3-19-2208/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 3-19-2208 Määruse kuupäev

3. aprill 2020 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi VF kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 24.08.2019 päevase jalutuskäiguga Menetlusosalised Kaebaja - VF Vastustaja - Tartu Vangla RESOLUTSIOON Tagastada kaebus. Edasikaebamise kord ja muud selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest. Määrus ja selle venekeelne tõlge toimetatakse kätte kaebajale.

Asjaolud

1. VF (edaspidi kaebaja) esitas 25.11.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks (tõlge digitoimiku leht (dtl) 16). Kaebuse kohaselt ei tagatud talle 24.08.2019 ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus, seega on tugev eeldus selleks, et teda hoiti inimväärikust rikkuvates tingimustes. Kaebaja selgitas, et tema kahju hüvitamise taotlus on lahendamata ja ta on pöördunud kohtu poole tähtaegselt. Kaebaja märkis, et talle ei ole piisavaks hüvitiseks vanglaametniku tegevuse õigusvastasuse tuvastamine, vaid selline rikkumine tuleb hüvitada rahas.

Kaebusele oli lisatud 24.09.2019 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus (reg nr 1-13/200- 2, dtl 10-12) moraalse kahju 150 euro hüvitamiseks. Taotluse kohaselt ei võimaldanud valvur kaebajale 24.08.2019 jalutuskäiku värskes õhtus, sest kaebaja vestles enne jalutuskäigule minekut koridoris teise kinnipeetavaga. Kaebaja hinnangul ületas valvur talle antud võimu piire, kuna vestlemine teise kinnipeetavaga ei ole selline rikkumine, mille tõttu võiks teda seaduses ette nähtud jalutuskäigust ilma jätta.

Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks 250 euro ulatuses.

2. Tartu Vangla esitas vastusena kohtunõudele Tartu Vangla 26.11.2019. a otsuse nr 1-13/200-

2 (dtl 21-22), millega vangla jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

Vangla asus seisukohale, et käitus 24.08.2019 õigusvastaselt, kui katkestas kaebajale vangistusseaduses ettenähtud ühetunnise jalutuskäigu. Kuigi teise osakonna kinnipeetavaga suheldes rikkus kaebaja vangla distsipliini, ei olnud rikkumine sellise raskusega, mis õigustaks jalutuskäigu katkestamist. Kaebajale pakuti 01.10.2019 katkestatud ja ära jäänud jalutuskäigu asemele topelt jalutusaega, kuid kaebaja keeldus sellest. Vangla hinnangul ei saanud

24.08.2019.a toimunud ühekordne jalutuskäigust ilma jäämine riivata kaebaja õigusi niivõrd intensiivselt, et see annaks alust kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks ja rahalise hüvitise maksmiseks.

Kohtu seisukoht

3. Kaebaja esitas mittevaralise kahju hüvitamise nõude (HKMS § 37 lg 2 p 4) seoses 24.08.2019 toimuma pidanud 1-tunnise jalutuskäigu ärajätmisega. Kohus mõistab kaebust ja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlust koostoimes nii, et kaebaja nõuab mittevaralise kahju õiglast hüvitamist kohtu äranägemisel (HKMS § 38 lg 2, riigilõivuseaduse § 60 lg 3).

4. Kohus tagastab kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

HKMS § 133 lg 1 kohaselt peetakse kaebusega kaitstava õiguse riivet väheintensiivseks, kui tegemist on varaliselt hinnatava hüvega ja hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kaebaja taotles vanglalt kahju hüvitamist summas 150 eurot ja kaebuses kohtu äranägemisel. Kohtu hinnangul ei saaks ühekordne jalutuskäigu ärajätmine kaebuses nimetatud asjaoludel mingil juhul tekitada kaebajale kahju, mille väärtus rahas hinnatuna ületaks 1000 eurot. Seega on tegemist väheintensiivse riivega HKMS § 133 lg 1 tähenduses.

5. Vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Põhiseaduse § 28 lg-st 1 tuleneb igaühe õigus tervise kaitsele, mille kaitsealasse kuulub vastavalt kohtupraktikale ka vangistusseaduses sätestatud õigus kasutada igapäevaselt vähemalt ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus (vt Riigikohtu 22.05.2014 määrus asjas nr 3-3-1-30-14, p 14). Vanglal on kohustus jalutuskäik tagada, kui vanglas kinni peetav isik soovib seda õigust kasutada. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kohtupraktikas on kinnipeetava õigust jalutuskäigule värskes õhus nimetatud inimväärikust tagava kinnipidamistingimusena. Õiguskirjanduses on märgitud (L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 143), et viibimine värskes õhus on üks kinnipeetava üldfüüsilise seisundi hoidmise ja edendamise vorme. Eelduslikult värskes õhus viibimise piiramine halvendab nii isiku füüsilist kui ka vaimset tervist.

Samas ei tulene eelnevast, et kinnipeetava õigus viibida üks tund päevas värskes õhus oleks piiramatu. Tartu Vangla viitas vaideotsuses kodukorra punktidele, mille kohaselt on võimalik jalutuskäik katkestada või lõpetada õigusrikkumise tunnustele vastava teo toimepanemisel. Tegemist on eelkõige ühekordse toiminguga vangla julgeoleku tagamiseks. Sellise toimingu alusetut tegemist kaebaja suhtes ühel korral ei saa pidada tema õiguse intensiivseks riiveks.

6. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja tugineb sellele, et vastustaja on alandanud tema väärikust.

Mittevaralise kahju all mõistetakse kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada, seetõttu saab kohus lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab.

Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete osas.

Kohtuasja materjalide alusel ei saa pidada tõenäoliseks, et kaebajale on ühekordse jalutuskäigu ärajätmisega põhjustatud sellist valu või kannatusi, mis annaks aluse kahju hüvitamiseks rahas. Seda, et kaebaja ilmajätmine jalutuskäigust oli õigusvastane, on vastustaja kahju hüvitamise taotluse lahendamisel juba tunnistanud. Samuti on vastustaja pakkunud kaebajale topelt jalutamisaega. Kohtu hinnangul on need abinõud tehtud vea heastamiseks kohased ja piisavad. Kaebuse rahuldamine ehk rahalise hüvitise väljamõistmine kaebajale on ebatõenäoline.

7. Kokkuvõttes on HKMS § 121 lg 2 p 21 eeldused täidetud ja kohus tagastab kaebuse.

Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti halduskohtusse (eeldusel, et seda lubab kaebetähtaeg). Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

8. Kaebaja esitas menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis ei ole menetlusabi taotluse lahendamiseks vajadust.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Jõks kohtunik