannete täitmise aruandeid. Komisjon pole riigiasutus.

Kuna kaebaja ei täitnud avalikku ülesannet, puudus alus avaldada aruanne AvTS § 36 lg 1 p 6

alusel.

7. Riigikantselei palub 16.03.2020 kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Halduskohus on kaebuse õigesti tagastanud. Riigikantselei ei ole teostanud järelevalvet kaebaja

kutsetegevuse üle. Riigisekretär moodustas komisjoni VVS § 79 lg 7 alusel peaministri

ülesandel. Riigisekretäri õigus moodustada nõuandvaid komisjone tuleneb VVS § 79 lg-st 5 ja

§ 46 lg-st 6. Peaministri võimalus anda riigisekretärile ülesandeid tuleneb Riigikantselei

põhimääruse § 1 lg-s 1 sätestatud Riigikantselei eesmärgist toetada peaministrit ja tagada hea

riigivalitsemine. Põhimääruse § 4 lg 2 kohaselt täidab riigisekretär peaministri antud ülesandeid

ning § 2 p 11 kohaselt nõustab Riigikantselei peaministrit muudes küsimustes.

Õigusaktides ei ole sätestatud, mil viisil ja millises vormis peaminister riigisekretärile ülesande

annab. Seega võib seda teha nii suuliselt kui ka kirjalikult. Ülesande andmine resolutsiooniga

3-19-2304

5(8)

tuleneb riigikantselei sisemisest töökorraldusest. Peaministri resolutsioonil ega komisjoni

moodustamise käskkirjal ei ole väljapoole valitsusorganisatsiooni ulatuvat mõju. Seega ei ole

tegemist haldusaktidega. Aruanne ja selles sisalduvad järeldused on nõuandva iseloomuga

(VVS § 46 lg 6).

Komisjoni eesmärk oli välja selgitada asjaolud ja teha järeldused, mis puudutavad

Maaeluministeeriumi, maaeluminister MJ, tema nõunike ning ministeeriumi allasutuste

vahelist suhtlust, sh pädevuse järgimist järelevalvetegevuses. Komisjoni eesmärk ei olnud

uurida ühegi eraisiku tegevust ega teostada järelevalvet riigiteenistujate ega eraisikute üle.

Komisjoni teenindas Riigikantselei, kellel oli selle ülesande täitmiseks õigus saada

ministeeriumilt ja tema valitsemisala asutustelt dokumente ja selgitusi (VVS § 77 lg 2,

13.11.2019 käskkiri). Komisjonile esitatud teabe alusel koostati kronoloogiline ülevaade

asjaoludest ja esitati järeldused peaministri esitatud küsimuste kohta. Peaministri ülesande

eesmärk oli selgitada välja maaeluminister MJ ja tema nõunikega seotud asjaolud, tulenevalt

meedias kajastatud informatsioonist. Selle teabe kohaselt tegutses kaebaja MJ koosseisuvälise

nõunikuna, mis eeldab töö- või teenistussuhet ministeeriumiga. Komisjonile laekunud info järgi

ei olnud tegu töö- või teenistussuhtega, vaid Maaeluministeeriumi ja advokaadiühingu Arumäe

& Sipari Advokaadibürood OÜ vahel oli kliendileping, mille kohaselt osutas advokaadiühingu

käsundit täitev vandeadvokaat XX MJ-le õigusteenust. Kliendilepingust selgus, et õigusteenuse

osutamine oli seotud avaliku võimu teostamise ehk avaliku ülesande täitmisega. Avalikku

võimu saab teostada ametiisik (korruptsioonivastase seaduse § 2 lg 2). Seetõttu kajastati

aruandes ka kaebaja tegevust ametiisikuna. Asjaolu, et kaebaja jätkas samal ajal kutsetegevust

advokaadibüroos, oli tema valik ja otsus. Neid asjaolusid ei saanud jätta peaministri ülesande

korrektseks täitmiseks tähelepanuta. Samas ei kontrollitud kaebaja tegevust vandeadvokaadina

isikute esindamisel kohtuasjades ega teostatud kaebaja üle järelevalvet. Riigikantselei fikseeris

faktilised asjaolud temale esitatud teabe alusel. Aruanne avalikustati AvTS § 28 lg 1 p 8 alusel.

Sama seaduse § 36 lg 1 p-st 6 tulenes piirang tunnistada see asutusesiseseks kasutamiseks

mõeldud teabeks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et XX määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.

9. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik pöörduda kaebusega halduskohtusse üksnes oma õiguste

kaitseks. Halduskohtus kaitstavateks õigusteks ja vabadusteks on kõik isiku subjektiivsed

avalikud õigused – põhiõigused ja -vabadused, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest,

haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevad õigused (vt Riigikohtu 20.12.2001 määrus nr 3-

3-1-8-01, p 22; 20.12.2001 otsus nr 3-3-1-15-01, p 22). Ringkonnakohus märgib, et HKMS §

44 lg-s 1 sätestatud „oma õigused“, mille kaitseks saab isik pöörduda kohtusse, hõlmavad nii

tema isiklikke kui ka kutsealaseid õigusi. Kaebeõiguse eelduseks on isikule kuuluvate

subjektiivsete õiguste riive, mis ei pea kaebeõiguse tekkimiseks olema intensiivne (vt

Riigikohtu 16.12.2016 määrus nr 3-3-1-87-16, p 8).

10. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas

ilmselgelt kaebeõigus. Tegu on diskretsioonilise alusega, mis võimaldab kaebuse tagastada

üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta (Riigikohtu 04.10.2017

määrus nr 3-17-505, p 8). Kui olukord pole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsust tehes

ning jätta kaebus kaebeõiguse puudumise korral rahuldamata (vt Riigikohtu 25.04.2019 määrus

nr 3-18-913, p 9 ja seal viidatud varasemad lahendid).

11. Kaebaja peab oma õigusi rikkuvaks asjaolu, et Riigikantselei on peaministri ülesandel läbi

viinud uurimise Maaeluministeeriumis ja selle valitsemisalas toimunu kohta ning on selle

tulemusena koostanud ja oma veebilehel avaldanud uurimise järelduste aruande koos lisadega.

3-19-2304

6(8)

Kaebuse kohaselt toimetati uurimist ka kaebaja suhtes, avaldatud materjalid sisaldavad kaebaja

isikuandmeid ning aruandes on esitatud kaebajat puudutavaid valeväiteid ja kaebajat

halvustavaid hinnanguid. Ringkonnakohus leiab, et neid kaebuses välja toodud seisukohti

arvestades saaks XX-l kaebeõigus ilmselgelt puududa üksnes siis, kui ükski kõnealustest

toimingutest ei riivaks ühelgi moel kaebaja õigusi ega vabadusi. Seni kohtule esitatut arvestades

puudub selliseks järelduseks alus.

12. Riigikantselei avaldas 21.11.2019 oma veebilehel riigisekretäri 13.11.2019 käskkirjaga

moodustatud komisjoni 21.11.2019 aruande koos lisadega1. Aruandest nähtuvalt uuris

komisjon muu hulgas, millised asjaolud olid seotud PRIA volitusega esindada riiki

kohtuasjades ajal, kui XX nõustas maaeluministrit 13.05.2019 sõlmitud kliendilepingu alusel,

ning kas XX tegutses kõnealuse lepingu kehtivuse ajal PRIA-ga seotud asjades vastaspoole

huvides. Aruandes tehti järeldusi selle kohta, kas maaeluminister jättis PRIA-le kohtuasjades

volituse andmata XX klientide huvidest lähtuvalt (kokkuvõte lk 1; aruande p-d 6–29). Aruandes

on leitud, et maaeluminister sai S. kriminaalasjas riigi huvide esindamiseks nõu XX-lt ajal, kui

XX tegutses ka vastaspoole huvides ja nimetas PRIA-ga suheldes end vastaspoole kaitsjaks.

Aruandes on väidetud ka seda, et XX teavitas PRIA-t 14.05.2019, et loobub S. kriminaalasjas

juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, kuid jätkas sellest hoolimata klientide esindamist

(p-d 46–48).

13. Kaebaja leiab kokkuvõtlikult, et Riigikantselei on eeltooduga õigusvastaselt kogunud ja

avaldanud kaebajat ning tema kui vandeadvokaadi ametitegevust puudutavaid andmeid.

Kaebaja arvates kahjustas Riigikantselei aruande avaldamisega kaebaja au ja head nime, sest

osa aruande järeldusi (vt täpsemalt kaebuse p 35) on sisult väärad või esitatud viisil, mis seab

kaebaja põhjendamatult halba valgusesse. Kaebaja au ja hea nime kahjustamist kinnitab kaebaja

väitel asjaolu, et aruande avalikustamise järel lahkusid tema advokaadibüroost töötajad ja ka

osa kaebaja kliente ning kaebaja pidi õigustama enda sobivust pedagoogilisele tööle. Kaebaja

heidab Riigikantseleile ette, et tal ei olnud võimalik enne tema kohta teabe avaldamist esitada

omalt poolt selgitusi ja tõendeid, erinevalt näiteks maaeluminister MJ-st ja tema nõunikust MP-

st.

14. Arvestades Riigikantselei avaldatud teabe sisu ja kaebuse väiteid, leiab ringkonnakohus, et

kaebajal on õigus nõuda Riigikantselei toimingu – 21.11.2019 aruandes kaebajat puudutava

teabe avaldamise – õigusvastasuse tuvastamist. Kaebajat puudutavate andmete õigusvastane (nt

õigusliku aluseta või eesmärgipäratu) avaldamine võib rikkuda tema eraelu puutumatust

(põhiseaduse (PS) § 26) ning kaebajale kui vandeadvokaadile ette nähtud tagatisi (vt

advokatuuriseaduse § 43). Kaebaja kohta vale faktiväite või ebakohase hinnangu avaldamine

võib rikkuda ka tema õigust aule ja heale nimele (PS § 17). Kaebajal on sellise

tuvastamiskaebuse esitamiseks piisav rehabiliteeriv huvi. Seega osas, mis puudub kaebajat

puudutava teabe avaldamist 21.11.2019 aruandes, ei olnud kaebuse tagastamine õige.

15. Ringkonnakohus märgib, et 21.11.2019 aruandes kaebajat puudutavate andmete

avaldamine on käsitatav avaliku võimu teostamise käigus tehtud toiminguna, mille puhul on

lisaks avaldatud faktiväidete tõelevastavusele ja väärtushinnangute põhjendatusele oluline ka

õigusliku aluse olemasolu andmete avaldamiseks ning menetlusreeglite järgimine (vt

Riigikohtu 12.06.2012 otsus nr 3-3-1-3-12, p-d 17–19; vrd ka Tallinna Ringkonnakohtu

11.04.2014 otsus nr 3-12-960). Asja sisulisel läbivaatamisel tuleb halduskohtul seega selgeks

teha, missuguseid konkreetseid aruandes avaldatud hinnanguid või fakte peab kaebaja enda

õigusi rikkuvaks, ning kontrollida, kas kaebaja õiguste riivamiseks oli õiguslik alus, kas see on

kooskõlas menetlus- ja materiaalõigusega ning proportsionaalne.

1 https://www.riigikantselei.ee/et/uudised/riigisekretari-komisjoni-aruanne-maaeluministeeriumi-valitsemisalas-

toimunu-kohta

3-19-2304

7(8)

16. Ringkonnakohus selgitab HKMS § 2 lg 5 alusel, et kui kaebaja tahab oma õigusi

tõhusamalt kaitsta, tuleks tal kaaluda kaebuse täiendamist heastamisnõudega. Konkreetsed

heastamisabinõud sõltuvad sellest, kas kaebaja arvates on tema kohta avaldatud ebaõigeid

faktiväiteid või antud tema kohta ebakohaseid hinnanguid.

17. Ülejäänud osas on halduskohus kaebuse õigesti tagastanud. Riigisekretäri 13.11.2019

käskkirja nr 37 p 1, millega moodustati peaministrilt saadud ülesande täitmiseks komisjon, ja

komisjoni järelduste vormistamine 21.11.2019 aruandena, ei puuduta kaebaja õigusi.

18. Peaministri kui Vabariigi Valitsuse tegevuse juhi üks ülesandeid on hoida valitsust koos ja

tagada tema töövõime. Peaminister tegi 13.11.2019 riigisekretärile ülesandeks moodustada

komisjon eesmärgiga uurida Maaeluministeeriumi, maaeluministri ja tema nõunike ning

Maaeluministeeriumi valitsemisala asutuste omavahelist suhtlemist ning esitada selle

järeldused peaministrile (vt täpsemalt käesoleva määruse p 1). Meedias oli enne komisjoni

moodustamist avaldatud arvamusi, et maaeluminister ja tema nõunikud olid põhjendamatult

sekkunud Maaeluministeeriumi allasutuste (PRIA, VTA) tegevusse, kusjuures asjaosaliste

selgitused toimunu kohta ei olnud kattuvad. Peaminister selgitas meedias, et maaeluministri

tegevuse uurimiseks moodustatakse komisjon ja selle põhjal otsustab peaminister, kas MJ saab

ametis jätkata.2 Riigisekretär moodustas 13.11.2019 käskkirjaga nr 37 (p 1) peaministri antud

ülesande

täitmiseks

komisjoni,

mille

tegevuse

eesmärgiks

oli

saada

selgust

Maaeluministeeriumi ja selle valitsemisala vahelist suhtlust puudutavates faktilistes asjaoludes

ning koostada peaministrile sisend edasisteks toiminguteks ja otsusteks (vt eeskätt aruande p-d

1–5). Komisjon vormistas oma järeldused 21.11.2019 aruandes, mis oli peaministrile

soovituslik. Aruandega tutvumise järel tegi peaminister ettepaneku maaeluminister MJ ametist

vabastamiseks.3

19. Asjaolu, et kaebaja on peaministri resolutsioonis nimeliselt välja toodud ja komisjon pidi

uurima muu hulgas kaebaja rolli, ei tähenda, et peaministri resolutsioon, komisjoni

moodustamine või komisjoni järelduste vormistamine aruande kujul oleks suunatud kaebaja

õiguste või kohustuste reguleerimisele ning kaebaja kutsetegevuse üle järelevalve teostamisele.

Vastustaja on selgitanud, et peaminister lähtus komisjonile ülesandeid püstitades teabest, mille

kohaselt oli kaebaja maaeluministri nõunik ning alles komisjonile esitatud materjalidest sai

teatavaks, et kaebajal ei olnud Maaeluministeeriumiga töö- või teenistussuhet. Uurimise

eesmärgiks ei olnud viia kaebaja suhtes läbi järelevalvemenetlust ega ka koguda teavet kaebaja

suhtes järelevalvemenetluse algatamiseks või selle taotlemiseks.

20. Kuna komisjoni moodustamine ja komisjoni järelduste vormistamine 21.11.2019 aruandes

ei puuduta kaebaja õigusi (erinevalt aruande avaldamisest) ning kaebajal ei ole õigust esitada

kaebust avalikes huvides, ei ole kohtul vaja praeguses asjas üldiselt kontrollida, kas peaminister

võis anda riigisekretärile eespool kirjeldatud ülesande; kas riigisekretäril oli pädevus

moodustada selle ülesande täitmiseks komisjon ning kas komisjon võis vormistada oma

järeldused peaministrile esitatavas aruandes. Seda, kas Riigikantselei võis koguda ja oma

veebilehel avaldada kaebajat puudutavaid andmeid ning kas avaldatud aruandes kaebaja või

tema tegevuse kohta tehtud järeldused või antud hinnangul on sisult valed või alusetud, nagu

kaebaja väidab, tuleb analüüsida eespool nimetatud tuvastusnõude raames, mille osas kaebajal

on kaebeõigus.

21. Eelneva põhjal tuleb XX määruskaebus rahuldada osaliselt. Tallinna Halduskohtu

14.02.2020 määruse resolutsiooni p 1 tuleb tühistada osas, milles halduskohus tagastas kaebuse

Riigikantselei poolt 21.11.2019 avaldatud aruandes sisalduvate kaebajat puudutavate järelduste

õigusvastasuse tuvastamiseks. Tühistatud osas tuleb saata asi tagasi halduskohtule kaebuse

2 Nt https://www.err.ee/1002162/ratas-jarviku-suhtes-viiakse-labi-uurimine

3 https://www.err.ee/1006712/ratas-tegi-ettepaneku-jarviku-ametist-vabastamiseks

3-19-2304

8(8)

menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Muus osas jääb määruskaebus rahuldamata ja

halduskohtu määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)