1-09-9979/21 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

23. märts 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-9979 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

15. märts 2010. a, Tallinn Kriminaalasi Juri Stronfeli süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 4,7,8 ja § 199 lg

2 p-de 7,9 järgi Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 8. detsembri 2009. a otsus, kokkuleppemenetluses

Apellatsiooni esitaja

Juri Stronfel Prokurör Elle-Mai Velling Süüdistatav

Juri Stronfel, ik 37703043725; XXXXXX XXXXXXXX

XXXXXX; eluk

XXXXX, XXXX XX-XX XXXXXXXXXXX; ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud üheksa korda Kaitsja Advokaat Argo Küünemäe

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 8. detsembri 2009. a otsus tühistada osaliselt ja nimelt:

1.1 Süüdistatav Juri Stronfelilt menetluskulude väljamõistmise osas;

1.2 Teha selles osas uus otsus, millega jätta Juri Stronfelilt väljamõistetud menetluskulud riigi kanda.

2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 8. detsembri 2009. a otsusega tunnistati J. Stronfel kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4,7,8 järgi ja mõisteti talle karistuseks viis aastat vangistust; KarS § 199 lg 2 p-de 7,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks üks aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti

süüdistatavale liitkaristuseks viis aastat vangistust ning karistuse kandmise alguseks määrati 26. jaanuar 2009. a. Süüdistatavalt mõisteti välja sundraha 10 875 krooni ja menetluskulu 5878.20 krooni. Sama kohtuotsusega tehti süüdimõistev otsus veel A. Kozlovi ja A. Gerassimovi suhtes, kelle osas ei ole otsust aga vaidlustatud.

2. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatav J. Stronfel, kes leiab, et

maakohus on süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel rikkunud kokkuleppemenetluse sätteid. Konkreetselt on süüdistatava argumendid järgmised.

2.1

J. Stronfel kinnitab, et talle edastati eestikeelne süüdistusakt, mille sisu jäi talle mõistetamatuks. Kohtuistungil osales küll tõlk, kes oli temast aga kaugel ning kelle tõlget ta seetõttu ei kuulnud.

2.2 Kokkuleppemenetluse läbirääkimistel ei selgitanud prokurör talle kokkuleppemenetluse

olemust, ka mitte seda, et ta kaotab õiguse kohtuotsust vaidlustada; seda ei teinud apellandi

kinnitusel ka kohus. Läbirääkimistel nõustus ta karistuse määraga 4 aastat vangistust, edasine jäi talle täiesti mõistetamatuks. Seejuures oli ka sõlmitud kokkulepe eestikeelne.

2.3 Samuti ei ole J. Stronfel nõus temalt väljamõistetud kohtukuludega. Tegemist on suure

summaga, kuigi kohus teadis, et tal puudub töökoht ning ta ei suuda seda tasuda. Millisel alusel temalt kohtukulud välja mõisteti, on samuti arusaamatu. Neil põhjustel palub J. Stronfel kohtuotsuse tühistada.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde. Kaitsja leidis, et kaebus

on põhjendatud ja palus see rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta

maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Samas möönis prokurör, et kohtuotsus tuleb tühistada süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulude osas.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ning seda

süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmise osas. Taotluse osas maakohtu otsus tühistada ning

saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule, leiab ringkonnakohus, et selles osas on apellatsioon põhjendamatu. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

3

I

4. Kriminaalkolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et rikutud on kokkuleppemenetluse sätteid, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Alusetu on juba apellandi väide, et talle ei olnud esitatud süüdistusakti vene keeles, mistõttu ei saanud ta tervikuna aru, milles teda süüdistati. Maakohtu istungil esitas prokurör muudetud süüdistusakti, millega riiklik süüdistaja loobus osadest

süüdistustes J. Stronfeli suhtes; selle kohta kinnitab süüdistatav, et ta on saanud muudetud süüdistusakti venekeelse tõlke ning ta ei vaja täiendavat tähtaega sellega tutvumiseks (kd 6, tlk 117

pöördel). Sama kinnitavad ka J. Stronfeli kaassüüdistatavad (samas). Ka ringkonnakohtu istungil kinnitas prokurör, et süüdistusakt tõlgitakse ning nii toimiti ka käesoleval juhul. Seejuures märgib ringkonnakohus, et maakohtu istungi protokolli vastavust tegelikkusele ei ole vaidlustatud, mistõttu puudub alus selles kajastatus kahelda. Edasiselt taotles prokurör teha kohtumenetluses vaheaeg, kuna tema teada olid süüdistatavad nõus asuma kokkuleppemenetluse läbirääkimistesse, mille kohus ka rahuldas; prokuröri taotlust toetas ka

J. Stronfeli kaitsja, kohtuistungi protokolli kohaselt oli sellega nõus ka süüdistatav J. Stronfel (kd 6, tlk 118).

5. Kriminaalkolleegium ei soostu, et edasiselt on tuvastatav kokkuleppemenetluse sätete rikkumine KrMS 9. peatüki 2. jao tähenduses.

Esmalt on andnud süüdistatav nõusoleku kokkuleppemenetluse kohaldamiseks, nagu seda nõuab KrMS § 241. Nimetatud protokolli koostamisel on osalenud nii süüdistatava kaitsja kui ka tõlk (kd 6, tlk 108), mis teeb ringkonnakohtu hinnangul selgeks, et koostatud protokolli sisu oli J. Stronfelile

arusaadav ning ta aktsepteeris kokkuleppemenetluse tingimusi. Seejuures on protokolli kohaselt

süüdistatavale selgesõnaliselt selgitatud, et tal on õigus sõlmida või jätta sõlmimata kokkuleppemenetluse kokkulepe, J. Stronfel on andud ka allkirja selle kohta, et talle on selgitatud tema õigusi kokkuleppemenetluses ja ka kokkuleppemenetluse tagajärgi (kd 6, tlk 108). Seejuures on

süüdistatav omakäeliselt lisanud, et märkusi protokolli koostamise kohta tal ei ole (kd 6, tlk 108

pöördel). Seetõttu on asjakohatud ning ümber lükatud süüdistatava väited selle kohta, et talle jäi

kokkuleppemenetluse terviklik olemus mõistmatuks ning ta ei saanud aru, millega on tegemist. Oluline on seejuures silmas pidada, et kõigi vaatluse all olevate menetlustoimingute juures viibis ka süüdistatava kaitsja, kelle kohustuste hulka kuulub samuti kriminaalmenetluses enda kaitsealusele kokkuleppemenetluse sätete selgitamine; et kaitsja töös oleks mingeid minetusi, J. Stronfel esitatud apellatsioonkaebuses aga ei leia. Seejuures tunnistas süüdistatav ringkonnakohtu istungil, et kaitsja selgitas talle kokkuleppemenetluse olemust ning selle õiguslikke tagajärgi.

6. Seega järgnesid osundatud protokolli vormistamisele läbirääkimised kokkuleppe koostamiseks, nagu seda nõuab KrMS § 244 lg 1. Seejuures tuleneb kriminaalasja materjalidest, et läbirääkimised päädisid ka kokkuleppe sõlmimisega (kd 6, tlk 109 jj). Läbirääkimiste tulemusel on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt on leitud ühine arusaam nii kuriteo

asjaoludes, kuriteo kvalifikatsioonis kui ka karistuse liigis ja määras. Kokkuleppe kohaselt kvalifitseeritakse J. Stronfeli käitumine KarS § 200 lg 2 p-de 4,7,8 järgi, mille eest nõuab prokurör karistuseks viis aastat vangistust; samuti KarS § 199 lg 2 p-de 7,9 järgi, mille eest nõuab prokurör

karistuseks ühe aasta vangistust. Kokkuleppe kohaselt loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega KarS § 64 lg 1 alusel. Nii süüdistatav kui ka tema kaitsja kinnitavad seejuures allkirjaga,

et nad nõustuvad kuriteo kvalifikatsiooniga ning jõudsid ka kokkuleppele prokuröri poolt kohtus nõutavas karistuse liigis ja määras (kd 6, tlk 110). Ka siinkohal on oluline rõhutada, et kokkuleppe

sõlmimisest on võtnud osa ka tõlk, mis taaskord kinnitab süüdistatava väite, et talle jäi sõlmitud kokkulepe tervikuna arusaamatuks, asjakohatust.

4

7. Sellele järgnevalt on jätkunud kohtumenetlus KrMS § 250 lg 1 alusel, kus kohus teeb prokurörile ettepaneku avaldada kokkulepped (kd 6, tlk 118), mida riiklik süüdistaja ka teeb (kd 6, tlk 118 pöördel). Seejärel küsib kohus istungiprotokolli kohaselt konkreetselt, kas kokkuleppe sisu on süüdistatavale

arusaadav, kas ta tunnistab ennast süüdi, kas ta jääb kokkuleppe juurde ning kas ta kirjutas

kokkuleppele alla enda vabal tahtel, millele J. Stronfel vastab jaatavalt (kd 6, tlk 118 pöördel). Samale seisukohale asub ka süüdistatava kaitsja, kes jääb sõlmitud kokkuleppe juurde ning palub see

kinnitada (samas). Kohtuistungil on osalenud ka tõlk, mis on taaskord kinnituseks selle kohta, et süüdistatav sai aru istungil toimunust ning menetluse sisu ning tähendus oli talle täielikult arusaadav.

8. Seega on tuvastatav, et J. Stronfel on esmalt sõlminud kokkuleppe maakohtu otsuses

kajastatud tingimustel, see kokkulepe on seejärel istungil avaldatud; neil mõlemal korral kinnitab

J. Stronfel, et kokkulepe on sisult ning tähenduselt talle arusaadav ning ta palub selle kinnitada;

sarnasel seisukohal on olnud ka tema kaitsja. Neil asjaoludel on kriminaalkolleegiumi hinnangul paljasõnaline süüdistatava väide selle kohta, et ta ei saanud tervikuna aru sõlmitud kokkuleppe sisust ning selle tagajärgedest. Seega peab kriminaalkolleegium alusetuks süüdistatava väiteid selle kohta,

et kokkuleppe sõlmimisel on rikutud kokkuleppemenetluse sätteid KrMS § 9. peatüki 2. jao tähenduses – seda vähemalt osas, mis puudutab kuriteo asjaolusid, kuritegude kvalifikatsiooni ning

kokkulepitud karistuse liiki ja määra. Nimetatud osas jätab kriminaalkolleegium apellatsiooni rahuldamata.

II

9. Küll leiab kriminaalkolleegium, et apellandi väited väärivad tähelepanu osas, milles ta käsitleb temalt välja mõistetud menetluskulude problemaatikat. Selles osas selgitab ringkonnakohus järgmist.

10. Riigikohtu kriminaalkolleeguim on asjassepuutuvas lahendis nr 3-1-1-52-07 selgitanud, et

näiteks ei pea KrMS §-st 245 lähtuvalt kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses

äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse

kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades aga ei tohiks neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust

tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks seonduvaid küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks

kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest.

11. Kohtumenetluse kulusid puudutavas osas on selline minetus ringkonnakohtu hinnangul aga käesoleval juhul tuvastatav. Süüdistatavalt on vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud välja sundraha

10 875 krooni ja menetluskulu 5878.20 krooni. Need süüdistatavalt väljamõistetud summad ei kajastu aga sõlmitud kokkuleppes (kd 6, tlk 109 jj).

Nagu öeldud, ei peagi need küsimused KrMS § 245 kohaselt olema vältimatult kokkuleppe

sõlmimise esemeks. Küll aga on sellisel juhul vältimatult nõutav süüdistatava teavitamine kohtu poolt kokkuleppe sõlmimise tulemil kaasnevatest menetluskuludest; kui seda ei tehta, on tegemist nn üllatava meetme kohaldamisega kokkuleppe väliselt, millest isikut ei olnud teavitatud – midagi ei muuda selle juures ka tõik, et nt sundraha väljamõistmine on süüdimõistva kohtuotsuse korral

seadusest tulenevalt vältimatu. Nagu öeldud, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht kõnealuses küsimuses osundatud lahendi taustal ühene.

5

Kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole aga J. Stronfeli ega tema kaitsjat teavitatud süüdimõistva

kohtuotsusega kaasnevatest menetluskuludest (vt kd 6, tlk 118 pöördel). Seega on asjakohane

süüdistatava väide, et sellisel viisil on rikutud kokkuleppemenetluse sätteid. Et selles osas on kokkuleppemenetluse sätteid rikutud, tunnistas ringkonnakohtu istungil põhimõtteliselt ka prokurör.

12. On edasiseks küsimuseks, kas selline minetus toob kaasa kokkuleppe tühisuse tervikuna;

teisisõnu – kas menetluskuludesse puutuv on vältimatult sõlmitud kokkuleppe osiseks ning kui

tuvastada minetus selles suhtes, muutub tühiseks sõlmitud kokkulepe tervikuna. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.

Tulenevalt KrMS § 318 lg 3 ps-t 4 ei saa kokkuleppemenetluses tehtud otsust vaidlustada

apellatsiooni korras, v.a juhul, kui on rikutud kokkuleppemenetluse sätteid. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-38-06 märkinud, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses

sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras

vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ei ole ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist

kaebepiirangut. Seega on Riigikohus aktsepteerinud seda, et isik saab sõlmitud kokkuleppest n.ö

lahus vaidlustada üksnes väljamõistetud kohtukulusid ja seda määruskaebe korras; selliselt on küsimust käsitletud ka kohtupraktikas. Kirjeldatud tee avamisel on Riigikohus ühtlasi ning loogiliselt võttes aktsepteerinud ka võimalust, et ringkonnakohus võib tühistada kokkuleppemenetluses tehtud

maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse ainult ja üksnes menetluskulusid puudutavas osas, kusjuures

teised KrMS §-s 245 loetletud asjaolud – ennekõike kuriteo tehiolud, süüteo kvalifikatsioon ning

karistuse liik ja määr – jäävad ikkagi n.ö kehtima. Seega ei too kohtuotsuse tühistamine menetluskulusid puudutavas osas kaasa sõlmitud kokkuleppe alusel tehtud kohtuotsuse terviklikku tühisust.

13. Eelnevalt tuvastas ringkonnakohus, et menetluskulude väljamõistmine süüdistatavalt on toimunud nn üllatuslikult ja sellest johtuvalt ka kokkuleppemenetlust reguleerivaid menetlusnorme

rikkudes. Seega on asjakohane apellandi seisukoht, et menetluskulud tuleb jätta riigi kanda. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et süüdistatava tahe oli suunatud kokkuleppe sõlmimisele selles sätestatud tingimustel; kuivõrd selles puudusid osundused kaasnevatele menetluskuludele ning neist

ei teavitanud süüdistatavat ka kohus, tuleb kohtuotsus selles osas tühistada. Selles osas rahuldab kriminaalkolleegium esitatud apellatsiooni.

14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2 ja § 340 lg 2 p-st 6 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb selles osas ise uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Paavo Randma

Ivi Kesküla

Urmas Reinola